Armastus sõpruse vastu (0)

Armastus sõpruse vastu
Oli tüütu koolipäev ja sõitsin bussiga kodu poole, ning kellegi telefon oli pikemat aega helisenud.Helinaks oli Hot Chocolate „Put Your Love In Me“ laul. Ma vihkan seda laulu, sest see meenutab mulle vanu aegu, millele mõelda ei tahaks. Ma käisin suvel Aulisega. See kõik oli tegelikult ülitore, aga ta kolis kuskile kaugele ja me ei näinudki enam teineteist. Jäime üha rohkem kaugemaks. Miks ta seda telefoni juba vastu võtta. Ja siis avastasin, et ta kuulas seal muusikat. Käksin närvi,sest ei suutnud seda enam kuulata. Tõusin püsti ning palusin järgmises peatuses peatust. Läksin kaks peatust varem maha. Vaatasin bussiaegu, et buss tuleb kah nii hilja , läksin jalgsi koju. 
  Jõudsin maja ette ja vaatasin et kedagi pole kodus. Otsisin taskust võtme ja tegin välisukse lahti. Kõssi jooksis koheselt mulle uksele vastu. Võtsin jalanõud jalast, jope seljast ja koti jätsin väikesele toolile ning läksin kööki ja panin Kõssile süüa. Kui Kõssi oli oma söögi ette saanud, kiirustasin oma tuppa , et arvutisse minna. Sain arvuti käima, tuli ekraanile teade, et mulle on saabunud 17 lugemata sõnumit. Ma kõige ei viitsinud lugeda, avasin ainult klassijuhataja kirja: „ kolmapäeval 11. septembril on meil klassiga ekskursioon Jumindale. Raha tuua hiljemalt teisipäevaks 29.septembriks!“ „Oh jess, õpetaja viib meid ekskursioonile,“ ütlesin endamisi rõõmustades. Kuid äkki tuli mul meelde, et täna on Katri sünnipäev. Kuigi ta seda ei pea, lähen viin talle midagi. Ta on mu parim sõbranna, kes oleks nagu õe eest. Kuna mul ei olnud kinki talle, võtsin rahakassast 70 krooni ja ostsin suure kommikarbi. Jõudsin Katri juurde, vajutasin uksekella ja uksele tormas Katri. „ Tsau , palju palju õnne sulle,"ütlesin kallistades talle. Ta oli väga rõõmus mind nähes ja ei osanud mind oodatagi. Mõtlesin, et ta oli üksinda, küsisin temalt: „ Kuule , minu poole viitsid tulla?“ „Ma pean sugulastega sünnipäeva, praegu ei saa. Tule ka tuppa, äkki pärast poole,“ Ma olin nõus sellega ja läksin tema järel söögituppa ja istusin Katri ja ta venna vahele. Ma tõstsin omale salatit ainult, sest mul ei olnud kõht tühi. Olin salati otsa söönud, tuli äkki meelde, et mul on palju õppida. „Kuule, ma lähen koju. Homme ajaloos suur kontrolltöö, ma loen selle läbi. Ma panen msn-i sisse, kirjuta, kui netti tuled!“ ütlesin Katrile. Katri polnud selle vastu ning saatis mu ukseni.
Ma olin Katri naaber, seega ei võtnud koju minek kaua aega. Kui tuppa astusin, võtsin toolikeselt oma koti ja kiirustasin üles. Nagu mul ikka oli harjumuseks õppida koos arvutiga voodi peal, võtsin arvuti ja läksin voodisse. Vaatasin, et minuga oli 4 inimest msnis rääkinud. Ma ei viitsinud neile vastata, muidu olekski jäänud nendega rääkima. Panin oma staatuseks hõivatud ning hakkasin õppima. Olin just kaks lehekülge läbi saanud, kuulsin uksekella. Jooksin vaikselt alla, piilusin uksepilust. Seal oli kahtlane mees, keda polnud enne näinud. Ma ei julgenud ust avada, kuna vanemaid kodus polnud ja ei teadnud, mis juhtuda võis. Ma ei tea miks, aga ma avasin selle ukse. „Tere tüdruk, kas su vanemad on kodus?“ küsis meesterahvas. Ma vastasin koheselt: „Jah, nad vaatavad telekat.“ Ma ei julgenud tõtt rääkida, et mu vanemad on tööasjus Pariisis, äkki tuleb see onuke jälle tagasi. "Ma olen Inglismaalt, ma usun jumalasse ja armastan teda," ütles mees tõsise näoga. Mõtlemata hakkasin südamest naerma.
„Kas sind ajab jumal naerma?“ küsis onu. „Ei, lihtsalt imestan, et te minu ukse taha tulite,“ vastasin talle. „Ma tahtsin teile öelda, et ka teie oleksite jumala armastajad ja et te ...“
ta ei jõudnud oma lauset lõpetadagi kui ma juba ukse ta nina ees kinni lõin. Läksin tagasi oma tuppa ja märkasin, et telefon helises voodi peal. Vaatasin, kes helistab. See oli Kerda. Mu lapsepõlve parim sõbranna. Vastasin ta kõnele, aga enne kui ma midagi öelda jõudsin, ütles ta kiirustades ja ähmides: „Tsauuu, kuule, kas sa kiiresti linna viitsid tulla? Üks inimene tahaks sinuga rääkida!“ „Eeem, ma ei tea, mul oleks ajalugu vaja õppida. Mul ainult kaks lehte loetud, sest mingi jumala armastaja tuli mul ukse taha,“ vastasin naerdes. „Midaa? Ah ära kujuta ette. Tule ruttu. Me ootame staabi burgsi putka ees. Oookei, tsauu!“ ütles ta ja mulle ei jõudnud miski kohale, küsisin kohe: „Kesss? Staabi juures, kuskohas? Ah seal, kus me Randoga eile kohtusime?“ Aga vastust ma ei kuulnud. Kõne oli ära pandud. Siis ma panin kähku riidesse ja läksin kohe esimese bussiga linna.
Kui ma bussist väljusin, leidsin Kerda kohe, kuid aru ei saanud, kes see teine oli. Kui lähenesin neile, olin juba aru saanud, kellega ta oli ja küsisin kohe: „ Rando , sina või? Mida sa minust tahad ?“ „Anna andeks, Kriss, ma ei tahtnud eile sulle nii teha. Sa olid mu parim sõbranna, aga me pole pool aastat õieti läbi saanud. Kas me võiks ära leppida ja hästi läbi jälle saada?“ ütles ta haledalt. Rando oli mu väga hea sõber, kuigi pool aastat tagasi läksime korraks tülli ja peale seda pole korralikult läbi saanud. Ma küsisin Randolt: „Kas selle pärast pidingi ajaloo õppimata jätma, et siia tulla?“ Ja siis märkasin, et kerda oli ära kadunud. "Ei, mitte selle pärast,“ ütles ta ning võttis minult ümbert kinni ning küsis: "kas sa oleksid nõus minuga käima hakkama? Ma tean, et eilne oli suur viga, ma teeksin kõik, et eilse päeva vahele jätta või aega tagasi keerata, ma ei elaks seda üle kui me ei suhlteks enam iial!" lausus Rando. Me vaatasime pikalt teineteisele otsa ja ma hakkasin talle vastama, kuid seda takistas telefoni kõne. Emme helistas. „Jah, ma kuulen sind?“, vastasin ma. Ema: „Tsau ,kuidas sul seal läheb? Me tuleme homme õhtul koju. See pole tegelikult kindel, võib-olla tuleme alles nädalavahetusel, aga ära muretse , me teame et sa saad hakkama, eks?“ „Mul läheb ülihästi. Te ei pea muretsema, võite nädalavahetusel tulla ikka, kui vaja,“ vastasin talle. „Ole jah tubli laps, tsau, nädalavahetusel siis näeb!“ Panin toru ära, ütlesin Randole, et pean koju minema ning lahkusin.
Kui koju jõudsin, siis läksin msni ja küsisin Katrilt, et kas ta viitsib minu poole tulla, aga ta vastas, et ei viisti. Helistasin Kerdale: „Tsau, kuule minu poole saad tänasest pühapäevani tulla?“ „Hhhallooooo, kuule ma ei tea, ma pean empsilt küsima. Ma arvan, et ikka võin,“ vastas Kerda. „Okei, helista , kui sa ei saa tulla, sau,“ viskasin toru ära ja tuli meelde, et pidin Kõssile süüa panema . Läksin kööki panin talle söögi ära ja tegin endale paar võileiba ja jõin vett kõrvale. Kui olin söömise lõpetanud, panin taldriku nõudepesumasinasse ja äkki oli kosta uksekell. Piilusin uksepilust. See on Kerda: „Hei Kriss. Ma tõin veits süüa ka meile.“ „Okei, sa oled tubli, tule tuppa, paneme asjad kööki ja lähme üles,“ ütlesin talle ja liikusime köögi poole. Äkitselt Kerda küsis: „A mis see Rando rääkis siis?“ „Ah eimidagi, tahtis ära leppida ja minuga käima hakata,“ vastasin talle. „No? Leppisite ära siis, hakkate käima?“ küsis Kerda uudishimulikult. „Kuule, ma ei jõudnud talle vastatagi, emme helistas ja tulin kiiresti koju kohe,“ vastasin talle. Kerda: „aga mis sa muidu oleksid talle vastanud?“ „Maitea, ma arvan et „jah“, sest ta on tõsiselt kallis poiss, vaatamata eilsele armastan ma teda ikka. „Kindel et tahad temaga käima hakata? Sest...“ ütles Kerda lauset lõpetamata. „Sest?“ küsisin ma. „No sest ta ütles, et teeb sinu kulul vaid nalja , et ei tahaks kunagi sinusuguse tüdrukuga käima hakata,“ vastas Kerda. „Päriselt? Ilma asjata lootsin ?“ küsisin käriseval häälel. „ Haha , nali! Aa armastab sind ülekõige,“ ütles kerda. „Kerda, ma vihkan sind, valetaja selline!“ ütlesin talle naerdes ja hakkasime mööda maja üksteist taga ajama ning patjadega peksma. Kuid kogu lõbu lõpetas Kerda telefonihelin. „Oh, kes helistab?“ küsisin ma. „Jah, Rando?“ vastas Kerda telefonile. „Ou, sa Krissist ei tea midagi? Kadus ootamatult ära. Telefonile ei vasta ja msnis ka mitte!“ rääkis Rando. „Aa, jahm. Ta on minu kõrval. Oota , annan telefoni talle,“ vastas Kerda ja ulatas telefoni mulle. „Jah?“ vastasin telefonile. „Miks sa mulle ei vastanud midagi? Kas vastus on ei? Kadusid nii ruttu ära, mõtlesin, et sa ei tahagi minuga rääkida?“ küsis Rando. „Ei, anna andeks. Unustasin täitsa ära, läksin koju, ja noh, meelest läks! Aga maitea, ma tunnen sind lasteaiast saati, võimidagi sellist, meil on koos alati tore, me naerame kogu aeg koos, me viskame üksteist lumehunnikusse ja siis solvume üksteise peale, meil olid superajad aga see eilne mul võttis jah pisara silma. Aga kuna sa palusid nii ilusasi vabandust siis ma ütlen sulle „jah“!“ Ja siis rääkisime veel pikemalt telefonitsi, kuid varsti lõpetasin kõne. Me tegime voodid valmis, käisime pesemas ja läksime magama, kuna kell oli palju ja koolipäev oli meil veel ees.
Kell oli 6:30 kui mu äratuskell hakkas helisema, mina ärkasin kohe üles ning seejärel hüppasin Kerdale peale, ka tema hüppas kohese püsti. Sain ma temakäest peksa et ma talle peale hüppasin. „Võrratu hommik, mis algab sinikatega,“ teatasin ma rõõmsalt. „Võrratu hommik, mis oleks mu peaaegu ära lämmatanud, kui mingi paks neeger hüppab peale,“ vastas kerda. „Hahaa, ole vait orav, lähme sööma,“ ütlesin talle. Panin ka Kõssile söögi ette ning hakkasime sööma. Ma tegin omale juustu röstsaia ja Kerda sõi singivõileiba.
Kui söödud saime , läksime kooli. Seal tuli mulle vastu Katri: „Noh, sa uue sõbranna ja poisi saanud, fain siis, et minud ära unuastaid“ ja läks solvudes minema. Hiljem mul ei õnnestunudki Katriga kontakti saada. Ta oli solvunud, et ma Kerdaga koos olin ja temaga polnud. Ise ta ju ei tahtnud tulla minu poole. Katriga läksimegi tülli ja ma hakkasin jälle rohkem Kerdaga suhtlema . Kerdaga koos oldud aeg oli väga pöörane ja lõbus. Vanemad tulid pühapäeva hommikul Pariisist tagasi. Ma rääkisin toimunust emale ka ja ta oli õnnelik, et ma otsustasin ikkagi Randoga suhelda. Randoga olime koos kaks kuud, kuni saime aru, et sõpradena olid paremad läbi saamised, kui paarina. See nädal on olnud mu elus mingil määral väga tähtis, sest inimene, keda igatsesin , tuli minuga rääkima ja leppisime ära.