Ärilogistika konspekt (0)

Logistika olemus, osategevused , mõiste ajalugu, tähtsus ja tähtsustumine
Logistika olemus
Logistikal ei ole kindlat definitsiooni. Logistika sisu määratlemine sõltub sellest, kas rõhk asetatakse tootmisele, äritegevusele, üksikfirmale, mingile majandusharule või globaalsele optimeerimisele. Logistika kui teadusharu hõlmab järgmisi tegevusvaldkondi:
1)laotegevus
2) laovarud
3) veondus
4)info, tellimisprotsess , administreerimine
5)pakkimine
6)tagastused
Logistika on :
1)mõttelaad, kompetentsus ja tegutsemisviis konkurentsivõime tõstmiseks
2)strateegia parema koha saavutamiseks turul
3)eelmainitud tegevusvaldkondade ühteliitmine
4)protsess, mis seob tarneketi osalised integreeritud tegevuseks
Logistika osategevused

Nõudluse prognoosimine

Hankimine / ostmine – ettevõtte jaoks saab sissetulev kaubavoog alguse tellimusega tarnijale. Ostutegevuse alla kuulub tarnijate leidmine, tingimuste kokkulepe, kindlustamine ja tasumine.

Sisenev transport – transpordiviisi, vedaja ja marsruudi valik, turvalisuse ja õigeaegsuse tagamine.

Kauba vastuvõtt – kauba ja paberite kontroll, mahalaadimine, registreerimine.

Ladustamine – paigutamine , vajalike tingimuste (nt külmutatud toit, kemikaalid ) tagamine

Laovarude juhtimine – määratakse, mida ja kui palju laos hoida, samuti tellimuste suurused ja ajad ning tellimise viis.

Materjali käsitsemine – efektiivne materjalide/kaupade liigutamine ettevõttes, õiged seadmed , pakkimine, tähistamine.

Noppimine ( order picking) – tellimuse kokkukogumine, kauba kontroll, identi -fitseerimine, saadetise ettevalmistamine

Väljuv transport

Müügijärgne teenindus

Tagastuste haldus ehk reversiivne logistika – vale, katkine kaup, jäägid, taaskasutus .

Asukoha valik – strateegilised otsused, kus hoida varusid, kui palju peab olema ladusid/kauplusi, suurus ja võimsus jne

Kommunikatsioon – info edastamine ja haldus, toodete ja nõudluse info, ajastus, saadavus , laoseis, kulud jne.
NB! Ära tõmba piire tegevuste vahele. Kõik peab toimima heas koostöös!
Mõiste ajalugu
Sõna logistika tuleb kreekakeelsest sõnast logistikos , mis tähendab “kalkuleerida oskav” või “arvutamises vilunud”. Vanas – Kreekas olid ohvitseride ametinimetusteks logistikas ja Vana- Rooma ning Bütsantsi sõjavägedes olid ohvitserid logistad. Need ohvitserid vastutasid selle eest, et vägedel oleks kõik vajalik olemas (logistika, ponjal – kõik vajalik peab olemas olema). Kuni 20. sajandani saab logistikast rääkida ainult militaartähenduses. 20. sajandi keskpaigast saadik on militaarlogistika põhimõtteid hakatud kasutama praktilises äritegevuses, mis pani aluse uue logistikaharu – ärilogistika - tekkimisele.
Kuna logistikal pole kindlat definitsiooni, siis siin on mõned. Välja valida üks.

Logistika on materjalivoo ning sellega seotud infovoo lähtekohast sihtkohta kulusäästliku liikumine ja ladustamise planeerimise, juhtimise, realiseerimise ja kontrolli protsess, et rahuldada tarbija vajadusi.

Logistika on tegutsemine, mis vastutab materjalide ja info liikumise eest tarnijatelt organisatsiooni, läbi tegevuste organisatsioonis ja sealt kliendile.

Logistika on inimeste ja/või kaupade vedamise ja ladustamise plaanimine , teostamine ja kontrollimine ning kaasabi sellega seotule, eesmärgiga saavutada süsteemset tulemust.

Logistika on see osa tarneahela juhtimisest, mis plaanib , teostab ja kontrollib kaupade ja asjaomase info tõhusat edasi- ja tagasisuunalist liikumist ja säilitamist lähtekoha ning tarbimiskoha vahel eesmärgiga rahuldada kliendi nõudmisi.

Logistika on ressursside ajaline positsioneerimine või kogu tarneahela strateegiline juhtimine. Tarneahel on jada üksteisest järgnevaid tegevusi, mille eesmärgiks on kliendi rahuldamine. See võib hõlmata hankeid , tootmist, jaotust ja jäätmekäsitlust koos nendega kaasneva transpordi, ladustamise ning infotehnoloogiaga.

Logistika on kaupu või teenuseid pakkuvate tegevuste kavandamine ja organiseerimine .

Logistika on ressursside omandamise, liikumise ja tarbimise planeerimine .

Efektiivne logistika pöörleb ümber viie võtmeala – toodete liikumine, informatsiooni liikumine, aeg, kulud ja integratsioon (süsteemsus). Igal neist on määrav mõju logistika edukusele, lisandväärtuse loomisele ja konkurentsivõime parandamisele (Craig 1997).

Logistika on teadus süsteemi talitluseks vajalike ressursside hanke ja kasutamise juhtimisest.

Logistika on toote kulgemise korraldamine tootjast tarbijani.
Logistika tähtsus
Mikro - ja makromajanduslik tähtsus – logistika mõjutab märkimisväärselt äriotsuseid ja majanduskulusid. Kui tooted ja turud muutuvad, muutuvad ka logistikakulud . Logistika on SKT üks komponentidest ja see mõjutab inflatsioonimäära, intressimäärasid, tootlikkust, energiahindu, väliskauandusbilanssi jm makromajanduslikke näitajaid. Arenenud riikides võib öelda, et logistika on riigi vereringe , sest ilma logistikata ei toimi ükski äri.

Geograafiline tähtsus. Ükski piirkond ei suuda toota kõiki vajalikke põllumajandussaadusi ega ole ka piirkondi, kus leidus kõiki ressursse ja maavarasid, et toota vajalikke hüviseid. Seetõttu on kaupade ja inimeste liikumine piirkondade vahel tänapäeva tsivilisatsiooni eksisteerimiseks vältimatu (kuid liikumine ei tohi võtta väga palju aega).

Spetsialiseerumine . Praegune ühiskond põhineb kaugelearenenud spetsialiseerumisel, mis ei oleks võimalik, kui ei oleks laiaulatuslikke ja globaalseid turgusid.

Tehnoloogia areng. Infotehnoloogia arengut peetakse logistika arengu kõige olulisemaks teguriks . Tänu tehnoloogiale toimub tootmine, pakkimine, laondus jms kiiremini ja odavamalt. Saab jälgida, kus asuvad kaupa vedavad sõidukid. Tehnoloogia areng on andnud kiiremaid ja paremaid sõidukeid, millega kaupa/inimesi transportida.

Poliitiline ja sõjaline mõju. Nii vana, kui on sõda, nii vana on ka logistika. Logistika on olnud sõjanduses kaua strateegilise ja taktikalise planeerimise osa.

Sotsiaalne suhtlemine . Kui vanasti suheldi oma küla- või linnaelanikega, siis tänu logistikale on sotsiaalne suhtlus muutunud globaalsemaks. Inimesed saavad lihtsalt ja kiirelt reisida ja suhelda inimestega teises maailma otsast.

Ökoloogiaprobleemid ja keskkonnakaitse . Kuna logistika tegeleb ka pakendite tagastamisega, siis on see väga suureks abiks keskkonnakaitsel.
Logistika tähtsustamine
Tänapäeval peetakse logistikat majanduskasvu võtmefunktsiooniks nii piirkondlikus kui rahvusvahelises ulatuses.

Logistika tähtsus ja arengu mõjutegurid
Logistika tähtsus (eelmises küsimuses)
Logistika arengu mõjutegurid

Inimkonna arvukuse kasv, tarbimisühiskond

Inimkonna mobiilsuse (km päevas) ja sotsiaalse suhtlemise kasv

Tugevnev konkurents turgudel , üleminek müüja - turult ostja-turule, tarbijate valikuvõimaluste ja informeerituse kasv, hinna, kvaliteedi ja innovatsiooni surve

Kaupade eluea lühenemine

Tehnoloogia areng, tootmis- ja veomahtude kasv, automatiseerimine

Geograafilised erinevused. Keegi ei oma varusid kõigist ressurssidest. Transpordi odavnemine, rahvusvahelise kaubanduse kasv, barjääride vähendamine, globaliseerumine

Kommunikatsiooni lihtsustumine ja kiirenemine IT-lahenduste läbi

Spetsialiseerumine põhitegevusele, tugitegevuste outsourcing

Keskkonnaprobleemid (ummikud, õhu-saaste, transpordi maksustamine)

Poliitiline ja sõjaline mõju. Suured militaar -operatsioonid eeldavad tipptasemel logistilist võimekust (nt Normandia dessant, Lahesõda )

Rahvusvaheline suhtlemine, standardid , regulatsioon

Uus filosoofia ja praktika firmades (keskendumine protsesside optimeerimisele ja koostöösidemetele)

Logistika arenguetapid , logistika kui süsteem
Logistika arenguetapid

Tootmiskeskne – algas Euroopas pärast II Maailmasõda .
HANKIMINE TOOTMINE JAOTUS
Sel perioodil pühenduti tootlikkuse kasvule ning jaotus oli niiöelda kulude põhjustaja, mis oli tingitud laondusest ja veondusest. Jaotuskulude alusel otsustati, kui kaugele tasub toodet lähetada. Sellel arenguetapil oli tegutsemise aluseks ettevõttesisese tootlikkuse ja võimsuse arendamine, pearõhk oli tehnoloogia arendamisel. Sellel perioodil mõjutas toodangu omahinda transpordi infrastruktuuri ja veokite kiire areng. Leiutati kaubaalus, mida kasutatakse tänapäevalgi. Võeti kasutusele konteiner ehk korduskasutusega veomahuti. Alguse sai pakenditehnoloogia areng. Sellele etapile oli omane:

Klientide vähesed nõudmised

Tarbekaupade turgude paiguts

Toodete kättesaadavuse probleemid

Tootmisest juhitud (väärtus)ketid

Jaotus küla segakaupade kauplustest ja valmistajatelt
Pikkamööda hakkas aga kliendi käitumine mõjutama jaotust. Tootmise ja tootmistehnika ei olnud eriti arenenud ja sellepärast oli vähel nõudlust rohkem, kui toota jaksati. Müügi ja tellimustega seotud info hoiti nii geograafiliselt kui ka organisatoorselt valmistoodete ja tooraine veost ja ladustamisest eraldi. Veel 1950. ja 1960. aastatel valmistati toode ühe firma sees. Tegevus oli integreeritud ühte firmasse, et kindlustada võimalikult hea tase, kuna info liikus peaasjalikult suust suhu . Tooteid transporditi oma veokitega. Laadung pandi teele alles siis, kui saadi koorem täis. Jaotus oli kaua aega kohalik. Kauplemiseks piisas lähiümbrusest – põhilised ostukohad olid külakauplused.

Füüsilise jaotuse etapp ehk jaotuskeskne etapp – konkurentsi tõttu ei olnud enam võimalik keskenduda ainult tootmisele ja toodete turule siirdamisele. Vajati abi turunduselt, müügist ja reklaamist . Logistika kasutus kandus tootmiselt üles jaotusele.
HANKIMINE TOOTMINE JAOTUS
Keskenduti firmast väljuvale poolele ja pöörati tähelepanu turundusele, mille tähtsaks osaks loeti jaotust. Hakati tähelepanu pöörama ka klienditeenindusele, hankeaja pikkusele ning ladudevõrgu arendamisele. Eesmärk oli, et laod oleks käepärased (ükskõik, kui palju see maksma läheb). Laos pidi kõiki tooteid olema piisavalt ja ladu pidi kliendile võimalikult lähedal olema. Tekkis ladudevõrgu arendamise kampaania. Firmadel olid valmistoodangu laod ja sinna lattu pandi siis selline toodang, mida arvati, et klient kõige rohkem soovib. Jaotusfirmade turundusstrateegiad loodi lükkamise põhimõttel. Selle point on siis see, et toode läheb hankimisel, tootmisel või jaotusel järgmisesse staadiumisse mitte tellimuse või nõudluse, vaid selle järgi, kuidas ta eelmises staadiumis valmis sai. See tähendas, et tooteid pidi müüma suurte kogustega, et täita kõik kliendi laod, et kliendil tekiks kohustus müüa.
Füüsilise jaotuse etapi põhieesmärk oli turuosa kasvatamine. Müügi toetuseks rajati kalleid kaupluseid. Kaupluste ketid hakkasid järjest laienema. Logistika tähendas sel ajal piisava jaotusvõrgu ehitamist ja ennekõik selle täitmist, mitte aga jaotusvõrgu optimeerimist. Laovarude ringluskiirusele ja sellele, kuidas see mõjutab ettevõtte töötulemusi , hakati tähelepanu pöörama alles hiljem (70-ndatel). Põhitegevusteks laomajanduse kõrval oli hanke- ja ostutegevus. Tüüpiline firma struktuur oli selline, et hankimine oli allutatud tootmisele ja jaotusüksus turustusele. Hiljem hakati vedusid tellima juba transpordifirmadelt.
Mida edasi aeg läks, seda tähtsamaks muutus nõudluse kaasamine uude konkurentsiolukorda, kaubanduse arendamine ja mitmekesistamine, kauba kättesaadavuse kindlustamine kesk-, piirkondlike ja kohalike ladude lisamisega, tegevuskeskne organisatsioon , füüsilise jaotuse arendamine. Kuid levinud oli endiselt seisukoht, et heal firmal peab kaup alati laos olema, laod on jõukuse mõõdupuu, inflatsioon korrastab laokulud, hea tegutsemisvõime eeldab suuri ladusid ja odavam on osta suurte koguste kaupab.

Ettevõttesisese integratsiooni etapp (materjalijuhtimise ja füüsilise jaotuse keskne etapp) - selle etapi alguseks loetakse 70.aastaid Ameerika ja 80. aastaid Euroopas. Etapp algas siis, kui logistikasse kaasati materjalijuhtimine .
TOORAINE ALLIKAS TOOTMINE LÕPPTARBIJA
Keskenduti operatiivsele tegutsemisele, logitilisele tervikstruktuuri arendamisele ei pööratud erilist tähelepanu. Kulude juhtimine muutus oluliseks. Firma tegevust hakati vaatama ühtse ketina, integreeritult ja protsessina. See tähendas tarnijate ja jaotuskanalite kaasamist, et kindlustada lõpptarbijale õige toode õigete kuludega õigel ajal õiges kvaliteedis , koguses ja kohas. Säästeti eelkõige transpordikuludes. Ettevõtte majandustegevus logistika seisukohalt jagunes kolmeks: sisendlogistika (tegevused, mida tehakse materjali saamiseks ettevõtte käsutusse – materjalide ja pooltoodete soetamine, tarnimine , hankimine, ostmine), seesmine logistika (hinnatakse ressursse, mis on tootmiseks vajalikud) ja väljundlogistika (valmistoote jaotuse, liikumise ja ladustamise toimingud tootmisest tarbijani, turustuse lõpp-punkti).

Tarneahela integratsiooni etapp (väärtusketikeskne etapp) - etapi algus 90.aastatel. logistikale lisas tähtsust üldine areng ja rahvusvaheline konkurents, rahvusvaheline majanduskriis , keskkonnanõuded , poliitilised muutused ja sõjalised konfliktid, e-kaubanduse areng.
Logistilises väärtusketis kuuluvad kõik tegevused ühe struktuuri ja tegevusi käsitletakse kompleksselt protsessina, millele lähenetakse integreeritult ja koordineeritult. Väärtuskett algab kliendi vajaduste tunnustamisest ja lõpeb kliendi vajaduste rahuldamisega. Väärtusketis on oluline läbimisaeg , sest mida lühem see on, seda kiiremini kapital ringleb. Integreerumine loob eeldused ühistööle, mille tulemuslikkust saab tõsta koordineerimisega.
Olulised märksõnad väärtusketi juhtimisel on innovatsioon, tootmine, kopereerumine, infosiirdamine, tõmbamise põhimõte ja strateegiline allianss (liit, ühendus) või partnerlus .
Logistika kui süsteem
Süsteemset lähenemist logistikas on vaja selleks, et ei tekiks organisatsiooni erinevate üksuste vahel kriitilisi vastuolusid, mis põhjustaks suuri varusid. Süsteemsus peab olema, et siduda kõik materjali- ja kaubavoogudega seotud tegevused ja nendevahelised seosed muude valdkondadega ühtseks süsteemiks, et saavutada kooskõlastatud tegevust, ühtset juhtimist ja kontrolli. Kooskõlastatud tegevus, juhtimine ja kontroll võimaldab maksimeerida logistikasüsteemi tõhusust ja minimeerida selle toimimiskulusid.
Logistika 3 omavahel tihedalt seotud põhikontseptsiooni:

Kogukulude kontseptsioon . Eeldab et logistika kõigi tegevusvaldkondade kulusid vaadeldakse tervikuna , võttes arvesse kõiki võimalikke kulsudi. Eesmärk on leida lahendus, mille puhul kogukulud oleksid minimaalsed, samas aga säiliks vajalik klienditeeninduse tase.

Kulude kompromiss. Tihti satuvad erinevate logistikategevuste kulud omavahel vastuolla ja ühtede kulude vähendamine põhjustab teiste kulude suurenemist. Kulude kompromissi lõpptulemuseks peab olema kogukulude vähenemine.

Suboptimeerimise vältimine . Suboptimeerimine leiab aset siis, kui igas logistika tegevusvaldkonnas eraldivõetuna püütakse saada maksimaalseid tulemusi. See aga ei vii kogu tervikliku logistikategevuse maksimaalsele tõhususele, sest parimad lahendused allüksuste, allsüsteemida või allkulude tasandil hakkavad üksteisele vastu töötama vähendades logistika tõhusust tervikuna. Ühesõnaga kõik üksused võivad olla oma ala tegijad ja häid otsuseid teha, aga kui organisatsioonis tervikuna ei ole koostööd, siis asjad ei toimi (nt oma ala prfod jalgpallurid vudivad platsil ringi. Kõik oskavad mängida, aga ikkagi kaotavad , sest neil pole koostööd).
Kõik need 3 põhimõtet üheskoos moodustavad logistika integreeritud juhtimiskontseptsiooni.

Logistika väärtus, strateegia ja logistika, tarneahela juhtimine
Logistika väärtus
Väärtus on summa, mida klient on nõus organisatsioonis pakutava kauba eest maksma. Väärtust kliendi jaoks määratletakse tavaliselt kasulikkusega. Kasulikkuse loomine = väärtus (ehk siis nad on sünonüümid , kui üks neist eksamil on, siis teate, millest jutt).
4 tüüpi kasulikkust:

Vormiline kasulikkus. Tuleneb toote/teenuse loomisprotsessist või selle muutmisest tarbijale kasulikku vormi – valmistoode on tarbijale väärtuslikum kui selle kokkupanemata komponendid/sisendid. Vormilist kasulikkust loovad tavaliselt tootmis- ja tegevusoperatsioonid. Vormilise kasulikkuse loomine sõltub ostutegevusest.

Omamiskasulikkus. Tuleneb toote/teenuse kohta käiva info levitamisest eesmärgiga nii teadvustada tarbijat toote/teenuse olemasolust kui tekitada temas ostu- või omamissoovi. Omamiskasulikkust loob tavaliselt turundus .

Ajaline kasulikkus. See luuakse kaubale, tehes selle kättesaadavaks siis, kui tarbija seda vajab.

Ruumiline kasulikkus. Luuakse siis, kui tehakse kaup kättesaadavaks seal, kus seda vajatakse.
Strateegia ja logistika
Lisandunud väärtust saab suurendada 2 viisil:

Kulueelisstrateegia. Ettevõte vähendab konkurentidega võrreldes kauba tootmise kulusid, saavutades kulueelise. Seda strateegiat saab rakendada standardsete, masstoodetavate kaupade puhul. Tuleb aga jälgida, et turustatavate kaupade omadused on konkurentidega võrdväärsed. Kulustrateegiat saab kasutada turul, kus on suhteliselt vähe konkurente.

Eristumisstrateegia. Ettevõte muudab oma kauba konkurentide samalaadsete kaupadega võrreldes kliendile ligitõmbavamaks, nii et klient on nõus juurde maksma rohkem, kui ettevõttele kauba ligitõmbavamaks muutmine maksma läheb. Seda nimetatakse eristumiseks. Selle strateegiaga üritab ettevõte olla oma tegevusalal ainulaadne mingis sellises mõõtmes , mida kliendid laialdaselt väärtustavad. Ettevõte valib välja 1 või mitu kaubale iseloomulikku omadust, mida kliendid tähtsaks peavad ja positsioneerib ennast nende omadusi ainulaadsel viisil pakkuma. Ainulaadsus võimaldab küsida klientidelt konkurentidest kõrgemat hinda. Strateegiat võib lugeda õnnestunuks, kui eristumiseks tehtud kulu on väiksemad kui selle tagajärjel saadud täiendav tulu.
Eristuda võib:

kauba omadustes või kvaliteedis

turunduses (nt uued ja huvitavad turustuskanalid )

tellimuste täitmise ja kohaletoimetamise süsteemis ehk logitikas
Kuidas logistikas eristuda?

Tellimuste täitmine ja kohaletoimetamine loob lisandväärtust (nt pärast kohaletoomist pannakse mööbel kokku)

Tellimuste täitmine ja kohaletoimetamine toimub kiiremini kui konkurentidel

Tellimuste paindlik täitmine, mis võimaldab koondada toodet või teenust maksimaalselt kliendi soovidega.
Logistika eristumisväljundiks on klienditeenindus . Ühesõnaga tuleb olla parim – kiirem, toredam, odavam, paindlikum jne plapla . Kui enne nähti logistikat kui kulude vähendamise abinõud, siis nüüd nähakse seda rohkem eristumisvõimalusena.
Logistikal on väärtuse lisamisel kahesugune osa:

• Tasemel logistika juhtimine vähendab ettevõtte kulusid, võimaldades pakkuda konkurentidega samaväärset toodet madalamate hindadega
  
• Logistika loob ulatuslikke võimalusi konkurentidest eristumiseks
  

5 konkurentsieelist läbi logistika ( Harrison , van Hoek)

• Kvaliteet ( quality )
  
• Kiirus ( speed )
  
• Aja usaldusväärsus (dependability)
  
• Paindlikkus (flexibility)
  

• product – uue toote lisandumise kiirus
  
• volume – nõudluse muutusega kohanemine
  
• delivery – võime muuta tarneaega, pakkuda erilahendusi, ümber järjestada prioriteete
  

• Kulud ( cost )
  

Laiendatud toote kontseptsioon
Kliendid ei osta mitte toodet, vaid sellest saadavat kasu või väärtust.
Keskel on tuumtoode (core product) ise sellisel kujul, nagu ta lahkub tootmisest.
Loodetud toode (expected product) täidab kliendi minimaalsed ootused toote suhtes, tehes selle kliendi silmis samaväärseks turul pakutavate ana­loogiliste toodetega: seda müüakse "õige" hinnaga, maksetingimused on "õi­ged", tootel on "õige" garantii , tellimuse täitmise "õige" aeg, "õigel" tasemel klienditoe olemasolu, toote vastavus teatud parameetritele jms
Laiendatud toode = tuumtoode + loodetud toode + kõik muu, mis ületab kliendi ootusi toote suhtes. Toodet saab "laiendada" nähtavate (tangible) või nähtamatute (intangible) komponentidega. Nähtavad komponendid on midagi käegakatsutavat, mis kliendi silmis on saadud n‑ö kauba peale, ületades tema ootusi. Näiteks antakse autot ostes kaasa tasuta talvekummid, ostetud arvutiga tuleb kaasa tasuta tarkvara , korterit ostes saab sellega kaasa köögimööbli jms. Nähtamatud komponendid seonduvad mingeid kliendi ootusi ületavate ehk väärtust lisavate teenustega (kohaletoimetamine, nõustamine , koolitused , maintenance , tagasiostmine …)
Võimalik toode (potential product) hõlmab kõike, mida saab kasutada klientide ligimeelitamiseks ja hoidmiseks. Võimalik toode on see, mis on veel tegemata või mida on võimalik teha.
Kõik tuumtootele lisanduvad tooteringid lisavad müüjale umbes 20% kuludest , kuid määravad 80% ulatuses kliendi ostuotsust.
Tarneahela juhtimine
Integreerumine ettevõttest välja tähendab, et lisaks üksikute ettevõtete konkureerimisele lisandub turule tarneahelate konkurents. Tuleb valida, kas pühenduda kindla(te)le tarneahela(te)le või säilitada paindlikkust.
Definitsioon: Integratsioonile suunatud filosoofia, et juhtida kaubavoogu jaotuskanalis (Cooper)
Tarneahela juhtimine on strateegiline kontseptsioon, mis hõlmab tootele väärtust lisavate tegevuste juhtimist tarneahelas algtarnijatest tarbijateni.
Tarneahel on terviklik protsess lõpptarbija varustamiseks kaupade ja teenustega. Liikmeks olemine hõlmab kõiki osapooli alates esialgsest materjali tarnijast kuni lõpptarbijani toimetamiseni. Tarneahela tegutsemise ulatus hõlmab varustamist, tootmist ja distributsiooni . Juhtimine ulatub üle organisatsiooni piiride hõlmates planeerimise ja kontrolli teiste organisatsiooni üksuste tegutsemise üle. Ühine infosüsteem, mis on kättesaadav kõigile liikmetele teeb võimalikuks koordineerimise organisatsioonide vahel. Lähtekohaks on strateegiline planeerimine . Liikmed saavutavad individuaalsed eesmärgid läbi tarneahela edu.
Tarneahela juhtimise tunnused:

Omavahel konkureerivad tarneahelad, mitte ettevõtted

Enamik võimalusi kulude vähendamiseks ja/või väärtuse lisamiseks peitud tarneahela partnerite vahelistes suhetes

Tarneahela konkurentsivõimelisuse aluseks on väärtust lisav teabevahetus

Tarneahela integratsioon tähendab tegevusprotsesside integratsiooni

Tarneahela konkurentsivõimelisus eeldab selle liikmete kollektiivse strateegia väljatöötamist
Tarneahela ajaline kaardistamine?? – ei tea peab õppejõult küsima .
Turu võitjad ja turu kvalifitseerijad
Turuvõitja/turu kvalifitseerija on toote kvaliteet, kulud, tarnevõime ja täitmisaeg. Igal arenguetapil võimaldab konkurentsieelist saada eelkõige üks nendest teguritest – seda nimetatakse turuvõitjaks. Samal ajal eeldab konkurentsis püsimine ka muude tegurite teatud tasemel hoidmist. Neid ülejäänuid tegureid nimetatakse turu kvalifitseerijateks. Turu kvalifitseerijad on igal arenguetapil jarjestatud tähtsuse järjekorras. Näiteks siis turuvõitja on toote kvaliteet, turu kvalifitseerijad on kulud, tarnevõime ja täitmisaeg.
Kaks tarneahela põhiliiki: säästlik ( lean ) ja nobe ( agile )
Säästliku (kerge) tarneahela põhieesmärgiks on toimimine minimaalsete kuludega, et saada toote võimalikult madalat müügi­hinda. Nobeda tarneahela põhijooneks on paindlikkus, võime kiiresti reageerida pidevalt muutuvale nõudlusele . Toote madala müügihinna asemel keskendub nobe tarneahel eelkõige klienditeenindusele ehk suure tarnesuutlikkuse tagami­sele ja tellimuste täitmise kiirusele.
LEAN kujunes välja Toyota tootmissüsteemist (TPS). Lipukiri: “Add nothing but value !” Keskendub iga operatsiooni üle vaatamisele ressursside (raha, aeg, töötajad, tehnika) kulu aspektist. Pidev ratsionaliseerimine, et parandada efektiivsust – vältida raiskamist, tagada lühim läbimisaeg, väiksed varud ja kogukulud.
AGILE ehk nobeda logistika märksõnad: pakkuda parimat igas olukorras, kliendi fookus , vajaduste ja rahulolu monitooring, kerge firmaga kontakteeruda, suhete arendamine, paindlikum struktuur.
“Kerge või nobe” vastandav kokkuvõte
Aeg logistikas, just-in-time, LEAN
Logistika üheks põhiteguriks rahaliste kulude ja klienditeeninduse kõrval on aeg. Viimane mõjutab märkimisväärselt nii ettevõtte/tarneahela kulusid , klienditeenindust kui ka konkurentsivõimet tervikuna. Erinevatel hinnangutel moodustab aeg, mille jooksul kaupa töödeldakse ehk neile väärtust lisatakse, 0,2-10% ajast, mil kaup tarneahelas põhitooraineallikast lõpptarbijani liigub. 5% ajast kulub transpordile , ülejäänud 85-94,8% ajast materjalid või kaubad lihtsalt seisavad erinevates ladustamiskohtades. (point on sellest et liiga palju kulub aega ja suurem osa ajast kaubad lihtsalt seisavad ladudes ja ootavad edasi tarnimist. Siin oli ka see coca - cola näide : purgijookide tegemisest lõpptarbijani ja seal kulus selleks 319 päeva ja aeg mis kulus otseselt töötlemisprotsessile oli sellest 3 tundi!!!! Ülejäänud aeg ligi 11 kuud kulus mitmesugustes ladustamis – ja vaheladustamiskohtades seismisele.) tarneahelas saab ajakulu analüüsida, et teada saada kuidas saaks seda vähendada.
tarneahela ajakulu analüüs – hindamiseks vaadeldakse seda kui väärtusahelat. Analoogiliselt väärtust lisavateks ja mittelisavateks tegevusteks jaotamise põhimõtetele jaotatakse materjalide/kaupade tarneahelas viibimise aeg väärtust lisavaks ja väärtust mittelisavaks ajaks. Eesmärgiks kaotada või vähendada väärtust mittelusavat aega tarneahelas. Väärtust mittelisav aeg moodustab valdava osa materjalide ja toodete tarneahelas viibimse ajast. Väärtust mittelisavad tegevused saab jagada 4 kategooriasse : viivitused, transport, ladustamine ja inspekteerimine. Väärtust mittelisavat aega saab vähendada aja kompressiooniga.
aja kompressioon – väärtust mittelisava aja vähendamine. Võimaldab järgmist kasu :

• Tarneahela kulude vähendamine
  
• Tarneahelasse seotud kapitali vähenemine
  
• Lühemad reageerimisajad, sellest tulenev parem klienditeenindus
  
• Suurem paindlikkus turunõudluse muutustega kohanemisel
  

Aja kompressiooniks on järgmised 7 strateegiat :

• Lihtsustamine- protsesside analüüs ja eesmärgi mõtestamine, mittevajaliku eemaldamine
  
• Integratsioon – infovoogude ja –seoste parandamine ja arendamine, eesmärk luua integreeritud infovood ja tegevused , mis tagavad protsesside läbipaistvuse
  
• Standardiseerimine – ennast praktikas üldiselt parimana õigustanud protsesside ja standardiseeritud komponentide,- moodulite ja IT-protokollide kasutamine
  
• Paralleelne töötamine – nihe järjestikku toimuvatelt tegevustelt paralleelselt toimuvatele tegevustele
  
• Muutujate kontroll – protsesside monitooring ja probleemide avastamine juba varases staadiumis, et saaks proaktiivselt tegutseda kvaliteediprobleemide ja liigse ajakulu vältimiseks
  
• Amortiseerimine – tõhususe suurendamiseks tarneahela üksustes ja tegevustes
  
• Ressursside planeerimine – nende paigutamine tarneahela protsessidesse arvestades ressursikasutuse võimalikke kitsaskohti
  

Ideaalvariandis tuleks kõnealuseid strateegiaid rakendada esitatud järjekorras. Seoses aja tähtsuse mõistmisega pööravad ettevõtted üha suuremat tähelepanu ajakulude vähendamisele. Ajast on saanud samasugune konkurentsimõõde nagu kulud või klinediteeninduse tase. Ettevõtted kes pööravad ajakulule rohkem tähelepanu, pressivad kokku aega mis on vajalik tootmiseks ja toodete jaotussüsteemis liikumiseks. Veel tähtsam on see et vähendatakse aega mis on vajalik uute toodete loomiseks ja tootmisse juurutamiseks.
Kui ettevõte otsustab keskenduda aja kompressioonile, algab kõik tegevuse ajalisest kaardistamisest, mis seisneb jälgimises kuidas mingi tootepartii väärtusahelas liigub, mõõtes erinevatele tegevustele kuluvat aega ja seda milline osa mõõdetud ajast kulus väärtust lisavatele tegevustele. Saadud mõõtmised võimaldavad leida võimalusi väärtust mittelisava aja ja seega kogu täitmisaja vähendamiseks.
2 tootmiskontseptsiooni : fookusettevõte, paindlik tootmissüsteem.
Fookusettevõte võimaldab vähendada tegevuskulusid, säilitada senised täitmisajad. Paindlik tootmissüsteem on välja arendatud lõplikult autotootja Toyota poolt. Paindlikud ettevõtted erinevad traditsioonilistest masstootmise ettevõtetest eelkõige 3’s põhilises aspektis :

• Tootepartii suurus
  
• Toote liikumise mudel
  
• Ajastamine
  

ERINEVUSED
TRADITSIOONILINE ETTEVÕTE
PAINDLIK ETTEVÕTE
Tootepartii suurus
Eesmärk maximeerida tootepartii suurust et saavutada min kulusid tooteühiku kohta
Eesmärk vähendada tootepartii suurust nii väikeseks kui võimalik tehes seda majanduslikult põhjendatud viisil
Toote liikumise mudel
Tootmine sageli organiseeritud protsessi tehnoloogiliste keskuste kaupa. Aeg kulub kui tootekomponendid ootavad edasiliikumist, liiguvad ja ootavad edasist töötlemist
Organiseeritud toodete kaupa. Kõik vajalikud funktsioonid on koondatud ühte kohta. Komponendid liiguvad ühest töötlemisest järgmisse viivituseta või min viivitusega. Seetõttu liiguvad need kiiresti läbi tootmisprotsessi.
Ajastamine
Eelnevate ajavahemike kasutusstatistika ja laekunud tellimuste alusel määrab keskne tootmise plaanimisfunktsioon kindlaks vajalikud tootmissisendite mahud järgnevaks nädalaks või kuuks. Tootmisosakonnalt saadakse tagasiside kuidas on prognoosid end õigustanud ja vajadusel neid korrigeeritakse. Kõik see võtab aega ja süsteem reageerib märkimisväärse viivitusega
Tellimisvajaduste otsustamine on viidud madalamale tasemele . Kasutatakse täppisajastamise süsteeme. Uute materjalide tellimine toimub automaatselt ega nõua tsentraliseeritud plaanimist. Paindlikud ettevõtted suudavad vähendada tootevalikuga seotud kulusid
Tootmiskulud jagunevad kahte kategooriasse :

• Tootmismahuga seotud kulud - tavaliselt seadmed ja trotsessid, kuid võivad kaasata ka muidu kululiike.
  
• Tootevalikuga seotud kulud – tootmisvahendite seadistuse , materjalikäitluse ja varudega seotud kulud, samuti paljud ettevõtte üldkulud .
  

Tootmise kogukulud on tootmismahu ja tootevalikuga seotud kulude summa. Igal tootmisettevõttel on oma optimumpunkt : tootmismahu ja tootevaliku kombinatsioon mille juures tootmiskulud tooteühiku kohta on madalaimal tasemel.
T-aeg ehk tootmisaeg ehk täitmisaeg näitab kogu aega mis kulub toote liikumiseks läbi tarneahela. Siia kuulub vajalike tootmissisendite hankimiseks, töötlemiseks ja jaotuseks kuluv aeg, seega ei ole tegemist ajaga mis kulub tarnimiseks laost. T-aeg hakkab jooksma kui uus tellimus on esitatud ja lõppeb kui tellitu on kliendile üle antud.
N-aeg ehk nõudlusaeg ehk tellimustsükli aeg on kliendile vastuvõetav tellimuse täitmise ooteaeg.
Tavaliselt ületab T-aeg N-aega. Sellisel juhul tekib täitmisaja vahe ehk tegemist on olukorraga, kus klient ei ole valmis ootama nii kaua kui tellimuse täitmine reaalselt aega võtab. Traditsiooniline tootmine nõuab pikki T-aegu mis tähendab suurt T- ja N-aegade erinevust ja seega vajadust prognoosida nõudlust pikka aega ette.
Paindlike tootmisettevõtete üx peamisi eesmärke on vähendada T-aegu , õieti pikki täitmisaegu põhjustavaid tegureid. Kui nad suudaksid T-ajad nullini piirata siis peaksid nad ainult ennustama järgmise päeva müüki.
Järelikult : mida kiiremini reageerib ettevõte nõudluse muutustele, seda kiiremini ja täpsemalt suudab tootmine jälgida nõudlust. Mida kiiremini suudab tootmine jälgida nõudlust seda väiksem on vajadus valmistoodete ja tootmissisendite reservvarude järele. Mida väiksem on vajadus reservvarudele seda lühem on aeg mil toodetele ei lisata väärtus, seda suurem on tööjõu ja varade tootlikkus, samuti tulenevad siit lisavõimalused reageerimisaja edasiseks lühendamiseks. Alates teatud reageerimistasemest T- ja N-ajad ühtlustuvad või muutub T-aeg N-ajast lühemaks. Siis on juba võimalik toota otse tellimuste alusel. Sellisel juhul saame tarneahela asemel rääkida nõudlusahelast ehk tõmbavast tarnemudelist kus nii hankimine, tootmine kui tarnimine toimuvad vastavalt konkreetsetele tellimustele – kliendi tellimus ’’tõmbab’’ toote läbi tarneahela senise plaanimise alusel toimiva tõukava tarnemudeli asemel, kus tooted ’’tõugatakse’’ nõudluse prognooside alusel plaanitud ajal ja kohas kliendile kättesaadavaks.
Tarneahela üleminekupunkt näitab kus toimub tarneahelas üleminek tegutsemiselt nõudluse prognooside alusel tegutsemisele konkreetsete tellimuste alusel. Võib ka öelda et üleminekupunkt näiatb kui kaugele ulatub tarneahelas kliendi tellimuse mõju. Tarneahelas toimub paindlikus ettevõttes valdav osa tarneahela tegevustest klientide tellimuste alusel ja traditsioonilises ettevõttes nõudluse prognooside alusel.
Paindliku tootmise mõju tarnijatele – kui tootmisettevõte läheb üle paindliku tootmise põhimõtetele peavad oma tegevuse ümber korraldama ka tema tarnijad . Nad kas tekitavad suured valmistoodangu varud või võtavad omaks paindliku tootmise põhimõtted.
Aja kompressioonil ja nõudlusahelal rajanevad tarnekontseptsioonid :

• Täppisajastamise(just in time – JIT) /säästlikkuse kontseptsioon (LEAN) - põhimõtted valdavalt samatähenduslikud, aluseks mõlemal ideaalse tootmise põhimõte. Ideaalses tootmises toodetakse ja tarnitakse lõpptooted just õigeks ajaks kui toimub nende müük. Täppisajastamise ja säästliku lähenemise eesmärk on leida praktilisi lahendusi et korraldada tegevust nii et see vastaks nii palju kui võimalik ideaalse tootmise põhimõtetele. Mõlema kontseptsiooni juurde pärinevad Toyota tootmissüsteemist. Täppisajastamisel põhinev tootmine on üks kahest süsteemi alussambast. JIT- tootmise komponentideks on omakorda kanban ( tõmbav tootmine) ja ühtlane tootmine. Kanbani põhimõtte järgi tuleb detailid ja materjalid kohale toimetada täpselt siis kui neid tootmisprotsessis vajatakse.
  

Kanban jaapani keeles ’’signaalkaart’’. Süsteemid kasutavad kanbane (andmekaarte) , need kinnitatakse konteineritele. On kahte liiki kanbane : liikumiskaart ja tootmiskaart. Liikumiskaart annab transporditöölisele korralduse võtta konteiner ja näitab kus selles olevaid materjale vajatakse. Enne kui konteiner väljundalalt ära viiakse siis eemaldatakse sellelt tootmiskaart mis pannakse tootmiskaartide tahvlile . Selle asemel kinnitatakse konteinerile liikumiskaart ja konteiner viiakse järgneva tootmisprotsessi töökeskuse sisendalale.
Kanbani eelised :

• Vähenenud kulud
  
• Ühtlasem tootevoog
  
• Paranenud kvaliteet
  
• Vähenenud pooltoodete varud ja lühem tootmistsükli kestus
  

Täppisajastamine ehk Just in Time (JIT) –süsteemid laiendavad kanbani põhimõtet, ühendades ostmise , tootmise ja logistika. JIT terminit võib määratleda kui :

• Tootmisstrateegia mis võimaldab märkimisväärselt vähendada tootmiskulusid ja parandada toodete kvaliteeti raiskamise elimineerimise ning olemasolevate ressursside parema kasutamise abil.
  
• Juhtimisfilosoofia mis püüdleb väärtust mittelisavate tegevuste kaotamise poole kõikides äriprotsessides, eesmärgiga toota kõrge kvaliteediga tooteid (null defekt ) kõrge tootlikkuse ja minimaalsete varudega, arendades seejuures pikaajalisi koostöösuhteid tarneahela liikmetega
  
• Põhimõtet toimetada õiged materhalid õigel ajal õigesse kohta
  

JIT tuumaks on põhimõte et raiskamine tuleb elimineerida . JIT puudused :

• Neid ei saa hästi kasutada liiga suure nõudluse kõikumisega ja liiga suurte laodefitsiidikulude korral
  
• JIT on hea kontrolliks kui kehv plaanimiseks.
  
• Tarnijate kulude kasv
  
• Sõltuvus tarnijate geograafilisest asukohast
  

JIT – süsteemide juurutamine Lääneriikides pani kõrvalnähuna aluse eraldi distsipliini - tervikliku kvaliteedijuhtimise (TQM) arengule, mis kasvas laiemaks valdkonnaks kui JIT ise. TQM on teooria mis õhutab pidevat täiustamist organisatsioonis. TQM keskendub esmajoones nii organistatsioonisiseste kui – väliste klientide rahulolu saavutamisele juhtimiskeskkonnas mis otsib võimalusi kõikide süsteemide ja protsesside pidevaks täiustamiseks. Põhiaspektid on defektide vältimine ja rõhk kavandamise kvaliteedile.
Säästlik tootmine (lean) - nimetus tuleneb põhimõttest kasutada palju vähem ressursse (ruumi, varusid, tööjõudu, aega jms), kui on vaja võrreldava tootemahu saamiseks tavalises masstootmises. Säästlik tootmine ühendab enas masstootmise ja käsitöö eelised. Seal püüeldakse täiuslikkuse poole , elimineerides raiskamist. Säästlik mõtlemine tunneb 7 raiskamise/ muda liiki :

• Ületootmine
  
• Ootamine
  
• Liigne transport
  
• Protsesside sobimatu korraldus
  
• Ebavajalikud varud
  
• Ebavajalikud liigutused
  
• Defektid
  

Säästlik mõtlemine lähtub 5’st põhiprintsiibist :

• Määratle väärtus tarbija seisukohalt
  
• Tuvasta väärtusvoog
  
• Loo väärtusvoog
  
• Kliendipoolne ’’ tõmbamine ’’
  
• Püüdle täiuslikkust
  

Säästliku juhtimise põhireeglid :

• Ühtlusta tellimuste voog ja püüa kõrvaldada kõik nõudluse moonutamise või selle kõikumise võimenduse põhjused
  
• Organiseeri töökorraldus nii et toode liigub ühest tegevusoperatsioonist teise ilma tõrgeteta
  
• Müü üks, telli üks. Samas koguses täienda kohe tagavarasid
  
• Kogu süsteem peab töötama lõppnõudlusega samas rütmis
  
• Standardiseeri iga tegevusprotsessi toimingu töötsükkel optimaalseks et tagada toimingute sünkroonsust
  
• Minimeeri vajalik reservvaru toimingute vahel
  
• Korralada töö nii et vea esinemisel saab selle katkestada
  

Kiirreageerimine (QR) on tihedalt seotud tarneahela juhtimise, täppisajastamise, paindliku tootmise ja aja kompressiooni põhimõtetega. Sisuks on minimeerida täitmisaega sellise määrani et antud kauba tootmine toimuks maksimaalses vastavuses reaalse nõudlusega. Täitmisaeg minimeeritakse parandades tarneahela liikmete vahelist teabevahetust.
Toyota tootmissüsteemi (LEAN) sõnavara
TPS (Toyota tootmissüsteem, paindlik tootmissüsteem) - jaapani kultuuril põhinev tootmise korralduse viis, mis kätkeb erinevaid printsiipe , meetodeid ja tööriistu tootmise parendamiseks, arenes välja Toyotas 20 sajandi keskel
Säästlik tootmine ehk LEAN - jaapani päritolu protsesside ja ettevõtete juhtimise filosoofia, mis rõhutab ressursside suunamist ainuüksi tegevustele, mis loovad väärtust, mille eest kliendid on nõus maksma; kasvanud välja Toyota tootmissüsteemist
Täppisajastamine (JIT) - tootmise korraldamise ja kontrolli filosoofia, mis põhineb ideel toota vaid vajalik arv tooteid vajalikul ajal
Jidoka - Oluline idee Toyota tootmissüsteemis, mille järgi töö (tootmisliin) tuleb peatada koheselt mistahes kvaliteediprobleemi identifitseerimisel. Fookuses on luua tehnoloogia ja töötajate koostöös maksimaalne võimekus kvaliteediprobleemidele reageerimiseks.
Poka-yoke - Jaapani termin, mis tähistab säästlikus tootmises mistahes protsessi, mis aitab tehnoloogia operaatoril vältida vidu . Eesmärgiks on eemaldada mistahes defektid läbi vältimise, tähelepanu juhtimise ja kiire reageerimise .
Autonomeerimine (autonomation) - Toyota tootmissüsteemis tehnoloogia disaini kontseptsioon jidoka rakendamiseks; „automeeritus käsikäes inimfaktoriga“, eesmärgiga disainida automaatne veatuvastus operaatori jaoks parimal viisil, mis võimaldaks kiiresti probleemiga tegeleda.
5S - viis printsiipi Toyota tootmissüsteemis produktiivse töökeskkonna korraldamiseks ja arendamiseks : sorteeri, säti korda, sära, standardiseeri, säilita (jaapni keeles seiri, seiton, seiso, seiketsu, shitsuke)
Kaizen (pidev täiustumine) - juhtimisfilosoofia, mis rõhutab töötajate osalust ning milles iga protsess on pideva vaatluse all, et leida võimalusi parendusteks, eelkõige (tulenevalt Toyota tootmissüsteemi printsiipidest) raiskamise vähendamiseks
Kanban - tootmisvoo juhtimise tööriist, tõmbav süsteem koos lihtsate visuaalsete signaalidega
SMED ( single minute exchange of die) - kogum printsiipe Toyota tootmissüsteemis vähendamaks masinate seadistusaegu ning seega optimeerida toodete voogu läbi ettevõtte
Tootmistakt (tootmisrütm) - Tootmise tempo, osa Toyota tootmissüsteemist, mis rõhutab stabiilse tootmisrütmi säilitamist. Iga töökeskuse aeg mistahes töö lõpetamiseks peab olema väiksem kui tootmistakt, et vältida seisakute tekkimist. Tootmistaktil põhinev kontroll seab eesmärgiks tagada, et tootmismaht vastaks kliendi nõudlusele.
Ühikvoog (one piece flow) - osa Toyota tootmissüsteemist, lihtsal kujul tähendab ühikvoog, et pooltooted liiguvad läbi tookeskuste ükshaaval või minimaalsetes ühikutes ilma vahepealse varuta (WIP). Õiged osad tehakse valmis vaid siis, kui neid vajatakse. Ühikvoo saavutamine on oluline samm täppisajastamise rakendamise suunas.
Heijunka ehk ühtlane tootmine - Tehnika raiskamise vähendamiseks ja tootmise efektiivsuse tõstmiseks Toyota tootmissüsteemis. Eesmärgiks on läbi detailse kavandamise ning operatsioonide kontrolli vähendada töökoormuse kõikumist kõigis töökeskustes, et vähendada viivituse riski.
Muda (raiskamine) - Jaapani termin, keskne mõiste Toyota tootmissüsteemis, tähistab üleliigsust, kasutust , raiskamist; muda identifitseerimine ja eemaldamine on Toyota järgi tähtsaim prioriteet
7 raiskamist tootmises - Toyota tootmissüsteemi kohaselt on igas tootmises seitset tüüpilist raiskamist (muda): transport, laovarud, liikumine, ootamine, ületöötlemine, ületootmine ja defektid. Kõigis valdkondades on oluline pidevalt vastata küsimusele, milline osa tegevustest on väärtust lisav, milline osa ei lisa otseselt väärtust, aga on vältimatu ning milline osa tegevustest ei lisa väärtust ning on ka välditav.
Väärtusvoo kaardistamine (value stream mapping) - Säästliku tootmise tehnika, millega analüüsitakse info ja materjali voogu läbi ettevõtte või tarneahela, peamiseks mõõdikuks on läbimisaeg.
MRP ja ERP süsteemid
MRP – (vahel kasutatakse ka lühendit MRP I ) on arvutipõhine tootmise ja varude kontrolli süsteem, mille ülesandeks on varude vähendamine, hoides samas tootmisprotsessis piisavat materjalivaru . MRP põhimõte lähtub eeldusest et et kui on teada millist lõpptoodet toota siis on ka teada kui palju on tarvis selle lõpptoote tootmiseks materjale ja komponente. Teoreetiliselt ei ole materjali reservvaruseid tarvis kui lõpptoodete hulk ja tootmise ajakava on teada – sissetulnud tootmissisendid võetakse kohe tootmisprotsessis kasutusele. Sissetulevate materjalivoogude täpne ajastamine vastavalt tootmisplaanile on materjalivajaduse plaanimissüsteemide aluseks. MRP-süsteem on peamine plaanimisvahend tarneahela juhtimiseks , ühendades ostmise tootmisetegevuste või materjalide haldamise funktsiooniga. MRP määrab kindlaks :

• Materjalide liigid ja kogused , mis tuleb hankida väljaspoolt ettevõtet, arvestades juba olemasolevadid varusid
  
• Materjalide liigid ja kogused, mida tuleb toota ettevõttes, arvestades juba olemasolevaid varusid
  
• Millal esitada tellimusi kas väljast hankimiseks või ettevõttes tootmiseks võttes arvesse tellimise täitmisaegu
  

MRP – süsteemi põhisisend on keskne tootmiskava (MPS). See on pmst nimekiri kõikidest lõpptoodetest ja – teenustest, mida ettevõte peab teatud ajavahemikul tootma /tarnima koos vajalike tootmismahtude ja tähtaegadega, millal konkreetset toodet või teenust vajatakse. MPS koostatatkse nõudluse prognooside ja teadaoleva nõudluse alusel.
Materjalispetsifikatsioon ehk lõpptoote struktuur (BOM) on diagramm , insenerijoonis või nimekiri kõikidest materjalidest koos kogustega mis on ajalikud ühe lõpptooteühiku tootmiseks. Toote struktuur on sageli esitatud hierarhilise seosena, mis näitab tootmisprotsessi erinevate tasandite komponendi- ja materjalivajadust. Lõpptoode on kõrgeim tasand, järgnev tasand on komponentide tasand, seejärel detailide ja lõpuks toormaterjali tasand.
Kolmas MRP- komponent on materjalivaru fail , mis kajastab kõiki antud toote jaoks kasutatavate materjalide varusid ettevõttes, mida MRP ei ole muude tootepartiide tarbeks reserveerinud. Neid andmeid saab vormida tarnijatele esitatavateks tellimusteks. Üksikasjalik materjalivaru fail näitab :

• Ostutehinguid
  
• vastuvõttu lattu
  
• väljastusi laost
  
• väljapraagitud materjale ja nende kogusei
  
• plaanitud tellimusi
  
• täitmisele pandud tellimusi
  
• eeldatavaid kohaletoimetamise aegu
  
• iga materjali tellimiskoguseid ja tellimuste esitamisaegu
  

MRP –süsteem kasutab keskset tootmiskava, materjalispetsifikatsiooni ja materjalivaru faili koos materjalide tellimise täitmisaegadega tootmise ajaplaani loomiseks , mis algab materjalide tootmisest/ostust ja lõpeb toote lõppkoostega vastavalt kesksele tootmiskavale.
MRP süsteem genereerib sisestatud info alusel järgmisi plaanimisaruandeid :

• ostuvajaduste loetelu
  
• tootmise ajaplaan
  
• detailide, komponentide ja materjalide laoseisud pärast keskse tootmiskava täitmiset
  
• loetelu keskse tootmiskava täitmise võimalikest probleemidest, mis tulenevad tootmissisendite või tootmisresursside ebapiisavusest
  
• tegevusaruanded
  
• probleemaruanded mittekokkulangevuste kohta
  

kuna MRP’l olid puudused (tegemist on eraldiseisva programmiga , mida saab rakendada vaid suhteliselt väikesele osale kogu tootmisfunktsioonist, süsteemi sisendite ja väljundite vahelise tagasiside puudumine) siis 1980 aastatel ja 1990 aastate algul arendati ettevõtte MRP-süsteemid süsteemideks MRP II. Pmst on tegemist MRP-süsteemi uuenduse ja laiendusega, kuhu on kaasatud ettevõtte finants - , turnudus- , ja logistikategevuse komponente. Seega ettevõtte tasandil ’’kinnitab’’ MRP II müügi- ja tootmisplaanid, tehes kindlaks et nende täitmiseks on piisavalt ressursse. Siis kombineerides ettevõtte äriplaani ja tootmise eesmärke, määrab süsteem kindlaks, millised peavad olema varud , millal peavad jõudma tarnijatelt kohale vajalikud tarned, milliseks kujuneb ettevõtte sularahavoog ja millistel kuupäevadel tuleb tooted kliendile üle anda.
ERP – ettevõtte ressursside plaanimine
ERP on tarkvara mis integreerib ettevõtte kõik äritegevused, sellised nagu müük, rahandus, inimressursid, tootmine ja jaotus, eesmärgiga saavutada optimaalset tõhusust kogu ettevõtte ulatuses. ERP võimaldab kogu ettevõtte tasandil plaanida ja juhtida ressursse, mis on vajalikud klienditellimuste töötlemiseks, täidetud tellimuste lähetamiseks, nende arveldamiseks ja kaubavarude asendamiseks vastvalt klientide tellimustele ja prognoosidele. ERP on oma olemuselt MRP-süsteemide uusim põlvkond, mis kujutab endast MRP-põhimõtete laiendatud kasutust tarneahela jaoks.
Keskne andmebaas - on relatsiooniline info hoidla kogu ERP-süsteemi jaoks.andmefailid on seal vaadeldavad tabelitena , mis on omavahel seotud ja mida on võimalik kooskõlastatult kasutada.
Finantsrakendused – hõlmavad ettevõtte finants- ja raamatupidamisandmete haldamiseks vajalikke toiminguid .
Teenindusrakendused toetavad müügijärgset teenindust ja garantiiremonti
Inimressursside juhtimisrakendused jälgivad töötajate andmeid , kulusid ja töövõimet
Aruandlusrakendused genereerivad nii standardseid kui ettevõtte vajadustele kohandatud juhtimisaruandeid tegevuset jälgimiseks, tulemuslikkuse mõõtmiseks ja otsuste vastuvõtmiseks.
Varude juhtimise alused
Varude haldamine
Varude ja nende haldamise olemus

• Kiisler ptk 10 varude haldamine lk 325-358
  
• Kiisler ptk 4 klienditeenindus lk 127-131
  

Varud on tarneahelas üheks juhtmist vajavaks põhimuutujaks. Varud on materiaalsete väärtuste kogum, mida ettevõte tavapärase tegevuse käigus transpodritakse või teisaldatakse, hoiundatakse laos , tarbitakse, toodetakse, pakitakse või müüakse. Varude plaanimine, hoiundamine, liigutamine ja arvestamine on kogu logistika ALU_SEKS (raha tahad , seksi on ? ) . varudel on rahaline väärtus mida raamatupidamisarvestuses loetakse käibevaraks. Varud moodustavad märkimisväärse osa ettevõtte varadest, võides tootmisettevõtetes ulatuda üle 20% ning jae- ja hulgikaubafirmades üle 50%. Varudea omamine on seotud märkimisväärsete kuludega. Hoolimata kõikidest jõupingutustest ja tehnoloogilisest uuendustest on laovarud sageli ettevõtte kõige väiksema tootlusega varud.
Allpool on toodud peamised põhjused miks ettevõtted peavad vajalikuks omada varusid , püüdes samas hoida neid minimaalsel/optimaalsel tasemele.
Argumendid varude omamise poolt :

• Parem klienditeenindus
  
• Tootmis- ,ostu- ja transpordikulude kokkuhoid
  
• Kaitse hinnakõikumiste vastu
  
• Kaitse nõudluse ja täitmisaja ebakindluse vastu
  
• Kaitse ettenägematute asjaolude vastu
  

Argumendid varude omamise vastu :

• Varud seovad kapitali mida ettevõte saaks mujal paremini kasutada
  
• Sageli varjavad varud tegevuse kvaliteediprobleeme/kitsaskohti mis liigsete varudeta oleksid paremini nähtavad ja kiiremini lahendatavad
  
• Varude olemasolu soodustab juhtkonna kitsarinnalist lähenemist tarneahelale kui tervikule
  

varude haldamine tähendab meetodeid mida kasutatakse varude organiseerimisel, hoiundamisel ja täiendamisel. Põhieesmärgiks on hoida varud sobival/optimaalsel tasemel nii et neid ei oleks üle ega puudu. Selleks tuleb lahendada 2 vastanduvat kuid samas omavahel seotud ülesannet :

• Omada piisavalt varusid et tagada nii välis- kui sisendklientide tellimuste täitmine neid rahuldaval viisil ehk klienditeeninduse kõrge tase
  
• Minimeerida säilituskulud ettevõtte kasumlikkuse maksimeerimiseks
  

Säilituskulude vähendamiseks võib lihtsalt varusid mitte omada ja saata klientide tellimused tarnijatele edasi. Sellest võivad tekkida viivitused, ebarahuldavad tarneajad, rahulolematud kliendid jne. Teisalt aga kui hoida suuri varusi klientide nõudluse ootel siis sellega kaasnevad jälle ettevõtte kasumlikkusele suured kulud.
Seega tuleb leida kompromiss, et saavutada üheaegselt mõlemad mainitud eesmärgid. Tõhus varude haldamine on tasemel varude kontorllimise ja varude juhtimise tuemus!!

Varude kontrollimine – hõlmab juba ettevõttes asuvate varude haldamist. St teadmist millised tooted on olemas, millises koguses ja kus need asuvad ehk täpset ülevaadet olemasolevatest varudest

Varude juhtmine - seisneb kindlaksmääramises, millal ja millises koguses kaupu tellida , milline on optimaalne reservvarude suurus ja millised on iga kuba tõhusaimad tarneallikad .
Varude ja nõudluse liigid
Varusid saab liigitada erineval viisil. Asendi järgi ettevõtte tootmis-/töötlemistegevuses jaotatakse varud kolmeks põhiliigiks :

• Tooraine
  
• Lõpetamata tooted
  
• Valmistooted
  

Eestis kasutatava finantsarvestuse ja –aruandluse järgne liigitus :

• Tooraine ja materjal
  
• Lõpetamata toodang
  
• Valmistoodang
  
• Müügiks ostetud kaubad
  
• Ettemaksed hankijatele
  

Varude liigid tekkepõhjuse või funktsiooni järgi on alljärgnevad :

• Kasutusvaru e ringlusvaru – varud millest rahuldatakse tavapärane nõudlus varude täiendamise vahel
  
• Transiitvaru – tooted ja materjalid mis asuvad veovahendil teel ühest kohast teise
  
• Reservvaru – varud omatakse tavavajadusest rohkem et kaitsat end ettenägematu nõudluse kõikumise või tarnete ebakindluse vastu
  
• Spekulatiivne varu – varud mida omatakse muudel põhjustel kui jooksva nõudluse rahuldamine
  
• Hooajaline varu – spekulatiivse varu vorm, varude akumuleerimine enne hooaja algust
  
• Seisev varu – varud mille järele on nõudlus teatud perioodi jooksul puudunud
  

Varude juhtmise põhimõtted sõltuvad suures osas nõudluse iseloomust. On olemas sõltuv ja sõltumata nõudlus.
Sõltumatu nõudlus - teatud laovaru nõudlus on sõltumatu kui see ei sõltu muude artiklite nõudlusest. Tuleneb klientide otsestest osu-või tarnetellimustest. Varude plaanimiseks on kõige parem kasutada meetodeid mis prognoosivad laoartikli tulevikuvajadust lähtudes selle nõudluse kõikumise ulatuses.
Sõltuv nõudlus – teatud laovaru artikli nõudlus tuleneb mingi muu laovaru artikli nõudlusest või on sellega otseselt seotud (sõltuvus võib olla vertikaalne ja horisontaalne). On iseloomulik tavapärase tootmisettevõtte tootmissisendite varudele.
Varude ringlustsükkel ja keskmine laoseis
Varusid arvestatakse ja kontrollitakse laoartiklite kaupa. Iga erineva tootekoodiga (iga toote unikaalne identifitseerimistunnus) tooded/tootekogust nimetatakse laoartikliks. Seega on laoartikkel eripärane toode mis erineb millegi poolest muudest toodetest (nt suurus, värv, mudel , kaubamärk jne). Iga laoartikli üle peetakse arvestust ja neid hoitakse üksteisest eraldi.
Kuna nõudlus on muutlik ja tarned võivad hilineda võib artikli varu langeda alla miinimumtaset. Laodefitsiidi tekkimisel on 3 tagajärge :

• Järeltellimus
  
• Asendamine
  
• Kaotatud müük
  

Üks tähtsaim varudega seotud näitaja nii laoartikli- kui koguvarude tasandil on keskmine laoseis. (ajavahemikul laos oleva varu keskmine kogus või väärtus)
Varude kontrollimeetodid
Inventeerimine -ettevõttes tegelikult olemasoleva vara raamatupidamisandmetega võrdlemiseks korraldatav vaatlus , mille käigus selleks moodustatud inventeerimiskomisjon kontrollib erinevaid varaobjekte kas ülelugemise, kaalumise või mõõtmise teel. Eesmärgiks on kindlaks määrata varaobjektide kogused, kvaliteet, müügikõlblikkus jne. Inventeerimise kord määratakse kindlaks ettevõtte raamatupidamise sise-eeskirjades. Inventeerimine on kohustuslik iga majandusaasta lõpus, ettevõtte asutamisel ja materiaalselt vastutavate isikute vahetumisel.
ABC-analüüs - ABC analüüsi põhimõte seisneb selles, et alati on mingid kliendid ja kaubad ettevõttele kasulikumad kui teised (kas kasumlikkuse, müügikäibe, müügi kasvu põhjal …).Aluseks on Pareto 80:20 printsiip – väiksem osa põhjuseid või sisendeid annab suure osa tagajärgedest või väljunditest. Näiteks logistikas võib sageli olla, et:

• 20% kaubasortimendist annab 80% varude väärtusest (ja/või varude kuludest)
  
• 20% klientidest annab 80% ettevõtte käibest või kasumist
  
• 20% tarnijatest tarnib 80% tarnitavatest kaupadest
  
• 20% müüdavast sortimendist annab 80% käibest
  
• 80% tellimustest täidetakse ainult 20% tootesortimendist jne
  
• 80:20 on ainult printsiip, tegelik suhe võib olla 70/20, 95/10 …
  

ABC analüüsi eesmärgiks on jaotada uuritav valdkond (kas tooteartiklid, kliendid, tarnijad) rühmadeks, et seeläbi kohaldada rühmadele erinevaid lähenemisviise vastavalt nende suhtelisele tähtsusele. A rühm on kõige tähtsam – sinna kuulub vähe elemente (~20%) aga annab kõige rohkem kasu või muud olulisust (~80%). Mõnikord kolmest klassist ei piisa ja kasutatakse nt ABCDE-analüüsi.
Varude ringlemissageduse pöördarv on varu piisavus . Varu piisavus (stock cover , days of supply ) näitab, mitme päeva müügiks või kasutamiseks piisab olemasolevast varust
Varu piisavus = 365 / varu ringlemissagedus = olemasolev laovaru / prognoositav päeva nõudlus
XYZ_ANALÜÜS :

• Meetod, millega uuritakse kaupade käibe regulaarsust ja nõudluse prognoositavust.
  
• X tooted: konstantne tarbimine, vähene muutlikkus
  
• Y tooted: tugevam muutlikkus tarbimises, trendidest ja hooaegadest sõltuvad kaubad
  
• Z tooted: täiesti irregulaarne tarbimine või ka väga harvad ostud
  
• Kasutatakse sageli koos ABC-analüüsiga. AX ja BX kaubad on suure ja stabiilse käibega „lemmikud”, AZ ja BZ kaubad on samas problemaatilised – olulised, aga raske prognoosida ja juhtida.
  

Laovarudega seotud kulud :
(Materjalikulu – ostuhind ja tarnekulu)

Tellimiskulud – (ordering cost) ostutellimuse esitamise, vastuvõtu ja maksmisega seotud kulud, seonduvad tellimuse esitamise sagedusega, mitte tellitud koguste suurusega. Näiteks:

• Otsustamine, mis vajab täiendamist
  
• Tellimuse koostamine, täpsustamine, suhtlemine, tellimise korraldamine
  
• Saadetise dokumentatsiooni töötlemine vastuvõtul, kontrollimine
  
• Tarnijate arvete kontrollimine ja arvete töötlemine, maksmise kulud
  

Säilituskulud või hoidmiskulud ( inventory carrying cost) – kapitali alternatiivkulu, käsitsemine, laotingimused, laopind, kindlustus , riknemine , kadu. Tavaliselt summeeritakse säilituskulu ja jagatakse see varude keskmise väärtusega, tulemus on enamasti 15-30%.

Varude puudujäägi ehk laodefitsiidi kulud – järeltellimus, tehingu kasum, kliendi kaotus, maine langus, tootmisseisak.
Tarnija juhitud laovarud (VMI)
VMI – lahendus tarneahela efektiivsuse tõstmiseks, mille sisuks on, et eelnev lüli ahelas (nt maaletooja) võtab endale vastutuse järgmise lüli (nt jaemüüja) laovarude täiendamise eest, teostades ise tellimusi kliendi eest. Sisuliselt laovarude juhtimise sisseostmine. Tarnijal peab olema ülevaade kliendi laovarude seisust ja läbimüügiandmetest reaalajas , et selle põhjal prognoosida nõudlust ning korraldada täiendavaid saadetisi. Automatiseeritus on VMI toimimiseks hädavajalik tingimus. PLUSSID :

• Mitmed edulood jaemüügis, kogub populaarsust
  

• Sätestatakse piirid kliendi laovarude tasemele:
  
  • Minimaalne nõutav varu
    
  • Maksimaalne lubatav varu
    
  • Võimalikud tagasiostukokkulepped
    

Tarneahel töötab efektiivsemalt, nt piitsaefekti on vähem . Tarnijal on täielik ligipääs vajalikule infole, klient peab olema valmis infot jagama, enamasti kasutatakse spetsiaalselt disainitud tarkvara, mille juurutamine võtab aega ja võib nõuda olulist investeeringut.
Töötajate kaasamine, koolitamine , selgitamine
Puudused:

• osapooled ei oska tehnoloogiat kasutada
  
• tarnija vahetamine on raskendatud
  
• usalduse probleemid
  

Konsignatsioonilao põhimõte (consignment inventory)
Tegu on VMI eritüübiga

• Põhimõtteliselt on tegemist olukorraga, kus müüja ei võta endale müügiriski ning eraldab vaid müügipinda, tootja aga riskib täies ulatuses ning kannab kulud.
  
• Consignment inventory peamine kasu on kliendi ehk edasimüüja poolel.
  
• Tootja jaoks on CI meetod viimane väljapääs, mida kasutada ainult siis, kui klient pole teisiti nõus. Selle läbi võib kasumit teenida, põhiküsimus on riskis.
  
• Consignment inventory kasutusala on piiratud ning võib tekitada lisapingeid.
  

Transpordiliigid, konteinerveod , intermodaalne transport
Intermodaalne ehk kombineeritud transport - vedu järjestikku vähemalt kahe erineva transpordiliigiga ühes ja samas laadimisühikus (konteiner, haagis , poolhaagis ) ühe ja sama veodokumendi alusel.
Konteinervedude karakteristikud- Vahetuskered, vedukita poolhaagised, ISO konteinerid
EU transpordipoliitika

• Kiisler ptk 8 lk 231-233
  
• Märksõnad: eesmärgid 2050 +, transpordi negatiivsed välismõjud, transpordiliikide vahelise konkurentsi mõjutamine, Marco Polo programm, transpordi maksustamise võimalused.
  

Transpordi õiguslikud asjaolud
’

• Kiisler ptk 8 lk 259-262
  
• 5. seminari ülesanded
  
• Märksõnad: vastutuse piirmäärad transpordiliigiti, CMR konventsiooni põhisätted (kauba kahjustumine, kaotsiminek, hilinemine), EEA üldtingimused, mida reguleerib ADR, mida reguleerib AETR ) – NEID PUNKTE EI OLE SEAL PEATÜKIS
  

Incoterms tarneklauslid
Incoterms tarneklauslite kasutamine reguleerib kauba tarnimisega kaasnevate kulude ja riski jaotamist müüja ja ostja vahel.
Vabatahtlikud reeglid rahvusvahelistes müügilepingutes

• Aitavad mõista ostjate ja müüjate kohustusi ja õigusi
  
• Koosnevad 11 erinevast klauslist
  
• Iga klausel sätestab, milline osapool on kohustatud korraldama formaalsusi nagu ekspordilitsentsid, tollivormistus, kindlustus , inspektsioon
  
• Tarneklausli eesmärgiks on mõlema osapoole ühene ning kiire arusaam vastastikest õigustest ja kohustustest.
  

• Välditakse arusaamatusi tulenevalt keelest ning tavadest
  
• Igale klauslile vastab 3-täheline lühend
  
• Sisemise loogika järgi on eristatavad 4 rühma: E, F, C, D
  
• Igale klauslile järgneb geograafilise punkti nimetus
  

Incoterms’i tarneklauslitega reglementeeritakse:

• kus, kuidas ja millal peab müüja oma tarnekohustuse täitma;
  
• kus, kuidas ja millal toimub kauba kadumise või kahjustamise riski üleminek müüjalt ostjale;
  
• kus ja millal toimub kaubaga seonduvate kulutuste üleminek müüjalt ostjale ehk milliseid müüja kulutusi sisaldab müügilepingu hind;
  
• millised on poolte kohustused ja kulutuste jaotus tolli- ja turvanõuete täitmisel;
  

• kes sõlmib ja kelle kulul sõlmitakse veoleping , kindlustusleping
  
• kuidas peab kaup olema pakitud ja markeeritud;
  

Klauslid ei reguleeri:

• kauba hinna kujundamist;
  
• omandiõiguse üleminekut;
  
• valuuta - ja finantstingimusi, arvelduste korda;
  
• lepingu rikkumist, sanktsioone ja poolte vastutust oma kohustuste mittetäitmise eest
  

• pretensioonide esitamise korda;
  
• vaidluste lahendamist ja kohtualluvust;
  
• rakenduvat õigust jm.
  

Rühmade iseloomustus: (E oma on EXW juures kirjas)

C-rühma põhitunnused :

• Põhivedu on tasutud
  
• st müüja peab sõlmima veolepingu kauba veoks sihtkohani ostja maal ja kandma sellega seotud kulud.
  
• Kõik ülejäänud kaubaga seotud kulud lähevad müüjalt ostjale üle müüja maal siis, kui kaup antakse vedajale üle
  

F - rühma põhitunnused:

• Sisult müüjakesksed
  
• Põhivedu tasustamata
  
• Riskid ja kulud kanduvad üle müüja maal
  

D – rühma põhitunnused:

• selgelt ostjakesksed tarneklauslid.
  

• D-rühma puhul antakse kaup üle sihtkohas.
  

7 kõikidele veoliikidele:

• EXW – Ex Works ( named place of delivery) –
  

E-rühm sisaldab ainult ühte tarneklauslit – EXW, mis on maksimaalselt müüjakeskne.
Müüja ainus kohustus on teha lepingule vastav kaup ostjale kättesaadavaks oma territooriumil, s.o tehases, laos, kaevanduses jm.
Ostjal tuleb kaubale järele tulla ning ta peab kandma kaubaga seonduvad kulud ja riskid alates müüja territooriumist.

• EXW on ainus tarneklausel, mis paneb kõigi tolliformaalsuste täitmise kohustuse ostjale.
  
• Kasutatakse hinnapakkumiste koostamisel kui tehingu toimumine pole kindel
  

• FCA – Free Carrier (named place of delivery)
  

• Võimaldab kasutada kõiki veoviise
  
• Müüja veab kaubad põhiveo alguse asukohta (ostjaga kooskõlastatud)
  
• Müüja kohustuseks koostada ka kauba ekspordi tollivormistus
  
• Vastutus ja asukoht: müüja asukohas , veofirma asukohas
  
• Müüjal puudub veolepingu kohustus
  

• CPT – Carriage Paid To (named place of destination)
  

• Kasutusel kõigi veoviiside puhul
  
• Kindlustuslepingu sõlmimise kohustust müüjal pole
  
• Müüja tasub kauba veoraha nimetatud sihtkohani
  
• Kauba kadumise ja kahjustamise risk, samuti kõik muud kaubaga seonduvad kulud lähevad müüjalt ostjale, kui kaup on antud vedaja käsutusse
  

• CIP – Carriage and Insurance Paid to (named place of destination)
  

• Kasutatakse kõigi veoviiside puhul
  
• Kaup kindlustatakse ostja kasuks minimumkattega veokindlustusega
  
• Müüja peab sõlmima veolepingu kauba veoks nimetatud sihtkohani ostja maal ning kindlustama kauba ostja kasuks veo ajal
  
• Tarne on sooritatud , kui kaup on üle antud vedajale (See on ka riski ülemineku hetk müüjalt ostjale)
  

• DAT – Delivered at Terminal (named terminal at port or place of destination)
  

• Müüja on kauba tarninud, kui saabuvalt veovahendilt mahalaaditud kaup on antud ostja käsutusse nimetatud terminalis nimetatud sihtsadamas või sihtkohas.
  
• Müüja kohustus on täita kõik tolliformaalsused kauba ekspordil ja, kui vaja, ka transiitveol läbi kolmanda maa. Ostja kohustus on täita tolliformaalsused impordil.
  

• DAP – Delivered at Place (named place of destination)
  

• Müüja on kauba tarninud, kui saabuval veovahendil mahalaadimiseks valmis kaup on antud ostja käsutusse nimetatud sihtkohas.
  

• DDP – Delivered Duty Paid (named place of destination)
  

• Müüja on kauba tarninud, kui impordi-tolliklaaritud ja saabuval veovahendil mahalaadimiseks valmis kaup on antud ostja käsutusse nimetatud sihtkohas. Müüja kannab kogu riski ja kulud, mis kaasnevad kauba kohaletoomisel nimetatud kohta.
  
• DDP on maksimaalselt ostjakeskne.
  
• Pooltel soovitatakse mitte kasutada DDP-klauslit, kui müüja pole võimeline vahetult või kaudselt korraldama impordi-tolliklaarimist.
  
• DDP puhul on kauba hind ja lepingu summa maksimaalne.
  

4 seotud merevedudega:

• FAS – Free Alongside Ship (named port of shipment)
  

• Kasutatakse meretranspordi puhul (enamasti puistekaup)
  
• FAS-i puhul on laadimissadam määratud.
  
• Müüja kohustuseks on tarnida kaup kokkulepitud laeva laadimiskohta kokkulepitud ajal ja kaup ekspordiks deklareerida (tollivormistus).
  
• Vastutus ja kulud siirduvad müüjalt ostjale, kui kaup on tarnitud laeva kõrvale kaile või praamile nimetatud laadimissadamas ja ekspordi tollivormistus on tehtud.
  
• FAS-i kasutatakse spetsiifilistel juhtudel (näiteks kui on otstarbekas kaubapartii enne laadimist kaile välja vedada).
  

• FOB – Free on Board (named port of shipment)
  

• Üks traditsioonilisemaid INCOTERMS klausleid
  
• Laadimissadam on määratud
  
• Müüja kohustused lõpevad, kui kaup on laaditud
  
• Ostja võtab kohustuse korraldada kauba vedu alates kokkulepitud kohast lähteriigis
  
• FOB-hinna all mõeldakse ekspordiks tollitud kauba hinda müüja riigis
  

• CFR – Cost and Freight (named port of destination)
  
  • Laevavedu merel ja siseveel
    
  • N: klassikaline laevavedu
    

Täiesti lubamatu on selle tarneklausli kasutamine nendel juhtudel, kui sihtkoht asub sisemaal , kuhu laevaga ligi ei pääse

• CFR- klaus puhul peab müüja sõlmima oma kulul veolepingu kauba veoks kuni sihtsadamani
  
• Müüja täidab kõik ekspordiga seonduva ja kannab vastavad kulud ning riski
  
• Ostja kohustuseks on tolliformaalsused ja sellega seonduvad kulud ning risk impordil
  

• CIF – Cost, Insurance and Freight (named port of destination)
  

• CIF-i järgi on müüjal samad kohustused kui CFR-i puhul
  
• Lisaks peab müüa muretsema lastikindlustuse ostjal lasuvale kauba kadumise või kahjustamise riskile veo ajal
  

Transpordikulusid mõjutavad tegurid
Transpordikulud koosnevad tavaliselt kolmest komponendist :

• Terminalikulud – Veoste peale-, maha- ja ümberlaadimisega seotud kulud. Peale – ja mahalaadimiskulud on vältimatud, ümberlaadimiskulusid ei tarvitse olla või neid saab vältida
  
• Sõidukulud – Otseselt veokaugusest ja veose kaalust /mahust sõltuvad kulud. Põhiosa sõidukuludest moodustavad tööjõu- ja kütusekulu .
  
• Kapitalikulud – transporidga seotud põhivaradesse – peamiselt indrastruktuuri, terminalidesse, veovahenditesse investeeritud kapitali kulu. Siia kuulub transpordi põhivarade ost või arendamine.
  

Üldiselt võib transpordikulusid mõjutavaid tegureid jagada kaheks kategooriaks: tootega ja turuga seotud tegurid.

Tootega seotud transpordikulusid mõjutavad tegurid
Tootega seotud transpordikulusid mõjutavateks teguriteks on tihedus, väärtus, lastitavus, kaubakäsitluse lihtsus, asendatavus, vastutusrisk ja toote eriomadused.

• Tihedus ehk toote kaalu ja mahu suhe. Väikese kaalu-mahu suhtega toote vedu maksab veetava kaaluühiku kohta rohkem kui suure kaalu-mahu suhtega toode
  
• Väärtus on väärtuse ja kaalu suhe.Mida väärtuslikum on veos, seda vähem arvestatakse kuluaspekti ja rohkem tähtsustatakse veoaega ja tarnekindlust.
  
• Lastitavus ehk ruumalakasutus.Näitab, millises ulatuses täidab veos veoruumi.
  
• Toote eriomadused nt kiiresti riknevad , ohtlikud tooted. Sellised tooted nõuavad erikäitlust, mis eeldavad täiendavaid kulutusi ja suuremaidveokulusid.
  

GPS tehnoloogia rakendused logistikas
GPS tehnoloogia kasutamine võimaldab saada operatiivse ülevaate veokitest reaalajas, nende asukohtadest, läbitud teekonnast, ajakulust, kütusekulust. Probleemiks võib kujuneda investeeringukulud süsteemi soetamiseks ning igakuised kulud tööshoidmiseks. Võimaldab kogutud infoga tulevikus paremaid prognoose koostada ja selle abil kulusid vähendada, kasumit suurendada.
Galileo projekt- Eesmärk: luua iseseisev alternatiiv USA GPSile

• Parem täpsus (~1m)
  
• Kavandamise algus 1999, otsus rahastamise kohta EU poolt 2002 plaaniga tööle saada 2010
  
• Hinnang kuludele: € 3.4 bln (30 satelliiti orbiidil+ maapealne infrastruktuur)
  
• Ärimudel: avatud teenus tasuta + kommertsteenus tasu eest, EU plaan saada projektile alla oluliselt erainvesteeringuid
  

• Vt loenguslaidid
  

Logistika mõju varade tootlusele
37