Ootamatu pööre minu elus. (omaloomingujutt) (0)

Ootamatu pööre minu elus.

Kohver oli nagu ikka. Pruun. Veidi kulunud nurkadega ja lahmakas, nii et seda paigalt nihutada oleks olnud suhteliselt piinarikas. Seal ta siis nüüd seisis . See kohver noh. Leivavärvi ja suur. Mõtetult suur kusjuures . Alati saaks läbi ajada palju väiksemate ja praktiliste sumadanidega.Kuid see monstrum sin ei kuulunud kohe kindlasti mitte nende hulka. Nii ma siis selle avasin. Seest oli see palju jubedam kui väljast poolt. Siseriie oli täiesti niru ja see sahtel seal nurgas oli põhjatu. Õnneks see õudus kestab vaid kaks nädalat ja laagris ei pea ma seda kasutamaka. Ma mõtlen kohvrit. Ainuke probleem on selles, et kuidas mu riided selle jubeda eluka sees lebada suudavad. Loodan, et see jube vanainimeste hais minu riietele külge ei jää. Kuulsin elutoa seinakella krigisevat kilinat ja pugesin ruttu teki alla. Mõne aja pärast ilmus minu tuppa ema. Ei tea isegi kas ta on mu päris ema või mitte. Ema ta igatahes on. Las ta siis vähemalt arvab et mina olen ta niiöelda laps. Aga kus mu päris ema on? Seda küsimust olen ma oma isalt juba 2 aastat küsinud. Tema aga vastab mulle, et sellest teemast ei räägi meie perekond enam iial. Mis perekond?!?! Kui ta arvab, et see nõid on minu ema, ja et mu isa on selle olevusega abielus, siis palun väga vabandust aga mina siia perekonda ei kuulu. Minu päris emast rääkides tean ma seda, et ta sõitis Egiptusesse aga tagasi ei tulnud. Ma vähemalt loodan, et temaga on kõik hästi. Nagu kirjadest välja suudan lugeda on küll kõik hästi ja super luks , aga ei tea kas tegelikult ikka kõik vastab tõele. Ja kus on minu kõik kalli ema pildid? See kast, kus ma elan , on täis võõra naise pilte, kes naeratab iga foto peal nagu kõik oleks korras. Aga tegelikult? Tegelikult ei ole. See nõiaella teeskleb teiste ees, et ta armastab mind nagu lihane ema, ja et me oleme enamat kui parimad sõbrad. Kuid tegelikult ta vihkab mind nagu viimane saatan. Ta arvab , et ma olen üks kõige jubedam pubekas ja et kõik mida ma teen on täiesti vale ning õige on kõik siis, kui mul ei ole vabadust ja kui ma olen lihtsalt kellegile sunniviisiline ori. Võtku endale siis teener kui te ise ei saa endaga hakkama. Aga minu isa, kelleks siis tema on muutunud?! Ta ei olegi minuga üldse tegelenud, ainult tõotab Maimu sõna. Maimu on see põrgust palgatud asendus ema. Ma piinlesin voodis veel paar tundi mõtetega oma emale ja isale . Lõpuks jäin magama.
Ärkasin hommikul Maimu karjumise peale. Ta vihastas mu peale sellepärast, et ta oli eile õhtul oma jogurti ära söönud, ning hommikuks seda polnud. Ja nii me karjusime üksteise peale nagu hullud . See vanaeit oli kindel, et ta olevat mulle eelneval õhtupoolikul öelnud, et ma läheksin poodi ning ostaksin talle jogurtit. Aga tegelikult ei lausunud ta mulle jogurtist sõnakestki. Ma isegi ei teadnud , et ta jogurtit sööb. Meie tüli lõppes minu isa kokkuleppega, et üks ei saa jogurtit ja teine lõpetab kisamise. Jah, mina olen siin kõige suurem kisakõri. Seda kindlasti. Kuulaku ta iseennast, kui tal närvid läbi on, et kes siin kõige rohkem karjub. Igatahes ma sõin hommikuhelbeid ja tegin ennast korda ning hakkasin kohvrit korda panema. Mõtlesin, et kutsuks Maarja-Leenu enda juurde, et ta aitaks mul pakida asju korda. Maarja- Leen on minu kõige paem sõber. Mul on ka palju teisi parimaid sõpru kuid Maarja-Leen on see kõige erilisem. Niisis küsisin isalt kas Lerru võib meie poole tulla. Lerru on ta hüüdnimi. Maarja-Leenu muidugi. Minu hüüdnimi on Mimmu. Mulle ei meeldi nimi Mirjam . See on minu meelest nii igav. See oli ju isa välja mõeldud. See teeb kõik selgeks. Minu isal pole maitset . Isa lubas Lerrul minu poole tulla aga ainult sel juhul kui ta aitab mul ainult asjad kokku panna ja peale seda peab ta kohe koju minema. Lubasin isale, et nii see jääb. Aga me oleme ühed kavalpead Lerruga. Siis kui me kohvri oleme suure venimisega kokku pannud siis saadan ma Lerru uksest välja ning pärast ronib ta mu aknast sisse tagasi. Kui keegi tahaks vahepeal minu tuppa siseneda siis igaksjuhuks ma lukustan ukse. Ning kui keegi tõesti väga tahab sisse tulla, siis ütlen, et olen paljas ja et ma panen riidesse ja kohe tulen. Selle ajal aga läheb tegelikult Lerru minu riidekappi ning ma lukutsan ukse. Minu meelest oleme me Lerruga ikka väga kavalad. Meil pole küll sellist juhtumit veel juhtunud, et Lerru peaks kappi peitu pugema, aga valmis oleme me igatahes. Täna oli Lerru ikka eriliselt kaua minu pool. Tavaliselt ta läheb juba kell viis ära, aga see kord oli ta kella poole kümneni. Kella kümneks olin ma juba valmis ja viis minutit enne kümmet ma ootasin elutoa kella kilinat, et Maimu tuleks kontrollima, kas ma olen ikka voodis. Kuulsin elutoa kella ning teesklesin magamist. Sammud lähenesid minu toa uksele. Link vaius alla, kuid uks ei avanenud. Siis tuli mul meelde, et ma olin unustanud ukse lukust lahti teha. Igaks juhuks ma ust lukust lahti ei avanud, muidu oleks Millimallikas aru saanud, et ma ei maga ning, et ma ootasin seda hetke kuni ta tuleb ning pärast seda pidu edasi panna. Millimallikaks kutsun ma Maimut. Kuulasin hoolikalt naise järgmisi tegemisi. Millegipärast katkes ta tegevust ning läks magamistuppa. Ootasin veidike, et teada saada kas tal on mõni plaan teoksil, kuid jäin magama.
Järgmisel päeval äratas mu üles kella kaheksa peal olev äratuskell. Jess, ma lähen täna laagrisse ! Sõin ruttu hommikusöögi ära ning tegin end kiirelt valmis. Isa astus mu tuppa samal ajal kui ma kontrollisin kõike üle. „....on, hari on, riided on, jalanõud on ja siis see kohver , jahm, see paistab ka olevat olema. Oh, mis ma selle kohvriga nüüd peale hakkan. Ah jaa, ja siis veel arstitõend. Kus see on? Issi, kas sa oled mu arstitõendit näinud?”. Isa vastas selle peale:” Ei ole. Vaata laua sahtlisse. Viimati nägin ma seda seal. Ja kas ma viin su ära?”.”jah,” vastasin ”see oleks super luks kui sa mu ära viiksid, aga sel juhul tuleb Lerru ka! Leidsin! Nii kõik on olemas.” Isa vaatas mind hetke, ning läks elutuppa .” Tule siia” ütles ta mulle. „Jes söör” ütlesin ma ja marsisin isa juurde. „Helista oma Lerru-Berrule nüüd ära ja hakkame liikuma.” Nii ma tegingi. Viie minuti pärast istusime me juba autos. Lerru ka. Kõik olid vait. Issi pani raadio tööle. Sealt tuli üks naljakas laul ja me hakkasime Lerruga naerma. Isa pani raadio tagasi kinni. Ma ei saa aru miks. Me ju ei naernudki tema üle. Kõik oli jälle vaikne. Mõne aja pärast küsis issi” Lerru kuule ,”.”Jah” vastas Lerru. „Kuidas sul koolis läheb. Ah unusta ära.” Me vaatasime imelikult üksteisele otsa. Lerruga loomulikult. Ning ülejäänud aeg olid ka kõik vait. Lõpuks jõudsime me pooleteist tunni pärast kohale. Mõned olid jub a kohal. Läksime laagri ülema juurde ning ütlesime, et me oleme kohal ja et me tahaks kahest tuba. Me saime mis tahtsime . Lehvitasime Lerruga minu isale ning jooksime ruttu majja. Meie toa number oli 7. See on ka minu õnnenumber.
Laager oli nagu tavaliseltki, väga lahe ja isegi super lahe. Kahjuks on kõik see nüüdseks läbi. Ma ootasin juba pool tundi oma isa, aga teda ei tulnud. Lerru oli ka juba raudselt kodus ja puhkas. Lõpuks laenasin ma ühelt laagri poisilt telefoni isale helistamiseks. Issi ei võtnud vastu. Kuulsin, et metsa nurga pealt pöörab auto. Olin kindel, et see on mu isa, aga ei olnud. Sealt tuli hoopis üks pikk ja ilus, musta värvi limusiin. See peatus täpselt minu ees. Limusiin oli nii ilus. See säras täpselt nagu oleks see just tulnud poleeringust. Esi aken avanes ning sealt vaatas mulle otsa nägus mees.”Kas siin leidub mõni preili nimega Mirjam Monk?” küsis tundmatu mees. „ikka leidub. Selleks olen mina.” vastasin. „Istu peale. Su ema juba ootab sind.” Ma ei teadnud kas minna või mitte minna limusiini peale, kuid kui ma piilusin aknast sisse nägin, et kõige tagumisel istmel istub mu ema. Ma läksin ruttu auto uksest sisse ning kallistasin kõvasti oma ema. Me sõitsime Brüsselisse, kus elas mu ema ja kus elan nüüd minagi.