· "Ma loodan, et saan sellest · "Tartu marss" üle" · "Tsebarkul" · "Ma olen liig halb" · "Tiiu, Tiiu" · "Ma olen naine, kes ei · "Unelmate tänav" armu" · "Vaid sina, Niina" · "Muinaslugu muusikas" · "Vaid sulle kuulub mu · "Mul meeles veel meloodia" süda" · "Narva valss" · "Veel viivuks jää" · "Noor neiu raha eest" · "Viimne valss" · "On kevad tulnud taas" · "Viljandi serenaad" · "Peagi saabun tagasi su · "Õige valik" juurde" Veel viivuks jää Liisi Koikson ja Mart Sander Liisi Koiksoni hingestatus ja suurepärane vokaal ning Mart Sanderi taustalaul täiendavad teineteist. Kurvakõlaline, kuid südamlik viis. Õige Valik Rumal Noorkuu Vokaalselt väga tugev, kuid head ei tohi kunagi olla liiga palju minu
ette söödab. Luuletuse idee on selline, et inimene ise peab tegema valiku oma eluteel ahvatluste ja kiusatuste suhtes. Kui langed paha ahvatluse küüsi,siis sellesse pahesse võid kaotada oma elutee. Eluteel on palju valikuid ja kas need saavad olema õiged või valed ,ei tea inimene kunagi. Luuletus on õpetlik ja mõtlemapanev. 6 Me suhted said selgeks. Nad hakkasid lahtuma. Veel enne, kui toas läks valgeks, Ma pidin sealt lahkuma. Vaid viivuks veel uksepilust Kõik paistis kui alguses. Sa uneski polnud nii ilus Kui sääl, selles valguses. Antud luuletuses käsitletakse teemat jahtunud armastus. See luueletus põhineb autori isiklikel emotsioonidel. Autor otsib vastust, kuidas lõppes kahe inimese vaheline suhe ja mis lahkumineku põhjustas. Luuletus räägib sellest, kuidas kaks inimest saavad aru mingil hetkel, et nende tunded on jahtunud ja pole enam sellised nagu alguses. Kuid ikkagi on möödunust meenutada midagi ilusat ja
● USAs kerkinud esimene rock'n'rolli tõusulaine möödus Eestist jälgi jätmata Raimond Valgre ● Oli Eesti üks tuntumaid heliloojaid kelle laulud on muutunud üldrahvalikeks lauludeks ● 1930. aastatel esines ta põhiliselt lõbustuspaikades ● Esimese trükitud laulu avaldas Valgre 1933 G. Dieseli varjunime all väljaandes «Modern Lööklaulud». Lauluks oli "Blond Aleksandra" ● Laule: "Viimne valss" "Veel viivuks jää" "Sinilind" https://www.youtube.com/watch?v=ZYvDCG75KsY&index=10&list=PL3822CBBA547DC0A2 Kasutatud allikad Www.annaabi.ee http://et.wikipedia.org/ http://www.docstoc.com/ Www.youtube.com
veendunud, et nende päev peab mööduma kindla graafiku alusel. Hommikul külastati tuttavaid, aeti nendega arukat ateenlasejuttu ja mindi edasi, tegelema kehaliste harjutuste või otsiti sobiv koht, kus süüa. Vahel külastati ka mitmekesi mõnda sõpra, korraldati seal asjakohane pidusööming, peale seda mindi koju. Naiste ülesandeks oli olla enamik ajast kodus, valvata lapsi ning hoolitseda kodu eest. Naine sai välja ainult väga oluliste pidustuste ajaks, sedagi ainult viivuks. Spartas seevastu aga oli eluolu selline, et noored poisid, kes olid võimelised endaga hakkama saama, saadeti niiöelda kooli, kus õpetati neile võitluskunste ning seda, kuidas kaitsta oma riiki ja rahvast. Peale 18aastaseks saamist oli noormehel õigus asuda iseseisvale elule, mis tähendas aga seda, et ta tegeles iga päev regulaarselt enese treenimisega ning võitluskunstide täiustamisega. Erinevalt Ateenast ei olnud
09.08 Tänapäeval on noor olla üsnagi lihtne ja lõbus. Pole suuri kohustusi ja vaba aega on rohkem. Noorus on imeline aeg elu nautimiseks ja lõbutsemiseks. Noored inimesed tahavad ja julgevad teha asju, mida vanemas eas enam ei tehta. Noorus on vabadus. Noorus on avastamise aeg. Vanasti käidi koolis kolm aastat. Pärast kooli veedeti enamasti ülejäänud päev tööd tehes ja vaeva nähes. Tänapäeval tuleb noor koolist koju, tegeleb viivuks kodutööga ja sisustab oma vaba aega nii, nagu ta heaks arvab. Vaba aega on rohkem kui täiskasvanutel ja selle sisustamiseks on ka rohkem võimalusi. Näiteks noorena on tore pidutseda ja sõpradega aega veeta, kuid vanemana on seltsieluks väga vähe aega ja võimalusi. Kui vanasti pidi mehe eest väljas ja iseseisev olema väga varakult, siis tänapäeval elatakse veel mõnel juhul kuni 25. eluaastani vanemate kulul ja toel. Noorel inimesel on ka füüsiliselt lihtsam elu
et elada saaksid. Ma rändasin üksi, et leida üht vastust, miks Tähed ja Päike ei sõpradeks passi. Ja kuigi ei vastust, ei rikkust ma saanud, mul ometi sõbrad, kes kallid mul, olid. Ma tänulik neile, sest elus on asju, mis sattudes teele ei tähtsateks passi, kuid ometi paljugi sõltub neist elus, nii et mõtle nüüd hoolalt, mis tähendab SÕPRUS Tundmatu Sõber Sa taas seisad siin, kus nägin Sind korra üks suvi, vaid viivuks, kuid juba ma loodan. Su ilme on külm, kas nukrutsed jälle? Kui nii, siis mis süü Su peakest küll vaevab? Ent, vabanda, näen Sind siin ma taas. Kas aidata saan? Või tüliks sul peas? Ma tooks Sulle tähed, kui õnne tooks ootus. Kuid sellest jääks vähe, et näha sind kodus. SA OLED ALATI MU MÕTETES Ma mõtlen vaid Sinust ka siis, kui ma õpin Ma mõtlen vaid Sinust - mul parim sa sõber
Tartu marss 1943 Hääd ööd, hääd ööd 1934 Neiukene Toomemäelt (Tartu valss) 1944 Kui sul valutab mõnikord süda 1935 Muinaslugu muusikas 1939 Suveöö serenaad 1946 Sinilind 1940 Kirjake koju 1935 Läbi saju 1948 Sa ütled mulle "Päikene" 1936 Ei tea 1939/1946 Ah, nii rahutu mu süda 1936 veel viivuks jää 1934 Suudlus kuuvalgel 1935 Vaid sulle kuulub mu süda 1945/1946 See, keda armastan kuulub teisele 1945/1946 Mul meeles veel 1934 Üksi 1935 Meloodia 1934 Su silmist näen ma igal öösel und 1946/1949 Kas mäletad veel? 1940 Sa eile ütlesid "Jaa" 1947 Vaid sina Niina 1945/1946 Ma olen liig halb 1946/1947
muusikuna. Koos töötati lauliku "Modern Lööklaulud" kallal, kus ilmus ka seitse Valgre laulu. Esimene oli neist tango "Blond Aleksandra". Õige pea oli Valgrel olemas ka konkreetne adressaat, kellele oma laule kirjutada. Nimelt oli selleks Deddy Åkesson, kellele Valgre pühendas kaheteistkümnest laulust koosneva põimiku "15 minutit Deddyga". Tuntumad laulud sellest on "Ma loodan, et saan sellest üle", "Veel viivuks jää" ja "Mul meeles veel". 13. oktoobril 1944. aastal oli ta andnud avalduse astumiseks Tallinna Riiklikku Konservatooriumi klaveri erialale astumiseks, kuid 1. jaanuaril 1945. aastal kustutati Raimond Valgre üliõpilaste nimekirjast. 1945. aasta 18. detsembril andis ta uue avalduse, seekord sooviga õppida kompositsiooni, kuid 1. juulil 1946. aastal kustutati Valgre taas üliõpilaste nimekirjast. Pikemaks ei kujunenud ka osavõtt Heliloojate Liidu noorteseminarist 1948. aastal.
· "On kevad tulnud taas" · "Peagi saabun tagasi su juurde" · "Pärnu ballaad" · "Pühapäev Kadriorus" · "Saaremaa polka" · "Saaremaa valss" · "Sa eile ütlesid ,,jaa"" · "Sa ütled mulle ,,päikene"" · "Sinilind" · "Su silmist näen ma igal öösel und" · "Suveöö serenaad" · "Suudle mind" · "Tartu marss" · "Tsebarkul" · "Tiiu, Tiiu" · "Unelmate tänav" · "Vaid sina, Niina" · "Vaid sulle kuulub mu süda" · "Veel viivuks jää" · "Viimne valss" · "Viljandi serenaad" · "Õige valik" Arne Oit Arne Oit oli eesti helilooja ja akordionist. Arne Oidi laulud olid rahva hulgas väga populaarsed ning said premeeritud paljude züriide poolt. Esimesel võistluskontserdil 1959. aastal sai laul "Meie Mall" esimese preemia. Hiljem auhinnatud lauludeks on "Tsirkus", "Nii kaugel kõik", "Vana meloodia", "Suveöö", "Tuhaväljade tuul", "Lõke Preerias", "Unustuste jõel" jt.
nende põimumist. Vastandlikult üldisele arusaamale, ei kujuta sõda endast ainult vastaste konflikte vaid ka konflikti inimese tavaloomuse ning omaduste vahel, mida sõda inimestes välja toob ning seda nii inimeses endas kui ka suhteses teistega. Karmiks tegelikkuseks on asjaolu, et enamasti õhutab sõda inimestes väärastunud ning avaliku arvamuse kohaselt negatiivseid omadusi, kuid kus on reegel, seal on seda kinnitamas ka erand ning harva, kas või viivuks, laseb sõda inimesel tunda rõõmu enese jaoks püstitatud või vahel ka ootamatutest ideaalidest. Ideaalseks näiteks on siinkohal E. Hemingway teos ,,Hüvasti Relvad", milles mina-tegelane leiab armastust ja ilu naiselt, kellelt algselt ei oodanud ta midagi muud kui nö. Lihtsat meelelahutust. Hästi väljendub selles seigas kas sõja iroonilisus, tekitades haavu lüües armastust. Nimelt saab ameeriklasest Itaalia sõjaväelane Henry (nimi-tegelane, reeglina terve kui
Autor jagas peatükkide vahel imepäraseid vaateid loodusest ja algul tundmatust argipäevaelust. Autori sõnakasutus meile maailma maalides valgus idee vabalt laiali, paitades meie meeli ,ning haaras sellest järsku kinni ja tõmbas ilmvõimatu jõuga tagasi endasse. Tahtmata seda tegeliku maailmaga jagada, ent mitte lasta endale haiget teha asjaosalistel, kes ei oskaks seda tõeliselt hinnata kõigi tema endi vigadega. Seda maailmapilti sai ainult viivuks jälgida, tekkis tunne, nagu autor ei julgenud oma tundeid endast välja lasta. Öeldakse, et seadused on rikkumiseks nii arvas ka raamatu tegelane sügaval sisimas enda sees. Eluaeg peale surutud õppimist ja tunnet, et pead ennast oma perele pidevalt tõestama oli loo sisus mitmeid kordi välja toodud. Teatud hetkel ei tahtnud enam Nick kellelegi kuuletuda ja teha seda, mis teda ennast selle käigus rüüstas. Ta tahtis ise oma rada kõndida, mitte jätkata seda elu, mis
Pärast mitmeaastast tööd sündiski esimene järv, mille keskel on siiani vanade pajudega saareke. Just sellel saarel sai 1998 aastal teoks Tõnu siberirännakutel idanema hakanud unistus kuulata kaunist muusikat vabas looduses. Usume, et Leigo on unikaalne festival terves Euroopas, kus kauni looduse ja sisuka muusika liit loovad ainulaadseid ja kestvaid elamusi. Mida rohkem läheb aeg edasi, seda enam vajavad inimsed võimalusi mõtisklemiseks ja unistamiseks, et vabaneda mõneks viivuks igapäevasest töörutiinist. Igaüks meist võib ajatut muusikat kuulates unustada hetkeks reaalsuse ning harmoneeruda ümbritseva loodusega. Selles unistuses täiendavad esineja ja ümbritsev loodus koos elava tulega üksteist ehk loovad nii täiesti uue emotsionaalse keskkonna. Leigo Järvemuusika Festival 2012 toimus 3. ja 4. augustil, tähistades ühtlasi juba 15ndat sünnipäeva
viiuldaja Artur Rannega, kellega koos algas tema töö elukutselise muusikuna. Koos töötati ka lauliku "Modern Lööklaulud" kallal, kus ilmus ka seitse Valgre laulu. Esimene oli neist tango "Blond Aleksandra". Õige pea oli Valgrel olemas ka konkreetne adressaat, kellele oma laule kirjutada. Nimelt oli selleks Deddy Åkesson, kellele mr. Valgre pühendas kaheteistkümnest laulust koosneva põimiku "15 minutit Deddyga". Tuntumad laulud sellest on "Ma loodan, et saan sellest üle", "Veel viivuks jää" ning "Mul meeles veel". Viimased sõjaeelsed suved veetis mr. Valgre Pärnus, mängides sealses Rannasalongis. 1939.aasta suvel tutvus ta Alice Feillet'ga, kellega tekkinud suhe oli midagi enamat, kui lihtsalt suveromaani. Teada on, et Alice kirjutas ingliskeelsed sõnad Valgre lauludele "Muinaslugu muusikas" ("I hear a little story in the music") ja "Õige valik" ("Snowflakes"). Järgmisel suvel mängis Raimond Valgre Rannasalongis koos orkestriga "Merry Singers", kuid
Tüdruk ohkas raskelt, kõndis tuimalt pingini ning prantsatas raskelt istuma. Tüdruku selja taga oli kuulda mõnitavaid märkusi. Tavaliselt oleks tüdruk püsti tõusnud ning kommenteerija peale metslooma kombel röökinud, kuid täna ta seda ei teinud. Õpetaja jõudis klassi. Suur turske mees suurte prillide ning naljakate ruuduliste pükstega. Õpetaja Kala. Üldiselt väga sõbralik ning arusaaja, kuid Agnest ta ei sallinud. Õpetaja pööras viivuks pilgu Agnesele ning seejärel alustas juttu Shakespearist. Tunniteema "Shakespeare" vuhises Agnese kõrvust mööda kui kesköine kiirrong. Kell helises... Vahetunnis istus tüdruk vaikselt põrandal, käed näo ees ning põrnitses läbi sõrmede pilkavalt nelja poissi. Need olid Edward, Joosep, Karl ja Martin. Mälestused nende poistega seoses tõid tüdrukule kibedad pisarad silma. Ta tõusis püsti ning jooksis koolimajast parki. Tahest
,,Hingringis" mõjub see rahulikumalt ning eemalolevamalt. Raskustest tuleb luuletaja välja üsna tugevana, tõdedes ikka ja jälle: ,,Valgus, millest me võetud, ei hävi". (lk 50) Tema luules vastanduvad aina päev ja pimedus, hetk ja igavik, tõde ja vale, valgus ja vari. Esile tõusevad ka põlised küsimused elu ja surm, ajaline ja igavikune. Ühel toel sai esile tõsta teist. Kareva luules on väga vähe ebakindlushetki: ,,Võib-olla valu võlujõud vaid lõi sus viivuks helisema". (lk 23) Rohkem on ta luules kõrgemate teadmiste sära. Tegeletakse vaid sellega, mis on omane ja lähedane: ,,Ilmub, kaob, tuleviku saladust, tahtmatut, tabamust". (lk59) Värsiridades on järjestikku palju ühe ja sama tähega algavaid sõnu: ,,läbi lootusetu lumma." (lk 9) Ühe ja sama tähega algavad sõnad vähendavad natuke luule jutustavust, samal ajal suurendab selle laulvust
suitsetama. Kahju on neist kes vanemana mäletavad oma noorusest vaata et ainult seda, kuidas nad napsutasid. Noored usuvad, et just selline elu teebki nende lapsepõlve heaks, kuid see pole kaugeltki mitte nii. Nad usuvad, et saavad nii end välja elada, kuid ajavad kõik hoopis hullemaks. Minu vanaema käis koolist küllaltki vähe aega. Pärast õpinguid veetis ülejäänud päeva tööd tehes ja koplites vaeva nähes. Tänapäeval tuleb nooruk koju, tegeleb viivuks kodutööga ja sisustab oma vaba aega nii, nagu heaks arvab. Noorena on vahva lõbutseda ja sõpradega aega veeta, kuid vanemana on seltsieluks vägagi vähe tahtmist ja võimalusi. Kui vanasti pidi iseseisev olema juba varases eas, siis nüüd elatakse päris tihti kuni 25. eluaastani vanemate kulul ja toel. Järjest rohkem noori tahab olla täiskasvanumad. Nad soovivad saada rasket vastutuskoormat. Soovivad minna kooli asemel pigem tööle, teadmata, kui raske see tegelikult on
Armastus teose ,,Meister ja Margarita’’ põhjal Armastus on sügav kiindumus, see võib olla platooniline, erootiline, suur, puhas, tõeline, kirglik, aga samas ka õnnetu ja keelatud. Kõik need sõnad leiab, kui vaid viivuks otsida tähendust sõnale ,,armastus’’. See sügav kiindumus võib nii tärgata kui kustuda ja igaühel on oma arusaam sellest, kuidas seda sõna või tunnet peaks kirjeldama. Need seletused on väga erinevad, kuna on neid, kes usuvad, et armastus tähendab kannatusi, ja neid, kelle jaoks on see midagi suurt ja head. Kas selline kiindumus on siis piinarikas või on see pigem midagi positiivset? Kirjanduse tundideski on juhtunud, et antakse ülesanne, kus palutakse
„Hingringis” mõjub see rahulikumalt ning eemalolevamalt. Raskustest tuleb luuletaja välja üsna tugevana, tõdedes ikka ja jälle: „Valgus, millest me võetud, ei hävi”. (lk 50) Tema luules vastanduvad aina päev ja pimedus, hetk ja igavik, tõde ja vale, valgus ja vari. Esile tõusevad ka põlised küsimused – elu ja surm, ajaline ja igavikune. Ühel toel sai esile tõsta teist. Kareva luules on väga vähe ebakindlushetki: „Võib-olla valu võlujõud vaid lõi sus viivuks helisema”. (lk 23) Rohkem on ta luules kõrgemate teadmiste sära. Tegeletakse vaid sellega, mis on omane ja lähedane: „Ilmub, kaob, tuleviku saladust, tahtmatut, tabamust”. (lk59) Värsiridades on järjestikku palju ühe ja sama tähega algavaid sõnu: „läbi lootusetu lumma.” (lk 9) Ühe ja sama tähega algavad sõnad vähendavad natuke luule jutustavust, samal ajal suurendab selle laulvust
Minu pilk ei olnud aga köidetud ainult andekate tantsijate ja ilusate tantsude, vaid ka lava ees mängiva orkestri poolt. Jälgides, kes mängis, leidsin end kohati pööramas tähelepanu muusika detailidele, pillidele, mis muidu kuulates võisid taustale jääda. See polnud lihtsalt ilu vaatamine ja kuulamine, vaid balleti, muusika ja kogu selle kunsti läbi elamine, tunnetamine, samal ajal ka analüüsides. Oleksin kui uppunud, vajunud sügavale võlu sisse, unustasin viivuks oma argipäeva mõtted, mured ja lihtsalt nautisin. Lugematul arvul kordi tundsin, kuidas judinad jooksevad mööda selga ning kananahk tekib ihule. Tegemist polnud aga ebaõnnega õhukonditsioonis, vaid ootamatult tugev lummus ,,Luikede järve" visuaalse ning veel enam musikaalse ilu vastu. Kealan McLaughlin, kes oli esimest korda prints Siegfriedi rollis, mängis oma osa väga meisterlikult välja, tema solo-tantsunumbrid olid kihvtid ja hästi teostatud. Alena Shkatula,
muusikuna. Koos töötati ka lauliku "Modern Lööklaulud" kallal, kus ilmus ka seitse Valgre laulu. Esimene oli neist tango "Blond Aleksandra". Õige pea oli Valgrel olemas ka konkreetne adressaat, kellele oma laule kirjutada. Nimelt oli selleks Deddy Åkesson, kellele mr. Valgre pühendas kaheteistkümnest laulust koosneva põimiku "15 minutit Deddyga". Tuntumad laulud sellest on "Ma loodan, et saan sellest üle", "Veel viivuks jää" ning "Mul meeles veel". Viimased sõjaeelsed suved veetis mr. Valgre Pärnus, mängides sealses Rannasalongis. 1939.aasta suvel tutvus ta Alice Feillet'ga, kellega tekkinud suhe oli midagi enamat, kui lihtsalt suveromaani. Teada on, et Alice kirjutas ingliskeelsed sõnad Valgre lauludele "Muinaslugu muusikas" ("I hear a little story in the music") ja "Õige valik" ("Snowflakes"). Järgmisel suvel mängis Raimond Valgre Rannasalongis koos orkestriga "Merry Singers", kuid
Töö koos viiuldaja Artur Rannega · koos Rannega algas Valgre töö elukutselise muusikuna · lauluvihik "Modern Lööklaulud", kus ilmus seitse Valgre laulu, esimene neist tango "Blond Aleksandra" · romantilistele lauludele konkreetne adressaat - Deddy Åkesson - kellele Valgre pühendas kaheteistkümnest laulust koosneva põimiku "15 minutit Deddyga" ("Ma loodan, et saan sellest üle", "Veel viivuks jää", "Mul meeles veel"). Kasutatud kirjandus: http://www.valgre.ee/index2.php?aste=2 http://www.orkester.mil.ee/valgre.htm http://www.plo.ee/midi/midiindex.html http://hot.ee/nommesonumid/28september2001/Valgre.html http://www.plo.ee/midi/midiindex.html
optimistlikult enesekindel suhtumine asendub hamletliku probleeminägemisega. Luuletuse esimeses osas eeldatakse vastusena siiski veel aktiivsust. (Kalda, 1991) *** ,,Kõik, kes lapseks jääda tahavad lootuses, et pilv, see suur ja must, eal ei riiva nende armastust, - kõik need viivuks minus kohtusid, viivuks nägin nende ohtusid, viivuks taevaga läks segi maa, viivuks mõistsin: enam ma ei saa seista kõhevil vaiki, seal kus peaks halva lihtsalt kisendama heaks ---,, *** (,,Hamleti laulud")
Mõistsid, et teiste jaoks elamine on tühine, ja jätsid mind üksinda ebaõiglaselt." Kristalne täitmata veinikarahvin kukkus järsust küünarnukilükkest põrandale ning purunes, killud libisesid mööda ruuget põrandat. Ta tõstis pilgu ning kiikas aknast välja, justkui neurootiliselt maniakaalne idioot, kes otsib oma öhe kadunud ohvrit. Pelgalt sõnad, mida mälu vaimusilma püüdis manada, olid ainsaks urjaks. Mõtisklenud viivuks, otsustas ta kirjutada teise kirja, ainult lahkunu jaoks. ,,Armastus toimib raku tasandil, selles on minu avastuse olemus," alustas ta kindlameelselt, ,,sellesse on koondatud kõik seadused, nii energia jäävuse seadus kui ka mateeria jäävuse seadus. Nii keemia, füüsika kui matemaatika. Molekulid tõmbuvad teineteise poole keemilise läheduse tõttu, mille määrab ära armastus. Isegi kirg, kui soovid. Metall tahab hapniku
Tartu marss 1943 Hääd ööd, hääd ööd 1934 Neiukene Toomemäelt (Tartu valss) 1944 Kui sul valutab mõnikord süda 1935 Muinaslugu muusikas 1939 Suveöö serenaad 1946 Sinilind 1940 Kirjake koju 1935 Läbi saju 1948 Sa ütled mulle "Päikene" 1936 Ei tea 1939/1946 Ah, nii rahutu mu süda 1936 veel viivuks jää 1934 Suudlus kuuvalgel 1935 Vaid sulle kuulub mu süda 1945/1946 See, keda armastan kuulub teisele 1945/1946 Mul meeles veel 1934 Üksi 1935 Meloodia 1934 Su silmist näen ma igal öösel und 1946/1949 Kas mäletad veel? 1940 Sa eile ütlesid "Jaa" 1947 Vaid sina Niina 1945/1946 Ma olen liig halb 1946/1947 Erika 1943 Joogilaul 1947
kuulavad ning kelle reeglite ja tõekspidamiste järgi oma elu seada tuleb. Minu jaoks pole see aga selline uskumus varaint, kuna mulle ei meeldi kellegi teiste tõekspidamisi uksuda ja järgida. Samuti ei meeldi mulle loogika ja ratsionaalsuse puudumine. See aga paraku puudub minu jaoks enamikes religioonides, millega siiamaani tutvunud olen. Ma ei usu ka imedesse, pigem usun ma juhustesse ja kokkusattumustesse. Imedesse on viivuks alati ilus uskuda, kuid kahe jalaga maa peale tagasi tulles leidub reeglina kõigele seletus. Minu usus puuduvad reeglid. Puudub ülim olend, kelle poole pöörduda, sest minu usus on ülimaks olendiks inimene ise koos oma heade ja veadega. Et olla õnnelik tuleb kõigest võtta viimast, jättes kõrvale kahtlused ning skeptilise meele. Liiga hulluks muidugi minna ei tohi ning inimene peab endale leidma kindla koha siin elus ning õppima olema õnnelik. Peab uskuma
sellist hingesugulast ning valis kaalutlemata esimese võimaluse tegemaks järgmist sammu, milleks osutus ,,põrgu". Vähemalt sai enesele sõbra, kellega vahetada mõtteid. Ma arvan, et minagi ei tegelekas praegu spordiga, kui mu ema ja treener poleks mind inspireerinud. Mäletan selgelt, kuidas hommikuti,kui kooli läksin küsis ema järjepidevalt, et kas ikka võtsin treeningule minekuks riided kaasa. Minu treener Jaan tuli koolis väga tihti küsima, et kas ma treenima täna lähen või viivuks selgitas mulle, kuidas sport võiks kaasa aidata minu kärjäärile. Loomulikult hakkasid mul silmad särama, kui kuulsin, et on võimalik saada olümpiavõitjaks, aga see oli ka ühel tingimusel, kui pühendan end järjest enam spordile. Väikse lapsena ei taibanud, kui palju on minu karjäärile kaasa aidanud mind ümbritsev keskkond. Paljud inimesed loodavad, et minust saab kord samasugune sportlane nagu Gerd Kanter. Minu jaoks on
Armas rahvas Olles praegu koos sinuga uue aasta lävepakul, kutsun sind viivuks tagasi vaatama sellele teele, mida oleme koos ja eraldi käinud. Ma kutsun sind vaatama, kuhu see tee viib ja millised on teelt välja libisemise ohud. Ehk on siin meile toeks luuletaja Artur Alliksaare kunagine tõdemus: ei ole mõttetult elatud aegu/ mõte ei pruugigi selguda praegu. Lõppeva aasta faktikeel on rõõmustavalt selge Eestis sündis tänavu rohkem ja suri vähem inimesi kui paaril varasemal aastal. Me liikusime teedel ettevaatlikumalt, me elasime targemalt
valvasid lahesuus, kus ruuged pomerantsid küpsesid nõtkes puus. Laul Kui, kõrvus häbinaer ja hele vile, sa nagu surnu oma külmas toas kesköösel kukud sängis kummargile Ja tunned: „Lõpp! Vaid unustust! Mul pole tegu muuga!“- siis keegi koputab su akna taga. Laul jookseb tuppa laternaga, toob kaasa elukirjad eksinule Ja loeb neid ette oma lapsesuuga. Kuristikulill Kui viivuks vaibub raske valuvihm, ööpime pilverüngas varjab taevalaupa ja kurva kuristiku lillele päev naeratab altkulmu äkki kiirte kaupa – siis loodusel on inimese nägu. Eks vaata ise! Õhuvalguse ja vikervärvid kingib sulle vainult su oma silma öine süsimust ning õnnekõrgusega mõõdab ainult su süda elusügavust. Looming Iial ma elava eitamiseksamit
Kooli hirm. Esimesed hommikused päikesekiired jooksevad võidu, et tuua rõõmu ja valgust, paidates oma pehme soojuse ja säraga.Kergelt, tõstsin siis uniselt pea, ning kissitasin silmi, et harjuda valgusega. Tüdruku juuksed olid sasitud ning meik üpriski laial, kuid viivuks ta tõusis. Kadri pani ennast valmis, jõi viimse tilga teed ja hakkas minema. Kõik oli veel hästi kuni tüdruk jõudis kooli õue. Mitte üksgi hing ei teretanud teda. Tüdruk ei saanud aru hetkel, mis toimub. Miks kõik teda salgavad? Ta liikus aegalaselt garderoobi poole, kuid siis tuli võimukas tüdrukute punt. Korraks lõi mulle miski hirmu nahka, kuid see kadus sama kiiresti, kui see tulla jõudis.
Raimond oli siiski oma valitud alaga rahul ja jäi optimistlikuks. Erinevate eluperioodide ajal on Raimondi loomingu mõjutajateks olnud erinevad naised, loodus-, tunnete- ja ühiskonnateemad. Kokku on ta loonud ligi sada laulu. Raimond Valgre loomingu võib jagada kolmeks etapiks: Tema tuntuimad laulud nendest aegadest. 1. Restorani- ja salongimuusiku periood aastatel 1933-1940: ,,Ma loodan, et saan sellest üle", ,,Helmi", ,,Veel viivuks jää", ,,Meloodia", ,,Mul meeles veel (Kustas Kikerpuu hilisem tekst), ,,Unelmate tänav", ,,Muinaslugu muusikas", ,,Õige valik", ,,Sinilind", ,,Kas mäletad veel". 2. Sõja-aeg 1943-1945: ,,Peagu saabun tagasi su juurde (Albert Vennola tekst)", ,,Ei suutnud oodata sa mind", ,,Eidekene hella", ,,Hall sõdurisinel", ,,Narva valss", ,,Viljandi serenaad", ,,Pärnu ballaad", ,,Aegviidu valss", ,,Vaid sina, Niina". 3. Sõjajärgne periood 1946 -1949:
väga palju. 2. Mis selles teoses pani sind kaasa mõtlema? Miks? Vastus: Teos pani mind mõtlema sellele, kui lihtsasti võib suure töö ja vaeva sekundiga minema pühkida. Vanamees nägi kõvasti vaeva, et hoida kalast kinni. Ta kannatas valusid kätes ja seljas ning kala tõttu läks vanamees paadiga ka kodusadamast väga kaugele. Lõpuks õnnestus tal kala kätte saada, kuid siis tulid teised haid, kellega küll vanamees võitles, kuid haid võtsid vanamehel ikkagi tema saagi. ,,Ta jäi viivuks seisma ja vaatas tagasi ja nägi tänavalaterna ähmases heiastuses kala vägevat saba, mis seisis vene ahtris tükk maad tagapool püsti. Ta nägi valget paljast selgroogu ja tumedat massiivset pead, nägi etteulatuvat nokka ja alasti tühjust pea ning saba vahel." Kuid vanamehel oli suur tahtekindlus kala kinni püüda ja ta tahtis ka end tõestada, et ta suudab seda. Lisaks hakkasin ma teost lugedes mõtlema loodusele ning selle suhetele inimesega. Vanamees tundis loodust
Üks heategu päevas! Selleks, et teha midagi head, ei pea ilmtingimata olema miljonär ega vaid rahapatakaid jagama. Kui sul on käed-jalad terved, on mitmeid võimalusi, kuidas aidata erinevaid abivajajaid. Tallinna tänavatel elab kolm tuhat, mõningatel andmetel kuni kümme tuhat kodutut inimest. Varjupaigas on aga voodikohti vaid kolmesajale. Ülejäänud ööbivad, kus juhtub, tänavatel, maha jäetud majades... On olemas väga lihtne lahendus, kuidas sina saad neid inimesi aidata! Grupp inimesi käib kodututele nädalas paar korda süüa pakkumas ja võimalusel vajalikuga varustamas. Ja just selle vajalikuga saaksid sa abiks olla. Räägi sellest oma sõpradele ja tuttavatele, pane nad mõtlema selle üle, igaüks meist võib sattuda just sinna, kuhu me väga ei taha. Kui me ise ei taha elada tänaval, siis me peaks hoolima nendest, kes seal on ja paljudki neist on olnud täiesti heal tasemel oma eluga, kuid ...
mõtlikud Karl Muru Kaplinski luulest · Jaan Kaplinski luulele on omane imeline kirgastumine ja rahu, nii et tundub nagu oleks see luule sõnastatud väljaspool head ja kurja. · Kaplinski peab üldjoontes kinni oma programmist ja veendumustest: luuleks on ainult see, mida teisiti ei saa sõnastada. · Seepärast ongi mõned luuletused mõneti hajuvad, seal pole teravaid kontuure, asjad kaotavad oma igapäevase kvaliteedi, kõik voolab, valgub kuhugi mujale, omandab viivuks kuju ning saab kohe millekski muuks, millel pole nimegi. Kasutatud allikad http://jaan.kaplinski.com http://et.wikipedia.org/wiki http://www.google.ee
Oleks ideaalne kui naispoolt esitaks Hanna-Liina Võsa, kelle hääl on küll suure ulatusega, kuid on malbe ja pehme. Muidugi oli tegu uudse kuuega, kahtlemata hea kaveriga. · Ivo Linna Kaunis, sensuaalne ning vägagi nauditav esitus. Omamoodi nostalgiline ning teinekord ikka tuttavalt kõrvus helisev meloodia just sellel kujul, nagu seda on Linna esitanud. Veel viivuks jää · Helgi Sallo Esitajal on väga hea hääl andmaks edasi sensuaalsust ning ka õrna hellust. Ütleksin võib-olla liiga julgesti, aga Valgre laulud on mõeldud ennekõike mehe esitusse. Miks? Nimelt väga lihtsal põhjusel Naisterahvas ei edasta lugu mitte üldsegi nii efektselt ja nauditavat kui mees. Eriti kui on veel tegu looga Eesti keeles. · Ivo Linna Ääretult nauditav on kuulata Linna esitust antud lool. Kaasakiskuv, unistama
ilmselgelt segasid meistrit ennast. 1946 oli Raimondil välkabielu Evi Hannusega, see aga luhtus kuna Evit huvitasid rohkem Valgre sõbrad. Raimond Valgre suri, alkoholist ja vale-sõpradest ümbritsetuna, 31.detsembril 1949 aastal. Loomingu iseloomustus · Palju Valgre laule on esitanud Liisi Koikson, kellele minu arust väga sobib see stiil. Samuti on laulnud temaga koos Mart Sander laulu ,,Veel viivuks jää" , mis mulle väga meeldib. Laulu kuulates oleks ma nagu otsekui selles ajastus, millal laul loodi. Mõnus, mahe ja rahulik armastuslaul. · Liisi Koikson on laulnud veel laulu ,,See keda armastasin kuulub teisele". Samuti rahulik laul, suhteliselt lihtsa viisiga. Sellel laulul oli nagu kirsiks tordi peal klaverisoolo, mis ei kestnud küll palju üle paarikümne sekundi, kuid sobis sinna perfektselt.
töö elukutselise muusikuna. Koos töötati ka lauliku "Modern Lööklaulud" kallal, kus ilmus ka seitse Valgre laulu. Esimene oli neist tango "Blond Aleksandra". Õige pea oli Valgrel olemas ka konkreetne adressaat, kellele oma laule kirjutada. Nimelt oli selleks Deddy Åkesson, kellele mr. Valgre pühendas kaheteistkümnest laulust koosneva põimiku "15 minutit Deddyga". Tuntumad laulud sellest on "Ma loodan, et saan sellest üle", "Veel viivuks jää" ning "Mul meeles veel". Viimased sõjaeelsed suved veetis mr. Valgre Pärnus, mängides sealses Rannasalongis. 1939.aasta suvel tutvus ta Alice Feillet'ga, kellega tekkinud suhe oli midagi enamat, kui lihtsalt suveromaani. Teada on, et Alice kirjutas ingliskeelsed sõnad Valgre lauludele "Muinaslugu muusikas" ("I hear a little story in the music") ja "Õige valik" ("Snowflakes"). Järgmisel suvel mängis Raimond Valgre Rannasalongis koos orkestriga "Merry
Ei suutnud oodata sa mind 1943' Üksi 1935 Tartu marss 1943 Su silmist näen ma igal öösel und Neiukene Toomemäelt (Tartu valss) 1946/1949 1944 Sa eile ütlesid "Jaa" 1947 Muinaslugu muusikas 1939 Ma olen liig halb 1946/1947 Sinilind 1940 Joogilaul 1947 Läbi saju 1948 Naine, kes ei armu 1946 Ei tea 1939/1946 Viimne valss 1949 veel viivuks jää 1934 Kasutatud kirjandus : · 9. klassi muusikaõpik · INTERNET (miksike ; http://www.valgre.ee/index2.php?aste=2
Suhe ajalooga on pigem tõrjuv, loomupäraselt patsifistlik. Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb lühikesi kirkaid vormeleid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: ,,Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina ,,minata", osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla." Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976 ilmunud ,,Ma vaatasin päikese aknasse", kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958). Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba ,,Valge joon Võrumaa kohale" (1972), mille tekstid
kustutamise poole. Suhe ajalooga on pigem tõrjuv, loomupäraselt patsifistlik. Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb lühikesi kirkaid vormeleid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: ,,Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina ,,minata", osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla." Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba ,,Valge joon Võrumaa kohale" (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967-68. Eriti sõnasäästlik on 1970-72 valminud ,,Seesama meri meis kõigis" (avaldatud kogus ,,Uute kivide kasvamine",
Suhe ajalooga on pigem tõrjuv, loomupäraselt patsifistlik. Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb lühikesi kirkaid vormeleid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: ,,Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina ,,minata", osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla."[3] Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976. aastal ilmunud ,,Ma vaatasin päikese aknasse", kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958). Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba ,,Valge joon
Karjus rähn,laulis lepalind,häälitses punaütt ja kukkus kägu. ,,Seeaasta möödus kiirelt,, mõtles Katku Villu. Enam nende tappide ja tabade taha ei naase ta kunagi. Ja kõik see oli tema poja ema, Kuusiku Eevi pärast,poleks tookord see paganama Künka Otto oma pussiga vehklenud oleks kõik teisiti ja Eevi ei elaks oma lapsega ema juures saunas. Kaua sedagi olla saab. Villu mõtteid katkestas ukse kriiksumine. ,,Ema,, mõtles Villu,ning teda tabas õrnusehoog. Neero oli ennast sättinud aidavahe väravate ette pikali,ja ema arvates tähendas see üht. Villu on kodus. Nagu taas väikse lapsena,jooksis Villu,seebitükk käes,järve poole.Hetkeks seisatas, et uurida võõraid naisterahva jalajälgi. See oli Villu jaoks nagu mäng,haiglane lõbu. Viivuks unustas ta isegi oma kohaloleku põhjuse. Kuid siiski järve poole sammudes, ei saanud ta enam mõtteist, kelle jäljed need olid. Kas tõesti on preili tagasi? Segaste aegade ning isa vanaduse tõttu on preilil ...
lausa tabamatult nüansirikkad nagu sügavamad inimtunded. Need kaks värvi domineerivad nii tugevates toonides maalitud mehe figuuri juures kui ka tütarlapse õrnades toonides ning sulavad kokku siniroosaks uduks. Pehme koloriit loob väga lüürilise meeleolu, mis ühendab figuure ja loob vaatajale mulje nende lahutamatust saatusest. Tundub, et akrobaadid on pöördunud sel pildil teineteise poole tajudes hingelise läheduse illusiooni haprust, on saavutanud mõneks viivuks sisemise tasakaalu. Roosal perioodil vabanevad figuurid staatilisusest, värvid muutuvad läbipaistvamaks ja õhulisemaks. Roosakaskuldse ja hõbedaselt sinise keerulised nüansid aitavad avada kõige sügavamad lüürilisi tundeid ja kujude poeetilist ilu. Picasso arendab edasi humaansuse teemat. Teda köidab suur inimrühm ja kollektiiv, mida ühendab sõprus. Tolle perioodi lemmikteemadeks kujunevad akrobaadid, võimlejad ja arlekiinid- ''Akrobaatide perekond
Goldmund ja Lise veetsid öö koos metsas, ent hommikul teatas Lise, et peab koju mehe juurde ruttama, kel on kombeks teda lüüa. Goldmund oli pettunud aga kloostrisse tagasi ei läinud. Pärast mitmepäevast metsas ringi ekslemist jõudis Goldmund ühte külla, kus ta astus sisse esimesse majja, seal võeti ta lahkelt vastu. Perenaine viis Goldmundile heinte peale öö tulekul süüa, kuid nooruk ihkas seda mida naine endaga kaasa tõi, mitte toitu. Viivuks tegi Goldmund selle naise enda teiseks armukeseks, kellelt armastust saada mille järele ta nüüd nii igatses(lk.92). Edaspidi rändas Goldmund palju, harva peatus ühes kohas rohkem kui kaks ööd, naisi leidus külluses, kuid keegi ei soovinud temaga jääda kauemaks kui üks armuöö(lk.93). Üsna kiiresti muutus ta ihaldatuks meheks naiste seas. Pikapeale tekkis tal arvamus, et tema kutsumus on naisi ja armastust tuhandel viisil tundma õppida
Tabavalt on näidanud argentiina kirjanik Jorge Luis Borges, et "Don Quijote" lõpupeatükis Cervantes eemaldub oma tegelaste kõrvalt, jätab lugeja üksi sureva don Quijotega, paneb teda füüsiliselt tundma inimelu piire, surma lohutut üksildust. Ta näitab ka, et vaevalt omandanuks teose traagika metafüüsilist mõõdet, lasknuks Cervantes don Quijotel surra hulluna, meist n.ö. eemalolevana. Don Quijote tuleb mõistusele, ühineb viivuks meie "normaalse" maailmaga, läheneb meile, ja kohe sealsamas laseb Cervantes tal surra, meist lõplikult kaugeneda. Võib mõelda ka teatavale situatsioonisarnasusele Calderóni paarkümmend aastat hilisema draamaga "Elu on unenägu": kuna don Quijote mõistuseletulek langeb ajaliselt kokku tema surmaga, siis võiks ratsionaalne analüüs öelda, et (mõistuse) tõde samastub surmaga, elu aga on üksnes hullus, näivus, illusioon. Ent nii nagu Calderóni
Suhe ajalooga on pigem tõrjuv, loomupäraselt patsifistlik. Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb lühikesi kirkaid vormeleid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: ,,Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina ,,minata", osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla." Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976 ilmunud ,,Ma vaatasin päikese aknasse", kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958). Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba ,,Valge joon Võrumaa kohale" (1972), mille tekstid
toimus 23. veebruaril 2011 Linnateatris. Etendus kestab 3 tundi ja 30 minutit, vaatusi on 3. Tegevus toimub aastast 1919 kuni 1937. (http://www.linnateater.ee/et/lavastused/conway.html) On aasta 1919 ja Inglismaa elab Esimese maailmasõja lõppemise eufoorias. Ühel sügisõhtul tähistab Conwayde perekond tütre Kay 21-aastaseks saamist ülemeeliku peoga, nagu see ongi loomulik, kui seltskond koosneb äsja täiskasvanuikka jõudnud noortest inimestest. Keset peomelu aga peatub Kay jaoks viivuks aeg ning avaneb aken ühte teise hetke. On see tulevik, kujutlus, või üks võimalikest stsenaariumitest? Kas aeg kulgeb lineaarselt või sisalduvad nii minevik kui ka tulevik praeguses hetkes? (http://www.linnateater.ee/et/lavastused/conway.html) ,,Aeg ja perekond Conway" on mitmekihiline tekst, mis põimib endas isiklikku ja põlvkondlikku draamat, 20. sajandi briti ajaloonarratiivi ning tavatut ajakäsitlust, tehes seda kõike hoogsas, emotsionaalses ja värvikirevas toonis.
” VASTAS REHA: “LINNAS RIKKAKS SAAN MA RIISUMISEGA” PADJAPERE PADJAPERES TÕUSIS TÜLI KELL VÕIS OLLA JUBA KUUS PERE KÕIGE VÄIKSEM LÜLI TAHTIS OLLA KEEGI MUU: EI PADI OLLA TAHA MINA PAREM OLEN HOOPIS LINA OLEN TEKIKOTT VÕI PÜÜR OLEN KASVÕI HIINA MÜÜR OLEN MADRATS, OLEN VOODI MIKS MIND PADJAKS ILMA LOODI? KÕIGILE MA NÕME NÄIN PADJANÄOGA RINGI KÄIN NÄKK HOMMIKUNE UDULAAM NIIDUL LAOTAMAS VEEL TIIBU METSA POOLE SAMMUN MA JÄRVE KALDAL PEATUN VIIVUKS VEEPIND SILE - PEEGELKLAAS VESI LAISALT KALLAST TAOB JÄRSKU RABANDUSE SAAN JÄRVEST TÕUSEB NÄKK - JA KAOB 10 11 KIVI TAGA, EEMAL VEIDI TEDA JÄLLE MÄRKAN TAAS KULDSEID JUUKSEID KAMMIB NEIDIS NAHK NII HELE, PILK ON MAAS KAUNID PUUSAD PAISTMAS VEEST, NÕTKED LIIGUTUSED RAUGED SAATUS ÕNNISTAND MIND MEEST ELUSTUNUD MÜÜDID KAUGED… MIS SA VAHID, MOLKUS – KUULED? LAUSUVAD SIIS NÄKI HUULED: PURJUS OLED SA VÕI KAINE?
Öö jooksul mitte minutitki und, seisis Elisa tammerõdul ja vaatas roosapõsist koidikut äratamas maailma kaugel metsa taga paistvate mäetippude tagant. Päikest ennast näha veel polnud, kuid oli tunda looduse igatsust soojuse järele. Ka tüdruk igatses oma päikest, kes teadmata suunas kaduma jäi. Ta üritas mõelda, kui kaunis on hommik enne päikesetõusu, kuid silmadega otsis kedagi teist. Viivuks nägi ta sõnajalgadest välja hüppavat noort hirve, kes kellegi eest paaniliselt põgenes. ,,Inimesed?" hüüatas Halltiib ehmunult ja jooksis väikese ukse juurde, sealt kiiresti läbi pugedes ja keerdtrepist alla rutates. Kui ta oli peaaegu maapinna tasemele jõudnud, ta peatus. ,,Kas mitte seda nad ei ootagi? Ei, nii rumal ma ka nüüd pole." Selsamal hetkel kuulis ta Kira häält, kuid ta ei mõistnud ta juttu see oli liiga tasane ja terav
Suhe ajalooga on pigem tõrjuv, loomupäraselt patsifistlik. Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb lühikesi kirkaid vormeleid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: ,,Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina ,,minata", osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla." Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976 ilmunud ,,Ma vaatasin päikese aknasse", kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958). Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba ,,Valge joon Võrumaa kohale" (1972), mille tekstid
«Ma tean ju neid teie öiseid käike.» «Musi, ma tulen kohe tagasi,» ütles ta saapaid jalga pannes ja avas juba ukse. Säde vaatas teda oma taksikoerapilguga nõutult keset tuba. Kell oli midagi üle kesköö, sest muusikavideod rohelisel ekraanil olid asendunud järgmise päeva kavaga. «Ma tulen kaasa!» Nad polnud juba mitu kuud koos linnas käinud. «Ei tule.» «Miks? Tulen küll. Me ei käi kusagil koos enam,» tõmbas Säde kiiresti öösärgi koos kampsuniga üle pea ära. Ta seisis viivuks alasti keset tuba. Hingeõhk auras. Ta kehal oli külmanahk, kui ta kapist kiiresti teksad võttis ja need veel kiiremini jalga tõmbas. Poiss vaatas seda ukselävelt ja ei öelnud midagi. Sest Säde oli otsustanud. Mõttetu vaielda. «Kumma topi ma panen?» oli vaidlus lõppenud. «Musta.» Poiss seisis T-särgis ukselävel, saapad jalas ja suitsetas. Kuigi Säde ei olnud see tüdruk, keda ta öösiti unes nägi ja kelle nime ta vahel üksi olles kõva häälega ütles, et see ta
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
