Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Uurimustöö alused (21)

Tartu Ülikool - Kategooriata - Uurimistöö alused ja metoodika
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas Kuidas toimib?
  • Mis on probleem?
  • Miks see küsimus on oluline?
  • Mil määral nad lahendavad ülesande?
  • Milline peab olema kontingent?
  • Millist meetodit kasutatakse?
  • Palju te selle eest maksaksite?
  • Kui suur peab olema valim et saavutada selline täpsus?
  • Kuidas kokku sobitada?
  • Kes otsustab milline on hea või talumatu olukord?
  • Mida SP -ks nimetatakse?
  • Mida sellest järeldub eetika osas?
84
Pealkiri: UURIMISTÖÖ ALUSED JA METOODIKA


SISUKORD
1.TEADUSTÖÖ ALUSED 4
1.1Teadustöö põhimõisted 4
1.2Teaduskraadid ja nimetused 8
1.3Teaduslik tunnetus 9
1.4Teaduslik tunnetus realiseerub teadustöö kaudu 12
1.5Teadustöö tingimused 12
1.6Uurimuse kolm huvi 13
1.7Mitmesugused uurimissuunad : induktsioon ja deduktsioon 13
1.8Metodoloogia koolkonnad : stsientism ( positivism ) ja hermeneutika 15
1.8.1Kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed meetodid 17
1.8.2Kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete meetodite võrdlus 18
1.8.3Sotsiaaltöö uurimisel kasutatavate kvalitatiivuuringute võimalused 20
1.9Triangulatsioon 21
2.UURIMISTÖÖ TEOSTAMINE 27
2.1 Algallikate ja kirjanduse analüüs 28
2.2Uuringu kava 32
2.3 Probleemi seade 32
2.4 Tööhüpoteesi ja uurimisülesannete püstitamine 34
2.5Tunnuste tüübid 36
2.6Andmete töötlemise metoodika 36
3. ESMASTE ANDMETE KOGUMISE MEETODID 37
3.1 Küsitlus 38
3.1.1Küsitlustehnikad 39
3.1.2Küsimuste konstrueerimine ja esitamine 44
3.1.3Hoiakute mõõtmise meetodid 48
3.2Kvalitatiivuuringud 52
3.2.1Fookusgrupp 53
3.2.2Süvaintervjuu 55
3.2.3Teised kvalitatiivuuringu meetodid 56
3.2.4Vaatlusmeetod 57
3.3Valimi määramine 64
KASUTATUD KIRJANDUS 77
Lisa 1. Strömpl, J. Kvalitatiivsete meetodite kasutamise võimalustest sotsiaaltöö uurimisel. — ajakiri Sotsiaaltöö 2/ 2004.
Lisa 2. Niglas, K. 2003. Kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite vahekorrast sotsiaal- ja kasvatusteaduslikus uurimistöös. — Kog. Interdistsiplinaarsus sotsiaal- ja kasvatusteadustes. Tallinna Pedagoogikaülikool. Tallinn.
Lisa 3. Sotsiaalsed probleemid.
SISSEJUHATUS
Inimkonna areng on olnud pidevas liikumises ning seda on püütud jaotada etappidesse millegi alusel, mis on maailma tol perioodil kõige enam mõjutanud ( tehnoloogia areng, sõjad). Evolutsiooni aeglast, stabiilset arengut mõistame me kvantitatiivsena, pöördeline e. revolutsiooniline muutuse korral kõneldakse kvalitatiivsest muutusest.
Eesti taasiseseisvumise perioodil toimus seaduste uuendamine ning tõlgendamine vastavalt väärtuste muutumisele. Seadusele annab sisu moraal. Aegamööda hakkab seadus reguleerima moraali poolt tehtud arengutööd, ideaalis peaksid seadus ja moraal üksteisega kattuma.
MAAILMAPILDI ELEMENDID
Võtmeküsimused Teooriavaldkond Sotsialismiaja õppeained
- Vajadused dialektiline materialism
- ratsionaalsus ja filosoofia
informatsioon
- arengu tingimused
- ajalugu ühiskonnateadused poliitiline ökonoomia
- ühiskondlikud - ajalugu ajalooline materialism
suhted - sotsioloogia jne.
- ühiskonna struktuur
ja ruum
- ühiskondlik teaduslik kommunism
mõjutamine poliitika ateism
-suhte olemus
Filosoofid Aristotelesest kuni Wittgensteinini on arvamusel, et teadmisel on kaks poolt: mõtteline ja füüsikaline, kus mõlemad mõjutavad seda, milleks teadmine kujuneb, samaaegselt mõjutades teineteist. Põhimõtteks on siinjuures, et inimene on ratsionaalne olend .

  • TEADUSTÖÖ ALUSED


    Uurimistööst tulenevad edumeelsetel teadmistel põhinevad süstemaatilised protseduurid ja lähenemised täidavad ühtlasi korrapärase ja süstemaatilise protseduuri aset juhtimisprobleemide lahendamisel (Ghauri, Grǿnhaug 2004: 21).

  • Teadustöö põhimõisted


    MEETOD. Filosoofilises tähenduses on meetod kindlapiiriline praktilise tegevuse või tunnetuse organiseerimise viis.
    Teaduslik meetod on teadusliku tunnetuse menetlus, sihikindlalt teostatav uurimisviis . Ehk teaduslik meetod on teadusliku uurimuse abinõu saamaks objektiivset faktilist materjali.
    Teaduslikku meetodit iseloomustab selgus, determineeritus, suunitletus, tulemuslikkus, usaldusväärsus ja ökonoomsus.
    Eristatakse faktilise kogumise ja läbitöötamise meetodeid .
    Faktilise materjali kogumise meetodeid tavatsetakse nimetada empiirilisteks, tähendab see kogemuste talletamist (teaduslikult) ja vaatlust loomulikes tingimustes (vastandina eksperimendile).
    Uurimismaterjali töötluse meetodid jagunevad statistilisteks ja teoreetilisteks (näiteks analüüs ja süntees, faktide diskrimineeriv selektsioon, klassifitseerimine jm.).
    METOODIKA. Üldmõistena on metoodika õpetus meetoditest , meetodite kogum. Teadustöö metoodika on uurimuse teostamise viis. Siia kuulub kontingendi valik, vajalikud meetodid ja seadmed , nende kohandamine konkreetsete olude ja sihtmärkidega (meetodite modifitseerimine) ning uuringu korralduse üldine plaankava.
    Objektiivsus, sihipärasus ja aktiivsus tagatakse uurimismeetoditega . UURIMISMETOODIKA määrab vajaliku faktilise materjali sedastamise üldise korralduse ja tingimused. Faktilise materjali sedastamine eeldab omakorda uurimismeetodite kasutamist.
    MEETODID on suures ulatuses teadusspetsiifilised: iga teadusharu vajab just temale vajalikku informatsiooni ning selleks töötatakse välja vastavad meetodid.
    Kuid samal ajal toimib teine paralleelne protsess: vastavalt vajadusele võetakse ühelt teadusalalt üle meetodid rakendamiseks teisel teadusalal.
    Meetodeid võib jaotada rakendussihi poolest kolme rühma:
  • uuringu korraldamise (organiseerimise) meetodid;
  • informatsiooni (faktide) registreerimise meetodid, kaasa arvatud vajalikud analüütilised protseduurid;
  • informatsiooni läbitöötamise meetodid.
    TEADUSFAKT. Uurimuse tulemusena laekuv faktiline materjal koosneb paljudest üksikfaktidest. Need on koostiselemendid, millest moodustub teaduslik fakt. Teadusfakt on üksikfaktide süstematiseeritud ja töödeldud kogum. Tema tõesus on kontrollitud, tema esinemise tõenäosus määratud. Teadusfakt on igati täiuslik, kui on selgitatud tema tekke/esinemise tingimused.
    Teadusfakti teadusväärtuse määravad:
  • fakti uudsus
  • fakti tunnetuslik väärtus.
    Fakti teaduslik huvitavus on pigem subjektiivne kui objektiivne mõiste.
    SEADUS, SEADUSPÄRASUS. Seadus on objektiivne, oluline, püsiv, üldine ja paratamatu seos nähtuste või nähtuste külgede ja muutumisfaaside vahel.
    Seadusi avastatakse uurimustöö tulemusena, vastavalt eksperimendi vahendusel, abstraheerimise (mõtlemisoperatsioon, mis toob esile asjade ja nähtuste sisusse kuuluvad üldised ja olulised tunnused, aspektid, omadused ning seosed) ja idealiseerimine (teoreetiline tunnetamine, millega luuakse äärmuslikke, absoluutsete omadustega objekt, mida tegelikkuses pole olemas, jättes arvestamata tehnilised või koguni mõned põhimõttelist laadi raskused; eesmärgiks on lihtsustada keerulisi probleeme ja eraldada peamist teisejärgulisest) kaudu.
    Avastatud seadused võimaldavad konkreetseid tingimusi teisendades valida erisuguseid võimalusi ja esile kutsuda nähtusi seaduste määratud paratamatuse piires.
    Eristatakse kahte liiki seadusi:
  • dünaamilisi - seadus määrab üheselt iga ta valdkonda kuuluva objekti käitumise;
  • statistilisi – iseloomustavad suure hulga objektide käitumise keskmisi tulemusi. Statistilised seadused eeldavad uuritavate objektide variatiivsust, mis on omane bioloogilistele objektidele. Seetõttu on bioloogiliste objektide uurimisel sedastatavad üksnes statistilised seadused. See tähendab, et seaduse avaldumist saame oodata teatava tõenäosuse piires. Kriitiliseks tõenäosuse piiriks peetakse 95% (see tähendab, et 95-l korral 100-st avaldub seaduspärasus. Ülejäänud 5 juhtu võivad moodustada erandi.
    KONTSEPSIOON. Teaduskirjanduses käsitletakse seda valdavalt käsitlusviisi või vaadete süsteemina, mis oma ulatuselt üldises tunnetuslikus plaanis väiksem, võrreldes teadusliku hüpoteesi või teooriaga.
    Käsitlusviis, mida saab pidada kontseptsiooniks, võib hõlmata mitut hüpoteesi ja teooriat. Samuti võib kontseptsiooni määratleda suhtumise kaudu konkreetsesse hüpoteesi või teooriasse.
    TEADUSLIK HÜPOTEES. Hüpotees on oletus , mis on esitatud mõne nähtuse seletamiseks ja mis nõuab kontrollimist ja tõestamist faktide varal, et muutuda usaldatavaks teadusteooriaks.
    Hüpotees on teadusliku tunnetuse oluline aste ja vahend, katse tungida puudulikult uuritud alasse.
    Hüpoteeside tõesus on erinev. Oluline on, et nad võimaldavad fakte loogiliselt organiseerida ja saada uusi teadmisi, mis kaasnevad nii hüpoteesi tõestamise kui ka kummutamisega. Teaduslik hüpotees peab tulenema teadusfaktidest, analoogiatest või vastuoludest ja olema vähemalt põhimõtteliselt kontrollitav.
    TEADUSTEOORIA on juhtivate ideede süsteem, teadusliku tunnetuse põhivahend, teadusliku teadmise kõrgeim vorm;
    Teadusteooria on teaduslikke mõisteid, printsiipe ja seadusi väljendavate väidete ja tõestuste tervik, hierarhiline süsteem, mis kindla objektide ja nähtuste valdkonna olemuse alusel kirjeldab ja seletab neid üldistavalt ning võimaldab uusi fakte ja seaduspärasusi ette näha.
    Teadusteooria tekke ja vana asendamise uuega määrab mitte faktide kogum, vaid juhtiv idee.
    AVASTUS. Teadusavastus on uute, varem tundmatute teadusfaktide sedastamine või üldistamine uueks originaalteooriaks või seaduseks, kui tulemusena muutub või täiustub tunnetuslik pilt oluliselt.
    Avastuseks võib olla ka uue ja paljulubava teadusmeetodi väljatöötamine.
    Avastus pole lihtsalt uue fakti esimesena fikseerimine, vaid selle seoste ja tunnetusliku väärtuse sedastamine
    PARADIGMA . Teaduse tekkimise eeltingimuseks on teatava ajastu praktikale iseloomulike mõtlemiskategooriate formeerumine (R. Vihalemm). See omakorda annab teadusliku maailmanägemise loogika kujunemise võimaluse. Vastavuses sellega kujuneb igal ajastul ja teaduse arenguetapil püsiv ja üldtunnustatud mõistete, seaduste ja meetodite süsteem, millel rajaneb teadusliku uurimise ja teadusdistsipliinide õpetamise traditsioon.
    Paradigma olemasolu tähendab, et teaduse areng on normaalteaduse faasis: püstitatakse ja lahendatakse järjest uusi ülesandeid. Kui niisugune ülesannete püstitamine ja lahendamine takerdub, siis on teaduses tekkinud kriis. Kriisi ületamine saab võimalikuks uue paradigma kujunedes. See tähendabki revolutsiooni teaduse arengus.
    TÕDE on objektiivse tegelikkuse õige peegeldus inimese teadvuses. Ta eksisteerib sõltumatult suhtumisest temasse. Tõde on alati objektiivne.
    Kuid samas on tõde oma epohhi laps ja seetõttu suhteline, peegeldades objekti mitte tervikuna , vaid kindlates piirides, tingimustes, suhetes, mis aga pidevalt muutuvad ja arenevad.
    Üksnes absoluutne tõde on täielik ja ammendav tunnetus. Absoluutsest tõest saab rääkida siis, kui seda on võimalik fikseerida ja väljendada täieliku selguse ja tõestusega ning kui ei leidu põhjendatud vastuväiteid.

  • Teaduskraadid ja nimetused



  • teaduste doktor ( doctor of sciences , DSc või doctor habilitatus, dr. habil.)
    omistatakse eriti kõrge kvalifikatsiooniga teadlasele;
  • filosoofiadoktor (PhD) või teaduseriala doktor
    tõendab kraadi omaja ettevalmistust iseseisvaks uurimistööks;
  • meditsiinidoktor (MD) mis omistatakse arstiteaduskondade lõpetajatele väitekirja kaitsmiseta, tõendamaks õigust iseseisvaks arstitööks.
    Teaduse õpetamine
    Kutsenimetus- Professor
    Dotsent või kaasprofessor
    Vanemassistent
    Lektor
    Assistent
    Vanemteadur on kõrge kvalifikatsiooniga teadlane , kes täidab töörühmas professori teadusala asetäitja funktsiooni või realiseerib iseseisvat uurimisprojekti. Kvalifikatsiooninõuded ühtivad dotsendile esitatavatega.
    Teadur on professori, dotsendi või vanemteaduri juhtimisel töötav uurimisrühma liige, kes iseseisvalt uurimisülesannet ei täida.

    Aunimetused


    Akadeemilise tava kohaselt omistavad ülikoolid audoktori nimetuse eriti suurte saavutustega teadlastele või kultuuriinimestele. Audoktori tiitli omistab ülikooli nõukogu.
    Väga kõrgelt kodeeritud tunnustuseks on kuulumine teaduste Akadeemia liikmeskonda akadeemikuna. Akadeemikud valib teaduste Akadeemia üldkogu kõige silmapaistvamate teadlaste hulgast.

  • Teaduslik tunnetus


    Maailma tunnetuse kindlustavad kolm teed:

    Kaemuslik tunnetus põhineb meeleorganitega, vahetult vastu võetud informatsiooni.
    Empiiriline tunnetus põhineb kogemuste üldistamisel. Empiiriline tunnetus koosneb kolmest põhielemendist:
  • faktide talletamine (tavaliselt mälus)
  • süstematiseerimine ja üldistamine
  • järelduste tegemine eksisteerivate seoste kohta.
    Kõiki neid elemente mõjutab subjektiivsus ja meelevaldne lähenemine.
    Empiirilise tunnetuse väärtuslikkust mõjutavad:
  • faktide juhuslik ja valikuline talletamine;
  • üksikfaktide erinev väärtustamine sõltuvalt subjektiivsest suhtumisest ja nendega seostunud sündmustest;
  • näidete eelistamine faktide kogumile;
  • seoste põhjuslikkus/juhulikkus määratakse subjektiivse suhtumise põhjal;
  • asjade, nähtuste ja seoste tegelik olemus jääb lahendamata.
    Teadusliku tunnetuse sihiks on vabastada tunnetusprotsess kõigist neist puudustest, mis on omased kaemuslikule ja empiirilisele tunnetusele. Teaduslik tunnetus põhineb samuti
  • faktide kogumisel
  • süstematiseerimisel
  • üldistamisel.
    Erinevalt empiirilisest tunnetusest toimub siin faktide sihipärane kogumine, rakendatakse abinõusid välistamaks subjektiivse suhtumise mõju faktide kogumisele ja üldistamisele. Põhitunnusteks, mis määravad tunnetuse teaduslikkuse, peetakse järgmisi:
  • OBJEKTIIVSUS. Teaduslik tunnetus eeldab igasuguse subjektiivsuse likvideerimist. See saavutatakse spetsiaalsete informatsiooni ja faktide registreerimise ja läbitöötamise meetmetega.
  • SIHIPÄRASUS. Tunnetusprotsess pole suunatud kõigi võimalike faktide talletamisele. Fakte kogutakse vastuse saamiseks konkreetselt püstitatud küsimus(t)ele.
  • AKTIIVSUS. Selle asemel, et jääda ootama juhust, luuakse tingimused, mis tagavad vajaliku informatsiooni laekumise. Selleks kutsutakse esile sündmused, mille kaudu avalduvad uuritavad seaduspärasused. Kutsudes esile vajalikke sündmusi, korraldatakse nende kulgemine nii, et on võimalik objektiivselt registreerida põhinähtuse ja kaasnevate nähtuste dünaamikat, avaldumist, tulemusi ning teha kindlaks kõike seda mõjutavad tegurid, fikseerida materiaalsed seosed.
  • NÄHTUSTE OLEMUSE SELGITAMINE , põhjuslike seoste kindlakstegemine .
    Väärtused
    Uskumused
    Käsitlused
    MÕTTELINE (teadmine eesmärgid)
    RATSIONAALNE
    TEE
    TEADMINE
    Ettekujutus
    Tähelepanekud
    Sündmused
    FÜÜSIKALINE EMPIIRILINE
    TEE
    (teadmine olukorrast)
    Aristoteles formuleeris inimese mõtlemise ja käitumist puudutavad põhiideed süllogismidena. L. Wittgenstein on oma uurimustes rõhutanud, et iga inimene (ka uurija) näeb maailma läbi oma vaatevinkli, läbi oma väärtushinnangute. Tähelepandud asjad saavad kõigepealt meie hinnangute osaliseks ja seejärel moodustuvad teadmiseks.
    M. Mikkola on teinud filosoofide Koskiini ja Ujomovi tööde põhjal kokkuvõtte, kus teaduslik teadmine moodustub kolme väravana. Mõte liigub tähelepanekute tasandilt abstraktsuste kaudu sügavama arusaamise ja üldise ühiskonnateooria poole. M. Mikkola juristina lisab siia juurde, et teadmisel on kaks poolt: normatiivne (peaks) ja kirjeldav ( deskriptiivne ), mille alusel moodustuvad järgmised teadmiste elemendid:
    ÜHISKONNATEOORIA
    Kriitiline Konstruktiivne
    aspekt aspekt
    Normatiivne Kirjeldav
    Mõtteline abstraktne
    ABSTRAKTID
    Käsitlused mallid
    Põhimõtted eeskujud
    Füüsikaline konkreetne
    TÄHELEPANEKUD
    motiivid tegevused
    Abstrakt on analüüsi tulemus. Analüüsides otsitakse vastust küsimustele mis?, kuidas?, Kuidas toimib?, mitu protsenti?
    Abstrakt on analüüsi lõpptulemus. See tähendab oluliste asjade leidmist ja näitamist, mis aga ei ole samas revolutsiooniline.
    Reaalsed teooriad otsivad vastust küsimusele: MIKS? See tähendab sügavama arusaamise ning selguse otsimist abstraktsel kujul esile tulnud olulisusele, mis on teooria konstruktiivne pool ja seotud kas oleviku või minevikuga.
    Teooria kriitiline pool puudutab arvusid ja väärtusi, mis on omal viisil seotud ka tulevikuga. Teooria ilma praktikata on poolik. Samas praktika ilma teoreetilise orientatsioonita annab heuristilisi elamusi, aga ei võimalda leida nähtustele seletust, mistõttu jääb arusaamatuks ka asjade sügavam tähendus. Seega ei ole teooriat ilma empiirilise osata ja empiirilist osa ilma teooriata, teaduslikul teadmisel on olemas mõlemad pooled. Empiirilise osa abil saame uusi tähelepanekuid ja kontrollitakse ning tõestatakse teooria paikapidavust.

  • Teaduslik tunnetus realiseerub teadustöö kaudu


    Tinglikult võib teadustööd jaotada uurimusteks ja üldistusteks.
    Jaotus on väga tinglik , sest seni tehtud teadustöid ja saadavat faktilist materjali üldistamata pole võimalik teostada uurimust . Samas on uurimistöö ekstensiivne arenemine teinud vajalikuks aeg-ajalt üldistada mitmesuguste koolkondade poolt tehtut. Selliselt pannakse maha teetähised, mis aitavad orienteeruda edasised teadustegevuses.
    Teaduse arengus on primaarne uute faktide sedastamine otseste uurimuste (eksperimentide) teel.
    Iga uurimus ei ole teadus. Teadustöö nimetust väärib üksnes see uurimus, mis rahuldab teadusliku tunnetuse põhitunnuseid. See on saavutatav eksperimendi või mõne muu teadusmeetodi sihikindla planeerimisega, metoodika täpsusega, uuringu põhjalikkusega, tõepäraste faktide küllaldase hulgaga , faktilise materjali süvaanalüüsiga. Lisaks sellele veel üks oluline tingimus: üksnes publitseeritud teadustöö mõjutab teaduse arengut. Asjakohaselt avaldatud materjal võimaldab veenduda, kas uurimus oli korrektselt teostatud ja kas tulemused on tõepoolest tehtud järelduste aluseks.

  • Teadustöö tingimused


    Uurimuste tegemine teaduse nüüdistasemel on kallis. Teaduskasumi arvestus raskeneb (kohati on see võimatu) teaduse rakendamisel hariduses, pedagoogikas, kultuuris, rahva tervises ja meditsiinis.
    Ainult väike osa teadusest suudab endale ise raha teenida. Teadus on kompleksne nähtus, materiaalsed võimalused tema eksisteerimiseks ja arenguks peab kindlustama?
    Teiseks tingimuseks on loovaid ideesid genereeriv aju. Aluseks on hästi korraldatud haridus ja ettevalmistus teadustööks.

  • Uurimuse kolm huvi


    Teoreetiline Metoodiline Ühiskondlik
    (teadmishuvi) (uurimushuvi) (strateegiline huvi)
    MIS KUIDAS TSIVILISATSIOON/
    KUIDAS TEADMINE HARIDUS
    MIKS SÜGAVAM ARUSAAM
    (teoreetiline)
    Oma olemuselt võib uurimus olla positivistlik, hermeneutiline , marksistlik jne, samas uurimuse jagamine eri tüüpideks on tihtipeale uurija ühepoolne sildistamine .
    Uurimuse huvi on alati seotud uurija enda isikuga ning huviga teema suhtes. Mida rahvusvahelisem aga uurimus on, seda enam kuulub uurija teatud uurimistraditsiooni. Uuringu praktilises osas mängivad rolli ka uurija väärtushinnangud. Analüütilistes uurimuses ei ole eesmärgiks maailma parandamine.
    Igas uurimustöös peab sisalduma uurimuse sügavam teoreetiline arusaam, sellega luuakse väärtusi. Teoreetilise uurimuse korral ei tohiks teema olla liiga ajakohane, sest selles peegeldatakse iseenesest mõistetavaid asju.
    Hea uurimus on kooskõlas uurija isikuga, seega leiab iga uurija teema ise. Teemat valides tuleb arvestada sellega, et ka aastate pärast, kui uurimus on valmis, oleks teema oluline ja asjakohane.

  • Mitmesugused uurimissuunad: induktsioon ja deduktsioon


    Uurimistööd ja kasutatavat uurimismeetodit mõjutab uurija taust, kui see puudutab uurimissuunda (Ghauri, Grǿnhaug 2004: 24). Uurimissuund määrab uurija meetodite, andmete, teooriate ja väärtuste vahelise seose. Sotsiaalne teadmine moodustub üksteisele rajanedes. Teaduslike vaatlustega luuakse uusi teooriaid , korrigeerides, täiendades, laiendades ja puhastades vanu ning olemasolevaid teooriaid.
    Uurija vaatleb ja registreerib usaldusväärselt nähtu ilma igasuguse eelarvamuseta. Mõned vaatlustulemused tehakse kindlaks kui tõesed ja nad moodustavad teooriate ja reeglite (seaduste) aluse. On olemas kaks viisi kindlaks määrata, mis on õige või vale, ja teha järeldusi: induktsioon ja deduktsioon. Induktsioon põhineb empiirilisel nähtusel, sellal kui deduktiivne rajaneb loogikal .
    Induktsiooniga teeme me üldistavaid järeldusi oma empiirilistest vaatlustest. See protsess kulgeb eeldusest järelduseni ja seda võib illustreerida järgmiselt:
    Eeldus:
    psühhiaatrid on leidnud, et patsientide psühholoogilised probleemid sõltuvad nende kogemustest lapsepõlves.
    Järeldus:
    Kõik psühholoogilised probleemid põhinevad lapsepõlve kogemustel.
    Oluline on märkida, et kunagi ei või olla 100% kindel induktiivsetes järeldustes, sest need põhinevad vaid mõnel empiirilisel vaatlusel. Mõnikord võivad valeks osutuda isegi järeldused, mis põhinevad sadadel vaatlustel.
    Deduktsiooni all mõistame seda, et me teeme järeldusi loogilise arutlusega. Sel juhul ei ole vaja olla tõene reaalsuses , kuid peab olema loogiliselt. Näiteks:
    Eeldus:
    Kõik metallid paisuvad soojendamisel.
    Eeldus:
    Raudteerööpad on metallist.
    Järeldus:
    Raudteerööpad paisuvad soojendamise.
    Induktsiooni ja deduktsiooni erinevus seisneb selles, et vaatlusega saadud andmed viivad meid teooriate ja hüpoteesideni, sellal kui deduktsiooniga (loogilise arutlusega) me tunnistame või lükkame tagasi neid teooriaid ja hüpoteese.
    Uurimistöös saavad meetodid alguse ideedest ja faktidest, mis viivad väidete, teooriate ja hüpoteesideni. Uued teooriad ja hüpoteesid viivad uute ideede ja faktide juurde ning algab uus tsükkel, mis viib teooriateni. Kui kasutame vaadeldud fakte teooria loomiseks, mis on kooskõlas nende faktidega, rakendame me induktsiooni. Seega induktsioon on faktide vaatlemise protsess, et luua teooriat ja on ehk esimene samm teaduslike meetodite seas.
    Deduktsiooni puhul vaadeldakse teooria järeldusi. Deduktsioon hõlmab faktide kogumist hüpoteetiliste seoste kinnitamiseks või ümberlükkamiseks väidetest tuletatud muutujate vahel.
    Joonis 1. Induktsioon ja deduktsioon
    Ühe või teise suunda kasutataval uurijal läheb vaja suurel hulgal loovust ja kujutlusvõimet. Nii induktsioon kui deduktsioon nõuavad, et minnakse statistilise tähenduse pärast süstemaatilise andmekogumiseni ja et ollakse teadlik andmete asjakohasest tundlikust küsimusest teooria või uuringu suhtes. Veelgi enam, mõlemad nõuavad, et uurija oleks kursis teooriate ja ideedega ning teaduslike meetoditega.

  • Metodoloogia koolkonnad: stsientism (positivism) ja hermeneutika


    Sotsiaalteadustes on rakendatud peamiselt kahte suunda — stsentismi ja hermeneutikat, mis omavahel „võistlevad“.
    Klassikaline teaduskäsitlus ehk stientism (käsitlus, mille kohaselt teadus on inimtunnetuse kõrgeim vorm) esindab positivistlikku metodoloogiat.
    Hermeneutika tähendab humanistlikus kultuuris tekkinud tõlgendamise kunsti või teadust. Tõlgendamise (interpreteerimise) protsess hõlmab mingi mõttelise terviku osadeks jaotamise ja seejärel selle terviklikkuse taastamise (hermeneutiline ring).
    Tänapäeva postmodernistlik sotsioloogia (k a sotsiaalteadused tervikuna) rõhutab tõlgendamise rolli. Seega:
  • hermeneutiline metodoloogia ei ole teaduses uus;
  • hermeneutiline metodoloogia on võõras Ida-Euroopa riikides, kus ühiskonnateadustes on domineerinud stsientistlik traditsioon;
  • hermeneutiline metodoloogia on „raskem“ õppimise ja teaduse tegemise ning tulemuste mõistmise tasandil, sest nõuab meistri kätt ja meistri reputatsiooni;
  • arvatakse, et tänapäeva ühiskonna keeruline struktuur ja suhted reaalse protsessina omandavad järjest rohkem hermeneutilisi jooni ning on selle metodoloogia alusel „kergemini“ analüüsitavad.
    Herbert Meadi kahe mina (mina ja mind) teooriast tulenevalt on tõlgendamine nende kahe mina vaheline suhtlemine. Oma „dramaturgilises“ sümbolilises interaktsionismis selgitab Erving Goffman (1922-1982) interpreteerimisist kui „oma mina kujutamist teise omana“ ehk teise inimese asemele asumist. „Klassikaliseks“ võib nimetada Schleiermacheri selgitust hermeneutilise kunsti olemuse kohta: interpretaatori eesmärk on mõista kogu teose terviklikkust. Selleks peab ta selle osadeks lahutama ja taastama kui terviku. Kõigepealt tutvub interpretaator esialgse osaga (loeb fragmendi teosest) ja selle alusel loob esialgse hüpoteesi terviku kohta. Ilma tervikut ette kujutamata pole võimalik tegeleda kogu tekstiga . Lugedes edasi, korrigeerib interpretaator esialgseid hüpoteese terviku kohta ning loob selle alusel uue terviku kui tunduvalt terviklikuma – adekvaatsema. Järgmiste lõikude lugemisel kordub protseduur ja nii kuni teksti lõpuni. Seega on kogu sellel tegevusel kahestunud iseloom:
  • ühelt poolt liigutakse üksikult üldisemale, tervikule, ning iga osaga tutvumise järel luuakse selle alusel hüpoteetiline tervik, mis astme-astmelt läheneb lõpptulemusele;
  • teisel poolt liigutakse tervikult üksikosadele, sest igal etapil loodud terviklik pilt võimaldab tekstiosa paremini mõista.
    Sellist esialgset selgitusmudelit nimetatakse ringiks. Tänapäeval ei peeta oluliseks ega nõuta algteksti mõtte täpset tabamist. Teisalt pole selle meetodi rakendamise juures tegemist ainult filosoofia või ajalooga, vaid kogu sotsiaalse maailmaga, selle olemuse ja uurimisega. Kui varasemas hermeneutikas oli probleemiks, kuidas ringist väljuda, siis alates Heideggerist see enam probleemiks ei ole: interpretaator ja teos ei asu eraldatud maailmas.
    Tervik, mis sisaldab nii sotsiaalset kui kultuurilist maailma (sotsiaalne reaalsus), on mõtestatav ja analüüsitav sotsiaalse ringina: uurides ühiskonda kui tervikut süveneb teadusel arusaam iseendast ehk teadused ühiskonnast süvendavad oma teaduslikke arusaamu sotsiaalse reaalsuse uurimise kaudu, sest just nad ise on osake tervikust. Oma uurimismetoodikat süvendades ja laiendades analüüsivad nad omakorda ühiskonda „täiuslikumalt ja adekvaatsemalt“. Kaasaegsete sotsioloogiliste uuringute puhul, nagu humanitaarteaduste (ühiskonnateaduste) puhul üldse, on see ringikujuline muutumine ja igavesti kestev protsess.

  • Kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed meetodid


    KVANTITATIIVSED MEETODID on sellised uurimismeetodid , kus uuritavaid muutujaid on võimalik arvuliselt mõõta ja statistiliselt analüüsida.
    Kvantitatiivseid meetodeid iseloomustab võime koguda ja analüüsida suuri andmemassiive. Kvantitatiivne analüüsimeetod eeldab täpselt konstrueeritud valimit, kindlat reeglistikku muutujate mõõtmiseks ning analüüsimiseks.
    Kvantitatiivseid meetodeid kasutatakse eelkõige uuritava probleemi või nähtuse kirjeldamisel, vähem seletamisel. Kõige iseloomulikumaks näiteks on ankeetküsitlus või rangelt struktureeritud intervjuu .
    Kvantitatiivsete meetodite peamiseks puuduseks on liigne arvukesksus (positivistlik lähenemine), mis võib viia kaugenemiseni tegelikust reaalsusest. Kaasaegses sotsioloogias kasutatakse enam kvantitatiivseid meetodeid.
    KVALITATIIVSEID MEETODEID kasutatakse peaasjalikult uuritava probleemi või nähtuse seletamisel, tekkepõhjuste väljaselgitamisel, samuti võimalike edasiste arengute prognoosimisel.
    Kvalitatiivsete meetodite näiteks on struktureerimata intervjuu, kus vaba vestluse käigus püütakse avada uuritava nähtuse või probleemi erinevaid tahke ning leida võimalikke seoseid teiste nähtuste või probleemidega.
    Kvalitatiivsete meetodite puuduseks on sobivate analüüsimeetodite puudulikkus, samuti uurimisprobleemi käsitluse sõltuvus uurija isikust (konkreetsed teadmised ja hoiakud).

  • Kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete meetodite võrdlus


    Tabel 1. Rõhuasetuse erinevus kvalitatiivsetes versus kvantitatiivsetes meetodites (Ghauri, Grǿnhaug 2004: 98)
    Kvalitatiivsed meetodid
    Kvantitatiivsed meetodid
    • Rõhk arusaamisel
    • Fookus vastaja / informandi vaatenurgal
    • Interpretatsioon ja ratsionaalne lähenemine
    • Vaatlused ja mõõtmised loomulikus ümbruses
    • Subjektiivne asjaosaliste vaatekoht ja lähedus andmetele
    • Avastuslik suunitlus
    • Protsessile suunatud
    • Terviklik perspektiiv
    • Üldistamine individuaalse organismi omaduste ja kontekstite võrdluse teel
    • Rõhk testimisel ja tõestamisel
    • Fookus sotsiaalsete sündmuste faktidel ja või/ põhjustel
    • Loogiline ja kriitiline lähenemine
    • Kontrollitud mõõtmine

    • Objektiivne kõrvalseisja vaatekoht distantsiga andmetest
    • Hüpoteetilis-deduktiivne; fookus hüpoteeside kontrollimisel
    • Tulemusele suunatud
    • Üksikasjalik ja analüütiline
    • Üldistamine populatsiooni liikmeskonnale

    Valiku tegemine kvantitatiivse ja kvalitatiivse uurimismeetodi vahel sõltub muuhulgas sellest, milline on uurimisobjektiks võetav nähtus oma iseloomult. Uurimisobjektiks võib olla kas singulaarne või genereeriv nähtus. Singulaarne nähtus on mingi kindel individualiseeritav nähtus või sündmus või sündmuste ahel. Genereeriv nähtus viitab omakorda mingile nähtuseklassile. Kvantitatiivne uurimismeetod ei sobi üldiselt singulaarsete nähtuste jaoks, kuna uuritav nähtus on ainukordne. Kuid genereerivaid nähtusi võidakse uurida ka kvantitatiivselt.
    Kvantitatiivne uuring erineb kvalitatiivsest ka metodoloogia poolest. Materjali kogumisel ja analüüsil on need erinevused olulised.
    Kvantitatiivse uuringu puhul on tähtis, et uurimisainestik esindaks statistiliselt vaatlusüksustest moodustavat põhikogumit.
  • Kvalitatiivse uuringu puhul on eesmärgiks ainestiku teoreetiline esinduslikkus, see tähendab, et ainestikus peavad esile tulema uuritava probleemi seisukohast olulised jooned.
  • Kvantitatiivses uuringus liigutakse selgemini edasi etapikaupa: kõigepealt kogutakse materjali, seejärel töödeldakse seda, antakse sellele statistilist töötlust eeldava vaatlusmatriitsi kuju ning seejärel töödeldakse vaatlusmatriitsi statistiliste meetoditega. Ainestik on selgelt piiritletud . Kui vaatlusmatriits on loodud, siis üldjuhul ei lisata sinna enam tähelepanekuid ega muutujaid.
  • Kvantitatiivses uuringus on materjali kogumine, selle töötlemine ja analüüs läbi põimunud. Analüüs võib kinnitada, et ainestikku tuleb täiendada. Pärast lisamaterjali kogumist jätkatakse analüüsi. Ainestiku piirid on selles mõttes lahtised , need võivad uurimise käigus laieneda või aheneda.
    Tabel 2. Kvantitatiivse ja kvalitatiivse uuringu erinevus
    Kvantitatiivne uuring
    Kvalitatiivne uuring
    Ainestik esindab statistilist põhigruppi
    Ainestik esindab uurimisobjekti olulisi omadusi, on teoreetiliselt tähtis
    Ainestiku kogumine, töötlemine ja analüüs on eraldi etapid
    Ainestiku kogumine, käsitlemine ja analüüs põimuvad tihedamini ühte
    Täpselt piiritletud ainestik, mis on esitatav peatükkidena, vaatlusmatriitsi kujul
    Ainestiku piirid on „lahtised“. Ainestik on verbaalne või piltlik
    Tüüpilised uurimisainestikud: katse-, küsitlus- ja intervjuu-uuringud, statistikad, sisuanalüüs
    Tüüpilised uurimisainestikud: väliuuring, vabas vormis intervjuud, spetsiaalsed dokumendid , kultuurilooming
    Vaatlusmatriitsi statistiline analüüs
    Analüüsi moodused on enam ainega seotud ja vähem reeglitest sõltuvad
    Statistilise analüüsi tõhusus ja õnnestuvus. Uurimise korratavus
    Ainestiku küllasus (üleküllus): uued sündmused ei too enam uut juurde.
    Ainestiku kattuvus: tõlgendus ei põhine juhuslikul valikul
    Mõõtmise põhjendatus ja usaldatavus
    Analüüsi hinnatavus: lugejal on võimalik jälgida uurija järelduste tegemist.
    Analüüsi korratavus: üheselt mõistetavad liigitus- ja tõlgendusreeglid
    Teooriat katsetav
    Teooriat arendav

  • Sotsiaaltöö uurimisel kasutatavate kvalitatiivuuringute võimalused


    Lugeda: Lisa 1. Strömpl, J. Kvalitatiivsete meetodite kasutamise võimalustest sotsiaaltöö uurimisel. — ajakiri Sotsiaaltöö 2/ 2004.
    Sotsiaalkonstruktsionistlikul teoorial põhineva kvalitatiivuuringu kasutamine avab uusi võimalusi sotsiaal- ja tervishoiualases uurimuses. Ei ole üllatav, et lääne sotsiaaltöö uurimine liigub selles suunas. Konstruktsionistlik kvalitatiivuuring võimaldab uurimistöö kaudu teha omal viisil sotsiaaltööd: osaleda sotsiaalsete probleemide formuleerimises ja lahendamises. See on üks võimalus teha sotsiaaltööd, mis on suunatud objekti ( laias laastus sotsiaalsete probleemide) mõistmisele (Strömpl 2004: 31).
    Sotsiaalteaduslik uurimus seab uurija ette terve rea eetilisi nõudeid. Kvalitatiivsete meetodite kasutajad kogevad eetilist vastutust eriti. See vastutus puudutab mitte ainult vastutust uue teadmise avastamise ja avaldamise, vaid ka uuritavate subjektide suhtes. Intervjuu või osalusvaatluse käigus toimiv isiklik kontakt uurimise subjektidega on üheaegselt nii info kogumine kui inimlik suhtlus. Uurija ja uuritav subjekt muutuvad isiklikeks tuttavateks. Strömpl arvab , et kvalitatiivne sotsiaaluurimus ei ole üksnes demokraatlik uurimismeetod, mis võimaldab uurijale ja uurimuses osalejale partnerlust, vaid see on ka oluline vahend ühiskondliku sidususe suurendamiseks , sest selle kaudu areneb inimestevaheline usaldus. See eeldab ka uurimustulemuste avaldamist uurimuse subjektidele. Hea kvalitatiivuurija teab, et ühiskonna tavalise liikmena võib ta omada arvamusi , mis on erinevad uurimissubjektide omast. Vältida tuleks oma uurimusele toetudes formaalsete ettepanekute tegemisest. Ükskõik kui üksikasjalikult me ka mõnda nähtust tundma ei õpiks, elu on alati tunduvalt mitmekesisem. Seetõttu tuleb usaldada uurimistulemuste kasutamise üle lõplike otsuste tegemine nendele inimestele, keda see otseselt puudutab.
    Niglas (2003: 39), kes on analüüsinud kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete meetodite vahekorda sotsiaal- ja kasvatusteaduslikus uurimistöös rõhutab, et kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite vahekord on nii eilses kui tänases uurimistegelikkuses tunduvalt komplitseeritum kui paradigmaatiline vaateviis seda eeldab. Seega praktikast lähtuvalt ei ole õige kvantitatiivset ja kvalitatiivset lähenemist vastanduvateks pidada. Kui eesmärgiks pidada sotsiaal- ja kasvatusteadusliku uurimuse kvaliteeti, siis tundub siiski mõistlikum kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite erinevuste rõhutamise asemel rääkida paljudest uurimisstrateegiatest, mis omavahel võrreldes leiame nii sarnaseid kui erinevaid jooni ning enam tähelepanu pöörata erinevate metodoloogiliste etappide kooskõlale:
    Uurimisprobleem
    Meetodid (disain)
    Järeldused.
    Lugeda Lisa 2. Niglas, K. 2003. Kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite vahekorrast sotsiaal- ja kasvatusteaduslikus uurimistöös. — Kog. Interdistsiplinaarsus sotsiaal- ja kasvatusteadustes. Tallinna Pedagoogikaülikool. Tallinn.

  • Triangulatsioon


    1978.aastal uurija Denzin on välja toonud 4 liiki triangulatsiooni;
    • andmete triangulatsioon – erinevatest allikatest saadud andmete kasutamine hindamisel;
    • hindajate triangulatsioon – mitmete erinevate uurijate või sotsiaalteadlaste kasutamine hindamisel;
    • teooria triangulatsioon – andmete interpreteerimisel erinevate teooriate kasutamine;
    • metodoloogiline triangulatsioon – mitmete meetodite kasutamine probleemide või programmide uurimiseks, nagu näiteks intervjuud, vaatlused ja dokumendid.

    Denzin on öelnud triangulatsiooni selgituseks , et mitte ükski üksik meetod ei lahenda adekvaatselt probleemi, mistõttu rakendama peab alati mitmeid meetodeid ja see ongi triangulatsiooni põhimõte.
    Kvalitatiivsete teemade mitmekesisus : puhas versus segatud strateegia
    Puhaste kvalitatiivsete meetodite säilitamiseks hindamisel on olemas tugevad argumendid. Avatus ja personaalne kaasahaaratus naturalistliku küsitlemise korral
    haakub kvalitatiivsete andmete avatuse ja sügavusega ja loob eeldused sügavuti minevaks hindamiseks.
    Samuti, on aga olemas sisemine loogika kvantitatiivseteks-eksperimentaalseteks hindamisteks, kus testitakse deduktiivselt hüpoteese, mis on üles ehitatud teoreetilistele eeldustele.
    Erinevate lähenemiste segatud osad on tihti aineks filosoofilisele vaidlusele. Kuid siiski, hindamise praktiline mandaat koguda olulist ja võimalikku informatsiooni otsustajate ja huvigruppide esindajate teavitamiseks, kaalub tegelikkuses üles mured hindamise metodoloogilisest puhtusest ning mis sageli põhinebki ainult filosoofilistele argumentidele. Praktikas on siiski võimalik ja sageli ka vajalik kombineerida erinevaid lähenemisi omavahel. Kui me esialgu võrdleme mitmeid teid, millede puhul kvalitatiivsete teemade mitmekesisus võib olla kasulik, siis me võime
    võrrelda ka teid, mille puhul on võimalik kombineerida omavahel nii kvalitatiivseid kui kvantitatiivseid meetodeid.
    Metodoloogilise puhtuse pooldajad väidavad, et üks ja sama hindaja ei saa olla induktiivne ja deduktiivne ühel ja samal ajal. Üks inimene ei suuda testida määratuid hüpoteese ja jääda siiski samal ajal ka avatud vaatlejaks. Tegelikkuses on inimlik mõtlemine siiski piisavalt kompleksne ja paindlik, mistõttu on võimalik uurida ettemääratud küsimusi ja testida hüpoteese programmi ühtede aspektide kohta ning olla samal ajal küllaltki avatud ja naturalistlik, et uurida programmi mingeid teisi aspekte .
    Segatud andmete kogumise ja analüüsimise lähenemised.
    Kui triangulatsioon oleks üheks viisiks metodoloogilise mõju suurendamiseks, siis teiseks viisiks olekski metodoloogiliselt puhaste strateegiate kombineerimine segatud metodoloogiliste lähenemistega.
    Segatud meetoditest paremini arusaamiseks on võimalus neid kergesti eraldada küsitlemise, andmete kogumise ja analüüsimise komponentideks nii kvantitatiivsete- eksperimentaalsete kui ka kvalitatiivsete-naturalistlike lähenemiste korral.
    Ideaalne-tüüpiline kvalitatiivsete meetodite strateegia koosneb kolmest osast:
    1) kvalitatiivsed andmed; 2) naturalistlik küsitlemine ja 3) induktiivne sisu või juhtumi analüüs. Võrdluseks, klassikaline hüpoteetiline-deduktiivne lähenemine teaduslikus uurimuses sisaldab 1) kvantitatiivseid andmeid; 2) eksperimentaalset uurimust ja 3) statistilist analüüsi, mis põhineb deduktiivselt tuletatud hüpoteesidele.
    Nagu eelnevalt märgitud – mõlema lähenemise elluviimisel puhtal kujul on olemas nii tugevad kui nõrgad küljed. Kuid mõlema lähenemise omavahelisel kombineerimisel on samuti suur kasu. Näiteks kui keegi tahaks võrrelda inimesi, kes kogesid programmis kindlaid uuendusi nende inimestega, kes uuendustes ei osalenud, kuid võrdlemise läbiviimiseks on vajalikud muutujad ebaselged. Sellisel juhul on mõistlik kavandada eksperiment mõlema grupi – nii uurimisaluste kui ka kontrollgrupi liikmete juhuslikuks hindamiseks, et koguda kvalitatiivseid, avatud andmeid mõlema grupi kohta. See tähendab, et eksperimentaalne ja kvaasieksperimentaalne kavandamine on kooskõlas kvalitatiivsete kirjeldustega kui hindaja otsustab, et uurimuse tulemused on parimad kui hindamine on toimunud programmis osalejate käitumise ja väljendumise vaatlemise ja üles märkimise kaudu.
    Kirjeldavate ja jutustavate andmete kogumine läbi sügavuti minevate intervjuude ja detailsete vaatluste eeldab rahuldava strateegia olemasolu andmete analüüsimiseks. Kuid on ka võimalik kvalitatiivsetele andmetele peale panna kvantitatiivseid skaalasid ja dimensioone. Projekti andmete analüüsimise staadiumis hindaja
    võib otsustada muundada kvalitatiivsed kirjeldused kvantitatiivseteks skaaladeks, mida on võimalik statistiliselt töödelda.
    Võimalikud oleksid järgmised variatsioonid - segud andmete tüüpidest, küsitlemise viisidest ja analüüsidest. Et teha selliseid valikuid , mis tooksid rohkem selgust ja illustreeriksid võimalusi, mis tulevad esile uurimise paindliku kavandamise korral, esitatakse järgnevalt erinevaid uurimisstrateegiaid, millised sisaldavad segusid andmete tüüpidest, küsitlemise viisidest ja analüüsimistest.
    Variatsioonid programmi hindamise kavandamisel
    Näitena on olemas programm, kus soovitakse aidata keskkooli vanemate klasside õpilasi, kellede puhul on hariduse omandamine seotud suure riskiga . Neil on halvad hinded, halb suhtumine kooli, samuti on neil kõrge terviserisk, sest nad toituvad halvasti, tarvitavad uimasteid ja nad on ka potentsiaalsed tulevased kriminaal - hoolduse kliendid.
    Nimetatud programm sisaldab tegevusi, millede puhul need kõrge riskiga noored saavad individuaalset tähelepanu, omandavad tööoskusi ja töötavad osalise ajaga töökohtadel, mis lubab neil omada sissetulekut, kui nad töötavad korralikult.
    Samuti osalevad nad diskussioonidel, kus väärtustatakse tervist, positiivset ellusuhtumist ja sotsiaalset integratsiooni.
    Taolise programmi jaoks eksisteerib 6 erinevat hindamise kavandamise stsenaariumi:
    Puhas hüpoteetiline-deduktiivne hindamine:
    Eksperimentaalne kavandamine, kvantitatiivsed andmed ja statistiline analüüsimine.
    Hindaja mõistab, et programmil puuduvad piisavad ressursid sihtgrupi teenindamiseks . See annab eetilise õigustuse juhuslikkuse printsiibil sihtgrupi valikuks , kelledel saab olema juurdepääs antud programmile. Ülejäänutest moodustub kontrollgrupp . Enne programmi käivitumist ja aasta peale programmis osalemist mõõdetakse standardiseeritud meetodite abil mitmeid näitajaid kõikide noorte osas -nii programmis osalenute kui kontrollgrupis olnud noorte puhul. Mõõdetakse näiteks koolitöös osalemist, enesest lugupidamist, võõrandumist jms. Samuti mõõdetakse haiguspäevi, uimastite kasutamist ja õigusrikkumisi. Kui kõik andmed on kogutud, võrreldakse omavahel nii eksperimentaalgrupi kui kontrollgrupi näitusid, kasutades selleks statistilisi meetodeid.
    Puhas kvalitatiivne hindamine:
    Naturalistlik küsitlus, kvalitatiivsed andmed ja sisu analüüs.
    Protseduurid osalejate selekteerimiseks ja programmiga sidumiseks määratakse kindlaks programmi personali poolt. Hindaja leiab piisavalt aega osalejate sügavuti intervjueerimiseks niipea kui nad on programmi haaratud. Intervjuude läbi küsitletakse õpilasi, milline kool neile meeldib, mida nad koolis teevad, kuidas nad tavaliselt veedavad oma aega, milline on elu nende perekonnas, milline on nende arvamus oma tervise kohta, kuidas nad hindavad oma käitumist jne. Lühidalt, programmis osalejaid palutakse kirjeldada iseendid ja oma sotsiaalset keskkonda.
    Lisaks intervjuudele jälgib hindaja programmi järgnevalt: osalejate käitumist, osalejate omavahelisi vestlusi , personali käitumist, personali ja osalejate omavahelisi mõjutusi. Tegevuste kulgedes leiab hindaja aega osalejatega lisaintervjuude tegemiseks, et teada saada nende vaateid programmile, et saada informatsiooni, mida nad programmis tegid ja milliseid kogemusi nad said. Programmi lõppedes intervjueeritakse osalejaid veelkord, et hinnata, kuidas ja kas nad on muutunud programmi käigus, millised on nende vaated elule ja mida nad ootavad tulevikult
    Intervjueeritakse ka programmi personali.
    Kogu see materjal analüüsitakse, et saada teada, millise kogemuse tõid osalejad programmi kaasa, milline on kogemus programmis osaledes ja millised on muutused osalejates programmi lõppedes.
    3) Segatud vorm:
    Eksperimentaalne kavandamine, kvalitatiivne andmete kogumine ja sisu
    analüüsimine.
    Eksperimentaalse kavandamise korral jällegi jagatakse noored kahte gruppi – katsegrupiks ja kontrollgrupiks. Enne programmi käivitumist toimuvad sügavuti intervjueerimised mõlema grupi liikmetega. Intervjueerimise keskmes on samad küsimused, millised olid ka puhta kvalitatiivse hindamise korral. Samuti viiakse intervjuud läbi mõlema grupi liikmetega ka programmi lõppedes. Analüüsimisel uuritakse eraldi andmeid katsegrupi ja kontrollgrupi puhul ning võrreldaks neid omavahel.
    4) Segatud vorm:
    Eksperimentaalne kavandamine, kvalitatiivsed andmed ja statistiline analüüs.
    Osalejad jagatakse juhuslikult katse- ja kontrollgrupiks ja intervjueeritakse sügavuti mõlema grupi liikmeid nii programmi käivitumisel kui ka lõppedes. Intervjuudes sisalduvad andmed jagatakse tulemuste järgi erinevateks dimensioonideks ja asetatakse 10- punktilisele skaalale . Näiteks kooliskäimist iseloomustav suurus võib olla 1 (kõige madalam) aga võib olla ka 10 (kõige kõrgem). Niimoodi analüüsitakse ära nii programmieelsete intervjuude kui ka programmijärgsete intervjuude tulemused. Võrreldakse omavahel mõlemaid gruppe, et teada saada, millised olid muutused programmi jooksul.

  • UURIMISTÖÖ TEOSTAMINE


    Sageli eeldatakse, et teooria eelneb andmetele, st vaatlustele. Ometi tuleb rõhutada, et uurimuse tegemisel toimub teooria ja andmete vastastikune mõjutamine.
    Joonis 2. Teooria ja andmed lähtepunktina
    Uurimistöö koosneb järgmistest etappidest:
  • KIRJANDUSE ANALÜÜS
  • PROBLEEMI SEADE
  • TÖÖHÜPOTEESI JA UURIMISÜLESANNETE PÜSTITAMINE
  • METOODIKA VÄLJATÖÖTAMINE
  • UURINGU TEOSTAMINE (faktilise materjali kogumine)
  • ANDMETE ANALÜÜSIMINE
  • KOKKUVÕTETE TEGEMINE

    2.1 Algallikate ja kirjanduse analüüs


    Selleks, et midagi uurida, on vaja teada, mida selle probleemi valdkonnas on tehtud, kuidas ja mida on selgitatud. See on vajalik järgmistel eesmärkidel:
  • on vaja harida oma aju, et olla ette valmistatud laekuvate faktide hindamiseks;
  • oluline on leida analoogiaid varasematest töödest, mis aitaks leida teid meid huvitava probleemi lahendamiseks;
  • hoiduda jalgratta leiutamisest, s.o. sellest, mis on juba tehtud ja sedastatud.
    Informatsiooni kogumine algab võrdlusest, mis eeldab väliseid käsitlusi.
    P. Bourdieu arvates tegutsevad inimesed sotsiaalses maailmas, mille erinevatel väljadel nad tugevdavad neid omadusi, seda kapitali, mis antud väljal on kõige väärtuslikum. Eesmärgiks on puhaskasumi maksimeerimine ja kapitali kuhjumine . Kapitali on mitut liiki koos oma alaliikidega. Kapitali käsitluses kaldub Bourdieu marksistlikust terminoloogiast kõrvale, sest Bourdieu jaoks on kapital eelkõige omand, ressurss, mitte aga suhe. Nn. väli on eriline piirkond, kuhu sissepääsemiseks on omad reeglid: väljale pääseb siis, kui inimene on nõus omaks võtma seal kehtivad reeglid ning näidates, et ta tunneb neid. Uustulnukate huviks on hoolitseda selle eest, et reegleid muudetaks niipalju, et nende olukord muutuks järjest paremaks, aga ka mitte nii palju, et kogu territoorium nn. õhku lendaks. Mäss leiab aset vaid põhireeglite piires ning erilised vapustused tähendavad seda, et osad kapitali liigid kaotavad oma väärtuse täielikult ning osad täiesti tundmatud saavad endale olulise tähenduse.
    Selliste reeglite ning reeglitest kinnipidamist ning uuendamist puudutav sümbolistlik võistlus on Bourdieu teoreetilise uurimuse sisu. Neid mõtteid kasutab ta kõikide probleemvaldkondade uurimisel. Kui mõnda uuritavast objektist või piirkonnast võib defineerida väljaks, tekib küsimus väljareeglite identifitseerimisest, reegleid tundvate isikute leidmisest ning viimaste kapitaliliikide kindlaks tegemisest.
    Rahvamajanduses on kaks põhiideed:
  • nappus
  • tsirkulatsioon .
    Sotsiaalpoliitika seisukohalt on nappus kõige ebameeldivam.
    Rahvamajanduse produktsioon kasutatakse kas otseselt vajaduste rahuldamiseks või kaudseteks investeeringuteks. Majanduse eesmärgiks on vajaduste kaudu tekkivate vajaduste rahuldamine ehk tarbimine.
    Dünaamilise efektiivsuse positiivset mõtlemist ei pea kasutama ainult rahvamajanduse skeemides, vaid seda võib rakendada ka mikromajanduses (näit. perekond).
    Efektiivsuse põhilised valearusaamad:
  • looduskaitsjad usuvad, et efektiivsus toob endaga kaasa suureneva loodusvarade kasutamise. Nii see ei ole, sest efektiivsusest rääkides on küsimus selles, kuidas saada varasem tulemus samade ressurssidega;
  • efektiivsus ei sobi rahvamajanduse kasutusse. Näiteks organisatsioonilised uuendused. Dünaamilise efektiivsuse alla ei kuulu see, kui inimesi sunnitakse rohkem tööd tegema, sest see vastupidiselt vähendab töömahtu tootmisprotsessist ja on dünaamilise efektiivsuse põhimõtete vastu.
    Nappuse probleem viib efektiivsuse probleemini, millest omakorda tekib uus probleem – optimaalsus. Optimaalsuse all mõeldakse enamasti seda, et tuleb otsustada, kelle vajadused rahuldatakse esmajärjekorras. Majanduses on üldised õigluse käsitlused küll olemas, kui lõpuks otsustavad poliitikud selle, kuidas õiglust jagatakse.
    turumajanduse loogika
    Tarbeesemete turg
    Majapidamine
    Ettevõtte
    tarbeesemed
    Tarbimine maksud Tootmine
    sissetulekud
    Omanikud Tööjõuturg
    Investeeringud
    Töövõtjad, tööandjad
    Turumajanduse mudelis on keskne idee selles, et majapidamises on võimalik kulutada nii palju kui on vahendeid (sissetulekut).
    Selle mudeli kohaselt sõltub optimaalsus kahest asjast :
  • kuidas on jagunenud tootmisvahendite omand
  • milline hind kujuneb tootmisvahenditele ning palkadele turul.
    Rahvamajandusteadlaste arvates tuleks omandile vahele segada, kuna sellel on ka pikaajaliselt suurem mõju. Vaesuse likvideerimiseks on parem, kui vaestel oleks rohkem jõuvarusid (nt. Koolitus). Halvem variant on määrata vaestele kõrge palk. SEDa seetõttu, et turumajanduse seisukohalt on energiavaruks sissetulek. Hindadel on turumajanduses täita oma oluline roll ning sinna vahelesegamine õigluse põhimõtet arvestades on küllalt ohtlik. Hinnad on majapidamisele keskseks märguandeks turgudel toimuvast.
    Hinnakujundamise loogika
    pakkumine
    nõudmine
    hulk, kogused
    Hindade ülesanne turumajanduses:
  • hind vahendab informatsiooni tarbijani
  • tegutseb prognoosijana
  • jagab tulusid
    Hindade mõjutamine (kuna see puudutab sissetulekuid) viib selleni, et see lakkab kolmel eelnimetatud tasandil toimimast. Rahvamajanduse seisukohast on mõistlikum mõjutada ressursse, mitte aga hinnakujunemist.
    Keynes´i rahvamajanduse mudeli keskseks ideeks on, et tsirkulatsioon toimib erinevate osade mõjutustest teistesse osadesse.
    Majandusteadlaste ülesanne on lihtne, kui kontrollitakse ühe organisatsiooni seaduslikkust. Kui aga püütakse selgitada, mis toimub ühel turul teise muutmisel, on ülesanne keerulisem. Tüüpilisi ühiskonnapoliitilisi vigu tehakse just siis, kui eelnevalt mainitud osasid suhetes teiste osadega ei jälgita ega kontrollita .
    Eesti majanduse uurimisel võiks kasutada mikromajanduse mudeleid eraettevõtete puhul ning pidada oluliseks hinnakujunduse ja optimaalsuse põhimõtet.
    Teaduskirjandus jaguneb:
    I raamatuteks, mis omakorda jagunevad:
  • ÕPIK on teadusüldistus, kusjuures üldistuse tase sõltub eesmärgist ja materjali esitus didaktilistest vajadustest.
  • KÄSIRAAMAT on ühe teadusharu või selle haru piirides tehtud teadustöö üldistus, tähelepanu pööratakse faktilise materjali esitamisele.
  • MONOGRAAFIA on raamat, mis üldistab teadusfakte ühe probleemi vallas või esitab ja põhjendab ühte teadusteooriat.
  • KOGUMIK on teadusartiklite kogu.
  • POPULAARTEADUSLIKE RAAMATUTE JA BROŠÜÜRIDE siht pole teadustulemuste üldistamine, vaid populariseerimine.
  • BIBLIOGRAAFIA ühes ainevaldkonnas ilmunud kirjanduse loetelu .
    II TEADUSARTIKLID , mis jagunevad:
  • LÜHIPUBLIKATSIOON
  • TEADUSARTIKKEL selle kaudu avaldatakse tehtud uurimustöö ja tehakse kättesaadavaks selle tulemused.
  • ÜLEVAATEARTIKKEL on monograafia minivorm. Kasutatakse järgmistel eesmärkidel:
  • esitada ja põhjendada mingi hüpotees või teooria
  • teha kokkuvõte mingi probleemi uurimiskäigust ja püstitada ülesanded ning näidata probleemi edasise uurimise perspektiivid
  • anda üldistus ühe teaduskollektiivi tegevusele mingi probleemi uurimisel.
  • METOODILINE ARTIKKEL esitab ja põhjendab uusi uurimismeetodeid, aparaate, analüütilisi protseduure.
  • POPULAARTEADUSLIK ARTIKKEL võrreldes populaarteadusliku raamatuga on käsitletav probleemistik märksa kitsam.
  • BIBLIOGRAAFIA süstematiseerib ilmunud kirjanduse loetelus või ilmunud tööde referaatides.

  • Uuringu kava


    Uuringu kava kui kirjalik dokument koosneb kahest osast:
      • Metodoloogiline osa jaguneb allosadeks:

  • probleemi püstitus, uurimisobjekt või subjekt, aine, ese; eesmärk ja ülesanded;
  • põhimõistete interpreteerimine;
  • probleemi esmane teoreetiline analüüs;
  • hüpoteeside formuleerimine.
      • Protseduurilise osa on uuringus kasutatavate tehniliste ja metoodikavahendite kogum. Kava raames on sellel kahesugune kasutus:

  • statistilised, eksperimentaalsed, monograafilised, tüpoloogilised ja ajaloolised uuringud ja analüüsimeetodid;
  • tehnilise võtete kasutamise organisatsiooniline viis ja järjestus:
    • uuringu läbiviimise kalenderplaani koostamine;
    • algandmete kogumise metoodika valik ja põhistus;
    • algandmete analüüsi metoodika valik ja põhistus.

    2.3 Probleemi seade


    Lugeda Lisa 3
    Töö algab probleemi seadega . Selleks selgitatakse vajadus, miks ja mis suunas teha uurimistööd.
    PROBLEEM eeldab uute uurimisprotseduuride leidmist ja tulemuste uut viisi tõlgendamist.
    Mis on probleem? Tsiteerides võõrsõnade leksikoni, on see uurimisülesanne.
    Probleem on lahendust nõudev küsimus või ka raskesti lahendatav ülesanne. Sisuliselt peaks igal õppuril, kui ta on vähegi õpihimuline, olema kuhjaga probleeme.
    PROBLEEM ON VASTUOLU SOOVITUD JA TEGELIKU OLUKORRA VAHEL.
    Uurimustöö teostaja peab enesele ise püstitama küsimused, valima neist välja jõukohasemad, millele "hammas peale hakkab" ning leidma iseseisvalt vastused.
    OLEMAS
    OLEVAD
    TEADMISED Täienenud teadmised
    Probleem Hüpotees

    Kontrollitavad
    Järeldused
    Hüpoteesi
    hinnang Uus probleem
    Eksperiment Faktid
    Teadusliku tunnetusmeetodi kohaselt
  • probleem peab olema algusest peale võimalikult konkreetselt ja täpselt sõnastatud, see tähendab:
  • et peab võimaldama püstitada hüpoteese, mis oleksid kontrollitavad, nii et
  • neist tuleneksid loogilised ja selged järeldused, mida saab võrrelda olemasolevate teadmiste ja faktidega, kusjuures
  • neid fakte saadakse kindla katsemetoodikaga, mis on juba olemas või mida on võimalik olemasolevate teadmiste alusel luua,
  • saadud tulemusi tuleb edasi analüüsida ja selgitada, MIKS antud hüpoteesi kontrollimine andis just selle tulemuse, st. tuleb katsuda anda asjale teaduslik seletus, leida seadus või teooria, mis nähtust seletab.
    TAVALISED VEAD PROBLEEMI PÜSTITAMISEL:
    • lähtutakse mittekontrollitavatest eeldustest,
    • hüpoteesid pole kontrollitavad või eeldavad tõestusena mingit erilist intuitsiooni vms.,
    • empiirilist materjali (faktid) seletatakse sel kombel , et nad sobiksid omaksvõetud kontseptsiooniga, uusi probleeme ei teki, järeldused pole kontrollitavad,
    • formuleering on ebamäärane, mitmeti tõlgendatav ja erinevalt mõistetav.

    2.4 Tööhüpoteesi ja uurimisülesannete püstitamine


    TÖÖHÜPOTEES kajastab uurimuse eesmärki, konkretiseerides seda eeldatavateks uurimistulemusteks. Ettekujutus võimalikest resultaatidest ja nende väärtustest annab vastuse, kas uuringut tasub teha või mitte.
    TÖÖHÜPTEESI võib püstitada oletusena või alternatiivide valikuna.
    OLETUSE korral eeldatakse, milliseid tulemusi tahetakse saada. Vastavalt sellele tuleb püstitada uurimisülesanded ja korraldada uuring nii, et oleks võimalik vastata, kas tegelikud tulemused on ootuspärased, kas saame kinnituse või vastuväite oletusele. Püstitades oletuse, tuleb erapooletu kohtunikuna olla vasturääkivuste suhtes.
    Püstitades tööhüpoteesi alternatiivide valikuna, pakutakse välja mitu oletust. Uurimisülesanded ja uuringu korraldus peavad andma võimaluse selgitada, milline neist oletustest on õige. Selleks on tarvilikud tingimused, mis kas korraga või järgemööda välistavad liigse(d), kuni alles jääb üks ja seega tõene.
    Tööhüpoteesist tulenevad uurimisülesanded peavad olema konkreetsed ja reaalsed. Ülesandeks võib võtta näiteks mõne nähtuse kirjeldamise . Igale uurimisülesandele tuleb anda hinnang järgmiste kriteeriumite alusel:
  • teostatavus:
    • uuritavate adekvaatne arv
    • adekvaatne uurimistehnika
    • tasuvus aja- ja rahakulu arvestades
    • sihtmärgi järgitavus

  • Huvitavus teostajale
  • Uudsus:
    • Kinnitab või lükkab ümber varasemaid leide ,
    • Laiendab varasemaid leide,
    • Kindlustab uusi tulemusi.

  • Eetilisus
  • Tähtsus:
    • Teadusliku teabe suhtes,
    • Praktika juhtimise suhtes,
    • Edasiste uurimuste teostamise suhtes.

    SAADAKSE TULEMUSED, MIS LISAVAD UUT TEADMIST, KUID EI LAHENDA PÕHIMÕTTELISI KÜSIMUSI.
    UURIMISÜLESANNE

    A Miks see küsimus on oluline?
    Millised võivad olla tulemused,
    Mil määral nad lahendavad ülesande?
    Kuidas tuleb uurimus korraldada,
    et saada lahendus küsimustele?
    Milline peab olema kontingent? Milliseid muutujaid on vaja
    registreerida?
    Milliste kriteeriu-
    mide järgi valida ----- Kui suur peab
    kontingent? olema kontingent?
    Millised uurimismeetodid
    on selleks vajalikud?
    B Kas vastav kontingent
    on kasutatav? D
    Milline peab olema
    analüüs?
    C

    Kas vajaliku meetodid
    ( aparatuur , anal. protseduurid)
    on kasutatavad?
    E
    Kas uuring on eetiliselt
    vastuvõetav?
    Vastus küsimusele A peab ütlema, kas on üldse vaja kulutada aega püstitatud uurimisülesannete lahendamisele.
    Vastused küsimustele B ja C selgitavad küsimuse lahendamise reaalsust. Siia kuulub ka küsimus analüüsi kohta (D).
    Kui puudub adekvaatse töötluse võimalus, siis võib ka kõige parem materjal jääda kasutuks.
    Küsimus E- uuringu eetilisus.

  • Tunnuste tüübid


    Tunnuste all mõistame elemente kirjeldavaid erinevaid väärtusi ehk omadusi. Igal üksikul elemendil esineb tunnus erineval määral, seda nimetatakse tunnuse varieeruvuseks.
    Tunnused jagunevad kvalitatiivseteks ja kvantitatiivseteks, mis omakorda jagunevad kaheks.
    Kvalitatiivsed (e kategoriaalsed) tunnused jagunevad:
    • Nominaalsed (nt haridus, hobid jm);
    • Alternatiivsed - kaht teineteist välistavat väärtust omavad tunnused (mees, naine)
    • Järjestus- e ordinaalsed tunnused, mida saab järjestada – parem, kiirem, hoiakud jms. Järjestustunnuste hindamiseks koostatakse mõõtmisskaalasid.

    Kvantitatiivsed tunnused jagunevad:
    • Diskreetsed (sõredad, eraldatud) – avalduvad üksnes täisarvuliste väärtustena (nt lugejate arv, külastajate arv, fondi suurus jms);
    • Pidevad – võivad omada mistahes täis- või murdarvulisi väärtusi (nt inimeste vanus, pikkus jms). Sageli käsitletakse pidevaid tunnuseid diskreetsetena (vanus, pikkus jm).

  • Andmete töötlemise metoodika


    Siin võib üliõpilane kasutada kõiki statistikas tuntud meetodeid: näit rühmitamine, sagedustabelid , jaotustabelid jne

    3. ESMASTE ANDMETE KOGUMISE MEETODID


    Küsitlus on soovitud andmete kogumine inimeste intervjueerimise teel spetsiaalsete küsimuste abil kas siis otse, telefonitsi, posti teel või arvuti abil. Eeliseks on, et info saadakse otse inimeselt.
    Küsitlusel on järgmised piirangud:
    • vea võimalused küsimustiku koostamisel ja intervjueerimisel;
    • küsitlus võib olla kulukas ja aega nõudev;
    • raske leida soovitud vastajaid .

    Küsitlusi on kahte tüüpi
    • Kvalitatiivsed- vabas vormis arutelud üksikisiku või fookusgrupiga ideede ja hüpoteeside genereerimiseks. Eesmärgiks on minna sügavuti vastaja teadvusesse, saadud näitajad on hinnangulised . Annab vastused küsimustele miks, kuidas ja milleks
    • Kvantitatiivsed – eesmärgiks on suhteliselt suurelt hulgalt küsitletavatelt saada statistiliselt usaldusväärseid andmeid. Annab vastuse küsimustele kes, mis, millal, kui palju ja kui sageli

    Vaatlus kujutab endast andmete kogumist inimeste tegevuse vaatlemise teel (mitteotsene kontakt). Andmed kogutakse:
    • Isikliku vaatlemise teel;
    • Mehaaniliste (elektrooniliste) vahendite abil.

    Eksperiment on esmaste andmete kogumise meetod, kus uurija muudab kontrollitavas keskkonnas ühte näitajat, hoides teised näitajad muutumatutena ning jälgib tulemust. Eksperiment võib olla:
    • laboratoorne;
    • väikeeksperiment ( field experiment), mis viiakse läbi tegelikes tingimustes.

    3.1 Küsitlus


    Küsitlus on:
    • kõige enam kasutatav meetod esmase teabe saamiseks inimeste tegevustest ja hoiakutest oma mitmekülgse ja vahetuse tõttu;
    • kõige kuritarvitatum, kui see pole tehtud adekvaatselt ning sellega on võimalik saada valesid andmeid.

    Küsitlusmeetodi valikul on vaja teha kaks järgmist otsust:
  • kas valida struktrueeritud vorming , kus kasutatakse vormikohast küsimustikku ja intervjueerija peab sellest rangelt kinni, või anda mõningane vabadus nii intervjueerijale kui intervjueeritavale;
  • kas uurimise eesmärk peab olema intervjueeritavale varjatud või mitte.
    Vastavalt sellele eristatakse küsitluse läbiviimisel nelja lähenemist:
    • struktureeritud, varjamata (structured, undisguised) küsitlused. Kõikidele respondentidele antakse samad küsimused ja nende vastused on tihti piiratud alternatiivide loeteluga. Küsitlusel pole varjatud eesmärki ja kõik vastajad saavad aru teema eesmärgist. Taoline formaat välistab küsitleja mõju tõstes seega uuringu usaldusväärsust, kuna kõikidele respondentidele esitatakse samad küsimused. Küsitluse tulemusi on lihtne kodeerida töödelda ja interpreteerida.

    Puuduseks on alternatiivsete võimaluste piiratus- respondendid ei saa täiendada oma vastuseid ja intervjueerija ei saa võtmeküsimustes sügavamale minna;
    • struktureeritud, varjatud (structured, disguised) küsitlused.
    • mittestruktureeritud, varjamatud (unstructured, undsiguised) küsitlused. See variant sobib hästi hoiakute uurimiseks. Seda formaati võib kasutada nii üks-ühe kui ka grupiintervjuudes. Kasutamise edu sõltub eelkõige intervjueerijast-moderaatorist, kes formeerib küsimused ja tõlgendab tulemused:
    • mittestruktureeritud, varjatud (unstructured, disguised) küsitlused. See vormingutüüp sobib hästi hoiakute uurimiseks, eriti olukordades, kus küsitletaval on raskusi oma arvamuse (emotsiooni) kirjeldamisel. Näiteks küsimusele “miks te ostsite Mercedese?” on raske välja meelitada vastust snoobilt. Kuid on varjatud võtteid, mille abil saab seda teha.

  • Küsitlustehnikad


    Pärast küsitlusformaadi valikut tehakse otsus küsitlustehnika kohta; selleks on põhimõtteliselt neli võimalust:
    • telefoniküsitlus (telephone survey )
    • küsitlus posti teel (mail survey)
    • personaalküsitlus (personal survey)
    • internetiküsitlus ( internet survey)

    Telefoniküsitlus
    Telefoniküsitlus on üks populaarsemaid küsitlusmeetodeid. Intervjuu läbiviimiseks võtab küsitleja respondendiga ühendust telefoni teel ning kui vastajale sobib, viiakse intervjuu kohe läbi. Kui ei, helistab intervjueerija hiljem tagasi. Seni saab ta jätkata teiste respondentide küsitlemist.
    Telefoniküsitluse eelised:
    • kiirus nii küsitluse läbiviimisel kui töötlemisel;
    • kontrollivõimalus;
    • suhteliselt madal maksumus võrreldes personaalküsitlusega;
    • suhteliselt kõrge vastuste määr (60-70%);
    • suurem anonüümsus ja väiksem intervjueerija mõju võrreldes personaalintervjuuga.

    Nõrgad küljed:
    • puudulik representatiivsus, sest:

    *kõikidel pole telefoni;
    *paljud ei avalda oma numbreid telefonikataloogides
    *nn liikuvad inimesed
    Telefoniküsitluse tulemuslikkuse tõstmiseks ja vastuste määra suurendamiseks
    on otstarbekas enne küsitlust saata kiri või kaart, kus selgitatakse uuringu eesmärke ja kus on kirjas küsitluse aeg.
    Postiküsitlus
    Selle küsitlusviisi puhul saadetakse ankeet koos juhendiga selle täitmiseks, lisades tühja ümbriku täidetud ankeedi tagastamiseks.
    Eelised:
    • lai distributsioon . Posti teel on võimalik jõuda iga valitud potentsiaalse respondendini;
    • puudub intervjueerija mõju. Vastaja pole mõjutatud ega pärsitud intervjueerija kohalolekust, see laseb tal anda objektiivsemaid vastuseid;
    • suhteliselt madal hind, eriti kui potentsiaalseid intervjueeritavad asuvad ulatuslikul geograafilisel maa-alal. Kulusid tuleb aga arvestada saadud vastuste põhjal. Arvestades, et üldjuhul kipub vastuste protsent jääma suhteliselt madalaks, võib saadud vastuste hind kujuneda kõrgeks;
    • võimalus korralikumaks vastamiseks. Vastama hakatakse siis, kui on aega, mis lubab süüvida küsimuste olemusse. Samuti on võimalik saada teistelt abi, kui ollakse mingi küsimusega hädas.
    • aadresside hea kättesaadavus.

    Nõrgad küljed:
    • pikk vastamise aeg (kahest nädalast ühe kuuni );
    • madal vastamise protsent. Seda mõjutab rida tegurid nagu uuringu eesmärk, vastaj huvi uuringu teema vastu, tema teadmised ja suhtumine uuringufirmasse ja ajend uuringust osavõtuks. Üldjuhul jääb vastamise määr alla 50 protsendi;

    mittevastajate mõju. Igas uuringus, kus vastajate protsent valimist pole sada, tekib küsimus, kas uuringu tulemused on representatiivsed ja laiendatavad üldkogumile.
    • struktuurilised puudujäägid. Et postiküsitlus oleks tulemuslikum, seatakse küsimustikule rida piiravaid tingimusi, mis raskendavad uuringu eesmärgi täitmist:
      • küsimused peavad olema lihtsad ning üheselt mõistetavad, sest lisainfot intervjueerijalt pole võimalik saada;
      • küsimustik peab olema suhteliselt lühike, kui tahetakse saavutada korralikku vastuste määra. Uuringud on näidanud, et eksisteerib pöördvõrdeline seos ankeedi pikkuse ja vastuste määra vahel;
      • postiküsitlus on reeglina suunatud suurele arvule respondentidele. Seega, andmete töötlemise seisukohalt tuleks võimalikult vähendada avatud küsimusi.
    • aadressinimekirja mõju. Olemasolevad lähteandmed ei võimalda paljudel juhtudel koostada esinduslikke valimeid uurijat huvitava üldkogumi kohta. See probleem on üldine ja seda tuleb ette ka teiste küsitlusviiside ja meetodite puhul. Eestis olid suured lootused ses osas viimase rahvaloenduse andmetele, kuid nagu selgus esialgsetest tulemustest, ei saa neid usaldada.

    Postiküsitluse vastamismäära suurendamise võimalused:
    • järelkirjad ja –helistamised (follow-ups). Järelkirjade puhul tuleks valida kättetoimetamiseks erilisemad võimalused, et rõhutada potensiaalsete respondentide tähtsust ja vajalikkust. Need ettevõtmised üldjuhul tõstavad oluliselt vastuste määra, kuid siin ei tohi üle pingutada, see võib anda hoopis tagasilöögi;
    • eelnev teatamine, näiteks telefoni teel;
    • materiaalsed (rahalised) ergutusauhinnad. Vastajate vahel loositakse välja auhinnad , kuid soovitakse panna ümbrikusse koos ankeediga isegi raha. See vahend on küllaltki tõhus:
    • saatekiri (cover letter ). Hästi koostatud saatekiri on üks paremini töötavaid tegureid mõistliku vastusemäära saamiseks. See peab andma vastajale järgmist teavet:
      • küsitluse eesmärk;
      • miks just teda valiti respondendiks;
      • miks vastaja peaks osalema küsitluses.

    Mida personaalsemalt suudate läheneda, seda kõrgem on vastamise protsent. Samas on kindlasti vaja ära näidata küsimustikku saatva firma rekvisiidid ja küsitlust läbiviiva isiku amet ning allkiri ;
    • ankeet isiklikult kohale toimetada ning sellel kokkulepitud ajal järele minna. See kohustab respondenti oluliselt enam, kuid tõstab küsitluskulusid.

    Personaliküsitlus
    Personalintervjuu ehk silmast-silma ( face -to-face) küsitluse puhul küsitlevad vastava koolituse saanud intervjueerijad inimesi kodudes, tööpaigal tänavatel ja võimalikest kogunemiskohtades. Vastavalt valimi koostamise põhimõtetele on intervjueerijale ette antud kindlad reeglid, kuidas ta valib respondendid. Intervjuu viiakse läbi üldjuhul varem välja töötatud struktuurse ankeedi põhjal, mis valdavalt koosneb suletud küsimustest.
    Kommunikatsioonitehnika arengule vaatamata on personaliküsitlusel oluline koht turundusuuringutes ja paljudel juhtudel, näiteks kvalitatiivuuringute puhul, on see ainsaks soovivaks uuringutehnikaks. Seda meetodit kasutavad Eesti juhtivad turundusuuringufirmad, eelkõige Emor , Ariko MG, BMF, viies läbi baasuuringuid, eriti toote-ja meediauuringuid.
    Personaalküsitluse eelised
    • mitmekülgsus- paindlikkus . See küsitlusviis annab maksimumkoguse infot. On võimalik uurida intervjueeritava reaktsiooni tootele, sõnumile, pildile jne. Intervjueerijal on võimalik tõsta vastuste põhjendatust lisaküsimuste esitamisega ja välise vaatluse teel kasutada mahukamat küsimustikku võrreldes postiküsitlusega;
    • kõrgeim vastuste määr. Personaalküsitluse põhiprobleem on vastajate leidmine. Kui juba kontakt on saavutatud, siis võib suure tõenäosusega öelda, et intervjuu toimub. Nii telefoni- kui ka postiküsitluses on paljudel potentsiaalsetel respondentidel vastamisest kergem keelduda kui küsitlejale, kes seisab sinu ees. Samuti on isiklik intervjuu vastajale palju nauditavam kui teised küsitlusviisid;
    • võimalus kasutada lisamaterjale, näiteks mõne toote või reklaami näitamist;
    • kaasaskantavate sülearvutite kasutamine intervjueerimisel, milles on programmeeritud ankeet ja andmetöötlus toimub reaalajas, vastamise käigus.

    Niisugust süsteemi nimetatakse CAPI -intervjuuks (Computer Assisted Personal Interviewing). Ankeedis võib olla multimeediat (pilte, videot, muusikat, klippe). Emor alustas CAPI kasutamist 1999.aasta kevadel, seda peetakse Emori andmekogumises uue ajastu alguseks
    Nõrgad küljed:
    • kulukus. Selle meetodi kasutamisel on kulud vastuse kohta kõrgemad.

    Põhiliseks kuluartikliks on intervjueerija töötasu, mis näiteks USAs on kuni 500 dollarit päevas. Eestis küsitlustööd eriti ei väärtustata ja tunnihind on 20 kuni 30 krooni. Teiseks suuremaks kuluartikliks on transport respondentideni;
    • intervjueerija mõju. See avaldub kahel moel:
      • intervjueerija survel ei suuda respondent anda objektiivseid vastuseid;
      • intervjueerija võib lähtudes oma isiklikest soovidest ja hoiakutest vastuseid erinevalt tõlgendada.

    Personalküsitlus on tihedalt seotud intervjueerija oskustega. Kui ta on hästi koolitatud, kohusetundlik ja hea suhtlemisvõimega, siis on küsitluse edu tagatud.
    Varem tehti küsitlusi rohkem kodudes ( door -to-door stiilis), nüüd püütakse neid läbi viia inimeste kogunemiskohtades- kaubanduskeskustes, lennujaamades, parkides jne. Seda lähenemist nimetatakse mall intercept 22 , mille vasteks eesti keeles pakub autor tänavaküsitlus.
    Laialt on levinud persinaalküsitluse grupiintervjuu ehk rühmavestlus ja süvaintervjuu, neid meetodeid kasutatakse kvalitatiivuuringu puhul (vt 5.3.).
    Internetiküsitlus
    See on uus tormiliselt arenev suund esmaste andmete kogumiseks turundusnetiseerumisega jõutud Euroopa tipptegijate hulka. Interneti kui uuringute andmekogumise vahendil on uurimistegevuses kindel koht. Küsimustulemuste usaldusväärsus sõltub internetiküsitluse eripärade tundmisest. Enne kui otsustada internetiküsitluse kasuks, tuleb kaaluda järgmisi momente:
    • tehnilised võimalused. Arvestada tuleb vastajate kontrolli ja ananüümsuse tagamisega ning tarkavaraga, mida läheb vaja ankeedi kujundamiseks;
    • uuritav sihtrühm. Küsitletavatel peab olema isiklik juurdepääs internetile, mida nad kasutavad vähemalt korra nädalas ning soovitatavalt kodus. See tingimus saab sageli internetiküsitluse komistuskiviks. Internetikasutajate profiil erineb oluliselt keskmisest Eesti elaniku profiilist ja seega ei saa tulemusi üldistada. Prespektiivsem on internetiküsitluse kasutamine äriturunduses;
    • vastajate leidmine. Küsitletavaid saab värvata teiste elanikkonna uuringute kaudu või internetireklaami kaudu;
    • küsitluste hulk. Internetiküsitluse puhul ei sõltu uuringute maksumus oluliselt vastajate arvust, seepärast võib kasutada võimalikult suur valimit;
    • tulemuste hindamine. Kuna puudub intervjueerija mõju, on vastajad ausamad, kriitilisemad ja vähem tõrksad tundlikel teemadel .

    Selle küsitlustehnika eeliseks on kiirus, täpsus, tulemuste jälgimise võimalused ekraanilt jne. Nõrgaks küljeks on kasutatavate seadmete kõrge hind ja piisava representatiivsuse raske saavutamine piiratud kasutamisvõimaluste tõttu.

  • Küsimuste konstrueerimine ja esitamine


    Küsitluse teel saadud tulemuste kvaliteet sõltub sellest, mida ja kuidas me küsime. Kõige üldisemalt jagatakse küsimused kolmeks erinevaks tüübiks:
    faktoloogilised küsimused, on suunatud tegelikust olukorrast informatsiooni saamisele, mis on vajalik reaalse olukorra kirjeldamiseks. Küsimused: “Kui suur on Teie sissetulek” või “Mitu last Teil on?” on faktiküsimused.
    võrdlevad küsimused, nende abil püütakse kindlaks määrata uuritava nähtuse ulatust või taset teiste gruppide, ühiskondade jne. Võrreldes. Küsimus “Kuidas hindate oma majanduslikku olukorda oma tuttavatega võrreldes?” on võrdleva küsimuse näide.
    arengulised küsimused mõõdavad uuritava nähtuse või probleemi muutumist ajas. Sedalaadi küsimused võimaldavad saada paremat ettekujutust muutustest ühiskonnas, ühiskonna arengust. Küsimus “Kuidas hindate oma praegust majanduslikku olukorda võrreldes olukorraga viis aastat tagasi?”.
    Kõige olulisemad nõuded küsimuste koostamisel on järgmised:
    Küsimus peab olema sõnastatud lihtsalt ja lühidalt, et sellest oleks koheselt võimalik aru saada ja ka vastata;
    küsimus peab sisaldama ainult ühte elementi, millele soovitakse vastust saada;
    küsimus peab olema neutraalselt formuleeritud, et vältida uurijapoolset suunamist;
    hoiduda mitmemõttelistest küsimustest: küsimustele, mis sisaldavad sõnu “või” ning “ja” saadakse tihti ebarahuldavaid vastuseid;
    küsimuste viimine ajalistesse raamidesse: ka siis, kui uuritakse inimeste harjumusi, ei saa loota täpset vastust küsimusele, mis nõuab otsustamist ajaperioodi arvestamata.
    Ristuvad ja kontrollivad küsimused. Vastaja suhtumist ja hoolikust saab järele proovida küsimustega, mis vaatamata teisele kontekstile, ka sõnastusele, peaksid andma sisuliselt (mitte tingimata väljenduse poolest) sama vastuse kui mõni eelnenud küsimus.
    KÜSIMUSTIK ehk ankeet
    Küsimustik kujutab endast küsimuste kogumit, mille abil saadakse vastuseid uurimuses käsitletavatele probleemidele.
    Kirjalikku küsimustikku nimetatakse ankeediks. Ankeedis on enamasti küsimused esitatud süsteemselt suuremate plokkide kaupa.
    Ankeet algab pöördumisest vastaja poole, kus antakse teavet selle kohta, mida antud ankeediga uuritakse (uurimuse eesmärk), kes on uurimuse läbiviija ning kuidas on jõutud konkreetse vastajani (valimi põhimõtete tutvustus). Eraldi rõhutatakse uurimuse anonüümsust (vastaja nimi ja muud isikut identifitseerivad andmed uurijaid ei huvita) ning andmete kaitsust kolmandate isikute eest.
    Oluline on vastaja motiveerimine (uurimuses osalemine on vajalik, kõik vastused on võrdselt tähtsad, vastamine ei ole raske ning ei võta palju aega) ning konkreetse juhiste andmine ankeedi täitmiseks. Pöördumise lõpus on uurimust läbi viiva isiku või institutsiooni nimi ja aadress (telefoninumber).
    Küsimused on esitatud järjestatult erinevate plokkide kaupa (näit. Vastaja sotsiaal-demograafiline kirjeldus, eluase, majanduslik seisund, tervis, hoiakud kohaliku omavalitsuse tööd puudutavates küsimustes jne). Ka plokkide sees tuleks hoida teatud süsteemi (uurimine üksikult üldisele või vastupidi; enne objektiivsed andmed ning hiljem subjektiivsed hinnangud vms.)
    Ankeedi koostamisel tuleks silmas pidada ka küsimustiku suurust. Põhimõtteks peaks olema: “nii vähe kui võimalik ent nii palju kui vajalik. Liiga pikad ja lohisevad küsimustikud, kus tahetakse kõike teada ja kõigest, väsitavad vastajat ning suurendavad loobumist või formaalsete vastuste andmist. Liiga lühikese küsimustiku puhul on probleemiks uurimuse pinnapealsus ja informatsiooni nappus.
    Küsitlusega seotud probleemid
    Kuna küsitlus on kõige laiemalt kasutatav meetod esmaste andmete hankimiseks, on kriitiline küsimus see, kas inimesed ikka soovivad küsitluses osaleda. Võimalikke ohtusid on kolm:
    1) ülemäärane intervjueerimine ;
    2) respondentide kuritarvitamine;
    3) uuringu kasutamine müügitoetuseks.
    Millist meetodit kasutatakse?
    Esimeseks ja põhiliseks määrajaks on uuringu eesmärk:
    • enamikel juhtudel tuleneb vajalik uuringumeetod otseselt uuringu eesmärgist. Näiteks probleemi puhul “kuidas kliendid suhtuvad Ühispanga teenindusse “ on kindlasti soovitatav kasutada küsitlusmeetodit, mitte aga näiteks vaatlust.
    • Nn läbipaistmatutel juhtudel, näiteks küsimuse puhul “millist pakendit on otstarbekas kasutada uue toote jaoks” on meetodi valik keerulisem.

    Sel juhul soovitakse lähtuda järgmistest näitajatest:
    • uuringute valiidsus . See tähendab, et tuleb valida meetod, mis kindlustaks kõige täiuslikuma informatsiooni püstitatud probleemile. Näiteks probleemi “pakendi disaini mõju läbimüügile” puhul peaks lõpliku hinnangu kõige tõhusama pakendi kohta andma tegelik läbimüük, mida saavutatakse antud pakendi abil, mitte aga arvamused. Seega antud juhul on otstarbekas eksperimendi meetodi kasutamine;
    • kulud/ kiirus. Küsitluse ja vaatluse puhul tähendab see seda, et on vaja valida majanduslikult põhjendatud respondentide arv. Kulude vähendamine viib aga valiidsuse vähenemisele;
    • mitmekülgsus (versatility). Kuna enamus uuringuprojekte vajavad informatsiooni rohkem kui ühes küsimuses, siis valitud meetod peab seda kindlustama;
    • täpsus/representatiivsus. Selle teguri arvestamine on üks raskemaid küsimusi meetodi valikul. Suhteliselt odava postiküsitluse abil on küll võimalik haarata suuri piirkondi, kuid vastuste määr valimist on madal (10-15%). Tekib küsimus, kas tulemused on representatiivsed kogu piirkonna suhtes ja kas üldse on otstarbekas kasutada seda meetodit?
    • Sihtgrupi/valimi iseloom. Põhiküsimuseks on, kui kättesaadavad on potentsiaalsed respondendid.

    Ülaltoodud on üldine ülevaade esmaste andmete kogumise meetoditest ja nende valiku alustest. Nagu selgus, kasutatakse esmast andmete kogumiseks uuringutes kolme põhilist meetodit (lähenemist): küsitlust, vaatlust ja eksperimenti. Neil omakorda on palju modifikatsioone, mida edaspidi nimetame üldiselt samuti meetoditeks (näiteks personaalküsitluse meetod). Käesolevas ja järgnevas peatükis käsitletakse esmaste andmete kogumise meetodeid detailsemalt.
    Küsitlusmeetodite võrdlus
    Küsitlustehnika personaalne telefonitsi posti teel interneti kaudu
    parameeter
    Intervjuu pikkus võib olla pikk piiratud võib olla pikk võib olla pikk
    Ankeedi võib olla keskmise võimalikult võimalikult
    Keerukus keeruline keerukusega lihtne lihtne
    Intervjueerija saab mõjutada, saab mõjutada, puudub, puudub,
    mõju aga ka aidata aga ka aidata ei saa aidata ei saa aidata
    Keeldumised, väike keskmisel väga suur suur
    Mittevasta- tasemel
    mised
    Lisamaterjalide võimalik pole osaliselt osaliselt
    Kasutamine võimalik võimalik võimalik
    Aeg keskmine lühike pikk lühike
    Hind kallis odav kõige odavam kallis

  • Hoiakute mõõtmise meetodid


    Isikute hoiakute määramiseks millegi suhtes on välja töötatud rida meetodeid. Järeldused isiku hoiaku kohta tehakse tema tegevuse põhjal uuringu protsessis ning selle vaatlemise alusel. On ka tehnikad, mis võimaldavad mõõta isiku psühholoogilist reaktsiooni teatud ärritajatele (stiimulit). Näiteks, seade nimega psühhogialvanomeeter mõõdab muutusi inimese higistamises, näidates tema emotsionaalset reaktsiooni teatud ärritaja suhtes.
    Hoiakute mõõtmise meetodid jagatakse kahte gruppi
    • kaudsed meetodid e projektsioonitestid (projective test). Siia gruppi kuuluvad pilapiltide tehnika, sõnaassotsatsioon, lause ja loo täiendamine ja muud taolised meetodid;
    • otsesed meetodid (selfreporting methods), mille kasutamisel palutakse inimestel otse väljendada oma hoiakut teatud objekti või idee suhtes.

    Allpool kirjeldatakse põhjalikumalt turundusuuringute praktikas kõige sagedamini kasutatavaid hoiakute mõõtmise meetodeid.
    Kaudsed meetodid
    Kaudsed meetodid on parimaks mooduseks saada infot inimeste tõelistest emotsioonidest ja hoiakutest, võimaldades neil läbi teiste rääkides kaudselt enda kohta andmeid esitada. Sagedamini kasutatakse järgmisi meetodeid:
    • pilapiltide tehnika (cartoon techniques). Respondentidele näidatakse võimalikult üldjoonelisi pilte inimestest uuringuteemaga seotud situatsioonides ja palutakse kirjeldada, mis võib juhtuda, või vastata küsimusele, mis on kirjutatud ühe tegelaskuju pea kohale. Kujud peavad olema joonistatud võimalikult neutraalselt, ilma naeratuste ja kulmukortsudeta. Selle tehnika kasutamine on eriti edukas tarbijate ostukäitumise uurimisel ja potensiaalsete ostjate isiklike huvide tundmaõppimisel;
    • sõnaassotsiatsioonide tehnika. Sõnaassotsiatsioonide tehnika nõuab respondendilt esimese pähe tulnud sõna või mõtte kirjutamist pärast seda, kui uurija on esitanud oma lähtesõna või mõtte. On kaks lähenemist: kas soovitakse võtmesõnale ainult ühte vastusõna või sõnade seeriat . Võtmesõnad valitakse juhuslikult, et vältida nende järjekorra mõju tulemustele. Sõnaassotsatsiooni meetodite kasutamine on levinud potentsiaalsete brändinimede testimisel ja vahetevahel hoiakute mõõtmiseks eritoodete ja nende omaduste, brändide, pakendite või reklaamide suhtes. Näide sõnaassotsiatsioonide kasutamise kohta on toodud tabelis 4;
    • lausete või jutu täiendamine. Nagu nimetus ütleb, nõuab see meetod respondendilt uurija poolt alustatud lause või jutu täiendamist. Vastajatel soovitatakse olla maksimaalselt lõdvestunud ja pakkuda esimene mõte, mis pähe tuleb. Selle kaudse meetodi rakendamine on kindlasti efektiivsem näiteks suitsetajate uuringus, kus otsesed küsimused ei anna niisugust tulemust, kui näiteks lause täiendamine „inimesed, kes ei suitseta on „;
    • rollimäng. Osavõtjatel palutakse võtta teise isiku roll ja käituda nii, nagu nende arvates peaks see isik käituma. Näiteks, inimeste hoiakute väljaselgitamisel kindlustusagentidesse palutakse viiel inimesel esitada kindlustusagendi vestlus kliendiga, kellele ta pakub oma teenust;
    • nimekirjade kasutamine. Osavõtjatele näidatakse nimekirju erinevate toodete ja teenustega ning palutakse neil kirjeldada persooni, kes sealt midagi kasutab. Vastused annavad teavet, milline on hoiak erinevate kaubaartiklite suhtes ja millist tüüpi inimesed tunnevad nende vastu huvi.

    Ülalkirjeldatud hoiakute mõõtmise kaudsete meetodite edukus sõltub:
    • osavõtjate soovist ja võimetest tõhusalt kirjeldada tegevusi;
    • vastuste õigest tõlgendamisest.

    Kui neid meetodeid oskuslikult kasutada, siis kindlustavad need hoopis põhjalikuma pildi hoiakutest ja emotsioonidest kui otsesed meetodid.
    Otsesed meetodid
    Hoiakute mõõtmise otsesed meetodid on oma põhilähenemiselt küllaltki sarnased ja seepärast piirdume neist kahe enamkasutatava tutvustamisega: semantiline eristamine ja nõusoleku skaala.
    • Semantiline eristamine (semantic differential). Iga respondent näitab oma hoiakut antud subjekti kohta vastandomadussõnade kaudu. Seda lähenemist iseloomustavad joonisel 12 28 toodud ostjate hoiakute mõõtmiste tulemused kahe lillepoe kohta.

    1 2 3 4 5 6 7 .
    Kallis ___ ___ ___ ___ ___ ___ ___ Odav
    Lai valik ___ ___ ___ ___ ___ ___ ___ Väga piiratud valik
    Usaldus-
    väärne ___ ___ ___ ___ ___ ___ ___ Mitteusaldusväärne
    Sõbralik ___ ___ ___ ___ ___ ___ ___ Mittesõbralik
    Moodne ___ ___ ___ ___ ___ ___ ___ Vanamoodne
    Mugav ___ ___ ___ ___ ___ ___ ___ Ebamugav
    Joonis 3. Ostjate hoiak kahe New Yorgi lillepoe suhtes
    Tavaliselt kasutatakse viiest kuni seitsmest omadussõnast koosnevat seeriat, kõiki omadusi hinnatakse seitsmeastmelise skaala järgi. Antud näite puhul võiks esimese omadussõna gradatsioon olla järgmine: eriti kallis, väga kallis, kallivõitu, ei kaliise ega odav, odavavõitu, väga odav, eriti odav.
    Meetodi puhul kasutatakse intervallskaalat. Seepärast saab tulemuste mõõtmisel kasutada keskväärsust, mis arvutatakse välja iga omaduse puhul ja tulemused esitatakse graafiliselt. Sellist tegevust nimetatakse profiilanalüüsiks. Antud näite puhul arvutati keskmised välja saja tarbija vastuste põhjal. Saadud profiil võrreldakse teise objekti profiiliga või objekti ideaaliga. Viimast lähenemist kasutatakse teenindusettevõtete maine uurimiseks. Profiilanalüüsi kasutatakse, et välja selgitada toote, teenuse, brändi, kaubamaja jms tugevad ja nõrgad küljed. Tulemuste põhjal kujundatakse edasist turundusstrateegiat, vältimaks nõrkusi ja toetudes tugevatele külgedele:
    • Nõusoleku skaala (likert scale ) kasutamine. Selle meetodi puhul esitatakse respondentidele seeria avaldusi (statement) mingi objekti või idee kohta ja palutakse neil hinnata nõusolekut iga üksiku avaldusega viiepalliskaalas:

    Täiesti nõus pigem nõus ükskõikne pigem pole nõus üldse pole nõus
    1 2 3 4 5
    Toodud numbrid on vastustele antud numbrilised väärtused. Kasutada võib ka skaala muid variante , näiteks +2, +1, 0, -1, -2.
    Näiteks hoiakute uurimiseks Kristiine Kaubamaja suhtes võiks teha järgmisi avaldusi:
  • Kristiine Kaubanduskeskus on üks atraktiivsemaid kaubamaju Tallinnas.
  • Teenindamine Kristiines on sõbralik.
  • Kristiines on lai toidukaupade valik .
  • Kristiines on toidukaupade hinnad suhteliselt madalad võrreldes teiste kaubamajadega jne.
    Tulemuste analüüsil liidetakse saadud punktid iga vastaja kohta ja rohkem punkte saanud vastajad suhtuvad sellesse kaubamajja ilmselt soosivamalt. Vastavalt saadud punktide arvule on võimalik tarbijaid nende hoiakute järgi jagada kolme gruppi: soosivad, neutraalsed ja mittesoosivad.

  • Kvalitatiivuuringud


    Ülevaadeldud kvantitatiivuuringud on struktuursed, suunatud suuremale valimile ning kuuluvad kirjeldavate uuringute hulka. Nende uuringute tulemuseks on numbrid, mida on võimalik esitada graafiliselt ja töödelda statistiliselt.
    Kvalitatiivuuringus, vastupidiselt eelnevale, kasutatakse mitte-struktuurseid küsimusi, millele pole vastusevariante ette antud, mis on lahtised. Valimid on reeglina oluliselt väiksemad. Kvalitatiivuuring on tutvumisuuringu üks vorme ja selle eesmärgiks on välja selgitada inimeste motiivid, põhjused, arvamused, suhtumised. Vastajal palutakse selgitada, milline tähendus on tema jaoks erinevatel märksõnadel ning oma arvamusi kommenteerida. Enamasti kasutatakse lisamaterjale ning küsitleja ja vastaja vahel peaks arenema diskussioon. Ülaltoodust lähtudes nimetatakse kvalitatiivuuringut sageli pehmeks uuringuks (soft research).
    Kvalitatiivuuringu eesmärgid võib jagada põhimõtteliselt kaheks:
    • uute ideede ja hüpoteeside väljatöötamine ning reaktsioonide uurimine pakutud ideedele.
    • kvantitatiivuuringute suuna ja eesmärkide määramine. Kvalitatiivuuringuga püütakse paika panna uuringu sisu. Selle käigus saadakse toormaterjal, mida testitakse kvantitatiivuuringu abil suurema valimi alusel.

    Kvalitatiivuuringute läbiviimiseks kasutatakse põhiliselt küsitlusmeetodi modifikatsioone, vähesel määral ka vaatlust. Peamisteks uurimismeetoditeks on fookusgrupp (grupivestlus) ja süvaintervjuu (in-depth interview).

  • Fookusgrupp


    Fookusgrupi intervjuu kujutab endast sihipärast diskussiooni teatud teemal, mida tutvustab respondentide grupile grupijuht ehk moderaator , kes juhib diskussiooni vabal, mittestruktuursel ja loomulikul viisil. Grupivestluse pikkuseks on tavaliselt poolteist kuni kaks tundi.
    Grupivestluse väärtus sõltub oluliselt kolmest järgmisest faktorist:
    • grupi koosseis;
    • moderaatori võimed ja oskused;
    • vestluse atmosfäär.

    Fookusgrupi töö tulemuslikkus oleneb oluliselt osalejate arvust ja nende omadustest. Grupi optimaalse suuruse määramiseks pole otsest teaduslikku alust ja praktikas on tavaliselt 8-12 osavõtjat. Arvestatakse, et väiksem kui 8-liikmeline grupp pole ideede genereerimiseks elujõuline ja üle 12 liikmega gruppi on raske juhtida.
    Grupi komplekteerimiseks võib tuua järgmised soovitused:
    • fookusgrupp peaks olema võimalikult homogeenne demograafiliste ja sotsiaalmajanduslike näitajate poolest. Koostöö on efektiivne, kui inimesed on häälestatud samale lainele;
    • grupi liikmed ei peaks olema omavahel tuttavad. See segab grupi tööd, sest tuttavad hakkavad omavahel vestlema kõrvalistel teemadel;
    • grupis tuleb välja jätta nn professionaalsed respondendid- need, kes on varem osalenud mitmetes fookusgruppides;
    • grupis osavõtjatel peaks olema teatud kogemusi arutatava toote või küsimusega.

    Moderaatori roll
    Kõikidest teguritest, mis mõjutavad fookusgrupi efektiivsust , on tähtsaimaks moderaatori roll. See äärmiselt delikaatne, nõudes ühelt poolt respondentide vahelise loomuliku vestluse ergutamist, teisalt peab ta jälgima, et osavõtjaid ei kalduks liialt teemast kõrvale.
    Homogeenne koosseis eeldab grupi kokkukuuluvust ja iga liikme osavõttu. Tihti läheb gruppides vastastikuseks võistluseks. Kujuneb välja üks-kaks domineerivat liiget või mõned isikud, kes on tõrksad osa võtma. Moderaatoril peavad olema head vaatlus- ja suhtlemisvõimed, et hoida grupis kõikide aktiivset osalust.
    Lisaks ülaltoodule peab moderaatoril olema tõlgendamisoskus. Hea moderaator peab oskama minna kaugemale sellest, mida osavõtjad räägivad. Ta peab oskama arvestada ütlejate hääletooni, näoilmet jne. Niisugune lisainformatsioon on grupiintervjuu sisu interpreteerimisel väga väärtuslik.
    Fookusgrupi juhtimine nõuab teatud loomupäraseid omandusi, kuid ka intensiivset koolitust selles valdkonnas. Turundusuuringufirmadel, mis tegelevad fookusgrupi uuringutega, on spetsiaalsed programmid moderaatorite koolitamiseks.
    Fookusgrupi juhtimine
    Grupiintervjuu kestab reeglina poolteist kuni kaks tundi. Et kasutada seda lühikest aega võimalikult produktiivselt, peab moderaator looma võimalikult kiiresti sundimatu ja mugava õhkkonna. Selleks on vajalik muuta intervjueerimise ruum ja sisustus võimalikult väheametlikuks ja näiteks serveerida enne küsitlust värskendavaid jooke, jättes need saadavale ka küsitluse ajal.
    Fookusgrupi vestlus salvestatakse edaspidiseks läbivaatluseks ja analüüsiks näiteks videokassetile. Kuna salvestamisseadmete avalik kasutamine, eriti moderaatori poolt, ei soodusta sundimatu õhkkonna tekkimist, siis o soovitav seda teha võimalikult varjatult ja teise isiku poolt
    Fookusgrupi kasutusalad
    Fookusgruppe kasutatakse laialdaselt tutvumisuuringutes. Kolm enam levinud kasutusala on järgmised:
  • tarbijauuringud. Fookusgrupid aitavad suhteliselt kergesti välja selgitada tarbijate eelistusi, arvamusi ja käitumist toodete ja teenuste suhtes. Taolised eelnevad pilguheitmised on vajalikud erinevates turundussituatsioonides: kui firma tahab identifitseerida oma turundusprobleeme ja selle uurimissuund või kui firma on otsustanud teha formaalse tarbijaküsitluse ja tahab teada, millised küsimused ning millises sõnastuses on mõtet ankeeti lülitada;
  • toote planeerimine . Fookusgruppide kasutamine on kasulik uute tooteideede genereerimisel või olemasolevate toodete/teenuste modifitseerimisel ja täiustamisel;
  • reklaam . Fookusgruppe kasutatakse vist kõige enam reklaamisõnumite loomisel. Reklaamiagentuurid peavad pidevalt muutma oma reklaame , andes neile uue väljanägemise, et suurendada mõju tarbijale. Agentuurid on ulatuslikud fookusgruppide kasutajad, kuna selle küsitlusmeetodi pemine tugevus on võime genereerida uusi ideid. Fookusgrupid on võimelised pakkuma sobivaid sõnu, lööklauseid, reklaamisõnumite teemasid , pilte jne.
    Fookusgrupi intervjuu meetodi eeliseks võrreldes süvaintervjuuga on see, et uurija ei suhtle inimesega üks-üheselt, vaid respondendid stimuleerivad üksteist vastastikku. Samuti on kliendil võimalik jälgida grupivestlust, seda tehakse tavaliselt videokaamera vahendusele või peegelseina abil, et kliendi kohalolek ei mõjutaks antavaid vastuseid.

  • Süvaintervjuu


    Süvaintervjuul vestleb küsitleja respondendiga personaalselt ning tal puudub standardiseeritud ankeet kinniste küsimustega. Eesmärgiks on ergutada vastajat antud teemal rääkima pikemalt ning põhjalikumalt. Tavaliselt kasutab küsitleja diktofoni, lindistades kogu jutu, et seda oleks võimalik hiljem analüüsida. Intervjueerija süvaintervjuul on suhteliselt passiivne. Üldjuhul on süvaintervjuud pikad (30-45 minutit) ning seetõttu lepitakse intervjuu aeg ja koht vastajaga eelnevalt kokku. Aja kompenseerimiseks saavad vastajad tihti väikese kingituse.
    Süvaintervjuudega genereeritakse rohkem ja kvaliteetsemaid ideid ühe respondendi kohta arvestatuna. Selle meetodi kasutamine on eriti sobiv, kui:
    • on vajalik üksikisikute käitumise, hoiakute ja vajaduste detailne uuring;
    • uurimisteema on konfidentsiaalne või piinliku iseloomuga ;
    • intervjuud on professionaalidega või isikutega nende tööst (näiteks müügimehega).

    Grupiintervjuudega võrreldes on individuaalsete süvaintervjuude abil võimalik uuritava teema kohta saada detailsemat ja nüansirikkamat informatsiooni. Samas on niisuguse lähenemise puuduseks suur ajakulu. Näiteks ei suuda ka hästi koolitatud ja treenitud intervjueerija teha päevas üle viie-kuue kvaliteetse intervjuu.

  • Teised kvalitatiivuuringu meetodid


    Traditsiooniliste meetodite-fookusgrupi-ja süvaintervjuu-kõrval kasutatakse ka teisi kvalitatiivuuringu meetodeid, millest mitmed on modifikatsioonid grupiintervjuust. Näitena võib tuua mõned alljärgnevatest.
    Ekspertide küsitlus
    Otsitakse välja inimesed (nn võtmeisikud), kellel on rikkalikud teadmised ja informatsioon uuritava valdkonna (probleemi) kohta. Olulise tähtsusega selle lähenemise puhul on ekspertide valik. Tehnika on tõhus, kui otsusetegija tunnetab vajadust uuringuteks, kuid tal ei ole hästidefineeritud uuringueesmärke.
    Kahe moderaatoriga grupiintervjuu
    Nagu nimest näha, on see fookusgrupi intervjuu, mida juhivad kaks moderaatorit. See meetod on kasulik, kui uuringuteemaks on kõrgtehnoloogia, näiteks arvutimälu uued arengusuunad. Mõlemal moderaatoril on erinevad rollid: üks vatutab intervjuu ladusa korraldamise eest ja teine kindlustab, et vestlus toimuks valitud teemal. See uuringutehnika nõuab efektiivset koostööd moderaatorite endi ja moderaatorite ja respondentide vahel.

  • Vaatlusmeetod


    Küsitluse põhipuuduseks on see, et küsitluse käigus respondentidelt saadud info toetub kas:
    • minevikus toimunud tegevuse kirjeldusele või
    • tulevasele tegevusele.

    Minevikus toimunud sündmuste taastamine võib anda mitteadekvaatseid vastuseid, eriti kui sündmustest on möödas hulk aega. Tulevikku suunatud tegevused võivad samuti oluliselt erineda sellest, mis tegelikult juhtub. See kehtib eriti siis, kui küsitakse inimestelt niisuguste ostuplaanide kohta nagu maja või auto. Paljud suuremad kavatsused ostud jäävad tegemata, sest hoiakud muutuvad, majandustingimused halvenevad jne.
    Vaatlusmeetod ei kannata nende puuduste all, sest registreerib sündmusi nii nagu need tegelikult toimuvad (näiteks TV- vaatajate vaatlus).
    Vaatlusmeetodi olemus
    Vaatlusmeetod seisneb valitud tegevuste isiklikuks või mehaanilises (elektroonilises) monitooringus (mitteotsene kontakt) ning registreerimises nende toimumise ajal.
    Vaatlust kasutatakse väga palju füüsikas ja loodusteaduses, sest need distsipliinid käsitlevad elutut loodust, taimi ja loomi; st objekte, mis ei saa anda vastuseid. Sotsiaalteadustes on uuringud suunatud inimesele, kes oskab kirjutada ja anda vastuseid ja seetõttu on enamlevinud meetodiks küsitlus.
    Turundusuuringutes kasutatakse vaatlust erineva kompleksusastmega – lihtsamatest keerulisemateni. Madala tasemega vaatluse näide võib olla nõudepesijate kasutamine söömata jäetud toidu kirjeldamiseks. See annab võimaluse teada saada, milliseid toidukomponendid ei meeldi, et tulevikus koostada parem menüü. Äärmiselt keerulist vaatlustehnikat kasutatakse näiteks reklaamuuringutel, kus inimestele näidatakse erinevaid reklaamikuulutusi ja mõõdetakse keha külge kinnitatud andurite abil nende psühholoogilist reaktsiooni.
    Vaatluse kasutusalad turunduses
    Vaatlust on soovitatav kasutada:
    • kui nõutakse tulemuste kõrget täpsust. Aastaid on firmad uue toote turule toomisel kirjeldanud selle ideed respondendile või näidanud uue toote mudelit ja uurinud inimeste reaktsiooni küsimustega nagu „kas te ostaksite seda kaubaartiklit, kui see oleks kättesaadav kaubamajades?“, „kui palju te selle eest maksaksite?“, „millist kahest pakendist te eelistaksite?“. Taolise verbaalse lähenemisega ei saa tegelikku pilti potentsiaalsete tarbijate suhtumisest tootesse ja selle müügivõimalustest. Täpsemat testi tarbijate reaktsioonist uuele tootele saab teha, kui panna toode müügiletile ja registreerida, kui palju seda ostetakse. See nõuab tarbijalt rahalist kohustust, andes seega täpsema pildi tema hoiakust toote suhtes;
    • kui olemasolev info on kahtlane. Näiteks lowa osariigi ühe kogukonna liikmete küsitlus näitas, et 65 protsenti täiskasvanutest käib regulaarselt kirikus. See tulemus tundus olevat kahtlane ning viidi läbi vaatlus reaalsetes tingimustes. Selle tulemused näitasid hoopis madalamat protsenti;
    • vajaliku info olemus dikteerib vaatluse kasutamist. Uuringuid niisugustes valdkondades nagu liiklus, müüjate töö, kaubamajade külastatavus jne saab teha ainult vaatlusmeetodil.

    Vaatlusmeetodi tulemuslik kasutamine nõuab (eeldab) järgmiste tingimuste olemasolu:
    • sündmused peavad olema vaadeldavad. Mentaalseid tegevusi, nagu motiive, hoiakuid jt on raske registreerida vaatlusmeetodiga. Näiteks, seminari edukuse määramisel on lihtne määrata vaatluse teel selle ühte näitajat – osavõtjate arvu. Kuid teist mõõdet – rahulolu seminariga – on raske mõõta ainult vaatlusega. Teatud teavet küll saab osavõtjate käitumist jälgides: kas nad kuulavad huviga esinejat, ei piilu kella, ei tegele kõrvaliste asjadega. Tegeliku pildi saamiseks on sellest vähe ning ilmselt tuleks kasutada lisaks ka küsitlust. Osa tegevusi on nii privaatsed või intiimsed, et inimesed harilikult ei luba neid tegevusi vaadelda;
    • sündmus peab toimuma küllalt tihti või tema toimumine on ennustatav. Vastasel juhul kulub vaatlejal hulgaliselt aega sündmuse toimumist oodates ;
    • sündmus peab toimuma küllalt lühikese ajaperioodi jooksul. Näiteks piimapaki või mõne teise pakendi avamine on lühiajaline tegevus ja seega vaadeldav. Mingi toote tarbimine üldjuhul on pikaajalisem protsess ja seega raskemini jälgitav.

    Üheks võimaluseks, et kindlustada ülaltoodud kolme tingimuse täitmine, on teostada eksperiment, mille kõiki tingimusi saab muuta ja kontrollida. Näiteks probleeme, mis on vanadel inimestel pakendite avamisega, on raske jälgida reaalsetes tingimustes. Kuid kutsudes need inimesed spetsiaalsesse kööki ja jälgides, kuidas nad korduvalt avavad erinevaid pakendeid, saab väärtuslikku informatsiooni, millised peaksid olema pakendid sellele sihtgrupile. Vaatlus on tavaliselt palju tõhusam laboratoorses kui reaalses keskkonnas.
    Vaatlustüübid
    Pärast vaatlusmeetodi kasuks otsustamist tuleb valida konkreetse vaatluse tüüp järgmistest vastandvõimalustest:
    • loomulik versus juhitav keskkond. Ideaalne on teha vaatlusi loomulikes tingimustes-tulemused on kõige usaldusväärsemad. Paljudel juhtudel ei saa seda aga teha sündmuste aeglase toimumise või eriliste tingimuste tõttu. Siis on soovitav teha vaatlusi kontrollitavas keskkonnas ehk laboratoorsetes tingimustes. Selle näiteks on eelmises punktis toodud juhtum pakendite avamise kohta;
    • avatud versus varjatud vaatlus. Vaatluse korraldamisel on üheks esimeseks küsimuseks: kas inimesed peavad olema teadlikud sellest, et neid vaadeldakse? Mõningatel juhtudel mõjutab see teadmine vaadeldavate käitumist vähe, näiteks liiklussageduse uuringu puhul. Samas aga on olukordi , kus inimesed muudavad oma käitumist, kui nad teavad, et neid jälgitakse. Müüjad püüavad kindlasti teenindad vaatluse ajal oma kliente palju viisakamalt kui tavaliselt;
    • struktuurne versus mittestruktuurne vaatlus. Struktuurse vaatluse puhul antakse vaatlejale ette, mida ja kuidas vaadelda. Neile võidakse anda ka küsimustik kindlate andmete kogumiseks. Struktuursed meetodid on vajalikud, kui testitakse hüpoteese või tehakse põhjalikke uuringuid. Mittestruktuurse vaatluse korral antakse vaatlejale vaadeldava valimiseks vabadus. See on kasulik tutvumisuuringute läbiviimisel. Näitena võib tuua uuringu, kus kõrge poevarguste tasemega supermarketi keti kaubamajadesse saadeti salajased eksperdid, kelle ülesandeks oli välja selgitada põhjused;
    • otsene versus kaudne vaatlus. Inimese tegelikku käitumist saab vaadelda vahetult. Uurides näiteks tarbija ostukäitumist, on vaja vaadelda inimesi ostmas. Kuid otsese vaatlusega ei saa andmeid kõigi ostukäitumisega seotud näitajate kohta, näiteks ostujärgne rahulolu jms. Selliste näitajate uurimiseks tuleb kasutada kaudset lähenemist. Üldse pakub turundusuuringutes rohkem huvi tulemused kui käitumine ise.

    Üheks kaudse vaatluse tüübiks on teiseste andmete uurimine, mille abil saab analüüsida mingite toimingute tulemusi. Järgmiseks tüübiks on nn materiaalsed jäljed (physical traces). Need on esemelised tõendid eelnevast käitumisest, näiteks tühjad pakendid. Prügikastide uurimine erinevates linnaosades annab informatsiooni tarbimisharjumuste kohta nendes. Teiseks võimaluseks materiaalsete jälgede vaatlusel on nn sahvri audit (pantry audit). Sel juhul jälgitakse inimeste kodudes uuringut huvitavate tooteartiklite olemasolu, oletades, et see on seotud otsustega. Kahjuks ei pruugi see oletus pidada paika, sest näiteks erilise joogiga pudelite järgi baarikapis ei saa teha järeldust, et omanik ostab neid pidevalt;
    • inimese poolt teostatav versus mehaaniline (elektrooniline) vaatlus. Viimastel aastatel on välja töötatud erinevaid seadmeid, mille abil inimeste tegevust või vastuseid vaadelda.

    Psühhogalvanomeeter registreerib inimeste emotsionaalseid reaktsioone erinevatele mõjuritele, mõõtes higistamise taseme muutumist. Seda kasutatakse laialdaselt inimeste reaktsioonide mõõtmisel reklaamsõnumitele. Pupillomeeter mõõdab inimeste silmaterade suuruse muutumist, kui neile näidatakse reklaamsõnumeid, pakendeid või tootedisaine. Päris uus tehnika on selline, kus kinnitatakse väikesed elektroodid inimese pähe ja mõõdetakse aju reaktsioone mimesugustele sõnumitele.
    Üheks lihtsaks vaatlusmeetodiks on nn vastuse kiiruse (response latency) meetod. Selle puhul mõõdetakse vastuseks kulutatud aega. Kiire vastus mingi toote kohta näitab respondendi teatud eelistust teistele. Ja vastupidi, kui vastaja kõhkleb, siis pole tal tugevat eelistust. Meetod on eriti sobiv telefoniküsitluste puhul ,kuna viiteaegu saab täpselt mõõta.
    Mehaanilised seadmed kindlustavad suure täpsuse, kuid nende võimalused on piiratud ja paljudel juhtudel tekib vajadus lisavaatluseks inimeste poolt. Näiteks liiklusloendur mõõdab, kui palju autosid möödub teatud punktist, kuid ta ei identifitseeri, mis marki ja millise riigi autod need olid ja kui palju neis oli inimesi. Audimeeter mõõdab, kui palju vaadatakse ühte või teist kanalit, kui ei fikseeri, kui palju inimesi seda tegi ja kui suur oli huvi;
    • skaneerimine (scanning). Kiiresti arenevaks suunaks vaatluses on elektroonilise skanneerimise kasutamine. Algselt olid skannerid (siin elektroonilised kassaaparaadid) mõeldud kaubamajade tööviljakuse tõstmiseks, kuid need on ka väärtuslikuks teabeallikaks turundusuurijatele. Praeguseks on pea kõikides suurtes kaubamajades olemas seadmed, millega registreeritakse arvuti andmebaasis kogu müüdav kaup, võimaldades mitmesuguseid hilisemaid analüüse. Üheks peamiseks sellise lähenemise kasutusvaldkonnaks on TV-reklaamide mõju uurimine toodete ostule. Suuremad turundusuuringufirmad, näiteks AC Nielsen, on selleks paigutanud vastavaid seadmeid ka tarbijate kodudesse.

    Skanneerimise abil andmete hankimisel on ka omad piirangud. Eelkõige pole kõikides poodides neid seadmeid ning seepärast on tulemuste laiendamine teatud regioonile sageli raskendatud;
    • sensortehnika, mida peetakse kõige prespektiivsemaks vaatlustehnikaks 21. sajandil. Sensorid kinnitatakse inimese riiete külge või paigutatakse isegi naha alla, Need on võimelised identifitseerima oma kandjat ja registreerivad tema psühholoogilist seisundit teatud aja jooksul, näiteks reaktsiooni TV-programmidele, reklaamile vms. Eriti levinuks muutub nende kasutamine turundusuuringutes, kui nende mõõtmed oluliselt vähenevad ja neid saab mugavalt peita.

    Peamine mure selle tehnika tulevikuarengus on seotud küsimusega, kas inimesed nõustuvad taolistes uuringutes osalema.
    Vaatlusmeetodi kasutamise etapid
    Vaatlusmeetodi edukaks kasutamiseks tuleb läbida järgmised neli etappi :
    • teha üldine otsus, keda või mida vaadelda ning kus seda teha;
    • valitud tulemuste registreerimise viis. Kas andmed registreeritakse vaatluse ajal? Kas kasutatakse mehaanilisi (elektroonilisi) seadmeid? Kas vaadeldavad peavad olema uuringust teadlikud?
    • valida vaadeldavad näitajad, vähendada võimalikult vaatleja subjektiivset mõju;
    • personaalvaatlust kasutades tuleb vaatluse läbiviijaid instrueerida ja kontrollida nende valmisolekut vaatluseks.

    Kokkuvõtte vaatlustehnikatest
    Vaatluse kui esmaste andmete kogumise meetodi tugevateks külgedeks on:
    • täpsus, kui see on hästi planeeritud ja läbiviidud;
    • andmed kogutakse tegelikes tingimustes;
    • tulemus ei sõltu subjekti suhtlusvõimest, mis on üsna kriitiline moment küsitlusmeetodi kasutamisel.

    Vaatlusmeetodi potentsiaalseteks puudusteks on:
    • vaadeldavad sündmused ei toimu sagedasti ja seepärast on vaja kulutada palju aega nende toimumise ootamiseks;
    • inimesed, teades et neid vaadeldakse, võivad käituda ebaloomulikult;
    • on tegevusi, mida ei saa vaadelda nende privaatsuse tõttu;
    • vaatleja oskuste ja võimetega seotud nõrkused. Tihtipeale vaatlejad ei mõista sündmuste olemust, on lohakad registreerimisel, väsivad ruttu;
    • vaatlusega ei saa täita informatsiooni ja siis on seda vaja täiendada mõne küsitlusmeetodi modifikatsiooniga.

    Kokkuvõtteks võib öelda, et vaatlusmeetod võib olla väärtuslik vahend uurijale, kuid oleks suur viga pidada seda info saamise kergeks mooduseks. Vaatluse kordamineku kindlustamiseks on vaja põhjalikku planeerimist ja järgnevat hoolikat ning kriitilist andmete kogumist.
    VAATLUSE TEADUSLIKKUSE TAGAMISE NÕUDED
  • EESMÄRGIKINDLUS, mille formuleerimisega antakse kogu järgnevale uurimistööle kindel raamistik – mida kitsamad ja täpsemad on piiritletud vaatluse eesmärgid, seda lihtsam on nii vaatlust ennast kui ka järgnevaid tööetappe paika panna;
  • Uuritavate TUNNUSTE MINIMAALSUS, mis on tihedalt seotud eesmärgikindluse nõudega, s.t. vältida tuleks liigsete ja ebaoluliste tunnuste vaatlemist ;
  • Uuritavate TUNNUSTE TÄPNE MÄÄRATLETUS EHK DEFINEERITUS, mis on eriti oluline mitmesuguste ankeetvaatluste ja küsitluse korraldamise korral – kõik küsitletavad peavad esitatud küsimustest ühte moodi aru saama;
  • Vaatluseks sobiva aja, nn. KRIITILISE MOMENDI, VALIK, millal uuritav nähtus esineb kõige iseloomulikumal kujul – näiteks rahvaloenduse kriitilise momendi kindlakstegemine;
  • Uuritava kogumi üksikliikmeid tuleb vaadelda ANALOOGSETES OLUDES, mis ajaliselt muutuvate nähtuste puhul tähendab ka vaatluse üheaegsuse nõuet;
  • Eri vaatlustega saadavad andmed peaksid olema VÕRRELDAVAD nii eelnevatega kui ka tulevikus järgnevatega;
  • Korduvad vaatlused tuleks korraldada VÕRDSE PIKKUSEGA AJAVAHEMIKE tagant, millisel juhul on võrreldavad ka uuritava nähtuse muutumist iseloomustavad näitarvud (indeksid, juurdekasvud, absoluutsed vahed jt.).

  • Valimi määramine


    Sõltumata esmaste andmete kogumiseks kasutatavast meetodist (küsitlus, vaatlus või eksperiment), peab uuringu teostaja otsustama, kas koguda andmeid uurimise all oleva üldkogumi igalt liikmelt või piirduda ainult osaga üldkogumist. Viimane lähenemine, mida nimetatakse valimi ehk väljavõtu meetodiks (sampling). Valimite koostamine on üldlevinud tegevus, sellel on meie igapäevases elus tähtis roll.
    Valim ehk väljavõtukogum (sample) on teatud elementide (inimesed, firmad, kauplused jne) koguhulgast uurija poolt valitud alamhulk, mille põhjal saab teha järeldusi kogu üldkogumi kohta. Elementide koguhulka, mida tahetakse uurida, nimetatakse üldkogumiks, populatsiooniks või sihtrühmaks (universe, population, target group).
    Valimi kasutamise eelised ja probleemid
    Valimi kasutamisel turundusuuringutes on rida eeliseid :
    • vähendab kulusid, sest andmeid kogutakse ainult üldkogumi teatud osa kohta. On oluliselt vähem kulukas küsitleda sada inimest 10 000 asemel;
    • suurendab kiirust. Andmed kogutakse ja töödeldakse kiiremini, mis on eriti tähtis uuringute puhul, kus aeg on võtmeküsimuseks.
    • suurendab täpsust. See väide tundub vasturääkivusena. Kuidas on tulemused, mis on saadud piiratud valimi põhjal, olla täpsemad kogu üldkogumi alusel saadutest? See on seletatav asjaoluga, et valimi kasutamisel piisab väiksemast hulgast, kuid samas kõrge kvalifikatsiooniga ja hästi koolitatud intervjueerijatest, kes teevad oma töö korrektselt. Üldkogumi uurimiseks on aga vaja kaaasata suur hulk intervjueerijaid, kes ei suuda kindlustada tulemuste vajalikku kvaliteeti;
    • suurendab informatsiooni sügavust. Kuna uuringusse on haaratud väiksem respondentide grupp, võib uurija saada igaühelt rohkem informatsiooni.
    • toodete säilimine (pereservation of units ).

    Probleemid valimi kasutamisel
    Väljavõtteliste uuringute puhul kerkib esile kaks põhiraskust:
    • valimi kasutamine pole rakendatav, kui on vaja teada täpseid andmeid üldkogumi iga liikme kohta. Näiteks pangakliendid, elektritarbijad . Pangad ei saa kontrollida erveid keskmise hoiustaja järgi ega energiamüügi ettevõte kirjutatud arveid mingi valimi alusel saadud keskmise põhjal;
    • kui hästi peegeldab valim tervet kogumit, st kas see on ikka esinduslik ehk representatiivne? See on raskeimaks probleemiks valimi moodustamisel.

    Et paremini mõista viimast probleemi, defineerime valimi koostamisel kasutatavad terminid:36
    Parameeter ( parameter )- üldkogumi näitaja, mille õige väärtus on teadmata, kuna see nõuab terve üldkogumi loetelut.
    Statistiline parameeter (statistic)- näitaja väärtus, mis on saadud valimi põhjal. Kasutatakse parameetri hinnanguks .
    Valimi viga (sampling error ) – parameetri õige ja statistilise väärtuse lahknevus (discrepancy). Viga saab hinnata juhusliku valimi puhul.
    Valimiväline viga (nonsampling error) – parameetri tegeliku ja statistilise väärtuse lahknevus, mis on tingitud andmete kogumise protsessist, valimi valiku protsessist jne. Selline viga võib oluliselt moonutada parameetri statistilist väärtust
    Seega valimi täpsus oleneb nii valimi veast kui valimivälisest veast:
    P = S ± e(v) ± e (vv),
    kus P - üldkogumi parameetri väärtus,
    S - statistiline väärtus,
    e(v) - valimi viga,
    e(vv) – valimiväline viga.
    Valimi viga
    On vähe tõenäoline, et valim saab olla täpne jäljend kogumist, millest see on võetud. Seega on teatud lahknevus parameetri tegeliku ja statistilise väärtuse vahel paratamatu. Üldiselt on viga seda väiksem, mida suurem on valim.
    Valimi vea olemust saab ilmekalt illustreerida järgmise näitega. Ühes kõrgkoolis uuriti, kui suure osa oma kulutustest õpingutele katavad tudengid enda teenistusega. Juhusliku valimi (200 tudengi ) küsitlusest selgus, et see näitaja tuli 37,5 protsenti. Nüüd oletame, et uuring teostati kogu ülikooli tudengite kohta ja tulemuseks saadi 40,2 protsenti. Nende numbrite vahe ongi valimi viga, mis on tingitud sellest, et valim suurusega 200 ei ole täpne koopia antud ülikooli tudengite üldkogumist.
    Kui kasutatakse juhuslikke valimeid, võib vea suurust hinnata statistiliste protseduuridega, millest detailsemalt räägitakse edaspidi.
    Valimiväline viga
    Parameetri statistilise väärtuse valimiväline viga ei olene valimi suurusest ning võib kujuneda järgmistest osadest:
    • mittevastamise vead. Paljudes küsitlustes ei saada kätte paljusid valimi liikmeid ja osa keeldub vastamast, mis kokkuvõttes moonutab tulemusi;
    • valikuvead. Valimi liikmeid valitakse mittesobivate protseduuridega või on valimi koostamise lähteloetelu küsitava esinduslikkusega;
    • mõõtmisvead. Neid põhjustavad intervjueerija kohalolek ja küsitlusviis vead vastuste ülesmärkimisel nii intervjueerija kui vastaja poolt jne;
    • küsitleja mõju. Küsitleja võib tahtmatult või tahtlikult põhjustada uuringu tulemuste moonutamist.

    Valimiväliseid vigu käsitletakse järgmiselt:
    • neid ignoreeritakse. See on kõige sagedamini kasutatav lähenemine. Eeldatakse, et üldjuhul toimub andmete kogumine korrektselt ja üksikud valimivälised vead ei mõjuta oluliselt tulemusi. See lähenemine eeldab tõhusamat monitooringut andmete kogumisel, et viia need vead miinimumini;
    • vigu hinnatakse. Sellel lähenemisel kasutatakse formaalseid protseduure vigade suuruse hindamiseks lähtuvalt nende tekkimise allikast (keeldumised, mõõtmine jne) ja need üksikhinnangud ühendatakse üldiseks valimiväliseks vea hinnanguks. Üsna keeruline ja subjektiivne lähenemine;
    • vigu mõõdetakse järelküsitlusega (follow-up), võrreldakse esialgse- ja järelküsitluse tulemusi.

    Viimastel aastatel on uurijad palju tegelenud valimivälise vea hindamise probleemiga ja on pakutud erinevaid lahendusi. Üldiselt on need liiga keerulised mudelid reaalsetes uuringutes rakendamiseks. Enamus praktikuid kasutab valimiväliste vigade miinimumini viimaseks sobivaid andmekogumise protseduure.
    Valimiväliste vigade allikaid ja nende vältimise probleeme käsitletakse detailselt järgmises peatükis (punkt 8.1.) seoses andmete kogumisega.
    Valimi koostamise meetodid
    Kõige üldisemalt jaotatakse valimid kahte kategooriasse:
    • juhuslikud valimid (probability samples) ja
    • mittejuhuslikud valimid (nonprobability samples).

    Valimi koostamise meetodite klassifikatsioon on toodud joonisel 14.
    Juhuslikud valimid
    Juhuslik valim koostakse põhimõttel, et igal üldkogumi liikmel on teatud tõenäosus sellesse sattuda, valimi elemendid valitakse objektiivselt. Juhuslikku valimit kasutatakse, kui soovitakse hinnata valimi mõju tulemuste täpsusele. Kõige enam kasutatavad meetodid juhusliku valimi koostamisel on:
    • lihtne juhuväljavõtt (simple random sampling). Igal üldkogu liikmel on teatud võrdne võimalus sattuda valimisse . Selle meetodi praktikasse viimisel

    Ühes suures tuhande agendiga kindlustusfirmas tahetakse uurida agentide suhtumist olemasolevasse tasustamissüsteemi. Selleks tahetakse moodustada lihtsa juhuväljavõtuga valim suurusega 100 agenti. Valiku lähtealuseks on üldkogumi loetelu, kus kõik agendid on nummerdatud ühest tuhandeni. Valik toimub juhuslike arvude tabeli läbivaatamisega (või arvude generaatorist juhuslike arvude väljastamisega) ning arvud, mis on väiksemad kui 1000, lülitatakse nende esinemise järjekorras valimisse. Protsessi jätkatakse kuni saja arvu valimiseni.
    Teine, kuigi tülikam valikuvõimalus oleks see, et numbrid 1... 1000 kirjutatakse võrdse suurusega paberitükkidele, need keeratakse rulli, pannakse mingisse anumasse , segatakse hoolikalt ja võetakse sealt pimesi välja sada numbrit.
    VALIMIVÕTU MEETODID
    MITTEJUHUSLIKUD
    JUHUSLIKUD
    MUGAV VÄLJAVÕTT
    LIHTNE JUHUVÄLJAVÕTT
    OTSUSTUSVÄLJAVÕTT
    SÜSTEMAATILINE VÄLJAVÕTT
    LUMEPALLIMEETOD
    KIHTVÄLJAVÕTT
    KVOOTVÄLJAVÕTT
    KLASTERVÄLJAVÕTT
    Meetodi nõrkuseks on:
    • mitte alati pole saada numbrijärjestusega loetelusid üldkogumi kohta;
    • tulemuseks võib olla hajutatud valim, kust andmete kogumine osutub kulukaks;
    • ei ole kindlustatud valimi esinduslikkus üldkogumi suhtes- valimisel võib teatud alamgruppidesse sattuda liga vähe või liiga palju elemente;

    • süstemaatiline väljavõtt (systematic sampling). Selle meetodi puhul valitakse valimi liikmed üldkogumi loetelust kindla intrvalli järel. Intervalli suurus leitakse üldkogumi ja valimi suuruse suhtena.

    Illustreerides selle tehnika kasutamist eelmise näite alusel, saame intervalli suuruseks 1000/100=10. Valimi moodustamist alustame juhusliku numbri valimikuga ühe ja kümne vahel (oletame, et saame seitse) ja edasi valime iga kümnenda numbri peale saadud algnumbrit (antud juhul seitse). Niisiis satuvad valimisse üldkogumi loetelu 7., 17.,....,997. liikme nimed.
    Süstemaatilist väljavõttu kasutatakse tihti nimed valimisel telefonikataloogidest ja mitmesugustest loeteludest. See nõuab vähem tööd ja on kiirem kui lihtne juhuväljavõtt. Ka selle meetodi kasutamine on piiratud, sest eeldab samuti loetelu olemasolu;
    • kihtväljavõtt (startified sample). Kasutatakse siis, kui uurija soovib, et valimis oleksid esindatud üldkogumi teatud grupid. Üldkogum jaotatakse kihtidesse (strata) tema liikmete mõõdetavate näitajate, nagu vanus, sissetulek, haridus, rahvus põhjal. Edasi rakendatakse iga kihi lõikes juhuslikku väljavõttu. Iga kiht peaks oma struktuurilt olema võimalikult homogeenne ja samas erinema üksteisest. Kihtväljavõtt on eelmisest meetodist märksa repressentatiivseem.

    Rakendades antud tehnikat ülaltoodud näitele, võiks kindlustusagendid grupeerida kihtideks vanuse ja hariduse järgi.
    Üldkogumi liikmed võib jagada kihtideks kas proportsionaalsel või disproportsionaalsel alusel. Proportsionaalses kihtvalimis on liikmete arv igas kihis proportsionaalne liikmete arvud üldkogumi kihtides.
    Kui mõnes kihis on liikemid liiga vähe, on teatud uuringute puhul otstarbekas kasutada valimi disproportionaalset koostamist. Näiteks tahame koostada autode valimit mingi linna kohta, kus põhilised automargid on Ford ja Honda, kuid on ainult üksikud Cadillacid ja Lexused. Et suurendada viimaste mõju valimis, lülitatakse neid sellesse suhtelislet rohkem nende osakaalust üldkogumis.
    Teine põhjus disproportsionaalse kihtvalimi kasutamiseks on see, et erinevates kihtides on näitajate väärtuste suured erinevused. Näiteks uuringu puhul, mis tegeleb kulutustega kodumasinate soetamiseks, varieeruvad kulutused suhteliselt rohkem 25-45 aastat perekondade grupis kui pensionäride puhul. Representatiivsuse seisukohalt on otstarbekas valmis disproportsionaalselt suurendada nooremate perede hulka ja vähendada pensionäride osakaalu. Kihtväljavõtu meetodi rakendamise probleemid on seotud põhiliselt kihtide moodustamisega-mis on kihtideks jaotamise aluseks, kui palju ja kui suured peaksid need olema, kas kihid tuleb võtta proportsionaalselt või mitte. Samuti eeldab antud meetod, nagu ka kaks eelmist, üldkogumi loetelu olemasolu;
    • klaster-või territoriaalne väljavõtt (kluster or area sampling). Selle meetodi puhul formeeritakse valim üldkogumist klastrite või territooriumide juhusliku väljavõtu teel ja seejärel uuritakse valitud klastreid näiteks küsitluse teel.

    Klaster väljavõtu kasutamine on kasulik kahel juhul:
    • kui pole täielikku informatsiooni üldkogumi koosseisust;
    • kui tahetakse säästa aega ja raha, piirdudes teatud geograafilise piirkonna uuringuga.

    Territoriaalväljavõtt võib olla üheastmeline, kaheastmeline või mitmeastmeline , sõltuvalt lõpliku valimi saamiseks juhuslikult valitud astmete arvust. 37 Üheastmeline territoriaalväljavõtt on vorm, kus uuritakse kõiki juhuslikult valitud ja valimisse kuuluvaid alamterritooriume. Kaheastmeline erineb üheastmelisest sellepoolest, et teises astmes toimub ka juhuslik väljavõtt ja valim moodustatakse selle baasil. Kaheastemline väljavõtt võimaldab uurida laiemaid, seega representatiivseid piirkondi, ja tulemused on statistiliselt usldusväärsemad. See aga nõuab suuremaid kulutusi nii rahas kui ajas. Mitemeastmelise territoriaalse väljavõtu puhul kasutatakse rohkem kui kahte järgnevat juhusliku väljavõtuastet
    Mittejuhuslikud valimid
    Mittejuhuslik valimvõtt on subjektiivne protseduur, mille puhul ei saa määrata valimisse sattumise tõenäosust. Seega ei saa ka hinnnata valimi viga. Kui see ei tähenda, et mittejuhuslike valimite põhjal tehtud uuringud on küsitatava väärtusega. Korrektse teostuse puhul on nende täpsus sama, mis juhuslike valimite põhjal tehtutega. Meetod pakub oma tähtsaima omadusena uurijaile suuremat vabadust ja paindlikkust üldkogumist liikmete valikul juhusliku valimivõtuna. Valim on niivõrd täpne, kui õiged on uurija otsustused.
    Praktikas kasutatakse kõige sagedamini järgmist nelja meetodit:
    • mugav väljavõtt (convinience sampling). Nagu meetodi nimetus ütleb, moodustatakse valim nii, kuidas on uurijale sobivam ja mugavam. Võimalused selleks on järgmised: 1) vabatahtlike vastajate kasutamine; 2) juhuslike inimeste küsitlemine kaubanduskeskustes; 3) üliõpilaste kasutamine; 4) juhuslike möödujate intervjueerimine tänavatel.

    Kõikidel nendel juhtudel jääb selgusetuks, millisest üldkogumist on valim võetud. Seega jääb erinevus üldkogumi ja valimi vahel nii suuruse kui koostise osas teadmatuks. Ei saa teha lõplikke järeldusi ka uuringutulemuste kohta. Selle meetodi kasutamine õigustab end tutvumisuuringute puhul hüpoteeside genereerimise alusena . USA praktika näitab, et mugavat väljavõttu kasutatakse ligi 40 protsendi uuringute teostamisel;
    • otsustusväljavõtt (judgement sampling). Uurija otsustab, millised on tema arvates antud uuringu puhul kõige sobivamad üldkogumi liikmed, kes valimisse lülitada. Sellega püütakse saavutada suuremat repressentatiivsust mugava väljavõtuga võrreldes.

    Näiteks kavatseb supermarketi omanik oma kaubamajas müüma hakata delikatesse, kuid enne lõplikku otsust tahab teada külastajate hoiakut sellesse teenusesse. Ta eeldab, et teenust hakkavad kasutama perekonnad, kus mees ja naine töötavad ja kes tavaliselt külastavad kaubamaja reede õhtuti, tehes suuremaid sisseoste. Nii otsustab ta lülitada küsitletavate valimisse ainult reedeõhtused külastajad.
    Otsustusväljavõttu on sobiv kasutada, kui valimi suurus on suhteliselt väike, mis on tüüpiline tutvumisuuringutel. Näiteks kasutatakse seda meetodit sageli fookusgrupi respondentide määramiseks;
    • lumepaliimeetod (snowballing). See on üks eelmise meetodi versioonidest, mille olemus selgub tema nimetusest esuialgsed küsitletavad valitakse juhusliku valiku teel mõne üldkogumi liikmega kontaktteerudes; edasi kasutatakse neid infoaalikana uute nimede valikuks. Näiteks, kalli stereoaparatuuri omanikud võivad soovitada teisi omasuguseid ja need omakorda teisi. Valim koostatakse seega järgnevate küsitluste teel:
    • kvootväljavõtte (quota sampling). See on kõige paremini arendatud mittejuhusliku valiku meetod, mille kasutamisel on võimalik saavutada suuremat representatiivsust kui eelnevate meetodite puhul. Kvootväljavõtt sarnaneb kihtväljavõtu meetodile , sest samuti jagatakse üldkogumit.

    Kvootväljavõtus eristatakse kolme etappi:
  • Üldkogum jaotatakse segmentidesse tetud kontrollnäitaja (vanus, sugu, sissetulek jms) alusel.
  • Igale segmendile määratakse uurija või otsustaja poolt valimisse eraldatavate liikmete kvoot .
  • Intervjueerijale antakse vabadus valida liikmed segmentide ja kvootide lõikes.
    Kvootväljavõtul on kihtväljavõtu ees kaks eelist:
  • Seda on lihtsam teostada, sest valimi liikmed valitakse pärast segmentide määramist. Kihtväljavõtu puhul on vaja valimi liikmed valida üldkogumist.
  • Kvootväljavõtt ei nõua täielikku informatsiooni üldkogu liikmete kohta, mis laseb kasutada kahte või rohkemat kontrollnäitajat ja suurendada seega valimi representatiivsust-
    Valimi koostamine
    Valimi koostamisel esitatakse nelja etappi:
  • Uuritav sihtrühma (üldkogumi) määratlemine. Sihtrühm peab olema uurija poolt paika pandud nii, et selle küsitletavad või vaadeldavad liikmed annaksid uuringu seisukohalt sobivaid andmeid.
  • Valimi raamkogumi /sampling frame ) määratlemine. Raamkogum on üldkogumi elementide loetelu, millest valim koostatakse. Sageli on raamkogum identne üldkogumiga ja on määratletud lihtsalt. Näiteks olgu uuritavaks üldkogumiks TTÜ majandusteaduskonna üliõpilased. See on loetelu üliõpilastes kes on nimekirjas uuringu perioodil. See on ka raamkogumiks, kust hakatakse valima liikmeid .
    Paljudel juhtudel ei esinda kättesaadav raamkogum soovitud üldkogumit küllaldaselt. Kui näiteks tahetakse uurida Lasnamäe koeraomanike harjumusi koerte toitmisel, siis peaks üldkogumi defineerima kui „ kõik Lasnamäe korteriomanikud, kellel on koer“. Teatavasti peavad kõik koerad olema registreeritud korterite hooldusettevõtetes, kus oleks mugav saada lähteandmeid sihtrühma koostamiseks . Paraku aga paljud koeraomanikud ei registreeri oma lemmikuid, sest siis on vaja maksta iga kuu teatud tasu. Sega pole saadav raamkogum representatiivne üldkogumi suhtes. Sel juhul peab uurija muutma üldkogumi definitsiooni-„kõik Lasnamäe korteriomanikud kellel on registreeritud koer“. Oletus, et registreeritud koerte omanikud vastavad nii, nagu vastaksid registreerimata koerte omanikud, ei pruugi paika pidada ja seega pole küsitlustulemused laiendatavad esialgsele üldkogumile.
  • Väljavõttemeetodi valik. Esmalt tuleb otsustada, kas kasutada juhuslikku või mittejuhuslikku valimit. Ühe ja teise eelised ja puudused on eespool olemas.
    Välja võib tuua järgmised seisukohad, mis mõjutavad uurija valikut:
    • Juhuslikku valimi kasutatakse, kui:
      • uurija tahab hinnata valimi viga;
      • uurijalt nõutakse juhusliku valimi moodustamist;
    • mittejuhuslikku valimit kasutatakse, kui:
      • puudub raamkogum ja seda ei saa koostada;
      • uurijal pole piisavalt statistikaalaseid teadmisi;
      • otsustavad on aja ja kiiruse faktorid.

    Edasi valitakse konkreetne väljavõtumeetod uuringu olemusest, eeldatavatest kuludest ja valikust kiirusest lähtudes ning kaaludes erinevate meetodite eeliseid ja puudusi.
  • Viimaseks etapiks valimi moodustamisel on valimi suuruse määramine. Uurija seisab siin valiku ees: ühelt poolt tahetakse võimalikult suurt valimit, et suurendada uuringu täpsust, teisalt ei taheta teha selleks vajalikke suuri kulutusi. Teha tuleks optimaalne otsus antud tingimustes, lähtudes eelkõige sellest, kas tegemist on juhusliku või mittejuhusliku valikuprotsessiga.
    Juhuslikul lähenemisel saab muuta statistiliste meetodite abil valimi täpsust võimalikult suureks, kontrollides seejuures valimi kulusid. Peab märkima, et need meetodid kehtivad rangelt ainult lihtsale juhuvalimile, mis allub normaaljaotusseadusele. Ligilähedaselt on need rakendatavad ka tesite juhuväljavõtu meetodite puhul.
    Tõenäosuslikul lähenemisel määratakse valimi suurus kahes etapis:
    • kõigepealt antakse ette väljavõtu piirid, mida uuringu tellija (koos uurijaga) tulemusele lubab;
    • seejärel määratakse statistiliste meetodite abil, kui suur peab olema valim kindlustamaks vea etteantud piires.

    Mittejuhusliku valimi puhul, kui ei kehti normaaljaotusseadus, määratakse valimi suurus tavaliselt subjektiivselt . Uurija valib valimi sellise suuruse, mis ta arvab olevat üldkogumi kirjeldamiseks küllaldane. Otsustavaks teguriks on enamikel juhtudel kulud „Rusikareegliks“ on, et valim ei tohiks koosneda vähem kui 30 elemendist, kusjuures valim peaks moodustama ligikaudu kümnendiku üldkogumist. Lõppkokkuvõttes jääb valimi suurus igal konkreetsel juhul ikkagi uurija otsustada.
    Valimi statistilised näitajad
    Normaaljaotuse puhul on uuritav näitaja statistilisi parameetreid valimis lihtne määrata ja hinnata valimi keskmise viga üldkogumi keskmise suhtes. Seda illustreerib joonis 15, kus on näidatud võimalike valimite keskmiste varieerumine üldkogumi keskmise (μ) ümber (nn Gaussi kõver). Seda jaotust mõõdetakse nn standardse kõrvalekalde (s) abil. Nagu jooniselt näha , mahub 68 protsenti valimite keskmistest μ ± 1,0s vahele; 95 protsenti valimite keskmistest μ ± 2,57s vahele.
    99%
    95%
    68%
    -2,57s -1.96s -1s μ +1s +1,96s +2,57s
    Joon. 15. Normaalse jaotusseaduse kõver
    Valimite puhul kasutatakse näitajate statistiliste parameetrite arvutamiseks järgmisi valemeid:
    Näitaja keskväärtus valimis x = ∑ xi (1) :
    n
    näitaja standardhälve valimis s = ∑ (x – xi;)2 (2):
    n
    näitaja keskmine standardviga valimis sx = s N-n (3):
    n N
    kus: xi – muutuva näitaj üksikväärtused,
    N – üldkogumi elementide arv,
    n - valimi elementide arv.
    Üldkogumi usaldusintervall
    Uuringu lõppeesmärgiks on anda muutuva näitaja hinnangud üldkogumi kohta. Valimite abil ei saa hinnata üldkogumi parameetreid täpselt, kuid täpsus on seda suurem, mida suurem on valim (piiriolukord tekkib , kui valimi suurus saab võrdseks üldkogumiga ( n=N) ja standardviga muutub nulliks). Valimi suuruse määramisel on otstarbekas kehtestada intervall, mille piirdesee peaks üldkogumi näitaja väärtus jääma. Seda nimetatakse usaldusintervalliks (konfidence interval) ja selle suurus oleneb usalduse astmest, mida uurija (tellija) soovib valimitulemustes näha. Enamasti kasutatakse usaldatavuse 95 ja 99 protsendilisi tõenäosusi.
    Lähtudes joonisest 15, saame usaldusintervalli määramiseks järgmised valemid (4):
    x ± 1,96 (sx) = usaldusintervall 95%;
    x ± 2,57 (sx) = usaldusintervall 99%;
    Standardvea kasutamine valimi suuruse määramiseks
    Valimi suuruse (n) määramisel lähtutakse keskmise standardvea arvutamise valemist (3), kus eemaldatakse korrektsioonifaktor, N-n ning valem saab
    N
    Järgmise kuju: s 2 = s2 (4), millest ne = s2 (5).
    N s2
    Valimi suuruse määramist illustreerime järgmise näitajaga. 38 Ameerika lillekasvatajate assotsiatsioon oli huvitatud sellest, kui suure summa eest ostavad meestudengid aastas lilli. Selleks valiti üks keskmine ülikool, kus oli 18 000 üliõpilast, neist meesüliõpilasi oli 8300. Usaldusintervalliks valiti ±2 USD keskmisest kulutusest. Kui suur peab olema valim, et saavutada selline täpsus? Lähtudes valemist (5) on vaja selleks määrata nii s kui s2
    Esimeseks sammuks on standardhälbe s määramine, milleks on kolm võimalust:
    • uurijal peaks olema informatsiooni teisest võrreldavast uuringust ja ta peaks seda kasutama standardhälve määramiseks. See on siiski küsitav oletus, et mõlema valimi standardhälbed on võrdsed;
    • tehakse väike sihtgrupiküsitlus (n = 30) ja saadud standardhälvet kasutatakse valemis (5). See variant on vastuvõetavam;
    • kolmas meetod eeldab uuringu all oleva muutuja muutumise vahemiku hindamist. See vahemik jagatakse kuuega ja saadud tulemus võetakse standardhälveks. Selle lähenemise aluseks on normaaljaotusseadus ( vaata joonis 15), kus mõlemale poole keskmist väärtust jääb kolm standardhälvet (üldtuntud „3s reegel“).

    Antud näite puhul kasutame kolmandat meetodit. Tehti kindlaks, et kulutused on piires 0 – 80 dollatit aastas. Seega s = 80/6 = 13,5 USD
    Teiseks sammuks on standardvea määramine lähtuvalt etteantud usaldusintervallist. Antud näites 95 protsendilise tõenäosuse puhul:
    1,96sx = ± 2,00 USD ja sx = 1,02 USD.
    Edasi: n = (13,50)2 = 175.
    (1,02)2
    Seega kokkuvõttes võib konstateerida: et valimi keskmine ei erineks üldkogumi keskmisest rohkem kui ± 2 USD tõenäosusega 95 protsenti, on piisav küsitleda valimit suurusega 175, üldkogumist 8300 meesüliõpilast.

    KASUTATUD KIRJANDUS


    Alter , C., Evens, W. 1999. Evaluating Your Practice . A Guide to Self- Assessment . New York : Spinger Publishing Company.
    Eskola, J. 1996. Johdatus laadulliseen tutkimukseen. Rovaniemi
    Ezzy, D. 2002. Qualitative Analysis. Practice and innovation. Malaysia: SRM Production Services, SDN, BHD.
    Karvinen, S. 1993. Metodisuus sosiaalityön ammatillisuuden perustana. Monisärmäinen sosiaalityö. Helsinki: Sosiaaliturvan Keskusliitto.
    Mullard, M.; Lee, S. 1997. The Politics of Social Polity in Europe. UK: Edvards Elgar Publishing Limited..
    Mäkela, J. 1996. Menneisyyden nykyisyys: kvalitatiivisen ja kvantitatiivisen tuolla puolen. Rovaniemi
    Mäkelä, K. 1990. Kvalitatiivisen aineiston analyysi ja tulkinta. 1990
    Nachmias, C-F., Nachimias, D. 1996. Research Methods in the Social Sciences. St Martins´s Press, Inc.
    Patton, M-Q. 1987. How to Use Qualitative Methods in Evaluation. Center for the Stady of Evaluation. Los Angeles : University of California .
    Perens, A. 1998. Teenuste markenting. Tallinn: Külim.
    Sipilä, J. 1994. Lühike sissejuhatus sotsiaalpoliitikasse . Sotsiaaltöö küsimusi. Tallinn: Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium .
    Sirkel, R. 2001. Turundusuuringud. AS Kirjastus Iloy.
    Sosiaalinen pääoma: globaaleja ja paikallisia näkökulmiä. 2000. Toim. Kajanoja, J. & Simpura, J. STAKES. Saarijärvi: Gummerus Kirjapaino OY.
    Tamm, V. 1996. Statistika baasmõisted ja meetodid. Tartu Ülikool 1996
    Toivonen, T. 1999. Empiirinen sosiaalitutkimus: filosofia ja metodolologia. Helsinki
    Tooding, L-M. 1998. Andmeanalüüs sotsiaalteadustes. Tartu Ülikool 1998
    Vilkka, M. 1996. Kohtaaminen taitona: dialogisuus ihmistutkimuksen lähtökohtana ja menetelmäna. Toimittanut Lahti
    Strömpl, J. Kvalitatiivsete meetodite kasutamise võimalustest sotsiaaltöö uurimisel. — ajakiri Sotsiaaltöö 2/ 2004.
    Niglas, K. 2003. Kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite vahekorrast sotsiaal- ja kasvatusteaduslikus uurimistöös. — Kog. Interdistsiplinaarsus sotsiaal- ja kasvatusteadustes. Tallinna Pedagoogikaülikool. Tallinn.
    Lisa 3 SOTSIAALSED PROBLEEMID
    Termin „sotsiaalprobleem“ viitab sotsiaalsetele tingimustele, protsessidele, ühiskonnakorralduse aspektidele või hoiakutele, mida peetakse mittesoovitavateks, negatiivseteks, või mille kohta arvatakse et nad ähvardavad selliseid väärtusi või huve nagu sotsiaalne sidusus, seaduslik kord, moraal, sots. institutsioonide stabiilsus, jõukus või inimeste vabadus (Adam Jamrozik & Luisa Nocella 1998: The Sociology of Social Problems. Theoretical Perspectives and Methods of Intervention. Cambridge etc.: Cambridge UP: 1)”.
    # see definitsioon niisiis ei eelda , et oleks mingi väärtuste või hoiakute neutraalsus
    # SP kui mõiste on (enamasti, vähemalt avalikus diskussioonis ) seotud väitega, et midagi peab ette võtma
    # omamoodi teaduse ja poliitika vahepeal. Kuidas kokku sobitada?
    • sotsiaalteaduse positivistlik ideaal on nii, et teadus on väärtustevaba.

    # Poliitikaga saab kokku sobitada nii, et teadlane seletab võimalikud kausaalsuhted ja tulemid, mis ühel või teisel poliitilisel meetmel võiksid olla. Tihti n-ö. neutraliseeritud keeles – “maksimeerib rahulolu”, “kasvatab konfliktiohtu” jne.
    Poliitikud samas eeldavad, et antaks kindlaid ennustusi – “kui haridustase kasvab, rohkem (või vähem) kompetentseid inimesi valitakse riigiorganitesse” jne. (näited Richard Rorty 1980/1994: “Method, social science, and social hope”. Steven Seidman (ed.): The Postmodern Turn. New Perspectives on Social Theory. Cambridge etc.: Cambridge UP: 46-64: 51)
    # selle arusaama järgi on poliitiku ülesandeks teha otsuseid, mis juba sisaldavad poliitilisi väärtusi (ideoloogia, valijate tahe jne.) aga oleksid samas kompetentsed, põhineksid otsuste mõjude analüüsile, mille on teinud teadlased.
    # praktikas muidugi peitub selle neutraalse keele taga juba üsna selgeid poliitikasoovitusi. Poliitikutel on tihti ka võimalik “tellida” sobivaid tulemusi – kas nt. uimastiprobleemide kohta tellitakse selgitus kriminoloogi või sotsiaalmeditsiini eksperdi käest?
    # ka poliitika on läinud tehnokraatilisemaks – “ideoloogiate lõpp” (D. Bell ja SM Lipset 1950. aastatel, “hiliskapitalismi legitimatsioonikriis” (Jürgen Habermas 1974: The Legitimation Crisis). Eesmärgiks efektiivsus
    Teatav teaduse ja poliitika segunemine , piir “poliitilise otsuse” ja “ekspertsoovituse” või “teadusliku hinnangu” vahel ei olegi selge.
    See on niisiis praktika – võib öelda, et põhjuseks on nt. teaduse mittepiisav autonoomsus , mida siis positivismi (ja üldisemaltki levinud arvamuse) järgi tuleks kaitsta, et ei seguneks teadus ja poliitilised väärtused.
    - sellisel juhul võiks öelda, et praktilise poliitika tegemise kohta võivad eriarvamused jääda poliitikute lahendada, aga SP iseenesest on midagi, mille olemasolu saame väita objektiivselt. Kuritegevus, perevägivald, vaesus ...
    => objektivistlik vaade
    - aga kas ei ole ka mingi põhimõtteline põhjus olemas, miks SP ei saagi olla objektiivne termin?
    1. SP tähistab seda, et olukord erineb sellest, milline ta oleks “heas” või “normaalses” ühiskonnas. Aga kes otsustab, milline on hea või talumatu olukord?
    # nt. tööpuuduse kohta leiavad mõned, et see saab probleemiks alles siis, kui ta on saavutanud teatud taseme, et kapitalismi kuulubki teatav pidev tööpuudus, mis võimaldab tööjõu suuremat mobiilsust ja hoiab ära palkade ja tootmiskulude liiga kiire tõusu
    # nt. autoliiklus saastab õhku, ohustab inimeste elusid (liiklusõnnetustes hukub Eestis igal aastal 400-500 inimest), rikub linnade väljanägemist ja nõuab hiigelinvesteeringuid teedesse jne. Keegi ei ütle, et see iseenesest on SP
    2. SP eeldab, et kogu ühiskonna jaoks on mingi asi probleem. Aga kas ühiskond (normid, väärtused, huvid) on ühtne? Mis ühe rühma jaoks on SP. ei ole seda teise jaoks
    # P. Berger 1961: Sotsiaaltöötajad ja vanemad leiavad, et noortekambad on probleem ja lahenduseks on, et korraldada mingit harrastustegevust noortele, mis on täiskasvanute silma all. Kambajuhid leiavad, et probleem on selles, et kambad kipuvad lagunema , kuna mõned noored lähevad mingisuguste harrastustega tegelema. Lahendus oleks see, kui sotsiaaltöötajad keriksid tagasi sinna, kust nad tulid.
    # arstid: alkoholi suur tarbimine on probleem.
    Tootjad: alkohol ei ole probleem, seaduslik alkohol hoiab solgi turult ära ja see ainult on probleem. Laiem üldsus: uimastid on probleem. Tarbijad: meie oskame uimasteid kasutada nii, et see probleem ei ole, probleem on ainult osa inimestega ja tuleneb millestki muust, mitte ainest endast.
    3. Ka ajalooliselt on muutunud olukord, mida peetakse probleemiks. Poliitilised kampaaniad (nt. NL), aga ka inimeste suhtumine ja tavad on muutunud
    # 1760 . a:te Stockholmis oli 30,000 elanikku ja 300 kõrtsi. Probleemiks oli aga kohv, selle pakkumine keelati ja määrati trahv. Kontrolörid otsisid seadusevastase joogi pakkujaid lõhna järgi. Kohvikupidajad, kes oma tegevusest loobusid, said aga kompensatsiooniks õiguse müüa alkoholi.
    # tekivad uued definitsioonid, mingit asja, mida varem probleemiks ei peetud, defineeritakse sellisena nüüd. Nt. perevägivald; osteoporoos (enne peeti loomulikuks, et vanad inimesed on kõvera seljaga)
    4. Erinevad kultuurid kiidavad heaks või peavad problemaatiliseks erinevaid asju. Alkohol vs. uimastid. Naise positsioon ühiskonnas.
    5. Vaieldav, milline probleem on just SOTSIAALNE P. C. Wright Mills ( 1959 ): The Sociological Imagination: sotsiaalsed probleemid ja isiklikud mured.
    # nt. Vilosius: AIDS on nende probleem, kellel see on, vaadaku kuhu oma t...u topivad. NB: küsimus ei ole selles, kui palju või vähe inimesi probleemi all kannatavad, vaid selles, kuhu ulatub riigi/avaliku võimu/ avalikkuse vastutus!
    - teiselt poolt: sotsiaalsed probleemid ja asjad, mille heaks midagi teha ei saa. Eelmine osteoporoosi näide; autode näide; võiks võrrelda looduskatastroofiga
    # samas kui nt. üleuputusi saaks kuidagi ära hoida või nende tagajärgi leevendada, oleks see ka sotsiaalne probleem.
    # Hewitt & Hall (1973: “Social Problems, Problematic Situations, and Quasi -Theories”, Am. Soc. Review 39, June, 367-374) ütlevad, et ei ole nii, et kõigepealt on probleem ja siis lahendus. Vaid nii, et kõigepealt on nn. kvaasiteooria, mis pakub lahendust, ja siis alles saab problemaatiline olukord defineeritud sotsiaalse probleemina
    - see punkt väga selge näide selle kohta, et termin SP on seotud nimelt poliitika eesmärkide ja võimalustega.
    - need vastuväited 1-5 viitavad sellele, et SP-ga on paratamatult seotud väärtushinnangutega. Selles mõtte termin on subjektiivne => subjektivistlik vaade
    6. Kas need nähtused tegelikult on olemaski, mida SP -ks nimetatakse?
    # paljud SP –ks nimetatud nähtusekategooriad on defineerimise tulemus. Nt. kuritegevus ei ole mingi ühtne tegevuste liik, vaid koosneb lihtsalt asjadest, mis on keelatud (raamatupidamise võltsimine, kaklemine, keelatud aine tarvitamine...). Homoseksuaalsus oli enne registreeritud kui haigus või ka kui kuritegu . Üldse mis on haigus või puue.
    # statistika ei ole objektiivsete olude peegeldus, vaid tekib ühelt poolt nähtusekategooriate defineerimise tulemusel. Teiselt poolt nende institutsioonide tegevusest, kes valdkonnaga tegelevad.
    ¤ Kui politsei teeb rohkem tööd või kui politseid rohkem usaldatakse, kasvab registreeritud kuritegude arv. Kui narkomaanide rehabilitatsioon on korraldatud halvasti, väheneb narkomaaniaravile pöördujate ja seal viibijate arv.
    - kõige kaugemale lähevad aga need, kes küsivad:
    7. Kas üldse on võimalik sotsiaalse tegelikkuse kohta midagi teada? Ka selline suund sotsiaalsete probleemide uurijate hulgas on olemas, kes ütleb, et ei ole, ning et SP uurimine saabki piirduda ainult selle uurimisega, mida tegelikkuse kohta VÄIDETAKSE, aga ei ole mingit alust hinnata, kas need väited ka paika peavad või mitte.
    - nagu näha, siin on juba jõutud postmodernismi n-ö. kaugeima vormini, epistemoloogilise relativismini.
    # aga juba eelnevatestki küsimustest tuleb välja, et SP on suuresti “modernne” mõiste. Modernsusele on ju peetud tüüpiliseks Valgustusest pärinevat usku ratsionaalsuse ja progressi sisse, et ühiskonna ratsionaalne planeerimine on võimalik, et saab ja peab poliitiliste vahenditega midagi teatud hädade vastu ette võtta, ning et see progress on ühesuunaline, objektiivne – on teada, mis on hea, see ei ole väärtustest, vaid mõistusest tuletatud.
    # st. taustaks on 1) mõte sellise kategooria nagu SP olemasolust (midagi, mille vastu tuleb midagi ette võtta, ühiskonna ratsionaalne arendamine on kohustuseks ja eesmärgiks – vastandiks sellele, et pole riigi asi, on kas isiklik või looduse probleem) ning
    # 2) mõte sellest, et SP on objektiivselt diagnoositav. Mõlemad mõtted on “modernistlikud”.
    - samm sellest modernismist eemale on juba see, kui öelda, et SP on sisuliselt (vähemalt osaliselt) poliitiline ja mitte tervenisti teaduslik mõiste ning põhineb väärtushinnangutele.
    Mida sellest järeldub eetika osas?
    - postmodernistid pole nõus, et eetilisi valikuid teostab ratsionaalne ja autonoomne indiviid, kelle keha omadused pole üldse olulised
    # tegelikult nendelt, kes ei vasta normaalsusele, keelatakse teistega võrdväärne subjektsus . Vt. alternatiivi: kurt või keelelise vähemuse esindaja?
    # meditsiinieetika teemaks on olnud tervishoiutöötajate valikud , vähem teiste omad. PM meditsiinieetika tunnistab ka sõltuvas positsioonis inimeste moraalse subjektsuse
    # PM vähendab üldistamist ja vastab küsimustele inimese ja tema taotluste ja olukorra spetsiifikast lähtudes
    - PM probleemidest esimene on, et raskem on esitada nõudmisi, kui ei saa neid põhjendada moraaliga. “Irooniline, et autoriteete vastustatakse just siis, kui naised hakkavad ka autoriteetide hulka jõudma.”
    - parandada dialoogi
    - lähtekohaks: mitte normaalsuse definitsioon, vaid see, kuidas patsient tahab elada ja kuidas ta seda teha saaks.
    Lisa 4
    • .DOC Laadi alla originaalfail 84 lk · .doc · 1072 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Uurimustöö alused #1 Uurimustöö alused #2 Uurimustöö alused #3 Uurimustöö alused #4 Uurimustöö alused #5 Uurimustöö alused #6 Uurimustöö alused #7 Uurimustöö alused #8 Uurimustöö alused #9 Uurimustöö alused #10 Uurimustöö alused #11 Uurimustöö alused #12 Uurimustöö alused #13 Uurimustöö alused #14 Uurimustöö alused #15 Uurimustöö alused #16 Uurimustöö alused #17 Uurimustöö alused #18 Uurimustöö alused #19 Uurimustöö alused #20 Uurimustöö alused #21 Uurimustöö alused #22 Uurimustöö alused #23 Uurimustöö alused #24 Uurimustöö alused #25 Uurimustöö alused #26 Uurimustöö alused #27 Uurimustöö alused #28 Uurimustöö alused #29 Uurimustöö alused #30 Uurimustöö alused #31 Uurimustöö alused #32 Uurimustöö alused #33 Uurimustöö alused #34 Uurimustöö alused #35 Uurimustöö alused #36 Uurimustöö alused #37 Uurimustöö alused #38 Uurimustöö alused #39 Uurimustöö alused #40 Uurimustöö alused #41 Uurimustöö alused #42 Uurimustöö alused #43 Uurimustöö alused #44 Uurimustöö alused #45 Uurimustöö alused #46 Uurimustöö alused #47 Uurimustöö alused #48 Uurimustöö alused #49 Uurimustöö alused #50 Uurimustöö alused #51 Uurimustöö alused #52 Uurimustöö alused #53 Uurimustöö alused #54 Uurimustöö alused #55 Uurimustöö alused #56 Uurimustöö alused #57 Uurimustöö alused #58 Uurimustöö alused #59 Uurimustöö alused #60 Uurimustöö alused #61 Uurimustöö alused #62 Uurimustöö alused #63 Uurimustöö alused #64 Uurimustöö alused #65 Uurimustöö alused #66 Uurimustöö alused #67 Uurimustöö alused #68 Uurimustöö alused #69 Uurimustöö alused #70 Uurimustöö alused #71 Uurimustöö alused #72 Uurimustöö alused #73 Uurimustöö alused #74 Uurimustöö alused #75 Uurimustöö alused #76 Uurimustöö alused #77 Uurimustöö alused #78 Uurimustöö alused #79 Uurimustöö alused #80 Uurimustöö alused #81 Uurimustöö alused #82 Uurimustöö alused #83 Uurimustöö alused #84
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 84 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-01-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 1072 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 21 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor raikozirul Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Õppematerjal
    teadustöö alused uurimistöö teostamine esmaste andmete kogumise meetodid

    Sarnased õppematerjalid

    Turundusuuringud
    84
    pdf

    Turundusuuringud

    Turundusuuringud Meelis Zimmermann 1. TURUNDUSE INFOSÜSTEEM JA TURUNDUSUURINGUD 1.1 Turunduse infosüsteem Turunduse infosüsteem (TIS) on inimeste , tehniliste vahendite ja protseduuride süsteem, mis kogub, korrastab, analüüsib ja teeb kättesaadavaks turundusotsuste langetamiseks vajaliku, õigeaegse ja täpse info. Infosüsteemi protseduuridega määratakse: - millist infot koguda, - kui sageli infot koguda, - millises vormis infot hoida, - milliseid analüüse teha korrapäraselt, - kelle ülesanne on info kogumine. Infosüsteemide protseduuride kooostamine on turundusjuhi või turunduse eest vastutava juhtkonna liikme ülesanne, kes hakkab kogutud info põhjal otsuseid langetama. Kuna info kogumisel ja kasutamisel osalevad ka teised allüksused, näiteks müük ja raamatupidamine, siis tulev infosüsteem kavand

    Turundus
    Sotsioloogia uurimismeetodid - EKSAM
    45
    docx

    Sotsioloogia uurimismeetodid - EKSAM

    UURIMISMEETODID EKSAM! Osa I Küsimused 1.Selgitage inimteaduste ja loodusteaduste erinevaid metodoloogilisi lähtekohti ning sotsioloogia asendit selles raamistikus.- * Erinev teadmishuvi: loodusteadused tahavad nähtuste põhjuslikku selgitamist , inimteadused aga inimese tegevuse mõistmist. *Erinev arusaam uurivate nähtuste olemusest : Loodusteaduses alluvad nähtused seaduspärasustele,mis väljenduvad kasuaalsetes seostes.Inimteaduses on inimesel vaba tahe, nad tegutsevad mõtestatult ,püstitavad endile eesmärke ,tegutsevad sihipäraselt ja orienteeruvad tähendustele. *Erinev arusaam sellest kuidas saada tõest teadmist: Loodusteadustes on vaatlus ja mõõtmine ,,väljaspoolt". Objektiivsus s.t . sõltumatus uurija subjektiivsusest kehtib kõikidele uurimisele ,mida saab pidada teaduslikuks.Inimteadustes on tähenduste mõistmine ,,seestpoolt". Ainult uurija subjektiivse osaluse abil saame tõese teadmise. 2.Selgitage mis on teooria nin

    Sotsioloogia
    Äriuuringute alused
    31
    pdf

    Äriuuringute alused

    samuti teiseneda või muutuda aja jooksul. Uurimistöö käik: 1) Uurimisteema valimine 2) Uuritav probleem 2a) Probleemi esitamine 3) Uurimisplaan 4) Mõõtmine 5) Andmed 6) Valim/vastajad 7) Analüüs 8) Kirjutamine (aruande/väitekirja lõpuleviimine) 9) Tegevused Liikudes üldiselt uurimisteemalt uuritava probleemi juurde, esitatakse spetsiifilisem küsimus. UURIMISKÜSIMUS Uurimisküsimus selgitab, miks üldse on vaja uurimust teha. Uurimisküsimuse valimise põhjused: Uurimisküsimuse tüübid: · teoreetiline tähtsus · kui palju -> küsimustik · praktiline tähtsus · kes -> küsimustik · küsimuse uuritavus · mis -> küsimustik · uue info leidmine · kus -> küsimustik

    Majandus
    Uurimismeetodid
    67
    docx

    Uurimismeetodid

    Miski, kus on olemas ka eelnevad ideed (teooria). Sotsiaalteaduslik uurimus Riigiteadusi loetakse sotsiaal-teaduste hulka kuuluvaks Üks viisidest ­ ajakirjandus, kirjandus, filmid... Keskendub sotsiaalselt olulistele probleemidele / nähtustele ­ küsimus uurimisprobleemist, need peavad kõnetama enamaid inimesi, kui uurija ise. Seos teooriatega ­ ei ole teooriat, pole teaduslikku uurimust. Andmete kogumine ­ on eesmärgistatud ja andmeid üritatakse koguda erinevatest allikatest, et ei tekiks kallutatuse ohtu. Süsteemne analüüs ­ selleks on välja töötatud kindlad meetodid Teadus versus ajakirjandus Mõlemad: Koguvad fakte, tõendeid ja andmeid Üritavad näidata, et nende andmed on adekvaatsed ja tõesed Ometi on väga olulisi erinevusi: Erinev auditoorium Erinev keel Teooria ja meetodi tähtsustamine

    Uurimismeetodid
    Valimid kvantitatiivsetes ja kvalitatiivsetes uurimustes
    18
    doc

    Valimid kvantitatiivsetes ja kvalitatiivsetes uurimustes

    Lembit Õunapuu, PhD, dotsent Tartu Ülikool Sisukord SISUKORD............................................................................................................................................. 1 VALIMID KVANTITATIIVSETES JA KVALITATIIVSETES UURIMUSTES........................................... 2 VALIMI MÕISTE...................................................................................................................................... 2 KVANTITATIIVSE JA KVALITATIIVSE UURIMUSE VALIMITE ERIPÄRAD............................................................ 2 TÕENÄOSUSLIKE VALIMITE REPRESENTATIIVSUS...................................................................................... 3 VALIMI KOOSTAMISE TÕENÄOSUSLIKUD JA MITTETÕENÄOSUSLIKUD MEETODID ......................................... 3 Lihtne juhuvalim ............................................................................................................................. 4 Kihtv

    Teadustöö metoodika
    RAKENDUSSTATISTIKA KONSPEKT
    19
    doc

    RAKENDUSSTATISTIKA KONSPEKT

    RAKENDUSSTATISTIKA KONSPEKT 1 SISUKORD 1 Kvantitatiivsed meetodid majanduses.........................................................................2 1.1 Põhimõisted .........................................................................................................3 1.2 Mõõtmisskaalad...................................................................................................5 2 Andmekogumit kirjeldavad parameetrid.....................................................................7 2.1 Statistilised keskmised......................................................................................... 7 2.2 Variatsiooninäitarvud...........................................................................................8 3 Valikuuringud............................................................................................................10 3.1 Valimid ja nende moodustamine...............

    Planeetide geoloogia
    UURIMISMEETODID
    55
    docx

    UURIMISMEETODID

    probleemidele, seob ta need teooriatega, püüab nende kohta koguda võimalikult palju andmeid ning neid andmeid süsteemselt analüüsida – Üks viisidest – ajakirjandus, kirjandus, filmid… – Keskendub sotsiaalselt olulistele probleemidel/nähtustele – küsimus uurimisprobleemist, need peavad kõnetama enamaid inimesi, kui uurija ise (nt. Skocpol’i, Stoker’i seisukohad siin). – Seos teooriatega – ei ole teooriat, pole teaduslikku uurimust – Andmete kogumine – on eesmärgistatud ja andmeid üritatakse koguda erinevatest allikates, et ei tekiks kallutatuse ohtu. – Süsteemne analüüs – selleks on välja töötatud kindlad meetodid Teadus versus ajakirjandus • Mõlemad: – Koguvad fakte, tõendeid ja andmeid – Üritavad näidata, et nende andmed on adekvaatsed ja tõesed • Ometi on väga olulisi erinevusi: – Erinev auditoorium • Ajakirjandus – laiem auditoorium

    Uurimismeetodid
    KÜSITLUS
    17
    docx

    KÜSITLUS

    intervjuu ajal. Kasutada sooja, sõbralikku ja julgustavat hääletooni Usutlusega kaasneb alati ka usutletava vaatlus, need andmed tuleb küsitluse käigus samuti fikseerida, sest inimese miimika ja keha keel (liigutused) näitavad tema vastuste väärtust, nende tõelisust. Usutlus nõuab pikemat aega. Usutlevaga parema kontakti saamiseks tuleb eelnevalt ennast kui küsitlejat tutvustada ja selgitada eesmärke, milleks uurimust teostatakse ja millises laadis, millest tuleb juttu, mis eesmärgil küsitlust teostatakse. Intervjuu negatiivsed küljed : - uurija isiksuse mõju vastustele; - suhtumise esitlemine; 13 - raske läbi viia suuremaid uuringuid. Intervjuu teostamise aeg ja koht peab olema kokkulepitud, et saaks segamatult vestelda umbes 45 minutit. Korraldada nii, et intervjuu ajal ei segataks nt. lülitada välja telefonid, paluda teavitada külalisi ja kolleege oma hõivatusest, panna uksele

    Andme-ja tekstitöötlus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (21)

    tinke profiilipilt
    triin kirt: Väga hea materjal. Sain vastused oma küsimustele!
    13:04 04-11-2009
    profiilipilt
    : Polnud päris see, mida mul vaja oli.
    14:17 12-10-2010
    liisbethi profiilipilt
    liisbethi: Hea ja põhjalik õppematerjal
    12:55 28-05-2009



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun