“Jane Eyre” C. Bronte (0)

“ Jane Eyre ” C. Bronte
Väike tüdruk Jane Eyre oli orb, kelle vanemad olid surnud. Ta elas mrs. Reedi juures. Mrs Reed oli Jane`i vastu väga halb. Mrs Reed elas koos oma lastega: Eliza, Johni ja Georgianaga Gatesheadis. Majas oli Jane`i ainukeseks sõbraks teenija Bessie, kuigi ka tema pahandas tihti Jane`iga. Ükskord kutsus mrs Reed Gatesheadi ühe mehe. See mees oli mr Broklehurst, kes oli Lowoodi vaestekooli juhataja. Mrs Reed tahtis Jane`ist lahti saada ning teda vaestekooli saata. Mr Broklehurst oli nõus Jane`i oma kooli vastu võtma ning tüdruk oli väga õnnelik, et ta sai Gatesheadist ära minna. Jane pakkis oma asjad ja sõitis Lowoodi. Talle tutvustati koolikorda- mis oli väga karm ning ta asus seal õppima. Lowoodi vaestekool oli kool, kus õpilasteks olid ainult tüdrukud. Elamistingimused olid koolis halvad, sest tihti olid seal halvad söögid ning väga külm. Iga päev loeti palveid ning kõik pidid tegema nii nagu õpetaja ütles. Koolis sai Jane sõbraks Helen Burnsiga. Kahjuks tabas kooli tüüfus ning suur osa õpilastest surid, kaasaarvatud Helen. Jane lõpetas kooli ning jäi sinna veel 2 aastaks õpetajaks. Jane tahtis endale leida uue töö ning selle ta ka leidis. Ta sai tööd Thornfieldis kus ta pidi olema guvernandiks Adele `le. Thornfieldi peremees oli mr Rochester . Ta oli karm mees ja umbes 40 aasta vanune. Thornfieldis elasid mr Rochester, majapidajanna missis Fairfax, peremehe hoolealune Adele, kummaline teenija Greace Poole ja veel mõned teenijad . Jane ja mr Rochester veetsid palju aega koos. Kuigi Jane oli vaevu 20 aastane ja tema peremees 40, said nad väga headeks sõpradeks. Kord öösel nägi Jane, et tema peremehe voodi põleb. Jane päästis oma peremehe ning nad said veelgi suuremateks sõpradeks. Mr Rochester kutsus oma mõisasse mitmeid sõpru ja muid seltskonnainimesi. Nende seas ka Ingram Blanche . Ingram oli väga kena välimuselt, kuid ta ei sallinud guvernante. Levisid jutud, et Ingram Blanche ja mr Rochester abielluvad. Jane aga oli oma peremehesse armunud ning see tegi ta väga kurvaks. Kord käis Jane peremehega jalutamas ning siis tuli välja, et ka mr Rochester armastab Jane`i. Peremees palus Jane`i oma naiseks ning tüdruk oligi nõus. Hakati pulmi planeerima, kuid ühel ööl nägi Jane oma toas ühte võõrast naist, kes rebis Jane`i pulmaloori puruks. Järgmisel hommikul rääkis Jane sellest mr Rochesterile, kuid tema väitis, et see oli olnud unes. Pulmapäeval sõideti kirikusse, kuid seal teatas üks mr Rochesteri tuttav, et mehe naine on veel elus ning, et pulmad jäävad ära. Mr Rochester sai väga vihaseks ning viis kõik pulmalised oma mõisasse. Ta näitas pööningul oma endist naist, kes oli püstihull. Sellegipoolest pulmi ei toimunud. Jane oli väga löödud ning ta põgenes Thornfield `st. Ta võttis kõik oma asjad ning sõitis nii kaugele kui tema rahakott lubas. Ta sõitis mitu päeva ning lõpuks pandi ta kaariku pealt maha. Edasi ei osanud ta midagi teha, nii pidi ta magama väljas ning toitu käis ta ukselt-uksele kerjamas. Lõpuks võeti ta ühte perre elama. Seal elasid St. John, Diana ja Mary . Nad olid kõik õed-vennad. St. John tahtis kogu oma elu pühendada jumalale, ning ta tahtis ka, et Jane teeks sedasama . Jane sai nende kõigiga väga headeks sõpradeks ning hiljem tuli välja , et nad on ka sugulased. Jane sai endale suure varanduse ning jagas seda ka oma uute sugulastega. Uues kodus oli möödunud juba paar aastat ning St. John otsustas Indiasse jumalat teenima minna. Ta tahtis, et Jane temaga abielluks ja kaasa läheks. Jane aga ei olnud abieluga nõus. Ta tahtis veel enne äraminekut näha mis on saanud mr. Rochesterist. Ta sõitis tagasi Thornfield`i ning nägi, et mõis oli maha põlenud. Ta küsis ühelt kohalikult, et mis oli juhtunud ja siis seletati talle kõik ära. Nimelt oli peremehe hull naine maja põlema pannud ning ise katusele roninud. Mr. Rochester tahtis teda sealt ära tuua kuid naine hüppas hoopis katuselt alla ning sai surma. Tulekahju tõttu jäi mr Rochester ilma nägemisest ning ühest oma käest. Ta kolis ära ühte oma teise mõisasse, mis asus väga üksikus kohas, metsade keskel. Jane otsis ta üles ning asus sinna elama. Nad olid koos väga õnnelikud ning nad otsustasid abielluda. Seda nad ka tegid. Lõpuks said nad väga õnnelikuks, said palju lapsi ning mr. Rochesteri nägemine taastus.
2) Lugu mr. Rochesteri seisukohalt.
Mul oli õnnelik elu kuni 18 eluaastani, mil mu isa suri. Ta jättis mu vennale kogu oma varanduse. Varsti peale päranduse kättesaamist mu vend suri. Ma olin suures shokis, ma ei teadnud mida teha.Kuid ta ei tahtnud ka mind vaeseks jätta. Sain aru, et mu isa oli otsinud mulle ühe väga kauni neiu Ladina-Ameerikast. Neiu isa oli väga rikas ja see oligi vist põhjus, miks mu isa meid paari pani. Me abiellusime. Varsti sain aru, et mu naine on hull. Ta üritas mind mitu korda tappa, kuid see õnneks ei õnnestunud tal. Ma palkasin talle hooldaja , kes teda valvaks ja tema eest hoolitseks. Ma maksin ta hooldajale suurt palka. Jätsin oma hullu naise tema hoole alla ja läksin reisile. Ma reisisin kogu Euroopa läbi et leida endale uut naist, kuid keegi ei sobinud mulle. Ma käisin mitmete Saksa ja Prantsuse naisega. Lõpuks ma leidsin endale ühe sobiva naise. Ta nimi oli Celine Varens. Celine oli väga kaunis ning ta käis tantsimas. Varsti saime me lapse. Lapse nimeks sai Adele. Ma ostsin oma naisele palju hinnalisi kingitusi. Ühel õhtul nägin ma teda ühe teise mehega. Celine tuli ja ütles mulle, et ma hoolitseksin Adele eest hästi ning ta jätab mu maha, kuna oli leidnud parema mehe. Ma saatsin Adele Thornfieldi. Adele jäi Thornfieldi pr. Fairfaxi hoole alla.Ma palusin pr. Fairfaxil Adelele guvernant otsida. Ma käisin Thornfieldis väga harva. Ühel päeval, kui ma oma mõisa läksin külastama kukkusin ma teel hobuselt. Minu juurde ilmus kõige ilusam naine, keda ma iial näinud olen. Ta ulatas mulle käe, et mind üles aidata, kuid ma keeldusin. Ta ikka hoidis seal kätt ning ma lõpuks soostusin tema abi kasutama. Ma küsisin, et kuhu ta läheb ning ta vastas et ta läheb Thornfieldi guvernandiks. Ma olin üllatunud. Peale väikest jutuajamist ma istusin hobuse selga ja ratsutasin Thornfieldi. Järgmisel hommikul nägin kuidas see kaunid guvernant mu kallist Adelet õpetas. Sel õhtul kutsusin ma guvernandi enda juurde. Ma küsisin guvernandilt tema nime ning ta vastas „ Mu nimi on Jane Eyre, sir“. Mulle väga meeldis ta hääl, see oli nagu muusika mu kõrvadele. Varsti korraldasin ma Thornfieldis peo, kuhu olid mu vanad sõbrad kutsutud. Kõik olid peenelt riides. Ma tahtsin, et ka Jane tuleks, kuid ta vist häbenes. Kui pidulised olid läinud, läksin ma neile külla, kuna seal toimus uus pidu. Ma olin ära täpselt ühe nädala. Kui ma Thornfieldi poole sõitsin nägin ma mingit kuju mulle vastu tulemas. See oli Jane. Ma küsisin temalt: „ Miks sa vihmaga jalutad siin?“ ning ta vastas oma mesimagusa häälega „ Ma tulin teid otsima .“ Kui mõisa jõudsime, olime me läbimärjad. Järgmisel ööl oli minu tuppa tulnud mu hull naine ja süüdanud mu voodi põlema. Õnneks kuulis seda Jane ja kustutas leegi ära pesukausis oleva veega. Mõne päeva pärast sai Jane kirja, et ta tädi Ms. Reed on suremas ja et ta peab kohale minema. Ta oli ära kuu aega. Ma igatsesin teda, kuna ma olin temasse armunud. Ta hiilis tasakesi minu juurde, kui ma raamatut aias lugesin . Me rääkisime pikalt ja nautisime päikeseloojangut. Ma tegin talle ettepaneku minuga abielluda. Alguses kõhkles ta natuke, kuid õnneks ütles siiski jah. Ma ostsin talle pulmakleidi ja paar kaelakeed, kuna ta ei olnud nõus alguses üldse laulatusel ehteid kandma. Laulatus pidi olema kinnine, kuid ma nägin seal kahte tuttavat meest. Kui jõudis kätte aeg, mil pidi ütlema „ei“ need kes selle sidemega nõus ei ole, ütles üks nendest „ei, tal on juba naine“. See mees oli minu hulle naise vend. Ma tunnistsin Janele üles, et tõesti mul on juba naine. Jane ei näidanud mingeid pettumuse märke välja. Järgmisel hommikul märkasin, et Jane enam pole. Ta oli põgenenud. Ma olin kurvastusest suremas. Mõni nädal peale Jane põgenemist oli mu hull naine mõisa süütanud. Ma päästsin enne sealt kõik enne kui oma naise. Kui ma hullu juurde tormasin, kukkus mulle üks tala peale. Ma jäin pimedaks. Ma ei tea, kuidas ma sealt lõpuks välja sain, kuid kõige viimane asi mida ma mäletan oli see, et mu naine hüppas katuselt alla surnuks . Ma läksin elama oma metsa mõisa. Ma nägin igal ööl unes Jane. Igal õhtul käisin ma õues jalutamas. Ühel päeval, kui Mary pidi mulle teed tooma , kuulsin ma vana mesimagusat häält. Ma küsisin „ Mary, kus mu õhtune tee on“ ja vastuseks tuli „ Ma olen Jane Eyre ja siin on su õhtune tee“. Ma olin nii rõõmus ning soovisin, et see hetk kestaks igavesti . Arvasin, et see on unenägu ning palusin Janel ennast puudutada, et saada kinnitust, et see siiski on ilmsi. Me läksime õue jalutama ning Jane küsis „ Kas sa abielluksid minuga hr. Rochester“ ning ma vastasin „Jah“. Me abiellusimegi. Mõne kuu pärast sain ma ühes silmas nägemise tagasi. Me saime ühe ilusa poja ning elasime õnnelikult oma elupäevade lõpuni.