84
Pealkiri:
UURIMISTÖÖ ALUSED JA METOODIKA
SISUKORD
1.TEADUSTÖÖ ALUSED 4
1.1Teadustöö põhimõisted 4
1.2Teaduskraadid ja nimetused 8
1.3Teaduslik tunnetus 9
1.4Teaduslik tunnetus realiseerub teadustöö kaudu 12
1.5Teadustöö tingimused 12
1.6Uurimuse kolm huvi 13
1.7Mitmesugused
uurimissuunad :
induktsioon ja
deduktsioon 13
1.8Metodoloogia
koolkonnad : stsientism (
positivism ) ja hermeneutika 15
1.8.1Kvantitatiivsed ja
kvalitatiivsed meetodid 17
1.8.2Kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete meetodite võrdlus 18
1.8.3Sotsiaaltöö
uurimisel kasutatavate kvalitatiivuuringute võimalused 20
1.9Triangulatsioon 21
2.UURIMISTÖÖ
TEOSTAMINE 27
2.1 Algallikate ja kirjanduse analüüs 28
2.2Uuringu kava 32
2.3 Probleemi seade 32
2.4 Tööhüpoteesi ja uurimisülesannete püstitamine 34
2.5Tunnuste tüübid 36
2.6Andmete töötlemise metoodika 36
3. ESMASTE ANDMETE KOGUMISE MEETODID 37
3.1 Küsitlus 38
3.1.1Küsitlustehnikad 39
3.1.2Küsimuste
konstrueerimine ja esitamine 44
3.1.3Hoiakute mõõtmise meetodid 48
3.2Kvalitatiivuuringud 52
3.2.1Fookusgrupp 53
3.2.2Süvaintervjuu 55
3.2.3Teised kvalitatiivuuringu meetodid 56
3.2.4Vaatlusmeetod 57
3.3Valimi määramine 64
KASUTATUD KIRJANDUS 77
Lisa
1. Strömpl, J. Kvalitatiivsete meetodite kasutamise võimalustest
sotsiaaltöö uurimisel. —
ajakiri Sotsiaaltöö 2/ 2004.
Lisa
2. Niglas, K. 2003. Kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite
vahekorrast sotsiaal- ja kasvatusteaduslikus uurimistöös. — Kog.
Interdistsiplinaarsus sotsiaal- ja kasvatusteadustes. Tallinna
Pedagoogikaülikool. Tallinn.
Lisa
3. Sotsiaalsed probleemid.
SISSEJUHATUS
Inimkonna
areng on olnud pidevas liikumises ning seda on püütud jaotada
etappidesse millegi alusel, mis on maailma tol perioodil kõige enam
mõjutanud (
tehnoloogia areng, sõjad). Evolutsiooni aeglast,
stabiilset arengut mõistame me kvantitatiivsena, pöördeline e.
revolutsiooniline muutuse korral kõneldakse kvalitatiivsest
muutusest.
Eesti taasiseseisvumise perioodil
toimus seaduste uuendamine ning tõlgendamine vastavalt väärtuste
muutumisele. Seadusele annab sisu moraal. Aegamööda hakkab seadus
reguleerima moraali poolt tehtud arengutööd, ideaalis peaksid
seadus ja moraal üksteisega kattuma.
MAAILMAPILDI
ELEMENDID
Võtmeküsimused Teooriavaldkond Sotsialismiaja
õppeained
-
Vajadused
dialektiline materialism
-
ratsionaalsus ja filosoofia
informatsioon
-
arengu tingimused
-
ajalugu ühiskonnateadused poliitiline ökonoomia
-
ühiskondlikud - ajalugu ajalooline materialism
suhted -
sotsioloogia jne.
-
ühiskonna struktuur
ja
ruum
-
ühiskondlik teaduslik kommunism
mõjutamine poliitika
ateism -suhte olemus
Filosoofid Aristotelesest kuni
Wittgensteinini on arvamusel, et teadmisel on kaks poolt: mõtteline
ja füüsikaline, kus mõlemad mõjutavad seda, milleks teadmine
kujuneb, samaaegselt mõjutades teineteist. Põhimõtteks on
siinjuures, et inimene on
ratsionaalne olend .
TEADUSTÖÖ ALUSED
Uurimistööst tulenevad
edumeelsetel teadmistel põhinevad süstemaatilised protseduurid ja
lähenemised täidavad ühtlasi korrapärase ja süstemaatilise
protseduuri aset juhtimisprobleemide lahendamisel (Ghauri, Grǿnhaug
2004: 21).
Teadustöö põhimõisted
MEETOD. Filosoofilises
tähenduses on meetod kindlapiiriline praktilise tegevuse või tunnetuse organiseerimise viis.
Teaduslik meetod on teadusliku
tunnetuse menetlus, sihikindlalt teostatav uurimisviis . Ehk teaduslik
meetod on teadusliku uurimuse abinõu saamaks objektiivset faktilist
materjali.
Teaduslikku meetodit iseloomustab
selgus, determineeritus, suunitletus, tulemuslikkus, usaldusväärsus
ja ökonoomsus.
Eristatakse faktilise kogumise ja
läbitöötamise meetodeid .
Faktilise materjali kogumise
meetodeid tavatsetakse nimetada empiirilisteks, tähendab see
kogemuste talletamist (teaduslikult) ja vaatlust loomulikes
tingimustes (vastandina eksperimendile).
Uurimismaterjali töötluse
meetodid jagunevad statistilisteks ja teoreetilisteks (näiteks
analüüs ja süntees, faktide diskrimineeriv selektsioon,
klassifitseerimine jm.).
METOODIKA. Üldmõistena
on metoodika õpetus meetoditest , meetodite kogum. Teadustöö
metoodika on uurimuse teostamise viis. Siia kuulub kontingendi valik,
vajalikud meetodid ja seadmed , nende kohandamine konkreetsete olude
ja sihtmärkidega (meetodite modifitseerimine) ning uuringu
korralduse üldine plaankava.
Objektiivsus, sihipärasus ja
aktiivsus tagatakse uurimismeetoditega . UURIMISMETOODIKA määrab
vajaliku faktilise materjali sedastamise üldise korralduse ja
tingimused. Faktilise materjali sedastamine eeldab omakorda
uurimismeetodite kasutamist.
MEETODID on suures
ulatuses teadusspetsiifilised: iga teadusharu vajab just temale
vajalikku informatsiooni ning selleks töötatakse välja vastavad
meetodid.
Kuid samal ajal toimib teine
paralleelne protsess: vastavalt vajadusele võetakse ühelt
teadusalalt üle meetodid rakendamiseks teisel teadusalal.
Meetodeid võib jaotada
rakendussihi poolest kolme rühma:
uuringu korraldamise (organiseerimise) meetodid;
informatsiooni (faktide) registreerimise meetodid, kaasa arvatud vajalikud analüütilised protseduurid;
informatsiooni läbitöötamise meetodid.
TEADUSFAKT. Uurimuse
tulemusena laekuv faktiline materjal koosneb paljudest
üksikfaktidest. Need on koostiselemendid, millest moodustub
teaduslik fakt. Teadusfakt on üksikfaktide süstematiseeritud ja
töödeldud kogum. Tema tõesus on kontrollitud, tema esinemise
tõenäosus määratud. Teadusfakt on igati täiuslik, kui on selgitatud tema tekke/esinemise tingimused.
Teadusfakti teadusväärtuse
määravad:
fakti uudsus
fakti tunnetuslik väärtus.
Fakti teaduslik huvitavus on
pigem subjektiivne kui objektiivne mõiste.
SEADUS, SEADUSPÄRASUS. Seadus
on objektiivne, oluline, püsiv, üldine ja paratamatu seos nähtuste
või nähtuste külgede ja muutumisfaaside vahel.
Seadusi avastatakse uurimustöö
tulemusena, vastavalt eksperimendi vahendusel, abstraheerimise
(mõtlemisoperatsioon, mis toob esile asjade ja nähtuste sisusse
kuuluvad üldised ja olulised tunnused, aspektid, omadused ning
seosed) ja idealiseerimine (teoreetiline tunnetamine, millega luuakse äärmuslikke, absoluutsete omadustega objekt, mida tegelikkuses pole
olemas, jättes arvestamata tehnilised või koguni mõned
põhimõttelist laadi raskused; eesmärgiks on lihtsustada keerulisi
probleeme ja eraldada peamist teisejärgulisest) kaudu.
Avastatud seadused võimaldavad
konkreetseid tingimusi teisendades valida erisuguseid võimalusi ja
esile kutsuda nähtusi seaduste määratud paratamatuse piires.
Eristatakse kahte liiki seadusi:
dünaamilisi - seadus määrab üheselt iga ta valdkonda kuuluva objekti käitumise;
statistilisi – iseloomustavad suure hulga objektide käitumise keskmisi tulemusi. Statistilised seadused eeldavad uuritavate objektide variatiivsust, mis on omane bioloogilistele objektidele. Seetõttu on bioloogiliste objektide uurimisel sedastatavad üksnes statistilised seadused. See tähendab, et seaduse avaldumist saame oodata teatava tõenäosuse piires. Kriitiliseks tõenäosuse piiriks peetakse 95% (see tähendab, et 95-l korral 100-st avaldub seaduspärasus. Ülejäänud 5 juhtu võivad moodustada erandi.
KONTSEPSIOON.
Teaduskirjanduses käsitletakse seda valdavalt käsitlusviisi või
vaadete süsteemina, mis oma ulatuselt üldises tunnetuslikus plaanis
väiksem, võrreldes teadusliku hüpoteesi või teooriaga.
Käsitlusviis,
mida saab pidada kontseptsiooniks, võib hõlmata mitut hüpoteesi ja
teooriat. Samuti võib kontseptsiooni määratleda suhtumise kaudu
konkreetsesse hüpoteesi või teooriasse.
TEADUSLIK HÜPOTEES. Hüpotees
on oletus , mis on esitatud mõne nähtuse seletamiseks ja mis nõuab
kontrollimist ja tõestamist faktide varal, et muutuda usaldatavaks
teadusteooriaks.
Hüpotees on teadusliku tunnetuse
oluline aste ja vahend, katse tungida puudulikult uuritud alasse.
Hüpoteeside tõesus on erinev.
Oluline on, et nad võimaldavad fakte loogiliselt organiseerida ja
saada uusi teadmisi, mis kaasnevad nii hüpoteesi tõestamise kui ka
kummutamisega. Teaduslik hüpotees peab tulenema teadusfaktidest, analoogiatest või vastuoludest ja olema vähemalt põhimõtteliselt
kontrollitav.
TEADUSTEOORIA on juhtivate
ideede süsteem, teadusliku tunnetuse põhivahend, teadusliku
teadmise kõrgeim vorm;
Teadusteooria on teaduslikke
mõisteid, printsiipe ja seadusi väljendavate väidete ja tõestuste
tervik, hierarhiline süsteem, mis kindla objektide ja nähtuste
valdkonna olemuse alusel kirjeldab ja seletab neid üldistavalt ning
võimaldab uusi fakte ja seaduspärasusi ette näha.
Teadusteooria tekke ja vana
asendamise uuega määrab mitte faktide kogum, vaid juhtiv idee.
AVASTUS. Teadusavastus on
uute, varem tundmatute teadusfaktide sedastamine või üldistamine
uueks originaalteooriaks või seaduseks, kui tulemusena muutub või
täiustub tunnetuslik pilt oluliselt.
Avastuseks võib olla ka uue ja
paljulubava teadusmeetodi väljatöötamine.
Avastus pole lihtsalt uue fakti
esimesena fikseerimine, vaid selle seoste ja tunnetusliku väärtuse
sedastamine
PARADIGMA . Teaduse
tekkimise eeltingimuseks on teatava ajastu praktikale iseloomulike
mõtlemiskategooriate formeerumine (R. Vihalemm). See omakorda annab
teadusliku maailmanägemise loogika kujunemise võimaluse. Vastavuses
sellega kujuneb igal ajastul ja teaduse arenguetapil püsiv ja
üldtunnustatud mõistete, seaduste ja meetodite süsteem, millel
rajaneb teadusliku uurimise ja teadusdistsipliinide õpetamise
traditsioon.
Paradigma olemasolu tähendab, et
teaduse areng on normaalteaduse faasis: püstitatakse ja lahendatakse
järjest uusi ülesandeid. Kui niisugune ülesannete püstitamine ja
lahendamine takerdub, siis on teaduses tekkinud kriis. Kriisi
ületamine saab võimalikuks uue paradigma kujunedes. See tähendabki
revolutsiooni teaduse arengus.
TÕDE on objektiivse
tegelikkuse õige peegeldus inimese teadvuses. Ta eksisteerib
sõltumatult suhtumisest temasse. Tõde on alati objektiivne.
Kuid samas on tõde oma epohhi
laps ja seetõttu suhteline, peegeldades objekti mitte tervikuna ,
vaid kindlates piirides, tingimustes, suhetes, mis aga pidevalt
muutuvad ja arenevad.
Üksnes absoluutne tõde on
täielik ja ammendav tunnetus. Absoluutsest tõest saab rääkida
siis, kui seda on võimalik fikseerida ja väljendada täieliku
selguse ja tõestusega ning kui ei leidu põhjendatud vastuväiteid.
Teaduskraadid ja nimetused
teaduste doktor ( doctor of sciences , DSc või doctor habilitatus, dr. habil.)
omistatakse eriti kõrge
kvalifikatsiooniga teadlasele;
filosoofiadoktor (PhD) või teaduseriala doktor
tõendab kraadi omaja ettevalmistust iseseisvaks uurimistööks;
meditsiinidoktor (MD) mis omistatakse arstiteaduskondade lõpetajatele väitekirja kaitsmiseta, tõendamaks õigust iseseisvaks arstitööks.
Teaduse õpetamine
Kutsenimetus- Professor
Dotsent või kaasprofessor
Vanemassistent
Lektor
Assistent
Vanemteadur on kõrge
kvalifikatsiooniga teadlane , kes täidab töörühmas professori
teadusala asetäitja funktsiooni või realiseerib iseseisvat uurimisprojekti. Kvalifikatsiooninõuded ühtivad dotsendile
esitatavatega.
Teadur on professori,
dotsendi või vanemteaduri juhtimisel töötav uurimisrühma liige,
kes iseseisvalt uurimisülesannet ei täida.
Aunimetused
Akadeemilise tava kohaselt
omistavad ülikoolid audoktori nimetuse eriti suurte saavutustega
teadlastele või kultuuriinimestele. Audoktori tiitli omistab
ülikooli nõukogu.
Väga kõrgelt kodeeritud
tunnustuseks on kuulumine teaduste Akadeemia liikmeskonda
akadeemikuna. Akadeemikud valib teaduste Akadeemia üldkogu kõige
silmapaistvamate teadlaste hulgast.
Teaduslik tunnetus
Maailma tunnetuse kindlustavad
kolm teed:
Kaemuslik tunnetus põhineb
meeleorganitega, vahetult vastu võetud informatsiooni.
Empiiriline tunnetus põhineb
kogemuste üldistamisel. Empiiriline tunnetus koosneb kolmest
põhielemendist:
faktide talletamine (tavaliselt mälus)
süstematiseerimine ja üldistamine
järelduste tegemine eksisteerivate seoste kohta.
Kõiki neid elemente mõjutab
subjektiivsus ja meelevaldne lähenemine.
Empiirilise tunnetuse
väärtuslikkust mõjutavad:
faktide juhuslik ja valikuline talletamine;
üksikfaktide erinev väärtustamine sõltuvalt subjektiivsest suhtumisest ja nendega seostunud sündmustest;
näidete eelistamine faktide kogumile;
seoste põhjuslikkus/juhulikkus määratakse subjektiivse suhtumise põhjal;
asjade, nähtuste ja seoste tegelik olemus jääb lahendamata.
Teadusliku tunnetuse sihiks
on vabastada tunnetusprotsess kõigist neist puudustest, mis on omased kaemuslikule ja empiirilisele tunnetusele. Teaduslik tunnetus
põhineb samuti
faktide kogumisel
süstematiseerimisel
üldistamisel.
Erinevalt empiirilisest
tunnetusest toimub siin faktide sihipärane kogumine, rakendatakse
abinõusid välistamaks subjektiivse suhtumise mõju faktide
kogumisele ja üldistamisele. Põhitunnusteks, mis määravad
tunnetuse teaduslikkuse, peetakse järgmisi:
OBJEKTIIVSUS. Teaduslik tunnetus eeldab igasuguse subjektiivsuse likvideerimist. See saavutatakse spetsiaalsete informatsiooni ja faktide registreerimise ja läbitöötamise meetmetega.
SIHIPÄRASUS. Tunnetusprotsess pole suunatud kõigi võimalike faktide talletamisele. Fakte kogutakse vastuse saamiseks konkreetselt püstitatud küsimus(t)ele.
AKTIIVSUS. Selle asemel, et jääda ootama juhust, luuakse tingimused, mis tagavad vajaliku informatsiooni laekumise. Selleks kutsutakse esile sündmused, mille kaudu avalduvad uuritavad seaduspärasused. Kutsudes esile vajalikke sündmusi, korraldatakse nende kulgemine nii, et on võimalik objektiivselt registreerida põhinähtuse ja kaasnevate nähtuste dünaamikat, avaldumist, tulemusi ning teha kindlaks kõike seda mõjutavad tegurid, fikseerida materiaalsed seosed.
NÄHTUSTE OLEMUSE SELGITAMINE , põhjuslike seoste kindlakstegemine .
Väärtused
Uskumused
Käsitlused
MÕTTELINE (teadmine
eesmärgid)
RATSIONAALNE
TEE
TEADMINE
Ettekujutus
Tähelepanekud
Sündmused
FÜÜSIKALINE EMPIIRILINE
TEE
(teadmine
olukorrast)
Aristoteles formuleeris inimese
mõtlemise ja käitumist puudutavad põhiideed süllogismidena. L.
Wittgenstein on oma uurimustes rõhutanud, et iga inimene (ka uurija)
näeb maailma läbi oma vaatevinkli, läbi oma väärtushinnangute.
Tähelepandud asjad saavad kõigepealt meie hinnangute osaliseks ja
seejärel moodustuvad teadmiseks.
M. Mikkola on teinud filosoofide
Koskiini ja Ujomovi tööde põhjal kokkuvõtte, kus teaduslik
teadmine moodustub kolme väravana. Mõte liigub tähelepanekute
tasandilt abstraktsuste kaudu sügavama arusaamise ja üldise
ühiskonnateooria poole. M. Mikkola juristina lisab siia juurde, et
teadmisel on kaks poolt: normatiivne (peaks) ja kirjeldav
( deskriptiivne ), mille alusel moodustuvad järgmised teadmiste
elemendid:
ÜHISKONNATEOORIA
Kriitiline Konstruktiivne
aspekt aspekt
Normatiivne Kirjeldav
Mõtteline abstraktne
ABSTRAKTID
Käsitlused mallid
Põhimõtted eeskujud
Füüsikaline konkreetne
TÄHELEPANEKUD
motiivid tegevused
Abstrakt on analüüsi tulemus.
Analüüsides otsitakse vastust küsimustele mis?, kuidas?, Kuidas
toimib?, mitu protsenti?
Abstrakt on analüüsi
lõpptulemus. See tähendab oluliste asjade leidmist ja näitamist,
mis aga ei ole samas revolutsiooniline.
Reaalsed teooriad otsivad vastust
küsimusele: MIKS? See tähendab sügavama arusaamise ning selguse
otsimist abstraktsel kujul esile tulnud olulisusele, mis on teooria
konstruktiivne pool ja seotud kas oleviku või minevikuga.
Teooria kriitiline pool puudutab
arvusid ja väärtusi, mis on omal viisil seotud ka tulevikuga.
Teooria ilma praktikata on poolik. Samas praktika ilma teoreetilise
orientatsioonita annab heuristilisi elamusi, aga ei võimalda leida
nähtustele seletust, mistõttu jääb arusaamatuks ka asjade sügavam
tähendus. Seega ei ole teooriat ilma empiirilise osata ja empiirilist osa ilma teooriata, teaduslikul teadmisel on olemas
mõlemad pooled. Empiirilise osa abil saame uusi tähelepanekuid ja
kontrollitakse ning tõestatakse teooria paikapidavust.
Teaduslik tunnetus realiseerub teadustöö kaudu
Tinglikult võib teadustööd
jaotada uurimusteks ja üldistusteks.
Jaotus on väga tinglik , sest
seni tehtud teadustöid ja saadavat faktilist materjali üldistamata
pole võimalik teostada uurimust . Samas on uurimistöö ekstensiivne
arenemine teinud vajalikuks aeg-ajalt üldistada mitmesuguste
koolkondade poolt tehtut. Selliselt pannakse maha teetähised, mis
aitavad orienteeruda edasised teadustegevuses.
Teaduse
arengus on primaarne uute faktide sedastamine otseste uurimuste
(eksperimentide) teel.
Iga uurimus ei ole teadus.
Teadustöö nimetust väärib üksnes see uurimus, mis rahuldab teadusliku tunnetuse põhitunnuseid. See on saavutatav
eksperimendi või mõne muu teadusmeetodi sihikindla planeerimisega,
metoodika täpsusega, uuringu põhjalikkusega, tõepäraste faktide
küllaldase hulgaga , faktilise materjali süvaanalüüsiga. Lisaks
sellele veel üks oluline tingimus: üksnes publitseeritud teadustöö
mõjutab teaduse arengut. Asjakohaselt avaldatud materjal võimaldab
veenduda, kas uurimus oli korrektselt teostatud ja kas tulemused on
tõepoolest tehtud järelduste aluseks.
Teadustöö tingimused
Uurimuste tegemine teaduse
nüüdistasemel on kallis. Teaduskasumi arvestus raskeneb (kohati on
see võimatu) teaduse rakendamisel hariduses, pedagoogikas,
kultuuris, rahva tervises ja meditsiinis.
Ainult väike osa teadusest
suudab endale ise raha teenida. Teadus on kompleksne nähtus,
materiaalsed võimalused tema eksisteerimiseks ja arenguks peab
kindlustama?
Teiseks tingimuseks on loovaid
ideesid genereeriv aju. Aluseks on hästi korraldatud haridus ja
ettevalmistus teadustööks.
Uurimuse kolm huvi
Teoreetiline Metoodiline Ühiskondlik
(teadmishuvi) (uurimushuvi) (strateegiline
huvi)
MIS KUIDAS TSIVILISATSIOON/
KUIDAS TEADMINE HARIDUS
MIKS SÜGAVAM ARUSAAM
(teoreetiline)
Oma olemuselt võib uurimus
olla positivistlik, hermeneutiline , marksistlik jne, samas uurimuse
jagamine eri tüüpideks on tihtipeale uurija ühepoolne sildistamine .
Uurimuse huvi on alati seotud
uurija enda isikuga ning huviga teema suhtes. Mida rahvusvahelisem
aga uurimus on, seda enam kuulub uurija teatud uurimistraditsiooni.
Uuringu praktilises osas mängivad rolli ka uurija väärtushinnangud.
Analüütilistes uurimuses ei ole eesmärgiks maailma parandamine.
Igas uurimustöös peab sisalduma
uurimuse sügavam teoreetiline arusaam, sellega luuakse väärtusi.
Teoreetilise uurimuse korral ei tohiks teema olla liiga ajakohane,
sest selles peegeldatakse iseenesest mõistetavaid asju.
Hea uurimus on kooskõlas uurija
isikuga, seega leiab iga uurija teema ise. Teemat valides tuleb
arvestada sellega, et ka aastate pärast, kui uurimus on valmis,
oleks teema oluline ja asjakohane.
Mitmesugused uurimissuunad: induktsioon ja deduktsioon
Uurimistööd ja kasutatavat
uurimismeetodit mõjutab uurija taust, kui see puudutab uurimissuunda
(Ghauri, Grǿnhaug 2004: 24). Uurimissuund määrab uurija meetodite,
andmete, teooriate ja väärtuste vahelise seose. Sotsiaalne teadmine
moodustub üksteisele rajanedes. Teaduslike vaatlustega luuakse uusi teooriaid , korrigeerides, täiendades, laiendades ja puhastades vanu
ning olemasolevaid teooriaid.
Uurija vaatleb ja registreerib
usaldusväärselt nähtu ilma igasuguse eelarvamuseta. Mõned
vaatlustulemused tehakse kindlaks kui tõesed ja nad moodustavad
teooriate ja reeglite (seaduste) aluse. On olemas kaks viisi kindlaks
määrata, mis on õige või vale, ja teha järeldusi: induktsioon ja
deduktsioon. Induktsioon põhineb empiirilisel nähtusel, sellal kui deduktiivne rajaneb loogikal .
Induktsiooniga teeme me
üldistavaid järeldusi oma empiirilistest vaatlustest. See protsess
kulgeb eeldusest järelduseni ja seda võib illustreerida järgmiselt:
Eeldus:
psühhiaatrid on leidnud, et patsientide psühholoogilised probleemid sõltuvad nende kogemustest lapsepõlves.
Järeldus:
Kõik psühholoogilised probleemid põhinevad lapsepõlve kogemustel.
Oluline on märkida, et kunagi ei
või olla 100% kindel induktiivsetes järeldustes, sest need
põhinevad vaid mõnel empiirilisel vaatlusel. Mõnikord võivad
valeks osutuda isegi järeldused, mis põhinevad sadadel vaatlustel.
Deduktsiooni all mõistame
seda, et me teeme järeldusi loogilise arutlusega. Sel juhul ei ole
vaja olla tõene reaalsuses , kuid peab olema loogiliselt. Näiteks:
Eeldus:
Kõik metallid paisuvad soojendamisel.
Eeldus:
Raudteerööpad on metallist.
Järeldus:
Raudteerööpad paisuvad soojendamise.
Induktsiooni ja deduktsiooni
erinevus seisneb selles, et vaatlusega saadud andmed viivad meid
teooriate ja hüpoteesideni, sellal kui deduktsiooniga (loogilise
arutlusega) me tunnistame või lükkame tagasi neid teooriaid ja
hüpoteese.
Uurimistöös saavad meetodid
alguse ideedest ja faktidest, mis viivad väidete, teooriate ja
hüpoteesideni. Uued teooriad ja hüpoteesid viivad uute ideede ja
faktide juurde ning algab uus tsükkel, mis viib teooriateni. Kui
kasutame vaadeldud fakte teooria loomiseks, mis on kooskõlas nende
faktidega, rakendame me induktsiooni. Seega induktsioon on faktide
vaatlemise protsess, et luua teooriat ja on ehk esimene samm
teaduslike meetodite seas.
Deduktsiooni puhul vaadeldakse
teooria järeldusi. Deduktsioon hõlmab faktide kogumist
hüpoteetiliste seoste kinnitamiseks või ümberlükkamiseks
väidetest tuletatud muutujate vahel.
Joonis 1. Induktsioon ja
deduktsioon
Ühe või teise suunda
kasutataval uurijal läheb vaja suurel hulgal loovust ja
kujutlusvõimet. Nii induktsioon kui deduktsioon nõuavad, et
minnakse statistilise tähenduse pärast süstemaatilise
andmekogumiseni ja et ollakse teadlik andmete asjakohasest tundlikust
küsimusest teooria või uuringu suhtes. Veelgi enam, mõlemad
nõuavad, et uurija oleks kursis teooriate ja ideedega ning
teaduslike meetoditega.
Metodoloogia koolkonnad: stsientism (positivism) ja hermeneutika
Sotsiaalteadustes on rakendatud
peamiselt kahte suunda — stsentismi ja hermeneutikat, mis omavahel
„võistlevad“.
Klassikaline teaduskäsitlus
ehk stientism (käsitlus, mille kohaselt teadus on
inimtunnetuse kõrgeim vorm) esindab positivistlikku metodoloogiat.
Hermeneutika tähendab
humanistlikus kultuuris tekkinud tõlgendamise kunsti või
teadust. Tõlgendamise (interpreteerimise) protsess hõlmab
mingi mõttelise terviku osadeks jaotamise ja seejärel selle
terviklikkuse taastamise (hermeneutiline ring).
Tänapäeva postmodernistlik sotsioloogia (k a sotsiaalteadused tervikuna) rõhutab tõlgendamise
rolli. Seega:
hermeneutiline metodoloogia ei ole teaduses uus;
hermeneutiline metodoloogia on võõras Ida-Euroopa riikides, kus ühiskonnateadustes on domineerinud stsientistlik traditsioon;
hermeneutiline metodoloogia on „raskem“ õppimise ja teaduse tegemise ning tulemuste mõistmise tasandil, sest nõuab meistri kätt ja meistri reputatsiooni;
arvatakse, et tänapäeva ühiskonna keeruline struktuur ja suhted reaalse protsessina omandavad järjest rohkem hermeneutilisi jooni ning on selle metodoloogia alusel „kergemini“ analüüsitavad.
Herbert Meadi kahe mina (mina
ja mind) teooriast tulenevalt on tõlgendamine nende kahe mina
vaheline suhtlemine. Oma „dramaturgilises“ sümbolilises
interaktsionismis selgitab Erving Goffman (1922-1982)
interpreteerimisist kui „oma mina kujutamist teise omana“ ehk
teise inimese asemele asumist. „Klassikaliseks“ võib nimetada
Schleiermacheri selgitust hermeneutilise kunsti olemuse kohta:
interpretaatori eesmärk on mõista kogu teose terviklikkust. Selleks
peab ta selle osadeks lahutama ja taastama kui terviku. Kõigepealt
tutvub interpretaator esialgse osaga (loeb fragmendi teosest) ja
selle alusel loob esialgse hüpoteesi terviku kohta. Ilma tervikut ette kujutamata pole võimalik tegeleda kogu tekstiga . Lugedes edasi,
korrigeerib interpretaator esialgseid hüpoteese terviku kohta ning
loob selle alusel uue terviku kui tunduvalt terviklikuma –
adekvaatsema. Järgmiste lõikude lugemisel kordub protseduur ja nii
kuni teksti lõpuni. Seega on kogu sellel tegevusel kahestunud
iseloom:
ühelt poolt liigutakse üksikult üldisemale, tervikule, ning iga osaga tutvumise järel luuakse selle alusel hüpoteetiline tervik, mis astme-astmelt läheneb lõpptulemusele;
teisel poolt liigutakse tervikult üksikosadele, sest igal etapil loodud terviklik pilt võimaldab tekstiosa paremini mõista.
Sellist esialgset selgitusmudelit
nimetatakse ringiks. Tänapäeval ei peeta oluliseks ega nõuta
algteksti mõtte täpset tabamist. Teisalt pole selle meetodi rakendamise juures tegemist ainult filosoofia või ajalooga, vaid
kogu sotsiaalse maailmaga, selle olemuse ja uurimisega. Kui varasemas
hermeneutikas oli probleemiks, kuidas ringist väljuda, siis alates
Heideggerist see enam probleemiks ei ole: interpretaator ja teos ei
asu eraldatud maailmas.
Tervik, mis sisaldab nii
sotsiaalset kui kultuurilist maailma (sotsiaalne reaalsus), on
mõtestatav ja analüüsitav sotsiaalse ringina: uurides ühiskonda
kui tervikut süveneb teadusel arusaam iseendast ehk teadused ühiskonnast süvendavad oma teaduslikke arusaamu sotsiaalse
reaalsuse uurimise kaudu, sest just nad ise on osake tervikust. Oma
uurimismetoodikat süvendades ja laiendades analüüsivad nad
omakorda ühiskonda „täiuslikumalt ja adekvaatsemalt“.
Kaasaegsete sotsioloogiliste uuringute puhul, nagu humanitaarteaduste
(ühiskonnateaduste) puhul üldse, on see ringikujuline muutumine ja igavesti kestev protsess.
KVANTITATIIVSED MEETODID
on sellised uurimismeetodid , kus uuritavaid muutujaid on võimalik
arvuliselt mõõta ja statistiliselt analüüsida.
Kvantitatiivseid meetodeid
iseloomustab võime koguda ja analüüsida suuri andmemassiive. Kvantitatiivne analüüsimeetod eeldab täpselt konstrueeritud
valimit, kindlat reeglistikku muutujate mõõtmiseks ning
analüüsimiseks.
Kvantitatiivseid meetodeid
kasutatakse eelkõige uuritava probleemi või nähtuse kirjeldamisel,
vähem seletamisel. Kõige iseloomulikumaks näiteks on
ankeetküsitlus või rangelt struktureeritud intervjuu .
Kvantitatiivsete meetodite
peamiseks puuduseks on liigne arvukesksus (positivistlik lähenemine),
mis võib viia kaugenemiseni tegelikust reaalsusest. Kaasaegses sotsioloogias kasutatakse enam kvantitatiivseid meetodeid.
KVALITATIIVSEID MEETODEID
kasutatakse peaasjalikult uuritava probleemi või nähtuse
seletamisel, tekkepõhjuste väljaselgitamisel, samuti võimalike
edasiste arengute prognoosimisel.
Kvalitatiivsete meetodite näiteks
on struktureerimata intervjuu, kus vaba vestluse käigus püütakse
avada uuritava nähtuse või probleemi erinevaid tahke ning leida
võimalikke seoseid teiste nähtuste või probleemidega.
Kvalitatiivsete meetodite
puuduseks on sobivate analüüsimeetodite puudulikkus, samuti
uurimisprobleemi käsitluse sõltuvus uurija isikust (konkreetsed
teadmised ja hoiakud).
Kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete meetodite võrdlus
Tabel 1. Rõhuasetuse erinevus kvalitatiivsetes versus kvantitatiivsetes meetodites (Ghauri,
Grǿnhaug 2004: 98)
Kvalitatiivsed meetodid
Kvantitatiivsed meetodid
- Rõhk arusaamisel
- Fookus vastaja / informandi vaatenurgal
- Interpretatsioon ja ratsionaalne lähenemine
- Vaatlused ja mõõtmised loomulikus ümbruses
- Subjektiivne asjaosaliste vaatekoht ja lähedus andmetele
- Avastuslik suunitlus
- Protsessile suunatud
- Terviklik perspektiiv
- Üldistamine individuaalse organismi omaduste ja kontekstite võrdluse teel
- Rõhk testimisel ja tõestamisel
- Fookus sotsiaalsete sündmuste faktidel ja või/ põhjustel
- Loogiline ja kriitiline lähenemine
- Kontrollitud mõõtmine
- Objektiivne kõrvalseisja vaatekoht distantsiga andmetest
- Hüpoteetilis-deduktiivne; fookus hüpoteeside kontrollimisel
- Tulemusele suunatud
- Üksikasjalik ja analüütiline
- Üldistamine populatsiooni liikmeskonnale
Valiku tegemine kvantitatiivse ja
kvalitatiivse uurimismeetodi vahel sõltub muuhulgas sellest, milline
on uurimisobjektiks võetav nähtus oma iseloomult. Uurimisobjektiks
võib olla kas singulaarne või genereeriv nähtus.
Singulaarne nähtus on mingi kindel individualiseeritav nähtus
või sündmus või sündmuste ahel. Genereeriv nähtus viitab omakorda mingile nähtuseklassile. Kvantitatiivne uurimismeetod ei
sobi üldiselt singulaarsete nähtuste jaoks, kuna uuritav nähtus on
ainukordne. Kuid genereerivaid nähtusi võidakse uurida ka
kvantitatiivselt.
Kvantitatiivne uuring erineb
kvalitatiivsest ka metodoloogia poolest. Materjali kogumisel ja
analüüsil on need erinevused olulised.
Kvantitatiivse uuringu puhul on
tähtis, et uurimisainestik esindaks statistiliselt vaatlusüksustest
moodustavat põhikogumit.
Kvalitatiivse uuringu puhul on eesmärgiks ainestiku teoreetiline esinduslikkus, see tähendab, et ainestikus peavad esile tulema uuritava probleemi seisukohast olulised jooned.
Kvantitatiivses uuringus liigutakse selgemini edasi etapikaupa: kõigepealt kogutakse materjali, seejärel töödeldakse seda, antakse sellele statistilist töötlust eeldava vaatlusmatriitsi kuju ning seejärel töödeldakse vaatlusmatriitsi statistiliste meetoditega. Ainestik on selgelt piiritletud . Kui vaatlusmatriits on loodud, siis üldjuhul ei lisata sinna enam tähelepanekuid ega muutujaid.
Kvantitatiivses uuringus on materjali kogumine, selle töötlemine ja analüüs läbi põimunud. Analüüs võib kinnitada, et ainestikku tuleb täiendada. Pärast lisamaterjali kogumist jätkatakse analüüsi. Ainestiku piirid on selles mõttes
Kõik kommentaarid