Kodu kosmoses (0)

Sir Edward Burnett Tylor ( 1832 -1917)
1871 Primitive Culture
Creation - foundation
Antrop. kõige tavalisem tuumperekond, monogaamiline perekond on väga tavaline igal pool. Meeste naiste kooselu sellises vormis nagu tänapäev . Katoliku kiriku abielu lahutumatuse põhjendusmüüt. Antropoloogiliselt pole see väga tavaline. Probleem, et on mingid müütilised põhjendused, mis sarnanevad primitiivsetes ühiskondades olnud põhjendusmüütidega. otsiaalsete suhete mobiilsus on…. Evolutsionistlik antropoloogia läheb veidi teistmoodi nende loomislugude kallale. Miks on üldse hakatud selliseid lugusid rääkima, et oli selline suur hiiglane ja jumalad mõtlesid, et temaga tuleb midagi ette võtta, ta tapetakse , tema kehast saab maa, verest jõed, järved, mered … Tegemist on maailma primitiivse seletusega. Tekib mingisugune skeem. Tylor eeldab, et inimesed on algusest peale püüdnud maailma ratsionaalselt liigendada . See idee on üle võetud kogu kultuur- ja sotsiaalantropoloogiasse.
Filosoofia - püüd ümbritsevat maailma korrastada, klassifitseerida, panna süsteemid paika.
Tylori filosoofiajaotus:
• primitiivne - müüdid. primitiivset religiooni ja müüti ta ei eristanud , need olid enamvähem sünonüümid. Religioon siiski hõlmavam, müüt partikulaarsem. Müüdid pakuvad maailmaseletusi.
• modernne - teadus ja religioon (ka usk). Modernne rel. teistsugune, tõevaldaja tegelikult teadus. Teadus kritiseerib ja lükkab ümber müüte. Tylor kasutab mõistet personalism ( isiksustamine ). Müüdis on jumalad ja nt. olendid, kellest maa tekib. Teadus seletab asju impersonaalselt.
Metafüüsika on abstraktne kosmiline maailmamudel. Pole enam isiksustatud nii nagu varem. Religioonikäsitlusest hakkab isiksustatud jumala mudel kaduma.
Eetika on midagi, mis teadusega reguleeritav pole, kuid mida religioon saab kujundada. Ettekujutus , et kui religiooni poleks, puuduksid ka moraal ja eetika, on antropoloogiliselt vale. Tegelikult see et oma sugukonnaliikmeid ei tohi tappa (ilma kohtupidamiseta) ulatub juba ammustesse aegadesse, selles on midagi bioloogilist. Eetika on vanem kui metafüüsika või religioon. Tylor sai ka sellest mingil määral aru. Ei väitnud kunagi seda, et primitiivsetel ühiskondadel pole eetikat.
Allegooria, metafoor
Müüte tuleb Tylori järgi võtta sõna-sõnalt. Müüt pole mingisugune metafoor, mõistulugu, allegooria. Tylor läheb sellega tugevasti teoloogilise ja antiikse traditsiooni vastu. Echemeros (sündis 300 eKr.), oli arvamisel, et müütidel on meie tänases mõttes mingisugune ajalooline tasut. Lood jumalatest on kunagi olnud lood mingitest juhtidest, isikutest. On liialdatud neid isikuid. Moraalsed tõlgendused jne. Kõike seda otsesõnu võtta. Müüte tuleb mõista allegooriliselt. Allegooria ja hiljem metafoori mõiste on müütilise mõtlemise tõlgendamisel olnud tegelikult kogu aeg tähtis.
Max Müller. Tylori kaasaegne. Uuris palju sanskriti tekste . Tema filoloogiline lähenemine põhines eeldusel, et kõik india müüdid on metafoorid . Mülleri meelest on tegemist keelelise põhikujundi, keelelise mehhanismiga. Metafoorist personalismini on ainult väike samm.
Frazer "The Golden Bough" ( kuldne oks) mütoloogiakäsitlus. Maagia (väga selgelt müüdist ei lahutanud) - religioon - teadus. Üks justkui eitab teist selles evolutsioonilises skeemis. Viljakusmaagia. Teataval hetkel eitab religioon maagiat (nõiaprotsessid). Mingil hetkel teadus eitab religiooni. Teadus on maagia edasiarenenud versioon . Miks maagia nii kaua vastu pidas, peab. Miks shamaani institutsioon nii kaua püsinud on? Antropoloogias hetkel arvamus, et see pidi ikkagi toimima .
Ajaline hüpe.
Claude Levi- Strauss
Tylorismis 20.-l sajandil uuesti esile tõstnud ja siis uuesti tõlgendanud seda nii, et see muutus hoopis millekski teiseks. Pöördus müüdi ja teaduse eristamise küsimuse juurde sellepärast, et prantsuse antropoloogias on vahepeal … Lucien Levy -Bruhl kritiseeris Tylorit, kuna too väitis, et müütiliste inimeste mõtlemine ja modernsete inimeste mõtlemine on samasugune . Müütiline maailmapilt. Levy Bruhli arvates on primitiivne mõtlemine teistsugune, nimetas seda eelloogiliseks (prelogique) mõtlemiseks. See on teistsugune lähenemeine, mis ei arvesta vasturääkivuse välistamise seadust. Eeldab vastandlikke elementide kooseksisteerimist üheaegselt. TÄnu sellisele eelloogilisele mõtlemisele primitiivsed inimesed saavutavad teistsuguse ühenduse loodusega. Primitiivne inimene tajub tänu oma eelloogilisele mõtlemisele, et piir tema ja looduse vahel kaob. Tunneb suur rituaalset osalust maailmaga . See ongi primitiivse religioosse elamuse aluseks. Kui tekib teadus hüpatakse eelloogiliselt mõtlemiselt loogilisele. Intiimsus pole enam loogilise mõtlemisel võimalik. Selle järgi evolutsiooniliselt kaks etappi , eelmodernne ja modernne. Eelmodernsed inimesed mõtlesid hoopis teistmoodi ja me ei võigi neist lõpuni aru saada.
Malinowski
Tema hakkab müütidele ja maagilistele rituaalidele leidma seletust ühiskondlikust funktsioonist. Kuidas need hoiavad ühiskonda koos. Antropoloog peab olema ise kohal, õppima ära keele, siis selgub varsti, et prim inimesed kasutavad õige mitut mõtlemist. Eelloogilist mõtlemist pole olemas. Primitiivsed inimesed on ka ratsionaalsed . Mingit teistsugust mõtlemist pole olemas.
Levy-Straussi strukturaalantropoloogias "La Pensee Sauvage" (1960/63/64) (Metsik Mõtlemine, eestikeelne tõlge täitsa loetav). Esimeses peatükis võetakse kasutusele mõiste bricolage ( meisterdamine ). Strauss lähtub eeldusesst et pole olemas mingit eelloogilist mõtlemist ja pole olemas eelteadust. Maagiline mõtlemine pole valeteadus (Frazer), ei kuulu mingisugusesse teistsugusesse sfääri kus ei eristata metafüüsilist, eetilist (Tylor). Oleks vaja maagiat ja teadust kõrvutada, kuigi pole võrreldavad ühest küljest, aga mentaalsete operatsioonide poolest on… Neoliitiline paradoks . Neoliitikumis hakkab inimene valdama tsiv suuri kunste (põllupidamine, pottsepatöö…) tänapäeval ei pea keegi nende avastamist mingisuguseks juhuseks. Järeldab, et neoliitline inimene on tegelikult pika teadusliku traditsiooni pärija. Teaduslik lähenemine ümbritsevale maailma on kultuurile juba algselt omane. Müüdid ja riitused pole osaks mingisugusest eelloogilisest mõtlemisest. Pakutakse välja skeem, kuidas müütiline mõtlemine on maailma liigendanud, teadmist liigendanud. Sarnanevat sellega, mida tänapäeval nimetatakse meisterdamiseks. Selline inseneritehnoloogiast erinev lähenemine mingite ülesannete lahendamiseks, mis lähtub olemasolevatest materjalidest . Müütiline mõtlemine on nagu meisterdamine. Kõik mis on juba olemas, juba olnud on minginl viisil omavahel ühildatav. Müütide loomisel, et midagi väljendada kasutatakse kõike mis selle meisterdaja käeulatuses on, (sündmused, teadmised, lood, struktuurid ) ja sobitatakse kokku ühel või teisel viisil. Müütidest on palju erinevaid variatsioone. See on meisterdamise intellektuaalne vorm. Tema struktuuraalse antropoloogia suund: kaksikjaotuses, kus on tähistaja ja tähistatav, võivad märgid müütilises maailmas hakata funktsioneerima vastupidiselt. See mis varem oli tähistaja võib muutuda tähistatavaks.
11.09.2012
Mircea Eliade (1907-1986)
Tema eluaastatesse mahub kogu võrdleva usundiloo lugu. Fenomenoloogiline usundilugu . Antropoloogia evolutsioneerub edasi pärast Tylorit. Müütide asend on relatiivne (kultuur)antropoloogias. Pandud suhtesse teiste kultuuriliste toimingutega k.antropoloogias. Kui uuritakse müüti sünkroonis on tegemist strukturalismiga. Eliade (nim. romantikuks) selline õpetaja, kes 20. saj. kõige rohkem… Läheb algusest peale mööda tylorlikust käsitlusest, kus müüdile otsitakse algelist seletust. Müüt on tõde, see on igapeäevasest tavalisest tõest suurem. Sakraalse/profaanse dialektika . Romantiline vastandus. Alati võimalik vahet teha nende komponentide vahel. Kogu modernne kultuur on sakraalse ja profaanse vahel Eliade järgi. Sakraalne ajalugu kompenseerib kogu kurja, mis profaanses ajaloos tehtud on.
Tuntuim Eliade kriitik Douglas Allen Eliade kohta. Myth and Religion in… (1996):
1) Müüt on alati religioosne müüt. Muud jutustused võivad olla müüdi sarnased, aga kui neil pole sakraalset struktuuri (mitte levy strauss), siis nad päriselt müütilised pole. Religioosne mõõde on taandamatu ja tekib hierofaania kaudu ja väljendab ajaloovälist pühadust. (Antireduktsionism. Reduktsionism müüdi puhul tähendab taandamist algeliseks primitiivseks (vale) teaduseks või psühholoogiline seletus (Jungi arhetüübid), mis kogu religioosse maailmapildi taandab mingitele psüühiliste liikumistele .) Hierofaania ( eeros - püha). (nt. Hieroglüüfid - pühad glüüfid.)
2) Müüdid on alati sümboolsed (hästi radikaalne lause, ses suhtes, et kõik mis 19 saj evol oli jäänud, et müüti võidaks mõista sõna-sõnalt (tylor), on kõrvale heidetud). Müüt koosneb sümbolite reast , mis moodustab püha jutustuse. (Müüt on puhta mõtlemise kehastus (levy-strauss). Levy-Strauss suhtus negatiivselt narratiivse analüüsi domineerimisse. ) Eliade jaoks narratiiv , jutustus väga tähtis, et need sümbolid jutustusena avalduvad. Jutustamine on sama orgaaniline vajadus nagu une nägemine. Seetõttu ei saa tänapäeva inimene müütideta. kirjandus kujutab endast mütoloogilise looduse ja… jätku.
3) Müüdid paiknevad teatud aktsioonilisel teljel (suured, väiksed, tähtsad, kõrvalised). Mõned väärtuslikumad kui teised. Kõige tähtsamad alati kosmogoonilised müüdid, loomismüüdid. Loomislugude puhul on esmane nende ontoloogiline staatus ja loomislood annavad teiste päritolumüütide võtme. Mõned müüdid, mis on kõige arhetüüpsemad, järgnevad lood viitavad nii kui teisiti sellele kosmogoonilisele müüdile.
4) Kui müüt on elus, siis teda ei peeta fiktsiooniks vaid hoopis tõeks par excellance. Müütide sisu puudutab in otseselt, saame teada kust oleme pärit, miks asjad on nii nagu nad on. Jutustab sündmustest, mis kunagi aegade alguses toimusid ja selle praeguse maailmakorrani meid tõid.
5) Kosmogooniline müüt ei saa olla komponeeritud teadlikult. Funktsioneerib erinevatel tasanditel - teadlikul ja mitteteadlikul. Sellepärast müüte ei saagi taandada mõistelisele analüüsile, hõlmavad teadust, teaduseülest. Transconsciousness (Nüüd new ageis) - teadvustamatus, midagi kõrgemat, mitte subconscious. Osalt India metafüüsika mõjul eeldab, et inimesel on teadustamata osi, mis pole freudi järgi mingeid halbu tunge täis vaid hoopis midagi kõrgemat, paremat. Müütides need avalduvad. Müütides säilitavad loogika isegi, kui neid kannavad edasi inimesed, kes ise neist aru ei saa. Miski meis mõistab seda. Jutustamiseprotsess ise, jutustamisevõime, tähelepanu koondada sümboliterea täielikule esitamisele, keskendumisharjutus. Osalejad pärat ei oskagi õelda, mis toimus, vahepeal oleks justkui kuskil mujal käinud. Rännak.
See kõik mingi romantistliku sümbolismiga seotud, mis 19. saj. levis.
Myth and Reality (1963). Müüdi viis tunnust arhailises ühiskonnas:
1) Müüt kujutab üleloomulike olendite tegevust (jumalad, esivanemad).
2) Müüti peetakse absoluutselt tõeseks ja pühaks.
3) müüt on alati seotud loomisega (kosmogooniline müüt).
4) Müüti tundes teatakse asjade algust.
5) Müüt elatakse rituaalselt uuesti läbi.
Kristlikus traditsioonis võib olla maailmalõpu lugu palju tähtsam kui algus. Eskatoloogia on ontofaania/hirofaania teistsugune versioon. Puhastus. Sealt algab uus müütiline ringkäik. Maailma lõpp asub korraga tulevikus ja minevikus ja täiesti lineaarne religioosne ajakäsitlus oleks Eliade arvates ikkagi tagasiviidav sellisele ontofaaniale. Kogu siinpoolsus on kadunud, äärmuslik versioon.
Loomislood:
David Adams Leeming Creation Myths From the World entsüklopeedia (2010). E-raamatu koopia Ott Kagovere käes, kui huvi on siis mine küsi. Eliade From Primitives to Zen (1967). Loomine:
1) Eimillestki. Eliade ja Leeming
2) (Kaosest). Algse ühtsuse jagamine (Eliade). Eliade ja Leeming. Kaos ka substantsi sünonüüm. Eliadel läeb siia alla ka maa ja taeva lahutamine. Leemingil mitte, tema esimene näide kosmiline muna.
3) Sukeldumine . Nii Eliadel kui Leemingil eraldi välja toodud. Võimalik, et lind sukeldub ürgookeani ja toob sealt maatüki mere peale ja see hakkab paisuma.
4) Ürgolendi (primordial being, world parent ). Eliade ja Leeming. Lammutamine, tapmine . Ürgolendi kehast tekib kogu universum . Mõnes mõttes kokkuviidav kaosest loomisega, munast loomisega.
5) Ilmumine (emergence). Leeming. Mitte ilmumine tavalises tähenduses, vaid ilmumine maa alt, allilmast. Põhja- ja Kesk-Ameerika. Kuid on ka aafrika rahvaid. Vähemalt kaks eri ilma on väga universaalne (maapealne ilm ja allilm ). Soome keeles ilm - õhk. Varases tähenduses ilm kosmoloogiline sõna. Maa ja ilm koos. Taevakuppel, taevavõlv - metafoorid. Kunagi "ilm" tähistas ka seda taevakuplit. Ülailma kujutlus tekib ka väga lihtsalt.
a) Taeva ja maa lahutamine. b) Amorfse massi ehk "kaose" lahtilöömine (separation). c) Kosmogoonilise muna kaheksjagamine.
Loomine mõttest (Jumal). Ex nihilo.
Shamanistlikus maailmas on alati võimalik mingite eri ilmade vahel suhtlus. Üla või allilm, et ravida mingit haigust nt.
Maa alt väljatulek on alati seotud inimestega, isegi kui need olendid, kes sealt tulevad, pole inimesed. Maailmakese ongi see koht, kuhu maa alt tulles satutakse.
Hopid . Kiva on sakraalehitis (ringid üksteise sees, keskel kaev ). Kaev sümboliseerib avaust, kust ennemuistsel ajal siia ilma jõuti. Sakraalne ruum, mis on augu kaudu ühendatud allilmaga. Hopidel selleks olendiks, kes inimesed üles toob, spiderwoman. Batman , Spiderman ka sealt tulnud. Ämblik liigub vertikaalipidi kõigist loomadest kõige hõlpsamini. Viib neid üles ja õpetab neid sellel rännakul läbi erinevate ilmade. Jumalanna on seal kultuurikangelase (culture hero ) rollis. Müütiline kuninganna, kes on kultuuri esimene õpetaja. Kultuuriline esivanem , kogu kultuuriline pärand saab algus sealt. Mõnikord on ta trickster , sellisel juhul on ta ambivalentne, nii head. Kogu väljatuleku müüt on nagu ülesehitatud sünnimetafoorile. Inimkonna loomine samastatakse inimese sündimisega. Algkodu on ühtlasi emaüsk. Paljutes kosmoloogiates korduv motiiv , kus inimeste eluruumid samastatakse ema või isaga. Eesti keeles "emakoda", koht kus me sünnime. Kui me sellest kojast välja läheme, siis jõuame järgmisesse kotta (maailm on koda). Maa-alune ei pruugi alati olla nii demoniseeritud.
Kopide lähedal elavad apatšid (apache). Nad pole põlised asukad nagu kopid ja pueblo indiaanlased , aga palju kohalikku üle võtnud .
Alguses pimedus. Inimesed, loomad, taimed allilmas pimedas . Ööloomadele see meeldib, aga päevalooma pole rahul. Tavaline algseisund, rahulolematus . Hakatakse mängima mingit mängu. Mängu kigus jäävad peale päevaloomad, valgus jääb peale, päevaloomad saavad endale kuu, tähed ja päikese. Üleval taevas on auk. Korraga tahab kogu rahvas üles saada. Hakatakse ehitama pühasid mägesid (mound ingl. k.). Neli mäge. Pannakse taimi mäele kasvama. Piisonid tulevad appi, kuna taimede kasv on peatunud, kuna tüdrukud hakkasid taimi korjama. Piisonid pakuvad, et olendid võivad nende sarvi pidi üles ronida. Saadetakse maa peale ette neli tuult ( ilmakaared ). Tuuli vaja selleks, maa kõik vett täis. Tuuled lükkavad vee laiali. Kõigepealt lähevad üles päike ja kuu, siis kõik loomad ja lõpuks inimesed ka. Inimesed kõige viimased , lähevad neljas erinevas suunas. On üks hõim (apache hõim), jäävad liiga kauaks augukese juurde kõnutama ja lõpuks jäävadki maailma kese juurde elama.
Navajo loomislugu. Kõige suurem rahvas, kes seal Edela-Ameerikas elus on. Kõige hilisemad asukad, tulnud mehhikost.
Kõige alguses on esimene maa keset suurt merd . Esimesel maal elab rahvas, kes on osalt inimeste moodi, samas ka nagu putukad natuke. Putukarahvas. Maailm on selline, et seal on erinevad värvid olemas. Igal hommikul päike tõuseb idast ja maailm on valge, päeval lõunas ( kurg ), maailm sinine (kurg), läänes kollane (konn), põhjas valge (mägi…). Need putukad on üsna riiakad ja hakkavad kaklema. Jumalad tüdivad neist ära. Jumalad teevad ühe suure uputuse . Putukad hakkavad otsima ilma ülemises servas otsima avaust ja leiavad. Idas pääsevad välja ja tuleb välja, et teisel poole on teistsugune maailm, sinine, kus elab pääsurahvas. Nendega tehakse mingi leping, võivad elama jääda. Putukad on aga väga kiimalised ja hakkavad pääsunaisi kimbutama. Putukad lendavad lõunasse. Kollane maailm, kus elavad tirtsud. Nendega samuti leping. Sama stsenaarium kordub. Putukad aetakse imnema, lähevad läände, kus on kollase maailma väljapääs, neljas maailm, kus elavad pueblod (navajode vaenlased), nendega on väga raske läbi saada, maailm on must-valge. Siis putukad lepivad kokku, et ei tohi riielda, aga see enam ei aita, sest jumalad on nendest tüdinenud. Tulevad 4 jumalat, toovad maisitõrvikud ja loovad nendest uued inimesed, tuul puhub elu sisse neisse . Naine sünnitab kaksikud, hermafrodiidid. Mäger poeb tirtsude maale, taeva ja maa eeskujul hakakvad inimesed tülitsema. mehed ja naised lähevad eraldi vist . Jõe eri kallastele. Naised on laisad , mehed on töökad, hoolitsevad kõige eest. Naed ised tahavad minna meeste juurde, aga upuvad ära, satuvad veekoletise juurde. Tehakse rituaal , veekoletis annab naised tagasi, trickster koiott topib veekoletise lapsed oma karvade sisse. Veekoletis avastab selle ja korraldab uue uputuse. Müstiline vanamees toob pillirookõrre, kuhu kõik inimesed mahuvad sisse (Noa laev). Vupsavad teise maailma. Vesi tuleb ka aga järgi august, leitakse koioti karvadest veekoletise lapsed, visatakse auku tagasi ja vesi taganeb.
12.09.2012
Ex nihilo - eimillestki.
Leeming arvab , et see ex nihilo loomine on kõige tavalisem. Üks ülim jumalus , kuigi ta võib olla ka jaotatud. Loob teadlikult ja iseseisvalt kõiksuse, universumi. Aeg-ajalt juhtub ka kogemata . Tavaliselt loob ta seda mingist tühjusest, aga mõnikord viidatakse ka sellele, et midagi on varem olnud. Taevajumalad, piksejumalad.
1) Üksi, paariliseta - samas tihtipeale määratakse ta sooliselt, enamasti meessoost. Pöördutakse tihti kui Isa poole.
2) Enne loomist - püütakse jätta kirjeldamatuks seda
3) Kõikvõimas - alguses läheb tihtipeale midagi valesti. Eksimus, viga.
4) Hävitus - lõpetamata. Selle vea likvideerimine jääb tihtipeale lõpetamata. Nt. Noa laeva lugu.
Loomine:
• Lausumine
• Mõtlemine
• Puudutamine
• Sülitamine
• Oksendamine
• Sittumine. Mõnes inuiti loos trickster(ronk?) teeb oma pasast maailma.
• Seemnepurse
• Sünnitamine. Sinna juurde võib lisanduda ka oksendamine, kuna midagi läks valesti. Oksendab lihtsalt uue maailma välja.
Loomislugu. Kuidas substants on mitte midagi.
"Popol Vuh". Tegelikult terve eepos . Raamat, mis eliadelikku arvamust toetab, et loomismüüt on algne ja kõik teised müüdid on sellest tulnud. Tedlockil hea poeetiline tõlge.
Taevas või vesi, meri on olemas. Eituse kaudu kirjeldatakse algust (polnud mägesid ega loomi…). Pimedus. Kõik on pime, aga olendid näevad üksteist, kõik on vaikne, aga nad kuulevad. Hermafrodiidne olend . Ühest küljest õeldud ja valmis. Äpardus, loomad ei suuda loojate nimesid õelda. Kohe karistatakse ka neid loomi. Sõjakate vallutajarahvaste loomislugudes lähevad Loojad vihaseks kui midagi valesti läheb ja nad karistavad selle eest. Loojatel on vaja, et loodu nende poole palves pöörduks, meeles peaks, ülal peaks, nendele toitu hangiks. Loojate, kõikvõimsate jumalate lapsikus . Kõikidel rituaalidel peab olema mingi kosmoloogiline põhjendus (Eliade). Puust olendid, neil polnud hinge ega olemust. Need olid katseinimesed. Samal ajal puuinimesed upuvad ja neid aetakse taga. Paradoksid tavalised . Kujutelm veeuputusest on teatavat tüüpi universaalse hävingu metafoor, millele järgneb midagi uut. Juhul kui oleks tegemist absoluutse hävinguga kujutataks seda ilmselt tulekahjuna. Nende potid, pannid , koerad ja käsikivid hakkasid neid peksma ja purema. Siis järgneb õige inimese loomine maisitõlvikust. Väga meestekeskne loomislugu. Esimesed inimesed olid 4 meest. Nendel inimestel oli terav taip, liiga terav, see oli halb. Nad sarnanesid jumalatega liialt. Loojad, ema ja isa, kärpisid nende võimeid natuke. Natuke sarnane geneesisega. Siin siiski vastupidi. Alguses paradiislikus seisundis, aga siis aeti nad sealt välja. Alguses inimesed on süütumad, siis saavad nad äkitselt natuke targemaks kui söövad hea ja kurja tundmise puult (tree of knowledge ).
Hopidel on palju eri variante loomismüütidest. Siin on kaks neist.
Päikesejumala teisest poolest saab elujõu jumal, ämbliknaise teisest poolest eluvormi jumal? Teevad inimese püha mõtte abil. Pühad kaksikud. Neli ilmakaart , see mis on üleval ja mis on all. Luuakse suur madu . See on veeolend, hakatakse hiljem temaga kontakteeruma, et vihma välja kutsuda. Siis tekib mõte teha maailm nende kahe ilma vahele, kus enne on ainult ürgmeri. Siis hakkavad nad laulma ja selle kaudu koovad kuidagi maa. Luuakse tühjusest mingi vorm, substantsi pole rõhutatud. Savist tehakse olendid, mees ja naine. Ühes versioonis ämbliknaine viib nad läbi nelja maailma üles pärismaailma ja õpetab kuidas oma ühiskonda korraldada. Mehed peavad jahil käima, naised pereasju ajama , ivasid ehk templeid ehitama jne. Ämbliknaine ise poeb töö lõppedes tagasi maa alla. Palub, et teda meenutataks, siis läheb kõik hästi.
Alternatiivne lugu kus on läänes ja idas kaks jumalat kellel on kivad olemas. Lepivad kokku, et keset vett peab midagi looma. Luuakse maa, esimese olendina luuakse käblik, savist. Visatakse talle linik peale ja lauldakse. Kui linik ära võetakse küsib käblik, et "Mis sa minust tahad ?". Jumal ütleb, et käblik peab lendama maa läbi ja otsima inimesed üles. Käblik näeb ainult ämbliknaist, muidu on kõik tühi. Luuakse kõik olendid. Niipea kui olendid luuakse on neil oma keel ja esimene küsimus on "mis sa minust tahad?". Mees ja naine luuakse, neile antakse kiri, neid valgustatakse, neile antakse tarkus. Oskavad ni jumalate kui inimeste keelt. Hakkavad elama nagu need hopid, aga siis hakkab omakorda ämbliknaine kooma inimesi, kelelst tulevad hispaanlased. Üks mees ja naine jäävad aga eraldi, ämbliknaine paneb need kokku, aga nad ei sobi omavahel ja lähevad tülli. Siis näevad teised inimesed ka et on võimalik tülitseda ja hakkavad tülitsema. Need jumalad peidavad ennast ära nüüd.
18.09
Ilmumine (emergence)
Haruldasem. Tavaliselt viidatakse mingitele Põhja-Ameerika müütidele.
David Leeming.
From Primitives to Zen" (1967)
Loomine
↙ ↘
Eimiski ? Miski
↑ ↑
Isik → Aine
Popol Vuh
Endisaegsetest loomadest saavad inimesed ja vastupidi?
Kaos. Eesti keeles kuidas seotud kadumise ja hävimisega. Kreeka keeles rohkem "segaduse" varjundiga. Sarnane heebrea sõnaga "tohuvabohu". Kaos võib olla isegi substants (tänapäeva teaduses mateeria). Kaos teoloogilises mõttes vormitud substantsi vastand . Leeming jaotab kaose erinevad kujud
Kaos
pimedus ürgvesi muda savi mägi muna hingus tuul
Muna on Leemingu meelest kõige perfektsem kaosest loomise vorm.
Hingus on mingi liikumine algselt, võib kombineeruda veega, siis tegemist tuulega (genesis). Aga tavaliselt on see looja hingus. OM (AUM). Alguses oli sõna. Loomine kus universum luuakse helivõngetega. OMi mantra kaudu minnakse tagasi algolekusse, reprodutseeritakse esimest heli. Inimene hakkab väga sarnanema looja enesega kui ta seda mantrat loeb. Tänapäeva uususundid, mis viitavad füüsikalisele maailmapildidle (nt. David Bohm). Füüsik David Bohm on kvantfüüsikast lähtuvalt aru saanud, et meie maailm on illusioon , mingist substandist rääkida ei saa. Sellest lähtuvalt on võimalik üles ehitada mingeid kosmoloogiaid. Hinduistlikus, budistlikus traditsioonis Maaja (maya). Kangas , meie maailm on põimitud kokku suure võrgustikuna, kõik on kõigega seotud, kuna inimene asub ühes võrgustiku punktis tekib tal illusioon, et ta on maailma kese. Egoism. Illusioon. Maya on jumalanna algselt, polnud negatiivne mõiste algselt.
Suuremas osas loomismüütides on need substantsid väga sarnased. Sõnaga "tühjus" saaks mitmed neist kokku võtta.
Kaose meeliskujund on muna. Piiritletud membraani, koorega . Ümbritsetud eimiskiga. Võib asuda nt. ürgookeanis.
Changodya-Upanisad:
Alguses oli maailm olematus. Ta tekkis, ta oli. Ta arenes, muutus munaks. Ootas ühe aasta, siis läks lahti. Pool munakoorest hõbedane, pool kuldne. Hõbedasest sai maa, kuldsest taevas. Väliskilest (membraanist) said mäed, sisekilest ..., soontest jõed, vedelikust mered .
Satapatha:
Alguses on ürgvesi. Selles ürgvees on tahtmine paljuneda. Leiab sellise lahenduse, et tekitab kuldse muna. Sellest kuldsest munast tuleb välja Pradžapati (tähendab Loojat ). P. proovib midagi õelda ja tema hingeõhust tekib maa. Järgmisest sõnast tekib taevas. Järgmistest aastajad. Loob jumalad ja deemonid või tondid (Asurad). Tekitab ka öö ja päeva, need tekivad jumalate ja tontide loomisega. Sellega on valmis saanud ka aeg. Tegelikult on Asurad india mütoloogias mingid vanemad jumalad, kes on ka hinduismi mingil viisil integreeritud. Indo-Euroopa jumalad peavad ikka tähtsamad olema, seetõttu tehakse vanad jumalad pahadeks.
Rigveda (Rgveda):
Lugu algolendist. Tundub, et väga struktuurselt sarnane lugu. Puruša on samas asendis, mis muidu oleks muna. Tal on 10k pead ja jalga. Tema ongi universum. Ta ohverdatakse ja teatav osa tema kehast saab meie maailmaks ja teatav osa jääb välja, mis on surematu maailm mv.s Üks osa kehast sõdalased, reied šuudrad, kes on teenindajad . Puruša vaimust sai kuu, silmast päike. Hingeõhust tuul, jalgadest maa, nabast ilm või atmosfäär.
Hiina loomismüüdid (neid on väga palju):
Alguses on taevas ja maa vormitud, kaootilised. Olemas samamoodi nagu kanamuna sees kanapoeg (loode, munakollane , valge…). Mingisugusel kujul on ta seega seal olemas. Vormitusest sünnib Pangu - esimene looja. Pan - keerd , gu - looja. Looja oli keerdus ürgmuna seees. Niimoodi kestis 18k aastat, sisi läks muna lahti ja universum tuli sealt välja. Pangu oli muna sees koos universumiga kasvanud ja seda kujundanud. On ka sellised lood, kus Pangu teeb muna katki ja sealt tulevad munavalge, mis on kergem ja millest saab taevas, munakollane on aga raskem, sellest saab maa. Koortest kuu ja päike. Veel üks lugu, kus Pangu on surelik. Pärast munast väljatulekut ta laguneb ja maailm tekib ta kehast. Tema täidest saavad musta peaga inimesed. Kujutelm, et inimene on ürgolendi või maa parasiit .
Läänemere-Soome loomislood ( Kalevala ?):
India kosmoloogia mõju selles eeposes . Alguses vesi. Jumalanna satub vette. Siis tuleb lind ja teeb pesa jumalanna põlvele, haudub, mille tagajärjel läheb j. põlv kuumaks ja ta raputab seda, munad kukuvad maha ja sellest tekib kõik. Väga sarnane Puruša looga , samuti mõnede germaani mütoloogia lugudega.
Karjala juttudes alguses meessoost olend.
Germaani lugudes tavaliselt alguses muna pole. Noorem Edda :
Kõigepealt loojast endast, Odinist. Talle antakse ka muid nimesid, 12 nime. Monoteistlik , ainujumala sarnane. Lõi kõik asjad, inimese, hinge, põrgu. Pahad inimesed põrgu. Küsitakse mida ta enne taeva ja maa loomist tegi.
Teises loos Üümir - esimene ürgolend, hallahiiglane. Lõpuks jõutakse Odinini.
Kõik need erinevad kosmoloogilised lahendused germaani mütoloogias ei ole üksteisega vastuolus . Proovitakse siia juba kristlikku kosmogooniat ka tuua ( Odin ).
19.09
1. Universum
1.1 Eimiski (tühjus)
1.2 Miski (aine, substants)
1.2.1 Vesi
1.2.2 Hingus
1.2.3 Heli
1.2.4 Muna (entelehhia)
Müteem - võib ükskõik millise astmega universumi loomisel seostada ...
Von Franz
2. Maa (maa ja taeva eraldumine võib sellele eelneda või järgneda)
2.1 Tükike - tükike maad ennast tihtipeale, homoloogiline substantsiaalsus. ( homoloogia )
2.2 Väljatulek - maani lihtsalt jõutakse. Areng, mille vältimatu tulemus on see, et jõutakse praeguse maani. (teleoloogia)
2.3 Lahutamine - tihtipeale lahutamise käigus toimub maa ja taeva eraldumine.
3. Olendite loomine
3.1 Loomad - omaette kategooria, inimestele kosmogooniliselt väga lähedane. Müteem: endiseaja inimesed saavad loomadeks.
3.2 Taimed, putukad jne.
3.3 Jumalad, healoomulised vaimud, haldjad ...
3.4 Tondid, deemonid, kurjad vaimud…
3.5 Inimesed - võidakse luua mitu korda. Seda, et nad aeg-ajalt untsu lähevad saab psühholoogiliselt tõlgendada. Keegi nimetas seda untsuminemist loomismüütide kõige loomispsühholoogilisemaks omaduseks. Müütide loojad samastavad jumalaid inimliku loovisikuga, nad on kärsitud ja neil ei tule kohe kõik ilusti välja.
4. Kultuur
4.1 Kombed
4.2 Elatise hankimine - kuidas küttida, põldu harida jne.
4.3 Seadused (hierarhiline pool)
4.4 Pärimus - võib kuuluda osa kombeid kui ka selliseid asju, mis on tegelikult õnnetuslikud, nt. luuakse tülitsemine inimeste vahell, vastuolud. Kiri.
4.5??? Loomislood? Tundub, et siin ongi piir, siin võiksime asja ära lõpetada.
1. Ontoloogia
2. Mütoloogia
3. Narratoloogia (tegelased) - tavaline narratoloogia siin ei kehti, raske õelda, milline on jutustaja hääl. Narratoloogias nimetatakse jutustaja häält nullhoovuseks, pole fokusseeritud . Oluline on mitu loojat on. Kui on nt. üks looja, siis kuidas ta teiste olenditega suhestub? Suhtlus. Veeuputuse müteem. Millised on tegelased ja mis ajas see toimub. Ruum, mis on loodud puhtalt jutustuse vahenditega. Diegeesi mõiste, jäänud väga elitaarseks, aga iseenesest hästi oluline ja isegi keskne mõiste. Võime tegelastest ja häältest rääkida palju tahes, aga tegelaste vaheliste suhete dünaamikat, siis ilma diegeesi mõisteta seletada ei saa. Kosmiline ruum on loodud nende jutustuste kaudu. Tilley "Aeg kollupseerub ruumiks müütilises narratiivis." Eeldatakse, et lood on maastikus sees juba olemas, võib ainult paari lausega edasi anda kuidas kivi kuhugi kukkus, kuidas org tekkis, kuidas keegi mingis koopas elas (fragmentaarsus). Eeldatakse, et kui lugu läbi saab, sisi on see maailm läbi. Pühade loodega on teistmoodi, neist ei lobiseta liiga palju, neid räägitakse teatud hetkel õiges kohas. Pikemate pühade narratiivide puhul on teatud keelud, võib ainult teataval aastaajal või päeval lugeda. Ajalised piirangud ,mis kuuluvad selle kosmoloogiaga kokku. Piirang pole lihtsalt piirang, vaid piirang ise sisaldab teatud ajalist kodeeritust, just tänu piirangule muutub jutustus, jutustamine rituaalseks. Ei kujuta ette ju, et iga päev oleks jõulud.
Sukeldumismüüdid
Tavaliselt nende müütide puhul räägitakse Põhja- Ameerikast . Ameerika kultuurantropoloogia on kogu 20 saj jooksul olnud väga avangardne. Suured mõisted on tulnud sealt. Euroopa ja aasia antropoloogia on vaikselt järgi sõrkinud. Levy-Strauss reisis algul Lõuna-Ameerikas ja hiljem põhja ameerikas sai tugevamad impulsid et oma struktuurantropoloogia luua. Põhja- Euraasia on neid samuti, Karjalas nt. Kogu Põhja poolkera tegelikult, meist enam edasi lääne poole ei lähe (nende müütide leviala ).
Manabožo
Manabush
Manabozho...
Suve tagasitoomine (Jaan Kaplinski):
Ennemuiste elas Manabožo kaugel idapool onupojaga. Käis jahil, aga onupoega kaasa ei võtnud, kuna väljas oli palju lohesid. Mõeldud sellist müütilist aega, kus seda meie maailma veel olemas pole. Ükskord kui M oli ära mõtles op et läheb metsa ja laseb lindusid. Jõudis jõe äärde, keegi võttis ta kinni (lohed ilmselt). M tuli õhtul koju, op kodus polnud, läks otsima metsa aaga ei leidnud. Lohed pole kiskjad , ürgvee (kaose), substantsi sümbol. Üks lohe must, teine valge. Lohedes on sees juba taevas ja maa, hea ja kuri, algne dualism . Kosmoloogiline polariteet. Jõe ääres palju lohede jälgi. Kui M jõudis kose äärde nägi haigrut, silmitses teda. Haigru vaatas pingsalt jõge. "Mida sa seal näed?", küsis M. Haigru ütleb, et luurab maimusid. M ei usu seda. Kui too ütleb, mida ta näeb siis annab M talle mingi kaelaketi. Haigru on nõus. Seletusmuistend , müteem kus esitatakse lihtsalt mingi looduslik fakt, mida kõik teavad, mingisuguse kosmoloogilise markerina, tähisena, et eelajaloolisel ajal midagi sellist juhtus ja juhuslikult jäi selline jälg…
Haigur ütles, et vaatab M op nahka, mis ripub lohede maja ees. Tapsid op ära. M küsib kuidas lohet tappa. Haigur on selline olend nagu peaingel kes õpetab inimest uputusest pääseda. Haigur räägib talle kuidas neid tappa. Hulk õpetusi mis on müütilise aja kontekstis mõistetavad. Oma kuju võidakse alati muuta. Prohvetlik ettenägevus, kõik õeldakse ette, mis juhtuma hakkab. M tegi nagu õpetatud, tegi paadi, vibu ja nooled mängib kändu kui lohed jõest välja peesitama tulevad… Lohed isiksustavad ürgelementi kui tulevad veest keeristena välja. Õnnestunud pettus (känd) väga tähtis kosmoloogiline motiiv. Laseb noole draakoni südame poole lendu, aga nool lendab mööda. Haigur oli õelnud, et lohe varju pihta peab laskma , aga M lasi ikka keha pihta. See valesti tegemise motiiv tihtipeale olemas. Lasi teise noole musta lohe varju pihta. Vesi hakkas tõusma, ronis paati.
Saarmas sukeldus , aga ei jõudnud maani. Kopraga juhtub sama lugu. Viimasena saadetakse ondatra , see jõudis maani, tal oli käpa vahel mulda ja puuleht . Mulla viskas vette, tekkisid saared, mis paisusid. Saadab linnud teele, et need ütleksid kui suur maa on. Maa pole M meelest piisavalt suur. Teeb maasse augud, järved. Puhub lehed või seemned neljas suunas. Kui ta kõigega valmis sai läks koju tagasi, seal elab ta praeguseni.
Enn Haabsaar Soome- Ugri saamine 2009. Temal natuke difusionistlik teooria:
Sama universaalne kui see, et jumal või jumalad loovad maa ja taeva on motiiiv, kus algsetes olendites on juba maa ja taevas kuidagi olemas. Nad on tavaliselt sellisel juhul mehed.
Maride loomislugu vist. Kõik algab paadist, mis hulbib ürgvee peal. Paadi peal on Jumo (sama tüvi, mis Jumal ilmselt) ja Keremet (Kurat?). Jumo ütleb Keremetile, et too sukelduks ja vaataks, et kas seal all on midagi millest maad teha. K. on veel ühtlasi ka part . K leiab muda, J võtab endale peo peale ja hakkab puhuma (hingusmotiiv) ja puhub maa suureks. Part oli kaval ja jättis osa muda omale noka peale, kui J saab maa valmis sülitab K maa peale ülejäänud muda, millest tekivad kõik reljeefid, mäed ja orud. J pole sellega päris rahul, aga loob siis mingid head vaimud. K pole sellega rahul, tahab midagi luua ja sülitab mingeid halbu vaime välja. J loob inimese ja koera ? Koer on aga paljas ja K pakub talle kasukat. Sülitab midagi välja, aga seda läheb inimese peale ka ja niimoodi lähevad inimesed kavalaks ja vigurlikuks ja pole enam nii heatahtlikud kui J oleks tahtnud. Sellega on loomistsükkel lõpule jõudnud.
Komide müüt, kus on nii sukeldumis- kui ka munamüüt sees. Part otsib ürgvee peal pesa, kuna tal on munad. Munad aga vajuvad vette. Muneb uued, nendest saavad jumalad (hea jumal ja trickster). Käsib jumalatel sukelduda, ei jaksa nii kaua oodata part ja kukutab ennast kõrgelt vette ja saab surma. Kui jumalad tagasi vee peale jõuavad munadega on pardi surnukehast juba maa tekkinud. Jumalad loovad vastavalt head ja halvad vaimud, mehe, naise jne.
Haabsaar eristab sukeldumis- ja munamüütide abil vee- ja maarahvaid. See peab mingil määral paika, aga nendel loomislugudel on tihtipeale paradoksid, nt eskimo loomislugudes on ka veeuputused ja kõrberahvastel, kus neid ometi pole saanud olla. Jäänud teatud mõttes difusionistliku, tänapäevase strukturaalantropoloogilise käsitluse vahele.
25.09.2012
Narratiiv. Narratoloogiline areng peaks olema üsna lineaarne. Ontoloogiliselt ei eristata etappe, kas kõigepealt luuakse maailm või inimene või midagi muud…
Narratiiv võib olla lineaarne, aga võib olla ka harudega:
→→→→
↘→→→
Müteem (motiiv). Mingi kobar.
Läänemeresoome loomislugu:
Omajagu läbikirjutatud teema. Põhilised orientiirid . Algab Lönnroti "Kalevalast". Uskus et munastloomine on indo-germaani loomislugu, mis on levinud üle Euroopa ja Aasia (Euraasia).
Kaarle Krohn 1903 "Kalevalan Runouden Historia". Lahatakse väga põhjalikult seda loomislugu. Tsiteeris ka eesti keelest. Võrdleb erinevaid versioone, kuna karjala ja ingeri versioonides on tegemist veelindudega ja munad munetakse mätastele. Meenutab kaugemaid soome-ugri müüte. Enn Haabsaar arvab, et see ongi üks sama lugu. 1932 avaldab Krohn veel ühe raamatu.
Krohn arvas , et see on skemaatiline algversioon, kõik teised versioonid on selle töötlused… Hiljem on see Krohni idee kõrvale pandud.
Ülo Valk 1993 Vikerkaar 2-3:
Kui usk algmunasse on üldine, siis on see nii Vaikse ookeani saartel. Hawai saared tekkinud munakoorest, mille kuninglik lind merre munes. jne… Munastloomise müteem ühenenud ürgolendi kehast loomise müteemiga. Valku meelest Lõunamere saarte lugudel palju sarnast Läänemeresoome lugudega. Ei ole unustatud lindu. Ürgmeri, inimesed sünnivad munast. Kõik muu on olemas, ainult päikest pole. Mingi oluline mõte, kuula lindistust. Kiikumine (jaanipäeval, tähtpäevadel) kui viljakusriitus inimeste ja looduse mõjutamiseks. Eliade: müüte mõistame mitte alateadlikuse vaid mingi ületeadlikuse ( grand consciousness ) kaudu.
Loomiseelne paik. Ilmatar (tar - tütar). Imbi ( neiu ). Neitsi, aga tal hakkab igav ja laskub ürgmerele. Eostamine toimub tuulehoo kaudu (tavaline müteem)… Munakoored. Ülemisest koorest taevas, alumisest maa. Munast tekib maailm. Peaaegu nagu loomine ürgolendist.
Ingeri lauludes, mida Karl Krohn pidas ebaautentseteks, on samadest motiividest (müteemidest) üsna teistsugused kobarad. Sepp Ilmarine võib taguda taevakaare mõningates lugudes, seega on ta ürgolend. Seekord palutakse tal reha sepistada, millega rehitsetakse kõik tükid mere pealt kokku vist.
Tüüpiline virumaa laul Haljalast, kus kõik algab õunapuuga, mis kasvab mingisuguse ürgse mäe peal. Sellel on üks oks, üks õieke, millest tuleb üks õun. Pole viidet ürgmerele, ürgolenditele. Ilmapuu. Mägi vastab Eliade kujutlusele maailmaruumist, kus maailma keskel asub mägi, kõrgem koht, kui selle peale panna vertikaal , nagu nt. puu, siis saamegi Eliade maailmatelje ( axis mundi). Kohe tekivad paralleelid Lönnrotiga. Tuul, sajune ilm, õun kukub allikasse. Ei saa aru kas allikas kogu aeg olnud või tekib see selle sajuga. Veeuputuse motiiv. Sinine linnuke tuleb meie keskele , meie koplisse, aavikusse, männikusse… Loomiseelne paik. Kolm põõsast , sinine, punane, kuldne. Sama ingeri lauluga, kus on kolme värvi mättad ja munad. Mingi hääl ütleb linnule, et too poeks kuldsesse põõsasse ja munes munad, haudus 3 muna, kust tulevad linnud, kellest saavad erinevad osad universumist (ei pannud tähele millised). Esoteerilised tõlgendused. Lind oskab rääkida. Punane tavaliselt elujõu ja sünniga, viljakuse, seksuaalsusega seotud. Sinine on leina, ohu, kaduviku, millegi ebamäärase, kummalise , kurjakuulutava, võõristava, teistpoolse värv. Selline sinine on pigem midagi violetset. Õeldud selle kohta, et värvid iseenesest pole niivõrd tähtsad, tähtis on nende kontrast. Kõrvalepaigutatuna tähendab see mingit piiri, põõsa valik kõige suurem kosmiline, müütiline hüpe. Looja, kes on linnukujuline, tuleb üle ühest kosmilisest seisust ja pärast seda saab maailm võimalikuks. Enne on kõik virtuaalsus. See võiks tähendada, et selliste sümbolite tõlgendamise traditsioon oli olemas. Kunagi on olnud mingid teadjad, kes valdasid esoteerilist, sümboolset tõlgendamistehnikat. Mingisugune laiem taust on siin olnud.
Sellistest lauludest on kummalisi versioone veel.
Ollakse kiigel ja külatüdrukud otsustavad, et pühitakse merre laastusid. Järgmine päev tulevad vaatama merd, seal on õunapuu kerkinud. Tuleb tuul, puhub õuna merre. Kasutatakse sümboleid nii, et realistlikult tõlgendada on võimatu. Keegi sukeldub õunale? järgi merre (sukeldumismüüt?), leitakse veest sinisekirju lind, kellel on hallid hambad. Pooleldi lind, pooleldi midagi muud, uss näiteks. Lindjumalanna, kes on samal ajal müütiline meremadu. Lind - igasugune lennuvõimeline olevus . Võiks nim. ka loheks. Kogu inimese kodune kosmos (loodus ja kultuur) on kõik paika pandud esimese sündmusega, kus lind haudub välja viis muna. See kõik justkui oleks alguse saanud sellest, et üks külatüdruk kutsus teisi merre prahti viskama . Suur kosmiline sünkronisatsioon. Kiigutakse ja lauldakse.
26.09.2012
Eestis levinud põhiversioon maailmaloomisest on kaheksaastmeline. Komponendid on variatsioonides .
Õunapuu mäel, vili kukub vette, veest sünnib lind, lind lendab laulja/kiige (laulukoha) lähedusse (kiikumine kui rituaal), lind teeb põõsasse pesa (Karjalas mätastega), lind muneb ja haub, välja hautud pojad pillutakse laiali (laialipildumine võrreldav munade purunemisega Karjala müütides), poegadest saavad taevakehad ja mitmed muud asjad (nt. kadakad , mida seostati õlleteoga, mis on rituaalne jook pidupäevadel).
Kuus tähtsat momenti Läänemeresoome müütide puhul:
1) Lind on deriurg (jumalanna). Mõnes laulus võtab otseselt inimkuju. Teriomorfne jumalus, looma(linnu)kujuline jumalus. Eestis levinud ka kapsaraua motiiv või taandumine spiraaliks või taandame spiraaliks (madu, ussikuningas).
2) Munade hulk alati suurem kui 2, enamasti (aasia ja okeaania loomislugudes on 1 muna, kus looja tuleb munast välja).
3) Linnupojad on deriurgi enese teisitiolemine. Geneesis 1, Jumal loob inimese oma näo järgi. Lind loob terve universumi oma näo järgi.
4) Linnupesa punumine. Kirjeldatakse lauludes tavaliselt mitme reaga . Kui on kolm või neli rida, siis on päris palju loomisloos. Pesa on tehtud meie metsaraagudest.
5) Maailmaloomiskese asub meie asukohas, laulja keskkonnas. Rõhutatakse lauludes, et lind lendab meie koplile. Axis mundi. Pole samas mingi üks kindel koht. Iga pühakoht võib olla ja vastuolu pole.
6) Selle lauluga on seotud merepühkimise rituaal.
Munastloomise lugudel üks suur veelahe. Kas suur loomine algab munemisest (deriurgi poolt) või munast väljatulemisest (kas enne oli kana või muna?).
Loomislugu Lääne-Aafrikast, dogonite lugu ( Mali , Burkina- Faso ). Pärit Kirde-Aafrikast ja nende mütoloogia käsitleb ka seda. Ilmselt põgenesid islami eest (Eestis võib-olla metsade vanapaganad need, kes ristimise eest 18. sajandini end varjasid.). Arvatakse, et neil midagi pistmist egiptlastega, nende loomislood sarnased (püha numbrigeomeetria). Arvatavasti ongi sama lugu.
Keskne jumal on Amma, kellest sünnib Nommo, kellest sünnivad kaheksa dogonite esivanemat (d. jagavad ennast kaheksasse erinevasse hõimu, millel on erinevad keeled ka). Kaheksa on üldse väga oluline arv. Kaks prantsuse antropoloogi käisid dogoneid uurimas: Marcel Griaule ja Dieterlen. Griaule oli seal kaua ja sai sõbraks nõiaga Ogotemmeli. O. sai teistelt vanematelt loa esoteerilist pärimust jagada. Seni peeti neid väga primitiivseteks. 1948 "Dieu D'eau" on tema välitööpäevik. Esoteerilised lood selles mõttes, et kuigi need puudutasid kogu dogonite jumalate süsteem ja need olid rahvale teada, oli seal ka mingeid salajasemaid lugusid, mida ei tohtinud lihtrahvale rääkida. Tegemist oli väga põhjaliku preesterliku, koguni teadusliku kosmogooniaga. See teaduslikkus on palju poleemikat tekitanud. Kuidas said dogonid teada, et tähistaevas on siriuse kõrval üks teine täht. Osad kriitikud on olnud veendunud, et dogonite juurde oli sattunud keegi eurooplane , kes rääkis neile sellest. Osad antropoloogid ei välista, et (dogonite kosmogoonia on paljuski rööbitatav tänapäeva teaduslike teooriatega universumi kohta).
Ainujumal Amma on pottsepp (Deus, pottsepa motiiv). Vormib savist päikese ja kuu, tõmbab neile vasktraadid ümber (kaheksa keerdu päikesele ümber), mis lööb nad särama. Maa teeb ka savist, maa on naissoost . Lebab selili põhja-lõuna suunaliselt. Üsk avaneb põhja poole. Üsk on ühtlasi sipelgapesa , kus on kliitor , mis on termiidipesa. (pornograafiline stseen pisut). Ammale hakkab Maa väga meeldima , tahab temaga vahekorda astuda, aga termiidipesa hakkab segama , lõhub selle ära (ümberlõikamisekombe põhjendus: nii naised kui mehed lõigatakse dogonite juures ümber). Sellest vahekorrast tuleb šaakal, natuke halvaloomuline trickster. See, et tuleb šaakal, on esimese vea (see et pesa lõhuti), ebapuhtuse sümbol. Šaakali sünd loomisprotsessi ei peata, esmased jumalad saavad omavahel hästi läbi, harmooniline lugu. Järgmisena sünnib maa ja Amma sugulusest Nommo. Ta on kahesooline, tema tõeline olemus on vesi, kehastab vett, mis on ka tema seeme , millel on eluandev vägi. Tal on neli kätt ja neli jalga. Tema loodud kaheksa esivanemat on ka kahesoolised. Näeb oma ema Maad, kes on halvas tujus , kuna see lugu hakkas ikkagi halvasti (termiidipesa lõhkumine). Nommo laskub maale spiraalse punutisena (DNA?). Sellest saab Maa omale riietuse . Samas ka vesi ja kõne. Kui N räägib tuleb tema suust aur, mis tuleb spiraalselt ja sisaldab sõnu. Esimene keel samastatakse täiusliku algaine veega. Sipelgapessa tungib šaakal, näeb et midagi huvitavat on toimumas, mingisugused palmikud tulevad taevast, Maa saab riided. Amma on nüüd vihane , kuna see on verepilastus ja ta ei taha inimesi enam Maast teha. Teeb nad hoopis savist (mille jaoks on vett, Nommot vaja) - 8 esivanemat, androgüünsed, surematud. 8 esivanemat kerkivad üles taevasse , millel on ka mingi seletus. 7-le annab Nommo teistsuguse keele, see pole umbmäärane vaid peene keel, kõikide olendite, inimeste jaoks mõeldud keel. 3 (mees) + 4 (naine) = 7 (androgüünsus). 8 on juba täius. tekib küsimus, et kuidas uut keelt inimestele õpetada. Amma arvab, et otse seda teha ei tohi, seal peab olema mingi vahendaja. Leitakse, et vahendaja peab olema sipelgas . Toimub suur maagiline kosmoloogiline metamorfoos. Sipelgapesale kasvab suu, kus on 80 hammast . Hambad on nagu soad ( suga , midagi kangategemisega seotud). Hammastest tõmmatakse läbi kangad , millest tekib teine kõne. Peenem riie , kaks tõmbamist… Inimliku kommunikatsiooni esimene sümbol. Selline kommunikatsioon on omane kõigile olenditele, ainult šaakal ei saa sellest osa. Amma annab esivanematele taevas kaheksa vilja, maa on rüütatud, inimesed on maa peal juba. Need viljad on hirsisordid põhiliselt, mingid teraviljad ka. Esimene esivanem teeb otsuse, et ei saa üles taevasse jääda (midagi jäi taevas puudu, rahutus , maa peal on midagi tegemata veel), tuleb alla maa peale, võtab viljad korviga kaasa. Korv on väga huvitav, selle ülemine äär on päike, sealt edasi koonuseliselt koondub ja selle tipus on platvorm või rõdu, mis on nelinurkne taevas. Põhja alla paigutatakse nommo sümbol ( spiraalne esimese keele sümbol). MIngi väga haige korv on… Lõuna põhi… Korvi järgi on dogonid ehitanud oma aida, kus nad vilja hoiavad. Põhja (ilmakaare) pool on avaus. Ait (korv) on kogu kosmose mudel. Ait on väga püha koht dogonite jaoks. Griaule tahtis aidas käia, aga see tekitas probleeme selle pühaduse tõttu. Trepid on sümboolsed aidal… Esimesest esivanemasest saab esimene sepp. Esimese aida mitte ei ehita vaid sepistab. Varastab taevast tule, Nummo karistab seppa välguga. Sepa kõik jäseme murduvad, kõikide maapealsete olendite jäsemed olid enne sirged , nüüd tekivad põlved ja küünarnukid (polnud halb, vaid hea). Teeb veel lõõtsa. Selleks ajaks on seitsmes esivanem võtnud maokuju. Ilmub suure maona inimeste juurde ja pritsib igale poole hirssi. Madu tapetakse, kuna inimesed ehmatavad ära. Sepp tapab seistmenda esivanema ära ja matab ta alasi alla. Tema oligi taevast allalaskunud ait, kuna ta oli toitu täis, mis jaotati laiali. Seeme läheb ka maa sisse (seitsmes). Trummi tagumine Nommo käte puudutamine. Niimoodi on antud ka kolmas keel, selge, diferentseeritud keel. Sellega on loomine valmis. Loomisetapid algusest lõpuni on olnud ka keelelised . On täiesti võimalik, et kõigis vanades kosmoloogiates (kui on olnud esoteeriline pool) on keelel olnud olulisem roll (aga see on salajasem).
Põhjus tegelikult selles, et teaduse teooriad tehakse mingite arhetüüpsete süsteemide, kujundite kaudu. Seetõttu Krussi meelest ka loomislugudel palju sarnasusi tänapäeva teadusega.
2.10.2012
Loojad
↙ ↘
Jumal Paar
↑ ↙ ↘
↑← Trickster
(ja jumal) Kaksikud (androgüünsus)
↑ ← ⤶
Tavaliselt tricksterist looja pole ainujumal.
Geneesises on ainujumal, aga tihtipeale teistes mütoloogiates, kus on palju jumalaid ja haldjaid jne. on mingi loojajumal, kes on väga tähtis.
Creator pair . Two creators; twins (Leeming), mees ja naisalge on koos, tekib küsimus, et kuivõrd see siis sarnaneb niisugusele ainujumalale, kes kõik teeb üksi. Ainujumalatel kogu abrahamlikus traditsioonis omistatakse loojale meessoolikke tunnuseid, kuid see heeberakeelne sõna ei ütle soo kohta midagi.
Vana Testamendi Jumal pole väga mõnus vend, Hiobi lugu, kus Jumal teeb Saatanaga kihlveo inimese peale. Natuke tricksterit temas, aga siin on pigem ikkagi Saatan trickster.
Culture hero - põhja ameerika kultuurantropoloogiast, tegelane, kes õpetab inimestele kombeid, oskusi, keelt, kurivaimude tapja , puhastab loomisjärgsel ajal loodut igasugustest kurjadest vaimudest. Vahel võib olla ka trickster, aga siis on kas rohkem trickster ja vähem kultuurikangelane või vastupidi.
3) Pahatahtliku vaimu roll. Loob headele asjadele mingid kurjad vasted. Kui peamine looja on loonud elusolendid, siis trickster põhjustab selle, et nad muutuvad surelikeks. See on mingi kosmiline vemp, pole algusest peale loomiskavas ette nähtud.
Leeming: Maailma algusest peale on heade asjade kõrval olnud olemas ka halvad. Trickster kehastab loomise viga. Tuuakse kosmoloogiasse sisse printsiip, et maailm on loodud täiuslikuna (suurepärane kava), aga trickster toob siia selle vea sisse.
Kristlikus traditsioonis ei saa enam Saatanat tricksteriks nimetada, ta on kurjuse kehastus. Teodiike õpetus: lõppkokkuvõttes me elame ikka võimalikest parimas maailmas, kuigi me sellest aru ei saa on puhas kuri millegi jaoks vajalik.
Abstraktne kosmoloogia, ku maailm luuakse ja see saab valmis.
Teine kosmoloogia, kus maailm luuakse suures joones sellisena, nagu ta praegu on, aga see jääb muutlikuks. Ennemuistsel ajal väga muutlik. Vembumees tegutseb ikka edasi ja hakkab kehastama mingit leidlikkust, innovatiivsust, uute leiutiste looja, uudishimu. Pärit sellest ajast kui hea ja kurja eristust polnud, piirid olid nihkuvad. Võib tihtipeale ka manduda (muinasjuttudes), mingiks väikseks paharetiks muutuda, kes saab alati ise vastu näppe, aga kes ei jäta järgi, kuna tema loomus on selline.
Trickster
Lood Aafrikas, Euraasias ja mujal…
Tüüpiline viga: samastatakse tricksteri mõiste kasutuselevõttu Daniel Brintoniga (1869 avaldas mingi müütide raamatud). Lewis Hyde Trickster Makes (loob) This World: on otsinud kogu Brintoni teksti läbi ja seal pole tricksteri mõistet olemas. Kummaline eksiarvamus, keegi pole korralikult seda lugenud.
Ilmselt siis esimesena selle mõistega välja tulnud Franz Boas , kes on ameerika antropoloog, kogu tänapäevase kult.antropoloogia rajaja. Four -field system. 1898 eessõna ühe James Teiti raamatule, kus on nii tricksteri mõiste kui ka väga palju selle üle arutatud. Kuidas on võimalik, et üks ja sama tegelane võib olla samal ajal nii kasulik ( leiutised , peaaegu jumala sarnane), kuid samas on ka paharet, teeb ulakusi ja rumalusi. Hulguse prototüüp. Tihtipeale ka väga juhm, kuigi teisi kavalalt petab saab ise ka petta tavaliselt. Ambivalentsus.
1956 Paul Radin Winnebago Lood: arvab, et tricksteri algkuju on ikkagi olnud mingi näljane loomakujuline olend, kes teeb pahandust, kuid samas kehastab neid inimese omadusi, mida tavaliselt ei peeta heaks. Hiljem on jumalaatribuudid külge pandud, et ta on sulam nendest.
Jung eeldas, et t. on arhetüüp, kuna ta on tihtipeale loom (koiott, ämblik, ronk (ulatub Aasiasse ka, Kanadas inuittid ja kirde-aasias tšuktsid), jänes). Kehastab evolutsiooniliselt mingit inimese varasemat ajajärku, oli veel pooleldi loom, polnud häid kombeid, olid juhmakamad ja astusid üle igasugusest normidest (mida veel polnud olemas). Hoitakse alal seda arhetüüpi mingi ludimendi, meenutusena, hilisemates lugudes või religioonides pigem kadunud. Selline käsitlus tundub küllaltki ebatõenäoline, 20. saj. lõpu poole on sellest antropoloogid distantseerunud, kuna tihtipeale on nendel rahvastel seadused ja normid väga selgelt välja kujunenud. Popkultuuris petised, kavalpead, kelle kosmoloogiline roll puudub, aga nad on kavalad ja nutikad. Sulide intelligentsus on huvitav.
Robert Pelton: t. on kavaluse ja intelligentsuse printsiip ise. Ta esindab leidlikkust ja loovust , mis juba definitsiooni järgi mingeid piire ega norme ei tunne. Kui kõik käib piiride ja normide järgi, siis mingit innovatiivsust olla ei saa. Igasugune loomine eeldab mingit purustamist , üleastumist. Ei saa kuidagi pidada inimkultuuri primitiivsemaks faasiks ega ka saavutuseks, et sellised tegelased on tulnud, tricksteri evolutsioneerumist, muutumist ei saa mingiks arengumärgiks pidada. Puhas vaim, keda ei saa hea ega halvalga seostada. Puhas virtuaalsus, kõik võimalused, mis on olemas maailmas, toob välja. Leidja ja leiutaja ühes isikus .
Põhilised tunnused, mis on tricksterile omased , ükskõik kas ta on kosmiline, suur jumal või on need omadused talt ära võetud. Neid printsiipe on juba Boasest alates korratud. Philip Peak ja…: trickser saab ainult inimolend maskeeringus olla. Teisest küljest ei saa ta kunagi olla ka jumalik olend, t. põhikujund ikkagi muinasjutuline, kus on pahad, nagu Reinuvader Rebane (pole kosmogooniliselt kuigi oluline).
1) Nälg. Tal on kogu aeg kõht tühi, luusib kogu aeg ringi, sööb kõike, mida kätte saab. Nälg on müteem, mis avaldub väga erinevatel viisidel . Nälg võib avalduda ka väga keeruliselt ja kavalalt. Võib t. viia ka ebamugavatesse ja koomilistesse situatsioonidesse (kõhulahtisus, sitapritsimise lood). Võib nälja tõttu leiutada igasuguseid kavalaid jahipidamise viise, kus nälg on innovatiivsuse.
2) Kiim. Neid lugusid on võibolla natuke vähe, kuna need on ropud ja neid võibolla pole julgetud rääkida nii palju puritaanlikel põhjustel (nt. 19. saj. Eesti). Kuidas sa kirikuõpetajale ikka räägid neid seksuaalseid lugusid. Mõnikord on tegemist ka mingite pühade lugudega, mille jutustamise õigus on kas rituaalselt edasi antud või suure raha eest ostetud. Murrab verepilastamise keeldu. Seksuaalsus , mida ta esindab, on teistsugune, loomiseelne seisund.
3) Varastamine. Oma soovide rahuldamiseks on kõike valmis tegema. Ta teab, et see on teiste jaoks üleastumine, aga tema jaoks mitte. Kosmiline vargus teisest küljest kultuurikangelase teene , aga seda ei tehta tahtlikult, vaid kogemata. Sellisel juhul pole vargus ebaeetiline asi. Prometheus liigitatakse ka tricksterite hulka, kuna ta toob tule inimestele. Kuid samas ei peeta teda õigeks tricksteriks, kuna tema motiivid pole egoistlikud.
4) Petmine ja valetamine . Need tulevad t. alati hästi välja, petab ära nii loomad kui ka inimesed. Teatav keelekasutuse omadus. Keelt saab väga hästi kasutada valetamiseks. Jälle midagi sellist, mis kosmogooniliselt kehastub tricksteris. Läheb nii kaugele, et on olemas müüdid, kus koiott Põhja-Ameerikas on see, kes inimeste keeled segi ajabki.
5) Muutlikkus, metamorfooside võime. T. sageli juba iseenesest nii inimene kui ka loom. Räägib ja käitub nagu inimene ja elab koos nendega, aga kui süžee seda nõuab, siis muutub mingiks koiotiks nt. Võib muutuda mehest naiseks . Trickster on enamasti meessoost, aga vahel harva võib ka naine olla. Vanapagan ja vanapagana moor Eesti folklooris . Tema enda olemus on muutuv kogu aeg.
15-18 000 tähemärki essee.
9.10.2012
Müütiline aeg ja müütiline ruum
Mircea Eliade käsitlused. Eristas püha või pühitsetud, sakraalset aega, tavaliselt ajaloolisest ajast. Korduv, tsükliline. Ajalooline aeg on midagi pigem negatiivset, ebameeldiv üksiksündmuste rida, millel iseseisvat jõudu pole, kuid tekitab inimestes hirmu. Müütiline aeg on õnnis rutiin , kuid igavesti värske, sünnib alati uuesti.
Christopher Tilley (1994) A Phenomenology of Landscape
Pigem mitte niivõrd usundilooliselt keskendatud, pigem ajaloofilosoofiliselt, historitsistlikult eraldatud uus ja vana ruumikäsitlus.
Krulli mõisted, mille taustaks on Tilley käsitlus:
Geograafiline ruum (kapitalistlik): Lõputult avatud, ühtlane ruum. Seal pole ennemuisteid jutustusi, suuremaid või väiksemaid tihedusi. Homogeenselt kaardistatud ruum, mis on avatud ekspluateerimiseks (nt. ehitamiseks, kaevandamiseks). Ruum on etteantud massiiv , maa ise on ka ekspluatatsiooni pind. See on pühitsemata, desanctified. Orienteerub ruumis ainult inimtekkeliste objektide järgi. Ruumimassiiiv on ükskõikne. " Space as a container, surface and volume …" Mahuti konteiner , pind, iseeneses eksisteerivat substantsi, inimtegevusest väljaspool ja selle vastu ükskõikne. Aeg lineaarne, pole seotud ruumiga. Arhitektuursed vormid on üksteisega distsiplinaarses ( Foucault ?) ruumis sarnased.
Müütiline ruum (kapitalismieelne): Pühitsetud ruum, sanctified, seotud rituaalidega. Seal ei nähta ainult inimtekkelisi objekte, loodusteaduslikust vaatepunktist koosneb see inimvälisest, mittegeograafilisest. Väga erineva tihedusega. Veesooned, mis on müütiliste vikerkaarevärvi usside pinnaletulekuga seoses tekkinud. Kui põud on, siis käiakse mõõda seda ussirada. Maastikuvormid ise osutavad müütilistele sündmustele, inimtegevusega seotud ainult nii palju, et inimesed püüavad maastikul liikudes ja oma asutust korraldades nende asjadega suhestuda. Tekivad tabud, kus ei tohi üht või teist allikat rüvetada või midagi kaevata. Geograafiline eksplutatsioon on välistatud. Kosmoloogia. Aeg kehtestabki ühise tegutsemise rütmis ajas ja ruumis. Aja ja ruumi lahutamine suhteliselt raske, nagu Einsteini füüsikas. Müütilises ruumis pole loodust olemas, arusaam loodusest on geograaafilise ruumi, kapitalistliku käsitluse produkt . Maastik on tegutsemise taust. N-ö. täiskirjutatud ruum, inimene loeb seda maastikku , ilma, et seal oleks ühtegi inimtegevuse märki. Inimesed liiguvad keset olulisemaid ja vähem olulisemaid kohti, tihedamaid vähem tihedamaid kohti.
Majanduslikkus vs kosmoloogia, juhtimine vs aistilisus, järelevalve vs vaatlemine , rituaalsus vs antropomorfsus.
Ruum
Paik (locale) ⎯ Koht
Koht on umbisikuline, paik on isikuline. Mõnede jaoks on mingi ruum lihtsalt koht, teiste jaoks paik.
Ruum peab koosnema kohtadest , ilma kohtadeta polegi ruum nagu midagi. Kohad omandavad eristava tiheduse. Koht kõige üldisem määratlus, teatava identiteedi loob. Koht on üldine kontekst, kõik kohad saavad nimetamise kaudu selleks mis nad on. Ruumilised tähendused sisaldavad alati subjektiivset mõõdet. Iseseisvat, homogeenset ruumi pole.
Kapitalistlik ruum on kasulik toimimiseks. Kapitalismieelne ruum on kasulik mõtlemiseks.
Tõsisem, tähtsam, kõrgem jumal ja mingi trickster, kes on kaval, vigurit, ulakust täis, lapsik. Mõlemast sõltub maailmas palju. Alates 18. või 19.? saj. algab tricksteri demoniseerimine, ühildamine kristliku Saatanaga. Läbi tricksteri saab seletada seda, miks maailm pole ideaalne. See viimane ka ühildatav kristliku dualismiga.
Saaremaa Pidula forellikasvandus . Odalätsi allikad. Seal niisugune paik mille kohta palju erinevaid pärimusi, et kuidas see allikas on tekkinud. Need on seotud peaaaegu alati tricksteriga. Vanapagan, vanatühi, Suur Tõll, Kalevipoeg, Koljat… Mõnikord on hea ja halb vägilane. Kõik tricksterilood kuidagi kividega seotud. Kivid on need, mis loovad mingisuguseid kohtasid ja paikasid.
1958-l jutustatud lood Odalätsi allikate tekkimise kohta:
Kurivaim tampis allikad. Ta tõstis kivi ja see kukkus talle jala peale ja sellest hakkas ta tampima maa peal. Vana-Kreekas deemon on healoomuline kaitsevaim, kes pole midagi kurjakuulutavat. Deemoni sõna on keeleajalooliselt demoniseeritud. Neid allikaid peetakse pühaks. Maastikupärimuses on teatav vastuolu, sama kivi kohta võidakse rääkida ühte või teist lugu, kelle kohta kasutatakse kalevipoja või suure tõllu nime.
Suur tõll peab olema oma kepiga löönud need allikad. Tal oli oda (Odalätsi). Alternatiivne meditsiin. Pese silmi silmaveega, siis lähevad silmahaigused ära. Pühadus, juhuslikkus
Vanapagan magab maantee ääres. SIis läks sealt mõõda Suur Tõll. Vanapagan ärkab üles, viskab oda Tõlla suunas, aga T. hüppab eest ära. VP hakkab ära jooksma ja igast jäljest tekib allikas ja isegi jõgi tekib kuidagi. Oda läks katki, vanapagan ütleb "Oda lätsi! Oda lätsi!"
Usk põhja poole voolavatest allikate ravivõimetesse. Soomes, Rootsis, Lääne- ja Saaremaal.
Kogemata loodud vorm, mis on mitmeski mõttes tähenduslik. Tegelased, ilmakaared, paik (olulise tähtsusega ravipaik nt.). Tekib maastik, mis sisaldab endas jutustust.
Müüt kujutab maastikku ja vastupidi, see on esivanemate mälutehnika, järjepidevus. Aeg tõmbub ruumiks kokku.
Mircea Eliade: võrdlev usundilugu.
Claude Levy-Strauss: strukturaalantropoloogia. Müüt koosneb kõikidest oma erinevatest versioonidest.
Müütiline aeg
Tilley A Phenomenology of Landscape (1994). Ott Kagovere arvutis olemas.
Müütiline aeg on kollapseerunud kokku, tõmbunud ruumiks. Maastik jutustab endast, kui inimene on sündinud teatud pärimuslikku keskkonda. Müütiline maastik loob tema identiteedi. Tänapäevased ja uued lood segunevad. Kokkutõmbumise juures ka teine aspekt (The Myth of The Eternal Return (1949)). Lakkamatult uuenev , isetaastuv aeg. Ringkäik, mis on teistsugune kui ringkäik mingis tööstuslikus, rutiinses ruumis. Tagasitulles on see alati uus, uuem kui ei kunagi varem. Kevad on teatud mõttes värskem, oskame aimata, mis on tulemas, aga on võimatu seda ette kujutada kui see päriselt juhtub.
Enne messiase käiku, müütiline aeg? Messias on juba käinud, ajalooline aeg algab ja kõik see kestab kuni aegade lõpuni. Aeg liigub lineaarselt edasi, saab alguse ajalooline ajakäsitlus, kõik juhtub ainult üks kord.
Douglas, Allen. 1929-31 kirjutas (Douglas või Eliade?) Indias, Bengalis doktoritööd. Yoga , indian mysticism… Pole traditsiooniline indokäsitlus. Abstraktne elueitav aspekt Eliadet ei huvitanud, leidis enda jaoks kolmanda lähenemise. Man, the world and life is not illusory, world is real and life is real. One can master the world and control life. Religioon peab andma maailmast sellise kosmoloogilise nägemuse, et kõik sündmused, mis meiega toimuvad, mustrid millesse asetume, kosmiline ajakäsitlus võib olla niisugune, et paigutab meid mingisugusesse rütmilisse struktuuri. Ajaloolise aja viperdused, hädad, katastroofid. Viga loomise käigus (nt. tricksteri kaudu). Siinpoolne maailm on konkurentsitu, me ei pea selle kõrvale looma mingit kujuteldavat maailma ( Paradiisi vms.). Kuid siin juhtuvad igasugused asjad, kõige hullemad õnnetused ka, kuna viga on kosmoses olemas loomisest alates.
Cosmic christianity. Kogu loodus ootab kannatamatult ülestõusmist (resurrection), mitte patune maailm, vaid jumala loodut. Pärast vaimu lihast saamist on maailma esialgne hiilgus taastunud. Seetõttu kristlus ja kirik ongi nii paljude kosmiliste sümbolitega läbipõimunud. Kuigi Kristus jääb pantokraatoriks tuleb ta alla maa peale inimeste keskele. Niisugune kristlus pole ajalooline, sest talurahva meelest polnud sündmuste täpne kronoloogia, ajalooliste kujude autentsusel mingisugust tähtsust. Hüpotees: see mida me peame kristlikuks maailmaks, juba alates keskajast on tegelikult olnud suuresti midagi muud, mitte teoloogiline patu ja lunastuse. Talurahva käes on kristlus muutunud, nende käes on loodus jäänud millegiks healoomuliseks ikkagi, omamoodi paganad edasi. Müütiline aeg, mis eksisteerib praeguse ajaga paralleelselt. Kogu arhailise religiooni kompleks .
Müütiline aeg:
Ennemuistne. Kivid olid veel pehmed , asjad polnud veel sellised nagu need praegu on. Mütoloogiliselt on praegusest ajast tähtsam kogu see aeg mil Kristus veel elas.
Surm pole kõige lõpp.
Eliade orinteeritud pigem õigeusutraditsioonile ja balkani… Setude usund , muinasjutu maailm kui ka igapäevased rituaalid , kirikus käimine, matuse ja surnuaiakombed. Esivanematekultus, mis on oma loomult paganlik ja seotud animistliku nägemusega (maailm meie ümber elab, loodus kõneleb meiega). Setudel nägemus jeesusest, kes ennemuistsel ajal inimeste seas ringi käis.
Setude muinasjutt : Kuidas isa ja poeg ennevanasti elasid.
Ennevanasti elas isa pojaga kahekesi. Poeg on samasugune nagu isa, sõimasid ja vandusid. Hakkasid üks päev omavahel tõrelema, isa ajas poja minema, lõi teiba keset nurme, kinkis talle mingi majakese. Hakkavad eraldi elama. Muiste käis kristus mööda maad, küsib poja käest öömaja. Pojal polnud muud midagi söögiks pakkuda kui leiba, Kristus oli sellega rahul. RÄäkis pojale, et isa ajas ta ära. Kristus kutsus poja enda juurde. Poeg lähebki ükskord. Jõuab taru juurde, millel on kanajalad all. Vanaeideke koob , küsib tolle käest, et ku Kristus elab. Vanaeideke viskab lõngakera, mis veeres kristuse poole. Suur talu. Kristus annab mehele süüa, kõiksugu asju. Läheb kodust ära, Jeesus ütleb, et võib kõiki keldreid vaadata peale ühe. Mees ikkagi vaatab ja näeb, et tema isa põleb ja keeb tõrva sees. Tilgutas vett pähe, sai isa rinnustsaadik välja. Kristus tuleb tagasi, poeg tunnistab üles, et vaatas, aga Kristus on cool sellega, mingit hirmsat karistust ei tulegi. Poeg läheb tagasi koju ja saab väga õnnistatud, kuna andis Kristusele süüa. Setumaal pole vastuolu animistliku, paganliku ja kristliku traditsiooni vahel. Kristus on sõber. Jeesus pole taevane jumalapoeg, nagu ta teoloogiliselt peaks olema, aga ta on ka allilma valitseja, tal on põrgu võti.
Baba Yaga, kanajalgadel tare .
Mulgi muinasjutt: Ennemuistne aeg. Jeesus rändab mööda ilma. Maarja (kosmiline paariline) ei anna talle ega ta hobustele süüa. Jeesus sureb ära. Lõpeb teatud mõttes teoloogiline maailm.
1927 Anne Vabarna . Peko - kunagine viljakusjumal, keda puunuku kujul hoiti viljasalvedes, aeg-ajalt viidi põllu äärde, et viljaõnne oleks. Raske sünnitus, mis polekski võimalik olnud, kui Essu ja Maarja appi poleks tulnud ja oma kätega last vastu poleks võtnud. Essu paneb lapse nimeks Peko. Tugev poiss. Mägi, mäe keskel puu, puu all neiu, vaeslaps nagra. Ema saab aru, et Peko peab selle tüdruku naiseks võtnud. Kuna ta on vaeslaps, siis on ta ka Essu ja Maarja laps. Essu ja Maarja võtavad Peko ja Nagra vastu, lubatakse lahkesti Nagra Pekole naiseks. Peko räägib, et kuigi Nagra on vaeslaps pole ta kuskil nii hästi söönud kui Essu ja Maarja juures. Vahepeal igast imelikke sündmusi, tuleb sõda ja Nagra satub Venemaale, sest Peko on vahepeal venelaste käes vangis . Nagra läheb pojaga Pekole järgi, poeg saab surma. Nagra on vägev nõid. Peko on tagasi jõudnud ja ta on väga kurb. Käib paastumas ja palvetamas koopas. Askeet . Sõdalane talumees ja askeet. Jeesus tuleb uuesti tema juurde ja kuulutab ta setude kuningaks. See tuleb viimasel hetkel, kuna Pekol on juba surmamõtted peas ja ta väga elada ei taha. Ta on väga õnnelik selle üle, aga ütleb Essule, et ta peab ikkagi varsti surema. Essu hakkab selle peale nutma , sest see tähendab, et lõpeb ennemuistne aeg ja ta lüüakse varsti risti. Siis teeb Peko veel mingeid asju. Essu ja Maarja saadavad Pekole unenäo. Peko hakkab ennustama, prohveteerima, peab mäejutluse. Tulevad elektriliinid ja setod rändavad siberisse jne. Lööb mingi kiiera maasse, sellest kasvab tammepuu, kus on linnud peal. Peko jutustab ka lindudele. Siis kui jutud räägitud ütleb ta, et tammepuu peab aegade lõpuni olema, kui see langeb, siis tuleb maailmalõpp. Läheb koopasse igavesse unne. Püstitab mingi kloostri koopa peale, kus käiakse pekot mälestamas. Mütoloogilise aja versioon, mis teatud mõttes on ajaloolise ja lineaarse aja eest, kapitalistliku ruumi eest ideaalselt kaitstud, sest lineaarne ajaarvamine , kristlik-teoloogiline motiiv, on siia integreeritud sellisel viisil, et neid kahte ei saa enam lahutada. Setu usund ongi selline.
Kolm esimest küsimust. Erinevad müüdikäsitlused, millega pole kaugeltki mitte ammendatud antropoloogilised käsitlused müüdist (nt. funktsionalistlikku pole).
1. Mingi paratamatu tee, mille kõik lõppude-lõpuks peaks läbima. Inimene on alguses rumal, hiljem saab ta targemaks. Müüte peab võtma sõna-sõnalt. 19. sajandil on ka teisi lähenemisi, mida võib ka võrrelda Tyloriga, nt. Max Mülleri oma: keelele on omane personifikatsiooni protsess, metafoorid. Müüt teadusest nii kaugel kui võimalik, puhas poeesia .
2. Sümboolne müüdikäsitlus. Hõlmab kõiki müüditeooriaid üldiselt, kus müüti peetakse religiooni tuumaks. Seega müüt on teadusest kaugel. Uuemat tüüpi religioon, tekstikeskne fundamentalism. Arhailine religioon, paganlik, mittekirjarahvaste religioon on teaduslikule mõtteviisile mingist vaatepunktist lähemal. Koosneb sümbolitest, tõde par excellance. Tõde kätkeb midagi olulist inimese kohta. Kultuuri, religiooni kese. Comparative religion. Välditakse igasugust taandamist, reduktsionismi, ei saa taandada mingile algelisele religioonile, psühholoogiale, mitteteadlikusele jne. Sümbol on alati ammendamatu. Mitte ainult allegoorilised, võib ka seda olla, aga samas on ta ka sümbol, mille tõlgendamine on lõpmatu. Ei lahenda küsimust, et kas peaksime otsima müütidele mingit algset, kõige esimest versiooni. Sümbolid on alati autentsed. Tõe vastas ainult ajalugu. Teda ei saa tõlkida mingisse teisse keelde. Müüt on eesmärk iseeneses. Tervikuna imeme ta endasse ja siseneme pöördumatult sellesse müüti…
3. Strukturaalne müüdikäsitlus. Mõnes mõttes tuleb tylorliku käsitluse juurde tagasi, müüt on teatud algne teadus. Nagu ka teadusele on müüdile omane klassifikatsioonisüsteemide loomine, andmete kogumine ja säilitamine, protsesside vaatlemine. Müüt on eesmärk iseeneses, sealt võib välja lugeda kõike.
4. Loomisloo keskne asend muistsetes kosmoloogiates. Loomislugude tüübid, ontoloogiline analüüs. Rituaalid, kombed, sugulussuhted on sageli loomislooline põhjendus. Loomislugu on kodifitseerinud mingi eluviisi. Kodu kosmoses. Kosmos kodus.
5. Kuidas saab miski olemas olla? (ontoloogilise filosoofia põhiküsimus) Miks on midagi olemas? Tänapäeva narratoloogilias tegeletakse suurte kirjapandud jutustustega, kus on tähtis eristada vaatepunkte ja hääli. Kelle hääl seda ütleb? Kas on üks või mitu loojat? MIllises järjestuses sündmused toimuvad? Mütoloogiline analüüs ses mõttes, et müüte on mütoloogiateks tehtud juba pikka aega. Kõik teavad kreeka mütoloogiast, aga keegi ei tea eriti kreeka müütidest. Motiivid. Looja kujusid võib olla erinevaid, põhiline ongi see kas on üks või mitu, kas mees või naissoost või androgüünne. Sageli on see ka määramatu. Judeo-kristlik traditsioon, feministlik müüdiuurimine.
6. Loojapaari mõiste, tuleneb eelnevast küsimusest. Kõige tavalisem ainuisikulisele loojale vastanduv loomisversioon on selline, kus loojaid on kaks. Loojapaar tähendab seda, et neid on algusest peale kaks, androgüünsus käib ka siia alla. Kaksikud, kes käituvad ühte moodi. Võivad tülli minna, nt. siis kui mõlemad on meessoost. Üks võimalus, et loojapaar on erinev, üks on mõistlik, tõsine, teine vigurlik. Kividega surnuks viskamine - tavaline, et jumalat seostatakse kividega.
7. Müütiline ruum. Maastiku fenomenoloogia Tilley. Ilma kohtadeta ruumi polegi, tööstuslikku, ühtlast ruumi pole pärimuslikul maastikul olemas. Paigad , kus me alatasa käime, seotud isiklike mälestustega. Kodupaik. Ka linnas on mingid teatud paigad kodused. Kuidas on võimalik, et ruumis on veel mingi pärimuslik ruum?
8. Müütiline aeg. Müütiline aeg on ruumiga läbipõimunud. Eliade. Ennemuistne loomisjärk. Igavene tagasitulek - kui elatakse ajas, mis perioodiliselt täielikult uueneb. Lineaarsus. Eeldab monoteistlikku kosmogooniat. Mircea Eliade - kosmiline kristlus, esiplaanil pole lunastusõpetus, maailmalõpust, aga rahvausundis oluline just müütiline esiaeg , kus Kristus oli täiesti elus, käis rahva seas ringi maskeeritult. inimeste ravimine, aitamine . Jeesus dionüüsiline jumalus, sünnib ja sureb. Õigeusutraditsioonis on ülestõusmiseaeg isegi kõige tähtsam. Samas seotud loomisajaga, pantokraatori, taevatäte? kaudu on võimlik astuda suhtesse algse kosmilise väega vms.
[email protected]
([email protected])
Võib mõlemale korraga saata.