Luuleraamat (0)

Kodu
Meil aia-äärne tänavas,
kui armas ole see!
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille , rohuga,
kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata:
«Laps, oota,» kostis ta, «see aeg
on kiir küll tulema !»
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas --
ei pool nii armas olnud seal
kui külatänavas!
L.Koidula
Minu meelest on Lydia Koidula üks Eesti esimesi naisluuletajaid, kelle looming ei jätnud kedagi puudutamata ja kes suutis luuletamise kõrvalt teha veel väga paljusid asju. Näiteks panna aluse eesti teatrile.
Sügise
Igav liiv ja tühi väli,
taevas pilvine ;
jõuan tulles metsa äärde,
tuleb nõmmetee.
Männi roheline samet,
üksik metsatee:
pedak heleroheline,
kask kuldkollane.
Pedak heleroheline,
kask kuldkollane!
Nõmm on sügisele
langend kaenlasse.
J.Liiv
Juhan Liiv oli luuletaja, kes kirjutas palju Eestist ja ka loodusluules kasutas ta ainult Eestile omaseid väljendeid, kuid samas on ta luule väga sügavamõtteline. Selle pärast ei pruugigi kohe aru saada mis on iga tema luuletuse sõnum, kui lõpuks peaks see kohale jõudma kõigini.
OMA SAAR
Ma sõuan merel ja sõuan,
üht saart mina otsin sääl.
Seda kaua ju otsinud olen
laia lageda mere pääl.
Mõnd saart on määratus meres,
mõnd sadamat vilusat.
Oma saart aga mina ei leia,
oma unistust ilusat.
Ma sõuan merel — ja hõljun
ja lained hõljuvad ka,
kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved —
oma saart aga otsin ma.
G.Suits
Gustav Suitsu luule on peamiselt pärit just esimese maailmasõja ajast ja sellepärast on neid luuletusi suhteliselt raske lugeda, kuna nad on tõsise sisuga ja kurva alatooniga.
Nii vaikseks kõik on jäänud
Nii vaikseks kõikm on jäänud
Su ümber ja su sees.
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, on alles ees.
Päev pole, öö ei ole,
Silm nagu seletaks,
Kui kuskil mäe nõlval
Sa üksi seisataks
Ja su ümber nagu tuuled
Su üle juttu aaks--
Ei mõista, siiski kõigest
Sa nagu aru saaks.
Ei mõista, vaatad üles
Ja vaatad tagasi--
Ja ohkad endamisi,
Ja ohkad jällegi...
Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees.
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, on alles ees.
E. Enno
Tema luule räägib pealmiselt millegi poole püüdlemise poole. Tema jaoks on iga tunneli lõpus valgus, mille nimel pingutada. Kuid neid luuletusi on suhteliselt lihtne lugeda, sest mõte on selgelt aru saadav.
Talvine õhtu
Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele...
V. Ridala
Villem Ridala luulet iseloomustab just millegi poole püüdlemine ja tema enda vaatenurga kirjeldamine igas olukorras, kuid samas on tema luulet kerge lugeda.
Loobumus
Olen väsinud ootamast,
olen pettunud lootmast.
Kätest ramm
kadus siruten neid sinu vastu.
Vaarub samm.
Raske seista, raske istu, astu.
Nüüd ei vannu, palu.
Nüüd on mööda valu.
Ainult tuhk
jäänud kõigest hinge maha.
Elu puhk
sellegi viib mitme mere taha.
Tahad istu, nutta?
Tahad joosta , rutta.
Mulle see
nagu jookseks pilved, mühaks palu.
Minu tee -
see on: lauluks ülendada valu.
H.Visnapuu
Henrik Visnapuu on mees, kes suutis teha luuletamise kõrvalt ka väga palju muud. Ja kõike mida ta tegi suutis teha väga hasti . Ta on mees, kes on eesti ajalukku jätnud küllaltki suure jälje. Tema luuletused on hästi arusaadavalt kirjutatud.
Talvel.
Õitsev suvipäikse puna kadund laste palgetelt.
Tõuseb hale tuulenutt lagendikelt valgetelt.
Vares mustatiivuline longus aiaväraval.
Pirnipuu ja marjapõõsad kängus härmatise all.
Sääl, kus suvel sadadena kullerkupud kollendasid,
end mu arad paljad jalad värskes kastes karastasid,
laialt lasub lumi, lumi, külm ja hingetu -
Minu mässav suvisüda talvekuine, hääletu.
Hõbetähti miljonid õhtutaeva tumesinas -
Kauges igatsusemaad! Muinasjutte tekib rinnas:
"Ükskord oli, ükskord oli!" nende paljuütlev algus,
meelde tuleb kõik, mis hää: lilled, laulud, soojus ,
..................................................................valgus.
M.Under
Marie Under on poetiss, kes suutis anda Eesti luule arengusse väga palju. Tema luuletused on peamiselt inimestest ja nende vahelistest suhetest. Tema luuletustes on palju peidetud sõnumeid, millest ei pruugigi keegi muu aru saada kui ta ise.
Talihommik
Ma olin ammu unustanud juba,
et rahu annab taevaserva hõõg,
et talihommik vilistada lubab
ja metsahärmas hingab sügav rõõm.
Tuul uueks tormiks puhkab laante taga
ning valgeid laineid vaikselt kannab nurm.
Silmnäolt käib metsasihis umbne rada,
all jalge vajub lume pehme murd .
On puhkepäeva rahu kõikjal ringi,
ees raiesmiku seisatama jään.
Kriiks kostab metsamaja ukselingilt,
üks eksind puhang riivab männi pääd.
Siis mõne hetke vaatepiiril talub
silm päiksetõusus õhetavat lund.
Ning pikad varjud jooksvad üle palu -
maailm täis põhjamaiselt külma lund.
J.Sütiste
Juhan Sütiste kirjutas just väga palju loodusest, kuid ka ühiskondlikust ebavõrdsusest. Tema loodusluulet on väga hea lugeda ja ta kasutab oma luuletustes väga huvitavaid võrdlusi.
Mu juurde voogas
Mu juurde voogas sinu suurest särast
helk laias voos
ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast
mu vaikses toas.
Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis
mu südant pelg:
kas püsib sirgena su kõrval häbis
mu nõder selg?
Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas
su rebit rüüd.
Kui armastada sind -- siis kunas , kunas,
kui mitte nüüd?
Ma ootan , kuni väiksed tõrud sirgund
on suureks puuks .
Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgund.
Mu hing jääb truuks.
B. Alver
Tema esimesed luuletused põhinesid pealmiselt tema lapsepõlvemälestustel. Kuid hiljem kirjutas ta mõned pilkavad luuletused, kus ta kasutas irooniat just tõusikute vastu. Tema luuletused on väga realistlikud ja teda on väga hinnatud. Tema luuletused kutsuvad lugema.
Hommik
Koit mul' rinda raius
õhetava haava.
Üle laante laius
vere aurav laava .
Milleks nüüd veel toita
hinges unejätteid,
kui võiks meistki loita
võimsaid valguslätteid?
Ei meid enam püüa
Käsk, mis kivi hangub.
Nüüd meil antud lüüa,
nii et maailm vangub.
Aeg nüüd kaljuvööle
kannustada täkku,
heita et säält ööle
raudne kinnas näkku.
H. Talvik
Ta on vähemtuntud luuletaja, kellel ei ole väga palju luulekogusid ilmunud, kuid siiski on ta suutnud jätta maha märagi, tänu millele teda ei unustata. Ka tema luuletusi peab lugema süvenenult, et aru saada mida ta ühe või teise reaga on tahtnud edasi anda.