Läänemeresoome mütoloogia eksamiküsimused - vastused (0)

Läänemeresoome mütoloogia (FLKU.04.075; 2 AP = 3 EAP)

Kordamisküsimused eksamiks

1. Mis on müüt, mis on mütoloogia? Ava nende mõistete tähendusi erinevatel ajastatutel ja erinevate uurimissuundumuste (teooriate) kontekstis.
“Müüdi all mõeldakse sakraalset lugu, milles tegutsevad jumalad, vägilased ning teised olendid, kes korraldavad kosmost ja seavad sisse praeguse maailmakorra.” (Valk 2001)
müüdi-mõiste kahetasandilisus.
Müüt (kreeka keeles mythos) on jutustav pärimus, mis seletab traditsionaalse kultuuri teadmiste ja kogemuste baasil kujundilisel viisil maailma ja inimese algupära, olemust ja tähendust.
Müüdid esinevad lugudena, mille tegelasteks on tihti meie jaoks üleloomulikud olendid — jumalad, loom-inimesed, heerosed . Näiteks filosoof Tõnu Luik määratleb müüti järgnevalt: "Müüt on hõimu- sugukonna algkogemusele igikestvana ilmnev jutt oma eksistentsi (oldavolu) seotusest oma jumalate, kangelaste eluga: nende pärinemise, võitlemiste ja saatusega." ("Filosoofiast kõnelda", lk 129-130).
Teaduse-eelsel ajastul oli müütide kompleks ehk mütoloogia maailmapildi raamistikuks. Ratsionaalse ja teadusliku maailmapildi valdavaks muutudes kaotasid müüdid senise tähtsuse ja vajusid unustusse või teisenesid muinasjuttudeks, mida jutustaja ega kuulajad tõepärasena ei võtnud.
Ülekantud tähenduses nimetatakse müüdiks laialt levinud olulise tähtsusega irratsionaalset uskumust.
Mütoloogia on ajaloolises ja kultuurilises kontekstis moodustunud müütide kogum. Mütoloogia kujuneb pärimusest, mille tähendusrikkamad osad ehk müüdid hakkavad omavahel suhestudes, põimudes ja liitudes moodustama tervikut . Elav mütoloogia on oma kujunemiskeskkonnas püha, tal on tõe väärtus ja korrastav- juhendav -reguleeriv funktsioon oma kultuuri jaoks. Mütoloogiat on peetud teaduse eelkäijaks. Erinevalt teadusest ei pea mütoloogia olema seesmiselt loogiline ega rangelt kontrollitav. Mütoloogia on tihedalt seotud uskumuste ja religiooniga.
Mütoloogia on teadus müütidest. Mütoloogia uurib müütide ja mütoloogiate kujunemist, nende arhetüüpe, omavahelisi suhteid, tähendusi ja tõlgendusi. Olulisel kohal on mütoloogia kui teaduse jaoks olnud müütide tekkepõhjused ning nende vastavused reaalsete ajalooliste sündmuste või nähtustega. Põhjalikult on uuritud ka müütide funktsioone ja tähendusi, nende struktuure, rändeid, seoseid psüühikaga jpm.
* tautegooriline müüdikäsitlus: Schelling. müüdifilosoofia.
*loodusallegooriline müüdikäsitlus: Müller. solaarmütoloogia, solarism.
*evolutsionalistlik müüdikäsitlus: Lang jaTylor. rituaalid/kombed. primitiivsed kultuurid.
*ritualistlik müüdikäsitlus: Frazer.
*psühhoanalüütiline müüdikäsitlus: Rank, Freud , Jung. psühholoogia, unenäod, tänapäeva müüdid, kollektiivne alateadvus.
* sotsioloogiline müüdikäsitlus: Durkheim. religioon .
*funktsionalistlik müüdikäsitlus: Malinowski. maagia -teadus-religioon funktsioonid.
* strukturalistlik müüdikäsitlus: Propp, Strauss . müüt ja mõtlemine.
* semiootiline müüdikäsitlus: Lotman, Uspenski , Ivanov. müüdi tõlgendus.
*fenomenoloogiline müüdikäsitlus: Eliade. kosmos , ajalugu, müüt ja reaalsus , sakraalne ja profaanne , religiooni olemus, religioosne sümbolism ja nüüdisinimese ebakindlus .
*ajaloolis-filoloogiline ja ajaloolis-sotsioloogiline müüdikäsitlus: Dumezil, Puhvel. indoeurooplaste müüdid ja jumalad. võrdlev mütoloogia.
2. Kirjelda müüdi kohta folkloori žanrisüsteemis ja tema suhteid/erinevusi muinasjutu ja muistendiga.
Lauri Honko müüdi määratlemisest (1984 [1972])
Müüt kui kognitiivsete kategooriate allikas
Müüt kui sümboolse eneseväljenduse vorm
Müüt kui alateadvuse projektsioon
Müüt kui vahend, mis aitab inimesel kohaneda eluga, müüt kui maailmapilt
Müüt kui käitumisjuhis
Müüt kui sotsiaalsete institutsioonide legitimeerija
Müüt kui sotsiaalse tähtsuse markeerija
Müüt kui kultuuri, sotsiaalse struktuuri vms. peegeldaja
Müüt kui ajalooliste sündmuste tulemus
Müüt kui usundiline kommunikatsioon
Müüt kui usundiline žanr
Müüt kui struktuuri vahendaja
3. Nimeta mõni strukturalistliku müüdikäsitluse viljeleja ja tema teos. Missugused olid/on strukturalistliku müüdiuurimise põhiseisukohad?
Vladimir Propp; Claude Lévy Strauss: Müüt ja mõtlemine (Looming 1986/11, lk. 1510 -1528) analüütiline binaarvastandus!
4. Nimeta õigeusu (idakiriku) mõjusfääris olevaid läänemeresoome rahvaid. Missuguste allikate vahendusel tulevad need rahvad ajalooareenile ning mis ajastust leidub andmeid nende rahvaste mütoloogia kohta?
vadjalased:
Jordanes (550 pKr) – Vagi fluvius ?
Novgorodi I leetopiss ( 1069 , 1149, 1215 jne) – водь, вожане, ( 1338 ) Водская землья
Rooma paavstide kirjad (1255, 1275) – Wathlandia (ja Ingria)
Henriku Liivimaa kroonika (13. saj.) – Waiga (vrd leetopisside Клин)
18.ndast sajandist saadik on neid uuritud (Trefurt, Tumanski, Öpik, Sjörgen, Köppen), Paul Ariste, Gustav Ränk jt 20.ndal sajandil
isurid:
Henriku Liivimaa kroonika (1221) – Ingaria, Ingaros
Paavsti kirjades (13. saj.) – Ingria
Vene leetopissides (alates 13. saj) – Ижорa, Ижорская земля
Paul Ariste ja Elina Öpik 20.sajandil
vepslased: Salve, Joalaid, Kährik
• Jordanese kroonika (4. saj.) – vasina-broncas ?
• Nestori kroonika (12. saj.) – ves’
karjalased :
- vene leetopissid (alates 1143 ): Корела
- Nn Eeriku kroonika (1187): Karela
- skandinaavia saagad (13. saj): Karialabotn, Kirjálabotnar, Kirjálaland
- paavsti kirjad (alates 1241): Carelæ, Carelia, Cariali
5. Nimeta soome- karjala mütoloogia uurijaid ning nende tähtteoseid. Kas ja mille poolest erinevad soome mütoloogia uurijate käsitlused eesti uurijate omadest?
Elias Lönnrot: Kalevala , Martti Haavio: Karjalan jumalat, Jaan Puhvel
Kindlasti erinevad, kuna uurijate taust ja nende käsitletav valdkondki juba erinevad teineteisest.
6. Kes või mis on Taara ? Missuguseid tõlgendusi on aegade jooksul esitatud Henriku Liivimaa kroonikas mainitud jumaluse Tharapita kohta? Missugune neist tundub Sulle kõige usutavam ?
Nimetust Tharapita on tõlgendatud nii Taara avita ! kui Taara pikne jm viisidel . Taarat on esitletud kui skandinaavia Thori, Taara pikne ehk "jumala välk". Tharapila on aga kui öökullijumal (aga eesti kontekstis see uurimusele palju juurde ei anna, kuna öökullisõna kui selline on laen soome keelest). Linnujumal...eestlased austasid draakoneid ja linde (seos Kaali meteoriidiga - tuld purskav draakon ?). Handi- mansi Toorem (kui kõu ja taevajumal ). tere ja tore sarnane algupära? neenetsi tir 'pilv', karagassi Teere 'jumal, taevas', siis võiksime rekonstrueerida algse kuju *tere, kus e ( tagurpidi e) tähistab määramata lühikest või pikka vokaali, tähendusega ‘kõrge, ülemine’. ühtne uurali sõnapere? Taara on seega jumal, kes on ise kõrge ning asub kõrgel üleval taevas.
Pita . Uku Masing selle küsimusega ei tegelnud, sest ta võttis antuna Taarapita täheduse ‘Taara avita’; selle võimaluse jätsin juba uurimuse alguses kõrvale. Lennart Meri on arvamusega, et Taarapita tähendab ‘Taara pikset’, tõele üsna lähedale jõudnud.
Siin peitubki võti pita tähenduse seletamiseks – pita võib tähendada suurt. Seda tuleb mõista nii abstraktselt kui konkreetselt pikkuse, kõrguse, jõu, vägevuse, väe ja suuruse enda suhtes.
Taarapita nime võiks seega tõlgendada predikatiivselt kui vaeglauset „Taara (on) suur” või ka atributiivselt Taara-suur ehk tänapäevasemalt Suur Taara.
7. Mille poolest erinevad regivärsilise loomislaulu eesti, ingeri ja soome-karjala redaktsioonid? Kuidas suhestub läänemeresoome regivärsiline loomislugu muude rahvaste analoogsete müütidega?
Ilmalinnu loo puhul võib eesti redaktsioonis olla loo kandvaks tegelaseks olev lind olla nii vares , lõoke või mis tahes lind, keda "pühaks" peetakse. Pärnu ja Läänemaa rannakihelkondades tõuseb see lind merest ja laulu ühes arenduses väidetakse ta olevat sündinud saarel kasvava õunapuu viljast, mille tuul vette raputab (kajastus kosmilisest viljapuust?). Need motiivid on tähelepanuväärsed, kuna ääretu ürgookean on paljude rahvaste loomislugude lähtepilt (esineb Piibliski) ning seob vastavat eesti laulu ka teiste läänemeresoome redaktsioonidega.
Kui eesti lind muneb oma munad veest leitud mättale ( hiljemalt ka karjamaa või koppel ), siis karjala lauludes valib lind enamasti pesapaigaks meres ujuva Väinamoise veest välja ulatuva põlve, ingeri lugudes valib lind mätta, saare või sootuks laeva.
Egiptuse mütoloogias kosmiline muna, India maailmamuna, Tiibeti kosmogoonias esinev muna, Okeaania ja Austraalia saarestike munamüüdid - kõik need kinnitavad, et muna kui elu allikas on omanud suurt mütoloogilist tähtsust üle kogu maailma.
8. Missugustes vormides on läänemeresoome rahvaste mütoloogias tuntud arusaamad maailma eri sfääre ühendavast ilmapuust?
Suur Tamm:
Laulutüüp tuntud karjalastel, soomlastel ja eestlastel
Karjalas: müüt > … > rabanduseloits
Eestis: müüt >… > kosjafantaasia
Aluseks kujutelm pühkmetest kasvanud eriliselt suurest puust, mis katab kinni taeva, varjutab kuu ja päikese ning seab ohtu senise maailmakorra. Endise olukorra taastamiseks otsitakse tamme raiujat, kelleks saab eriline mees või mehed (vennad). Raiumisel tekkinud laastudest ja muudest puu osadest tekivad mitmesugused inimesele vajalikud asjad või ka inimest kahjustavad nähtused.
• Äänisjärve petroglüüf – ilmapuu
• Maad ja teispoolsust ühendav ilmapuu (seos hingedeajaga, vrd kuldne kõrend mardilauludes)
Suur Tamm – linnutee
Oluline puu langetamine – kajastab linnutee tekkimist ja kadumist taevas
Seos pööriaegadega
Linnutee kui surnud hingede tee, mida mööda nad liiguvad teise ilma.
9. Kuidas lõikuvad laulutüübis “Harja otsimine” kosmogoonilised arusaamad, solaarmütoloogia ja rahvakalender ? Kas eesti uurijate esitatud tõlgendused on usutavad?
Kiigelemineku lauludes kirjeldatav päikese merrekukkumist, mis seob kalendritähtpäevalised kiigepühad (ka jaanipäev jm suve tähpäevad) ja solaarmütoloogia. Tõlgendused on ilmselt loogilisest mõtlemisest lähtuvalt loodud, kuna tihti võis just kiigeplatsilt (kuna see oli ikka kuskil kõrgemal kohas, eemalt tulijale näha) näha päikese merre kukkumist, samas on kiige üles-alla liikumine justkui tajutavalt sarnane päikese liikumisega taevas. Nõnda sattusid ka solaarmütoloogia motiivid eestlaste kiigelauludesse - seega peaksin uurimust suhteliselt adekvaatseks.
10. Iseloomusta läänemeresoome rahvaste pikse -sõnavara ning selles avalduvaid arusaamu taevajumaluse olemuse kohta. Missuguste valdkondadega on piksejumalat seostatud karjala loitsudes ja Erastvere külamehe piksepalves?
Vana mees
eesti: kõu – vana mees, vanaisa
äike – vanaisa, ka vadja äiä
taevataat, taeva isa
soome-karjala- isuri : ukkonen > Ukko ’vanaätt’, ukkon-kaari – vikerkaar
liivi: vana iza, pitki iza
deskriptiivsõnad (pikk, valge, väle)
eesti pikne Picken ja Picker; sama tüvega seotud ka vikerkaar
soome pitkäinen, pitkänen (piiblitõlgetes ja murdesõnades)
liivi pit’ki, pi’kiz, pit’kiz-iza (pikne, pikse-isa), ka pit’kis(z)-koor(a) (vikerkaar)
eesti välk vadja jürü (müristamine, piksemürin), väljendid: jürü jürizeb (müristab), jürü ammub ~ jürü izzep tulta (lööb välku), jürü-pilvi (äiksepilv)
liivi bor’it (äike, „põristaja, põrutaja”)
Algne lms tüvi juma
soome, karjala, isuri, vadja jumala
eesti jumal
vepsa jumou, g’umou, jum, d’ umal
saami jubmel
komi jomal
mari jumo, Kugu-Jumo
11. Missuguse indeoeuroopa põhimüüdiga on seostatud läänemeresoome rahvaste pärimuses tuntud muistendeid ja uskumusi pikse eest pagevast kuradist?
Pikne kui selline oli kõikjal kardetud, selline hirmu tekitav loodusnähtus lõi maailma eri paigus sellele folkloorseid seoseid teiste ilmade ja kuradi motiiviga. See väljendub ka eri maade kõnekäändudes (kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb).
12. Missugused mütoloogia valdkonda kuuluvad tähendusseosed on olnud sõnadel jumal, kuningas, peremees ja vaim?
On iseloomulik, et ristiusu eestikeelsesse põhiterminoloogiasse võeti üle vana eesti usundiga seotud sõnad jumal, püha, vaim ja hing. Alustagem jumalast. See läänemeresoomlaste oluline mõiste, mis M. A. Castrénist peale eeskätt keeleteaduse andmeile tuginedes arvatakse tähendanuvat taevahaldjat, kes varakult omandas kaitsevaimu tähenduse,10 unustatakse eesti muinasusu iseloomustamisel tihtipeale ära, ilmselt just seetõttu, et ta on samastunud ristiusu jumalaga .
Mõningat huvi pakub ka eesti kirikukeeles jumala kohta eeskätt kõnetussõnana kasutatav issand , mis selgesti on tunderõhuline variant sõnast isand ‘peremees, härra’. Ent ei tohi unustada, et “isand” on läänemeresoome keeltes oma põhitähenduse kõrval üsna laialdaselt käibel ka haldja tähenduses.
Kogu läänemeresoome alal ei tulnud ju mütoloogilise terminina peamiselt vaid Eestis tuntud vaim jumala võistlejana üldse arvesse. Nii olemegi jõudnud vaimu juurde. Loorits rõhutab samas, et vaim sobiks kõrgema jumala idee tõlgendamiseks eriti selle poolest, et tema mõistes sisaldusid elujõu ja vaimse elemendid. Ja tõepoolest, küllap just siin peitub põhjus, miks see sõna eestikeelse ristiusu terminoloogia loomisel kasutati ära keskaja kristluses kolmainu jumala olulise osisena eriti tähtsal kohal olnud püha vaimu (ld spiritus sanctus) edasiandmiseks (kirjas säilinud nt. Wanradt- Koellil 1535: pöha waymu).
Osutatud laialdane levik ei jäta kahtlust, et sõna on nii “hinge” kui “vaimu” tõlgitsemisel läänemeresoomlastel vanade juurtega, selgesti ristiusueelne.
13. Iseloomusta kristlikule kuradile iseloomulikke jooni, mis seostavad ta oletatava ristiusu-eelse prototüübiga (või prototüüpidega). Missugused arusaamad teispoolsuse kohta avalduvad regilauludes ja loitsudes?
Nimetusest
eesti: vana omatüvi *kura (nimetused kura, kuram, kuramus, kurask, kurassi, korat, vanakurat; ka liivi: kure) seostub
-- vasaku poolega (kura käsi)
-- märja, madala, mudase kohaga
-- füüsilise ebapuhtuse ja roojusega
soome-karjala: perkele (vadja-isuri: paha, pahalain, pahapooli, pahaa voima, pahennoz
Mittekristlikud motiivid pärimuses
-- seos vasaku poolega
-- seos vee, kivide ja maapinnaga (regilauludes altmaa~altilma isand)
-- seos hiidudega
-- kurat kardab kukke , hunti, pikset; kuradi tõrje pihlakase kepiga
-- seos surnutega (kurat kui kodukäija asendusolend, kurat kui pooma ahvatleja)
-- kurat kui Toonela isand
Soome-Karjala Tuonela ja Manala
• Mõisted esinevad Gananderi Mythologia Fennicas (1789): Tuonella käydä, Tuonelassa vaeltaa (käia Toonelas), paralleelväljend lovesse langemise kohta
• Kalevala-mtüloogias Väinämöise ja Lemminkäise käigud Toonelasse:
-- kajastused šamanistlikest praktikatest (transis e lovesse langenuna teise ilma liikumine)
-- Lemminkäise laulus nähtud kajastust muinasegiptuse Osirise müüdist (vt surev ja taasärkav jumalus), kuid tegemist pigem šamanistliku arusaamaga initsiatsioonist
14. Kuidas suhestub läänemeresoome sanditamistava ja eesti hingedeaeg (või soome jaokaika)?
Maad ja teispoolsust ühendav ilmapuu (seos hingedeajaga, vrd kuldne kõrend mardilauludes)
• eesti hingedeaeg; mardi- kadrisandid , hingesandid
• soome-karjala: jakoaika, vuodenalkajaiset (november); kekri~keyri~köyri~köyry~keuri (~1.XI); sanditajate nimetused köyrimörkö ja keyrittär~ köyriätär
• vadja: tšuudad (vrd vn tšudno ‘veider, imelik, imeline’; samuti tšud’ jms)
• vepsa: kul´ik, pl. kul´ ikod (vrd vn kulik ‘noormees, kes käib istjatsitel kaetud näoga; lõbustab teisi ja räägib peenikese häälega’; V. Dalil: kuljažki ‘jõulusant’ kuljaš ‘ kuradike , veevaim’ kul ‘paha vaim, veehaldjas ’); vrd. eesti koll ja soome kolja ‘ hiiglane ’.
15. Kirjelda ajalooallikates korduvaid tunnusmotiive, millega kirjeldatakse läänemeresoome rahvaste paganlikke pühapaiku.
Üldiselt ollakse taunival seisukohal kui asi puudutab hiiepuid ja nende mahavõtmist. See on justkui keelatud tegevus, mis võib enesega õnnetuse kaasa tuua. Välja arvatud juhul, kus see on kristlikule maailmavaatele jalgu jäänud ning kunagise püha puu langetamises nähakse pigem head tegu.
Folkloristikas on teada, et jutustamise situatsioon ja selles osalejad mõjutavad jutustatavat; seetõttu on täiesti võimalik, et olenevalt koguja meelestatusest informandid ‘ unustasid ära’ pühapaikadega seotud traditsioonilised normid ning püüdsid esitada neutraalset seisukohta või koguni võtta omaks koguja vaated.
Ka ei tohtinud purustada või muul moel kahjustada hiiekivisid.
Näiteks kirjutab Balthasar Russow 1578. aastal:
“Ka pidasid nad mõningaid salusid pühadeks, kust ühtki puud
ei tohtinud raiuda. Ning selles pettekujutluses uskusid nad, et see,
kes arvatud pühamikus ühe puu ehk põõsa maha raiub, jalamaid
sureb. Säärane ebausk ja tühi pettekujutlus on veel tänapäevalgi
mõningates paikades püsima jäänud, kus Jumala sõna ei õpetata.”
Pühapaikadega seostuvaid tabusid ja uskumusi käsitleti võõruurijate poolt ekslike pettekujutelmadena ning neile ei omistatud sügavamat tähendust. Neid võeti kui näidet sellest, et jumalasõna pole antud paigus veel piisavalt tugevalt levitatud ja juurutatud.
Euroopaliku esteetikatajuga inimene tahaks vana puu ümbrust võsast
puhastada , ent maarahva jaoks on püha kõik, mis kasvab hiie pinnast.
16. Ava mõiste hiis tähendusvälju läänemeresoome rahvastel . Kirjelda eesti hiiepärimuses avalduvaid käitumisnorme.
Hiisi peetakse sageli algseteks matusepaikadeks, kuigi hiit ei saa pidada kalmistu sünonüümiks.
eesti: hiis, iis, vadja: iisi; soome-karjala: hiisi; hulk erinevaid etümoloogiaid, nt Tette Hofstra sīdōn ‘külg, rand , äär, serv’
hiis kui püha koht, eraldatud ala
hiis kui jumal või haldjas (vt ka hitto, hiisi, hiidenväki)
hiis kui kalme , teispoolsus (vrd Hiiela)
hiis kui hiid (hiiglane)
Pole ühtlaselt tuntud lms rahvastel; osalt suuremad puuderühmad, osalt üksikud puud. Puid ei tohtinud segada, puutuda ja kindlasti mitte maha võtta. Ka ei tohtinud korjata hiiest oksarisu või muud maas vedelevat. Sealt ei tohtinud heina niita. Pühakoha puutumiskeeld. Hiite rändamine?
hiis kui kultussalu, selgelt piiritletud pühakoht (vt hiieaiad); kõrvalises kohas asuv paik;
hiis kui kalmistu; nt Kodavere iite-kalme, Jõhvi ijekalmu
hiis kui (demoniseeritud) üleloomulik olend ; soome hiidet ‘hiiud’, hiidenväki ‘hiie elanikud’ (vrd kalmanväki ‘kalmulised’), vesihiisi (=veehaldjas), hiidenkarja ‘hiie kari ’ (vrd liivi sińńist ni’emõd ‘sinised lehmad’, mje’r-niemõd ‘merelehmad’)
Agricolal (1555) sõna metshaldja tähenduses.
17. Arutle teemal, mis tähendus on olnud eesti ja/või vadja rahvatraditsioonis kividele (ja allikatele) ohverdamisel. Missugused piirkondlikud erisused kirjeldustes ilmnevad?
vadjalastel kivi juures söömine (kuke keetmine ). Kui nad on kogunenud, riietuvad nad üleni valgesse ning palvetavad hea ja rikkaliku kalasaagi eest, tõotades mereemale esimese püütud kala keedetult tagasi anda.
eestis viidi ohvreid kivile (teravili, lõng, riideribad vms), hõõruti end kivilohkudesse kogunenud vihmaveega või võeti ise vesi kaasa ning kallati seda kivile – sellel olevat siis tervendav vägi
18. Missuguseid tõlgendusi on uurijad esitanud ohverdamisele läänemeresoome rahvaste traditsiooni kontekstis? Do ut des jt.
• Inimese faktiline leping teda ümbritsevate jõududega
• Inimese soov nende jõududega sidet luua, neilt abi saada
• Kauplemine inimest ümbritsevate jõududega (“mina sulle, sina mulle”, do ut des)
do ut des - annan, selleks et sina annaksid (mulle)
• Ohverdamise kaudu rõhutatakse ühtekuuluvustunnet, andmisega tugevdatakse või uuendatakse ühetkuuluvust
• Ohverdamine kui (ära)andmine (vt ohver = and, annid)
• NB! Ohverdamisega võidakse ka sidet nõrgendada; siis on toimingul tõrjemaagline funktsioon (kiviraunad, ravimine )
• Ohverdamine kui kommunikatiivne akt (vt tänuohver, palveohver, tõtusohver, lepitusohver, ravimine ohverdamisega jne)
• Ohverdamine kui väeotsimine? (Moor 1998)
19. Too näiteid animismi ja animatismi kohta läänemeresoome rahvaste mütoloogias.
Animatism (ladina sõnast animatus 'hingestatud; elustatud') on Robert Ranulph Maretti järgi usk ebaisikulisesse väesse (jõusse), mis esineb nii inimestes, loomades kui ka asjades ning mille tõttu kõik on elus. Arvatakse, et ka eesti sõna "vägi" on algselt tähendanud säärast jõudu. – nt eksinu jaoks on karjamaa justkui hingestatud (tuul ulus kui ruiguv siga vmt).
Animism (ladina keeles animus hing, vaim) on hingeusk, usk elusolendite ning elutute esemete (sealhulgas taeva ja maa) ja loodusnähtuste hingestatusesse. Mõiste võttis kasutusele briti antropoloog Edward Burnett Tylor 1871 aastal ilmunud teoses "Primitiivne kultuur". Tylori väitel esineb teatud koguses animismi kõikides usundites. metsahaldjad – kõigil puudel, põõsastel ja kividel oma hing või kaitsevaim (kellele tuleb ka ohvreid tuua).
20. Arutle läänemeresoome haldja-terminoloogiale olemuslike joonte ja eri nimekujude leviku üle.
Näiteks on meil ammust ajast tavaks esitada usundialase germaani laenuna sõna haldjas1, kuid pole sugugi kindel, kas selle omaaegsel germaani vastel, mis arvatavasti tähendas ‘(karja) hoidja, valvaja ’2, usundilist sisu üldse oli. Sellekohaseid tähendusvarjundeid annab vastavas germaani sõnaperes igatahes otsida. On seega olemas tõsine võimalus, et kaitsevaimu tähenduse omandas haldjas alles läänemeresoomlasil.
Haldja nimetuse esinemiskujusid:
• jumal, jumala, …lutsi maajumala (vrd maarahvas ), leivude t’errid’ummal; kodujumal, puujumal, liivi tuul-jumal, moo-jumald, üks kaitsehaldjanimetusi lms rahvastel (jumo-tüvi, ka sõnad jumi-jume.
• eesti haldijas, haldjas, hallijas, halljas, halijas, haldja, halgijas, halgjas ka all, aljas, sm haltija, vadja altõõ, haltialain, haltiaz (vt nt vesi-haltiain, vesi-haltias, vesi-haltialain, meri-haltiaz, järvee haltiaZ, õjaa haltiaZ, lähte haltialain, lähtie altõõ). Arvat. gooti laen (vt haldan, sks halten ).
• eesti emandad -isandad, peremehed -perenaised. Vt liivi lu’m- jema , u’d-jema, tuul-jema, tu’l-jema~äämä, soona-jema, mõtsa-iza; suo-äämä jne. Vadjas: vesi-emä, vesi-ämmä; jõgõõ-emä, jarvi-emä, jarvi-isä, järvõõ peremmeeZ,
• vadja jarvi-pappi, saunapappi, saunamakko, saunapekko.
Metsahaldja terminoloogiat lms rahvastel:
• Eesti: metshaldjas -hallijas, -halgjas, -alijas; metsaisa , metsaema, metsavaim , metsavalitseja, metsakuningas
• Vepsa: mecan izhandaizhed, mecan emägaizhed, mec izhand ja toine pol; I. Vinokurova: mec > mechiin’e, korbhiin’e > metsamez > mecižand, mecemag, meclapsed; kukeri (kekri, köyri)
• Vadja: meccä-altiaz, meccä-peremmeez, mecää emä, meccäläin, mecää haamo, mecää piru, mecää paha
• Soome-karjala: Agricola Tapio, tapio (mets), metsän kultainen kuningas; metsän emuu; metsähinen; metsänneitsyt, mettänneito, mettänpiika, karu.
21. Missugused arusaamad seostuvad läänemeresoome rahvaste mütoloogias eksimisega? Iseloomusta eesti metshaldja-uskumuste vanemat kihistust.
Eksimisega seotud kujutelmad on väga fantaasiarikkad. Eksida võib nii kodu lähedal kui ka eemal sellest. Eksinu ei tunne enam ümbrust, ei oska leida õiget teed, sageli kohtub ta mõne olendiga, keda usutakse haldja olevat, ja alles pärast teatud kindla tegevuse sooritamist leiab ta tavaliselt kodutee. Arvati, et haldja jälgedest üleminemisel eksitakse kindlasti ära. Ka haldja nägemisel satutakse segadusse ja ei leita koduteed.
Ruumi suletus ehk tõkestatus. Üleminek nt metsast koju või vastupidi on raskendatud või täiesti võimatu. Eksinud inimene justkui puutub kokku sealpoolse maailmaga , kus kõik meie maailma asjad asetsevad valet pidi ( vasakpoolsed asjad paremal) ning aja kulgemine pole samuti tajutav.
Ruumi tõkestamatus - ruum tundub olevat lõpmatult avatud: kangelane võib mitu päeva hulkuda metsas ilma, et ta kuhugi välja jõuaks.
Kaks põhilist tendentsi: eksimist püütakse kujutada esimesel juhul sisemise e. psüühiliste (nägemis- ja isiksushäired, teadvusseisundi muutus; haigus, oksendamine, isegi surm) , teisel juhul aga väliste muutustena (välise loodusega - kohad muutuvad võõraks, inimese moondumine kiviks, mättaks, kännuks). Eksimisi kirjeldatakse kui muutumisi, mis toimivad paralleelselt nii inimeses kui looduses. Esineb ka metsas magamist.
Hing minevat setukestel üle silla või läbi metsa teispoolsusesse.
Eksimine on indikaatoriks, mis signaliseerib käitumise ja ruumi muutumisest. Eksimine lõpeb kangelase peatamisega, liikumise lõpus ootab teda erakordne sündmus või haldjas (eksimine kui tingimus haldja ilmumiseks). Abinõuks eksimise vastu on üldlevinud komme riided pahupidi pöörata, kuna see aitavat inimesel tagasi pöörduda tavapärasesse ellu. Tuleb ära vahetada vasak king või pastel paremaga, müts ümber keerata või tagurpidi käia.
Eestis on peamiseks eksitajaks metshaldjas. Haldja kuju varieerub suures ulatuses, alates loodusvormidest ja taimedest ning lõpetades zoomorfsete ja antropomorfsete kujudega . Üsna sageli on näha amorfset inimkuju , kes enamasti on valge, või kostab ainult kellahelinat või hääli. Üleminek eluta looduselt loodusvormidele on pidev. Eksitavaid jälgi peetakse justkui üleloomuliku olendi osaks või käepikenduseks, mille kaudu too inimest eksitab. Haldjas kui võrgutaja - jahimees ja naishaldjas. Ka vanamoor või surnud inimese vaim. Kangelase seotus ruumiga (mets + haldjas).
Eksimine toimub piiril oma ja võõra vahel, sellel piiril kerkivad esile haldjad. Eksimine iseloomustab teatud protsessi, muutust, mille korral üks maailmaosa vaheldub teisega: siseringist välisringi.
22. Missugustele evolutsionalistliku antropoloogia seisukohtadele vastandub C. W. von Sydowi fiktsiooniteooria ? Kuidas on omavahel seotud fiktiivsed hirmutusolendid ja lastemütoloogia?
Carl Wilhelm von Sydow (1878-1952)
• võrdles folkloorižanre taime- ja loomaliikidega botaanikas ja zooloogias
• lõi hulga uusi rahvajutužanre nagu memoraat, faabel (sks. Fabel, ingl. fable) ja šimeraat (sks. Schimäremärchen, ingl. chimerate)
• tõi folkloristikasse žanrikategooria fiktsioon (sks. Fiktion, ingl. fict): need on fiktiivsed ütlused, mis on esitatud uskumusteatele sarnaselt väite vormis, kuid mis ei edasta rahvausundilist informatsiooni
Fiktsioonide alakategooriad von Sydowil
• kalendaarsed fiktsioonid, milleks on ilmaennustused ja muud kalendrit puudu­tavad ütlused (kalendritäht-päevade personifitseerimine)
• humoristlikud fiktsioonid (usundiline relikt vs nali)
• pedagoogilised (või ka imperatiivsed) fiktsioonid kui sageli iseloomult humoristlikud ütlused, mida kasutatakse kasvatuslikel eesmärkidel (käskude-keeldude põhjendamine fiktiivsete olenditega)
• motivatsioonifiktsioonid ja tabufiktsioonid, mis aktualiseeritakse kommete seletamisel ning kirjeldavad taburikkumise tagajärgi (tavade seletamine, millel pole seost primaarse uskumusega)
Von Sydowi fiktsiooniteooria kriitika
• “Siiski ei ole kellelgi õigust väita a priori, et rahvasuust kogutud ütlus, on vaid fiktsioon, mis mitte mingil viisil ei toetu rahva muistsele maailmakäsitusele. Uurijate jaoks on tõepoolest mugav ja lihtne hoiduda vaevast ning toetuda kõigil võimalikel juhtudel fiktsiooniteooriale, kui leitakse sellele psühholoogiline või pedagoogiline põhjendus, kuid kas selline seletus on õige ja lõplik, on hoopis iseküsimus.” (Harva 1942: 236).
Kokkuvõtvalt fiktsiooniteooria kohta
• Rahvapärimuses tsirkuleerib uskumusteate sarnaseid ütlusi, mida pärimusekandjad ise uskumusena (enam) ei käsitle
• Pedagoogilistel eesmärkidel kõnelevad täiskasvanud lastele väljamõeldud olenditest, kes tulevad esile ainult fiktsioonides.
• Fiktiivsed olendid saab ja tuleb pärisusundilistest olenditest lahus hoida, sest nendega ei seostata teisi uskumusi ning neist ei kõnelda ka usundilisi jutte.
• Fiktsioone kõneldakse ka (päris)rahvausundi vaimolendite kohta, kuid siis kujutatakse neid teisiti kui uskumustes ning usundilistes juttudes.
23. Missugused mütoloogiliste arusaamadega on uurijad seostanud eesti sõna koll ja mumm ?
• hirmutusolendi välimuse kirjeldamine (nt pikkade hammastega rott, karvane mumm, verevidi hambidiga russalka , must mees)
• tavakeele jaoks tähendusetud või ebamäärase tähendusega sõnad, nt empelmüts, herneööt, koll (koill, kon'n), kadi, kägi, kärt, mekelmüts, mumm, möura, oakräun, paatsa, pau, pusa , põrk, pöhmus, pöök, rukkinüdi, toodo, üübjas, öök; ingeri pörkö, vadja mömö; soome kouko, kouki, kooko , koko, pöpö, pökö, pörö
“Ilmselt germaani eeskujul on arenenud ka meie viljakushaldjate kultus . [---] vilja elujõud keskendub viimsesse vihku, mida säilitatakse läbi talve (selle nimetus kollivihk osutab ms. ka surnute siirdhinge kujutelmale). Siit samm edasi hakatakse seda vihku vilja haldjaks, kes “kaitseb” vilja. See haldjas omandab mingi looma kuju (viljahunt, rukkihunt, röäsusi, hernehunt, näärisokk jne.) ja isegi inimesestub (viljaneitsi, rukkineitsi, alapaljakas ja kõiksugu muud õlgnukud, eriti Lääne-Eestis kodunenud).” (Loorits 1990: 59.)
24. Iseloomusta setu Peko -kultust (osalejad, palvuste suunitlus, läbiviidud riitused, Peko kuju jne). Missuguseid paralleele leidub kultusele sugulasrahvastelt?
Pekot ja temaga seonduvat infot püüti võimalikult kaua ja kavalalt saladuses hoida. Peko kuju kuulus kindlale perede ringile, mille piirides ta iga aasta peremeest vahetas. Kombestiku kekspunktis olid pidustused, kus Pekot ühiselt paluti ja teeniti. Peko-praasnikuid oli aastas kaks: kevadel ja sügisel ning nende kombed erinesid. Sügisene pidu toimus peale viljalõikust ja sellest võtsid osa ainult mehed. Pidu peeti öösel. Praasiniku öösel koguneti selle aasta peremehe poole ning iga osaline võttis kodust kaasa toidukoti. Peoruumi aknad suleti. Kahe teise mehe osavõtul tõi peremees Peko aidast viljasalvest tuppa , mehed istusid ringi ümber Peko (selgadega tema poole) ja sõid oma moonakotid tühjaks. Pärast sööki tõusti püsti, võeti kätest kinni ja seistis sõõris ümber Peko ning paluti järgmiseks aastaks viljale ja karjale kaitset. Seejärel joosti välja ja hakati üksteist haarates ja kriimustades üle aia hüppama. Kellel esimesena veri välja lõi, see oli järgmisel aastal Peko peremees. Kevadist Peko-praasinukut peeti pärast külvi. Peost võtsid osa peremees ja perenaine. Pruuliti õlut, põlesid küünlad. Kirikust võeti küünlaid kaasa ja siis seal sulatati, mida rohkem vaha sai, seda parem oli. Traditsiooni hääbumisega kadusid kevad- ja sügispeo vastandused, pidusid korraldati korra aastas või siis iga mõne aasta tagant.
Soomes peikko ’tont’ ja pekko ’põlluvaim’ näol ning oletatavalt on see ühendatav eesti äikesejumalaga (eesti Pikne, slaavi Perun , läti Perkons). Pellon Pekko polnud muinassoomlastel ainult odra ja odrajoodi, vaid ka laulu ja luule jumal (nagu kreeklastel Bakchos). Seosed ka ristiusu Peetrusega. Majahaldjad Toomas ja Tõnn (vahast, riidest või puust valmistatud nukk).
25. Kirjelda linde ja vastavaid uskumusi, mis on läänemeresoome rahvaste mütoloogias seostatud teispoolsusega.
• Arheoloogilised leiud : linnukujutised ja sookure tiivad hauapanustes (Tamula noorema kiviaja kalme)
• Linnunimetused: eesti toonekurg, toonakurg (Lääne-Eestis), toonikurg (Kagu-Eestis)
• Arusaam, et “lind petab ära”; või: “lind situtab ära” ( Hiiumaa )
• Linnud kui sõnumitoojad regilauludes
• Vaeslapsest saab lind (kägu, pääsuke) muinasjutuna ja lauluna
• Endelinnud: kägu, kurg jt.
Kurgede eksitamise komme sügisel ja kevadel tuli uskumusest, et kured talvituvad teispoolsuses. Linnud eksivat ära ja hakkavat keerdu lendama. Kurg on rahvausundis surma- ehk toonelinnuks.
• Veelinnud kaljumaalingutel
• Ilmalind loomislaulus; sukeldujalind dualistlikes loomislugudes
• Uskumused Linnutee kohta: nimetused Linnurada (saartel), Kuretee (Harjumaal), Sirgutee ja Tsirgutii (Setu), ka taevatee, taevatänav, taevarida, taevapeenar, talipeenar (Läänemaa), vrd soome linnunrata, vadja taiva maatie.
• Lindude seos teispoolsuse või surnute asupaigaga
26. Too välja sarnasusi ja erinevusi soome-karjala ja obi- ugri karukultuses, sellesse kaasatud rituaalides ja suulises pärimuses. Millel võiks põhineda arusaam karu ja inimese ühisest päritolust?
Naise lahkumist isakodust vaadeldi kui tema surma. Tegu oli justkui neiu initsiatsiooniriitusega, kus too viidi läbi metsa (või läks ise). Rituaalset allaneelamist tootemlooma poolt mõeldi surma ühe ajutise vormina, mis hiljem asendus nahkadesse riietumisega, maskeerimisega loomaks. Laplaste pulmakommetes võrdsustatakse noorpaar siirdeperioodil karuga ning riietatakse karunahkadesse. Aunus-Karjalas säilinud motiiv , et eksitaja osas esineb karu, ühendab eksitamisega seotud uskumused karukultusega.
Inimese ja karu ühendusest sündivad pojad paistavad silma oma erakordsuse ja vägilastegudega. Selline abielu on tulus inimesele, sest ta annab kas täiusliku jõudeoleku või küllaldase majandusliku kindlustuse . Inimene omandab kontrolli toiteallikate üle. Edukam jahipidamine .
• Isak Rothovius (1640): “Kui nad on karu küttinud, siis nad korraldavad peo, kus joovad karu pealuust, mörisevad nii nagu karu möriseb, ja nii kuulukse nad hankivat head küttimisõnne.” (Haavio 1967: 15.)
27. Missuguste mütoloogiliste kujutelmadega on G. Ränk seostanud eesti regilauludes ja soome loitsudes esineva hiiehobuse?
Hiies sündinud või seal asuv hobune. Eesti hiis ja soome hiisi: kultusekohad vabas looduses, seosed loodushaldjatega, ka surnutekultusega. Hiiehobuse seos haigustega. Hobune kui hiie suguluses, ka kui hiie sohilaps. Soome loitsudes soovitatakse taudil võtta hiiehobune ja sellega minema ratsutada (katkuküüditamine). Sellesarnaselt esineb ka vormel ’kiitsakale kibu , varesele valu, mustalinnule muu haigus’, kus loom on justkui haiguse ülekandemeedium, kes viib halva eemale. Siberis ja Lapimaal olnud selleks loomaks põder või koer, hiljem aga ka hobune – seal kus oldi sellega üldse tutvutud (ka kukkesid kasutati). Laplased matnud ühe surnud hobuse, et Ruto (vana katku/pidalitõve? nimetus) tema seljas siis minema ratsutaks. Ruto hobune kerkib esile ka nõiatrummide rikkalikus pildimaterjalis. Fenomenide avaldusvorme tuleb hinnata jooksva aja taustal: see, mis toona oli realiteet, võib täna olla juba vari sellest. Hiiehobune esineb meil just seetõttu põhiliselt ainult ringmängude laulutekstides kui alateadvuslikult talletatud tüvitekst (rahvalauludes esineb mütoloogiline hobu ). Eesti rahvalaulutekstidest küll ei ilmne seost hiiehobuse ja haiguse vahel, ent juba see asjaolu, et hiis kui selline on nii Soomes kui ka Eestis samatähenduslik üksus ning kultuskoht, näitab et Hiiehobune ei ole mõni kodutu olevul või kõigest kuuldustel põhinev rändmotiiv. Võib arvata, et saamide lähedane naabrus on peamiseks põhjuseks, et hiiekultus just Soomes on säilitanud ürgsemaid jooni kui Eestis. Eestiski esineb hiiehobuse motiiv pigem põhjapoolsetel aladel, kus kontakid sugulasrahvastega olid tihedamad.
Antud vastused on otsitud kiirkorras ja kindlasti vajavad veel süvitsi läbimõtlemist ning lisamaterjali läbitöötlemist. Pigem visandlikud vastusevariandid, mis end ei ammenda.
Kindlasti lugeda ka raamatut Kaheksa keelt, kaheksa rahvast.