saan". Nii Kaie uppunudki, tema heinasületäis pudenenud laiali ja nendest tükkidest on saanud Porkuni järvele kaunid ujuvad saared. Neid saari võib seal praegugi näha. Seda kohta kaldal, kust Kaie vette kukkus, nimetatakse siiamaani Kaieallikaks. Porkuni järvest Porkuni noorhärra läinud kosja. Kosjasõit õnnestunud. Tema saanud pruudiga kaupa. Pruut olnud temal kusagilt Piisupi poolt üks peretütar. Kui kosjakaubad koos, hakanud tema sõitma oma abikaasaga lossi poole. Talvetee läinud üle järvejää. Jää olnud nõrk ja noorhärra langenud koos pruudi ja hobusega järve põhja. Vanemad oodanud, aga poega ei tulnud veel nädala jooksul koju. Nad hakanud teda otsima, aga ei leidnud kusagilt. Ühel ilusal suveõhtul vanahärra jalutanud oma prouaga järve ääres. Keskööl näinud nad järvel tuld, mille ümber tantsinud haldjad. Järve pinnale ilmunud hobune saaniga, kus istunud noorhärra oma pruudiga. Noorhärra näinud oma isa ja hüüdnud: ,,Ole mureta isa,
sest muidu su nägu on tõsine, valju, ja oma väikese pojaga sul aega ei ole mängida, ja sa ei tule niipea koju ja ootama kaua peab pisike poju. Aga tead, mis sull' ütlen veel, armas isa? Ma pai tahan olla ja ei tee ka kisa, ega jonnida, tõrkuda enam ei taha ja kõik need halvad moed jätan maha, sest olen küll alles pisike mees, aga täismehe süda mul siiski on sees. Üle lume lagedale... Üle lume lagedale viib meid rõõmus talvetee, tee viib orust mägedele üle külmetanud vee. Olgem rõõmsad, velled hellad, laulu lajatagu keel! Helisegu aisakellad lumerikkal talveteel! Uhke kuuse tuppa toome rõõmuks meie lastele. Tuju lõbusama loome, pidutuju kõigile. Särab kuusk ja särab tuba, lapsed rõõmsad kuuse ees. Kuulge, kuulge, tuleb juba laste sõber näärimees! Tiliseb aisakell Tiliseb aisakell: lumi hell, lumi hell. Kiirgab mets, hiilgab maa.
annaabi.ee 
