See
oli haige. Mul oli šampooni pudel peos nagu rõve mängupüstol ja
see klient , mingi vanamees , hakkas kartma ja põgenes sündmuskohalt
kiiresti. Me ei mõelnud enam rohkem sellest, see oli lihtsalt asi
mida tegime . Kui me sõitsime eemale kuulsime sireene, meie taga
politseiauto tagaistmel istus see vanamees Industrigatanist ja me
mõtlesime : Mis toimub? Mis see on ? Loomulikult me oleks minema
sõitnud, me ei olnud ometi selliste asjadega võõrad . Aga kuradile
see, meil olid turvavööd peal ja me ei olnud teinud midagi halba. Niisiis me peatusime. Me ütlesime:" Me niisama jamasime. Me
teesklesime politseid, pole ju suur asi ? Vabandame." Politsei
enamjaolt naeris ja sellest ei tulnud suur probleem.
Aga
siis mõned jobud ilmusid välja, üks neist fotograafidest, kes
istus terve päeva ja kuulas politseiraadiot ja tegi pilti. Idioot nagu ma olen naeratasin laialt talle, sestsee meedia värk oli
minujaoks uus. Oli lahe olla ajalehes , ei loe kas lõin mõne ilusa
värava või pidas politsei mind kinni. Sellepärast naeratasin ma
laialt ning mu sõber tegi seda veel hullemaks. Ta lasi pildi ära
10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 6 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-04-24
Kuupäev, millal dokument üles laeti
7 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Kr2kk
Õppematerjali autor
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste ser
Elust ja Enesest. Hey!.Räägin siis nata endast. Olen siuke ilus tüdruk Angela parimates aastates 14 blond ja selle üle uhke. Ema on mul siuke hoolitsev junnike (vabandust aga ta on lihtsalt vahel junn) ja isa siuke tegutsev ärimees. Siis on mul siuke elu nõme väikevend . Vahva kas pole. Mu parim sõbranna on Kerli on hull poiste sebija ja geto no ma ei või ! Ise olen siuke rich girl nagu, issi annab kõike mida tahan .Aga nüüd siis mu elust. * Täna hommikul kooli minnes märkasin et meie klassi on tulnud uus õpilane. Selgus siis et ta on must vanem (kujutate ette ma olen klaasi vanim , nüüd siis tema ...ooo eei ) ja hullem tibi kui mina (issand temaga läheb raskeks.) Nimi on tal Kaire ,ei tea kes küll paneks oma lapsele siukse nime . Järsku tuli mu juurde Kerli "Youks kuule sa seda Kairet tead ? Pidi mingi hull chick olema, kõik mingi sõbrustavad temaga ." "Hey Kerli , mida mina olen siin pomo mina olen chick, whf!
Armastus sõpruse vastu Oli tüütu koolipäev ja sõitsin bussiga kodu poole, ning kellegi telefon oli pikemat aega helisenud.Helinaks oli Hot Chocolate ,,Put Your Love In Me" laul. Ma vihkan seda laulu, sest see meenutab mulle vanu aegu, millele mõelda ei tahaks. Ma käisin suvel Aulisega. See kõik oli tegelikult ülitore, aga ta kolis kuskile kaugele ja me ei näinudki enam teineteist. Jäime üha rohkem kaugemaks. Miks ta seda telefoni juba vastu võtta. Ja siis avastasin, et ta kuulas seal muusikat. Käksin närvi,sest ei suutnud seda enam kuulata. Tõusin püsti ning palusin järgmises peatuses peatust. Läksin kaks peatust varem maha. Vaatasin bussiaegu, et buss tuleb kah nii hilja, läksin jalgsi koju. Jõudsin maja ette ja vaatasin et kedagi pole kodus. Otsisin taskust võtme ja tegin välisukse lahti. Kõssi jooksis koheselt mulle uksele vastu. Võtsin jalanõud jalast, jope seljast ja koti jätsin väikesele toolile ning läksin
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Mary K. Baxter JUMALIK ILMUTUS PÕRGUST Aeg on lõppemas! Vaimulik kirjavara 1999 Originaali tiitel: Mary K. Baxter A Divine Revelation of Hell Tõlkinud: Olav Maran SISSEJUHATUS Tunnistan, et ei seda ega ühtegi teist sealpoolsust esitavat raamatut poleks olnud võimalik kirjutada ilma Jeesuse Kristuse üleloomuliku jõuta. Jeesuse käes üksi on põrgu võtmed ja Ta on maksnud hinna, et võime siseneda taevasse. Selle raamatu kirjutamine oli pikk ja nõudlik protsess, mille jooksul tundsin end kõigist eraldatuna. Möödus mitmeid aastaid, enne kui see raamat sai ilmuda. Issanda ilmutused, millest siin on juttu, algasid 1976.a. Kulus kaheksa kuud, et panna see paberile. Käsikirja lõplik valmimine nõudis mitmeid aastaid. Nüüd mõistan, et Issand valmistas mind selle raamatu kirjutamiseks juba lapsepõlvest peale, mil mul oli unen?
Puutumatu linn trinitau Lennuõnnetus 1970. Kuskil keset Atlandi ookeanit. Ma sõitisin oma eralennukiga ja istusin mugavas nahast toolis suitsetades sigarit. ''Nad ütlesid mulle, poeg sa oled spetsiaalne. Sa kasvad suuri asju tegema. Ja tead mis, neil oli õigus.'' Minu lennukil tekkis probleem ja see kukkus ookeanisse. Mina pääsesin vaevalt eluga. Vee alla kukkudes oleks lennuk mind pea-aegu sodiks litsunud, kuid ma sain vee peale. Ujudes öösel lennuki põlevates rusudes nägin ma kaugelt ühte lossi või vähemalt midagi selle sarnast. See tundus väga imelik, et keset ookeani on üksik maja, kuid mul ei jäänud midagi muud üle, kui sinna ujuda. Trepp maja kõrval oli parim viis sisse saamiseks. Seda kaunistasid põlevad laternad välja arvatud üks mille pirn oli katki ja see vilkus. Maja uks oli lahti ja tundus nagu mind oodatakse. Sees oli täiesti pime ja siis ma kuulsin ust enda taga sulgumas ja
Mina, Hamlet, direktori poeg Tere, minu nimi on Hamlet! Ma võin tunduda nagu iga tavaline seitsmeteistaastane keskkoolipoiss, aga sa eksid. Minus pole midagi tavalist, ma olen direktori poeg. Lisaks sellele, millisel normaalsel tänapäeva lapsel on nimeks Hamlet? Ma räägin Sulle sellest päevast, kui ma surin. Nõnda see toimus! "Ema, sa ei kujuta ette, mis täna koolis juhtus?" "Ei oska arvatagi, räägi, ma ootan põnevusega!" "See on pikk ja raske jutt, lähme elutuppa, mul on sulle jalustrabavaid uudiseid." Me läksime emaga koos elutuppa ja istusime akna lähedusse, tema tugitooli ja mina põrandale, sest juhtunud oli midagi kohutavat. Ma võtsin ennast kokku ja hakkasin rääkima. "Ema, see mees, Claudius, ta tappis mu isa ja on nüüd kooli direktor, aga keegi ei usu mind. Kõigile meeldivad lõdvemad reeglid ja tohutu korralagedus." Ma vaatasin oma emale sügavalt silma, ta hoidis vaevu tagasi paanikahoogu ja kuulas mu jutt
Ta reetis sõpruse Sõprus on lai mõiste ja sõpru on erinevaid. Minu jaoks on sõprus on üks paremaid asju inimese elus kõige parem asi selle juures, aga on teadmine, et sul on keegi, kellele usaldada oma saladusi. Tänu sellele loole sain ma aga aru, et tõelisi sõpru on mul palju vähem, kui ma algul arvasin. Meie klassi tuli paar nädalat tagasi uus tüdruk. Tal olid kastanpruunid juuksed ja hallid silmad. Algul paistis ta mulle liiga eemalolev ja ma hoidsin temast pisut kaugemale, kuid lõpuks jäime me ühel vahetunnil vestlema. Ta tundus tõeliselt sõbralik ja tore isiksus olevat. Ta teadis palju rääkida teatrist ja muusikast. Muusika on talle eriti hingelähedane, sest ta õpib muusikakoolis viiulit. Peale meie ühiseid vestlusi koolis hakkasime aega ka väljaspool klassiseinu veetma. Ma nautisin tema seltskonda ja paistis, et tema minu oma ka. Me võisime rääkida nii vabalt, nagu me oleksime lapsepõlve
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid