Mis veebilehti külastad? Anna Teada Sulge
Facebook Like
Küsitlus


DEPRESSIOON (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kui olete õppinud depressiooni leevendama, suudate ennetada ka selle kordumist. I Depressiooni mõistmine 1. Mis on depressioon ?
  • Kuidas kindlaks teha, kas tegu on tõesti depressiooniga ?
  • Kui, siis milline ?
  • Mis on kõige tähtsam - mida ette võtta ?
  • Mis põhjustab depressiooni ?
  • Mis minuga lahti on ?
  • Millegi vastu huvi. Miks mul nii paha on ?
  • Kuidas ma küll võisin nii rumal olla ?
  • Mitu kuud pärast tulekahju teravat enesepõlgust. "Mis mulle küll pähe läks ?
  • Kuidas ma küll võisin nii loll olla ?
  • Mis võib seda süsteemi kõigutada ?
  • Kes ei tahaks olla täis energiat ja eufooriat ?
  • Kes tahaks põdeda üht rasket depressiooni teise järel ?
  • Kust abi otsida ?
  • Miks on südamevalu eitamine või allasurumine nii halb ?
  • Kuidas see sünnib ?
  • Kui loll ma olen! Mis minuga lahti on ?
  • Kuidas aidata paranemisele kaasa ?
  • Mida ma peale hakkan ?
  • Mida ma peale hakkan ?
  • Mis seda tõestab ?
  • Mis toimub teie peas ?
  • Miks peaks keegi tegema tahtlikult midagi, mis suurendab valu ja takistab tervenemist ?
  • Mis selle tunde vallandas ?
  • Mis minu peas sünnib ?
  • Kust ma seda tean ?
  • Mida üks ema peaks siis tundma ?
  • Mis minuga lahti on ?
  • Kuidas suudab depressioonis inimene end liikvele ajada ?
  • Millal ma peaksin pöörduma vaimse tervise spetsialisti poole ?
  • Mille põhjal ma otsustan ?
  • Kuidas psühhoteraapia mõjub ?
  • Kes tahaks end tunda tobedana ?
  • Kuidas see bioloogiline väärtalitlus tekib ?
  • Miks ravim ei mõju ?
  • Mida kõigest sellest järeldada ?
  • Kui hull asi on ?
  • Miks inimesed eemale tõmbuvad ?
  • Mida siis pereliikmed teha saavad ?
 
Säutsu twitteris
DEPRESSIOON
1. Sissejuhatus
Depressioon on piinav.
See on võimetuks tegev haigus, mis tabab igal aastal miljoneid inimesi, tekitades tohutut ahastust, segades argitoimetusi, perekonnaelu ja tööd, suurendades kehaliste haiguste ohtu ning viies vahel koguni enesetapule. Ometi on depressioon täiesti ravitav haigus, nagu ma käesolevas raamatus selgeks teen. Paraku ei saa enamik depressioonis inimesi mingit ravi ega teagi, et abi on täiesti kättesaadav.
Üks depressiooni piinavamaid aspekte on abitus- ja jõuetustunne, mis masenduses inimesi sageli valdab . Võib-olla tunnete end olevat lõksus, võimetu üle saama hirmsast meeleheitest ja lootusetusest. Võimalik, et sõbrad, kes teie pärast muretsevad, üritavad teil tuju tõsta, öeldes: "Küll see üle läheb... Leia kõigest midagi head..." Enamjaolt ei suuda sellised julgustavad sõnad kurbuse- ja pessimismimüürist läbi tungida . Lootus tekib alles siis, kui olete leidnud mõistliku ja läbiproovitud viisi, kuidas depressioonist jagu saada.
Käesolevas raamatus räägin ma teile lühidalt ja arusaadavalt täiskasvanute ja noorte depressiooni ravimise eri võimalustest. Kõigi nende meetodite tõhusus on kindlalt teaduslikult tõestatud. Põhimõttelt võib need meetodid jaotada kahte suurde kategooriasse: professionaalne ravi ja eneseabi. Paljud depressiooni all kannatajad vajavad vaimse tervise asjatundja abi ning saavad sellest märkimisväärset kasu. Kuid depressioonist väljatulemiseks saab ka ise palju ära teha ning eneseabil on mitu lisaväärtust:
  • Te näete positiivseid tulemusi suhteliselt kiiresti, sest siin kirjeldatavad eneseabimeetodid on äärmiselt tõhusad; tõestusmaterjali, et need meetodid mõjuvad, on küllaldaselt.
  • Te tunnete erilist rahulolu ja jõudu, kui suudate teha teatud asju, märkate, et neist on kasu, ning teate sisimas , et olete taas iseenda peremees ning suudate depressioonist võitu saada. Iseenda vaimujõu ja enesekindluse /enesehinnangu taastamine on depressiooni ületamise tähtis osa.
  • Nendest eneseabimeetoditest on palju kasu ka inimestele, kes tegelevad depressiooni professionaalsete ravimitega.
  • Kui olete õppinud depressiooni leevendama, suudate ennetada ka selle kordumist .

I   Depressiooni mõistmine
1. Mis on depressioon?
Kui olete depressioonis, olete arvatavasti püüdnud oma tuju mitmel moel tõsta. Depressiooni on raske endalt lihtsalt maha raputada. Ebameeldivaid tundeid, väsimust, apaatiat ja lootusetust üritatakse minema peletada, kuid see ei õnnestu ning masenduses olijat valdab frustratsioon ja jõuetus .
Iga inimene tunneb mingil eluhetkel kurbust , leina, pettumust ja meeleheidet. Elus on kõik juba nii seatud. Me hoolime oma perest , sõpradest, tööst, lemmikloomadest. Kui kaotame armastatud inimese, kui meie abielu puruneb või kui jääme ilma töökohast, on kurbus ja ahastus täiesti normaalne. Pettumustest või tragöödiatest pole kellelgi pääsu. Inimene reageerib kaotusele leinaga täpselt nii, nagu haav jookseb verd. Elult hoope saades öeldakse sageli: "Mul on depressioon." Kuid tähtis on meeles pidada, et kurbus ei tähenda alati depressiooni.
Kliiniline depressioon erineb tavalisest kurvameelsusest viiel moel:
  • Depressioon on piinavam.
  • Depressioon kestab kauem.
  • Depressioon segab inimese igapäevaelu
  • Depressioon on destruktiivne emotsioon (erinevalt leinast, mis on valus , kuid mis viib tervenemisele).
  • Depressioon on tavaliselt midagi muud kui lihtsalt piinav tunne. Depressioon kujutab endast sündroomi või sündroomikimpu, mis on seotud probleemidega inimestevahelistes suhetes, käitumises, mõtlemises ja bioloogilises talitluses.

Täiemõõduline kliiniline depressioon pole sugugi haruldane nähtus. See tabab mingil eluhetkel iga viiendat inimest; iga viieteistkümnendat nii rängalt , et ta vajab haiglaravi . Korduva raske depressiooni all kannatavatest inimestest sooritab umbes 15% enesetapu. Mõne depressioonitüübi puhul esineb hormonaalseid muutusi, mis võivad rängalt kahjustada immuunsüsteemi. Selle tulemusel muutub inimene haigustele vastuvõtlikumaks.
Ehkki statistika tundub võrdlemisi sünge, tahan rõhutada kaht lootustandvat punkti. Esiteks: kui olete depressioonis, pole te sugugi üksi. Kannatav inimene tunneb end sageli olevat täiesti üksi. Ometi on depressioon äärmiselt levinud haigus. Paraku ei söanda paljud oma depressioonist rääkida, pidades seda häbiväärseks. Selle seisundiga käiks just nagu häbimärk kaasas, ja see on väga halb. On ju depressioon vägagi levinud nähtus, mis puudutab pea igat perekonda.
Teiseks: depressiooni võitmiseks on abi ja lootust. Depressioon on üks paremini ravitavaid meeleoluhäireid.
 
"Mul on depressioon"
Ihuhädade puhul on lihtne arstile öelda, mis kõige rohkem valutab. Tihti on patsiendil juba enne selge, kuidas see või teine probleem on tekkinud. Sama kehtib ka depressiooni puhul. Kui keegi ütleb: "Mul on depressioon," võib see tähendada mitut asja. Alljärgnevalt on üles loetletud mõned tavalised viisid, kuidas inimesed depressiooni kogevad:
  • Kurvameelsus , meeleheide, kaotusetunne, tühjus , tujutus (tüüpilised tunded lähedase inimese surma puhul);
  • Apaatia , ükskõiksus, motivatsiooni vähenemine või kadumine, väsimus ;
  • Võimetus tunda erutust või naudingut, elurõõmu kadumine;
  • Suurenenud tundlikkus kriitika ja äraütlemise suhtes; tundeid on kerge haavata ;
  • Madal enesehinnang , enesekindluse puudumine, küündimatusetunne;
  • Ärrituvus , kiirelt frustreerumine, viha;
  • Süütunne , enesesüüdistused, enesevihkamine;
  • Lootusetus - ja/või abitustunne.

Ehkki need probleemid iseloomustavad depressiooni levinumaid aspekte, kujutavad nad endast üksnes mõnd paljudes sümptomitest, mis depressiooni puhul ilmnevad. Depressioon on keerukas haigus ja paljud inimesed kogevad mitmeid erinevaid sümptomeid, mitte üksnes halba enesetunnet.
Järgmises peatükis tutvume lähemalt depressiooni eri tüüpidega. Depressiooni eri tüübid nõuavad erinevat ravi. Järgmist peatükki lugedes mõelge palun endale ning mõelge, millised konkreetsed probleemid või sümptomid teil esinevad. Seda teades on teil kergem otsustada, millist ravi vajate.
2. Depressioone on mitut sorti
Depressioon mõjub inimestele mitmel viisil. Sümptomid ajavad tihti segadusse ning teevad murelikuks. Paljud depressioonis inimesed arvavad , et hakkavad hulluks minema või et neil on mingi tõsine füüsiline haigus (isegi kui arstid ei leia haigusest märkigi). Mõistes oma probleemi iseloomu, tunnete ka vähem hirmu ega satu segadusse. Ning teil on võimalus teha ravi kohta teadlikumaid otsuseid. Depressioone on mitut sorti ning ka ravi on erinev.
Kõige lihtsam on jagada kliinilised depressioonid kolme rühma: psühholoogilised depressioonid ( emotsionaalsed reaktsioonid kaotustele ja pettumustele), bioloogilised depressioonid (depressioonid, mis mitmes mõttes on tegelikult tõesti haigused) ja segatüüpi depressioonid (emotsionaalsete ja füüsiliste reaktsioonide segu).
Psühholoogilised depressioonid: Psühholoogilisi depressioone võib defineerida kahel moel. Esiteks vallandavad neid psühholoogilised või emotsionaalsed sündmused. Näiteks teatab mees naisele, et nõuab lahutust . Seepeale langeb naine depressiooni. Ta mõistab oma tundeid, sest ta teab, et abielu purunemine teebki meele kurvaks. Selle näite puhul oli tegemist konkreetse valusa, stressi tekitava sündmusega ( lahutus ). Kuid sageli vallandavad depressiooni hoopis ebamäärasemad olukorrad. Toon näiteks abielumehe, kes on hakanud aegamööda tundma, et naine kaugeneb temast. See ei juhtunud äkki, kuid kujutab endast siiski kaotust. Nagu sellisel puhul tavaline, hakkab mees tajuma, et tema suhtest naisega "on midagi puudu", ning see vallandabki depressiooni. Teisisõnu : depressiooni psühholoogiline vallandaja võib olla äkiline ja ilmne või järkjärguline ja varjatum. Kuid igal juhul on päästikuks konkreetne elumuutus - kas siis inimsuhetes, eluviisis või töös.
Psühholoogilise depressiooni teine tunnus on see, et sümptomid on puhtalt psühholoogilised/emotsionaalsed. Inimese bioloogilisele funktsioneerimisele puhtpsühholoogiline depressioon tavaliselt mõju ei avalda.
   Tabel 2a
  Depressiooni psühholoogilised sümptomid
  • Kurvameelsus ja meeleheide
  • Ärrituvus
  • Madal enesehinnang
  • Apaatia. Huvipuudus
  • Suhtlusprobleemid
  • Süütunne
  • Negatiivne mõtlemine
  • Enesetapumõtted
 
Mike on ilmekas näide psühholoogilisest depressioonist. Pärast kaheaastast töötamist ametikohal lootis ta ametikõrgendust saada. Ta oli kõigest väest rabanud ning tundis, et saab väga hästi hakkama. Eelmisel kuul vabanes töökoht, kuid see anti mehele, kes oli nende firmas olnud alles pool aastat. Mike'ile oli see ränk hoop. Viimased paar nädalat on ta tundnud , et ei kõlba mitte millekski. Ta ütleb alatasa endale: "Ma ei saagi ametikõrgendust. Ilmselt pole mul lihtsalt selleks vajalikke omadusi". Reaktsioonina ametikõrgendusest ilmajäämisele on ta elust kõrvale tõmbunud. Ta on ära öelnud peokutsetest. Ta eelistab õhtul koju minna, võtta ühe napsi ning lihtsalt voodisse heita. Enamiku ajast tunneb ta kurbust ja motiveerimatust. Aeg-ajalt mängib ta mõttega enesetapust.
Erilisi muutusi unes , söögiisus ja sugutungis pole Mike täheldanud. Ometi tunneb ta üha suuremat kurbust, tema enesehinnang on madal ning ta on seltskondlikust elust kõrvale tõmbunud. Mike'i emotsionaalne reaktsioon on vastuseks konkreetsele sündmusele ning iseloomustab psühholoogilist depressiooni.
Bioloogilised depressioonid: Teine suurem kategooria on bioloogiline depressioon, mille vallandab mingi füüsiline ( füsioloogiline ) muutus organismis, mitte aga elumuutus või valus kogemus. Seepärast tundub bioloogiline depressioon tulevat nagu välk selgest taevast ning ajab inimese kimbatusse: "Ma ei saa aru, miks ma ennast nii halvasti tunnen ... Kõik on ju korras... Mitte ei saa aru." Lisaks psühholoogilistele sümptomitele iseloomustab bioloogilist depressiooni terve rida füüsilisi sümptomeid, mida põhjustab keemiline väärtalitlus närvi- ja hormonaalsüsteemis (sellest pikemalt peatükkides 7 ja 15).
   Tabel 2b
  Depressiooni füüsilised sümptomid
 
Joel on 52-aastane tehnik , abielus ja kahe täiskasvanud lapse isa. Teda peetakse äärmiselt töökaks meheks ning temast peetakse lugu. Eelmisel kuul hakkas Joel pealtnäha ilma mingi põhjuseta tundma järkjärgulisi muutusi. Ehkki muidu üsnagi seltskondlik, hakkas ta end teiste juuresolekul ebamugavalt tundma. Ta ütles oma naisele, et ehkki ta ei saa aru, miks, eelistab ta mitte külla minna. ("Ma ei tea, miks, ma lihtsalt tunnen, et ei suuda!") Tööl tundus ta endasse tõmbuvat ning olevat erakordselt vaikne. Mitu inimest küsis, kas ta on haige. Joel vastas: "Jah, vist küll."
Samal ajal toimusid muutused tema füsioloogilises talitluses. Ta hakkas märkama , et toit ei maitse nagu varem, ning tema söögiisu kadus . Viimase kolme nädala jooksul on ta kaks kilo alla võtnud . Samuti on ta hakanud ärkama öösel kell neli ega suuda enam magama jääda. Varem pole seda juhtunud.
Lõpuks läks Joel oma perearsti jutule. Ta ütles: "Ma ei tunne end enam endiselt... Ma olen nagu kurb, aga ma ei saa aru, miks. Midagi pole juhtunud, kõik on ju korras. Peale minu enda. Ma olen kogu aeg väsinud ja ei taha teistega suhelda."
See pilt viitab puhtbioloogilisele depressioonile. Kõik tulin nagu välk selgest taevast. Mingeid stressi tekitavaid sündmusi või elumuutust pole olnud. Ka järk-järgult tekkivad bioloogilised sümptomid on osa pildist.
Bioloogiliste sümptomitega psühholoogilised depressioonid: Sellesse rühma kuuluvad väga paljud kliinilist depressiooni põdevad inimesed. Segatüüpi depressiooni vallandab mingi kindel sündmus, kuid inimesel ilmnevad nii emotsionaalsed kui ka füüsilised sümptomid.
   Tabel 2c
  Lisasümptomid, mis võivad ilmneda nii psühholoogilise kui bioloogilise depressiooni puhul
  • Keskendumisraskused ja lühimälu häired
  • Hüpohondria: liigne muretsemine oma tervise pärast
  • Uimastite/alkoholi kuritarvitamine
  • Ülemäärane tundlikkus (sealhulgas viha ja ärrituvus)
  • Meeleolu kõikumine
  • Paanikahood
 
Eve on 32-aastane abielunaine, kes sai hiljuti teada, et tema 34-aastasel mehel on vähk. Sestsaadik on Eve'i vallanud ägedad kurbuse- ja nutuhood, ta mõtleb pidevalt mehe haigusele ning tunneb hirmu üksijäämise ees, kui mees peaks surema. Samuti painavad teda süümepiinad ja enesesüüdistushood. Ta tunneb end süüdi, et on mehe olemasolu viimased paar aastat enesestmõistetavaks pidanud. Lisaks neile emotsionaalsetele probleemidele on märkimisväärselt vähenenud Eve'i sugutung . Ta magab halvasti, ärgates öö jooksul kümmekond korda üles. Eve'i sümptomid osutavad segatüüpi depressioonile. Sellise reaktsiooni on esile kutsunud valuline sündmus, ning bioloogilised sümptomid on osa reaktsioonist.
Eri tüüpi depressioonidel tuleb vahet teha just ravi silmas pidades. Uurimused on veenvalt tõestanud, et bioloogilise ja segatüüpi depressiooni all kannatajad saavad suurt abi antidepressantidest (õigesti diagnoositud bioloogilise ja segatüüpi depressiooni all kannatajatest terveneb antidepressantide abil 70-80%).
Kui teid vaevad puhtakujuline bioloogiline depressioon, vajate arvatavasti üksnes ravimeid ja toetust. Ent kui teil on segatüüpi depressioon, võib teil vaja minna nii ravimeid kui ka teist laadi ravi, näiteks psühholoogilist nõustamist või psühhoteraapiat ja/või selles raamatus kirjeldatud eneseabistrateegiaid. Puhtpsühholoogilise depressiooni puhul antidepressante ei soovitata (ehkki leidub ka erandeid ). Psühholoogilise depressiooniga inimesed saavad märkimisväärset abi teatud tüüpi psühhoteraapiast ning selles raamatus kirjeldatud eneseabistrateegiatest.
Üksikepisoodid ning korduv depressioon ja relaps
Mõned inimesed langevad depressiooni üheainsa korra, toibuvad ega koge ränkade sümptomitega haigushoogu enam kunagi. Paraku on see pigem erand kui reegel. Umbes kaks kolmandikku tõsistest depressioonidest kordub tõenäoliselt uuesti. Mõned inimesed suudavad episoodide vahel täiesti normaalset elu elada, teiste sümptomid on pidevad ja kergemad.
Kui hakkame uurima teie depressiooni diagnoosi ja ravi, tuleb meeles pidada kaht peamist eesmärki. 1) Tehke kõik mis võimalik, et praegusest depressioonist jagu saada. 2) Võtke tarvitusele abinõud, et vältida selle kordumist.
Edasistes peatükkides kirjeldatus strateegiad on osutunud efektiivseks ning võivad teid mõlema eesmärgi saavutamisel aidata. Eneseabimeetodeid käsitletakse peatükkides 11, 12 ja 13, professionaalset psühhoteraapiat peatükis 14 ning ravimeid peatükis 15.
Ehkki mõned sageli korduva depressiooni all kannatajad võtavad pidevalt antidepressante, et vältida relapsi, on levinum strateegia saada kõigepealt jagu olemasolevast depressioonist ning püsida siis relapsi varajaste märkide suhtes valvel. Juhul kui sümptomid hakkavad ilmnema, võib kohe ravimite manustamist alustades depressiooni n-ö juba eos hävitada.
Ent kuidas kindlaks teha, kas tegu on tõesti depressiooniga? Ja kui, siis milline? Mis on kõige tähtsam - mida ette võtta?
3. Depressiooni sümptomite mõistmine
Eelmine peatükk esitas ülevaate psühholoogiliste, bioloogiliste ja segatüüpi depressioonide sümptomitest. Nüüd vaatame neid sümptomeid juba lähemalt. Käesolev peatükk peaks aitama teil paremini mõista nii ennast kui sümptomeid, mida te ehk parajasti tunnete. Mõistes oma probleemide iseloomu, oskate paremini valida ka ravimeetodit.
Depressiooni psühholoogilised sümptomid
  • Kurvameelsus ja meeleheide: Sageli teevad just need depressiooni sümptomid kõige rohkem haiget ning torkavad kõige rohkem silma. Esineda võivad ka tühjus- ja pettumustunne, tujutus. Raskustunne - iseäranis rinde all - ja sõna otseses mõttes " südamevalu " on selle sümptomi füüsilised aspektid. Umbes 40% raskes depressioonis inimesi ei tunnegi kurbust kui sellist. Pigem hakkavad nad üha sagedamini ärrituma ning satuvad kergesti frustratsiooni . Nendel puhkudel võib tühisemgi asi neid endast välja viia.
  • Madal enesehinnang toob kaasa väärtusetuse - ja küündimatusetunde, enesekindluse puudumise ja enesepõlguse. "Ma ei suuda seda", " Minust pole mingit kasu" ja "Ma ajan alati kõik untsu " on tüüpilised laused , mida madala enesehinnanguga inimesed endale sisendavad. Sageli on nad kasvanud üles, suutmata endale, vanematele, õpetajatele meele järele olla. Nad on üle elanud ebaõnnestumisi nii koolis, inimsuhetes, spordis kui ka tööl.
    Selline inimene peab tavaliselt teisi endast paremaks ning käitub just teiste arvamuste ja nõuannete järgi. Vahel on madal enesehinnang ajutine nähtus - näiteks töökaotuse või armusuhte purunemise tagajärg. Kuid pahatihti koormab see inimest kogu elu.
  • Apaatia on huvipuudus asjade vastu, seltskonnast tagasitõmbumine, aktiivsuse vähenemine ja/või tegevusväljade piiramine. See sümptom võib juba ise viia palju tõsisemate probleemideni. Näiteks võite apaatiat tundes mõelda: "Ah, ma ei viitsi teiste seltsi minna, sellest pole mingit kasu." Kuid sõpradest ja meelelahutusest lahti öelnu elu muutub järjest üksluisemaks. Rõõmutu elu aga võib omakorda depressiooni põhjustada. Aktiivsuse vähenemine tingib ka füüsilisi muutusi, näiteks väsimust ja kõhukinnisust, mis suurendab ebamugavustunnet veelgi.
  • Suhtlusprobleemid: Kui inimesed on depressioonis, muutuvad nad kriitika ja tõrjumise suhtes iseäranis tundlikuks. Võimalik, et nad tunnevad end teiste juuresolekul ebamugavalt või üksildasena. Depressioonis inimesel võib olla raske end kehtestada (st enda eest seista, avaldada oma arvamust, tundeid või veendumusi, paluda teistelt abi või toetust, öelda ei). Paljudel inimestel on selliseid probleeme ka siis, kui nad pole depressioonis, aga depressiooni ajal annavad need ennast kõige ägedamini tunda. Ka need inimesed, kes muidu naudivad seltskonda, võivad depressiooni langedes neid probleeme täheldada. Keegi depressioonis mees ütles mulle: "Tavaliselt tunnen end teistega rääkides mugavalt , aga viimasel ajal on mu enesekindlus kaduma hakanud. Muretsen, milline ma teistele paistan, ei söanda oma tõelisi tundeid ja mõtteid avaldada. Mul on tunne, et minuga on midagi valesti."
  • Süütunne: Kui olete teinud vea või kedagi tahtmatult solvanud, on kahetsus ja süümepiinad täiesti normaalne reaktsioon. Ent nadu dr David Burns on märkinud, sisaldab süütunne mitte ainult kahetsust, vaid ka veendumust: "Ma olen halb inimene." Just see viimane teeb süümepiinadest valulise ja destruktiivse emotsiooni.
  • Negatiivne mõtlemine: Psühholoogid kasutavad mõistet "kognitiivsed häired" kalduvuse kohta mõelda negatiivsel ja pessimistlikul moel. Mõtlemis- ja tunnetushäired esinevad peaaegu kõigi depressioonitüüpide puhul. Depressiooni tekkides muutuvad inimese mõttes äärmiselt negatiivseteks ja pessimistlikuks. Sellised moonutused pole mitte üksnes depressiooni sümptom, vaid ka depressiooni peamisi põhjusi ning vist kõige võimsam tegur, mis depressiooni pikendab ja ägendab. Negatiivsel mõtlemisel peatun ma pikemalt peatükis 11.
  • Enesetapumõtted: Depressioonis inimesed mõtlevad sageli enesetapust; ehkki enamik neist seda toime ei pane, tuleb enesetapumõtetesse alati tõsiselt suhtuda . Enamjaolt peegeldavad enesetapumõtted suhtumist tulevikku, mis tundub trööstitu.

Depressiooni bioloogilised sümptomid
Alljärgnevad sümptomid esinevad närvi- ja hormonaalsüsteemis aset leidvate märkimisväärsete biokeemiliste muutuste tagajärjel (pikemalt vt peatükid 7 ja 15). Üks või mitu sümptomit on märguandeks, et vähemalt osas teie hädades on süüdi bioloogiline väärtalitlus.
  • Unehäired: une-ärkveloleku tsüklis võib toimuda mitmeid muutusi. Uinumisraskused on tüüpilised igasugusele stressile. Voodis vähkremist põhjustab enamikule inimestele väiksemgi stress . Teadlaste hinnangul esineb elu jooksul uinumisprobleeme 35%-l inimestest. Kuid mitmed unehäired on omased just nimelt depressioonile ning viitavad unetsükleid reguleeriva ajuosa väärtalitlusele. Depressiooniga seostatud unehäired on järgmised. Varajane ärkamine: inimene ärkab kaks-kolm tundi varem kui tavaliselt ega jää enam magama. Katkendlik uni: inimene ärkab öö jooksul mitu korda üles, kuid suudab tavaliselt uuesti magama jääda. Tavaliselt on tagajärjeks see, et te olete küll maganud, kuid teile tundub, et ei ole. Järgmisel päeval olete rampväsinud. Hüpersomnia : ülemagamine. Halva kvaliteediga uni: vahel juhtub et magate kaheksa või rohkem tundi, kuid olete päev otsa väsinud. Depressiooni mõjul võib lüheneda sügava une faas, mis tavaliselt taastab inimese füüsilise ja vaimujõu.
  • Söögiisu muutused: Söögiisu märkimisväärne kasvamine või kahanemine, millega kaasneb vastavalt kehakaalu tõus või langus. Tavaliselt peetakse isutust pigem bioloogilise depressiooni tunnuseks. Söögiisu kasvamine võib olla psühholoogiline reaktsioon, sest sageli pakub söömine tröösti ning vähendab sisemist tühjustunnet. Ka mõne bioloogilise depressiooni tüübiga võib siiski kaasneda söögiisu kasv.
  • Sugutungi kadumine viitab bioloogilistele tagamaadele. Loomulikult on seksiprobleemidel ka mitmeid psühholoogilisi põhjusi. Abielukriisi puhul võib üks partnereist seksiisu kaotada, sest ei tunne teise vastu huvi või usaldust. Bioloogiliste depressioonide puhul esineval sugutungi kadumisel on puhtfüüsilised põhjused ning seda esineb inimestel, kellel ei ole oma armusuhte üle midagi kurta. Keegi depressioonis daam ütles mulle: "Ma armastan oma meest kõigest südamest. Ma tahan nii kangesti erutuda, aga seda lihtsalt ei juhtu ja ta vist mõtleb, et ma ei hooli temast." Pahatihti saab abikaasa sellise sugutungi kadumisest valesti aru ning see muutub juba ise konflikti allikaks.
  • Väsimus ja energia kadumine: Paljud depressioonis inimesed kurdavad: "Ma olen kogu aeg surmväsinud... Ma pean end pidevalt sundima. Ja ka magamine ei aita. Pärast lõunauinakut olen veel rohkem väsinud." See võib olla omaette sümptom või viidata unehäiretele.
  • Võimetus tunda rõõmu: Psühholoogid nimetavad seda anhedooniaks ning tihti ilmneb see elurõõmu puudumisena. Anhedoonia kergemat vormi võib kohata psühholoogiliste depressioonide puhul, ent rängem vorm viitab tavaliselt närvisüsteemi rõõmukeskuste keemilisel väärtalitlusele.
  • Suguvõsas esinenud depressioon, enesetapud, alkoholism või söömishäired: Ehkki mitte sümptom iseeneses, näitab see ikkagi kalduvust bioloogilisele depressioonile ning vaimse tervise professionaalid arvestavad seda patsiendi ravi planeerimisel. Bioloogiline depressioon kaldub suguvõsas korduma. Alkoholismil, enesetappudel ja söömishäiretel nagu anoreksia ja buliimia tundub olevat ühine bioloogiline taust. Seega, kui teie emal-isal või mitmel veresugulasel on selliseid probleeme esinenud, võib ka teil olla nendeks geneetiline soodumus . Mingil juhul ei tähenda see, et depressiivse vanema järeltulija satub kindlasti ka ise depressiooni, kuid risk on olemas.

Psühholoogilise, bioloogilise ja segatüüpi depressiooni lisasümptomid :
  • Keskendumisraskused ja kehv lühimälu: Paljud psühhiaatri vastuvõtule tulijad kardavad, et neil on ajukasvaja või Alzheimeri tõbi. Nad kipuvad asju unustama ega suuda keskenduda. Keskendumisraskused ja kehv lühimälu on tavaliselt just nimelt depressioonist. Neid sümptomeid võivad põhjustada ka mõned teised haigused. Kui märkate selliste sümptomite ilmnemist, minge kindlasti arsti jutule.
  • Hüpohondria: Märkamata jäänud depressioon on hüpohondria (ülemäärane mure oma tervise pärast, ehkki arstliku läbivaatuse andmeil mingit haigust pole) levinumaid põhjusi.
  • Uimastite/alkoholi kuritarvitamine: Sageli liialdatakse uimastite või alkoholiga just selleks, et leevendada depressiooni põhjustatud piinu. Alkoholi kuritarvitamine võib ka ise põhjustada ränka depressiooni.
  • Ülemäärane tundlikkus: Ägedad tundevood (nt pisarad, ärrituvus) reaktsioonina tühistele frustratsioonidele.
  • Meeleolu kõikumine: Vahel kipub meeleolu äärmusest äärmusesse kõikuma. Ühel hetkel ollakse sügavas depressioonis, teisel asjakohatus eufoorias (tihti nimetatakse seda maaniaks või hüpomaaniaks). Selliseid meeleolu kõikumisi võib seostada bioloogilise depressiooni alaliigiga, mida viimasel ajal on hakatud nimetama bipolaarseks häireks (varasem depressiiv -maniakaalne psühhoos). Õigesti diagnoositud patsientide puhul ravitakse bipolaarsust edukalt konkreetse medikamendi liitiumiga (vt peatükk 7).
  • Paanikahood: Need on ootamatud ja ägedad füüsilise ja psühholoogilise piina hood, mida iseloomustavad mõned alljärgnevatest märkidest ja sümptomitest või kõik korraga: südamepekslemine, õhupuudus , nõrkus, peapööritus, sõrmede ja varvaste kirvendamine, vahel ka valud rinnus , ohu- või läheneva huku tunne (ehkki ei olda kindel, mida täpselt kardetakse), paanika või meeletu hirm, et hakatakse hulluks minema või kaotatakse enesevalitsus . Need hood kestavad tavaliselt 5-10 minutit. Sellist atakki ei pruugi esile kutsuda mingi konkreetne sündmus, tavaliselt tuleb see nagu välk selgest taevast. Paanikahood võivad esineda ka inimestel, kes pole depressioonis, kuid umbes 50% paanikahäire all kannatajaist vaevlevad ka depressiooni käes. Olgu märgitud, et selliseid sümptomeid põhjustavad ka mõned teised haigused. Paanikahoogude puhul peaks kõigepealt pöörduma arsti poole, et välistada muud variandid.
    Konkreetse depressioonitüübi määramine on vajalik asjakohase ravi valimiseks. Suur hulk inimesi on rängas depressioonis ega saa mingit ravi. Samuti on palju neid, kes saavad küll ravi, kuid vale ravi (vt peatükk 14). Seepärast on tähtis, et te teaksite depressioonist ja sellega kaasnevatest probleemidest nii palju kui võimalik, et otsida ja nõuda asjakohast ravi. See on teie õigus.

4. Kuidas ennast diagnoosida ja oma paranemist jälgida
Nüüd, kus olete depressiooni peamiste märkide ja sümptomitega tuttav, võite teha lk 26 asuva enesediagnoosi testi.
Seda võib kasutada kolmel eesmärgil: 1) selleks, et välja selgitada, kui suur depressioon teil tegelikult on; 2) selleks, et ise diagnoosida, kas te vajate ravimeid; ja mis kõige tähtsam: 3) selleks, et jälgida aja jooksul muutusi. Enamikul juhtudel hakkavad sümptomid depressiooni leevenedes kaduma, kuid depressioonis inimene ei pruugi seda märgata. Sageli näevad sõbrad, pereliikmed ja terapeudid tervenemise märke ammu enne seda, kui depressioonis inimene neid ise tajub . Küllap on põhjus selles, et paranemise varajastes staadiumites kiputakse ennast ja maailma ikka veel negatiivses valguses nägema. Testi kasutamine võib siinkohal aidata.
Susan oli kannatanud üsna raske depressiooni all ning saanud kuu aega ravi. Esimese visiidi ajal tegi ta selle testi. Neljandat korda minu vastuvõtule tulles ütles ta: "Ma olen ikka veel depressioonis... Midagi pole muutunud." Mulle tundus ta oluliselt erksam ja spontaansem, elujõulisem. Ta oli ikka veel kurb, kuid väliselt ilmutas ta paranemise märke. Palusin tal uuesti nendele küsimustele vastata, ning kui ta oli lõpetanud, võrdlesime vastuseid esimese visiidi omadega. Nii uni, energilisus kui enesevalitsus olid paranenud . Tulemusi võrreldes ütles Susan: "Kui ma nüüd järele mõtlen, on asjad tõesti edenenud. Mõned mõttes tunnen ma end ikka veel nirult, aga midagi on tõesti ka muutunud."
Sellist reaktsiooni kohtan ma sageli. Seepärast on alljärgnev test hea mõõdupuu. Susanile näitas see harjutus, et ta on tubli sammu edasi astunud , mis andis talle lootust juurde. Realistliku lootuse taastamine on juba ise võimas vastumürk pessimistlikele ja depressiivsetele tunnetele.
Soovitan teil see test kohe ära teha ning korrata seda depressioonist toibumine varajastel järkudel iga nädala lõpus.
5. Mis põhjustab depressiooni ? ...lapsepõlve hingetraumad
"Ma hakkan vist hulluks minema. Mis minuga lahti on? Mul on nii vastik olla. Ma ei suuda mõelda, mul pole jõudu, mul pole millegi vastu huvi. Miks mul nii paha on?"
Depressioonipiinu võimendab tavaliselt segadus - ja hämmeldustunne. Vahel on depressiooni põhjust väga kerge mõista. Nagu ütles üks mu patsient : "Loomulikult olen ma depressioonis. Naine jättis mu maha, ma olen üksi, kogu mu elu on pea peale pööratud. Lahutus ajab inimese depressiooni, eks ju"
Tõsi, kuid sageli on depressiooni põhjused varjatud või ebamäärased. Tihti tunnevad inimesed, et depressioon tuleb nagu välk selgest taevast. Üks põhjusi, miks depressiooni põhjusi tuleb tundma õppida, on see, et nõnda oskate paremini õiget ravimoodust valida. Nii nagu mitte iga kurguvalu ei kao antibiootikumide toimel, nii ei reageeri ka kõik depressioonid ühesugusele ravile . Kui olete veendunud, et kurguvalu põhjustab streptokokk , valite ravivahendiks antibiootikumid. Kui teate, mis on teie depressiooni põhjus, oskate ka valida kõige õigema ravimeetodi.
Depressiooni tagamaade väljaselgitamine aitab teil ka aru saada oma uuest seisundist, mis muidu on üsnagi segadusseajav. Saades vastuse küsimusele "miks?", eemaldate depressioonilt saladuskatte ning olete paranemisele sammukese lähemal.
Käesolevas peatükis tahaksin lühidalt käsitleda depressiooni peamisi põhjusi. Ärge aga unustage, et tihti viib inimese depressiooni mitme teguri koosmõju. (Selles peatükis rõhutatakse tihti lapsepõlvekogemuste osakaalule depressiooni tekkimisel. Edasi vaatleme hiljutiste elusündmuste ja bioloogiliste tegurite mõju.)
Lapsepõlve hingetraumad
Oletagem hetkeks, et kaks inimest osalevad võidujooksul. Nad peavad paljajalu ületama kruusase platsi. Oletagem veel, et ühel jooksjal on jalad juba enne võistlust rakkus. Võistlus on mõlemale valus, kuid valusam sellele, kes on juba enne vigastatud . Samamoodi on tõestatud, et valusad lapsepõlvekogemused võivad olla täiskasvanupõlve depressioonide taimelavaks. Loomulikult pole see alati nõnda. Kuid mõningad läbielamised suurendavad depressioonile vastuvõtlikkust märkimisväärselt. Järgmisel paaril leheküljel kirjeldatud lapsepõlvetraumad selgitavad, miks mõni inimene suudab stressile vastu panna, teine aga annab täpselt samasuguses olukorras alla ja langeb depressiooni.
  • Varajased kaotused: Väikesed lapsed on armastatud inimese kaotuse suhtes eriti tundlikud. Tugevate lähedussidemete moodustamine on lapse arengu normaalne osa. Lapsevanem võib surra, kaduda silmist abielulahutuse, pikaajalise komandeeringu või haiglasoleku tõttu. Paljud "kadunud" vanemad võivad tegelikult täiesti olemas olla, kuid hoida lapsest lihtsalt eemale. Rasket haigust põdev vanem võib oma last kõigest südamest armastada, kuid elada valu tõttu oma sisemaailmas, kust teda kätte ei saa. Depressiivsete vanemate lastest saavad omakorda depressiivsed täiskasvanud. Võimalik, et lapsevanem armastas oma võsukest kõigest südamest, kuid depressioon võttis temalt elujõu ja võime lapsega tegelda.
    Vahel on laps soovimatu ning teda ei armastata või teeb vanemad kalgiks stressirohke kodune olukord. Sageli tunnevad end armastusest ilmajäetuna just alkohoolikute lapsed. Kauane alkoholi kuritarvitamine annab lapsevanematele ränga hoobi ning võib pärssida nende võimet moodustada oma lastega lähedasi sidemeid . Täiskasvanuna kannatavad paljud alkohoolikute lapsed selle varajase lähedusepuuduse tagajärgede all.
    Niisiis võib laps tunnetada juba oma esimestel eluaastatel mitmesuguseid kaotusi. Need kaotused põhjustavad peamiselt kolme liiki probleeme, mis võivad jätkuda läbi kogu täiskasvanupõlve:
  • Raskused läheduse saavutamisega: Kui laps kiindub lähedasse inimesse ning kaotab ta, võib ta muutuda lähedussidemete sõlmimisel äärmiselt ettevaatlikuks. Sellised lapsed võivad sisimas igatseda lähedust, kuid hirm tõrjumise ja kaotuse ees ei luba neil kellessegi sügavalt kiinduda. Selline sisemine läheduseigatsus ja emotsionaalne eraldatus võivad suurendada depressiooniohtu.
  • Ärevus ja hirm: Lastel on vaja vanemaid, et tunda end maailmas turvaliselt ja väljaspool ohtu. Kaotused võtavad turvatunde ja põhjustavad hirmu.
  • Sügav kurbus ja lein : Hirm läheduse ees, turvatunde puudumine ja kurbus võivad aastateks inimese sisse püsima jääda, ehkki valu põhjustanud sündmus on ammu möödas. Sellistel lastel on suur oht reageerida hilisemas elus kogetavatele kaotustele üliägedalt. Uus kaotus avab mineviku haavad. Teisel võib sellist ägedad reaktsiooni olla raske mõista, kuni ta võtab endale aega, et meenutada ka lapsepõlvekogemusi.
    Linda on 27-aastane üksik naine, kes tundis hirmsat piinlikkust, rääkides mulle depressioonist, mis tabas teda pärast kassi surma. "Tunnen end nii lollina. Lemmiklooma surm teeb loomulikult meele kurvaks, aga mina olen Callie´ surmast saadik olnud täielik inimvare." Sõbrad ei mõistnud, kuidas võib kassi surm esile kutsuda nii ägedaid ja piinavaid tundeid. Lindaga rääkides sain peagi aru, milles põhjus. Kui Linda oli väike, tabas tema ema vaimuhaigus . Ema oli Linda lapsepõlves pidevalt haiglaravil. Isa kas ei suutnud või ei tahtnud Lindat ja tema kaht venda üksi kasvatada ning pani nad iga kord, kui ema haiglasse läks, mitmeks kuuks lastekodusse. "Kui isa meid esimest korda vaatama tuli, nutsin nii meeletult, et ta läks endast välja ja ütles, et ei talu seda. Nii et ta ei tulnudki meid enam vaatama!" Linda õppis nuttu alla suruma , et isale mitte meelehärmi valmistada. Lastekodus elades oli ta kurvameelne, kuid ei näidanud seda välja. Hiljem, teismelisena ja täiskasvanuna, kartis ta nii väga kellessegi kiinduda, et hoidis teistest eemale ega käinud kellegagi kohtamas. Ometi igatses ta sisimas ikkagi armastust ja lähedust. Need tunded suunas ta oma kassile Callie´le. Callie´ surm kutsus temas esile reaktsiooni armastatud looma kaotusele ning tõi mälusoppidest esile ääretult valusad tunded, mis olid sinna lapsepõlves maetud. Tahtsin, et Linda mõistaks, miks ta kassi surmale nii ägedalt reageeris. Kui olime tema lapsepõlvekogemusi mitme visiidi ajal läbi arutanud, ütles ta: "Nüüd saan oma tunnetest paremini aru. Mul on ikka veel valus, aga nüüd ei tunne ma end imelikuna või ebanormaalsena. Ma mõistan, miks ma nii tunnen."
    Õnneks ei tähenda varajased kaotused alati, et hilisemas elus hakkaks inimene depressiooni all kannatama . Valusatest kaotustest aitavad last üle kaks tähtsat tegurit. Esiteks, vähemalt ühe täiskasvanu emotsionaalne kättesaadavus. Sageli suudab teine lapsevanem, vanaema või tädi kaotust tasa teha. Teiseks on ääretult tähtis aidata lapsel leinata. Kui isa oleks olnud Lindale kättesaadav, kui ta oleks lapsed koju jätnud või lasknud Lindal vähemalt nutta, oleks Linda elu olnud hoopis teistsugune. Sisendades lapsele, et nutt on normaalne, ning jagades temaga oma pisaraid ja valu, hoiate ära hingehaavad , mis võivad veritseda kogu elu.
  • Karm kasvukeskkond: Aeg-ajalt kaotab iga lapsevanem enesevalitsuse, on taktitu ning teeb vigu, mis lapsi haavavad. Kuid sellistest vigadest ei jää sügavat haava. Õigupoolest usuvad paljud lapse arengu eksperdid, et lastele on kasvamiseks vaja vaid "piisavalt head" õhkkonda - sellist, kus enamik kogemusi on positiivsed või isegi neutraalsed, kus hea kaalub halva üles. Pole ju keegi meist täiuslik!
    Paraku valitseb liigagi paljudes kodudes pidevalt kalk õhkkond . Tihti kuulub selle juurde ka füüsiline vägivald , kuid üldiselt räägin ma lapse alavääristamisest: "Sa pole midagi väärt, keegi pole sind tahtnud, sa oled rumal ja küündimatu." Nägin hiljuti toidupoes isa, kes raputas oma poega ja ütles: "Sa oled mõtteti sitavikat." Selline sõnum teeb last alandades meeletut kahju, õõnestades tema eneseväärikust. Kui sellist sõnumit iga päev korrata, sööbib ta mällu. Laps hakkabki uskuma, et see on tõsi - seda ütleb ju üks tähtsamaid inimesi tema elus. Säärased lapsed kasvavad üles kahjustatud eneseväärikusega. Hilisemas elus piisab kasvõi kõige tühisemast äpardusest või tagasilöögist, et teda rööpast välja lüüa. Nagu ütles üks mu patsientidest: "Jajah, kui ma olen tööl mingi käki kokku keeranud ja ülemus teeb mind pihuks ja põrmuks, mõtlen, et tal ongi õigus. Ma pole midagi väärt ega olegi kunagi olnud."
    Äpardused, pettumused ja tagasilöögid kuuluvad elu juurde. Ka parimal juhul on elu sageli raske. Kalgis koduses õhkkonnas kasvamine suurendab hilisemate pettumuste valu ning jätab lapse hinge sügava haava.
  • Kasvutoetuse puudumine: Lapsed vajavad kaitset ja hellust, kuid ka julgustust. Meis kõigis on sisemine tung kasvada, saada iseendaks, omada isiklikku arvamust, tegutseda, end maksma panna ja jätta endast jälg . Vahel ei toeta vanemad lapse kasvamist. See võib toimuda mitut moodi. Mõned vanemad klammerduvad lapse külge. Raske on loobuda lähedustundest ja soojusest, mida laps annab. Kui
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile

Vasakule Paremale
DEPRESSIOON #1 DEPRESSIOON #2 DEPRESSIOON #3 DEPRESSIOON #4 DEPRESSIOON #5 DEPRESSIOON #6 DEPRESSIOON #7 DEPRESSIOON #8 DEPRESSIOON #9 DEPRESSIOON #10 DEPRESSIOON #11 DEPRESSIOON #12 DEPRESSIOON #13 DEPRESSIOON #14 DEPRESSIOON #15 DEPRESSIOON #16 DEPRESSIOON #17 DEPRESSIOON #18 DEPRESSIOON #19 DEPRESSIOON #20 DEPRESSIOON #21 DEPRESSIOON #22 DEPRESSIOON #23 DEPRESSIOON #24 DEPRESSIOON #25 DEPRESSIOON #26 DEPRESSIOON #27 DEPRESSIOON #28 DEPRESSIOON #29 DEPRESSIOON #30 DEPRESSIOON #31 DEPRESSIOON #32 DEPRESSIOON #33 DEPRESSIOON #34 DEPRESSIOON #35 DEPRESSIOON #36 DEPRESSIOON #37 DEPRESSIOON #38 DEPRESSIOON #39 DEPRESSIOON #40 DEPRESSIOON #41 DEPRESSIOON #42 DEPRESSIOON #43 DEPRESSIOON #44 DEPRESSIOON #45 DEPRESSIOON #46 DEPRESSIOON #47 DEPRESSIOON #48 DEPRESSIOON #49 DEPRESSIOON #50 DEPRESSIOON #51 DEPRESSIOON #52 DEPRESSIOON #53 DEPRESSIOON #54 DEPRESSIOON #55 DEPRESSIOON #56 DEPRESSIOON #57 DEPRESSIOON #58 DEPRESSIOON #59 DEPRESSIOON #60 DEPRESSIOON #61 DEPRESSIOON #62 DEPRESSIOON #63 DEPRESSIOON #64 DEPRESSIOON #65 DEPRESSIOON #66
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 66 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2015-09-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 11 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor nadjakene Õppematerjali autor

Märksõnad

Mõisted


Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

17
odt
Depressioon
8
doc
Depressioon
21
doc
Toimetulek depressiooniga
990
pdf
Maailmataju ehk maailmapilt 2015
937
pdf
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat
524
doc
Arengupsühholoogia
88
doc
Liigutustegevuse tunnetuslikud ja käitumuslikud alused
45
docx
Kliiniline psühholoogia konspekt





Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele
faili e-mailile TASUTA

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
või
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun