Äriuuringute alused (0)

ÄRIUURINGUTE ALUSED 
TMO0150 
 
UURINGUTE VAJALIKKUS 
Me  ei  saa  otsustada  tähtsates  küsimustes  ilma  asjakohast  informatsiooni  sügavamalt  uurimata, 
kogudes rohkem teavet aspekti kohta, millest me oleme huvitatud. Seejärel me analüüsime kogu 
seda informatsiooni, et võtta vastu otsus meie probleemi õige lahenduse kohta või vastata kerkinud 
küsimustele. Äriuuringutes töötame me tavaliselt probleemidega, millega puutuvad kokku juhid 
ja  ettevõtted,  näiteks:  kuidas  siseneda  teatud  turule;  millised   faktorid   mõjutavad   toiminguid  
ühisettevõttes; missugused tegurid mõjutavad uue toote edukat väljalaskmist; kas reklaami või kui 
palju reklaami on vaja kindla toote turundamiseks. 
Uurimata  ei  saa  me  vastata  ülaltoodud  või  nendega  sarnastele  küsimustele.  Niihästi  kui 
informatsiooni süstemaatilist kogumist ja kriitilist analüüsi, on meil vaja õppida ka seda, kuidas 
asjad käivad, teiste tehtud uurimistöö põhjal ning seejärel kasutada neid teadmisi, et näha, kas need 
on rakendatavad meie olukorras. Mõnikord tuleb meil teha või  soovitada  muudatusi ja rakendada 
neid oma probleemidele. Kui selles protsessis osaleb mitu  uurijat , tuleb ideesid/teooriaid testida. 
Kui teooriad on korralikult  testitud , võime me koguni ennustada tulevikku. Me võime veendunult 
öelda, et seda tüüpi olukorras on see lahenduseks. Uurimus teeb järelikult meie elu kergemaks, 
mitte  ainult  äris,  vaid  üldiselt.  Äriuuringud  ei  erine  palju  praktilisest  probleemide 
lahendamisest. 
 
KVALITATIIVNE JA  KVANTITATIIVNE  UURING 
 
KVALITATIIVSED  MEETODID 
KVANTITATIIVSED  MEETODID 
•  Rõhk arusaamisel 
•  Rõhk testimisel ja tõestamisel 
•   Fookus vastaja vaatenurgal 
•  Fookus sündmuste faktidel ja/või põhjustel 
•  Interpretatsioon ja ratsionaalne  lähenemine 
•  Loogiline ja kriitiline lähenemine 
•  Vaatlused ja mõõtmised loomulikus ümbruses  •  Kontrollitud mõõtmine 
•  Subjektiivne  asjaosalise  vaatekoht  ja  lähedus  •  Objektiivne  kõrvalseisja  vaatekoht distantsiga 
andmetele 
andmetest 
•  Avastuslik  suunitlus  
•  Fookus hüpoteeside kontrollimisel 
•  Protsessile suunatud 
•  Tulemusele suunatud 
•  Terviklik perspektiiv 
•  Üksikasjalik ja analüütiline 
•  Üldistamine individuaalse organismi omaduste  •  Üldistamine populatsiooni liikmeskonnale 
ja kontekstide võrdluse teel 
 
Kvalitatiivse uurimistöö tegemiseks vajalikud oskused on  abstraktne  mõtlemine, olukordadest 
distantseerumine  ja  nende  kriitiline  analüüsimine,  eelarvamuste  äratundmine  ja  vältimine, 
paikapidava ja usaldusväärse informatsiooni hankimine, teoreetiline ja sotsiaalne tundlikkus ning 
võime pidada analüütilist distantsi. 
Kvalitatiivne uurimistöö on üldine sotsiaal- ja käitumisteadustes ning praktikute seas, kes tahavad 
mõista inimese käitumist ja tegevusi. See on üsna sobiv organisatsioonide, rühmade ja üksikisikute 
uurimiseks.  Kvalitatiivsed  meetodid  rakendavad  piiratud  arvu   vaatlusi   ja  püüavad  seletada 
probleemivaldkonna eri aspekte . 
Lisaks  on  olemas  ka   kombineeritud   meetod,  kus  kasutatakse  kvantitatiivseid  ja  kvalitatiivseid 
meetodeid järjestikuselt, paralleelselt kui ka koos. 
 
UURIMISDISAIN 
Uurimisdisain  on  plaan  siit  sinna  saamiseks  ning  peab  uurijat   juhtima   andmete  kogumise, 
analüüsimise  ja  interpreteerimise  käigus.  Uurimisdisaini  eesmärk  on  vältida  teelt 
kõrvalekaldumist, kõrvaliste ja väliste asjadega tegelemist. Uurimisdisaini komponendid: 
•  uuringuküsimus 
•  läbimõeldus, 
kuidas 
andmeid 
•  uuringu väited 
väidetega siduda 
•  uurimistasand 
•  kriteeriumid leidude tõlgendamiseks 
 
UURIMISPROTSESS 
Teadust vaadeldakse sageli kui protsessi ehk ajas kulgevat tegevustikku. Peamine põhjus selleks 
on  see,  et  uurimistöö  vajab  aega  ja  kaalutlemist.  Arusaamisele  jõutakse  järk-järgult  ja  see  võib 
samuti teiseneda või muutuda aja jooksul. 
Uurimistöö käik: 
1) Uurimisteema valimine 
2) Uuritav probleem 
2a) Probleemi esitamine 
3)  Uurimisplaan  
4) Mõõtmine 
5) Andmed 
6)  Valim /vastajad 
7) Analüüs 
8) Kirjutamine (aruande/väitekirja lõpuleviimine) 
9) Tegevused 
Liikudes üldiselt uurimisteemalt uuritava probleemi juurde, esitatakse spetsiifilisem küsimus. 
 
UURIMISKÜSIMUS 
Uurimisküsimus selgitab, miks üldse on vaja uurimust teha. 
Uurimisküsimuse valimise põhjused: 
Uurimisküsimuse tüübid: 
•  teoreetiline tähtsus 
•  kui palju -> küsimustik 
•  praktiline tähtsus 
•  kes -> küsimustik 
•  küsimuse uuritavus 
•  mis -> küsimustik 
•  uue info leidmine 
•  kus -> küsimustik 
•  selgitamise võimalikkus 
•  kuidas ->  eksperiment ,  case   study  
•  isiklik huvi 
•  miks -> eksperiment, case study 
 
 
KVANTITATIIVNE UURING 
Kvantitatiivne  uuring  sobib  eelnevate  teooriate  testimiseks   olukordades ,  kus  fenomeni  on 
varasemalt uuritud, kuid empiirikat ei ole piisavalt. Uurija  kogub  andmeid peamiselt küsimustike 
abil. 
Küsimuste liigid: 
• Vabavastusega küsimused 
• Valikvastusega küsimused 
• Skaala küsimused 
Likert-skaala (näiteks 5 - täiesti nõus ... 1 - ei ole üldse nõus) 
Küsimustike koostamine: 
•  Küsimused lihtsas keeles ja lühidalt. 
•  Üks küsimus korraga (üks mõõde). 
•  Küsimused võimalikult täpsed ja konkreetsed. 
•  Küsimus ei tohi olla suunav . 
•  Küsimused viisakas ja sõbralikus toonis. 
•  Küsimuste  järjestus  loogiline,  teemade  kaupa:   eespool   üldisemad  ja  kergemad  küsimused, 
järgnevad keerukamad ja spetsiifilisemad. 
•  Tõlkeküsimustikus otsetõlge pole alati võimalik, tuleb arvestada kohaliku keele ja kultuuriga. 
•   Vormistus korrektne, ühtne stiil. 
 
Valim  on  mõõtmiseks  valitud  (uuringusse  kaasatud)  üldkogumi  osa.  Valimit  kasutatakse,  kuna 
koguvalimit mõõta on liiga kallis ja mahult võimatu. 
 
Statistilise analüüsi jaoks peab olema vähemalt 60-100 vastust. Vastuseid peab olema muutujatest 
vähemalt viis korda rohkem. 
 
Kvantitatiivne andmeanalüüs: 
•  Statistilised andmetöötlusprogrammid, näiteks SPSS 
•   Atribuudid  
o  sõltumatu atribuut - manipuleeritav atribuut 
o  sõltuv atribuut - see, mida mõõdetakse 
•  Eeldused (normaaljaotus) 
•  Andmeanalüüsid 
o  Parameetrilised testid (peavad vastama eeldustele) 
o  Testid muutujate vaheliste seoste leidmiseks (pideva atribuudi keskväärtuste võrdlemine) 
▪  Korrelatsioon - seose tugevus kahe pideva atribuudi vahel 
▪   Regressioon   -  millisel  määral  sõltumatud  atribuudid  mõjutavad  sõltuvat  atribuuti, 
mängitakse läbi erinevad kombinatsioonid 
▪  Faktoranalüüs - lubab vähendada atribuutide arvu vähemaks hulgaks faktoriteks 
o  Testid gruppide vaheliste erinevuste leidmiseks 
▪  T-test 
▪   ANOVA  - kahe või enama grupi omavaheline võrdlus 
o  Mitteparameetrilised testid 
▪  Chi-ruut - atribuudi väärtuse võrdlemine eeldatava väärtusega (usaldusväärsus) 
 
 
 
 
 
KVALITATIIVNE UURING 
Kvalitatiivse lähenemise  kesksed  rõhuasetused: 
•  Sündmusi ja sotsiaalset keskkonda nähakse läbi nende inimeste silmade, keda uuritakse 
•  Täpne kirjeldus ja konteksti rõhutamine 
•  Protsessi rõhutamine 
•   Paindlikkus  ja piiratud struktuur 
 
Kvalitatiivsed uuringustrateegiad: 
•   Juhtumiuuring  (case study) 
•  Etnograafiline uuring (etnography) 
•   Tegevusuuring  ( action research) 
 
Juhtumiuuring on  uurimisstrateegia , mis keskendub mingi nähtuse uurimisele tema loomulikus 
keskkonnas. Juhtumiuuring kui uurimisstrateegia võib keskenduda ühele või mitmele  juhtumile . 
Juhtumiuuringu kavandamine: 
 
 
Intervjuu  on eesmärgistatud ja kindlalt suunatud mõttevahetus/arutelu kahe või enama inimese 
vahel. Intervjuu liigid: 
•  struktureeritud intervjuu - ankeetküsitluse  suuline vorm;  vastusevariandid on ette antud 
•  poolstruktureeritud  intervjuu  -  määratletud  on  küsimuste  üldine   temaatika   ning  küsimused; 
küsimused võivad erinevate intervjueeritavate korral varieeruda 
•  struktureerimata  /  süvaintervjuu  -  olemas  on   ettekujutus   teemast,  mida  tahetakse  uurida; 
konkreetsed küsimused arenevad intervjuu käigus; uurija peab valdkonda väga hästi tundma ning 
omama intervjueerimise kogemust 
 
Avatud küsimused annavad võimaluse kirjeldada sündmusi ja tegevusi. Partneri avamiseks võib 
kasutada  ka  osaliselt  suunavaid  küsimusi.  Kokkuvõtvad  küsimused  abistavad  intervjueeritaval 
oma  seisukohti  täpsustada  ning  interpreteerivad  küsimused  omavad  täpsustavat  eesmärki,  kui 
midagi jäi arusaamatuks. 
 
Intervjueerimine : 
•  Usalduse loomine 
•  Vaikimine kuld , rääkimine hõbe 
•  Ehita järgnevad küsimused ülesse intervjueeritava poolt öeldule 
•  Küsi üle, kui ei saanud aru 
•  Väldi suunavaid küsimusi 
•  Küsi avatud küsimusi 
•  Küsi konkreetseid jutte/ lugusid  
•  Kasuta intervjuu juhendit ettevaatusega 
•  Väldi intervjueeritava katkestamist ( paus ei ole lubav  põhjus) 
•   Transkribeeri  intervjuu 24 tunni jooksul 
 
Case study analüüsi tehnikad: 
•   Within -case 
Juhtumi kohta “rikas” ülevaate kirjeldus, mis võtaks kokku kogutud suured andmemahud. 
•  Sisuanalüüs 
Võtmesõnade leidmine, loendamine, üldistamine. 
•   Cross -case 
Juhtumite omavaheline võrdlemine ja vastandamine (vormiks on tabel). 
 
 
Transkribeerimise notatsioon: 
 
 
 
 
 
 
 
 
ANDMEALLIKAD JA ANDMETE KOGUMINE 
○ Andmeallikad: 
•  Esmased  –  originaalandmed,  mis  kogutakse  just  antud  projekti  käigus  ( vaatlus , 
eksperiment, küsitlus) 
•   Teisesed   –  varem  teistel  eesmärkidel  kogutud  andmed,  mida  saab  kasutada  vaadeldava 
probleemi  uurimisel (aruandlus, avalikud allikad) 
Uuringu põhireegel: enne kui hakata koguma esmaseid andmeid, tuleb ära kasutada teiseste kui tunduvalt odavamate 
andmete kõik võimalused. 
○ Esmased allikad: 
Vaatlus on uurimismeetod, kus andmeid kogutakse inimeste tegevuse vaatlemise teel. 
Eksperiment on uurimismeetod, kus vajaliku info saamiseks muudab uurija kontrollitavas 
keskkonnas ühte näitajat ja jälgib tulemust. 
Küsitlus on spetsiaalsete küsimuste esitamine inimeste intervjueerimiseks. 
○ Andmete kogumine: 
Kvantitatiivsed meetodid: 
Kvalitatiivsed meetodid: 
•  Ankeetküsitlus 
•  Avatud intervjuu 
•  Internetiküsitlus 
•  Fookusgrupp 
•  Näost-näkku intervjuu 
•  Delfi meetod 
•  Telefoniintervjuu 
•  Vaatlus 
•  Tekstianalüüs 
 
•  Juhtumianalüüs 
 
 
ANKEETKÜSITLUS 
Eelised: mahukas ankeet; küsitlejal võimalus ankeedi  olulisust selgitada ning inimese küsimustele vastata 
Puudused: aeganõudev; väga madal ankeetide laekumise %; ei saa kindel olla, kes ankeedi tegelikult täitis; 
vead ankeedi täitmisel, kui juhend on ebapiisav 
 
INTERNETIKÜSITLUS 
Eelised: täpsus; küsitluse kiirus; tulemuste jälgimise võimalus 
Puudused: täidetud ankeetide laekuvus minimaalselt 1/3; vastajate piiratud kasutusvõimalused; sihtgrupile 
esitatavad nõuded (interneti olemasolu kodus) 
 
NÄOST-NÄKKU INTERVJUU 
Eelised: mahukas ankeet; lisamaterjalide kasutamise võimalus; kõrge vastuste määr on odav 
Puudused:  küsitleja  võimalik  mõju;  ankeedi  ja  küsimuste  mõju;  intervjueerija  koolitus  ja  töötasud  on 
lisakuluks; sõltub küsitleja oskustest 
 
TELEFONIINTERVJUU 
Eelised:  odav;  kiirus  küsitluse  läbiviimisel  ja  andmete  töötlemisel;  kontrollivõimalus;  suhteliselt  kõrge 
vastuste määr (60-70%); vastaja suurem anonüümsus ja väiksem intervjueerija mõju 
Puudused: ankeedi pikkuse piirang; tehnilised probleemid 
 
Analüüsi- ja esitlusmeetodi valik sõltub: 
•  Küsimuse tüübist 
•  Andmete tüübist 
•  Sihtrühmast 
 
Tunnused: 
 
 
Tunnuste kodeerimine on sõnaliste vastusevariantide arvudega  asendamine. 
 
 
Andmete  analüüsimiseks  on  mõistlik  jätta  puuduvale  väärtusele  vastav  lahter  tühjaks. 
Aruandes võib selguse mõttes kirjutada puuduva väärtuse kohale punkti või kriipsu. 
Kui  ühe  küsimuse  puhul  on  lubatud  valida  mitu  vastusevarianti,  siis  iga  variant  annab 
andmetabelis eraldi tunnuse ( veeru ). 
 
 
TULEMUSTE ESITAMINE 
Struktureeritud  andmete   esmaseks   kokkuvõtteks  ning  ülevaatlikuks  analüüsiks  saab  kasutada 
kirjeldava statistika meetodeid, mis võib jagada kolme suurde rühma: 
1.   Sagedustabelid  
2.  Arvjoonised ehk diagrammid  
3.  Arvnäitajad 
 
Sagedustabelid aitavad vastust leida kahte tüüpi küsimustele: 
•  Kui palju on/oli? (arv, sagedus, absoluutne sagedus) 
•  Kui suur osa on/oli? (protsent, osakaal, suhteline sagedus) 
Kui  vastajaid  on alla saja, kasuta tulemuste esitamisel ka sagedusi. Kui vastajaid on üle saja, siis kasuta 
protsente. 
 
Diagrammide  ülesanne  on  esitada  infot  visuaalselt.  Graafiliselt  esitatud  statistika  on inimesele 
mõjuvam ja meeldejäävam kui tekst või tabel. 
Enamkasutatavad diagrammid: 
•   tulpdiagramm  
•  histogramm 
•  lintdiagramm 
•  sektordiagramm 
•   joondiagramm  
Diagrammi  ei ole mõtet kasutada, kui  andmestik  on väga hajutatud, andmed ei peegelda mingeid 
muutusi või kui andmeid on liiga vähe või liiga palju. 
 
 
ANDMEANALÜÜS: KIRJELDAV STATISTIKA 
 
Mood on variatsioonreas kõige sagedamini esinev liige. 
Mediaan on jaotuse keskmine liige, millest mõlemale poole jääb võrdne arv elemente. 
Kvantiilid on asendikeskmised, mis jaotavad korrastatud statistilise rea võrdseteks osadeks . 
 
Aritmeetiline keskmine on elementide keskväärtus. 
Variatsioon ehk  hajuvus  on kõige suurema ja kõige väiksema väärtuse vahe. Kõige levinumaks 
näitajaks on standardhälve. 
Standardhälve iseloomustab vastuste harjuvust keskmise ümber. 
Variatsioonikoefitsient on standardhälbe ja aritmeetilise keskmise suhe. 
 
 
 
 
VALIMI MOODUSTAMINE 
 
Valikuuring on statistiline uuring, milles otsustused kogumi kohta tehakse valimi (kogumi ühe 
osa) baasil. 
Valim  peab  olema  representatiivne  ehk  andma  õige  ettekujutuse  uuritava  elanikkonna 
omadustest. 
Valimi moodustamise meetodid: 
•  Juhuslik valik – teatud kogumist valitakse valim juhuslikult. Igal inimesel on võrdselt 
teistega  võimalus sattuda  valimisse . (Näide: võetakse kogu elanike nimekiri ja siis juhuslikult 
valitakse sealt vajalik arv inimesi välja) 
•  Süstemaatiline  valim  –  objektide  valimine  toimub  fikseeritud   sammuga .  (Näide: 
elanikkonnaregistrist võetakse iga kümnes inimene) 
•   Kihtvalim  – selle meetodiga püütakse vältida juhusliku valiku poolt tekkivaid vigu. Valim 
jaotatakse  alagruppidesse,  keda  uurida  tahetakse.  (Näide:  on  teada,  et  uuritavast 
elanikkonnagrupist 7% on asiaadid, siis peab ka valimist 7% olema asiaadid) 
 
VAHEMIKHINNANG ( USALDUSVAHEMIK ) 
Suurus α kannab nime olulisuse nivoo (vea tõenäosus). Kirjeldatud tõenäosust, mille uurija ise 
saab valida, nimetatakse usaldusnivooks (tähistatakse 1-α), tavaliselt on piisavaks tõenäosuseks 
0,95 (95%) või 0,99 (99%). 
Niisugust üldkogumi karakteristiku võimalike väärtuste vahemikku, millesse tegelik väärtus satub 
tõenäosusega 1- α, nimetatakse  usaldusvahemikuks  ning otspunkte usalduspiirideks. 
Usaldusvahemik = valimi keskmine ± zkrit * st.viga 
 
VALIMI MAHU  PLANEERIMINE  
Väikeste   valimite   korral  on  usaldusvahemiku  laius  suurem  (määramatus  on  suurem).  Valimi 
mahu suurenedes usaldusvahemiku laius ja seega ka määramatus väheneb. 
Määrates valimi mahtu, tahetakse vältida liiga väikese valimi võtmist, mille korral hinnang oleks 
liiga ebatäpne ja ei omaks väärtust. Samavõrd tahetakse vältida valimit, mis on liiga suur, sest see 
raiskaks väärtuslikke ressursse. Seetõttu on valimimahtude täpne määramine tähtis, kuid võib olla 
üsna keeruline ja vajada mitmetel juhtudel statistikute abi (valimi mahu kalkulaator ). 
 
HÜPOTEESID 
Hüpotees on üldkogumi kohta tehtud oletus . 
•   sisukas hüpotees (H1): oletus kehtib 
•  nullhüpotees (H0): oletus ei kehti 
Nullhüpoteesi ei tõestata, vaid selle juurde jäädakse, kuna nullhüpotees on teoreetiline  abivahend , 
mis tegelikkuses niikuinii ei kehti. 
 
Hüpoteesi võib sõnastada: 
•  võrdlushüpoteesina (võrreldakse tunnuseid) 
•  seosehüpoteesina ( seostatakse  uuritavaid tunnuseid) 
 
 
Põhimõisted hüpoteeside testimisel: 
•  Olulisustõenäosus (p- value ) on eksimuse tõenäosus sisuka hüpoteesi eelistamisel. 
•  Olulisuse nivoo (α) ehk riskitase ehk riskiprotsent ehk riski kriitiline tase ehk uurija seatud 
tõke esimest liiki vea tõenäosusele ehk tase, mille juures saab veel sisuka hüpoteesi vastu 
võtta. 
•   Usaldusnivoo  on tõese otsuse tõenäosus (β = 1 – α). Eksimuse vastandsündmus on tõene 
otsus. 
•  Usaldusintervall  ehk   usalduspiirkond   ehk  usaldusvahemik  sisaldab  etteantud 
tõenäosusega parameetri tegelikku väärtust. 
 
Paarikaupa esitatud hüpoteesid peavad teineteist välistama ja üks neist peab kindlasti kehtima. 
 
 
 
 
 
KOGUMITE VÕRDLEMINE 
Kaks kogumit: 
•  sõltuvad valimid  
•  sõltumatud valimid 
 
Kogumeid tuleb võrrelda, et oleks teada, kas muutunud tingimused mõjutavad tunnuse jaotust 
üldkogumis. Test, mida tunnuse keskväärtuste võrdlemisel kasutada, sõltub katse korraldusest, 
vaatluste arvust, tunnuse tüübist, tunnuse jaotuse kohta tehtud eeldustest. 
 
Kui valimid sisaldavad erinevaid objekte, nimetatakse valimeid sõltumatuteks. Kui aga valimis 
kasutatakse ühtesid ja samu objekte – asetades nad algul ühtedesse  tingimustesse , tehes mõõtmised 
ja  asetades  nad  siis  teistesse  tingimustesse  ning  korrates  mõõtmisi  –  on  tegemist  sõltuvate 
valimitega . 
 
 
 
TESTI VALIK SÕLTUVALT TUNNUSE TÜÜBIST, ÜLDKOGUMI 
TÕENÄOSUSJAOTUSEST NING VALIMI SUURUSEST : 
 
 
 
 
 
HÜPOTEESI FUNKTSIOONID 
Hüpoteesid on vajalikud selleks, et konkretiseerida suhteliselt üldist probleemi ja eesmärki. 
Hüpotees täidab kvantitatiivses uurimistöös järgmisi funktsioone: 
•  suunab uurimistöö kavandamist; 
•  suunab valimi moodustamist; 
•  suunab andmete kogumist ja analüüsimist; 
•  suunab andmete tõlgendamist. 
 
Kvantitatiivses  ja  kvalitatiivses  uurimistöös  on  hüpoteesil  erinev  ülesanne.  Kui  kvantitatiivses 
uurimistöös püstitatakse hüpotees kohe protsessi alguses, siis kvalitatiivses uurimistöös see nii ei 
ole. Kvalitatiivses uurimistöös on mõistlik protsessi alguses püstitada tööhüpotees, mis täidaks 
orientiiri ülesannet. Kvalitatiivses uurimistöös ei tõestata hüpoteesi, vaid otsitakse sellest lähtudes 
fakte ja loendusühikuid. 
 
VEAD HÜPOTEESIDE KONTROLLIMISEL 
•  Esimest liiki viga tekib siis, kui võetakse vastu sisukas hüpotees, aga tegelikult on õige 
nullhüpotees. 
See on raske viga, mis tähendab, et uurija "tõestas” erinevuse, mõju või seose mida tegelikult ei ole, vaid mis 
juhuslikult ilmnes mõõdetud valimis. 
•  Teist  liiki  viga  tekib  siis,  kui  jäädakse  nullhüpoteesi  juurde,   ehkki   tegelikult  on  õige 
sisukas hüpotees. 
See on kergem viga, mis enamasti tähendab, et soovitu tõestamiseks tuleb mõõtmisandmeid juurde koguda. 
 
 
Olulisuse  nivooks  valitakse  väike  arv,  sageli  0,1;  0,05  või  0,01  (sõltuvalt  sellest,  kui  rasked 
tagajärjed võivad esimest liiki vea tegemisel tulla). 
 
 
 
PARAMEETRILISED JA MITTEPARAMEETRILISED TESTID ÜLDKOGUMITE VÕRDLEMISEKS 
 
 
KOLM JA ENAM KOGUMIT (DISPERSIOONANALÜÜS) 
•  Dispersioonanalüüs: 
 
ANOVA  võrdleb  kolme  ja  enama  grupi  keskväärtuseid.  Uuritav  tunnus  on  intervalltunnus. 
Dispersioonanalüüs  on  meetod,  millega  otsitakse  vastust  küsimusele,  kas  rühmakeskmiste 
erinevus on põhjustatud uuritava faktori mõjust või valimite juhuslikkusest. 
Ühefaktorilise dispersioonanalüüsi (One-Way ANOVA) eeldused: 
•  Tulemuste hajuvused ( dispersioonid ) on võrreldavates gruppides samad (Levene test) 
•  Tulemuste  jaotus  on  vastav  normaaljaotusele  (kuna  mõjutab  lõpptulemust  vähe,  siis 
loetakse kehtivaks ilma kontrollimata) 
 
 
 
MPAR TEST: HII-RUUT 
χ2 - test võimaldab kontrollida hüpoteesi: 
•  kahe empiirilise jaotuse kokkulangemise kohta, sealhulgas kahe erineva tunnuse vahelise 
seose olemasolu; 
•  empiirilise ja teatud teoreetilise  jaotuse kokkulangemise kohta. 
 
χ2 – test näide: 
Olgu  meil  läbi   viidud   ankeetküsitlus.  Lisaks  vastustele  paluti  küsitluse  täitjal  märkida  ka  oma  sugu  ja 
vanusegrupp. Kasutades χ2 - testi, on võimalik uurida, kas vastus mingile konkreetsele küsimusele sõltub 
vastaja soost ehk kas on seos soo ja vastusevariantide jaotuse vahel ning kas on seos vanuse ja konkreetsele 
küsimusele vastamise vahel. 
 
Testi kasutamise eeltingimused: 
•  objektide arv ei tohi olla alla 40; 
•  ühegi lahtri oodatav sagedus ei tohi olla väiksem kui 1; 
•  oodatav sagedus ei tohi olla väiksem kui 5 üle 20% lahtritest. 
 
 
 
KORRELATSIOONANALÜÜS 
Korrelatsioonanalüüsi  kasutatakse  juhuslike  suuruste  vahelise  seose  olemasolu,  tugevuse  ja 
iseloomu mõõtmiseks. Suurusi vaadeldakse sümmeetriliselt ehk ei eeldata, et üks tunnustest on 
“põhjus” ja teine “tagajärg”. 
• Hajumisdiagramm: 
 
 
 
 
•  Positiivne korrelatsioon: ühe suuruse kasvades teine suurus samuti kasvab 
•  Negatiivne korrelatsioon: ühe suuruse kasvades teine suurus kahaneb 
 
 
 
Seos kahe juhusliku suuruse vahel võib olla kaht tüüpi: 
•   Funktsionaalse  (põhjusliku) seose korral vastab argumendi x mingile väärtusele üks ja 
ainult üks funktsiooni y väärtus. 
•  Korrelatiivse (statistilise) seose puhul võib ühe suuruse X mingile väärtusele vastata mitu 
teise suuruse Y väärtust, mida täpselt ei saa kindlaks määrata. Statistiline seos väljendub 
ühe juhusliku suuruse Y keskväärtuse sõltuvuses teise juhusliku suuruse X väärtustest. 
 
 
 
Enamlevinud  korrelatsioonikordajad: 
• 
Pearsoni kordaja 
– 
Lineaarne seos: tunneb punktipilve, mis on venitatud piki sirget. 
– 
Tundlik erandite suhtes: paar üksikut  erandit  väikeses valimis kahekordistavad kordaja väärtust. 
• 
Spearman ehk astakkorrelatsioonikordaja 
– 
Pidevad tunnused ei ole normaaljaotusega (ka erandlikud väärtused) 
– 
Järjestustunnus (kui vähemalt üks uuritavatest tunnustest on järjestustunnus) 
• 
Kendall  kordaja 
– 
Vähemalt järjestustunnused 
– 
Samasuunaliste ja vastassuunaliste paaride analüüs. 
• 
Crameri V kordaja 
– 
Nimitunnuste seose tugevuse uurimiseks (ja/või  binaarse  tunnuse korral). 
– 
Kordaja ei näita seose suunda, ainult tugevust 
• 
Nelikkorelatsioonikordaja (Phi coefficient) 
– 
Binaarse tunnuste seose tugevuse uurimiseks (2x2 sagedustabel ) 
 
Lineaarne korrelatsioonikordaja ( Pearson ): 
•  korrelatsioonikordaja väärtus võib olla vahemikus -1 kuni +1 
•  korrelatsioonikordaja märk näitab seda, kas on tegemist positiivse või negatiivse seosega 
•  korrelatsioonikordaja absoluutväärtus kirjeldab seose tugevust järgmiselt: 
▪  | r |  andmekogumine -> tõlgendus. 
 
 
VALIMI MOODUSTAMISE PÕHIMÕTTED KVALITATIIVSES UURIMUSES 
Eesmärgistatud / teoreetiline valim (mitte-tõenäosuslik): 
•  uurimisobjektide/ uuritavate   valimine  eesmärgiga  koguda  võimalikult  rikkalikku 
andmestikku uuritava nähtuse või protsessi kohta. 
•  valimi koostamise kriteeriumid tulenevad sisulistest kaalutlustest 
•  valimi  moodustamise  põhimõtteid  on  võimalik  uuringu  käigus   korrigeerida ,  lähtudes 
esmase analüüsi tulemustest 
 
Valimi  moodustamise  põhimõtted  on  alati  seotud  uurimuse  eesmärgiga  ja  sellega,  millist 
üldistatavust taotletakse. 
 
Sagedasemad üldistamise viisid kvalitatiivse uurimuse puhul: 
•  Teoreetiline  /  analüütiline  üldistatavus  –  tulemuste  kasutamine  süvitsi  minevate 
teadmiste  täiendamiseks  väheuuritud  nähtuste  kohta  ja/või  teoreetiliste  mudelite 
täiustamiseks 
•  Tulemuste ülekantavus – teadmiste loomine, mis on „ülekantavad“ ehk kasutatavad teiste 
analoogsete situatsioonide, protsesside või organisatsioonide analüüsimiseks 
 
Oma  olemuselt  ei püüdle kvalitatiivne uurimus statistilisele üldistatavusele. 
 
VAATLUS KUI ANDMEKOGUMISMEETOD  
Võimalikud strateegiad –  valikud sõltuvad eesmärgist: 
 
•  Osaluse määr – mil määral uurija osaleb uuritavas situatsioonis; 
•  Varjatud või avalik – kas vaadeldavad on vaatlusest teadlikud; 
•  Loomulikus keskkonnas või eksperimentaalne; 
•  Struktureerituse (formaliseerituse) aste – kui detailselt on ette määratud vaatluse kriteeriumid 
•  Vahetu või  tehnoloogia poolt vahendatud 
 
 
Osalusvaatlus  –  vaatleja  on  osaks  uuritavast  situatsioonist,  organisatsioonist  (tuleb  hoolikalt 
hinnata vaatleja tegelikku mõju vaadeldavale situatsioonile) 
Mitteosalev  (mittesekkuv)  vaatlus  –  uurija  on  “kõrvaltvaataja”  rollis,  näiteks  avalikud 
sündmused,  aga  ka  online  andmed,  tehnoloogia  kasutamine  (varjatud  vaatluse  puhul  on  eriti 
olulised eetika küsimused) 
Vaatluse eelised ja piirangud: 
•  Andmete  kogumine  loomulikus  keskkonnas,  vahetult  (ei  ole  tegemist  retrospektiivsete 
hinnangutega) 
•  Ei võimalda mõista, mis toimub uuritavate peades 
•  Risk: vaatleja mõju alahindamine 
•  Enamasti kombineeritakse vaatlust ja muid andmestikke (näiteks intervjuud) 
 
Vaatlemine: 
•  enne: vaatlusplaani koostamine ja väljale pääsemine 
•  vaatluse käigus: vaatluspäeviku või -märkmete tegemine 
•  vahetult pärast vaatlust: vaatlusmärkmete täiendamine ja analüüs 
 
Mõned olulisemad aspektid, mida sõltuvalt eesmärgist vaadelda: 
•  Ruum – milline see on ja kuidas suhestub uuritava olukorraga – näiteks suurus, asukoht, 
avalikkus/ privaatsus , tegutsejate asetus , sisekujundus, värvid, lõhnad, teatised ja märgid; 
•   Interaktsioon  ja tegevused – mida, kuidas,  millistel  eesmärkidel tehakse; suhete olemus 
(näiteks formaalsus; agentsus, aktiivsus/passiivsus), keelekasutus,  emotsioonid , võimu- ja 
kontrollisuhted, kehakeel ; 
•   Indiviidid  – kes osalevad situatsioonis (ja kes on puudu); milline on sugu, vanus, tööalane 
staatus, ka riietus, välimus. 
 
 
INTERVJUEERIMINE 
Intervjuu kui andmekogumismeetodi eesmärk on mõista uuritavat uurimisosalise  seisukohast . 
Intervjuustrateegia valik: 
•  Struktureerimata intervjuu 
Uurija lähtub võtmeteemadest või terminitest ja moodustab küsimused kohapeal. Kasutusel nt biograafilise 
või narratiivse lähenemise puhul. 
•  Pool-struktureeritud intervjuu 
Teemablokid ja näidisküsimused on ettevalmistatud, kuid uurijal on rohkesti paindlikkust valimaks, kas, 
millal ja millises sõnastuses küsimusi esitada. Kõige tavapärasem. 
•  Struktureeritud intervjuud 
Intervjuukava  jälgitakse detailselt. Kasutusel nt erinevate intervjueerijate ja uurimisgruppide ühistöös, ka 
hilisema eesmärgiga kvantifitseerida. Risk: intervjueeritava individuaalset kogemust ei  avata  piisavalt ning 
intervjuu kulg ei soodusta vabas õhkkonnas vestlust. 
Keda intervjueerida? 
•  Vahetu kogemusega isik 
•  Nn   ekspertintervjuu :  teatava  (ameti)positsiooniga  isik,  kel  on  laiem  kogemus  ja 
informeeritus teemast 
Intervjuu on dialoog – vastus on ajendatud küsimusest. 
 
 
Kvalitatiivne meetod kui paindlik protsess: 
•   Kohandamine   intervjueerimise  käigus  –  intervjueeritava  järgimine  teemade   valikus   ja 
küsimuste sõnastamisel, tähelepanelikkus uute asjaolude osas, mis intervjuu käigus jutuks  
tulevad; 
•  Kohandamine analüüsi käigus - pärast intervjuud algab analüüs ja järgnevate intervjuude  
kavandamine juba saadud kogemuste põhjal. 
 
Uurija mõju intervjuu kulgemisele ja materjali analüüsimisele ei saa kunagi täielikult vältida. Seda 
tuleb reflekteerida, hinnata ning võimalikke riske tuleb minimeerida. 
Eesmärk:  võimalikult  hinnanguvaba  suhtumine  intervjueeritavasse  ning  intervjuu  jooksul 
räägitusse; intervjueeritava julgustamine oma mõtete põhjalikult  esitamiseks  ja analüüsija püüe 
tema kogemust mõista. 
 
FOOKUSGRUPI INTERVJUUD 
Fookusgrupi  intervjuu  on  andmekogumise  meetod,  mis  toimub  grupivestlusena  uurija  poolt 
määratletud teemadel. 
Fookusgrupi eelised: 
•  Sobilik teemadele, mis eeldab ühise seisukoha kujundamist, ideede väljapakkumist jms 
•  Võib inspireerida osalejatelt enam ideid, selgitusi 
 
 
Individuaalintervjuu eelised: 
•  Rohkem infot igalt vastajalt 
•  Paindlikum, universaalsem teemade osas (nt tundlikud teemad, intervjueeritavate väga erinev kogemus vms) 
•  Sobilikum kinnisema, aga ka dominantsema isiksusetüübi puhul 
 
 
Fookusgruppi valitakse osalejad sõltuvalt eesmärgist määratletud omaduste põhjal. 
 
 
Intervjuu ajal: 
•  Moderaatori roll: 
o  Tutvustada  ennast  ja  teisi  intervjuu  läbiviijaid;  uuringu  eesmärke,  intervjuu 
formaati ja vestlusreegleid 
o  Tutvustada  või  sisse  juhatada   osalejate   enesetutvustus  (sõltuvalt  kontekstist: 
nimi/positsioon; pseudonüüm) 
o  Vestluse modereerimine vastavalt intervjuuplaanile 
o  Intervjuu lõpetamine: neutraalne lühikokkuvõte ja tänusõnad 
 
•  Assistendi roll: 
o  Märkmete tegemine: kõnejärjekorrad, atmosfäär, kehakeel jms 
o  Tehnika funktsioneerimise jälgimine 
 
SÜNKROONNE KAUGINTERVJUU 
•  Ajastus ja kestvus tuleb hoolikalt  planeerida  ja kokku leppida 
•  Koht  –  privaatsuse  ja  konfidentsiaalsusega   arvestamine ,  häirivate  asjaolude  ja  teiste 
kohustuste puudumine 
 
Telefoniintervjuud : 
•  Sageli struktureeritumad, kitsama eesmärgiga 
•  Võimalusel tasub intervjuusuhe luua juba eelnevalt (näiteks e-posti teel) 
•  Võib olla eelistatud tundlike teemade puhul 
•  Piirang: visuaalse kontakti puudumine 
 
Videointervjuud: 
•  Oluline: ühenduse kvaliteet, sobiva programmi valik (hea oleks, kui on olemas plaan B) 
•  Sobib ka grupiintervjuudeks 
 
KAUGINTERVJUU SPETSIIFIKA -  EETIKA  
•  Kirjalik nõusolek on soovitatav eelnevalt koguda; 
•  Intervjueeritava  juhendamine  aja  ja  koha   valikul ,  et  tagada  privaatsus  ja 
konfidentsiaalsus ; 
•  Telefoniintervjuu  puhul:  intervjueeritava  kontaktandmete  kasutamine  soovituste  või 
avalike andmete põhjal, telefoninumbrite konfidentsiaalne kohtlemine: võimalusel kasuta 
ametinumbrit ja selgita, kuidas oled kontaktid saanud; 
•  Salvestuste turvaline säilitamine. 
 
 
 
 
Sünkroonne online-intervjuu (nn vahetu sõnumiedastus): 
Kuigi kirjalikus vormis, siiski enam sarnane suulisele vestlusele: väljendusviis, emotsionaalsus, 
avatus , personaalsus 
 
Asünkroonne online-intervjuu (nt e-post või sotsiaalmeedia): 
•  Soovitatav on eelnevad kokkulepped: kui pika aja vältel, kui palju “kirjavahetust”, millist 
pühendumist osapooltelt eeldatakse. 
•  Eelised:  võimaldab  korduvaid  kontakte  pikema  aja  vältel,  kirjalikus  vormis,  osalejatele 
sobival ajal; läbimõeldumad vastused. 
•  Piirangud:  keerukas  on  rapport  loomine,  suhte  hoidmine  ja  lõpetamine.  Vähem 
spontaansust.  Kirjaliku  teksti  loomine  võib  intervjueeritavale  olla  kokkuvõttes 
aeganõudvam. 
 
 
INTERVJUUDE (JA MUU TEKSTILISE ANDMESTIKU) ANALÜÜSI PÕHISAMMUD 
Andmete  ettevalmistus:  intervjuusalvestuste   transkribeerimine   (või  vaatlusmärkmete 
korrastamine, dokumentide  koondamine ). 
 
1.  Andmete  esmane  analüüs:  lugemine,  reflekteerimine,  esmaste  seoste  otsimine  (->  uute 
andmete kogumine). 
2.  Kodeerimine: andmete analüütiline “avamine” ja märksõnadega “märgistamine”. 
3.  Kategooriate arendamine: koodide täpsustamine, koondamine, ümberorganiseerimine. 
4.  Kategooriate omavaheline suhestamine ning analüüsi kirjapanek. 
 
Erinevad sammud toimuvad sageli samaaegselt ja mitmekordselt. 
 
Kvalitatiivses analüüsis ei kasutata arvulist argumenteerimist (enamik…, vaid üks…, pooled…). 
Kuna  kvalitatiivse  uurimuse  puhul  on  tegemist  mitte-tõenäosusliku  valimiga,  siis  arvuline 
argumentatsioon ei lisa valiidsust. 
 
 
DOKUMENDID  JA TEKSTIANALÜÜSI MEETODID 
○ Dokumentide tüübid: 
•  Tekstilised, visuaalsed, kombineeritud 
•  Loodud avalikuks või privaatsena 
•   Formaalsed  (“ametlikud”) ja informaalsed (nt igapäevased sisematerjalid) 
•  Avaliku või piiratud ligipääsuga 
•  Primaarsed  (“pealtnägija”  positsioonilt),  sekundaarsed  (vahendatud),   tertsiaarsed  
(bibliograafiad, indeksid jms) 
 
Dokumentide  puhul  on  oluline  nende  loomise  konteksti  teadlik  käsitlemine  ning  andmete 
kvaliteedi hindamine. 
○ Tekstianalüüsi meetodid: 
•   Manifestne  analüüs 
Uurija fookus on eksplitsiitsel ehk manifestsel sisul – otseselt väljaöeldud ja nähtavad tekstiosad, ideed või 
argumendid jms. Võimaldab standardiseeritud  lähenemist (kvantitatiivne sisuanalüüs). 
 
•  Latentne analüüs 
Fookus  teksti  kontekstist  sõltuvatel  tähendustel.  Näiteks  retoorilistel  ja  grammatilistel  struktuuridel  ja 
nende  seostel  teksti  eeldatava  tõlgendamisega;  teksti  võimalikul  mitmetähenduslikkusel  ja  varjatud 
tähendustel. Eeldab intensiivset, süvitsi lähenemist (kvalitatiivne sisuanalüüs). 
 
 
○ I Kvantitatiivne kontentanalüüs (sisuanalüüs) 
•  Valitud tekstiühikute sageduse mõõtmine 
•  Võimaldab standardiseeritud analüüsi, kasutades kvantitatiivse analüüsi võtteid 
Piirang:  eeldab,  et  kodeerimisjuhendis  on  võimalik  üheselt  vastavusse  seada  kasutatud  sõnad/ fraasid   ja 
nende  tähendused  (sealhulgas  kasutatud  sünonüümid,   metafoorid ,  sümbolid).  Sõna/fraasi  olulisust 
järeldatakse esinemissageduse põhjal, kuid võib juhtuda, et üksik sõna või  fraas  on nii tähenduslik, et see 
kaalub üle esinemissageduse. 
  
○ II Kvalitatiivne kontentanalüüs (sisuanalüüs) 
•  Terviklikum  tähelepanu  teksti  loomise  ja  tarbimise  sotsiaalsele  kontekstile,  eesmärgiga 
mõista,  milline  on  olnud  teksti  kavatsuslik  tähendus  ja  kuidas  auditoorium  seda  vastu 
võtab. 
•  Käsitlus tekstist mitte kui “ asjast iseeneses”, vaid kui teatud tingimuste kontekstis loodust 
ja valitud auditooriumile suunatust. 
•  Erinevad  analüütilised  lähenemised/raamistikud  ja  analüüsivõtted  (näiteks  kriitiline, 
narratiivne, semiootiline , diskursusanalüüs). 
 
○ III Kombineeritud meetod: kvantitatiivne + kvalitatiivne lähenemine 
 
 
Kodeerimisjuhend: 
•  Koodiväärtused peavad olema samaliigilised 
o  näiteks kood “haridustase” ≠ väärtus “praktikant” 
•  Kodeerimisväärtused peavad olema üksteist 
välistavad ja eristatavad (näiteks “juhid”, “keskastme juhid” – ei sobi) 
täielikud  (näiteks  kõik  ametikohad  valitud  skeemi/tüpoloogia  alusel,  vajadusel 
kasuta väärtust “muu”, “teadmata”) 
•   Võimalusel kasuta järjestustunnuse loogikat 
o  näiteks  pakutud tasu üle Eesti keskmise, keskmine, alla keskmise 
 
 
 
Kvantitatiivse sisuanalüüsi võimalused: 
•  võimalus analüüsida väga  pikki  ajaperioode, suuri tekstimassiive. 
•  võimalus määrata mainingute absoluutset ja suhtelist esinemissagedust, mis võimaldab 
võrrelda eri tekste omavahel 
•  võimaldab tööjaotust  uurijate vahel 
 
Kvantitatiivse sisuanalüüsi piirangud: 
•  võib osutuda liialt standardiseerituks, asjaks iseeneses, kirjeldavaks, triviaalseks. 
•  keskendub sagedusele, seetõttu võib harvaesinev ning  puuduv  liialt vähe tähelepanu saada; 
•  kirjeldab teksti, mitte konteksti; analüüsiprotsessis kaob seos algteksti ja sagedusjaotuse 
vahel. 
 
Võimalus: kombineerida kvalitatiivse sisuanalüüsiga. 
Kvalitatiivset   sisuanalüüsi  kasutatakse  tekstide  sisu  ja/või  kontekstiliste  tähenduste  süvitsi 
uurimiseks, võimaldab keskenduda teksti peamistele, tõenäolise vastuvõtu seisukohast olulistele 
tähendustele. 
 
 
Diskursusanalüüs (DA) kui meetod: 
•  Eeldus: sotsiaalset reaalsust luuakse  keelekasutuse abil. 
•  Eesmärk:  analüüsida   mustreid ,  kuidas  erinevaid  sõnumeid/seisukohti  esitatakse  ning 
milliseid positsioone, huve jne see väljendab ja (taas)loob 
 
Seega: esmatähelepanu ei ole sõnumite õigsusel, korrektsusel, sest lähtekohaks on arusaam, et igasugune 
tekst/sõnum on koostatud teatud positsioonilt, kontekstis ja eesmärgiga. Pigem on analüüsi  fookuses  teksti 
funktsioon: kelle poolt ja kuidas sõnumid on konstrueeritud ning kuidas see kajastab ja võib kujundada 
sotsiaalse reaalsuse (näiteks probleemi, protsessi, tegevusvaldkonna olemuse) mõtestamist ja mõistmist. 
 
Fairclough 3- dimensiooniline  DA mudel: 
 
JUHTUMIUURING 
Juhtumiuuring  kui  uurimisstrateegia  on  kaasaegse  nähtuse  süvitsi  (“kuidas”  või  “miks”)  ja 
reaalses  elulises  kontekstis   uurimine .  Juhtumi  ja  selle  konteksti  eristamine  ei  ole  alati 
selgepiiriline. 
 
Juhtumiuuringu disain: 
•  Uurimisküsimused 
•  Juhtumi(te) määratlemine ja uuringustrateegia valik 
•  Andmed ja nende analüüsimeetodid – millistele uurimisküsimustele kuidas vastused leida? 
•  Tulemuste tõlgendamine 
 
Uurimisküsimused  tulenevad  uurimisprobleemist  ja  -eesmärgist,  lähtudes  teooriast  ning 
varasematest  uuringutest.  Uurimisküsimusi  võib  pärast  uuringu  alustamist  täpsustada. 
Juhtumiuuringus  ei  ole  hüpoteese,  aga  võivad  olla  sõnastatud  põhiväited,  mis  täpsustavad  ja 
suunavad uuringu põhifookust. 
 
Juhtumi piiritlemine: 
•  Grupp/organisatsioon/ institutsioon  ja sellega seotud protsess, nähtus vms 
•  Kontseptuaalne/nähtusepõhine:  näiteks  protsess  (koostöö,  kaasamine),  tüpoloogia 
(näiteks  linnauuendusjuhtumid);  uuring  võib  hõlmata  erinevaid  gruppe,  organisatsioone 
jms 
 
Juhtumiuuringu tüübid: 
•  Juhtumite arv: üksikjuhtumi- või  mitmene  juhtumiuuring (ka vastavalt: intensiivne või 
ekstensiivne) 
•  Analüüsiühik: tervikjuhtumi (holistiline) analüüs või mitmetasandiline juhtumianalüüs 
 
 
Üksikjuhtum uurimisobjektina – valik eesmärke/ strateegiaid : 
1.   Instrumentaalne   juhtumiuuring  –  huvipakkuvate  teemade/protsesside  uurimine 
asjakohase ligipääsetava juhtumi näitel; 
2.  Erandliku  juhtumi  analüüs  –  juhtum,  kus  mingid   asjaolud   avalduvad  eriti  tugevalt  (nii 
positiivselt kui negatiivselt), 
3.  Spetsiifilise  juhtumi  analüüs  –  juhtum  ise  ongi  huviobjektiks  (näiteks  programmi  mõju 
hindamine); 
4.  “Avastuslik” juhtumiuuring – vähetuntud nähtuste uurimiseks; 
5.   Longituudne   juhtumiuuring  –  sama  juhtumi  juurde  korduv  tagasipöördumine,  näiteks 
protsessi erinevates etappides. 
 
 
 
Mitmene juhtumiuuring – ka võrdlev juhtumianalüüs, ekstensiivne juhtumianalüüs: 
•  Eesmärk  –  juhtumite-üleste  mustrite  ja  variatiivsuse  uurimine,  teoreetiliste  või 
kontseptuaalsete mudelite  arendamiseks . 
•  Juhtumite valik  – sisuliste kaalutluste põhjal,  sarnasuse või kontrastsuse alusel (mitte 
juhuvalimi loogika ). 
•  Reeglina  –  esmane  analüüs  terviklikult  üksikute  juhtumite  kaupa,  seejärel  ühe  juhtumi 
järeldusi teis(t)ega kõrvutades. 
 
Eritüübiliste primaarsete ja  sekundaarsete  andmete kombineerimine, lähtuvalt uuringu eesmärgist 
ja küsimustest –  triangulatsioon . 
 
Andmete analüüs algab koos andmete kogumisega. 
 
•  Juhtumi ja selle konteksti kirjeldus 
Juhtumi (sündmuste, protsesside) ja selle konteksti “tihe kirjeldus”, kronoloogiline  või  temaatiline . 
 
•  Juhtumi-sisene analüüs (within case  analysis ) 
Nii lihtsa kui mitmese juhtumiuuringu puhul: erinevad andmed ja nende  analüüsi tulemused seostatakse 
terviklikuks ühe juhtumi analüüsiks. 
 
•  Juhtumite-ülene analüüs (cross-case analysis) 
Mitmese uuringu puhul: erinevate juhtumite analüüsi tulemuste võrdlus ja süntees. 
 
 
Tüüpilised etapid analüüsis: 
•  Juhtumi kui terviku “tihe kirjeldamine” (uurimiseesmärgist ja -küsimustest lähtudes) – 
seoste  loomine  erinevate  dimensioonide  vahel  (tegutsejad,  sündmused,  protsessid); 
temaatiline, kronoloogiline. 
•  Valitud analüüsimeetodi rakendamine (näiteks temaatiline analüüs:  relevantse materjali 
koondamine ja kodeerimine, kõrgema tasandi kategooriate arendamine ja seoste, mustrite 
leidmine nende vahel). 
(Mitme juhtumi põhjal – võrdlused teis(t)e juhtumi(te)ga) 
•  Tulemused:  teooria  /  kontseptuaalsel  tasandil,  teooria-põhine  üldistamine  (teadmiste 
ülekantavus) 
 
Juhtumiuuringu eelised ja võimalused: 
•  Luua kompleksset ja terviklikku (kontekstiga arvestavat) süvateadmist uuritava juhtumi 
kohta. 
•  Neid  teadmisi  saab  kasutada  ühe  spetsiifilise  juhtumi  mõistmiseks  ja  ka  sarnaste 
protsesside/nähtuste uurimiseks teistes kontekstides . 
•  Võimaldab  paindlikku  uuringudisaini,  nii  akadeemilisemat  kui  rakenduslikumat 
lähenemist 
•  Andmete ja meetodite triangulatsioon suurendab reliaablust ja valiidsust. 
Juhtumiuuringu piirangud: 
•  Ei sobi, kui on soov üldistada üldkogumile. 
 
Mis võib juhtuda (aga ei tohiks): 
•  Erinevate andmete kogumine ja analüüsimine võib osutuda kavandatust ajamahukamaks 
ja keerulisemaks. 
•  Juhtumi käsitlus jääb kirjeldavaks. 
•  Juhtumi-uuringu asemel on tegemist juhtumi-põhise uuringuga. 
 
 
Juhtumiuuringu kvaliteedist: 
•   Uurimisinstrumendi   valiidsus  – kasutatavate teooriate ja mõistete kontseptualiseerimine 
ja operatsionaliseerimine – kuivõrd uuringuinstrumendiga uuritakse seda, mida väidetakse. 
•  Sisemine valiidsus – et leitud suhted ja seosed juhtumi dimensioonide vahel (tegevused, 
protsessid, suhted) oleksid tegelikud , mitte juhuslikud. 
•  Väline valiidsus – mil moel on tulemused kasutatavad, üldistatavad. 
•   Reliaablus  – uuringusammude põhimõtteline korratavus. 
 
 
KVALITATIIVSE ANALÜÜSI ESITAMISE  KRIITILISED PUNKTID 
1.  Analüüsi vastavus uurimisküsimusele ja uurimismaterjalile – analüüs keskendub uuritava 
nähtuse ja seda kujundavate asjaolude analüüsimisele. 
2.  Analüüs peab lähtuma andmetest, samas analüüsija peab end andmetest distantseerima – 
sealhulgas: sõnastusest peab olema aru saada, millega tegu ja kes  parajasti  “kõneleb” 
(kas tegu on intervjueeritavate hoiakute / kogemustega, analüüsija tõlgendusega või teistest 
allikatest pärineva  materjaliga ). 
3.  Uurimuse läbipaistvus ja korratavus: 
•  selgita oma andmekogumise ja analüüsimeetodeid sel määral, et veenda sama ala 
spetsialisti uurimuse loogilisuses, aususes ja kohasuses; 
•  demonstreeri seda, kuidas järeldusteni jõudsid, ka analüüsi esitamisel. 
 
UURIMISEETIKA 
Eetikaks nimetatakse moraalipõhimõtteid ja  –väärtusi, mis mõjutavad uurija või uurijate rühma 
uurimistegevuse teostamise viisi. Uurijatel on  moraalne  kohustus selgitada oma küsimusi ja leida 
neile vastused  ausalt  ja korralikult. Põhimõte: uuringud ei tohi kunagi kahjustada inimväärikust. 
Uuringus   osalejad  peavad  selleks  eelnevalt  andma  informeeritud  nõusoleku  ning  osalema 
vabatahtlikult.  Igal  inimesel  on  õigus  uuringutes  osalemisega  nõustuda  või  sellest  keelduda, 
sealhulgas uurimisprotsessi vältel. Uurija kohus on andmed säilitada nii, et need ei võimaldaks 
uuritavaid identifitseerida. 
Igasuguste dilemmade puhul on uuritavate heaolu esmakohal.