Üldine usundilugu (2)

Hiina, Jaapani ja Tiibeti usundid
Hiina loodususund
Hiinlastel kui iidsetel maaviljeluskultuuri kandjatel oli polüteistlik jumalatepere. Peajumalaks oli taevajumal Shang – Di, kellele allus hulk loodus- ja viljakusjumalaid, häid ja kurje vaime. Õpetus maailmakõiksusest kujunes välja 2. - 1. at vahetuseks ekr: maailm on tekkinud ja toimib yangi ja yini printsiipide koosmõjus.
Yang – mehelik, valge, soe, loov, taevas.
Yin – naiselik , öine, külm, passiivne, maa.
Nad on vastandid, kuid toimivad kooskõlas. Maailmas valitseb üleüldine toimimisseadus – dao (kulg). Õpetust yangi ja yini rakendamisest igapäevaelus nimetati feng – shui. Hiina loodususundile oli omane esivanematekultus, mida nagu matuserituaalegi toimetas perekonna meesliige. Tähtsal kohal oli toidu ja lõhnaainete ohverdamine . Hiljem kujunes välja omalaadne ohvriraha kui asendusohver. Esivanematekultus ja vastavad rituaalid on üle läinud ka konfutsianismi ja taoismi.
Konfutsianism
Usundi rajajaks peetakse õpetlast Kong Fu – Zi'd (551 – 479 ekr). Tema ütluste põhjal on hiljem kirja pandud teos „Lunyu“ - Vesteid ja vestlusi. Kong Fuzi ehk euroopapäraselt Konfutsius on tähtsaim Hiina ühiskonnafilosoof. Õpetuse tuumaks on eetika . Selle keskmes on inimene ja ühiskond, mitte jumalad ega teispoolsus . Hiina konfutsianistliku ühiskonnnakorralduse aluseks on nn viie suhte harmoonia , mis pidi tagama tsiviilühiskonna toimimise:

• valitseja vooruslikkus – alama kuulekus
  
• isa armastus – pojalik austus
  
• vanema venna heatahtlikkus – noorema venna austus
  
• mehe õiglus – naise kuulekus
  
• vanema sõbra ustavus – noore sõbra usaldus
  

Keskne eetika põhimõte: Ära tee teisele seda, mida endale ei soovi
Nendele suhetele tugineb hiinlase maine säilitamine teiste inimeste silmis . Inimene on loomult hea, selle realiseerib õige kasvatus. Konfutsianism muutus 2.saj. Ekr riigikultuseks ja oli seda paari lühikese vaheajaga 1911. aastani. Konfutsianistlikud tõekspidamised määravad hiinlaste ühiskonnakorraldust ka tänapäeval.
Taoism
Usundi rajaja oli poollegendaarne õpetlane Lao – zi, kes elas ilmselt 6.saj ekr. Tema õpetus oli kirja pandud teoses „Daodejjing“ - Kulgemise väe raamat. Keskne mõiste on dao 'kulg, toimimisviis, maailmakord'. Inimese dao peab olema taeva daoga kooskõlas. Õpetuse keskmes ei ole maailm, teispoolsus, ühiskond ega eetika, vaid individuaalne harmoonia ja ka müstika. Inimtegevus peab olema samasuguses rahulikus kulgemises nagu maailmakõiksuski, alludes põhimõttele „toimi toimimata“. Taoistid kasutavad palju enesessesüvenemist ja meditatsiooni. Nad eitavad vägivalda, taoistlikud müstikud usuvad, et loodusega kooskõla saavutanu võib saavutada surematuse. Usutoimingutes on tähtsal kohal maagilised toimingud , hingamistehnikad, koguduses mungaseisus ja kloostrid . Valitsevaks õpetuseks oli taoism lühikest aega 2.saj ekr Hani riigi valitsusaegadel.
Hiina budism
Budism jõudis Hiinasse 1.saj pkr Indiast mahajaana ('Suure sõiduki') vormis. Selle õitseaeg oli Tangi ajastul 7. - 10. saj. Tähtsaim hiina budismi vool on nn õnneliku maa koolkond, mille järgi taassündidest saab vabaneda , kui usutakse jumalustatud Buddhat. Koolkonna sanskritikeelse alusteksti „Sukhavativjuha“ ehk Õnneliku maa suutra järgi on olemas õnnemaa Sukhavati, kus valitseb buda Amithabha. Austatumaid pühakuid on bodhisattva Guan Yin. Chani koolkond, mille rajaja oli 6. saj Indiast Hiinasse saabunud Bodhidharma, tugineb suuresti meditatsioonile ja kirgastuse saamise abivahendiks on seal paradoksmõistatused. Chani koolkonnal on mitmeid ühisjooni taoismiga. Tema õitseaeg oli Tangi ajastul.
Tiibeti usundid
Tiibeti esmane šamanistlik loodususund oli bön. Mahajaanabudism jõudis sinna 7.saj kiningas Songsten Gampo ajal. Lamaistlik kloostrikord kujunes välja 8.saj. Nimekad budistlikud õpetajad olid Atiša, Marpa, Milarepa jt. Tähtsamad tiibeti budismikoolkonnad on geluk, sakja, karmakagjü. Geluki voolu juht ja sajandeid ka Tiibeti riigipea on dalai – laama, kelleks on praegu Tema Pühadus XIV dalai – laama Tendzin Gyatso. Tiibeti okupeeris 1949 – 1955 Hiina ning dalai – laama oli sunnitud 1959. a. põgenema Indiasse. Demokraatlik maailm ei ole Tiibeti annekteerimist tunnustanud ja tiibetlastele on dalai – laama endiselt oma maa vaimne ja poliitiline juht.
Jaapan: šintonism
Jaapanlaste rahvususundi nimetus tuleneb sõnast šinto 'jumalate tee'. Šintonism on muistne polüteistlik loodususund, kus tähtsal kohal on jumaluste , loodusvaimude ja surnute hingede austamine. Rajajat ja pühakirja ei ole. Jumalusi nimetatakse kami deks , keda arvatakse olevat umbes 8 miljonit. Peajumalanna on päikesejumalanna Amaterasu . Jaapanlaste tähtsaim kutuskeskus on Ise pühamu. Jaapanis on üle 80 tuhande templi. Õpetuse järgi on inimene põhiloomult hea ja kurjus tuleb pimedusest. Ent hea ja kuri on suhtelised mõisted. Halvad teod häbistavad tegijat. 4.saj võeti Hiinast üle konfutsianistlik eetika, mis täiendab šintoismi. Tähelepanu pööratakse ennekõike siinpoolsele elule, mitte teispoolsusele. Inimesed elavad edasi vaimude maailmas. Kultustalitusi toimetavad templites preestrid , ka igas kodus on altar . Tähtsal kohal on rahvapühad ja avalikud kultusüritused. Loodus on püha ja jumalused elavad ka mägedel, metsades ja veekogudes. Eriti püha mägi on jaapanlastele Fuzi. Jaapani keisrid arvatakse põlvnevat Amaterasust endast. Keiser oli elava jumala staatuses Jaapani kapituleerumiseni Teises maailmasõjas 1945. a.
Jaapan: budism
Mahajaana – budism jõudis Jaapanisse 6. saj. Budistid tõid kaasa hieroglüüfkirja, hiina meditsiini ja kalendri. Munk Eisai tõi Hiinast zen – budismi. Sarnaselt hiina chan – budismiga on zenis kirgastuse saavutamiseks tähtsad paradoksid ja keerdküsimused – koanid, samuti meditatsioon . Zen – budism on andnud Jaapanile teetseremoonia, iluaiakunsti, maalikunsti, kalligraafia ja haiku-luule.
India päritoluga maailmausundid
India on kahe suure maailmareligiooni – hinduismi ja budismi sünnimaa.
Umbes 3000 – 1500 ekr eksisteeris Induse jõe orus Harappa ehk Induse põlluharijate linnakultuur , mille asukad olid ilmselt draviidid. Sealsed tähtsaimad linnad olid Harappa ja Mohenjo – Daro .
Umbes 1500 ekr tungisid Indiasse indoeuroopa päritoluga karjakasvatajatest sõjakad aarjalased , kelle usundit nimetatakse veeda usundiks. See oli hinduismi varajane faas.
Varajasel hinduismil on kaks põhifaasi.

Varajane faas. Veeda usund kui polüteistlik ohverdamisreligioon, mille taotlus oli saavutada õnne eelkõige maapealses elus.

Teine faas. Brahmanism kui preestritekeskne ohverdamisreligioon. Preestriteks olid braahmanid . Eesmärk oli säilitada maailma korrastatus ohvritoimingus tekkiva imeväe abil. Jumalate roll oli veel väike.
Hinduismi pühad raamatud on veedad (veeda = teadmine). Preestrid (braahmanid) säilitasid neid algperioodil suulise pärimusena. Veeda hümnid on ohvri-, palve -, ja ülistuslaulud ning loitsud.

Vanim on neist Rigveeda . Veedad tekkisid vahemikul 1200 – 800 ekr.

Järgmine pühakirjade kiht on Brahma raamatud – veedade seletused , preestrite rituaalsed käsiraamatud, mis tekkisid u 1000 – 800 ekr.

Kolmandana ilmusid upanišadid ehk Vedanta – veedade lõpp kui Brahma raamatute kommentaarid ja usundifilosoofilised teosed. Need tekkisid 800 – 600 ekr. Sõna „upanišad“ tähendab istudes kuulamist ja retsiteerimist.

Hilisemad pärimused on India eepostena tuntud Ramajana ja Mahabharata. Viimasesse kuulub ka Bhagavadgita (Jumala laul). Eeposed tekkisid ajavahemikul 400 ekr – 400 pkr.
Klassikaline hinduism
Tekkis 1. at keskel ekr brahmanismi reformimise tulemusena. Hinduism on väga salliv : ainus nõue on tunnistada veedade autoriteeti. On palju suundi, kuid pole keskset organisatsiooni, dogmasid ega usutunnistusi. Hinduism võib olla nii riituslik – maagiline kui ka filosoofne . Hinduist ehk hindu võib tunnistada korraga mitut voolu. India etnilise usundina pole tal rajajat. Jumalaid ja muid mütoloogilisi olendeid on miljoneid, kellest tähtsaimad on Brahma (looja, keda sisuliselt ei teenita), Višnu ja Šiva ning jumalik loov vägi Šakti.
Hinduismi ajakäsitus on tsükliline: Brahma päev tähendab maailma kestmist terveid ajastuid, siis maailm hävib ja saabub Brahma öö (mitteolemine), kuni koidab taas uus Brahma päev ja nii senikaua , kuni kestab aeg ja olemine.
Hinduism kui õpetus on üheaegselt
poluteistlik, sest on palju jumalusi
monistlik , sest tunnistatakse keskse printsiibina Brahmanit ehk maailmavaimu
panteistlik, sest on voole, mille järgi kõik on jumal ja jumal on kõiges
monoteistlik , sest on voole, mille järgi kõik on jumal ja jumal on Brahma ehk Išvara (Issand)
ateistlik , sest on voole, mis jumalaid ei tunnista
Kolm peasuunda:
Višnuism. Keskmes on maailma hoidja ja armastuse jumal Višnu, kel on erinevad avataarad ehk kehastused. Tähtsamad avataarad on Rama ja Krišna. Krišna on oluline tegelane Bhagavadgitas. Levinud on see vool eriti Põhja – Indias. Uskliku tunnuseks on kolm püstjoont laubal .
Šivaism. Keskmes on neljakäeline tantsiv, hävitav ja loov jumal Šiva. Teisteks tähtsateks jumalusteks, keda kummardatakse, on Ganeša, Parvati, Kali ja Durga. Uskliku tunnuseks on kolm horisontaaljoont laubal.
Šaktism. Šakti on jumalik, loov vägi, mis korrastab maailma ja hoiab kaose ( tamas ) eest. Selles suunas on palju voole ja filosoofiaid, samuti kasutatakse riitustes mantraid (võimsaid loitse).

• Tähtsad mõisted
  

Brahman – maailmavaim, maailmakõiksus. Aatman – inimindiviidi hing, mille ajutine asupaik on inimkeha. Ümbersündide eesmärgiks on jõuda arusaamisele, et aatman on brahmaniga tegelikult üks ja seesama.
Sansaara – inimese hinge uuesti sündimine uutesse eludesse vastavalt karma seadusele: vooruslikum elu viib paremasse, halvem halvemasse sündi. Andestust ei ole, ebavooruslikkus lunastatakse vaid halvema sünniga. Vaesust ja õnnetust selles elus peetakse karma seaduse täitumiseks ja eelmises elus halvasti elatu tagajärjeks. Heade tegude tegemine võimaldab aga parema sünni.
Inimese eesmärk on vabaneda sansaarast ja aatmani ühinemine Brahmaniga – mokša ehk vabanemine .<
Mokša saavutamise õpetusi
Vedanta õpetus tekkis 8. - 9. saj, rajajaks Šankara. Ainult Brahman on reaalne ja maailm vaid illusioon. Kui iga inimene saab üle teadmatusest, saavutab ta ühinemise Brahmaniga. Selleks on kolm teed:

teadmiste tee ehk upanišadide ja teiste filosoofide tekstide uurimine

tegude tee ehk õige käitumine ja rituaalide sooritamine

armastuse tee ehk jumalale andumine.
Sankhja õpetuse tuum seisneb selles, et inimese tõeline vaimne loomus on eksituse tõttu langenud materiaalse küüsi. Vabanemine ehk hinge pääsemine mateeria ahelatest toimub tunnetuse arendamise kaudu. Gnostitsistliku õpetusena on seal jumalatele vähe kohta.
Jooga õpetuse rajas Patandžali u 200 ekr. Jooga filosoofiale tugineb rida meditatsiooniviise, mis olid olemas juba veedade ajastul. Tähtsamad neist on:

raadžajooga ehk teadmiste jooga

mantrajooga ehk loitsude jooga

hathajooga ehk asenditejooga
Jooga puhul on tähtis mõõdukus kõiges – kõlbeline elu, füüsiline ja vaimne tasakaal.
Kultus ja ühiskonna eripära
Jumalateenistus on väga mitmekülgne – kodus, looduses või templis. Templiteenistust toimetavad braahmanid. Toimuvad ohverdamised, protsessioonid, palverännakud Gangese äärde pühasse linna Varanasi . Tähtsal kohal on perekondlikud pidustused, rahvapeod. Levinud on taimetoitlus ja loomade austamine. Eriti lehma austatakse kui elu andvat ema.
Inimese elu koosneb neljast etapist:

õppimise aeg

kodu ja pere loomise aeg

erakuna elamise aeg

kerjava askeedina rändamise aeg
Eriti levinud on selline vaade elule kõrgemates seisustes.
Kastid (portugali keeles castas 'klann') on üldiselt elukutsel põhinevad suletud ühiskonnakihid, kuhu kuulutakse sünnipäraselt. Kaste on tuhandeid ja nad jagunevad nelja seisuse vahel. Mõned kastid jäävad ka seisusest välja. Et sinna kuulujad teead kõige mustemaid ja põlatumaid töid, ei tohi neid puudutada, mistõttu nimetatakse neid puudutamatuteks ehk roojasteks. Seisusele vastav sanskritikeelne sõna varna tähendab värvi, sest kolm kõrgemat seisust moodustusid aarjalastest, kes olid nahavärvilt heledamad. Naljas seisus tekkis alistatud põlisrahvaste baasil. Neli varnat on

braahmanid ehk preestrid

kšatrijad ehk valitsejad ja sõdurid

vaišjad ehk põlluharijad, käsitöölised, kaupmehed ja pankurid

šuudrad ehk sulased ja teenijad.
Kolm kõrgemat kasti pärinevad aarja ajastust. Kastisüsteem seadustati Manu seadustes 2. saj. Igal seisusel on oma dharma ehk jumalik seadmus ja kohustused.
India religioonides on olulisel kohal ahinsa ehk vägivallatuse idee. Seda kasutas edukal Mahatma Gandhi , iseseisvusliikumise vägivallatu vastupanu juht 20. saj. I poolel. India saavutas sõltumatuse 1947.a.
Budism
Tekkis 6. saj ekr Kirde – Indias vastukaaluks brahmanistliku hinduismi polüteistliku ohverdamisreligioonile. Rajaja oli ajalooline isik, kuningapoeg Siddharta Gautama (566 – 486 ekr) ehk Buddha . Teda kutsutakse ka Šakjamuniks (askeediks šakja hõimust).
Allikad
Õpetustekstid kirjutati üles sajandeid hiljem pärast Buddha surma. Kaanon , mis kannab sanskriti keeles nime „Tripitaka“, paali keeles „Tipitaka“ (Kolmikkorv), sai pühakirjaks kolmandal budistide suurkogul keiser Ašoka ajal 3.saj ekr. Sellel on kolm osa:

juhised munkadele ja kloostrireeglistik

Buddha õpetuskõned ehk suutrad

filosoofilised traktraadid ehk abhidharma
Hiljem tekkinud koolkondadel on samuti hulgaliselt pühi tekste . Kõigile neile kirjutatakse kommentaare tänapäevaseni. Seega ei ole budistidel valmiskujul pühakirja, vaid see täieneb pidevalt.
Õpetus
Buddha, olles elanud noorena luksuses ja hiljem üliranges askeesis, hakkas õpetama keskteed. Õpetuse tuumaks nn Neli õilsat tõde ja virgumisele viiv kaheksaosaline tee.
Neli õilsat tõde

Elus on kannatused – sünd, vananemine , haigused, surm

Kannatuste põhjus on kiindumine – iha meeleliste naudingute järele, mis seob ümbersünniahela külge.

Kannatus ja ümbersünd lakkab, kui kiindumus on täielikult vaibunud.

Virgumisele viib kaheksaosaline tee.
Virgumisele viib kaheksaosaline tee.
Nii ilmalikele kui ka munkadele

Õige vaade – nelja õilsa tee mõistmine

Õige kavatsus – himudest, pahatahtlikkusest ja julmusest vabad mõtted.

Õige jutt – hoidumine valest, kuulujuttudest, ebasõbralikkusest, lobisemisest

Õige tegu – vältida tapmist, varastamist ja ebaseaduslikku suguühet.

Õige eluviis – vältida elusolendite kahjustamist ja verevalamist.

Õige püüdlus – kahjulike mõtete ja tundmuste vältimine, heade esilekutsumine.

Õige järelemõtlemine – teadvustada mediteerides oma keha, tundeid, meeleolusid ja mõtete tekkimist.

Õige keskendumine – viie meelepleki (himu, kadeduse, viha, uhkuse ja nõmeduse) ületamine.
Tähtsad mõisted
Nirvaana – vaibumine, kustumine. Kõrgeima teadmise ja rahu seisund, mida aja ja ruumi kategooriatega ei saa defineerida ja mis tähendab ümbersünniahelast vabanemist. Tal on kaks staadiumi:

eluajal saavutatu

lõplik - pärast surma saavutatu.
Nirvaana tuleb saavutada ainult oma püsivusega – ei ole Jumalat, kellele loota .
Sansaara – ümbersünniahel, olemasolev maailm, mis on kaduv , muutuv ja kannatav . Ka inimene muutub pidevalt. Keha, tunded, aistingud , tajud ja teadmine on ajutised ja pidevalt muutuvad. Seetõttu ei ole ka isiklikku muutumatut mina. Hinge ei ole – uude kehasse sünnib ümber surmaeelne teadvusseisund.
Karma – teo ja selle tagajärje üleüldine seadus. Tegu on nii mõtteline, sõnaline kui ka füüsiline akt. Inimese teod määravad tema surmaeelse teadvusseisundi ja ühtlasi selle, kas järgmine sünd on eelmisega võrreldes halvem või parem. Karma on vääramatu loodusseadus. Virgumistee algab oma olukorra hindamisest ja karma seaduse mõistmisest.
Dharma – seadmus, õpetus ja kohustus. Iga inimese dharmaks ehk kohustuseks on eelmiste elude tagajärgedele allumine ja püüd edaspidi halbu tegusid vältida. Ent dharma ehk seadmus tähendab ka Buddha õpetust ja kõige laiemas mõttes õpetust või religiooni või kultuuri üldse.
Dunkha – kannatus, ahistus. Kogu olemine ehk ümbersünniahel on seotud kannatustega. Ka naudingus peitub kannatus, sest ta on kaduv. Inimene põhjustab oma kannatused ise, sest ta on pettekujutluste kütkes. Inimene võib kannatusi võita kõrvalise abita – esmalt nendega leppida ja kannatuse olemus endale teadvustada ning seejärel alustada meele arendamist . Meele puhastamise vahendiks on meditatsioon ehk mõtlus. Mõtluse eesmärgiks on ümbersünniahela ja kannatuse teadvustamine, vabanemine mina pettekujutlusest ja kiindumusest kaduvasse ehk nirvaana saavutamine.
Mungakogudus
Sangha on nii mungakogudus kui ka budistlik kogudus üldse. Mungaks või nunnaks võib saada iga terve inimene. Kloostrid asuvad templite juures ja on avatud ka ilmalikele. Mungad ja nunnad on pöetud peaga ja kannavad vastavalt usuvoolule kollast või punast rüüd. Mungatõotuse, millega kohustutakse hoiduma tapmisest, varastamisest, suguelust, valetamisest, purjutamisest, toiduga liialdamisest, ilmalikest lõbustustest, ehtimisest, liigsetest mugavustest ja vara omamisest, võib anda 20-aastaselt. Munkade ja nunnade ülesandeks on õppimine, õpetamine, mediteerimine, palvetamine ja kultustoimingute sooritamine, nad peavad olema vaesed, vallalised ega tohi kellelegi kannatusi põhjustada. Nad võivad soovi korral ka ilmalikku ellu tagasi pöörduda.
Tõotust „Buddha kaitse alla lähen. Dharma kaitse alla lähen. Sangha kaitse alla lähen.“ võib tinglikult pidada budistide usutunnistuseks.
Peasuunad
Buddha algset õpetust hakati tõlgendama juba Buddha eluajal. Buddha ise arvas , et nagu kõik teised, nii ka tema õpetus on õige ainult kindlates tingimustes ja väitis, et 2500 aasta pärast ilmub uus Buddha Maitreya, kes hakkab kuulutama teistsugust õpetust. Algõpetuse lahknemine kaheks suureks vooluks toimus 3. saj ekr, teisi koolkondi tekkis ka edaspidi.
Hinajaana (väike sõiduk) ehk theravaada (vanemate õpetus)
On lähedane Buddha algupärasele õpetusele. Pühakirjaks on paalikeelne kaanon Tipitaka. Hinajaana järgi vabanevad sansaarast vaid 8-osalise tee järgijad ehk mungad ja nunnad. Kirgastunut, kes seisab nirvaana lävel, nimetatakse arhatiks. Kultuses on tähtsal kohal mediteerimine, Buddha säilmete kummardamine ja riitused. Pooldajate ideaaliks on ajalooline Buddha. Hinajaana maad on Sri Lanka , Tai, Laos, Kambodža ja osaliselt Vietnam .
Mahajaana (suur sõiduk)
Selle põhivoolu järgi võivad sansaarast vabaneda kõik inimesed, kuna neile on abiks bodhisattvad. Bodhisattva on nirvaada saavutanud, kes kaastundest loobub sellest ja otsustab hoopis teised olendid nirvaanasse aidata. Boddhisattvatest saavad lõpuks budad. Ka näiteks dalai-laama on bodhisattva Avalokitešvara kehastus. Mahajaana õpetuse järgi on palju müütilisi budasid. Rahvalikus kultuses austatakse Buddhat jumalusena ja bodhisattvaid pühakutena, samuti tulevast Buddhat Maitreyat. Pühade tekstide ehk suutrate hulk on väga suur. 1. at algul pkr tekkisid mahajaana rüpes esimesed ülikoolid. Kuulsaim neist oli hiljem muslimite poolt hävitatud Nalanda. Mahajaana filosoofias oluline tühjuse mõiste tõi kaasa Indias nulli leiutamise. On levinud Nepaalis, Bhutanis, Hiinas, Mongoolias , Burjaatias, Tuvas , Jaapanis, Koreas , osaliselt Vietnamis. Indias lakkas budism moslemite tagakiusamise tõttu olemast, kuid praegu on taastumas.
Vadžrajaana (teemantsõiduk)
Väiksearvuline vool, mis on levinud Himaalaja piirkonnas. Nirvaanat on selle järgi võimalik guru (õpetaja) juhatusel saavutada juba eluajal. Pühadeks tekstideks on tantrad – mõistukeelsed traktaadid.
Läänemaailmas hakkas budism levima eriti pärast Tiibeti okupeerimist Hiina RV poolt, kui paljud tiibetlased suurdusid Euroopasse ja USAsse emigratsiooni.
LÄHIS – IDA PÄRITOLUGA MAAILMAUSUNDID
Judaism
Judaism on vanim olemasolev monoteistlik religioon , olles seotud juutide kui „äravalitud rahva“ saatusega Palestiinas ja diasporaas. Keskmes on usk ainujumalasse ja juutide äravalitusse, usk Jumala tõotusesse, usk käsuseadusesse ja tulevasse Messiasse.
Ajaloo perioodid

esiisad Aabraham , Iisak, Jaakob – ca 2000 – 2750 ekr

Egiptuse vangipõli (u 1700 – 1720) ja väljaränd Moosese juhtimisel Ramses II ajal.

Kaananimaa vallutamine Joosua ajal ja kohtumõistjate aeg (u 1200 . 1050 ekr)

kuningate aeg: Taaveti (1004 – 960 ekr) ajal sai Jeruusalemm pealinnaks, Saalomoni (970 – 930 ekr) ajal ehitati esimene tempel. Pärast viimase surma lagunes kuningariik Iisraeliks ja Juuda riigiks. Iisraeli vallutas Assüüria 722 ekr, Juudamaa koos Jeruusalemmaga Babüloonia 587. a.

U 50 – aastane juutide Paabeli vangipõli ja kuulumine Pärsia riigi koosseisu: 525 ekr valmis teine tempel, Toora (5 moosese raamatut) lõplik väljakujunemine 5. saj ekr, Aleksander Suure vallutused 322 ekr

hellenistlik ja Rooma ajastu: Makkabite sõjad, lühike iseseisvus (128 – 63 ekr), Rooma liitlasriik Herodes Suure ajal (37 – 4 ekr), juutide ülestõus Rooma vastu ja Jeruusalemma templi hävitamine 70 pkr.

Suur diasporaa (kr. k. 'laialipillutamine') ehk massiemigratsioon kuni Iisraeli riigi rajamiseni 1948.
Kultuslugu
Kuni roomlaste vallutuseni oli Jeruusalemma tempel kultuskeskuseks, kus preestrid toimetasid keerulisi riitusi ja ohverdamisi. Juutide vaimne juht ja kohtumõistja oli Jeruusalemma templi ülempreester. Pärast 70 a pkr kadus templikultus ning rõhk asetus isiklikule vagadusele ja jamalateenistusele sünagoogis (kr 'koosolekumaja'). Preestreid ei ole, rabi on eespalvetaja ja õpetaja. Mõiste „ juut “ tekkis pärast 583 a ekr, olles seotud nii usu kui ka päritoluga. Juudiks peetakse juuditari sünnitatud last ja judaismi pöördunud isikut.
Pühakiri
Juutide religiooni, kultuuri ja ajaloo alus Tanah, mida kristlased tunnevad Vana Testamendina, on kirjutatud heebrea , osaliselt ka aramea keeles, kujunes pühakirjana välja 1. at jooksul 2. sajandiks ekr ja kinnitati kaanoniks u 100 a. pkr. Vana Testamendi raamatud on:

Toora (Seadus) ehk kreeka k Pentateuh ehk 5 Moosese raamatut

Prohvetite raamatud

Kirjad (ajalooraamatud, õpetussõnad, psalmid )
Tooras on 613 juhist – 248 käsku ja 365 keeldu. Toora on juutidele Jumala and, ent ka suhtlusvahend Jumalaga . Talmud on Toora juurde kuuluv pärimus ja kommentaarid (seletused ja juhised eri olukordadeks). Talmud kujunes välja 5. saj pkr.
Õpetus

Tingimusteta monoteism – JHWH ( Jahve ) on ainus Jumal. Jumala nime ei nimetata kunagi, vaid öeldakse Issand ( Adonai ). Jumal on Looja ja kõigeväeline. Inimese ja Jumala vahel on isiklik suhe. Igaüks vastutab oma tegude eest ise kuni viimse kohtupäevani.

Jumal valis juudid oma rahvaks, kellele andis ilmutuse. Juutide kaudu avaldab Jumal oma tahet – esmajoones eetilisi väärtusi – kogu maailmale. Religioosset misjonitööd ei tehta .

Jumal on õiglane kohtunik ja halastav isa. Inimene peab täitma oma kohustusi Jumala ja kaasinimeste ees. Inimene sai elu Jamalalt ja vastutab selle pärast Jumala ees. Inimesel on vaba tahe . Tegude eest tasutakse pärast surma.

Messiase (Lunastaja), viimse kohtumõistmise ja Jumala rahuriigi ootamine.
Kultuse põhijooned
Jumalat teenitakse sünagoogis ja kodus. Sünagoog on koosolekumaja, kus on seaduselaegas toorarullide jaoks. Jumalateenistusel osalevad mehed, naised viibivad rõdul. Sageli on sünagoogis ka kool. Koguduse vaimne juht ja õpetaja on rabi. Kujutav kunst on keelatud. Kodus on tähtsaim naise kui ema ja kasvatajate roll. Kehtivad ranged söömist puudutavad eeskirjad, millest tuntumad on sealiha ja vere söömise keeld. Puhkepäev ehk sabat algab reedel päikeseloojandul ja kestab laupäevaõhtuse päikeseloojumiseni. Sabati ajal ei töötata.
Usupühad
tähtsamateks perekondlikeks pühadeks on poisslaste ümberlõikamine 8-päevaselt, nimepanek, usuline täisealiseks saamine 13-aastaselt ja abiellumine . Juutidel on 10 iga-aastast püha. Neist viis tähtsamat on:

• paasapüha, mida tähistatakse kevaditi kunagise Egiptusest põgenemise mälestuseks
  
• nädalapüha, mida peetakse 7 nädalat pärast paasat Moosesele seaduse andmise mälestuseks
  
• lehtmajade püha, mida peetakse sügisel mälestuseks kõrberännakust, mil elati onnides
  
• uusaasta püha, millega tähistatakse maailma loomist ja Iisraeli ajaloo algust
  
• Joom Kippur (suur lepituspäev) koos 24-tunnise paastuga, mis on patukahetsuspäev.
  

Kristlus
Tekkimine
Kristlus kasvas välja juutlusest . Religiooni loojaks oli ajalooline isik Jeesus , keda kutsutakse Kristuseks. Maailma levinuimal usundil on umbes 2,2 miljardit pooldajat. Kreeka keeles tähendab Christos Jumala salvitud valitsejat (vrd hbr mašiah 'salvitu', siit ka kr messias ). Jeesus sündis aastal 4 ekr Palestiinas Petlemmas, olles legendi järgi eostatud Jumala enda poolt. U 30-aastaselt hakkas ta kuulutama oma õpetust ja sooritama imetegusid, tal oli 12 õpilast ehk jüngrit (sks jünger 'noorem'), keda hakati hiljem nimetama apostliteks (kr apostolos 'saadik'). Kolm aastat hiljem vangistati Jeesus Rooma võimu vastu mässamises süüdistatuna ja hukati ristil . Kolmandal päeval kadus tema surnukeha hauakambrist ja nelikümmend päeva hiljem nähti tema taevaminekut. Jeesuse tuntuimad jüngrid on Peetrus ja Paulus .
Pühakiri
Kristlaste pühakiri Piibel jaguneb Vanaks ja Uueks Testamendiks. Vana Testament on lülitatud Piiblisse seetõttu, et seal kajastatakse Jumala tegevust juutide ajaloos, samuti kuulutavaad prohvetite raamatud ette Jeesuse tulekut. Uus Testament räägib Jeesusest, tema õpetusest ja lähisündmustest pärast Jeesuse surma. UT koosneb neljast – Matteuse, Markuse, Luukase ja Johannese evangeeliumist (kr euangelion 'hea sõnum'), Apostlite tegude raamatust (jutustab põhiliselt Pauluse misjonireisidest) ja 21 kirjast. Viimane osa on Johannese ilmutusraamat. UT kujunes välja 1. - 2. saj pkr ja sai praeguse kuju u aastal 380. UT on kirjutatud kreeka keeles. 2. sa lõpuks tõlgiti UT ka süüria ja ladina keelde. Eestikeelne Piibel ilmus tervikuna 1739. aastal.
Õpetus
Vanim kristlik usutunnistus on nn apostlik usutunnistus, mis kujunes Roomas 2. saj keskel. Enamik kristalsi usub, et Jumal on üks, kuid tal on kolm isikut ehk hüpostaasi (Isa, Poeg, Püha Vaim). Kristliku usu põhikomponendid on järgmised:

Jumal on üks, maailma Looja ja kõikväeline.

Jeesus on Jumala poeg, tal on nii inimlik kui ka jumalik loomus.

Jeesus sündis Neitsi Maarjast, tema isa oli Jumal.

Jeesus tõusis surnuist üles ja siirdus pärast surma põrgusse, kust läks kolmandal päeval taevasse, kus elab tänini.

Jeesus istub Jumala paremal käel ja tuleb viimsel päeval elavate ja surnute üle kohut mõistma.

Püha Vaim oli juba Loomise juures ja tema kaudu tegutseb Jumal maailmas tänini.

Kristlaste pere moodustaad nii maapealne kui ka taevane Kirik . Kõik kristlased (Kiriku liikmed) on pühad.

Jeesus suri inimeste eest, võttes nende patu enda kanda ja lunastas kõik, kes temasse usuvad.

Elu jätkub pärast surma. Kunagi saavad kõik inimesed uue hävimatu keha ja igavese elu.
Põhivoolude kujunemine ja kiriku ajaloo põhipunktid
Kristlusel on palju voole ehk konfessioone. Algkatoliikliku kristliku kiriku usutunnistuse konsensusliku variandi määras Nikaia kirikukogu 325. a ja teoloogia peasuunad Chalkedoni kirikukogu 451. a. Vanadest kirikutest on veel nestoriaanid (431) ja monofüsiitlikud (kopti, etioopia, süüria ja armeenia ) kirikud, kes ei tunnistanud Chalkedoni otsuseid.
Hiljemalt 1054 . aastaks oli kirik jagunenud
kreekakatoliku (autokefaalseid kirikuid juhivad patriarhid) ja
roomakatoliku ( kirikupea on Rooma paavst ) kirikuteks.
Nende vahel on uniaadid, kelle traditsioon on kreekakatoliiklik (õigeusklik), kuid kes tunnistavad paavsti ülimuslikkust. Roomakatoliku kirikust kasvasid välja protestantlikud kirikud: luterlased 1517, anglikaanid 1536 ja kalvinistid 1566 . Anglikaani kirikust eraldusid 16., 17. ja 18. sajandil omakorda kongregatsionalistid, kveekerid, presbüterlased, baptistid, metodistid ja paljud teised.
Kristluse tähtsaim levitaja Rooma impeeriumis oli apostel Paulus. Algul kiusati kristlasi taga, kuni keiser Constantinus kuulutas 313.a kristluse lubatud usundiks ja peatselt sai tast riigiusund. 300. a paiku sai Armeeniast maailma esimene kristlik riik. 732.a pani Frangi riigi majordoomus Karl Martell Poitiers 'i lahingus seisma araablaste invasiooni Lääne – Euroopasse. 1054.a lõhenes kirik ametlikult kreeka- ja roomakatoliku kirikuks. 1453.a vallutasid türklased Ida – Rooma riigi pealinna Konstantinoopoli. Islami surve Euroopale lõppes 17.saj lõpuks. Tänapäeval on kristlus levinud kogu maailmas, v.a Lähis- ja Kesk-Ida, Kesk-, Lõuna- ja Kagu- Aasia ning Põhja-Aafrika.
Kultus
Jumalateenistused toimuvad kirikutes või palvemajades. Kirikul on lääne traditsioonis ühe või kahe toriniga pikihoone , mille idaosas olevas kooriruumis on altar, kantsel , saalis istmed ja lääneosas orel . Ida traditsioonis on kirik tsentraalse põhiplaaniga, ilma istmeteta ja rohkete tornide või kuplitega. Vanades ja katoliiklikes kirikutes toimetab jumalateenistust preester (koguduse ja Jumala ordineeritud vahendaja ). Protestantlikes kirikutes peab jumalateenistust eriettevalmistuse saanud õpetaja ( pastor ). Vabakirikutes võivad jumalateenistust pidada ka koguduseliikmed. Jumalateenistusse kuuluvad palvetamine, pühakirja lugemine, jutlustamine, laul ja õnnistamine. Vanades kirikutes ja vanemates protestantlikes konfessioonides toimub see kindla korra raames.
Pühad toimingud on sakramendid. Eri konfessioonides on nende arv erinev. Ristimine , mille läbi saadakse kristlaseks, ja armulaud (kr k euharistia), mille kaudu saadakse osadus Jeesus Kristusest, on kõikides kirikutes.
Patukahtsus koos pattude andeksandmisega
salvimine
abielu
surmaeelne võidmine ja
vaimulikuks pühitsemine on sakramentideks vanades kirikutes, näiteks roomakatoliku kirikus on sakramentideks kõik ülalloetud. Luterliku kiriku saksamendid on ristimine ja armulaud.
Kirikupühad
Kristlik ajaarvamine tekkis 5. sajandil ja sai üldkasutatavaks 8. sajandil. Läänes mindi 16. - 18. sajandil üle gregooriuse kalendrile, paljudes kreekakatoliku ja testes Ida kirikutes kasutatakse veel praegugi juuliuse kalendrit. Kirikupühad on:

• Jõulud (Jeesuse sünnipäev)
  
• 25.dets
  
• epifaania (kolmekuningapäev) 12 päeva pärast jõule
  
• ülestõusmispüha (23. märtsi ja 24.aprilli vahel), millele eelnevad 6-nädalane paastuaeg ja Vaikne nädal (palmipuudepüha, suur neljapäev, suur reede (Jeesuse ristisurma päev) ja vaikne laupäev)
  
• 40 päeva pärast ülestõusmispüha on taevaminemispüha
  
• 7. pühapäeval pärast ülestõusmispüha on nelipüha (Püha Vaimu väljavalamine jüngritele)
  
• 15. august on rukkimaarjapäev (Maarja püha)
  
• 31. oktoobril on luterlik usupuhastuspüha
  
• 1. november kõikide pühakute päev
  
• 2. november surnutepüha
  
• 4 nädalat enne jõule algab advendiaeg
  

Kloostrid ja palverännakud
Vanade ja suurte kirikute juurde kuulub askeetlik liikumine koos munga- ja nunnaordude, kloostrite, eremiitide ja eraklatega. Pälvimuse saamiseks sooritavad nende kirikute liikmed palverännakuid. Näiteks Pühal Maal käiakse Jeruusalemmas (Via Dolorosal, Hauakirikus), Petlemmas (Jeesuse sünnikirikus), Naatsaretis (Jeesuse kodulinnas), Jordani jõel, kus Jeesus ristiti. Roomas käiakse Peetruse ja Pauluse hukkamiskohal ja Püha Peetri kirikus. Hispaanias Santiago de Compostelas on apostel Jaakobuse matmispaik , Prantsusmaal Neitsi Maarja Lourdes 'i allikas. Konstantinoopolis on vanakristlaste kannatuslugudega seotud kohti.
Oikumeeniline liikumine ja teoloogia
Tänapäeval toimivad kristlikud kirikud koostööle orienteeritud oikumeenilises liikumises (Kirikute Maailmaliit jt organisatsioonid ). Roomakatoliku kirikut muutis oluliselt sallivamaks II Vatikani kirikukogu (1962 . 1965). Kolm põhisuunda kristlikus teoloogias on:
liberaalne (kiriku-uuenduslik, piiblikriitiline, dialoogialdis)
konservatiivne ( veendumus oma suuna ainuõigsuses, vaenulikkus piiblikriitika suhtes, traditsionalism )
fundamentalistlik (Piibli sõnasõnaline tõlgendamine)
Kristluse juurtega tähtsamad usundid
Kristlusest väljakavanud suurimad iseseisvad usulised liikumised kuulutavad, et kõik olemasolevad kristlikud teoloogiad on eksiõpetused. Niisugused liikumised on järgmised:
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik ehk mormoonid (rajanud 1823 Joseph Smith USA-s, u 11 miljonit)
Jehoova tunnistajad (rajanud 19.saj II poolel Charles Taze Russell USA-s)
Ühenduskirik (rajanud 1954 Sun Myung Moon )
Kristlik Teadus (rajanud 19. saj II poolel Mary Baker Eddy USA-s).
Islam
Viimase monoteistliku maailmausundina tekkis 7. saj algul Araabia poolsaarel islam (araabia k aslama 'allutab end'). Selle lähtekohad peituvad kõrbenomaadide polüteistlikus usundis, mille jumalatepere peaks oli taevajumal (ar Allah 'Jumal'). Palverännakukohana oli Meka tuntud juba sajandeid enne islami tekkimist.
Usundi tekkimine
Isalmi rajaja Muhamed ( Mohammad ) sündis 570. a. Meka kaupmehena puutus ta kokku ristiusu ja judaismiga. 40-aastaselt jõudis ta veendumusele, et Allah on teda prohvetiks valinud. Algne sõnum, mida ta kuulutas kõlas: Ei ole jumalat peale Jumala; kõik teised on ebajumalad; Jumala kohtupäev on ligi. Esimesed toetajad, muslimid (ar 'Jumala tahtele alistunu'), olid tema naise sugulased. 622. a põgenes koos teiste muslimitega kaubalinna Mediinasse. Mediinast kujunes uue usundi (islam ' kuuletumine ') poliitiline keskus.
Muhamed:

• rajas koguduse
  
• ehitas mošeesid
  
• määras kindlaks palvuste ajad ja suuna
  
• andis välja seadusi
  

630. a vallutas ta Meka ja määras sealse muistse Kaaba pühamu peamiseks usukeskuseks. Mahamed suri 632 Mediinas ja on sinna maetud . Islami seisukoha järgi oli Muhamed inimesena Allahi viimane saadik – prohvet, kes vahendas inimestele Allahi tahte – Koraani.
Pühakiri
Koraan koosneb Muhamedi ilmutustest. Pühakirja juurde kuulub Muhamedi kohta käiv pärimus ehk sunna . Tekst pandi ja redigeeriti 7. saj keskpaigaks. Islami järgi on Koraan taevase originaali täpne koopia. Ehtne saab Koraan olla vaid araabia keeles, nii nagu Jumal selle Muhamedile ilmutas. Koraan koosneb 144 suurast (peatükist). Esimene suura on lühim ja ühtlasi muslimite tähtsaim palve. Teine on pikim ja siis suurad lühenevad kuni lõpuni. Koraan on muslimite õpetuse ja eluviisi tingimusteta norm. Koraani õpetuse põhiteesid on järgmised:

Jumal on ainus ja igavene looja ja armuline kohtumõistja

Jumal on kõikvõimas ja kõiketeadja, kes on kõik ette määranud

inimene on Jumala looming

judaism ja kristlus on Jumala varasemad ilmutused, aga õigeim ja viimane ilmutus on siiski islam.
Õpetus ja kultus
Usu aluseks on nn viis sammast (peamist ettekirjutust).

Usutunnistus „Ei ole Jumalat peale Jumala ja Muhamed on tema saadik.“ Siit tuleneb absoluutne monoteism, vaieldamatu kuuletumine, usk Jumala kui isevalitseja teenritesse (inglitesse), Koraani pühadusse, ettemääratusse ja viimse kohtumõistmisesse.

Palvetamine viis korda päevas näoga Meka suunas. Enne toimub rituaalne pesemine. Palvusele hüüab muezzin pühakoja torni minareti otsast. Mošee jumalateenistuse päev on reede. Preesterkonda ei ole. Imaam või mulla on lihtsalt jumalateenistuse eespalvetaja, juhataja ja kogudusevanem.

Almuste andmine, hoolitsemine vaeste ligimeste eest.

Paastumine . Tähtsaim paast on ramadaanikuul, mille ajal ei tohi aoajast pimeduse saabumiseni süüa, juua ega suguelu elada, öisel ajal piirangud puuduvad.

Palverännak Mekasse üks kord elus.
Eluviis
Muslimid ei tohi tarvitada alkoholi, süüa sealiha ja veretoite. Poisslapsed tuleb ümber lõigata, mida toimetatakse alates 8 päeva vanuselt. Juba Muhamedi eluajal juurdusid džihaadi ehk uskumatutevastase püha sõja kohustus ja piltide kummardamise keeld. Surnu tuleb matta võimalikult samal päeval enne päikeseloojangut. Naine ei tohi katmata end avalikult näidata. Mees tohib pidada kuni neli naist, aga peab suutma neid ülal pidada. Lahutamiseks piisab 1. suura lugemisest koos kolmekordse kuulutamisega „Ma lahutan end sinust“. Koraani õiguse järgi tuleb vargal käsi maha raiuda, abielurikkuja naine kividega surnuks visata . Fundamentalistlikes islami riikides kasutatakse islamiõigust tänapäevalgi. Ajaarvamise algust loetakse 622. aastast ja kasutusel on 354-päevane kuukalender.
Levimine
Püha vallutussõda ehk džihaad uskumatute vastu algas juba Muhamedi eluajal. 20 aastaga vallutati Lähis-Ida, 7. sajandi lõpuks Põhja-Aafrika kuni Atlandi ookeanini ja Pärsia kuni Indiani. 8. sajandi algul vallutati ka Hispaania ja oli tekkinud Araabia kalifaat . 732. a peatas Karl Martell Poitiers'i lahingus muslimite sissetungi Lääne-Euroopasse. 8. sajandil tungisid araablased Indiasse, Kesk-Aasiasse ja Loode-Hiinasse. 1453. a. vallutasid islami vastuvõtnud türklased Konstantinoopoli. 9 – 13. sajand oli araabia kultuur keskaja õitsvam kultuur. Oma usu tohtisid säilitada vaid juudid ja kristlased, teisi kiusati halastamatult taga. Eriti julm oli zoroastristide hävitamine Pärsias 7. - 8. sajandil ja budistliku kultuuri hävitamine Indias 9. - 11. sajandil. Islami langusaeg kestis 16. sajandist kuni 19. sajandi lõpuni. 20. sajand nägi araabia rahvusriikide tekkimist ja fundamentalismi taassündi, 21. sajandi algul ohustab maailma islamiäärmuslaste terrorism .
Voolud
650. a paiku toimus lõhenemine sunniitideks ja šiiitideks. Sunniite, kes peavad end õigeusklikeks ja kaliif Abu Bakri järgijateks, on valdav enamus. Sunniidid tunnistavad ainult Koraani ja sunnat , hilisemaid ilmutusi ei tunnistata. Šiiidid on kaliif Ali järgijad, usuvad ka hilisemaid ilmutusi ja ooravad messias Mahdi tulekut. Šiiitlus on riigiusk Iraanis , on levinud ka Iraagis , Aserbaidžaanis, Süürias, Põhja-Indias ja Ida-Aafrikas.
Sufism on müstiline ja askeetlik munagliikumine.
Ühiskonnaelu
Ühiskonnaelu aluseks on:

Koraan kui Jumala sõna

Sunna kui pärimus Muhamedi elust ja sõnadest

Šariaat kui Koraanil ja sunnal põhinev õigussüsteem.
Pühakirja ja seaduste tõlgendajateks on muftid. Saudi – Araabias valitseb vahhabiitlus kui rangelt ortodoksne sunniitlus ja seadustik järgib šariaati. Iraanis valitseb fundamentalistlik šiiitlus, Liibüas sunniitlik ja islamisotsialistlik diktatuur. Kõige ilmalikum islamiriik on Türgi. Ka Egiptuse vabariiklik ning Maroko ja Jordaania monarhistlik islam on ilmalik. Islam on kogu poliitilist, majandus- ja sotsiaalelu hõlmav religioosne eluviis.