KÜSITLUS (0)

KÜSITLUS.
See on peamine meetod sotsioloogilisteks uurimusteks. Selle meetodi abil on võimalik teada saada suhtumisi erinevatesse probleemidesse, tõekspidamisi, arvamusi , valikuid , huvisid. Küsitlusmeetoditega saab suure hulga töötlusmaterjale lühikese ajaga , eriti anketeerimisega.
Küsitluse liik.
Kvalitatiivne küsitlus –pehme -, suhteliselt vähe formaliseeritud küsitlus, mille eesmärgiks on : - genereerida hüpoteese; - uurida suhteliselt erandlikke olukordi / objekte;
- saada eksperthinnanguid. Kvalitatiivse intervjuu tulemustele ei rakendata tavalisi statistilisi meetodeid ja saadavad tulemused ei ole standardsete meetodite abil üldistatavad. Kvantitatiivne küsitlus , mille korral kasutatakse standardiseeritud küsitlusvormi – ankeeti ning tulemused üldistatakse üldkogumile. Sellise küsitluse puhul tuleb jälgida terve rea eelduste täidetust, et tulemused oleksid üldistatavad.
Küsitluse vastuste ja tulemuste puuduseks ei ole 100 protsendiline objektiivsus ( vastused ei ole alati õiged – vasatakse huupi; ei saa kõiki küsitluslehti tagasi ), kuid üldjuhul annavad nad ammendavaid tulemusi vajalikul tasemel. Küsitlusmeetodi puhul tuleb esmajärjekorras püstitada ja fikseerida selle uuringu eesmärk ja seejärel koostada küsimused.
Küsimustiku koostamisele esitatakse järgnevad nõuded : - küsimused peavad olema esitatud täpselt, lihtsalt ja tekstiliselt korrektselt; - küsimused ei tohi vastajat suunata teatud eitavale, jaatavale või mingi valikuga
vastusele; - küsimused tuleb sõnastada ühemõtteliselt, tuleb vältida arusaamatust tekitavaid
võõrsõnu, erialaseid termineid, slänge; - küsimuse ülesehitusel peab vältima võimalikku eitavat vastust ( te ei ostaks seda
toodet?); - küsimused ei tohi riivata vastajate tundeid erinevates valdkondades
( näiteks sugu, vanus, rahvus jne); - motivatsiooni ja arvamusküsimuste puhul eelistada kaudse sisuga küsimusi, mitte
mõjutada vastajat valima soovituslikku ( mida te arvate selle toote kvaliteedist?); - kindlasti lülitada küsimustikku kontrollküsimusi – eelmiste vastuste õigsuse kontroll
teistsuguse küsimuse sõnastusega. (mida peate selle toote juures heaks?); - valikvastustega küsimuse puhul peaks kindlasti üheks vastuseks olema
“ ei oska öelda” – inimene ei tea vastust.
9Küsimuste rühmad:
1. Fakti tasemel küsimused, millega küsitakse faktilist infot. Harilikult nõuab nendele vastamine vaid otsest meenutust. ( tuletage meelde, nimetage, millal, kes, kus, kui kaua ...);
2. Tõlgendavad küsimused, nende vastused näitavad arusaamist probleemist ( selgitage, tehke kokkuvõte, andke ülevaade, tooge näiteid, leidke seoseid );
3. Rakendusküsimused pakuvad võimaluse lahendada või edasi uurida probleeme ( tõestage, kuidas kasutaksite, kui...,kuidas..,ehitage, konstrueerige, lahendage..);
4. Analüüsivate küsimustega suunatakse vaatlema erinevaid aspekte või komponente üldiste arusaamade valguses (võrrelge, liigitage, tehke graafik , tabel, skeem );
5. Sünteesivad küsimused suunavad loovale probleemilahendusele ja originaalsele mõtlemisele ( sõnastage teooria, koostage , esitage teine võimalus, kujutlege..);
6. Hinnanguküsimustele vastates langetatakse põhjendatud otsus mingi lahenduse, meetodi, idee vms. väärtuse kohta ( andke hinnang, esitage oma seisukoht, mis on tähtsam,parem, sobivam ..).
Küsimused oma ülesehituselt võivad olla:
- - -
otsesed ja kaudsed , esimesi loetakse paremateks, annavad objektiivsema vastuse (millisest materjalist pükse ostaksite – villane, strets ,- lavsaan jm.; kaudne – kas te ostaksite pükse mingi materjali valikuga?);
faktilisi ( spetsiifilisi, erialaseid ) teadmisi eeldavad küsimused ; arvamusi eeldavad küsimused ( mis on kognitiivne meetod?);
lahtised e. avatud küsimused, milledele ei järgne vastuste variante , võib ise vastata oma arvamuse või teadmiste kohaselt, näidates samal ajal ka vastaja informeeritust antud temaatika osas ;
kinnised küsimused, milledele järgnevad vastuste variandid. Soovitavalt viie valikvastusega. (jah, ei, ei tea, võibolla, vahest; hinnangu andmine 5-palli skaalas); poolkinnised küsimused, kus osa vastuseid antakse valida ja samas eeldatakse vastustes ka vastajate arvamust, jäetakse vabad read omadele vastustele.
Küsimuste esitamise järjestus .
Küsitluse eel on vajalik selgitus , milleks seda uuringut teostatakse, millised on eesmärgid ja kus seda kasutatakse, millistel eesmärkidel.
Samuti anda kaaskiri kui kaua küsitlemine ajaliselt kestab.
Küsitluse maht peab olema selline, et ta ajaliselt ei ületakse 30. minutit, maksimaalselt 40. minutit. Küsitlemise ajal peab looma toetava õhkkonna, et vastamine annaks küsitletavatele inspiratsiooni. Vastamiseks peab andma piisavalt aega.
Küsitlust alustatakse lihtsamate ja huvitavamate küsimustega, seejärel keskmises osas tulevad raskemad ja sisuliselt mahukamad küsimused, mis rohkem kaalumist vajavad ja
10
oma arvamust , suhtumist esitlevad. Võimalusel vähendada suletud ( kinniste ) küsimuste arvu. Suletud küsimused ei innusta eriti vastama, nad jätavad mulje, et tegelikult ei olda vastusest huvitatud. Kui neid kasutatakse, siis on soovitav täiendada avatud küsimusega. Küsitluse lõpposa peab olema jälle kergema sisuline. Küsimuste koostamisel ja vastusevariantide valikul on soovitav kasutada erinevaid šifreeringuid, tähistusi ( näiteks kasti sisse risti tegemine õige vastuse juures ).
Küsitluse lõppedes on tavaliselt vajalikud ka vastaja ankeetandmed – sugu , vanus, kool, töökoht, amet jne. Lõpus on kindlasti on vajalik ka selline lihtne pöördumine, nagu : küsitlusele vastuste andmisel täname osutatud abi eest.
Küsitlemistel eristatakse järgmisi alaliike : - anketeerimine – ehk sisuliselt kirjalik küsitlemine; - intervjuu – ehk sisuliselt suuline küsitlemine e. usutlemine.
ANKETEERIMINE.
Anketeerimine on ankeedi vormis küsimuste esitamine uurimuseks. Algandmed kogutakse teatud hulga inimeste käest, kasutades selleks küsitluslehti – ankeete. Võib küsitleda kõiki või teatud osa inimesi, kes esindavad teatud gruppi inimesi. Representiivne valim – juhuvalim – kõigil võimalikel valimisse lülitatud vastajatel on võrdne võimalus sattuda valimisse. Oluline on järgida 3 põhitõde :
1. juhuslik ja representatiivne vastajate valim; 2. vastajatel ei tohi olla võimalust valimit kuidagi kujundada; 3. küsitleja peab teadma vastava elanikkonna karakteristikuid.
Küsitluse variandid :
1. silmast –silma küsitlus, küsitleja täidab ankeedi ( kas paberkandjal või arvutis ); 2. telefoniküsitlus, küsitleja täidab ankeedi kas paberkandjal või arvutis; 3. vastaja poolt täidetav ankeet
- edastatakse posti teel; - küsitleja jätab täitmiseks ja tuleb ise täidetud ankeedile järele/ ootab ankeetide
täitmist; - elektroonne variant – saadetakse elektronkirjaga, jas adressaadile otse või levitatakse
võrgus. Küsitluse variandid määravad täitmisjuhendi iseloomu, samuti ka ankeedi pikkuse ja struktuuri iseärasused. Silmast silma küsitluse korral on oluline küsitleja juhend ( eriti sel korral kui küsitlejaid on palju, siis on tarvis ka spetsiaalset küsitlejakoolitust). Ankeedi sõnastus peaks olema dialoog , millele anketeeritavad vastavad. Küsimuste vastusevariandid on sõnastatud nii, et küsitleja loeb need ette ( vajadusel näidatakse vastusevariante kaardil). Telefoniküsitluste puhul tuleb arvestada, et küsitlejal puudub silmside küsitletavaga. Ei saa kasutada paljusid erinevaid ega keerulisi, hääldusest erineva kirjapildiga vastusevariante.
11
Vastaja poolt täidetava ankeedi puhul tuleb ankeet sõnastada nii, et ei tekiks vastamisel segadusi. Kõik juhised trükitakse vahetult küsitluslehele. Anketeerimine peab sel juhul olema korraldatud nii, et ankeedi tagastamine toimuks väikseima vaevaga ja ilma vastajapoolsete kulutusteta. Seda liiki ankeedi puhul on väga oluline ankeedi sõnastus ja kujundus, isegi kirja suurus, jooniste olemasolu.
Anketeerimise liigi määramisel tuleb arvestada järgmisi asjaolusid : - kõige kallim, kuid üldiselt parimaid tulemusi andev küsitluse vorm on silmast silma
küsitlus, ka siin tuleb siiski arvestada keeldumisi; - telefoniküsitluse puhul tuleb arvestada, et üldkogum piirdub isikutega ( peredega,
organisatsioonidsega), kellel on telefon. Telefonitsi on keeldumine kergem kui otsesuhtluse korral, kuid siin on teatavaks eeliseks see, et telefoniküsitlus on reeglina lühike.
- internetiküsitluse puhul tuleb arvestada, et üldkogum piirdub aktiivsete interneti kasutajatega. Siin on suhteliselt raske teha üldistusi, sest tegemist on üsna uue küsitlusvormiga. Tõenäoliselt on probleemid samad, mis postiküsitluse korral.
- postiküsitluse korral on tavaline, et vastamise tase kipub olema alla 50 %, sest isegi makstud vastuse puhul nõuab ankeedi täitmine vastajalt teatavat lisapingutust ( kirja viimine postkasti )
- enamasti ei õnnestu ka kõiki vastajatele antud ankeete kätte saada.
Ankeedi vormis küsimuste esitamine omab rida eeliseid võrreldes usutlusega, need on järgmised : - võimaldab ühekorraga saada kergesti vastuseid paljudelt vastajatelt; - vastuste kirjalik esitamine loob aluse nende edasisele objektiivsele töötlemisele;
- ankeedi andmestikku saab kergesti statistiliste meetoditega töödelda; - anketeerimine tagab vastaja anonüümsuse.
Samal ajal on anketeerimisel ka rida puudusi, need on allajärgnevad :
- kuna kõik küsimused on ankeedis algselt kirjas, siis võib vastaja neid läbi lugedes mõtestada vastused loogilisse süsteemi ja seega muuta kontrollivad küsimused kasutuks, mõttetuks
- küsimustele vastuste andmisel konsulteeritakse eelnevalt kaaslastega - osadele küsimustele jäetakse vastamata või ei tagastata ankeeti üldse - ankeedis esitatud küsimusi ei saa vajadusel ( mittetäpne esitus, arusaamatus )
täpsustada.
Anketeerimise üheks alaliigiks on testid, nendega soovitakse määrata oskuste ja teadmiste taset mingis ainevaldkonnas.
Anketeerija on küsitleja suhtes maksimaalselt viisakas ja lugupidav. - ankeet algab selgitusega, mis on ankeedi eesmärk ja milleks saadud teavet
kasutatakse. Hea on kui mingil teel saab ka küsitletu ankeetküsitluse tulemustest huiljem teada ( näiteks ajaleheartiklist, veebileheküljelt või raamatust).
12
- Seejärel kinnitatakse vastajale, et ankeet on anonüümne ja üksikisikute vastuseid eraldi ei kasutata ega levitate, et kõik andmed on seadusjärgselt kaitstud. Ankeedil ei tohi olla vastaja nime, aadressi ega isikukoodi (va. erilubadega ankeedid , nt. rahvaloendus).
- Kui küsitletav ei soovi vastata kas kogu ankeedile või osale sellest, tuleb seda soovi aktsepteerida. Sellegipärast on küsitlejal õige veel kord (või kaks) pöörduda küsitletava poole, selgitades, et uuringu seisukohast on oluline, et just tema ankeedile vastaks .
- Ankeedi sõnastus ja küsitleja käitumine ei tohi vastajat suunata ega sisaldada hinnangut vastustele. Pole õige küsida “Ega te pole kokku puutunud kuritegevusega?” Selle asemel on hoopis neutraalsem “Kas te olete kuritegevusega kokku puutunud?”
- Küsitluses pole liigne kasutada viisakusavaldusi (Palun öelge ..) Ankeedi lõpus tuleb vastajat tänada suure töö eest.
- Lugupidamine anketeeritavasse väljendub ka hoolikalt koostatud, nägusalt vormistatud ja korrektses, asjalikus ning mõistetavas keeles kirjutatud ankeedis. Korrektne keel ja viisakas pöördumine on vajalik ka küsitluse puhul.
INTERVJUU.
Intervjuu on andmete kogumise meetod sotsiolingvistilises uuringus . Sotsiolingvistika on keeleteaduse haru, mis uurib keele ja ühiskonna vahekorda ja vastastikuseid suhteid. Intervjuu kuulub kvalitatiivsete empiiriliste uurimismeetodite alla. Intervjuu on vahetu sihipärane vestlus – küsitlus respondendiga (informant – annab informatsiooni) Intervjuu on suuline küsitlus – üks-ühene vestlus intervjueerija ja intervjueeritava vahel, mis võimaldab koguda informatsiooni üksikisiku mõtete, tunnete ja käitumise kohta. Intervjuu võimaldab koguda nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid andmeid. Intervjuu on tavaliselt dialoogivormis, millesse võib mõnikord lisada ka taustinformatsiooni ja kommentaare. Intervjuu teostamisel vajatakse teemat valdavat ja kogemustega intervjueerijat. Intervjueerija peab eelnevalt tutvuma intervjueeritava tegevusvaldkonnaga, tema vaadete ja tõekspidamistega. Oluline on ka hea suhtlemisoskus ja kuulamisosakus, sest mitte alati ei ole intervjueeritavad valmis oma seisukohti ja ennast avama. See kui palju ta endast ja oma tõekspidamistest räägib, sõltub paljuski sellest, kui vahetu ja hea kontakst tekib intervjuu ajal. Kasutada sooja, sõbralikku ja julgustavat hääletooni
Usutlusega kaasneb alati ka usutletava vaatlus , need andmed tuleb küsitluse käigus samuti fikseerida, sest inimese miimika ja keha keel (liigutused) näitavad tema vastuste väärtust, nende tõelisust.
Usutlus nõuab pikemat aega. Usutlevaga parema kontakti saamiseks tuleb eelnevalt ennast kui küsitlejat tutvustada ja selgitada eesmärke, milleks uurimust teostatakse ja millises laadis, millest tuleb juttu , mis eesmärgil küsitlust teostatakse. Intervjuu negatiivsed küljed :
- uurija isiksuse mõju vastustele; - suhtumise esitlemine;
13
- raske läbi viia suuremaid uuringuid .
Intervjuu teostamise aeg ja koht peab olema kokkulepitud, et saaks segamatult vestelda umbes 45 minutit. Korraldada nii, et intervjuu ajal ei segataks nt. lülitada välja telefonid , paluda teavitada külalisi ja kolleege oma hõivatusest, panna uksele selgitav teave. Alustada intervjuud lihtsate küsimustega, nt. sellest, kuidas nad intervjuule saabusid. Selline käitumine intervjueerija poolt aitab intervjueeritavatel lõdvestuda ja tunda enda mugavalt . Intervjuu teostamise ajal ei tohi laskuda pikkadesse vestlustesse, kalduda kõrvale põhiteemast , vaid tuleb jääda rangelt eeldatava teema ja küsimustiku piiridesse . Temaatika ja kitsam teema on eelnevalt paika pandud. Kui küsitletav hakkab soovitud teemast kõrvale kalduma, tuleb püüda teda viisakalt suunata tagasi. Kui vastaja jutustab ladusalt teemal, mis seondub huvitava teemaga , siis ei tohi vahele segada, tuleb hoolega kuulata – täpsustusi võib teha kõige lõpus, esitades täiendavaid küsimusi. Esitada tuleb üks küsimus korraga. Vastajale tuleb anda aega mõtlemiseks. Vastuste kuulamisel jälgida vastajat , aktiivselt reageerida tema vastustele (pea noogutamisega, naeratusega vm.) Usutluse lõppedes tuleb vastajat tänada antud intervjuu eest. Näiteks on intervjuud tööle kandideerimise või raadio-, telereporteri intervjuu. Tööintervjuude puhul tuleks igalt kandidaadilt pärida üldjoontes samu küsimusi, et oleks lihtsam võrrelda nende tugevaid ja nõrku külgi.
Küsimused, mida intervjuul küsitakse on väga tähtsad, sest vastused, mida saab intervjueeritavalt annavad vajalikku informatsiooni.
Usutluse küsimuste koostamise iseloomu järgi võib eristada järgmisi intervjuusid :
- - -
struktureeritud usutlused e. standardiseeritud usutlused; osaliselt struktureeritud intervjuu e. poolstandardiseeritud usutlus; struktureerimata intervjuu e. standardiseerimata usutlus.
Struktureeritud intervjuu eelnevalt on küsimused konstantselt välja töötatud ja usutluse käigus neid ei muudeta . Piiratud küsimustik viib piiratud vastusteni. See on tundetu osalejate eneseväljenduse vajaduste suhtes. Valiidsus : valitud variantide valiidsus, vastaja ei väljenda oma mõtteid, vaid valib välja poliitiliselt korrektse vastuse. Küsimuste standardiseerimine võimaldab saada kvantitatiivseid andmeid.
Intervjuu vastused- tulemused on usaldatavad, kuna küsimust saab esitada täpselt samasugusel kujul teistele informantidele. Struktureeritud intervjuu võimaldab tulemuste üldistamist ja valimi põhjal järelduste tegemist üldkogummi kohta.
Osaliselt struktureeritud intervjuu kus vestlemise käigus saab küsimusi täpsustada ja konkretiseerida. Avatud küsimustiku korral on vastuseid raskem klassifitseerida, statistiliselt töödelda ja analüüsida. Spontaansete küsimuste esitamine raskendab võrreldavust, suurendab ebavõrdsust. Osade küsimuste standardiseerimine võimaldab saada kvantitatiivseid ja võrreldavaid andmeid. Usaldatavus : küsimust on võimalik esitada samal kujul teistele informantidele, see suurendab võrreldavust. Siin on võimalus esitada spontaanseid ja avatud küsimusi, suurendades tundlikkust informandi suhtes.
14
Struktureerimata intervjuu , need on vabad vestlused , sealjuures peab teema olema eelnevalt fikseeritud. Siin on keeruline saada võrreldavaid vastuseid ja tulemusi klassifitseerida, samade sõnadega on võimalik anda erinevaid maailmavaateid edasi. Tulemusi ei saa üldistada suuremale elanikkonnale. Võimalik on intervjueeritava mõjutamine suunavate ja spontaansete küsimustega.
Intervjuud võib kasutada:
- - -
aruteluks enne mingi teema käsitlemiseks; isiklike kogemuste jagamiseks; oma seisukohtade esitamiseks .
Salvestatud intervjuud kodeeritakse . Kodeerimine tähendab andmete interpreteerimist, mis juba osaliselt on andmete sorteerimine – seega analüüs.
TÖÖINTERVJUU EELDATAVAD KÜSIMUSED
Isiklik informatsioon CV - vanus
- abieluseis - üldine tervis - hariduskäik - spetsiaalsed kvalifikatsioonid (nt. toiduhügieen)
Kutse- ja töökogemus - Mis tööd teete praegu? - Millega tegelete oma töös? - Milliseid teisi töid on teil olnud? - Mis teile meeldis teie töös kõige enam? - Mis teile üldse ei meeldinud? - Mis liiki probleeme tuli ette ja kuidas neid lahendasite? - Miks te tahate lahkuda praegusest töökohast?
Vakantne töökoht - Miks te kandideerite? - Missugused on teie kogemused antud töö valdkonnas? ( viidata ametikirjeldusele) - Missugust täiendõpet olete viimasel ajal saanud? - Siin on näitlik situatsioon, mis võib teie töös ette tulla .... (Kirjeldage stsenaariumi nt
probleemne klient , kriisisituatsioon või mõni muu tööga seotud probleem) Mida te
selles olukorras teeksite? - Kui te saate selle töö, missugust abi või tuge te vajaks, vähemalt algstaadiumis?
Sotsiaalsed aspektid - Kirjeldage, mis hobid või teised huvid teil on? - Mis teid nendes tegevustes köidab?
15
Intervjuu lõpetamine. Järgnevad tähtsad aspektid tuleb teatavaks teha enne intervjuu lõppu :
- pärida intervjueeritavalt, kas on küsimusi. Vastata neile nii põhjalikult kui võimalik; - anda vajalikku teavet töövõtu tingimuste kohta nt palgamäärad, töötunnid, puhkus,
tööleasumise aeg; - mida nad peaksid teatama oma praegusele tööandjale oma lahkumise kohta ja millal
tööle asuma, kui otsustatakse nad palgata; - küsida kandidaatidelt, kas nad võtaks vastu töö kui seda neile pakutakse; - anda teada kuupäev, millal otsused tehakse ja millal nad saavad vastuse; - kui peetakse vajalikuks, siis selgitada, et töölevõtmine sõltub ka headest soovitustest
ja paluge luba kontakteeruda soovitajatega.
VAATLUS .
Vaatlused on teaduslikud . Vaatlus on mistahes statistilise uurimistöö esimene etapp. Vaatluseks nimetatakse uuritava objekti omaduste ja seoste fikseerimise süsteemi, olgu see siis loomulikes või kunstlikes tingimustes (spetsiaalselt selleks loodud eksperimentaalses keskkonnas). Vaatlus on sündmuste otsene ja vahetu registreerimine.
Vaatluseid liigitatakse :
- bioloogilised vaatlused; - foto-videovaatlused; - geofüüsikalised vaatlused; - geoloogilised vaatlused; - hüdrograafilised vaatlused; - ilmavaatlused; - integreeritud vaatlused ( rahvastikuga seotud ); - keskkonnavaatlused; - loodusvaatlused; - statistilised vaatlused; - tehnoloogilised vaatlused.
Vaatluse tunnetuslikud võimalused sõltuvad :
- - -
vaatlusobjekti meelelise vastuvõtu iseloomust; vaatluse tingimustest;
mõõtmise täiuslikkusest. Soodsatel tingimustel võimaldab vaatlusmeetod saada piisavalt laialdast ja mitmekülgset
teavet teadusfaktide formeerimiseks ja registreerimiseks. Olemasoleva teooria baasil toimub faktide esialgne ülesmärkimine, seejärel nende klassifitseerimine teatud tunnuste järgi : fakti uudsus, faktis sisalduva info maht, seoste ja omaduste iseärasused jne. Nende toimingute pinnal saab formuleerida oletusi, seejärel ka juba tööhüpoteese. Vaatlusega saab jälgida inimese tegevusi ja koguda käitumise kohta andmeid. Vaatluse teaduslikkuse tagamiseks tuleb silmas pidada mitmeid olulisi nõudeid :
1. eesmärgikindlus, mille formuleerimisega antakse kindel raamistik kogu järgnevale uurimistööle – mida kitsamalt ja täpsemalt on vaatluse eesmärgid
16
piiritletud , seda lihtsam on kavandada nii vaatlust ennast kui ka järgnevaid
tööetappe; 2. uuritavate tunnuste minimaalsus, mis on tihedalt seotud eesmärgikindluse
nõudega – liigsete ja ebaoluliste tunnuste vaatlemist tuleb vältida; 3. uuritavate tunnuste täpne määratletus ehk diferentseeritus, mis on eriti oluline
mitmesuguste ankeetvaatluste ja küsitluste korraldamise puhul – kõik küsitletavad
peavad küsimusest ühtmoodi aru saama; 4. vaatluseks sobiva aja, nn. kriitilise momendi valik, millal uuritav nähtus esineb
kõige iseloomulikumal kujul; 5. uuritava kogumi üksikliikmeid tuleb vaadelda analoogsetes oludes, mis ajaliselt
muutuvate nähtuste puhul tähendab ka vaatluse üheaegsuse nõuet (näiteks pole võrreldavad erinevatel aastatel õppinute teadmised kui õppekava või õpikud on vahepeal uuenenud);
6. erinevate vaatlustega saadavad andmed peavad olema võrreldavad nii eelnevate kui ka planeeritud tulevaste andmetega ;
7. korduvad (perioodilised) vaatlused tuleb korraldada võrdse pikkusega ajavahemike tagant, mis võimaldab ka uuritava nähtuse muutumist iseloomustavad näitarvud (indeksid, juurdekasvud, absoluutsed vahed jt.) võrreldavaks muuta.
Vaatlust uurimismeetodina kasutatakse sageli. Selle eelised võrreldes teiste uurimismeetoditega on järgmised :
- seda uurimismeetodit kasutatakse juhul kui andmeid kogutakse mitteverbaalse käitumise kohta;
- uurija saab märgata jätkuvat käitumist kohe kui see ilmneb ja on võimalik teha koheseid märkmeid väljapaistvate tegevuste ja iseloomujoonte kohta;
- kuna vaatlemine toimub pikema aja vältel, saab uurija arendada enam lähedasema ja mitteformaalse suhte nendega, keda ta vaatleb;
- vaatlus on vähem reageeriv kui teised andmete kogumise meetodid st. ei sõltu näiteks küsimuste ülesehitusest;
- saadakse otsest teavet inimese või inimeste rühma tegevusest, teave on vahetu, sest vaatlustegevus toimub loomulikus ümbruses.
Samal ajal on vaatlusuuringutel ka rida puudusi need on järgmised : - vaatlustulemused võivad olla subjektiivsed – vaatleja objektiivsus võib hõlpsasti
kaduda, ta ei taha märgata teatud asju, eriti kui ta on vaatlusalusega ja ülestõstetud
probleemiga tihedamini seotud; - vaatluse puhul ei saa kunagi kindel olla, et selline olukord kehtib ka teistes
situatsioonides ; - keerukas ja tülikas on andmete ülesmärkimine ja kodeerimine; - vaatlusalusel võib olla ebamugav, lisanduvad eetilised probleemid; - raske on saada absoluutset reaalset ülevaadet, kuna uurija kohalolek võib muuta
vaadeldavate käitumist; - vähe sündmusi ja osalejaid.
Vaatlustega kaasnevad ka teatavad vaatlusvead, mille suurus oleneb paljuski sellest, kuivõrd jälgitakse vaatluse teaduslikkuse tagamise nõudeid. Osa vaatlusvigu on
17
metodoloogilise iseloomuga (näiteks väljavõttelisel vaatlusel tehtavad esindus - ehk representatiivsusvead, mida ei saa täielikult vältida, kuid mida saab kaunis täpselt mõõta) Oluline on pöörata tähelepanu mitmesugustele registreerimis- ehk kirjeldusvigadele, mille väljendamine oleneb paljuski vaatluse korraldajast või teostajast. Registreerimisvead võivad olla nii tahtlikud kui ka mittetahtlikud. Mittetahtlikest võib osa olla juhusliku iseloomuga, enamik neist kattuvad omavahel ning nende mõju vaatluse tulemusele osutub üldreeglina tühiseks. Palju ohtlikumad on süstemaatilised registreerimisvead, mille puhul vead kuhjuvad ühes suunas ning vaatluse lõpptulemused võivad oluliselt moonduda. Tihti on seesugused süstemaatilised registreerimisvead psühholoogilise iseloomuga, nt. kalduvad vanemad inimesed oma vanust ümardama viiega või nulliga lõppevatele aastatele; maal hinnatakse kaugusi pikemateks kui nad tegelikult on, linnas aga vastupidi jne.
Vaatlusi korraldatakse mitmel viisil ning nende klassifitseerimisel võime lähtuda mitmest erinevast tunnusest. Vaatlused võib liigitada teostuse järgi :
1. osaleja vaatlus – vaatleja on ise uuringutes kaastegev; 2. mitteosaleja vaatlus – vaatleja ei võta osa uuritava / uuritavate grupi tööst; 3. kunstlik vaatlemine – uuritavad asetatakse kunstlikku (ettekujutuslikku)
situatsiooni (näiteks haiglas, töökollektiivis, klassis jne.); 4. loomulik vaatlemine – vaatleja uurib tegevusi inimesele loomulikus keskkonnas,
tegevuses ja situatsioonis. Vaatlusi liigitatakse sageduselt :
- pidevvaatlused (sh. monitooring ehk seire ), mille puhul uuritavad sündmused registreeritakse kas toimumise hetkel või lakkamatult kindla ajavahemiku vältel (rahvastiku jooksev arvestus, tegevuste vaatlused, raamatupidamine , lindude rändeaegsed vaatlused, linnaõhu saastehulk jne.) Õmblustööstuses on kasutusel tööpäeva pidevvaatlus e. tööpäeva pildistamine , kus tegevusi jälgitakse pidevalt tööpäeva algusest lõpuni ja fikseeritakse need ajaliselt;
- korduvvaatlused, mis toimuvad perioodiliselt teatud ajavahemiku tagant ( loendused, tegevuste vaatlused, inventuurid ). Õmblustööstuses kasutatakse hetkeuuringuid, kus tegevuse vaatlus toimub mingi kindla aja tagant, näiteks iga 5 minuti järgi;
- ühekordne vaatlus , mis korraldatakse eriotstarbel, kusjuures pole ette teada, millal järgmine sellelaadne vaatlus toimub (peamiselt erinevate sihtuuringute läbiviimiseks).
Liigitus vaatlusobjekti hõlmamise täielikkuse järgi : - kõikne vaatlus , mis hõlmab terve uurimisobjektiks oleva kogumi, st. kõik selle
üksikliikmed (rahvaloendus, raamatupidamine, tegevuse mingi osa vaatlus); - osavaatlus ehk mittekõikne, mis hõlmab ainult teatud esindusliku valimi vaatlusobjektina käsitletavast kogumist, tulemused aga üldistatakse kogu
vaatlusobjektile (ankeetvaatlus, väljavõtteline ehk valimvaatlus, näiteks EMORi uuringud).
18
Liigitus andmete hankimiseprotseduuri järgi: - visuaalne ehk otsene, vahetu vaatlus, mille puhul loendaja registreerib oma
silmaga uuritavad tulemused ning fikseerib need (liiklusvaatlused, sildade koormuste vaatlused, tegevuste vaatlused, käitumise vaatlused mingi aja jooksul) Selliste hulka võib lugeda ka sellised vaatlused, mida teostatakse hiljem videolindilt. NB! Vaatlus ei pruugi toimuda üksnes visuaalselt , seetõttu ongi parem mõiste otsene vaatlus. „Vaadelda“ võib kõikide meeltega , nt. vaadelda lõhnu (degustaatorid), helisid (linnulaul) jne.;
- Dokumentaalvaatlus , kui vaatlusandmete kaudse allikana kasutatakse mitmesuguseid dokumente ( aruanded , lindistatud intervjuud, ülesse võetud vaatlus e. videovaatlus mingi aja või tegevuse sooritamise jooksul, raamatupidamisregistrid jms.) Siia võiks liigitada ka vanade arhiveeritud videosalvestiste läbivaatamised;
- Küsitlused , mis jagunevad omakorda mitmeks alaliigiks : suuline küsitlus, iseregistreerumine ja korrespondentsvaatlus.
EKSPERIMENT .
Eksperiment on uurimismeetod , mille käigus kontrollitakse püstitatud hüpoteesi, luues ise vajalikud tingimused muude muutujate kontrolli all hoidmiseks. Eksperimendi käigus kontrollitakse, kuidas sõltuv muutuja muutub vastavalt sellele, kuidas manipuleeritakse sõltumatu muutujaga (näiteks – herilaste toitumise – sõltuv muutuja – uurimiseks asetatakse tassile tilk suhkruvett – sõltumatu muutuja . Kontrollimiseks kasutatakse samasuguseid tasse ilma suhkruta).
Eksperiment ehk katse on selline uurimismeetod, mille puhul uurija ise sekkub nähtuse loomulikku olemusse, mõjutades seda uute, uurimise eesmärgile vastavate tingimuste loomise teel. Eksperimendi puhul kutsutakse mingi probleem või nähtus esile uurimise eesmärgil, selle esilekutsumiseks kasutatakse erinevaid meetodeid. Vaatlusega võrreldes on katse puhul kogu uurimisprotsess tunduvalt rangem ja täpsem.
Eksperimendi käigus muudab uurija oma tahte kohaselt protsessi (nähtuse) kulgu sellesse mingite uute mõjutegurite sisseviimisega. Seega on eksperiment erilist liiki uurimismeetod, mille ülesandeks on selgitada rakendatavate uute mõjurite ja võtete võrdlevat tulemuslikkust.
Eksperimendi läbiviija peab olema antud temaatikas pädev, teadma eksperimenteerimise aluseid ja eksperimendi teostamise ajal peab olema suunav ja tegevusele aktiviseeriv. Eksperimendis osalevad katseisikud peavad olema ühtlustatud teadmistega antud valdkonnas.
Eksperimente liigitatakse uuritavate koguse järgi : - ühe grupi eksperiment – kasutatakse väga harva, kuna tulemusi ei ole kellegiga
võrrelda; - kahe grupi eksperiment – üks rühmadest on katserühm (eksperimentaalrühm) ja
teine kontrollrühm, kellega tulemusi võrreldakse.
Eksperimendi kõige levinum vorm on eksperimentaal- ja kontrollrühmade katse, mille puhul eksperimentaalrühmas viiakse protsessi uus faktor (näiteks antakse katserühma
19
taimedele mingit uut väetist,või õpetatakse katserühmale uusi töövorme), kontrollrühmas aga seda tegurit ei rakendata. Ka võib uurija töötada eksperimentaalrühmas mingi uue töövõttega, kontrollrühmas aga vanaviisi. Kõik teised tegevuse tulemusi mõjutada võivad tingimused peavad aga mõlemas rühmas olema võimalikult ühesugused.
Katseisikute valikul rühmadesse tuleb jälgida soovitust : - juhuslik valimine toimub harva, kuna isikute eelteadmised võivad olla väga
erinevad; - katseisikute valiku eelduseks on võrdne teadmiste keskmine tase.
Iga eksperimendi puhul on tingimata vaja eriti kriitiliselt hinnata mitmesuguseid võimalikke lisamuutujaid ehk müra, mis võivad eksperimendi tulemusi oluliselt mõjutada. Nii vaatluse kui eksperimendi korral tuleb erilist tähelepanu pöörata vigade kõrvaldamisele. Ka eksperimendi käigus võidakse teha tahtlikke ja ebatahtlikke vigu. Tahtlikud tekivad siis kui uurija moonutab meelega ja isiklikes huvides ( paremate tulemuste saamiseks) eksperimendi käiku ja / või sellest saadud tulemusi. Sellega satuks aga uurija konflikti teadlase kutseeetikaga. Ebatahtlikud vead tekivad peaasjalikult uurija vähesest ettevalmistusest eksperimendi korraldamisel, eksperimendi puudulikust planeerimisest, subjektivismist eksperimendi tulemuste hindamisel jms.
Ebateadlikke vigu võib rühmitada juhuslikeks ja süstemaatilisteks. Juhuslikud tekivad kord ühes, kord teises suunas, mistõttu nende mõju katse tulemustele on üsna tühine. Kui uuritavate objektide arv (valim) on piisavalt suur, siis pole neid vigu vaja arvestada. Süstemaatiliste vigade puhul on aga täheldatav teatud kindel suund või kuhjumistendents. Sellised tulemused põhjustavad katsetulemustes kõrvalekaldumisi kas positiivses või negatiivses suunas. Sellised vead võivad eksperimendi tulemusi väga oluliselt mõjutada ja moonutada. Katse tulemusena saadud uurimistöö tulemused on seda objektiivsemad ja usaldatavamad, mida vähem on neis süstemaatilisi vigu. Süstemaatiliste vigade hulka saab minimeerida kui katsealuseid on rohkesti ning eksperiment korralikult planeeritud. Eksperiment on paljude teadusliku analüüsi liikide arengu alus. Katsed jagunevad kolme valdkonda :
- laboratoorsed – tehnika- ja loodusteaduste tarvis; - tootmislikud – erinevate tootmisküsimuste lahendamiseks; - sotsiaalsed – juhtimisteaduste, majandusteaduste, psühholoogia, pedagoogika ja
sotsioloogia tarvis.
Eksperimentmeetodi puudusteks võib lugeda : - ohutegurite mõju – midagi mõjutab eksperimendi tulemusi, näiteks testitava
haiguslik seisund; - eeltest võib anda vihjeid järeltestile, seetõttu on põhjendatud eeltesti tulemuste
mitteteatamine katseisikutele; - järeltestile ei ilmu kõik katseisikud, näiteks on nad ära sõitnud, haigestunud vms.; - eksperimendis osalejad tunnevad ennast katseloomana ja seetõttu võivad ka
ettearvamatult käituda.
20
Eksperimentidega tuleb olla ettevaatlik, kuna mõned neist (eriti majanduses) on seotud suure riskiga ja võivad kaasa tuua hukatuslikke tagajärgi. Ka bioloogiliste katsete puhul on möödas need uskumused, et „ katse võib lõppeda katsealuse surmaga“ Kõik eksperimendiga seotud tunnetuslikud operatsioonid lähtuvad hüpoteesist ja teooriast. Operatsioonide all tuleks silmas pidada eksperimendi eesmärkide määratlemist, tingimuste põhjendamist (mis aitaksid kaasa nähtuse ja selle komponendi omaduste, suhete ja sidemete esiletoomist), näitajate, etalonide ja (tehniliste katsete korral) mõõturite väljatöötamist. Samuti aga täheldatud omaduste, seoste, arengutendentside jälgimist, mõõtmist, fikseerimist ning eksperimendi statistiliste tulemuste esialgset rühmitamist ja võrdlemist.
Mõtteline eksperiment on hüpoteeside kontrollimise tehnika, mille käigus kujutatakse ette mõnd olukorda või sündmust ja seda, mida selle kohta võib öelda. Seda tehnikat kasutavad tihti filosoofid , selleks, et ergumenteerida mõne kontseptsiooni tähenduse ja kasutatavuse poolt või vastu. Mõttelised eksperimendid on olnud olulised ka füüsika arengus. Näiteks arvatakse et Galileo Galilei ei kukutanud ilmselt kunagi kaht erineva kaaluga kuuli viltusest Pisa tornist alla kummutamaks aristotellikku vaadet, et raskem keha langeb kiiremini kui kergem. Selle asemel kujutas ta vastavat eksperimenti lihtsalt ette.
EKSPERTHINNANG .
Eksperthinnang e. erivorm ankeedist. Erinevuseks on see, et anketeerimisel on vastajateks väga mitmesugused inimesed, aga selle meetodi puhul on hinnangu andjateks ainult spetsialistid , nende kogu, komisjon , st oma ala parimad asjatundjad (näiteks eksamikomisjoni töö hinnangu andmisel). Hinnangu andjate hulk ei ole siinjuures oluline. Eksperdid valitakse näiteks hariduse, tööstaaži, kogemuse või vastastikuse hinnangu alusel. Eksperdid peavad olema huvitatud ekspertiisist ja eelnevalt kehtestama reeglid eksperimendi meetodi osas.
Eksperthinnangutel eristatakse kahte liiki : - üksiku eksperdi hinnang ka enesehinnang oma tegevusele (oma tegevuse
õigustamine), sellised hinnangud ei ole eriti objektiivsed, kuna vastused sõltuvad 36 % vaadetest, 20 % loogikast ja 28 % esitamisviisist (sõltuvus sõnalisest veenmisest);
- grupi hinnang – seda teostab ekspertide grupp, kes on erinevatel seisukohtadel, arutlevad , toovad esile omad arvamused ja lõpuks teevad üldhinnangu - vaidlustes sünnib tõde. Selliseid hinnanguid loetakse objektiivsemateks. Näiteks pedagoogiline nõukogu, arstide konsiilium , iluvõimlemise hindamine jne. Grupis peab olema eksperte üle kahe, soovitavalt mittejaguv kahega arv eksperte.
Eksperthinnangu küsimustiku koostamisel on samad põhimõtted kui anketeerimisel. Ekspertuurimuse hindamisel kasutatakse hinnangulist skaalat ja võrdlevat skaalat ( milliseid hinnanguid on kõige rohkem ntud ekspertide poolt see antakse lõplikult). Eksperthinnangu eriliigiks on Delfi-meetod, kus vastuste hindamine toimub mitmes etapis . Ülesehitus on eelmistega sarnane : uurimust teostavad eksperdid, välja on töötatud vastav küsimustik, antakse esialgsed hinnangud. Seejärel hinnangud paljundatakse ,
21
jagatakse ekspertide vahel. Toimub tulemuste arutelu, seejärel uus küsitlemine jne. 2-3 etapis. Sellise uurimismeetodiga saadakse ühtlasem ja objektiivsem hinnang.
MÕÕTMINE.
Mõõtmine kui meetod kujutab endast mõõdetava nähtuse kvantitatiivsete ( loendatavate ) karakteristikute fikseerimise ja registreerimise süsteemi. Tehniliste ja bioloogiliste süsteemide mõõtmine on seotud mõõtmisetalonide, mõõtühikute ja mõõtmistehnikaga. Sotsiaalsete süsteemide puhul on mõõteprotseduurid seotud plaaniliste, aruandeliste ja statistiliste näitajate ja mõõtühikutega.
Mõõtmisel tuleb igakülgselt uurida ja arvestada uuritava süsteemi kvalitatiivse ja kvantitatiivse külje ühtsust. Kvalitatiivse külje tunnetus on võimalik ainult kvantitatiivsete näitajate kaudu.. Et mõõtmist kui meetodit tulemuslikult kasutada, tuleb esmajärjekorras aru saada, et mõõdetavad omadused ja seosed on pidevas muutumises ja arengus. Mõõtmine kui meetod on leidnud enam kasutust matemaatilistes ja koguselistes meetodites. Matemaatiliste meetodite tunnetuslikud võimalused seisnevad järgmises:
- omaduste, parameetrite ja seoste väljendamine kvantitatiivsete näitajatena loob võimaluse neid omadusi, parameetreid ja seoseid taas luua eksperimendis;
- selle meetodi abil on saanud võimalikuks vajaliku täpsusega kirjeldada majanduslikke, sotsiaalseid ja bioloogilisi protsesse.
ANALÜÜS.
Analüüs – eristus , eristamine. Terviku osadeks jaotamine või lõhustamine. Eritlus on aine lahutamine koostisosadeks ja nende organiseerimisviisi leidmine. Näitab arusaamist üksikute komponentide vahelistest seostest. Analüüsi puhul lahutab teadlane uuritava nähtuse mõtteliselt osadeks, eristades nähtuse üksikuid tunnused ja omadused. Sellele järgneb iga eraldatud osa uurimine .. Vaid siis kui me iga uuritava objekti jaotame elementideks ja toome välja iga elemendi omadused ja seosed ning õpime neid tundma, on võimalik objekti tunnetada, selle arengu seaduspärasusi määrata ja avastada . Analüüsi liigid.
Analüüsitavate nähtuste ulatusest, meetoditest ja analüüsi eesmärkidest lähtuvalt võib analüüse liigitada mitmel moel. Objektide ja metoodika järgi liigitatakse : - olukorra analüüs – kuidas seni on läinud, millised on tulemused;
- dünaamikaanalüüs – millised on olnud muutused ajas; - võrdlusanalüüs – kuidas meil on läinud võrreldes plaanituga või võrreldes
konkurendiga; - struktuurianalüüs – kuidas ühed või teised seisundid või tulemused näevad välja
kogumis; - väärtusanalüüs – hinnangute andmine, ümberhindamine.
Selleks, et õigemini tulevikku prognoosida, peaks põhjalikult minevikku vaatama. Lisaks minevikuseisundite analüüsile on oluline teada, mis on mõjutanud ja mis tõenäoliselt ka tulevikus ettevõtte tegevusele mõju võib avaldada.
22
Analüüsi käigus liigub uurija konkreetselt abstraktsele, keeruliselt üheselt lihtsa ja liigendatuse poole. Näiteks kui uuritakse tööviljakuse perspektiivse planeerimise protsessi, siis jaotatakse see protsess etappideks : möödanik, käesolev ja tulevane etapp. Järgnevalt tuuakse välja, kuidas ning millises suunas ja mahus see protsess toimus (toimub või hakkab toimuma), eristatakse mõttes tegurid, mis kas vahetult või kaudselt on mõjunud (mõjutavad või hakkavad mõjutama) tööviljakuse tasemele (tehnilised, sotsiaalsed, organisatsioonilised, regionaalsed jne). Ainult nii on võimalik tunnetada tõde. Tunnetus aga liigub edasi abstraktselt konkreetsele, mitmekesiselt ühtsele, lihtsalt keerulisele.
Selline tunnetusprotsess on juba sünteesiv
SÜNTEES.
Süntees on osade kokkupanek terviku loomiseks. Oskus ühendada osad loogiliselt üheks tervikuks. Süntees kui tunnetusmeetod seisneb selles, et uuritava objekti, nähtuse, omaduste ja seoste mõttelistest (analüüsi käigus tekitatud) osadest moodustatakse jälle üks tervik ehk süsteem. Sünteesimine on protsess, mille käigus pannakse iga element paika ja määratakse sellele oma osa süsteemis, nende elementide vastastikune seos ühtses tervikus.
Analüüsi ja sünteesi võib eraldada ja vastandada üksnes loogiliselt. Reaalselt moodustavad need aga ühtsuse, põimudes tavaliselt omavahel (nt. põhjus ja tagajärg). Vahel võib juhtuda, et analüüs järgneb sünteesile (nt. tööhüpoteesi puhul).
Süsteemne analüüs ja süntees.
Süsteemne analüüs ja süntees on teadustöö süsteemse lähenemisviisi realiseerimise tähtsaim meetod. Süsteemne analüüs ja süntees kui uurimismeetod sisaldab endas järgmisi elemente: - uurimise eesmärk;
- eesmärgi saavutamise alternatiivid (teised võimalused); - uurimise ressurssid; - modelleerimine ; - kriteeriumid.
Süsteemse analüüsi ja sünteesi lähtepunkt on eesmärk. Eesmärk on iseenesest mõtteline ja ideaalne kujund töö lõpptulemusest. Et ühiskonna üks liikumapanevaid jõude on uudishimu, võib eesmärki vaadelda kui uudishimu või kui ühte huvi kontsentreerituid väljendust. Siit ka eesmärkide mitmekesisus , mille taga on erinevad huvid.
Erinevaid huvisid jaotatakse järgmiste tunnuste alusel : - tähenduslikkus (peaeesmärk ja alaeesmärgid); - siduvuslikkus (horisontaalne ja vertikaalne); - alluvuslikkus (alama taseme eesmärgid on kõrgema taseme eesmärkide saavutamise
vahend). Eesmärgid saavutatakse erinevate võtetega. Paljude erinevate variantide võimalikkus eesmärkide saavutamisel tähendab süsteemses analüüsis ja sünteesis erinevate alternatiivide paljusust. Parima valikuvõimaluse leidmiseks tuleb lähtuda kahest reeglist:
1. inventariseerida /üles kirjutada eranditult kõik võimalikud alternatiivid.
23
2. välistada sobimatud alternatiivid. Väljavalitud optimaalse alternatiivi realiseerimine teadustöös on peasjalikult seotud uurija käsutuses olevate ressurssidega. Uurija ressursid on aeg, varustatus, infomassi kvaliteet ja kättesaadavus, uurimisobjekti kohta käiva teooria ja praktika arengutase. Kriteeriumiks alternatiivide valikul ja hindamisel koos ressursside arvestamisega on teadusliku uurimise printsiibid ja süsteemne lähenemine neile. Valitud kriteeriumite alusel töötatakse välja mudel, uurimise stsenaarium ja teostataksegi vahetu uurimius.
Analüüsi ja sünteesi võib eraldada ja vastandada üksnes loogiliselt. Reaalselt moodustavad need aga ühtsuse, põimudes tavaliselt omavahel( nt põhjus ja tagajärg). Vahel võib juhtuda, et analüüs järgneb sünteesile. (nt tööhüpoteesi puhul)
KIRJELDAMINE.
Kirjeldamine on epiirilis-teoreetiliste teadmiste saamise erimeetod. Selle olemuseks on süstematiseerida eksperimendi käigus vaatluste ja mõõtmiste tulemustena saadud andmeid. Andmed esitatakse teatud kindlas teaduskeeles tekstina, tabelitena, skeemidena, graafikute või joonistena. Nähtuse üksikute külgede kohta käivate faktide süstematiseerimise ja üldistamisega seoses saame nähtustest, protsessist või ainest tervikliku pildi. Kirjeldamise protsessis ei fikseerita ainult fakte, vaid ka nendevahelisi sõltuvusi: järgnevust, üheaegsust, põhjuslikkust, vastastikust seost jm. Üldistamine ja abstrahheerimine (tunnetusakt, mõtlemisoperatsioon, mis toob esile asjade või nähtuste sisusse kuuluvad üldised ja olulised tunnused, aspektid, omadused ja seosed. Peale olulise esiletõstmise sisaldab a-s alati väheolulise kõrvalejätmise), andmete ka assifitseerimine erilises teaduskeeles teevad faktidest aluse järgnevateks loogilisteks operatsioonideks. See teeb võimalikuks kirjeldamise tasemel kindlaks teha empiirilisi (kogemuslik, kogemusel põhinev), statistilisi sõltuvusi ehk seaduspärasusi (ka seadusi). Näiteid võib tuua nii matemaatikast ( funktsionaalsed sõltuvused), füüsikast (Ohmi seadus), majandusest (tootmisfunktsioon, elastsuskoefitsiendid) kui ka igast teisest teaduse valdkonnast.
Kirjeldamine võibesineda ka algebralisel (valemitena, aegridadena, indeksitena, koefitsientidena), verbaalsel (loomuliku sõnalise kirjeldusena rangete järelduseeskirjadeta) või siis graafilisel kujul (arvjoonistena). Iga uurija peamine töövahend on tema mõistus. Teaduslike tõdede leidmiseks peab oskama õigesti ja loogiliselt mõelda, peab nähtusi analüüsima ja sünteesima ja leidma seoseid nähtuste vahel ning üksiknähtuste erinevate külgede vahel. Tarvis on jõuda selgusele nähtuste olemuses ning nende arengu põhjustes. See aga pole teoreetiliste arutlusteta võimalik.
Teadustöös on kõige olulisem mitte nähtuste kirjeldamine, vaid nende selgitamine , teoreetiliste seoste avastamine põhjuste ja tagajärgede vahel, üldistuste tegemine. Olemasolevatele andmetele tugunedes tõestab teadlane uusi probleeme ning lahendab need oma uurimistöö käigus ka vaatluste, eksperimentide või järelduste tegemise (so. senistest teadmistest uute teadmiste tuletamise) teel. Mõistagi etendab selle tegevuse juures erilist osa mõtlemine kui inimese eriline võime peegeldada tegelikkust .
24
VÕRDLEMINE.
Selle teadustöös kasutatava meetodi olemus seisneb sarnasuste või erinevuste leidmises kas siis võrreldavates nähtustes tervikuna või nende üksikutes tunnustes. Võrreldes analoogiaga on võrdlemine suunatud mitte ainult analoogiliste tunnuste, vaid ka oluliste erinevate tunnuste avastamisele. Võrdlemine on meetod, mis võimaldab avastada protsessi arengu üldist tendentsi, avada muutused, mis toimuvad nähtuse arengus. Võrdlemist kui meetodit kasutatakse edukalt bioloogias, paleontoloogias, ajaloos, sotsioloogias , etnograafias ja mujal.
MÕÕTMINE.
Mõõtmine kui meetod kujutab endast mõõdetava nähtuse kvantitatiivsete (loendatavate ) karakteristikute fikseerimise ja registreerimise süsteemi. Tehniliste ja bioloogiliste süsteemide mõõtmine on seotud mõõtmisetalonide, mõõtühikute ja mõõtmistehnikaga. Sotsiaalsete süsteemide puhul on mõõteprotseduurid seotud plaaniliste, aruandeliste ja statistiliste näitajate ja mõõtühikutega.
Mõõtmisel tuleb igakülgselt uurida ja arvestada uuritava süsteemi kvalitatiivse ja kvantitatiivse külje ühtsust. Kvalitatiivse külje tunnetus on võimalik ainult kvantitatiivsete näitajate kaudu.. Et mõõtmist kui meetodit tulemuslikult kasutada, tuleb esmajärjekorras aru saada, et mõõdetavad omadused ja seosed on pidevas muutumises ja arengus. Mõõtmine kui meetod on leidnud enam kasutust matemaatilistes ja koguselistes meetodites. Matemaatiliste meetodite tunnetuslikud võimalused seisnevad järgmises:
1. omaduste, parameetrite ja seoste väljendamine kvantitatiivsete näitajatena loob võimaluse neid omadusi, parameetreid ja seoseid taas luua eksperimendis
2. selle meetodi abil on saanud võimalikuks vajaliku täpsusega kirjeldada majanduslikke, sotsiaalseid ja bioloogilisi protsesse.
ADMETE ANALÜÜS.
Andmete analüüsi eesmärgiks on kogutud andmetest tuua välja tähendusi. Analüüsimisel kasutatavad protseduurid on tihedalt seotud eelnevate sammudega. Andmete korrastamine ja kontrollimine – empiirilises uurimuses tehakse andmetest järelusi allaes pärast eeltööd:
- andmete kontrollimine; - andmete täiendamine; - andmete korrastamine – andmed korrastatakse vastavalt kasutatavale strateegiale
(kvalitatiivne, kvantitatiivne, segameetod). Mittekorrektsed ja vasturääkivad vastused tuleks välja jätta; mittetäielikud vastused – kui on võimalik võib puuduvaid vastuseid tuletada esitatud andmetest; “ei tea” vastused – kui neid on vähe võib neid ignoreerida, suurema huga taoliste vastuste puhul tuleb nende osakaal välja tuua
Andmete esitamine. Kvantitatiivseid andmeid võib esitada protsentuaalselt , diagrammina, sektogrammina jm. Näiteks – jõusaalis käimise põhjused :
34% üldtreening 19% treenivad lihaseid
25
10% lõõgastuvad 37% langetavad kaalu Analüüs on kogutud andmete korrastamine või neile formeeritud kuju andmine, sellisel viisil, et nad saavad mingi tähenduse.
Kuidas teha ankeeti ja korraldada küsitlust? Küsitlusülesande püstitus.
Küsitluse eesmärk. Enamasti on soovitav eesmärk sõnastada suhteliselt lihtsa küsimusena või küsimuste seeriana, näiteks „ Millised on tartlaste toidukulutused nädala vältel ja kuidas nad jagunevad erinevate toidukaupade vahel?“ või „ Kuidas võtsid vaatajad vastu uuslavastuse ja mis mõjustas sellele antud hinnanguid?“ või „ Missugused oleksid elukutsevaliku eelistused tänastel 40-50 aastastel kui neil oleks võimalik langetada edasiõppimise otsus täna?“
Uuritav üldkogum – populatsioon, kelle / mille kohta soovitakse järeldusi teha. Näiteks tartlased; esietenduse külastajad; praegu 40-50 aastased Eesti elanikud.
Küsitletavate hulga ( valimi ) määramine on valikuteooria ülesanne. Lihtsaim valimi moodustamise võimalus on – üldkogumi nimekirjast valida mingi juhusliku mehhanismi abil välja soovita arv objekte. Valimisse kuuluvate objektide arvu – valimi mahu määrab küsitluse keerukus ( nt missuguseid osakogumeid soovitakse eraldi käsitleda – kas eraldi mehi või naisi või mitte ), küsitlemiseks kasutatav ressurss (iga objekti lisamine tõstab uuringu hinda), soovitav hinnangutäpsus.
Mida ankeedis küsida ?
Enne ankeedi koostamist fikseeritakse täpne uuringu eesmärk ja selle põhiülesanne, tehakse selgeks, missugusel viisil on põhilised näitajad mõõdetavad. On võimalik, et põhiline näitaja on vahetult (arvuliselt) mõõdetav, näiteks :
- kui suured olid leibkonna kulutused toidule möödunud nädalal - mida ja kui suures koguses sõi uuritav isik eelmisel päeval - mitu minutit jälgis vastaja eelmisel päeval televiisorit
Teine võmalus on, et uuritavat tunnust saab mõõta ühe või mitme järjestustunnuse abil, näiteks : - milline on teie arvamus peaministri tegevuse kohta ( pange koolihinne 1 – 5 ) - hinnake äsjavaadatud teatrietendust skaalal 1 ( ei meeldi ), 2 ( ei oska öelda ), 3 (
meeldib), arvestades (a) lavastust, (b) kunstnikutööd, (c) peaosalise mängu. Kolmas võimalus on, et uuritava tunnuse väärtus on nominaalne :
- missuguse partei poolt te hääletaksite kui täna oleks Riigikogu valimised? ( antud parteide loetelu )
- missugust eriala te läheksite õppima kui teil täna oleks võimalus valida eriala?
Keerukamate küsitluste puhul ei õnnestu uuritavat nähtust nt. hoiakuid, väärtushinnanguid, rahulolu – lihtsalt mõõta ühe või mõnede tunnuste abil, vaid tuleb esitada terve rida küsimusi, mis uuritavat tunnust kaudselt mõõdavad-
Lisaks põhilistele näitajatele küsitakse ka rida näitajaid, millest oletatavasti põhilised näitajad sõltuvad. Näiteks kui uuritakse kulutusi toidule, on tarvis teada kui palju liikmeid eelmisel nädalal kodus sõi, kas käis külalisi, kas kasutati oma aia tooteid ja milliseid, kust tehti sisseoste, kas turult , poest või hulgilaost jne. Kui küsitakse hinnangut teatrietendusele, tuleb küsida, kas vastaja on sagedane teatriskäija, kas ta on sama lavastaja etendusi varem vaadanud, kas ta seda lavatükki on teistel lavadel näinud jne.Peale selle on tarvis fikseerida teatavad vastajat iseloomustavad tunnused (sugu, vanus, haridus , tegevusala – need on tavalisemad ), samuti teatavad taustatunnused (küsitluse aeg – nädalapäev, kuu, aasta; küsitluse koht – linn, asutus, kodu ). Kui kasutatakse mitut küsitlejat, on kindlasti tarvis märkida ka küsitleja indikaator, samuti on kasulik märkida mitmendal katsel õnnestus küsitletavaga kontakti saada ja vastus.
Sageli on ankeedi koostamine kollektiivne töö, mille käigus ankeedile lisatakse juurde huvitavaid küsimusi. Siin tuleb teha üsna karm otsus : lisada ainult neid küsimusi, mis on otseselt tööhüpoteesiga seotud. Teiselt poolt on väga oluline ka see, et ära ei unustatakse olulisi tunnuseid. Näiteks meditsiiniline uuring, mille korral ei ole fikseeritud patsiendi vanust, on enamasti mõttetu. Tartlaste toidukulutuste uurimisel on kindlasti vaja selgitada vastajate jõukustase, samuti see, kuivõrd nad on varustatud kodus kasvatatud või hoiustatud toiduainetega. Samuti on taustatunnuste osas targem neid mõõta pigem rohkem kui vähem. Võibolla ei mõjuta küsitletava tegevusala tema teatrieelistusi, aga parem on seda siiski küsida kui küsimata jätta.
Kuidas esitada küsimusi?
Põhiliselt on olemas kaht sorti küsimusi - lahtised – kus vastusevariante ei ole ette antud - kinnised – kus vastusevariandid on ette antud
Lahtisi küsimusi on kerge esitada, ka võib nende vastustest saada uusi ja häid ideid, kuid nende töötlemine on märksa raskem ja tülikam, sest erinevad vastusevariandid tuleb eelnevalt süstematiseerida ja seejärel analüüsida. Kinniste küsimuste esitamine on märksa tülikam ja nõuab ankeedi koostajalt palju rohkem eeltööd, kuid nende töötlermine on märksa tõhusam.
Lahtiste ja kinniste ( poolavatud ) küsimuste head ja vead on summeeritud küsimuste puhul, millel on ette antud vastused, millele lisandub üks vaba vastusevariant, näiteks – veel midagi, täpsustega ........ Ühtlasi võimaldab see ankeedi koostajal ennast kontrollida kui suure osa võimalikest vastustest oskas ta ette arvata.
Küsimused, kus vastuseks on arv.
Enamasti on neile küsimustele lihtne vasatata, näiteks – kui vana te olete, mitu last on teie peres jne. Siin on põhiküsimuseks – kas vastusevariandid ette klassifitseerida või mitte. Üldreeglina on soovitav arve ankeedi täitmisel mitte klassifitseerida, sest see tähendab infokadu ja üldiselt ei hõlbusta ankeedi täitmist ( näiteks on vastajal täpselt sama lihtne öelda, et ta on 27-aastane kui märkida enda kuuluvust vanuserühma 25-29. On siiski erandeid , näiteks koolitee pikkuse jaoks on õigem märkida, kas kaugus on alla 1 km, 1-2 km, 2-3 km, 3-5 km ja üle 5km.
Arvu hindamine.
Ka sel juhul kui vastuseks soovitakse hinnangut, pole otstarbekas küsida arvu umbes, st. mitte `“Öelge, kui palju umbes maksab praegu teie auto“ vaid pigem „ Palun hinnake võimalikult täpselt kui palju maksab teie auto!“
Küsimus peab olema konkreetne.
Kui esitada küsimus „Kui palju te tavaliselt kuus palka saate“ siis ei tea vastaja, mida tähendab tavaliselt ning erinevad vastajad tõlgerndavad seda erinevalt. Seller asemel on õigem kasutada üht järgmistest küsimustest:
- kui palju te saite palka küsitlusele eelneval kuul - kui palju te olete saanud keskmiselt palka viimase aasta jooksul
Küsimused, mille vastuseks on järjestustunnus.
Üsna sageli on küsitlustes hinnangulisi tunnuseid, mille vastused moodustavad järjestustunnuse. Siin tuleb aga jälgida nn. neutraalse variandi ja infopuuduse vahekorda. Näiteks alljärgneva küsimuse puhul Kuidas teile meeldis käesolev etendus?
- väga hästi - hästi - eriti ei meeldinud - üldse ei meeldinud - ei oska öelda
Siin tuleb eristada 2 võimalust : 1- kui vastaja ei ole etendust näinud valib ta variandi – ei osa öelda, mis tähistab info
puudumist ja on samaväärne küsimusele vastamata jätmisega 2- kui vastaja on etendust näinud ( näiteks kui küsitleti etenduse külastajaid ), siis tähistab
viimane variant neutraalset hinnangut ning see tuleks paigutada skaalale positiivsete ja negatiivsete hinnanguste vahele
Mitme vastusega küsimused.
Tüüpiliselt on küsimused sellised, millele tuleb anda üks vastus. Kuid mõningatel juhtudel on küsimusele võimalik anda ka mitu vastust. Näiteks vaatleme küsimust : Missugune on teie eluruumi küte ? Vastused on :
- keskküte - elektriküte - ahiküte - kamin
Siin on võimalik, et mõnel vastajal on mitu küttevarianti, näiteks keskküte ja kamin või keskküte ja elektriküte jne. Kokku on põhimõtteliselt erinevaid varante koguni 15. Ilmselt ei ole siiski tark neid variante omaette kodeerida, vaid esitada 4 erinevat binaarset küsimust :
- kas teil on keskküte? Jah....Ei.... - kas teil on elektriküte? Jah...Ei... - kas teil on ahiküte? Jah...Ei... - Kas teil on kamin? Jah... Ei...
Sageli esitatakse mitme vastusega küsimused tabelina, kus igal real on üks küsimus ja vastusevariantide pealkirjad on tabeli päisereas, näiteks : Missuguseid ajalehti te loete ?
Tabel 1
Vastamise õpetus.
Ankeedi juurde tuleb alati lisada ka õpetus, kuidas vastata, kusjuures vastamine tuleb küsitletavale teha võimalikult lihtsaks ja mugavaks jälgides ühtlasi, et eksimisvõimalused oleks võimalikult väiksed.
Ajaleht
Loen regulaarselt
Loen vahetevahel
Loen harva
Ei loe üldse
Postimees
Eesti Päevaleht
SL Õhtuleht
Äripäev
Tüüpilised vastamisvõimalused on järgmised : - kirjutage etteantud lahtrisse ( punktiirile) sobiv arv. Siin võib eksituse vältimiseks
kujundada ankeeti lahtrid ( igasse lahtrisse üks number ) näiteks
Kirjutage oma vanus .. _ _ - Tõmmata ring ümber sobiva vastusevariandi numbri : Kuidas meeldis teatrietendus ? 1. väga hästi 2. hästi 3. ei oska öelda 4. eriti ei meeldinud 5. üldse ei meeldinud - teha rist sobivasse lahtrisse (sobiv nimelt mitmest alaküsimusest koosneva küsimuste
bloki puhul ( vt. tabel 1 )). Sama küsimustebloki puhul on mõeldav ka variant – tõmmake sobiva vastusevariandi numbri ümber ring, kusjuures tabel esitatakse järgneval kujul.
Tabel 2
Professionaalsed sisestajad eelistavad viimast varianti kui veidi töökindlamat. Binaarsete ( kahe väärtusega) tunnuste puhul saab kasutada kõiki märgitud variante, näiteks : Märkige oma sugu, tömmates ring ümber õige vastusevariandi numbri:
1- mees
2- naine Teie sugu on : Mees _ , naine _ ( Märkige sobivasse lahtrisse rist ) Vaba vastusevariandi jaoks on otstarbekas jätta punktiirjoon etteantud vastusevariantide järel, kusjuures tuleb kindlasti märkida, et sinna võib kirjutada täiendava variandi.
Loogilised suunamised.
Mõnikord juhtub nii, et osa anketeeritavate jaoks puudub mõnel ankeediküsimusel mõte. Näiteks lapse vanust saab küsida ainult neilt vastajatelt, kellel lapsi on, tööstaazi pikkust neilt, kes on töötanud jne. Et vastajate aega säästa, suunatakse nad neile ebavajalikelst küsimustest mööda. Näiteks
Küsimus Märkige oma laste arv ..... Kui laste arv on 0, siis järgneb küsimus 28.
Hästi struktureeritud ankeedis ei tule vastajal vastata ühelegi mõttetule küsimusele, samal ajal on ka suunamiste arv suhteliselt väike ( küsimused on koondatud blokkidesse, mille ühisjooneks on sama täitjate rühm ).