EESTI NSV 1945-1985 (2)

NÕO REAALGÜMNAASIUM
Eesti NSV 1945 – 1985
Referaat
Koostaja : Kerli Paltsmar
Juhendaja : Ege Lepa
Nõo 2012
Sisukord

Sissejuhatus 2
Valitsemine 3
Sisepoliitika 4
Välispoliitika 7
Haldusjaotus 8
Vägivallapoliitika 8
Sellistes loomavagunites küüditati eesti rahvast Siberisse 10
Vastupanu ja repressioonid 10
Majandus 12
Rahvastik 15
Kultuurielu 16
Haridussüsteem 18
Kokkuvõte 20
Kasutatud kirjandus 21

Sissejuhatus

Referaat on koostatud Nõukogude Eesti kohta. Kirjeldada olusid ning seda, mis Eestis tol ajal toimis. Nõukogude võimu taastamine algas koos punaarmee sissetungiga 1944 aasta suvel. 1939. aastal surus Nõukogude Liit Eestile peale baaside lepingu, millele järgnes anneksioon. Eesti Vabariigi võimud lasid Punaarmeel asutada Eesti aladele sõjaväebaasid ja tuua sisse sõdureid, kes on ainult nendes baasides. Sisse tuli aga rohkem sõdureid, kui lubati ning ka operatiivgrupid, kelle ülesandeks oli panna alus Eesti NSV-le. Teise maailmasõja ajal oli Eesti okupeeritud nii Saksamaa poolt kui ka NSV Liidu poolt.
Sõjategevus jõudis uuesti Eesti pinnale 1944. a veebruaris , kui Punaarmee murdis Leningradi blokaadi ja tungis kiiresti läände. Vaatamata Saksa maaväe ülemjuhatuse pessimismile pidas Adolf Hitler Eesti hoidmist tähtsaks. Veebruarist aprillini peetud veristes lahingutes suudeti Punaarmee edasitung Narva rindel peatada ja lahingutegevus soikus kuni juulini. Juuli lõpus jätsid sakslased Narva rindelõigu maha ja taandusid ca 25 km läände Sinimägedes ettevalmistatud positsioonidele. Punaarmee katsed Sinimägedes läbi murda tõrjuti väga ohvriterohke võitluse tulemusena. Punaarmee edu Lätis ja Leedus ähvardas Eestisse jäänud vägesid sissepiiramisega ning 16. septembril nõustus Hitler Mandri-Eesti mahajätmisega. Saksa väed taandusid kiiresti nii Kagu-Eestist kui ka Narva jõelt ja Sinimägedest, jättes eesti üksused tihti raskesse olukorda. 22. septembril jäeti maha Tallinn.
Eesti kaotas Teises maailmasõjas tapetute, langenute, vangistatute, küüditatute, mobiliseeritute, sundevakueeritute ja Eestist põgenenutega rohkem kui 200 000 elanikku. Täielikult purustati Narva, suuri purustusi oli Tartus, Mustvees ja Tallinnas, viimases eeskätt 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel. 1941. aastal Nõukogude ja 1944. aastal Saksa asutuste rakendatud põletatud maa taktika ei saavutanud elanikkonna vastutegevuse tõttu oma eesmärke.
Sõja järel pidid iseseisvu kaotanud riigid oma iseseisvuse tagasi saama, aga NSV Liit sai siiski endale Balti maad ja Ida-Poola. Kohe pärast Eesti hõivamist Punaarmee poolt alustas Nõukogude julgeolek aktiivselt vastupanuliikumise mahasurumise ja Saksa või Soome armees teeninud eestlaste kinnivõtmisega. Samal ajal mobiliseeriti Punaarmeesse ligi 20 000 meest.

Valitsemine

Eesti NSV oli üks NSV Liidu viieteistkümnest liiduvabariigist, millel olid mõned riiklikud tunnused: territoorium , seadusandliku võimu ja täitevvõimu organid , nõukogulik sümboolika jne. Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oli formaalselt suveräänne riik, kuid tegelikult tal iseseisvus puudus. Faktiliselt haldas Eesti NSV-d NSV Liit, mis oli Eesti NSV 1940. aastal enda koosseisu võtnud. Olemas oli ka Eesti NSV Ülemnõukogu, Ministrite Nõukogu, Eestimaa Kommunistlik Partei(EKP), mis oli osa NLKP-st. Kõik olulisemad otsused, ka Eesti elu puudutavad, langetati NSV Liidu keskvõimude poolt Moskvas. Enamik tolleaegseid kommunistid olid parteametnikud, kes töötasid juhtivatel kohtadel pareti- ja riigivõimuorganites, ettevõtetes, kolhoosides ja sovhoosides. Sõjajärgsetel aastatel oli EKP eelkõige muulaste partei. Alates 1950. aastast hakkas sinna ligi pääsema ka kohalike eestlasi. Sõjajärgseid aastaid iseloomustas partei koosseisu pidev muutumine. Haripunkti tõusis see nn kodanliku natsionalismiga. Kõige olulisematest ametikohtadest koostati eraldi nomenklatuursete ametikohtade loetelu (partei- ja võimuorganite töötajad, kolhoosi- ja sovhoosijuhid, erinevate eluvaldkondade võtmefiguurid), mille kinnitas partei keskkomitee . 1980ndaks aastaks kuulus nomeklatuuri 1348 isikut. Valimised olid formaalsed – hääletati vaid ühe partei poolt.
Eesti NSV lipp
Eesti NSV vapp

Sisepoliitika

Eesti NSV sisepoliitika arengu tunnusjooneks oli võitlus nn kodanliku natsionalismi vastu. Selle põhjustas Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee otsus „Eesti NSV parteiorganisatsiooni poliitilise töö puudustest ja ülesannetest“. „Ideoloogilise võitluse“ suunajaks oli Andrei Ždanov. Kodanliku natsionalismi mõistet siiski üheselt ei mõistetud. Sellest mõistest kujunes sobiv süüdistusvormel.
Algselt sildistati kodanliku natsionalistitena Eesti Vabariigi loovharitlasi. Toimus võimuvõitlus nn juunikommunistide ja Venemaa eestlaste vahel. 1949. aastal saadeti parteikomisjon Eesti NSV olukorda ja tippjuhte kontrollima. 7. märtsil 1950 a. kinnitas poliitbüroo otsuse „Vigadest ja puudustest EK(b)P KK töös“. Märtsi teises pooles tuli kokku EK(b)P VIII pleenum , et arutada probleemide üle ja leida neile lahendus. Sõjajrägsetel aastatel juhtis EKP-d Nikolai Karotamm . Valitsemisel tugines ta eelkõige juunikommunistide ja laskurkorpusest tulnud eestlastele, püüdes arvestada ka liiduvabariigi vajadustega. Moskva aga toetas enda saadetud ametnikke. Karotamme ja tema lähikondlasi süüdistati kodanlikus natsionalismis, vääras kolhoosipoliitikas ja muudes möödalaskmistes. 1950. vabastati Karotamm ametist ja tema asemele pandi Johannes Käbin. N. Karotamm suunati Moskvasse teadlaseks, kus ta hiljem suri. VIII pleenumi tagajärg oli suuremahuline puhastustöö kohalikes võimuorganites. 1951. aastal asendati Ministrite Nõukogu esimees A. Veimer Moskvale sobiva Aleksei Müürsepaga. Mitmed selle aja juhtpoliitikud ja juunikommunistid arreteeriti ja saadeti vangilaagritesse. EK(b)P VIII pleenum muutis Eesti saatust. Eesti NSV-s said võimule Venemaa eestlased ja muulased . Ühiskonnas tekkis hirmuõhkkond ja vaimne surutus . Tugevnes vastuolu rahvuskultuuri ja rahva ajaloolise mälu vastu. Põhiliselt mõjutas pleenum kultuurivaldkonda. Pleenumil oli suur osa Eesti kiirel venestamisel.
J. Käbinist sai Moskva heakskiidul eesti NSV esimene mees. Suhteliselt lühikese ajaga tõrjus Käbin eemale käremeelsemad tegelased. Käbin ei olnud ei äge stalinist ega ka äärmuslik venestaja. Käbin oli oma valitsemisajal mõõdukas laveerija. Ta püüdis olla Moskva- meelne ja samas arvestas ka Eesti oludega. J. Käbinil olid head suhted sekretär Nikita Hruštšoviga ja oskuslik poliitika oma meeskonna loomisel. Käbin võttis oma meeskonda ka kohalikke eestlasi. Käbin koos oma tiimiga suutis mahendada Moskva survet . Üheks põhitegijaks sai Vaino Väljas, kes 1971 . aastal sai ideoloogiasekretäriks ja kelles Käbin nägi oma mantlipärijat. Head suhted N. Hruštšoviga tõi Eestile mõned eelised. 1954. aastal käis N. Hruštšoviga mitteametlikult Eesti NSV oludega tutvumas. Käbini ajal oli põhimõte, et esmalt rahuldatakse eesti NSV esmavajadused ja seejärel suunati ülejääk liidufondi. Tänu sellele oli 1960. aastatel Eesti NSV toiduainete varu üldiselt rahuldav. Olukord hakkas muutuma alles siis kui L. Brežnev ametisse nimetati.
Peale J. Stalini surma järgnes NSV Liidus nn sulaaeg . Senine ulatuslik vägivald vähenes ja juhtivatele kohtadele said ka kohalikud. Uus kurss ei püsinud pikalt, sest 1953. aasta juuni lõpus L. Beria arreteeriti ja tema ettevõtmised luhtusid. Sulaaega iseloomustas senise vägivalla teatud määral heastamine. Eesti NSV poliitiline õhkkond sulas tasapisi ja järk-järgult. Kõik see pani 1950. aastate teisel poolel aluse süsteemiga kohanemisele. See süvenes veelgi 1960. aastatel.
1950. aastate teisel poolel liberaliseerusid Eesti poliitilised olud. Stalini-aegse hirmuõhkkonna ja füüsilise vägivalla kadumine tõi endaga kaasa elementaarse isikuvabaduse , mis sisendas inimestele optimismi. Suurenes ühiskonna avatus ja inimesed muutusid aktiivsemateks. Nendel kuldsetel kuuekümnendatel kujunes välja mitmepalgeline nn rahvuskommunistide põlvkond. Nad olid kindlad, et seda režiimi on võimalik elamisväärseks muuta. 1960. aastatel hakkas aktiivsete noorte arv kasvama. Tegutsema hakkasid Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ja Eesti Õpilasmalev. Komsomol oli noorte massiorganisatsioon, kus üliõpilased püüdsid demokratiseerida üliõpilasvalitsust. Soovides, et see oleks üliõpilaste omavalitsus , mis lahendaks noorte päevaprobleeme. Olukorda loodeti parandada valitsevat režiimi muuta seestpoolt. Noori suunati parteisse ja õhutati kõrgetele kohtadele astuma , et võim saaks nende kätte. Selle komsomoliorganisatsiooni kõrgajaks olid 1967 ja 1968 aastad ja nende keskuseks sai Tartu Ülikool. 1950. aastatel oli EKP olnud veel selgelt võõra võimu kandjaks . Järgmisel aastal EKP mõnevõrra eestistus. Kiiresti laienes eestlastest poliitiline eliidi kiht. 1964. aasta oktoobris kukutati Moskvas võimult N. Hruštšov, võimule tuli Leonid Brežnev, mis tõi endaga kaasa kruvide kinnikeeramise poliitika Nõukogude Liidus. Eesti NSV jätkus sulaaeg kuni 1968 aastani. Tartu Ülikoolis vahetati välja komsomolijuhtkond. Feodor Klement asendati Moskvale truu Arnold Koobiga. Ühiskonnas süvenes taas ideoloogiline surutis ning karmistus tsensuur . Palju selle aja esindajad leidsid eneseteostuse kirjanduses, teaduses , kunstis ja teistes eluvaldkondades. Kuid palju oli neid, kes viskasid oma põhimõtted nurka ja hakkasid taas Moskvat teenima.
1970. aastate alguses ei olnud J. Käbini võimupositsioon nii kindel kui varem. Moskva leidis, et Käbin ei rahulda nende soove. Moskva süüdistas liiduvabariigi juhtkonda natsionalismi mahitamises. 1978. aastal vahetati Käbin Karl Vaino vastu, keda peeti õigeks inimeseks natsionalismi ohjamisel. K. Vaino jaoks ei eksisteerinud mingisuguseid kohalikke huvisid. Temast saigi Moskva käskude truu täitja. Peale Vaino võimule tulekut, ei tehtud suuri muutusi. Kuid mõni üksik kaadrimuudatus siiski tehti. Eestist tuli lahkuda V. Väljasel, kes läks diplomaatilisele tööle Ladina-Ameerikas. Uueks ideoloogiasekretäriks sai Rein Ristlaan, kellest sai K. Vaino lähedasemaid abilisi. 1978. aasta suvel toimunud võimuvahetus tõi endaga kaasa ulatusliku venestamiskampaania. 1978. aasta detsembris võttis EKP Keskkomitee vastu salastatud otsuse, mis tõi endaga kaasa erakordselt suure vene keele õppimise ja õpetamise tähtsuse. Algas suur propaganda , mille loosungiks kujunes kakskeelsus. Hakati rääkima kahekeelsetest lasteaedadest ja segakoolide rajamistest. Ning kõrgkoolide õppetöö osalisest üleviimisest vene keelde. Eestlased pidid omandama vene keele aga muulased ei pidanud eesti keelt omandama. Vene keele mõttetu ülistamine saavutas haripunkti 1980. aastatel, kui hakati vene keelt õpetama juba lasteaedades .
Venestamissurve tekitas eestlastes tunde, et rahvuskultuur on hääbumas. See põhjustas ühiskonnas noorsoorahutused 1980. aasta sügisel. Kooliõpilaste väljaastumise põhjuseks sai 1980. aasta septembris Kadrioru staadionil toimunud tele- ja raadiotöötajate jalgpallimatš. Üritus saadeti laiali ja noored alustasid protestimarsiga, mille miilitsad katkestasid. Osalenuid karistati koolist välja viskamisega. Tulemuseks olid protestiaktsioonid ja tänavarahutused 1. oktoobril Tallinnas. Miilitsa - ja julgeoleku abiga olukord stabiliseeriti. Elavnes ka intelligentsi protestivaim, 1980. aasta sügisel koostas grupp haritlasi kirja, mille nad saatsid ajalehe toimetusse. Sellele nn 40 kirjale kirjutas alla 40 Eestis tuntud vaimuinimest. See kiri oli omamoodi katse inimlikustada olemasolevat režiimi. Võimulolijad hakkasid vaikselt likvideerima kirja koostajaid (vallandamised, koondamised, esinemiskeelud jms.) Rahva hulgas leidis see kiri suurt poolehoidu. Kiri levis rahva seas salaja edasi ja jõudis lõpuks ka välismaale, mis suurendas muu maailma tähelepanu Eesti vastu. Edaspidi oli venestamissurve Eesti NSV-s mõnevõrra pehmem.
Nikolai Karotamm Johannes Käbin Karl Vaino

Välispoliitika

Pärast 1944. aastal Eesti taasvallutamist ning sovetiorganite taasloomist Eestis, moodustati 17. septembril 1944. aastal Võrus, Eesti NSV Välisasjade Rahvakomissariaat , kuid kuna kogu NSV Liidu välispoliitiline suhtlus toimus endiselt läbi NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi, siis ENSV VäRK oma välisesindused välismaal puudusid. ENSV VäRK ülesanded piirdusid riigisiseste ülesannetega sõjakeerises Eestist lahkunute, Saksamaale tööle viidute, sõjapõgenike, -vangide, sõjast osavõtnute ja Eestisse tagasi pöörduda soovivate, sunddeporteeritutega jms seotud probleemidega.
Harvade eranditena osales ENSV VäRKi esindajad ka NSV Liidu VäRKi poolt teostatavas rahvusvahelises poliitikas. Hans Kruus osales 1947. aastal NSV Liidu ja Soome vahel sõlmitud Pariisi rahukonverentsil.
Eesti NSV esindajad saadeti Saksamaale, Suurbritanniasse, USA-sse ja Kanadasse, NSV Liidu välisesindustesse: E.-L. Toomarust oli NSV Liidu Londoni saatkonna 2. sekretär, põlevkivi asjatundja Georgi Ozerov tegutses ÜRO juures.
Ametlikult kehtis enamikus lääneriikides meie suhtes mittetunnustamispoliitika, mille kohaselt Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist ja vägivaldset inkorporeerimist NSVL poolt ei tunnustatud. Eesti saatkonnad töötasid edasi, Eesti passi tunnistati riigipiiridel.
J. Stalini ajal oli kogu Nõukogude impeerium muust maailmast raudse eesriidega eraldatud. Tõepärase informatsiooni saamine välismaailmast osutus tõeliselt raskeks. Peamiseks infoallikaks olid välisraadiojaamad. Osaliselt hakkad saateid edastama ka eesti keeles. Esimene eesti keelne raadijaam oli Ameerika Hääl, mis alustas 1951. aastal New Yorgis . Ameerika Hääl edastas Ameerika Ühendriikide ametlikku informatsiooni. Välisraadiojaamade eesmärk oli edastada informatsiooni, ilma tsensuurita. N. Hruštšovi ajal hakkasid vaikselt taastuma otsekontaktid muu maailmaga . Liikuma hakkasid moodsad kunstivoolud ja muusika . Oluliseks aknaks välismaailma sai Soome. Soome telesaated olid nähtavad Põhja-Eestis ja 1956. aastal avati Tallinn-Helsingi laevaliin .

Haldusjaotus

Eesti NSV territoorium jäi kuni 1945. aastani kattuma Eesti Vabariigi territooriumiga. 1945. aastal kehtestati okupatsioonivõimude poolt uus haldusjaotus, milles osa ENSV territooriumist (alad Narva jõest idas ning peaaegu kogu Petserimaa) lülitati Vene NFSV koosseisu. Uue jaotuse kohaselt jaotus Eesti NSV territoorium 13 maakonnaks ja 233 vallaks. 26. september 1950.a võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse, mille kohaselt muudeti endine halduskorraldus, mille käigus likvideeriti maakonnad ja vallad . Eesti territoorium jagati maarajoonidesse ja muudeti külanõukogud rajooninõukogudele alluvateks esimese astme haldusüksusteks. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega jagati Eesti 39 rajooniks. Haldusjaotus kujunes järgmiseks: 5 vabariikliku alluvusega linna, 39 maarajooni, mis koosnes 27 rajoonilise alluvusega linnast, 22 alevist ja 641 külanõukogust.. 1952-1953 jagati Eesti kolmeks oblastiks (Tallinna, Tartu, Pärnu). Oblastid Eesti NSV-s likvideeriti 27. aprillil 1953. aastal ning uueks haldusjaotuseks kujunes: 5 vabariikliku alluvusega linna (Tallinn, Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve, Narva ) ja 30 rajooni.
Rajoonide arvu ja piire muudeti veel 1959 , 1961, 1962, 1964. Suurem osa Eesti NSV perioodist (peale 1964) oli Eestis:
• 15 rajooni
• paarsada külanõukogu (1964. a. – 242, 1989. a. – 191)
• umbes 24 alevit
• umbes 27 väiksemat linna
• 6 vabariikliku alluvusega linna (Tallinn, Tartu, Kohtla-Järve, Pärnu, Narva, Sillamäe)
Eesti haldusjaotus aastal 1952

Vägivallapoliitika

Nõukogude võimu vägivallapoliitika oli mitmekesine ja suunatud erinevate elanikkonnakihtide vastu eesmärgiga allutada ühiskond täielikult oma kontrollile .
Nõukogude vägivallapoliitika peamisteks ohvriteks olid:

• Saksa sõjaväes või Omakaitses teeninud mehed ja sakslastega koostööd teinud poliitikud
  
• Rahvuslikult meelestatud inimesed
  
• Metsavennad ja nende sugulased / kaasaaitajad
  
• Rikkamad talunikud ja nende perekonnaliikmed
  

Selle poliitika suunajaks oli parteiaparaat ja otsesteks täideviijateks eelkõige julgeolekuorganid: nii sise- kui ka riikliku julgeoleku ministeerium . Juba 1944. aastal algasid Eestis Saksa okupatsioonivõimu toetajateks peetud isikute ja muidu nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massilised arreteerimised ning nende saatmine vangi- ja sunnitöölaagritesse. Represseeritute arv oli aastatel 1944-1954 ligikaudu 30 000. Osad nendest põgenesid maale, täiendades metsavendade ridu. Kuulutati mitmel korral välja amnestia ja kutsuti neid tagasi igapäevatööd tegema. Tuli välja, et neid arreteeriti massiliselt ja järgnevad amnestiad ei kandud enam vilja.
Tuli esile ka vaimne vägivald. See väljendus ühiskonna vaimuelu täielikus allutamises valitseva korra dogmadele ning sõjaeelse kultuuri keelustamine. Sellega kaasnes omakorda punapropaganda vohamine .
Sõjajärgsetel aastatel toimusid küüditamised. Esimene leidis aset aastal 1947, mille käigus saadeti metsatöödele Eestis olnud sakslasi. Haripunkti leidis see 1949 aastal. Küüditamist viisid ellu nii julgeolekuorganisatsioonid kui ka siseministreerium. Mõlemat kordineeris ka Moskva. Operatsioon Murdlaine käigus deporteeriti ööl vastu 26. märtsi 1949 Eesti Siberisse 20722 inimest. Suurem osa neist olid lapsed ja naised. Küüditamine oli suunatud maaelanike vastu, et „sundida“ nemad kolhoosidesse ja võtta metsavendade toetuspind. Stalini surma järel vaibus aga vägivallapoliitika. Vägivallamasin seisati ning aegapidi said vangistatud isikud vabadusse . 1959. aastaks pöördus Eesti aladele tagasi üle 30000 küüditatu ja arreteeritu. Represseeritud ei saanud tagasi oma vara ning paljusid ei lubatud naasta oma kodukohta.
1954 aastal moodustati riikliku julgeoleku komitee (KGB). Julgeolekuorganid allutati senisest enam parteile. KGB kõrval tegutsema jäänud siseministeerium võttis üle miilitsa ülesanded, eelkõige korrakaitse . KGB ülesanded olid mitmepalgelised. Ühest küljest tuli pidevalt ühiskonda jälgida ja kontrollida, et kõikvõimalikud nn nõukogudevastased kavatsused ja ettevõtmised juba eos lämmatada. KGB pidi võimude jaoks olema ühiskonna silmadeks ja kõrvadeks. Ülesanne oli ka välisluure ja vastuluure korraldamine, kõrgete võimukandajate julgeoleku määramine, eriside kindlustamisne, välisraadiojaamade sedamine, välismaalaste kontaktide kontrollimine jne.
Nõukogude võimu põlistamisele aitas oluliselt kaasa ka eestisse jäetud sõjavägi, mille ülesanne oli nagu julgeolekuorganitelgi olla Moskva jaoks oluline informatsiooniallikas ja ühtlasi hoida kohtadel sisemist korda ning kindlustada režiimi. Eriti arvukalt oli sõjaväge eestis sõjajärgsetel aastatel-120 000 meest. Sõjavägi oli kohalikele elanikele ränk koorem . Sõjaväe kasutusse antud aladelt tuli põliselanikel lahkuda, üsna suur osa linnade elamufondist võeti sõjaväe käsutusse. Sagedased olid konfliktid sõjaväelaste ja tsiviilelanike vahel, eriti sõjajärgsel perioodil, mil punaarmeelaste vägivallatsemine oli massiline .

Sellistes loomavagunites küüditati eesti rahvast Siberisse

Vastupanu ja repressioonid

Vastupanutegevus Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis toimus nii relvastatud kui ka kodanike rahumeelsete meeleavalduste korras. Protestiti peamiselt Eesti NSV riigivõimu tegevuse ja riigikorra vastu. 1944-1953 aastal oli vastupanu peamiseks vormiks relva võitlus e. metsavendlus. Samas loodeti abi lääneriikidelt, et nad aitaks Eestil iseseisvust taastada. 1945. aastal alustasid metsavendade salgad üle Eesti vastuaktsioone. Metsavennad olid enamasti Saksa sõjaväes teeninud mehed, Nõukogude sõjaväe mobilisatsiooni eest põgenenud või lihtsalt nõukogude võimu eest pakku läinud inimesed. Rünnati väiksemaid Punaarmee ja julgeolekuüksusi, külanõukogusid ja valdade Täitevkomiteesid. Metsades mõisteti kohut partorgide, maksuinspektorite ja teiste aktiivsete võõrvõimu kollaborantide üle. Kogu see asi suurendas maal elavates inimestes hirmu. See sõda peale sõda oli mõlemale osapoolele ohvriterohke. 1949. aastal toimunud küüditamisega hävitati väga laialdaselt metsavendade toetusbaas ning nende tegevus hakkas paratamatult hääbuma. 1950. aastal surus okupatsiooni võim lõpuks vastupanuliikumise maha. Metsavendlus tõestas seda, et Eesti ei alistunud võitluseta. 1953. aastal Kremli nõudel likvideeriti eesti NSV-s kokku 662 „bandet“ ja 336 rahvuslikku organisatsiooni. Selles võitluses kaotas Nõukogude võim 887 meest ja haavata sai 185. Viimane metsavend tabati Lõuna-Eestist 1978. aastal.
Relvastatud vastupanu kõrval oli näha põrandaalused noorteorganisatsioonid , mille liikmed olid enamasti üliõpilased ja keskkooliõpilased. Nad võtsid aktiivsest vastupanust osa relvade kogumise, lendlehtede levitamise või nõukogude monumentide õhkimise teel. Metsavendade järgi kutsusid nad endid linnavendadeks. Mitmed organisatsioonid kasutasid nime SMV (Sini-Must-Valge). 9 aasta jooksul leiti natuke üle 800 osalist. Suurem osa neist arreteeriti otse koolipingist ja suurem osa arreteeritutest läks kohtu ette. Mõned mõisteti õigeks, kuus said surmanuhtluse , millest kolm teostati ära. Enamus tegevusest toimus Tallinas ja Harjumaal ning Tartu- ja Virumaal. Võimud ei suutnud noorte salaorganisatsioonide tegevust maha suruda. Selle aegseid organisatsioone iseloomustas distsipliin , põhikiri, vandetõotus, käsitsi kirjutatud lendlehed ja relvade kogumine. Eeskujuks oli metsavendade tegevus. Noorteorganisatsiooni kandpind jäi siiski tagasihoidlikuks. 1960. aastate algul surus valitsev režiim noorsooliikumise maha. Noorsooorganisatsioon võttis peale seda taas tuurid üles, et siis lõplikult vaibuda.
Noorsooliikumise lämmatamisega ei katkenud vastupanuliikumine Eestis lõplikult. Tekkisid ideeliselt ja poliitiliselt kandvamad demokraatlikud liikumised. Liikumisest võtsid peamiselt kaasa teisitimõtlejad. Eesti NSV teisitimõtlejad proovisid kontakti luua teistega üle kogu NSV Liidu ja olla kursis maailmas toimuvaga. Demokraatlik liikumine ei olnud ainult eestlaste pärusmaa, seal osalesid ka muulased. Sellele järeldusele tuldi nii, et üks väikerahvas ei suuda suurt muutust teha. Jõudi veendumusele, et Eesti iseseisvumine on rahvusvaheline küsimus. Liikumise eesmärgiks oli NSV Liidu demokratiseerimine.
1972. aastal koostasid teisitimõtlejad ÜRO Peaassambleele memorandiumi, milles nõuti Eesti taasiseseisvumist, ÜRO liikmeks vastuvõtmist ja Nõukogude vägede väljaviimist. Pöördumine jõudis alles 1974. aastal. Lääneriigid ei reageerinud sellele eriti(nagu ka teistele väikeriikidele), aga mõju oli kindlasti näha. Näidati püüdlikkust demokraatia poole ja innustati väliseestlasi. Aasta 1960 lõpuks loodi Balti pagulaste poolt BATUN ( Baltic Appreal to United Nations), mis hakkas taotlema ÜRO-le saadetud memorandiumi elluviimist. BATUN aitas omakorda kaasa sellele, et lääneriigid ei tunnustanud Balti riikide okupeerimist ka 1970. aasta alguses. Edu saavutati 1975. aastal, mil Helsingis kirjutati alla Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppaktile. Alla kirjutas ka NSV Liit. Selle pärast hakati lootma , et Moskva hakkab inimõigusi rohkem jälgima. See moodustas teisitimõtlejatest gruppe, mis jälgisid NSV Liidu inimõiguste täitmist. Eesti NSV-s oli demokraatlik liikumine Helsingi lõppakti eel juba lämmatatud.
Aasta 1970 lõpul tekis esmane side pagulusorganisatsioonide ja vabadusliikujate vahel Eestis. Sellel pani aluse aastal 1978 Stockholmis asutatud Eesti Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, mille toimkonnad tegutsesid veel Kanadas, USA-s ja Austraalias. 1978. aastal hakati Eestis välja andma põrandaalust kroonikat. Kroonikasse koondati kõik tähtsamad avaldused memorandumid, poliitiliste kohtuprotsesside ülevaated ja muud teated . Kroonikas avaldati samuti artikleid eesti ajaloost ja poliitilisi ülevaateid naaberriikide kohta.
Aastal 1979 koostasid Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejad avaliku kirja NSV Liidu, Saksamaa Liitvabariigi , Saksa Demokraatliku Vabariigi valitsustele ja ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Kirja tuntakse nüüd kui Balti apelli nime all. Seal nõuti MRP lisaprotokolli avalikustamist ja kehtestuks tunnistamist koos kõikide tagajärgede likvideerimisega. Selle tulemusena võttis Euroopa parlament aastal 1983 vastu resolutsiooni, milles nõuti Balti riikide iseseisvuse taastamist. Samal ajal tugevnes võimude repressiivpoliitika. Aktiivsemad vabadusvõitlejad arreteeriti ja saadeti vangi. Kohtu alla anti Tartu Ülikooli õppejõud J. Kukk, kes hiljem suri. Viimasena saadeti erilisse vangilaagrisse aastal 1984 Enn Tarto . Pärast seda lõppes avalik vastupanuliikumine Eestis.

Majandus

Eesti NSVs kehtis samasugune majandussüsteem kui NSV Liidus tervikuna : maa ja ettevõtted olid riigistatud, eraomandit polnud, valitses plaani- ehk käsumajandus. Eesti Vabariigi aluseks oli põllumajandus. Senise majandussüsteemi lammutamine algas juba esimesel nõukogude aastal (1940-1941), kuid siis ei jõutud seda veel lõhkuda. Täielikult kukutati süsteem kokku sõjajärgsetel aastatel.
Eestis viidi läbi:
• Industrialiseerimine
1944. a töötati Moskvas välja sõjajärgse majanduse rekonstruktsiooni juhised. Eestile nagu ka teistele  Nõukogude Liidu vabariikidele tähendas see rasketööstuse, eriti relvatööstuse eelistamist ja kergetööstuse kõrvalejätmist. Sellega kaasnes madal elustandard, et suuta rahastada tööstust ja teha sõjalisi kulutusi. Pärast sõda suunati Eestis ligi 40% investeeringuid põlevkivitööstusesse, 20% kulutati sõjatööstusele. Eestisse rajati suuri ettevõtteid, mille eesmärk oli varustada Leningradi ja teisi NSV Liidu alasid. Toodang läks suuresosas üleliidulisele turule. Tooraine ja tööjõud toodi suures osas sisse mujalt NSV Liidust . Enamik neist asus elama tööstuspiirkondadesse Ida-Eestis, aga ka Tallinnasse.
1945. aasta juunis võttis NSV Liidu Kaitsekomitee vastu määruse, mille alusel sai Virumaa põlevkivipiirkonnaks ja seal hakati arendama põlevkivitööstust. Eesti NSV muudeti Leningradi majanduslikuks tagamaaks. Põlevkivirajoonis rajati järjest uusi kaevandusi ja asulaid. Piirkonna keskused Kohtla-Järve ja Sillamäe said endale linnaõigused. Sillamäele asusid elama vöörtöölised peredega. Sillamäest sai kinnine linn, kuhu võõrastel asja ei olnud.
Põlevkivi tööstuse kõrval olid ka masinaehitus , metallitööstus ja kalapüük. Osaliselt arendati ka kergetööstust, kuid see käi pigem teisejärguliseks. Tallinnas ja Narvas taasavati puuvillakombinaat. Nii Balti kui ka Kreenholmi manufaktuuri toodang läks üleliidulisele turule. Linnade taastamisega ja industrialiseerimisega kaasnes laialdane ehitustegevus , mis andis tööd nii vabrikutele kui töölistele. Industrialiseerimise käigus kadus Eestist erasektor täielikult. Viimased väikeettevõtted riigistati Eestis 1947. aastal.
• Kollektiviseerimine
Sundkollektiviseerimine Eestis algas pärast II maailmasõja lõppu, mil hakati tollases Eesti NSV-s tegema ettevalmistusi kollektiviseerimiseks – talumajandite ühendamiseks põllumajanduslikeks suurettevõtteiks. Eestis oli kokku umbes 136 000 talumajapidamist. Riigistati üle 927 000 hektari maad. Edaspidi oli talude maksimaalne suurus kuni 30 hektarit. Sakslastel vähem, nad ei tohtinud omada üle 5-6 hektari maad. Samuti võõrandati inimestel peaaegu kõik. Uusmaasaajate majapidamistest asjalikke talusid ei saanud. Talud olid liiga väiksed, madala tootmistehnilise tasemega ning enamik neist inimestest ei osanud olla peremehed . Talupoegade õlul lasusid mitmesugused rasked koormised ja kohustused. Maareformi ajal hakati Eesti NSV-s moodustama riiklikke põllumajandusettevõtteid.
Esimeste kolhooside asutamine kavandati aastaiks 1948 – 1949. Tegelikult algas sundkollektiviseerimine 1947. aastal, pärast Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo 21. mai otsust. Sel aastal asutati Eestis 5 kolhoosi, esimene Saaremaal 6. septembril 1947. Need loodi nn kulakute väljaselgitamiseks. Kulakud olid talupojad, kes kasutasid oma talus palgatöölisi või kes omasid masinaid.
Massiline kollektiviseerumine algas 1949. aasta lõpus. Selle vallandas hirm, mille oli põhjustanud kulakuiks tunnistatud isikute Siberisse märtsiküüditamine, mis algas 25. märtsil 1949. aastal. Vähem kui kuu pärast küüditamist oli kõikidest Eesti taludest 64% kolhoosides. Inimestel kadus tööind ja põllumajandus käis alla. 1951. aastaks oli kollektiviseerimine enam-vähem lõpetatud. Esialgu loodi palju väikseid kolhoose, kuid lõpuks paljud ühinesid. Kollektiviseerimise tagajärjeks oli põllumajanduses suur allakäik. Kehtestati ka majanduse riiklik planeerimine ehk käsu- ja plaanimajandus : nõudmised kirjutati ette Moskvast ja koha peal pidi neid püüdma täita. Sellel olid rasked tagajärjed, sest ei arvestatud kohalikke vajadusi, tavasid.
Pärast Stalini surma 1953. aastal algas nn. sulaaeg. Toimus majanduses detsentraliseerimine, st loodi rahvamajandusnõukogud. Need andsid ENSL suhtelise autonoomia . Selle tulemusena majandus arenes ning elutase hakkas paranema. 1954. aastal hakati Eesti NSV-s kolhoosnikele maksma töötasu osaliselt rahas. Kaotati isiklikelt abimajapidamistelt kohustuslikud riigimüüginormid. Masinapark müüdi majanditele, mis aitas kaasa põllumajandustehnika otstarbekamale kasutamisele. Nimetatud õigused panid aluse põllumajanduse toibumisele. Halvavalt mõjusid põllumajanduse arengule N. Hruštšovi eksperimendid , nt maisi sundkasvatamine, kartulipanek ruutpesiti jne. 1960. aastate teisel poolel algas ulatuslikum põllumajanduse spetsialiseerimine: majandid läksid üle mingi ühe kindla põllumajandussaaduse tootmisele. 1970. aastad olid Eesti NSV-s suurmajandite ja farmide loomise aeg. Maaelanike olme- ja elutingimused paranesid tunduvalt. Vaatamata osalisele edukusele, said kolhoosnikud põhisissetuleku oma isiklikult maalapilt.
1950. aastatel jätkus Eesti NSV tööstuse hoogne areng. Põlevkivi tööstuse kõrval olid ka masinaehitus, metallitööstus, tekstiilitööstus ja kalapüük. Põlevkivitööstus spetsialiseeriti üleliidulisest vajadusest lähtuvalt. Kaevandati üha rohkem ja rohkem põlevkivi. Üle poole toodetud elektrienergiast suunati Eesti NSV-st välja. 1950. aastate lõpust alates hakati ulatuslikumalt arendama aparaadiehitust ja laiendama tööstuslikku kalapüüki. Tööstusekasv paisutas ka tööstus- ja tsiviilehitust. 1960. aastatel rekonstrueeriti mitu vana ehitusmaterjalide suurettevõtet. Eesti NSV ametiasutusel puudus sõnaõigus liiduvabariigi tööstuspoliitika kujundamisel. 1957-1965 aastatel elavnes Eesti NSV majanduslik areng tervikuna. Sisemised arenguvõimlused ammendusid lõplikult 1970. aastatel.
1970. aastatel ekstensiivne majandamine ammendas end. Põllumajanduse areng oli K. Vaino ajal allutud üleliidulise toitlustusprogrammi täitmisele. Tarbekaupade pideva nappuse kõrval süvenes toiduainekriis. 1970. aastate lõpul ja 1980.aastatel hakkas ilmnema toiduainete puudus ( Muuga sadam Tallinnas ehitati välismaalt vilja sisse toomiseks). Tööstuses jätkus olukord, kus üleliidulised ametkonnad toimetasid oma äranägemise järgi. Tehnika ja tehnoloogia mahajäämus läänemaailma omast suurenes. Majandusliku ummiku üheks põhjuseks oli varimajandus . Kuna kõigest oli puudus, siis sai hästi ära elada üksnes õigeid tutvusi omades . Ajastu märksõnaks oli defitsiit. Eesti majandus oli justkui koloniaalmajandus. Siiski oli Eestis elatustase oluliselt kõrgem kui teistes liiduvabariikides. Siin olid siiski mingil määral sidemed Läänega. Eesti oli NSV Liidu „Lääs“, omamoodi näidisliiduvabariik.

Rahvastik

Käsumajandusega kaasnes massiline võõrtööliste sissevool . Eestisse sisserännanute arv moodustas elanikkonnas üpris suure osa. Eestisse tulid nad, kas organiseeritud värbamise teel või sugulaste ja tuttavate õhutamise tõttu. Eesti rahvuslik koosseis muutus võrreldes sõjaeelse ajaga väga palju. Eestist olid lahkunud pea kõik sakslased ja rootslased , juudid ja mustlased olid tapetud või põgenenud. Aastatel 1946-1989 tuli Eestisse 472 000 inimest. Peamiselt saabusid siia venelased , ukrainlased ja valgevenelased , aga vähesel määral ka juudid, ingerisoomlased ning volgasakslased. Lisaks tuli Eestisse ka hulk Venemaa eestlasi. Võõrtöölised tõid Eestisse kaasa teistsugused harjumused, tavad, traditsioonid ja ellusuhtumise. Muulaste massiline sisseränne moodustas 1959. aastaks ¼ kogu elanikkonnast. Enamik uustulnukatest asus elama linnadesse. Ida-Virumaal tekkisid ja kasvasid tööstuslinnad, mille elanikkond oli pea täielikult venekeelne. Põhja-Eestis muutusid ka mitmed vanemad linnad pooleldi või valdavalt venekeelseteks (nt. Paldiski, Narva, Tapa ). Seda tendentsi võimendas näiteks Paldiskis või Tapal Nõukogude sõjaväe arvukas kohalolek. 1945. aastal elas linnades 1/3 kogu elanikkonnast ja 1945. aastal juba üle ½ kogu elanikkonnast. Linnades oli olukord võrdlemisi kehv , asjade saamine toimus kaardisüsteemi alusel. 1947. aasta rahareform kaotas kaardisüsteemi ning reguleeris hinnakujundust. Ulatuslik migratsioon tõstatas ulatusliku keeleprobleemi. Keeleprobleemist tekkis suur probleem, kuna eestlased ei saanud enam igapäevaelus eesti keelega hakkama.
Aastatel 1945 – 1985 viidi Eesti NSV- s läbi kolm rahvaloendust. Üldiselt korralduselt sarnanesid kõik kolm rahvaloendust. Juhised korraldamiseks tulid Moskvast. Nõukogude Liidu koosseisus toimunud esimene rahvaloendus Eestis toimus jaanuaris 1959. Teine loendus toimus 1970. aastal. Pärast 1959. aasta rahvaloendust olid toimunud olulised muutused haldusjaotuses: maarajoonide arv oli vähenenud 37-st 15-ni, külanõukogude arv oli vähenenud 320-st 235-ni. Kolmas rahvaloendus oli 1979. aastal. Paljud varasemad külad olid jäänud tühjaks, sest maaelanikkond oli vähenenud. Oli tekkinud hulk uusi asulaid – majandite keskused, neist osa tekkis päris tühjale kohale
1959
1970
1979
Rahvaarv – 1 196 791
Eestlaste osatähtsus – 75%
Linnaelanikke – 56%
Rahvaarv – 1 356 079
Eestlaste osatähtsus – 68%
Linnaelanikke – 65%
Rahvaarv – 1 464 476
Eestlaste osatähtsus – 65%
Linnaelanikke – 69%
Aastate möödudes sotsiaalsed probleemid kuhjusid ühiskonnas. Tööstuse paisutamine oli aasta-aastalt suurendanud migrantide koguarvu Eestis, mis vähendas eestlaste osatähtsust ühiskonnas. Sel ajal elas kogu elanikkonnast umbes 70 % linnades. Muulaste arvu jätkuv kasv pingestas suhteid nende ja põliselanike vahel. Mitte läbisaamisele aitas kaasa ka ametlik korteripoliitika. Enamik saabunuid said kiirkorras kõigi mugavustega korteri mille tagajärjel eestlaste korterijärjekord pikenes. Migrantidele pakuti paremaid töö- ja elamistingimusi, kui eestlastele. Hoolimata ümberrahvastamispoliitikast ei segunenud põliselanikkond sisserännanutega. Majanduse ekstensiivne ja loodusvarasid raiskav areng tõi kaasa Eestimaa ökoloogilise olukorra halvenemise. Üks peamisi looduse reostajaid oli Nõukogude armee koos oma sõjaväebaasiga. Lootusetus ja tulevikuväljavaadete puudumine suurendas rahva seas sotsiaalset pessimismi. Sellele viitasi järjest suurem alkoholitarbimine ja enesetappude arv.
 

Kultuurielu

Teine maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal lõhestasid senise tervikliku eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuurieluks. Paljud eesti haritlased pagesid Teise maailmasõja järgselt Läände. Ligikaudu lahkus kodumaalt 120 kirjanikku ja kunstnikku, 40 ajakirjanikku, 120 teadlast, 500 arsti ning üle 500 inseneri ja tehniku. Pagulases loodud vaimupärand on hämmastavalt rikkalik ja kuulub meie kultuurilukku. Kodumaale jäänud haritlaskond langes ideoloogilise terrori ohvriks.
Kogu vaimuelu sfäär oli nõukogude ajal kord rohkemal, kord vähemal määral ideoloogilise surve all. Eriti masendav oli vaimne surutis J. Stalini viimastel valitsemisaastatel. Olenemata valitseva režiimi suhtelisest liberaalsusest või rangusest, kehtis Eesti endiselt tsensuur ja oma mõtete avaldamine oli keelatud. Hävitati ka valikuliselt eelnevate põlvkondade poolt loodud vaimupärandit: hävitati märkimisväärne osa iseseisvuaegsest perioodikast ja ilukirjandusest ja puhastati raamatukogusi kodanliku ühiskonna päranditest. Kogu mittesoovitatav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks oli vaja taotleda erilist luba.
Rahvuskultuuri tasemel jätkus ka sel perioodil eestlaste aktiisus ja oma kultuurielu korraldamine. Eestlased viisid läbi isetegevusharrastusi, mis tähendas pilli- ja näitemängu- ning laulukooride traditsiooni. Suursündmuseks kujunes 1947 a. üldlaulupidu. Hoolimata punalippude lehvimisest, muutusid laulupeod nõukogude ajal omanäolisteks rahvusliku varjundiga massiüritusteks. Eesti "teiseks hümniks" kujunes Lydia Koidula "Mu isamaa on minu arm", mis peaaegu alati laulupeo lõpetas. Kirjanduselu oli stalinlike repressioonide tõttu tükk aega madalseisus, alles 1960. aastate alguses tuli peale uus põlvkond noori kirjanikke, kes "sula" ajal endale nime tegid. 1970. aastatel sai Eesti olulisimaks kirjanikuk Jaan Kross , kes kirjutas peamiselt ajaloolisi romaane. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine. Tollane õhkkond oli märgatavamalt vabam, isikupärasem. Olid uued väärtushinnangud ja ideaalid.
1960. aastatel hakati rohkem ostma raadioid, telereid ja magnetofone. Üha populaarsemaks muutusid teatrid , kinod ja kunstinäitused. Suurtes maa-asulastes hakkas samuti juurduma linlik eluviis. Maaelanikkond muutus sinisest liikuvamaks. Osa maaelanikkonnast siirdus linnadesse, mõned aga teistesse maapiirkondadesse, otsides paremaid töö- ja elutingimusi. Maaelanike elujärje parenemine võimaldas maaasukate senist suuremat osavõttu linnaelust. Kõik see kokku viis rahvakultuuri hääbumisele.
1980. aastal suursündmuseks kujunes Tallinna purjeregatt . See toimus seoses Moskva Olümpiamängudega. Osales 156 sportlast 81 riigist. Purjeregatti maskotiks oli hülgepoeg Vigri. Olüpiaregati tarvis ehitati peaareen Pirita Purjespordikeskuse juurde, olümpiaküla ehitati laevakujuline. Veel ehitati 314 meetri kõrgune teletorn , Tallinna peapostkontor, Tallinna lennujaam, Hotell Olümpia, Tallinna Linnahall . Vanalinnas renoveeriti mitmed elamukvartalid. Tallinnast Narva poole väljuv maantee ehitati osaliselt neljarealiseks.
Eesti NSV ajal säilis usuline vabadus, kuid igapäevaelus tehti ukslikele ja kogudustele kõikvõimalikke otseseid ja kaudseid takistusi. Kiriku kasutatavad hooned ja vara riigistati: kogudustel oli tarvis väga suurt üüri maksta. Tartu Ülikoolis kaotati usuteaduskond. Selle tulemusena koondus kirikuõpetajate väljaõpe Tallinna Konsistooriumi juures asuvasse Usuteaduste Instituuti. Olude sunnil toimus õppetöö kaugõppena. Kiriku mõju ühiskonnas püüti tasandada ateistliku propagandaga ja mitmesuguste ilmalike tavade juurutamisega. Hakati korraldama noorte suvepäevi, ilmalik surnuaiapüha, ilmalikud matused ja abielusõlmimised said pidulikkust juurde. Siiski olid nõukogude ajal üsna populaarsed kiriklikud matused. Järjest enam avaldati ateistlike aritkleid ja trükiseid. Vaatamata propagandale, jäi kirik Eesti NSV-s sisuliselt ainsaks avalikuks organisatsiooniks, mida ei suudetud täies ulatuses allutada valitsevale režiimi kontrollile. Kirik täitis nõukogude ajal omapärast vaimse opositsiooni rolli.

Haridussüsteem

Sõjajärgsetel aastatel likvideeriti iseseisvusaegne haridussüsteem. Koolikorralduse aluseks võeti teistes nõukogude liiduvabariikides kasutusel olev ühtluskooli süsteem, õppe- ja kasvatustöös hakati lähtuma nõukogude pedagoogika põhimõtetest. Langesid humanitaaralad ja nende õpetajad. Maailma ja Eesti ajaloo asemel hakati õppima NSV Liidu ajalugu. Iseloomulikuks jäi aga üliõpilaste kasv. Õppeprogrammidest kustutati usuõpetus. Üldhariduskooli käsitlevate õiglusnormide aluseks said järgmised põhimõtted: demokraatlik tsentrialism, kommunistlik kasvatus, koolikohustus ja üldine keskharidus , rahvuste võrdõiguslikkus, sotsialistik seaduslikkus, teaduslikkus. Õppetöö toimus riigi kulul, igasugune korjanduste tegemine õpilaste hulgas oli keelatud. Õppeplaani lisati geografia, konstitutsioon , majandusgeograafia ja vene keel. Koostati marksismile-leninismile tuginevad õppeprogrammid ja hakati kirjutama vastavaid õpikuid, milles tegelikkus esitati moonutatult. Hindamise aluseks pidi olema kõigile koolidele kohustuslikud õpilaste edasijõudmise normid selliselt , et üht ja sama teadmiste taset hinnati võrdselt kõigis koolides . Endised laste- ja noorteühingud suleti, Eestisse toodi nõukogulik pioneeri - ja komsomoliorganisatsioon.
Eesti taasokupeerimise käigus suudeti 1944.a. oktoobris mandriosa koolid enamasti avada. 1944/45 õ.-a. töötas 198 algkooli, 790 7-klassilist ja 38 keskkooli. Järgnevatel aastatel algkoolide arv kasvas, 7-klassiliste arv aga mõnevõrra langes. Kaugemalt kooliskäimise võimaldamiseks asutati kooliinternaate. Kuni 1958.a. kehtis Eesti NSV-s 7-klassiline koolikohustus, mida 1950.aastate esimesest poolest alates üldjoontes suudeti täita. Alates aastast 1958 8-klassiline kooliharidus . Aastal 1970 muudeti keskharidus kohustuslikuks : pärast 8. klassi lõpetamist tuli õpinguid jätkata kas üldhariduslikus keskkoolis või kutsekeskkoolis. Viimased andsid ka ametioskustele lisaks ka üldise keskhariduse. Keskhariduse kohustuslikuks muutmine langetas aga õppe- ja haridustaset, kuna küpsustunnistused said ka need õpilased, kes seda ei väärinud.
1960. aastate keskpaiku avati esimesed süvaõppega klassid , kus teatud ainet õpetati süvendatud mahus . Hakati arendama süvaõppega koole – mõned õppeained võõrkeeles, põhjalikumalt teoreetilised ja rakenduslikud teadused, üksikud loodusteaduslik- matemaatilised ja humanitaarsed distsipliinid, kunst . Senisest rohkem pöörati tähelepanu kõigi koolide varustamisele uute õpikute ja näitlike õppevahenditega. Kasvatuse alal kehtestati 1960 a. õpilaste käitumise reeglid. 1966. ja 1968. a. muutus koolivorm . 1961. aastast rõhutati ateistliku ja internatsionalistliku kasvatuse tähtsust. 1962. a. kaotati keskkoolides ja keskerihariduslikes õppeasutustes õpilaste kutse-eelse sõjaline ettevalmistus, kuid see taastatakse juba 1968. a.
Novembris 1944 taasavati uuesti Nõukogude Liiduga liidetud Eestis viis kõrgkooli: Tartu Ülikool, Tallinna Polütehniline Instituut, Tallinna Riiklik Konservatoorium , Tallinna Riiklik Tarbekunstiinstituut ja Tartu Riiklik Kunstiinstituut. Uute õppejõudude hulgas oli palju Nõukogude Liidust tulnuid, kelle teadmised ja eesti keele oskus ei vastanud teadustööks vajalikele nõuetele. Kontaktid väljaspool NSV Liitu tegutsevate ülikoolidega katkesid täielikult kuni 1950. aastate lõpuni. Ülikoolil puudub igasugune autonoomia. Ühiskonnateaduste, eriti nn rahvusteaduste osa õppeplaanis kärbiti ja ainete sisu esitati moonutatult. Teadusliku kommunismi riigieksami edukas sooritamine oli mistahes ülikooli lõpetamise eeltingimus. Rohkem hakkasid edenema tehnikateadused. Paralleelselt põhiõpingutega anti kõigile üliõpilastele sõjalist ettevalmistust, mis päädib riigieksamiga. Stalinistlike repressioonide käigus kannatas nii kõrgkoolide personal (enamik silmapaistvaid õppejõude sunniti lahkuma või vangistati) kui üliõpilaskond. Ometi oli Eesti kõrgkoolide, eriti Tartu Ülikooli õpetuse ja uurimistöö tase tunduvalt kõrgem kui enamikus teistes liiduvabariikides. Samas ei saanud Eestis õppida mitmeid spetsiifilisi erialasid, neid õpetati ainult Moskva või Leningradi ülikoolides.
Nõukogude võimu ajal ei pöörata tähelepanu puuetega lastele toimetuleku õpetamisele. Õpetuse ja kasvatuse eesmärk on tagada teatud teadmiste tase, integreerimine tavaühiskonda on kõrvalise tähtsusega. Siiski algab eripedagoogika süvendatud uurimine Tartu Ülikoolis, hiljem ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Erivajadustega inimestele antakse soodustusi pimedate, vaegnägijate, kuulmishäiretega ja kurttummade laste õppimiseks üldhariduslikus koolis. 1965. a. lõpetatakse tuberkuloosihaigete laste pidamise eest sanatoorsetes lasteasutustes tasu võtmine.

Kokkuvõte

Nõukogude aeg ei olnud Eestile sugugi kerge. Toimusid raksed ümberkorraldused, mis olid tihti läbi mõtlemata. Eesti NSV-d iseloomustab terror, pidev hirmutunne, järelevalve, elutarbete puudus, püüdlus vabariikluse taastamisele, plaanimajandus, riigistamine, venestamise pealetung . Eesti võimustruktuuris oli juhtiv koht kommunistlikul parteil, mis allus Moskvale ja lähtus sealt saadud juhtnööridest. Aktiivsemad vabadusvõitlejad arreteeriti, nende üle mõisteti kohut ja saadeti siis vangilaagrisse. Eesti nagi ka muu NSVL oli eraldatu muust maailmast raudse eesriidega. Puudus kontakt välismaailmaga ja algas türanlik ajastu, kus peamisteks tunnusteks oli massiline terror, järelevalve, plaanimajandus ja venestamine . Nõukogude liidu vägivallapoliitika eesmärgiks oli allutada kogu ühiskond oma kontrollile, sellele avaldati nii aktiivset kui ka passiivset vastupanu. Vastupanu mahasurumiseks pandi käiku julgeolekuorganid. 1944-53 oli peamiseks vastupanuks metsavendlus.
NSV Liidu poolt alustatud ja elluviidud muutused olid elukorraldusele halvad. Erasektor suretati täielikult välja. Tööstuses valitsesid suurettevõtted, põllumajanduses kolhoosid ja sohvoosid. Käsumajandusega kaasnes massiline võõrtööliste sissevedu. See kahandas oluliselt eestalste osatähtsust elanikkonnas, mõned piirkonnad muutusid venekeelseks ja tühjenesid eestlastest. Vahetevahel jäid eestlased muulastele omal maal alla. Industrialiseerimine ja kolhoseerimine soodustasid ka linnastumist. Kerkis esile toiduainete kriise ja muid elutarbete vähesusi.
Kultuur oli ideoloogilise surve all ja valitses range tsensuur. Infosulg tekitas orienteerituse vene kultuurile . Püüti hävitada eelmiste põlvkondade kultuuripärandit. Kultuurielu edendati salaja ja üldjuhul põrandaalustes organisatsioonides või Välis-Eestis. Nõukogude aeg oli meile ränk ja mõjutab meid veel nüüdki tagantjärgi.

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BC%C3%BCditamine
http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1945-1985_N%C3%B5ukogude_periood/Eesti_NSV_kui_N%C3%B5ukogude_liiduvabariik/
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_NSV
http://www.scribd.com/doc/44685324/ENSV-kultuur
http://www.okupatsioon.ee/et/kes-me-oleme/334-2011-01-14-12-34-57
http://www.linnamuuseum.tartu.ee
http://www.histrodamus.ee
http://www.stat.ee
M.Laur, A. Pajur, T. Tannberg. Eesti ajalugu II. Tallinn, 1995.
25 aastat Nõukogude Eestit. Statistiline kogumik. Tallinn, 1965.
Kaljo-Olev Veskimägi. Kuidas valitseti Eesti NSV-d. Kirjastus Varrak , 2005.
Enno Tammer. Nõukogude aeg ja inimene. Meie mälestused. Kirjastus Tänapäev, 2004.