EKP juhid. (0)

NIKOLAI KAROTAMM
Eesti NSV parteijuht 1944–1950
Asus 1919. a õppima Rakvere õpetajate seminari , kuid katkestas 1920. a õpingud materiaalsete raskuste tõttu. 1921–1923 teenis aega Eesti Vabariigi sõjaväes ja töötas seejärel juhutöödel. 1925. a läks tööd otsima Hollandisse, kus astus järgmisel aastal Hollandi Kommunistliku Partei liikmeks (ÜK(b)P liige 1928).
926. a asus elama NSV Liitu. Õppis 1926–1928, 1929–1935 Leningradis Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis, mille lõpetas aspirandina. 1928. a saatis Komintern ta põrandaalusele tööle Eestisse. Kuna koostöö teiste põrandaalustega ei klappinud, naasis 1929. a NSV Liitu. Tegutses 1930. aastatel õppejõuna, toimetajana kirjastuses, tõlkijana ning Kominterni liinis .
Arreteeriti 1938. a NKVD poolt, oli lühikest aega ilma süüdistust saamata eeluurimise all ja vabastati.
1940. a juulis komandeeriti Karotamm tööle Eestisse, kus asus tegevusse kommunistliku riigipöörde järgse olulisima päevalehe Kommunist vastutava toimetajana, kuni kinnitati augustis EKP KK II sekretäriks. 1941. a suvel evakueeriti Eestist NSV Liitu, kus tegutses sisuliselt Eesti NSV parteiliidrina, sest Eestisse jäänud parteijuhi Karl Säre olid sakslased arreteerinud. 1944. a sügisel, pärast Eesti tagasivallutamist, kinnitas ÜK(b)P KK Karotamme EKP KK I sekretäriks, sisuliselt liiduvabariigi juhiks. Tema ametiaega langevad laiaulatuslikud sovetlikud ühiskonna- ja majanduselu ümberkorraldused, mille eesmärk oli Eesti NSV ühtlustamine NSV Liidu muude piirkondadega. Vallandati Eesti NSV parteiliidri kohalt 1950. a märtsipleenumil, süüdistatuna „kodanlike natsionalistide” soosimises. Tegelikult oli määravamaks võimuvõitlus Eesti NSV parteiringkondades. Kremlis oldi samal ajal rahulolematud Karotamme liigselt enesekindla juhtimisstiiliga, mis seisnes probleemidele omal käel lahenduste otsimises ja ei olnud piisavalt kooskõlastatud Moskvaga. Pärast vallandamist lahkus Karotamm Eestist ja tegutses kuni elu lõpuni Moskvas teaduslikul tööl.
JOHANNES (IVAN) KÄBIN
Eesti NSV pikaajaline parteiliider 1950.–1970. aastatel
Käbini perekond asus 1907. a Eestist ümber Venemaale. Käbin astus 1927 ÜK(b)P liikmeks ning tegutses seejärel peamiselt parteilistel ametikohtadel. Astus 1936 Moskvas Punase Professuuri Instituuti, mida ei lõpetanud. 1941 suunati ta tööle Eesti NSVsse ja hakkas töötama EKP KK aparaadis . Saksamaa – Nõukogude Liidu sõja algul evakueerus Eesti NSVst. Pärast Eestisse tagasipöördumist 1944 töötas EKP KK aparaadis ja oli 1947–1948 Partei Ajaloo Instituudi direktor , 1948 edutati EKP KK sekretäriks propaganda ja agitatsiooni alal. EKP KK märtsipleenumil 1950 oli Käbin üks peategelasi EKP KK I sekretäri Nikolai Karotamme tagandamise organiseerimisel, misjärel kinnitati ta ise Moskva heakskiidul Eesti parteiliidriks. Juhtis EKP keskkomiteed 28 aastat. Tema võimuaega iseloomustavad eri olud: 1950. aastate alguse repressiivpoliitika all kannatasid enim haritlased ja loomeinimesed, kuid 1960. aastaid võib pidada eesti kultuuri õitseajaks Eesti NSV ajal. 1970. aastatel asus Nõukogude keskvõim venestama eestikeelset hariduselu , mida Eesti NSV juhtkond eesotsas Käbiniga ei takistanud. NLKP KK vabastas Käbini parteijuhi kohalt 1978 ja suunas ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks, kust ta 1983 läks pensionile.
KARL VAINO
Eesti NSV parteiliider 1978-–1988, kes kaitses eestlaste silmis kompromissitult Moskva keskvõimude huve ja soodustas Eesti NSVs venestamist
Sündis Venemaal eesti väljarändajate peres. Tema vanemad olid mõlemad kommunistliku partei liikmed. Astus parteisse 1947. a, olles lõpetanud Tomski Raudteetranspordi Inseneride Elektromehaanika Instituudi energeetikainsenerina. 1957. a lõpetas kaugõppes NLKP KK juures asuva Kõrgema Parteikooli.
1947. a suunati Karl Vaino Eesti NSVsse erialasele tööle. Töötas 1947–1948 raudteel energeetikaalal ja suunati seejärel parteitööle. Tegutses 1948–1952 EKP KK süsteemis tööstuse valdkonnas. 1952. a oli EKP Tallinna oblastikomitee sekretär, 1953–1957 EKP KK tööstuse ja transpordi osakonna juhataja, 1957–1960 ENSV Rahvamajandusnõukogu esimehe asetäitja. Edutati 1960. a EKP KK sekretäriks, vastutas sel kohal tööstuse juhtimise eest.
1978. a kinnitati EKP KK I sekretäriks, mis tähendas ENSV liidri kohta. ENSV juhina iseloomustatakse teda järjekindla venestuspoliitika elluviijana, kes toetas eestlaste kakskeelsust (eesti ja vene) ning soosis venekeelsete migrantide sissevoolu Eestisse. Vaino ise valdas eesti keelt halvasti. 1988. a kõrvaldas NLKP KK eestlaste seas äärmiselt ebapopulaarse parteiliidri ametist ja paigutas ta tööle Moskvasse. Ta töötas kuni pensionile jäämiseni 1990. a NLKP KK juures asuva Parteikontrolli Komitee liikmena.
VAINO VÄLJAS
Eesti NSV viimane parteiliider 1988–1990
Lõpetas 1955. a Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena. Astus ÜK(b)P liikmeks 1952. a ja tegi seejärel karjääri kommunistlikus parteis . Oli 1955–1961 ELKNÜ KK I sekretärina siinse komsomoliorganisatsiooni juht ning tegutses 1961– 1971 EKP Tallinna linnakomitee I sekretärina. Seejärel suunati EKP KKsse, kus töötas 1971–1980 EKP KK sekretärina ideoloogia alal, olles kohaliku parteiliidri Johannes Käbini üks lähemaid usaldusaluseid ja võimalikke järeltulijaid tema ametis.
Karl Vaino tõusmise järel EKP KK I sekretäriks lahkus Väljas 1980. a parteitöölt ja Moskva suunas ta diplomaatilisele tööle. Oli 1980–1988 NSV Liidu suursaadik Venezuelas ja Nicaraguas.
Kui venemeelne ja eestlaste hulgas ebapopulaarne Karl Vaino 1988. a suvel EKP KK I sekretäri kohalt vallandati, kutsus NSV Liidu liider Mihhail Gorbatšov Väljase Moskvasse ning veenis teda asuma EKP KK etteotsa . Väljas oli EKP KK I sekretär aastatel 1988–1990. Gorbatšov ootas oma komsomoliaegselt tuttavalt Väljaselt toetust glasnosti ja perestroika poliitika elluviimisel. Paljud eestlased rõõmustasid, et partei etteotsa on saanud esimene kohalik eestlane, ning talle pandi suuri lootusi Eestile laialdasemate õiguste väljavõitlemisel NSV Liidu koosseisus . Parteisekretärina tuli tal esindada Eestis NLKP huve, kuid ta seisis samuti Eesti huvide eest iseseisvuse taastamise käigus. Siiski jäi tema tegevus Eesti NSV liidrina võrdlemisi lühikeseks, sest kommunistliku partei ainuvõimu kadumisega 1980. aastate lõpul vähenes kiiresti ebapopulaarse partei positsioon ühiskonnas ja algas massiline parteist väljaastumine. 1990. a lõhenes tema juhitud EKP Eesti iseseisvust toetavaks eestimeelseks ja NSV Liidu püsimajäämist pooldavaks vanameelseks tiivaks . Eesti taasiseseisvumise järel taandus Väljas poliitikast .