Eesti Nõukogude okupatsiooni ajal 1945-1985 (1)

Kool
Eesti Nõukogude okupatsiooni ajal 1945-1985
Referaat
Autor
Juhendaja
Koht, aasta

Sisukord

Y
Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Nõukogulik võimustruktuur 5
EKP juhid 6
Välispoliitika 7
Metsavendlus 8
Majandus 9
Kultuurielu 13
Nõukoguliku kultuuripoliitika olemus 13
Haritlaskond 14
Kultuuritarbimine ja massiteave 15
Kokkuvõte 16
Kasutatud materjalid 17
Kirjandus 17
Internet 17
Pildid 17

Sissejuhatus

Mina valisin enda referaadi teemaks Eesti Nõukogude okupatsiooni ajal 1945-1985. Tegin sellise valiku, sest mulle meeldib Eesti ajalugu ning arvan, et üks õige eestlane peaks seda tundma. Valisin just selle ajajärgu, sest minu vanaema on mulle sellest ajast väga palju jutustanud ning soovisin selle kohta lisaks infot koguda ja silmaringi avardada.
Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik  oli okupeeritud Eestis asuv haldusüksus. Eesti NSV oli üks NSV Liidu viieteistkümnest liiduvabariigist, millel olid mõned riiklikud tunnused, nagu  territoorium, seadusandliku võimu ja täitevvõimu organid , nõukogulik sümboolika jne. See ei tähenda, et liiduvabariik oleks olnud suveräänne riik. Kõik olulisemad otsused, ka Eesti elu puudutavad, langetati NSV Liidu keskvõimude poolt Moskvas. Eesti NSV pealinn oli vastavalt Eesti NSV Konstitutsioonile Tallinn. Eesti NSV kuulutati välja 21. juulil 1940  Riigivolikogu II koosseisu poolt. 6. augustil 1940 otsustas NSV Liidu Ülemnõukogu rahuldada Eesti NSV valitsuse taotluse viimane vastu võtta NSV Liidu koosseisu.
Selles referaadis tuleb tuleb täpsemalt jutu selleaegsest võimustruktuurist, EKP juhtidest, natukene NSVLi välispoliitikast, majandusest, metsavendlusest ja kultuurielust. Kursiivis on minu vanaema mälestused sellest ajast, mis teeb referaati ilmekamaks ja kergemini loetavamaks.

Nõukogulik võimustruktuur

1944. aastal inkorpeeriti Eesti taas NSV Liidu koosseisu. Eestist sai jällegi impeeriumi keskvõimust täielikult sõltuv liiduvabariik – ametliku nimega Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Tollane NSV Liit oli oma poliitiliselt korralduselt totalitaarne riik, kus valitsenud poliitilised, majanduslikud, kultuurilised ja ideoloogilised olud määrasid ära ka sõjajärgse Eesti arengu.
Nõukogude võimu taastamine Eestis algas koos Punaarmee sissetungiga 1944. aasta suvel. Punaarmee üksuste järel tulid Eestisse Nõukogude tagalas moodustatud operatiivgrupid – uue võimu taastajad kohtadel. Eesti NSV võimustruktuur oli analoogne NSV Liidu omaga, kus juhtiv koht oli kommunistlikul parteil, õigemini parteibürokraatial. Liikmeskonna moodustasid sõja lõpul suures osas eri tasandite parteifunktsionäärid ning riigi- ja kohalike võimuorganite ametnikud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liikmeskond kiiresti kasvama. 1951. a. kuulus parteisse 18 500 liiget, kelle seas oli eestlasi alla poole. Parteiliikmeid iseloomustas madal haridustase. Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed ning üha tihenev parteiorganisatsioonide võrk. Kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud juhtnööridest ja korraldustest.
Kommunistliku partei ja keskvõimu tahet täitis Eesti NSV valitsusjuhil (Rahvakomssaride Nõukogu, 1946. aastast Ministrite Nõukogu esimees), kelleks oli 1944-1951 Arnold Veimer. Liiduvabariigi kõrgem seadusandlik võimuorgan oli Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium - ei omanud reaalset võimu. Presiidiumi esimeheks oli 1940. aastast alates Johannes Vares Barbarus, kes sooritas 1946. aastal ilmselt südametunnistuse piinade tõttu enesetapu. Tema järglaseks sai Eduard Päll.
Eesti NSV
vapp ja lipp

EKP juhid

Nikolai Karotamm sündis 1901 Pärnus. 1925. aastal lahkus ta Hollandisse ja astus kommunistlikusse parteisse. 1926. aastal sõitis ta Leningradi ja jäigi elama NSV Liitu. 1940. aasta juunis suunati ta Eestisse esialgu ajalehe „ Kommunist “ toimetajaks, septembris sai temast juba EKP Keskkomitee teine sekretär. 1941. a suvel evakueeriti Eestist NSV Liitu, kus tegutses sisuliselt Eesti NSV parteiliidrina, sest Eestisse jäänud parteijuhi Karl Säre olid sakslased arreteerinud. 1944. a sügisel, pärast Eesti tagasivallutamist, kinnitati Karotamm EKP Keskkomitee I sekretäriks, sisuliselt liiduvabariigi juhiks. Tema ametiaega langevad laiaulatuslikud sovetlikud ühiskonna- ja majanduselu ümberkorraldused, mille eesmärk oli Eesti NSV ühtlustamine NSV Liidu muude piirkondadega. Vallandati Eesti NSV parteiliidri kohalt 1950. a märtsipleenumil, süüdistatuna  „kodanlike natsionalistide” soosimises. Tegelikult oli määravamaks võimuvõitlus Eesti NSV parteiringkondades. Kremlis oldi samal ajal rahulolematud Karotamme liigselt enesekindla juhtimisstiiliga, mis seisnes probleemidele omal käel lahenduste otsimises ja ei olnud piisavalt kooskõlastatud Moskvaga. Pärast vallandamist lahkus Karotamm Eestist ja tegutses kuni elu lõpuni Moskvas teaduslikul tööl. Suri 1969. aastal Moskvas.
Johannes Käbin edutati 1948. aastal EKP KK sekretäriks propaganda ja agitatsiooni alal. EKP KK märtsipleenumil 1950 oli Käbin üks peategelasi EKP KK I sekretäri Nikolai Karotamme tagandamise organiseerimisel, misjärel kinnitati ta ise Moskva heakskiidul Eesti parteiliidriks. Juhtis EKP keskkomiteed 28 aastat. Tema võimuaega iseloomustavad eri olud: 1950. aastate alguse repressiivpoliitika all kannatasid enim haritlased ja loomeinimesed, kuid 1960. aastaid võib pidada eesti kultuuri õitseajaks Eesti NSV ajal. 1970. aastatel asus Nõukogude keskvõim venestama eestikeelset hariduselu , mida Eesti NSV juhtkond eesotsas Käbiniga ei takistanud. NLKP KK vabastas Käbini parteijuhi kohalt 1978 ja suunas ta Eesti NSV Ülemnukogu Presiidiumi esimeheks, kust ta 1983 läks pensionile. Ta suri 1999. aastal.
Karl Vaino sündis Venemaal eesti väljarändajate peres. Tema vanemad olid mõlemad kommunistliku partei liikmed. Astus parteisse 1947. aastal. 1978. a kinnitati EKP KK I sekretäriks, mis tähendas ENSV liidri kohta. ENSV juhina iseloomustatakse teda järjekindla venestuspoliitika elluviijana, kes toetas eestlaste kakskeelsust (eesti ja vene) ning soosis venekeelsete migrantide sissevoolu Eestisse. Vaino ise valdas eesti keelt halvasti. 1988. a kõrvaldas NLKP KK eestlaste seas äärmiselt ebapopulaarse parteiliidri ametist ja paigutas ta tööle Moskvasse. Ta töötas kuni pensionile jäämiseni 1990. a NLKP KK juures asuva Parteikontrolli Komitee liikmena. 

Välispoliitika

1945-1985. aastatel oli Eesti Moskva käsualune. Eesti volitused olid väga piiratud. Meil ei võinud eksisteerida välispoliitikat. Pidime osalema NSV Liidu välispoliitikas, kui Moskva seda soovis. Meie noorsõdureid saadeti pärast väljaõpet konfliktipiirkondadesse väljapoole NSV Liitu, et „rahustada“ idablokki. 1956. aasta oktoobris osalesid meie noormehed Ungari ülestõusu mahasurumises ning 1968. aastal aitasid nad NSV Liidu vägedel Tšehhoslovakkias toimunud Praha kevade jõuga lõpetada. Paljud meie noorsõdruid saadeti 1980. aastatel ohvriterohkesse Afganistani sõtta. Kokku saadeti Eesti NSVst Nõukogude relvajõududesse 1940. aastate keskpaigast 1980. aastate lõpuni hinnanguliselt 350 000 meest.
Eestlased osalesid aktiivselt NSVL koondise koosseisus 1980. aastal Moskvas toimunud suveolümpiamängudel. Nii mitmedki neist saavutasid kõrgeid kohti. Jaak Uudmäe võitis kolmikhüpe tulemusega 17,35m. Ivar Stukolkin saavutas kuldmedali 4x200m vabalt teate ujumises. Mait Riismann võitis kulla veepalli koondises ja Viljar Loor võrkpallis.

Metsavendlus

Koos okupatsiooni taastumisega algas Eestis vastupanuliikumine, mis oli osa kogu Ida-Euroopas toimunud tosina-aastasest (1944–1956) Nõukogude-vastasest partisanisõjast. Otsest relvavõitlust pidavaid metsavendi oli Eestis aastail 1944–1956 kokku 14000–15000, ent nõnda suur hulk võitlejaid ei tegutsenud korraga. Metsavendade salgad olid väikesed, enamasti mõnemehelised, lähikonna rühmad tegid küll koostööd, ent keskstaapi ei olnud. Metsavennad ei saanud välisabi, kogu nende vastupanu rajanes elanikkonna toetusele. Elanikkonna toetuse tõttu ei saavutanud okupandid vaatamata ulatuslikule terrorile võitluses metsavendadega pikki aastaid otsustavat edu. Maapiirkondades oli tegelik võim sageli metsavendade käes ning see tekitas osades inimestes hirmu. Metsavend Arnold Lindermann luurel
„Elasime perekonnaga 1951. aaastal Parika raba ääres, kus peitsid end metsavennad. Ühel ööl tapeti mees ja naine ühes majas metsavendade poolt. Suvisel ajal saadeti mind metsa äärde heina loogu keerama . Ma kartsin nii väga metsavendi ja mõtlesin, kuidas koju saada. Siis tuli mõte, et murran reha varre katki. Nii ma tegingi ja läksin koju ning ütlesin emale, et tapsin rästikut, sest neid oli selles piirkonnas palju. Ema mind sellel nädal enam heinamaale ei saatnud, sest polnud reha, millega tööd teha.“
Saatuslikuks kujunes metsavendlusele 1949. aasta märtsiküüditamine. Vahetult pärast küüditamist metsavendade hulk uute põgenike arvel küll kasvas, kuid "teisele lainele" järgnes peagi ka kiire langus. Talumajapidamiste julm likvideerimine, küüditamine ja sundkolhoseerimine röövisid metsavendadelt nende toetajaskonna.
1953. aastaks suutis nõukogude võim aktiivse relvastatud vastupanu maha suruda.
Selle eestlaste kangelasliku vabadusvõitluse käigus hukkus ligikaudu 2000 metsavenda, tuhanded arreteeriti ja veeti Siberi vangilaagritesse. Pärast 1953. aastat muutus metsavendlus aina harvemaks, kuid üksikud mehed pidasid vastu veel aastakümneid. Viimane teadaolev metsavend Oskar Lillenurm leiti Läänemaal surnuna 1980. aasta kevadel.
Metsavendlus on jäänud eesti rahvale mällu vabaduse sümbolina, ajajärguna, mil langetati otsus mitte alistuda uuele okupatsioonile võitluseta.

Majandus

Eesti Vabariigi majanduse aluseks oli talumajapidamisele tuginev põllumajandus ning kohalikke ressursse ja tööjõudu arvestav tööstus. Eesti majandussüsteemi lammutamine algas juba esimesel nõukogude aastal (1940-1941), kuid lõplikult purustati väikeriigi majandusmudel sõjajärgsel perioodil. See saavutati mitmete meetmetega.
Esmalt 1944-1947 läbi viidud  maareformi tulemusel. Niinimetatud „rahvavaenlastelt“ ja lihtsalt suurematelt kui 30-hektariliselt taludelt võeti ära kokku 927000ha maad, millest 514000ha jagati vähese maaga talunikele ja uusmaasaajatele. Ülejäänud maal rajati riigimajandeid - sovhoose - või jäeti see lihtsalt sööti. Kehvemate talupidamiste abistamiseks asutati masina-traktorijaamu ja hobulaenutuspunkte.
Seejärel sundkollektiviseerimine (kolhoseerimine). 1947. aasta mais võttis ÜKP Keskkomitee vastu direktiivse otsuse kolhooside loomiseks kõigis kolmes Balti liiduvabariigis. Sama aasta sügisel loodi Eesti NSV-s 5 esimest kolhoosi ja alustati kulakute väljaselgitamist. Kulakuteks peeti talupoegi, kes olid kasutanud palgatööjõudu või/ja omasid põllutöömasinaid. Neile pandi peale kõrge põllumajandusmaks ja hiljem suurendati tuntavalt põllumajandussaaduste riigile müümise norme. Seejärel suurendati makse ja müüginorme ka teistel taludel . 1948. aasta alguseks oli Eestimaal kollektiviseeritud tühine osa (0,03%) kõigist talupidamistest. Suurendati veelgi maksusurvet ja riiklikke normkoormisi ning kulaklike talude arvu. Sellisel moel hakati ette valmistama „kulakluse kui klassi likvideerimist“. Kolhoseerimise propaganda plakat
„Vallas valvas korda partorg, kes määras inimesi kulakuteks. Minu isa ei saanud meie valla partorgiga hästi läbi ning seetõttu määrati minu isa ja ema kulakuteks. Seetõttu pidime andma ära palju liha, piima ja mune - endale jäi vähem ning pidime hakkama saama väiksemate varudega.“
Talupoegade vastupanu murti ulatusliku küüditamisega 1949. aasta märtsis. Plaanid nägid ette Eestist välja saata 22326 inimest, sealhulgas enam-vähem kõik „ kulakud “. Küüditamise läbiviijaks olid julgeoleku, miilitsa ja sõjaväeosade kõrval kohalikud parteiaktivistid. Küüditamise ohvriks langes 20722 inimest. Paljudel õnnestus siiski varjuda, ja et tegemist oli puhtalt hirmutamisaktsiooniga, ei puudutatud enamikku neist hiljem. Küüditatute vara riisuti küüditajate poolt.
„Meie külast viidi Siberisse üks vanem naisterahvas , kelle mees oli enne olnud vangis . Sellega seoses tekkis meiegi perel suur kartus, et meid saadetakse maalt välja, sest meid oli varasemalt kuulutatud kulakuteks. Õnneks oli selleks ajaks valla partorg vahetunud ning uus mees tõmbas meie nimed väljasaadetute hulgast maha. Pääsesime kõige hullemast ning olime selle eest uuele partorgile väga tänulikud.“
Märtsiküüditamine täitis oma ülesande täielikult: 1949. aasta lõpuks oli kolhoosidesse astunud juba üle 65% taludest. Järgneva paari aastaga sunniti ka esialgu kolhoosidest kõrvale jäänud talud ühismajanditesse astuma või omamajapidamist likvideerima . 1951. aasta lõpuks jõudis kollektiviseerimine Eesti NSV-s põhijoontes lõpule. Selleks ajaks oli kolhoosides üle 95% talumajapidamistest.
Majandussüsteemi lammutamisele aitas kaasa ka industraliseerimine. NSV Liidu majanduse nurgakiviks oli aastakümneid olnud rasketööstuse eelisarendamine. Analoogset majanduspoliitikat hakati ellu viima ka sõjajärgses Eesti NSV-s. kusjuures selle „põhitandriteks“ kujunesid põlevkivi-, masina-ja kergetööstus. 1945. aasta juunis võttis NSV Liidu Kaitsekomitee vastu määruse, mille alusel hakati Virumaa põlevkivipiirkonnas suurejooneliselt laiendama põlevkivitööstust.
„Sillamäel rajati uraani rikastamise vabrik, millest hakati valmistama aatompomme. Seetõttu oli Sillamäe kinnine linn.“
Masina- ja metallitööstuses laiendati ja taastati esialgu vanu ettvõtteid, mis hakkasid välja laskma peaasjalikult üleliiduliselt vajalikku toodangut. Eesti NSV tööstus hakkas tootma seadmeid põlevkivi-ja naftatööstusele, automaatseadmeid katelde valmistamiseks, elektrimootoreid jms. Rasketööstuse ulatuslikku laiendamist põhjendati ametlikult Eesti vanade tootmistraditsioonidega ning väljaõpetatud kaadri olemasoluga. Rasketööstuse kõrval arenes kiiresti ka kergetööstus. Linnade taastamise ja industraliseerimisega kaasnes laialdane ehitustegevus. Industraliseerimise käigus kadus lõplikult erasektor tööstuses.
Nii pääses Eestis maksvusele käsumajandus, mis ei arvestanud kohalikke tooraine - ega tööjõuressursse, ajalooliselt väljakujunenud tootmistavasid ega vajadusi. Eesti NSV majandus allutati kõigil tasanditel plaanimajandusele. Kõrgemalt poolt koostati kõikvõimalikke plaane liiduvabariigi tasandist kuni taluni välja. Jäik plaanimajandus välistas turumajandusliku ühiskonnakorralduse ja tähendas üleminekut käsumajandusele. See omakorda tõi kaasa kaugeleulatuvaid demograafilisi ja sotsiaalseid tagajärgi, mis mõjutavad Eesti arengut veel tänaselgi päeval.
Kõige olulisemaks demograafiliseks tagajärjeks oli sõjajärgsetel aastatel alanud massiline võõrtööliste sissevool. Massiline muulaste sisseränne kahandas tunduvalt eestlaste osatähtsust elanikkonnas. Ulatuslik migratsioon tõstatas keeleprobleemi, mis tavaliselt „lahenes“ vene keele kasuks. Keeleprobleem ahistas eestlasi, kuna paljudes kohtades Eestimaal ei saadud enam igapäevaelus eesti keelega hakkama. Kokkuvõttes ei kindlustanud nõukogulik sotsialism pikka aega inimväärset elatustaset ei linna- ega maaelanikele. Hiljem - 1960. aastate algul tehti küll Moskvas katseid vähendada NSV Liidu majanduse tsentraliseeritust nn rahvamajandusnõukogude loomise kaudu, kuid nende mõju jäi ajutiseks. Elurajoon Lasnamäe, mis ehitati Moskva käsul vene tööjõu sisserände hoogustamiseks Eestisse.
1970. aastatel ammendusid NSV Liidus tööstuse-ja põllumajanduse ekstensiivarengu võimalused. Nõukogude majandusmudel püsis eelõkige tänu naftadollaritele. Kuigi Eesti NSV majandusnäitajad ületasid NSV Liidu keskmise taseme, oli ka siin taandareng selgelt tunnetatav. Põllumajanduse areng oli allutatud üleliidulise toitlusprogrammi täitmisele. See tähendas aga Eesti NSV „panuse“ suurendamist liha – ja piimasaaduste tarnimisel üleliidulisse fondi. Samal ajal muutus kohalik tarbimine järjest kesisemaks ning poeletid tühjenesid. Tarbekaupade pideva nappuse kõrval süvenes toiduainetekriis.
„Sõja ajal ja peale seda ei olnud suhkrut saada. Meil tehti suhkrupeedi siirupit. See oli ainus maiustus, mida lapsed sellel ajal süüa said. 50ndate keskel hakkas ka vahel suhkrut poelettidele ilmuma. Vahel tuli poe juurde järjekorda minna öösel ja seista seal 6-7 tundi, et pool kilo suhkrut saada. Koju tulles võis kohata mitmeid „kotipoisse“, kes käisid ringi ja nurusid toiduaineid.“
Majandusliku ummiku üheks ilminguks oli ka varimajanduse muutumine igapäevaelu püsivaks kaasnähtuseks: kuna kõigest oli puudus, siis sai hästi ära elada üksnes „õigeid“ tutvusi omades .

Kultuurielu

Nõukoguliku kultuuripoliitika olemus

Teine Maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal lõhestasid senise tervikliku eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuurieluks. Kuid hoolimata tõsiasjast, et pagulusse siirdus arvukalt loovinimesi, otsustati eesti kultuuri püsimajäämine siiski kodumaal, kuhu jäi eestlaste enamik. Just nende vastupanuvõime ja elujõulisus otsustasid lõppkokkuvõttes eesti kultuuri järjepidevuse säilimise ka nõukogude aastatel.
Eesti NSV aegse ametliku kultuuripoliitika peamiseks eesmärgiks oli „ sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku” kultuuri juurutamine. Sellest tulenevalt suhtus uus võim eestlaste kultuuripärandisse algusest peale klassiprintsiibist lähtudes. Kogu intellektuaalne sfäär oli nõukogude ajal kord rohkemal, kord vähemal määral ideoloogilise surve all, sõltuvalt parasjagu valitsevatest poliitilistest oludest .
​Negatiivsete tagajärgedega oli Eesti NSV poliitiline ja majanduslik eraldatus maailmast, millega kaasnes ulatuslik infosulg Lääne vaimsetest arengutest ja suundumustest. Sõjajärgsel aastakümnel käsitas režiim piiriüleseid teadus- ja kultuurikontakte negatiivsena. See aga tähendas otsest sundi orienteeruda vene kultuurile, eriti tugev oli see sund 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate esimesel poolel.
Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud kultuuripärandi valikuline hävitamine. Nii puhastati raamatukogud sõjajärgsetel aastatel „kodanliku ühiskonna pärandist”, mille käigus hävitati märkimisväärne osa iseseisva Eesti ajal ilmunud perioodikast ja ilukirjandusest ning enamik allesjäänust suleti erihoidlatesse. Eeltoodule lisandus tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada kogu vaimset elusfääri valitseva režiimi kontrollile .

Haritlaskond

Teise maailmasõja lõpuaastatel pagesid eesti haritlaskonna paljud esindajad kartuses nõukogude võimu ees läände. Nende poolt paguluses loodud vaimupärand on kohati hämmastavalt rikkalik ja kuulub orgaaniliselt meie kultuurilukku. Ent sellest pärandist osasaamine ei olnud nõukogude ajal enamikule kodueestlastele võimalik. Kodumaale jäänud „vana kooli“ haritlaskond langes aga suures osas ideoloogilise terrori ohvriks, mis tähendas nende aktiivse loometegevuse piiramist või hoopis sellest väljalülitamist aastakümneteks. 1950. aastate keskpaigas vaimne surutis mõnevõrra leevendus. See andis võimaluse vanema põlvkonna haritlastele taas loometöö juurde tagasi tulla. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine, millest järjest olulisemat rolli hakkas etendama uus põlvkond haritlasi. Tollast kultuurielu uuenemist ilmestasid senisest märgatavalt vabam loomeõhkkond, isikupärased ja uudsed vormikatsetused.
„Kasvatamaks uut põlvkonda haritlasi, pidime käima koolis. Kooli läksin ma seitsmeaastaselt. Kool oli kaugel ja kuna bussiliiklust ei olnud, pidin viibima internaadis. Koju saime ainult suurematel pühadel. Meie käisime koolis ka laupäeviti. Põhikool kestis seitse aastat ja keskkool neli aastat.“

Kultuuritarbimine ja massiteave

Sõda ja sellele järgnenud vaimse surutise aastad olid rängaks löögiks eelkõige kõrgkultuurile. Seevastu rahvakultuuri tasemel jätkus ka sel perioodil eestlastele omane aktiivsus oma kultuurielu korraldamisel. Rahva kultuuriaktiivsuse kõige ilmekamaks väljundiks oli isetegevusharrastus. Taastus ka laulupidude traditsioon. 1950. aastate teisel poolel hakkas massiline isetegevusharrastus taanduma professionaalse kõrgkultuuri ees. Järjest kasvas massiteabevahendite osatähtsus kutuuritarbimises. Suurenes Eesti Raadio saatemaht. 1955. aastal alustas tööd Eesti Televisioon . 1970. aastatel mindi üle värvitelevisioonile. Ajakirjandusväljaanded jagunesid nõukogude ajal vabariiklikeks ning linna- ja rajoonilehtedeks, ajakirjadeks ning mitmesugusteks ametkondlikeks väljaanneteks. Eestlaste traditsiooniliselt suur lugemishuvi ja suhteliselt madalad raamatuhinnad kasvatasid koduraamatukogusid. 1960. aastatest alates iseloomustas „kodust“ kultuuritarbimist süvenev tehnifitseerimine: osteti üha rohkem raadioid, televiisoreid, magnetofone. Kiiresti kasvasid nendel aastatel teatri-, kino -, muuseumi- ja näitustekülastused.
„Maal elades massiteabevahendid meieni väga varakult ei jõudnud. Meil käisid mõned ajalehed ning 1952. aastal muretses isa aku ja anoodiga pisikese raadio. Esimese televiisori ostsin 1956. aastal järelmaksuga. Televiisorist tulnud parim saade oli „ Horoskoop “. Meie külas tegutses rahvatantsurühm, kus ma tantsisin ja pisikene teatritrupp, millega sai esitatud nii mõnigi tore komöödia. Sellel ajal käidi tihti kolhoosibussidega tasuta teatris, kinos ja muuseumites. Eredaim teatrimälestus on „Silva“. Eriti õnnelikud olime, kui külastasime Tallinnas kino Kosmos, kus näidati filmi „Helisev muusika “. Muuseumikülastustest meenub esimesena Teletornis käimine.“

Kokkuvõte

Referaati alustades arvasin ma, et Nõukogude okupatsioon oli üdini halb ja kole aeg. Nüüdseks olen aru saanud, et päris nii see ei olnud, sest leidus ka positiivseid emotsioone. Inimesed said osta raamatuid, mis on tänapäeval väga kallid. Nad said külastada erinevaid muuseume, näitusi, teatreid ja kinosid. Kõigil inimestel oli töö ja inimestel oli võimalus tegeleda huvitegevusega. Samuti tekkis uus laulupidude traditsioon. Hakkasid levima televiisorid ja raadiod. Tekkisid uued elamurajoonid ja haritlased. Eestlased said väga häid tulemusi Olümpiamängudelt
Muidugi leidub selle aja sees ka palju muserdavat. Meie noored sõdurid pidid minema sõdima ning paljud neist hukkusid. Toimus massiline küüditamine ja kulakuteks kuulutamine. Inimestele võeti ära nende vara. Loodi sovhoosid ja kolhoosid , kus inimesed nägid ränka vaeva.
Referaat valmis mitmete raamatute, internetilehekülgede ning vanaema mälestuste toel. Referaadi kirjutamiseks läks aega umbes nädal. Mina arvan, et sain selle teema kohta palju targemaks ning tean nüüd millised olid eluolud meie vanavanematel ja vanematel.

Kasutatud materjalid

Kirjandus

Adamson, A.; Valdmaa, S. Eesti ajalugu. Koolibri, 1999

Laur, M.; Pajur, A.;Tammberg, T. Eesti ajalugu II. Avita , 1995

Fjodorov , A. XX sajandi ajalugu. Avita, 2002

Vahtre, L. Elu-olu viimasel vene ajal. Kirjastuskeskus, 2002

Kuutma, R. Wabariigist vabariigini. Varrak , 2009

Laar, M. 101 Eesti ajaloo sündmust. Varrak, 2010

Internet

http://et.wikipedia.org/wiki/N%C3%B5ukogude_okupatsioon_Eestis

http://linnamuuseum.tartu.ee/?m=2&page=7

http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1945-1985_N%C3%B5ukogude_periood/

http://www.kastnaselts.ee/?Ajalugu:Tuntud_inimesed:Nikolai_Karota mm

Pildid

http://www.kastnaselts.ee/?Ajalugu:Tuntud_inimesed:Nikolai_Karota mm

http://kudevita.webs.com/viisnurgavarjus4.ht m

http://www.estonica.org/et/pildid/Johannes_K%C3%A4bin/

http://www.websters-dictionary-online.com/definitions/kolkhoz

http://linnamuuseum.tartu.ee/?m=2&page=7

http://et.wikipedia.org/wiki/N%C3%B5ukogude_okupatsioon_Eestis