Nõukogude eesti (0)

Nõukogude Eesti

Pr 39. Eesti NSV valitsemine

Nõukogude võimustruktuur

Nõukogude võimu taastamine algas koos Punaarmee sissetungiga 1944. aasta suvel. Eestisse tulid Nõukogude tagalas moodustatud operatiivgrupid, kes hakkasid võimu taastama . Koondusid esilagu Võrru, 1944 sügisel Tallinna ( sakslased ).
Võimustruktuur oli samasugune kui NSV Liidus: juhtiv koht oli kommunistlikul parteil, kes allus Moskvale, vormiliselt oli kõrgeimaks seadusandlikuks organiks ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatvaks organiks ENSV valitsus. Linnades, maakondades ja valdades teostasid poliitikat kohalikud parteikomiteed.

Kohalik võimueliit ja nomenklatuur

Eesti NSV sõjajärgne partei- ja valitsuskaader koosnes peamiselt juunikommunistidest, Eesti laskurkorpuse veteranidest, Venemaa eestlastest ja muulastest. Moskva toetas eelkõige enda saadetud kaadrit ja kohalikus võimuvõitluses jäi kohalik kaader alla ja pidi 1950. aastate alguses loovutama oma positsioonid. Enamik tolleaegseid kommuniste olid parteiametnikud. Alguses, 1950. aastatel iseloomustas EKP madal haridustase, partei liikmete haridus paranes 1980. aastateks.
Sõjajärgseid aastaid iseloomustas ka parteikaadri pidev puhastamine, muutus eriti tuntavaks 1940. aastatel, mil võisteldi kodanliku natsionalismiga.
Kõige olulisematest ametikohtadest koostati eraldi nomenklatuursete ametikohtade loetelu . Nomenklatuur oli vahendiks , mille abil ühiskonda kontrolliti ja suunati.

Standardvalimised

Alates 1950. aastast ei langenud enam poolthääletanute protsent alla 99.5%. Saadikute arv kasvas iga aastaga. Valimised olid formaalsed , hääletati ühe kandidaadi poolt.

Partei kilp ja mõõk

Liiduvabariigi valitsemisel oli tähtis roll julgeolekuorganitel, kes olid n-ö poliitilise võimu kilp ja mõõk. Julgeolekuorganite struktuuri kuulusid sõjajärgsetel aastatel siseasjade ja julgeoleku rahvakomissariaat . Nende vahel eksisteeris tööjaotus: esimene tegeles ühiskondliku korra tagamisega, teine riikliku julgeolekuga. 1954. aastal moodustati Riiklik Julgeoleku Komitee (KGB), mis andis märku mõjuvõimu vähenemisest. KGB oli just kui ühiskonna silmadeks ja kõrvadeks, et vajadusel nõukogude vastased ettevõtmised summutada , lisaks ka välisluure, kõrgete võimukandjate julgeoleku tagamine, välisraadiojaamade segamine , välismaalaste kontaktide kontrollimine jpm. Värvati ka kaastöölisi, kes saadeti teiste järel nuhkima (vabatahtlikud ja sundvärbamine).

Võõrsõjaväe kohalolek

Nõukogude võimu turvas ka Eestisse jäetud sõjavägi, nende ülesandeks oli edastada Moskvale informatsiooni ja hoida sisemist korda. Sõjajärgsetel aastatel oli Eestis ligi 120000 meest. Rahvale oli sõjavägi suur koorem. Sõjaväele antud aladelt tuli põliselanikel lahkuda. Sagedased olid konfliktid sõjaväelaste ja põliselanike vahel, punaarmeelaste vägivallatsemine.
Eesti NSV-s eksisteeris 1944-50 oma kaitseministeerium, mille eesotsas oli Lembit Pärn. Sõjavägi moodustati Punaarmee Eesti 8. laskurkorpuse baasil, kuhu kuulusid peamiselt eestlased. Saadet laiali peale seda kui Gruusia rahvusdiviisi üksused keeldusid välja astumast rahva vastu, kes olid tänavale protesteerima tulnud. Sel ajal oli võimalik ka ajateenisus läbida Eestis, hiljem saadeti noorsõdurid üle Nõukogude Liidu laiali.

Moskva kontrollmehhanismid

Et Moskva saaks kontrollida liiduvabariikide tegevust loodi 1944. aasta novembris Kommunistliku Partei Keskkomitee (EKP), likvideeriti 1947, sest siis hakkas samu funktsioone täitma liiduvabariigi kommunistlik partei. Teise sekretäri institutsioon – liiduvabariigi parteijuhiks oli kohaliku rahvuse esindaja, keda saadeti kontrollima mujalt saadetud sekretär. Meelsasti kasutas Moskva ära ka pealekaebamisi.

Poliitilised olud

Võitlus kodanliku natsionalismiga

Eesti NSV sisepoliitiliseks tunnusjooneks sõjajärgsetel aastatel oli võitlus nn kodanliku natsionalismi vastu. Võitluse olemust põhjendas Gustav Naan , kes väitis, et kodanlikud natsionalistid on eesti rahva verivaenlased. Kodanliku natsionalismi mõistet üksmeelselt ei defineeritud, see kujunes üldmõisteks, mis tähendas igasugust kõrvalekaldumist ametlikust ideoloogiast, klassikuuluvust, sotsiaalset päritolu jms. Selle ilminguid leiti kõikjalt: kirjandusest, kunstist, teadusest, majandusest.

EKP VII pleenum ja selle tagajärjed

Kõigepealt hakati kodanliku natsionalisti silti kaela kleepima Eesti Vabariigi aegsetele loovharitlastele. Hiljem tundus Venemaalt tulnud võimumeestele, et liiduvabariigi juhtkond on ka nakatunud kodanlikust natsionalismist. 1949. aastal saadeti kõrge parteikomisjon Eesti NSV-sse asja kontrollima aja 7. märtsil kinnitati, et leidub vigu ja puudusi. 1950. aasta märtsis tuli kokku EKP VII pleenum, et arutada seda, kuidas olukorda parandada. Eesti tolleaegset juhtkonda süüdistati natsionalismis. N. Karotamm vabastati parteijuhu kohalt ja tema asemele nimetati Moskva poolt Ivan Käbin. VII pleenumi tagajärjeks oli ulatuslik suurpuhastus kohalikes võimuorganites, haridussüsteemis, kultuuriasutustes ja loomingulistes liitudes. Võimule said Venemaa eestlased, ühiskonnas suurenes hirmuõhkkond ja valitsevaks sa stalinistlik ideoloogia.

Ivan (Johhannes) Käbin ja tema meeskond

Ivan Käbin sai 1950. märtsis parteijuhiks. Võrreldes N. Karotammega oli ta kuulekam Moskvale. Ajas oma valitsemisaja jooksul laveerimispoliitikat, püüdes olla parasjagu Moskva-meelne ning sama ajal arvestada ka Eesti oludega. I. Käbin sai hästi läbi ka 1953. aasta septembris NLKP esimeseks sekretäriks saanud Nikita Hruštšoviga. Oskas kujundada endale hea meeskonna, kuhu kuulus ka eestlasi, kes võimaluse piires püüdsid arendada Eesti haridust, kultuuri ja põllumajandust. I. Käbin toetas nende tegevust ja võitis seega endale ka kohalikke toetajaid. I. Käbini hea läbisaamine N. Hruštšoviga andis Eesti NSV-le mõningad majanduslikud eelised. I. Käbin ajal läks ka põllumajandusega paremini, sest siis kehtis süsteem, et esmalt tuleb täita Eesti NSV vajadused ja sealne ülejääk suunatakse fondidesse, olukord muutus siis kui võimule tuli L. Brežnev, kes suurendas koguseid mida pidi liidufondile eraldama.

Sulaaja algus

J. Stalini surmale järgnes nn sulaaeg. Aktiivselt hakkas tegutsema siseministriks saanud Lavrenti Beria, kelle rahvuspoliitika mõjutas ka Eestit. Sisemine vägivald vähenes ja juhtivatele ametitele hakati edutama ka kohalikku kaadrit. See kestis ainult 1953. aastani, mil L. Beria arreteeriti. Sulaaega iseloomustas rehabiliteerimine ehk osalise vägivalla heastamine. Eesti NSV-s tähendas see eelkõige natsionalistideks tembeldatud inimeste hea nime osalist taastamist. Ungari ülestõusu mahasurumine 1956. aastal mattis maha Eesti lootused vabaneda Nõukogude okupatsioonist.

Side läänemaailmaga

J. Stalini aeg oli Nõukogude impeerium muust maailmast raudse eesriidega eraldatud. Peamiseks infoallikas muus maailmas toimuvast olid välisraadiojaamad, esimeseks selliseks oli Ameerika Hääl. Välisraadiojaamade eestikeelsete saadete eesmärgiks oli edastada informatsiooni muust maailmast ja anda omapoolseid reportaaže NSV Liidu kohta. Sulaajal hakkasid tasapisi taastuma ka kontaktid muu maailmaga . Hakati tegelema moodsate teadusharudega ja üksikud teadlased pääsesid ka rahvusvahelistele teaduskonverentsidele. Oluliseks aknaks Läände oli Soome. Põhja-Eestis sai näha Soome telekanaleid ja 1965. aastal avati ka laevaliin Eesti ja Soome vahel, mis tõi siia hulgaliselt välisturiste, kellega koos tuli Eestisse ka Lääne tarbimiskultuur ja tarbeesemed .

Kuldsed kuuekümnendad

Stalini aegse hirmuõhkkonna kadumine tõi kaasa isikuvabaduse , mis omakorda suurendas inimeste optimismi tuleviku suhtes. Suurenes inimeste eneseteostus kõigis eluvaldkondades, ka poliitikas. Kujunes välja nn rahvuskommunistide põlvkond, kes uskusid, et olemasolevat poliitilist režiimi on võimalik inimlikumaks muuta. Noored hakkasid looma organisatsioone. Taheti olukorda parandada valitseva režiimi sisu ümber kujundades, noori kutsuti parteidesse, et nad juhtivatele kohtadele jõuaks, et saada võim endi kätte. Selle omalaadse komsomoliorganisatsiooni kõrgajaks olid aastad 1967-68 ning keskuseks Tartu ülikool. Ka EKP parteisse astus rohkem eestlasi. 1964. aasta oktoobris kukutati võimult N. Hruštšov ja tema asemele tuli L. Brežnev. Algas kruvide kinnikeeramispoliitika. Eestis kestis sulaaeg kuni 1968. aastani, mil Tšehhoslovakkias lõpetasid tankid inimnäolise sotsialismi ehitamise. Seoses sellega purunesid ka eestlaste ootused. Ühiskonnas süvenes taas ideoloogiline surutis ja karmistus tsensuur .

Ivan Käbini langus ja venestamise algus

I. Käbini suhted Moskvaga olid halvenenud. 1978. aastal sai parteijuhiks Karl Vaino, keda peeti õigeks meheks ohjeldamaks liiduvabariigis pead tõstvat natsionalismi. Karl Vaino jaoks ei kehtinud kohalikke huvisid, vaid ainult Moskva käskude truu täitmine. Enamik seniseid tippjuhte jäi ametisse. Uueks ideoloogiasekretäriks sai Rein Ristlaan, kellest sai üks Vaino lähimaid abilisi venestuspoliitikas. Venestamiskampaania sa alguse vene keele omandamise tähtsuse reklaamimisega. Hakati propageerima kakskeelseid lasteaegu ja osalist õppetöö üleviimist vene keelele. Kogu see poliitika oli tegelt ühepoolne, sest Eestis elavad muulased ei pidanud Eesti keelt õppima. 1980. hakati vene keelt õpetama juba lasteaedades ja üldhariduskoolides, ja ülikoolides soodustati vastuvõttu nendele erialadele, mis olid vene keeles.

Noorsoorahutused ja 40 kiri

Venestamissurve tekitas ohutunnet, et rahvuskultuur on hävimas. See omakorda süvendas rahutust ühiskonnas, mis väljendus noorsoorahutustes 1980. aasta sügisel. Ajendiks sai 1980. aastal toimunud jalgpallimatš ning sellele järgnenud kohaliku ansambli Propeller laialiajamine. Vastuseks sellele läksid noored protestima, protestijad võeti miilitsa poolt kinni ja osad visati karistuseks koolist välja. 1. oktoobril toimusid tänavarahutused Tallinnas, mis suruti maha. 1980. aasta sügisel koostas grupp haritlasi Avaliku kirja Eesti NSV-st, mis adresseeriti keskajalehtede toimetajatele. Sellele nn 40 kirjale kirjutas alla 40 Eesti teada-tuntud vaimuinimest, kes lootsid sel teel juhtida võimude tähelepanud ühiskonnas kujunevatele probleemidele. Rahva hulgas koguse see kiri populaarsust, selle koopiad levisid käest kätte ja isegi välismaailma. See äratas ka muu maailma tähelepanu Eestis toimuva vastu. Tänu sellele venestamispoliitika Eestis pehmenes.

Pr. 41 Vastupanu ja repressioonid

Relvastatud vastupanuliikumine

Nõukogude taaskehtestamisse suhtuti negatiivselt. Aastatel 1944-1953 oli vastupanu vormiks otsene relvavõitlus – metsavendlus. Samal ajal loodeti lääneriikide abile. Eestis puudusid metsavendade organisatsioonid . Välisabi nad ei saanud, vajasid kohalike toetusi. Viimased toetasid metsavendi toiduga, andsid peavarju ja jagasid informatsiooni. Rünnati julgeolekupataljone ja hävituspataljone, tapeti nõukogude aktiviste. Samal ajal rööviti kauplusi, meiereisid ja talusid. Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu sõjaväe regulaarüksusi ja julgeoleku väeosi, miilitsaüksusi ja ka kohalikke aktiviste. 1949. aastal vähendas metsavendade vastupanu oluliselt küüditamine ja 1950 suruti vastupanuliikumine lõpuks maha. Aastate pikkune vastupanu näitas selgelt, et eestlane ei alistu vastupanuta. Venestamise käigus kaotati hulgaliselt organisatsioone. Teadaolevalt viimane metsavend tabati 1978. aastal Lõuna-Eestis.

Võimude vägivallapoliitika

Nõukogude vägivallapoliitika oli mitmekülgne ja suunatud elanikkonnakihtide vastu. Eesmärgiks oli allutada ühiskond täielikult oma kontrolli alla. Suunajaks oli parteiaparaat ja täide viisid seda julgeolekuorganid. Algas nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste arreteerimine ja nende saatmine vangi- ja sunnitöölaagritesse. Arreteerimise eest põgeneti metsadesse varju, täiendades nii metsavendade ridu. Et neid metsast kätte saada korraldati amneesiaid, kus kutsuti neid tagasi pöörduma oma igapäevase elu juurde, kuid see oli vale. Osutati ka vaimset vägivallaga, ühiskonna vaimuelu allutati täielikult valitseva režiimi ideoloogiatele. Keelati sõjaeelne kultuur. Jätkusid küüditamised: 1945. aasta august, mil Eesti sakslased saadeti metsatööle. Vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aasta suurküüditamisega (26. märts). J. Stalini surma järel alanud sula tunnusjooneks oli osaline vägivalla heastamine, algas represseeritute vabastamine vanglaist, GULAG-i laagritest ja asumiselt. 1959 . aastaks pöördus Eestisse tagasi üle 30000 küüditatu ja arreteeritu, see aga ei tähendanud täielikku rehabiliteerimist. Represseeritud ei saanud tagasi oma vara, ning paljudel ei lubatud naasta oma kodulinna.

Noorte organisatsioonid

Relvastatud vastupanuliikumiste kõrval osutasid vastupanu ka põrandaalused noorteorganisatsioonid. Kõige rohkem noorteorganisatsioone tegutses Tallinnas ja Harjumaal ning Tartus ja Võrumaal. Metsavendade relvavõitluse mahasurumise järel ei suudetud likvideerida noorte salaorganisatsioonide tegevust. Tolleaegseid salaorganisatsioone iseloomustas range distsipliin, põhikiri, vandetõotus, käsitsi kirjutatud lendlehed ja relvade kogumine. Eeskuju võeti metsavendadelt. Üks selline organisatsioon oli Eesti Rahvuslaste Liit. Kuid 1960. aastateks lämmatas valitsev režiim põrandaalused noorsooliikumised.

Demokraatlikud liikumised

Noorte salaorganisatsioonide asemele tekkisid 1960. aastate teisel poolel demokraatlikud liikumised. Nendes osalesid ka muulased, kelle eesmärk oli NSV Liidu demokratiseerimine, seega ei olnud põhirõhk mitte rahvusel vaid demokraatial. Nüüdne vastupanuliikumine ei olnud enam Eesti keskne , vaid saadi aru et ükski ikestatud rahvas ei ole võimeline iseseisvust saavutama üksinda võideldes. 1972. aastal koostasid teisitimõtlejad ÜRO Peaassamblee memorandumi, milles nõuti Eesti iseseisvuse taastamist ja ÜRO liikmeks vastuvõtmist ja Nõukogude vägede väljasaatmist. See pöördumine jõudis läände 1974. aastal kuid lääneriigid ei reageerinud sellele. Edu pingelõdvenduses saavutati 1975. aastal, mil Helsingis kirjutati alla Euroopa Julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppaktile.

Avalik vastupanuliikumine

1970. aastate lõpus tekkis otsene side pagulasorganisatsioonide ja vabadusliikumises osalejate vahel. Sellele pani aluse Stockholmis asutatud Eesti Vabadusvõitlejate Abistamiskeksus. 1978. aastal hakati Eestis välja andam põrandaalust kroonikat, kuhu koondati kõik tähis.
1979. aastal koostasid Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejad avaliku kirja NSV Liidu, Saksamaa Liiduvabariigi, Saksa Demokraatliku Vabariigi ja jt valitsustele ning ÜRO peasekretärile, millega nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti salajaste lisaprotokollide avaldamist ja kehtetuks tunnistamist koos kõikide tagajärgede likvideerimisega. Sai tuntuks kui Balti apell. Karmistus võimude repressiivpoliitika, arreteeriti aktiivsemad vabadusvõitlejad ja saadeti nad vangilaagritesse.

Pr 42. Majandus ja rahvastik

Nõukogude majanduspoliitika tunnusjoonteks oli sundkollektiviseerimine, forsseeritud industrialiseerimine ning jäiga riikliku plaanimajanduse juurutamine peaaegu kõikidel elualadel.

Maareform

Põllumajanduses tehti algust maareformiga 1940. aastal ja viidi see lõpuni 1945. aasta kevadeks, täiendamine ja parandamine jätkus 1947. aasta suveni. Nõukogulik maareform tähendas maa sundvõõrandamist ehk riigistamist. Sõjajärgse maareformiga määrati talude maksimaalseks suuruseks 30 hektarit. Sammuti võõrandati enamik muust varast ja loomadest. Maade tasuta ümberjagamine suurendas inimestevahelisi pingeid, nõukogude võimule oli see meelepärane, sest see aitaks tulevikus talud kollektiviseerida. Talupoegade õlul olid mitmed koormised ja kohustused. Põllumajandussaadused pidi sümboolse tasu eest riigile müüma teatud koguse põllumajandussaadusi. Suuremate talude normid olid tunduvalt suuremad kui väikestel taludel. Maareformi ajal hakati Eestis moodustama riiklikke põllumajandusettevõtteid ehk sovhoose ja masina-traktorijaamu ja ka hobuselaenutuspunkte.

Kolhooside loomine

1947. aasta mais võttis ÜKP Keskkomitee vastu otsuse rajada kolhoosid kõigis kolmes Balti liiduvabariigis. Sama aasta sügisel loodi Eesti NSV-s 5 esimest kolhoosi ning alustati kulakute väljaselgitamist. Kulakuteks peeti talupoegi kes kasutasid palgatöölisi ja/või omasid põllutöömasinaid. Nendele pandi peale kõrge põllumajandusmaks. 1948. aastal hakkasid talupojad üksmeelselt kollektiviseerimisele vastu. Võimu surve tugevnes ja suurendati veelgi maksusurvet ning riiklikke normkoormisi. Talupoegade vastupanu murti ulatusliku küüditamisega 1949. aasta märtsis. Märsiküüditamise järellaines ja sellega kaasnenud hirmuõhkkonnas algas vabatahtlik kolhoosidesse astumine . Need kes ei astunud kolhoosidesse, nendel suurendati makse veelgi või kästi oma majapidamine likvideerida. Paljud suundusidki linnadesse. Kolhoosid pidid kohustuslikus korras andma riiginormina ära enamiku põllusaagist ja loomapidamissaadustest. Kolhoosidel oli vähe raha ja kolhoosnike töötasu oli tänu sellele äärmiselt väike.

Kiirendatud industrialiseerimine

Hakati arendama rasketööstust, suurem rõhk pandi põlevkivi- masina- ja kergetööstusele. 1945. aasta juunis võeti vastu määrus, mille alusel hakati Virumaa põlevkivipiirkonnas suurejooneliselt laiendama põlevkivitööstust. Virumaa pidi gaasiga varustama Leningradi ja tootma mootorikütust Balti sõjalaevastikule. Piirkonna keskused Kohtla-Järve ja Sillamäe said endale linnaõigused. Laiendati ka masina- ja metallitööstust. Eesti NSV tööstus hakkas tootma seadmeid põlevkivi- ja naftatööstusele, elektrimootoreid jms. Rasketööstuse laiendamist põhjendati Eesti vanade traditsioonidega ning vajaliku tööjõu olemasoluga. Tooraine veeti sisse ja toodang välja. Sõjajärgsetel aastatel arenes kiiresti ka kergetööstus. Tallinnas ja Narvas renoveeriti puuvillakombinaat. Linnade taastamise ja industrialiseerimisega kaasnes laialdane ehitustegevus. Kadus erasektor, ettevõtted riigistati.

Käsumajandus ja selle tagajärjed

Majanduselu allutati plaanimajandusele. Kõik plaanid koostati Moskvas. Mindi üle käsumajandusele. See tõi kaasa massilise võõrtööjõu sissevoolu . Nad tõid kaasa teistsugused harjumused, tavad ja traditsioonid. Selle tulemusel kasvasid ka linnad ja elanike arv suurenes. Ka kolhooside loomine kiirendas talupoegade maalt lahkumist linnadesse. 1953. aastal elas juba pool elanikkonnast linnades. Ulatuslik migratsioon tõstis esile ka keeleprobleemi.

Põllumajanduse toibumine

1950. aastate alguseks oli NSV Liidu põllumajandus täielikult alla käinud. Peale Stalini surma tuli võimule uus juhtkond, mis hakkas tegema parandus põllumajanduses. 1953. alandati kohustuslikke müüginorme, tõsteti nende varumishindu. 1954. aastal hakati osaliselt töötasu maksma rahas. Isiklikelt majapidamistelt eemaldati kohustuslikud riigimüüginormid. Masina-traktorijaamade likvideerimise käigus müüdi masinad majanditele, mis aitas kaasa masinate otstarbekamale kasutamisele. Põllumajandus hakkas toibuma. Loodi Eesti Põllumajandus Akadeemia, mis koolitas välja spetsialiste. Halvasti mõjusid ka Hruštšovi eksperimendid , näiteks maisi sundkasvatamine. 1960. aastate teisel poolel algas ulatuslikum põllumajanduse spetsialiseerumine: mindi üle ühele kindlale põllumajandussaaduse tootmisele.

Industrialiseerimise laiendamine

Põlevkivitööstus spetsialiseerus täielikult kütte-energeetikale. Ehk kaevandatud põlevkivi läks elektrijaamade kütteks ja gaasi tootmiseks. Ulatuslikumalt hakati arendama ka aparaadiehitust ja kalapüüki. Tööstuse kasv paisutas ka tööstus- ja tsiviilehitust. Rekonstrueeriti mitmeid ehitusmaterjalide tööstusi. Tallinnas ja Tartus loodi majaehituskombinaadid.