Toimetulek depressiooniga (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
III ST I KÕ
Kaidi Toropov
TOIMETULEK DEPRESSIOONIGA
Referaat
Aineõpetaja: Mari Viik
Mõdriku
2009
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
DEPRESSIOON 5
Depressiooni põhjused ja sümptomid 6
Depressiooni peamised põhjused: 6
Depressiooni peamised sümptomid: 7
DEPRESSIOONI RAVI 9
Psühhoteraapia ja teised professionaalsed ravimeetodid 12
Kognitiivteraapia 14
Depressiooniravimid - antidepressandid 17
KOKKUVÕTE 19
KASUTATUD KIRJANDUS 20

SISSEJUHATUS

Depressioon on laialt levinud haigus. Tänapäeval on depressioon üks sagedasemaid tervisehäirete põhjuseid. Hinnang stiimulile sõltub omandatud reeglitest, veendumustest ja uskumustest.
Oluline on vahet teha kurvastamisel, leinamisel ja depressiooni põdemisel - need on erinevad asjad. Igaüks on mingil põhjusel kurbust tundnud. Tavaliselt tundub siis elu nukker , sellega kaasnevad ülesanded ületamatud ja tulevik lootusetu. On täiesti loomulik, et tunneme kurvastust või nukrust, kui meid tabab ebaõnn ja kaotus – näiteks õnnetu armastus, töökohast ilmajäämine või lähedase inimese surm.
Kuid isegi „loomulikul viisil” kurvastades ei jää meie elu täielikult seisma. Me oleme võimelised edasi tegutsema, isegi kui me ei tee seda südamega. Samuti oskame endiselt rõõmustada, kui juhtub midagi head.
Seepärast ei ole loomulik kurvastamine haigus. Kurbus ja halb tuju lähevad mööda. Isegi sügav lein avaldab meile aja jooksul järjest vähem mõju, kuigi täielikult ei parane me leinavalust arvatavasti mitte kunagi. Igal juhul saame me teha midagi iseenda aitamiseks, samuti toetavad meid meie perekonnaliikmed ja sõbrad. Enesetunde parandamiseks tuleb meil olla teistega koos ja rääkida neile oma probleemidest.
Haigusliku tähenduse omandavad emotsioonid juhul, kui nad on ülemäärased ja/või liigselt püsivad ning võivad põhjustada häirivaid  subjektiivseid vaevusi või muul viisil häirida inimese tegevust.
Depressiooni kui terminit kasutatakse juba 1845.aastast ning ilmselt võeti see kasutusele Reisingeri poolt Saksamaal. Paralleelselt on ajaloos kasutatud ka terminit melanhoolia , millega ajalooliselt tähistati vanemaealiste depressiooni.
Stressirohked elusündmused on sageli psüühiliste haiguste ilmnemise kiirendajateks. Ühe levinuma psüühikahäire - depressiooni põhitunnusteks on:

• rõhutud meeleolu,
  
• isutus ,
  
• unetus,
  
• aeglustunud mõtlemine ja motoorika (liigutused),
  
• jõuetus ja abitustunne,
  
• alaväärsus,
  
• süütunne,
  
• kehv keskendumisvõime
  
• ja enesetapumõtted.
  

Depressioon on tuhande näoga haigus, millel puudub üks ja kindel sümptom, et haigust ära tunda. Peamine depressiooni märk on meeleolu langus, kuid sageli väljendub haigus ka kehaliste vaevuste kaudu. Inimesed, kellel esinevad depressiivsed psüühikahäired, on vastuvõtlikumad mitmesugustele töö – ja elukeskkonna stressiteguritele ning nende toimetulekumehhanismid on nõrgenenud.
Depressioon ei esine vaid mingil kindlal eluetapil , seda võib esineda nii lapsel kui täiskasvanul, mehel, naisel ja noorukil.

DEPRESSIOON

Aeg-ajalt on igaüks meist tundnud end nukra või kurvana. See on elu loomulik osa nii lastel kui täiskasvanutel. Kui kurbus, mure, alaväärsus või mõni muu kurvameelsuse ilminguist kestab nädalaid, häirides tavapärast elurütmi ja see, mis varem rõõmustas, jätab ükskõikseks, võib tegemist olla haigusliku kurvameelsuse, depressiivse häirega. Piiri tõmbamine haigusliku ja mittehaigusliku kurvameelsuse vahel on mõnikord erialatundjalegi raske. Otsesed objektiivsed meetodeid depressiooni diagnoosimiseks praktiliselt ei ole. Parimaks vahendiks peetakse siin põhjalikku arstlikku intervjuud ja haiguse arengu lugu.
Depressioon kaasaaegses tähenduses on somaatiline häire nagu kõrgvererõhutõbi või reuma . Depressiooni puhul on kesknärvisüsteemi virgatsainete (serotoniin, dopamiin , noradrenaliin jt.) ainevahetus hälbinud. Samas on depressiooni ilmingutes, raskusastme tunnetuses palju isikupärast ja subjektiivset.
Haiguslik kurvameelsus (depressioon) pole ajutine, lühiaegne ja iseenesest paari päevaga mööduv meeleolu langus. Depressiivne isik on kurb, nukrutsev ja ei saa hakkama ka igapäevase tegevusega pikema aja jooksul. Tal on raske toime tulla ka kõige lihtsamate tavapäraste toimingutega. Iseloomulik on väsimine ja pingete mitte niivõrd tööst, kui ülekaalukas mure tegemata jäänud tööde pärast. Lähedastele ja talle endale võib tunduda, et meeleolu langus ja käitumise muutus on ajutine, mööduv reaktsioon üleväsimusele. Tuleb vaid ennast kokku võtta, veidi puhata , vahepeal tegeleda teiste asjadega, meelt lahutada ja kõik möödub iseenesest ( Mehilane 1997:82).
Depressioon on pikaajaline haigus, mis ei möödu mõne päeva või mõne nädala jooksul iseenesest, ilma ravita . Depressiivse episoodi ravi kestvus on vähemalt 6 – 8 nädalat. Pealiskaudse ravi korral on kordumise oht suur (Mehilane 1997:103).

Depressiooni põhjused ja sümptomid

Depressioon on kurvameelsus, alanenud meeleolu (hüpoteemia) või masendus (melanhoolia), millega kaasnevad alaväärsus -, enesesüüdistus – ja muud kurvameelsed mõtted. Mõnikord ka mõtlemise, kõne ja tegevuse üldine pidurdus. Sügava depressiooni korral on sagedased suitsiidimõtted ehk enesetapumõtted ja -katsed.
Depressioon mõjutab kõiki igapäevaelu valdkondi. Kõige sagedamini energiataset, und, toitumist ja seksuaalelu. Kui inimene kannatab kaua stressi käes, siis tekib organismis mõnede keemiliste ainete puudus.
Depressioon võib inimese pikaks ajaks tasakaalust välja viia. See võib tekkida reaktsioonina:

• Rasketele läbielamistele elus (lähedase surm, töökoha kaotus);
  
• Pikaajalisele stresssituatsioonile (raske haigus, püsiv konflikt);
  
• Oodatus või ootamatule negatiivsele kogemusele.
  

Sagedasti pole depressiooni tekkepõhjus üheselt määratav. Oluline on teada, et depressioon on ravile hästi alluv. Mure jagamine ja probleemist rääkimine on esimene samm depressioonist paranemise teel. Depressioon ei ole iseloomu nõrkus, on tegemist teatud keemiliste ainete muutusega kesknärvisüsteemis. Depressioon ei ole ka tujukus ega karistus selle eest, et inimene on halb.

Depressiooni peamised põhjused:

Eelsoodumused
A. Lapsepõlvetraumad

Varajased kaotused

Tundetud vanemad

Kalk kodune atmosfäär

Kasvutoetuse puudumine

Vägivald ja lapsepilastus
B. Pärilikkus
Pidevad või hiljutised tegurid
A. Lähedase inimese kaotus
B. Eksistentsiaalsed kaotused

Unistuse purunemine

Oma surelikkuse tajumine
C. Sündmused, mis alandavad enesehinnangut
D. Füüsiline haigus
E. Kauane stress
Bioloogilised tegurid
A. Ravimite kõrvalnähud
B. Krooniline alkoholi/uimastite kuritarvitamine
C. Füüsiline haigus
D. Hormonaalsed muutused
E. Stress
F. Endogeenne depressioon

Depressiooni peamised sümptomid:

• Kurvameelsus;
  
• Elurõõmu, aktiivsuse ja energia vähenemine,
  
• Stressi taluvuse langus,
  
• Ärritatavuse tõus,
  
• Impulsiivne käitumine, kalduvus kaotada enesekontrolli,
  
• Agressiivne ning vägivaldne käitumine,
  
• Alkoholi kuritarvitamine ja sõltuvus,
  
• Otsustusvõimetuse teke igapäevaolukordades,
  
• Unehäired, varajane ärkamine, uinumisraskused, rahutu uni, liigne unisus,
  
• Kärsitus, rahutus , ebamugavustunne,
  
• Enesehaletsus, negatiivsed mõtted enda ja tuleviku suhtes,
  
• Pidev seletamatu väsimus,
  
• Tühjustunne, läbipõlemissündroom.
  

Eestlased on maailma üks kõige enam masenduses olevaid rahvaid, seda näitab meile enesetappude hulk elanike arvu kohta. Depressioon ja enesetappude arv on omavahel seotud. Iga teine naine ja iga neljas mees võib elu jooksul läbi põdeda tõsise depressiooni perioodi, mis nõuab professionaalset ravi. Depressioonis inimene on ka teistele haigustele vastuvõtlikum. Eriti tõsine on asi siis, kui inimene põeb lisaks depressioonile ka teisi haigusi.
Lisaks halvab depressioon inimest sotsiaalses mõttes. Sageli ei mõista ka lähedased depressiooni all kannatava inimese probleeme ja haigus halvendab lähisuhteid veelgi. Kõige selle tagajärjel satub inimene nõiaringi, millest on üha raskem välja rabeleda. Seda kinnitab ka Eesti meeste keskmine eluiga, mis on Euroopa riikides üks madalamaid. Paljudel on depressioon krooniline haigus, mis muudab lihtsamadki igapäevased toimingud ületamatuks takistuseks.
Depressioon jääb sageli avastamata. Pea iga teine patsient, kes depressioonikaebusega arsti poole pöördub, saadetakse sageli tagasi koju vale diagnoosiga. Depressiooni õigeaegne diagnoosimine ja ravimine on äärmiselt oluline tervise seisukohalt.

DEPRESSIOONI RAVI

Depressiooni õigeaegne diagnoosimine ja ravimine on väga oluline tervise seisukohalt. Tuleks pöörduda perearsti poole ning kirjeldada oma sümptomeid. Arst võib kas ise alustada ravi või saata psühhiaatri või psühholoogi poole.
Depressiooniravi jaguneb põhiliselt kaheks:

• psühhoteraapia ja
  
• farmakoloogiline ravi (antidepressandid)
  

Enamasti soovitakse kahe ravi kombineerimist. Psühhoteraapia aitab mõista oma probleeme ja nendega paremini toime tulla. Farmakoteraapia aitab parandada meeleolu, mõned preparaadid omavad tugevat käitumist ja meeleolu mõjutavat toimet. Oluline on sobiva ravimi valik, kusjuures peab arvestama ka üleannustamise riskiga – eriti suitsiidiriskiga patsiendi korral. Kaasaegsete preparaatide eelisteks on väiksem kõrvaltoimete võimalus, nad on reeglina hästi talutavad ja piisavalt ohutud ka suurtes annustes.
Patsiendi informeeritus ja teadlikkus oma haigusest ja selle ravietappidest aitab ka oluliselt kaasa psüühilisest haigusest paranemisele. On oluline, et haige lähedased mõistaksid – depressioon on tõsine haigus ja täielik paranemine võib kesta mitu kuud. Depressiooni vältimiseks ja ravis on väga tähtsal kohal optimistlik eluhoiak ja positiivne mõtteviis.
Depressioon võib ilmneda mitmesuguste krooniliste haiguste puhul. Nendeks võivad olla Parkinsoni tõbi, insult , rasked südamehaigused, kasvajad, reumaatiline liigesepõletik, suhkurtõbi jt. Seda põhjustavad mõnikord ka ravimid , näiteks mõned närvisüsteemi, südame-, kõrgevererõhuravimid, steroidid jm. Aeglustunud ainevahetuse tõttu on vanurid rohkem depressioonist ohustatud.
Depressiooni tekkes ei ole inimene ise kuidagi süüdi. See haigus võib tabada igaüht igal eluperioodil. Õigeaegse ravi korral on võimalik depressioonist täielikult paraneda. Eduka ravi eelduseks on õigeaegne pöördumine arsti poole.
Olgugi, et depressiooniraviks on mitmesuguseid psühholoogilisi (pereravi) ja bioloogilisi meetodeid (valgusravi jt.), kõrvaldavad depressiooni kõige kiiremini ja efektiivsemalt siiski ravimid. Antidepressandid toimivad virgatsainetele ajus. Mõnikord püütakse alkoholiga depressiooni leevendada ja maskeerida, ülemääraselt sportida, harrastada hasartmänge ja riskantseid spordialasid. See ei anna aga soovitud tulemusi.
Enamik depressiooni all kannatajaid ei saa mingit ravi. Professionaalset ravi saab üksnes iga kolmas.
Mõni inimene ei pruugigi aru sada, et tema tujutuses on süüdi depressioon. Paljud tunnevad depressiooni üksnes füüsiliste vaevustena. Mõned ei teagi, et abi on võimalik ning paljud ei suuda ravi eest maksta. Eraarsti vastuvõtul käimine võib olla üsna kulukas , kuid riiklik tervishoiusüsteem võimaldab end ravida, ilma et rahakott hirmsasti kannataks. Ei tohi karta helistada kohalikule psühholoogile, psühhiaatrile, abielu- ja perenõustajale või vaimulikule hingehoidjale.
Aeg-ajalt esinevad tusatujud ei vaja ravi, need kuuluvad elu juurde. Kuid raskemad ja pikaajalisemad masendusperioodid nõuavad tõsiseltvõtmist. Lisaks hingepiinade põhjustamisele võib depressiooni kaasa tuua ka ränki elumuutusi (töökoha kaotus või abielu purunemine). Paljud head lapsevanemad ei suuda depressiooni ajal oma lastele piisavalt hellust jagada. Vahel suurendab depressioon vastuvõtlikkust haigustele ning põhjustab tervisehäireid. Mõnel äärmuslikul juhul viib depressiooni enesetapuni. Seepärast tuleb meeles pidada, et enamikul juhtudel on depressioon edukalt ravitav.
Paljud depressiooni käes vaevlejad tunnevad meeletut lootusetusetunnet ning usuvad: "See depressioon ei lõpe kunagi... Miski ei aita." Lootusetus ise on depressiooni tavaline sümptom. Seepärast tuleb meeles pidada, et see tunne või veendumus ei ole fakt.
Olenevalt depressiooni iseloomust ja raskusastmest võib ravivõimalused jagada kahte rühma: eneseabivõtted ja professionaalne ravi.
Paljud kergekujulised depressioonivormid lahenevad paari nädalaga. Raskemad depressioonivormid ei pruugi ilma asjatundja abita alistuda. Kui esineb mõni alljärgnevatest sümptomitest, on õigem kaaluda professionaalset ravi:

• Pidev düsfooria või meeleheide, milles pole ainsatki õnnehetke.
  
• Lähisuhete järsk katkemine või võimetus teha tööd.
  
• Pidevad ja tugevad enesetapumõtted.
  
• Depressiooni biolooglised sümptomid, näiteks ilmsed unehäired või kehakaalu vähenemine.
  
• Sügav lootusetus või apaatia. Vahel valdab see inimest niivõrd, et tal on raske eneseabivõtteid kasutama hakata.
  

Kui pole kindel, milline lähenemine kõige paremini sobib, tuleb minna asjatundja vastuvõtule ning pidada temaga nõu.
Depressiooniga võitlemine sarnaneb sõjapidamisega. Peaasi on rünnata probleemi mitmel rindel. Mitme eneseabitaktika kombinatsioon annab depressioonist jagusaamiseks laia valiku strateegiaid ja laskemoona .
Need inimesed, kes suudavad rasketest aegadest edukalt läbi minna, leiavad tavaliselt abi kuuest põhilisest tegevusviisist:

• Esiteks, nad tunnistavad, et südamevalu on normaalne.
  
• Teiseks annavad nad endale loa neid normaalseid inimlikke mõtteid läbi elada.
  
• Inimesed, kes suudavad valusatest kaotustest üle saada, lubavad endal ka tundeid väljendada. Oma tunnetest rääkimine on äärmiselt kasulik, eriti kui saab neid jagada kellegagi, kes kuulab ära, tunneb kaasa ega mängi kohtumõistjat. Vahel võivad sõbrad lohutada: "Kõik saab korda... Ära ole kurb. Sa saad sellest üle." Nende kavatsused on head, kuid nad annavad mõista: "Sa ei tohiks nutta, sa ei tohiks kurvastada." Sellisest tunnete eitamisest pole mingit kasu ning see võib tervenemisele hoopis vastu töötada.
  

On ääretult tähtis hoida kontakti osavõtlike sõprade ja/või pereliikmetega ning lasta neil end aidata. Hingehaava ravimine pole õige aeg olla "vapper" ja püüda üksi hakkama saada!

• Emotsionaalse trauma ravimisele aitab kaasa reaalsustaju säilitamine. Tuleb näha elu kui tervikut ning tunnistada omaenda mina kõiki aspekte , nii negatiivseid kui positiivseid.
  
• Kuuendaks: paranemist edendab probleemide lahendamine. Meeleheitehetkil võib see tunduda raske ülesandena, kuid see on ääretult tähtis.
  

Psühhoteraapia ja teised professionaalsed ravimeetodid

Depressiooni puhul edukaks osutunud ravimeetodeid on nelja põhitüüpi: ravimid, psühhoteraapia (ehk nõustamine), käitumisteraapia ja kognitiivne teraapia.

• Ravimid. Depressiooniga kaasnevad kindlad bioloogilised sümptomid on märk sellest, et osa probleemist põhjustab bioloogiline väärtalitlus. Mõned füüsilised sümptomid on iseäranis tähtsad: unehäired, isumuutus, sugutungi kadumine, väsimus ja energia kadumine, võimetus tunda elust rõõmu (anhedoonia); suguvõsas esinenud depressioon, enesetapud , toitumishäired või alkoholism, ning paanikahood.
  

Viimastel aastatel on tehtud bioloogilise depressiooni uurimises suuri edusamme ning psühhiaatrid ja perearstid on depressiooni vastu võitlemiseks varustatud uute antidepressantidega. Kui märgata enda juures üht või mitut ülaltoodud bioloogilist sümptomit, soovitatakse pöörduda psühhiaatri poole. Teine võimalus on nõu pidada perearstiga. Paljud perearstid on kvalifitseeritud ravima depressiooni antidepressantidega.

• Psühhoteraapia, mida vahel nimetatakse ka jututeraapiaks, annab depressiooni ravil sageli väga häid tulemusi. Tavaliselt pakuvad sellist ravi psühhiaatrid ja psühholoogid. Kuidas psühhoteraapia mõjub? Esiteks: psühhoteraapia puhul on patsiendi ja terapeudi vahel lähedane suhe. Terapeut on pühendunud patsiendi aitamisele. Sageli tunnevad depressioonis inimesed, et nad on üksi ja teistest võõrdunud. Kui tunda, et keegi toetab meid ja hoolib meist, võime üle saada ka väga rasketest aegadest. Kuid toetus on vaid üks osa psühhoteraapiast.
  Psühhoteraapia käigus õpivad inimesed end paremini tundma ning avastavad oma elus korrapärasid, mis võivad meid ikka ja jälle depressiooni tagasi viia.
  Paljud inimesed üritavad oma valu kinni mätsida. Depressioonitunnete varjatud põhjuste mõistmine on üks psühhoteraapia ülesandeid.
  

Elu seab meid sageli rasketesse olukordadesse: karile jooksnud suhted, tööstress, haigused. Kõik need põhjustavad märkimisväärset stressi. Depressioon vallandub alles siis, kui stressis inimene tunneb jõuetust või abitust. Psühhoteraapia püüab leevendada just nimelt abitustunnet.
Paljudele inimestele piisab üksnes sellest, kui nad saavad oma valust rääkida ning tunnevad, et neid on ära kuulatud ja mõistetud. Edasi koostavad patsient ja terapeut tegevusplaani - mida patsient peaks oma eluga ette võtma, et probleemid laheneksid.
Sageli on raske härjal sarvist haarata, eriti kui depressioon on üle pea kasvanud. Kuid paljud inimesed leiavad, et tegevusplaani koostamine - kas siis üksi või terapeudi abiga - annab neile tagasi isikliku elu juhtimiseks vajaliku enesekindluse .
Psühhoteraapia suur pluss on ka see, et terapeut sisendab lootuse kaotanud kannatanule realistlikku lootust. Erinevalt sõpradest ja sugulastest, kes annavad meile mõista: "Sa ei tohiks nii kurb olla," või: "Küll sa sellest üle saad," teab psühhoterapeut, et depressioon ei kao päevapealt. Seda teades aitab ta meil tunnetega ausalt silmitsi seista, ilma et kritiseeriks või mõistaks kohut .

• Käitumisteraapia seisneb võtetes, mis aitavad depressiooniga võidelda, eriti kui depressiooni põhjus peitub konkreetsetes eluoludes. Neid võtteid kombineeritakse sageli psühhoteraapia või kognitiivse teraapiaga, kuid rõhk asetatakse siiski sellistele tehnikatele nagu tegevusteraapia , enesekehtestamine, astmeline desensibiliseerimine ja käitumise jälgimine.
  Biheivioristide eesmärk on meid jälle liikvele ajada. Kuna depressiooni üks sümptom on aktiivsuse vähenemine - inimene istub kodus, väldib seltskonda, ei tee koduseid töid, ei tee midagi toredat -, võib kasuks olla tegevusteraapia. Alustada võib lihtsatest asjadest nagu poeskäik või tiir ümber maja. Järk-järgult soovitatakse rohkem suhtlema hakata - näiteks käia mõnel kontserdil või loengul, kasvõi kirikus. Sellised tegevused ei nõua aktiivset osalust, kuid võivad teile näidata, et suudate elust veidigi rõõmu tunda. See äratundmine on aluseks üha suurematele saavutustele ja aktiivsemat osalust nõudvatele tegevustele, mis viimaks taastavad meie võime tunda elust jälle rõõmu ja olla õnnelik.
  Enesekehtestamistreeningu käigus õpime teiste inimestega osavamalt suhtlema ning ennast maksma panema .
  

Käitumisterapeudi võttevaramusse kuuluvad veel näiteks sellised taktikad nagu astmeline desensibiliseerimine - ärevuse leevendamine, seades inimese kardetud olukorda järk-järgult - ja käitumise jälgimine. Käitumisterapeudid usuvad, et kõige tõhusam moodus enamiku psühholoogiliste probleemide lahendamiseks on rünnata neid otse, mitte otsida kaugemaid põhjusi. Biheivioristlikud tehnikad on osutunud efektiivseks mitmete probleemide puhul, depressioon kaasa arvatud.

• Kognitiivteraapiat võib saada nii üksi kui grupiviisiliselt, samuti võib seda rakendada eneseabitaktikana.
  

Kognitiivteraapia

Viimastel aastatel on psühhiaatrid ja psühholoogid välja arendanud uue mooduse depressiooni ravi, mida nimetatakse kognitiivseks teraapiaks.
See raviviis on saanud ülipopulaarseks kahel põhjusel: esiteks, see on tulemusrikas. Ühendriikide Vaimse Tervise Instituudi kuueaastane uurimus tõestas, et kognitiivne teraapia annab häid tulemusi kerge ja mõõduka depressiooni puhul. Efekt oli sama mis antidepressantravil. Selle meetodi tõhusust on tõestanud ka mitmed sõltumatud teaduskatsed. Erinevalt mitmest teisest raviviisist on kognitiivse teraapia efektiivsus dokumentaalselt tõestatud.
Kognitiivne teraapia on populaarne ka põhjusel, et ehkki seda rakendavad paljud professionaalsed terapeudid , võib seda kasutada ka tõhusa eneseabitaktikana.
Kognitiivsed võtted on kergesti õpitavad, sest nad põhinevad paljuski kainel mõistusel.
Hetkeline tujutõus raskekujulist depressiooni ei peleta. Ent kui suuta keset musta masendust teha midagi, mis teeb tuju paari minutiga veidikenegi paremaks, suudame oma emotsioone talitseda, ning see äratab lootust. Lisaks võivad mitme nädala jooksul praktiseeritud kognitiivsed võtted depressioonisümptomeid märkimisväärselt leevendada.
Depressioonis inimene võib suhtuda eneseabivõtetesse skeptiliselt. Paljud on püüdnud depressiooni mitmel moel minema peletada ning kui see ei õnnestu, tunnevad nad jõuetust. Täiesti loomulik, et luhtunud katsed tekitavad pessimismi ja lootusetust. Ometi suudavad kognitiivse teraapia võtted üsna kiiresti veidigi tuju tõsta.
Kognitiivne lähenemine rajaneb eeldusel, et stressirohkesse olukorda sattumisel vallandub tunnetuste ahelreaktsioon. Mõtted võivad liikuda kahes suunas. Esiteks: võime olukorda tunnetada ja sellest mõelda ülimalt realistlikult. Kui tajume tõelust sellisena, nagu ta on, on meie olukorras tekkivad tunded normaalsed ja kohanduvad. Näiteks on normaalne reaktsioon kaotusele kurbus või südamevalu. Normaalne kurbus lõpeb tavaliselt hingehaavade paranemisega. Pessimism ei võta meilt kindlat pinda jalge alt ning meie enesehinnang jääb samaks.
Teine võimalus: meie mõttetegevus võib stressirohkes olukorras olla moonutatud äärmiselt negatiivsel ja pessimistlikul moel. Need tunnetushäired on:

• ebarealistlikult negatiivne ettekujutus endast, olukorrast ja kõigest toimuvast,
  
• äärmiselt pessimistlikud tulevikustsenaariumid,
  
• võimetus mõelda olukorra positiivsetele külgedele.
  

Kui inimene hakkab tegema mõtlemises ja tajumises selliseid vigu või moonutusi, on tulemuseks:

• ääretu pessimism,
  
• enesehinnang langeb, kaob lugupidamine enda vastu,
  
• destruktiivsed tunded, mis süvendavad enesehaletsust ja kurvameelsust ning takistavad paranemist.
  

Just sellised tunded juhatavad sisse nn depressiivse protsessi, mis viib tervenemise asemel üha mustemasse masendusse.
Kognitiivne teraapia on lühiajaline, aktiivne ja struktureeritud psühhoteraapia, mis eeldab, et emotsioonid ja käitumine sõltuvad sellest, kuidas maailma tunnetatakse. Kognitiivse teraapia eesmärk on kõrvaldada depressiooni sümptomeid ning soodustada toimetulekut tunnetusprotsesse muutes. Käitumisteraapia eesmärk on aidata patsiendil üle saada depressiooniga kaasnevast käitumisaktiivsuse vähenemisest. Praktikas kasutatakse tavaliselt mingit segu kognitiivsetest ja käitumuslikest meetoditest , nimetades seda kognitiiv-käitumisteraapiaks.
Kognitiivteraapia aluseks on depressiooni kognitiivne seletus. Depressiooni hoiab käigus kognitsioonidest, käitumisest ja meeleolust kujunev nõiaring. Kognitsioonid tähendavad nii mõtteid, kujutlusi kui ka nende aluseks olevaid püsivad hoiakuid ja uskumusi. Inimesele omased uskumused mõjutavad nii seda, mida tähele pannakse, kui ka seda, kuidas sündmusi tõlgendatakse.
Kognitiiv-käitumisteraapiaga püütakse muuta kognitsioone ja käitumist. Tegemist on ratsionalistliku ja loogilise psühhoteraapiaviisiga. Kõigepealt juhitakse patsienti oma mõtteid tähele panema ning sõnastama, siis aidatakse näha seost mõtete, tunnete ja käitumise vahel ning seejärel käsitletakse leitud negatiivseid automaatseid mõtteid kui testitavaid hüpoteese. Psühhoterapeut ei paku patsiendile “õigeid mõtteid”, vaid kasutab küsimusi, mis aitavad patsiendil endal järeldustele jõuda.

Depressiooniravimid - antidepressandid

Depressioon on haigus nagu iga teine ning vajab korralikku ravi. Aju keemilise tasakaalu taastamiseks on vaja võtta ravimeid – antidepressante. Antidepressandid tekitavad ajus muutusi, suurendades vaba serotoniini, noradrenaliini, dopamiini hulka ajus, vastavalt oma spetsiifilisele toimemehhanismile ning taastades närvisüsteemi teatud osade loomuliku ja normaalse talitluse. Seeläbi paraneb meeleolu ja teised depressiooni sümptomid. Kuid antidepressant ei võta ära depressiooni tekkele kaasa aidanud psühholoogilisi probleeme. Nendest saab jagu koostöös arsti või psühhoterapeudiga. Psühhoteraapia on lisaks ravimitele tõestatult efektiivne viis depressioonist paraneda, kuid sellest on sageli rohkem abi siis, kui antidepressandi toimel on sinu meeleolu, motivatsioon , energiatase ja keskendumisvõime paranenud . Lisaks ravile peaks inimene tegema ümberkorraldusi oma elus, püüdma võimalusel muuta elukorraldust ning lahendada probleeme, et tulevikus ära hoida depressiooni kordumist. Antidepressantide abil on inimesel võimalik sellega oluliselt kergemini hakkama saada.
Antidepressandid on osutunud bioloogiliste ja segatüüpi depressioonide puhul väga tõhusaks. Ometi ümbritseb nende ravimite kasutamist väärinformatsiooni ja vääritimõistmise loor .
Antidepressandid kujutavad endast spetsiifilist ja ainulaadset ravimite klassi. Nad ei ole rahustid , ehkki pahatihti paigutatakse nad ühte kategooriasse koos Diazepami, Xanaxi ja Eleniumiga (mis on rahustid). Antidepressantide keemiline koostis ja mõju on täiesti teistsugune kui rahustitel. Erinevalt mõningatest rahustitest ei tekita antidepressandid ka sõltuvust. Antidepressandid pole ergutid või tujutõstjad. Nad leevendavad hingevalu ning eemaldavad mitmed bioloogilised sümptomid, näiteks unehäired. Ehkki antidepressandid võivad vähendada anhedooniat ja taastada võime tunda elust rõõmu, ei tekita nad mingil juhul õnnetunnet.
Nagu kõigil teistel ravimitel võib ka antidepressantidel esineda kõrvaltoimeid. Võimalikud kõrvaltoimed on pandud kirja ravimikarbis oleval patsiendi infolehel. Sellel infolehel võib olla toodud väga palju kõrvaltoimeid. Kindlasti ei tähenda see, et võiksid kõik kõrvaltoimed tekkida, võib-olla ei teki ühtegi. Vastavalt seadustele peavad infolehel olema toodud kõik maailmas ravimi kasutamisel esinenud kõrvaltoimed. Kõrvaltoimed võivad olla ebameeldivad, kuid üldjuhul ei ole need meile ohtlikud. Kõrvaltoimed näitavad, et ravim toimib organismis. Hiljemalt kahe nädala jooksul peale ravi alustamist kõrvaltoimed kaovad, sest selleks ajaks oleme juba ravimiga harjunud . Kui inimene tunneb, et ravim muudab ta igapäevaelu siiski väga ebamugavaks, tuleb sellest rääkida kindlasti arstiga.
Paljud inimesed ei taha ravimeid võtta, öeldes: "Ma ei taha toetuda keemilisele kargule." Alkoholid ja mõned rahustitüübid võimaldavad ajutist lõõgastumist või tekitavad eufooriat. Mõnes mõttes on nad tõesti kargu eest, sest uima kadudes pole mingit muutust - ollakse jälle mustas masenduses. Antidepressantidega on teine lugu. Need tekitavad jäävaid muutusi, taastades närvisüsteemi teatud osade loomuliku ja normaalse talitluse.

KOKKUVÕTE

Depressioon ei ole ainult nurgas istumine ja nutmine. Depressioon on vale elustiili valik, mis võib avalduda psüühiliste ja füüsiliste kaebustena, kiiremini nendel, kellel on selleks ka füsioloogilised eelsoodumused. Füüsilised kaebused on psüühiliste pingete peegeldus .
Arengult vanemas , emotsionaalses ajus, paiknev sümpaatiline närvisüsteem (erutuse pool), ei käitu alati sümpaatselt inimese organismi säästlikkuse seisukohalt. Loodus on andnud ülihaprad võimalused inimesele selleks, et tasakaalustada sümpaatilise närvisüsteemi agressiivsust organismis. Ajukoor , omades pidurdavat võimet meie impulsside ja instinktide pärssimisel emotsionaalses ajus, teeb inimesest küll olevuse, kes kohaneb paremini ümbruskonnaga (tänu intellektile), kuid muudab meie organismi viitsütikuga pommiks, vaenlaseks meie enese sees.
Parasümpaatilist närvisüsteemi (pidurdavat poolt) tuleb kogu elu treenida, liikudes palju, toitudes õigesti, andes enesele ja oma perele rõõmsaid koosolemise päevi, puhates korralikult, tarbides vähem alkoholi. Õppige kuulama oma keha palveid, ja täitke neid !

KASUTATUD KIRJANDUS

Elenurm . T. jt. 1997. Stressi teejuht. Kuidas saada lahti liigsest pingest ? Tallinn
Mehilane. L. 1997. Mis on koolilapsel muret? Tartu
Peiffer. V. 1989. Mõtle positiivselt. Eesti Raamat
Raidla. H. 2005. Tervis 40+. OÜ Greif
Riemann. F. 1995. Hirmu põhivormid. Tartu
Saarma. J. 1995. Depressioon. Tallinn
Neist interneti allikad:
http://ee.lundbeck.com/EE/Patients_and_relatives/Depression/default.asp
http://www.depnet.ee/universe1/depression/clinical_depression/
http://www.terviseleht.ee/200221/21_depressioon.php
http://eeprof.lundbeck.com/EE_prof/PDF/Patsiendimaterjal%201.pdf
http://www.pcpages.com/madis/depress4.html
http://www.med24.ee/eesti/perearst/article_id-1007
http://www.nycomed.ee/ee/Menu/Tervis/Tervis/Depressioon/
21