Toimetulek depressiooniga (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
ST 3 KÕ 1
Marina Sepp
TOIMETULEK DEPRESSIOONIGA
Referaat
Aineõpetaja: Mari Viik
Mõdriku 2010

Sisukord

Depressiooni mõistmine..................................................................................................4
Depressiooni põhjused.....................................................................................................8
Depressiooni ilmingud erinevalt east ja soost..................................................................9
Depressioonist vabanemise viisid...............................................................................…13
Depressiooni kognitiiv-käitumusliku psühhoteraapia.................................................…16
1. Depressiooni mõistmine
Depressioon on emotsionaalne seisund, mida peaaegu igal inimesel vähemalt kord elus ette tuleb. see on psühholoogiline põhireaktsioon, mida esineb kogu elukaare jooksul sünnist kuni surmani (Almgvist jt 2006: 215).
Depressioon on laastav haigus, mis mõjutab inimest tervikuna - ta hinge, ihu ja vaimu. Depressiivset hingevalu on asjaosaliste arvates palju raskem taluda kui näiteks valu, mida tekitab murdunud jalaluu. Erinevalt füüsilisest valust kerkib emotsionaalne valu esile palju aeglasemalt ja kestab kauem. Väga paljud tänapäeva inimesed kannatavad mitmete depressiooni sümptomite all, omamata õrna aimugi sellest, et neid vaevab depressioon ja mitte mingi lihtne füüsiline häda.
Depressioon on haiglaslik meeleolu alanemine, mis mõjutab kõiki igapäevaelu valdkondi, kõige sagedamini energiataset, und, toitumist ja seksuaalelu.
Depressioon ilma ( bioloogiliste põhjustajateta) allub tavaliselt ravile , kuid seda peab läbi viima professionaal ja tegemist peab olema õigesti valitud vahenditega. Isegi bioloogiliste põhjustajatega kliinilisi depressioone on võimalik õigesti valitud ravimite ja nõustamisega kontrolli all hoida, hoolimata sellest, et neid ei saa täiesti välja ravida. Mitte keegi ei saa vältida hingevalu ja ka tõsiseid katsumusi , mis aeg- ajalt kindlasti esile kerkivad.
Depressioon võib inimese pikaks ajaks tasakaalust välja lüüa. See võib tekkida reaktsioonina :

• pikaajalisele stress - situatsioonile (raske haigus, püsiv kontakt);
  
• rasketele läbielamistele elus (lähedase surm , töökoha kaotus );
  
• oodatud või ootamatule negatiivsele kogemusele.
  

On oluline teada, et depressioon :

• on ravile hästi alluv;
  
• mure jagamine ja probleemidest rääkimine on esimene samm depressioonist paranemise teel;
  
• ei ole iseloomu nõrkus, kuna tegemist on teatud keemiliste ainete sisalduse muutusega kesknärvisüsteemis, täpsemalt serotoniini puudusega;
  
• ei ole tujukus;
  
• ei ole karistus selle eest , et inimene on halb.
  

Depressiooni tunnused:

• muutused söömisharjumustes, unetus või suurenenud unevajadus, energia vähenemine või pidev väsimus ja tülpimus;
  
• väheneb tähelepanu- ja keskendumisvõime;
  
• eraldumine huvirühmadest ja sõpradest;
  
• seksuaalse huvi kadumine;
  
• kehalise ja vaimse tegevuse aeglustumine;
  
• suurenenud ärritatavus;
  
• pessimistlik tulevikuvisioon;
  
• meeleolumuutus, nutt , kurb ilme;
  
• mõtted surmast ja suitsiidist;
  
• pidev väsimus, ka siis, kui pole tehtud tööd ega end pingutatud; väsimust tuntakse ka pärast puhkamist.
  

Need sümptomid esinevad mitmes kombinatsioonis, sõltudes depressiooni tugevusest. Eristatakse kergemat ja raskemat depressiooni, mõnikord on häire kerge aga kestev.
Raskemad depressioonid
Raskemate depressioonide hulka kuuluvad psühhootiline, millega kaasnevad illusioonid ja hallutsinatsioonid. Samuti raske on maniakaal- depressiivne depressioon, mille puhul depressiivsed ja maniakaalsed seisundid vahelduvad (kord hõljutakse pilvedel, kord langetakse põrmu).
Raske depressiooni faasis - märgatavalt kahanenud huvi kõige senise vastu, muutused magamisharjumustes ja söögiisus, energiapuudus, alaväärsustunne või ekstsesiivne süütunne.
Maniakaalses faasis muutuvad sümptomid täielikult - võib väljenduda oivalises meeleolus, hüperaktiivsuses, agressiivses käitumises, erutuvuses, suurushulluses ja vähenenud otsustusvõimes.
Kergemad depressioonid jagunevad:1)neurootilisteks,2) nartsissistlikeks ja 3) psühhoreaktiivseteks.
Neurootiline depressioon - väljendub rusutud meeleolus, enesesüüdistustes, alaväärsustundes, kapseldumises, elustiimulite pärssimistes, enesetapumõtetes.
Somaatilised sümptomid: kalduvus kurnatusele, peapööritus, mao ja soolestiku talitushäired, millega kaasnevad isutus, aplus ja neelamistakistused. Eelkõige tabab neurootiline depressioon niisuguseid inimesi, kes kipuvad teiste külge klammerduma, janunevad edu järele ja on ülimalt kohusetundlikud, neil on kombeks suunata agressiivsus iseenda vastu.
Neurootilist depressiooni võivad vallandada lahusolekud, oletatav halvustamine teiste poolt, kapseldumine, kolimine , ametialane edutamine, rasedus , iseseisvumine ja üksildus.
Nartsissistlik depressioon- sisemise tühjuse tunne, töötahte kadumine, ebamäärased hirmud , suhtlushäired, oma tunnete ja vajaduste ähmasus, suurusluulud neil, kellele on omane enesekindluse puudumine ja eneseväärikuse kõikuvus.
Wunderli (1990) väidab, et eksistentsiaalselt tähtsad vajadused on igatsus poolehoiu ja turvalisuse järele, soov peegelduda armastatud inimeses ja siiski olla aktsepteeritud eripärase olevusena. Selle kõige rahuldamine toidab eneseväärikust. Nende vajaduste kogumit võib tähistada normaalse nartsissismina, mis on omane igale inimesele. Kui poolehoidu ei kogeta võib tekkida väärareng - näiteks nartsisstliku depressiooni puhul.
Põhisümptomiks ongi sisemine tühjus. Selle all kannatajad kaebavad töötahte puudumise, tööpärssumuse ja rõõmutu elu üle. Jättes mulje, et nad on nürimeelsed, passiivsed, võimetud millegi üle rõõmustama ja ei tule eluga toime. Mõnikord ei ole inimesed oma sisemisest tühjusest teadlikud, sest nad on harjunud tundeid maha suruma. Nad jätavad sellise mulje, nagu oleksid täielikult hõivatud, ent fassaadi taga haigutab täielik tühjus. Käitumine, žestid, kõnepruuk - kõik on puhtmehhaaniline.
Wunderi (1990 ) arvates kalduvad sellised inimesed ,,investeerima oma hingeenergiat" fassaadidesse. Tundeelu asemel ülekaalu saab fassaad . Wunderi arvab , et niisuguse inimese nõrk eneseväärikus, kes ei oska end fassaadi taha peita , ilmneb mitmeti. Ta ei usu endasse ja seetõttu ei leia pidepunkti; ta ei saa end aktsepteerida sellisena, nagu ta on, sest tegelikult peaks ta olema hoopis teistsugune, ja nõnda ei saa ta end austada (Müller 2001: 24).
Nartsisstlik - depressiivseid inimesi iseloomustab ka võimuahnus ja gigantomaania. Kuna nad arvavad end suutvad taluvat sisemist tühjust ainult siis, kui tunnetavad end suurena ja tähtsana. Kes on võimas, see suudab ka alandusi taluda. Samuti esineb ka neil haigetel suurushullust.
Psühhoreaktiivse ehk reaktiivse depressiooni vallandavad välised asjaolud : elutingimuste järsk muutus, senise elukeskkonna järsk muutus või kaotus , kutsealane uuendus, kolimine, pensionile ja isegi puhkusele minek. Kusjuures oluline pole mitte ainult sündmused, vaid muudatuste läbielamine, turvalisuse kaotamine, teadmatus uuest. Samuti võib reaktiivse depressiooni põhjuseks olla raske haigus, enesehinnangu madalus, talumatu saatuselöök.
2. Depressiooni põhjused
Kaotuse kogemine. Fairchildi arvates (1987 ) on kaotus keskne depressiooni teema. Depressiooni põhjustavad toimetulematus töö ja õpingutega, sunnitud keeldumine, lähedase inimese surm, somaatilised vaevused , abielukonfliktid, rahamured ja senise elurolli minetamine.
Lõpuni leinamata lein . Depressiooni võib esile kutsuda kaotusvalu tagasitulek. Canacakise arvates, tuleb inimestel lubada leinata, mitte püüda seda kuntslikult tõkestada, sest vastasel korral ohustab leinajat depressioon.
Täitumatute soovide külge klammerdumine . Mõnel tekib depressioon sellel põhjusel , et klammerdutakse millegi külge ega olda suuteline seda unustama. Näiteks langeb inimene depressiooni uskumusest, et ta saab olla ainult õnnelik selle ühe naisega, aga too teda ei taha. Asi polegi niivõrd selles, kas ta seda naist saab, kuivõrd klammerdumine kellegi või millegi külge, tahtmata tunnistada, kas see, mida ihust ja hingest tahetakse, on ka võimalik.
Sissepoole suunatud viha ja raev . Kaasinimesi avalikult hukka ei mõisteta , kuid etteheited endale ja enesepõlgus on nende puhul sagedane . Varjatud negatiivsed tunded on depressiooni koostisosad , samuti kapseldumine ja kapriisitsemine, ilmutades agressiivsust omale lähedaste inimeste vastu. Nad karistavad neid, kelle vastu viha on suunatud subtiilsel ja passiivsel moel. Isoleerimistaktikaga kaasneb veelgi suurem võõrandumine armsast inimesest. depressioon ja üksildus süvenevad.
Ülearu range süüme ja perfektsionism. Fairchlild (1991) inimene vajab" julgust olla ebatäiuslik", nagu ütles Freudi õpilane A. Adler . Eriti ohustab depressioon perfektsionistliku orientatsiooniga inimesi, kes püüavad kõike teha õigesti , aga on sunnitud kogema, et see pole võimalik. Liialdatud perfektsionismiihalus teeb inimesest oma ideaalide orja. Kutsudes esile äärmiselt suure ärrituse ning kestva pingeseisundi. Süüme heidab ette toimetulematust - täpselt samamoodi, nagu vanemad heitsid ette küündimatust.
Seedimata süütunne. Mõnikord vallandab depressiooni seedimata süütunne. See juhtub siis kui tahetakse oma süüd alla suruda , aga see pole võimalik. Süü teeb end näiteks depressiivse meeleolu kaudu tajutavaks, kuni teda võetakse tõsiselt ja hakatakse kaaluma . Fairchild (1991) arvates tuleb teadvustada oma süütunnet, siis taandub ka depressioon.
3.Depressiooni ilmingud erinevalt east ja soost
Depressioon kulgeb meestel , naistel, vanuritel ja noorukitel erinevalt.
Depressiooni esinemine naistel on kaks korda suurem kui meestel. Võib - olla on põhjus ka selles, et naised on oma meeleolu suhtes avatumad ja pöörduvad rohkem arstide poole. Naised on ka stressfaktoritele ja ümbruskonna muutustele tundlikumad kui mehed.
Naiste depressioon erinevatel ajaetappidel: menstruatsiooni eel, raseduse ajal, sünnitusjärgne depressioon, üleminekuiga.
Lisaks depressiooniravimitele ja psühhoteraapiale on hormoonasendusravi üleminekueas naistel muutumas osaks depressiooniravist. Naiste depressioonile on rohkem iseloomulikud söögiisu- ja unehäired on sümptomid, mis patsiente kõige rohkem häirivad.
Meeste puhul on depressiooni raskem avastada kui naistel. See on tingitud laialtlevinud valearusaamast, et muredest rääkimine ja nendega ise mitte toime tulemine näitab inimese nõrkust. Teisalt maskeerub depressioon meestel agressiivse käitumise või alkoholi liigtarvitamisega.
Samuti leitakse mitmeid alternatiivseid, "ravivõimalusi" nagu ülemäärane sportimine ja töönarkomaania. Ka hasartmängude, ekstreemsete ja riskantsete spordialade harrastamine alanenud ohutunde puhul võib meeste puhul depressioonile viidata.
Depressiooni tunnused meestel: stressitaluvuse langus, ärritatavuse tõus, kalduvus kaotada enesekontrolli , agressiivne või vägivaldne käitumine, alkoholi kuritarvitamine, alkoholisõltuvus,
otsustusvõimetuse tekkimine, läbipõlemissündroom, enese ülemäärasele füüsilisele aktiivsusele, tagantsundimine.
Esmalt kaob huvi seksi vastu. Samas märgatakse suguelus ilmnenud muutusi alles siis, kui seksist on täielikult loobutud . Suguelu puudust põhjendatakse muude põhjustega: liigse väsimuse, raske töö, peavalu ja muuga . Probleemi tunnistatakse alles siis, kui see on tinginud juba enesehinnangu languse ning sügava depressiooni.
Kuigi depressioon võib esineda igas eas, suureneb selle esinemissagedus oluliselt vanemaealistel. Vananemisega kaasneb võimaluste vähenemine, kaotused ja põduraksjäämine. Raskused kohaneda selliste muutustega on soodus pind depressiooni tekkeks.
Depressiooni vanemas eas tingivad: organismi ealised muutused, kehalisest haigusest tingitud tervise halvenemine, teatud ravimite pikaajaline tarbimine (uinutid, rahustid ), psühholoogilised läbielamised (elukaaslase surm, elukoha muutus), sotsiaalsed probleemid (madal sissetulek, tutvusringkonna vähenemine, raskendatud liikumise tõttu vähenenud suhtlemine).
Vanematel inimestel peetakse depressiooni tihti ekslikult, "möödapääsmatuks" nähtuseks. Lepitakse teadmisega, et depressioon on vananemise ja psühholoogiliste läbielamistega kaasnev paratamatu probleem, mida ei saa ravida. Tegelikult on depressiooni ravimid vanuritel sama efektiivsed kui noorematel inimestel. seega on depressioon hästi ravitav ka vanemas eas.
Depressiooni raviga parandatakse oluliselt vanemate inimeste elukvaliteeti. Depressiooni sagedamini põhjustavad haigused on: insult, südamelihaste infarkt (eriti meestel), kilpnäärme vaegtalitus ja ületalitus, parkinsonitõbi, dementsus.
Depressioon halvendab oluliselt eaka inimese füüsilist tervist, see halvendab põhihaiguse kulgu .
Osadel vanuritel võib depressioon avalduda peamiselt kehaliste häiretena, mistõttu patsiendid arvavad sageli, et tegemist on raske kehalise haigusega, millele arstid põhjendust ei leia(kehtib noorematel inimestel. Antidepressiivse ravi kasutusele võtmise korral kõik sümptomid kaovad ja inimese elukvaliteet paraneb tunduvalt.
Raskem on ravida neid inimesi, kes kergekäeliselt on hakanud kasutama nn. rahusteid. Nendel patsientidel on tekkinud sõltuvus ja antidepressantidega ravi jääb tihti ebapiisavaks. Ta võib olla kibestunud, süüdistav, klammerduv ja koormav. Raskelt depressiivsed ja enesetapule kalduvad vanurid vajavad psühhiaatrilist ravi erihaiglas.
Noorel inimesel tuleb toime tulla küpsemisega, iseseisvumisega, oma tee leidmisega elus, stressirohke koolieluga, vanemate poolt esitatud nõudmistega - selleks vajalikud oskused ja kogemused tal aga puuduvad.
Noori võib häirida :

• rahulolematus oma välimusega;
  
• pettumine sõbras;
  
• negatiivne seksuaalne kogemus;
  
• pidev kritiseerimine vanemate ja õpetajate poolt;
  
• pinged perekonnas;
  
• rahapuudus;
  
• soov olla üliedukas;
  
• mure oma tuleviku pärast.
  

Märgid, mis näitavad , et noorel inimesel on depressioon on järgmised :

• kõhnub või tüseneb märgatavalt;
  
• kaebab pea või kõhuvalu;
  
• kaebab pidevat väsimust;
  
• magab rohkem või vähem tavalisest ;
  
• eelistab üksindust;
  
• ei tunne huvi kooli ja õppimise vastu;
  
• ei suuda otsustusi vastu võtta;
  
• väljendab oma väärtusetust;
  
• ei suuda asju meelde jätta;
  
• ei suuda keskenduda;
  
• sageli nutune.
  

Ravimata depressioon võib viia koolist väljalangemiseni, toitumishäireteni, alkoholismini, narkomaaniani, elutüdimuseni. Mehilane (1997) depressiooni on vaja õigel ajal ära tunda ja õigesti ravida. Kui lapse ja noorukiaja depressioon jääb ravimata, võib see viia täiskasvanuea püsivate isiksushäirete kujunemisele, mida võidakse hakata korrigeerima alkoholi ja teiste ainete kuritarvitamisega (Mehilane 1997: 112).
Vanemad ei tohi depressiivset last :

• jätta sellise olukorras üksi;
  
• käskida tal ennast kokku võtta (ta teeks seda isegi, kui ta suudaks );
  
• anda talle nõuandeid, mida ta ei suuda jälgida;
  
• süüdistada (ta süüdistab ennast isegi);
  
• kritiseerida;
  
• muretseda liialt ja jätta enda elu hooletusse.
  

Tähtsam, kui haiguse põhjuste väljaselgitamine on haiguse kiire diagnoosimine ja ravi. Hilinenud ravi võtab palju rohkem aega ja on raskem. Pikaleveninud depressioon võib viia invaliidistumiseni, sest organismis tekivad pöördumatud muutused. Arst kirjutab välja peamiselt antidepressante, mis taastavad organismi keemilise tasakaalu 4 - 6 nädalaga. Ravikuuri peaks alati toetama ka psühholoogiline nõustamine, et haige saavutaks kontrolli oma probleemide üle.
4. Depressioonist vabanemise viisid
Mis aitab, kes aitab? Esimene samm on depressiooni ennetamine, see aga eeldab soovi ja võimalust kellegagi oma muret jagada ja probleemidest rääkida. Teiseks tuleks kohe, kui tunnete, et asjad pole korras ning teie elu- ja töörõõm on kadunud, pöörduda asjatundja poole.
Kolmas reegel teel paranemisele on: mida kiiremini haigusele jälile saadakse ja sellega tegelema hakatakse, seda parem. «Igal depressioonil, millega tegeldakse liialt hilja, või veel hullem, üldse ei tegelda, on suur tõenäosus muutuda krooniliseks,» kirjutab Müncheni Max Plancki kliiniku psühhiaater Florian Holsboer.
On täheldatud, et ärevushäired tabavad enamasti nooremas täiskasvanueas (kahekümneaastasi), depressiivsed häired aga kolmekümneseid ja vanemaid inimesi.
Spetsialiste ei huvita aga kunagi ainult sümptomid, vaid inimese tegelik sotsiaalne toimetulek, sest just see määrab ravimite kasutamise vajalikkuse. Oluline on seegi, kas ollakse suuteline enda eest hoolitsema ja tööd tegema ning missuguseks on muutunud lähisuhted.
Veel kümme aastat tagasi kasutati Eestis ärevuse ja depressiooni ravimisel vanema põlvkonna ravimeid, millel oli palju ebameeldivaid kõrvaltoimeid. Tänapäeval saab rääkida väga tõhusatest ravimitest.
Arstid rõhutavad, et igal ravimil on kõrvaltoimed siiski olemas, kuid nende kogemine on individuaalne. Visalt levivad müüdid, justkui põhjustaks antidepressandid sõltuvust. Põhjus on aga selles, et ravi katkestatakse liiga vara. Sageli kardetakse emotsionaalset ja seksuaalset tuimenemisest. Ei tohi unustada, et just need nähud ise ongi depressiooni tunnused.
Arstid on üksmeelel, et kuna depressioon on põhjustatud konkreetsetest oludest ja sündmustest, ei saa seda ravida ainult tablettidega, vaid tervenemine nõuab reeglina ka elu- ja töörežiimi ümberkorraldamist. «Kui inimene töötab 14 tundi ööpäevas, mis pole Eestis üldse ebatavaline, siis seda pole võimalik tablettidega ravida,» purustab doktor Sild illusiooni, nagu leiduks mingit imerohtu.
Võtke aeg maha! Ka sakslased hoiatavad ületöötamise otsese ja varjatud ohu eest, märkides, et on palju ameteid, mille puhul töö tegelik maht ja intensiivsus pole üheselt mõõdetav. Paljud inimesed võtavad töömõtted koju kaasa ja tegelevad nendega edasi ajal, mis tegelikult peaks kuluma puhkuseks. Saksa uuringute järgi kaebavad läbipõlemist eelkõige vastutusrikastel ametikohtadel, suurt vaimset ja loomingulist pinget kogevad inimesed.
Inimene pole aga ammendamatute jõuvarudega masin, mida aina uute ja uute ravimitega täites on võimalik sundida töötama ükskõik missugusel režiimil. «Suur töörabamise tuhin pole Eestis veel üle läinud, ja neid, kes elavad antidepressantide varal ja pole valmis ühtegi elumuutust tegema, on endiselt palju,» ütleb kogenud arst.
Selles, kui palju aega nõuab täielik tervenemine, on ühel meelel iga ilmanurga psühhiaatrid – kaua. Antidepressandid toimivad alles kolmandal-neljandal nädalal, saavutades maksimaalse toime mõne kuu möödudes. Depressiooni ravi kestab kuid, ja see pole küll koht, kus ajaga koonerdada. Aeg tuleb maha võtta,» rõhutab doktor Sild resoluutselt.
Ärevushäired – kui parimal juhul ärevus/ohutunne mobiliseerib, siis ülemääraseks muutudes hakkab pärssima toimetulekut. Emotsionaalsete reaktsioonidega kaasnevad ebameeldivad kehalised reaktsioonid (südame pekslemine , higistamine, käte värin, kõne- ja mõtlemishäired jne). Ärevushäiretel on palju vorme: toimetulekuhirmust kuni paanikahoogudeni. Tüüpilisemaid tekkepõhjusi on läbipõlemise sündroom.
Depressioon – meeleolu haiguslik alanemine, mis mõjutab pea kõiki igapäevaelu valdkondi, kõige sagedamini energiataset, und, toitumist ja seksuaalelu. Haigusel on kalduvus korduda, iga järgnev haigusepisood on eelnevast tõsisem. Allub hästi ravile.
10 nõuannet, kuidas hoida end vaimses tasakaalus: 1) aktsepteerige end sellisena, nagu te olete, 2) hoolitsege oma lähedus- ja sõprussuhete eest, 3) leidke endale tööst vabaks ajaks tegevust 4) harrastage tervisesporti, 5)leidke aega vaid iseendale, 6) rääkige oma muredest, 7) tegelege enesearendamisega, 8) tegelege loominguga, 9) valige endale sobiv elu- ja töörežiim, 10) otsige kahtluse korral asjatundjate abi isiksuse arenguga seonduvatel teguritel.
Raskete depressioonide, näiteks psühhootilis - depresiivsete või maniakaal - depresiivse häire korral on näidustatud psühhiaatriline või psühhoterapeutiline ravi. Kõige tõhusamalt aitab ravimite ja psühhoteraapia koostoime . Keskmise raskusastme depressiooni saab ravida psühhoteraapiaga.
On oluline, et inimene tunnetaks terapeudis mõistvust ja julgustust, sest ei maksa arvata, et depressiooni all kannatav inimene on valmis oma haigusest vabalt, ainsa hingetõmbega rääkima. Depressiivsel inimesel on samuti väga tähtis oma turvalisust kogeda. Wundelri (1991 ) arvates on arstide väljakutse "võta end kokku" suur viga, sest depressiivsel inimesel on tõkestatud just ahe, püüdlused ja algatusvõime. Üldiselt on nõustavas ravis näidustatud tagasihoidlikkus , aga depressiivsete patsientide puhul on nõuanded asjakohased .
5. Depressiooni kognitiiv-käitumusliku psühhoteraapia
Esimesel pöördumisel kuulatakse inimese kaebusi ja esitades täpsustavaid küsimusi määratletakse probleemi olemus ja raskus.
Esimesel seansil uuritakse ja hinnatakse ka muid eluprobleeme. Suhted abikaasaga, tööalased probleemid ja probleemid lastega. Pärast sümptomite ja probleemide esialgset hindamist antakse patsiendile ülevaade sellest, mis temaga toimub ja seisundi kestvus. Probleemid on seotud depressiooniga ja sellest mõjutatud. Samuti tutvustatakse põgusalt ja depressiooni ravi meetodeid ja võimalusi. See on suur kergendus, kuna esmapilgul lootusetu olukord on omandanud selgemad piirid ja paraneminse perspektiivi. Seansi lõpus selgitatakse ravi edasist käiku ning uuritakse patsiendi nõusolekut ja soovi tööd alustada.
Käitumine ja tegutsemine on suuresti seotud sellega, kuidas inimene ennast tunneb. Depressiooni puhul kalduvad inimesed ka meeldivaid tegevusi unarusse jätma. Ühe tehnikana kasutatakse teraapia algusfaasis meeldivate tegevuste planeerimist oma päevakavasse.
Iga inimese jaoks on need tegevused erinevad, olgu see siis jalutuskäigud mere ääres, muusika kuulamine või kinos käimine. Käitumise muutumine ka väikeses ulatuses mõjutab meeleolu positiivses suunas.
Depressiooni kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia põhineb häire mudelil , mille põhiline idee on järgmine: depressiooni korral kujuneb mõtete, tunnete ja käitumise nõiaring. Mida halvemini inimene ennast tunneb, seda masendavamaid mõtteid ta mõtleb, sellest lähtuvalt käitub ta ebamõistlikult ja omakorda tunneb ennast järjest halvemini.
Koos patsiendiga joonistatakse välja kõik tema nõiaringid. Näiteks: ma olen närvis ja lähen endast välja tühiste asjade pärast, siis ma karjun ja nutan kodus. Kui ma olen niimoodi karjunud, siis ma leian, et olen kõlbmatu nii emana kui abikaasana ja langen täielikku masendusse.
Kognitiiv-käitumusliku psühhoteraapia oluline tehnika on mõtete, tunnete ja käitumise seoste leidmine. Seansil selgitatakse, et muutuse tekitamiseks peab kõigepealt aru saama, millised on need konkreetsed olukorrad, tunded ja mõtted just tema puhul. Selleks saab patsient kodutöö, kus ta peab jälgima ja kirja panema need olukorrad, mil ta tundis tugevaid negatiivseid emotsioone.
Järgmisteks ülesanneteks on mõtete vaidlustamine ja käitumiseksperimendid. Selleks, et sekkuda mõtete, tunnete ja käitumise ahelasse, õpitakse teraapia käigus muutma oma esialgset mõtteviisi. On kaks peamist meetodit, kuidas leida oma mõtetele tulusamaid alternatiive. Need on oma mõtete tõepärasuse hindamine ja käitumiseksperimendid. Õpetatakse tehnikaid, kuidas oma mõtete paikapidavust hinnata.
Iga uut tehnikat harjutatakse seansside vahelisel ajal. Kõik kodutööd arutatakse teraapiaseansil läbi. Vaadatakse üle, mis õnnestus hästi, mis tahab veel lihvimist . Õpitakse tehnikaid, kuidas vähendada kehalist pinget, kuidas vähendada ärrituvust ja närvilisust. Harjutatakse rahulikku hingamist ja lõdvestumist. Võetakse ette probleemilahenduse ja kehtestamisoskuste parandamine.
Kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia ja depressiooni ravimine rohtudega ei välista teineteist. Praktikas kasutatakse nii kumbagi eraldi kui ka mõlemaid koos. Selle üle, kas ravimid on näidustatud, või mõnedel juhtudel lausa hädavajalikud, otsustab psühhiaater. Lõpliku otsuse, kas arsti soovitatud ravimeid võtta ja psühhoteraapias käia, teeb aga alati inimene ise.
Sageli lõpetavad inimesed teraapia siis, kui neil läheb paremaks. Kuid lisaks depressiooni sümptomite taandumisele on võimalik töötada selle kallal, kuidas edaspidi depressiooni ennetada. Meil kõigil on hoiakuid ja reegleid, mis ei ole mõistlikud ja pigem takistavad kui soodustavad toimetulekut.
Näiteks inimene, kes liigselt muretseb oma lähedaste hea käekäigu pärast, lähtub tõenäoliselt reeglist, et tema peab kõike kontrollima ja kõige eest vastutama. Nii ta kurnab ennast ja tüütab oma ülehoolitsuse ja kontrollimisega pereliikmeid.
Enda ebafunktsionaalsete hoiakute ja tõekspidamiste leidmine, vaidlustamine ja korrigeerimine võimaldab meil kokkuvõttes elada lahedamalt ja tunda ennast paremini. See sobib nii depressiooniga kimpus olevatele inimestele kui ka nendele, kelle emotsionaalne seisund ei ole küll häire tasemel, kuid kes tunnevad siiski rahulolematust iseenda ja ümbritseva maailmaga.

Igal inimesel esineb meeleolu kõikumisi, negatiivseid emotsioone ja eluraskusi. Depressioon on tõsine häire ning ilma ravita jäädes on suurem oht selle kordumisele ja krooniliseks muutumisele. Kuigi depressioonist räägitakse ja kirjutatakse üsna palju, on ta siiski pigem ala- kui ülehinnatud. Depressiooni ravis on psühhoteraapiameetoditest tõhusad kognitiivne, käitumuslik ja interpersonaalne teraapia.
5.1 Kriisidesse sekkumine
Kui depressioon väljendab situatsioonikriis, siis on kasulik korraldada vestlussari - kaks kuni kuus vestlust. Situatsioonikriis tähendab, et mingi sündmus tekitab äkitselt suure hingelise vaevuse, mis avaldub äärmises hirmus või depressioonis ja kahjustab haiget sedavõrd, et ta ei suuda enam normaalselt funktsioneerida.
Kriisiolukorrast, kus stress kuhjub stressi peale, ning inimese enesehinnang ja psühholoogiline heaolu langevad -miski nagunii ei õnnestu, pole mõtet üritadagi - võib kujuneda depressioon.
Depressioonis inimesel toimub mitme nädala vältel pidev meeleolu alanemine, millega kaasneb huvipuudus, isutus, kurvameelsus , unehäired kuni elutüdimuseni välja. Siis on vaja kindlasti pöörduda spetsialisti poole, kes otsustab, kas patsient vajab medikamentoosset ravi või piisab psühhoteraapiast.
Depressiooni vallandanud sündmuse kindlakstegemine ja kaasneva kaotuse määratlemine aitab paremini mõista rasket hetkeolukorda ja kurba meeleolu. Tundub nagu annaks keegi vihje sündmuse ja sellega kaasnevate tunnete mõistmiseks. Ahistatud inimest innustatakse abi otsima ja selgitatakse , et küllap lõpeb ka hingevaev . Kriisisse sekkumisega kaasneb lõplik paranemine.
5.2 Eneseabirühmad
Depressiivsetele inimestele on suureks kasuks pidev kokkusaamine endasugustega - vähemalt pool aastat kuni aasta. Eneseabi rühmad koosnevad tavaliselt kuni 12 mehest või naisest, kes saavad kokku ega diskuteeri depressiooni üle. Rühmades toetatakse üksteist õhkkonnas millele on tunnuslik avameelsus ja osavõtlikkus, depressioonist räägitakse ainult niipalju, kuidas see üht või teist häirib.
Kuigi depressioon puhul on suur valik ravimeetodeid, on ka hulk põhjusi, miks see haigus jääb
diagnoosimata.

• Inimene häbeneb tunnistada, et tal on depressioon, sest ta näeb selle sümptomites iseloomunõrkuse märke.
  
• Inimene on depressiooniga kaasnevate tunnetega harjunud ega suuda näha nende taga haigust.
  
• Depressiooni on raskem diagnoosida, kui inimene samal ajal põeb mingit kehalist haigust.
  
• Depressiooniga seoses võib olla suur hulk ebamääraseid valusid, mis viivad mõtte kehalisele haigusele.
  

Depressioon on lõpule viidud enesetappude puhul kõige sagedasem diagnoos. Depressioonihaiget saavad aidata lähedased, õpetajad, psühholoogid, psühhiaatrid, perenõustajad, sotsiaaltöötajad jpt.
Kõige tugevamaks kaitseks enesehävitamise eest on tugevad sotsiaalsed sidemed: abielu, lapsed, perekond, sugulased, sõbrad, ametialane koolitus, õppimis- või töökoha olemasolu.
Pühendumus, tähelepanelikkus, teadmised, mure teise inimese pärast ja usk, et elu on elamist väärt - need on peamised ressursid , mida peaks toetama teadmine ja veendumus , et nad saavad enesetapu ärahoidmiseks kaasa aidata. Depressioon on ravitav ja enesetapp on välditav.
Milline poleks ka põhjus - kõige tähtsam on abi saamine.
Kasutatud kirjandus
Almgvist, F.2006. Laste- ja noortepsühhiaatria. Tallinn. AS Medicia.
Mehilane,L. Mis on koolilapsel muret? Tartu. OÜ Stilett.
Minirth, F., Meier, P. Õnn on enda teha. Tallinn. Valgus.
Mehilane,L. Mis on koolilapsel muret? Tartu. OÜ Stilett.
Müller, W. 2001. Ärka, mu süda! Tartu Johannes ESTO ÜHING.
Raudsik, R. Depressioon-[WWW] http://www.rae.ee/sõnumid/2001/jõulud//4.html 21.12.01).
Saarma, J. 1995. Depressioon. Tallinn. Valgus.
22