Poe ees oli kõik sassis,prügikast oli ümber ajatud ja prügi vedeles poe uste ees, poe ukse ees istub mitu-mitu prükkarit-juba see on sellest poest eemalepeletav tunnus. Kui sisenesin kauplusesse, siis nägin et kaupluses olid ülipikkad järjekorrad ja seal sissekäigu juures vaidlesid valju häälega müüja kliendiga. Läksin sealt mööda, kaupluses oli mul vaja osta saia, võid ja juustu. Otsisin neid tooteid kaua, kuna ei saanud kuidagi orjenteeruda seal. Üks kord libisesin-olin astunud maas vedeleva juba lötsis oleva tomati peale. Kiiresti läksin kassasse, et sellest kauplusest kiiremini välja minna. Minu ees seisid järjekorras 2 purjust ja räpastes riietes ja nedne küljes oli väga ebameeldiv hais. Olin umbes 15 min seisnud seal(minu ees oli ainult 4 inimest). Kuni jõudsin müüjaletini ja ostsin oma 3 toodet ära-oli mul süda nii paha, et lahkusin sealt suurte sammudega ja pole ma seal käinud üleüldse.
Eriti ei jätkunud julgust selgagi istuda. "Eks ajapikku ikka ära harjub," mõtlesin hobusele selga istudes. Hobustega oli kaasas ka varustus. Selle öö pidime veetma metsas. See mõte meeldis mulle juba algusest peale. Ma olin väikesest peale tahtnud ööbida telgiga metsas. See oli veidi hirmus, aga lõbus! Tõepoolest ma harjusin hobustega väga kähku ära. Hobusega üle järve ujuda oli väga vahva. See oli ka väga lõbus, et ma mitu korda üle järve mines hobuse seljast maha libisesin. Pealegi päike lõõmas hirmsasti ja see oligi hea jahutus. Me rändasime tund aega ja siis olimegi kohal. Tee peal nägime palju troopilisi loomi: elevante, ahve, kaelkirjakuid, jõehobusid ja isegi gepardit. See oli vapustav! Ussidest ja igasugu putukatest ei jäänud metsas väheks. Uurisime, pildistasime ja filmisime loomi ja igasugu olendeid, kes elasid metsas. Hilisööks olime leidnud laagriplatsi, kuhu saime teha lõkke ja magamisasemed maha
majas oli nüüd surmavaikus ja seepärast ei võinud lesk sellest teada saada. Noh, tüki aja pärast kuulsin ma kella eemal linnas löövat: pim-pam, pim-pam, kaksteist. Siis oli kõik jälle vaikne, veel vaiksem kui enne. Äkki kuulsin oksa naksatust all pimedas puude vahel; keegi liikus seal. Ma istusin tasa ja kuulatasin. Ja otsekohe kuulsin alt tasast kassi näugumist. Oli see aga õnn! Ma näugusin vastu nii tasa kui sain, siis kustutasin tule ja ronisin aknast välja kuurikatusele. Siis libisesin maha ning roomasin puude all edasi, ja muidugi ootas mind seal Tom Sawyer. 2. PEATÜKK Läksime kikivarbail mööda puudevahelist rada lese aia tagumise osa poole, kummardudes, et oksad ei kratsiks me nägusid. Kui me köögist mööda läksime, kõmistasin vastu puujuurt, kukkusin ja tegin veidi kära. Kükitasime maha ja olime tasa. Miss Watsoni suur neeger Jim istus köögiuksel; nägime teda üsna selgesti, sest ta selja tagant paistis valgust. Ta tõusis püsti ja
Mulle tundus, nagu vajuks lagi mulle peale ja lömastaks mind oma raskusega. Sirutasin välja käed, püüdsin rääkida, kuid mu suust tuli vaid ebaselgeid häälitsusi. Mind valdas vastupandamatu rammetus. Tundes, et ma kukun, toetusin tugitoolile, see tugi osutus aga peagi väheseks mu nõrkadele kätele ja ma kukkusin algul ühele, siis mõlemale põlvele. Tahtsin palvetada, aga mu keel oli kange. Kahtlemata jumal ei näinud ega kuulnud mind, ja haaratuna surmataolisest unest, libisesin ma põrandale. Ma ei mäleta midagi, mis juhtus selle une ajal ega tea, kui kaua see kestis. Ainus, mis mulle meenub, on see, et ärkasin üles väga luksuslikult sisustatud ümmarguses toas, kuhu valgus langes ainukesest avausest laes. 571 Pealegi näis, et toal ei ole ühtegi ust. Suurepärane vangla! Kaua aega ei saanud ma aru, kus olen, ega näinud üksikasju, millest praegu rääkisin. Mu vaim näis tagajärjetult võitlevat raske une vastu, millest ma ei suutnud vabaneda. Mul
annaabi.ee 
