tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist. Martidel ja kadridel olid alati ka vitsad kaasas, millega pererahvale löödi tervist, kuid ka nuheldi neid, kes olid olnud laisad: lapsi, kes lugeda ei osanud, tüdrukuid, kellel käsitöid oli vähe ette näidata, ninakaid. Usundilooliselt on mardi- ja kadrivitsa seostatud eluvitsaga, mistõttu see võis olla murtud üksnes osa puude küljest - nimelt mõned puud panid inimese ja looma hoopis kiduma, üksnes kask andis igal juhul tervist. 20. sajandil hakati käima koolimajades, kohvikutes, restoranides, nii nagu 19. sajandil käidi mõisas või hiljem ka seltsimajas mardisandiks. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid tähistasid püha oma ruumides peoga, Veljesto näiteks spetsiaalsete mardikarnevalidega. Enamasti käidi ringi
ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist. Martidel olid 4 alati ka vitsad kaasas, millega pererahvale löödi tervist, kuid ka nuheldi neid, kes olid olnud laisad: lapsi, kes lugeda ei osanud, tüdrukuid, kellel käsitöid oli vähe ette näidata, ninakaid. Usundilooliselt on mardi- ja kadrivitsa seostatud eluvitsaga, mistõttu see võis olla murtud üksnes osa puude küljest - nimelt mõned puud panid inimese ja looma hoopis kiduma, üksnes kask andis igal juhul tervist. Lahkudes soovisid mardid pereisale head viljaõnne, pereemale head karjaõnne, tüdrukutele head peiuõnne, poistele head pruudiõnne ning lahkusid lauldes: Rukkid kasvage, lusted kaduge, linad kasvage, ohakad kaduge, sead sirged ja siuakad, lehmad madalad, matsakad, hobused turjakad, tugevad!
Vilja elujõudu kehastasid tulupoiss, setudel peko. Looduses võimukohad (peenrad, vared, puud jne), sealt käidi jõudu ohvritega toomas. Enda läheduses hoiti erinevai jõudu omavaid taimi, esemeid jne. 11. Vaim. Kõkkuvõtlikult tõlgitseb mõiste vaim meil eeskätt hinge kõigis selle eri avaldumisvormides, on lihtsalt konkreetne hingejõud, mis elustab niihästi inimest kui ka muid looduskehasid (nt metsavaim jt). Sageli kasutatakse vaimu mõistet laiemana inimese tõlgenduses. Usundilooliselt on vaim ainult hing, kel puudub keha, kelle võrsumist arvatakse olevat surnute hingedest. Samuti eralduvad loodushinged oma kehast iseseisvateks vaimudeks, omandades muuseas just inimkuju, nt uppunust saab veevaim jne. 12. Kaitsevaim. Hinge vabanemisega kehast, nt muutudes metsavaimuks saab selle vaimu eesmärgiks kaitsta metsa, vaimust on saanud kaitsevaim. Need kaitsevaimud on otseselt seotud ilmastiku, taimekasvu jms, kes mõjutavad inimeste igapäevast elu - viljasaaki jne
hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist. Martidel ja kadridel olid alati ka vitsad kaasas, millega pererahvale löödi tervist, kuid ka nuheldi neid, kes olid olnud laisad: lapsi, kes lugeda ei osanud, tüdrukuid, kellel käsitöid oli vähe ette näidata, ninakaid. Usundilooliselt on mardi- ja kadrivitsa seostatud eluvitsaga, mistõttu see võis olla murtud üksnes osa puude küljest - nimelt mõned puud panid inimese ja looma hoopis kiduma, üksnes kask andis igal juhul tervist. 20. sajandil hakati käima koolimajades, kohvikutes, restoranides, nii nagu 19. sajandil käidi mõisas või hiljem ka seltsimajas mardisandiks. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid tähistasid püha oma ruumides peoga, Veljesto näiteks spetsiaalsete mardikarnevalidega. Mardipere
9.10.2012 Müütiline aeg ja müütiline ruum Mircea Eliade käsitlused. Eristas püha või pühitsetud, sakraalset aega, tavaliselt ajaloolisest ajast. Korduv, tsükliline. Ajalooline aeg on midagi pigem negatiivset, ebameeldiv üksiksündmuste rida, millel iseseisvat jõudu pole, kuid tekitab inimestes hirmu. Müütiline aeg on õnnis rutiin, kuid igavesti värske, sünnib alati uuesti. Christopher Tilley (1994) A Phenomenology of Landscape Pigem mitte niivõrd usundilooliselt keskendatud, pigem ajaloofilosoofiliselt, historitsistlikult eraldatud uus ja vana ruumikäsitlus. Krulli mõisted, mille taustaks on Tilley käsitlus: Geograafiline ruum (kapitalistlik): Lõputult avatud, ühtlane ruum. Seal pole ennemuisteid jutustusi, suuremaid või väiksemaid tihedusi. Homogeenselt kaardistatud ruum, mis on avatud ekspluateerimiseks (nt. ehitamiseks, kaevandamiseks). Ruum on etteantud massiiv, maa ise on ka ekspluatatsiooni pind. See on pühitsemata, desanctified
annaabi.ee 
