Eesti Lähiajalugu (0)

Sissejuhatus:
 
EESTI LÄHIAJALOO PERIODISEERIMINE: (Karjahärm 2010, Tarvel 1999, Vahtre 2001) [I]
 
Eesti lähiajaloo periodiseerimise erinevad võimalused:
Enn Tarvel on loonud puhtalt poliitilise periodiseeringu:
Teine maailmasõda: 1939-40 Baaside aeg, 1940-41 esimene Nõukogude aasta, 1941-44 Saksa okupatsiooni aeg
Stalinismiajastu: esimene periood 1944-50, teine 1950-56/58
Võimu stabiliseerumise ajastu 1956/58-64/68
Stagnatsiooniajastu: esimene periood 1964/68-78, teine 1978-86
Taasiseseisvumine 1987-91
Rein Taagepera on loonud enam-vähem puhta mentaliteediajaloolise periodiseeringu:
1944-53 Genotsiidiaastad
1953-64/68 Lootuseaastad
1964/68-80 Lämmatamisaastad
1980-81 Valestart
1981-86 Stagnatsiooni haripunkt
1987-91 Iseseisvumine
Lauri Vahtre on seevastu püüdnud luua segasüsteemi:
1944-45/49 Kehtestumisaastad
1945/49-50.-te keskpaik - Klassikaline stalinism
1950.-te keskpaik-1968- Lootuseaastad
1968-86 Tumeda tuleviku aastad
1987-91 Vaimse vabanemise aeg
 
Lähiajaloo piirid: Mart Laar pakub, et alguse võiks lükata 1816/19 aastatesse, sest siis algas vaikselt ärkamisaeg, enamik arvab , et ikka hilisemast ajast. Või alates I maailmasõja lõpust (EV loomine). Sobivad ka 1939/1940 või II MS lõpp 1944/1945. Tannberg nõustub viimase daatumiga.
 
 
 
 
ALLIKAD JA HISTORIOGRAAFIA: (EA VI, 230–237, Tannberg 2013) [L+I]
 
Lähiajaloo uurimise organisatsiooniline struktuur: olulisemad uurimiskeskused, ajalooteaduse sovetiseerimine ja sellest lahtirakendamine: Jaguneb kolmeks: Eesti NSV, Välis-Eesti ja Taasiseseisvunud Eesti Vabariik.  Hans Kruus pani aluse eesti rahvusajaloole. Eesti poliitik ja ajaloolane , tegeles 19. saj eesti rahuvsliku liikumise uurimisega. Aktiivne eriala seltsides, 30ndatel temast saab Tartu Ülikooli professor . Tema eesvedamisel hakati 30ndatel koostama esimest ajaloolist ülevaate teost, ilmus 3/4 köidest (Viimane köide läks kaduma 40ndatel). ENSV ajal Hans Kruus läks kommunistliku võimu teenistusse. Kui algas NSVL ja Saksamaa vaheline sõda, Hans Kruus saadeti NSVL ’u tagalasse. Hans Kruus sai esimeseks ENSV välisasjade rahvakomissar (välisminister, tp). Arvas , et hakkavad käima välisdelegatsioonid ENSVL’u, nõudis Karotammelt suuremat hoonet, kuhu majutada külalised, paremad elutingimused külalistele. 1945. aastaks sai kindlaks, et ükski välisdelegatsioon ei tule NSVL’u. Iseseisvat välispoliitikat ei teostatud liidu vabariikides.
  
Hans Kruus on oluline figuur Nõukogude teaduskorralduse ülesehitaja. Kõige tähtsaim isik sõjajärgses ENSV. Eesti NSV teadusakadeemia president 1947. Nõukogude teaduskorralduse keskuseks on erinevad eriala instituudid (teadusakadeemia keskne ). Tõsiste asjadega tegeles teadusakadeemia. Ülikoolidel ja kõrgkoolides oli ülesanne anda algteadmised ja ettevalmistada inimesed teadusakadeemiasse. Teadusakadeemia haaras kõiki erinevate teadusharude instituute (Füüsika, Ajalugu, Meditsiin, Keemia jne). Igas liidu vabariigis olid oma teadusakadeemiad, kus sees olid eriala instituudid. Eesti teadusakadeemia ajaloo instituut, mis pidi olema juhtivaks asutuseks NSVL ajaloo uurimiseks (Eesti ajaloo sektor , Arheoloogia sektor, Kunsti ajaloo sektor). Sektorite juhiks olid Eesti vabariigi ajal ajaloolased. Artur Vassar, üks vähestes, kes kaitses oma doktorikraadi Saksa okupatsiooni ajal Eestis (Arheoloogia sektor). Teaduste- akadeemia keskuseks kujunes Tartu. 1950 teadusteakadeemia viidi üle Tallinnasse, muudeti 1955 aastal teadusakadeemia struktuure. Nimetati ümber Eesti ajaloo sektor oktoobri eelseks sektoriks. Lisatakse juurde oktoobri järgse sektori (1917 oktoobri revolutsioon ), sotsialismi ajalooga . Ajaloo instituut laienes, koosseis suurenes ( etnoloogia , sotsioloogia sektorid ). 1980ks aastaks ajaloo instituudis töötas 150 inimest.
 
Richard Kleis , 1947-1950 käivitas ajaloo instituudi tööd ning juhtis seda. Viktor Maamägi, 1951-1968, juhtis ajaloo instituuti kõige kauem. Gustav Naan , 1950-1951, NSVL’us tuntud kosmoloog, teograafiaga tegeles, essee “Võim ja vaim” väga populaarne teos, Moskva meelne stalinist.
 
1947 loodi EKP KK Partei Ajaloo Instituut. Keskmeks oli Moskvas asunud instituut. Ülesandeks uurida kommunistliku partei ajalugu Nõukogude Liidus, marksismi ja sotsialismi ajalugu maailmas. Intsitutsioonil oli olemas oma arhiiv, mis säilits kommunistliku partei dokumente. Marksismi, leninismi, stalinismi klassikute publitseerimine (Marksi, Lenini ja Stalini tööde väljastamine). Institutsioon tegeles kuni NSVL lagunemiseni. Keskseks figuuriks jääb Lenin peale Stalini surma. Kui oli Lenini allkirjaga dokument väljaspool Moskvat siis tuli saata Moskvasse. 1980ndatel hakati koostama kartoteeki Lenini kohta, kuhu pandi kirja kõik sõnad, mida Lenin oli kunagi öelnud (Sõna all oli kirjas, kus Lenin kasutas seda sõna eriteostes ja mitu korda). Kartoteek hävis peale NSVL lagunemist. Eesti KK Partei Ajaloo Instituudi ülesanne oli materjalide uurimine ja kogumine, klassiku tööde tõlkimine ja kohalikus keeles väljaandmine. Lenini ja Marksi teoste tõlkimine ja väljaandmine. Täpne tõlge, kuidas kindlat sõna tuleb õigesti tõlkida. Hiljem lisandus partei uurimise ülesanne. 1980ndatel institutsioonis oli 51 töötajat. 1947-1948, Ivan Käbin esimene parteiajaloo instituudi juht. Joosep Saat , 1948-1956, uuris kuidas 1917 enamlaste pööre võttis aset Eestis. Aleksander Panksejev, 1960-1984, kõige kauem olnud parteiajaloo instituudi juht, pani lõplikult paika ENSV parteiajaloo uurimise.
  
Kõrgkoolide partei ajaloo ja teadusliku kommunismi kateedrid:
 
Uue režiimi omaste ainete lisamine, mis toetas sovietseerimis protsessi. Tähtsaim aine oli marksismi teooria alused, mida hiljem hakati kutsuma NLK ajalooks. Ülevaade NLK loomisest, tegevustest, liikmetest läbi aja. Hiljem sinna lisandus stalinism. Aine oli ettenähtud kõigile kõrgkoolides õppivatele üliõpilastele.”Marksismi leninismi kateeder ”, hiljem NLKP kateeder. Oli võimatu lõpetada kõrgkooli/ülikooli ilma soorimata seda ainet. Õpetati seda ainet esimesel ja teisel kursusel. Ainemaht on 170 tundi, osadel erialadel oli väiksem ainemaht (meditsiinis oli 120 tundi). Aine püsis NSVL lagunemiseni. Kes pidasid loenguid, pidid õpetaja partei ajalugu ning uurima , õpetajad olid kui väiksed uurimis üksused. Aine õppimine pidi andma noortele ideoloogilise maailma aluse. 50ndatel mõisteti, et sellest ainest on vähe, Nikita Hruštšovi ajal pikendati NKLP aine programmi. Nikita Hruštšov pakkus arvuliselt ajastut , millal NSVL jõuab kommunismini, 1980. Selleks, et jõuda kommunismi, tuleb ettevalmistada inimesed. Selle jaoks oli vaja sissetuua uue aine, milleks oli teaduslik kommunism , mida hakati õpetama kõrgkoolides 1964. a. Aine toimus kahel viimasel kursusel, ainemaht 80 tundi. Lõpueksamiks tehti kohustuslikuks teadusliku kommunismi. 60ndatel muutus kohustuslikuks ülikoolides sõjaline õppe (1 päev nädalas).
 
Välis-Eesti:
 
Rahvusteaduste eriseisund paguluses . - Allikmaterjalid puudusid, uurimist oli keeruline teostada. Selletõttu 20. saj paguluse uuring ajaloos pole põhjalik.
Institutsionaalne tugi - Balti Teaduste Edendamise Ühing (1968, AABS) - Tegutseb tänapäevani, korraldab konverentse, annab välja ajakirju, edendas ajaloo uurimist.
Üksikuurijate panus (R. Taagepera, T. Parming jt.) - Rein Taagepera kirjutas Balti riikide ajaloolise ülevaate (panustas pagulus ajaloosse).
Tartu Ülikooli ajaloo osakond :
 
Enamus ei tegelenud 20. saj ajalooga, enamus tegeles vanema ajalooga. Uuriti talurahvast. 1945- 1950ndad , likvideeriti etnoloogia, arheoloogia, Eesti ajaloo kateedrid. Ajaloo osakonnas jäi kaks kateedrid: üldajaloo ja NSVL ajaloo kateeder.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis:
 
Ülemineku periood- Periood 1980ndate keskpaigast kuni 90ndate aasta keskpaigani. Gorbatšovi perestroika muutused hakkasid esile ilmuma. Muudatused ajaloouurimise organisatsioonilises struktuuris ja uurijaskonnas: kogu partei ajaloo likvideerub, partei ajaloo instituut saadetakse laiali, taastatakse eemaldatud kateedrid NSVL ajal (arheoloogia, etnoloogia, eesti ajalugu, lähiajalugu), luuakse eraldi arhiivinduse kateeder. Publitseerimisvõimaluste avardumine: aeg, kus on võimalik paljudel ajaloo teemadel kirjutada, 80ndate ajakiri Looming (ajaloo ajakiri), ajakiri Akadeemia, 80ndate II poolel hakkab ilmuma ajaloo almanahh Kleios. Likvideeriti teaduste akadeemia toimetiste väljaandmine, hakkas ilmuma ajakiri Drames. Arhiiviallikate publitseerimine. Arhiivinduse teisenemine (Eesti arhiivid on kõige avatuvamad arhiivid). Uurimisteemade muutumine: Nõukogude repressiooni uurimine, Eesti Vabariigi uurimine. Üldhariduskoolide ajaloo õpetamise ümberkorraldamine ja uute õpikute ettevalmistamine. Üldajaloo õpikud ilmusid kiiresti (kiire ajaloo desovietiseerumine).
 
Allikad: arhiivimaterjalid ja publitseeritud dokumendid : Kirjalikud, esemelised, suulised , etnoloogilised, lingvistilised , audiovisuaalsed, elektroonilised. Enne Nõukogude perioodi Eestis oli kaks arhiivi: Eesti riigi arhiiv (Tallinn) ja Eesti riigikeskarhiiv (Tartu). Tartu omas oli tsaari aegsed ja rootsi aegsed materjalide alused. Tallinna omas olid sünni registrid . Kõik arhiivi materjalid kuulutati riigi omandiks ja loodi ühine Nõukogude arhiivi fond. Loodi üks arhiiv: ENSV keskarhiiv (Tartu). Partei arhiivi ülesanne oli säilitada Eesti kommunistlike bolševiku tegevuste dokumente. Enamikel uurijatele olid arhiivi materjalid kättesaamatud, selle jaoks pidi olema partei liige. Hiljem tehti üleriiklik arhiiv, mis oli avalik kõigile. 1984. aastal reorganiseeriti ENSV riigi keskarhiiv kaheks: Tallinn: Eesti NSV oktoobri revolutsiooni ja sotsialistliku ülesehituse riikliku keskarhiiv (ORKA).Tartu: Eesti NSV rahvusarhiiv (RAKA). Jagati kahe arhiivi vahel olemasolevad materjalid, oktoobri revolutsiooni alates materjal oli ORKAs ja varasem materjal oli RAKAs. 960ndatel ja 1970ndatel luuakse olulisi arhiive: NSV teaduse arhiiv. ENSV filmi ja foto dokumentide riiklik keskarhiiv, Eesti NSV teaduse tehnilise dokumentatsiooni riiklik keskarhiiv (Koguti kõik projektid ). Rajooni arhiivid, ülesandeks oli talletada kohalike asutuste materjale, talletada personali dokumente. Arhiivid võeti julgeoleku organisatsiooni võimu alla (NSVL toimus see 1930ndatel). 1930ndatel hakati pidama rahvavaenlaste kartoteege, kus nad liigitasid ära erinevad rahvavaenuse tasemed . Pidevalt koguti rahvavaenlaste kartoteege kui miskit toimus. Sama süsteem kehtis ka ENSVs. Suur osa arhiivi materjalidest olid ära salastatud riigi poolt, neid hoiti erihoidlates. Sama erihoidlate süsteem toimis ka raamatukogudes, et lugeda oli vaja Moskva poolt õigust. Seda kirja sai kui oli vaja materjali uurimistöö jaoks. Nõukogude liidu ajal ei tohtinud teha suguvõsa uuringut . NSVL oli kaartide suhtes väga tundlik, sest NSVL kaart oli ebatäpne ( rannajoon ).
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Nõukogude aja allikate eripärast: Telefoniõigus- Korraldusi, käske, juhtnööre anti edasi telefoni teel, millest mingit paberalusel jälge ei jäänud. Selline korraldus toimis Jossif Stalini ajal. Jossif Stalinile meeldis telefoni teel paljusi asju ajada (eriti valitsusaja perioodi lõpul). Jossif Stalini ajal kõige tähtsam koht oli tema enda suvila . Jossif Stalini ajal kremlis pidi alati keegi olema ja vastama kõnedele, kuid Nikita Hruštšovi ajastul ta andis korralduse, et kreml peab olema kindlal ajal inimtühi. Telefoni kõned tehti, et ei jääks korraldustest jälge.
Nõukogude ajastu lingvistiline taust- Nõukogude ajal tekkis uus keel, milles olid sovetistlikud elemendid. Sõnade lühendamine, neutraalse sõna politiseerimine. See allikas annab palju informatsiooni selle ajastu ja asutuse kohta, kust dokument on pärit. Olid tehtud Nõukogude ajastul nimed nii poistel kui ka tüdrukutel, millel oli sovetistlik tähendus.
Nõukogude ajastu sotsiaalse etiketi elemendid- Mundri, eraldusmärkide, autasud , jne. Igal ajastul on olemas oma sotsiaalne etikett. Etiketi tundmine annab palju informatsiooni konkreetse ajastu kohta (lisa informatsioon). Läbiaja ühiskonna jaoks ordenite süsteem oli teisejärguline. N: Punast Ordenit oli raskem saada 50ndatel kui 80ndatel . Mitmed erialad said endale mundrid, toimus ühiskonna munderdamine.
Pealekaebused. Nõukogude Liidus teatati kõigest, isegi oma partei kaaslase ebaväärikast käitumisest (Kui partei liige omas armukest siis sellest saadi teada ning ta sai karistatud). Altpoolt tulnud kaebused, neid vaadeldi täpselt. Võeti sageli konkreetseid meetmeid kaebuste alusel.
 
Historiograafia põhijooned: olulisemad teemad, autorid ja käsitlused:
 
Üldkäsitlused:
1952- Üheköiteline Eesti NSV ajalugu.
1955- 1971 - Kolmeköiteline Eesti NSV ajalugu.
1959 - Üldhariduskooli õpik Eesti NSV ajalugu.
1961-1972- Kolmeköiteline Ülevaade Eestimaa kommunistliku Partei ajaloost.
1985- Venekeelne ülevaade töölisklassi ajaloost.
2005- Eesti ajalugu VI.
 
 
Põhilised uurimisteemad ja valdkonnad:
Massirepressioonid- H. Ligi, A. Rahi- Tamm, L. Õispuu.
Julgeolekuorganite tegevus- V. Ohmann, M. Saueauk.
Vastupanuliikumine - M. Laar, E. Laasi, V. Niitsoo, T. Noormets
Poliitilised olud- O. Kuuli, K. Tammistu.
Võimustruktuur- O. Kuuli, O. Liivik .
Majandus- O. Mertelsmann, K. Kukk
Väliseestlus- R. Raag , E. Nõu, M. Orav, I. Jürjo.
Taasiseseisvumine- M. Laar, M. Lauristin , T. Vahet, R. Ruutsoo , T. Made.
 
II. Nõukogude Eesti:
 
TERRITOORIUM JA HALDUSJAOTUS :  (EA VI, 260–264) [L]
 
Moskva piiripoliitika üldiseloomustus Ida-Euroopas:  Moskva peamised eesmärgid:
Saavutada NSV Liidu piiride tunnustamise 22.06.1941 seisuga. Et muu maailm tunnustaks ühemeelselt NSVL piire . Korraldada sõjajärgsed piirid endale soodsalt ümber: piirilepingud (Poola, Tšehhoslovakkia, Rumeenia , Soome), Tuva (Tõva) iseseisvuse likvideerimine, Lõuna-Sahhalini ja Kurili saarte okupeerimine. Soome kaotas 10% territooriumist ja 12% rahvastikust (~ 440 000 inimest). Lõuna-Sahhalini ja Kurili saared kuulutati 1944 aastal NSVL omandiks. Kiiresti moodustati Lõuna-Sahhalini oblasti.
 
Baltikumi isoleerimine Euroopast: Olulised muudatused: Baltikumi iseoleerimine Euroopast, Poolat tõugati eemale Leedu piiridest ja Ida- Preisimaa liideti NSVL.
 
Sõjajärgsed piiriõgvendused ja nende tagamaad : Teise maailma sõja ajal ja järel oli saavutada enda jaoks maksimaalselt sobilikud piirid. See tähendas nii 1939-1940. aasta vallutuste lõplikku kinnistamist kui ka võimalikult ulatusliku kontrolli saavutamist Ida-Euroopas. Leedu sai tagasi Vilniuse , Klaipeda ja väiksemad alasid lisaks nendele, mis olid saadud juba 1940. aastal. Leedu territoorium suurenes 9300 ruutkilomeetrit. Lätilt võeti ära Abrene alad, kaotas 1200 ruutkilomeetrit. Eestilt võeti ära Petserimaa, Narva tagused alad, 1957. a piirimuudatused. Eesti kaotas 2300 ruutkilomeetrit. NSVL oli plaan sokutada kõik liiduvabariigid ÜRO’sse, et omada rohkem hääli kui USA, kuid vastu võeti ainult Venemaa, Ukraina ja Valgevene.
 
Haldusjaotuse sovetiseerimine: Esimesel nõukogude aastal 1940-1941. Tuleb terve nõukogude liidu territoorium unifitseerida. Muu ühiskonna sovetiseerimine oli olulisem kui maakombede likvideerimine. NSVL uue kommunistliku režiimi ülesehitamine oli olulisem. Likvideeriti Petserimaa 1945 ning loodi Hiiu maakond, Jõhvi maakond ja Jõgeva maakond. Loodi linnarajoonid: Kesklinna Mererajoon, Kopli (1946- Kalinini) ja Nõmme. Linnarajoonide juhid olid kõrgetel positsioonidel.  Hakati valdade koosseisus olevaid asulaid ümber nimetama aleviteks. Kehtestati NSV Liidus kehtiv alevite kolmikjaotus: töölisalev, linnatüüpi alev ja kuurortalev.Detsember 1944- Eesti NSV juhtkonna ettepanek 1250 külanõukogu loomiseks. NSVL ei nõustunud 1250 külanõukogude arvuga, et neid võiks olla vähem. 4. mai 1945- Eesti NSV ÜP saadus külanõukogude loomise kohta.August-september 1945- 637 külanõukogu loomine. Külanõukogud tõid ainult segaduse, väiksemad haldusjaotused tekitasid rohkem probleeme kui kasu, see oli takistuseks. Tol ajal oli raske leida pädevaid külanõukogude juhte. Sellega käivitus haldusjaotuse sovetiseerimisprotsess.
1950. aasta haldusreform :
Reformi ettevalmistamine (1946- A. Aru ettepanek oblastite ja rajoonide loomiseks, Karotamm jt. vastu)
1949 - Tegelike ettevalmistuste aasta.
26. september 1950 - ENSV ÜP seadus. “Maarajoonide moodustamise kohta Eesti NSV-s”, millega: a) Likvideeriti maakonnad ja vallad . b) Teostati rajoniseerimine. c) Muudeti külanõukogud esmatasandi haldusüksusteks.
 
Pärast haldusreformi :
5 vabariikliku alluvusega linna: Tallinn, Tartu, Narva, Kohta-Järve, Pärnu.
39 maarajooni.
27 rajoonilise alluvusega linna.
22 alevit .
641 külanõukogu.
 
Oblastieksperiment: (1952-1953)
N. Karotamm 1949 “Oblasteid pole vaja, olen kategooriliselt nende vastu. See on liigne lüli ja kasu temast pole.”
3. mai 1952 - Oblastite loomine Eesti NSV-s.
4. aprill 1953- Oblastite kaotamine Eesti NSV-s.
 
Eesti NSV (1952-1953): Pärnu, Tartu, Tallinn.
Läti NSV (1952-1953): Daugavpilsi , Liepaja, Riia
Pärast Jossif Stalini surma hakati likvideerima Eestis oblastid .
 
Muudatused haldusjaotuses pärast 1953. aastat:
 
Nõukoguliku haldusjaotuse korrastamine 1954-1964:
Uute alevite ja linnade moodustamine.
Külanõukogude arvu kärpimine. - Kõige olulisem muudatus , vähendas oluliselt ametnike arvu ning kergendasid valitseda riiki.
Rajoonidevõrgu vähendamine. - Kaotati Loksa ja Pärnu rajoonid . Hiljem taastati Pärnu rajoon . 1959. a, 37’st rajoonist likvideeriti 13 maarajooni.
Kirde-Eesti põlevkivipiirkonna väljakujundamine.
Haldusjaotuse-alase seadusandluse väljatöötamine.
 
Ühendati väiksed kolhoosid suurtemateks kolhoosideks, et oleks kergem majandada. Mida tugevam oli ühismajand ehk kolhoosid oli parem elu teistel inimestel oma linnas. Kolhoosid ehitasid hooneid, staadione, koole jne.
HALDUSVÕIMU ÜLDISELOOMUSTUS:  (EA VI, 250–256, 268–274; S: Tannberg 2007; Hämäläinen 2015; Liivik 2015; Saueauk 2015) [L, S]
 
Balti küsimus Kremlis 1944. aastal: 1944. aastal Baltikum vajas Moskva täiendavat institutsioon, mis kontrolliks sovetiseerimist kõigis kolmes Balti liiduvabariigis. (ÜK(b)P KK Eesti Büroo; Üleliiduline Kommunistlik bolševike partei keskkomitee )
 
Nõukogude võimu taaskehtestamine ja sovetiseerimisprotsessi käivitamine: Eesti taasvallutamine 1944. aastal. Loodi operatiivgrupid. Rakendati Nõukogude võistruktuuri töölerakendamine. 0.-11.09.1944- Võrus EK(b)P KK pleenum . - Esimene Nõukogude võimu põhiinstitutsiooni üritus, mis avalikkusele teada anti. Tühistati kõik Saksa ajal vastuvõetud seadusaktid ning taasjõustati kõik seadused, mis võeti vastu esimesel Nõukogude Liidu aastal.
 
Operatiivgrupid: Moodustati Nõukogude tagalas, enne Eesti territooriumile saabumist. NSVL tagalas pandi paika iga asula/piirkonna jaoks väike kohalik võimumeeste grupp. Kui punaarmee vallutas Narva siis peale punaarmeed saabus Narva operatiivgrupp, kes hakkas koheselt kohapeal Nõukogude võimu rakendama . Sellised operatiivgrupid moodustati iga linna kohta. Julgeolekuorganil oli vaja kontrollida kohalikud elanikud, neil oli informatsiooni NSVL vastaste inimeste kohta, kelle vastu tuli rakendada karme meetmeid. Üritati koguda erinevate piirkondade kohta informatsiooni (Konkreetses piirkonnas elavate inimeste kohta), infot koguti NSVL tagalast. Informatsiooni saadi vanadest Balti-Saksa ajalehtedest, seal oli kirja pandud, kes määrati valla- või maavanemaks. Informatsioon koguti kokku ning töödeti läbi. Kirjutati aruandeid, et mis toimus linnas, aruanded saadeti NSVL kõgreimale organile (Tavaliselt polnud midagit väga juhtunud, osad aruanded väidavad, et suri 2 inimest siis teised aruanded väidavad, et keegi ei surnud).
 
Nõukogulik võimustruktuur: poliitiline, täidesaatev ja seadusandlik võim: Poliitiline võim kuulub parteile.
Kuni 1952. aastani:
ÜK(b)P- Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei.
EK(b)P- Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei.
Alates 1952. aastast:
NLKP- Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
EKP- Eestimaa Kommunistlik Partei.
 
 
Partei kõrgemad võimuorganid:
Kongress .
Pleenum.
Keskkomitee (KK).
Revisjonikomisjon.- Oluline võim puudus.
KK Poliitbüroo / büroo.- Kõige tähtsaim võimuorgan, sest seal võeti vastu kõige tähtsamad otsused. Partei võimu kese .
 
Parteiaparaat:
KK büroo kui tegelik võimukese liiduvabariigis.
KK esimene sekretär.
KK sekretariaat.
KK osakonnad ja nende töötajad.
 
Täidesaatev võim:
 
Eesti NSV valitsus:
1940-1946 Rahvakomissaride nõukogu (RKN)
Alates 1946- Ministrite Nõukogu (MN)
Rahvakomissariaadid/ministeeriumid:
Üleliidulised.
Liidulis-vabariiklikud.
Kohalikud.
Kohalik tasand: nõukogude täitevkomiteed.
 
Täidesaatev võim:
 
Eesti NSV valitsusjuhid:
1944-1951- Arnold Veimer
1951-1961- Aleksei Müürissepp
1961-1984- Valter Klauson- Tegutses majandussektoris. Polnud poliitilisi ambitsioone, ei soovinud saada EKP esimeseks sekretäriks. Ta oli rahul valitsusjuhi kohaga. Selletõttu ta püsis võimul nii pikka aega.
1984-1988- Bruno Saul
1988-1990- Indrek Toome
 
 
 
 
Seadusandlik võim:
 
Seadusandliku võimu teostati kahel tasandil:
Ülemnõukogu istungjärkudel.
Ülemnõukogu Presiidiumi tegevuse kaudu.
Esinduslik oli Ülemnõukogu, EKP ülemnõukogu, mida isegi nimetati uhkelt parlamendiks. Ülemnõukogu tegeles seadusandliku võimu esindajana. Enamik seadusandlike akte olid kinnitatud Ülemnõukogu Presiidiumi poolt. Ülemnõukogu Presiidiumil oli kinnitav roll, kuid ei arutatud seadusi. Nõukogu Presiidium esindas liiduvabariiki terves NSVL’us.
 
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehed:
1940-1946- Johannes Vares- Barbarus . - Poeet, doktor . Võttis vabatahtlikult endalt elu.
1946-1950- Eduard Päll
1950-1958- August Jakobson - Nõukogude Eesti kirjanik. Sai kahekordselt Stalini preemiat. 40ndates temast sai võtme figuur kirjanike elujuhtimisel. Kirjanike liidu esimees. Ei kasutanud ära oma Ülemnõukogu Presiidiumi positsiooni, isegi aidata kirjanike, kes sattusid hätta.
1958-1961- Johan Eichfeld
1961-1970- Aleksei Müürisepp
1970-1978- Artur Vader
1978-1983 Ivan Käbin
1983-1990- Arnold Rüütel
 
EKP koht võimustruktuuris:
EKP liikmeskonda iseloomustas 1944-1990:
Liikmeskonna kiire kasv.- Punaarmeest demobiliseeriti sõjaväelasi ja ohvitsere, keda võeti vastu parteisse.
Eestlaste osakaalu suurenemine.- Esialgselt oli rohkem venelasi , kuid läbiaja eestlaste osakaal EKP’s suureneb.
Naiste osakaalu aeglane kasv.
Vananemine.
Haridustaseme tõus.
Tööliste osakaalu vähenemine.
 
EKP KK esimesed sekretärid:
1944-1950: Nikolai Karotamm. (NSVL tagala partei sekretär 1941-1944)
1950-1978: Ivan Käbin.
1978-1988: Karl Vaino.
1988-1990: Vaino Väljas.
 
Kaadri komplekteerimise allikad: Kaadri komplekteerimise allikad:
Moskva “kaadriabi”.- Oskustega inimesed, kes suunasid ja abistasid sovitiseerimisprotsessi edendamist kohapeal.
Demobiliseeritud. - Kõige olulisem kaadri allikas. Protsess, mis on seotud punaarmee järk-järguline laiali saatmine . 1945. a maiks oli punaarmees 13miljonit. 1945. a vabastati vanemad teenijad teenistusest. Septembris anti välja järgmine ukaas, millega vabastati uus seltskond . Kestis kuni 1948. a alguseni , NSVL tervikuna mobiliseeriti 8.6 miljonit sõjaväelast. Inimestel polnud vabavoli, valitsus suunas inimesed tööle sinna, kus neid oli vaja. Osad pandi juhtivale positsioonile, suunamisega kaeti kõik erinevad valdkonnad. Eestisse saadeti 35 000 inimest. Demobiliseeritute isikute mõju jääb püsima pikaks ajaks.
Reevakueeritud .- Ehk inimesed, kes jäid ellu NSVL tagalas ja üleelasid sõja. Tehti reevakueeritud komisjoni. Kõik reevakueeritud käisid komisjonil, neid võeti arvele ning neid suunati tööle sinna kuhu oli vaja.
Kohaliku kaadri ettevalmistamine.- Kõige tähtsam. Sellega alustati kohe juba 1940ndate II poolel. Pandi tööle toimiv partei haridussüsteem, mille läbimine kindlustas inimesele koha erinevas võimustruktuuris.
 
Nomenklatuur: Nimekirjad, et mis kohtadele kui palju ja mis hüvesid keegi vastavalt positsioonile saab. NL-s juba 1930.-tel välja kujunend, Eestis 1946. aastal. 1980.-teni pidevalt mjuudeti koosseisu, üldiselt kuulus siis NL "eliiti" umbes 1300-1500 inimest. Parteijuhid, ministrid , ülemnõukogulased, suuremate asutuste juhid jne.
 
Standardvalimised: Valimised nõukogude ühiskonnas: formaalsed , ettemääratud ja alternatiivsete kandidaatidega.
 
Esimesed sõjajärgsed valimised:
1947- Eesti NSV Ülemnõukogu valimised.
1948- Kohalike nõukogude valimised.
NSVL’us oli “demokraatlik valimine”, valiti rahva eest. Kõik tulemused olid juba ennem teadud, näiteks mõnedes liiduvabariikides pooldasid 101,2% elanikest parteid.
 
 
 
 
 
 
 
Moskva kontrollimehhanismid:
 
Eraldi järelvalveinstitutsioonide loomine (ÜK(b)P KK Eesti Büroo).- Omapärane institutsioon, seadusandlikes aktides polnud, kuid Moskva vajas seda, et kiirendada sovietiseerimisprotsessi.
KK 2. sekretäri institutsioon.- Kui kohaliku liiduvabariigi parteijuht oli kohalik siis tema lähiabiline hek 2. sekretär oli Moskvast saadetud . Liiduvabariigi juhtkonnal polnud otsustamisõigust, et keda valida 2. sekretäriks. 2. sekretäri ülesanne oli kontrollida liiduvabariigi juhtkonna tegevust, toetada, abistada, pidi teine sekretär adekvaatset informatsiooni edastama Moskvasse.
Moskva ametkondade volinikud.
Eri otsuste vastuvõtmine.- Kahesugused otsused: 1) 1947. a Moskvas vastuvõetud Üle Liiduliste Bolševike Keskkomitee Partei kollektiviseerimise otsus (Liidu vabariikide vastu otsus võetud). Kuid dokumente pole siiamaani kättesaadaval (salastatud). 2) Otsused, mis puudutasid ainult ühte Liidu vabariiki, Kremlis Poliitbüroos võeti vastu otsus aastal 1950, mis puudutas ENSV. Tuleb välja vahetada olemasolev ENSV juhtkond (Karotamm kaotas juhtpositsiooni).
Perioodilised inspekteerimised.- Moskva saatis Liidu Vabariikidesse inspektorite brigaadi (1947, 1948). Toodi välja Liiduvabariigi partei juhtide saavutused, kuid eesmärk oli puuduste väljatoomine. Aruandeid pole kättesaadavad tänapäeval, ainult väljaarvatud mõned allikad Moskvas.
Liiduvabariigi juhtkonna “eneseanalüüsid”.- Liiduvabariigi partei juhil oli kohustuslik esitada Moskvasse aasta aruanne. Polnud formaalne dokument. Toodi välja positiivsed saavutused ja ka oma vead, möödalaskmised, täitmata otsused ning pidi kõike ära põhjendama.
“Valvsate kodanike” teenete kasutamine.- Partei liikmetel oli kohustus teatada kõige kohta, mis parteis halvasti toimub, kes kuritarvitab või ei täida käske. Pealekaebusi laekus Liidu vabariigi partei kohta, juhtkonna kohta. Kodanike informatsioon ei jäänud tähelepanuta, kõik kirjad saadetud Moskvasse vaadati läbi (Isegi naabrite vahelised tülid). NSVL riigireetureid hukati või saadeti Siberisse gulagi laagrisse värsket õhku hingama. Karotamm võeti ametist maha, pandi Moskvas töötama majandussektoris ning anti korter . 1953- Juutide vastane puhastus arstide seas.
 
ÜK(b)P KK Eesti Büroo: Ülevenemaalise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Eesti büroo oli aastail 1944–1947 NSV Liidus Moskvas ÜK(b)P Keskkomitee juures asuv järelevalveorgan, mille tegevuse eesmärgiks oli nõustada EK(b)P juhtkonda ja kontrollida lojaalsust NLKP keskvõimule.
 
 
 
 
Baltikumi sovetiseerimine Ida-Euroopa arengute kontekstis: Sovetiseerimisprotsessi teostamisel Ida-Euroopas ja Balti liiduvabariikides kasutas Moskva sageli samu meetodeid ja vahendeid ning selle protsessi juhtimisega tegelesid ühed ja samad inimesed Kremlis. Rahvuslik sotsialismi ülesehitamine- Poola ja Rumeenia saavad ise seda sotsialismi ülesehitada. See ei kestnud kaua, 1949 eemaldatakse rahvuserinevused ning suruvad peale sovietiseerimisprotsessi (Külm sõda põhjustas seda).
 
POLIITILISED OLUD: (EA VI, 264–268, 279–282, 309–314; Tannberg, 2005; Kaasik 2016 ) [L+I]
 
Hilisstalinistlik NSV Liit: võimuvõitluse põhijooned: Stalinism- Sõja-järgne aeg kuni Stalini surmani (1953). NSVL partei liikmed olid jagatud kolmeks: 1) Lenini aegsetelt kommunistidelt ( Molotov ). 2) Keskmine põlvkond (Beria, Malenkov). 3) Noorem põlvkond. J. Stalin võttis ära võimu Lenini aegsetelt kommunistidelt, võimul oli keskmine põlvkond ja noorem põlvkond, kelle vahel pidevalt toimub võimuvõitlus ( Edukam on keskmine põlvkond). J. Stalin ei valinud endale võimu pärijat, ühiskonnal polnud selge, et kes võimule tuleb. Nüüd on kollektiivne juhtkond, kus ei pandud paika partei juhte.
 
Sula-aeg- N. Hruštšovi valitsusaeg (1953-1964). - 1957 N. Hruštšov kinnitab oma võimu positsiooni, saab lahti oma vastastest ning hakkas üksinda valitsema . Ei kuulanud teiste arvamusi. Taheti teda kukutada võimult Kremli poolt, kes ütles, et tuleb amet maha võtta, kuid N. Hruštšov nõudis, et pleenium võtaks lõpp otsuse, mis oli rumal otsus. Marsal Žukov saatis sõjaväe lennukid üle NSVL laiali ning tõi NSV keskkomitee liikmed kohale ning nad ütlesid enamuses, et Nikita Hruštšov peab jätkama. Kõik, kes olid vastu, need tõrjuti ära kui riigireetureid. N. Hruštšov saatis Malenkovi juhtima väikest elektrijaama, Molotov läks Mongoolia partei juhiks. Marsal Žukov kaotas oma ameti, sest N. Hruštšov ütles, et ainult tema käsul liiguvad tangid siin riigis. NSVL hakkas kulla eest ostma viljatera. 1964, N. Hruštšov kõrvaldati väikse paleepöördes. N. Hruštšov dikteeris oma mälestused, väga tähtis dokument tänapäeval (Ta salaja saatis koopiad läände). Ajaloo allikana on see ebausaldusväärne.
Seisakuaeg (stagnatsioon)- L. Brežnevi aeg. Ta ei olnud inimeste poolel, kes võtsid maha N. Hruštšovi võimult. Hakkas väga oskuslikult oma võimu kindlustama, ta sai liidu vabariigi juhid, keskkomitee aparaadi liikmed enda poolele inimliku suhtumisega. Isegi ei muutnud nomenklatuuriliikmeid. Stabiilsust tõlgiti kui stagnatsiooni. Brežnev vananes ning tema ümberolev seltskond vananes samuti. Uusi liikmeid parteisse võeti vähe, mis põhjustaski Gerontokraatia. Poliitilised istungid olid 15-20 minutit, sest L. Brežnev ja teised vanurid ei suutnud enam. Brežnevi surma järel ei lubatud teha muudatusi.
Gerontokraatia- Vanurite valitsemisaeg (1982-1985). Andropov oli seda meelt , et tuli korrastada ühiskonda, tugevdada distsipliini , kuid ta oli raskesti haige (1 päev nädalast veetis haiglas ). Tšernenkol puudus poliitiline ambitsioon , ta oli Brežnevi isiklik sekretär. Ka Tšernenko oli raskesti haige.
Perestroika- M. Gorbatšov.
 
Eesti NSV “ valitsejad ”:
 
N. Karotamm: 1944-1950- Nikolai Karotamm. 2 sekretär: 1944-1948 S. Sazonov/1948-1949 G. Kedrov- Meeskond : A. Veimer, N. Andresen, H. Kruus, H. Allik, E. Päll. Sazonov ja Kedrov olid saadetud Leningradist, nad olid seotud Leningradi juhtimisega madalal tasemel. G. Kedrovil oli tihedad sidemed Kremlis (Kuznetsov). Esimese ja teise sekretäri vahel konflikte polnud. Nikolai Karotamm sai hästi läbi teiste sekretäridega. Nigol Andresen oli üks võtmefiguree N. Karotamme meeskonnas, ta juhtis kultuuri valdkonda. Nigol Andresen eemaldati valitsusest ning vangistati mitmeks aastaks. Hans Kruus juhtis teadus valdkonda. 1950ndatel Hans Kruus oli ühiskonnast isoleeritud, tal jäi ainult üks amet ENSV teadusakadeemia korrespodent. Hans Kruus isegi kirjutas kirja Stalinile, kus ta selgitas, et ta pole riigireetur, kuid sellest polnud kasu.
 
I. Käbin ja tema meeskond: 1950-1978- Ivan Käbin.- 2. sekretär 1950-1953 V. Kossov/1953-1964 L. Lentsmann/1964-1970 A. Vader/1971-1982 K. Lebedev. Meeskond: A. Kelberg, M. Laosson, O. Marimaa , A. Müürisepp, E. Tõnurist, A. Green , V. Väljas. Peale Stalini surma lõppes 2. sekretäri saatmine Moskvast, hakati valima teiseks sekretäriks kohalike partei liikmetest. Alates aastast 1971 alustati 2. sekretäri saatmist Moskvast. Eesti oli ainus liiduvabariik, mis suutis hoida kohaliku 2. sekretäri kuni 70ndateni. Ivan Käbin sai hästi läbi Nikita Hruštšoviga. 1955, N. Hruštšov külastas Eestit põllumajanduse teemal (Mitte avalik üritus). E. Tõnurist, A. Green ja V. Väljas Eesti meelsed kommunistid , üritasid mõelda ka Eesti olude ja inimeste peale. E. Tõnurist kordineeris põllumajandust ENSVs, oli maisi kasvatuse vastu. N. Hruštšov oli suur maisiarmastaja (Visiit Ameerikas inspireeris teda). Lahemaa rahvuspargi rajamine (Erakordne ENSV ajal kuulutada väike osa Eestist looduspargist), osutati tähelepanu loodusele , mis tõi jõulise arengu looduskaitse seltsile. A. Green oli Eesti välisminister pikka aega ning tegeles kultuuri ja spordi küsimustega.
 
K. Vaino: 1978-1988- Karl Vaino. 2. sekretär: 1982-1985 A. Kudrjavtsev/ 1985-1990 G. Aljošin. Meeskond: B. Saul (Valitsusjuht), A. Rüütel (Põllumajanduse sekretär, ülemnõukogu presiidiumi sekretär). Toetas fosforiidi kaevandust, mis osutus talle saatuslikuks lõpuks valitsejana. Venestuspoliitika sümbol.
 
 
 
 
 
Võimuvõitlus Eesti NSV võimuladvikus: Põhilised vastasseisud 1944-1978:
Karotamm ja Käbin- Käbin. Karotamm alahindas Käbini intrigeerimis oskust ja sihikindlust, kui ta hakkas teda tõsise vastasena võtta siis oli juba liiga hilja 1944. aastal.
Käbin ja Vader- Käbin.- Väike vastasseis, aeg kui Vader oli 2. sekretär, tema ambitsioon oli suur ning ta oli veendunud, et tema sobiks paremini ENSV juhiks. Kuid tal polnud piisavalt pooldajaid Moskvast ega jõudu, et peatada Käbin.
Käbin ja Vaino- Vaino.- Vainol polnud soovi saada ENSV juhiks. 70ndate keskpaiga II pooleks Moskva oli selgel otsusel , et Käbinist tuleb lahti saada, sest ta pole enam sobilik juht. Juhi vahetust hakkas ettevalmistama uus sekretär. Kõige sobilikuks kandidaadiks sai Karl Vaino. Käbinit süüdistati selles, et ta kogus enda ümberringi seltskonna, kes on nakatunud Eesti natsionalismi . Karl Vaino valitses 10 aastat ning saatuslikuks sai perestroika, mis tagandas talt võimult, sest ta oli Brežnevi aegne juht.
Vaino ja Väljas- Vaino Väljas tehti eemaldada parteist, sest tal olid sidemed Karl Vainoga. Asendus tööks valiti talle diplomaatiline töö. Vaino Väljas saadeti NSVL saadikuks Ladina-Ameerikasse. Diplomaadina tuli väga hästi toime.
Vaino tagandamine 1988- Tagandamist valmistati ette väga pikalt, sellesse kaasatud olid kõik tähtsad võtmefiguurid ENSVs. Kõige olulisem niidi tõmbaja oli E. A. Sillari, keda kremlis esialgu ise arvati olevat sobiv kandidaat partei juhikohale ENSVs aga ta ei soovinud ning nii tuli võimule Vaino Väljas.
 
Võitlus “kodanliku natsionalismiga”: NSV liidule kõige suurem oht oli okupatsiooni eelne Eesti Vabariik.
 
Kui kedagi süüdistati kodanliku natsionalismis siis võeti ametist maha ning ta kadus avalikust sfäärist ära.
 
1944- “Suure võitluse” algus, 30. oktoober, mil Moskvas võeti vastu üleliidulise kommunistliku bolševiku partei otsus vigade kohta EKPs. Sõjajärgse Eesti ühiskonna sovitiseerimis alus dokument. Märksõnaks võitlus kodanliku natsionalismi vastu.
 
Eesti NSV “süüasi” Kremlis ja selle tausttegurid:
Eesti NSV seotus nn. Leningradi süüasjaga.
Võimuvõitlus Eesti NSV võimuladvikus.
Eesti NSV “süüasi” kui näidispuhastus.
 
 
1950 märts- EK(b)P KK VIII pleenum- Arutati kodanliku natsionalismi vastu võitlemist. Käbin nõudis väga jõuliselt 1950. a II poolel Karotamme, Veinari ja teiste järelkaristamist.
Karotamme ja Veimeri “järelkaristamine”
1950. aasta märtsipleenum: põhjused ja tagajärjed:   Põhjusteks siis, et Eesti juhtkond näis olevat liialt isepäine, polnud suutnud täiesti Moskvat rahuldavalt läbi viia 1949 küüditamist ning ei osanud end ka enam Moskva soosingusse tõsta. Stalin otustas endale ustavama juhtkonna pukki seada. Selleks toodi Eestisse mitmeid tegelasi, kes pidid pinda ette valmistama, eriti Moskalenko, kellest sai uus siseminister. Märtsipleenumil siis süüdistatigi senist juhtkonda kodanlikus natsionalismis ja nad pidid pillid kotti panema . Käbin ja tema meeskond (ehk enamasti Venemaa eestlased) said võimule.
 
Eesti NSV koht L. Beria “uues rahvuspoliitikas”: J. Stalini surm ja “kollektiivsejuhtkonna võimuletulek.” (Stalini surm ehk lahkus kõige võimsam mänedžer”) Ühiskond ootas muutusi. Kremlis sai võimule seltskond, kes hakkas end esialgselt kutsuma “kollektiivsejuhtkonnaks”, sinna kuulusid: Georgi Malenkov, L. Beria (Julgeolek, siseministeerium ). Nikita Hruštšov (Võimu instrumendid puudusid, jäi partei asju hoidma). J. Stalini surma järel ei määratud uut NSVL kommunistliku partei juhti (1951 alles määrati). Jõuti järelduseni, et partei ei pea juhtima riiki. Kremlis vallandus uus võimuvõitlus G. Malenkovi ja L. Beria vahel (Seni kuni pole oma vahel otsustanud, kes valitseb pole mõtet panna partei ametisse keegi).
Kremli “uue kursi” olemus ja selle initsiaatorid.- J. Stalini järgne uus poliitika, mis erines Stalini valitsusajast. Tehti muudatusi välispoliitikas: Lõpetati Korea sõda (1953). Pole mõtet sovitiseerimisprotsessi jätkamist Ida-Euroopas, vaid tuleb anda neile rohkem vabadust. L. Beria ütles Saksamaa kohta, et mõistlik oleks kohe ka nõukogude liidu poolt ühendada Saksamaad. Tuleb hakkama tootma rohkem tarbekaupa, tuleb hakata mõtlema inimeste kohta ning sõjaks valmistumine on teisejärguline, sest sõja puhkemist ei oodata. Tehti riigieelarve järgmiseks aastaks, kus rõhk oli asetatud teistele asjadele kui sõjaväele. Oli plaan lahti lasta pooltest inimestest GULAG’i vanglast. (J. Stalini lubadusel 1930ndatel oli lubatud inimesi piinata ja peksta ülekuulamistel, et saada informatsiooni).
 
NLKP KK Presiidiumi “rahvuspoliitika” otsused- Hakati teistmoodi käituma rahvusliitude vastu. Tähendas kolme olulist muutust:
 
Tuli kohaliku kaadri jõuliselt võimu kohale edutada, et Eestis parteijuht on eestlane, Lätis on parteijuht lätlane.
 
Tuli püüda paindlikumalt tegutseda ning üritada ka kokkuleppele jõuda vastupanu liikumise tegijatele. N: Metsavendade juht viidi Kremlisse L. Beria kabinetti , kus aeti juttu . NSVL lõpetab sõjalise tegevuse, kuid metsavennad peavad ka lõpetama. Need, kes ei tapnud või ei teostanud midagit halba nad ei pea midagit kartma , nad saavad rahulikult sulanduda NSVL ühiskonda.
 
Partei asjaajamiskeel Eestis oli eesti keelne. Igas liidu vabariigis asjaajamiskeel on omas keeles. Kremlisse saadeti eesti keelseid, leedu keelseid dokumente.
 
Muudatusi hakati koheselt teostama , kõige pealt Ukrainas ja Leedus, kus vastupanu kõige tugevam oli, hiljem 1953 juunis võeti otsused vastu juba Valgevenes ja Lätis ning seejärel hakati ettevalmistama Eesti ja Moldaavia otsuseid. Statistiline materjal, kui palju metsavendi ja julgeoleku liikmeid oli tapetud .
 
Beria “uue rahvuspoliitika” ellurakendamine Eestis:
Ümberkorraldused ja kaadrivahetus siseministeeriumis.
Vastukajad EKP-s.
Käbini versioon tollastest sündmustest.
Vastupanuvastase võitluse taktika muutumine.
Eesti otsuse ettevalmistamine Kremlis.
Beria arreteerimine ja “uue rahvuspoliitika”. Peale seda kui L. Beria arreteeriti pandi ametisse uus NSVL proküröör, dokumentides oli juba kirjas, et mida L. Beria tegi halba NSV Liidule. Tänapäeval on säilinud 30 suurt kausta ülemkuulamis protsesside kohta, mis pole tänapäeval kättesaadavad. Hruštšov ja Malenkov olid huvitatud, et mida L. Beria räägib ülekuulamistel, nende kabinettidesse pandi väiksed raadiod, mis olid ühendatud ülekuulamis ruumiga. Tänapäevaks on avaldatud stenogram . Kui L. Beria oli arreteeritud, Kremlis kõik ei tahtnud, et L. Beriat hukatakse, kuid neid pandi olukorda, kus nad nõustusid L. Beria hukkamisega. Nikita Hruštšovist saab L. Beria kõige suurem kritiseerija. Kümmekond kartuli kotitäit dokumente oli hävitatud peale L. Beria hukkamist.
Mida “uus rahvuspoliitika” taotles?
 
 
“Sula-aja” poliitilised olud: Sulaaeg sai alguse “uuest kursist” vahetult peale J. Stalini surma (1953, märts- Isiku kultus).Sulaaeg lõppes 1964. a kui N. Hruštšov võeti maha, kuid Eestis sulaaeg venib pikemalt kuni 1968. a. Sulaaeg tähendab osalist lahti ütlemist Stalini aegsest režiimist, mis toob kaasa erinevad ühiskonna eluvaldkondade teisenemise ning kõige ilmekamalt hakkab olude muutus silma kultuuri valdkonnas.
 
Kultuurielu elavnemine :
 
Uue haritlaspõlvkonna esilekerkimine.- Uued noored haritlased saavad tegutseda vabalt.
 
Isikuvabaduse suurenemine.- J. Stalini repressiivne poliitika taandub, gulagi laagrite süsteem kaob, puuduvad massilised arreteerimised.
 
Avatus .- Taastatakse mitmed sidemed (ENSV suhtlemine väliseestlastega, nad võisid külastada ENSV)
 
Eneseteostus.
 
Diskussioonid.- 50ndate keskel tekivad diskussioonid, on võimalik avalikult ajakirjanduses erinevaid seisukohti avada, mida varasemal perioodil ei tohtinud teha. “Milline peab olema Tallinna kesklinn arhitektuuriliselt?” Kas jätkata stalinistliku arhitektuuri?” Nooremad ja vanemad inimesed said arutada ning jagada oma seisukohti, peale mida ei represseeritud kedagi. Hakati välja andma kirjanduse õpikut, kus arutatakse erinevaid teemasid .
 
 
Nn. komsomoliopositsioon: Pole poliitiline vastasopositsioon kommunistliku režiimile. Sooviti vähendada bürokraatiat, muuta komsomoli organisatsioon inimlikumaks. Selle tegevuse käigus arutati mitmete oluliste küsimuste kohta. Hakati üliõpilaslehes avaldama üliõpilaste poolt erinevaid kirju. Saavad esimese esinemise kogemuse.
 
Vastukajad Ida-Euroopa sündmustele (1956. aasta Poolas ja Ungaris, 1968. aasta „ Praha kevad“): Sisepoliitiliste olude jäigastumine.- Praha kevad, Tšehhoslovakkias, tõi suured muutused NSVL sisepoliitikas. Vastukajad leidsid aset üliõpilaspäevadel 1968. aastatel. Üliõpilastel oli peale ametlike loosungite ka mitte ametlikud loosungid: 1) “ Elagu peen NSVL” 2) “Kas Tuhkatriinu võidab Prince Alberti südamet (Seos kultuuri poliitikaga, tollane kultuuri poliitik Albert Laus oli ära keelanud Vanemuises Tuhkatriinu ettenduse) 3) “Elagu vankumatu marksist Lentsman” 4) “Vendlus on hädaohus”. 5) “Viru valge ja Moskva eriline”. 6) “Igale Eesti naisele kaksikud” 7) “Juust igasse Eesti kodusse”. Mitmed tudengid heideti ülikoolist välja, võeti ette ka komsomoli juhid, keda süüdistati nõrgas juhtimises. Oktoober ja november tähistas ENSV sulaaja lõppu.
 
Uusvenestuse pealetung : 1978. aasta venestusotsus- Poliitbüroos võeti vastu otsus, mis nägi vene keele laia ulatustliku juurutamist igasse valdkonda. Vene keele osatähtsus pidi lähiaja jooksul kasvama. Vene keelt pidi õpetama laste aias. Kõrgkoolis pidi üle minema vene keelsele õppimisele. Hakati lugema vene perioodilisi väljaandeid. Teadustööd said olla ainult vene keelsed.
 
Noorterahutused ja 40 kiri: Rahutuste põhjuseks peetakse 1980. aastal ära keelatud punkbändi Propelleri esinemist, selle tulemusel hakkasid noored massiliselt meelt avaldama. Seepeale miilitsa sekkus, peksis neid ning viis ära nad kongi. Haritlaskond , kirjutas kirja, mis sai 40 allkirja. Kirjas nõuti selgitust ning taheti, et olukord muutuks (Jätaksid karmid meetodid ära). Valitsust ei huvitatud, kuid oli näha, et rahvas ikka veel suutis protestida.
OMARIIKLUSE TAASTAMINE 1991. AASTA: (EA VI, 388–393; Pihhoja 2007) [L+I]
 
Sisepoliitilise kriisi kujunemine Nõukogude Liidus: 1990-1991. aasta vahetusel muutus olukord Baltikumis pinevaks. Kõigis Balti liiduvabariigis tegutsesid impeeriumimeelsed streigikomiteed. Koostati ühtses vormirõivas tööliste salku, mis kujutasid endast võitlusüksusi. Aktiivselt asusid tegutsema sõjavägi ja julgeolek, 1991. aasta jaanuari esimestel päevadel võeti enda kontrolli alla Leedumaa Kommunistliku Partei hoone Vilniuses. Tallinnasse saadeti dessantväelaste polk (2000 meest) eesmärgiga alustada operatsiooni sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjate püüdmiseks. Eestis suudeti seda vältida. Otsustatud oli lämmatada vabadusliikumine, alustati Leedust ja sooviti lõpetada Eestiga .
 
1991. aasta jaanuarisündmused Baltikumis: Moskva tagurlike ringkondade kava nägi ette alustada Baltikumi rahustamist Leedust ja lõpetada Eestiga. Sõjaväe- ja julgeolekujuhid olid veendunud, et olukorra “normaliseerimiseks” tuleb sõjaväel hõivata mitmed strateegiliselt tähtsad objektid liiduvabariikide keskustes. Seda tehtigi. 13. jaanuari, pühapäeva varahommikul vallutasid dessantväelased ja KGB erigrupp Alfa Vilniuse teletorni ning raadio- ja televisioonihoone. Moskva-meelne päästekomitee teatas komandanditunni kehtestamisest ning nõudis nõukogude võimu taastamist, uue valitsuse moodustamist ja isegi sõjaseisukorra kehtestamist. Leedulased eirasid neid nõudeid.18. jaanuaril üritasid interrindlased korraldada streiki Eestis ja nõudsid presidendivõimu sisseseadmist. Toompea kaitseks hakati kokku vedama kivimürakaid. Eestis siiski sündmused verevalamiseni ei arenenud. Uus verevalamine leidis aset 20. jaanuaril Riias, kus Nõukogude Liidu konstitutsiooni “kaitstes” tapeti viis inimest. Jaanuarikriisis etendas olulist rolli Vene NFSV toetus Balti riikidele. 13. jaanuari õhtul saabus lennukiga Moskvast Tallinna Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin . Tallinnas kirjutati alla Balti riikide ja Vene NFSV ühisavaldusele, millega tunnustati teineteise riiklikku suveräänsust ja seaduslikult valitud riigivõimuorganeid ning tauniti igasuguse jõu kasutamist siseprobleemide lahendamisel. Jeltsin pöördus eraldi ka Baltikumis viibivate Vene sõjaväelaste – sõdurite ja ohvitseride – pole ning teata, et relvade kasutamine oma demokraatlikke vabadusi kaitsva tsiviilelanikkonna vastu on ebaseaduslik. Jaanuarikriisi lõppemises etendas tähtsat osa Vene NFSV toetus Balti riikidele, 12. jaanuaril 1991 kirjutati Moskvas alla Eesti ja Vene NFSV riikidevaheliste suhete aluste lepingule, millega mõlemad pooled tunnustasid teineteise võõrandamatut õigust riiklikule iseseisvusele.
 
 
 
 
 
Iseseisvusreferendum: 1991. aasta veebruaris -märtsis viidi Balti riikides läbi iseseisvusreferendumid. Leedus pooldas iseseisvust 90,5%, Lätis 73,7%. Eestis oli referendumi küsimus: Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist? Jaatavalt vastas 77,8% (737 964 inimest) ja eitavalt 21,4% (203 199). ⅓ muulastest toetas Eesti iseseisvumist. Kõige vähem Eesti iseseisvuse pooldajaid oli Kirde-Eesti suurtes tööstuskeskustes: Kohtla-Järvel 46,1% ja Narvas 25,5%. Iseseisvusreferendum näitas maailmale, et Balti riikide elanikkonna enamus soovib olla iseseisev.
 
Augustiputš Moskvas ja selle kajastumine Eestis: Boriss Jeltsiniga, astusid aga otsustavalt riigipöördekatse vastu välja. Anti välja seadused, millega RESK-i tegevus tunnistati seadusevastaseks ja riigipöörajad kuulutati kurjategijateks. Jeltsin teatas, et kogu Venemaa territooriumil kehtib Vene NFSV presidendi ja Ülemnõukogu poolt ametisse seatud valitsuse võim. Mõne päevaga oli poliitiline segadus likvideeritud. Balti riigid tegutsesid augustiputši ajal. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja valitsus kuulutasid RESK-i korraldused ebaseaduslikeks. (RESK RIIKLIKU ERAKORRALISE SEISUKORRA KOMITEE). Riigipöörde esimese päeva hommikul , 19. augustil, teatas Balti Sõjaväeringkonna ülem RESK-i nimel, et nüüdsest teostab tema võimu kolmes Balti liiduvabariigis. Ta nõudis kõigi Nõukogude Liidu põhiseadusega vastuolus olevate seaduste tühistamist, täitevvõimu tegutsemise kooskõlastamist isiklikult temaga ning rahvakogunemiste ja miitingute keelustamist . Eestis paiknevad sõjaväeosad viidi lahinguvalmidusse. Mitmete kohalike garnisonide (Võru, Viljandi, Pärnu) ülemad nõudsid võimu üleandmist. Täiendava sõjajõuna saadeti Eestisse Pihkva õhudessantdiviisi üksused. Tallinna sadamasse saabusid ka mõned sõjalaevad. Moskva pööret toetasid Moskva-meelne EKP, Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu, üleliidulised tehased. Eesti juhid riigipöörajate käskudele ja korraldustele ei allunud. Elanikkonda kutsuti üles riigipöörajatele vastu töötama. Samas pöörduti maailma parlamentide ja valitsuste poole. 19. augusti õhtul jõudis Eestisse Stockholmist tagasi valitsusjuht Edgar Savisaar . Välisminister Lennart Meri jäi välismaale, Helsingisse, et vajaduse korral jätkata valitsuse tegevust eksiilis. Moskva riigipöörajate toetajad Eestis võimu haarata ei suutnud. Oma osa oli selles kindlasti ka rahva vastuseisul. Tallinnas asusid tuhanded inimesed tähtsate asutuste ( teletorn , Toopea jm.) kaitsele.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Iseseisvuse väljakuulutamine ja selle rahvusvaheline tunnustamine:
 
Võimuvaakum Moskvas võimaldas iseseisvuse välja kuulutada. Mitme poliitilise jõu kokkuleppe alusel võttis ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest”. Eesti riiklik iseseisvus oli taastatud. Selleks ajaks oli riigipöördekatse Moskvas läbi kukkunud ning võimuvahekorrad olid otsustavalt muutunud. Balti riikide taasiseseisvumine leidis lühikese ajaga rahvusvahelise tunnustuse . 6. septembril 1991. aastal tunnustas kolme Balti riigi iseseisvust ja Nõukogude Liidu Riiginõukogu. Septembri keskel võeti Eesti Vabariik koos teiste Balti riikidega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO). Balti riikide jaoks algas uus etapp – edasine integreerumine Euroopa majanduslike, poliitiliste ja sõjaliste struktuuridega.
IV. Tänapäeva Eesti Vabariik
 
EESTI VABARIIK AASTATEL 1991–2016: (EA VI, 398–416, Lauristin, Vihalemm 2008; Mihkelson 2008, Kasekamp 2011) [I]
 
Põhiseadusliku riigikorra ülesehitamine ja riikluse areng: 20. augustist 1991, oodustati Põhiseaduse Assamblee, kuhu kuulus 30 Ülemnõukogu ja 30 Eesti Kongressi poolt valitud liiget. Alustas tööd 13. septembril, juhiks Tõnu Anton. Pidas 30 istungit, töötas välja nii põhiseaduse kui ka põhiseaduse rakendamise seaduse teksti ja lõpetas tegevuse 10. aprillil 1992. 1. oktoobril 1991 tulid kasutusele Eesti postmargid. 6. novembril võttis Ülemnõukogu taasjõustada Eesti 1938. aasta kodakondsusseadus. 1991. aasta lõpukuudel asutati juurde mitu uut erakonda: Konservatiivne Rahvaerakond , Kristlik Demokraatlik Partei, Kristlik-Demokraatlik Liikumine ja Vabariiklaste Koonderakond, Rahva Keskerakond (Keskerakond). Presidendi- ja parlamendivalimised toimusid 1992. aasta septembris. Kuna presidendivalimiste esimeses voorus – üldvalimistel – ei saavutanud ükski kandidaat üle poole valijate häältest, tuli riigipea valida kahe enim hääli saanud kandidaadi (Arnold Rüütli ja Lennart Meri) vahel Riigikogul. Riigikogu valis taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks Lennart Meri. Riigikogu valimiste järel lõpetas oma tegevuse Eesti Kongress ja pagulasvalitsus. 1993. aasta kevadel alustas tööd Riigikohus . Suurt tähelepanu pöörati kaitsejõudude, piirikaitse ja politsei loomisele.
 
 
 
 
 
 
 
Üleminek turumajandusele ja selle tulemused: Okupatsiooniajast Eesti pärandina sai laostatud majanduse, toidu hinnad tõusid 7 korda, tarbekaubad kallinesid 6 korda ja teenused 3 korda. Seati talongidesüsteem. 1992. aastal Ülemnõukogu kehtestas ajutise eriolukorra, eriolukord tühistati ja seadi eesmärgiks majanduse kiiret liberaliseerimist. Iseseisvuse taastamine lõi poliitilised ja majanduslikud eeldused üleminekuks turumajandusele. Majandusreformi põhialuseks oli 1992. aasta juunis toimunud rahareform , millega võeti kasutusele kroon. Rahareformiga eralduti rublatsoonist, see võimaldas muutuda Eestikeskseks majanduspoliitikal. Eesti majandus avanes Läände ning majanduslik ühinemine Euroopaga muutus pöördumatuks.
Turumajandusele üleminekul etendas olulist rolli erastamine ja panganduse areng. Erastamine kulges üldjoontes edukalt ning 1999. aastaks oli enamik suurettevõtteid erakätesse läinud. Aeglasemalt ja vaevalisemalt kulges maa erastamine. Põhjalikult muutis Eesti majanduskeskkonda omandireform ning endise nõukoguliku suurpõllumajanduse ümberkujundamine talumajapidamisele tuginevaks süsteemiks. Majanduselus on suurenenud väikeettevõtluse ja erasektori osatähtsus ning iseloomulik on välisinvesteeringute kasv. Kõik need protsessid, eriti põllumajanduse ümberkorraldamine, on arenenud valuliselt ning kohati tõsiste tagasilöökidega. Majandusliku edu kõrval on ühiskonnas suurenenud varanduslik ebavõrdsus ning tööpuudus. Igal kodanikul oli õigus vahetada 1500 rubla 150 krooni vastu, 8 Eesti krooni oli väärt 1 Saksa mark.
 
Võõrvägede lahkumine : seseisvuse lõplikul kindlustamisel oli äärmiselt oluline okupatsiooniarmee lahkumine ja Eestis asuvate sõjaväebaaside likvideerimine. 1992. aasta septembris viibis Eesti territooriumil ligikaudu 40 000 Vene armee sõdurit, kelle valduses oli umbes 2% riigi territooriumist. Võõrvägede väljaviimist toetasid rahvusvahelised organisatsioonid ja avalikkus . Sõjaväe väljaviimine oli keskseks küsimuseks Eesti-Vene läbirääkimistel, mis esialgu ei andnud mingeid tulemusi. Murrang läbirääkimistel saavutati alles 1994. aasta juulis lääneriikide toel aset leidnud presidentide Jeltsini ja Meri tippkohtumisel Moskvas. Riigipeade kohtumisel kirjutati alla lepingule, mille alusel võõrväed lahkusid Eestist 31.augustiks 1994. aastal. Eesti Vabariik andis kohalejäänud sõjaväepensionäridele võimaluse taotleda elamisluba . Eesti riikluse arengu seisukohalt oli võõrvägede lahkumine omamoodi lõpptähiseks taasiseseisvumisprotsessis.
 
 
Sisepoliitiline areng: 29. juunil valis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kirikukogu peapiiskopiks Jaan Kiiviti, kes õnnistati ametisse 31. oktoobril. 1.-3. juulini toimus Tallinnas XXII üldlaulupidu ja XV üldtantsupidu, kus esines kokku 35 000 lauljat, tantsijat ja pillimängijat. Riigikogu avaldas 60 häälega valitsusele umbusaldust, toimus uue valitsuse moodustamine. Uueks peaministriks sai Andres Tarand. “Estonia” parvelaeva uppumine 1994. aastal (852 hukkunut, 137 ellujääjat). 1994. aasta oli edukas, inflatsioon langes, reaalpalk tõusis, riigieelarve oli ülejäägis. 29. aprillil 1995 avati Tallinnas Eesti esimene McDonaldsi hamburgerirestoran. 1998. a kaotati ära Eestis surmanuhtluse. 1999. a alustas Tartus tegevust Rahvusarhiiv. 2000. aastaks ÜRO arenguprogrammi aruande järgi Eesti oli inimarengu pingereas maailmas 46. kohal.
 
 
 
 
 
Välispoliitika: 1991. aastal Eestit külastas Prantsusmaa ja Saksamaa välisministrid, USA riigisekretär, XIV dalai -laama ja Taani peaminister . Peame välispoliitika eesmärgiks oli liitumine NATO -ga ja astumine Euroopa Liitu. 1991. aasta lõpul sai Eesti Põhja-Atlandi Koostöönõukogu liikmeks. Eesti Vabariigi välispoliitikas on olulisel kohal suhted Põhjamaadega ning teiste Balti riikidega – Läti ja Leeduga. Eesti osaleb aktiivselt Läänemeremaade Nõukogu töös olles huvitatud Läänemere regiooni poliitilise ja majandusliku arengu stabiilsusest. Suhted Venemaaga on jätkuvalt üks Eesti välispoliitika võtmeelemente. Selles lähtutakse nn. positiivse hõlvamise taktikast, mis tähendab eelkõige vaoshoitust idanaabri teinekord ärritavate avalduste korral, püüet lahendada olemasolevad lahkarvamused ja probleemid ükshaaval ja pragmaatiliselt. Omaette valupunktiks on lõplikult lahendamata piiriprobleem. Venemaa ei ole tänaseni tunnustanud Tartu rahu ega ka 1940. aasta okupatsiooni. Vene-Eesti piirileping ootab allakirjutamist ning ratifitseerimist mõlema riigi parlamendis.
 
Ühinemine Euroopaga ja NATO-ga: 1. jaanuaril 1995 jõustus Eesti ja Euroopa Liidu vaheline vabakaubandusleping. 12. juunil 1995, kirjutati alla Eesti assotsiatsioonilepingule Euroopa Liiduga, sätestades Eesti eesmärgiks täisliikmeks saamine Euroopa Liidus. 16. jaanuaril 1998 kirjutasid USA president ja Balti riikide presidendid Washingtonis alla USA-Balti partnerlushartale, milles USA rõhutas püsivat huvi Eesti, Läti ja Leedu sõltumatuse ning julgeoleku vastu ja tervis nende püüdlusi NATO-ga liitumiseks. NATO tippkohtumisel 21. nobembril tegi peasekretär ametliku ettepaneku alustada liitumisläbirääkimisi: Bulgaaria , Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveeniaga. Lõpliku ühinemise ajaks kavandati 2004. aasta kevad. 9. detsembril lõppesid Brüsselis läbirääkimised Euroopa Liiduga ühinemiseks. 29. märtsi õhtul anti Washingtonis USA välisministrile Colin Powellile üle 7 riigi dokumendid NATO liitumiseks, sellega Eesti oli NATO liige. 1. mail 2004 sai Eesti koos Läti, Leedu, Poola, Tšehhi…. Euroopa Liidu liikmeks (15’lt 25’le).
 
Balti riikide tee Läände pärast iseseisvuse taastamist: ühis- ja erijooned : 16. jaanuaril 1998 kirjutasid USA president ja Balti riikide presidendid Washingtonis alla USA-Balti partnerlushartale, milles USA rõhutas püsivat huvi Eesti, Läti ja Leedu sõltumatuse ning julgeoleku vastu ja tervis nende püüdlusi NATO-ga liitumiseks.
VASTUPANU JA REPRESSIOONID : (EA VI, 256–260, 274–279, 320–337, 296–298) [L+I]
 
Vastupanuliikumise põhjused ja ulatus NSV Liidu läänepiirkondades sõjajärgsetel aastatel:  Erines piirkonniti. Ukrainas ja Leedus oli vastupanu liikumine kõige aktiivsem, seal olid laialdased metsavendade organisatsioonid, Ukrainas oletatakse, et seal oli 100 000 meest. Lääne-Valgevenes ja Lätis oli vastupanu oluliselt väiksem, mõned kümned tuhanded. Eestis vastupanu oli kõige väiksem, keskorganisatsiooni polnud ja tegutseti üksikute salkadena (10 000 - 15 000 meest).
 
Vastupanu vormid Eesti NSV-s: Relvastatud vastupanu liikumine ehk metsavendlus, salkadena mehed elasid metsades ning keeldusid elama Nõukogude võimu all. Põrandaalune tegevus linnades. Noorte salaorganisatsioonid. Teisitimõtlejate liikumine.
 
Relvastatud vastupanuliikumine – metsavendlus: Aktiivne vastupanuväljund 1944-1953. aastal. Suur osa metsavendadest elas metsas, nad otseselt ei sõdinud Nõukogude Liidu vastu, vaid nad püüdsid end lihtsalt varjata uue võimu eest. Metsavendi oli ligikaudselt 10 000 - 15 000. Kõige aktiivsemalt tegutseti aastal 1945, sest loodeti et Lääs tuleb appi ja vabastab Eesti Nõukogude võimust, kuid asjatult . 1949 aktiivne periood, peale küüditamise, sest mõistsid et peavad kättemaksma küüditamise eest, kuid küüditamisega hävitati suur osa metsavendade pooldajaid ning nad hakkasid tasapisi hääbuma. 1953 oli viimane aktiivne periood, mil võimud korraldasid viimase suure aktsiooni metsavendade vastu, mis hävitas ära metsavendluse. 1955 tehti amnestia , kus enamus metsavendi tulid tagasi. Kuid mitte kõik ei lahkunud metsadest, näiteks August Sabbe viimane metsavend , kes hukkus 1978 aastal.
 
Noorte salaorganisatsioonid: Noorte salaorganisatsioonid eksisteerisid peale II MS, samal ajal kui metsavennad peitsid end metsades, noored levitasid vabaduse ideid paberlehtedel ning panid Eesti lipu lehvima. Kõige kuulsaim noorte salaorganisatsiooniks on Sini-Must-Valge, mis tegutses Tartus ja 1949. aastal lasi õhku Nõukogude Liidu monumendi. Käsikirja ja joonistuse järgi jõuti neile jälile ning vahistati. 1950ndatel nende tegevus hakkas hääbuma, enamus olid vanglas.
 
 
 
 
 
 
Vastupanuliikumine aastatel 1955–1984: Vastupanuliikumine muutus, enam ei tahetud võimu kukutada, vaid sooviti senise korra liberaliseerimist, demokratiseerimist, sest kadus lootus inimestel, et ühe hetkega NSVL variseb kokku. Hakkas levima dissidentlus, enam ei kardetud nii palju valitsust kui Stalini ajal. Eestis jäi domineerima rahvuslik joon. Püüdi säilitada eesti keelt ja kultuuri. Eestis loodi Nõukogude Liidu Demokraatlik liikumine, kuid kahjuks see lagunes . Kui saabus Brežnevi ajastu siis hakati dissidente tagakiusama ja karistama- neid tavaliselt saadeti hullumajja, vangilaagritesse, isoleeriti või vallandati. Vastupanu liikumine aktiviseerus 1970ndatel venestamise pealetungiga. 1980ndateks vastupanuliikumine suruti maha.
 
Võimude vägivallapoliitika: Julgeolekuorganid muutusid kõige tähtsamateks repressioonide läbiviimise instituutideks. Julgeolekuorganite sisemist vägivalda seadustati partei ringkirjaga (Piinamised). Repressioonide põhjuseks on suur sõda, mis oli lähenemas ja et sõda oleks edukas tuleb saada lahti riigi sisestest vastastest (“ kodanlik natsionalism ”). Peale Stalini surma kaotati ära massiküüditamised, piinamised, kuid tulid muud represseerimise viisid. L. Brežnivi ajal võeti vastu “uuendus”, tervete inimeste sundravimile sundimine nagu nad oleksid psüühiliselt haiged. Alates 1930ndatest hakati nõukogudevaenuliku elemendi süsteemselt analüüsima ning selle üle arveid pidama. Loodi üleliiduline rahvavaenlaste kartoteeg. Lisaks jagati nõukogudevaenuliku rahva erinevatesse kategooriatesse, üle 30-ne liigi (Gulakud; Vene tsaari riigi ajal parteisse kuulunud isikud; Inimesed, kes võitlesid Stalini režiimi vastu; Need, kes olid L. Troskiga ühes samas paadis). Nende inimeste üle peeti arvestust ning võimude eesmärk oli kogu riigi elanikkond ülekontrollida selles plaanis ( tausta kontroll). Iga inimese kohta koostati eraldi kartoteek, kui ta midagit halba sooritas (Kommunistliku režiimi vastast). Arhiivi esmane ülesanne on otsida informatsiooni isikute kohta (negatiivset) ning täiendada rahvavaenlaste kartoteeki. Elanikkonna pasporteerimine- Ehk passide jagamine elanikele. Nõukogude passe hakati Eestis jagama sõja aegsel perioodil, kuid NSVL-us maarahvas sai alles passid 1960ndatel. Pasporteerimise eesmärk oli kõigi isikute tausta kontrollimine ja informatsiooni kogumine. Passi oli vaja selleks, et inimene saaks vabalt liikuda Nõukogude Liidus. NSV Liidu maa elanikkond Hruštšovi ajal oli paikne, sest ilma passita oli võimatu reisida kaugele (Kui maalt elanik läks Moskvasse ning miilitsa ohvitser sai ta kätte siis ta oli seaduse rikkuja, sest tal puudus isikut tõendav dokument).Massilised arreteerimised- Vallandusid Eesti territooriumil kohe pärast punaarmee saabumist. Eesti territooriumil vanglad olid mitmekordselt inimesi täis. Kolme kuuga arreteeriti 3000 inimest, Lätis oli 1500 arreteeritud, Leedus 2500 arreteeritud. 1945, Eestis arreteeriti 6500 inimest (Lätis 7000). Eestis esimestel aastatel arreteeriti rohkem inimesi, sest kardeti, et Eestis taastatakse Eesti Vabariik (Eestlased esimestena alustasid vabadussõja). 1946. aastal, Eestis arreteeriti 700 inimest, Lätis 1600, Leedus 5000. 1951. aastal, Eestis arreteeriti üle tuhande inimest. Kõige repressiivsem aasta peale 1945 on 1950, kus Eestis arreteeriti 2700 inimest (Märtsipleenum). Mitmed küüditamised: 1945- SAKSLASED (407 inimest), 1949 SUURKÜÜDITAMINE (20 713 inimest), 1950- PIHKVA OBLAST ( 1563 inimest), 1951- JEHOVISTID (259 inimest, Jehoova tunnistajad)
Repressiivaparaat:
 
1944-1953- NKVD ( SARK , sise asjade rahva komissariaat) ja NKGB (Julgeolekurahva komissariaat, vene keelne lühend) (RJRK, eesti keelne lühend). Ei olnud tegemist ühtse süsteemiga, vaid oli julgeolek jagatud kahte ossa. Stalini surma järel ühendati kaks julgeoleku ministeeriumit üheks võimsaks siseministeeriumiks, keda juhatas L. Beria.
1953-1954- MVD (SM, sotsiaalministeerium)- Eesotsas L. Beria. Ei kestnud kaua, sest N. Hruštšovi eesmärgiks oli siseministeeriumi mõjukust vähendada, mida teostati 1954. aastal, siseministeeriumist eraldati kõik need üksused, mis tegutsesid otseselt julgeoleku asjadega ning moodustasid riikliku julgeoleku komitee “KGB”.
Alates 1954- KGB (RJK, riikliku julgeoleku komitee)- N. Hruštšov allutas KGB partei kontrolli alla. KGB roll algas kasvama 1960ndate II poolel, kui tuli esile Y. Andropov. Käepikendus ühiskonna vaoshoidmiseks. Viimane KGB juht ENSVs Rein Sillar (Ei tohi eksida viimase partei juhiga , kes oli Sillari)
 
Hävituspataljonid: Sõjajärgsel ajal moodustati hävituspataljonid, mida moodustasid kohalikud elanikud. Enamik ei tahtnud ennast siduda hävituspataljoniga ning sinna läksid inimesed, kes tahtsid kättemaksta oma naabrile.
 
KGB: Julgeoleku organisatsioon, mis on kui käepikendus ühiskonna vaoshoidmiseks. Enda võimu all olid arhiivid, koostasid inimeste kohta kartoteeke. Eemaldasid Nõukogude Liidu vaenlasi ühiskonnast arreteerides või eemale saatmisega.
 
Võõrarmee kohalolek: Alaliselt kohalviibivad okupatsiooniarmee üksused olid väga tähtsad informatsiooniallikad ja institutsioonid , mis lisaks riigikorra kindlustamisele aitasid hoida kohtadel sisemist korda. Sõjaväelaste arv ulatus 120 000 meheni. Sisevägede üksusi kasutati vastupanuliikumise mahasurumisel ja sisemise korra hoidmisel. 1940. aastal sõjaväelased valvasid valimisjaoskondi, sõjaväestatud ehitusobjekte ning valitsusasutusi. Elanikele oli suur koorem , sest mitmel pool tuli põliselanikel sõjaväe käsutusse antud aladelt lahkuda, linnades võeti sõjaväe tarbeks suur hulk elamispinda üldisest elamufondist. Suhted sõjaväe ja kohaliku elanikkonnaga olid pingelised. Peamiseks konfliktide allikaks olid sõjaväelaste üleolev suhtumine ja kohati üsna massiline vägivallatsemine. Nõukogude väeüksused lahkusid Eestist alles 1994. aastal.
 
Repressiivpoliitika mitmekesisus ja ulatus: Küüditamine, arreteerimine, vallandamine, peksmine, vaimne terror , hullumajja saatmine (Brežnevi ajal), asumisloa äravõtmine, isoleerimine, “Halba nimekirja” paigutamine , hüvede äravõtmine.
 
Vägivalla osaline heastamine: nõukogulik rehabiliteerimine: Algas 1953. aastal peale Stalini surma. L. Beria andis välja suure amnestia, eesmärgiks oli likvideerida järk-järgult GULAGI laager . Esmalt vabanesid kriminaalparagraphvidega süüdimõistetud. Eestisse tuli tagasi 9000 inimest. Berial oli plaan vabastada ka poliitilised vaenlased, kuid teda kukutati võimult. 1956-1961 Eestisse saabus tagasi 30 000 küüditatud/arreteeritud inimest.
 
 
MAJANDUS JA RAHVASTIK : (Kirjalik loengutekst; Kukk 2008) [I]
 
Nõukoguliku majandusmudeli üldiseloomustus: Nõukogude võimu taastamisega kaasnes stalinliku majanduspoliitika ellurakendamine. Tunnusjooned: industrialiseerimine, sundkollektiviseerimine (kolhoosid), plaanimajandus.
 
Maareform ja kollektiviseerimine: Maareform võeti vastu 1945. aastal ning läbiaegade täiendati seda enda vajadusel. Maa riigistamine , Eestis võõrandati 927 000 hektari maad. Maareformi lõpuks loodi 136 000 talumajapidamist. Maareform ei parandanud sotsiaalseid ega majanduslikke olusid. Maad jagati liiga väikseks, et talud suudaksid olla elujõulised. Lisaks sellele olid olemas koormised ja kohustused: põllumajandussaaduste müümine riigile. Need, kes omasid suuri talumaid (üle 20 hektarit) pidid maksma 40% tulust maksudele ning hiljem 75% maksudeks . 1947. a mais ÜK(b)P KK võttis vastu otsuse luua kolhoosid kolmes Balti liiduvabariigis. Hakati nimetama kulakuteks talupoegi, kes kasutasid palgatööjõudu või olid neil olemas masinad (Kehtestati neile suured maksud ). Peale 1949. a märtsiküüditamist inimesed hakkasid vabatahtlikud astuma kolhoosidesse. 1952. aastaks olid kõik talud kollektiviseeritud. Esialgu olid väikekolhoosid, kus olid naabrid ning tavaliselt nende seast valiti kolhoosi juhi, kuid läbiaja hakati ühendama kolhoose üheks ning valitsus määras kolhooside juhiks tundmatud isikud. Olukord oli väga halb põllumajanduse perspektiivist. Põldude viljakus langes (Ei jõutud põldu künda), kariloomade arv ja teraviljasaagid langesid .
 
Sundindustrialiseerimine: ENSVs oli hea tegeleda industrialiseerimisega, kuna sõjaajal infrastruktuur sai kannatada kõige vahem ning siin oli väga palju oskustöölisi. Industrialiseerimine oli väga hea põhjus miks tuua võõrtöölisi sisse ja muuta etnilist koosseisu kirjuks. ENSVs põhilisteks tööstus valdkondadeks sai põlevkivi-, masina- ja kergetööstus. Tööstustööliste arv kasvas 5 aastaga 26 000’lt 81 000’le. Investeeriti tööstusharudesse, mille toodetel oli suur nõudlus välismaal. Kui 1940-1950 põlevkivi kaevandamine kasvas 1,9 miljon tonnilt 3,9 miljon tonnile siis 1960. aastaks see arv ulatus juba 9,2 miljon tonnini. 1947. aastal alustas oma tööd Kohtla-Järve soojuselektrijaam .
 
 
 
Põllumajanduse toibumine ja industrialiseerimise laienemine:  1953 aastal alandati põllumajandussaaduste kohustuslikke müüginorme, tõsteti nende varumishindu ja vähendati isiklikelt abimajapidamistelt võetavaid makse. Kolhoosides hakati maksma töötasu osaliselt rahas. 1958. aastal toimus põllumajanduses murrang kui osteti masinaid järelmaksuga ja riigi toetusel. Kaotati ära kõrged maksud ja kolhoosnike isikliku aiamaa saagi osaline konfiskeerimine. Eeltoodud ümberkorraldused suurendasid mõnevõrra talurahva iseotsustamisõigust ja panid aluse põllumajanduse toibumisele kollektiviseerimisjärgsest laosest. Loodi 1951. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia. Halvasti mõjusid N. Hruštšovi eksperimendid maisikasvatamisega ja kartuli panek ruutpesiti. 1960. aastatel hakkasid põllumajandused spetsialiseeruma , osad tegelesid viljakasvatamisega, teised karjaga või linnukasvatusega. 1970. aastad olid Eesti NSV-s suurmajandite ja -farmide loomise ajaks. Põlevkivitööstuse kõrval pöörati jätkuvalt suuremat tähelepanu masinaehituse, metallitöötlemise, tekstiilitöötluse ja kalapüügi arendamisele. Põlevkivitööstusele anti täielikult kütteenergeetiline suund. Loodi kaks uut elektrijaama (Balti ja Eesti elektrijaam ). 1950. aastate lõpust hakati ulatuslikumalt arendama aparaadiehitust ja laiendama tööstuslikku kalapüüki. Eesti NSV sai endale suure ookeanipüügilaevastiku ja remondibaasi. Samal ajal kui tööstus arenes toodi sisse rohkem tööjõudu.
 
Linnastumine : Linnade taastamise ja industrialiseerimisega kaasnes laialdane ehitustegevus , mis omakorda paisutas ehitusmaterjalide tootmist ja nõudis täiendavaid töökasi. Tööstuse eelisarendamise tulemusel kasvasid linnad. 1945. aastal elas linnades kolmandik, 1953. aastal aga juba üle poole elanikkonnast. 1959. aasta rahvaloenduse andmetel moodustas linnaelanikkond juba 56,4% liiduvabariigi elanikkonnast.
 
Käsumajanduse tagajärjed: Sõjajärgsetel aastatel alanud massiline võõrtööliste sissevool . Piiride “õgvendamise” järel muutus Eesti NSV üherahvuseliseks liiduvabariigiks, kuna absoluutse enamuse vabariigi elanike üldarvust (854 000) moodustasid eestlased, kuid olukord muutus. Jätkati venestamispoliitikat, aastail 1945-1947 saabus Eestisse elama 180 000 mitte-eestlast. Pärast küüditamist langes eestlaste osakaal veelgi rohkem.
 
Majanduslik ummik 1980. aastatel:  Majanduse ekstensiivne ja loodusvarasid raiskav areng tõi endaga kaasa Eestimaa ökoloogilise olukorra tuntava halvenemise. Keskkonna kahjustamine . Kirde-Eestis kaevandati 1980ndate aastatel umbes 23-24 miljonit tonni põlevkivi aastas. Mitme põllumajandus-, kalastus- ja tööstusettevõtte kasvavad tulud 1970. aastail hakkasid õõnestama Nõukogude käsumajanduse alustugesid. Ettevõtetel oli vaja anda vabad käed, et nad suudaksid ise tegutseda ilma valitsuse sekkumiseta. 1980. aastate keskpaiku oli odava nafta , gaasi ja muude loodusvarade kasvav defitsiit, suured kaitsekulutused , tööstuses vähe tööjõudu, vohav bürokraatiaaparaat põhjustaks majandusliku ummiku 1980. aastatel. Niipea kui NSVL hakkas andma rohkem autonoomiat, hakkas NSVL lagunema.
Elanikkonna arvukus, etnilise koosseisu muutumine: 1934 aastal Eestis oli 88,2% eestlased, 8,2% venelased , 1,5% sakslased. 1959. aastal eestlasi oli 74,6%, venelasi 20,1% ja sakslasi 0,1%. 1989. aastaks eestlasi oli 61,5% ja venelasi 30,3%.
 
 
EESTI NSV JA MUU MAAILM:  (EA VI, 356–373; Sepp 2008) [L+I]
 
„ Raudne eesriie “: Barjäär välismaailma ja ENSV vahel. Välisraadiojaamad kui tõepärase info edastajad (“Ameerika Hääl”, “Vaba Euroopa”)- Regulaarselt edastasid saateid ka eesti keeles (Ameerika riiklik poliitika). Iga maa kohta oli olemas kohalik informatsioon, mida kanti kuulajatele ema keeles ette. NSV Liidule ei meeldinud need raadiojaamad, oli toimumas külm sõda. NSV Liit hakkas ehitama raadio signaalide segajaid. 50ndate lõpus ja 60ndate alguses Moskvas ja Kremlis arutati välisraadiojaamade segamise küsimust ning ühe mõtteliselt jõuti järelduseni, et see projekt on liiga kulukas , panustati suuremate linnade segamiseks (Pealinnad, keskused). Otsekontaktid Läänemaailmaga- Tagasihoidlikud suhted läänemaailmaga. Kõiki teadlasi, sportlasi kultuuritegelasi, kes sõitsid liidust välja, neid menetleti valitsuse poolt, et mida võib teha ja mida ei tohi. Soome faktor- Alates 1950ndate II poolest (1957) hakavad Soomega otsekontaktid spordis. Tartusse jõuavad esimesed soomlased 1950ndate II poolel. Alates 1960ndate keskpaigas on väga oluliseks teguriks Eesti NSV ja Soome vahel laevaliin . Soome televisioon (Põhja-Eestis ainult). Eesti NSV kui “läänelik oaas”- Kõige läänelikum piirkond. Kui Moskvast tuldi Eestisse siis tuldigi kui Nõukogude liidu läände.
 
Piirirežiim:
 
Suur põgenemine: “Suur rahvasterändamine” sõjajärgsel ajal- 70 000
Arreteeritud ja küüditatud- 66 000
Sisemiste ümberasunud- 31 000- Need inimesed, kes sõja ajal olid sakslaste poolt Eestisse toodud, saadeti oma kodukohtadesse tagasi üle terve Nõukogude Liidu.
Okupatsiooniarmee- Kuni 120 000
Reevakueeritud- 13 000
Demobiliseeritud- 35 000
Sõjavangid- Kuni 180 000
Tööjõu sissevool- 200 000
Repatriandid - Sõja ajal oli NSVL-i territooriumilt võõrsile sattunud 6,8 milj inimest. (Sõjavange 2 milj, tsiviilisikuid 4,8 milj). Inimesi toodi tagasi Nõukogude Liitu vabatahtlikult või vastu tahtmist.
 
 
 
Rahvusvahelised pagulasorganisatsioonid ja eestlased: Koos varem eksisteerinud eesti organisatsioonidega, eelkõige USA-s, tekkis nüüd kiiresti õige laiahaardeline välis-eesti organisatsioonide võrk. Jätkasid paguluses tegevust mitmed Eestis tegutsenud ühingud, eelkõige üliõpilasseltsid ja korporatsioonid. Üheks eesti pagulaste poliitilise elu põhiliseks suunaks kujunes välisvõitlus. Hakati kaasama ja mõjutama lääneriike Baltimaade olukorrast. New York ’is loodi Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, millest kujunes eestlaste keskorganisatsioonide ülemaailmne liit. Eesti Rahvusfond (1946 Stockholm). Tehti koostööd Läti, Leedu, Ukraina, Valgevene, Poola, Tšehhi ja Ungari pagulastega. Moodustati Saksamaal 1947 Balti Naiste Nõukogu ja hiljem Põhja-Ameerikas Balti Vabadusliit.
 
Eestlaste peamised asukohamaad: Rootsi, Saksamaa, USA ja Inglismaa. Kuid eestlasi paigutati Austriasse, Lõuna-Aafrikasse, Kanada , Argentiina , Venezuela.
 
Repatrieerimine: küsimus suurriikide vahelistes suhetes, käik ja tulemused:
Krimmi konverents - 11.02.1945- NSVL-i, USA ja Inglismaa kokkulepe repatrieerimise teostamiseks.
NSVL-i ja lääneriikide vaheliste “mõjupiirkondade” kindlaksmääramine.
Halle kokkulepped- 22.05.1945
 
Ajalehtedes selgus välja, et inimesed on selle vastu, et neid saadetakse tagasi põrgulikku Nõukogude Liitu tagasi. Alguses öeldi, et kõik inimesed viiakse Nõukogude Liitu, kuid tänu protestile inimesi ei sunnitud minna tagasi Nõukogude Liitu. Osades piirkondades inimestel valik puudus, pidid tagasi tulema .
 
1953. aastaks repatrieeriti Eesti NSV-sse 20671 inimest:
 
Mehi-14523
Naisi- 6148
Tsiviilisikuid- 11170
Sõjavange-9451 (Võib välja arvestada)
 
Pagulaskonna tegevuse põhisuunad: Suurem osa täisealistest põgenikest pidi hakkama leiba teenima füüsilise tööga. Nii oli USA-s esialgu valdaval kohal vabriku - ja käsitöö, naiste puhul ka majateenija amet; Kanadas põllu- ja metsatöö; Rootsis meeste puhul metsa- või põllutöö; Belgias mindi tööle kaevandustesse ja Austraalias kanafarmidesse.
 
Eksiilvalitsus: Ehk pagulasvalitsus, mis on sunnitud lahkuma oma riigist ja tegutseb sellest väljaspool. Rootsi ja USAs oli eestlaste väike kogukond , kus oli palju haritlasi ning sai tegeleda vähemat sorti poliitikaga.
 
Välis- ja Kodu-Eesti suhted: Alates 1970. aastatest tekkisid pagulastel sidemed vabadusvõitlejate ehk teisitimõtlejatega kodumaal, ning 1980-ndate lõpus aitasid pagulasorganisatsioonid Eesti poliitikutel luua sidemeid lääneriikide valitsuste ja ühiskondlike organisatsiooniga. “Ameerika Hääle” igapäevased eestikeelsed saated . 1959. aastast avanes võimalus välis-eestlastel külastada Tallinnat turistina, kuid pidi taotlema NSVL viisat, kuid inimesed, kes külastasid ENSV’d olid avalikult häbistatud ning mitmed isikud visati korporatsioonidest välja oma riigi reetmise eest. Väliseestlaste, kultuuritegelaste ja teadlaste kontakt kodumaaga oli suur.
 
Eesti NSV välisministeerium:
 
Eesti NSV ja Soome suhted: Alates 1950ndate II poolest (1957) hakavad Soomega otsekontaktid spordis. Tartusse jõuavad esimesed soomlased 1950ndate II poolel. Alates 1960ndate keskpaigas on väga oluliseks teguriks Eesti NSV ja Soome vahel laevaliin. Soome televisioon (Põhja-Eestis ainult). Eesti NSV kui “läänelik oaas”. Lisaks Tallinnast oli võimalik vaadata Soome televisiooni.
 
KGB ja pagulased :
 
VEKSA tegevus: Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing (lühend VEKSA Ühing) oli Eesti NSV-s moodustatud väliseestlasteideoloogilise mõjutamise organisatsioon, mida kasutas variorganisatsioonina oma luuretöös Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komiteeinformatsiooni kogumisel välismaal.
 
Balti küsimus rahvusvahelisel areenil: Suurriigid , kus elasid Eesti pagulased, toetasid Baltimaid. 1980ndatel loodi sidemeid ENSV poliitikutega, kes üritasid vabaneda Nõukogude režiimist. Loodi näiteks raadiojaam nimega “Ameerika hääl”, kus igapäev olid eesti keelsed saated, levitati informatsiooni.
 
VAIMUELU JA OLME: (EA VI, 338– 355; Raudsepp 2008) [L+I+S]
 
Nõukoguliku kultuuripoliitika olemus:
“Sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku” kultuuri juurutamine . - Liidu Vabariigi staatus oli väga tähtis. Koha peal Liidu Vabariigis tehtav kultuur pidi olema Moskva jaoks sobiliku ideoloogilise raamistiku järgi, kuid puudus totaalne Moskva kontroll.
 
Peamine loomemeetod - sotsialistlik realism .- Ühiskonna reaalne käsitlemine. Nõukogude võimu tegevuse propageerimine. Inimesed, kes suutsid sotsialismi standardeid jälgida, teenisid väga palju raha ( astronoomiline sissetulek). Kirjanikud nagu Solohov, võisid saada gonorari 3 aasta eest 2 miljon rubla. Kõige parim sissetulek oli kirjutada näidendeid, kui näidend oli 100% ideoloogiliselt korrektne ja tõlgitud kõigi Liidu Vabariigi keeltesse sai väga palju raha selle eest.
 
Infosulg Lääne vaimsetest arengutest ja suundumustest.- Maailma kultuurist osa saamine oli tagasihoidlik . Kuid kontaktid olid olemas. Isegi Stalini aja lõpus teatud kontaktid olid olemas. “Stiljagi” ehk moevennad. kes riietusid end teistmoodi ning kuulasid keelatud muusikat välismaalt. Juhan Smuul kutsus neid lõngusteks. Eraldi moodustati karistusgruppe, kes käisid ringi ja otsisid neid üles, lõikasid neilt juuksed maha ja rebisid riided tükkideks.
 
Sundorienteeritus vene kultuurile.- Üldises kultuuris domineerisid vene autorid kirjanduses, kunstis ja muusikas. Lahti ütlemine kodanlikust kultuurist. Hakati hävitama mälestussambaid, puhastati raamatukogusi kodanlikust kirjandusest. Poliitiliste vaenlaste tekste ja raamatuid tuli samuti eemaldada.
 
“Kodanliku ühiskonna pärand” valikuline hävitamine.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Kiriku koht ühiskonnas:
1943. a- J. Stalin leevendas võimu suhtumist kirikute vastu, et tõsta punaarmee sõdurite võitluse tahet.
1945-1954- Riigi ja kiriku suhete kujunemine.- Riigi võim paneb paika, need meetodid kuidas alles liidetud piirkondades tuleb usuelu juhtida, millistes põhimõtetest tuleb lähtuda ja milliseid institutsioone tuleb kasutada. Liidu poolt pandi paika kirikute kohustused riigi ees. Hakati väga selgelt kontrollima riigivõimu poolt neid inimesi, kes kirikuga seotud olid (Mitte ainult koguduse liikmeid, suunas kontrolli jõu kiriku juhtide poole).
1955-1958- Õitseaeg.- Kõige rahulikum periood. Mis oli seotud Stalini järgse Nõukogude Liidu ühiskonna liberaliseerumine. Võimule saanud N. Hruštšov suhtus kirikutesse esialgu positiivselt, vähendati riigi makse, anti võimaluse uusi pühakodasi rajada.
1959-1964- Surve ja võitleva aiteismi aeg.- Algas Nõukogude liidu kosmose programm, kus mõisteti, et Jumalat pole olemas ning hakati tasapisi tõukama kirikut eemale. Uue inimese kasvatamisel tuli see inimene puhtaks rookida usust.
1965-1987- Vaikne aeg.- L. Brežnev suhtus kirikusse neutraalselt. Ehtne ja väiksem propaganda annab tulemusi, noorte seas side kirikuga väheneb. Olulisemaks meetmeks on noorte suvepäeva traditsiooni sisseseadmine
1988-1991- Ärkamine.- Eesti Luteri kiriku jaoks oli parim aeg, inimesed käisid massiliselt kirikutes, kuid see olu ajutine.
 
Luteri kiriku andmed:
1937- Ristiti kirikus 11 437 last.
1947- Ristiti kirikus 8863 last.
1957- Ristiti kirikus 7341 last.
1967- Ristiti kirikus alla 985 last.
1991- Ristiti kirikus 13882 last.
 
Haridusolud: Aastail 1944-1958 kehtis Eestis ja mujal NSVL 7-klassiline koolikohustus . 1955. aastast seati sisse üle-eestiline koolivorm eesti koolidele. 1970. aastail jõustus kohustuslik keskharidus (11 aastat), mis tähendas, et 8-klassilise kooli järel võis õpilane valida kas 3-klassilise üldharidusliku keskkooli või kutsekooli. Koolidele seati sisse konkreetse õppeedukuse protsendi, mida tuli igal aastal ületada. See tekitas mentaliteedi, et heade hinnete panemine on õpetajate asi. Loodi kabineti süsteem, et õpilased pidid iga aine jaoks eraldi minema klassiruumi. Õpetajad ei pidanud enam oma asju kaasaskandma, kuid õpilased kaotasid oma koduklassi ja oma pingi . 1964. aastal muudeti NSVL keskkoolid 10-klassilisteks, Balti riikides jäädi 11-klassilise üldhariduskooli juurde. 1960.-1970. aastatel suleti paljud väiksed maakoolid , sest valitsus arvas, et suurem kool on parem.
 
 
Nõukogulik teaduskorraldus: Teadus valdkonda jätkasid arendama Tartu Riiklik Ülikool ja Tallinna Polütehniline Instituut. Suleti mitmed muusika ja kunstikoolid. Suleti Tartu kirjastused . 1951. aastal Tartusse rajati Eesti Põllumajanduse Akadeemia. Seal sai õppida põllumajandust, metsandust , veterinaariateadust. Tallinnas 1952. aastal asutati Tallinna Pedagoogiline Instituut. Tartus suleti teaduste akadeemia, sest akadeemia ei vastanud uutele nõuetele. Uus teaduste akadeemia rajati Tallinnasse. Mitmed Eesti nimekamatest teadlastest oli repressioonide eest Läände pagenud. Seetõttu Eestisse toodi Venemaal kasvanud ning hariduse saanud teadlasi. Lubati ka iseseisvumisaegsetel teadlastel tegutseda, kuid igal aastal pidi andma truudusvande parteilise teaduse kontseptsioonile ja marksistlikule metoodikale. Tähelepanuväärsed olid eesti astronoomide ( Aksel Kipper, Charles Villmann, Uno Veismann) saavutused. Tõraverre ehitati moodne observatoorium. Humanitaarteadlastel olid kõige raskemad ajad.
 
Kirjandus: Allesjäänud kirjanikud valisid sõjajärel vaikimise või neid sunniti vaikima, põhjuseks olid ideoloogilised nõuded. Nii vaikis kaua Betti Alver . Mitmed kirjanikud nagu August Jakobson, Oskar Luts , Hugo Raudsepp, püüdsid kirjutada nii, nagu oli “vaja” ehk vastavalt uutele nõudmistele, aga tulemused olid nigelad ega rahuldanud ei neid endid , lugejat ega ideoloogilist järelevalvet. Ainus kirjanduslikuks meetodiks oli sotsialistlik realism , ehk pidi kirjutama klassivõitlusest, linnaproletariaadi juhtivast osast, vene rahva progressiivne roll jne. Juhan Smuuli “ Poeem Stalinile”. 1950. aastate alguses mitmed Eesti kirjanikest sattusid stalinistliku tagakiusamise ohvriteks alles peale Stalini surma nii öelda “Nõjajaht” sai läbi. Sulaaja saabudes kujunes tähtsaimaks kirjandusžanriks romaan. Rudolf Sirge “Maa ja rahva”, 1956. aastal, see romaan kajastas Eesti maaelu. A. H. Tammsaare , Vilde , Luts teoste väljaandmine 1950-1960. 1970. aastate kõige enam tsiteeritud ja viisistatud luuletajaks võib pidada Hando Runnelit .
 
Kunst : Kunst oli kuulutatud ideoloogilise võitluse eesliiniks. Kunst pidi olema proletaarne või kodanlik. Sõjajärgsel perioodil Maalis kunstnikud jagunesid kahte leeri. Osa neist püsis “ Pallase ” maalise ja rõõmsameelse laadi juures, teised püüdsid vastu tulla partei ja valitsuse ootustele. Graafika jäi sõja järel illustratiivseks, domineeris joonistus . Temaatikasse ilmusid Nõukogude armee kangelaslikkus ja sõjajärgne ülesehitustöö. Skulptuuris jätkasid oma tööd iseseisvusaegsed meistrid. Riigi tellimusel valmis hulgaliselt standardseid Stalini ja Lenini monumente, mille tõttu mitmed skulptorid katkestasid oma töö. 1960. aastatel hakkasid kerkima monumendid A. H. Tammsaarele, Kristjan Jaak Petersonile ja Jaak Soansile. 1970. aastail hakkas maalikunstis valitsenud karm stiil taanduma.
 
 
 
 
 
Arhitektuur: Arthitektuuris möödusid 1940. aastad ja 1950. aastate esimene pool esindisarhitektuuri tähe all. Ehitati maju, mida kaunistavad tornikesed ja kommunistlikku sümboolikat kasutav dekoor . 1950. aastate keskel võeti Moskvas vastu otsus arhitektuuriliste liialduste lõpetamise kohta. Kaotati traditsioonilised tänavad. Uue ehituskunsti esimesteks esindajateks olid viiekorruselised hruštšovkad- ilmetud ja enamasti ilma igasuguse välisviimistluseta paneelkarbid, milles asuvaid kortereid iseloomustasid kitsas esik ja uskumatult tilluke köök. 1960. aastail hakati rajama Mustamäele paneelehitisi. Rajati kino “Kosmos” Tallinnas.
 
Muusika : Sõjajärgset muusikaelu toetus esialgu vanadele jõududele nagu Gustav Ernesaks (“Tormide rand ”). Eesti kerget muusikat jätkasid sõja järel Raimond Valgre . Džäss sattus stalinismi kõrgajal põlu alla, saksofon kuulutati lausa nõukogudevaenulikuks pilliks. Džäss sai õiguse tegutseda 1950. aastate keskel (Uno Naissoo ). 1960. aastate teisel poolel hakkas noorte muusikalist maitset mõjutama inglise ansambel “The Beatles ”. Eestis tekkis hulgaliselt kitarristide ansambleid “Optimistid”. Lavale astusid noored lauljad Tõnis Mägi, Ivo Linna.
 
Teater ja kino: Mitmed teatrid suleti ( Paides , Võrus, Valgas , Kuressaares). Tallinnas asutati Vene draamateater ; “Estonia” draamatrupp ühendati Tallinna Riikliku Draamateatriga, millega “Estonia” muutus muusikateatriks. Teatrile esitati rangeid ideoloogilisi nõudmisi, mis tõi Eesti teatrilavale rohkesti Nõukogude rindevõitlejate ja revolutsiooniliste madruste mehiseid tüüpe. “Elu tsitadellis”. 1970. aastail ilmus noori lavastajaid nagu Mati Unt. Kuulsamaid näitlejad Georg Ots, Ita Ever. Sõja järel seati eesti kinokunst Leningradi kinostuudio abiga stalinistlikele rööbastele. “Nõukogude Eesti”. “Tallinnfilm”, kinostuudio. Oskar Lutsu järgi “Kevade”. Kromanovi “Viimne reliikvia ”. “Laulev rahvas”. Eesti televisioon alustas tööd 1955. aastal, 1957. aastal alustas tööd igapäevane saade “Aktuaalne Kaamera ”.
 
Meedia: Eesti Raadio jätkas oma tegevust, ringhäälingut NSVL käsitles tähtsa ideoloogilise relvana. 1967. aastal loodi “Vikerraadio”, hiljem veel “Stereoraadio”. Saadete üldmaht 1985. aastal oli 35 tundi ööpäevas. Paljud kuulasid “Keskööprogramm”. 1963. aastal asutati ETV Tartu stuudio, 1965 aastal “Eesti Telefilm”, mis lõi “Mehed ei nuta” ja “Siin me oleme”. Oli olemas ideoloogiline järelevalve ning tsensuur vaevas ka trükiajakirjandust. Võim ei käsitlenud ajalehti-ajakirju mitte niivõrd informatsiooni- kui mõjutusvahenditena. Ajalehed olid õhukesed enamasti neljaküljelised. Suurimad tiraažid olid “Rahva Hääl” ja “Noorte Hääl” ja Tallinna “Õhtuleht”.
 
Side Läänemaailmaga: Side Läänemaailmaga oli olemas, mitmed eesti keelsed raadiosaated nagu näiteks “Ameerika hääl”, mis oli suunatud eestlastele. Tallinnas sai vaadata Soome televisiooni. Mitmed kultuuri tegelased ja sportlased said külastada välismaad ning suhelda teiste teadlastega, sportlastega jne ning tuua informatsiooni kodumaale . Paljud pagulas eestlased suutsid võtta ühendust 1980ndate vabadusvõitlejatega ning aidati neil luua suhtlussidemeid Lääne poliitikutega.
 
 
Vaimuelu kontrollimehhanismid:
 
Kommunistliku parteil oli eesmärk igasuguse religiooni täielik väljajuurimine. Koguduse poolt kogutud rahaga ehitatud hooned riigistati (kirikuhooned) ja sunniti kogudusi nende eest kõrget üüri maksma. Uued omanikud ei hooldanud ega ei remontinud kirikuid. Suur osa Eesti vaimulikkonna paremikust oli kas tapetud, küüditatud või Läände pagenud. Mitmed Usuteaduse üliõpilased asusid tööle kirikutesse. 1950. aastate lõpul ja 1960-ndatle olukord muutus. Luteri kiriku visast säilimisest ärritunud Moskva andis mitu kõrgetasemelist parteilist otsust, millega kohustati liiduvabariikide parteiorganisatsioone tõhustama ateistlikku propagandat ja religiooni väljajuurimist. Ristimiste, leeritamiste ja laulatuste arv kahanes järsult, kogudused kuivasid kokku. Väljatõrjuti ilmalikud surnuaiapühad. Ülikoolidest visati üliõpilasi välja, selle eest et nad tunnistasid end usklikeks. Suureks probleemiks olid jõulupühad, see oli kristlik traditsioon ning kuused kaunistati kristlike sümboolikaga, käidi kirikus ja surnuaias küünlaid oma esivanematele põlema panemas. Jõulud asendati ametlikult nääridega, mis erinevalt ristiusulistest jõuludest pidid olema ühed vanad eesti pühad.
 
Tsensuur:  Tsensuur (Riiklik ja enesetsensuur)- Tsensor pidi üle vaatama kõik kirjutised , peale selle teosed said loa avaldamiseks. Tsensuuri ülesanne oli eelnevalt välja filtreerida kõik, mis mingil moel oli sobimatu Nõukogu ühiskonnale. Oli olemas ka järeltsensuur, kui olid raamatud juba ilmunud siis tsensor vaatas ka need üle, kui sealt leiti siis tuli meetmeid rakendada. Mitte kellegil polnud õigus eksida. Tsensuur (Riiklik ja enesetsensuur)- Tsensor pidi üle vaatama kõik kirjutised, peale selle teosed said loa avaldamiseks. Tsensuuri ülesanne oli eelnevalt välja filtreerida kõik, mis mingil moel oli sobimatu Nõukogu ühiskonnale. Oli olemas ka järeltsensuur, kui olid raamatud juba ilmunud siis tsensor vaatas ka need üle, kui sealt leiti siis tuli meetmeid rakendada. Mitte kellegil polnud õigus eksida.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Elu-olu ja mentaliteedi muutused: Üleüldine kitsikus (tarbekaupade - toiduained, tarbeesemed , tööriistad, riided- puudus). Sõjaeelsed iluideaalide osaline püsimine.- Tavaelus tuli mõelda, et kui sul jääb alles plastpudel siis seda ei tohi ära visata , vaid sellest saab seda ja seda teha. Viisaastakuplaaniga oli plaani pandud, et ühiskond on industrialiseeritud ning tavakaupadest jäi puudu. Oli vaja omada tuttavaid võtme kaubandustes, tutvuste kaudu oli võimalik saada erikaupa. Kui kuhugile mingit kaupa tuli siis inimesed seisid tundide kaupa järjekordades.
Moe “Militaarne” taust (Kalifeed, säärsaapad)- Meeste riietus on militaarne (Sõjaväe riietus ületoodeti, moe eeskujuks olid riigijuht ehk J. Stalin). Tallinnast saab üks kõige olulisem moekeskus Nõukogude Liidus, ajakiri “Mood.”
Elamispinna puudus (Ühiskorterid)- Olid ettenähtud normid, kui palju pinda võis olla ühe inimese kohta. Nomenklatuuri tegelased said seda juurde. Viie toalises korteris elas 5 peret, kes jagasid ühte kööki, WC’d ja vannituba . Hakati ehitama “Хрущевка”, kindlalt planeeritud eraldi elamispind ühele isikule või perele. Sees oli väga vähe ruumi, seal igasugust mööblit ei saanud kasutada, pidi mõõtma enne ostmist, et kas mahub läbi või mitte.
Vaevalised transpordi- ja liikumisolud (Hobutransport, linnas voorimehed, veoautod , rongiliiklus)
Elanikkonna ideoloogiline töötlemine (eelkõige töökohtade kaudu).
 
III. Eesti Vabariigi taasiseseisvumine
 
ISESEISVUSE ETTEVALMISTAMINE: (EA VI, 374–388) [L+I]
 
M. Gorbatšov ja perestroika Nõukogude Liidus: Esialgne uuendkuskava nägi ette riigi majandusliku arengu kiirendamist. See pidi toimuma sotsialistliku ühiskonna täiustamise ja ümberkorraldamise ehk perestroika abil. Algas riigi juhtkonna uuenemine. 1987. aasta alguseks oli välja vahetatud 80% poliitbüroost ja 60% oblasti- ja kraikomiteede sekretäridest, ning kuni 40% keskkomitee liikmetest. 1986. a tõusis päevakorrale uusmärksõna- avalikustamine ehk glasnost . Salastatuse vähendamist ja sõnavabaduse avardumist. Tsensuurireeglid pehmenesid. NSVL kodanikele hakati rääkima riigis toimunud õnnetustest ja katastroofidest ning kuritegevuse tõelisest ulatusest. Poliitilise elu liberaliseerimine ja kontaktide tihenemine muu maailmaga . Uuenev juhtkond seadis eesmärgiks suhete parandamise USA ja Euroopa juhtriikidega. Terav vastasseis lääneriikidega kadus. Gorbatšov lõpetas sõja Afganistanis . NSVL vähendas senist kontrolli Ida-Euroopas ning hakkas ka nendest riikidest vägesid välja viima. 1989-1990 kommunistlike režiimide kokkuvarisemiseni idabloki maades. Nõukogude liidus otsustati kehtestada presidentaalne valitsemissüsteem. Ühiskonnas tekkisid mitmed erinevad liikumised, millest kasvasid hiljem välja parteid. Perestroika esialgselt ei mõjutanud Balti liiduvabariike oluliselt, seal jäi kehtima ekstensiivne majandus, mis kahjustas keskkonda, range tsensuur.
 
Idaloki kokkuvarisemine: Enamikus Moskva kontrolli all olevates maades varises kommunistlik režiim kokku rahulikul teel. Sotsialismileeri riigid olid poliitilisteks muudatusteks erinevalt valmis, see sõltus algul eelkõige nende juhtide uuendusmeelsusest. Enamik idabloki juhte olid vanameelsed ega kiirustanud reformidega.
Moskva perestroikapoliitikaga läksid esimestena kaasa Poola ja Ungari. Poolas viisid läbirääkimised opositsioonilise ametiühingukoondisega Solidaarsus 1989. aasta suvel selleni , et peaministriks sai mittekommunist. 1990. aastal astus presidendiametist tagasi kindral Jaruzelski ning uueks presidendiks valiti suure häälteenamusega Solidaarsuse juht Lech Walesa.
1989. aasta sügisel kõrvaldati rahvaliikumise survel võimult ka Tšehhoslovakkia ja Bulgaaria vanameelsed liidrid . Tšehhoslovakkias on hakatud seda protsessi nimetama sametrevolutsiooniks, sest kommunistlik partei taandus vägivalda kasutamata. Inimõiguste eest võitleja Vaclav Havel sai presidendiks, kelle eestvedamisel hakati üles ehitama demokraatiat.
Teistmoodi arenesid aga sündmused Rumeenias, kus valitses isepäine diktaator Nicolae Ceausescu . Ta oli pikkade aastatega kujundanud Rumeeniast sotsialismileeri kõige karmima režiimiga riigi. 1989. aastal nõudis Ceausescu Moskvalt ja teistelt liitlasriikidelt sõjajõu kasutamist, et lämmatada vabaduspüüdlused Poolas ja ka teistes riikides. Kuid 1989. aasta detsembris vallandunud rahvaülestõusu ei suutnud Ceausescu enam maha suruda. Vihatud diktaator arreteeriti, mõisteti kiirustades süüdi ja hukati koos võimuka naise Elenaga veel sama aasta lõpus. See oli kõige verisem kommunistliku režiimi taandumine Ida-Euroopas.
 
Muutuste algus Eesti NSV-s: uus ärkamisaeg: 1986. aastal avalikustati Moskva plaani rajada uusi fosforiidikaevandusi Eestisse, mis kahjustaksid keskkonda veelgi rohkem. See tekitas ühiskonnas protesti , mis 1987. aasta kevadel vallandus ulatuslikuks, poliitilist värvingut omavaks fosforiidisõjaks, milles rahvas esmakordselt tunnetas ühtekuuluvuse jõudu: asjaosalised olid sunnitud kõik eeltööd uute kaevanduste rajamiseks peatama. 1987. aasta augustis loodi Eesti NSV-s esimene poliitiline ühendus: Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG), eesmärgiga tuua inimeste teadvusse 1939. aasta Hitleri-Stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed Baltimaadele. Selle tulemusel korraldati Tallinnas hirvepargis raharohke poliitiline meeleavaldus . Tähtsat osa etendas muinsuskaitseliikumine.
 
 
 
 
 
 
 
Laulev revolutsioon: Tallinna vanalinna päevad kasvasid üle omapärasteks öölaulupidudeks, kus ligi 100 000 inimest sinimustvalgete lippude lehvides ööd läbi laulsid ja tantsisid (ALGUS). Lauluväljakutel korraldati poliitilisi diskussioone ja meeleavaldamisi. 17. juuni Tallinna lauluväljakule kokku kutsutud meeleavaldus muutus sruvealadusest võidurõõmu tähistavaks ürituseks sinimustvalgete lippude all, kus osales 150 000 inimest. Rahvas esitas ENSV juhtkonnale selged poliitilised nõudmised: seista Moskvas Eesti huvide kaitsel . ENSV Ülemnõukogu Presiidium tunnistas sinimustvalget ametlikult Eesti rahvusvärvideks, lipp samuti. 1988 “Eestimaa laul”, sellest kujunes enneolematu ulatusega rahvuslik meeleavaldus, millest võttis osa kuni 300 000 inimest EHK Laulva revolutsiooni kõrgpunkt. Loodi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP). Rahvarinde positsioon ühiskonnas tugevnes . Vahetati välja Karl Vaino aegne juhtkond.
 
Ühiskonna politiseerumine: Ühiskond tegeles aktiivselt poliitikas, see viis sinnamaani, et NSVL sõlmis liidulepingu ENSV’ga, mis andis ENSV’le vabamad käed valitsemiseks. 1989. a jaanuaris võeti vastu keeleseadus, millega eesti keel sai riigikeele staatuse, ning järgmisel kuul kuulutati 24. veebruar iseseisvupäevaks. Nõukogude meelsed nõudsid Kirde-Eesti muutmist autonoomseks oblastiks, moodustati streigikomiteesid, laiendati Moskva-meelset propagandat muulaste hulgas ning valmistuti kaitmsa nõukogude võimu. 1989. aastal algas nõukoguliku haldusjaotuse kaasajastamine. Augustis võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu otsuse haldusreformi läbiviimise kohta. Otsustati minna üle kahetasandilisele haldussüsteemile. Toimusid vabad valimised. IME ehk isemajandava eesti idee läbisurumine üleliidulisel tasandil. Eestis valmis ulatuslik majandusreformide kava.
 
Suhted keskvõimuga: 1988. aastal kerkis küsimus, mil viisil peaksid olema korraldatud ENSV suhted Moskva keskvõimuga. Eestis nähti endiselt ühte suurriigi osa vennaliku liiduvabariigi õigustes. Ühiskonna demokratiseerumise süvenedes pälvis üha enam tähelepanu konföderatsioonisuhete idee, mis pidanuks andma Eestile NSV Liidu koosseisus senisest märksa suurema iseotsustamisõiguse. Kuid selle ideega polnud kõik nõus ERSP ja EMS propageerisid iseseisva Eesti ideed. 1988. aastal võeti vastu Eesti NSV Ülemnõukogu erakorralisel istungijärgul vastu Eesti NSV konstitutsiooni parandused ja suveräänsusdeklaratsioon. Neis kinnitati Eesti NSV seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ja määruste ees, ning deklareeriti, et NSV Liidu keskvõimu ja liiduvabariigi suhete aluseks pidi saama liiduleping.
 
 
 
 
 
 
 
Üleminekuperiood: Eestis kasvas omariikluse taastamist pooldavate ringkondade mõjukus ühiskonnas. Alanud kodanike komiteede liikumine muutus kiiresti massiliseks. Tehti “Eesti Kodanike Peakomitee”. Toimusid Eesti Kongressi valimised, millest võttis osa üle 520 000 registreeritud kodaniku. Eesti Kongressi tegevorganiks valiti 78-liikmeline Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam. 1990. aasta veebruaris viis Ülemnõukogu põhiseadusesse paranduse, millega kaotati eelmise perioodi suurima poliitilise organisatsiooni, kommunistliku partei juhtiv osa ühiskonnas. Samal aastal algas massiline EKP-st lahkumine, toimus 20. kongress, mis fikseeris ametlikult partei lõhenemise rahvuskommunistidest koosnevaks iseseisvaks EKP-ks ja Moskva meelseks NLKP Eestimaa organisatsiooniks. 110 000 liikmest oli järele jäänud 25 000 kommunisti, eestlasi oli jäänud 4000 parteisse. Valimised uude Eesti NSV ÜLemnõukogusse toimusid 18.03.1990 ja neil osalesid kõik olulisemad poliitilised jõud. Ülemnõukogu esimeheks valiti Arnold Rüütel. IME konseptsiooni edasine areng, taheti lammutada käsumajandussüsteemi. 1990. aasta märtsiks töötati välja Eesti NSV Välisministeeriumi põhimäärus, Lennart Meri. 30. märtsil 1990 võeti vastu otsus Eesti riiklikust staatusest , millega kuulutati välja ÜLEMINEKUPERIOOD, mis pidi lõppema oma riikluse taastamisega. Sama aasta mais taastati Eesti Vabariigi nimetus, lõpetati Eesti NSV sümbolite (hümn, lipp, vapp ) kasutamine ning sätestati, et kehtivad üksnes Eesti enda seadused.
OMARIIKLUSE TAASTAMINE 1991. AASTA: (EA VI, 388–393; Pihhoja 2007) [L+I]
 
Sisepoliitilise kriisi kujunemine Nõukogude Liidus: 1990-1991. aasta vahetusel muutus olukord Baltikumis pinevaks. Kõigis Balti liiduvabariigis tegutsesid impeeriumimeelsed streigikomiteed. Koostati ühtses vormirõivas tööliste salku, mis kujutasid endast võitlusüksusi. Aktiivselt asusid tegutsema sõjavägi ja julgeolek, 1991. aasta jaanuari esimestel päevadel võeti enda kontrolli alla Leedumaa Kommunistliku Partei hoone Vilniuses. Tallinnasse saadeti dessantväelaste polk (2000 meest) eesmärgiga alustada operatsiooni sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjate püüdmiseks. Eestis suudeti seda vältida. Otsustatud oli lämmatada vabadusliikumine, alustati Leedust ja sooviti lõpetada Eestiga.
 
1991. aasta jaanuarisündmused Baltikumis: Moskva tagurlike ringkondade kava nägi ette alustada Baltikumi rahustamist Leedust ja lõpetada Eestiga. Sõjaväe- ja julgeolekujuhid olid veendunud, et olukorra “normaliseerimiseks” tuleb sõjaväel hõivata mitmed strateegiliselt tähtsad objektid liiduvabariikide keskustes. Seda tehtigi. 13. jaanuari, pühapäeva varahommikul vallutasid dessantväelased ja KGB erigrupp Alfa Vilniuse teletorni ning raadio- ja televisioonihoone. Moskva-meelne päästekomitee teatas komandanditunni kehtestamisest ning nõudis nõukogude võimu taastamist, uue valitsuse moodustamist ja isegi sõjaseisukorra kehtestamist. Leedulased eirasid neid nõudeid.18. jaanuaril üritasid interrindlased korraldada streiki Eestis ja nõudsid presidendivõimu sisseseadmist. Toompea kaitseks hakati kokku vedama kivimürakaid. Eestis siiski sündmused verevalamiseni ei arenenud. Uus verevalamine leidis aset 20. jaanuaril Riias, kus Nõukogude Liidu konstitutsiooni “kaitstes” tapeti viis inimest. Jaanuarikriisis etendas olulist rolli Vene NFSV toetus Balti riikidele. 13. jaanuari õhtul saabus lennukiga Moskvast Tallinna Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin. Tallinnas kirjutati alla Balti riikide ja Vene NFSV ühisavaldusele, millega tunnustati teineteise riiklikku suveräänsust ja seaduslikult valitud riigivõimuorganeid ning tauniti igasuguse jõu kasutamist siseprobleemide lahendamisel. Jeltsin pöördus eraldi ka Baltikumis viibivate Vene sõjaväelaste – sõdurite ja ohvitseride – pole ning teata, et relvade kasutamine oma demokraatlikke vabadusi kaitsva tsiviilelanikkonna vastu on ebaseaduslik. Jaanuarikriisi lõppemises etendas tähtsat osa Vene NFSV toetus Balti riikidele, 12. jaanuaril 1991 kirjutati Moskvas alla Eesti ja Vene NFSV riikidevaheliste suhete aluste lepingule, millega mõlemad pooled tunnustasid teineteise võõrandamatut õigust riiklikule iseseisvusele.
 
 
 
 
 
Iseseisvusreferendum: 1991. aasta veebruaris-märtsis viidi Balti riikides läbi iseseisvusreferendumid. Leedus pooldas iseseisvust 90,5%, Lätis 73,7%. Eestis oli referendumi küsimus: Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist? Jaatavalt vastas 77,8% (737 964 inimest) ja eitavalt 21,4% (203 199). ⅓ muulastest toetas Eesti iseseisvumist. Kõige vähem Eesti iseseisvuse pooldajaid oli Kirde-Eesti suurtes tööstuskeskustes: Kohtla-Järvel 46,1% ja Narvas 25,5%. Iseseisvusreferendum näitas maailmale, et Balti riikide elanikkonna enamus soovib olla iseseisev.
 
Augustiputš Moskvas ja selle kajastumine Eestis: Boriss Jeltsiniga, astusid aga otsustavalt riigipöördekatse vastu välja. Anti välja seadused, millega RESK-i tegevus tunnistati seadusevastaseks ja riigipöörajad kuulutati kurjategijateks. Jeltsin teatas, et kogu Venemaa territooriumil kehtib Vene NFSV presidendi ja Ülemnõukogu poolt ametisse seatud valitsuse võim. Mõne päevaga oli poliitiline segadus likvideeritud. Balti riigid tegutsesid augustiputši ajal. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja valitsus kuulutasid RESK-i korraldused ebaseaduslikeks. (RESK RIIKLIKU ERAKORRALISE SEISUKORRA KOMITEE). Riigipöörde esimese päeva hommikul, 19. augustil, teatas Balti Sõjaväeringkonna ülem RESK-i nimel, et nüüdsest teostab tema võimu kolmes Balti liiduvabariigis. Ta nõudis kõigi Nõukogude Liidu põhiseadusega vastuolus olevate seaduste tühistamist, täitevvõimu tegutsemise kooskõlastamist isiklikult temaga ning rahvakogunemiste ja miitingute keelustamist. Eestis paiknevad sõjaväeosad viidi lahinguvalmidusse. Mitmete kohalike garnisonide (Võru, Viljandi, Pärnu) ülemad nõudsid võimu üleandmist. Täiendava sõjajõuna saadeti Eestisse Pihkva õhudessantdiviisi üksused. Tallinna sadamasse saabusid ka mõned sõjalaevad. Moskva pööret toetasid Moskva-meelne EKP, Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu, üleliidulised tehased. Eesti juhid riigipöörajate käskudele ja korraldustele ei allunud. Elanikkonda kutsuti üles riigipöörajatele vastu töötama. Samas pöörduti maailma parlamentide ja valitsuste poole. 19. augusti õhtul jõudis Eestisse Stockholmist tagasi valitsusjuht Edgar Savisaar. Välisminister Lennart Meri jäi välismaale, Helsingisse, et vajaduse korral jätkata valitsuse tegevust eksiilis. Moskva riigipöörajate toetajad Eestis võimu haarata ei suutnud. Oma osa oli selles kindlasti ka rahva vastuseisul. Tallinnas asusid tuhanded inimesed tähtsate asutuste (teletorn, Toopea jm.) kaitsele.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Iseseisvuse väljakuulutamine ja selle rahvusvaheline tunnustamine:
 
Võimuvaakum Moskvas võimaldas iseseisvuse välja kuulutada. Mitme poliitilise jõu kokkuleppe alusel võttis ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest”. Eesti riiklik iseseisvus oli taastatud. Selleks ajaks oli riigipöördekatse Moskvas läbi kukkunud ning võimuvahekorrad olid otsustavalt muutunud. Balti riikide taasiseseisvumine leidis lühikese ajaga rahvusvahelise tunnustuse. 6. septembril 1991. aastal tunnustas kolme Balti riigi iseseisvust ja Nõukogude Liidu Riiginõukogu. Septembri keskel võeti Eesti Vabariik koos teiste Balti riikidega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO). Balti riikide jaoks algas uus etapp – edasine integreerumine Euroopa majanduslike, poliitiliste ja sõjaliste struktuuridega.
IV. Tänapäeva Eesti Vabariik
 
EESTI VABARIIK AASTATEL 1991–2016: (EA VI, 398–416, Lauristin, Vihalemm 2008; Mihkelson 2008, Kasekamp 2011) [I]
 
Põhiseadusliku riigikorra ülesehitamine ja riikluse areng: 20. augustist 1991, oodustati Põhiseaduse Assamblee, kuhu kuulus 30 Ülemnõukogu ja 30 Eesti Kongressi poolt valitud liiget. Alustas tööd 13. septembril, juhiks Tõnu Anton. Pidas 30 istungit, töötas välja nii põhiseaduse kui ka põhiseaduse rakendamise seaduse teksti ja lõpetas tegevuse 10. aprillil 1992. 1. oktoobril 1991 tulid kasutusele Eesti postmargid. 6. novembril võttis Ülemnõukogu taasjõustada Eesti 1938. aasta kodakondsusseadus. 1991. aasta lõpukuudel asutati juurde mitu uut erakonda: Konservatiivne Rahvaerakond, Kristlik Demokraatlik Partei, Kristlik-Demokraatlik Liikumine ja Vabariiklaste Koonderakond, Rahva Keskerakond (Keskerakond). Presidendi- ja parlamendivalimised toimusid 1992. aasta septembris. Kuna presidendivalimiste esimeses voorus – üldvalimistel – ei saavutanud ükski kandidaat üle poole valijate häältest, tuli riigipea valida kahe enim hääli saanud kandidaadi (Arnold Rüütli ja Lennart Meri) vahel Riigikogul. Riigikogu valis taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks Lennart Meri. Riigikogu valimiste järel lõpetas oma tegevuse Eesti Kongress ja pagulasvalitsus. 1993. aasta kevadel alustas tööd Riigikohus. Suurt tähelepanu pöörati kaitsejõudude, piirikaitse ja politsei loomisele.
 
 
 
 
 
 
 
Üleminek turumajandusele ja selle tulemused: Okupatsiooniajast Eesti pärandina sai laostatud majanduse, toidu hinnad tõusid 7 korda, tarbekaubad kallinesid 6 korda ja teenused 3 korda. Seati talongidesüsteem. 1992. aastal Ülemnõukogu kehtestas ajutise eriolukorra, eriolukord tühistati ja seadi eesmärgiks majanduse kiiret liberaliseerimist. Iseseisvuse taastamine lõi poliitilised ja majanduslikud eeldused üleminekuks turumajandusele. Majandusreformi põhialuseks oli 1992. aasta juunis toimunud rahareform, millega võeti kasutusele kroon. Rahareformiga eralduti rublatsoonist, see võimaldas muutuda Eestikeskseks majanduspoliitikal. Eesti majandus avanes Läände ning majanduslik ühinemine Euroopaga muutus pöördumatuks.
Turumajandusele üleminekul etendas olulist rolli erastamine ja panganduse areng. Erastamine kulges üldjoontes edukalt ning 1999. aastaks oli enamik suurettevõtteid erakätesse läinud. Aeglasemalt ja vaevalisemalt kulges maa erastamine. Põhjalikult muutis Eesti majanduskeskkonda omandireform ning endise nõukoguliku suurpõllumajanduse ümberkujundamine talumajapidamisele tuginevaks süsteemiks. Majanduselus on suurenenud väikeettevõtluse ja erasektori osatähtsus ning iseloomulik on välisinvesteeringute kasv. Kõik need protsessid, eriti põllumajanduse ümberkorraldamine, on arenenud valuliselt ning kohati tõsiste tagasilöökidega. Majandusliku edu kõrval on ühiskonnas suurenenud varanduslik ebavõrdsus ning tööpuudus. Igal kodanikul oli õigus vahetada 1500 rubla 150 krooni vastu, 8 Eesti krooni oli väärt 1 Saksa mark.
 
Võõrvägede lahkumine: seseisvuse lõplikul kindlustamisel oli äärmiselt oluline okupatsiooniarmee lahkumine ja Eestis asuvate sõjaväebaaside likvideerimine. 1992. aasta septembris viibis Eesti territooriumil ligikaudu 40 000 Vene armee sõdurit, kelle valduses oli umbes 2% riigi territooriumist. Võõrvägede väljaviimist toetasid rahvusvahelised organisatsioonid ja avalikkus. Sõjaväe väljaviimine oli keskseks küsimuseks Eesti-Vene läbirääkimistel, mis esialgu ei andnud mingeid tulemusi. Murrang läbirääkimistel saavutati alles 1994. aasta juulis lääneriikide toel aset leidnud presidentide Jeltsini ja Meri tippkohtumisel Moskvas. Riigipeade kohtumisel kirjutati alla lepingule, mille alusel võõrväed lahkusid Eestist 31.augustiks 1994. aastal. Eesti Vabariik andis kohalejäänud sõjaväepensionäridele võimaluse taotleda elamisluba. Eesti riikluse arengu seisukohalt oli võõrvägede lahkumine omamoodi lõpptähiseks taasiseseisvumisprotsessis.
 
 
Sisepoliitiline areng: 29. juunil valis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kirikukogu peapiiskopiks Jaan Kiiviti, kes õnnistati ametisse 31. oktoobril. 1.-3. juulini toimus Tallinnas XXII üldlaulupidu ja XV üldtantsupidu, kus esines kokku 35 000 lauljat, tantsijat ja pillimängijat. Riigikogu avaldas 60 häälega valitsusele umbusaldust, toimus uue valitsuse moodustamine. Uueks peaministriks sai Andres Tarand. “Estonia” parvelaeva uppumine 1994. aastal (852 hukkunut, 137 ellujääjat). 1994. aasta oli edukas, inflatsioon langes, reaalpalk tõusis, riigieelarve oli ülejäägis. 29. aprillil 1995 avati Tallinnas Eesti esimene McDonaldsi hamburgerirestoran. 1998. a kaotati ära Eestis surmanuhtluse. 1999. a alustas Tartus tegevust Rahvusarhiiv. 2000. aastaks ÜRO arenguprogrammi aruande järgi Eesti oli inimarengu pingereas maailmas 46. kohal.
 
 
 
 
 
Välispoliitika: 1991. aastal Eestit külastas Prantsusmaa ja Saksamaa välisministrid, USA riigisekretär, XIV dalai-laama ja Taani peaminister. Peame välispoliitika eesmärgiks oli liitumine NATO-ga ja astumine Euroopa Liitu. 1991. aasta lõpul sai Eesti Põhja-Atlandi Koostöönõukogu liikmeks. Eesti Vabariigi välispoliitikas on olulisel kohal suhted Põhjamaadega ning teiste Balti riikidega – Läti ja Leeduga. Eesti osaleb aktiivselt Läänemeremaade Nõukogu töös olles huvitatud Läänemere regiooni poliitilise ja majandusliku arengu stabiilsusest. Suhted Venemaaga on jätkuvalt üks Eesti välispoliitika võtmeelemente. Selles lähtutakse nn. positiivse hõlvamise taktikast, mis tähendab eelkõige vaoshoitust idanaabri teinekord ärritavate avalduste korral, püüet lahendada olemasolevad lahkarvamused ja probleemid ükshaaval ja pragmaatiliselt. Omaette valupunktiks on lõplikult lahendamata piiriprobleem. Venemaa ei ole tänaseni tunnustanud Tartu rahu ega ka 1940. aasta okupatsiooni. Vene-Eesti piirileping ootab allakirjutamist ning ratifitseerimist mõlema riigi parlamendis.
 
Ühinemine Euroopaga ja NATO-ga: 1. jaanuaril 1995 jõustus Eesti ja Euroopa Liidu vaheline vabakaubandusleping. 12. juunil 1995, kirjutati alla Eesti assotsiatsioonilepingule Euroopa Liiduga, sätestades Eesti eesmärgiks täisliikmeks saamine Euroopa Liidus. 16. jaanuaril 1998 kirjutasid USA president ja Balti riikide presidendid Washingtonis alla USA-Balti partnerlushartale, milles USA rõhutas püsivat huvi Eesti, Läti ja Leedu sõltumatuse ning julgeoleku vastu ja tervis nende püüdlusi NATO-ga liitumiseks. NATO tippkohtumisel 21. nobembril tegi peasekretär ametliku ettepaneku alustada liitumisläbirääkimisi: Bulgaaria, Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveeniaga. Lõpliku ühinemise ajaks kavandati 2004. aasta kevad. 9. detsembril lõppesid Brüsselis läbirääkimised Euroopa Liiduga ühinemiseks. 29. märtsi õhtul anti Washingtonis USA välisministrile Colin Powellile üle 7 riigi dokumendid NATO liitumiseks, sellega Eesti oli NATO liige. 1. mail 2004 sai Eesti koos Läti, Leedu, Poola, Tšehhi…. Euroopa Liidu liikmeks (15’lt 25’le).
 
Balti riikide tee Läände pärast iseseisvuse taastamist: ühis- ja erijooned: 16. jaanuaril 1998 kirjutasid USA president ja Balti riikide presidendid Washingtonis alla USA-Balti partnerlushartale, milles USA rõhutas püsivat huvi Eesti, Läti ja Leedu sõltumatuse ning julgeoleku vastu ja tervis nende püüdlusi NATO-ga liitumiseks.