Euroopa Napoleoni sõdade ajal, Napoleoni langus (1)

Väätsa Põhikool
Euroopa Napoleoni sõdade ajal
Napoleoni langus
Referaat
Õpilane: Heili Solman
Juhendaja : Ruth Tuuleveski
Väätsa 2014
Euroopa Napoleoni sõdade ajal
1799. aasta riigipöörde järel jäi Prantsusmaa endiselt vabariigiks. Napoleon Bonaparte kätte koondus esimese konsuli tegelik võim.Napoleoni autoriteet rahva hulgas kasvas 1802. aastal valiti ta eluaegseks konsuiks ning kaks aastat hiljem (1804) kuulutas Senat ta „prantslaste keisriks“ ehk imperaatoriks.
1804. aastal võeti vastu Napoleoni „ Tsiviilkoodeks “, mis sätestas inimeste võrdsuse seaduse ees, eraomanduse puutumatuse ning kiriku lahutamise riigist. Selline koodeks sai hiljem eeskujuks paljudele riikidele oma seadusandluse väljatöötamisel. Napoleon rajas endale hiilgava õukonna, et olla võrdne teiste Euroopa monarhidega. Napoleon abiellus uuesti 1810.aastal Austria keisri tütre Maria-Luisega. Nende abielust sündis poeg, kes ei pääsenud troonile, aga suri 1832.aastal tuberkuloosi.
1803 .aastal likvideeriti Lääne-Saksamaa aladel üle 100 väikeriik. Need alad liideti suuremate Saksa riikidega. 1806. aasta suve moodustati Prantsuse kontrolli al olevast 16 Saksa riigist Reini Liit, mille eestkostjaks ehk protektoriks sai Napoleon.
Euroopa riikide valitsejad ei tunnustanud Napoleoni võimu. Nad jätkasid juba revolutsiooni ajal alanud Prantsusmaa- vastast sõjategevust, et taastada seaduslik monarhia ja kord. 1805.aasta detsembris purustas Napoleon Austria-Vene ühendväed Austerlitzi lahingus. 1806. aasta oktoobris põrmustasid prantslased Preisimaa .
Pärast Trafalgari lahingut otsustas Napoleon Inglismaa põlvili suruda majanduslike abinõudega. 1806. aasta lõpul kuulutas ta välja majandusblokaadi. Saareriigi kaubalaevadele suleti kõik sadamad Põhja- ja Läänemerel, Atlandi ookeanil ning Vahemerel. Inglismaa jäi kontinentaalblokaadi. Blokaad oli tõesti tugevaks hoobiks Inglismaa majandusele.
Preisimaa purustamise järel algas sõjategevus Venemaa ja Prantsusmaa vahel, mis lõppes 1807. aastal Napoleoni hiilgava võiduga. Prantsuse Vene suhted Venemaaga: tilistide ala peeti alandavaks, kontinentaal plokaad oli majanduslikult halb, Aleksander I ei suutnud andestada Austerlitzi lahingu kaotust.

Napoleoni langus
1810. aastaks sõltusid enamik Euroopa riike kas otseselt või kaudselt Prantsusmaast. Oma ülemvõimu kehtestamiseks kasutas Prantsusmaa mitmesuguseid meetoteid. Vallutustega oli Prantsusmaa keisririigiga liidetud Belgia, Holland , osa Itaaliast , Ilüüria ja Loode-Saksamaa. Prantsusmaast sõltusid ka tema liitlased Austria, Preisimaa, Venemaa ja Taani. Nii oli Napoleoni loonud Prantsusmaast sõltuva poliitilise süsteemi Euroopas, millest väljapoole jäid üksnes täieliku sõltumatuse säilitanud riigid- Inglismaa, Rootsi, Portugal ja Türgi. Nendest riikidest oli Prantsusmaa jaoks kõige tõsisemaks vastaseks mõistagi Inglismaa.
Tilsitis sõlmitud „ igavene sõprus“ Venemaa ja Prantsusmaa vahel oli ajutise iseloomuga , kuigi maailma ümberjagamine oli meeltmööda mõlemale valitsejale. Venemaal hinnati Tilsiti leppeid kui lüüasaamist ja rahvusliku alandamist. Aleksander I ei suutnud andestada Napoleonile Austerlitzi (1805) all saadud lüüasaamist- üksnes Napoleoni sõjaline purustamine võis seda isiklikku häbi leevendada. Vastuolu süvenemine kahe impeeriumi suhetes pidi paratamatult viima sõjani. Venemaa suutis aga seda vältida, sõlmides 812. aasta rau Türgiga ja liidulepingud Rootsi ning Inglismaaga.
1812. aasta 24. juuni alustasid Napoleoni väed sõjakäiku Venemaale. Üle piiri tulid 450 000-mehe armee . Venemaal oli vastu seada ligikaudu 300 000 meest. Vene armeeüksustel õnnestus oskusliku taganemisega piirilahingut. Vältida ning ühineda. Taganemine tekitas Venemaal pahameelt. 1812. aasta augustis määras Aleksander I enda asemel armee ülemjuhatajaks Mihhail Kutzovi, kes otsustas Napoleoni lahinguga vastu 110-20 kilomeetrit mõskvast asuva Borodino küla juures.
1813 . aasta jaanuaris ületasd Napoleoni vägesid jälitavad Vene väed impeeriumi piiri, tungides Varssavi hertsogkonda ning Ida-Preisimaale. Algas vabadussõda, mille käigus Saksamaa vabanes võõrvõimust. Suure Armee purustamine Venemaal ei tähendanu siiski veel Napoleoni sõjalist purustamist. 1813. aasta kevadeks suudeti lühikese ajaga kokku jutsuda uue sõjaliselt äärmiselt tugeva armee.
Lisad:
1799. aasta riigipöörde tagajärjel sai võimule Napoleon Bonaparte, tema kätte koondus nüüd võim. 1802. aastal määrati ta eluaegseks konsuliks ja 1804. aastal sai ta keisriks.
Napoleon hakkas läbiviima ümberkorraldusi. Esimene suurem muutus oli "Tsiviilkoodeksi" vastuvõtmine.
See nägi ette, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, eraomand on puutumatu ja kirik on lahutatud riigist.
Koalitsioonisõdades Prantsusmaa kätte läinud Saksa riigi aladel moodustati 16 Saksa väikeriigist koosnev Reini Liit, mille eestkostjaks ehk protektoriks oli Napoleon.
Reini Liidu loomise tagajärjel lakkas olemast muistne Püha Rooma keisririik .
Koalitsioonisõjad aga jätkusid, kõigis koalitsioonides osales Inglismaa, kes kartis , et revolutsiooni mõju võiks tuua kaasa ka kuningriigi kukutamise Inglismaal.
1805. aastal tuli aga Napolenol võtta vastu kaotus Inglismaa ja Hispaania merelaevastiku vastu lahingus, mis kandis nime  Trafalgar .

Selleks, et allutada Inglismaad, sulges Napoleon 1806. aastal Inglismaa laevadele kõik sadamad mandri Euroopas. See oli tugev hoop Inglismaa majandusele. Selline kaubavahetuse mitte toimumine Inglismaa ja Prantsusmaa ning Prantsusmaa poolel olevate riikide ja Inglismaa vahel mõjus rängalt kõigile, ka Prantsusmaa majandusele.
Sõjategevus Napoleoni vastu aga jätkus, 1807. aastal sai siin aga Venemaa Prantsumaalt lüüa ning pidi sõlmima rahu, nn Tilsiti rahu.
Sellega määrati kindlaks kahe riigi huvisfäärid
a) Prantsusmaa sai tegutsemisvabaduse Lääne-Euroopas
b) Venemaa sai tegutsemisvabaduse Ida-Euroopas
Kui vaadelda muutusi, mis toimusid Saksamaal Prantsuse revolutsiooni mõjul, siis võib välja tuua, et siin:
a) kaotati pärisorjus
b) aadlike eesõigused kaotati
c) kasvas sakslaste rahvuslik eneseteadvus , kasvas soov saada oma ühtne Saksa riik.
Sada päeva, ka Napoleoni Sada päeva märkis perioodi keiser Napoleon I maapaost Elbal Pariisi tagasitulekust 20. märtsil 1815 kuni kuningas Louis XVIII teise restauratsioonini 8. juulil 1815 (111 päeva). See periood nägi Seitsmenda koalitsiooni sõda ning sisaldas Waterloo kampaaniat ja Napoli sõda. Fraasi les Cent Jours kasutas esimesena Pariisi prefekt Gaspard de Chabrol oma tervituskõnes kuningale .
Napoleon tuli tagasi, kui Viini kongress oli kogunenud. 13. märtsil, seitse päeva enne Napoleoni jõudmist Pariisi, kuulutasid suurriigid Viini kongressil ta lindpriiks, ja 25. märtsil, viis päeva pärast tema saabumist Pariisi, sidusid Seitsmenda koalitsiooni liikmed Austria, Preisimaa, Venemaa ja Ühendkuningriik end kokkuleppega panna igaühe poolt välja 150 000 meest tema võimu kukutamiseks. See pani aluse viimasele konfliktile Napoleoni sõdades, Napoleoni võitmisele Waterloo lahingus, Prantsuse monarhia taastamisele teist korda ja Napoleoni saatmisele maapakku kaugele Saint Helena saarele , kus ta mais 1821 suri.
Allikad:
http://8konspekt.blogspot.com/2008/12/17-teema-euroopa-napoleoni-sdade-ajal.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Sadler,_Battle_of_Waterloo.jpg
http://et.wikipedia.org/wiki/Sada_p%C3%A4eva