Sissejuhatus Eesti ja Seto rahvausundisse (0)

Sissejuhatus Eesti ja Seto rahvausundisse

Invisibilia – maailma nähtamatu pool, kõik, mida maailmas näha ei ole.

Mõistmise lähtekohad

1. „Üleloomuliku“ puudumine – vanas usus ei tõlgendatud üleloomulikke juhtumisi üleloomulikena, vaid seda peeti lihtsalt elu osaks, üheks kogemuseks.
2. Olendite paljusus – lisaks materiaalsetele olenditele on igasuguseid muid olendeid , kes võivad endale aegajalt võtta nähtava kuju, see ei tee neid vähemreaalseks.
3. Arusaam väest – usundi üheks aluseks on vägi ehk energia, see ei ole materiaalne, kuid võib avalduda ka materiaalses maailmas. Ümberpaiknev jõud.
4. Nähtamatud seosed asjade vahel, aegade vahel – need seosed on mõjutatavad „üleloomulikul“ teel, nõidumise, maagia kaudu. Seosed on olemas asjade ja olendite vahel, aegade vahel (oleviku ja tuleviku). Nähtamatute seoste mõjutamist, nende käimapanekut nimetatakse maagiaks. Igasugused tegevuskeelud käivad samuti maagia alla. (nt. mingite asjade mittetegemine hoiab halvad asjad eemale, toas vilistamine?)
5. Pühaduse tunnetus – püha on midagi erilist, teistsugust, tavalisest eraldatu. Püha avaldub ajas ja ruumis. Pühad kohad on olemas kõikides religioonides, sellistes kohtades võivad suurema tõenäosusega toimuda kokkupuuted üleloomulikuga.
18. sajandi – 19. sajandi eestlasi peeti metslasteks, kirjakultuuri sel ajal veel ei tuntud. Võiks nimetada neid pigem põlisrahvaks kui metslaseks tegelikkuses. Kirjakultuuri-eelne rahvausund : paiksus ja traditsioonipõhisus. „See on meie vana usk. Nii on meie vanemad meile õpetanud.“ Usus ei kaheldud, see oli traditsiooni kandja.

Murrang 19. sajandil

Sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised muudatused. Loobutakse oma vanast kultuurimudelist, võetakse sisuliselt üle saksa kultuurimudel ning saadakse eestlasteks kui rahvuseks . Rajaneb sakslaste matkimisel riietuses , ühistegevuses, kultuuris.
- Talude päriseksostmine + majanduslik ühistegevus
- Euroopaliku kultuurimudeli omaksvõtt: seltsielu, laulukoorid
- Kooliharidus ja lugemisoskus – on rajanud teed ärkamisajale. Kool toob kaasa kiire muudatuse erinevates mõtlemissfäärides.

Kooliharidus ja muutused mõtlemisviisis:

1. Abstraktsete üldmõistete tulek 2. Klassifitseeriv liigendamine 3. Loogiliste vastuolude küsimus – kui näed surnud inimest unes , siis kus ta on? Taevas, hauas, lihtsalt unenäos? 4. Suhtumine seletamatusse
Mõned seletused seto kontekstist, miks tänapäeval ei kogeta „üleloomulikke“ asju: Nüüd on ilm nii tehnikat täis, et tondil ei ole kohta, kus olla. Inglid, vaimud… - nüüd inimestele enam ei näidata, nüüd inimesed on nii patused, vanasti olid õndsad. Vanast oli rahvas nii õnnis, et nägi, enam aga ei näe ei halbu ega häid vaime. On kaotanud võimaluse näha.

Muinasusund ja rahvausund

Need ajatakse sageli segamini . Eesti ajaloos oluline murrang on 13. sajand, ristisõjad , vallutus, Eesti lülitumine kristliku Euroopa kultuuriruumi. Sellest varem oli muinasaeg , sellest ettepoole jääb keskaeg , ajalooline aeg.
Muinasusund on need rahvapäraste uskumuste kogumid, mis jäävad enne 13. vallutuste aegsesse aega. Arheoloogilised allikad, raskesti mõistetav, ajas muutuv. Muinasusundit uurides saab kasutada, ainult sellest kindlast ajast pärinevaid allikaid , metodoloogiliselt ei ole õige kasutada hilisemast ajast pärit allikaid varasema usu rekonstrueerimiseks.
Rahvausund on ristisusuaegne usund , pärast 13. sajandi vallutust. See ei ole ka ajas ühtne usund : katolikuaegne, rootsiaegne , 19. sajandi rahvausund, 20. sajandi rahvausund.

Rahvausund ja ajalooline kultuuriruum

15. sajandil püsib muinasusund, kuid katoliku usk tungib tugevalt sisse. 16. sajandil on eestlastest saanud üldjuhul katoliiklased, kuid samas püsivad edasi mitmed muinasusundi traditsioonid (nt väikeste panuste kaasapanemine surnule). Tekib sünkretistlik sümbioos vanast ja uuest, kus kristliku sisuga uskumused on tulnud vanade uskumuste kõrvale ning vanadest on midagi kadunud. Vanad uskumused kestavad teatud sfäärides välja 19.-20. sajandini.
Rootsiajal püsib olukord üsna samamoodi nagu 16. sajandil. Vahe on võib-olla selles, et Põhja-Eesti saab varem luterlikuks kui Lõuna-Eesti. Pühakud ei mahu luterlikku maailmapilti, luterlased ei omasta pühakutele sakraalset mõõdet pärast nende surma. Katoliiklased usuvad, et pühakud on olemas, nad on kuskil kõrgemal vaimsetes sfäärides ning neile on kergem ligi saada kui Jumalale , kuna nad on lähemal inimestele ning rohkem inimesed.
Tõsisem murrang rahvausundis toimub 1720.- 1730 . aastatel, kui Eestisse jõuavad vennaste koguduse liikumise käimalükkajad. Mentaliteedis muutub midagi väga tõsiselt, toimub sisuline -usuline ärkamine ristiusule väga paljudes kihelkondades. Vanad katoliku kombed jäävad minevikku ning rahvas hakkab omal algatusel koos käima ja palvetunde pidama . Nad käivad ka kirikud ning kuuluvad kiriku kogukonda, kuid kirik ei anna neile seda, mida nad saavad enda palvetundides, kus nad ise arutavad pühakirja, loevad seda ette jne. On mõjuvam, kui kohalike pastorite vigases eesti keeles loetud tekstid ning manitsused.
Eesti jaguneb geograafilises mõttes kaheks: meresidusad alad ja mittemeresidusad alad. Samas saab Eestis jagada kaheks ka keelevahe põhjal.
Kihelkond on madalaim tasand, mille kaudu on kogutud allikmaterjali. Kihelkond kui identiteedikeskus. Kihelkonnakeskus kui tõmbekeskus . Kihelkond on ala, mille inimesed moodustasid ühe koguduse, mille rahvas käis ühes kirikus. Omast kihelkonnast tavaliselt kaugemale ei satutud. Abiellumised olid tavaliselt kihelkonna piirides, kuna noored said kokku tavaliselt pühapäeval kirikus. Igas kihelkonnas on teatud hulk mõisasid (u 10), mõisade omanikud on kiriku eestseisused, toetavad kirikut majanduslikult, nende huvides on, et talupojad ei lahkuks, kuna talupojad on tööjõuks, mis toodab mõisale väärtust.
Vald tähendas algselt ühe mõisa talupoegi. 20. sajandil, kui mõisad kaotasid oma tähtsuse hakati valdasid järjest kokku liitma.

Setomaa

On ajalooliselt olnud hoopis teistsugune kui muu Eesti. 13. sajandi alguses, kui enamik Läänemeresoome alasid vallutati Taani ristisõdijate poolt, siis see Setomaad ei puudutanud, kuna oli juba Vene all ning olid vürstide alamad. On olnud Eestist lahus kuni 1920. aastani.
Alates ristiusustamisest on Setomaa kuulunud õigeusku. Kaasnes ka õigeusu kiriku suurem tolerantsus rahvususundi vastu. Eraldatus Idast ja Läänest. Idast: keel ja kombed. Läänest: usk ja poliitiline või halduspiir.
Hiline koolivõrk: luterlik Eesti – Forseliuse koolivõrk 1680. aastatel; 1686. aasta Rootsi kirikuseadus. Setomaa – esimesed rahvakoolid 1890. aastatel. Hiline „rahvuslik ärkamisaeg “ Setomaal toimus alles 1990. aastatel.

Setomaa rahvausundi eripärad :

Kauasemast püsimisisest tulenev: suurem detailsus, elavus, vahetus
Olemuslik : õiguspõhine religioossus , pühakulood, dualism ja kontrastid: hea ja kurja vastasseis, varjatud põhjused, ettemääratus, tegu toob kaasa tagajärje, jumaliku/kõrgema üleloomuliku sekkumine maisesse ellu.
Üleloomulik sekkumine inimese ellu, vastus palvetamisele. Eestlased üldjuhul ei palveta, vanemad seto inimesed aga küll.

Allikmaterjalid rahvausundite

Rahvaluulekogud – kõige suurem hulk. Kogud on süstematiseeritud. H – Jakob Hurda kogu: 1860-1906, kõige vanem, u 115 000 lk. Käivitas üle-Eestilise kogumisaktsiooni, tahtis, et kirjutatakse üles nii, kuidas inimesed räägivad. Loetakse kõige paremaks ja ehedamalt kirja panduks. E – M. J. Eisen: 1880-1944, ei olnud nii nõudlik korrespondentide suhtes, u 90 000 lk. ERA – 1927-1944. Eesti rahvaluule arhiiv, u 265 000 lk. RKM – 1944-1991, Riiklik kirjandusmuuseum, korraldati uurimusretki kihelkondadesse, u 200 000 lk. EFA – Eesti folklooriarhiiv: uuema aja oma. S – Samuel Sommeri kogu: 1923-1936, sisaldab vaid seto materjali, u 125 000 lk
Rahvaluulekogude juures on oluline allikakriitika. Tuleb arvestada, kui palju võib tekst olla koguja poolt muudetud. Mida fragmentaalsem on mõni lause või teade, seda suurem on tõenäosus, et see ei ole üle kirjutatud või ilustatud. Mida ilukirjanduslikum, seda kahtlasem. Autentsusele viitab ka murdelisus.
Varasemad kirjeldavad publikatsioonid – Forseliuse raamat eestlaste ebausukommetest (1680). Hupel ( 1774 -1782), Luce (1827), Holzmayer (1873-1881), Kreutzwald .
Kirjalikud allikad – väljastvaatlejate teatud rahvusundite kohta. Muinasusund: Keskaeg, 1428 Riia provintsiaalkirikukogu, 1519-1521 Saare-Lääne piiskopkonna visitatsioonimaterjal. Varauusaeg : B. Russowi kroonika (jaanipäeva, usutualitused Pirita kloostri juures), jesuiitide materjalid + A. Possevino . Rootsi aeg: Kirikuvisitatsioonide materjalid, nõiaprotsesside materjalid.
Arheoloogilised materjalid – Kalmed ja matmiskombed , kuidas maeti, mida kaasa pandi, pühakohad. Paiknemisanalüüs, kaevamistulemused. Arheoloogilised leiud , mida pandi surnutele kaasa, kui palju. Pühapaikades vaadatakse, mida ohverdati. Ornamendid ja mustrid ehetel ning nende tõlgendamine,
Keeleajaloolised allikad – usundilise tähendusega sõnade analüüs. Sõnatüve etümoloogia /päritolu. Tähendused, sh erinevates keeltes.

Uurimisloost ja üldistustest

Kristjan Jaak Peterson

Uurimine algab uurija tõlgendustega. Kõige varasem tõlgendaja oli Kristjan Jaak Peterson, kes tõlgib „Mythologia Fennica“. Laiendatud tõlge – ümberjutustus, märkmed . Toob Soomest sisse erinevaid jumalaid ja mütoloogiategelasi (Vanemuine), paneb aluse pseudomütoloogiale Eestis.

Friedrich R. Faehlmann

Õpetatud Eesti Selts. Loob mõned romantilised kunstmuistendid Eesti mütoloogia kohta ( Koit ja Hämarik). Alustab „Kalevipoja“ kirjutamisega, mida jätkab Kreutzwald, kes põimib sinna pseudomütoloogiat. Ilmub 1861. Kalevipoeg on rahvusliku ärkamisaja üks nurgakive.

Ärkamisaja rahvusromantism

Rahvuslik pseudomütoloogia ( Ilmarine , Murueit ja tütred )

Matthias Johann Eisen (1857-1934)

Hariduselt teoloog, väga palju kirjutanud mees. Rahvausundiga tegelemiseks sai inspiratsiooni Hurdalt. Erinevalt Hurdast hakkas aga palju kirjutama ning avaldama. Hakkas rahvaraamatuid populariseerima. Teine suund oli teaduslik uurimistöö: artiklid, „Eesti mütoloogia“ I-IV. Ei oska olla allikakriitiline, võtab korrespondentide juttu tõena, avaldab tekste mugandatuna, arvestab ka pseudomütoloogia tekste. Animistlik: igal asjal on oma haldjas .

Oskar Loorits (1900-1961)

Õppis keeleteadust ja rahvaluulet. Teaduslik, analüüsiv lähenemine . Juhib stipendiaatide ja korrespondentide tööd. „Liivi rahva usund“ I-IV, „Grundzüge des estnischen Volksglaubens“ I-III. Kultuuriajalooline paradigma: ajalooline lähenemine, kultuurimõjud- ja laenud, subjektiivsus – on lugenud palju materjali, on asjad, mida peab tähtsaks ning mille toel hakkab tõlgendama. Olulised on esivanemate hingedel ja surma kujutamine – selle keskne lähenemine usundile.
Rahvaluule-rahvusideoloogia tugi, rahvapärimus . eestluse elujõu allikas. Loorits on väga rahvuslik. On väga saksavaenulik. Eestlastele ürgomase otsingud, vastandumine saksa (indogermaani) asjadele.

Uku Masing

Õppis usuteadust ning oli pärit vennastekoguduse suundumusega taluperest. Oskas umbes 60 keelt ning oli meeletu lugemusega. Luges umbes 1000 lk päevas. Tähtsus uurija ja usundifilosoofina. Kirjutas raamatu „Eesti usund“. See on olemasolevate tekstide, konspektide publikatsioon: taevas ja jumalused , inimene ja surmajärgsus, haldjad (mitte Eesti, vaid muude maade). Ei ole kasutanud kirjutates algallikaid vaid muude autorite tõlgendusi. Ei saanud Looritsaga läbi.
Masing kui usundifilosoof. Mõtlejana mõtles eestikeskselt, saksavaenulikult. 1920.-30. aastatel oldi üldiselt väga saksavaenulikud. Üks mõtlemissuundi on Eesti vaimu ja mõttelaadi omapära ning eestlase religioosse tunnetusviisi lahti mõtestamine. Miks eestlane kogeb maailma nii nagu ta kogeb? Üritas määratleda ning sõnastada eestlase religiooni kogemise viisi.
Masing on teravas opositsioonis ametliku kirikuga . Tema lähtekoht on, et Eesti kirik on oma ülesehituselt saksalik.
Masingu mõtted: eestlasele on jumal midagi nagu sõbra või vanema venna taolist. Indoeurooplased on kui jumala orjad . Vaimne ühinemine maailmaga ei jõua keskendumist, jõupingutust, vaid eestlase puhul see tuleb iseenesest.

Ivar Paulson (1922-1966)

Uurib Põhja- Euraasia rahvaste hingekujutelmasid. Oma elu lõpul kirjutab raamatu „Vana eesti rahvausk“. Raamat on populaarse lähenemislaadiga esseedekogumik. Suhteliselt ülevaatlikult käsitleb erinevate nurkade all Eesti rahvausundit. Lähenemine on kultuurökoloogiline: vaatab usundit kindlas ajas ja ruumis, vaatab millesse inimesed usuvad seoses nende elatusaladega. Põlluharijate usund on väga ringidepõhine, kõige kitsam ring on seotud majapidamisega, järgmine on maa ja ilm (põlluharija maapilt, kultuurmaastikud ümber küla), edasi on metsa ring ning lõpuks vetevalla ring, nendega on inimesel oma igapäevaelus aga suhteliselt vähe kokkupuuteid.

Mall Hiiemäe (1937)

On palju kirjutanud looduse teemal, loodus Eesti rahvausundis, looduse tunnetus. Teine suur valdkond , millega ta on tegelenud on rahvakalender pärimusepõhiselt.

Marju Kõivupuu

Folklorist ning usundiuurjia, süvitsi tunneb rahvameditsiini valdkonda, surmakultuuri ning selle muutumist ajas. „Rahvaarstid Võrumaalt: noor ja vana Suri Hargla kihelkonnast“ (2002) „Torp-Kõivupuu, M. Surmakultuuri muutumine ajas: ajaloolise Võrumaa matusekombestiku näitel“ (2003) „101 Eesti pühapaika“ (2011)

Praegu aktiivsemalt tegutsevad rahvausundi uurijad :

Ülo Valk: on uurinud kuradeid Eesti rahvausundites. Tõnno Jonuks: doktoritöö Eesti muinasusundi kohta, antud ka suuremas vitraažis rahvaväljaanne. Mare Kõiva: tegeleb Eesti loitsude, nõiasõnade ning ravimissõnadega. „Eesti loitsud“ (2011) Internetistaja, Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond , rahvausundi töörühm. Johan Kõpp: „Kirik ja rahvas“ ülevaade katolikuaegsest rahvausundist.

Vägi

Üks rahvareligiooni alusmõisteid. Vägi on mõiste, mis on praktikas pigem defineerimata kujul kui igapäevases keelekasutuses olemas. See on mõiste, millest ei räägita. Selle tähendus ilmneb üksikutes sõnades, väljendites. Vägijook, vägilane, vägikaigast vedama, vägivald . Võib seostuda ka teiste sõnadega: vaim, võim, jõud, viha.
Usk väesse on see, mis loob religiooni. Kui uskumisel ei ole taga väge, kui ta ei ole seotud väe tunnetusega, siis ei ole tegemist mitte religiooniga, vaid mütoloogiaga. Eesti kontekstis Kalevipoja pärimused, Vanapagan , kes on kunagi midagi teinud. Inimese tänapäevane elu ei ole nendega seotud, neil ei ole väga küljes. Väge saab usu abil, teatud rituaalide abil suunata.

Väe avaldumine

Esimene avaldumiskontekst on kindlasti inimesed. Inimesed on väekandjad, vägi avaldub ka inimeste kaudu. Vägi elavas organismis on jaotunud ebaühtlaselt (rahvausundist tulenevalt), teatud kehaosad on väekamad, neil on rohkem jõudu ja energiat taga. Teatud kehaosasid kasutatakse tähtsateks maagilisteks toiminguteks, teisi aga mitte. Organitest on tähtis kindlasti süda. Kehaosadest jooksevad läbi küüned, karvad, hambad (kihvade kandmine amuletina). Veel on olulised veri , higi ja sülg. Taimede puhul korjatakse tavaliselt rohkem õisi ja juuri, mis omavad suuremat väge ning aitavad igasuguste haiguste vastu.
Vägi avaldub ka vaimolendite kaudu, religioossete kogemuste läbi.
Ruum ja aeg mõjutavad samuti väe avaldumist. Vägi on tugevam pühade ajal ning on olemas teatud kohad, mis on pühad.
Teatud esemed nagu amuletid, mälestusesemed, kingitused, ehted võivad endas samuti väga kanda. Väega võivad olla seotud ka mõned arvud (nt 3), märgid ja sümbolid .

Väe suunamisviisid

Väge saab suunata sõnadega. Millegi välja ütlemine, millegi ära nimetamine võib muuta midagi hoopis teiseks. On asju, mida ei ole hea välja ütelda, näiteks ei öelda valjult oma soove. Kellelegi needuse pealepanek, needmine , halbade vägede vallandamine, halvad mõjutused neile, keda neetakse.
Väge saab suunata ka loitsudega, silma, pilguga, kätega ( ravimine ), peale puhumine .
Pühitsemine on samuti rahvausundis tähtis asi. Pühitsemine annab asjale teistsuguse kvaliteedi, väge ja jõudu.

Aeg

Ajakäsitus rahvausundis on tsükliline. Oleme harjunud , et aeg on üks joon, mis hakkab kusagilt pihta ning läheb lõpmatusse. Rahvausundis on aeg olnud pigem nagu ring, kui vaadelda laiemas perspektiivis, siis spiraal . Aastaringi mõiste, kuu, nädal, päev kui ringid .
Aeg jaguneb sakraalseks ajaks (pühad) ning tavaliseks ajaks. Püha on tähtis, kuna ta on püha, mitte seetõttu, et ta on mingi kalendriaasta püha. Rahvakalendris käivad pühadega kokku ennustamine (sh ilm), nõidumine, maagia. Pühasid peetakse eriliste võimalustega „avatud“ ajaks. Samas on pühad ka ohtude aeg, kuna teispoolsus on lahti ning igaltpoolt võivad inimesi ohustada teispoolsusesse kuuluvad ohud. (Suur Reede, jaaniöö)
Tähtsaks on saanud pühakupäevad, mis on mingil viisil seotud Päikese rütmiga, selle pöördeaegadega, ilmastikumuutustega, põllutöödega. Tähtsad on pühad, milleaegsed tegevused on põlluharijale olulised. Neid on rohkem omaks võetud, teised, mida ka kindlasti kirikus tähistati, ei ole olulised. Katolikuaegses Eestis olid pühakutepäevad väga tähtsad. Toimus kiriku- ja agraarkalendri traditsioonide põimumine. Pühadeaegsed rahvakogunemised kabelite juures.
Setomaal sõna jõulud on tundmatu. Kutsutakse talsipühaks.

Ajatsükli väiksemad ringid

Noorkuu: „üles“ kasvavate asjade istutamine/külv, juuste lõikamine , looma tapmine . Noorkuu on kasvatav aeg, igasuguste edendavate tööde jaoks hea. Vana kuu: „alla“ kasvavate asjade istutamine/külv, putukatõrje, võsaraiumine, tarbepuude mahavõtmine, Vana kuuga saadud haav paraneb ruttu. Täiskuu: kuuloomine: ilmamuutus
Kui kuu vahetub ehk täiskuu ajal olevat oodata ilma muutumist. Hea aeg nõidumiseks.
Nädalaring: neljapäev, laupäev-pühapäev
Forselius 1680. a: neljapäeva peetakse rohkem kui pühapäev. Püha ei ole kusjuures neljapäev, vaid neljapäeva õhtu. Tööd ei tehtud, ka mitte tubaseid töid. Kui neljapäeval hakkas hämaraks minema, kaeti näiteks vokid kinni, et keegi ei saaks kedrata. Eriline on kaduneljapäev : viimane neljapäev enne kuu kadumist. Sobiv igasugusteks kaotavateks tegevusteks: koristamine, prahi hävitamine jne.
Päevaring: valge ja pime pool: kesköö (kukelaul) – keskpäev , päevaloojang
Ka ööpäeva sees on erilised ajad, murdeajad, kriitilised ajad, millest kõige rohkem kajastub pärimuses ikkagi kesköö. Keskööl saadakse kuradiga kokku jne. Teine eriline aeg on päikeseloojang . Nende kahe vahele jääb selline halb, ohtlik aeg. Peale päikeseloojangut peab olema ettevaatlik, lapsed tuppa selleks ajaks. Seto traditsioonis ei tohi vilistada sel ajal väljas, ei hõigata nimepidi. See aeg lõppeb kukelauluga. Ööpäeva sees on veel üks tähtis aeg ning selleks on keskpäev. See küll kajastub küll vähem, kuid siiski. Täpselt keskpäeval ei soovitata kuskile minna, muidu ei lähe asjad hästi.

Maailm ja loodus

Valge ja pimeduse vaheldumine , elu käib pimeda ja valge rütmis. Pime on ebamäärane, on seotud loodusega, seotud teatud ebakindlusega. Pimedal ajal on parem olla kodus, kui kuskil väljas metsas või surnuaias kalmete lähedal viibida.
Taevas kui hingesatud olend / jumalus , kuid see teadmine on kuidagi varjatud. Eelkristlik: taevas kui taevane üliolend, muistne looja, kellega inimesel puudub side. Deus otiosus – puhkav jumal, kõrvalejäänud jumal, ei sekku inimeste ellu, vaatab ja jälgib. Eestis on äikesejumala nime all tuntud Uku.

Äike, pikne

Arvatakse, et kõu on püha seepärast, et ta toob vihma esile. 1428: Pikne on jumal 1597:Talupojad usuvad, et pikne on jumala kõige kõrgem teener, kui teda ei teenida, hävitab ta oma vihas põllud ja majad.
Äikese ja pikse pühaks pidamine püsis tõenäoliselt kauem Lõuna-Eestis.
Possevino: Otepääst 10 miili – soine järv kuradi võimuses, ohverdatakse varastatud lapsi või laste verd, mille tagajärjel lapsed surevad. Vastasel juhul tekitab maru ja äikest, rikub ilma.
1642: Võhandu – pikse elupaik. Pühajõe sõda Osulas. Olid olnud halvad ilmad mitu aastat, vili hävines. Talupojad põletasid mingi hoone maha.

Pikne ja Uku

Ukust räägitakse Virumaal, saartel, on pärimusi ka Võrumaalt Kanepi ja Urvaste kihelkonnast. Ukuvakk on mingi inimese poolt tehtud anum , nõu, kuhu Ukule viidi ohvriande. Ukukivid, kuhu viidi samuti ohvreid. Oskar Loorits on seadnud Uku olemuse tugevalt kahtluse alla. Arvab , et Uku on pseudojumal, mis on võimendatud Kalevipoja kaudu.

Päike

Päike ei ole Eesti rahvausundis olnud jumalaks ega jumaluseks. See on üks põhimõtteline erinevus võrreldes Indoeuroopa rahvastega. Eestis päikese pühaks pidamisest märke ei ole. On aga päikesemaagiat. Jaanitule tegemine on näiteks päikesemaagia ilming – tehakse tuld ajal, mil päike on saavutanud oma kõrgseisu.
Baltimaadest on jaanituli kõige tugevam Lätis, seejärel Leedus ning Eestis viimasena, kuigi ka Eestis on see traditsioon elujõuline.
Päevapööramisemägi – noored olid käinud seal pööripäevade ajal seksimas, viljakusmaagia.
Päike on vähemtähtis kui kuu.

Kuu

Kuu kohta on pärimuses märksa rohkem kombeid, kui päikese kohta. Kuu ennustab ning mõjutab. Kuu elustab tulevikku, ilma. Kuud ei tohi näpuga näidata. Kasvab ja kahaneb: kuufaasid. Loodud kuu: ennustab asju ja ilma. Kuule ei tohi näpuga näidata.

Vikerkaar

Üsna tagasihoidlik olend, ei tee midagi muud, kui joob vee taevasse maa pealt, kuid näpuga ei tohi sellegipoolest talle näidata.

Taevased märgid

Virmalised: sõda ja verevalamine. Nägemused taeval: Jumalaema kuju. Sõna taevas on indoeuroopa algupäraga.

Maa

Väga paljudes erinevates usundites on taevas ja maa paarilised. Taevas meessoost ja maa naissoost . Taevas viljastab maa, mille tulemusena hakkavad maal kasvama taimed. Vihm annab maale elu.
Maa ise on hingestatud olend ning on kaudseid keelde ja uskumusi, mis võib-olla praegugi püsivad. Ei tohi nuga maa sisse lüüa, maad ei tohi jalaga lüüa.

Vesi

Vesi kui element on puhastava toimega. Ristimine veega, ristimise mahapesemine veega (LH 1223 ). Veekogudest on meri, midagi maaema sarnast: hingestatud olend. Ka meri on elav. Panga panga juurest on merele ohverdatud.
Järvesid on vähe pühaks nimetatud. Eestis on kokku kuskil kümmekond Pühajärve. Küll on aga järvedega seotud üks laialt levinud pärimus – järvede rändamine. Järved võivad vahetada kohta, võivad ära minna. Järved tulevad taevast suure musta pilvena, mida võib juhatada näiteks härg või linnud . Taevast hoiatab hääl, et järv tuleb. Kui keegi jääb alla, siis upubki sinna järve põhja ära.
Järve äramineku põhjuseks võib olla see, et järve on solvatud ning inimesed on temaga halvasti käitunud. Kui näiteks pestakse järvevees, midagi ebapuhast, näiteks lapse mähkmeid. Üks robustne näide on see, et naine pühkis lapse tagumikku kalaga , mille peale järv solvus ja lahkus. Järv võib solvuda ka selle peale, kui inimesed ei anna talle nime.

Tuli

Tuli on püha ning tule pühadus väljendub keeldudes. Tulel on kättemaksuvõime. Tuli on läbinist animalistlik, ta on elus.

Mets ja puud

Eesti surnuaedadel on alati puud, ei ole mõeldav, et oleks lage surnuaed. Puid istutatakse surnuaeda.

Kohad ja asjad kui olendid

Üksikud pühapuud, millel ei ole hiis -liidet, kuid nad on sellegipoolest pühad puud. Selliseid puid eksisteerib üle terve Eesti.
Hiiealal on sageli mets, salu või suurem puude kogum. Lõuna-Eesti pühapaikadele on iseloomulik aga just üksikute esemete eksisteerimine, mida pühaks peetakse. Lõuna-Eestis ei ole ka sellist sõna nagu hiis.
Ka ohvripuud on pühad, arvatakse, et need suudavad inimese elu kuidagi mõjutada üldistes küsimustes. Neile viiakse ohvriande ning loodetakse mingeid vajaminevaid asju vastu saada. Taludel on olnud enda ohvripuud, mis vahel võisid olla ka aiaga piiratud.
Üldisema tähendusega puude kõrval on teine väga selge liik ravipuud. On seotud eelkõige läänepoolse Eestiga, neid leidub ka Ida-Saaremaal. Ravipuud on sisuliselt arsti eest, inimesed lähevad nende juurde siis, kui on põhjust minna ning loodetakse abi saada. Ei ole püsivat vastastikust seotust. Mingi ülekande teel antakse puule enda haigus.
Kagu-Eesti eksisteerivad ristipuud, eelkõige on neid säilinud Võrumaal ning Tartu maakonnas on kolmes kihelkonnas samuti need traditsioonid rohkem või vähemal määral säilinud.
Setumaal on väga omapärased ning tähtsad lautsipuud. Samuti seotud matustega, kuid hoopis teises tähenduses. On oma nime saanud sellest, et enne matmist hoiti surnuid kodus lautsil. Majapidamises aga ei ole hiljem hea hoida asju, mis puutusid surnuga kokku, mis tõttu viidi surnuga seotud esemed lautsipuu alla, kuhu need jäeti kõdunema. Need puud asuvad küla piiril ning on ka teatud piiri tähistajaks, sinnamaani saatis terve küla surnut , kuid sealt edasi läksid lähemad sugulased ja sõbrad. Lautsipuu juurde löödi puruks ka surnu pesemiseks kasutatud nõud.

Kultuslikud kivid

On päris mitmeid erinevaid kive, mis kultusliku üldmõiste alla lähevad: lohukivid , liukivid, ravikivid, ohvrikivid, jäljekivid.
Päris ohvrikivid on välimuselt täiesti tavalised ning silmatorkamatud rändrahnud , võivad olla küll ka väga suured, kuid enamik on väiksemad. Nende alla loetakse selliseid ohvrikive, mille kohta on andmeid, et sinna on päriselt ohverdatud ning pärimuses on räägitud nendele kividele ohverdamisest. Eestis on neid loetud umbes 400, kuid tegelikkuses on neid tõenäoliselt rohkem. Ohvrikividele viidi sööki, raha, loomade verd, vahel ka villa või mingeid uusi esemeid ja asju, mis on alles majapidamisse saadud.

Surm, surnud ja teine ilm

Üheks oluliseks valdkonnaks on loodus ja loodusvaimud ning teine valdkond ongi seotud surnutega. Need valdkonnad on teineteisest üsna lahus.
Surm tähendab hinge lahkumist kehast ning sellele järgneb kriitiline üleminekuaeg selle hinge eluloos. Hing on kehast väljas, kuid ta on ikka veel maa peal. Pärast surma surnu veel kuuleb ja näeb kõike, mis toimub. Eestis kestab see tavaliselt kolm päeva või kuni matusteni. Setu ja laiemalt õigeusu kultuuriruumis on see aeg pikem, praegusel ajal räägitakse 40 päevast, kuid veel suhteliselt hiljutises minevikus räägiti 6 nädalast. Soomeugri rahvastel on samuti 6 nädalat tähtis aeg. See lõppeb hinge kirikliku ärasaatmisega, surnule korraldatakse eraldi väike jumalateenistus.

Matusekombed võib laias laastus jagada kahte rühma:

1) Siirderiitused, mille eesmärgiks on tagada surnu tõrgeteta ning normipärane üleminek teise ilma.
2) Kaitse- ja tõrjeriitused, mille eesmärgiks on tagada elavate turvalisus surnu võimaliku halva mõju eest. Ka siirderiitusi võib mõista kui kaitse- ja tõrjeriitusi, kuna kui need jäävad tegemata, siis ei saa surnu samuti lahkuda.
Siirderiitused aitavad lahkunul oma staatust muuta.
- Kui inimene sureb , siis tehti uksed ja aknad lahti, et hing saaks vabalt liikuda , ega jääks ruumi kinni.
- Vaikusenõue, igasugune lärmi tekitamine ning kõvasti rääkimine lõppeb, kui inimene on surnud.
- Surnu pesemine, toimus ka siis, kui surnu näiteks eelmisel õhtul alles pesemas oli käinud. See näitab, et tegemist on tõesti riitusega.
- Surnu riietamine, on oluline, et surnu saaks selga need riided, mis ta ise on tahtnud või lasknud endale valmis panna. Riietel ei tohi olla sõlmesid sees, kingapaelad, vööd jt. peavad lahti olema, lihtsalt vaheliti pandud. Vastasel juhul võib surnu hakata unes käima ning seletusi nõudma .
- Rinnale „hingeristike“, praeguseks on see komme kadunud, surnu rinnale pandi peale riietamist laastudest, õlekõrtest tehtud hingeristike, mis surnut kaitses.
- Surnu valvamine, surnut ei jäetud üksinda, eriti öösel. Küünal pidi kogu aeg surnu juures põlema, valvati mitmekesi ning valvajad ei tohtinud magama jääda, et surnuga ei saaks midagi halba toimuda. Surnu valvamisel lauldi, aeti juttu, võidi ka mängida, et mitte magama jääda. Muidu võib surnu elavad kaasa viia või võib tulla kurat surnu juurde jne.
- Surnu vaatamas käimine, käidi surnuga hüvasti jätmas juba enne matmist. Oli personaalne hüvastijätt, kuna matustel oli juba palju rahvast koos. Eriti setu kultuuuris käib sellega kaasas andeks palumine surnu käest, lepituse otsimine.
- Looma tapmine, kaugemas minevikus käis matusega kaasas vereohver, tapeti loom. See komme on aja jooksul taandunud aina väiksemaks ning praeguseks on peaaegu kadunud.
- Peiesööming (ohverdus), praeguse ajani oluline matuse osa, ilma milleta matused ei ole mõeldavad. Peielauas on surnule tühi koht

Matuseriided

Matuseriided on varem kas kindlaks tehtud või juba valmis pandud: setu 80%, Võru 74%
Ei tohtinud olla sõlmesid, vahel kasutati ühe siirderiituse riideid ka teises siirderiituses, näiteks matmine pulmarõivais. Kindlasti ei maeta surnut paljajalu , surnul peavad kingad jalas olema.

Surnule kaasa pandavad asjad

Surnule pannakse kaasa igasugu asju kaasa, varem on neid pandud küll rohkem, kuid ka praegu siiski pannakse esemeid kaasa. Need asjad võivad sageli olla väga väikesed asjad, igapäevased tarbeasjad, enda välimuse eest hoolitsemise asjad või raha (teerahaks, teises ilmas läheb vaja). Kaasa võidi panna raha, nõel ja niit , saunaviht, seep , peahari/ kamm , taskurätik, viinapudel, piip ja tubakas . Seletusteks võib olla, et surnul on neid asju teises ilmas vaja, kaitse surnu eest, elavate õnne säilitamiseks.

Kaitse- ja tõrjeriitused

Loorits: võõrad surmajõud on vallutanud keha. Lapsed ja nõrgad ei tohi olla surivoodi jalutsis (surnu pilgu oht), silmade sulgemine , magajate äratamine, peeglite , veenõude jt läikivate pindade kinnikatmine; läikivate ehete keeld, hing võib end mõne asjaga siduda ning see võib muutuda elavatele ohtlikuks. Peegelduspilt on inimesega seotud, koduskäimise ärahoidmise abinõud. Kui surnu on hoiatanud, et ta hakkab kodus käima, siis on juhtumeid, kus surnu on maetud näoga maa poole, setu: surnuaiast tulles kiirustamine; tulek läbi surnuõlgedest tehtud tule.

Kodukäijatõrje

Nael ukselävesse. Värava alla vikat. Sõites põrutamine, et surnu koduteed üles ei leiaks. Puusse risti lõikamine. Hauale vasaku jala kannaga risti tegemine. Matmispaigale ringiga sõitmine, et surnu ei saaks koju tagasi tulla

Surma viis, aeg ja asjaolud

Setu traditsioonis on väga halb surra, kui keegi ei näe. Üksi suremine on ohtlik. Ülestõusmispühade ja suvistepühade vahel on hea aeg surra, kuna siis on taevaväravad lahti ning hinged võetakse kohe vastu, teised peavad ootama.
Surmaviis määrab ka selle, kuhu surnu edasi liigub. Need, kes on tapetud , sõjas hukkunud , vägivaldset surma surnud, need ei saa teistega kokku. Uppunud jäävad vette seni, kuni keegi teine samasse veekogusse upub. Enesetapjate hinged jäävadki mööda maailma ekslema.

Setu matusekommete erijooni

- Surnule „koha ostmine“, visatakse haua põhja raha.
- Surnu padjale punasest lõngast rist , pea alla.
- Kinnaste viskamine risti üle haua
- Lautsipuuga seonduv (lautsi, surnupesunõu ja surnuõled sinna; õlgede põletamine koduteel )
- Laiemalt õigeusu traditsioonis on levinud rituaalne matusesöök, mis koosneb teradest ja meest (kutja). Setudel on herned ja mesi , venelastel riis ja mesi. Pakutakse matustel igaühele kolm lusikatäit, mis jääb üle viiakse kirikusse, kuni saab 40 päeva saab täis. Surnu hing saab seni seal söömas käia.
- Aknal on käterätt ja kauss veega, kus hing saab pesemas käia
- Surnu ehteid 40 päeva vältel ei kanta .
- Haua peal söömine , esimene söömine toimub juba siis, kui haud on kinni aetud . Järgmine mälestamine haual söömisega toimub 40 päeva peale matuseid. Peale seda on 1 aasta peale surma surnu mälestamine ning haual söömine. Lisaks sellele on söömised ka pühade ajal. Varasemal ajal oli söömine ka igal pühapäeval pärast kirikut haudade peal, ka muude pühade ajal. Praegu on säilinud koguduse kõige suurema püha ning teiste suuremate pühade ajal matusepaigal söömise komme. Kiriku nime püha on neist kahtlemata kõige olulisem.
Haudadel söömise puhul on esmane märksõna kommunikatsioon. Suhtlemine toimub esiteks elavate vahel – sugulased ja sõbrad tulevad kaugelt kokku ning suheldakse, söödakse-joodakse. Alguses ollakse pere ja sõpradega ühe haua juures, kuid kui esimene sööma on söödud , siis algab haudade vaheliste seltskondade omavaheline suhtlus: kutsutakse teisi enda juurde süüa, pakutakse viina .
Ka alkohol on surnuaiapühades lahutamatu osa, kuid see on väga tugevasti reglementeeritud. Ühelt poolt on alkohol kommunikatsiooni abivahendiks, kuid teiselt poolt vaadates on alkoholi joomine rituaalne, teadvust muutev vahend. Selliseid juhtumeid, et inimesed oleksid purjus , esineb haruharva. Inimesed ei pruugi pitsist isegi midagi juua, vaid tõstavad lihtsalt rituaalselt pitsi huultele. Esimese asjana valatakse alkoholi surnule risti juurde ning ka viimase asjana valatakse surnule. Ratsionaalselt ei mõelda, et surnu on inimeste seltsis, kuid vaimses plaanis arvestatakse ikkagi ka surnutega. Ollakse koos ning süüakse- juuakse koos.
Preester peab kirikus surnutele teenistuse ära ning peale kirikuteenistust peab ka surnute mälestamise (kellel on mingi tähtpäev , kes hiljaaegu surnud). Preestrit oodatakse ka surnuaiale, kus ta käib haua juurest haua juurde. Kui preester on surnuaiale kutsutud, siis ei hakata enne sööma, kui preester on saabunud. Preestrile alati antakse süüa ka kaasa, kuigi preester ei küsi kunagi midagi.
Kalmistu kui puutumatu ruum, kalmistu on koht, kust midagi ära ei võeta. Üldjuhul olid kalmistud looduslähedased ning tihtipeale võisid nad paista koledad ning hooldamata, kuna midagi ei hooldatud, ega korrastatud, see oli lihtsalt koht, kuhu surnu maeti ning kus teda pühade ajal austamas käidi.
Haud kui surnute eluase . Setu kultuuris on väga selgelt see teadmine, et surnu (vähemalt laibamatuse puhul) elab hauas edasi. See on konkreetne koht, kuhu minnakse surnuga suhtlema, kas siis pühade ajal või ka üksinda muudel aegadel . See, et haud on surnu eluase, kajastub ka keskaegsete külakalmistute puhul.
Setu kultuuris on tähtsaks haual kasvavad puud. Kui haual kasvas puu, siis anti minnes-tulles puule kätt, pannes käe puu vastu. Tänapäeval annavad veel kõige vanemad inimesed ka ristile kätt.

Külakalmed pärimuses

Pärimuses on kalmed sakraalne ruum, teispoolsusega seotud ruum. On nägemisi, üleloomulikke kogemisi kalmetega seoses. Kalmetel on nähtud ka vaime. Uuematel kalmistutel on vaimud enamasti inimkujulised (kas selgelt nähtud inimkujud või lihtsalt valged inimesetaolised kogud). Midagi ei tohi kalmetelt ära võtta, vastasel juhul võib surnu hakata unes käima ja enda asju tagasi küsima. Üsna palju on pärimust oigavatest luudest, kui luud on matmata. Et matmata luud rahustada, on tarvilik maha matmine ning jumalasõna, palve lugemine ja haua peal laulmine . Seejärel saavad matmata luud rahu. Selle taga on aga teadmine, et luud on seotud surnuga, mitte ei ole lihtsalt asi (on olend).
Teiseks variandiks surnute asupaigaga seoses on mingi teine ilm ( Toonela , manala, allilm , Taevas, kaugel maa peal, vee taga). Siia juurde kuulub ka kristlik dualistlik vaatepunkt : Taevas ja Põrgu.
Kolossova Jumalamäge peeti Seto rahvausundis asukohaks, kust surnud võetakse taevasse. Setu puhul on levinud usundi käegakatsutavus. Näiteks teadmine, et Neitsi-Maarja võib maa peale tunda ning teda võib näha ja katsuda on valdav.

Kodukäija / Rahuta surnu

Enamik surnuid lõpetab oma eksistentsi normaalsel viisil, lõpetab suhtlemise elavatega. Vahel näitab surnu end unes, kuid tõsisemat suhtlemist enam ei toimu. Samas on ka juhtumeid, kui surnud jäävad tugevamalt maise ilmaga seotuks ning hakkavad end kodus ilmutama, segades inimeste argist olemist. Kodukäija kui fenomen on rahvusvaheline fenomen, see ei ole midagi Eestile ainuomast.
Kodukäija ilmingud on elavatele enamasti ebamugavad: hääled , koputamised, kobistamised, sammud, majapidamistoimetuste hääled. Kodukäija võib ka asju ümber paigutada, sahtleid välja tõmmata, mööblit liigutada/ümber lükata. On aga ka neutraalseid koduskäimisi, kus keegi lihtsalt käib ja toimetab, teeb seda, mida varem tegi. Ei tee midagi halba, vaid on lihtsalt enda omas ruumis. Mõningal juhul on olemas ka positiivset koduskäimist. Näiteks vanaema käib lapsi hoidmas, suutes ära hoida mõne õnnetuse.
Kodukäija tõrjumiseks on mitmeid meetmeid, kuid sellel on kaks tasandit. Ennetavaid abinõusid kasutatakse selleks, et ära hoida koduskäimist: kannaga hauale vajutamine, jalgade/käte kinni sidumine punase lõngaga, Võrumaal ristimärgi tegemine puusse; ristide tegemine ustele-akendele. Nii toimitakse juhtudel, kui läbikäimine surnuga ei ole olnud hea või surnu on hoiatanud, et ta hakkab kodus käima. Teine tegevuste ringkond on siis, kui surnu on juba hakanud kodus käima. Kutsutakse kirikuõpetaja kohale, õnnistatakse hauda ning loetakse palvet, et viia surnu neutraalsesse seisu, kus ta peaks olema. Teine asi on surnu soovide täitmine, kui on tehtud midagi valesti või jäetud tegemata mõni asi, mida surnu on soovinud. Kolmandaks tõrjevahendite ringiks on agressiivsed ning karmid tõrjevahendid. Võidakse lasta hõbekuuliga kodukäija maha või kaevata haud lahti ning keerata surnu kummuli , et kui ta tahab tulema hakata, siis kõnnib hoopis maa põhja.

Põhjused, miks surnu tuleb kodukäijaks:

- Surma ebaloomulik viis, halb, valus või ootamatu surm. Inimene ei suuda enda surmaga leppida ning jääb seetõttu jätkuvalt enda koduga seotuks või jääb suremise paika.
- Surnu isikuomadused, kuri, ihne, kade . Olemuslikud loomuomadused võivad samuti põhjustada koduskäimist. Samuti võivad seda põhjustada lahendamata jäänud vastuolud ning tülid omakstega.
- Siirderiituste täitmata jätmine, kui riitusi ei ole korralikult täidetud, siis võib surnu tagasi pöörduda.
- Surnu soovide täitmata jätmine
- Surnu haakuvus oma maise varanduse ning asjada külge, kui surnu ei suuda loobuda enda maisest varast ning asjadest, siis võib ta samuti hakata kodus käima.

Hingedeaeg

Avatud aeg, mil selle ilma ja teise ilma vahel on teatud kommunikatsioon võimalik. Hingedeaeg on aeg, mil surnute hingedel on võimalik tulla kodusid vaatama. Eesti traditsioonis võib hingedeaeg olla erinev, ta ei ole kindlate kuupäevadega määratletud, vaid on u paarinädalane aeg, mis jääb mihklipäeva ja jõulude vahele. Hingedeaeg on tuntud kogu Eestis, ka Lätis ja Leedus, Soomes, Karjalas. Seda võib pidada laiemaks balti-soomeugri traditsiooniks.
Praegusel ajal on hingedepäev (2. november) tõusnud esile väga tähtsa pühana, kuigi vanal ajal oli see tunduvalt vähemtähtis ning tähtsaks peeti ikkagi hingedeaega.
Hinged ei ole kunagi halvad ning neid ei ole kunagi kardetud. Hinged lihtsalt tulevad ning kuna nad on omad inimesed, siis on nad üldjuhul oodatud külalised . Toit jäeti sel ajal ööseks lauale, küünal võidi panna aknalauale, et hinged näeks, kuhu tulla.
Mardisandid ja kadrisandid on kombed Eestis, mis on kõigile tuntud. Kadrid on valga ja mardid mustad. Mardid ja kadrid, kes käivad, olid hingedeaja traditsioonidega väga tihedalt seotud, kuna kehastuti ikkagi hingedeks, käidi kodust-kodusse õnne ja rõõmu andmas ning vastu saadi söödavaid asju ning vahel ka raha. Vähemal määral eksisteeris veel üks santide rühm ning selleks on hingesandid . Hingesantidele pakuti söögiks üldjuhul putru.
Mardid tulevad tavaliselt läbi õhu, lennates, nad tulevad hingedena. Mardisandid on lärmakad, hingesandid on vaiksed, neid kardetakse.

Loodusesse jäänud hinged

Omaette rühmaks on loodusesse jäänud hinged, kelleks võisid olla näiteks hukatud lapsed, kes võivad jääda huikajateks või virvatulukesteks, kui nad on maetud metsa või sohu. Metsas hukkunud inimesed võivad jääda sinna ning saada metshaldjaks. Uppunud võivad jääda vette ning saada veevaimuks, näkiks. Mõrvatud inimesed võivad samuti jääda enda surmakohta.

Loodusevaimud

Sõna haldjas on Põhja-Eestiline sõna, germaani maailmast pärit. Tähendab hoidjat, haldajat. Lõuna-Eestis on sõna haldjas tundmatu, neid on nimetatud muudel väga erinevatel viisidel : Emad, Isad , Vanad, Hoidjad, Peremehed, Kuningad või Jumalad ning sõna ette võib käia mis tahes: Metsa, Vee, Nurme , Põllu jne. Sõna jumal on olemas kõigi läänemeresoome keeltes ja taevase vaimu tähenduses oli ta Eesti alal nii tuntud, et misjonäridel ei tekkinud üldse kahtlust, mis sõnaga hakata ladinakeelset vastet eesti keelde tõlkima.
Kohalike jumaluste üldine märksõna võiks olla, et nad on kohasidused. Nad on seotud mingisuguse piirkonnaga, kas taluga, metsaga või teatud kohaga metsas, sooga, veekoguga. Keskaegsete pühakute seos on valdkonnapõhine ( tegevusvaldkond ).
Esimene suurem rühm nende seas ongi loodusevaimud. Tuntuim neist on metshaldjas . Pärimuses on palju teateid sellest, et metsas on kohatud kummalisi olendeid, kes ei ole ei inimesed ega loomad. Nad võivad olla inimese-, looma-, või linnukujulised. On ka teateid segakujulistest olenditest, näiteks eest ilus naine, tagant puutüvi jne. On ka väga ebamääraseid kirjeldusi: ei ole inimene ega loom, vaid üks kogu käib ümber puutüve ja ümiseb. Inimese moodi, lai vammus seljas, lai kaabu peas. Väike laps kiigub metsas puuoksal punane müts peas. Sageli ei olegi tegemist mitte nägemisega, vaid kuulmisega.
Ühest küljest on metsavaimud metsaelanikud, teisest küljest metsakaitsjad. Kaitsevad loomi, linde ja muid metsaelanikke. Kaitsevad metsavaraste eest, nende eest, kes võtavad metsast liiga palju. Võivad kütid ära eksitada või loomi peita , kui kütt läheb liiale.
Metshaldjad käinud inimeste lõkketulede juures end soojendamas. Naishaldjad rääkinud inimestega juttu jne. Veel üks tegevusvaldkond on seksuaalne agressiivsus , võivad tüütada marjulisi, meelitada kütte.
Samuti on valdkonnaks eksitamine: halda jälgedele sattumine eksitab. Inimese suhted haldjaga on neutraalsed. Metshaldjale ei ohverdata, kui ohverdatakse, siis näiteks ühte metsa minnes pannakse esimene mari või seen tagasi (pidavat tulema hea saak). Kui metsas aga midagi head teed, siis võid selle eest saada tasu: sattuda heale seene- või marjakohale.
Metshaldjaid nähakse tavaliselt okstel kiikumas, laulmas, tantsimas, vilistamas. Metsavaimud on kõige elulisemalt alal hoitud, ristisust on nad kõige vähem muutunud (võib-olla muuutunud inimese suhtes veidi pahatahtlikumaks), kuid olemuselt ei ole nad eriti muutunud. Vepsa maailmapildis on nad praeguselgi ajal täiesti alles. Metsahaldjad tunduvad mingis mõttes veidi kurvad, tunduvat püüdvat veidi inimese poole saamisele, kuid seda nad ei saa.
Eraldi nähtus on Võru- ja Setomaal eksitaja, mis tähendab eksimiskogemust mingis kohas, muutunud teadvusseisundit. Mis see eksitaja on, seda ei seletata, kuid temast räägitakse. Kas ta on koht, vaim või koht kui olend, seda ei püütagi määratleda, kuid metsas või ka mujal ruumis on selliseid kohti, mille kohta öeldakse eksitajakoht, kus tuleb ette eksimiskogemusi. See tähendab seda, et aja ja ruumi teadvus läheb inimesel sassi, ta ei saa aru, kus ta on, ruum on võõras. Kui inimene on eksinud olekus, siis tajub ta ruumi teistmoodi: enda talu juures võib näha hooneid , mida tegelikult ei ole.
Eksimise vastu on abivahendeid, võib aidata palvelugemine, võib jalanõud ära vahetada (vasak-paremaga), tõmmata mõni riideese selga pahupidi . Eksimisest võib välja aidata ka mingisugune tugev hääl, mis äratab üles sellest poolune seisundist. Igavesti eksimine ei kesta, kuid kui kaua ta kestab, seda ei saa prognoosida.
Teine valdkond loodusvaimudest on igasugused veega seotud olendid. Üle-Eestiline mütoloogiline olend on Näkk . Sõna on rootsi algupäraga. Stereotüüpne näkk on ilus kalasabaga naine, kes istub kivil ning kammib juukseid, kuid see ei ole sugugi ainuke kujutus . Võib olla ka mees või hobune, kes tuleb veest välja ning meelitab lapsi endaga kaasa. Lõuna-Eestis on vetevaimud , kuid need on üldjuhul samalaadsed tegelased ning nad on halva iseloomuga. Võivad ennustada ka peatset uppumist. Ka inimene, kes vette sureb, võib saada näkiks, kuna ta vaim jääb sinna kinni.
Näkk on sedavõrd võõras ning ohtlik, et temaga ei otsita sidet isegi ohverdamise läbi. See on täiesti teine maailm, millega inimene ei püüagi kontakti otsida.
Omaette olendite rühmaks on kalade kaitsehaldjad, kes vahel satuvad kalameeste võrku ning kes on välimuselt eriskummalised või väga suured ühe või kolme silmaga kalad . Kui selline peaks võrku sattuma, tuleb ta kohe tagasi lasta, kuna muidu juhtub õnnetus. Taolisi imekalu on nimetatud eufemismide abil, kuna õiget nime ei tohi lausuda. Neid on nimetatud: pull , sokk, oinas.
Maaisa, Maaema on pärimuses väga nõrgalt kaetud, eeskätt on teateid Lõuna-Eestist. Need on kõrgema tasandi jumalused, kes ei ole seotud konkreetse piirkonnaga, vaid maa kui sellisega. Neile on ohverdatud toitu ning nad annavad põlluõnne, rohukasvu, viljasaaki. Neil ei ole kuju ning neid ei nähta kunagi kellegi kujul, vaid nad on seotud maaga. Nagu elav või isikustatud maa. Nad on taandunud ristiusu mõjul, nende funktsioonid on üle läinud kristliku sisuga olenditele või taevasele jumalale.

Kodu ja viljakusega seotud olendid

Eluhoonetega seotud olendite ajalooliseks taustaks on talupoja rehielamu , kuid nad elavad edasi ka uuemates majades. Esimeseks olendiks on majavaim, kes on abstraktne kehatu olend ning ta samastub paljuski majaga . Majavaim hingestab maja, teda pigem kuuldakse mingi naksumise, tiksumise, kolistamisena. Majavaimu on väga raske lokaliseerida, ta ongi nagu see hingestatud ning elav maja ise. Tugevamini võib temaga olla seotud kolle , ahjutagune, lävepakk. Kolle on koht, kuhu majavaimule on pandud süüa. Inimene üritab majavaimuga sidet hoida, talle antakse veidi asju, kuid mitte palju. Majavaimuna võib edasi elada selle maja ehitanud inimene.
Majaga on seotud ka viruskundra , kes on Võrumaa olend ning ta elas ahju taga. Talle visati laste piimahambaid. Üldjuhul ta lihtsalt on, talle ei ohverdata. Lapsed veidi pelgavad teda, kuid ta on lihtsalt üks osa elust. Lapsi hirmutati viruskundraga.
Eraldi võib lugeda ka õnnetoovaid majaloomi, kes ei ole küll koduloomad, kuid inimese juures elavad loomad. Nendeks võis olla näiteks majauss, nirk . Neile panti piima juua, neid toideti.
Läänepoolses Eestis on laialt tuntud Tõnn , keda kutsuti ka kodujumalaks. (Pärnumaa, eriti Vändra ja Tori , Lõuna- Harjumaa , Viljandimaa ). Tõnn oli seotud kujuga, teda tehti ise mingitest pilbastest. Valmistati inimesekujuline nukk , keda hoiti kindlas kohas Tõnnivakas. Sinna sisse viisid inimesed talle ande. Tõnn oli üldise õnne andja, kõiksugused taluelu ning viljakusega seotud valdkonnad. Tõnni puhul on märkimisväärne vastastikune seotus . Inimene on kohustatud Tõnnile ohverdama, kui seda ei tehta, siis võib Tõnn kätte maksta.
Tõnnil on ka inimese ees kohustused ning kui ta neid ei täida, siis võivad inimesed teda karistada . Võidi püssist Tõnni poole lasta, loopida tema poole prahti, klaasikilde. Selline samatasandilisus inimese ja jumala vahel on väga arhailine asi. On oletatud, et Tõnn võib olla Püha Antoniuse tuletis keskajal.
Lõuna-Mulgimaal, Türil ning Vändras on olemas ka selline olend nagu Pell, kellele on viidud ohvreid pelliaedadesse, pellikividele. Talle on viidud süüa, kuid pikemaid teateid ega tekste tema kohta ei ole. Pellile andmine on pärimuses halb kohustus, mida ei taheta teha, kuid mida peab tegema, kuna muidu võib juhtuda õnnetus.
Setomaal on viljakus- ja õnnejumaluseks Peko , kes on seotud kujuga. Peko peale pandi küünlad. Kui Tõnn on talutasandi jumalus, siis Peko on kogukondlik. Temaga on seotud kogu küla või isegi mitu lähestikku paiknevat küla. See kuju käis talust-tallu, iga aasta oli ta konkreetses talus. Peko pidustuste ajal kord aastal vahetas ta kohta. Peko valdajat, peremeest kutsuti peko papiks. Valiti kakluse käigus, kellel esimesena veri välja tuli. Viimased peko papi ümbervalimised toimusid 1930. aastate alguses.

Kurat

Kuradi sõna on vana, see on ristiusueelne. Kurat seostub sõnaga kura , mis tähendab vasakut, halvemat. Kuradil on väga palju erinevaid nimesid, suur osa väljendab ka tema iseloomu: kuri, tige , kurivaim, vana kuri, vana õelus, vana halb, vana poiss. On ka välimust peegeldavaid eufemisme : kõhn, kõver, must. Samuti on ka kristliku päritoluga nimetusi: pagan , vanapagan. Kuradit on kutsutud ka juudiks või mustlaseks, kuid need nimetused on samuti selgelt kristliku taustaga.
Kurat kardab musta kukke, musta koera , musta kassi. Ristiusueelsele algupärale viitab kuradi hirm äikese ees. Selle taga on Skandinaavia mütoloogia teadmine, et Thor välguga ajab taga trolle, looduses elavaid vaimolendeid. See, et kurat äikest kardab, on rahvausundis väga kindlalt juurdunud. Äikese ajal tuleb aknad ja uksed kinni, kuna kurat võib vastasel juhul äikese eest tuppa põgeneda. Kurat võib end peita isegi koera kõhu alla, et tuppa inimese juurde varjule saada.
Kuradi tõrjumisel on tähtis ristimärk, kuid see võib olla ka ristiusueelne komme. Leibadele tehti enne ahjupanekut peale kaitsev rist, et kurat ei tuleks ligi ega saaks süüa. Õhtul magamaminnes tõmmati padjale rist peale, et kurat ei saaks öösel kallale tulla. Suhteliselt palju on ka saksana, mõisnikuna ilmuvat kuradit, kuna mõisnike maailm tundus talupoegadele võõras ning kauge .
Kuradi ilmumiskontekstid seostuvad kohati keelatud tegevustena. Kurat võib ilmuda tantsijate, joojate, kaardimängijate sekka. Kurat võib ilmuda siis, kui nimetada tema nime, vandumise peale. Mis ajast on kurat eestlastel kõige tavalisem vandesõnda, seda ei teata. Kohad, kus kurat ilmub on saun ja rehi, küttekoldega kohad. Peale päikeseloojangut on saunas ohtlik, kuna sinna võib tulla kurat.
Kui laps on väga väike, uuemas traditsioonis ristimata laps, siis ei tohi teda üksi jätta, kuna kurat võib ta ära viia ja panna asemele puupaku või enda lapse. Selline vahetatud laps on välimuselt ebanormaalne: pikad hambad, väikesed käed ja jalad ja suur pea, uriseb. Haigete laste sünni puhul arvatigi, et kurat vahetas lapse ära. Õige lapse tagasisaamiseks on samuti võimalusi. Tuleb ähvardama hakata kuradi last: „viskan su leivalabidaga ahju“. Sellisel juhul võib kurat tagasi enda lapsele järele tulla ning vahel veel käratada: „miks te minu lapsega nii halvad olete, mina teie lapsega käitun küll hästi“.
Üks kuradi tegevuse valdkondi on see, kuidas kurat kutsub enesetapule. Hääl hakkab inimesele ütlemas, et tapa nüüd end ära. Teiseks halvaks valdkonnaks seoses kuradiga, on kuradiga lepingu sõlmimine, et maises elus toob kurat talle rikkust, kuid pärast surma läheb hing kuradi juurde. Mis kurat nende hingedega teeb, seda pärimus ei räägi.
Kuradiga seoses on ka igasuguseid ettevaatusabinõusid. Vasak seostub halvaga , mittekordaminekuga. Voodist tuleb tõusta parema jalaga, teel tuleb hoida paremale, kuna seal pool käivad head vaimud jne. Ei tohi vilistada toas, eriti õhtuti . Samuti ei tohi istuda jalg üle põlve, kuna siis pidavat inimesed kiigutama vanapagana laps. Nuga ei tohi panna selili laua peale, kuna siis saab vanapagan enda ahelad puruks viilida. Pärast päeva minekut ei tohi enam tööd teha, kui tööd tehtakse, siis see töö läheb tondile. Lapsi ei tohi peale päikeseloojangut nimepidi hüüda, muidu vanapagan kuuleb.
Ristiusuajal on kuradi kujutelamad kindlasti tunduvalt võimendunud, kuna selle nime alla on kokku sulanud palju erinevaid vaimolendeid. Ristiusuaegset rahvausundid iseloomustab üleüldse demoniseerumine, kuna varem neutraalsena eksisteerinud olendid muutuvad halvaks, neid hakatakse seostama kuradiga ning neid hakatakse nimetama kuradi nimega.
Hatajärv on koht, kus elavad vanapaganad ning kus neil on oma perekondki. Seal lähedal metsas olevat kivi, kus on nähtud, et vanapaganad ristivad enda lapsi.

Muud negatiivsed olendid

Üldnimetus võiks olla varavedaja, kellel on palju erinevaid nimesid Eesti eri piirkondades. Kratt on Lääne- ja Põhja-Eesti sõna. Lõuna-Eestis on puuk see, kes varandusi toob. Põhja- ja Lääne-Eestis ka tulihänd. Järvamaal pisuhänd. Saartel ja läänes vedaja . See on jällegi inimeste poolt tehtud olend mingitest esemetest: pilpad, vihad , halud. Saab endale hinge sisse.
Puugi valmistamiseks tuleb kolmel neljapäeva õhtul võtta kirju lehma küljest kolme värvi karvu . Neljapäeva õhtul tuleb minna ahju peale ja hakata pihkude vahel veeretama karvatuusti. „Silmad tulid pääle, elu tuli külge, tekkisid tiivanukid“. Kui inimene on endale puugi teinud, siis peab teda hästi toitma. Kui puuk jääb hooletusse, siis tabab talu õnnetus. Puugirohketeks aladeks on olnud Setomaa ning Hardla kihelkond.
Setu traditsioonis on kirjeldusi ka passiivses seisukorras puugi kohta, kus puuk lihtsalt kükitab enda koha peal. Kui varavedaja lendab, siis on võimalik ka teda alla lasta ning seega saada endale selle varanduse, mida puuk tassib. (lõigata pastlapaelad katki, vaadata puuki reite vahelt, lasta hõbekuuliga, lugeda tagurpidi issameie palvet)
Lääne-Eestis on täiesti eriline tegelane – para –, kes on kärnkonnakujuline ning käib võõraste talude lehmade nisadest piima imemas ning viib selle piima enda perenaise koju.
Teisteks uskumusolendid on näiteks tuulispead, mis keerutavad tolmu ja prahti üles. Selline tuulispea tõlgendus on see, et kellegi hing käib tuulispeana kehast väljas kurja tegemas. Inimene ise magab ja kui tal keerata ta ümber, siis hing ei saa kehasse tagasi tulla ning kui magajat tagasi ei keerata, siis sureb ta lõpuks ära.
Libahunt on inimene, kes moondab end hundiks ja hundikujul käib öösiti murdmas karjaloomi. Hundiks käiakse öösel, hundinahk jäetakse kusagile kivi alla ning kui öösel tekib jällegi tung libahundiks saada, siis tõmmatakse aga jälle see nahk selga.
Luupainaja on keegi konkreetne inimene, kes käib öösel magavat inimest painamas. Luupainaja kogemus on väga vastik, tundub, et oled üleval , kuid oma keha ei valitse. Rõhuv raskus on nii tugev, et isegi sõrmeotsi ei suuda liigutada. Tuleb katsuda ära tunda, kes sind painamas käib ning siis võib sellest lahti saada. Tegemist on elava inimesega, kes käib teisi kiusamas.
Mardus Põhja-Eestis ning Külmking Saaremaal on olendid, keda pigem kuuldakse, kui nähakse. Marduse puhul märksõnaks on kiljumine, huilgamine ning temaga käib kaasas ohutunne. Ennustavad õnnetusi, surma.

Nõidus ja maagia

On palju teateid nõidumise ning maagia kohta ja nõidumise usk on püsiv ka tänapäeval. Nõidumise ja nõia kohta on eesti keeles väga palju erinevaid sõnu. Sõna nõid on väga vana sõna, olemas ka saami keeles. Eesti keeles nõia tähendusevarjund võib olla negatiivne, kui ka täiesti neutraalne. Samas tähenduses on sõna tark, kuid see on pigem hea varjundiga sõna. On olemas ka teistsuguseid nimetusi: posija, soolapuhuja, üleloomuliku teadvuse abil ravija, sõnade pealelugeja.
Selline ravimispraktika kestab praeguse ajani (Kaika-Laine) ning see on olnud järjepidev traditsioon läbi aegade. Teispoolsusest info saamise viis on arbumine, abivahendite abil info küsimine. Abivahend teeb seeläbi mingi tegevuse, mida tõlgendatakse märgina. Arbumisvahendiks võib olla sõel, käärid . Kuidas ese end pöörab, sellest võib välja lugeda vastuse.
Kui nõid ei saa enda teadmisi, sõnu edasi anda, siis on tema surm väga vaevaline. Tihtipeale on nõid tahtnud sõnad edasi anda, kuid ei ole olnud kellelegi anda või siis ei ole soovitud sõnade vastuvõtja neid sõnu soovinud.
Nõiaks olemisel võivad olla ka teatud geneetilised eeldused. Nõiad on pigem mustaverelised, nõia tunnuseks on suured hambad (väekandjad).
Üheks nõidusevaldkonnaks on tulu- ja viljakusnõidus, mille läbi saadakse endale midagi juurde. See ei pea toimuma varavedaja kaudu, vaid tehakse mingi maagiline talitus, mis läbi hakkab inimesele tulema võõrast vara. Teine nõiduse valdkond on pahatahtlik nõidus. Endale ei saada midagi juurde, kuid tehakse teistele halba. Nõiduse peatamiseks aitab tuli (põletada ära nõiakaltsud, vili jne). Nõiutakse ka loomi haigeks (lehmadel piim veriseks, emaloom ei võta poegi omaks, loom haige, vana loom ei püsi enam karja juures), loomi aga kaitstakse sellega, kui sarvede vahele pannakse kalavõrk, mis kaitseb kurja silma eest. Nõiduse märgiks võivad olla kuskilt ilmunud nõiakaltsud, muna, loomade juures karvatuustidest kokku pandud pulstid jne. Nõiuti ka inimesi haigeks, õnne nõiuti minema, toitu rikuti. Lastel nõiuti söögiisu ära, lapsed nõiuti jonnakateks ja virilateks.
Nõiuti ka inimestele loomi (siile, usse) kõhtu või lutikaid, täid majja.
Omaette nõiduseliigiks on veel pulmanõidus. Kuna pulmad on üleminekuaeg, kriitiline aeg. Pulmarongi sõitmise ajal tegid nõiad pulmale ja pruudile nõidumise teel halba. Nõidade eest on kaitseks pulmades kaasas truuska (pulmaisa), kes kaitseb pulma kõiksuguse nõiduse eest. Setu traditsioonis räägitakse praegugi veel, kuidas pulmarahvas muudeti huntideks ning pulmalised jooksid metsa laiali ja nii jäigi.
Nõidusega on samuti seotud kuri silm, ärasõnamine, ärakiitmine. Ärakiitmine ei ole hea asi, kuna kui liialt kiidetakse, siis võib juhtuda, et kiidetav ese või olend ei olegi tegelikkuses enam nii hea. Kuri silm võib olla kaasasündinud asi, millega ta teeb teistele halba. Inimene võib ka teisi hoiatada, et tal on selline silm ning et tuleks enda loomad ja lapsed ära panna.
Üks teadjainimeste liike on ravijad, kes on tegelenud eelkõige inimeste ja loomade ravimisega. Raviti ravimtaimede ning ka sõnadega. Setu traditsioonis on selleks omaette sõna: sobija, sobimine. Sobija on hea alatooniga nimetus, nad teevad inimestele head.

Pühakud

Pühakud on reaalsed kaitsjad ja aitajad, kelle poole inimene enda palvetes pöördub. Lihtsam suhelda nendega, kui jumalatega , kuna kergem on palvet suunata, kui teatakse täpsemalt, kelle poole pöördutakse. Pühakud on elualade haldajad.
Kristlikus traditsioonis pannakse lapsele nimi pühaku järgi. Setu traditsioonis pani lapsele nime lausa preester, kes vaatas , mis pühakupäeva paiku laps on sündinud ning andis lapsele selle nime. Nimepühak oli kohati nagu lapse isiklik kaitsja tema eluteel.
Pühakud on tasapisi sulandunud ristiusueelsesse maailmapilti. Nad on võtnud üle igasuguseid konkreetseid fukntsioone ning saanud ka üldisteks kaitsjateks, näiteks eluvaldkondade kaupa. Kõige austatumad pühakud olid seotud teatud liiki loomadega. Näiteks Püha Jüri, kes oli hobustekaitsja, Püha Jaan, kes oli karjakaitsja. Setu traditsioonis oli lammaste kaitsja Püha Ann(e).
Suhtlus pühakutega on võimalik ühel moel kirikus käimise läbi. Praktilises elus oli kultus seotud kabelitega, kuna kabeleid oli rohkem kui kirikuid ning nad olid külade lähedal.