Ma ei viitsinud neile vastata, muidu olekski jäänud nendega rääkima. Panin oma staatuseks hõivatud ning hakkasin õppima. Olin just kaks lehekülge läbi saanud, kuulsin uksekella. Jooksin vaikselt alla, piilusin uksepilust. Seal oli kahtlane mees, keda polnud enne näinud. Ma ei julgenud ust avada, kuna vanemaid kodus polnud ja ei teadnud, mis juhtuda võis. Ma ei tea miks, aga ma avasin selle ukse. ,,Tere tüdruk, kas su vanemad on kodus?" küsis meesterahvas. Ma vastasin koheselt: ,,Jah, nad vaatavad telekat." Ma ei julgenud tõtt rääkida, et mu vanemad on tööasjus Pariisis, äkki tuleb see onuke jälle tagasi. "Ma olen Inglismaalt, ma usun jumalasse ja armastan teda," ütles mees tõsise näoga. Mõtlemata hakkasin südamest naerma. ,,Kas sind ajab jumal naerma?" küsis onu. ,,Ei, lihtsalt imestan, et te minu ukse taha tulite," vastasin talle. ,,Ma tahtsin teile öelda, et ka teie oleksite jumala armastajad ja et te ..."
moodustasid aia. Tomi polnud kusagil. Niisiis kõrgendas ta häält, et see kaugemale kostaks, ja hüüdis: «Tom, uu!» Kerge kähin tema selja taga, ja ta pöördus just õigel hetkel, et ühel poisijõmpsikal kuuest kinni haarata ning tema põgenemist takistada. «Nojah! Et mul see sahver varem meelde ei tulnud! Mis sa seal tegid?» 9 «Ei midagi.»_ «Ei midagi! Vaata oma käsi ja vaata oma suud. Millega sa need ara määrisid?» «Ma ei tea, tädi.» «Aga mina tean. See on moos, vaat mis see on. Kümme korda olen ma sulle öelnud, et kui sa moosi rahule ei jäta, saad naha peale. Anna vits siia!» Vits juba tõusis. Seisukord oli meeleheitlik. «Oh! Vaata selja taha, tädi!» Vana daam pöördus kähku, kähmas seelikusaba pihku, et seda hädaohust päästa, ja samal hetkel andis poiss jalgadele valu, ronis üle kõrge plangu ning kadus selle taha. Tädi Polly seisis hetke hämmastunult ja hakkas siis tasa naerma. «Pagana poiss! Kas ma iial midagi ei õpi
siukse nime . Järsku tuli mu juurde Kerli "Youks kuule sa seda Kairet tead ? Pidi mingi hull chick olema, kõik mingi sõbrustavad temaga ." "Hey Kerli , mida mina olen siin pomo mina olen chick, whf! Kurat ta rikub mu elu !" "Issand ta tuleb , ma peidan ennast pingi alla, äkki ta ei märka mind ."(Kerli) "Issand sa oled hale." "Hey , kuule kuulsin et oled siin meie pomo Angela,irw mis nimi.. muide ma olen nüüd klassi vanem mitte sina !" " Hey kuule ära ülbitse , või saad molli!" "Oi vaat kes nüüd möliseb ..ettevaatust mul on turvames olemas." Tema turvamees oli meie klassi vanim ja lollim poiss Mikk. "Oi tsau Mikuke , muide su isa helistas mulle ja ütles et sa ruttu koju tuleksid ning plikadest eemale hoiaksid!" "Päriselt vä .. ok ma siis lähen nüüd .Tsau Kaire". (Mikk) "Kuule kas sul on turvamees seal laua alla ?"(Kaire) "Ei see on mu sõbranna !" Kerli ronis laua alt välja ise punane kui tomat. (tegelt isegi tomat kadestaks teda)
" Isa vaatas mind hetke, ning läks elutuppa." Tule siia" ütles ta mulle. ,,Jes söör" ütlesin ma ja marsisin isa juurde. ,,Helista oma Lerru-Berrule nüüd ära ja hakkame liikuma." Nii ma tegingi. Viie minuti pärast istusime me juba autos. Lerru ka. Kõik olid vait. Issi pani raadio tööle. Sealt tuli üks naljakas laul ja me hakkasime Lerruga naerma. Isa pani raadio tagasi kinni. Ma ei saa aru miks. Me ju ei naernudki tema üle. Kõik oli jälle vaikne. Mõne aja pärast küsis issi" Lerru kuule,"."Jah" vastas Lerru. ,,Kuidas sul koolis läheb. Ah unusta ära." Me vaatasime imelikult üksteisele otsa. Lerruga loomulikult. Ning ülejäänud aeg olid ka kõik vait. Lõpuks jõudsime me pooleteist tunni pärast kohale. Mõned olid jub a kohal. Läksime laagri ülema juurde ning ütlesime, et me oleme kohal ja et me tahaks kahest tuba. Me saime mis tahtsime. Lehvitasime Lerruga minu isale ning jooksime ruttu majja. Meie toa number oli 7. See on ka minu õnnenumber.
) Ma rääkisin vabamalt ja otse südamest, peaaegu nagu kodus ja isegi Hasse Borg tunnistas, et ma olin populaarne ja talendiotsijad luurasid põõsastes. "Me peame kainet mõistust säilitama." Pärastpoole ma kuulsin, et üks agent helistas talle minu pärast iga päev. Ma olin kuum ning ma arvan, et Hasse juba siis kahtlustas, et minust võiks saada pääserõngas klubi majandusele. Ma olin tema kuldne poiss, nagu meedia kuulutas hiljem ning ühel päeval tuli ta minu juurde ja küsis: "Tahad väiksele sõidule minna?" "Jah, see meeldiks mulle väga." See oli väike reis, ta seletas et erinevad klubid olid huvitatud minu ostmisest ning ma tundsin, kurat see tõesti juhtub minuga. Peatükk 6 Viisil, mil ma ei suutnud asjadega kaasa minna, asjad juhtusid liiga kiirelt. Hetk tagasi olin ma probleemne laps noortemeeskonnas. Nüüd juhtus kõik. Mina ja Hasse Borg sõitsime Arsenali treeningväljakule Saint Albanisse Põhja-Londonisse, kas suudate ette kujutada?
Mr Broklehurst oli nõus Jane`i oma kooli vastu võtma ning tüdruk oli väga õnnelik, et ta sai Gatesheadist ära minna. Jane pakkis oma asjad ja sõitis Lowoodi. Talle tutvustati koolikorda- mis oli väga karm ning ta asus seal õppima. Lowoodi vaestekool oli kool, kus õpilasteks olid ainult tüdrukud. Elamistingimused olid koolis halvad, sest tihti olid seal halvad söögid ning väga külm. Iga päev loeti palveid ning kõik pidid tegema nii nagu õpetaja ütles. Koolis sai Jane sõbraks Helen Burnsiga. Kahjuks tabas kooli tüüfus ning suur osa õpilastest surid, kaasaarvatud Helen. Jane lõpetas kooli ning jäi sinna veel 2 aastaks õpetajaks. Jane tahtis endale leida uue töö ning selle ta ka leidis. Ta sai tööd Thornfieldis kus ta pidi olema guvernandiks Adele`le. Thornfieldi peremees oli mr Rochester. Ta oli karm mees ja umbes 40 aasta vanune. Thornfieldis elasid mr Rochester, majapidajanna missis Fairfax, peremehe hoolealune Adele, kummaline
Mr Broklehurst oli nõus Jane`i oma kooli vastu võtma ning tüdruk oli väga õnnelik, et ta sai Gatesheadist ära minna. Jane pakkis oma asjad ja sõitis Lowoodi. Talle tutvustati koolikorda- mis oli väga karm ning ta asus seal õppima. Lowoodi vaestekool oli kool, kus õpilasteks olid ainult tüdrukud. Elamistingimused olid koolis halvad, sest tihti olid seal halvad söögid ning väga külm. Iga päev loeti palveid ning kõik pidid tegema nii nagu õpetaja ütles. Koolis sai Jane sõbraks Helen Burnsiga. Kahjuks tabas kooli tüüfus ning suur osa õpilastest surid, kaasaarvatud Helen. Jane lõpetas kooli ning jäi sinna veel 2 aastaks õpetajaks. Jane tahtis endale leida uue töö ning selle ta ka leidis. Ta sai tööd Thornfieldis kus ta pidi olema guvernandiks Adele`le. Thornfieldi peremees oli mr Rochester. Ta oli karm mees ja umbes 40 aasta vanune. Thornfieldis elasid mr Rochester, majapidajanna missis Fairfax, peremehe hoolealune Adele, kummaline teenija Greace Poole
Puutumatu linn trinitau Lennuõnnetus 1970. Kuskil keset Atlandi ookeanit. Ma sõitisin oma eralennukiga ja istusin mugavas nahast toolis suitsetades sigarit. ''Nad ütlesid mulle, poeg sa oled spetsiaalne. Sa kasvad suuri asju tegema. Ja tead mis, neil oli õigus.'' Minu lennukil tekkis probleem ja see kukkus ookeanisse. Mina pääsesin vaevalt eluga. Vee alla kukkudes oleks lennuk mind pea-aegu sodiks litsunud, kuid ma sain vee peale. Ujudes öösel lennuki põlevates rusudes nägin ma kaugelt ühte lossi või vähemalt midagi selle sarnast. See tundus väga imelik, et keset ookeani on üksik maja, kuid mul ei jäänud midagi muud üle, kui sinna ujuda. Trepp maja kõrval oli parim viis sisse saamiseks. Seda kaunistasid põlevad laternad välja arvatud üks mille pirn oli katki ja see vilkus. Maja uks oli lahti ja tundus nagu mind oodatakse. Sees oli täiesti pime ja siis ma kuulsin ust enda taga sulgumas ja
Näed lugeda, jah, mis siia on kirjutet? NIKOLAI Ei näe. HIRMUS ANTS Prille pole, jah? NIKOLAI Ei näe. HIRMUS ANTS Ei näe. Nii mitu korda HIRMUS ANTS tantsib laibaga, läheb uuesti Nikolai juurde Sa kuradi õnnetus, ei julgend mind siis ka maha lasta, kui ma sinu poole seljaga tantsisin. NIKOLAI Tantsisid. HIRMUS ANTS Tantsisin. Nii mitu korda NIKOLAI Kes sa oled? HIRMUS ANTS Kes sa oled? Nii mitu korda HIRMUS ANTS Sa oled purjus. NIKOLAI Mis siis? HIRMUS ANTS Teeme nii, et lähed vaat sinna tuppa ja siis me otsustame, mis sinuga teha. 25 Oi, kurat, kas te mehed mäletate, kuidas me juuatäis peaga Eesti vabariigi ära andsime? Teises toas NIKOLAI Ära lase mind maha! HIRMUS ANTS Miks? NIKOLAI Ma olen rikka talu poeg. HIRMUS ANTS Mis siis? NIKOLAI Mul on saladus! HIRMUS ANTS Mis saladus? NIKOLAI Ellujäämise saladus HIRMUS ANTS Noh, ja mis see siis on? NIKOLAI Kummist mutter!
Viimane mõrva lugu Trrrr....Ja heliseski kell. Kell on 5 hommikul, mil on mul aeg süüa, riide panna ja tööle minna. Sõin sisse paar võileiba ja jooksin ruttu takso peale. Tööl pean istuma oma kontoris ja tegema paberitööd kuni heliseb mu lauatelefon ja mind kutsutakse kuriteo paika. Ja just see juhtusgi. Mu laulatelefon heliseb. ,, Tere Mitch , mina Daniel siin. Tule Quillayute jõe juurde. Leidsime noore naise pea. Tundub alles värske. ,, Olin ehmunud, ma pole veel oma karjääri ajal ainult pead leidnud. ,, Kohe
Ma nägin igal ööl unes Jane. Igal õhtul käisin ma õues jalutamas. Ühel päeval, kui Mary pidi mulle teed tooma, kuulsin ma vana mesimagusat häält. Ma küsisin ,, Mary, kus mu õhtune tee on" ja vastuseks tuli ,, Ma olen Jane Eyre ja siin on su õhtune tee". Ma olin nii rõõmus ning soovisin, et see hetk kestaks igavesti. Arvasin, et see on unenägu ning palusin Janel ennast puudutada, et saada kinnitust, et see siiski on ilmsi. Me läksime õue jalutama ning Jane küsis ,, Kas sa abielluksid minuga hr. Rochester" ning ma vastasin ,,Jah". Me abiellusimegi. Mõne kuu pärast sain ma ühes silmas nägemise tagasi. Me saime ühe ilusa poja ning elasime õnnelikult oma elupäevade lõpuni.
«Botaanikas tuntakse seda värvi vägagi hästi, hobuste juures aga on see tänini suureks harulduseks.» «Ainult see naerab hobuse üle, kes ei julge naerda isanda enda üle!» hüüdis maruvihaselt tulevane Treville'i võistleja. 13 «Ma ei naera sageli, härra,» jätkas tundmatu, «mida te võite näha mu näost. Ja ma jätan endale õiguse naerda siis, kui see mulle meeldib.» «Mina aga ei taha, et naerdakse siis, kui see mulle ei meeldi!» hüüdis d'Artagnan. «Kas tõesti, härra?» küsis tundmatu rahulikumalt kui kunagi varem. «Noh, selleks on teil täielik õigus.» Ta pööras kannal ringi ja tahtis astuda kõrtsi peaukse kaudu, mille ees d'Artagnan oli saabudes näinud saduldatud hobust. D'Artagnani iseloom aga ei lubanud niisama lihtsalt lasta käest meest, kes oli julgenud teda solvata. Ta tõmbas mõõga täielikult tupest ja tormas võõrale järele, karjudes: «Pöörduge ümber, pöörduge ometi ümber, härra pilkaja, muidu taban teid tagumikku!» «Mind tabada
MUSTAD ROOSID, ROHELISEL AASAL Bios oli üldiselt väga igav. Kõik loopisid mingite paberitega, keegi õpetajat ei kuulanudki. ,,Preili Merit! Rääkige, mis te tänasest tunnist õppisid?" Küsis Proua Malk. ,,Ma ei õppinud täna sellest tunnist midagi, kuna see oli igav ja ma ei viitsi teid kuulata!" Ütlesin ja rääkisin Melissaga edasi, kuna ta oli minu pinginaaber. ,,Preili Melissa! Mida teie õppisite?" Tüütas õpetaja juba Melissat. ,,Sain aru, et sa oskad hästi pläriseda!" Sõnas ta, ning me hakkasime naerma. Õpetaja vangutas pead. ,,See küsimus on liiga palju korduv, ehk jääte juba vait?" Küsis keegi tagant pingist. Kõik naersid ja õpetaja oli närvis
Maskeerusin teiseks inimeseks ning tormasin oma naabri juurde. Mees avas ukse, kuid tahtis selle sama kiiresti jälle kinni tõmmata. Ma ütlesin, et olen siinkandis uus ning tahan teda kohvile kutsuda. Naljakas küll kell 3 öösel kedagi kohvile kutsuda, aga teda ei paistnud see üllatavat. Kahtlustatav tuli minuga heameelega kaasa. Jõudnud minu poole, sidusin mehe käed kinni ning korraga oli seal ka Enrique teenija, kes karjatas: "Issand, Charles! See sama mees oligi!" Thomas küsis: "Kas sa surnud ei peaks olema, va tõbras?" Nüüd oli asi selge! Mees oli tahtnud tegelikult Enriquet tappa, kuid ajas teenija Enriquega segamini. Aga kuidas sai surma Enrique ehk mõrvari silmis teenija? Teenija ja mõrvari jutuajamisest selgus, et mõrvar tahtis sõrmust, aga kui ta märkas teenijat ehk Enriquet sõrmuse juures, tuli tal ta tappa. Sõrmust ta endale ei saanud, sest üks suur must koer hammustas teda ja hirmutas minema.
Hotell venemaal Ühel tavalisel päeval olin ma koolis. Järsku helistab mulle tunniajal isa ma mõtlesin natuke, et miks ta peaks mulle tundide ajal helistama, sest ta ju teab, et ma olen koolis. Ma küsisin õpetajalt kas ma võin isaga rääkida ukse taga. Ma läksin uksest välja ja helistasin isale tagasi ning ta ütles: tsau kuule mul on sulle üks uudis, ma kuulasin uudisimulikult edasi ja siis ta ütles me lähme kohe reisile Venemaale, ma olin väga rõõmas ning ütlesin kohe ka õpetajale seda. Ma läksin koju, pakkisin asjad ja siis olimegi teel. Kui me kohale jõudsime, võtsime hotelli. Hotell ei olnud kuigi ilus, aga mind see ei häirinud. Läks pimedaks ja me läksime magama. Öösel aga kukkus mu telefon maha ja ma ehmatasin ning ärkasin koheselt, järsku ma vaatan tuba ja mu vend oli kadunud, hakkasin karjuma ja siis ärkasid ka mu vanemad, Mu isa ütles mulle bety mis sa lõugad ja mina näitasin siis kohe, et mu venna voodi on tühi. Me
Andres Hillep 10B 01.04.2010 Mina kui Hamlet Tere, mina olen Hamlet. Ma olen 16. aastane noormees, elan Väimelas ja käin Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis. Minu isa ja ema töötavad mõlemad meie koolis. Isa töötab direktorina ning ema Gertrud minu klassijuhataja.Täna räägin ma ühest väga süngest koolinädalast, nimelt nädalast mil suri minu isa, ema, uus koolidirektor ning ka mina ise. Kõik see jubedus sai alguse ühel tavalisel hommikul. Ma tulin koos ema ja isaga kooli ning isa pani meid kooli ees maha ja läks autot ära parkima. Ma jõudsin trepi peale kui kuulsin võimsat pauku. Vaatasin seljataha ning nägin, et üks auto oli sõitnud suurel kiirusel meie autole otsa. Teisest autost väljus üks meesterahavas ning ta jooksis minema. Me emaga tormasime kiirelt isa juurde ning nägime väga kurba pilti. Minu isa oli hukkunud avariis. Gertrud kukkus pikali maha ja hakkas n
Dialoog autos. Lühike sisu: Andrese uus tuttav Kristjan õpib MGU-s (ilmselt on mõeldud Moskva riiklikku ülikooli) ja omab eesti juuri. Ta pakub oma abi sugulaste ja varanduse otsingul. Tegelased: Andres ja tema uus tuttav Kristjan Tegevuskoht: auto, mis kiiresti sõidab vaksalist ,,Marinoi rostsi" rajooni. - Me, muide, ei ole veel tuttvad. Mind kutsutakse Kristjaniks, aga teid? küsis noor inimene. - Mind Andres. Teil on Essti nimi. - Jah, mu juured on eestis. - Tõsi? Räägime siis eesti keeles. - Kahjks ma ei räägi eesti keelt. Aga ma tahan õppida eesti keelt. - Kas te ammu sõitsite eestist ära? - Väga ammu. Mu vanaisa elas venemaal. - Säh sulle, milline kokkusattumus! Aga mina just tulin siia otsima eestlasi, kes elavad venemaal. Mu vana- vanaisa kunagi ammu ka elas siin ja jättis mulle...Andres peatus. Ta
UTOOPIA KALLAS I TEEKOND TOM STOPPARD Tõlkinud Anu Lamp Tallinn, 2003 2 TEGELASED: ALEKSANDER BAKUNIN VARVARA, tema naine LJUBOV VARENKA TATJANA ALEKSANDRA, nende tütred MISS CHAMBERLAIN, inglannast guverness PARUN RENNE, ratsaväeohvitser SEMJON MIHHAIL BAKUNIN, nende poeg NIKOLAI STANKEVITS, noor filosoof MASA, teenijatüdruk VISSARION BELINSKI, kirjanduskriitik IVAN TURGENEV, tulevane kirjanik ALEKSANDER HERZEN, tulevane revolutsionäär PROUA BEYER NIKOLAI SAZONOV NIKOLAI OGARJOV NIKOLAI KETSER, Herzeni ring NIKOLAI POLEVOI, "Telegraafi" toimetaja NATALIE BEYER, proua Beyeri tütar PJOTR TSAADAJEV, filosoof STEPAN SEVÕRJOV, "Moskva Vaatleja" toimetaja DJAKOV, ratsaväeohvitser KATJA, Belinski armastatu PUSKIN, poeet ROOSTEKARVA KASS 3 ESIMENE VAATUS SUVI 1833 Premuhhino, Bakuninite m�
Istus ja unistas oma elu esimesest kalast, kui õngekork hakkas võbelema, liikus edasi- tagasi ja kadus siis otsustavalt jõe musta sügavusse. Ta tõmbas ja nööri otsas rippus sädelevate soomustega kalake. Ta võttis kala kätte. See ei rabelenud, ei teinud ühtki liigutust, oli nagu surnu. Mees tundis kala silmades ära samasuguse igatsustunde, milline valdas teda ennastki. Nii nad vaatasid mõnda aega tõtt ja teadsid teineteisest kõike. Siis küsis kala oma klaasistunud silmadega, kas mehel on üks unistus, mille ta võiks täita. Ma ei tea, kust tuli see hääl mehe seest, mis ütles: "Tahan saada endale 4 miljardit dollarit." Ja mehe silmad küsisid, kas kalal on mõni unistus, mida tema võiks täita ja kala silmad vastasid: "ma tahan vette." Nii lõppes nende kohtumine. Mees oleks tahtnud ennast õngenööriga sinnasamma puu külge puua. Terve elu oli ta unistanud õnnest ja kui see oli nii lähedal, oli tema raha küsinud
Jaan Tätte Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest Moto: „Ma kirjutasin selle raha pärast.“ 1997 2 Tegelased: Osvald Koger Laura Siig Roland Räim Kaupo Koha Tegemiskoht: Siin Tegemisaeg: Nüüd 2 3 1. v a a t u s OSVALD: Ei saa jah. Mis siin aru saada on. Noh, head aega siis. 1. stseen ROLAND: Head aega. Lähme Laura. OSVALD: Tüdruk jääb siia. OSVALD (teritab süvenenult pussnuga. ROLAND: Oot, oot, oot. Räägib iseendaga, ilmselt on ta pikka aega OSVALD: Jah, tüdruk jääb siia. üksi elanud.): Teritan nuga. N�
peab klassijuhatajatundi minema. Noormehe kohale jõudmise ajaks oli ainult üks vaba pink. Ta kõndis rahulikult pingi poole, istus maha ning võttis välja oma märkmikku ja pastaka. Umbes viie minuti pärast astus klassi üks tütarlaps. Tal oli seljas must kleit, mis sobis kokku käekotiga tema käes, mis omakorda sobis kokku mustade kingadega.Tal olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Tüdruk sammus Ethani poole, poiss aga kuulas muusikat sel hetkel kui neiu küsis tema käest:"Tervist, kas ma saaksin siia istuda?" poiss ei kuulnud aga midagi. Tüdruk koputas ettevaatlikult poisi õlale, seda tundes poiss lülitas enda MP3 välja ning vaatas ülespoole. Tal vaju suu lahti, kui ta tüdrukut nägi, noormees ei suutnud ühtki häält teha ega ka liigutada. See oli tüdruk fotolt. Tüdruk küsis ettevaatliku häälega:" Kas juhtus midagi?" "Ei... ei...ei midagi.Kas sa tahtsid midagi?" "Jah, ma küsisin, kas ma saaksin siia istuda
tuttav ütles seepeale et ma ei saa seda, sest ta ei hakka seda ütlema kuna see on kindlasti liiga kallis ja nagunii ei osta tema sõber seda mulle. Kuid kuna ma ei tahtnud alla anda ütlesin ma rootslasele ingliskeeles, et lähme sinna pandimajja kuna ma soovin omale saada digifotoaparaati ja me läksimegi sisse. Ma vaatasin seal ringi ja algul tahtsin võtta mingi jama fotoaparaadi aga mu tuttav aitas mul valida korralikuma mis maksin 30 eurot. Rootslane küsis mult, et kas ma soovin puutetundliku telefoni aga mu tuttav ütles et mul on telefon olemas ja seega ma ei vaja uut telefoni. Kusjuures ma tegelikkuses oleksin tahtnud küll omale puutetundliku telefoni aga tookord oli ikka suurem soov fotoaparaat saada mille ma muidugi sain ja seepeale olin väga õnnelik. Minu tuttav vaatas kõik üle ja see fotoaparaat töötas väga hästi. Enne äraminekut külastasime veel niimõndagi toretat kohta
ning poes oli meeldiv viibida. Ettepanekud: ettepanekuid ei ole, sest see oli minu arvates väga hea ja korrektne teenindus. 6 3 PAIDE KAUBAMAJA Olime sõbrannaga Paide kaubamajas, olin seal, et endale riideid osta ning poes ringi vaadata. Läksime siis vaatama poes müüdavaid kaupu ning märkasin, et müüja käis meil pidevalt järgi ning lõpuks küsis, kas saab meid aidata või soovitada riideid. Ma vastasin, et ei ole abi vaja, peale seda ei lõpetanud ta siiski seda järgikäimist, ta enam küll ei küsinud, et kas saab aidata aga pidevalt jälgis meid ja käis siiski järgi veel nagu tahaksime me midagi poest varastada. Analüüs: See klienditeenindaja tahtis küll abivalmis olla kuid minuarust on selline teenindus halb ja ahistatav, sest klient peaks saama ise rahulikult riideid proovida, ning saama poes segamatult kaupu vaadata
Ta reetis sõpruse Sõprus on lai mõiste ja sõpru on erinevaid. Minu jaoks on sõprus on üks paremaid asju inimese elus kõige parem asi selle juures, aga on teadmine, et sul on keegi, kellele usaldada oma saladusi. Tänu sellele loole sain ma aga aru, et tõelisi sõpru on mul palju vähem, kui ma algul arvasin. Meie klassi tuli paar nädalat tagasi uus tüdruk. Tal olid kastanpruunid juuksed ja hallid silmad. Algul paistis ta mulle liiga eemalolev ja ma hoidsin temast pisut kaugemale, kuid lõpuks jäime me ühel vahetunnil vestlema. Ta tundus tõeliselt sõbralik ja tore isiksus olevat. Ta teadis palju rääkida teatrist ja muusikast. Muusika on talle eriti hingelähedane, sest ta õpib muusikakoolis viiulit. Peale meie ühiseid vestlusi koolis hakkasime aega ka väljaspool klassiseinu veetma. Ma nautisin tema seltskonda ja paistis, et tema minu oma ka. Me võisime rääkida nii vabalt, nagu me oleksime lapsepõlve
Maskide Ball Danielle rikka mõisaomaniku tütar, naiivne ja edev Adeele Danielle rikas sõbratar, upsakas Alexa noor ja elurõõmus vaese taluniku tütar, väga helge Marc Alexa vanem vend, kütkestav ja rüütellik Esme vana naine, ennustaja Eino Alexa isa, igavene toriseja ! Remargid on tekstis alla joonitud ! Eelmäng Alexa ja Marc istuvad keset põrandat, mängivad kaarte. Riided talulikud ja võimalikult vaesed. Laval on kardinad ees, tegevus toimub kardinaid avamata. Alexa: Hah! Näe jälle minu võit! Marc: Oota, oota, Alexa, veel pole lõpp! Möödub mängides paar sekundit Alexa: Viskab kaardid hõisates käest Ja mis ma sulle ütlesin? Ah? No näed sa, kellel täna pidupäev on! Jälle minu võit! Marc: Tusaselt enda ette pomisedes Jaa, jaa...on küll sinu võit...jälle... Alexa: Lööb vennale patsu õlale Aga ära meelt heida, venna! Tead ju küll seda vanasõna, et kellel kaartides ei vea, eks sellel veab siis armastuses...või oli se
Portselansuits Jim Ashilevi 2006 (XI-01) © Eesti Näitemänguagentuur 2 (Väike-Karja 12, Tallinn 10140; tel 6282342; e-mail [email protected]) portselan - keraamiline materjal (tahke) - tugev, kõva, elastne, habras, klaasjas, valkjas, poolläbipaistev (v.a. tihedam portselan), resonantne, väga vastupidav elektrile, kemikaalidele ja temperatuurisokile. suits - mittetäieliku põlemise kaasnähe (gaasiline) - mürgine, haihtuv. 3 Tegelased: Ike Kioko Kassini 4 . . . . . . . . I 5 S1 Kioko, pärast tuima masinlikku tööpäeva kaupluses, võtab oma tillukese korteri kööginurgas kotist odava veini, istub diivanile, valab pokaali täis ning mekib maitseks. Väljas on pime november, vihmadest sogane ja rikutud. Sedasi ei tea mitmendat õh
" "Nüüd ma hakkan aru saama," ütles väike prints. "On üks lill.... ta on mu vist taltsutanud..." "Võimalik," ütles rebane. "Maa peal võib igasuguseid asju näha..." "Oh, see polegi maa peal!" ütles väike prints. Rebane paistis olevat väga põnevil. "Kas see on teisel planeedil?" "Jah." "Kas sellel planeedil ka jahimehi on?" "Ei ole." "Vaat see on alles huvitav! Aga kanu?" "Ei ole." "Miski ei ole täiuslik," ohkas rebane... :/ ..."Puhh!" sosistas Notsu. "Mis on?" küsis Puhh. "Ei midagi" vastas Notsu ja võttis Puhhil käpast kinni! "Lihtsalt tahtsin teada, et kas sa tõesti olemas oled!"... Vahest ma mõtlen, et kuidas küll oskad olla nii tore, ilus ning hea, kaunistada päevi oskad, muuta tuju ning hetked kõik heaks. Öeldakse, et inimesed tulevad ja lähevad. On inimesi, kes tulevad ja kunagi ei lähe. Nad on sooja hommiku sarnased. Sina oled üks nendest! Suudeldes su kuumi huuli, kui mere tuuli, südames soojust ja hellust hinges
Lausus ta ja tema huuled värisesid. Mul hakkas tast isegi hale. Läheme. Ja äkki, kas võite kujutleda, kihutab Kovalenko jalgrattaga, aga tema taga Varenka, samuti jalgrattaga, õhetav, väsinud, kuid lõbus, rõõmus. ,,Meie," hüüab ta, ,,sõidame ette! No küll on ilus ilm, nii ilus, et lihtsalt hirmus!" Ja mõlemad kadusid silmist. Belikov muutus rohelisest valgeks ja otsekui tardus. Ta seisatas ja vahtis mulle otsa... ,,Lubage, mis see siis on?" küsis ta. ,,Või petab mind vahest silmanägemine? Kas gümnaasiumiõpetajatel ja naisterahvastel on viisakas jalgrattaga sõita?" ,,Mis siin siis ebaviisakat on?" ütlesin mina. Las kihutavad enese lustiks." ,,Aga kuidas see võimalik on?" karjatas ta, imestades minu rahu. ,,Mis te ometi räägite?!" Ta oli nii põrutatud, et ei tahtnud edasi tulla, vaid pöördus koju. Järgmisel päeval hõõrus ta kogu aeg närviliselt käsi ja võpatas, ning ta näost oli näha, et
marie myrk Mu sündimist heideti mulle ette. Kõikjal ja kõik. Kus ja kellega ma kokku puutusin. Hakkasin endast mõtlema kui heidikust. Maailmavalu oli ja ei olnud ka minu ees. Kuulasin vihast muusikat ja karjusin vanemate peale. Nagu filmis, raamatutes ja teistes kodudes. Ei aidanud. Loopisin kõik enda asjad minema. Need, mis mis mulle vastikud tundusid ja läksin häälega välismaale. Kolmeks aastaks. Tulin tagasi sügisel. Kõikidel olid head näod ees ja suhtuti nagu inimesesse, nagu võõrasse inimesse. Panin tähele et kõik võõrad kes algul olid võõrad ja siis tuttavaks said olid kõik ühesugused, minu vastu. Omakasupüüdlikud oleks vast see sõna. Hakkasin prostituudiks, et kiiresti kuskilt raha saada ja et ise midagi eriti tegema ei peaks. Üldiselt teenindasin ma koledaid mehi, vanu, pakse ja pereisasid. Noh ja lõpus ma armusin ära. Pruunide silmadega ilusasse mehesse, kes tõi mulle lilli. Algas minu tuhkatriinulugu. Lõp
võtnud!Ei," vastasin mina, ,,me jääme siia. Vaatame, kes selles koopas elab."Jäimegi sinna ja asusime sööma. Olime just lõpetanud, kui kuulsime kõva mürtsu: see oli hiiglane, kes viskas saabudes maha suure kandami puid. Ta ajas karja sisse, lükkas röögatu rahnu koopasuu ette ja hakkas oma kitsi lüpsma.See oli turris karvaga hiiglane, nina kohal keset laupa ainult üks silm, õel ja hiilgav. Kujutage siis ette hirmu, kui ta selle meie peale suunas!,,Kes te olete, võõramaalased?" küsis ta meid märgates. Astusin ette ja vastasin: ,,Kreeklased. Sattusime siia juhuslikult ja palume sul meile külalislahkust osutada." Järgnes midagi kohutavat: vastuse asemel sirutas kükloop välja kämbla, haaras kaks minu meest kinni,litsus vastu maad surnuks ja pani nahka! Mõtlesin talle mõõgaga kallale tormata, aga ma ei teinud seda, sellest poleks midagi kasu olnud. Mis oleks aidanud minu mõõk niisuguse hiiglase vastu
Tiit vihjas siis, sellele, et ta tahab kellegagi nendest probleemidest rääkida. Ta tuli minu juurde, kuna ma tundsin teda. Rääkis oma jutu ära üksikasjadeni, et mida ta plaaninud on ja kuidas ta selle mõrvaplaani täide mõttes viia. Tema ei küsinud minu käest, et kas mul on talle raha laenata ja mina ei pakkunud ka, ma kuulasin. Ma olin vait, ma vahepeal noogutasin, vaatasin talle otsa ja kasutasin muid positiivseid kehakeele mooduseid. Mis siis toimus? Jutuajamise lõpus küsis Tiit, et kas mu mehel on metsa kedagi vaja appi tööle. Ma ütlsein, et ei tea. Tegelikult ma teadsin, et mu mehel pole kedagi sinna appi vaja, aga mu mees võttis Tiidu endale appi. Tiit sai oma asjadega järje peale, ta maksis oma võlad ja sai eluga edasi minna. Tegelikult tal oli vaja kedagi, kes kuulaks. Viimased sõnad olid tal, et ta ei taha sinna vanglasse tagasi minna, seal ikka jama olla küll. Me peame kuulama selliseid asju, mis meile tegelikult ei meeldi. Me ei saa
NÄRVID KORRAS, ODAV KA. 20000912 SULEN SULEN KOHVRI, LÄHEN ÄRA SULEN AKNA, ÄRA LÄEN SULEN SILMAD, VIIMAST KORDA LINGILE KUI PANEN KÄE SULEN UKSE, LÄHEN ÄRA SULEN VÄRAVA JA LÄEN SULEN HINGE – MIS, SEST, ET VARA MÕNI PALJU VAREM LÄEB 2000-09-12 TEE 3 4 KAS TEE ON SEE, MIS KRUUSI SEES? EI, TEE VIIB HOOPIS KAUGUSSE KRUUSATEE, LIIVATEE, ASFALTTEE – VAAT SEE ON TEE HMM! TEE ÄRA VÕI ÄRA TEE, TEGEMISTES ASUB TEE TEE VÕI TEE VÕI HOOPIS TEE? MILLINE ON ÕIGE SEE? KAS TEE ON SEE, MILLEL ME KODU POOLE KÕNNIME KAS TEE ON SEE, MIS AURAB TASSIS? TÄITSA LÕPP, MUL KÕIK ON SASSIS. VÕI SEE ON HOOPIS TEE, KUI MIDAGI ME TEEME VEEL? MIS!!!? VÕI - SEE ON HOOPIS TEE !! VÕI ON HOOPISTÜKIS TEE VÕI ON TEE NÜÜD SELGE SEE 20000912 LAMMAS KISS-KISS-KISS-KISS TIP-TIP-TIP-TIP VISSI-VISSI-VISSI KULU-KULU-KULU
Vaevalt sai ta kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma troskaga tema juures peatus, piitsavarrega tema silme ees vehkis ja hüüdis: ,,Kulla noorhärra, kas sõidame?" Vastuseks ei saanud Indrek muud teha, kui võttis kasti, et teda sõidukile tõsta. ,,Seadke serviti, siis mahub paremini," õpetas vanamees. ,,Soo, ja nüüd istuge pääle," käskis ta lõpuks. ,,Kuhu ma küll sõidan? Kuhu ta mu viib?" arutas Indrek endamisi. ,,Kas üle jõe?" küsis voorimees. ,,Ma'p tea isegi," vastas Indrek. ,,Kuis nii? Kuhu me siis sõidame?" Indrek seletas paari sõnaga oma asja. ,,Noh, siis on ju minul õigus," ütles voorimees. ,,Ikka üle jõe, muud midagi, vana Traadi juurde, hea lähedal ja odav ka. Aga seda ma ütlen teile: ,,S... kool on see, üsna s... Minu õepoeg käis ja käis ja oleks vist surma-laupäevani käind, kui poleks kroonu tulnd omaga. Nõnda läkski teine sinna, ei armu ega õigust kedagi, et nii kaua koolis vedelend
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
