Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Uurimustöö alused (21)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas?, Kuidas toimib ?
  • Mis on probleem ?
  • Miks see küsimus on oluline ?
  • Mil määral nad lahendavad ülesande ?
  • Milline peab olema kontingent ?
  • Millist meetodit kasutatakse ?
  • Palju te selle eest maksaksite ?
  • Kui suur peab olema valim, et saavutada selline täpsus ?
  • Kuidas kokku sobitada ?
  • Kes otsustab, milline on hea või talumatu olukord ?
  • Mida SP -ks nimetatakse ?
  • Mida sellest järeldub eetika osas ?
 
Säutsu twitteris
84



Pealkiri: UURIMISTÖÖ ALUSED JA METOODIKA





SISUKORD
1.TEADUSTÖÖ ALUSED 4
1.1Teadustöö põhimõisted 4
1.2Teaduskraadid ja nimetused 8
1.3Teaduslik tunnetus 9
1.4Teaduslik tunnetus realiseerub teadustöö kaudu 12
1.5Teadustöö tingimused 12
1.6Uurimuse kolm huvi 13
1.7Mitmesugused uurimissuunad : induktsioon ja deduktsioon 13
1.8Metodoloogia koolkonnad : stsientism ( positivism ) ja hermeneutika 15
1.8.1Kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed meetodid 17
1.8.2Kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete meetodite võrdlus 18
1.8.3Sotsiaaltöö uurimisel kasutatavate kvalitatiivuuringute võimalused 20
1.9Triangulatsioon 21
2.UURIMISTÖÖ TEOSTAMINE 27
2.1 Algallikate ja kirjanduse analüüs 28
2.2Uuringu kava 32
2.3 Probleemi seade 32
2.4 Tööhüpoteesi ja uurimisülesannete püstitamine 34
2.5Tunnuste tüübid 36
2.6Andmete töötlemise metoodika 36
3. ESMASTE ANDMETE KOGUMISE MEETODID 37
3.1 Küsitlus 38
3.1.1Küsitlustehnikad 39
3.1.2Küsimuste konstrueerimine ja esitamine 44
3.1.3Hoiakute mõõtmise meetodid 48
3.2Kvalitatiivuuringud 52
3.2.1Fookusgrupp 53
3.2.2Süvaintervjuu 55
3.2.3Teised kvalitatiivuuringu meetodid 56
3.2.4Vaatlusmeetod 57
3.3Valimi määramine 64
KASUTATUD KIRJANDUS 77
Lisa 1. Strömpl, J. Kvalitatiivsete meetodite kasutamise võimalustest sotsiaaltöö uurimisel. — ajakiri Sotsiaaltöö 2/ 2004.
Lisa 2. Niglas, K. 2003. Kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite vahekorrast sotsiaal- ja kasvatusteaduslikus uurimistöös. — Kog. Interdistsiplinaarsus sotsiaal- ja kasvatusteadustes. Tallinna Pedagoogikaülikool. Tallinn.
Lisa 3. Sotsiaalsed probleemid.
SISSEJUHATUS
Inimkonna areng on olnud pidevas liikumises ning seda on püütud jaotada etappidesse millegi alusel, mis on maailma tol perioodil kõige enam mõjutanud ( tehnoloogia areng, sõjad). Evolutsiooni aeglast, stabiilset arengut mõistame me kvantitatiivsena, pöördeline e. revolutsiooniline muutuse korral kõneldakse kvalitatiivsest muutusest.
Eesti taasiseseisvumise perioodil toimus seaduste uuendamine ning tõlgendamine vastavalt väärtuste muutumisele. Seadusele annab sisu moraal. Aegamööda hakkab seadus reguleerima moraali poolt tehtud arengutööd, ideaalis peaksid seadus ja moraal üksteisega kattuma.
MAAILMAPILDI ELEMENDID
Võtmeküsimused Teooriavaldkond Sotsialismiaja õppeained
- Vajadused dialektiline materialism
- ratsionaalsus ja filosoofia
informatsioon
- arengu tingimused
- ajalugu ühiskonnateadused poliitiline ökonoomia
- ühiskondlikud - ajalugu ajalooline materialism
suhted - sotsioloogia jne.
- ühiskonna struktuur
ja ruum
- ühiskondlik teaduslik kommunism
mõjutamine poliitika ateism
-suhte olemus
Filosoofid Aristotelesest kuni Wittgensteinini on arvamusel, et teadmisel on kaks poolt: mõtteline ja füüsikaline, kus mõlemad mõjutavad seda, milleks teadmine kujuneb, samaaegselt mõjutades teineteist. Põhimõtteks on siinjuures, et inimene on ratsionaalne olend .
  • TEADUSTÖÖ ALUSED


    Uurimistööst tulenevad edumeelsetel teadmistel põhinevad süstemaatilised protseduurid ja lähenemised täidavad ühtlasi korrapärase ja süstemaatilise protseduuri aset juhtimisprobleemide lahendamisel (Ghauri, Grǿnhaug 2004: 21).
  • Teadustöö põhimõisted


    MEETOD. Filosoofilises tähenduses on meetod kindlapiiriline praktilise tegevuse või tunnetuse organiseerimise viis.
    Teaduslik meetod on teadusliku tunnetuse menetlus, sihikindlalt teostatav uurimisviis . Ehk teaduslik meetod on teadusliku uurimuse abinõu saamaks objektiivset faktilist materjali.
    Teaduslikku meetodit iseloomustab selgus, determineeritus, suunitletus, tulemuslikkus, usaldusväärsus ja ökonoomsus.
    Eristatakse faktilise kogumise ja läbitöötamise meetodeid .
    Faktilise materjali kogumise meetodeid tavatsetakse nimetada empiirilisteks, tähendab see kogemuste talletamist (teaduslikult) ja vaatlust loomulikes tingimustes (vastandina eksperimendile).
    Uurimismaterjali töötluse meetodid jagunevad statistilisteks ja teoreetilisteks (näiteks analüüs ja süntees, faktide diskrimineeriv selektsioon, klassifitseerimine jm.).
    METOODIKA. Üldmõistena on metoodika õpetus meetoditest , meetodite kogum. Teadustöö metoodika on uurimuse teostamise viis. Siia kuulub kontingendi valik, vajalikud meetodid ja seadmed , nende kohandamine konkreetsete olude ja sihtmärkidega (meetodite modifitseerimine) ning uuringu korralduse üldine plaankava.
    Objektiivsus, sihipärasus ja aktiivsus tagatakse uurimismeetoditega . UURIMISMETOODIKA määrab vajaliku faktilise materjali sedastamise üldise korralduse ja tingimused. Faktilise materjali sedastamine eeldab omakorda uurimismeetodite kasutamist.
    MEETODID on suures ulatuses teadusspetsiifilised: iga teadusharu vajab just temale vajalikku informatsiooni ning selleks töötatakse välja vastavad meetodid.
    Kuid samal ajal toimib teine paralleelne protsess: vastavalt vajadusele võetakse ühelt teadusalalt üle meetodid rakendamiseks teisel teadusalal.
    Meetodeid võib jaotada rakendussihi poolest kolme rühma:
  • uuringu korraldamise (organiseerimise) meetodid;
  • informatsiooni (faktide) registreerimise meetodid, kaasa arvatud vajalikud analüütilised protseduurid;
  • informatsiooni läbitöötamise meetodid.
    TEADUSFAKT. Uurimuse tulemusena laekuv faktiline materjal koosneb paljudest üksikfaktidest. Need on koostiselemendid, millest moodustub teaduslik fakt. Teadusfakt on üksikfaktide süstematiseeritud ja töödeldud kogum. Tema tõesus on kontrollitud, tema esinemise tõenäosus määratud. Teadusfakt on igati täiuslik, kui on selgitatud tema tekke/esinemise tingimused.
    Teadusfakti teadusväärtuse määravad:
  • fakti uudsus
  • fakti tunnetuslik väärtus.
    Fakti teaduslik huvitavus on pigem subjektiivne kui objektiivne mõiste.
    SEADUS, SEADUSPÄRASUS. Seadus on objektiivne, oluline, püsiv, üldine ja paratamatu seos nähtuste või nähtuste külgede ja muutumisfaaside vahel.
    Seadusi avastatakse uurimustöö tulemusena, vastavalt eksperimendi vahendusel, abstraheerimise (mõtlemisoperatsioon, mis toob esile asjade ja nähtuste sisusse kuuluvad üldised ja olulised tunnused, aspektid, omadused ning seosed) ja idealiseerimine (teoreetiline tunnetamine, millega luuakse äärmuslikke, absoluutsete omadustega objekt, mida tegelikkuses pole olemas, jättes arvestamata tehnilised või koguni mõned põhimõttelist laadi raskused; eesmärgiks on lihtsustada keerulisi probleeme ja eraldada peamist teisejärgulisest) kaudu.
    Avastatud seadused võimaldavad konkreetseid tingimusi teisendades valida erisuguseid võimalusi ja esile kutsuda nähtusi seaduste määratud paratamatuse piires.
    Eristatakse kahte liiki seadusi:
  • dünaamilisi - seadus määrab üheselt iga ta valdkonda kuuluva objekti käitumise;
  • statistilisi – iseloomustavad suure hulga objektide käitumise keskmisi tulemusi. Statistilised seadused eeldavad uuritavate objektide variatiivsust, mis on omane bioloogilistele objektidele. Seetõttu on bioloogiliste objektide uurimisel sedastatavad üksnes statistilised seadused. See tähendab, et seaduse avaldumist saame oodata teatava tõenäosuse piires. Kriitiliseks tõenäosuse piiriks peetakse 95% (see tähendab, et 95-l korral 100-st avaldub seaduspärasus. Ülejäänud 5 juhtu võivad moodustada erandi.
    KONTSEPSIOON. Teaduskirjanduses käsitletakse seda valdavalt käsitlusviisi või vaadete süsteemina, mis oma ulatuselt üldises tunnetuslikus plaanis väiksem, võrreldes teadusliku hüpoteesi või teooriaga.
    Käsitlusviis, mida saab pidada kontseptsiooniks, võib hõlmata mitut hüpoteesi ja teooriat. Samuti võib kontseptsiooni määratleda suhtumise kaudu konkreetsesse hüpoteesi või teooriasse.
    TEADUSLIK HÜPOTEES. Hüpotees on oletus , mis on esitatud mõne nähtuse seletamiseks ja mis nõuab kontrollimist ja tõestamist faktide varal, et muutuda usaldatavaks teadusteooriaks.
    Hüpotees on teadusliku tunnetuse oluline aste ja vahend, katse tungida puudulikult uuritud alasse.
    Hüpoteeside tõesus on erinev. Oluline on, et nad võimaldavad fakte loogiliselt organiseerida ja saada uusi teadmisi, mis kaasnevad nii hüpoteesi tõestamise kui ka kummutamisega. Teaduslik hüpotees peab tulenema teadusfaktidest, analoogiatest või vastuoludest ja olema vähemalt põhimõtteliselt kontrollitav.
    TEADUSTEOORIA on juhtivate ideede süsteem, teadusliku tunnetuse põhivahend, teadusliku teadmise kõrgeim vorm;
    Teadusteooria on teaduslikke mõisteid, printsiipe ja seadusi väljendavate väidete ja tõestuste tervik, hierarhiline süsteem, mis kindla objektide ja nähtuste valdkonna olemuse alusel kirjeldab ja seletab neid üldistavalt ning võimaldab uusi fakte ja seaduspärasusi ette näha.
    Teadusteooria tekke ja vana asendamise uuega määrab mitte faktide kogum, vaid juhtiv idee.
    AVASTUS. Teadusavastus on uute, varem tundmatute teadusfaktide sedastamine või üldistamine uueks originaalteooriaks või seaduseks, kui tulemusena muutub või täiustub tunnetuslik pilt oluliselt.
    Avastuseks võib olla ka uue ja paljulubava teadusmeetodi väljatöötamine.
    Avastus pole lihtsalt uue fakti esimesena fikseerimine, vaid selle seoste ja tunnetusliku väärtuse sedastamine
    PARADIGMA . Teaduse tekkimise eeltingimuseks on teatava ajastu praktikale iseloomulike mõtlemiskategooriate formeerumine (R. Vihalemm). See omakorda annab teadusliku maailmanägemise loogika kujunemise võimaluse. Vastavuses sellega kujuneb igal ajastul ja teaduse arenguetapil püsiv ja üldtunnustatud mõistete, seaduste ja meetodite süsteem, millel rajaneb teadusliku uurimise ja teadusdistsipliinide õpetamise traditsioon.
    Paradigma olemasolu tähendab, et teaduse areng on normaalteaduse faasis: püstitatakse ja lahendatakse järjest uusi ülesandeid. Kui niisugune ülesannete püstitamine ja lahendamine takerdub, siis on teaduses tekkinud kriis. Kriisi ületamine saab võimalikuks uue paradigma kujunedes. See tähendabki revolutsiooni teaduse arengus.
    TÕDE on objektiivse tegelikkuse õige peegeldus inimese teadvuses. Ta eksisteerib sõltumatult suhtumisest temasse. Tõde on alati objektiivne.
    Kuid samas on tõde oma epohhi laps ja seetõttu suhteline, peegeldades objekti mitte tervikuna , vaid kindlates piirides, tingimustes, suhetes, mis aga pidevalt muutuvad ja arenevad.
    Üksnes absoluutne tõde on täielik ja ammendav tunnetus. Absoluutsest tõest saab rääkida siis, kui seda on võimalik fikseerida ja väljendada täieliku selguse ja tõestusega ning kui ei leidu põhjendatud vastuväiteid.
  • Teaduskraadid ja nimetused



  • teaduste doktor ( doctor of sciences , DSc või doctor habilitatus, dr. habil.)
    omistatakse eriti kõrge kvalifikatsiooniga teadlasele;
  • filosoofiadoktor (PhD) või teaduseriala doktor
    tõendab kraadi omaja ettevalmistust iseseisvaks uurimistööks;
  • meditsiinidoktor (MD) mis omistatakse arstiteaduskondade lõpetajatele väitekirja kaitsmiseta, tõendamaks õigust iseseisvaks arstitööks.
    Teaduse õpetamine
    Kutsenimetus- Professor
    Dotsent või kaasprofessor
    Vanemassistent
    Lektor
    Assistent
    Vanemteadur on kõrge kvalifikatsiooniga teadlane , kes täidab töörühmas professori teadusala asetäitja funktsiooni või realiseerib iseseisvat uurimisprojekti. Kvalifikatsiooninõuded ühtivad dotsendile esitatavatega.
    Teadur on professori, dotsendi või vanemteaduri juhtimisel töötav uurimisrühma liige, kes iseseisvalt uurimisülesannet ei täida.

    Aunimetused


    Akadeemilise tava kohaselt omistavad ülikoolid audoktori nimetuse eriti suurte saavutustega teadlastele või kultuuriinimestele. Audoktori tiitli omistab ülikooli nõukogu.
    Väga kõrgelt kodeeritud tunnustuseks on kuulumine teaduste Akadeemia liikmeskonda akadeemikuna. Akadeemikud valib teaduste Akadeemia üldkogu kõige silmapaistvamate teadlaste hulgast.
  • Teaduslik tunnetus


    Maailma tunnetuse kindlustavad kolm teed:

    Kaemuslik tunnetus põhineb meeleorganitega, vahetult vastu võetud informatsiooni.
    Empiiriline tunnetus põhineb kogemuste üldistamisel. Empiiriline tunnetus koosneb kolmest põhielemendist:
  • faktide talletamine (tavaliselt mälus)
  • süstematiseerimine ja üldistamine
  • järelduste tegemine eksisteerivate seoste kohta.
    Kõiki neid elemente mõjutab subjektiivsus ja meelevaldne lähenemine.
    Empiirilise tunnetuse väärtuslikkust mõjutavad:
  • faktide juhuslik ja valikuline talletamine;
  • üksikfaktide erinev väärtustamine sõltuvalt subjektiivsest suhtumisest ja nendega seostunud sündmustest;
  • näidete eelistamine faktide kogumile;
  • seoste põhjuslikkus/juhulikkus määratakse subjektiivse suhtumise põhjal;
  • asjade, nähtuste ja seoste tegelik olemus jääb lahendamata.
    Teadusliku tunnetuse sihiks on vabastada tunnetusprotsess kõigist neist puudustest, mis on omased kaemuslikule ja empiirilisele tunnetusele. Teaduslik tunnetus põhineb samuti
  • faktide kogumisel
  • süstematiseerimisel
  • üldistamisel.
    Erinevalt empiirilisest tunnetusest toimub siin faktide sihipärane kogumine, rakendatakse abinõusid välistamaks subjektiivse suhtumise mõju faktide kogumisele ja üldistamisele. Põhitunnusteks, mis määravad tunnetuse teaduslikkuse, peetakse järgmisi:
  • OBJEKTIIVSUS. Teaduslik tunnetus eeldab igasuguse subjektiivsuse likvideerimist. See saavutatakse spetsiaalsete informatsiooni ja faktide registreerimise ja läbitöötamise meetmetega.
  • SIHIPÄRASUS. Tunnetusprotsess pole suunatud kõigi võimalike faktide talletamisele. Fakte kogutakse vastuse saamiseks konkreetselt püstitatud küsimus(t)ele.
  • AKTIIVSUS. Selle asemel, et jääda ootama juhust, luuakse tingimused, mis tagavad vajaliku informatsiooni laekumise. Selleks kutsutakse esile sündmused, mille kaudu avalduvad uuritavad seaduspärasused. Kutsudes esile vajalikke sündmusi, korraldatakse nende kulgemine nii, et on võimalik objektiivselt registreerida põhinähtuse ja kaasnevate nähtuste dünaamikat, avaldumist, tulemusi ning teha kindlaks kõike seda mõjutavad tegurid, fikseerida materiaalsed seosed.
  • NÄHTUSTE OLEMUSE SELGITAMINE , põhjuslike seoste kindlakstegemine .
    Väärtused
    Uskumused
    Käsitlused
    MÕTTELINE (teadmine eesmärgid)
    RATSIONAALNE
    TEE
    TEADMINE

    Ettekujutus
    Tähelepanekud
    Sündmused
    FÜÜSIKALINE EMPIIRILINE
    TEE
    (teadmine olukorrast)
    Aristoteles formuleeris inimese mõtlemise ja käitumist puudutavad põhiideed süllogismidena. L. Wittgenstein on oma uurimustes rõhutanud, et iga inimene (ka uurija) näeb maailma läbi oma vaatevinkli, läbi oma väärtushinnangute. Tähelepandud asjad saavad kõigepealt meie hinnangute osaliseks ja seejärel moodustuvad teadmiseks.
    M. Mikkola on teinud filosoofide Koskiini ja Ujomovi tööde põhjal kokkuvõtte, kus teaduslik teadmine moodustub kolme väravana. Mõte liigub tähelepanekute tasandilt abstraktsuste kaudu sügavama arusaamise ja üldise ühiskonnateooria poole. M. Mikkola juristina lisab siia juurde, et teadmisel on kaks poolt: normatiivne (peaks) ja kirjeldav ( deskriptiivne ), mille alusel moodustuvad järgmised teadmiste elemendid:
    ÜHISKONNATEOORIA
    Kriitiline Konstruktiivne
    aspekt aspekt
    Normatiivne Kirjeldav

    Mõtteline abstraktne
    ABSTRAKTID
    Käsitlused mallid
    Põhimõtted eeskujud

    Füüsikaline konkreetne
    TÄHELEPANEKUD
    motiivid tegevused

    Abstrakt on analüüsi tulemus. Analüüsides otsitakse vastust küsimustele mis?, kuidas?, Kuidas toimib?, mitu protsenti?
    Abstrakt on analüüsi lõpptulemus. See tähendab oluliste asjade leidmist ja näitamist, mis aga ei ole samas revolutsiooniline.
    Reaalsed teooriad otsivad vastust küsimusele: MIKS? See tähendab sügavama arusaamise ning selguse otsimist abstraktsel kujul esile tulnud olulisusele, mis on teooria konstruktiivne pool ja seotud kas oleviku või minevikuga.
    Teooria kriitiline pool puudutab arvusid ja väärtusi, mis on omal viisil seotud ka tulevikuga. Teooria ilma praktikata on poolik. Samas praktika ilma teoreetilise orientatsioonita annab heuristilisi elamusi, aga ei võimalda leida nähtustele seletust, mistõttu jääb arusaamatuks ka asjade sügavam tähendus. Seega ei ole teooriat ilma empiirilise osata ja empiirilist osa ilma teooriata, teaduslikul teadmisel on olemas mõlemad pooled. Empiirilise osa abil saame uusi tähelepanekuid ja kontrollitakse ning tõestatakse teooria paikapidavust.
  • Teaduslik tunnetus realiseerub teadustöö kaudu


    Tinglikult võib teadustööd jaotada uurimusteks ja üldistusteks.
    Jaotus on väga tinglik , sest seni tehtud teadustöid ja saadavat faktilist materjali üldistamata pole võimalik teostada uurimust . Samas on uurimistöö ekstensiivne arenemine teinud vajalikuks aeg-ajalt üldistada mitmesuguste koolkondade poolt tehtut. Selliselt pannakse maha teetähised, mis aitavad orienteeruda edasised teadustegevuses.
    Teaduse arengus on primaarne uute faktide sedastamine otseste uurimuste (eksperimentide) teel.
    Iga uurimus ei ole teadus. Teadustöö nimetust väärib üksnes see uurimus, mis rahuldab teadusliku tunnetuse põhitunnuseid. See on saavutatav eksperimendi või mõne muu teadusmeetodi sihikindla planeerimisega, metoodika täpsusega, uuringu põhjalikkusega, tõepäraste faktide küllaldase hulgaga , faktilise materjali süvaanalüüsiga. Lisaks sellele veel üks oluline tingimus: üksnes publitseeritud teadustöö mõjutab teaduse arengut. Asjakohaselt avaldatud materjal võimaldab veenduda, kas uurimus oli korrektselt teostatud ja kas tulemused on tõepoolest tehtud järelduste aluseks.
  • Teadustöö tingimused


    Uurimuste tegemine teaduse nüüdistasemel on kallis. Teaduskasumi arvestus raskeneb (kohati on see võimatu) teaduse rakendamisel hariduses, pedagoogikas, kultuuris, rahva tervises ja meditsiinis.
    Ainult väike osa teadusest suudab endale ise raha teenida. Teadus on kompleksne nähtus, materiaalsed võimalused tema eksisteerimiseks ja arenguks peab kindlustama?
    Teiseks tingimuseks on loovaid ideesid genereeriv aju. Aluseks on hästi korraldatud haridus ja ettevalmistus teadustööks.
  • Uurimuse kolm huvi


    Teoreetiline Metoodiline Ühiskondlik
    (teadmishuvi) (uurimushuvi) (strateegiline huvi)
    MIS KUIDAS TSIVILISATSIOON/
    KUIDAS TEADMINE HARIDUS
    MIKS SÜGAVAM ARUSAAM
    (teoreetiline)
    Oma olemuselt võib uurimus olla positivistlik, hermeneutiline , marksistlik jne, samas uurimuse jagamine eri tüüpideks on tihtipeale uurija ühepoolne sildistamine .
    Uurimuse huvi on alati seotud uurija enda isikuga ning huviga teema suhtes. Mida rahvusvahelisem aga uurimus on, seda enam kuulub uurija teatud uurimistraditsiooni. Uuringu praktilises osas mängivad rolli ka uurija väärtushinnangud. Analüütilistes uurimuses ei ole eesmärgiks maailma parandamine.
    Igas uurimustöös peab sisalduma uurimuse sügavam teoreetiline arusaam, sellega luuakse väärtusi. Teoreetilise uurimuse korral ei tohiks teema olla liiga ajakohane, sest selles peegeldatakse iseenesest mõistetavaid asju.
    Hea uurimus on kooskõlas uurija isikuga, seega leiab iga uurija teema ise. Teemat valides tuleb arvestada sellega, et ka aastate pärast, kui uurimus on valmis, oleks teema oluline ja asjakohane.
  • Mitmesugused uurimissuunad: induktsioon ja deduktsioon


    Uurimistööd ja kasutatavat uurimismeetodit mõjutab uurija taust, kui see puudutab uurimissuunda (Ghauri, Grǿnhaug 2004: 24). Uurimissuund määrab uurija meetodite, andmete, teooriate ja väärtuste vahelise seose. Sotsiaalne teadmine moodustub üksteisele rajanedes. Teaduslike vaatlustega luuakse uusi teooriaid , korrigeerides, täiendades, laiendades ja puhastades vanu ning olemasolevaid teooriaid.
    Uurija vaatleb ja registreerib usaldusväärselt nähtu ilma igasuguse eelarvamuseta. Mõned vaatlustulemused tehakse kindlaks kui tõesed ja nad moodustavad teooriate ja reeglite (seaduste) aluse. On olemas kaks viisi kindlaks määrata, mis on õige või vale, ja teha järeldusi: induktsioon ja deduktsioon. Induktsioon põhineb empiirilisel nähtusel, sellal kui deduktiivne rajaneb loogikal .
    Induktsiooniga teeme me üldistavaid järeldusi oma empiirilistest vaatlustest. See protsess kulgeb eeldusest järelduseni ja seda võib illustreerida järgmiselt:
    Eeldus:
    psühhiaatrid on leidnud, et patsientide psühholoogilised probleemid sõltuvad nende kogemustest lapsepõlves.
    Järeldus:
    Kõik psühholoogilised probleemid põhinevad lapsepõlve kogemustel.
    Oluline on märkida, et kunagi ei või olla 100% kindel induktiivsetes järeldustes, sest need põhinevad vaid mõnel empiirilisel vaatlusel. Mõnikord võivad valeks osutuda isegi järeldused, mis põhinevad sadadel vaatlustel.
    Deduktsiooni all mõistame seda, et me teeme järeldusi loogilise arutlusega. Sel juhul ei ole vaja olla tõene reaalsuses , kuid peab olema loogiliselt. Näiteks:
    Eeldus:
    Kõik metallid paisuvad soojendamisel.
    Eeldus:
    Raudteerööpad on metallist.
    Järeldus:
    Raudteerööpad paisuvad soojendamise.
    Induktsiooni ja deduktsiooni erinevus seisneb selles, et vaatlusega saadud andmed viivad meid teooriate ja hüpoteesideni, sellal kui deduktsiooniga (loogilise arutlusega) me tunnistame või lükkame tagasi neid teooriaid ja hüpoteese.
    Uurimistöös saavad meetodid alguse ideedest ja faktidest, mis viivad väidete, teooriate ja hüpoteesideni. Uued teooriad ja hüpoteesid viivad uute ideede ja faktide juurde ning algab uus tsükkel, mis viib teooriateni. Kui kasutame vaadeldud fakte teooria loomiseks, mis on kooskõlas nende faktidega, rakendame me induktsiooni. Seega induktsioon on faktide vaatlemise protsess, et luua teooriat ja on ehk esimene samm teaduslike meetodite seas.
    Deduktsiooni puhul vaadeldakse teooria järeldusi. Deduktsioon hõlmab faktide kogumist hüpoteetiliste seoste kinnitamiseks või ümberlükkamiseks väidetest tuletatud muutujate vahel.
    Joonis 1. Induktsioon ja deduktsioon
    Ühe või teise suunda kasutataval uurijal läheb vaja suurel hulgal loovust ja kujutlusvõimet. Nii induktsioon kui deduktsioon nõuavad, et minnakse statistilise tähenduse pärast süstemaatilise andmekogumiseni ja et ollakse teadlik andmete asjakohasest tundlikust küsimusest teooria või uuringu suhtes. Veelgi enam, mõlemad nõuavad, et uurija oleks kursis teooriate ja ideedega ning teaduslike meetoditega.
  • Metodoloogia koolkonnad: stsientism (positivism) ja hermeneutika


    Sotsiaalteadustes on rakendatud peamiselt kahte suunda — stsentismi ja hermeneutikat, mis omavahel „võistlevad“.
    Klassikaline teaduskäsitlus ehk stientism (käsitlus, mille kohaselt teadus on inimtunnetuse kõrgeim vorm) esindab positivistlikku metodoloogiat.
    Hermeneutika tähendab humanistlikus kultuuris tekkinud tõlgendamise kunsti või teadust. Tõlgendamise (interpreteerimise) protsess hõlmab mingi mõttelise terviku osadeks jaotamise ja seejärel selle terviklikkuse taastamise (hermeneutiline ring).
    Tänapäeva postmodernistlik sotsioloogia (k a sotsiaalteadused tervikuna) rõhutab tõlgendamise rolli. Seega:
  • hermeneutiline metodoloogia ei ole teaduses uus;
  • hermeneutiline metodoloogia on võõras Ida-Euroopa riikides, kus ühiskonnateadustes on domineerinud stsientistlik traditsioon;
  • hermeneutiline metodoloogia on „raskem“ õppimise ja teaduse tegemise ning tulemuste mõistmise tasandil, sest nõuab meistri kätt ja meistri reputatsiooni;
  • arvatakse, et tänapäeva ühiskonna keeruline struktuur ja suhted reaalse protsessina omandavad järjest rohkem hermeneutilisi jooni ning on selle metodoloogia alusel „kergemini“ analüüsitavad.
    Herbert Meadi kahe mina (mina ja mind) teooriast tulenevalt on tõlgendamine nende kahe mina vaheline suhtlemine. Oma „dramaturgilises“ sümbolilises interaktsionismis selgitab Erving Goffman (1922-1982) interpreteerimisist kui „oma mina kujutamist teise omana“ ehk teise inimese asemele asumist. „Klassikaliseks“ võib nimetada Schleiermacheri selgitust hermeneutilise kunsti olemuse kohta: interpretaatori eesmärk on mõista kogu teose terviklikkust. Selleks peab ta selle osadeks lahutama ja taastama kui terviku. Kõigepealt tutvub interpretaator esialgse osaga (loeb fragmendi teosest) ja selle alusel loob esialgse hüpoteesi terviku kohta. Ilma tervikut ette kujutamata pole võimalik tegeleda kogu tekstiga . Lugedes edasi, korrigeerib interpretaator esialgseid hüpoteese terviku kohta ning loob selle alusel uue terviku kui tunduvalt terviklikuma – adekvaatsema. Järgmiste lõikude lugemisel kordub protseduur ja nii kuni teksti lõpuni. Seega on kogu sellel tegevusel kahestunud iseloom:
  • ühelt poolt liigutakse üksikult üldisemale, tervikule, ning iga osaga tutvumise järel luuakse selle alusel hüpoteetiline tervik, mis astme-astmelt läheneb lõpptulemusele;
  • teisel poolt liigutakse tervikult üksikosadele, sest igal etapil loodud terviklik pilt võimaldab tekstiosa paremini mõista.
    Sellist esialgset selgitusmudelit nimetatakse ringiks. Tänapäeval ei peeta oluliseks ega nõuta algteksti mõtte täpset tabamist. Teisalt pole selle meetodi rakendamise juures tegemist ainult filosoofia või ajalooga, vaid kogu sotsiaalse maailmaga, selle olemuse ja uurimisega. Kui varasemas hermeneutikas oli probleemiks, kuidas ringist väljuda, siis alates Heideggerist see enam probleemiks ei ole: interpretaator ja teos ei asu eraldatud maailmas.
    Tervik, mis sisaldab nii sotsiaalset kui kultuurilist maailma (sotsiaalne reaalsus), on mõtestatav ja analüüsitav sotsiaalse ringina: uurides ühiskonda kui tervikut süveneb teadusel arusaam iseendast ehk teadused ühiskonnast süvendavad oma teaduslikke arusaamu sotsiaalse reaalsuse uurimise kaudu, sest just nad ise on osake tervikust. Oma uurimismetoodikat süvendades ja laiendades analüüsivad nad omakorda ühiskonda „täiuslikumalt ja adekvaatsemalt“. Kaasaegsete sotsioloogiliste uuringute puhul, nagu humanitaarteaduste (ühiskonnateaduste) puhul üldse, on see ringikujuline muutumine ja igavesti kestev protsess.
  • Kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed meetodid


    KVANTITATIIVSED MEETODID on sellised uurimismeetodid , kus uuritavaid muutujaid on võimalik arvuliselt mõõta ja statistiliselt analüüsida.
    Kvantitatiivseid meetodeid iseloomustab võime koguda ja analüüsida suuri andmemassiive. Kvantitatiivne analüüsimeetod eeldab täpselt konstrueeritud valimit, kindlat reeglistikku muutujate mõõtmiseks ning analüüsimiseks.
    Kvantitatiivseid meetodeid kasutatakse eelkõige uuritava probleemi või nähtuse kirjeldamisel, vähem seletamisel. Kõige iseloomulikumaks näiteks on ankeetküsitlus või rangelt struktureeritud intervjuu .
    Kvantitatiivsete meetodite peamiseks puuduseks on liigne arvukesksus (positivistlik lähenemine), mis võib viia kaugenemiseni tegelikust reaalsusest. Kaasaegses sotsioloogias kasutatakse enam kvantitatiivseid meetodeid.
    KVALITATIIVSEID MEETODEID kasutatakse peaasjalikult uuritava probleemi või nähtuse seletamisel, tekkepõhjuste väljaselgitamisel, samuti võimalike edasiste arengute prognoosimisel.
    Kvalitatiivsete meetodite näiteks on struktureerimata intervjuu, kus vaba vestluse käigus püütakse avada uuritava nähtuse või probleemi erinevaid tahke ning leida võimalikke seoseid teiste nähtuste või probleemidega.
    Kvalitatiivsete meetodite puuduseks on sobivate analüüsimeetodite puudulikkus, samuti uurimisprobleemi käsitluse sõltuvus uurija isikust (konkreetsed teadmised ja hoiakud).
  • Kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete meetodite võrdlus


    Tabel 1. Rõhuasetuse erinevus kvalitatiivsetes versus kvantitatiivsetes meetodites (Ghauri, Grǿnhaug 2004: 98)
    Kvalitatiivsed meetodid
    Kvantitatiivsed meetodid
    • Rõhk arusaamisel
    • Fookus vastaja / informandi vaatenurgal
    • Interpretatsioon ja ratsionaalne lähenemine
    • Vaatlused ja mõõtmised loomulikus ümbruses
    • Subjektiivne asjaosaliste vaatekoht ja lähedus andmetele
    • Avastuslik suunitlus
    • Protsessile suunatud
    • Terviklik perspektiiv
    • Üldistamine individuaalse organismi omaduste ja kontekstite võrdluse teel
    • Rõhk testimisel ja tõestamisel
    • Fookus sotsiaalsete sündmuste faktidel ja või/ põhjustel
    • Loogiline ja kriitiline lähenemine
    • Kontrollitud mõõtmine

    • Objektiivne kõrvalseisja vaatekoht distantsiga andmetest
    • Hüpoteetilis-deduktiivne; fookus hüpoteeside kontrollimisel
    • Tulemusele suunatud
    • Üksikasjalik ja analüütiline
    • Üldistamine populatsiooni liikmeskonnale

    Valiku tegemine kvantitatiivse ja kvalitatiivse uurimismeetodi vahel sõltub muuhulgas sellest, milline on uurimisobjektiks võetav nähtus oma iseloomult. Uurimisobjektiks võib olla kas singulaarne või genereeriv nähtus. Singulaarne nähtus on mingi kindel individualiseeritav nähtus või sündmus või sündmuste ahel. Genereeriv nähtus viitab omakorda mingile nähtuseklassile. Kvantitatiivne uurimismeetod ei sobi üldiselt singulaarsete nähtuste jaoks, kuna uuritav nähtus on ainukordne. Kuid genereerivaid nähtusi võidakse uurida ka kvantitatiivselt.
    Kvantitatiivne uuring erineb kvalitatiivsest ka metodoloogia poolest. Materjali kogumisel ja analüüsil on need erinevused olulised.
    Kvantitatiivse uuringu puhul on tähtis, et uurimisainestik esindaks statistiliselt vaatlusüksustest moodustavat põhikogumit.
  • Kvalitatiivse uuringu puhul on eesmärgiks ainestiku teoreetiline esinduslikkus, see tähendab, et ainestikus peavad esile tulema uuritava probleemi seisukohast olulised jooned.
  • Kvantitatiivses uuringus liigutakse selgemini edasi etapikaupa: kõigepealt kogutakse materjali, seejärel töödeldakse seda, antakse sellele statistilist töötlust eeldava vaatlusmatriitsi kuju ning seejärel töödeldakse vaatlusmatriitsi statistiliste meetoditega. Ainestik on selgelt piiritletud . Kui vaatlusmatriits on loodud, siis üldjuhul ei lisata sinna enam tähelepanekuid ega muutujaid.
  • Kvantitatiivses uuringus on materjali kogumine, selle töötlemine ja analüüs läbi põimunud. Analüüs võib kinnitada, et ainestikku tuleb täiendada. Pärast lisamaterjali kogumist jätkatakse analüüsi. Ainestiku piirid on selles mõttes
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Uurimustöö alused #1 Uurimustöö alused #2 Uurimustöö alused #3 Uurimustöö alused #4 Uurimustöö alused #5 Uurimustöö alused #6 Uurimustöö alused #7 Uurimustöö alused #8 Uurimustöö alused #9 Uurimustöö alused #10 Uurimustöö alused #11 Uurimustöö alused #12 Uurimustöö alused #13 Uurimustöö alused #14 Uurimustöö alused #15 Uurimustöö alused #16 Uurimustöö alused #17 Uurimustöö alused #18 Uurimustöö alused #19 Uurimustöö alused #20 Uurimustöö alused #21 Uurimustöö alused #22 Uurimustöö alused #23 Uurimustöö alused #24 Uurimustöö alused #25 Uurimustöö alused #26 Uurimustöö alused #27 Uurimustöö alused #28 Uurimustöö alused #29 Uurimustöö alused #30 Uurimustöö alused #31 Uurimustöö alused #32 Uurimustöö alused #33 Uurimustöö alused #34 Uurimustöö alused #35 Uurimustöö alused #36 Uurimustöö alused #37 Uurimustöö alused #38 Uurimustöö alused #39 Uurimustöö alused #40 Uurimustöö alused #41 Uurimustöö alused #42 Uurimustöö alused #43 Uurimustöö alused #44 Uurimustöö alused #45 Uurimustöö alused #46 Uurimustöö alused #47 Uurimustöö alused #48 Uurimustöö alused #49 Uurimustöö alused #50 Uurimustöö alused #51 Uurimustöö alused #52 Uurimustöö alused #53 Uurimustöö alused #54 Uurimustöö alused #55 Uurimustöö alused #56 Uurimustöö alused #57 Uurimustöö alused #58 Uurimustöö alused #59 Uurimustöö alused #60 Uurimustöö alused #61 Uurimustöö alused #62 Uurimustöö alused #63 Uurimustöö alused #64 Uurimustöö alused #65 Uurimustöö alused #66 Uurimustöö alused #67 Uurimustöö alused #68 Uurimustöö alused #69 Uurimustöö alused #70 Uurimustöö alused #71 Uurimustöö alused #72 Uurimustöö alused #73 Uurimustöö alused #74 Uurimustöö alused #75 Uurimustöö alused #76 Uurimustöö alused #77 Uurimustöö alused #78 Uurimustöö alused #79 Uurimustöö alused #80 Uurimustöö alused #81 Uurimustöö alused #82 Uurimustöö alused #83 Uurimustöö alused #84
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 84 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-01-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 876 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 21 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor raikozirul Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Mõisted

    interdistsiplinaarsus sotsiaal, inimkonna areng, dialektiline materialism, poliitiline ökonoomia, põhimõtteks, filosoofilises tähenduses, teaduslik meetod, üldmõistena, teadustöö metoodika, teadusfakt, teadusfakt, statistilisi, hüpotees, hüpotees, hüpoteeside tõesus, teadusteooria, teadusavastus, kutsenimetus, teadur, kaemuslik, wittgenstein, mikkola, abstrakt, teaduse arengus, uurimuse huvi, hea uurimus, psühhiaatrid, raudteerööpad, sotsiaalteadustes, hermeneutika, kvantitatiivsed meetodid, ainestiku piirid, vahekorda sotsiaal, teooria triangulatsioon, denzin, võrdlemise läbiviimiseks, näitena, puhas hüpoteetiline, intervjueerimise keskmes, asetatakse 10, uustulnukate huviks, võistlus, rahvamajanduses, sotsiaalpoliitika seisukohalt, turumajanduse mudelis, vaesuse likvideerimiseks, rahvamajanduse seisukohast, majandusteadlaste ülesanne, raamatuga, protseduurilise osa, kava raames, milliste kriteeriu, pidevad, küsitlusel, küsitlusi, kvantitatiivsed, eksperiment, küsitlusmeetodi valikul, küsitluse tulemusi, telefoniküsitlus, posti teel, mitmekülgsus, intervjueerijal, põhiliseks kuluartikliks, personalküsitlus, andmekogumise vahendil, prespektiivsem, küsimustik, kirjalikku küsimustikku, pöördumise lõpus, ohtusid, ülaltoodud, kaudsed meetodid, meetodi rakendamine, toodud numbrid, kristiine kaubanduskeskus, teenindamine kristiines, punktide arvule, ülevaadeldud kvantitatiivuuringud, valimid, grupivestluse pikkuseks, niisugune lisainformatsioon, pilguheitmised, fookusgruppide kasutamine, agentuurid, fookusgrupid, süvaintervjuul, traditsiooniliste meetodite, küsitluse põhipuuduseks, sotsiaalteadustes, vaatlust, hoiakuid jt, osa tegevusi, vaatluse korraldamisel, struktuursed meetodid, järgmiseks tüübiks, kindlustamiseks, valim, üldkogumi uurimiseks, valiku lähtealuseks, kihtväljavõtt, proportsionaalses kihtvalimis, representatiivsuse seisukohalt, moodustamisega, territoriaalväljavõtt, mittejuhuslik valimvõtt, valim, otsustusväljavõttu, kvootväljavõtul, kihtväljavõtu puhul, ligilähedaselt, otsustavaks teguriks, normaaljaotuse puhul, 96s, uuringu lõppeesmärgiks, esimeseks sammuks, lähenemise aluseks, piires 0, poliitikutel, modernsusele

    Kommentaarid (21)

    tinke profiilipilt
    triin kirt: Väga hea materjal. Sain vastused oma küsimustele!
    13:04 04-11-2009
    katsi profiilipilt
    katsi: Polnud päris see, mida mul vaja oli.
    14:17 12-10-2010
    liisbethi profiilipilt
    liisbethi: Hea ja põhjalik õppematerjal
    12:55 28-05-2009


    Sarnased materjalid

    42
    docx
    UUIRMISTÖÖALUSED
    64
    doc
    Uurimistööde korraldamine
    59
    ppt
    Uurimustöö kirjutamine
    21
    doc
    Uurimustööks vajalik teada
    23
    rtf
    Uurimistöö koostamine
    161
    pdf
    Juhtimise alused
    31
    pdf
    Äriuuringute alused
    55
    docx
    UURIMISMEETODID





    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun