M-K-Baxter "Jumalik ilmutus põrgust" (0)

M. K. Baxter



Mary K. Baxter JUMALIK ILMUTUS PÕRGUST Aeg on lõppemas! Vaimulik kirjavara 1999 Originaali tiitel:
Mary K. Baxter
A Divine Revelation of Hell Tõlkinud: Olav Maran


SISSEJUHATUS Tunnistan, et ei seda ega ühtegi teist sealpoolsust esitavat raamatut poleks olnud võimalik
kirjutada ilma Jeesuse Kristuse üleloomuliku jõuta. Jeesuse käes üksi on põrgu võtmed ja Ta
on maksnud hinna, et võime siseneda taevasse.
Selle raamatu kirjutamine oli pikk ja nõudlik protsess, mille jooksul tundsin end kõigist
eraldatuna. Möödus mitmeid aastaid, enne kui see raamat sai ilmuda. Issanda ilmutused,
millest siin on juttu, algasid 1976.a. Kulus kaheksa kuud, et panna see paberile. Käsikirja
lõplik valmimine nõudis mitmeid aastaid.
Nüüd mõistan, et Issand valmistas mind selle raamatu kirjutamiseks juba lapsepõlvest peale,
mil mul oli unenägu Jumalast. Pärast vaimulikku uussündi haaras mind suur armastus
kadunute vastu ja ma tahtsin nii väga näha hingi päästetutena.
Kui Issand oli mulle 1976.a. ilmutanud ja rääkinud, et Ta on valinud mu spetsiaalseks
ülesandeks, ütles Ta: “Mu laps, Ma ilmutan Ennast sulle, et tuua inimesi pimedusest välja
valguse kätte. Issand Jumal on su valinud selleks, et sa kirjutaksid üles kõik, mida Ma sulle
räägin ja näitan. Tahan ilmutada sulle põrgu reaalsust, et paljud saaksid päästetud, et paljud
pöörduksid oma kurjadelt teedelt, enne kui on liiga hilja.
Mina, Jeesus Kristus, viin su hinge kehast välja ja kannan põrgusse ning muudesse
paiadesse, mida tahan sulle näidata. Näitan sulle ka nägemusi taevast ja teistest kohtadest
ning annan sulle palju ilmutusi.” Mary Kathryn Baxter


1 PÕRGUSSE 1976.a. märtsis, kui oma kodus palvetasin, külastas mind Issand Jeesus Kristus. Olin
vaimus palvetanud juba mitu päeva, kui korraga tundsin Jumala erakordset lähedust. Tema
vägi ja kirkus täitis kogu maja. Särav valgus valgustas mu palvetuba ning mu üle laskus
imeline ja õnnis tunne.
Valguslained voogasid, rullusid, mähkusid üksteisesse, veerlesid üksteisest üle ja välja. See
oli suurejooneline vaatepilt. Ja siis hakkas Issand minuga rääkima.
Ta ütles: “Mina olen Jeesus Kristus, sinu Issand; Ma tahan anda sulle ilmutuse, et pühi
inimesi valmistada Mu taastulekuks ja pöörata paljusid õiguse teele. Pimedusejõud on
reaalsed ja Minu kohtumõistmised on tõelised.
Mu laps, Ma viin su oma Vaimu läbi põrgusse. Tahan sulle näidata paljusid asju, mida
maailm peab teada saama. Ilmutan End sulle korduvalt, viin su vaimu kehast välja ning
kannan su põrgu tegelikkusesse.
Soovin, et kirjutaksid raamatu ning räägiksid nägemustest ja kõigest, mida sulle ilmutan. Me
läheme ja käime koos läbi põrgu. Pane kirja kõik, mis on olnud, mis on ja mis tuleb. Minu
sõnad on tõelised, õiged ja usaldusväärsed. Ma olen See, kes Ma Olen, ja ei ole kedagi
peale Minu.”
“Issand, kallis,” hüüdsin ma, “mida Sa tahad, et ma teeksin?”
Kogu mu olemus tahtis hõisata Jeesuse poole, tunnistades, et Ta on tõesti siin. Parim,
kuidas võin seda kirjeldada, on öelda, et minu üle laskus armastus. See oli kõige kaunim,
rahuküllasem, rõõmsam ja võimsam armastus, mida eales olen tundnud.
Minust hakkas voolama kiitus Jumalale. Otsekohe tahtsin anda Talle kogu oma elu, et Ta
võiks seda tarvitada, aitamaks päästa inimesi nende pattudest. Tema vaimu läbi tunnetasin,
et see oli tõeliselt Jeesus, Jumala Poeg, kes viibis minuga toas. Ma ei suuda leida sõnu, et
kirjeldada Tema jumalikku lähedust. Kuid ma tean - See oli Issand.
“Vaata, mu laps,” ütles Jeesus, “Ma kavatsen viia su põrgusse oma Vaimu läbi, nii et sa
võiksid edasi anda selle tegeliu olu, öelda kogu maailmale, et põrgu on reaalne, ja tuua
kadunud hingi pimedusest välja Jeesuse Kristuse evangeeliumi valgusesse.”
Silmapilkselt oli mu hing kehast väljas ja ma läksin koos Jeesusega toast välja - taevasse.
Olin teadlik kõigest, mis mu ümber toimus. Nägin oma abikaasat ja lapsi magamas all meie
kodus.
See oli, nagu oleksin ma surnud ja mu keha oleks voodisse maha jäänud, sellal kui mu vaim
läks üles koos Jeesusega, läbi ülemise majakorruse. Näis nagu oleks kogu katus pealt ära
võetud - võisin näha oma perekonda voodis magamas.
Tundsin Jeesuse puudutust, kui ta ütles: “Ära karda, nendega ei juhtu midagi!” Ta teadis mu
mõtteid.
Püüan teha oma parima, et kirjeldada sammhaaval, mida nägin ja tundsin. Mõnedest
asjadest ma ei saanud aru. Issand Jeesus seletas mulle enamiku neist ära, kuid mõnda Ta
ei seletanud.


Tunnetasin siis ja tunnetan nüüd, et see sündis tegelikult, ja ainult Jumal sai seda mulle
näidata. Olgu kiidetud Tema püha nimi! Uskuge, inimesed, et põrgu on reaalne! Mind viidi
vaimu läbi sinna kkorduvalt, kui olin ette valmistamas seda aruannet.
Peatselt olime kõrgel taevas. Pöördusin ja vaatasin Jeesusele. Ta oli täis kirkust ja väge, ja
Temast voolas selline rahu!Ta võttis mu käe ja ütles: “Ma armastan sind. Ära karda, Ma olen
sinuga!”
Kohe tõusime veelgi kõrgemale taevasse ja ma võisin nüüd näha maad meie all. Paljudesse
kohtadesse laiali paigutatuna ulatusid maast välja pöörlevad lehtrid. Need liikusid kõrgel
maapinna kohal otsekui midagi hiiglaslikku, vastikult õõtsuvat, mis pidevalt liikus, pööreldes
oma keskme poole ja tagasi. Neid tõusis kõikjalt üle maa. “Mis need on?” küsisin Issandalt
Jeesuselt, kui lähenesime ühele neist.
“Need on põrgusse viivad väravad,” vastas Ta. “Me lähemegi põrgusse ühe kaudu neist.”
Sedamaid sisenesime ühte lehtrisse. Seespidi näis see tunnelina, pööreldes ringi ja ringi
ning siis jälle tagasi, nii nagu selle üleminegi ots.
Paks pimedus laskus meie üle ning koos pimedusega nii kohutav hais, et mul jäi hing kinni.
Piki tunnelit olid seintesse kinnistatud elusad tumehalli värvi varjud või vormid, mis liigutasid
ja karjusid meie peale, kui neist möödusime. Mõistsin ütlematagi, et nad on kurjad. Nad said
liigutada, kuid olid siiski seina küljes kinni. Neist hoovas jälki lehka ja nad kriiskasid meie
peale kõige võikamal viisil. Tundsin tunnelis liikumas nähtamatut kurja jõudu.
Aeg-ajalt suutsin neid vorme pimeduses eraldada. Enamikku neist attis määrdunud udu.
“Issand, mis need on?” küsisin ma, hoides kõvasti kinni Jeesuse käest.
“Need on kurjad vaimud, es on valmis pandud selleks, et need maa peale välja sülitada, kui
saatan annab korralduse,” vastas Ta.
Meie laskudes mööda tunnelit allapoole, need õelad varjud naersid ja hüüdsid meid. Nad
püüdsid meid ka puudutada, kuid ei saanud Jeesuse väe tõttu. Kogu õhkkond oli roojane ja
rõve ning ainult Jeesuse lähedus hoidis mind laushirmus kisendamast.
Oh jaa, kõik mu viis meelt olid olemas ja ma võisin kuulda, näha, haista, kombata ja isegi
maitsta selles paigas olevat kurjust. Mu meeled olid saanud koguni veelgi tundlikumaks, nii
et see hais ja sopp tegi mu peaaegu haigeks.
Karjed ja kõikvõimalikud helid täitsid tunneli, kui lähenesime selle alumisele otsale.
Läbilõikavad kriisked tõusid pimedusest meile vastu. Võisin tunda hirmu, surma ja pattu igal
pool enda ümber.
Õhku täitis halvim lõhn, mida iial olen tundnud. See oli roiskunud liha lõhn ja see hoovas
igast suunast. Iialgi maa peal polnud ma tundnud niisugust kurjust ega kuulnud nii
meeleheitlikku kisa. Peatselt võisin veenduda, et see oli surnute kisa ja et põrgu oli täis
nende nuttu.
Tundsin kurja tuulepuhangut ja eestpoolt lähtuvat kergelt imevat jõudu. Otsekui
välgusähvatused läbistasid pimedust ja heitsid seintele halle varje. Suutsin vaevaliselt
eraldada mingit kuju eespool. Põrusin ehmunult tagasi, kui avastasin, et see oli suur madu,
mis liikus meie ees. Jätkuvalt pingsalt vaadates nägin, et inetud maod roomasid ringi kõikjal.
Jeesus rääkis mulle: “Varsti siseneme põrgu vasakusse jalga. Su ees avaneb suur viletsus,
äärmine ahastus ja kirjeldamatu hirm. Hoia end Minu ligi, Mina varjan sind ja annan sulle
jõudu, kui me läbi põrgu läheme.
See, mis sa näha saad, on hoiatuseks. Raamat, mille sa kirjutad, päästab paljusid põrgust.
Mida sa näed, on reaalsus. Ära karda, Mina olen sinuga!”
Viimaks olime Jeesusega tunneli põhjas. Astusime põrgusse. Püüan oma parimate võimete
kohaselt jutustada, mida nägin, ja ma jutustan niisuguses järjekorras, nagu Jumal mulle
andis.


Meie ees, nii kaugele kui silm ulatas, visklesid sinna-tänna mingid lendavad objektid.
Oigehääled ja haledad hüüded täitsid õhu. Ülal eespool nägin tuhmi valgust ja me
hakkasime sammuma selle poole. Teeraja pind oli kuiv, pulbritaoline sodi. Varsti jõudsime
väikese pimeda tunneli sissepääsuni.
Mõningaid asju ma ei saa paberile panna, need olid kirjeldamiseks liiga kohutavad. Hirm,
mis põrgus valitses, oli lausa käegakatsutav, ja ma tean, et kui Jeesus poleks olnud minuga,
siis ei oleks ma sealt välja pääsenud. Kõike, mida nägin, ma ei mõistnud, aga Issand
mõistab kõik ja Tema aitas mul aru saada enamikust nähtustest.
Tahaksin teid hoiatada - ärge sattuge sellesse paika! See on hirmus piina ja igavese
ahastuse paik. Meie hing elab igavesti. See on meie jaoks tõelisus. Ja hing läheb kas
taevasse või põrgusse.
Mõned arvavad, et põrgu on siin maa peal. Jah, neil on õigus, see on ka siin. Kuid tõeline
põrgu on Maa sees, selle keskkohas, ja hinged piinlevad seal päevad ja ööd. Põrgus ei
lõbutseta. Seal pole armastust, pole kaastunnet, pole puhkust, ainult selline ahastus, mida ei
suuda uskuda ega kujutledagi.


2
PÕRGU VASAK JALG Õhku täitis jälk lõhn.
“Põrgu vasemas jalas on palju süvendeid,” ütles Jeesus. “See tunnel hargneb kka põrgu
teistesse osadesse, kuid meie viibime esmalt mõnda aega vasemas jalas. See, mida näed,
jääb sinuga alatiseks. Maailm peab teada saama, et põrgu on reaalne. Paljud patused ja
isegi mõned Minu rahva liimed ei usu põrgu tegelikkusesse. Olen valinud sinu, et ilmutada
neile neid tõsiasju. Kõik, mida Ma sulle põrgu kohta näitan, ja kõik muu, mida näitan, on
tõsi.”
Vahel oli Jeesus mulle Ennast ilmutanud heleda valgusena, mis oli kirkam kui päike. Selle
valguse keskmes oli inimkuju. Vahel nägin Teda inimesena, vahel vaimu ujul.
Ta kõneles taas: “Laps, kui Mina räägin, siis on rääkinud Isa. Isa ja mina oleme üks. Pea
meeles, et üle õige on armastus ja vastastikune andestus! Tule nüüd, järgne Mulle!”
Kui läsime, põgenesid kurjad vaimud Issanda ligidusest. “Oh Jumal, oh Jumal!” karjusid nad.
“Mis nüüd saab?”
Nagu eespool ütlesin, olid mul olemas kõik meeled. Kõigil, kes on põrgus, on kõik meeled.
Minu meeled töötasid täie jõuga. Hirm rõhus igast küljest ja sõnulseletamatu oht näis
luuravat kõikjal. Iga astutud samm oli kohutavam kui eelmine.
Tunneli ülaosas nägin väikeste akende suurusi ukseavausi väga kiiresti avanevat ja
sulguvat. Kriisked täitsid õhku, kui kurjad olendid hulganisti põgenesid meie eest - üles,
põrgu väravatest välja. Varsti jõudsime tunneli lõppu. Ümbritsev hirm ja ohutunne pani mu
üleni värisema.
Olin nii tänulik Jeesuse kaitse eest. Ma tänan Jumalat Tema kõikvõimsa jõu eest, millega Ta
meid kaitseb ka põrgusügavikus. Aga isegi selle kaitsekilbi varjus mõtlesin ma ika: “Isa,
sündigu mitte minu, vaid Sinu tahtmine!”
Vaatasin oma keha. Alles nüüd märkasin, et olen siin vaimuna, aga mu vaim on minu enda
kujuline. Mõistatasin, mis saab edasi.
Astusime koos Jeesusega tunnelist välja teerajale, mille ummalgi pool olid laiad maaribad.
Nii kaugele kui silm ulatus, olid kõikjal tulekoopad. Need koopad või süvendid olid
kausikujulised, umbes poolteise meetrise läbimõõduga ja meetri sügavused. Jeesus ütles:
“Põrgu vasakus jalas on palju selletaolisi koopaid. Lähme, Ma näitan sulle mõnda.”
Seisin teerajal Jeesuse kõrval ja vaatasin ühte koopasse. Koopa sisepinnal oli väävel, mis
hõõgus punaselt nagu tulised söed. Koopas asus adunud hing, kes oli surnud ja tulnud
põrgusse. Koopa põhjast tõusid tulekeeled ja mähkisid kadunud hinge endasse. Aeg-ajalt
leek sumbus hetkeks, jättes vaid hõõguvad söed, siis lahvatas taas mühinal, haarates
endasse koopas piinleva hinge.
Vaatasin ja nägin, et kadunud hing koopas oli suletud luukeresse otsekui puuri. “Issand,”
isendasin ma teda nähes, “kas Sa ei saa lasta teda välja?” Kui õudne oli see pilt! “See
võinuksin olla mina!” mõtlesin ma, ja ütlesin: “Issand, kui urb on seda näha ja teada, et siin
sees on elus hing!”
Siis kuulsin koopast appihüüdu. Nägin luukeres asuvat hinge, kes karjus: “Jeesus, halasta!”


“Oh, Issand!” ütlesin mina. Hääl oli naisterahva hääl. Vaadates teda tahtsin nii väga tõmmata
ta tulest välja. Tema nägemine lõhestas mu südame.
Naise luukere-kuju, mille sees oli määrdunud-hall udu, hakkas Jeesusega rääkima. Kuulasin
teda vapustatuna. Lagunev liha rippus ribadena tema luudelt ja kui tuli põletas, kukkus see
ära, langedes koopa põhja. Seal, kus kunagi olid asunud silmad, olid nüüd vaid tühjad
augud. Juukseid ei olnud üldse.
Tuli hakkas väikeste leegikestena tõusma ta jalgade juurest ja kasvas, ronides üles üle kogu
ta keha. Naine näis põlevat pidevalt, ka siis, kui leegid taandusid hõõguvateks süteks.
Sügavalt tema seest tõusid meeleheitlikud karjed ja oiged: “Issand, Issand, ma tahan siit
välja!”
Ta küünitas end Jeesuse poole. Vaadates Jeesusele nägin Tema näol suurt kurbust. Jeesus
rääkis mulle: “Mu laps, sa oled Minuga siin, andmaks maailmale teada, et patu tagajärg on
surm ja et põrgu on tõeline.”
Silmitsesin taas naist ja nägin vaklu välja ronivat tema skeleti luudest. Tuli ei teinud neile
midagi. “Ta tunneb  ja tajub neid vaklu seespidi,” ütles Jeesus.
“Jumal, halasta!” hüüatasin mina, kui tuleleek tõusis haripunkti ja see kohutav põlemine
algas taas ja taas. Valjud karjed ka sügavad nuuksed raputasid naist. Ta oli kadunud.
Väljapääsu ei olnud.
“Jeesus, miks ta siin on?” küsisin vaikse häälega, sest mul oli väga valus.
“Tule!” ütles Jeesus.
Teerada, millel asusime, oli käänuline ja lookles siia-sinna nende tulekoobaste vahel nii
kaugele kui suutsin näha. Elusate surnute kisendamine, millesse segunesid kaeblikud oiged
ja võikad kriisked, kandus mu kõrva kõikjalt. Põrgus pole vaikset hetke. Surma ja laguneva
liha lehk rippus tihkena õhus.
Tulime järgmise süvendi juurde. See oli sama suur kui eelmine ja seal sees oli üks teine
luukere-kuju.Mehe hääl kisendas süvendist: “Issand, halasta minu peale!” Ainult hääle järgi
oli võimalik eraldada, kas hing kuulus mehele või naisele.
Valjult nuttes ja nuuksudes hakkas ta rääkima: “Mul on nii kahju, Jeesus! Anna mulle
andeks! Vii mind siit välja! Olen juba aastaid olnud siin piinas. Ma anun Sind, lase mind
välja!”
Vaatasin Jeesusele ja nägin, et ka tema nuttis.
“Issand Jeesus!” arjus mees tulekoopast. “Kas ma pole juba küllalt kannatanud oma pattude
pärast? Juba on nelikümmend aastat minu surmast.”
Jeesus ütles: “Kirjutatud on: ”Õiged elavad usust.” Kõigi pilkajate ja uskmatute osa on
tulejärves. Sa ei tahtnud uskuda tõde. Korduvalt ja korduvalt saatsin Ma oma inimesi sinu
juurde, et näidata sulle teed, kuid sa ei tahtnud neid kuulda. Sa naersid ja tõukasid
evangeeliumi ära. Ehk küll Ma surin ristil sinu pärast, sa ikka pilkasid Mind ega tahtnud
pöörduda oma pattudest. Mu Isa andis sulle palju päästevõimalusi. Kui sa vaid oleksid
kuulda võtnud!”
Jeesusel voolasid pisarad.
“Ma tean, Issand, ma tean!” karjus mees. “Aga nüüd ma kahetsen oma pattu!”
“Liiga hilja,” ütles Jeesus, “kohtuotsus on langenud.”
Mees rääkis edasi: “Mõned mu lähedastest on samuti teel siia. Ka nemad ei taha pöörduda.
Palun, Issand, luba mul minna ja öelda neile, et nad peavad pattu kahetsema, kuni nad veel
maa peal on. Ma ei taha, et ka nemad satuksid siia!”
Jeesus vastas: “Neil on, kes evangeeliumi teenivad: jutlustajad, õpetajad, vanemad. Küll
need räägivad neile. Neil on ka moodsate side- ja levivahendite eelised ja palju muid
võimalusi Mind tundma õppida. Olen saatnud nende juurde oma töötajaid, et nad ususid ja


pääseksid. Kui nad ei usu, kuuldes evangeeliumi, ei nad veenduks a siis, kui keegi surnuist
üles tõuseb.”
Seepeale sai mees vihaseks ja hakkas needma. Ta suust tuli kurje ja teotavaid sõnu.
Vaatasin õudusega, kuidas leegid tõusid ja tema surnud, lagunev liha hakkas põlema ning
luudelt maha langema. Mehe surnud kooriku sees nägin tema hinge. See oli nagu
määrdunud-hall udu, mis täitis tema skeletti.
Pöördusin Jeesuse poole ja hüüdsin: “Issand, kui jube see on!”
Jeesus ütles: “Põrgu on tõeline; hukkamõist on tõeline. Mu laps, Ma armastan neid. Aga see
on alles nende hirmsate asjade algus, mida Ma pean sulle näitama. Palju enam on veel ees.
Ütle maailmale Minu asemel, et põrgu on tõeline ja et inimesed peavad pattu kahetsema.
Tule nüüd, järgne Mulle, peame minema edasi!”
Järgmises süvendis oli väikese naisterahva kuju. Ta tundus olevat kaheksakümmend aastat
vana. Ma ei oska öelda, kuidas ma ta vanust teadsin, aga ma teadsin. Pidev tulelõõm oli
võtnud naha ta kontidelt ja need olid nüüd paljad ning nende vahel oli määrdunud udu - tema
hing. Vaatasin, kuidas tuli teda kõrvetas. Varsti olid järel üksnes luud ning nende sees
roomamas vaglad, mida tuli ei põletanud.
“Issand, kui jube!” hüüdsin mina. “Ma ei tea, kas ma suudan minna edasi, see on ju
uskumatult kohutav!”
Nii kaugele, kui mu silm ulatus nägema, põlesid hinged tulekoobastes.
“Mu laps,” vastas Jeesus, “sellepärast sa oledki siin. Sa pead teadma ja edasi andma tõde
põrgu kohta. Taevas on reaalne! Põrgu on reaalne! Tule, peame jätkama!”
Vaatasin tagasi sellele naisele. Ta kisendamine oli nii kurb. Ta pani oma luised käed kokku
otsekui palveks. Ma ei suutnud pidada nuttu. Olin siin vaimu kujul, aga ma nutsin. Teadsin,
et hinged põrgus tunnevad kõike samaviisi.
Jeesus mõistis mu mõtteid. “Jah, laps,” ütles Ta, “nad tunnevad. Kui inimesed tulevad siia,
siis on neil samasugused tunded ja mõtted, nagu maa peal. Nad mäletavad oma perekonda
ja sõpru ja igat juhtumit, mil nad võinuksid meelt parandada, kuid ei teinud seda. Mälu on
alati nendega. Oleksid nad vaid uskunud ja pattu kahetsenud, enne kui oli hilja!”
Vaatasin veel kord seda vana naist ja märkasin nüüd, et tal oli ainult üks jalg ja ta
puusaluudesse näisid olevat puuritud augud. “Mis need on, Jeesus?” küsisin ma.
Jeesus ütles: “Laps, kui ta oli maa peal, siis oli tal vähk ja ta kannatas väga. Ta elu
päästmiseks tehti operatsioon. Hulk aastaid lamas ta kibestunud vana naisena. Paljud Mu
lapsed käisid tema juures palvetamas ja rääkimas, et Ma võin ta tervendada. Aga tema
ütles: “Jumal on seda mulle teinud,” ja ei tahtnud meelt parandada ja uskuda
evangeeliumisse. Ta oli kord isegi tundnud Mind, kuid aja jooksul hakkas ta Mind vihkama.
Ta ütles, et ta ei vaja Jumalat ega vaja, et Ma teda tervendaks. Püüdsin palvetega teda
veenda, ikka soovides teda aidata, soovides teda parandada ja õnnistada. Kuid ta pööras
Mulle selja ja needis Mind. Ta ütles, et ei taha Mind. Ka siis veel, kui ta oli mulle selja
pööranud, püüdsin Ma teda oma Vaimuga tõmmata, kuid ta ei võtnud kuulda. Viimaks ta suri
ja tuli siia.”
Vana naine hüüdis Jeesusele: “Issand Jeesus, palun andesta mulle nüüd!Ma kahetsen, et
maa peal olles ma ei parandanud meelt!” Ahastavate nuuksete saatel hüüdis ta Jeesusele:
“Kui ma vaid oleksin parandanud meelt, enne kui oli hilja! Issand, aita mind siit välja! Ma
hakkan Sind teenima. Ma olen nüüd hea. Kas ma pole juba küllalt kannatanud? Oh, miks ma
küll ootasin, kuni Su Vaim lakkas minuga võitlemast?”
Jeesus ütles talle: “Sul oli võimalus võimaluse järel meelt parandada ja Mind teenima
hakata.” Kurbus kattis Jeesuse näo, kui sealt minema sammusime.
Vaadates, kuidas see vana naine nuttis, küsisin: “Issand, mis tuleb järgmiseks?”


Tajusin hirmu, mis valitses igal pool ümberringi. Kõikjal oli surma õhkkond, piina- ja
hädahüüded. Kurbuses ja ängistuses sammusime koos Jeesusega järgmise süvendi juurde.
Ainult Tema jõu najal suutsin minna edasi. Kaugelt kuulsin veel vana naise kahetsushüüdeid
ja andestuse anumist. “Oleks ometi midagi, millega saaksin teda aidata!” mõtlesin ma.
Patused, palun ärge oodake, kuni Jumala Vaim lakkab teiega võitlemast!
Järgmises süvendis oli üks naine põlvili, nagu otsiks ta midagi. Ka tema luukere-kuju oli täis
auke, nii et luudest sai läbi vaadata, ja ta kleidiräbalad põlesid. Ta pea oli paljas ning nina ja
silmade kohal olid õõnsad augud. Madal tuli leegitses ta jalgade ümber, seal kus ta põlvitas,
ja ta kraapis küüntega koopa väävliseid seinu. Tuli hakkas ta käte külge ja surnud liha
langes ikka ja jälle maha.
Kohutavad nuuksed raputasid teda. “Oh Issand, oh Issand!” nuttis ta, “ma tahan välja!” Kui
me teda jälgisime, sai ta viimaks jalad koopasuudmele. Mõtlesin just, et ta tuleb välja, kui
kohale jooksis suur deemon laiade tiibadega, mis tundusid tipust murtuna ja rippusid piki ta
külgi alla. Ta oli mustjaspruuni värvi ning üleni karvane. Ta silmad olid sügaval peas ning ta
oli suure grislikaru suurune. Deemon sööstis naise juurde ning tõukas ta jõhkralt tagasi
oopasse, tulle. Vaatasin õudusega, kuidas ta hukkus. Mul oli temast nii hale. Tahtsin võtta ta
sülle, hoida teda ja paluda, et Jumal ta tervendaks ning sealt välja tooks.
Jeesus teadis mu mõtteid ja ütles: “Mu laps, kohtuotsus on langenud. Jumal on rääkinud.
Juba tema lapsepõlves Ma üha kutsusin teda meelt parandama ja Mind teenima. Kui ta oli
kuueteistümnene, tulin ta juurde ja ütlesin: “Ma armastan sind. Anna oma elu Mulle ja tule
ning järgi Mind. Olen sind kutsunud eriotstarbeks.” Kutsusin teda kogu ta eluaja, kuid ta ei
võtnud kuulda. Ta ütles: “Küll ma kunagi hakkan Sind teenima. Praegu pole mul Sinu jaoks
aega. Pole aega, pole aega, mul on nii lõbus elu. Pole aega, pole aega teenida Sind,
Jeesus. Ootame homseni!” See homme ei tulnud aga kunagi. Ta ootas liiga kaua.”
Naine isendas Jeesuse poole: “Mu hing on tõelises piinas! Siit pole väljapääsu. Tean, et
ihaldasin maailma Sinu asemel, Issand. Ihaldasin rikkust, kuulsust ja õnne, ja sain seda.
Võisin osta kõike, mida tahtsin, olin iseenda ülemus. Olin oma aja kauneim, paremini
riietatud daam. Mul oli rikkust, kuulsust ja õnne, kuid surres leidsin, et ma ei saa sellest
midagi kaasa võtta. Oh Issand, põrgu on õudne! Mul pole rahu päeval ega ööl. Olen ogu aeg
piinas ja vaevas. Aita mind, Issand!”
Naine vaatas nii igatsevalt Jeesusele ja jätkas: “Mu hea Issand, kui ma vaid oleks kuulanud
Sind! Kahetsen seda igavesti. Ma kavatsesin ühel päeval hakata Sind teenima - siis kui olen
valmis. Arvasin, et võin Sind leida alati, kui tahan. Kuidas ma küll eksisin! Oma ilu tõttu olin
oma aja nõutavaim naine. Teadsin, et Jumal kutsub mind pattu ahetsema. Kogu mu elu
tõmbas Ta mind armastuse paeltega, ja ma arvasin, et võin Jumalat ära kasutada, nii nagu
ma kasutasin inimesi. Arvasin, et Ta on minu jaoks ikka kohal. Jah, ma kasutasin Jumalat
ära! Ta püüdis väga mind kätte saada, et ma teeniksin Teda, aga mina mõtlesin kogu aeg, et
ma ei vaja Teda. Kuidas ma küll eksisin! Sest saatan hakkas mind tarvitama ja ma hakkasin
aina rohkem teenima teda. Viimaks armastasin teda rohkem kui Jumalat. Armastasin pattu
ega tahtnud pöörduda Jumala poole.
Saatan kasutas mu ilu ja mu raha, ja kõik mu mõtted keerlesid selle ümber, kui palju võimu
ta võiks mulle anda. Ent isegi siis Jumal ikka tõmbas mind. Aga mina arvasin, et mul on
varuks homne ja veel järgminegi päev. Kuid siis ühel päeval, kui sõitsin autoga, tegi autojuht
avarii ja ma sain surma. Issand, palun lase mind siit välja!” Rääkides sirutas ta oma luiseid
käsi Jeesuse poole, sellal kui leegid teda põletasid.
“Kohtuotsus on langenud,” ütles Jeesus.
Pisarad veeresid Ta palgele, kui liikusime järgmise süvendi juurde. Nutsin seesmiselt põrgu
õuduste üle.


“Kallis Issand,” hüüdsin ma, “see piin on liiga tõeline! Kui hing satub siia, pole enam lootust,
pole elu, pole armastust. Põrgu on liiga tõeline!” - “Väljapääsu pole,” mõtlesin ma. “Ta peab
igavesti põlema neis leekides!”
“Aeg on läbi,” ütles Jeesus, “me tuleme homme tagasi.”
Sõber, kui sa elad patus, palun pöördu sellest! Kui oled uuestisündinud kristlane ja oled
pööranud Jeesusele selja, paranda meelt ja pöördu Tema juurde tagasi! Ela head elu ja
seisa tõe eest! Ärka, kuni pole veel hilja, ja sa saad veeta igaviku Issandaga taevas!
Jeesus ütles veel: “Põrgul on inimkujuline keha, mis lamab selili maa sügavuses, maa
keskel. See on väga suur keha ning selles on väga palju piinakambreid. Pea meeles, et sa
räägid inimestele maa peal põrgu reaalsusest! Siin on miljoneid kadunud hingi ja iga päev
tuleb juurde. Suurel kohtupäeval visatakse surm ja põrgu* tulejärve. See on teine surm.” *Eestikeelses piiblitõlkes “surmavald”. (Tõlkija märkus)


3
PÕRGU PAREM JALG Kui olin eelmisel ööl olnud põrgus, ei suutnud ma süüa ega magada. Elasin seda iga päev
läbi. Kui silmad kinni panin, oli põrgu kõik, mida suutsin näha. Võimatu oli sulgeda kõrvu
hukkamõistetute kisendamisele. Kõik, mille tunnistajaks põrgus olin olnud, kordus mu silme
ees nagu TV programm. Iga öö olin põrgus ja iga päev nägin vaeva, et leida õigeid sõnu
nende hirmsate asjade edastamiseks maailmale.
Jeesus tuli mu juurde jälle ja ütles: “Täna õhtul läheme põrgu paremasse jalga, Mu laps. Ära
tunne hirmu, Ma armastan sind ja olen sinuga!”
Issanda nägu oli murelik ning Ta silmist helkis suur õrnus ja sügav armastus. Kuigi need seal
põrgus olid jäädavalt kadunud, tunnetasin ma, et Jeesus neid ikka armastab ja armastab läbi
kogu igaviku.
“Mu laps,” ütles Ta, “Jumal, meie Isa, on andnud igaühele meist vaba tahte, nii et me võime
valida, as teenida Teda või saatanat. Jumal ei ole põrgut teinud oma rahva jaoks. Saatan
petab paljusid järgima teda, kuid põrgu on tehtud saatana ja tema inglite jaoks. Ei ole Minu
ega Mu Isa tahtmine, et keegi hukkuks.” Kaastundepisarad veeresid Jeesuse palgeile.
Taas hakkas Ta rääkima: “Eelolevail päevil, mil Ma näitan sulle põrgut, ära unusta Mu sõnu:
“Minule on antud kõik võim taevas ja maa peal.” Vahel võib sulle tunduda, et olen su maha
jätnud, aga Ma ei ole. Vahel võivad kurjusejõud ja kadunud hinged meid näha, vahel mitte.
Ükskõik, kuhu me ka läheme, ole rahulik ja ära karda Mulle järgneda.”
Läksime koos edasi. Käisin tihedalt Tema annul ja nutsin. Olin nutnud päevade viisi ja ma ei
suutnud põrgu ligioleku tundest vabaneda, see oli aina mu ees. Nutsin enamasti seesmiselt.
Mu vaim oli väga kurb.
Sisenesime põrgu paremasse jalga. Ees nägin teerada, mis oli kuiv ja kõrbenud. Ulgumine
täitis räpase õhu ja kõikjal oli raipehais. Puhuti oli see hais nii ilge, et mul jäi kõht haigeks.
Kõikjal lasus pimedus, välja arvatud valgus, mis paistis Kristusest ja vaatevälja täitvatest
tulekoobastest.
Äkki hakkasid meist mööda voorima igat liiki deemonid, möödudes meie peale urisedes.
Suuremad ja väiksemad ja erikujulised põrgulikud vaimud rääkisid omavahel. Otse meie ees
jagas suurem deemon käsklusi väiksematele. Seisatasime, et kuulata, ja Jeesus ütles: “On
olemas veel suur kurjusejõudude armee, mida me siin ei näe - kurjad haiguse vaimud.”
“Minge!” ütles suurem deemon väiksematele. “Tehke palju kurja! Purustage kodusid ja
hävitage perekondi! Meelitage ära nõrku kristlasi, juhtige valesse ja eksitusse nii paljusid kui
suudate! Tagasi tulles saate oma tasu. Pidage meeles, olge ettevaatlikud nendega, kes on
Jeesuse oma Päästjas tõeliselt vastu võtnud. Neil on vägi teid välja ajada. Minge nüüd üle
kogu maa. Mul on seal juba hulk teisi ja ma saadan veel juurde. Pidage meeles, et olete
pimedusevürsti ja õhuvalla vägede teenrid!”
Otsekohe hakkasid kurjad vaimud sööstma üles, põrgust välja. Parema jala tipus olevad
uksed avanesid ja sulgusid väga kiiresti, laskmaks neid välja. Mõned tõusid ja väljusid sama
lehtri kaudu, kust meie olime sisse tulnud.
Püüan kirjeldada nende õelate olendite välimust.


See, kes rääkis, oli väga suur, täiskasvanud grislikaru suurune, värvilt pruun. Pea oli tal
kurikakujuline ja silmad väga sügaval karvases näos. Külgedel rippusid karvased käed ning
näokarvade vahelt ulatusid välja kihvad.
Teine oli väike nagu ahv, väga pikkade kätega ja üleni karvane. Tal oli pisike nägu ja terava
otsaga nina, aga silmi ei paistnud üldse olevat.
Veel üks oli suure peaga, suurte kõrvade ja pika sabaga, ja veel teine hobuse suurune ja
sileda nahaga. Nende deemonite ja kurjade vaimude välimus ja jälk lõhn, mida nad levitasid,
tegi mu kõhu haigeks. Kõikjal, kuhu vaatasin, olid deemonid ja põrguvaimud. Suurim
nendest, nagu Issand ütles, sai oma käsud otse saatanalt.
Läksime Jeesusega edasi, teerada mööda alla kuni ühe tulekoopani. Igalt poolt ostsid
unustamatult ahastavad piinakarjed. “Mu Issand, mis saab küll edasi?” mõtlesin ma.
Kõndisime otse mööda mõnedest õelatest olenditest, kes ei paistnud meid märkavat, ja
seisatasime ühe tule- ja väävlikoopa juures. Seal sees oli suurt kasvu mees. Kuulsin, et ta
kuulutab evangeeliumi. Üllatunult ja vastust otsides vaatasin Jeesusele, kes alati teadis mu
mõtteid. Ta ütles: “Maa peal olles tegutses see mees jutlustajana. Oli aeg, mil ta kuulutas tõtt
ja teenis Mind.”
Imestasin, mis on sel mehel tegemist põrgus. Ta oli umbes meeter kahesakümmend pikk ja
tema skelett oli määrdunud hallikat värvi nagu hauakivi. Mõned riidetükid rippusid veel tal
seljas. Imestasin, kuidas tuli oli need räbaldunud nartsud alles jätnud. Põlev liha rippus ta
luudelt ja ta kolp näis olevat tuleleekides. Temast hoovas võigast lehka.
Jälgisin, kuidas mees sirutas käed, nagu hoidnuks ta raamatut, ja hakkas lugema Piibli
kirjakohti. Meenutasin, kuidas Jeesus oli öelnud: “Teil on põrgus alles kõik meeled, ja need
on veel palju tundlikumad.”
Mees luges ühe kirjakoha teise järel ja mulle näis, et see on hea. Aga Jeesus ütles mehele
suure armastusega hääles: “Palun vaiki!”
Silmapilk jättis mees lugemise ja pöördus aeglaselt vaatama Jeesust.
Nägin luukere sees mehe hinge. Ta ütles Issandale: “Issand, nüüd tahan ma kuulutada tõde
kõigile inimestele. Nüüd, Issand, olen ma valmis minema ja rääkima teistele sellest paigast
siin. Tean, maa peal olles ma ei uskunud, et põrgu on olemas. Ma ei uskunud ka Sinu
taastulekut. Just seda tahtsidki inimesed kuulda ja ma tegin selles kompromissi oma
koguduse rahvaga. Tean, et ma ei sallinud kedagi teisest rassist ja teist värvi nahaga ning
andsin paljudele põhjust Sinust äralangemiseks. Sepitsesin omaenda reeglid taeva kohta,
milles oli tõtt ja valet. Tean, et juhtisin paljusid kõrvale, panin paljud Su püha sõna otsa
omistama ja võtsin vaestelt raha. Aga Issand, lase mind välja ja ma hakkan tegema õigust!
Ma ei võta enam üldse koguduselt raha. Ma olen juba parandanud meelt. Ma hakkan
armastama igat värvi inimesi.”
Jeesus ütles: “Vähe sellest, et sa moonutasid ja esitasid valesti Jumala püha sõna, sa ka
valetasid, et sa ei tea tõde. Elumõnud olid sulle tähtsamad kui tõde.Ma Ise külastasin sind ja
püüdsin sind ümber pöörata, kuid sa ei võtnud kuulda. Sa läksid oma teed ja kurjus sai su
isandaks. Sa teadsid tõde, kuid sa ei kahetsenud pattu ega pöördunud tagasi Minu juurde.
Olin kogu aeg su juures. ootasin sind. Tahtsin, et sa parandaksid meelt, kuid sa ei teinud
seda. Nüüd aga on kohtuotsus langenud.”
Sügav kaastunne oli Jeesuse näol. Teadsin, et kui mees oleks kuulanud Päästja kutset,
poleks ta praegu siin. Oh inimesed, palun kuulake ometi!
Jeesus rääkis tagasilangenuga taas: “Sa oleksid pidanud rääkima tõde, ja sa oleksid
pööranud paljusid õiguse poole Jumala sõnaga, mis ütleb, et uskmatute osa on tule ja
väävliga põlevas järves.


Sulle oli teada ristitee. Sulle oli teada õiguse tee. Sa mõistsid rääkida tõtt. Kuid saatan täitis
su südame valega ja sa võtsid omaks patu. Sa pidanuksid ahetsema siiralt, mitte poolikult.
Mu sõna on tõde, see ei valeta. Aga nüüd on hilja, liiga hilja.” Kuulnud seda, raputas mees
Jeesuse peale rusikat ja needis Teda.
Kurvana läksime koos Jeesusega järgmise koopa juurde. Äralangenud jutlustaja tige
needmine saatis meid. Kui möödusime tulekoopaist, sirutasid kadunud oma käsi Jeesuse
poole, anudes ja paludes temalt halastust. Nende luised käed olid tulekuumusest
hallikasmustad - ei mingit elavat ihu ega verd, ei mingeid organeid, ainult suremine ja surm.
Kisendasin iseenda sees: “Oh maa, kahetse pattu! Kui sa seda ei tee, siis tuled sa siia!
Peatu, enne kui on hilja!”
Seisatasime ühe teise tulekoopa juures. Mind haaras selline kaastunne kõigi nende vastu ja
selline kurbus, et suutsin vaevalt püsti seista. Nuuksed raputasid mind. “Jeesus, mul on nii
valus seespidi,” oigasin ma.
Naisehääl pöördus koopast Jeesuse poole. Ta seisis keset leeke ja need katsid kogu ta
keha. Ta kondid olid täis vaklu ja surnud liha. Kui leegid loitsid ümberringi üles, tõstis ta käed
Jeesuse poole ja hüüdis: “Lase mind siit välja! Ma annan nüüd oma südame Sulle, Jeesus!
Ma räägin teistele Sinu andeksandmisest! Ma hakkan Sinust tunnistama! Palun Sind, lase
mind välja!”
Jeesus ütles: “Mu sõna on tõde ja see ütleb, et kõik peavad pattu kahetsema ja patud maha
jätma ning paluma Mul tulla nende ellu, et nad võiksid pääseda sellest paigast. Minu vere
läbi antakse patud andeks. Ma olen ustav ja õige ning andestan igaühele, kes Mu juurde
tuleb. Ma ei tõuka kedagi välja.”
Ta pöördus, vaatas naise poole ja ütles: “Kui sa oleksid kuulanud Mind, oleksid tulnud Minu
juurde ja pattu ahetsenud, Ma oleksin sulle andeks andnud.”
Naine küsis: “Issand, kas siit pole enam väljapääsu?”
Jeesus rääkis väga leebelt: “Naine,” ütles Ta, “sulle oli antud palju võimalusi pattu
kahetseda, aga sa tegid oma südame kõvaks ega tahtnud. Sa teadsid Mu sõna, et kõikide
hoorajate osa on tulejärves.”
Pöördudes minu poole, ütles Jeesus: “Sel naisel olid patused vahekorrad paljude meestega
ja ta põhjustas paljude kodude purunemise. Kõigele vaatamata Ma siiski armastasin teda.
Tulin ta juurde mitte hukkamõistu, vaid päästega. Läkitasin mitmeid oma teenijaid, et ta võiks
pöörduda oma kurjadelt teedelt, aga ta ei tahtnud. Kutsusin teda, kui ta oli veel noor, aga ta
tegi ikka edasi kurja. Ta saatis korda palju paha, aga Ma oleksin talle andestanud, kui ta
oleks tulnud Mu juurde. Siis läks temasse saatan, ta kibestus ega tahtnud andestada
teistele. Ta käis kirikus, et leida mehi, ning leidiski ja ahvatles oma võrku. Kui ta vaid oleks
tulnud Mu juurde, Mu veri oleks pesnud ära ta patud. Üks osa temast tahtis teenida Mind,
kuid pole võimalik ühtaegu teenida Jumalat ja saatanat. Igaüks peab tegema valiku, keda ta
tahab teenida.”
“Issand,” kisendasin ma, “anna mulle jõudu edasi minna!” Põrgu õudused panid mu
värisema pealaest jalatallani.
Jeesus ütles mulle: “Rahu, jää vaikseks!”
“Aita mind, Issand!” hüüdsin ma. “Saatan ei taha, et me teasime tõtt põrgu kohta. Oma
pööraseimates unenägudeski poleks ma arvanud, et põrgu on selline. Kallis Jeesus, millal
see kord lõpeb?”
“Mu laps,” vastas Jeesus, “ainult Isa teab, millal tuleb lõpp.” Siis rääkis Ta minuga jälle ja
ütles: “Rahu, jää vaikses!” Suur jõud voolas minusse.


Sammusime Jeesusega edasi läbi selle koobaste ala. Tahtsin igaühte, kellest möödusime,
tulest välja tõmmata ja Jeesuse jalge ette tuua. Seesmiselt ma aina nutsin ja nutsin. Mõtlesin
iseendas, et ma iial ei taha, et mu lapsed satusid siia.
Viimaks pöördus Jeesus mu poole ja ütles vaikselt: “Mu laps, me läheme nüüd sinu koju.
Homme öösel tuleme sellesse põrgu ossa tagasi.”
Kodus olles nutsin ma üha edasi. Elasin kõike üha läbi: põrgut ja seal olevate inimeste
õudust. Rääkisin põrgust kõigile, keda päeva jooksul kohtasin. Ütlesin, et me ei suuda
uskuda ega ujutledagi nende kannatuste kohutavust.
Ma anun ja palun teid, kes te seda raamatut loete: kahetsege oma patte! Hüüdke appi
Jeesust ja paluge, et Ta teid päästas! Hüüdke Teda juba täna! Ärge oodae homseni!
Võib-olla pole teil enam homset päeva. Aeg saab kiiresti otsa. Langege põlvili ja laske end
puhastada oma pattudest! Olge üksteise vastu head! Olge lahked ja andestage üksteisele
Jeesuse pärast!
Kui olete kellelegi vihane, andke talle andeks! Viha viib põrgusse. Ande andeks, nagu
Kristus meile andeks annab! Jeesus suudab meid hoida, kui meil on kahetsev süda ja me
laseme Tema verel puhastada meid kõigist pattudest. Armastage oma lapsi ja armastage
oma ligimesi nagu iseennast!
Koguduse Issand ütleb: “Kahetsege pattu ja saage päästetud!”


4
VEEL ROHKEM TULEKOOPAID Järgmisel ööl läksime koos Jeesusega jälle paremasse jalga. Nägin, nii nagu ennegi, milline
armastus on Jeesusel kadunud hingede vastu põrgus. Tundsin ka Tema armastust minu ja
kõigi maa peal elavate inimeste vastu.
“Laps,” ütles Ta mulle, “see pole Isa tahe, et keegi hukkuks. Saatan petab paljusid ja nad
järgnevad talle. Kuid Jumal on andestaja. Ta on armastuse Jumal. Kui need oleksid tõeliselt
tulnud Isa juurde ja pattu ahetsenud, siis Ta oleks neile andestanud.” Suur õrnus oli Jeesuse
näol, kui Ta seda rääis.
Taas kõndisime mööda leegitsevaist koopaist, nägime rohkem piinades olevaid inimesi kui
olen eespool kirjeldanud. “Mu Issand, mu Issand, milline õudus!” mõtlesin ma, kui
möödusime paljudest, paljudest põrgus põlevatest hingedest.
Kõikjal piki teerada sirutusid põlevad käed Jeesuse poole. Seal, kus pidanuks olema liha,
olid ainult luud - hallikas mass põleva ja laguneva lihaga, mis rippus ribadena. Iga
skelettkuju raamistuses oli määrdunud-hall hingeudu, igavesti suletuna kuiva skeleti
sisemusse. Nende karjete põhjal võin öelda, et nad tundsid tuld, piina, vaklu, lootusetust.
Need karjed täitsid mu hinge sellise ahastusega, mida ma ei suuda kirjeldada. “Kui nad
ainult oleks kuulda võtnud,” mõtlesin ma, “siis nad poleks siin!”
Teadsin, et kadunutel põrgus on elavad kõik meeled. Nad mäletavad õike, mis neile iganes
on öeldud. Nad teavad, et neist leekidest pole väljapääsu ja et nad on kadunud igaveseks.
Lootusetuna nad siiski lootsid, sest nad kisendasid Jeesuse poole halastuse saamiseks.
Peatusime järgmise süvendi juures. See oli täpselt samasugune nagu teisedki. Selles oli
naise kuju, nagu sain aru häälest. Ta kisendas Jeesuse poole, et pääseda välja leekidest.
Jeesus vaatas armastusega tema peale ja ütles: “Kui sa olid maa peal, Ma kutsusin sind
Enda juurde. Ma palusin, et sa korraldaksid oma südame asjad Minuga, enne kui on hilja.
Külastasin sind korduvalt kesköö tunnil, et rääkida sulle Minu armastusest. Olin nagu
armastav kosilane ja tõmbasin sind Enda poole oma Vaimu läbi. “Jah Issand,” rääkisid sina,
“ma hakkan käima sinu järel.” Suuga sa ütlesid, et armastad Mind, kuid süda ei arvanud nii.
Teadsin, kus su süda viibib. Saatsin sageli oma sõnumitoojaid su juurde ütlema, et sa pead
pattu ahetsema ja Minu juurde tulema, kuid sa ei tahtnud Mind kuulda. Tahtsin sind kasutada
töötegijana teiste heaks, et aidata neil leida Mind. Kuid sa tahtsid maailma, mitte Mind.
Kutsusin sind, aga sa ei võtnud uulda ega kahetsenud oma patte.”
Naine ütles Jeesusele: “Issand, Sa mäletad ju, kuidas ma käisin kirikus ja olin hea inimene.
Ühinesin kogudusega. Olin Sinu koguduse liige. Teadsin, et mu elu peal on Sinu kutse.
Teadsin, et pean sellele kutsele kuuletuma iga hinna eest, ja ma tegin seda.”
Jeesus ütles: “Naine, sa oled ikka veel täis valet ja pattu. Ma kutsusin sind, kuid sina ei
võtnud kuulda. Tõsi, sa olid koguduse liige, kuid koguduse liikmeks olemine ei too veel
taevasse. Su patte oli palju ja sa ei kahetsenud neid. Sinu tõttu komistasid teised Mu sõna
peale. Sa ei andestanud teistele, kui nad haavasid sind. Olles koos kristlastega, püüdsid sa
näidata, et armastad ja teenid Mind. Aga kui olid kristlastest eemal, siis sa valetasid, petsid
ja varastasid. Võtsid kuulda ahvatlevaid vaime ja nautisid oma ahepalgelist elu. Aga sulle oli
teada kitsas ja sirge tee. Ja sul oli kaksipidine keel. Sa rääkisid taga oma õdesid ja vendi


Kristuses, mõistsid nende üle kohut ja pidasid ennast neist pühamaks, ehkki su südames
laiutas patt. Tean, et sa ei võtnud kuulda Mu õnnist kaastunde Vaimu. Otsustasid isikute üle
välise põhjal, vaatamata sellele, et paljud olid usus alles lapsukesed. Olid väga vali.
Huultega ütlesid, et armastad Mind, kuid su süda oli Minust kaugel. Kummatigi tundsid sa
Issanda teid ja said neist aru. Sa mängisid Jumalaga, kuid Jumal tunneb kõik ära. Oleksid sa
siiralt teeninud Jumalat, siis poleks sa täna siin. Ei saa teenida ühtaegu Jumalat ja
saatanat.”
Jeesus pöördus minu poole ja ütles: “Viimastel aegadel loobuvad paljud usust, alluvad
eksitavatele vaimudele ja teenivad pattu. Tule välja nende keskelt ja lahuta end ära. Ära käi
nendega sama teed!”
Kui eemaldusime, hakkas naine Jeesust needma ja sajatama. Ta kriiskas ja karjus suures
raevus. Meie läksime edasi. Tundsin end väga nõrgana.
Järgmises süvendis oli teine luukere-kuju. Haistsin surmalehka veel enne, kui sinna saime.
Luukere oli samasugune kui teisedki. Püüdsin arvata, mida see hing võis olla teinud, et ta
nüüd oli kadunud ja lootusetu ja kellel polnud muud tulevikku kui olla igavesti selles koledas
kohas. Põrgu on igavene. Kuuldes piinlevaid hingi nutmas, nutsin ka mina.
Kuulsin, kuidas naishääl rääkis Jeesusega koopa leekide keskelt. Ta tsiteeris Jumala sõna.
“Armas Issand, mida teeb tema siin?” küsisin mina.
“Kuula!” ütles Jeesus.
Naine rääkis: “Jeesus on tee , tõde ja elu. Ükski ei saa Isa juurde muidu, kui Tema läbi.
Jeesus on maailma valgus. Tulge Jeesuse juurde ja Ta päästab teid!”
Kui ta rääis, kuulasid paljud kadunud hinged ümnerringi. Mõned vandusid ja needsid teda.
Mõned käskisid tal vaikida. Teised aga küsisid: “Kas on veel lootust? Jeesus, aita meid!”
Valjud ahastuskarjed täitsid õhku.
Ma ei mõistnud, mis sünnib. Miks kuulutas see naine siin evangeeliumi?
Issand tundis ära mu mõtted. Ta ütles: “Laps, kui see naine oli kolmekümne aastane,
kutsusin Ma teda kuulutama Minu sõna ja olema evangeeliumi tunnistaja. Ma kutsun
erinevaid inimesi erinevaks otstarbeks koguduses. Ent kui mees või naine, poiss või tüdruk
ei taha Minu Vaimu, siis Ma tõmbun tagasi. Jah, ta vastas Mu kutsele paljude aastate jooksul
ja kasvas Issanda tunnetuses. Ta õppis kuulma Mu häält ja tegi Minu jaoks palju head. Ta
uuris Jumala sõna, palvetas sageli ja sai palju palvevastuseid. Ta õpetas paljusid inimesi
minema pühaduse teed. Ta oli ustav oma kodus. Aastad möödusid, kuni ühel päeval ta
avastas, et tema mehel on suhe teise naisega. Ja kuigi mees palus andeksk, kibestus ta ega
tahtnud mehele andestada ja abielu päästa. Tõsi, mees oli teinud pahasti ja oli sooritanud
väga raske patu. Kuid see naine tundis Jumala sõna. Ta teadis, et tuleb andeks anda ja et
koos iga kiusatusega on olemas väljapääsutee. Mees palus, et ta annaks andeks, tema aga
ei tahtnud. Viha ajas juuri ja hakkas ta sees kasvama. Ta ei soovinud panna seda Minu ette,
kibestus iga päevaga üha enam ja rääkis oma südames: “Siin ma olen! Teenin kõikepidi
Jumalat, aga mu mees jookseb ringi teise naisega. Kas Sa arvad, et see on õige?” küsis ta
Minult. Ma ütlesin: “Ei, see pole õige. Kuid su mees tuli su juurde, kahetses ja ütles, et ta ei
tee seda enam kunagi.” Ütlesin talle: “Tütar, vaata enesesse ja näe, et sa oled ise selleks
põhjust andnud!” “Mina mitte, Issand,” ütles tema. “Mina olen püha, aga tema on patune!” Ta
ei tahtnud Mind kuulda võtta. Mõne aja pärast ei tahtnud ta enam palvetada ega Piiblit
lugeda. Ta muutus tigedaks mitte ainult mehe peale, vaid kõigi peale enda ümber. Ta
tsiteeris Pühakirja, kuid ei soovinud mehele andestada. Ta ei soovinud ka Mind kuulda. Ta
süda muutus aina kibedamaks ja sinna sisenes suur patt. Seal, kus kord oli asunud
armastus, võttis maad mõrvavaim. Ja ühel päeval tappis ta oma tigeduses nii mehe kui ka
selle naise. Saatan sai tema üle täieliku võimuse ja ta tappis ka iseenda.”


Vaatasin seda kadunud hinge, kes oli loobunud Kristusest ja mõistnud oma hinge igaveseks
hukka leekides ja piinas. Kuulsin, kuidas ta vastas Jeesusele: “Nüüd ma andestan, Issand!
Lase mind välja! Allun Sulle nüüd. Näe, Issand, ma ju kuulutan nüüd Su sõna. Tunni aja
pärast tulevad deemonid, et piinata mind veel hullemini. Nad piinavad mind tundide kaupa.
Kuna ma kuulutan Jumala sõna, siis on mu kannatused veel rängemad. Palun ja anun Sind,
Issand, lase mind välja!”
Nutsin koos naisega ja palusin Issandat, et Ta hoiaks mind igasuguse südamekibeduse eest.
“Aita, et ma ei laseks mingit vihkamist oma südamesse!” palusin ma.
“Tule, lähme edasi!” ütles Jeesus.
Järgmises süvendis oli oma luukere-kujusse vangistatud mehe hing, kes kisendas Jeesuse
poole. “Issand,” hüüdis ta, “aita mul aru saada, miks ma olen siin!”
Jeesus ütles: “Rahu! Ole vaikne! Sa saad aru küll, miks sa oled siin.”
“Lase mind välja ja ma olen hea!” anus mees.
Issand ütles talle: “Isegi põrgus sa ikka veel valetad.”
Jeesus pöördus minu poole ja ütles: “See mees oli kahekümne kolme aastane, kui ta tuli
siia. Ta ei tahtnud kuulda võtta Minu evangeeliumi. Ta oli sagedasti kuulnud Mu sõna ja
olnud Minu kojas. Tõmbasin teda oma Vaimuga pääste poole, kuid ta eelistas maailma ja
selle lõbusid. Ta armastas juua ega hoolinud Minu kutsest. Ta oli üles kasvanud kirikus, kuid
ei tahtnud pühendada ennast Minule. ord ütles ta Mulle: “Ühel päeval ma annan oma elu
Sulle, Jeesus.” Kuid see päev jäi tulemata. Ühel ööl pidu pidamast tulles sattus ta
autoavariisse ja sai surma. Saatan pettis teda lõpuni. Tema surm oli silmapilkne. Ta ei
tahtnud kuulda võtta Mu kutset. Paljud teisedki saavad õnnetusjuhtumites surma. Saatana
töö on tappa, varastada ja hävitada. Kui see noor mees ometi oleks kuulanud! Isa ei taha, et
keegi hukkuks. Saatan tahtis selle hinge kätte saada ja hävitas ta muretuse, patu ja kangete
jookide läbi. Nii palju kodusid ja elusid puruneb igal aastal alkoholi tõttu!”
Kui inimesed ometi näeksid, kui ajutised on maailma lõbud ja himud! Kui tuled Issanda
Jeesuse juurde, vabastab Ta su vägijookidest. Hüüa appi Jeesust ja Ta kuuleb ja aitab sind.
Ta tahab olla su sõber. Pea meeles, et Ta armastab sind ja Tal on meelevald anda andeks su
patud.
Abielus kristlased, Jeesus hoiatab, et te ei rikuks abielu. Himu vastassugupoole esindaja
vastu, kui sa ka otse abielu ei rikuks, võib olla abielurikkumine su südames.
Noored, hoiduge eemale uimastitest ja seksipattudest! Kui te olete patustanud, Jumal annab
teile andeks. Hüüdke Teda appi, kuni selleks veel on aeg! Leidke tugev täiskasvanud usklik
ja rääkige temaga oma probleemidest. Saate rõõmsaks, et võtsite selleks aega. Tehke seda,
kuni pole veel hilja!
Saatan tuleb valguseingli kujul petma maailma. Pole ime, et maailma patud viisid selle
noormehe kiusatusse, kuigi ta teadis Jumala püha sõna. “Üks pidu veel,” mõtles ta, “Jeesus
saab aru…” Kuid surmal pole halastust. Ta ootas, kuni oli liiga hilja.
Vaadates seda noormeest, meenutasin oma lapsi. “Oh Jumal, võiksid nad ometi teenida
Sind!” Tean, et paljudel teist, kes te seda loete, on oma armsad, võib-olla lapsed, kellest te
kuidagi ei taha, et nad satuksid põrgusse. Rääkige neile Jeesusest, kuni pole hilja! Öelge, et
neil tuleb oma patte kahetseda, siis Jumal annab neile andeks ja teeb nad puhtaks.
Selle mehe karjed kõlasid mu sees päevade viisi. Ma ei unusta kunagi tema
kahetsushüüdeid. Mäletan ta liha, mis rippus ja põles leekides. Mäletan lagunemist,
laibalõhna, õõnsusi silmade asemel, määrdunud-halli hinge ja läbi kontide roomavaid valu.
Ta tõstis oma käed paluvalt Jeesuse poole, kui eemaldusime järgmise süvendi suunas.
“Kallis Issand,” palvetasin mina, “anna mulle jõudu edasi minna!”


Nüüd kuulsin õikjalt kostvate surmakarjete keskel meeleheitlikult kisendavat naisehäält.
Tulime süvendi juurde, kus see naine asus. Ta anus kogu oma hingega, et Jeesus võtaks ta
sealt välja. “Issand,” ütles ta, “kas ma pole juba olnud siin küllalt kaua? Mu piin on suurem
kui suudan kanda. Palun, Issand, lase mind välja!” Nuuksed vapustasid ta varikuju ja tema
hääles oli tohutu piin. Tunnetasin, et ta kannatab väga.
“Jeesus, kas Sa saad siin midagi teha?” küsisin ma.
Jeesus hakkas naisega rääkima: “Kui sa olid maa peal, Ma kutsusin ja kutsusin sind Enda
juurde. Ma palusin ja veensin sind leida oma südames lepitus Minuga, anda andeks teistele,
teha õigust ja jätta maha patt. Külastasin sind kesköö tunnil ja tõmbasin sind oma Vaimuga
ikka ja jälle. Sa rääkisid suuga, et armastad Mind, kuid su süda oli Minust kaugel. Sa ju
teadsid, et Jumala eest ei jää miski varjule. Võid lollitada teisi, aga sa ei saa lollitada Mind.
Läkitasin su juurde saadikud kutsuma sind patukahetsusele, aga sa ei võtnud kuulda. Sa ei
tahtnud kuulda, ei tahtnud näha ja vihasena saatsid nad minema. Asetasin su sinna, kus sa
said kuulda Mu sõna. Aga ika ei andnud sa oma südant Mulle.
Sa ei muretsenud ega häbenenud selle pärast, mida sa tegid. Paadutasid oma südame ja
saatsid Minu minema. Nüüd oled sa kadunud ja igaveseks lahti lastud. Sa pidanuksid
kuulama Mind!”
Siinkohal hakkas naine sajatama ja needma Jumalat. Tundsin kurjade vaimude kohalolekut
ja mõistsin, et nemad olid need, kes sajatasid ja needsid. Kui kurb on olla põrgus igavesti
kadununa! Pange vastu kuradile, kuni te veel suudate seda teha, ja ta põgeneb teie juurest!
Jeesus ütles: “Maailm hävib, ja kõik, mis seal on, aga Minu sõna ei hävi iialgi.”


5
HIRMUTUNNEL Püüdsin meenutada jutlusi, mida olin põrgu kohta kuulnud. Kuid iialgi polnud ma kuulnud nii
kohutavatest asjadest nagu need, mida Issand siin mulle näitas. Põrgu on lõpmatult koledam
kui kestahes suudab mõelda või kujutleda. Mulle tegi lõikavat valu teadmine, et hinged, kes
praegu põrgus piinlevad, jäävad sinna igavesti. Sealt ei ole teed välja.
Olen otsustanud teha kõik, mis minu võimuses, et päästa hingi sellest õudusest. Pean
kuulutama evangeeliumi igaühele, keda kohtan, sest põrgu on hirmuäratav koht ja käesolev
teadaanne on tõene. Kas saate aru, mida ma räägin? Kui patused ei paranda meelt ega usu
evangeeliumisse, siis on üsna kindlasti nende ots siin.
Uskuge Issandasse Jeesusesse Kristusesse ning kutsuge Ta oma ellu, et Ta päästaks teid
teie pattudest! Lugege Johannese evangeeliumi 3. ja 14. peatükki. Ja lugege palun
käesolevat raamatut kaanest kaaneni, et te mõistaksite rohkem põrgu ja sealpoolsuse kohta.
Lugedes palvetage, et Jeesus tuleks teie südamesse ja peseks ära teie patud, kuni pole
hilja.
Kõndisime Jeesusega läbi põrgu. Teeraja pind oli kõrbenud, kuiv, pragunenud, paljas.
Vaatasin alla tulekoobaste ridadele nii kaugele kui silm ulatus. Olin väga väsinud. Mu süda,
kogu mu vaim oli kõigest nähtust ja kuuldust murdunud, ja siiski teadsin, et ees on veel
rohkem.
“Jeesus, anna mulle jõudu edasi minna!” nutsin ma.
Jeesus juhtis ja mina käisin tihedalt Tema kannul. Olin suures ahastuses kõige kohutava
pärast, mida olin näinud. Kas maailm tõesti peaks mind uskuma? Vaatasin paremale ja
vasakule ja enda taha - kõikjal olid tulekoopad, nii kaugele kui võisin näha. Olin ümbritsetud
tulest, leekidest ja põlevatest hingedest. Ehe hirm, mida tundsin, pani mu kisendama. Nähtu
õudus ja tõelisus ületas mu talumisvõime.
“Oh maa, kahetse pattu!” hüüdsin ma. Sügavad nuuksed raputasid mu vaimu, kui koos
Jeesusega edasi sammusin. Mõtlesin, mis võiks tulla järgmisena. Mõtlesin, mida peaks
tegema praegu mu perekonnaliikmed ja sõbrad. Mulle meenus, kuidas olin patustanud, enne
kui pöördusin Jeesuse poole, ja ma olin nii tänulik Jumalale, et Ta oli mu vastu võtnud, kuni
polnud veel liiga hilja.
Jeesus ütles: “Nüüd tuleb meil minna tunnelisse, mis viib põrgu kõhtu. Põrgu on kujult nagu
inimkeha, mis väljasirutatud käte ja jalgadega lamab selili maapõue keskmes. Nii nagu Minul
on uslikest moodustatud keha, nõnda on põrgu patu ja surma eha. Ja nagu ogudus Kristuse
kehana ehitub üles päev-päevalt, nii ehitub ka põrgu keha päev-päevalt.”
Teel tunnelisse möödusime leegitsevatest koobastest, kust kostvad hukkamõistetute karjed
ja oiged helisesid mu kõrvus. Paljud hüüdsid Jeesust appi, paljud püüdsid tulekoobastest
välja ronida, et ulatuda Jeesuseni, kuid ei suutnud. “Liiga hilja, liiga hilja!” karjus mu süda.
Kurbus oli kogu aeg Jeesuse näol, kui edasi liikusime. Vaadates tulekoopaid, meenutasin
mõtteis, kuidas olime sageli maja taga lõkkel toitu valmistanud ja kuidas seal punased,
tulised söed olid tundide kaupa hõõgunud. See oli nii väga sarnane sellega, mida nägin siin.
Olin väga tänulik, kui sisenesime tunnelisse. Mõtlesin, et tõenäoliselt ei ole tunnel nii hull kui
nood koopad. Kuidas ma aga eksisin!


Vaevalt olime sisenenud, kui silmasin koletuid madusid, suuri rotte ja palju kurje vaime, kes
kõik põgenesid Issanda eest. Maod sisisesid meie peale ja rotid kriunusid. Kõlas palju
tigedaid hääli. Meie ümber olid kõikjal tumedad varjud ja rästikud. Jeesus oli ainus valgus
selles tunnelis. Hoidusin Talle nii lähedale kui võimalik.
Kurjad vaimud ja põrgulised ümbritsesid meid igast kandist ja olid kõik minemas kuhugi üles,
tunnelist välja. Hiljem sain teada, et nad läksid välja maa peale täitma saatana käske.
Ära tundes mu hirmu selles pimedas, umbses ja räpases paigas, ütles Jeesus: “Ära karda,
varsti jõuame tunneli lõppu. Pean seda sulle näitama. Tule, järgne Mulle!”
Hiigelsuured maod vingerdasid meist mööda. Mõned võisid olla rohkem kui meetrise
ümbermõõduga ja kaheksa-üheksa meetrit pikad. Jälk hais täitis tihkelt õhku ja kurje vaime
oli kõikjal.
Jeesus sõnas: “Varsti jõuame põrgu kõhtu. See osa põrgust on kahekümne seitsme
kilomeetri kõrgune ja viiekilomeetrise ümbermõõduga ringkäik.” Jeesus andis täpsed
mõõtmed.
Püüan nii hästi kui suudan üles kirjutada ja jutustada kõik, mida nägin ja kuulsin. Teen seda
Isa, Poja ja Püha Vaimu auks. Sündigu Jumala tahtmine!
Tean, et Jeesus näitas mulle kõike seda, et võiksin hoiatada inimesi vältima põrgut iga hinna
eest. Kallid, kui te loete seda ja ei tunne veel Jeesust, peatuge oma teel just nüüd,
kahetsege pattu ja paluge Tal Päästjana siseneda teie ellu!


6
TEGEVUS PÕRGUS Võisin eespool näha tuhmi kollast valgust. Olime Jeesusega väljunud hirmutunnelist ja
seisime nüüd eenduval äärisel eh simsil, mis oli võrdlemisi räpase väljanägemisega. Meile
avanes ülevaade põrgu kõhust. Nii kaugele kui ulatusin nägema, käis igal pool vilgas
tegevus.
Peatusime ja Jeesus ütles: “Tahan viia su läbi põrgu õhu ja ilmutada sulle paljusid asju. Tule,
järgne Mulle!” Läksime kahekesi edasi.
Jeesus rääkis: “Ees ootab palju hirmuäratavat. See pole kellegi väljamõeldis või ettekujutus,
see on tegelikkus. Räägi kindlasti oma lugejaile, et deemonlikud jõud on reaalsed, et saatan
on reaalne ning kõik pimeduseväed. Kuid ütle, et nad ei heidaks meelt, sest kui Mu rahvas,
keda hüütakse Minu nimega, alandab ennast, palvetab ja pöördub oma halbadelt teedelt,
siis Ma kuulen taevast ning parandan nende maa ja nende ihu. Niisama kindel kui taeva
tegelikus on ka põrgu tegelikkus.
Jumal tahab, et me oleksime teadlikud põrgust ja Ta tahab meid päästa sellest paigast.
Jumal tahab anda teada, et on olemas pääsetee. See tee on Jeesus Kristus, meie hinge
Päästja. Pea meeles, et pääsevad ainult need, kelle nimi on kirjutatud Talle Eluraamatusse.
Tulime põrgu kõhu esimese tegevuskoha juurde. See oli paremat kätt meie sisenemiskohast
väikesel künkal põrgu pimedas nurgas.
Mulle meenusid Issanda sõnad, mis Ta mulle oli öelnud: “Sulle võib vahel tunduda, et olen
su maha jätnud, aga Ma ei ole. Ära unusta, et Minul on kõik vägi taevas ja maa peal.Vahel
kurjad vaimud ja kadunud hinged ei näe meid ega tea, et oleme siin. Ära karda! Mida sa
varsti näed, on tegelikkus. See sünnib just praegu ja kestab seni, kuni surm ja põrgu
heidetakse tulejärve.”
Lugeja, tee kindlaks, kas su nimi on kirjutatud Jumala Talle Eluraamatusse!
Eestpoolt kostsid piinatud hinge häälitsused ja karjed. Tõusin väiksele künkale ja vaatasin
alla. Valgus valgustas piirkonda ja ma nägin selgesti. Õhku täitis selline hädakisa, mida sa
iial võimalikuks ei pea. See oli ühe mehe kisa.
“Kuula Mind, “ ütles Jeesus, “see, mida sul nüüd kuulda ja näha tuleb, on tõsi. Pange tähele,
evangeeliumi töötegijad, sest need sõnad on ustavad ja tõelised! Ärgake, evangelistid,
jutlustajad ja Mu sõna õpetajad, kõik, kes te olete kutsutud kuulutama head sõnumit
Jeesusest Kristusest! Kui te teete pattu, hukkute kõik samaviisi.”
Astusin selle tegevuskoha ligi, umbes viie meetri kaugusele. Nägin pisikesi tumedasse
riietatud figuure marssimas ümber kastitaolise eseme. Lähemalt silmitsedes märkasin, et
see kast on puusärk ja marssivad figuurid on deemonid. Puusärk oli tõeline ja marssivaid
deemoneid oli kaksteist. Marssides nad skandeerisid ja naersid. Igaühel oli käes terav oda,
mida ta ikka ja jälle läbi väikeste avade torkas puusärki.
Õhus rippus tohutu hirmutunne ja ma vabisesin eesolevast vaatepildist.
Jeesus teadis mu mõtteid ja ütles: “Laps, siin on piinades palju hingi ja nende jaoks on palju
erinevaid piinamisviise. Raskem karistus on nendel, kes kord kuulutasid evangeeliumi, aga
siis läksid tagasi pattudesse, või nendel, kes ei allunud Jumala kutsele oma elus.”


Kuulsin nii meeleheitlikku kisa, et see täitis minugi südame meeleheitega. “Pole lootust, pole
lootust!” kisendas hääl puusärgist. See oli lõputu kahetsusnutt.
“Oh kui kohutav!” ütlesin mina.
“Tule,” ütles Jeesus, “lähme ligemale!” Ta astus puusärgi juurde ja vaatas sisse. Järgnesin
Talle ja vaatasin ka sisse. Osutus, et kurjad vaimud ei näinud meid.
Määrdunud-hall udu täitis puusärgi. See oli ühe mehe hing. Nägin, kuidas deemonid oma
odadega pistsid sellesse mehe hinge puusärgis.
Iial ei unusta ma selle hinge kannatusi. “Lase ta välja, Issand, lase ta välja!” isendasin ma
Jeesusele. Hinge piinlemine oli kohutav vaatepilt. Kui ta ainult võinuks vabaneda!
Puudutasin Jeesuse ätt ja anusin, et Ta laseks mehe puusärgist välja.
Jeesus ütles: “Rahu, mu laps, jää vaikseks!”
Kui Jeesus rääkis, nägi mees meid. “Issand, Issand, lase mind välja! Halasta!” karjus ta.
Vaatasin alla ja nägin verist läga. Mu silmade ees oli hing. Hinge sees oli inimsüda ja sellest
purskas verd. Odapisted läbistasid ta südant sõna otseses mõttes.
“Hakan nüüd Sind teenima, lase mind välja!” halas mees. Teadsin, et ta tunneb igat
odapistet, mis tungib läbi ta südame.
“Teda piinatakse päevad ja ööd,” ütles Issand. “Saatan on ta siia pannud ja saatan ise piinab
teda.”
Mees hüüdis: “Issand, nüüd ma hakkan kuulutama tõelist evangeeliumi! Hakkan rääkima
patust ja põrgust. Lase ainult mind siit välja!”
Jeesus rääkis: “See mees oli Jumala sõna kuulutaja. Teatud aja teenis ta Mind kogu
südamest ja juhtis paljusid päästmisele. Mõned tema läbi pöördunud teenivad Mind veel
tänapäeval, hulk aastaid hiljem. Lihahimu ja rikkuse petlikkus ahvatlesid ta kõrvale. Ta laskis
saatanal haarata valitsuse oma elu üle. Tal oli suur kirik, noobel auto ja suur sissetulek. Ta
hakkas varastama koguduse ohvriraha ja õpetama valet. Enamasti rääkis ta pooltõdesid ja
poolvalesid. Ta ei lasknud Mul ennast korrigeerida. Saatsin ta juurde oma saadikuid ütlema,
et ta peab parandama meelt ja kuulutama tõde, ent ta oli hakanud armastama elumõnusid
rohem kui elu Jumalaga. Ta teadis, et ei tohi kuulutada ega levitada mingit muud õpetust, kui
vaid seda, mis on ilmutatud Piiblis. Kuid enne surma hakkas ta rääkima, et Püha Vaimuga
ristimine on vale ja et need, kes väidavad end omavat Püha Vaimu, on silmakirjatsejad. Ta
rääkis ka, et sa võid olla joodik ja siiski saada taevasse, isegi ilma patukahetsuseta.
Ta rääkis veel, et Jumal ei saada kedagi põrgusse - Jumal olevat liiga hea, et seda teha.
Tema mõjul langesid paljud inimesed ära Issanda armust. Ta ütles koguni, et ta ei vaja Mind,
kuna on ise nagu jumal. Ta läks nii kaugele, et pidas isegi seminare selle valeõpetuse
õpetamiseks. Ta tallas Mu püha sõna jalge alla. Kuid siiski Ma armastasin teda ikka. Mu
laps, parem on Mind mitte kunagi tunda kui Mind tundes pöörduda ära Mind teenimast.”
“Oleks ta ometi kuulanud Sind, Issand!” hüüdsin ma. “Oleks ta ometi hoolt kandnud oma
hinge eest ja teiste hingede eest!”
“Ta ei kuulanud Mind. Kui kutsusin, pööras ta oma kõrvad ära. Ta armastas kerget elu.
Kutsusin ja kutsusin teda patukahetsusele, aga ta ei tahtnud tulla tagasi Minu juurde. Ühel
päeval sai ta surma ja tuli otsekohe siia. Nüüd piinab saatan teda, sest et ta kunagi kuulutas
Mu sõna ja päästis hingi Minu riigi jaoks. See on tema piin.”
Võisin jälgida, kuidas deemonid jätkasid marssi ümber sarga. Mehe süda tuksus ja sellest
voolas tõelist verd. Eales ei saa ma unustada tema piina- ja ahastusekisa.
Jeesus vaatas meest suure kaastundega ja ütles: “Selle mehe kätel on paljude kadunud
hingede veri. Mitmed neist piinlevad praegugi siin.” Valuleva südamega kõndisime koos
Jeesusega edasi.


Kui olime lahkumas, nägin teist deemonite rühma tulevat puusärgi juurde. Nad olid umbes
meeter pikad, riietatud musta ja mustad kapuutsid üle näo. See oli uus vahetus piinajaid.
Mõtlesin sellele, kuidas uhkus meis kõigis ei lase meil oma vigu tunnistada ja neid andeks
paluda. Keeldume ennast alandamast ja pattu kahetsemast ning lähme edasi, nagu
oleksime meie üksi igavesti õiged.
Kuid võtke kuulda hinged, põrgu on tõeline! Palun ärge sattuge sellesse paika!
Siis näitas Jeesus mulle hiigelsuurt kella, mis ulatus üle ogu maailma. Kuulsin seda
tiksumas. Tunniosuti lähenes kaheteistkümnele. Minutiosuti tõttas ringi, kuni peatus kolm
minutit enne kahtteistkümmet ja hakkas siis vargsi nihkuma täistunni poole. Tema liikudes
muutus tisumine üha valjemaks ja valjemaks, kuni näis, et see täidab kogu maa.
Siis rääkis Jumal otsekui pasunahäälega ja see hääl kostis nagu suurte vete kohin. “Pange
tähele ja kuulge, mis Vaim kogudustele ütleb!” sõnas Ta. “Olge valmis, sest Ma tulen ajal, mil
te ei arva. Ma kuulen kella löövat. Kell on kaksteist. Peigmees on tulnud oma pruudile
järele.”
Sõber, kas oled valmis Kristuse tulekuks? Või tahad olla nende hulgast, kes ütlevad: “Mitte
täna, Issand!” Kas tahad Teda appi hüüda ja saada päästetud? Kas tahad täna anda oma
südame Temale? Pea meeles, Jeesus võib ja tahab päästa sind kõigest kurjast, kui sa juba
täna Teda appi kutsud ja oma pattu kahetsed. Palveta oma perekonna ja oma armsate eest,
et nad tuleksid Kristuse juurde, enne kui on liiga hilja.
Kuula, mida Jeesus ütleb: “Ma kaitsen sind kurja eest. Ma hoian sind kõigil sinu teedel. Ma
päästan sinu. Ma päästan su armsad. Hüüa Mind täna, ja sa leiad elu!”
Palvetan rohkete pisaratega, et te kõik, kes seda raamatut loete, mõistaksite tõde, enne kui
on hilja. Põrgu kestab igavesti. Püüan teha oma parima, et teieni tuua kõik, mida olen näinud
ja kuulnud. Tean, et need asjad on tõelised. Kui loete veel ülejäänud osa sellest raamatust,
siis ma palvetan, et te kahetseksite pattu ja võtaksite Jeesuse Kristuse vastu oma isikliku
Päästjana.
Kuulsin, kuidas Issand ütles: “Aeg on minna. Homme tuleme tagasi.”


7
PÕRGU KÕHT Järgmisel ööl läksime Jeesusega jälle põrgusse. Kõigepealt osutusime olevat suurel lahtisel
maa-alal, kus kogu vaatevälja ulatuses toimus kurjusejõudude tegevus. Enamus sellest
tegevusest oli keskendunud selle paiga ümber, kus asusime meie. Mõne meetri kaugusel
meist oli märgatav iseäranis suur aktiivsus: palju kurje ja deemonlikke vaime kiirustas selles
paikkonnas sisse-välja.
Stseen sarnanes õudusfilmiga. Nii kaugele kui silm ulatus, nägin piinades olevaid hingi, kelle
kallal kurat ja tema inglid tegid oma tööd. Läbi hämaruse tungisid ahastuse- ja
meeleheitekarjed.
Jeesus rääkis: “Laps, saatan on maa peal petis ja põrgus piinaja. Hulk nendest deemonlikest
jõududest, mida sa siin näed, käivad aeg-ajalt ülal maa peal inimesi vigastamas, vaevamas
ja petmas. Kavatsen sulle näidata asju, mida nii üksikasjaliselt pole varem kunagi nähtud.
Osa sellest, mida sa näed, sünnib juba praegu, osa tulevikus.
Heitsin taas pilgu ettepoole. Maapind oli helepruun, elutu, polnud näha midagi haljast. Kõik
oli nagu surnud või surev. Mõned kohad olid külmad ja rõsked, teised kuumad ja kuivad. Ja
ikka oli seal iiveldama ajav kõrbeva ja roiskuva liha leh segamini solgi ja hallituse lõhnaga.
“Saatan kasutab palju lõse ja püüniseid Jumala inimeste petmiseks,” ütles Jeesus. “Meie
põrguteekondade jooksul näitan Ma sulle paljusid tema kurikavalaid võtteid.”
Olime läinud vaid pisut maad edasi, kui meie ees ilmus bnähtavale mingi pahaendeliselt
tume, peaaegu must objet, mis näis liikuvat üles-alla, kokku tõmbuvat ja paisuvat. Iga kord,
kui ta liikus, laskis ta välja jälki haisu, vängemat kui tavalised halvad lõhnad, mis põrgu õhku
täitsid.
Püüan nähtut kirjeldada nii hästi kui suudan. Kui see suur rippuv must objekt nõnda
ühtejärge paisus ja koku tõmbus, lastes välja vastikut haisu, märkasin ma midagi nagu
sarved või harud, tumedat värvi, mis sellest väljusid ja üles maa peale ulatusid. Jõudsin
arusaamisele, et see objekt on suur must süda, millesse viib hulk sissepääsuteid. Mind
haaras kohutav eelaimdus.
Jeesus mõistis mu mõtteid ja ütles: “Ära karda! See on põrgu süda. Hiljem läheme sealt läbi,
aga nüüd peame minema põrgu kongideblokki.”
Kongideblokk oli põrgu kõhu ringteede osas; see oli kahekümne seitsme kilomeetri kõrgune.
Vaatasin üles ja nägin, et kongide ja põrgu põhja vahel oli suur pruun kraav. Mulle tundus
see kraav kahe meetri sügavusena ja ma imestasin, kuidas ma peaksin sellest üle saama.
Vaevalt olin jõudnud seda mõelda, kui olime ülal simsil, kust algas astanguliselt tõusvate
kongiridade esimene viirg. Simss oli otsekui kõnnitee piki kongiridasid ja ühtlasi vaateplats,
kust oli võimalik näha kogu seda põrgu keskpaika.
Jeesus ütles: “Need asjad on ustavad ja tõelised. Surm ja põrgu visatakse ühel päeval
tulejärve. Kuini selle ajani on see põrgu kinnipidamiskoht. Need kongid siin on täis piinlevaid
ja annatavaid patuseid hingi. Ma andsin oma elu, et te ei peaks siia sattuma. Ma teadsin, kui
reaalsed on siinsed õudused, kuid Mu Isa halastus on niisama reaalne. Kui te lasete, siis
annab Ta teile andeks. Hüüdke Teda Minu nimes appi juba täna!”




8
PÕRGU VANGIKONGID Seisime Jeesusega sellel eendil ehk simsil esimese kongiderea juures. Simsi laius oli pisut
üle meetri. Vaatasin üles, ja nii kaugele kui silm ulatus, oli seal veel ja veel neid simsse
suurte ringidena ümber tohutu suure kaevutaolise süvise. Piki neid simsse või kõnniteid olid
ridamisi maasse kaevatud vangikongid, mida üksteisest lahutas umbes pool meetrit mulda.
Jeesus ütles: “See kongideblokk on kakskümmend seitse kilomeetrit kõrge, arvestades
põrgu põhjast. Nendes kongides on palju hingi, kes on tegelenud nõiakunsti või okultsete
asjadega. Siin on nõiad, meediumid, uimastitega kaubitsejad, ebajumalate austajad,
vaimude väljakutsujad. Need on hinged, kes on teinud suurimaid jäledusi Jumala vastu,
paljud neist on siin juba sadu aastaid. Need on need, kes ei ole soovinud pattu kahetseda,
kes on petnud inimesi, juhtinud neid eemale Jumalast ja teinud suurt kurja Issanda ja Tema
rahva vastu. Nende hing ja armastus on olnud kurjus ja patt.”
Käies Issanda järel mööda seda kõnniteed, vaatasin alla põrgu keskkohta, kus oli kõige
rohkem aktiivset tegutsemist. Seal paistis kogu aeg tuhm valgus ja ma võisin eraldada
paljude kujude liikumist. Eespool, nii kaugele kui suutsin näha, olid vangikongid.
Mõtlesin iseendas, et piin, mida tuntakse kongides, ei ole kindlasti nii kohutav kui
tulekoobastes. Kõikjal ümberringi kuulsin kongidest kostvaid hukkamõistetute karjeid,
kaebeid ja kriiskeid. Tundsin end väga halvasti. Mu südant täitis suur ahastus.
Jeesus ütles: “Ma ei lasknud sul kuulda neid hääli enne kui nüüd. Aga nüüd tahan sulle
näidata, kuidas saatan tuleb varastama, tapma ja hävitama. Siin põrgus on erinevatele
hingedele erinevad piinad. Saatan juhib seda piinamist kuni kohtupäevani, mil surm ja põrgu
heidetakse tulejärve. Kuid ka tulejärv läbistab põrgut aeg-ajalt.”
Astusime mööda simssi edasi ja hääled läksid valjemaks. Kuulsime kongidest kostvaid
läbitungivaid karjeid. Hoidusin Jeesusele lähemale. Ta peatus kolmanda kongi juures. Hele
valgus langes kongi sisemusse. Kongis istus vana naine kiiktoolis. Kiigutades ennast nuttis
ta, nagu tahaks ta süda lõhkeda. Ma ei tea miks, aga ma olin jahmunud, leides, et see vana
naine oli reaalne isik oma kehas.
Kong oli täiesti tühi, välja arvatud naine kiiktoolis. Seinad koosnesid heledast savist ja
mullast. Terve esikülje moodustas uks. See oli mustast metallist, metalltrellide ja lukuga.
Kuna trellid olid hõredad, võisime Jeesusega takistamatult sisse vaadata.
Vana naine oli tuhakarva. Ta kiikus edasi-tagasi ja pisarad voolasid ta põski mööda. Tema
ahastavast väljendusest mõistsin, et mingi nähtamatu piin tekitab talle suurt kannatust ja
valu. Imestasin, milles on ta süü, et ta peab olema siin vangis.
Äkki hakkas see naine otse mu silme ees oma kuju muutma: kõigepealt igivanaks meheks,
siis nooreks naiseks, siis keskealiseks naiseks ja jälle tagasi vanaks naiseks, keda olin
alguses näinud. Jahmununa jälgisin, kuidas ta läbis need muutused üksteise järel.
Kui ta nägi Jeesust, kisendas ta: “Issand, halasta minu peale! Lase mind välja sellest
piinapaigast!” Ta kummardus oma toolis ettepoole ja üünitas end Jeesuse poole, kuid ei
ulatunud Temani. Muutumine jätkus. Muutus ka tema riietus, nõnda et ta kandis kord mehe,
siis noore tüdruku, siis keskeas naise ja siis taas vana naise rõivaid. Kogu see muutumine
vältas kõigest mõne minuti.


“Miks see nii on?” küsisin Jeesuselt.
Naine kisendas jälle: “Oh Issand! Lase mind välja, enne kui nad tagasi tulevad!” Ta seisis
nüüd kongi eesotsas, olles kramplikult kinni haaranud trellidest. Ta rääkis: “Tean, et Sinu
armastus on tõeline. Tean, et Sinu armastus on ustav. Lase mind välja!” Siis hakkas naine
suures hirmus röökima ja ma nägin, kuidas miski hakkas rebima tema kehalt liha.
“Ta ei ole see, kes ta näib olevat,” ütles Issand.
Naine istus tagasi tooli ja hakkas kiikuma. Kuid nüüd istus seal ainult luukere, mille sees oli
määrdunud udu. Seal, kus vaid mõne minuti eest oli olnud riietatud keha, olid nüüd
mustunud ja kõrbenud luud ja tühjad silmakoopad. Naise hing ägas ja kisendas kahetsedes
Jeesuse poole. Kuid ta hüüded olid hiljaks jäänud.
“Maa peal oli see naine nõid ja saatana austaja,” rääkis Jeesus. “Ta tegutses nõiakunstiga ja
õpetas välja ka teisi. Juba tema lapsepõlvest peale harrastas ta perekond mustkunsti. Nad
armastasid pimedust rohem kui valgust. Mitmeid kordi kutsusin Ma teda meeleparandusele,
kuid ta irvitas Minu üle ja ütles: “Ma naudin saatana teenimist ja jätkan seda.” Ta hülgas tõe
ega tahtnud kahetseda oma kurjust. Ta pööras paljud inimesed Issandast ära ning mõned
neist on praegu koos temaga põrgus. Kui ta oleks parandanud meelt, Ma oleks päästnud
tema ja mitmed tema perekonnast, kuid ta ei võtnud kuulda. Saatan pettis selle naise
uskuma, et ta saab saatana teenimise eest tema kuningriigi. Saatan rääkis talle, et ta ei sure
iialgi, et ta saab elu koos temaga. Nii ta siis ülistas saatanat ja siia saabudes nõudis tema
kuningriiki. Saatan, vale isa, naeris talle näkku ja ütles: “Kas sa arvasid, et ma jagan oma
kuningriigi sinuga? Võta, siin on su kuningriik!” Ja ta lukustas ta siia kongi ning piinab teda
siin ööd ja päevad.
Maa peal õpetas see naine paljudele nõiakunsti, nii musta kui ka valget maagiat. Üks tema
maagilisi trikke oli muutuda noorest naisest keskealiseks ja vanaks naiseks ja koguni ka
vanaks meheks. Neil päevil tegi talle nalja niimoodi end muuta ja väiksemaid nõidu
ehmatada. Kuid nüüd kannatab ta põrgupiina, ja iga muutumisega rebitakse temalt liha. Ta ei
suuda enam seda protsessi valitseda ja jätkab kogu aeg muutumist, kuid tema tõeline kuju
on see hinge udu skeleti luude vahel. Saatan kasutab teda oma õelatel eesmärkidel,
mõnitab ja pilkab teda. Teda tuuase aina tagasi saatana ette, et teda piinata tolle
meeleheaks.
Kutsusin teda mitmeid kordi ja oleksin ta päästnud. Kuid ta ei tahtnud Mind. Nüüd palub ja
anub ta andestust, aga on juba hilja. Nüüd on ta lootusetult kadunud.”
Vaatasin seda naist, kes oli jäädavalt üle antud kannatustesse ja piina, ja kuigi ta oli õel
naine, murdus mu süda kaastundest. “Issand, kui kohutav!” ütlesin ma pisaratega.
Ja siis korraga, nagu poleks meid Jeesusega seal olnudki, ilmus naise kongi juurde suure
karu sarnane määrdunud pruun deemon murtud tiibadega, kes avas võtmega kongi ukse,
ise seejuures valju häält tehes, otsekui tahtes naist hirmutada. Naine kriiskas orjalikus
hirmus, kui deemon temast kinni haaras ja kongist välja tõmbas.
Jeesus ütles: “See deemon piinab teda sagedasti.” Vaatasin talle järele, kui ta kongist välja
lohistati ja minema viidi.
“Kallis Issand!” palusin mina, “kas pole midagi, mida saaksime teha?” Mul oli temast nii hale.
“On liiga hilja,” vastas Jeesus, “liiga hilja.”


9
PÕRGU ÕUDUSED Ma ei saanud aru, miks need, põrgu kõhus asuvais kongides olevad inimesed erinevad
teistest piinatavatest. Üsna paljust ei saanud ma üldse aru. Kuulasin lihtsalt Jeesust ja
annan edasi kõik, mida nägin ja kuulsin, Jumala auks.
Nii kaugele kui suutsin näha, olid vangikongid lõpututes ringides. Igas kongis oli üksainus
hing.
Kui möödusime kongidest, kostis neist nuttu, halinat, ohkeid ja oigeid. Me ei jõudnudki kuigi
kaugele, kui Jeesus taas peatus ühe kongi ees. Vaatasime sisse, ja Jeesusest lähtuv valgus
valgustas kongi. Seisin ja nägin hinge, kellest tunnetasin, et tal on suur piin. Ka see oli
naisterahvas ja ta oli sinakashalli värvi. Tema liha oli surnud ja selle lagunenud osad
langesid luudelt. Kõik ta luud olid kõrbenud tumemustaks ning neil rippusid räbaldunud
riidetükid. Vaglad roomasid välja ta lihast ja luudest ning kongi täitis vastik lõhn.
Nii nagu eelminegi naine, istus ka tema kiiktoolis. Käes hoidis ta kaltsunukku. Kiikudes
tooliga surus ta kaltsunukku vastu rinda ja nuttis. Valjud nuused raputasid ta keha ja
nutukisa täitis täitis kongi.
Jeesus rääkis mulle: “Ka tema oli saatana teenija. Ta müüs oma hinge saatanale ja maa
peal elades harrastas kõisugust kurja. Nõidus on reaalsus. See naine õpetas ja praktiseeris
nõiakunsti ning pööras paljusid patuteele. Nõiakunsti õpetajad saavad saatanalt suurema
tähelepanu ja võimsama väe osaliseks kui lihtsad nõiakunsti praktiseerijad. See naine oli
oma isandale meedium ja ennustaja.
Kõige kurja eest, mis ta tegi, pälvis ta saatana erilise soosingu. Ta teadis, kuidas kasutada
pimedusejõudusid enese ja saatana heaks. Ta käis kuradi kummardamise teenistustel ja
ülistas saatanat. Ta oli võimas naine saatana riigis.”
Mõtlesin, kui palju hingi ta võis olla petnud saatanale, ja vaatasin nüüd tema hinge luist
kesta nutmas kaltsunuku kohal, mis oli vaid üks määrdunud riideräbal. Kurbus täitis mu
südame ja pisarad täitsid silmad.
Ta hoidis kaltsunukku kramplikult, justnagu suudaks see teda aidata, või tema seda.
Surmalehk täitis seda paika.
Siis nägin, kuidas ta hakkas muutuma, nagu too teine nainegi. Esiteks oli ta vana naine
1930-ndaist aastaist, siis kaasaegne noor naine. Ikka ja jälle kordas ta seda fantastilist
metamorfoosi otse meie silma all.
“See naine,” rääkis Jeesus, “ oli saatanale jutlustaja ekvivalendiks. Nii nagu tõelised
töötegijad kuulutavad tõelist evangeeliumi, nõnda on saatanal oma võltskuulutajad. Sellel
naisel oli tugevamat sorti saatanlik vägi, mille saamiseks ta oli müünudki oma hinge.
Saatana kurjad anded on nagu mündi teine külg Jeesuse poolt usklikele antavate
vaimuannete suhtes. See on pimeduse vägi.
Saatana töötegijad tegutsevad okultistidena, käevaatajatena, nõiapoodide pidajatena ja
mitmel muul viisil. Saatana meedium on võimas kuratlik töötegija. Niisugused isikud on
viimseni petetud ja ennast saatanale täielikult maha müünud. Mõned pimeduse sulased ei
saa isegi rääkida saatanaga muidu kui meediumi vahendusel. Nad toovad kuradile inim- ja
loomohvreid.


Paljud inimesed annavad oma hinge saatanale. Nad eelistavad teenida pigem teda kui Mind.
See valik toob surma, kui nad ei kahetse pattu ega hüüa Mind appi. Ma olen ustav ja
päästan nad nende pattudest. Paljud müüvad oma hinge kuradile, arvates, et nad jäävad siis
igavesti elama. Kuid nad surevad õudset surma.
Saatan arvab siiani, et ta suudab ületada Jumalat ja lõhkuda Jumala plaani, kuid ristil sai ta
võidetud. Mina võtsin saatanalt võtmed ära ja Minul on kõik vägi taevas ja maa peal.
Pärast surma läks see naine otse põrgusse. Deemonid tõid ta saatana ette, kus ta vihaselt
küsis, miks siin deemonid valitsevad tema üle, kuna maa peal ju tema valitses nende üle ja
nemad täitsid tema käske. Samuti nõudis ta saatanalt kuningriiki, mida too oli talle tõotanud.
Saatan jätkas tema petmist isegi pärast ta maist surma. Ta ütles, et viib ta tagasi ellu ning
tarvitab taas oma eesmärkideks. Pettuse läbi oli see naine hankinud saatanale palju hingi
ning seetõttu kõlasid saatana valed tema kõrvus mõistlikuna.
Kuid viimaks saatan vaid naeris tema üle põlglikult ja tunnistas: “Ma petsin sind ja tarvitasin
kõik need aastad. Oma kuningriiki ei anna ma sulle iialgi.””
Deemon pistis oma käed naise külge ja näis, nagu oleks liha rebitud ta luudelt. Naine
kisendas suures piinas, sellal kui saatana ette toodi suur must raamat. Saatan avas selle ja
sõrmega järge ajades otsis üles tema nime.
“Oh jaa,” ütles saatan, “sa teenisid mind hästi maa peal. Sa tõid mulle rohkem kui viissada
hinge.” Ja valetades ütles ta talle: “Sinu nuhtlus ei ole nii vali kui teistel.”
Kõlas õel naerukaagutus. Saatan seisis ja osutas sõrmega naisele. Sedamaid tõusis suur
tuul ja täitis selle paiga.
“Ha-haa,” naeris saatan. Ta hääl oli nagu ulguv kõuemürin. “Võta oma kuningriik, kui
suudad!” Nähtamatu jõud paiskas naise maha.
“Sul on soov teenida mind ka siin,” irvitas saatan, kui naine püüdis end püsti ajada. Naine
kriiskas suurest valust, kui deemonid aina rebisid liha ta luudelt.
Siis lohistati naine tagasi tema puuri. Ta mäletas saatana lubadusi. Saatan oli öelnud, et
annab talle kogu väe. Oli öelnud, et annab talle surematuse ning võimu elu ja surma üle, ja
tema oli uskunud. Saatan oli öelnud, et suudab taistada igaüht, kes tahab teda tappa.
Saatan oli rääkinud talle palju valesid ja tõotanud talle igasugu asju.
Jeesus ütles: “Ma olen tulnud kõiki inimesi päästma. Minu soov on, et kõik kadunud
kahetseksid pattu ja hüüaksid appi Minu nime. Ma tahan, et ükski ei hukkuks, vaid et igaüks
päriks igavese elu. Kahjuks ei taha enamus enne surma pattu kahetseda ja nad lähevad
põrgusse. Kuid taevatee on sama kõigi inimeste jaoks. Te peate sündima uuesti ja sisse
tulema Jumala riiki. Te peate Isa ette tulema Minu nimes ja kahetsema oma patte. Te peate
siiralt andma oma südame Jumalale ja teenima Teda.
“Laps,” jätkas Jeesus, “järgmine asi, mida tahan sulle ilmutada, on veel kohutavam. Tean, et
see kurvastab sind. Aga Ma tahan, et maailm kuuleks ja teaks, mida Vaim kogudustele ütleb.
Nendes kongides, nii kaugele kui sa suudad näha, on piinlemas hinged. Iga kord, kui kõik
kongid täis saavad, laiendab põrgu ennast, et veel rohkem hingi vastu võtta. Kõik su meeled
on põrgus koos sinuga. Ja kui sa olid maa peal pime, siis oled pime ka siin, kui olid seal
ühekäeline, siis oled selline ka siin.”
Ma pean ütlema teile: “Kahetsege pattu, sest põrgu on kohutav koht, hirmuäratav koht,
suure kurbuse ja igavese kahetsuskisa koht! Palun uskuge Mu sõnu, sest need on tõe
sõnad!”
See kõik oli minu jaoks nii rän, et ma olin korduvalt haige selle aruande ettevalmistamisel.
Nägin põrgus ka seda, mis on liiga jube, et sellest rääkida - kohutavam kui piinapisarad,
laguneva liha lehk ja põrgutule lõõm sügavais koobastes. Nägin ka seda, mida Jumal ei luba
mul kirjutada.


Kui sa sured maa peal, olles Jumala Vaimu poolt uuesti sünnitatud, siis su hing läheb
taevasse. Kui sa aga sured patusena, lähed sa viibimata põlevasse põrgusse. Deemonid,
suured ahelad käes, veavad su hinge läbi põrguväravate sinna, kus sind visatakse
tulekoopasse ja piinatakse. Aeg-ajalt tuuakse sind saatana ette. Sa tunned ja tajud õike, mis
sinuga põrgus juhtub.
Jeesus rääkis mulle, et põrgus on ka niisugune koht, mida nimetatakse “naljakeskuseks”.
oobastesse vangistatud hingi sinna ei viida. Jeesus rääkis veel, et kuigi erinevatel hingedel
on erisugused piinad, põletatakse kõiki tulega.
Naljakeskus on tsirkuseareeni taoline. Mõningad inimesed, kes on määratud lõbustuseks,
asetatakse ringi keskele. Need on need, kes on maa peal teadlikult teeninud saatanat, on
oma vabal tahtel valinud saatana järgimise, selle asemel, et järgida Jumalat. Ringis ümber
areeni on teised hinged, välja arvatud need, kes on koobastes.
Keskele asetatavad on enne oma surma olnud okultse maailma juhid: meediumid,
ennustajad, võlurid, mõtetelugejad, nõiad ja sortsid - kõik need, kes teadlikult on teinud
valiku teenida saatanat.
Maa peal elades petsid nad paljusid, tõugates neid järgima saatanat ja pattu. Ja nüüd need,
kes olid petetud ja tõugatud pattu langema, tulevad ja piinavad enda petjaid. Nad võivad
üksteise järel neid piinata.
Ühes sellises piinas võeti vaimsed kondid koost lahti ja maeti maha põrgu eri paikadesse.
Hing kisti sõna otseses mõttes osadeks ja osad veeti mööda põrgut laiali nagu mingis
deemonlikus raisasööjate jahipidamises. Sandistatud hinged tundsid tohutut piina.
Väljaspool areeni olijad võisid pilduda kividega neid, kes olid ringi keskel. Lubatud olid kõik
kujuteldavad piinavõtted. Piinatavad hinged kisendasid surma järele, kuid see seal oligi
nende igavene surm. Niisugune oli see naljakeskus.
Jeesus ütles: “Ma võtsin põrgu võtmed saatana käest juba palju aastaid tagasi. Ma tulin ja
avasin need kongid ning lassin oma rahva välja. Sest Vana Testamendi ajal, enne kui Ma
tegelikult ristil oma elu andsin, asetsesid paradiis ja põrgu lähestikku. Need ambrid olid kord
paradiisis, nüüd aga tarvitab saatan neid oma õelatel eesmärkidel. Ja ta on teinud enamgi
veel.
Oh inimesed! Kas te ei taha pattu kahetseda, kuni pole igavesti liiga hilja? Sest kõik peavad
kohtus tulema Minu ette. Paradiis viidi põrgust eemale pärast seda, kui Ma olin surnud ja
Jumala, oma Isa väes taas üles tõusnud.”
Tahaksin teile veel kord öelda, et need kongid, mis on paigutatud kahekümne seitsme
kilomeetri kõrguselt, on vanglaks neile, kes olid pimeduse tööriistad saatana jaoks, kes olid
haaratud igat liiki pattudest, suhtlesid deemonlike jõududega, harrastasid okultismi ja
kummardasid saatanat.
Jeesus ütles: “Tule, Ma tahan sulle midagi näidata!”
Silmapilk olime rohem kui pool kilomeetrit kõrgemal õhus, põrgu kõhu keskosas,
kahekkümne seitsme kilomeetri kõrguse kongidebloki keskkohal. Tundus, nagu oleksime
kaevus, kus pimeduse tõttu pole näha ei ülemist otsa ega põhja. Siis hakkas paistma
kollakat valgust. Hoidsin kõvasti kinni Jeesuse käest.
“Kallis Issand,” küsisin ma, “miks me oleme siin?”
Korraga tõusis võimsal mühinal orkaanitaoline tuul ja suured tulelained sööstsid üles mööda
kongidebloki seinu, põletades kõik oma teelt. Leegid ulatusid igasse kongi, tuues esile
haleda piina- ja hädakisa. Kuigi leegid ei puudutanud Jeesust ega mind, tõusis minugi sees
hirm, kui nägin kadunute hingi põgenemas väikeste kongide tagaseina äärde, püüdes seal
varju leida.


Siis hakkas meist vasakult kostma mingi pahaendeline heli. Vaatasin ja nägin saatanat
seisvat seljaga meie poole. Ta oli üleni leekides. Kuid tuli ei põletanud teda, pigem oli ta ise
see, es tuld tekitas. Nüüd seisis ta leekidest haaratuna, nautides vaeste kadunud hingede
karjeid. Kui saatan oma käsi liigutas, lendasid temast välja suured tulekuulid.
Kongidest tõusid südantlõhestavad karjed ja suur valukisa.
Hinged, kes seal sees olid, põlesid elusalt tules, mis oli kuumem kui tulejärve kuumus. Ja
nad ei saanud surra. Deemonid naersid aasa, kui saatan liikus ühe kongi juurest teise
juurde, piinates kadunuid.
Jeesus ütles: “Saatan toitub kurjusest. Ta võidurõõmutseb piinadest ja kannatustest ning
ammutab neist jõudu.”
Saatan jälgides nägin, kuidas punaaskollased, otsast pruunid leegid tõusid tema ümber.
Otsekui tormituule iilid lehvitasid tema rõivaid, mis ei põlenud ära. Kõrbeva liha lõhn täitis
õhku, ja ma mõistsin ning kogesin taas, et põrgu õudused on reaalsed. Saatan kõndis läbi
leekide ja need ei põletanud teda. Kuigi nägin ainult tema selga, võisin kõikjal kuulda tema
tigedat naeru.
Jälgisin, kuidas saatan tõusis suitsupilves, viies tulejõe endaga kaasa põrgu kõhu ülemisse
tippu. Kuulsin, kuidas ta pöördus ja suure häälega teatas, et kui kõik need hinged teda ei
kummarda, siis tasub ta neile “naljaringis”.
“Ei, palun, saatan, me kummardame sind!” hüüdsid kõik ühel häälel ja hakkasid kuradit
austavalt kummardama. Ja mida enam nad kummardasid, seda suurem oli tema nälg
austuse järele. Ikka valjemalt kõlasid kiitushääled, kuni põrgu sarikad lärmist vastu kajasid.
Jeesus ütles: “Kõik, kes neis kongides asuvad, on maa peal elades kuulnud tõe
evangeeliumi. Korduvalt pakuti neile Mu päästet. Mu Vaim tõmbas neid ikka ja jälle, kuid nad
ei võtnud kuulda ega tulnud Mu juurde, et saada päästetud.”
Sellal kui Jeesus kõneles, rääkis ka saatan oma alluvatele: “Hahaa, see on teie kuningriik -
kogu kuningriik, mis teile iial osaks saab! Minu kuningriik katab kogu maa ja ka allilma.”
Kuulsin, kuidas ta hüüdis: “See on teie igavene elu!” Samal ajal tõusid põlevatest kongidest
kahetsuskarjed.
Jeesus ütles: “Minu pääste on prii. Kes iganes tahab, tulgu ja saagu päästetud sellest
igavese karistuse paigast. Ma ei tõuka kedagi välja. Kui sa ka oled olnud nõid või posija,
isegi kui sul on kirjali leping kuradiga - Mu vägi purustab selle ja Mu valatud veri päästab su.
Tahan kõrvaldada kurja needuse su elult ja lunastada sind põrgust. Anna oma süda Mulle, et
võiksin vallandada su köidikud ja teha su vabaks!”


10
PÕRGU SÜDA Öösiti käisin Jeesusega põrgus ja päeval oli põrgu aina mu silme ees. Püüdsin teistele
rääkida, mida nägin, aga nad ei tahtnud mind uskuda. Tundsin end väga üksikuna ja ainult
Jumala armu läbi suutsin minna edasi. Kogu au kuulub Issandale Jeesusele Kristusele!
Järgmisel ööl Jeesus viis mu tagasi põrgusse. Kõndisime piki põrgu kõhu serva. Tundsin
mõned kohad ära, kuna olime seal olnud varem. Sama mädanev liha, sama kurjuse lehk,
sama palav ja läppunud õhk. Olin juba väga väsinud.
Jeesus mõistis mu mõtteid ja ütles: “Ma ei hülga sind kunagi ega jäta maha. Tean, et oled
kurnatud, kuid Ma annan sulle jõudu.”
Jeesuse puudutus tegi mind tugevamaks ja me sammusime edasi. Eespool paistis midagi
suurt ja musta, mis näis liikuvat üles-alla. Mulle meenus, et see oli “põrgu süda”, nagu mulle
oli öeldud.
Sellest mustast südamest väljusid nagu suured sarved või käsivarred, mis suundusid üles,
põrgust välja maa peale ja üle kogu maa. Mõistatasin, kas need sarved on samad, millest
räägib Piibel.
Maapind südame ümber oli kuiv ja pruun. Umbes kümme meetrit igas suunas oli maapind
põlenud roostekarva pruuniks. Süda ise oli mustemast mustem ja liikus nagu tõeline süda,
tuksudes üles-alla, kusjuures iga südamelöögi juures tõusis sellest jälki haisu. Seda
ümbritses kuri jõuväli.
Vahtisin hämmastunult seda kurja südant ja juurdlesin, mis võiks olla selle otstarve.
Jeesus rääkis: “Need harud, mis sarnanevad südamearteritele, on torujuhtmed, mis lähevad
läbi maa üles, et kurjust laiali jaotada. Need on sarved, mida nägi Taaniel, ja need esindavad
kurje kuningriike maa peal. Mõned on juba olnud, mõned tulevad veel, mõned on praegu.
Tõuseb veel kurjuse riike ja antikristus hakkab valitsema paljude inimeste, kohtade ja
olukordade üle. Kui võimalik, siis eksitab ta ka äravalituid. Paljud pöörduvad ära, et
kummardada metsalist ja tema kuju.
Nendest peamistest harudest ehk sarvedest kasvavad välja väiksemad harud. Ja
väiksematest harudest väljuvad deemonid, põrgulikud vaimud ja igat liiki kurjusejõud. Nad
lastakse valla maa peale ja saatan ise õpetab neid palju kurja tegema. Need kuningriigid ja
kurjusejõud alluvad metsalisele ja paljud järgivad teda, et teha hävitustööd. Siin, põrgu
südames, saavad need asjad alguse.”
Need sõnad, mis Jeesus mulle rääkis, on usaldusväärsed. Ta käskis mul need raamatusse
üles kirjutada ja maailmale edasi anda. Jeesus andis mulle need ilmutused, et igaüks võiks
teada saada ja mõista saatana toimimisi ja tema kurje tulevikuplaane.
“Järgne Mulle,” ütles Jeesus. Astusime astmeid mööda üles, meie ees avanes uks ja me
sisenesime südamesse. Sees oli kõikemattev pimedus. Kuulsin kisendavaid hääli ja hais oli
nii ilge, et suutsin vaevalt hingata. Ainus, mida pimeduses näha võisin, oli Jeesus. Hoidusin
Tema ligi.
Ja siis äkki oli Jeesus läinud! Oli juhtunud mõeldamatu. Olin üksinda põrgu südames. Mind
haaras õudus ja hirm pigistas mu hinge. Tundsin end olevat surma meelevallas.


Hüüdsin Jeesuse poole: “Kus Sa oled? Kus Sa oled? Palun tule tagasi, Issand!” Hüüdsin ja
hüüdsin, kuid ei mingit vastust.
“Oo, mu Jumal,” nutsin ma, “pean saama siit välja!” Hakkasin pimeduses jooksma. Kui
puudutasin seinu, tundusid nad hingavat, surudes end vastu mu käsi. Ja siis äkki ei olnud
ma enam üksi.
Kuulsin naeru ja kaks deemonit, keda ümbritses kollakas valgus, haarasid mu mõlemad
käed. Kähku panid nad mu käed ahelasse ja hakkasid mind vedama alla, sügavamale
südamesse. Kisendasin Jeesuse järele, aga keegi ei vastanud. Karjusin ja võitlesin kogu
jõust, kuid need vedasid mind, nagu poleks ma mingit vastupanu osutanud.
Kui liikusime sügavamale südame sisemusse, tundsin hirmsat valu, otsekui oleks mu keha
suure jõuga hõõrdunud millegi vastu. Oli nii, nagu oleks kogu mu liha minult maha kistud.
Kisendasin kohutavas hirmus.
Mu vangistajad vedasid mu ühe kongi juurde ja tõukasid sisse.
Kui uks lukustati, kisendasin veel kõvemini. Nad naersid pilkavalt ja ütlesid: “Karjumine ei tee
sulle head. Kui tuleb aeg, viiakse sind meie isanda ette ja too piinutab sind oma lõbuks.”
Südames olev ilge hais oli mu lausa läbi immutanud. “Miks olen ma siin? Mis on valesti? Kas
olen peast segi? Laske mind välja! Laske mind välja!” karjusin ma tulutult.
Mõne aja pärast hakkasin tajuma oma vangikongi seina, see oli sile ja pehme nagu midagi
elavat. See oligi elav ja hakkas liikuma. “Oh Issand,” kisendasin ma, “mis siin toimub?
Jeesus, kus Sa oled?” Ainsaks vastuseks oli mu oma sõnade kaja.
Hirm, kõige kohutavam hirm pigistas mu hinge. Esimest korda sellest hetkest, mil Jeesus oli
lahkunud, hakkasin mõistma, et olen kadunud ilma mingi lootuseta. Nuuksusin ja hüüdsin
taas ja taas Jeesust. Siis kuulsin pimedusest ütlevat häält: “Jeesuse hüüdmine ei tee sulle
head. Teda ei ole siin.”
Hakas paistma tuhmi valgust ja ma võisin näha teisi konge, samasuguseid nagu minu oma,
kinnitatuna südame seina külge. Mingisugune võre oli meie ees ja mingi sogane kleepuv
ollus voolas läbi iga kongi.
Naisehääl naaberkongist kõnetas mind ja ütles: “Sa oled kadunud siin piinapaigas, siit ei ole
väljapääsu.”
Suutsin teda vaevalt näha selles tuhmis valguses. Ta oli ärkvel nagu minagi, kuid teistes
kongides olijad tundusid magavat või olevat transis. “Ei mingit lootust!” hüüdis ta, “Ei mingit
lootust!”
Minu üle langes terav üksindustunne ja äärmine meeleheide. Tolle naise sõnad ei aidanud.
Aga ta rääkis edasi: “See siin on põrgu süda. Siin piinleme meie, kuid meie piinad ei ole nii
rängad kui muudes põrgu osades.” Hiljem leidsin, et ta oli valetanud, nagu oleksid siinsed
piinad vähem rängad kui mujal.
“Vahetevahel,” jätkas ta, “viiakse meid saatana ette ja ta piinab meid oma lõbuks. Saatan
toitub meie piinadest ja kasvab tugevaks meie meeleheite- ja ahastuskarjetest. Meie patud
on alati meie ees. Teame, et oleme jumaldatud, et kord me tundsime Jeesust, aga siis
jätsime Ta kõrvale ja pöördusime ära Jumalast. Me tegime, mis meile meeldis. Mina olin
prostituut, enne kui siia sattusin. Võtsin raha eest vastu mehi ja naisi ja nimetasin seda, mida
me tegime, “armastuseks”. Purustasin palju kodusid. Siin vangikongides on palju
abielurikkujaid ning homoseksuaale: pederaste ja lesbisid.”
“Ma ei kuulu siia!” karjusin pimedusse. “Olen päästetud! Kuulun Jumalale! Miks olen ma
siin?”  Ent ei mingit vastust.
Siis tulid deemonid tagasi ja avasid kongiuse. Üks tõukas ja teine tõmbas mind mööda
konarlikku teerada. Deemonite puudutus oli nagu põletav leek vastu mu ihu, see tegi mulle
valu.


“Oh Jeesus, kus Sa oled? Palun aita mind, Jeesus!” hüüdsin ma.
Möirgav tuli sööstis üles mu ees, kuid peatus, enne kui oleks mind puudutanud. Siiski
tundsin, nagu oleks liha kistud mu kehalt. Kõige jubedam piin, mida võinuksin kujutleda,
haaras mind oma võimusesse. Valu oli uskumatu. Miski nähtamatu rebis mu ihu, sellal kui
kurjad vaimud nahkhiirte kujul hammustasid mind igalt poolt.
“Kallis Issand Jeesus!” karjusin ma. “Kus Sa oled? Oh palun, lase mind välja!”
Mind lükati ja tõmmati, kuni tulime avarale platsile põrgu südames, ja mind paisati millegi
altaritaolise ette maha. Selle räpase altari peal oli suur avatud raamat. Kuulsin tigedat naeru
ja pidin tunnistama, et laman mudas saatana ees.
Saatan ütles: “Lõpuks sain ma su kätte.”
Põrkusin hirmunult tagasi, kuid varsti märkasin, et saatan vaatab mitte mind, vaid kedagi mu
ees. Saatan ütles: “Ha-haa, lõpuks saan ma su hävitada maa pealt. Las ma vaatan, mis su
karistus on!” Ta avas raamatu ja ajas sõrmega mööda lehekülgi. Hinge nimi nimetati ja
karistus mõõdeti välja.
“Kallis Issand!” kisendasin mina. “Kas see kõik on tõesti reaalsus?”
Mina olin järgmine. Deemonid lükkasid mu üles poodiumile ja sundisid mind kummardama
saatana ees. Temalt ostis sama tigedat naeru. “Olen oodanud sind kaua ja lõpuks oled sa
mul käes!” hüüdis ta õela rõõmuga. “Sa püüdsid mu eest põgeneda, aga nüüd oled sa käes!”
Minu üle tuli selline hirm, millist ma varem veel polnud tundnud. Mu liha rebiti jälle ja ümber
mu keha pandi suur ahel. Vaatasin alla iseendale, kui mulle see ahel peale pandi. Nägin
välja nagu teisedi. Olin surnuluudest koosnev selett. Vaglsad roomasid minus ning tuli tõusis
mu jalgade juurest ja mähkis mu leekidesse. Kisendasin jälle: “Oh Issand Jeesus, mis on
juhtunud? Kus Sa oled, Jeesus?”
Saatan aina naeris. “Siin pole mingit Jeesust,” ütles ta, “mina olen nüüd sinu kuningas. Sa
jääd igaveseks minuga. Sa oled nüüd minu oma.”
Mind pigistasid kõige kohutavamad tunded. Ma ei suutnud tajuda ei Jumalat, ei armastust, ei
rahu ega soojust. Kuid võisin kõige teravamalt tunda hirmu, vihkamist, kirjeldamatut piina ja
mõõtmatut ahastust. Hüüdsin ja kutsusin Issandat Jeesust mind päästma, kuid ei saanud
mingit vastust.
Saatan ütles: “Mina olen nüüd sinu isand.” Tõstes käe, kutsus ta enda kõrvale ühe deemoni.
Sedamaid tuli poodiumile, kus ma seisin, inetu kuri vaim ja haaras minust kinni. Tal oli suur
kere, nägu nagu nahkhiirel ja käte asemel küünised ning temast levis halba lõhna.
“Mis ma pean temaga tegema, isand saatan?” küsis ta, sellal kui üks teine, üleni karvane
metssea näoga deemon minust samuti kinni haaras.
“Viige ta südame sügavamasse ossa, et hirm oleks kogu aeg ta silme ees. Seal õpib ta
nimetama mind isandaks.”
Mind veeti minema, väga pimedasse paika ja visati millessegi, mis oli külm ja niiske. Oh,
kuidas on võimalik tunda ühel ajal külma ja kuuma? Ma ei tea. Kuid tuli põletas mu keha
ning vaglad roomasid minust üle ja läbi. Surnute oiged täitsid õhku.
“Oh Jeesus,” kisendasin ma meeleheitel, “miks olen ma siin? Kallis Jumal, lase mul surra!”
Siis äkki täitis valgus selle paiga, kus ma istusin. Ilmus Jeesus ja võttis mu ümbert kinni.
Silmapilkselt olin tagasi oma kodus.
“Kallis Issand Jeesus, us Sa olid? hüüdsin ma ning pisarad jooksid mu põski mööda.
Jeesus rääkis osavõtliku õrnusega: “Mu laps, põrgu on tegelikkus. Aga sa ei oleks saanud
seda kunagi teada täie kindlusega, kui sa poleks kogenud seda isiklikult. Nüüd sa tead tõde,
ja seda, mida tähendab reaalselt olla kadununa põrgus. Nüüd sa saad rääkida sellest
teistele. Ma pidin laskma sul sellest läbi minna, et sa teaksid ilma mingi kahtluseta.”


Olin nii kurb ja väsinud. Langesin kokku Jeesuse käte vahel. Ja kuigi ta taastas mu täielikult,
soovisin minna kuhugi kaugele, augele eemale - eemale Jeesusest, eemale oma
perekonnast, eemale igaühest.
Järgmisel päeval olin kodus väga haige. Mu hing oli nii kurb ja põrgu koledused olid kogu
aeg mu silme ees. Kulus palju aega, enne kui paranesin täielikult.


11
VÄLINE PIMEDUS Öö öö järel läksime Jeesusega tagasi põrgusse, et ma saaksin edasi anda need hirmsad
tõed. Iga kord, kui möödusime südamest, hoidusin ma Jeesusele väga lähedale. Ebaharilik
hirm ahistas mu hinge, kui meenutasin, mis oli minuga seal juhtunud. Teadsin, et pean
jätkama, et hinged saaksid päästetud. Aga see oli ainult Jumala suur halastus, et võisin tulla
tagasi.
Seisatasime salkkonna deemonite ees, kes laulsid ja skandeerisid ja kiitsid saatanat. Näis,
et neil oli tohutult lõbus. Jeesus ütles: “Ma lasen sul kuulda, mida nad räägivad.”
“Me läheme täna sinna majja ja piiname neid, es seal on. Kui teeme seda õigesti, saame
isandalt saatanalt rohkem väge,” ütlesid nad. “Oh jaa, me tekitame neile kõigile palju vaeva
ja haigusi ja tuska.”
Nad hakkasid tantsima ning laulma kurje laule saatana ülistuseks ja kurjuse austuseks.
Üks deemon ütles: “Peame väga hoolega valvama nende järele, kes usuvad Jeesusesse,
sest nad vüivad meid välja ajada.”
“Jah,” ütles teine. “Jeesuse nime juures tuleb meil põgeneda.”
Ja veel kolmas ütles: “Aga me ei lähegi nende juurde, kes tunnevad Jeesust ja Tema nime
väge.”
“Minu inglid hoiavad Minu rahvast kurjade vaimude eest, ja nende tegevusel pole edu,” ütles
Jeesus. “Ma kaitsen ka paljusid päästmata inimesi, kuigi nad ei tea seda. Mul on palju
ingleid ametis, et peatada saatana tigedaid avatsusi.
Õhuvallas ja maa peal liigub palju deemoneid. Olen lasknud sul näha mõningaid neist, kuid
teised ei näe. Sellepärast peabki evangeeliumi tõde kuulutatama kõigile. Tõde teeb inimesed
vabaks, ja Mina kaitsen neid kurja eest. Vabadus on Minu nimes. Minu käes on kogu võim
taevas ja maa peal. Ära karda saatanat, karda Jumalat!”
Kui sammusime edasi läbi põrgu, jõudsime väga suure ja väga tumeda meheni. Ta oli
mähkunud pimedusse ja ta välimus oli nagu inglil. Ta hoidis midagi vasakus käes.
Jeesus ütles: “Seda kohta nimetatakse väliseks pimeduseks.”
Kuulsin ulumist ja hammaste kiristamist. Varem polnud mujal kusagil olnud sellist äärmist
lootusetust, nagu tundsin siin. Inglil, kes seisis meie ees, ei olnud tiibu. Ta oli umbes kümme
meetrit pikk ja ilmselt teadis täpselt, mida ta tegi. Tema vasakus käes oli suur ketas ja ta
pöördus aeglaselt, ketas kõrgele tõstetud, otsekui valmistudes seda viskama. Ketta keskel
oli tuli, aga väline serv oli must. Ingel hoidis kätt ketta all ja sirutus kaugele taha, et paremini
hoogu võtta.
Mõistatasin, kes see hiiglaslik ingel võiks olla ja mida ta kavatseb teha.
Jeesus tundis ära mu mõtted ja ütles jälle: “Kuningriigi lapsed heidetakse välja kõige
äärmisemasse pimedusse, seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.”
“Issand,” küsisin mina, “kas Sa tahad öelda, et siin on Sinu teenijad?”
“Jah,” ütles Jeesus, “teenijad, kes on pärast oma kutsumist tagasi pöördunud. Teenijad, kes
armastasid maailma rohkem kui Mind ja läksid tagasi patu porisse püherdama. Teenijad, kes
ei soovinud seista tõe ja pühaduse eest. Parem on mitte alustada, kui pärast alustamist Minu
teenistusest ära pöörduda.”


“Usu Mind,” jätkas Jeesus, “kui te ka patustate, on teil eestkostja Isa juures. Kui te kahetsete
oma pattu, siis olen Mina ustav ja puhastan teid kõigest ülekohtust. Aga kui te ei kahetse,
siis Ma tulen hetkel, mil te ei arvagi, ning teid lõigatakse ära koos uskmatutega ja heidetakse
välisesse pimedusse.”
Vaatasin, kuidas tume ingel viskas selle suure ketta kaugele-kaugele välja, äärmisse
pimedusse.
“Mu sõna tähendab just seda, mida ta ütleb: nad “heidetakse kõige äärmisemasse
pimedusse”.”
Ja siis äkitselt olime koos Jeesusega õhus ning järgnesime kettale selle lennuteekonnal läbi
õhuruumi. Astusime ketta välisele äärele ning jäime seisma, vaadates sisse.
Ketta keskel oli tuli ning inimesed suplesid leekides: sisse ja välja, üles ja alla - leegitsevates
lainetes. Siin polnud deemoneid ega kurje vaime, ainult hinged põlemas tulemeres. Ketta
väline serv oli mustimalt pime. Ainult leekide kuma ketta keskelt valgustas öist atmosfääri.
Selles valguses nägin, et inimesed püüdsid ujuda välja ketta äärele. Mõned neist peaaegu
jõudsidki ääreni, aga siis tõmbas keskelt lähtuv imev jõud nad tagasi leekidesse. Jälgisin,
kuidas nende kuju muutus luukereks halli hinge-uduga. Mõistsin, et see oli veel üs osa
põrgust. Ja siis nägin otsekui nägemuses, kuidas inglid avasid pitserid. Osutus, et nende alla
olid kinni pandud rahvad ja riigid. Kui inglid purustasid pitserid, siis hakkasid mehed ja
naised, poisid ja tüdrukud marssima otse leekidesse.
Jälgisin neid nagu tontlikus lummuses, mõeldes, kas tunnen mõnda neist Jumala
äralangenud teenijatest, kes mööda marssisid. Ma ei suutnud pilku ära pöörata tulle
marssivatest hingedest ja imestasin, et keegi ei püüdnud neid peatada.
Ma hüüdsin: “Issand, palun peata nad, enne kui nad jõuavad tulle!”
Ent Jeesus ütles: “Kellel on kõrvad, see uuleb, kellel on silmad, see näeb. Mu laps, tõsta
häält patu ja kurja vastu! Ütle Mu teenijatele, et nad oleksid ustavad ja hüüaksid appi
Issanda nime. Ma viin su läbi selle hirmuäratava koha, et sa saaksid teistele rääkida põrgu
koledustest.
Mõned ei usu sind,” jätkas Jeesus. “Mõned kinnitavad, et Jumal on liiga hea, et saata inimesi
põrgusse. Kuid ütle neile, et Mu sõna on tõene. Ütle, et argade ja uskmatute osa on
tulejärves!”


12
SARVED Jeesus ütles: “Mu laps, täna öösel läheme põrgu südame eriossa. Tahan rääkida sulle
sarvedest ning näidata, kuidas neid tarvitatakse kurjade vaimude ja deemonlike jõudude
toimetamiseks üles maapinnale.”
Kui Jeesus rääkis, hakkasin nägema avatud nägemust. Nägemuses nägin vana talumaja,
mis oli hall ja surnud. Seda ümbritses hulk surnud puid ja kõrge surnud rohi. Taluõu oli täis
surnud esemeid. Ei mingit elu. Vaateulatuses polnud ühtegi teist maja.
Kõikjal oli surm. Tunnetasin, et see talumaja on osa põrgust, kuid ei suutnud nähtust veel
aru saada. Sees, määrdunud akende taga paistsid ähmaselt suurte inimkujude varjud.
Nende välimuses oli midagi kurjakuulutavat. Üks varjudest liikus eesukse juurde ja avas
selle.
Jälgisin, kuidas hiigelsuur, tohutute musklitega mees väljus uksest ja tuli eeskotta. Nägin
teda selgesti. Ta oli umbes kaks meetrit pikk, tugeva kehaehitusega, nagu raskuste tõstja.
Ainsaks rõivastuseks olid püksid. Need olid sama hallid ja näisid sama surnuna nagu tema
ülakeha paljas nahk. Ta ihu oli otsekui soomuseline ja pea väga suur. Nii suur, et ta jalad olid
sellise lasti andmisest kõverad. Jalgadel olid sõrad nagu seasõrad. Nägu oli karm ja tige ja
väga lai. Silmad olid surnud ja ta tundus üldse olevat väga vana.
Nägin nägemuses, kuidas see peletislik olend astus eeskojast välja. Maa vappus tema
liikumisest, ja tema pealaest kasvasid välja suured sarved - aina ülespoole, kuni kadusid
silmist. Kui ta kõndis, nägin sarvi vähehaaval kasvavat. Ja siis hakkasid ta peast kerkima
uued sarved. Suurematest hargnesid väiksemad. Nägin, et ta pea oli justnagu metsaline -
jõuline tige metsaline, täis hävitust. Iga ta sammu juures vabises maa.
Jeesus ütles: “Vaata!”
Nägin sarvi looklemas ülespoole ja lõppemas kodudes, kirikutes, haiglates, kontorites ja igat
laadi ehitistes üle kogu maa. Kõikjal tegid nad suurt kahju. Nägin, kuidas metsaline rääkis ja
kurje vaime paiskus välja maa peale. Nägin paljusid inimesi ära meelitatuna deemonlike
jõudude poolt ja langevat saatana püünistesse.
“Oleme sõjas: hea kurja vastu,” mõtlesin mina.
“Oleme sõjas,” kuulsin ülevalt Issanda Vaimu, “hea kurja vastu.”
Sarvedest tõusis tumedaid pilvi, mis peitsid maa peale välja tulevaid kurje vaime. Siin oli
kõiksugu jälkust, mida Jumal vihkab. Nägin kuningriike tõusvat maa seest ja miljoneid
inimesi järgnemas kurjusejõududele. Nägin, kuidas vanad sarved kõrvaldati ja uued
kasvasid asemele.
Kuulsin Jeesust ütlevat: “See hakkab nüüd sündima. Need asjad on olnud, on praegu ja on
ka edaspidi. Inimesed muutuvad enesearmastajaks, selle asemel, et armastada Jumalat.
Viimastel päevadel muutub kurjus eriti raevukaks. Nii mehed kui a naised kiinduvad oma
kodudesse, autodesse, maalappidesse, hoonetesse ja äritegevusse rohkem kui Minusse.”
“Parandage meelt,” ütles Ta, “sest Ma olen armukade Jumal. Midagi ei tohi teil olla tähtsam
kui Minu kummardamine - ei pojad ega tütred ega abikaasad. Sest Jumal on Vaim ja Teda
tuleb kummardada Vaimus ja tões.”


Jälgisin, kuidas sarved liikusid mööda maapinda ja tõusid ka kõrgele taevasse. Kerkisid
uued kuningriigid ning sõda ja hävitus käis üle maa. Palju oli neid, kes kummardasid
metsalist.
Tige metsaline oma sarvedega kõndis edasi-tagasi, otsekui mõttes olles, ja maapind rappus
tema raskuse all. Mõne minuti pärast naasis ta talumajja. Tõusis tumedaid pilvi ja maa peal
oli palju surnuid.
Nägin maailma olevat kesk suurt viletsust ja hakasin ogu südamest palvetama: “Oh Issand,
aita meid!” Siis tõusid maa seest kaks suurt metsalist vaimsel kujul ning hakkasid omavahel
sõda pidama. Teadsin, et nad olid tulnud põrgust. Terve rahvameri seisis ja jälgis nende
kahe tigeda võitlust. Siis märasin midagi tõusvat maa seest nende kahe vahel. Nad lakkasid
võitlemast ja jäid seisma kahel pool suurt laeva. Kumbki metsaline püüdis laeva purustada,
aga ei suutnud. Nad tõukasid selle siis tagasi maa alla ja matsid endi vahele maha. Taas
seisid nad silm silma vastas, olles valmis uuesti alustama võitlust. Kuulsin, kuidas hääl ütles:
“Vaata!”
Kui vaatasin, nägin valgust ilmuvat maapinnale, seal kus laev oli maetud. Laev tuli uuesti
nähtavale ja muutus suureks kettaks. Ka mõlemad metsalised võtsid teise kuju. Nad
muutusid mustaks ja suureks. Ketta eesääres avanes uks ja tugev valgusvihk tõi nähtavale
rea trepiastmeid. Astmed läksid alla, alla maa sisse, ja ma kuulsin häält ütlevat: “Põrgusse.”
Õhus oli tugev kurjuse jõuväli ning ma tundsin end otsekui kadununa ja hävitatuna. Kettast
lähtus halvav vägi ja mul polnud kuhugi põgeneda. Tundsin end lõksu püütuna, kuigi olin
Vaimus.
Otsekohe tõstis Jeesus mind kõrgemale, nii et võisin seda nägemust vaadelda ülalt alla.
Kuid nüüd olid need trepiastmed muutunud eskalaatoriks, mis liikus üles-alla põrgu
südamest maa peale.
Jeesuse kõrval olles tundsin end kindla ja kaitstuna. “See tõuseb üles põrgust,” kuulsin häält
ütlevat.
Jeesus ütles: “See on veel tulemas. Kirjuta, et kõik saaksid teada!”
Nägin nägemuses, kuidas eskalaator tõi üles deemonlikke jõude ja kurje vaime. Kaks
metsalist seisid kummalgi pool laeva, ja ma nägin, et nad hakkasid jälle muutuma. Kuulsin
valju mürinat, nagu oleks hulk mootoreid töötanud kõrgetel tuuridel. Metsaliste pead
kasvasid suuremaks ja nende käsi hakkas täitma valgus. Nägin, kuidas kaks metsalist ja
laev liitusid kolmekeksi kokku.
Palju hingi, kes kõndisid nagu unes, marssisid ühe metsalise sisse. Vaatlesin seda jubedat
pilti tundide viisi, kuni viimaks see metsline sai inimesi täis. Kuulsin, kuidas temast tõusis
kõva mürin, otsekui oleks lennuk maast lahti võtmas. Metsaline oli jõu saanud laevalt. Lendu
tõustes oli ta jälle inimkujuline. Kui ta lendas, näis ta pea olevat täis välke ja temast hoovas
võimsat väge. Kui ta kadus taevalaotusse, muutus ta pea jälle laevaks.
Jälgides, kuidas seejärel teine metsaline täitus hingedega, võisin ikka veel kuulda esimese
metsalise mürinat. Kui a teine oli täis, hakkas see tõusma otse üles nagu rakett. Ta ühines
esimesega ja nad mõlemad kandusid aeglaselt ära halli laotusse. Teine metsaline oli samuti
võtnud inimkuju. Kuulsin nende valju mürinat, kui nad kadusid silmist.
Mõistatasin, mis see võiks tähendada. Nägin, kuidas laev ehk ketas laskus tagasi maa
peale. Maa sulgus selle kohal ja see kadus taas silmist. Kui nägemus hakkas vaibuma, ilmus
suur kohtusaal. Mõtlesin suure valge aujärje kohtule.


13
PÕRGU PAREM KÄSI Pärast seda esimest nägemust läksime Jeesusega jälle ühte põrgu eriossa. Jeesus ütles:
“See, mida näed, on lõpuaegade jaoks.” Minu ette ilmus teine nägemus.
Jeesus ütles: “Me oleme põrgu paremas käes.”
Kõndisime üles, kõrgele kuivale mäele. Mäe tipust vaatasin alla ja nägin looklevat jõge. Ei
olnud tulekoopaid, deemoneid ega kurje vaime, ainult lai jõgi voolamas nähtamatute kallaste
vahel. Jõe kaldad olid mattunud pimedusse. Sammusime koos Jeesusega lähemale ja ma
nägin, et jõgi oli täis verd ja tuld.
Veelgi lähemalt vaadates nägin palju hingi, kes olid aheldatud teineteise külge. Ahelate
raskus vedas neid tulejõe pinna alla.
Hinged põrgus on põrgutules. Nägin, et nad kõik olid luukerekujulised nendes oleva uduse
halli  hingega.
“Mis see on?” üsisin Issandalt.
“Need on uskmatute ja jumalatute hinged. Nad armastasid oma liha rohkem kui Jumalat. Siin
on mehed, kes armatsesid meestega ja naised, kes armatsesid naistega. Nad ei tahtnud
meelt parandada ja saada patust päästetud. Nad nautisid oma patuelu ja põlastasid Mu
päästet.”
Seisin Jeesuse kõrval ja vaatasin tulejõkke. Tuli hakkas mühisema nagu suures ahjus,
liikudes ja õgides kõik oma teelt. Peatselt täitis see põrgu parema käe peaaegu täielikult.
Tuli lähenes meile peaaegu poole meetri kaugusele, kuid ei puudutanud meid. Jõgi põletas
kõik, mis ta teele jäi. Vaatasin Jeesusele otsa ja nägin Ta näol kurbust ja armastavat
kaastunnet. Hakkasin nutma ja soovisin lahkuda sellest piinapaigast. Edasi minna tundus
väljakannatamatuna.
Vaatasin taas tules olevaid hingi. Nad olid tulipunased, aga nende kondid olid mustad ja
kõrbenud. Kuulsin neid kinsendavat kahetsuses ja ahastuses.
Issand ütles: “See on nende piin. Kett keti küljes, nii on nad aheldatud kokku. Nad
himustasid endasuguste liha: mehed mehi ja naised naisi ning tegid seda, mis on
loomuvastane.Nad tõmbasid paljusid noori tüdrukuid ja noori poisse patutegudesse. Nad
nimetasid seda armastuseks, kuid selle lõpp oli patt ja surm.
Tean, et palju poisse ja tüdrukuid, mehi ja naisi on olnud vastu tahtmist sunnitud tegema
neid jõledaid tegusid, ja Ma ei arva seda pattu neile süüks. Pea ka seda meeles!” rääkis
Jeesus. “Ma tean kõike, ja need, kes tõmbasid noori sellesse pattu, saavad raskema
karistuse. Ma mõistan kohut õiglaselt. Patusele Ma ütlen: “Kahetse pattu, ja Ma halastan!
Pöördu Mu poole ja Ma võtan sind kuulda!”
Mitmeid kordi kutsusin Ma neid hingi meelt parandama ja Minu juurde tulema. Ma oleksin
neile andestanud ja nad puhtaks teinud. Minu nimes oleksid nad saanud vabaks. Kuid nad ei
tahtnud Mind kuulata. Nad tahtsid lihahimu rohkem kui elava Jumala armastust. Te peate
olema pühad, sest Mina olen püha. Ärge puudutage rüvedat, ja Ma võtan teid vastu!” Nii
rääkis Issand.
Tundsin end väga haigena ja vaatasin hingi tulejões.


“Kui nad ainult oleks pöördunud Minu poole, enne kui oli hilja,” jätkas Jeesus. “Mu veri on
valatud, nii et igaüks võib tulla minu juurde. Ma andsin oma elu, et ka väärituim patune võiks
elada.”
Hulk hingi möödusid leegitsevas jões. Tulelained käisid neist üle ja neil polnud mingit pääsu.
Kuulsin nende kahetsushüüdeid, kui see verejõgi meist mööda voolas.
Läksime üles mööda jõeäärset rada. Meie ees künkal istus hiigelsuur naine, kõikudes
edasi-tagasi nagu oleks ta purjus, ja ta kandis endal kirja “Baabüloni saladus”.
Sain nüüd teada, et ilmamaa jälkuste ema pärines põrgust. Temast kiirgas võimsat kurja
jõudu. Nägin tema all olevat suurt hulka rahvaid ja keeli. Tal oli seitse pead ja ümme sarve
ning temas leidus maa peal tapetud pühade ja prohvetite verd.
“Tulge temast välja ja lahutage endid ära!” ütles Issand. “Omal päeval ta hävitatakse.”
Läksime edasi, mööda sellest õelast sarvedega naisest. Kõik hakkas minema pimedaks.
Nüüd oli Jeesus ainus valgus. Kõndisime kuni jõudsime teisele mäeküljele. Eemalt võisin
näha tuliseid leeke õhus. Atmosfäär muutus rõhuvalt palavaks.
Läksime ümber künka ja tulime suure ukse juurde, millesse olid lõigatud pilud. Uks oli
paigutatud künka küljesse, selle peal oli suur kett ja sellest lõid vastu raevukad leegid. Uks
oli ka riivistatud raskete riividega. Mõistatasin, mida see peaks tähendama.
Korraga ilmus ukse ette tume mehefiguur, rõivastatud pikka tumedasse keepi. Ta nägu
paistis väga vana ja väsinud. Näonahk oli pingul vastu kolbaluid ja ta tundus olevat tuhat
aastat vana.
Jeesus ütles mulle: “Selle ukse taga on põhjatu sügavik. Mu sõna on tõsi.”
Leegid ukse taga tõusid kõrgemale, kuni uks läks kuumuse survest kummi.
“Armas Issand,” ütlesin mina, “olen rõõmus, kui saatan visatakse põhjatusse sügavikku ja
kogu see kurjus peatub mõneks ajaks.”
“Tule,” vastas Tema, “kuula, mida Vaim kogudustele ütleb. Lõpp on ligidal ja Ma kutsun
patuseid meelt parandama ja saama päästetud. Vaata nüüd!”
Seisime nagu metsaraiesmikul ja ma olin Issandaga Vaimus. Vaatasin ja nägin avatud
nägemust. Nägemuses nägin, kuidas tulipunane lohe hakkas oma võimsa sabaga õhku
peksma. Jälgisin, kuidas ta liikus pöörase jõuga.
Siis nägin teda tagasi minevat põrgu paremasse kätte ja ootavat. Teadsin, et ta ei saa lüüa
maad, kuni pole täitunud Jumala Sõna.
Nägin maast tõusvat tuld ja suitsu ja nägin, kuidas kummaline udu vormus maa kohal. Siin ja
seal ilmusid pimeduse laigud. Tulipunase lohe peast hakkasid välja kasvama sarved. Need
hargnesid laiali, kuni katsid kogu maa. Saatan andis tulipunasele lohele korraldusi. Juures
olid kurjad vaimud ja põrguolendid. Siis nägin, kuidas see kuri tulipunane lohe tuli põrgu
paremast käest välja ning hakkas suure jõuga peksma maad, kahjustades ja hävitades
paljusid inimesi.
Jeesus ütles: “See sünnib lõpuaegadel. Tule nüüd kõrgemale!”
Lugeja, kui sa teed mõnda pattu, millest ma olen kirjutanud, siis palun lõpeta patustamine ja
hüüa Jeesust, et Ta su päästaks. Sa ei pea minema põrgusse. Hüüa Issandat appi, kuni Ta
on lähedal! Ta kuuleb sind ja päästab su. Kes iganes Issanda nime appi hüüab, see
päästetakse.


14
PÕRGU VASAK  KÄSI PROHVETLIK SÕNA JEESUSELT KÕIKIDELE Jeesus ütles: “Need asjad hakkavad praegu maa peal sündima ja levivad peatselt üle kogu
maa. Tulipunane lohe on osa metsalisest. Prohvetlikud sõnad, mida te saate nüüd lugeda,
on tõesed. Ilmutused on tõesed. Valvake ja palvetage! Armastage üksteist! Hoidke end
pühana! Hoidke käed puhtad!
Mehed, armastage oma naist, nõnda nagu Kristus on armastanud kogudust. Abielupooled,
armastage teineteist, nõnda nagu Mina olen teid armastanud. Olen seadnud abielu ja
õnnistanud seda oma sõnaga. Hoidke abieluvoodi pühana. Puhastage endid kõigest
rüvedusest ja olge puhtad, nagu Mina olen puhas.
Jumala püha rahvas on eksitatud meelitajate poolt. Ärge laske end petta; Jumal ei anna
Ennast pilgata. Te omandate arusaamise, kui te avate kõrvad ja kuulate Mind. See on
Issanda sõnum kogudustele. Hoidke end valeprohvetite eest, kes seisavad Mu pühas paigas
ja petavad meelitustega. Oh maa! Mu püha rahvas on valeõpetuse helides magama
uinunud. Ärgake! Ärgake! Ütlen teile, et kõik, mis pole õige, on patt! Puhastage end kõigest
vaimu ja ihu rüvedusest!
Mu pühad prohvetid on elanud püha elu, kuid teie olete Minule ja Mu pühadusele vastu
haanud. Te olete võtnud enda peale kurja. Olete patustanud ning pannud ennast haiguste ja
surma köidikutesse. Olete teinud ebaõiglasi ja halbu asju ning Minu vastu mässanud. Olete
eemaldunud Minu tunnetusest ja Minu kohtumõistmisest. Te pole kuulanud prohvetite, Minu
teenijate sõnu. Teie peale on tulnud needused õnnistuste asemel, ja siiski te tõrgute Mu
juurde tulemast ja oma pattu kahetsemast.
Kui te tulete ja kahetsete ning kui te austate Mind õiguse viljaga, siis õnnistan Ma teie kodu
ja austan teie abieluvoodit. Kui te alandate ennast ja hüüate Mind, siis Ma kuulen ja õnnistan
teid.
Kuulge, Mu püha sõna sulased! Ärge õpetage Mu rahvast patustama oma Jumala vastu.
Meenutage, et kohus algab Jumala kojast. Kui te ei kahetse, siis Ma kõrvaldan teid pattude
pärast, mida te olete õpetanud Mu rahvale. Kas arvate, et Ma olen pime ega näe ja kurt ega
kuule? Teie, kes tõde ebaõiglusega kinni peate ja oma taskuid täidate hõbeda ja kullaga
vaeste arvel - kahetsege pattu, ütlen Ma, enne kui on liiga hilja!
Kohtupäeval te seisate üksinda Minu ees ja annate aru sellest, mida te olete teinud Mu püha
sõnaga. Kui te patukahetsuses hüüate Mind, siis Ma kõrvaldan needuse teie maalt ja
õnnistan teid võimsa õnnistusega. Kui te kahetsete ja häbenete oma pattu, osutan Ma teile
halastust ja kaastunnet ega tuleta teie patte enam meelde. Palvetage, et te võiksite olla
võitjad!
Ärgake ellu ja elage! Kahetsege nende ees, keda te olete juhtinud kõrvale ja kellele te olete
õpetanud valet. Öelge neile, et te olete pattu teinud ja Minu lambaid pillutanud. Kahetsege
nende ees!


Vaata, Ma olen valmistamas püha armeed. Nad hakkavad tegema vägevaid tegusid Minu
heaks ja kisuvad maha teie kõrged paigad. See on armee pühadest meestest ja naistest,
poistest ja tüdrukutest. Nad on võitud kuulutama õiget evangeeliumi, panema haigete peale
käsi ja kutsuma patuseid meeleparandusele.
Sellesse armeesse kuuluvad töömehed ja koduperenaised, üksikud mehed ja üksikud
naised ja koolilapsed. Need on lihtsad inimesed, sest mitte palju suursuguseid ei ole
vastanud Minu kutsele. Need on need, keda minevikus on valesti mõistetud, kurjasti
koheldud, solvatud ja hüljatud. Ent Mina olen neid õnnistanud julguse ja pühadusega
vaimus. Nemad hakkavad täitma Mu prohvetlikke sõnu ja tegema Minu tahtmist. Ma tahan
käia nende seas, rääkida nendes ja tegutseda nendes. Nemad on need, kes on pöördunud
Minu poole kogu südame, hinge, mõistuse ja jõuga. See armee äratab paljusid õigsusele ja
puhtusele vaimus. Peatselt hakkan Ma liikuma nende kohal ja valima oma armee jaoks neid,
keda tahan. Otsin neid linnadest ja küladest. Paljud üllatuvad sellest, keda Ma olen valinud.
Te näete varsti neid liikumas läbi maa ja tegemas vägevaid tegusid Minu nime pärast.
Vaadake ja nähke Mu väge töötamas.
Taas ütlen Ma teile: Ärge rüvetage abieluvoodit! Ärge rüvetage keha, milles elab Püha Vaim!
Liha patud viivad vaimu pattudeni. Hoide abieluvoodit pühana! Ma olen valmistanud mehe ja
naise, ning naise mehe jaoks, ja Ma olen seadnud, et need kaks ühineksid abielus.
Taas Ma ütlen: Ärgake! Nägin põrgu vasakus käes veel palju teisi nägemusi. Issand andis korralduse, et ma ei
ilmutaks neid praegu. Mõned neist olid nägemused maailmast lõpuaegadel, mil palju Jumala
rahvast langeb ära ja läheb kaduma.
Nägemustes anti mulle ilmutusi Kristuse kogudusest, Jumala laste teenimistööst, metsalise
lastest ja Kristuse taastulekust. “Hiljem võid sa need ilmutada,” ütles Ta, “kuid mitte nüüd.”
“See armee,” ütles Issand, “millest on rääkinud prohvet Joel, tõuseb maa pealt ja teeb
Jumala suuri tegusid. Tõuseb Õigsuse Poeg, ja paranemine on Tema tiibades. Ta tallab
maha õelad ja need saavad tuhaks Tema jalataldade all.
Neid hüütakse Issanda armeeks. Ma annan neile anded ja nad teevad Mu vägevaid tegusid.
Nad teevad neid aukõrguse Issandale. Ma valan oma Vaimu kõige liha peale ning teie pojad
ja tütred kuulutavad prohvetlikult.
See armee hakkab võitlema kurjusejõudude vastu ning purustab hulgaliselt saatana töid.
Nad võidavad paljusid Jeesusele Kristusele, enne kui saabub tigeda metsalise päev.”
Siis ütles Jeesus: “Tule, nüüd on aeg minna!”
Nii jätsime viimaks maha nägemused ja põrgu vasaku käe. Olin väga rõõmus.
Kui lahkusime, rääkis Jeesus: “Ütelge igaüks oma perekonnale, et Ma armastan neid, ja
parandage neid armastuses. Ütelge neile, et Ma hoian neid kurja eest, kui nad panevad
lootuse Minu peale.”


15
JOELI PÄEVAD Kuulsin hääle ütlevat: “Kirjuta, sest need asjad on ustavad ja tõesed!”
Taas olin Issandaga Vaimus. Ta oli ülendatud ja kõrge ning Ta hääl oli nagu kõuemürin.
“Pane tähele, oh maa, need on asjad, mis olid, on ja tulevad. Mina olen Esimene ja Viimane.
Teenige Mind, Loojat, sest Mina annan elu , mitte surma. Ärgake oma kurjusest ja hüüdke
Mind, Ma vabastan teid ja teen terveks. Need asjad, millest te loete selles raamatus, on
tõesed ja hakkavad peatselt sündima.
Parandage meelt, sest aeg on ligi ja varsti ilmub aukõrguse Issand. Olge valmis, sest te ei
tea aega ega tundi. Suur on nende tasu, kes ootavad Minu ilmumist. Ma õnnistan oma
pisukesi, neid, kes on hoidnud usku ja on teeninud Mind tões ja õiguses. Enne kui nad
taipavad, tuleb see nende peale. Olen valmistanud õnnistuse neile, kes on oma kutsumuses
ustavad ega ole salanud Minu nime.
Ma ütlen: kui Mu rahvas, keda kutsutakse Minu nime järgi, alandab ennast ja palvetab, siis
Ma andestan neile, parandan nad ja toon tagasi nende kadunud. Tahan kuulda võtta,
vabastada ja päästa kõiki, kes usuvad ja Mu nime appi hüüavad.
Pidage paastupühi! Kutsuge kokku pühalik koosolek! Koguge Mu kotta vanemad ja kõik maa
elanikud, ja hüüdke Minu poole! Häda! Sest Issanda päev tuleb nagu varas öösel. See päev
on ligi.
Usaldage Mind, Ma tasun teile aastate eest, mil sõid rohutirtsud, vastsed, mardikad ja
röövikud.
Mu suur armee, mille olen kutsunud, ei lase murda oma ridu ega tõkestada oma sammu.
Nad teevad imelisi tegusid ja neid ei võideta, sest Mina olen nende tugevus. Nende hääl
kõlab nagu pasun, nagu piksemürin, ja Ma võtan kuulda ja tean, et olen Issand, teie Jumal.” *** Kallis Issand Jeesus, mu palve on, et mind arvataks väärt olema selles armees. Tahan olla
selles armees, kuid tean, et pean olema puhas ja püha nagu Jeesus on puhas ja püha.
Puhasta mind Jeesuse valatud verega kõigest ülekohtust! Aita mul hoida ahetsevat südant,
mis on vaba vihkamisest ja kibedusest.
Isa, ma tean, et paljud Sinu rahva hulgast magavad. Kardan, et Sa pead purustama meie
saviastjad ja alandama meid, et tuleks esile õiguse vili.
Issand, ma ei taha enam minna põrgusse, ma ei taha, et peaksin sinna jääma. Oh Issand,
aita mind hoiatada inimesi! Anna mulle jõudu peatada põrgu laienemine! Aita mind ja Sinu
rahvast olla hea, lahke südamega, andestada kõigile ja armastada üksteist! Aita meil alati
rääkida tõtt!
Tean, et Jeesus Kristus tuleb pea, ja Tema palk on Temaga. Tean, mis on mu sõnum
maailmale: “Parandage meelt, sest Issanda päev on ligi!” Isa, ma ei taha, et nende inimeste
veri oleks minu kätel!


16
PÕRGU KESKUS Taas läksime Issandaga põrgusse. Jeesus ütles mulle: “Mu laps, sellepärast sa oledki
sündinud, et üles kirjutada ja rääkida seda, mida Mina sulle olen rääkinud ja näidanud. Sest
need asjad on ustavad ja tõesed. Olen kutsunud sinu, et öelda sinu kaudu maailmale, et on
olemas põrgu. Ma olen valmistanud pääsetee. Ma ei näita sulle kõiki põrgu osi. On olemas
sala-asju, mida Ma ei saa sulle ilmutada. Kuid Ma näitan sulle palju. Tule nüüd ja vaata
pimedusevägesid ja nende lõppu.
Tulime jälle põrgu kõhtu ja suundusime ühe väikese ava poole. Pöördusin vaatama, kus see
sissepääs on, ja leidsin, et asume simsil ühe kongi kõrval põrgu keskosas. Seisatasime
kongi ees, milles oli imeilus naine. Kongi laes olid tähed “E. Kr.”.
Kuulsin naist ütlevat: “Issand, ma teadsin, et ühel päeval Sa tuled. Palun lase mind siit
piinapaigast välja!” Ta oli rõivastatud vanaaegsete riietega ja oli väga kaunis. Teadsin, et ta
on viibinud siin sajandeid, kuid ei saa surra. Tema hing oli piinas. Ta hakkas tõukama
võrevarbu ja nutma.
Jeesus ütles pehmelt: “Rahu! Ole vaikne!” Ja lisas suure kurbusega hääles: “Naine, sa tead,
miks sa oled siin.”
“Jah,” ütles naine, “aga ma võin muutuda. Ma mäletan seda, kui Sa lasksid kõik need teised
paradiisist välja. Mäletan Su päästesõnu. Ma saan nüüd heaks ja hakkan Sind teenima.” Ta
haaras oma pisikeste rusikatega kongi trellidest kinni ja karjus läbilõikavalt: “Lase mind välja!
Lase mind välja!”
Samal hetkel hakkas ta meie silma all muutuma. Ta riietus süttis põlema, ta liha kukkus ära,
ja kõik, mis järele jäi, oli must skelett väljapõlenud silmaoobastega - hinge õõnes kest.
Vaatasin jahmunult, kuidas vana naine kukkus põrandale. Kogu ta ilu oli ühe hetkega läinud.
Mu kujutluses tekkis mõte, et ta on olnud siin juba enne Kristuse sündi.
Jeesus ütles talle: “Sa teadsid maa peal, milline lõpp sind ootab. Mooses andis teile seaduse
ja te kuulsite seda. Kuid selle asemel et alluda Mu seadusele, valisid sa võimaluse olla
saatana tööriist, nõid ja ennustaja. Sa koguni õpetasid nõiakunsti. Sa armastasid pimedust
enam kui valgust ja su teod olid kurjad. Kui sa oleksid kahetsenud kogu südamest, Mu Isa
oleks sulle andestanud. Kuid praegu on juba hilja.”
Eemaldusime ahastuse ja suure südamevaluga. Tema piinal ja kannatustel ei tule kunagi
lõppu. Naise kondised käed sirutusid välja meie poole, kui edasi sammusime.
“Mu laps,” rääkis Issand, “saatanal on palju pettusi heade inimeste hävitamiseks. Ta töötab
ööd ja päevad, püüdes panna inimesi teda teenima. Kui te ei vali Jumala teenimist, siis olete
valinud kuradi teenimise. Valige elu, ja tõde teeb teid vabaks!”
Käinud natuke maad, peatusime ühe teise kongi ees. Kuulsin mehehäält hüüdvat: “Kes seal
on? Kes seal on?” Imestasin, miks ta nii hüüdis.
Jeesus ütles: “Ta on pime.”
Kuulsin mingit häält ja vaatasin ringi. Meie ees oli suur deemon tohutute tiibadega, mis
näisid olevat murdunud. Ta vaatas otse meist mööda. Hoidusin Jeesuse ligi.


Koos pöördusime vaatama meest, kes oli rääkinud. Ta oli kongis seljaga meie poole. Ka
tema oli luukere-kujuline , tule ja surma lõhnaga. Ta peksis õhku ja kisendas: “Aidake mind!
Aidake keegi!”
Jeesus ütles õrnalt: “Mees, palun ole tasa!”
Mees pöördus ja ütles: “Issand, ma teadsin, et Sa tuled mulle järele. Ma kahetsen nüüd.
Palun lase mind välja! Tean, et olin hirmus mees ja kasutasin oma eeliseid isekail
eesmärkidel. Tean, et olin nõid ja petsin paljusid isnimesi saatanale. Aga Issand, ma
kahetsen nüüd. Palun lase mind välja! Päevad ja ööd piinlen ma siin tuleleegis. Siin ei ole
vett. Mul on suur janu!” kisendas ta. “Kas Sa ei annaks mulle vett juua?”
Kui eemaldusime, jäi mees ikka kisendama Jeesuse järele. Vaatasin kurbusega maha.
Jeesus ütles: “Kõigi nõidade ja kurjategijate osa on tule ja väävliga põlevas järves. See on
teine surm.”
Tulime järgmise kongi juurde, kus oli samuti keegi mees. Ta ütles: “Issand, ma teadsin, et Sa
tuled ja vabastad mu. Olen juba kaua kahetsenud.” Ka see mees oli luukere, täis leeke ja
vaklu.
“Oh mees, sa oled ikka veel täis valet ja pattu. Sa tead, et sa olid saatana jünger, valetaja,
kes pettis paljusid. Kunagi polnud su suus tõtt ja surm on alati olnud su palk. Sa kuulsid Mu
sõna sageli ja tegid nalja Mu pääste ja Mu Püha Vaimu üle. Valetasid kogu eluaja ega
tahtnud Mind kuulda. Sa oled oma isast kuradist. Kõigi valelike osa on tulejärves. Sa oled
teotanud Püha Vaimu.”
Mees hakas needma ja ütlema kurje sõnu Issanda vastu. Läksime edasi. See hing oli
igavesti kadunud.
Jeesus rääkis: “Kes iganes tuleb Minu juurde ja jätab oma elu Minu pärast, see leiab elu -
ülirohke elu. Kuid patused peavad kahetsema, kuni nad veel maa peal on. Liiga hilja on
kahetseda, kui nad on juba siin. Paljud patused tahavad samaaegselt teenida Jumalat ja
saatanat või arvavad, et neil on piiramatult aega Jumala armu vastuvõtmiseks. Tõeliselt tark
otsustab kohe, sel päeval, eda ta tahab teenida.”
Tulime järgmise kongi juurde, kust kostsid meeleheitlikud ahastuskarjed. Vaatasin ja nägin
mehe luukeret põrandal hunnikus. Ta luud olid mustaks põlenud ja hing oli määrdunud-hall
udu seal sees. Nägin, et osa tema ihuliikmeid puudus. Tema ümber tõusis suitsu ja tuld ning
ta sees roomasid vaglad.
Jeesus ütles: “Selle mehe pattude hulk on suur. Ta oli mõrtsukas ja ta südames oli viha. Ta
ei tahtnud pattu kahetseda ega uskuda, et Ma talle andeks annan. Kui ta vaid oleks tulnud
Minu juurde!”
“Sa tahad öelda, Issand, et ta arvas, et Sa ei andesta tema mõrvu ja vihkamist?” küsisin
mina.
“Jah,” ütles Jeesus. “Kui ta vaid oleks uskunud ja Minu juurde tulnud, siis oleksin Ma andeks
andnud kõik tema patud, suured ja väikesed. Selle asemel jätkas ta patustamist ja suri oma
pattudes. Seejärel ongi ta täna siin. Talle pakuti palju võimalusi teenida Mind ja uskuda
evangeeliumi, kuid ta keeldus. Nüüd on liiga hilja.”
Järgmine kong, mille juurde tulime, oli täis kohutavat lehka. Kõkijal meie ümber oli kuulda
surnute karjeid ja kahetsushalinaid. Tundsin sellist kurbust, et jäin peaaegu haigeks.
Otsustasin iseeneses, et tahan teha kõik, mis suudan, et rääkida maailmale sellest paigast.
Naisehääl ütles: “Aidake mind!” Nägin enda ees tõelist silmapaari, mitte tühjakspõlenud
koopaid. Olin nii kurb, et lausa lõdisesin, ja tundsin määratut haletsust ja ahastust selle
hinge pärast. Tahtsin nii väga tõmmata ta kongist välja ning põgeneda koos temaga. “See on
nii piinarikas,” ütles ta.


“Issand, ma tahan teha nüüd, mis on õige. Ma ju kord tundsin Sind ja Sa olid mu Päästja.” Ta
käed klammerdusid kongi trellidesse. “Sa isegi tervendasid mu vähist,” rääkis ta. “Sa ütlesid,
et ma läheks ega teeks enam pattu, et minuga ei juhtuks midagi halvemat. Ma püüdsin,
Issand, Sa tead, et ma püüdsin. Püüdsin isegi tunnistada Sinust. Aga Issand, varsti õppisin
tundma, et neid, kes kuulutavad Sinu sõna, ei armastata eriti. Kuid mina tahtsin, et ma
meeldiksin inimestele. Aegamööda vajusin tagasi maailma ja lihalõbud neelasid mu.
Ööklubid ja napsud said tähtsamaks kui Sina. Kaotasin kontakti ristlike sõpradega ja varsti
leidsin end seitse korda halvemana kui olin olnud varem.
Ja kuigi ma armatsesin meeste ja naistega, ei olnud mul kavatsust minna kaduma. Ma ei
teadnud, et saatan oli mu vallutanud. Tundsin ikka veel südames Sinu kutset
patukahetsusele ja päästele, aga ma ei tahtnud. Arvasin ikka, et mul on aega. Homme
pöördun ma tagasi Jeesuse juurde ja Ta vabastab mu ja annab andeks. Aga ma ootasin liiga
kaua ja nüüd on liiga hilja,” nuttis ta.
Tema kurvad silmad pahvatasid leekidesse ja kadusid. Kisendasin ja langesin vastu Jeesust.
“Oh Issand,” mõtlesin, “kui kergesti oleks see võinud juhtuda minuga või mõnega mu
armsatest!” Palun teid, patused, ärgake, kuni pole veel hilja!
Kõndisime järgmise kongi juurde, kus oli taas luukere-kujuline mees määrdunud-halli
hingega. Ta tõi kuuldavale sellist äärmise piina ja ahetsuse kisa, mida ma ei suuda iial
unustada.
Jeesus rääkis: “Mu laps, mõned, kes loevad seda raamatut, võrdlevad seda mõne ulmejutu
või nähtud filmiga. Kuid sina tead, et need asjad on tõelised. Sa tead, et põrgu on reaalne,
sest Ma olen oma Vaimu läbi sind palju ordi siia toonud. Olen ilmutanud sulle tõe, et sa
saaksid sellest tunnistada.”
Kadunud hing, kui sa ei paranda meelt ega lase ennast ristida ega usu Jeesuse Kristuse
evangeeliumi, siis on ka sinu lõpp kindlasti selline.
“See mees,” rääkis Jeesus, “on siin vastuhakkamise pärast. Vastuhaku patt on võrreldav
nõidusega. Kõik, kes teavad Mu sõna ja Mu teid ning on kuulnud evangeeliumi, kuid ikka ei
taha meelt parandada, on Minu vastu mässajad. Paljud on täna põrgus selle patu pärast.”
Mees hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: “Kord ma mõtlesin teha Sind oma elu Issandaks,
kuid ma ei tahtnud minna Sinu kitsast ja sirget rada. Tahtsin laia teed. Pattu teenida oli palju
kergem. Ma ei tahtnud olla õige. Armastasin oma patuteed. Tahtsin napsu võtta ja maailma
asju teha rohkem kui Sinu käskudele kuuletuda. Kuid nüüd soovin, et oleksin kuulanud neid,
keda Sa mu juurde saatsid. Selle asemel aga tegin kurja ega tahtnud pattu kahetseda.”
Rängad nuuksed raputasid ta keha, kui ta kahetsuses kisendas: “Aastaid on mind siin
paigas piinatud. Tean, mis ma olen, ja tean, et ma ei saa iial välja. Piinlen ööd ja päevad
nendes leekides ja valades. Karjun, kuid keegi ei tule appi. Keegi ei hooli siin mu hingest,
keegi ei hooli mu hingest!” Ta langes kokku väikeseks hunnikuks põrandal ja karjus ikka
edasi.
Sammusime jälle järgmise kongi juurde. Seal istus naine, noppides vaklu oma luudelt. Kui ta
Jeesust nägi, hakkas ta kisendama: “Aita mind, Issand, ma saan nüüd heaks, palun lase
mind välja!” Ka tema tüusis ja haaras trellidest. Tundsin tema pärast kirjeldamatut haledust.
Kui ta nuttis, vappus ta keha nuuksetest.
Ta jutustas: “Issand, kui ma olin maa peal, kummardasin ma hinduismi jumalusi ja paljusid
ebajumalaid. Ma ei tahtnud uskuda evangeeliumit, mida mulle kuulutasid misjonärid, kuigi
kuulsin seda palju kordi. Ühel päeval ma surin. Hüüdsin oma jumalaid, et nad päästaks mu
põrgust, kuid nad ei suutnud. Nüüd, Issand, tahaks ma parandada meelt!”
“On liiga hilja,” lausus Jeesus.


Leegid katsid ta uju, kui eemaldusime. Tema karjed täidavad mu hinge praegugi veel. Ka
teda oli saatan petnud.
Kui Jeesus rääkis, oli Ta hääles kurbus: “Tule,” ütles Ta, “me naaseme homme. Praegu on
aeg minna.”


17
SÕDA TAEVAS Issanda Vaim oli minu peal ja me läksime jälle põrgusse.
Jeesus rääkis: “Ütlen sulle tõtt, paljud hinged on siin nõiduse, okultismi, väärjumalate
austamise, sõnakuulmatuse, uskmatuse, joomarluse ning liha ja vaimu rüveduse pärast.
Tule, Ma näitan nüüd sulle saladust ja räägin sulle varjulolevatest asjadest. Ilmutan sulle,
kuidas palvetada kurjusejõudude vastu.”
Sammusime põrgu ossa, mis oli südamest järgmine. Jeesus ütles: “Varsti läheme kohta,
mille nimi on põrgu neel, kuid praegu Ma soovin kõigile näidata, et põrgu on end
laiendanud.”
Jäime seisma ja Ta ütles: “Vaata ja usu!” Vaatasin ja nägin avatud nägemust. Nägemuses
olime koos Jeesusega kõrgel maa kohal ja vaatasime avarusse. Nägin kõrgel maa kohal
vaimset ringi. Ring oli tavalisele silmale nähtamatu, kuid vaimus võisin seda näha hästi.
Tunnetasin, et nägemus puudutab meie võitlust õhuvalla vürstide ja vägede vastu.
Kui ma veel hoolega vaatasin, avastasin, et tegelikult on seal mitu ringi. Esimeses ringis oli
palju rüvedaid kurje vaime. Nägin, kuidas rüvedad vaimud võtsid nõidade kuju, hakkasid
taevas ringi lendama ja palju vaimset kahju tegema. Kuulsin, kuidas Jeesuse hääl ütles:
“Oma nimes Ma annan oma lastele väe nende kurjade üle. Kuula ja õpi, kuidas palvetada!”
Nägin, kuidas teisest ringist tõusis midagi veidrakujulist, hakkas ringi tiirlema ning loitse
lausuma. Nägin siis, et see oli deemon, ja ta tegi maa peal kurja. Deemonil oli nõiavaim. Ta
keerles ja naeris ja paiskas oma käes olevast kepist kurje nõiasõnu mitmesuguste inimeste
peale. Nägin, kuidas teisi urje vaime ühines nõiaga ja saatan andis neile rohkem väge.
“Pane tähele,” ütles Jeesus, “mis teie seote maa peal, selle son Mina taevas. Saatan peab
olema seotud, et pühade palvetel siin maa peal viimseil päevil oleks tulemusi.”
Veel teisest ringist nägin tõusvat teist nõida, ja see hakkas jagama käsklusi. Kui ta rääkis,
langes maa peale vihm ja tuli. Ta rääkis palju kurja ning pettis inimesi maa peal. Kui jälgisin
teda, nägin, kuidas veel kaks kurja vaimu ühinesid nõiaga kõrgel maa kohal. Need kõik olid
õhuvalla kurjad vürstid ja väed.
Need andsid oma jõu nõidadele, kes olid kogunenud teatud kohtadesse, et teha kurja.
Pimeduse töötegijad koondusid nende ümber. Vaimud tulid ja läksid, nagu nad heaks
arvasid.
“Jälgi tähelepanelikult,” ütles Jeesus, “sest Püha Vaim ilmutab sulle praegu suure tõe.”
Nägin nägemuses, kuidas hirmsad asjad sündisid maa peal. Kurjus suurenes ja patt
rohkenes. Kurjusejõud sundisid inimesi varastama, valetama, petma, üksteist kahjustama,
kurja tegema ning lihahimudele alluma. Igat liiki kurjus oli maa peale valla päästetud.
“Jeesus, seda on kohutav näha,” ütlesin mina.
Jeesus ütles: “Mu laps, Minu nime ees peab kuri põgenema. Võtke kätte kõik Jumala
sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik
teinud!”
Nägin, et kui kurjad vaimud oksendasid maa peale oma nurjatust ja laimu, hakkas Jumala
rahvas palvetama. Nad palvetasid usus ja Jeesuse nimes. Kui nad palvetasid, tõusis Jumala
sõna kurjade vaimude vastu ja need hakkasid kaotama maad. Kui pühad palvetasid, siis


kaotasid kurjusejõud oma kindlustused. Kurjad loitsud murti. Need, keda põrgujõud olid
nõrgendanud, said uut jõudu.
Kui nad palvetasid nagu ühel häälel, siis asusid võitlusse Jumala inglid. Nägin pühi ingleid
heitlemas õhuvallas olevate kurjuse vürstide ja vägedega, ja Jumala inglid purustasid
kurjuseväed.
Vaatasin, ja ennäe, ingliväed tulid rida rea järel, igas reas kuussada inglit. Kui inimesed
uskusid Jumalat, siis liikusid inglid edasi. Jumal jagas käsklusi ja Ta vägi oli võimas. Ta andis
oma rahvale suure tugevuse ja inglitele purustada saatana tööd. Jumal võitles urja vastu
taevas.
Kui inimesed palvetasid ja uskusid Jumalat, siis olid kurjusejõud löödud. Aga uskmatuse
korral hakkasid nad saavutama edu.
“Mu rahvas peab uskuma, ja nad peavad olema üksmeeles omavahel ja Minuga,” ütles
Jeesus, “et kõik saaks pandud Isa jalge alla. Taevas ja maa peavad olema üksmeeles, kui
tahame hävitada oma vaenlased.”
Kui maa pealt hakkas tõusma Jumala rahva ülistus, siis kurjusejõud taganesid. Nägin
Jumala pühi kogu südamest palvetamas kuradi kavaluste vastu. Kui nad seda tegid, siis
purunesid kurjad needused ja nõiasõnad, ning pühad saavutasid võidu.
Seda nägin sündivat. Kui Issanda inglid võitlesid deemonite ja põrgujõududega, vabanesid
pühad palve läbi. Kui inimesed vabanesid, kõlas Jumala poole palju kiitust ja kiitus tõi kaasa
rohkem võitusid. ainult siis, kui palve tulemusi polnud kohe näha, lakkas kiitus ja kuri hakkas
võitma lahingut.
Kuulsin üht inglit valjusti ütlevat: “Oh Issand, Su rahva us on nõrk. Neil peab olema usku, et
Sa saaksid vabastada nad saatana vägede käest. Issand, halasta pääste pärijatele!”
Kõigeväelise hääl vastas: “Ilma usuta on võimatu olla Jumalale meelepärane. Kuid Issand
on ustav ja Tema kinnitab teid.”
Taas nägin nägemuses, kuidas Jumal valas oma Vaimu kõige liha peale, ja inimesed
uskusid, et Jumal täidab kõik nende palved, sest nad on Tema omad ja armastavad Teda.
Neil oli usku Jumalasse ja Tema sõnasse ning Jumal vabastas nad. Ja Jumala sõna kasvas
ja edenes.
Issand ütles: “Kõik on võimalik sellele, kes usub. Ma valvan oma sõna üle, et seda täita.
Tehke teie oma osa ja te võite teada, et Mina teen oma osa. Kui Mu rahvas seisab tõe eest
ja võitleb head võitlust, siis sünnivad imelised asjad, nagu nelipühapäeval. Hüüdke Mind
appi, ja Ma võtan kuulda. Olen teie Jumal ja teie olete Minu rahvas. Ma kinnitan teid õiguses,
tões ja siiruses.”
Nägin nägemuses kristlasi sündivat väikeste lapsukestena. Nägin ingleid seismas nende üle,
et kaitsta neid hädade eest. Nägin vägede Jehoovat võitlemas nende võitlusi ja võitmas
nende eest. Siis nägin neid lapsukesi üles kasvamas ja lõikamas vilja aukõrguse Issanda
põldudel. Nad tegid Issanda tööd rõõmsa südamega - armastades Jumalat, usaldades
Jumalat ja teenides Jumalat. Nägin ingleid ja Jumala sõna koos hävitamas kurjusejõude
maa palgelt. Nägin rahu maa peal, kui õik oli lõplikult pandud Jumala jalge alla.


18
AVATUD NÄGEMUSED PÕRGUST Issand ütles: “See nägemus käsitleb tulevikku ja saab toimuma. Aga Ma tulen lunastama
oma mõrsjat, kogudust, ja nemad ei näe seda. Ärgake, oh Mu rahvas! Tõste häirehäält maa
nurkadel, sest Ma tulen, nagu Mu sõna on öelnud.”
Nägin tulipunast lohet, kes oli põrgu paremas käes.
Jeesus ütles: “Tule, vaata, mida Vaim ütleb maailma!”
Ma nägin, kuidas tulipunase lohe sarved tungisid inimeste ihusse maa peal. Paljud olid
temast täielikult vallutatud. Kui vaatasin, siis nägin tohutu suurt metsalist tõusmas avaras
paigas ja moondumas inimeseks. Maa elanikud põgenesid tema eest, mõned õrbe, mõned
koobastesse, mõned metroojaamadesse ja pommivarjenditesse. Nad otsisid mingit
varjupaika, et peita end metsalise silme eest. Keegi ei austanud Jumalat ega rääkinud
Jeesusest.
Hääl ütles mulle: “Kus on Minu rahvas?”
Vaatasin lähemalt ja nägin inimesi käimas, nagu oleksid nad surnud inimesed. Õhus oli
meeleheitlik kurbus, ja ükski ei pöördunud ei vasakule ega paremale. Nägin, et inimesed olid
juhitud mingi nähtamatu jõu poolt. Vahetevahel rääkis nendega üks hääl õhust ja nad
kuuletusid sellele. Nägin ka, et arv 666 oli kirjutatud igaühe laubale ja kätele. Nägin
ratsasõdureid karjatsemas rahvast, nagu oleksid nood loomakari. Räbaldunud ja rebitud
Ameerika lipp vedeles mahajäetuna maas. Polnud märgata nalja, naeru ega õnne. Kõikjal oli
surm ja kurjus.
Inimesed kõndisid üksteise järel suurde kaubamajja. Nad hoidsid sammu nagu araks tehtud
sõdurid ja olid kõik ühtemoodi riides nagu vangid vanglas. Kaubamaja ümber oli plank ja
siin-seal seisid valvurid. Kuhu ma ka ei vaadanud, kõikjal olid sõdurid sõjaaegseis
vormiriideis.
Nägin neid zombietaolisi inimesi karjana lastavat kaubamajja, kus nad said osta ainult
hädavajalikku. Kui igaüks oli oma ostu teinud, pandi ta suurele rohelisele sõjaväeautole ning
sõidutati valve all mujale.
Siin, mingit liiki haiglas, uuriti, kas neil inimestel pole nakkushaigusi või kehalisi puudeid.
Mõningad tõmmati kõlbmatuna kõrvale.
Seejärel viidi kõrvaldatud isikud teise ruumi, kus tervet seina kattis imposantne rida lüliteid,
nuppe ja andureid. Avanes uks ja sisenesid mõned tehnikud. Üks nendest hakkas hüüdma
ruumisviibijate nimesid. Kelle nimi nimetati, tõusis vastupanu osutamata ja marssis suurde
kasti. Kui kõik olid sees, sulges teine tehnik ukse ning vajutas lülitit seinapaneelil.
Mõne minuti pärast avas ta kasti ukse, võttis harja ja prügikühvli ning pühkis põrandalt
kokku, mis neist oli järele jäänud. Ei midagi rohem kui pisut tolmu tervest toatäiest
inimestest!
Nägin neid inimesi, kes olid meditsiinilise proovi läbinud, pandavat tagasi samale veoautole
ja sõidutatavat taas mujale. Keegi ei rääkinud sõnagi ega pöördunud kellelegi otsa vaatama.
Ühe teise hoone juures määrati igaühele töö. Kõik läksid tööle ainsagi vastuväiteta. Jälgisin,
kuidas nad rassisid neile määratud ülesandes, ja kui päev lõppes, viidi nad


majutushoonesse, mida ümbritses kõrge plank. Igaüks võttis riidest lahti ja heitis voodisse.
Homme ootas neid jälle ränk töö.
Kuulsin valju häält läbi öise õhu.
Nägin koletut metsalist istumas suurel troonil ja kogu rahvas kuulas tema sõna. Nägin
vaimseid sarvi kasvavat tema peast. Need ulatusid igasse paika maa peal. Metsaline haaras
endale palju autoriteetseid seisusi ja ameteid ning sai vägevas jõu poolest.
Metsaline pressis ennast peale igal pool ja pettis paljusid inimesi. Rikkad ja kuulsad olid
petetud niisama nagu vaesed ja õigusetud. Suured ja väikesed pidid andma metsalisele
austust.
Ametiruumi toodi mingi suur seadeldis. Metsaline pani sellele oma märgi ning sellest hakas
kostma tema hääl. Seal oli ka aparatuur “Suur vend”, mis suutis näha kõike, mis toimus
kodudes või ärides. On olemas üksainus sedalaadi aparatuur ja see kuulus metsalisele. Osa
sellest aparatuurist, mis oli paigutatud inimeste kodudesse, oli paljale silmale nähtamatu,
kuid see andis metsalisele edasi inimeste iga liigutuse. Jälgisin, uidas metsaline troonil
pöördus näoga minu poole. Tema laubal oli number 666.
Kui vaatasin, nägin teist meest teises ametiruumis. See oli metsalise peale väga vihane,
karjus nii kõvasti kui jõudis ja nõudis võimalust metsalisega rääkida. Metsaline ilmus väga
viisaka ja vastutulelikuna ning ütles: “Tulge, ma aitan teid kõigis teie probleemides!”
Metsaline viis vihase mehe suurde ruumi ja palus tal heita pikali lauale. Ruum ja laud
meenutasid haigla esmaabituba. Mehele tehti tuimestus ja veeretati suure seadeldise alla.
Metsaline kinnitas mehe pea külge juhtmed ja lülitas seadeldise sisse. Seadeldise ülemisel
äärel olid sõnad: see teadvuse kustutamise seade kuulub metsalisele, 666.
ui mees tõusis laualt, oli ta silmades tühi pilk ja ta liikus nagu zombie mõnes filmis. Nägin ta
pealael paljast tühja laiku ja mõistsin, et ta teadvust oli kirurgilisel teel muudetud, nii et see
oleks metsalise kontrolli all.
Metsaline ütles: “Noh, härra, eks te tunne end paremini?”
Mees ei öelnud midagi.
“Sa hakkad kuulama igat mu käsku,” ütles metsaline, võttis mingi väikese eseme ja kinnitas
mehe särgi külge. Ta rääkis mehega taas ja too vastas huuli liigutamata. Mees liikus nagu
elav surnu.
“Sa hakkad tööle, sa ei ole vihane ega pettunud, sa ei karju ega kurvasta. Sa töötad minu
heaks kuni surmani. Minu valitsuse all on palju sinusuguseid. Mõned valetavad, mõned
tapavad, mõned varastavad, mõned peavad sõda, mõned teevad lapsi, mõned töötavad
masinatel, mõned teevad muid asju. Jah, kõik on minu kontrolli all.” Kostis tema tige naer.
Mehele anti paberid allakirjutamiseks. Meelsasti loovutas ta kogu oma omandi metsalisele.
Nägin oma nägemuses, kuidas mees lahkus metsalise ametiruumist, istus autosse ja sõitis
koju. Naine tervitas teda ja tahtis suudelda, kuid mees ei püüdnudki vastata. Tal polnud
mingeid tundeid ei oma naise ega kellegi teise vastu. Metsaline oli teinud ta võimetuks
tundma mingeid emotsioone.
Naine vihastus ja karjus mehe peale, kuid edutult. Lõpuks ütles ta: “Hüva, ma helistan
metsalisele, tean, mida tuleb teha.” Pärast lühikest telefonikõnet lahkus ta kodunt ja sõitis
sama hoone juurde, kust ta mees just oli tulnud.
Metsaline tervitas teda lahkesti ja ütles: “Rääkige mulle kõik oma mured. Olen kindel, et
suudan teid aidata.”
Väga meeldiva välimusega meesterahvas võttis ta käe ja juhtis ta sama laua juurde, kus
äsja oli lamanud tema abikaasa. Pärast samasugust operatsiooni muutus temagi metsalise
ebaisikuliseks orjaks.
Kuulsin, kuidas metsaline küsis temalt: “Kuidas te end tunnete?”


Ta ei vastanud, kuni temagi pluusi külge oli kinnitatud väike ese. Siis tunnistas ta metsalise
oma isandaks ja juhatajaks ning hakkas teda austama.
“Sinust saab inimeste tootja,” ütles metsaline. “Sa hakkad sünnitama suurepäraseid
lapsukesi ja need hakkavad teenima ja austama mind.”
Naine vastas robotliku häälega: “Jah, isand, ma kuulan sõna.”
Nägin seda naist jälle. Seekord oli ta teises hoones, kus oli palju rasedaid naisi. Nad lamasid
elutult voodis ja monotoonselt skandeerides ülistasid metsalist. Kõigil oli laubal 666.
Metsalise võim suurenes, kuni tema impeerium ulatus üle kogu maa. Lapsukesed kasvasid
samuti, ja teatud ajal viidi a nemad teadvust hävitava aparaadi alla. Nad kummardasid
metsalist ja tema kuju. Kuid sel aparaadil ei olnud võimu Jumala laste üle.
Kuulsin Issanda häält ütlevat: “Need, kes kummardavad metsalist ja tema kuju, hukkuvad.
Paljud saavad petetud ja langevad, kuid oma lapsed Ma päästan metsalise käest. Need
asjad leiavad aset lõpuaegadel. Ärge võtke vastu metsalise märki! Parandage meelt nüüd,
kuni pole veel hilja!
Metsaline nimetab ennast rahumeheks. Ja ta toob rahu paljudele rahvastele neil väga
segastel aegadel. Tal läheb korda varustada maailma paljude kõigile kättesaadavate
hüvedega, ja ta kinnitab, et igaüks saab piisava töötasu. Ta moodustab liidu paljude
rahvastega ja maailma suurmehed hakkavad järgima teda petlikus turvatundes.
Enne neid aegu Ma tõstan üles usklike armee, mis seisab tõe ja õigluse eest. Võimas
armee, millest rääkis prohvet Joel, kuuleb Mu häält päikese tõusust loojanguni.
Ka öötundidel kuulevad nad Mu häält ja vastavad Mulle. Nad töötavad Minu heaks ja
jooksevad nagu vägevad sõjamehed. Nad teevad Mulle suuri tegusid, sest Ma olen
nendega.”
Kõike seda ilmutas Issand Jeesus Kristus mulle avatud nägemuses. Need on Tema suu
sõnad ja need käsitlevad lõpuaegu.
Pöördusin koos Jeesusega tagasi koju, juureldes kõige üle, mida Ta oli mulle näidanud ja
öelnud. Jäin magama palvetades kogu inimkonna päästmise pärast.


19
PÕRGU NEEL Järgmisel ööl läksime Jeesusega sinna, kus oli põrgu neel.
Jeesus ütles: “Me oleme põrgu peaaegu läbi käinud, Mu laps. Ma ei näita sulle kogu põrgut.
Aga mida olen sulle näidanud, seda Ma tahan, et sa räägiksid maailmale. Räägi neile, et
põrgu on reaalne. Räägi, et see teadaanne on reaalne.”
Kõndides jõudsime künkale, millelt avanes vaade väiksesse orgu.
Nii kaugele kui silm ulatus, olid inimhingede kuhjad, mis täitsid künka nõlvu. Võisin kuulda
nende kisendamist. Kogu seda paika täitis vali häälekõma. Jeesus ütles: “Mu laps, see on
põrgu neel. Iga kord, kui avaneb põrgu suu, võid kuulda seda valju häält.”
Hinged püüdsid kuidagi välja saada, kuid ei suutnud, sest nad olid kinnitatud künka
nõlvadesse.
Sellal kui Jeesus rääkis, nägin palju tumedaid kujusid alla langevat meist mööda ja
mütsatades maabuvat künka jalamile. Suurte ahelatega deemonid vedasid hinged ära.
Jeesus ütles: “Need on hinged, kes on just surnud maa peal ja saabusid põrgusse. See
tegevus käib ööd ja päevad.”
Äkki jäi seal kõik väga vaikseks. Jeesus ütles: “Armastan sind, Mu laps, ja Ma tahan, et sa
räägiksid maapealsetele inimestele põrgust.”
Heitsin pilgu kaugele alla põrgu kurku läbi mingi luugitaolise ava. Sealt kostus piina- ja
vaevakisa. Millal see küll lõpeb, püüdsin mõttes ära arvata. Oleksin rõõmus, kui saaksin
kõigest sellest puhata.
Siis tundsin end äkki väga kadununa. Ma ei oska öelda, kuidas ma seda tundsin, aga
tundsin kogu südamega, et Jeesus on lahkunud. Jäin väga kurvaks. Pöördusin sinnapoole,
kus Ta oli olnud. Kindel mis kindel, Teda ei olnud enam.
“Oh ei!” hüüdsin ma. “Jälle ei ole! Oh Jeesus, kus Sa oled?”
Mida sa nüüd loed, see hirmutab sind. Palvetan, et see hirmutaks sind küllalt tugevalt, et
teha sinust usklik. Palvetan, et sa kahetseksid oma patte, nii et sa ei satuks siia kohutavasse
paika. Palvetan, et sa usuksid mind, sest ma ei taha, et see veel kellelegi juhtuks. Armastan
teid ja loodan, et ärkate, enne kui on liiga hilja.
Kui sa oled kristlane ja loed seda, siis vaata, kas sa oled täiesti kindel oma päästmises. Ole
valmis kohtuma Issandaga igal ajal, sest vahel ei jää enam aega kahetsemiseks. Hoia oma
valgus põlemas ja lamp täis õli. Ole valmis, sest sa ei tea, millisel tunnil Ta tuleb. Kui sa ei
ole uuestisündinud, siis loe Johannese 3:16-19 ja hüüa appi Issanda nime. Ta päästab su
sellest piinapaigast.
Hüüdes Jeesuse poole, hakkasin jooksma künkast alla, et Teda leida. Mind peatas suur
deemon ahelaga. Ta naeris ja ütles: “Sul pole kuhugi joosta, naine. Jeesust pole siin sind
päästmas. Oled igaveseks põrgus.”
“Oh ei,” hüüdsin ma, “lase mul minna!”
Võitlesin temaga kogu jõust, kuid varsti olin ahelasse pandud ja maha paisatud. Kui ma seal
lamasin, hakkas veider kleepuv kile katma mu keha. See haises nii vastikult, et tundsin end
haigena. Ma ei taibanud, mis juhtub.


Ja siis tundsin, et mu nahk ja liha hakkab luudelt maha langema. Karjusin ja kisendasin
abitus hirmus: “Oh Jeesus, kus Sa oled?”
Vaatasin iseennast ja nägin, kuidas mu järelejäänud ihusse hakkasid tekkima augud.
Muutusin määrdunud-hallikaks ja minult varises maha halli liha. Augud olid mu külgedes,
jalgades ja kätes. “Oh ei,” kisendasin ma. “Olen igavesti põrgus! Oh ei!”
Hakkasin tundma vaklu enda sees ning vaatasin, kas mu luud juba kubisevad nendest. Ja
kuigi ma ei näinud neid, teadsin, et nad on olemas. Püüdsin neid enda pealt ära pühkida,
kuid rohkem tuli asemele. Võisin tegelikult tajuda oma ihu lagunemist.
Jaa, ma tundsin kõike ja võisin täpselt meenutada, mis maa peal oli sündinud. Võisin tunda,
näha, haista, kuulda ja maitsta põrgu piinu. Võisin näha iseenda sisse. Olin vaid määrdunud
luukere-kuju, ent võisin siiski tunda kõike, mis minuga juhtus. Nägin teisi endasarnaseid
hingi - neid oli nii kaugele kui silm ulatus.
Kisendasin suures vaevas: “Oh Jeesus! Palun aita mind, Jeesus!”
Soovisin surra, kuid see polnud võimalik. Tajusin tuld süttivat mu jalgade juures.
Karjusin meeleheitlikult: “Kus sa oled, Jeesus?”
Rullusin maas ja karjusin koos kõigi teistega. Lamasime põrgu neelus väikeste kuhjadena,
nagu äravisatud pühkmed. Talumatu piin  ahistas mu hinge.
Kisendasin ikka ja jälle: “Kus Sa oled, Jeesus? Kus Sa oled, Jeesus?”
Mõistatasin, kas see eh ei ole unenägu. Kas ärkan üles? Olen ma tõeliselt põrgus? Kas olen
teinud mingi suure patu Jumala vastu ja kaotanud oma pääste? Mis on juhtunud? Kas olen
patustanud Püha Vaimu vastu? Mäletasin kõiki Piibli õpetusi, mida iial olin kuulnud. Teadsin,
et mu perekond on kusagil ülal minu kohal. Õudusega mõistsin, et olen põrgus nagu kõik
teisedki hinged, keda olin näinud ja kellega rääkinud.
Tundus nii kummaline, et võisin täielikult näha läbi oma keha. Vaglad olid taas hakanud
minus roomama. Võisin tunda neid roomamas. Kisendasin hirmus ja valus.
Just siis ütles üks deemon: “Sinu Jeesus jättis su siia alla, eks ole? Nüüd oled sa saatana
omand.” Õela naeruga tõstis ta mu üles ja asetas millegi peale.
Varsti leidsin, et asun mingi elav-surnud loomakuju seljal. Loom oli luitunud halli värvi nagu
minagi, täis roisku ja kõdu, surnud liha. Ülivastik lehk täitis räpast õhu. Loom viis mu üles
simsile.
“Oh Issand, kus Sa oled?” mõtlesin mina.
Möödusime paljudest hingedest, kes kisendasid pääste järele. Kuulsin põrgu neelu
avanemise häält ja veel hul hingi kukkus meist mööda. Mu käed olid seotud seljataha.
Valu ei olnud pidev - see tuli äkki ja lahkus äkki. Röökisin igakord, kui piin algas, ja ootasin
värisedes, millal see vaibub.
Mõtlesin: “Kuidas ma saan välja? Mis ootab ees? Kas see on lõpp? Mida olen teinud, et
pälvida põrgut?”
“Oh Issand, kus Sa ometi oled?” hüüdsin ahastuses.
Nutsin, kuid pisaraid polnud, ainult kuivad nuuksed raputasid mu keha. Loom peatus millegi
ees. Tõstsin silmad ja nägin imekaunist ruumi, mis oli täis erakordseid rikkusi ja sädelevaid
juveele. Ruumi keskel oli väga ilus naine kuninglikes rõivais. Oma meeleheitlikus seisundis
panin imes, mis see võiks olla.
Ütlesin: “Naine, palun aita mind!”
Ta tuli lähemale ja sülitas mulle näkku. Siis ta needis mind ja ütles mulle rõvedusi.
“Oh Issand, mis tuleb veel?” hüüdsin mina. Naiselt kostis tige naer.
Otse mu silmade ees muutus naine meheks, kassiks, hobuseks, maoks, rotiks ja
noormeheks. Mis iganes ta tahtis olla, selleks ta muutus. Tal oli suur kurjuse vägi. Tema
ruumis oli ülal kiri: Saatana Kuninganna.


Loom liikus edasi, oleks nagu möödunud tunde, ja siis peatus. Raputusega lendasin ta
seljast ja kukkusin maha. Üles vaadates nägin meeste armeed hobustel ratsutavat minu
poole. Mind suruti kõrvale, kui nad möödusid. Ka nemad olid luitunud-halli surmavärvi
luukered.
Kui nad olid möödunud, tõsteti mind maast ja pisteti kongi. Keegi lukustas ukse. Vaatasin
kongis hirmunult ringi ja nutsin. Palvetasin, kuid ilma lootuseta. Nutsin ja kahetsesin oma
patte tuhat korda. Jah, mõtlesin paljudele asjadele, mida oleksin võinud teha, et juhatada
teisi Kristuse juurde ja aidata kedagi, kes vajas mu abi. Kahetsesin selle pärast, mida olin
teinud, ja selle pärast, mida olin jätnud tegemata.
“Oh Issand, päästa mind!” kisendasin ma. Ikka ja jälle hüüdsin Jumalat appi. Ma ei suutnud
Teda näha ega tunda. Olin põrgus just nõnda nagu teised, eda olin näinud. Piineldes ja
nuttes langesin põrandale. Tundsin, et olen igaveseks kadunud.
Tunnid möödusid, ja iga kord, kui kostis vali hääl, kukkusid põrgusse uued hinged. Hüüdsin
taas ja taas: “Jeesus, kus Sa oled?” Kuid ei mingit vastust. Vaglad hakkasid jälle end
liigutama mu vaimkuju sisemuses. Tundsin neid kõiki enda sees.
Surm oli igal pool. Mul polnud liha, polnud elundeid, polnud keha, polnud lootust, Püüdsin
jätkuvalt vaklu oma luukere-kujust välja rookida. Olin teadli kõigest, mis sünnib, ja tahtsin
surra, kuid see polnud võimalik. Mu hing püsib elavana igavesti.
Hakkasin laulma elust ja väest Jeesuse veres, mis suudab päästa pattudest. Kui tegin seda,
tulid suured deemonid odadega ja kriiskasid: “Lõpeta see!” Nad pistsid mind odadega ja ma
tundsin kuumi tulesähvatusi iga kord, kui teravik minusse tungis. Nad pistsid mind ikka ja
jälle.
Nad skandeerisid: “Saatan on siin jumal! Me vihkame Jeesust ja kõike, mis Talle kuulub!”
Kui ma ei lakanud laulmast, võtsid nad mu kongist välja ja tirisid avarale lagendikule. “Kui sa
vait ei jää,” ütlesid nad, “lisame sulle piinu juurde.”
Lõpetasin laulmise ja viimaks viisid nad mu tagasi kongi. Meenutasin piiblisalmi langenud
inglitest, keda peetakse ahelais viimseks kohtupäevaks. Juurdlesin, kas see siin on kohus
minu üle.
“Issand, päästa inimesed maa peal,” hüüdsin ma, “ärata nad üles, kuni pole liiga hilja!”
Mulle meenus palju kirjakohti, kuid kartsin deemoneid ega ütelnud neid välja.
Halinad ja kriisked täitsid räpase õhu. Mu lähedale ronis rott. Lõin ta jalaga eemale.
Mõtlesin oma abikaasale ja lastele. “Oh Jumal, ära lase neil siia sattuda!” kisendasin ma,
sest teadsin indlasti, et olen põrgus.
“Jumal ei saa mind kuulda. Kõigeväelise õrvad on suletud põrgust ostvatele hüüetele,”
mõtlesin ma. “Kui ometi keegi kuuleks!”
Suur rott jooksis mu jalga mööda üles ja hammustas mind. Kisendasin ja tõukasin ta
eemale. Tundsin teravat valusähvatust.
Eikusagilt tõusnud tuli hakkas aeglaselt liikuma minu poole. Möödusid sekundid, minutid,
tunnid. Olin põrgusse läinud patune.
“Oh surm, tule ometi!” palusin ma. Tundus, et mu karjed täidavad kogu põrgu neelu. Mu
krjetega ühinesid teised. Igavesti kadunud! Väljapääsuta! Soovisin surra, kuid ei saanud.
Tundes kõiki neid piinu, kukkusin põrandale hunnikusse. Kuulsin neelu taas avanevat ja
rohkem hingi sisse tulevat. Nüüd põletas mind tuli ja algas uus piin. Olin teadlik kõigest, mis
sünnib, mu mõistus oli selge ja terane. Olin teadlik kõigest ja teadsin a seda, et kui hing
sureb maa peal ja on oma pattudest päästmata, siis ta saabub siia.
“Oo, mu Jumal, päästa mind,” nutsin ma, “palun päästa meid kõiki!”


Meenutasin oma elu ja neid kõiki, kes olid mulle rääkinud Jeesusest. Meenutasin, kuidas
olime palvetanud haigete pärast ja kuidas Jeesus oli nad tervendanud. Meenutasin Tema
armastavaid ja lohutavaid sõnu ja ustavust.
“Oleks ma ometi olnud rohkem Jeesuse sarnane, siis poleks ma siin,” mõtlesin. Mõtlesin
kõigest heast, mida Jumal oli mulle andnud: õh, mida hingasin, toit, lapsed, kodu ja palju
head, millest rõõmu tunda. Aga kui ta on hea Jumal, miks olen ma siis siin? Mul polnud
jõudu tõusta, kuid mu hing kisendas ikka: “Lase mind siit välja!”
Teadsin, et minu kohal jätkub elu ning mu sõbrad ja perekond elavad kusagil normaalselt
edasi. Teadsin, et kusagil ülal on veel naeru, armastust ja lahust. Kuid see teadmine hakkas
hääbuma selles hirmsas piinas.
Seda põrgu osa täitis tuhm, määrdunud hämarus. Paistis ähmane kollane valgus ning
mädaneva liha ja roiskumise lõhn oli peaaegu väljakannatamatu. Minutid tundusid tundidena
ja tunnid sulasid igavikku. Oh millal see küll lõpeb?
Polnud und, polnud puhust, toitu ega vett. Mul oli suur nälg ja ma olin janusem kui mäletasin
end elus kunagi olevat olnud. Olin nii väsinud ja nii unine, kuid piin kestis edasi ja edasi. Iga
kord, kui neel avanes, mütsatas põrgusse uus kadunud inimeste last ja ma mõtlesin, kas
nende hulgas võis olla ka neid, keda tundsin. Kas a mu abikaasa tuuakse siia?
Oli möödunud tunde sellest, kui me sisenesime põrgu neelu. Aga siis märkasin, et ruumi
hakkab täitma valgus. Otsekohe lõppes tuli, rotid jooksid ära ja piin lahkus mu kehast.
Vaatasin, kas ei avane põgenemisteed, kuid ei näinud.
Imestasin, mis sünnib. Vaatasin välja põrgu luugist, teades, et see peab olema midagi
hirmsat. Ja siis hakkas põrgu rappuma ning põletav tuli ilmus uuesti. Taas ussid, rotid ja
vaglad. Talumatu valu haaras mu hinge, kui piinad algasid uuesti.
“Oh Jumal, lase mul surra!” kisendasin ma, pekstes oma kondiste kätega kongi
muldpõrandat. Rööisin ja nutsin, kuid keegi ei tundunud hoolivat.
Korraga haaras mind nähtamatu jõud ja tõstis kongist välja. Kui taas teadlikuks sain, seisime
Issandaga mu kodu juures. Ma hüüdsin: “Miks, Issand, miks?” ja langesin meeleheites Tema
jalgade ette.
Jeesus ütles: “Rahu! Jää vaikseks!”
Silmapilk valdas mind rahu. Ta tõstis mu üles ja ma uinusin sedamaid Tema äte vahel.
Järgmisel päeval, kui ärkasin, olin väga haige. Päevade viisi elasin läbi põrgu hirme ja piinu.
Võisin öösel ärgata karjudes ja rääkides, et vaglad roomavad minus. Kartsin põrgut nii väga.


20
TAEVAS Pärast seda, kui olin naasnud põrgu neelust, olin veel hulk päevi haige. Ma ei saanud
magada pimedas toas. Piibel pidi kogu aeg olema mul kaasas ja ma lugesin seda pidevalt.
Mu hing oli tõsiselt vapustatud. Teadsin nüüd, mida kadunud peavad taluma, kui nad
lähevad põrgusse ja jäävad sinna.
Jeesus võib öelda: Rahu! Jää vaikses!” Ja rahu voolab mu hinge. Kuid mõned minutid hiljem
võin ärgata hirmu pärast hüsteeriliselt karjudes.
Ent kogu selle aja ma teadsin, et ma pole hetkegi üksi - Jeesus oli alati minuga.Kuid isegi
teades seda ma vahel ei suutnud tunda Tema ligiolu. Ja ma kartsin nii väga, et pean minema
tagasi põrgusse, et ma vahel isegi pelgasin Jeesuse lähedust.
Püüdsin rääkida teistele oma kogemustest põrgus, kuid nad ei tahtnud kuulda. Anusin neid:
“Palun kahetsege pattu, kuni pole hilja!” Aga neil oli nii raske uskuda, kui ma rääkisin
piinadest, millest olin läbi käinud, ja et Jeesus oli mul käskinud kirjutada põrgust.
Issand kinnitas mulle, et Tema on Issand, kes mind tervendab. Ja kuigi arvasin, et ma kunagi
ei parane täielikult, tuli paranemine siiski.
Ja siis juhtus see taas. Taas olin ma vaimus koos Issanda Jeesusega, ja me hõljusime üles
kõrgele taevasse.
Jeesus ütles: “Tahan näidata sulle Jumala armastust ja headust, ning mõnda osa taevast.
Tahan, et sa näeksid Issanda imelisi tegusid, mis on nii kaunid näha.”
Nägin meie ees kahte hiigelsuurt planeeti, mis olid kaunid ja kirkad oma hiilguses. Jumal ise
oli seal valguseks.
Üks ingel tuli meile vastu ja ütles mulle: “Vaata meie Issanda Jumala headust ja heldust!
Tema halastus kestab igavesti.” Ingliga kaasnes selline armastuse- ja õrnusetunne, et pidin
peaaegu nutma puhkema, kui ta taas ütles: “Vaata Jumala väge ja võimsust ja kuninglikkust.
Las ma näitan sulle kohta, mis Ta on loonud laste jaoks.”
Sedamaid ilmus meie ees nähtavale suur planeet, sama suur kui Maa. Ja siis ma kuulsin Isa
häält ütlevat: “Isa, Poeg ja Püha Vaim on kõik üks. Isa ja Poeg on üks ning Isa ja Püha Vaim
on üks. Ma saatsin oma Poja surema ristil, et keegi ei peaks minema kaduma.
Aga Ma tahtsin sulle näidata kohta, mille olen valmistanud oma lastele. Ma hoolin väga
lastest. Mul on mure, kui ema kaotab lapse, isegi kui ta kaotab oma ihuvilja enneaegu. Sa
mõistad, et Ma tean kõik ja Ma pean hoolt.
Sellest hetkest, mil üsas tekib elu, tean Ma seda. Olen teadlik lapsukestest, kes on mõrvatud
emaihus, keda pole tahetud ja kes on ära heidetud. Olen teadlik surnultsündinud ja
puuetega lastest. Eostumisehetkest peale on neil hing.
Mu inglid laskuvad ja toovad lapsed Minu juurde, kui nad surevad. Mul on koht, kus neid
õpetatakse ja armastatakse ja kus nad kasvavad. Annan neile terve keha ja taastan
puuduvad osad. Annan neile kirgastatud keha.”
Üle kogu planeedi hõljus armastuse ja täieliku heaolu tunne. Kõik oli täiuslik. Siin ja seal
keset lopsakat rohelist rohtu ja kristllselge veega tiike olid mänguväljakud marmorist ja
poleeritud puust istmetega.


Ja seal olid lapsed. Kuhu sa ka ei vaataks - lapsed igasugu tegevuses. Iga laps kandis
ainsagi plekita valget rüüd ja sandaale. Valged rüüd olid nii heledad, et lausa sätendasid
planeedi võimsas valguses. Ümbritsev värvirikkus rõhutas veelgi laste rüüde heledust. Inglid
olid väravahoidjateks ja kõigi laste nimed olid raamatus kirjas.
Nägin lapsi õppimas Jumala sõna ja kuldsest raamatust muusikat. Olin üllatunud, nähes
igat liiki loomi tulemas laste juurde ja istumas nende kõrval, kui nad olid inglite koolis.
Ei olnud seal pisaraid ega muret. Iga asi oli äärmiselt kaunis ning rõõm ja õnn olid kõikjal.
Siis näitas ingel mulle teist planeeti, mis hõõgus mu ees nagu suur valgus. Valgus oli nagu
miljoni tähe sära ning kõik sellel planeedil oli kaunis ja elav.
Nägin eemalt kahte puhtast kullast mäge, aga lähemal oli kaks kuldset, teemantite ja muude
vääriskividega kaunistatud väravat. Tundsin ära, et see on uus maa ja et linn, mis hiilgavana
seisab mu ees, on Uus Jeruusalemm - Jumala linn, mis on maha tulnud.
Ja siis olin tagasi vanal Maal - Maal, nagu see on enne viimast tuld, mis puhastab ja selitab
selle Jumala auliseks eesmärgiks. Ja ka siin oli uus Jeruusalemm, tuhandeaastase rahuriigi
pealinn. Nägin inimesi väljuvat koobastest ja mägedest ning asuvat teele selle linna poole.
Siin oli Jeesus Kuningaks ja kõik Maa rahvad tõid Talle ande ja osutasid austust.
Jeesus andis mulle mu nägemuse tõlgenduse ja ütles: “Varsti tulen Ma tagasi ja võtan Enda
juurde taevasse kõigepealt õiged surnud, seejärel tõmmatakse need, kes veel elavad ja on
ülejäänud, üles õhku Minu juurde. Pärast seda valitseb antikristus maa peal määratud aja,
mil on nii suur viletsus, et sellist pole olnud varem ega tulegi.
Ja siis tulen Mina koos oma pühadega ning saatan visatakse põhjatusse sügavikku, kuhu ta
jääb tuhandeks aastaks. Need tuhat aastat valitsen Mina maa peal Jeruusalemmast. Kui
tuhat aastat on täis, lastakse saatan mõneks ajaks lahti ja Ma võidan tema oma tuleku
irusega. Seejärel kaob vana Maa.
Ennäe, saab olema uus maa ning Uus Jeruusalemm laskub sellele - ja Ma valitsen igavesest
igavesti.”


21
VALEUSK Issand ütles: “Kui Maa elanikud võtavad mind kuulda ja kahetsevad pattu, siis hoian Ma kinni
antikristuse ja metsalise tegevust ning lasen tulla värskendusaja. Eks Niineve rahvas
kahetsenud pattu Joona jutluse peale? Ma olen seesama eile, täna ja igavesti. Parandage
meelt, ja Ma saadan õnnistusaja!”
Siis kuulsin Jeesust veel ütlevat: “Mu rahvas peab armastama üksteist ja abistama üksteist.
Vihae pattu ja armastage patust! Sellest armastusest tunnevad kõik inimesed, et te olete
Minu jüngrid.”
Sellal kui Jeesus rääkis, avanes maa ja me olime tagasi põrgus.
Nägin künkanõlva täis surnud puutüvesid ning ümberringi oli hall muda. Nägin ka väikesi
süvendeid künkanõlvas ning halle inimkogusid kõndimas ja rääkimas.
Järgnesin Jeesusele mööda väga käänulist ja sopast teerada, mis viis halli künka külge
mööda üles. Lähemale jõudes nägin inimesi, kes olid küll inimkujulised, kuid surnud. Nad
koosnesid hallist, surnud lihast ning olid okku köidetud mingi hallist materjalist
kinnitusköiega, mis mitmekordselt oli keritud igaühe ümber sel ünkal. Ehki polnud näha
mingit tuld, mõistsin, et see on osa põrgust, sest surnud liha kukkus nende inimeste
kontidelt, ja siis kasvas jälle kiiresti tagasi. Kõikjal oli surm, kuid need inimesed nagu ei
märganudki seda - nad olid süvenenud kõnelusse.
Jeesus ütles: “Kuulakem, mida nad räägivad!”
Üks mees ütles teisele: “Kas sa oled kuulnud sellest mehest Jeesusest, kes tuli patte ära
võtma?”
Teine vastas: “Ma tunnen Jeesust. Ta pesi ära mu patud. Tõepoolest, ma ei tea, mis on mul
asja siin.”
“Mina ka ei tea,” ütles esimene mees.
Teine ütles: “Püüdsin tunnistada Jeesusest oma naabrile, kuid too ei tahtnud kuuldagi. Kui ta
naine suri, tuli ta minu juurde matusteks raha laenama, kuid ma meenutasin, et Jeesus oli
käskinud meil olla arukad nagu maod ja vagurad nagu tuvid. Nii ma saatsin ta minema.
Teadsin, et ta kasutab raha ka millekski muuks. Me peame olema head majapidajad oma
rahaga, eks ole?”
Esimene mees ütles: “Jah, vend. Meie kogudusest oli ühel poisil vaja rõivaid ja jalatseid, ent
kuna ta isa joob, siis ma keeldusin midagi ostmast ta pojale - nii andsime mehele hea
õppetunni.”
“Hästi tehtud,” ütles teine mees, hoides käes teda siduvat köit ja keerutades seda närviliselt
enda ümber, “me peame alati õpetama teisi elama nagu Jeesus. Sel mehel polnud õigust
juua. Kannatagu ta siis!”
Jeesus ütles: “Oh te rumalad ja pikaldased südamelt! Ärgake tõele ja armastage üsteist
tulise armastusega! Aidake abituid! Andke neile, kellel on puudus, mõtlemata sellele, et
tagasi saada! Kui sa ahetsed pattu, oh Maa, siis Ma õnnistan sind ega nea. Ärgake unest ja
tulge Minu juurde! Alandage endid ja painutage oma südamed Minu ette, ja Ma tulen ja elan
koos teiega. Teie olete siis Minu rahvas ja Mina olen teie Jumal.”




22
METSALISE MÄRK Kuulsin Issandat ütlevat: Minu Vaim ei pea igavesti võitlema inimesega. Tule ja vaata
metsalist! Viimseil päevil tõuseb maast õel metsaline ja petab paljusid kõigist rahvaist maa
peal. Ta nõuab, et igaüks võtaks vastu tema märgi, numbri 666 oma käele ja laubale. Igaüks,
kes märgi vastu võtab, kuulub metsalisele ning heidetakse koos temaga tule ja väävliga
põlevasse järve.
Metsaline tõuseb maailma heakskiidu saatel, sest ta toob rahu ja sellise heaolu, millist keegi
ei mäleta olnud olevat. Kui maailmavalitsus on tema käes, siis need, kellel pole tema märki
käel või laubal, ei saa osta toitu, riideid, autosid, maju ega midagi muud ostetavat. Ka ei saa
nad kellelegi müüa midagi, mis neil on, kuni neil pole seda märi.
Issand Jumal teatab kindlasõnaliselt, et need, kes võtavad selle märgi, on kinnitanud
truudust metsalisele ning nad lõigatase jäädavalt ära Issandast Jumalast. Nende koht on
seal, kus on uskmatud ja ülekohtutegijad. Märk lihtsalt paneb paika, et selle omajad on
hüljanud Jumala ning on pöördunud peatoiduse saamiseks metsalise poole.
Metsaline ja tema järgijad hakkavad taga kiusama neid, kes märki ei võta, ja tapavad paljud
neist. Nad kasutavad kõikvõimalikke survevahendeid, et sundida tõelisse Jumalasse
uskujaid end märgistada laskma. Lapsi ja maimukesi tapetakse vanemate silme all, kes
märki ei võta. Tuleb suur leinaaeg.
Neid, kellel on see märk, sunnitakse kogu oma varandust üle andma metsalisele, kes
vastutasuks tõotab hoolitseda kõigi eest, kes temale järgnevad.
Mõned teie seast nõrkevad ning alistuvad metsalisele, võttes tema märgi käele ja laubale. Te
ütlete siis: “Jumal mõistab, Jumal annab andeks.” Kuid Ma ei võta tagasi oma sõna. Olen
teid korduvalt hoiatanud oma prohvetite ja evangeeliumi kuulutajate suu läbi. Parandage
meelt nüüd, kui on veel päev, sest tuleb öö, mil langeb kohtuotsus igaveseks.
Kui te ei kuuletu metsalisele ega võta tema märki, võtan Mina teid oma hoole alla. Ma ei
luba, et paljud ei pea sel ajal surema oma usu pärast, sest paljudel võetakse pea maha
lootuse pärast Issandale Jumalale. Aga õndsad on need, kes Issandas surevad, sest nende
tasu on suur.
Tõsi, saabub rahu ja õitsengu aeg, mille jooksul metsaline saavutab populaarsuse ja
lugupidamise. Ta teeb maailma probleemid otsekui nulliks - kuid rahu lõpeb verevalamises ja
õitseng suures ülemaailmses näljahädas.
Ärge kartke seda, mida inimene võib teile teha, kuid kartke teda, kes võib teie hinge ja ihu
heita põrgusse. Sest kuigi tulevad suured tagakiusamised ja viletsus roheneb, Ma vabastan
teid kõige selle läbi.
Aga enne seda kurja päeva Ma tõstan oma võimsa armee, mis kummardab Mind Vaimus ja
tões. See Issanda armee teeb Minu jaoks suuri tegusid ja imelisi asju. Seepärast tulge kokku
ja ülistage Mind Vaimus ja tões! Kandke õiguse vilja ning andke Mulle, mis Mulle õigusega
kuulub, ja Ma hoian teid kurja tunni eest. Parandage nüüd meelt ja laske endid päästa
hirmsatest asjadest, mis tabavad vastuhakkajaid ja päästmatuid.
Patu palk on surm, kuid Jumala and on igavene elu. Hüüdke Mind appi, kuni suudate, ja Ma
võtan teid vastu ja andestan teile. Armastan teid ega taha, et te läheksite kaduma.


Uskuge seda teadaannet ja elage! Valige sel päeval, keda teenida!


23
KRISTUSE TAASTULEK Nägin Issanda tulekut. Kuulsin Ta kutset, mis oli kui pasunahääl, ja peaingli häält. Kogu maa
vappus ja haudadest tõusid magama läinud õiged ning kohtusid oma Issandaga õhus. Näis,
et sarvehääl kõlas mitmeid tunde, ning maa ja meri andsid välja oma surnud. Issand Jeesus
Kristus seisis pilvede harjal leekivas rüüs ning jälgis seda aulist vaatepilti.
Siis kostis pasunate hääl jälle. Vaatasin ja nägin, et need, es olid elavana maa peale üle
jäänud, tõmmati üles kohtuma eeleläinutega. Nägin lunastatuid kui miljoneid valgustäppe
kogunemas taevasesse kogunemiskohta. Seal andsid inglid neile puhtaimad valged rüüd.
Rõõm oli suur.
Inglitele oli antud hoida korda, ning neid oli kõikjal, osutamas ülesvõetuile erilist tähelepanu.
Lunastatuile anti uus keha ning nad kirgastati teekonnal läbi õhu.
Taevaid täitis otsatu rõõm ja õnn ning inglid laulsid: “Au Kuningate Kuningale!”
Kõrgel taevas nägin suurt vaimset keha - see oli Kristuse keha. Keha lamas voodis selili ja
verepiisad langesid alla maa peale. Mõistsin, et see oli meie Issanda tapetud keha. Ja siis
see keha muutus suuremaks ja suuremaks, kuni täitis taevad. Ja sellest käisid sisse ja välja
miljonid lunastatud.
Jälgisin hämmastusega, kuidas miljonid ronisid astmeid mööda üles keha juurde ja täitsid
selle: alates jalgadest ja kätest, edasi õhu, südame ja pea. Ja kui see sai täis inimesi kõigist
rahvastest, hõimudest ja keeltest, siis nad ülistasid Issandat võimsa häälega.
Miljonid seati istuma aujärje ette ning ma nägin, kuidas inglid tõid raamatud, millest loeti
ohtuotsused. See oli armu aujärg ja paljud said oma tasu.
Siis nägin, kuidas pimedus kattis maa ning kõikjale ilmusid deemonlikud väed. Loendamatud
kurjad vaimud olid valla lastud vangistusest ja välja paisatud üle maa. Kuulsin, kuidas Issand
ütles: “Häda maa elanikele, sest saatan on tulnud elama teie keskele!”
Nägin vihast metsalist, ja ta valas oma mürki kogu maa peale. Põrgu vappus tema raevust
ning põhjatust sügavikust tulid kurjusevägede parved, et oma tohutu hulgaga maa mustaks
muuta. Inimesed põgenesid kisendades küngastesse, koobastesse ja mägedesse. Maa peal
olid sõjad, näljahädad ja surm.
Viimaks nägin taevas tuliseid hobuseid ja vankreid. Maa värises ja päike muutus punaseks
nagu veri. Ja üks ingel ütles: “Kuule, oh Maa, uningas on tulemas!”
Ja siis ilmus taevalaotusse Kuningate Kuningas ja Isandate Issand, ning koos Temaga kõigi
aegade pühad puhtaimates valgetes rüüdes. Meenutasin, et kõikide silmad peavad Teda
nägema ja kõikide põlved nõtkuma Tema ees.
Siis võtsid inglid oma sirbid ning lõikasid ja kogusid küpsenud vilja - see on maailma lõpp.
Jeesus ütles: “Parandage meelt ja laske end päästa, sest Jumala riik on ligi. Täituvad Minu
sõnad ja Minu tahe. Valmistage Issanda tee!”
Mõtlesin, kuidas peame küll üksteist armastama. Peame olema kindlad tões ja juhendama
oma lapsi Kristuse peatse tuleku valguses. Sest Kuningas tuleb kindlasti!


24
JUMALA VIIMANE MANITSUS Jeesus ütles: “Hoiatage neid, kes on maailmas, et nad poleks kõrgid ega usaldaks kaduvat
rikkust, vaid paneks oma lootuse elavale Jumalale, kes annab meile rikkalikult kõike, mida
vajame. Käige Vaimus, siis te ei täida liha himusid!
Ärge eksige; Jumal ei lase End pilgata. Mida iganes inimene külvab, seda ta ka lõikab. Külva
lihale, ja sa lõikad kadu. Külva Vaimule, ja sa lõikad igavest elu. Liha teod on
abielurikkumine, hoorus, rüvedus, ebajumalateenistus, nõidus, viha, kadedus, joomine,
pidutsemine ja muu sellesarnane. Need, kes selliseid asju teevad, ei päri Jumala riiki.
Vaimu vili on: armastus, rõõm, rahu, annatlikkus, lahkus, headus, ustavus, tasadus ja
enesevalitsus. Need, kes on Kristuse omad, on oma liha tema himudega risti löönud.
Kui on täitunud Jumala sõna, siis tuleb lõpp. Üksi inimene ei tea päeva ega tundi, mil Jumala
Poe tuleb taas. Ka Poeg ei tea seda, teab ainult Isa. Jumala sõna ei viibi täitumast. Tulge
nagu väikesed lapsed ja laske Mul puhastada teid liha tegudest. Öelge Mulle: “Issand
Jeesus, tule minu südamesse ja anna andeks minu patud. Tean, et olen patune, ja kahetsen
oma pattu. Pese mind oma verega ja tee mind puhtaks! Olen patustanud taeva ja Sinu vastu
ega ole väärt, et mind Su lapseks hüütaks. Võtan Su usus vastu kui oma Päästja.”
Annan teile karjaseid Omaenda südame järgi, ja Ma Ise olen Ülemkarjane. Teie olete siis
Minu rahvas ja Mina olen teie Jumal. Lugege sõna ja ärge jätke maha oma kooskäimisi.
Andke Mulle kogu oma elu, ja Mina hoian teid. Ma ei hülga teid kunagi ega jäta maha.”
Inimesed! Meil on ühes Vaimus ligipääs Isa juurde. Palvetan, et te kõi tuleksite ja annaksite
oma südame Issandale.


25
PROHVETLIK SÕNUM JEESUSELT Kui Jeesus mulle esmakordselt ilmus, ütles Ta: “Kathryn, Isa on su valinud tulema koos
Minuga põrgu sügavustesse. Näitan sulle palju asju, mida tahan maailmale teatavaks teha
taeva ja põrgu kohta. Ütlen sulle, mida kirjutada, et su raamat oleks tõepärane teadaanne
sellest, millised need tundmatud paikkonnad tegelikult on. Mu Vaim ilmutab sulle saladusi
igavikust, kohtust, armastusest, surmast ja sealpoolsest elust.”
Issanda sõnum hukkuvale maailmale on see:
“Ma ei soovi, et te satuksite põrgusse. Olen loonud teid Iseendale - rõõmuks ja igaveseks
osaduseks. Te olete Minu looming ja Ma armastan teid. Hüüdke Mind, kuni olen lähedal, ja
Ma kuulen ja vastan teile. Tahan teile andeks anda ja teid õnnistada.”
Neile, kes on uuestisündinud, ütleb Issand:
“Ärge unustage oma kooskäimisi. Tulge kokku, palvetage ja õppige tundma Mu sõna.
Kummardage Mind pühaduse vaimus.”
Issand ütleb veel kogudustele ja rahvastele:
“Mu inglid võitlevad alati pääste pärijate eest. Mina ei muutu. Olen sama eile, täna ja
igavesti. Otsige Mind, ja Ma valan oma Vaimu teie peale. Teie pojad ja tütred hakkavad
kuulutama prohvetlikult. Hakkan tegema teie keskel suuri asju.”
Kui sa oled veel päästmata, palun võta aega just nüüd põlvitada Issanda ette ja paluda, et
Ta andestab sulle su patud ja teeks sind oma lapseks. Mis see ka ei maksaks, peaksid
otsustama juba nüüd teha taevas oma igaveseks koduks. Põrgu on ohutav ja põrgu on
reaalne