Rahvusvaheline metsapoliitika ja säästev areng (0)

Rahvusvaheline koostöö ja vajadused selle  arendamiseks . Globaliseerumine, selle 
peamised tunnused, arenguetapid. Globaliseerumisega seotud  riskid . Eesti rollid 
ja võimalused rahvusvahelises koostöös. 
Globaliseerumine ehk üleilmastumine on ühiskonnas ja maailma majanduses toimuvad muutused, mis 
on põhjustatud üha kasvavast rahvusvahelisest kaubandusest ja üha tihenevast üleilmsest 
kultuurivahetusest ning mis seisneb kultuuride, ökosüsteemide ja väärtuste ühtlustumises 
(segunemises), ruumilise mitmekesisuse kahanemises, kaugkommunikatsiooni osatähtsuse olulises 
suurenemises. 
Majanduse kontekstis  seostatakse seda mõistet eelkõige vabakaubandusest tulenevate nähtustega. 
Globaliseerumise tõukejõuks on muutused tehnoloogias, eelkõige transpordi ja kommunikatsiooni 
areng ning energia odavnemine, mille tulemusena on väidetavalt tekkimas globaalne küla. 
Globaliseerumist seostatakse paljude nähtustega, milledest enamik on alguse saanud pärast Teist 
maailmasõda. Nendeks on näiteks kaupade, kapitali, informatsiooni ja inimeste hoogustunud liikumine 
riikide vahel ning neid nähtusi soodustavate tehnoloogiate, organisatsioonide, seadusandluse ja 
infrastruktuuri areng. 
  majanduses  
o  rahvusvahelise kaubanduse kasv, mis edestab maailma majanduse kasvu 
o  kapitali liikumise kasv ülemaailma, sealhulgas otseinvesteeringute kasv 
o  riikide suveräänsuse ning riigipiiride tähtsuse vähenemine rahvusvaheliste  kokkulepete  
tõttu, mis on viinud organisatsioonide nagu WTO ja  OPEC  tekkeni 
o  rahvusvaheliste finantsorganistsioonide (IMF ja  Maailmapank ) loomine 
o  hargmaiste ettevõtete järjest suurenev  osatähtsus maailma majanduses 
  kultuuriliselt  
o  kasvanud rahvusvaheline kultuurivahetus  
o  kultuuride segunemine , samuti parem juurdepääs eri kultuuride poolt pakutavale ning 
ühtlustavad nähtused nagu läänestumine 
o  kasvanud rahvusvaheline reisimine  ja  turism  
o  kasvanud immigratsioon 
o  rahvustoitude (pitsa, india köök) ülemaailmne levik 
o  võistlusspordi alade üleilmne levik 
  globaalsete kommunikatsiooni võrkude areng, kasutades  tehnoloogiaid nagu  Internet , side- satelliidid ,  
  üleilmsete reeglistike teke, näiteks autorikaitse seadused ja patendid 
  rahvusvaheliste kohtute loomine: Rahvusvaheline Kriminaalkohus, Rahvusvaheline Kohus 
  väidetavalt on ka  terrorism  globaliseerunud 
Globaliseerumine ja rahvusvaheliste mõjutuste kasv on mistahes eluvaldkonnas, sealhulgas 
keskkonnakaitses ja metsanduses, mis on üheks tänapäeva olulisemaks arengutrendiks. 
Globaliseerumise tõukejõuks on muutused tehnoloogias, eelkõige liikumisvõimaluste/transpordi ja 
kommunikatsiooni kiire areng. 
Globaliseerumise kolm mõõdet: 
Majanduslik üleilmastumine – tekivad rahvusvahelised korporatsioonid, suurettevõtted 
Kultuuriline üleilmastumine – kujunevad ühtsed kultuurisümbolid, ühtlustuvad kultuuritarbimine ja 
väärtused 
Poliitiline üleilmastumine – tugevnevad rahvusvahelised organisatsioonid , mis kujundavad üleilmset 
valitsemist, vähendades samas rahvusriikide rolli  
1 
 
 
Möödunud kümnendil ületas kaubanduse aastane kasv vähemalt kahekordselt tootmise aastakasvu, 
mis tähendab, et maailmamajandus lõimub erakordselt kiiresti. Kuid kaubandusest veelgi enam 
soodustab lõimumist kapitali ja investeeringute liikumine.   
Globaliseerumise etapid: 
Maailm on praegu astunud  globaliseerumise kolmandasse faasi.  
Esimeses globaliseerumise laines , mis algas 16 sajandi paiku maadeavastuse ja globaalse inimrände 
algusega andis tooni Euroopa. See protsess katkes 1914. aastal.  
 Teine faas oli geograafiliselt piiritletum, puudutades peamiselt Lääne-Euroopat, Põhja-Ameerikat ja 
Jaapanit, ning selles andis tooni Ameerika majanduse tugev ekspansioon. Loomulikult kestab see faas 
teatud määral veel tänapäevalgi.  
Globaliseerumise kolmanda faasi  palge määrab Vaikse ookeani piirkond.  Aasia naasmine 
maailmaareenile. Selle juured peituvad  Hiina reformide alguses 1978. aastal, Nõukogude süsteemi 
kokkuvarisemises 1989. aasta paiku ning India potentsiaali avanemises. See faas kestab tänapäeval. 
Globaliseerumine on kaasa  toonud  kultuurilise mitmekesisuse vähenemise. Kommete, tehnoloogiate, 
toodete jne üleilmne levik on viinud kultuuride erinevuse vähenemisele. 
Ohud. Globaliseerumisega seotud negatiivseks nähtuseks on ka paljude taime- ja loomaliikide 
levitamine võõrliikidena väljapoole nende pärismaist levilat. Selle tulemuseks on elukoosluste liigilise  
koosseisu ühtlustumine, invasiivsete liikide (sealhulgas umbrohtude) sissetung  kohalikesse 
kooslustesse ja üldise elurikkuse vähenemine. 
Taastuvad  ja taastumatud loodusvarad. Fossiilsed kütused (sh.  Nafta ), nende 
varud,  paiknemine  ja kasutamise tempo. Alternatiivsete energiaallikate, sh 
puiduenergia kasutamise võimalused meil ja maailmas. EL-i eesmärgid 
taastuvenergia   kasutamisel . 
Taastuvad on loodusvarad , mis tekivad loodusliku  ringe käigus uuesti, kui neid õigesti majandada. 
Taastumatud on loodusvarad, mis moodustuvad looduses väga aeglaselt võrreldes nende 
ärakasutamise kiirusega või ei teki neid enam üldse. 
Taastuvad – taimed, loomad,  muld , vesi, mets, energiavarud 
Taastumatud – kaevandatavad kütused, maapõuesoojus, tuumaenergia  
Kütus  on  energeetilises  mõttes  aine,  mille  keemilisel  ühinemisel   hapendajaga ,  milleks  on  tavaliselt 
hapnik eraldub suurel hulgal soojust. 
Fossiilkütuste  all  mõeldakse  põlevkivi,  erinevaid  söeliike,  naftat,  maagaasi  ja  teisi  mittetaastuvaid 
fossiilsest orgaanilisest ainest pärinevaid kütusena kasutatavaid põlevmaavarasid. 
Nafta on orgaanilise päritoluga põlev  maavara , tume õlitaoline, enamasti florestseeruv iseloomuliku 
lõhnaga vedelik.  Sisaldab 82-87 % süsinikku, 11-14 % hapnikku, 0,1-5 % väävlit, kuni 1,7 % lämmastikku, 
vähem teisi elemente.  Toornafta , mis on kõigi naftasaaduste lähtematerjaliks, on tekkinud maakoores 
mereloomade ja -taimede ning alamate organismide sadestunud jäänustest miljonite aastate jooksul. 
Toornafta tööstuslikul töötlemisel saadakse muude naftasaaduste kõrval mitmeid vedelaid 
energeetilise kütusena kasutatavaid kütuseid. 
Maailma naftavarude suurust on hinnatud kuni 3 triljonile barrelile, sellest 24 % on hinnanguliselt 
kasutatud ( barrel = 0,16 m3;  barrel=42 gallonit).  
2 
 
 
Maagaasi päritolu on üsna lähedane nafta päritolule. See on tekkinud samuti miljoneid  aastaid tagasi 
mereloomade ja -taimede ning alamate organismide lagunemise tulemusel eraldunud gaasilise  osana  
ning koosneb põhiliselt metaanist. Gaasileiukohtades täidab maagaas  poorseid  kivimeid ja tühemikke 
maakoores. 
 Naftatooted      
  Bensiin  on kerge naftasaadus, mida kasutatakse valdavalt transpordis . On ette nähtud kasutamiseks 
sisepõlemismootorites. Diiselkütus kuulub samuti kergete naftasaaduste hulka, kuid teda kasutatakse 
peale transpordivahendite ka väiksemates energeetilistes  seadmetes , peamiselt kohtades, kus muude 
energeetiliste kütuste kasutamine on keeruline. Kasutatakse sageli väikesaarte diiselelektrijaamades, 
kus muul kombel elektrivarustuse tagamine majanduslikult end ei õigusta. On odavam kui bensiin.  
Kerge kütteõli on sarnane diiselkütusega ja need on omavahel asendatavad. Kasutatakse ahjukütusena 
(muidugi spetsiaalse konstruktsiooniga ahjudes) soojusenergia tootmiseks.  
 Raske kütteõli ehk küttemasuut on nafta töötlemisel pärast kergete naftasaaduste eraldamist saadav 
vedelkütus. Kasutatakse  soojus - ja elektrienergia tootmiseks.  
Käesoleva sajandi alguses hinnati söevarusid maailmas ca 984 miljardile tonnile . 2/3 varudest on USA-s, 
Venemaal, Hiinas, Austraalias, Indias ja Saksamaal. Tänast tarbimist ja tarbevarusid arvestades jätkuks 
sellest keskmiselt 230 aastaks. Prognoosvarusid arvestades aga jätkuks praeguse tarbimismahu juures sütt 
rohkem kui 450 aastaks. 
Nafta ja gaasikondensaadi tarbevarud on maailmas hinnatud 146 miljardile tonnile . Viimastel aastatel on 
tarbevaru täienenud keskmiselt 3 – 4 miljardit tonni aastas. 2/3 varudest on Lähi-Idas, 8% Põhja...ja Lõuna 
Ameerikas, 7% Euroopas, 7% Aafrikas, 6% Aasias, 1%  Okeaanias . Riikidest on suurimad varud Saudi–Araabial, 
Iraagil, Venemaa varud moodustavad maailmavarudest ca 13%. Suuremad naftatootjad on Saudi- Araabia  
12%, USA 10% ja Venemaa 9%. Suuremad nafta tarbijad aga USA 25%, EU 18%, Jaapan 8%, Hiina 6%. 
Gaasivarusid on maailmas hinnatud 147 trillionit m3 (146·1012 m3), millest 48·1012 m3 paikneb Venemaa 
territooriumil. 
Põlevkivi aktiivsest varust, arvutatuna elektrijaamade tehnilistele tingimustele jätkub praeguse 
tarbimismahu juures 60 aastaks. 
Põlevkivi üldtunnustatud  klassifikatsioon puudub ning kivimi nimetused erinevad piirkonniti. Põlevkivi 
puhul on oluline rõhutada et ta on karbonaatse või terrigeense koostisega  settekivim , mille orgaanilise 
aine sisaldus ulatub 10...70%-ni. Vees tekkinud orgaaniline aine lahustub halvast orgaanilistes lahustites, 
sisaldab palju vesinikku (8…11 %) ja õlisaagis orgaanilisest osast ületab 20%. 
Põlevkivi on Eesti olulisim maavara. Kütusena kasutatakse kukersiitpõlevkivi, mida kaevandatakse Ida-
Virumaa Eesti maardla 6 allmaakaevanduses ja 3 lahtises  karjääris. Eesti kütuse bilansis on põlevkivi 
osatähtsus ca 65%., elektrit toodetakse 95% ulatuses põlevkivist Suure mineraalosa sisalduse tõttu on ta 
kohaliku tähtsusega kütus, mille transport kaevandamiskohast kaugele ei ole majandusklikult 
põhjendatud. 
Esimesteks riikideks kus põlevkivi tööstus tekkis oli Prantsusmaa 1838 ja Sotimaa1850. Peale Eesti 
kaevandatakse põlevkivi ka Venemaal, Hiinas, Brasiilias, Austraalias, Saksamaal ja  Rumeenias . Põlevkivi 
varusid on leitud USA-s,  Marokos , Jugoslaavias, Süürias ja mujalgi. Eesti maardla ekspluateerimise 
3 
 
jooksul on kaevandatud üle 870 mln t põlevkivi, mis koos tootmiskaoga moodustab ligi 1.6 mld t, 
samapalju kasutamiskõlblikku põlevkivi on veel Eesti maapõues. 
Alternatiivid traditsioonilisele naftale 
On üsna selge, et traditsioonilise nafta varud hakkavad peatselt väheseks jääma. Millised võiks olla 
alternatiivid? 
1)  Ebatraditsioonilise nafta (non-conventional oils) all mõeldakse peamiselt naftaliivasid (oil sands) 
ning põlevikivi (oil  shale ). Mõlema puhul on probleemiks see, et  nendest  nafta kättesaamine on 
üsna  kulukas  ning ka keskkonda reostav. Kuid nafta kõrgustesse tõusnud hind teeb ka need 
projektid  rahaliselt atraktiivsemaks.  
2)   Alternatiivenergia  puhul otsitakse naftale alternatiive energia hankimiseks. Siia alla kuuluvad: 
biokütused, päikeseenergia, tuuleenergia , maaküte jne. See on väga kiiresti arenev  valdkond , 
kuid näiteks tuule- ja päikeseenergia lahenduste arengut on piiranud nende kõrge hind. Kuid see 
on muutumas kahe teguri tõttu - esiteks on nafta kõrge hinnatase muutnud nende suhtelist 
hinnataset kättesaadavamaks ning teiseks on tehnoloogilise  innovatsiooni  abil suudetud nii 
tuule- kui päikeseenergia kasutamist muuta efektiivsemaks. 
3) Tuumaenergia puhul on peamiseks probleemiks  keskkonnarisk , lisaks Tšernobõli sarnasele riskile on 
ka tuumakütuse jäägid radioaktiivsed, kõigile elusorganismidele väga ohtlikud. Kuid teisest küljest 
loetakse tuumaenergiat keskkonna  saastamise  suhtes säästlikumaks kui fossiilsete kütuste kasutamist 
(nafta, maagaas, eriti kivisüsi, põlevkivi jt.). Radioaktiivsete jääkide ladustamine  on kujunemas 
põhiliseks keskkonnaprobleemiks, kuigi meedia huvikeskmes on üksikud häired tuumajaamades. 
Taastuvenergia ja selle kasutamine 
Taastuvenergia kasutamist soodustab: 
-fossiilsete kütuste kõrge hind;       -riskid mis seonduvad fossiilsete energiakandjate varude 
ammendumisega;                  - suur kasvuhoonegaaside  emissioon fossiilsete kütuste kasutamisel ,   - 
subjektiivse tegurina ka poliitika vahendid                                    – toetused, maksuvabastused jms  
Mida enam areneb taastuvenergia turg  ja seda  soodustav  poliitika maailmas, seda rohkem saab sellest 
kasu keskkond.  
Taastuvenergia 
2003 aastal moodustas taastuvenergia 13,3 % kogu maailma  primaarenergia tarnetest. EL-is oli see 6,4 % 
2008. 
Taastuvenergia alased poliitilised eesmärgid on vähemalt 48 riigil, enamikul tähendab see 
taastuvenergia osatähtsuste tõusu elektrienergia toodangust, mis  on  tavaliselt 5-30%  
Euroopa Li du 2009. aasta direkti v taastuvatest energiaal ikatest toodetud energia 
kasutamise kohta on seadnud sihiks suurendada taastuvate energiavarude tarbimise 
osakaal 2020. aastaks 20%-ni. Iga liikmesriik koostab selle eesmärgi täitmiseks 
taastuvenergia tegevuskava. 
Kohustuslik eesmärk on suurendada taastuvenergia osakaalu energia kogutarbimises 2020 aastaks 
20%ni, transpordisektoris 10%ni. 
Liikmesriik peab koostama  prognoosidokumendi  ja taastuvenergia tegevuskava.  
Arvesse läheb ja toetada võib ainult sellist biokütust, mille “kasvuhoonegaaside säästuefekt” on 
vähemalt  35%, mis pole kogutud suure bioloogilise mitmekesisusega maa-alalt või kuivendamata 
turbarabast. 
Kavades tuleb kirjeldada erimeetmed biomassist toodetud energia kasutamise edendamiseks, eelkõige 
uute biomassiressursside kasutuselevõtuks. 
4 
 
Iga EL liikmesriik pidi koostama prognoosidokumendi  ja taastuvenergia tegevuskava.  Eesti Valitsus 
kinnitas - Eesti taastuvenergia tegevuskava aastani 2020 novembris 2010, mille kohaselt suureneb 
taastuvenergia osakaal vähemalt veerandini kogu siseriiklikust energiatarbimisest.  
Eesti on praeguseks vähendanud kasvuhoonegaaside heitmeid 1990. aastaga võrreldes üle 50%, 
taastuvate energiaallikate osakaal kogu energiatarbimises moodustas 2005. aastal 18%. 
Vastavalt taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise direktiivile 
2009/28/EÜ on Eesti kohustatud tõstma taastuvate energiaallikate osakaalu kogu energiatarbimises 
võrreldes referentsaastaga 2005.a 25%-ni aastaks 2020.  
Biokütuste kasutus on Eestis praegu veel madal, kuid huvi selle kasutuse vastu on pidevalt kasvav. 
2005. a investeeriti maailmas 39 miljardit dollarit taastuvenergeetikasse,  2000. a võrdluseks ainult 14 
miljardit dollarit.  
Taastuvenergia  kasutamisel väheneb süsinikdioksiidi, vääveldioksiidi, lämmastikoksiidi paiskamine 
atmosfääri. Taastuvenergia kasutamine hoidis ära 0,9 miljardi tonni süsinikdioksiidi  õhkupaiskamise 
2004. aastal ning asendas 3% maailma energiast, mis muidu  oleks tulnud fossiilkütuse kasutamisest. 
“Biomassi potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks peaksid ühendus ja liikmesriigid edendama olemasoleva 
puiduvaru suuremat kasutuselevõtmist ja uute metsandussüsteemide väljatöötamist” ( Kosenkranius , 
2009). 
Eesti taastuvenergia tegevuskava leiad aadressilt: 
http://valitsus.ee/et/valitsus/arengukavad/energiajulgeolek/eesti-taastuvenergia-tegevuskava  
Päikeseenergia 
Maailmas kõige kiiremini arenenud energiatehnoloogia on võrku ühendatud  päikeseelektrisüsteemid, 
mis kasvas aastatel 2000–2004  60% aastas.  Päikeseenenergiat saab kasutada väga erinevates 
valdkondades: elamu ja kontorihoonete energiavarustuses, keskkonnamonitooringu, telekommuni-
katsiooni, ohutusvalgustuse, linnavalgustuse ja muude süsteemide osana.   
Päikeseenergia eelised: 
Päikesekollektor neelab päikesekiirgust ja muundab selle soojuseks.  
-Päiksepaneelil pole kuluvaid osi.    -Päikeseelektri süsteem töötab hääletult. 
-Päiksepaneelid on hooldusvabad.    -Päiksepaneeli  energiaallikas  päikesevalgus on tasuta saadaval. 
Päikeseelektri süsteem võimaldab kas osalist või täielikku sõltumatust elektrivõrkudest. 
Päikeseelektri tootmine on keskkonnasõbralik.  
Tuuleenergia  
Tuul ei ole püsiv, seetõttu tuleb teda kas kasutada kombineeritult teiste energiaallikatega või  salvestada  
energiat näiteks keemiliseks energiaks (akudesse) või mehaaniliseks energiaks. Tuuleenergia 
puudusteks loetakse müra tekitamist, lindude segamist ja maastikupildi rikkumist (nn visuaalne 
reostus). Tuuleenergia eelised: 
-Erinevalt generaatorite ja  koostootmisjaamade kütustest on tuul tasuta    -Tuuleenergia on täna üks 
kiiremini tasuvamaid taastuvenergia liike;    -Erinevalt päikesest on tuuleenergia saadaval 
ööpäevaringselt;     -Võrreldes hüdroenergia seadmetega suhteliselt lihtne paigaldamine.  
Kõige rohkem tuulikuid on Saksamaal ja  Taanis . Palju kasutatakse tuulikuid  veel Hispaanias, Portugalis, 
Ameerika Ühendriikides,  Iirimaal ja Indias. USA  California osariigis asub maailma suurim tuulepark, mille 
koosseisus  on ligikaudu 14 000 tuulikut  
Biokütused. Puit 
Maailmas moodustab biomassist saadav energia 80 % kogu taastuvast energiast  . EL-is moodustab 
biomassist saadav energia ligikaudu 60 % kogu taastuvast energiast  . 
Euroopa Liidu riikides kasutati 2007. aastal kogu  varutud puidust energia tootmiseks 43%  
Fossiilsete kütuste kõrge hind ning uued energia- ja keskkonnapoliitikad ning toetused loovad  senisest  
5 
 
paremad võimalused puiduenergia kasutamiseks nii arenenud- kui ka arengumaades.  
Puit on kõige suurema majandusliku potentsiaaliga biokütus nii soojusenergia kui ka elektri tootmiseks.  
Puit on tänu automaatsete põletusseadmete leiutamisele puidugraanulite ja hakke/pilbaste kujul 
põletusainena nüüd mitte ainult palju ökoloogilisem, vaid ka palju mugavam. 
Iga elektritootmisel biomassiga asendatud fossiilkütuse tonniga vähendatakse CO2 emissiooni 
atmosfääri 1,05 tonni toodetud 1 MWh kohta  
Maailma küttepuu varumise maht on 1,8 miljardit m3 aastas.  
Kogu varutavast küttepuust varutakse arenenud riikides seni vaid 13%. Suurimad küttepuu tootjad on 
India 306 millionit m3 ja Hiina 191 miljonit m3.   Arenenud riikidest kasutatakse küttepuud rohkem USA-
s, Soomes, Rootsis ja  Austrias  . 
Puiduenergia kasutamine suureneb Euroopas praegu 3,5 % võrra aastas. 
Väga vähesel määral kasutatakse  enamuses  riikides seni veel raiejäätmeid (oksad, kännud). Soomes ja 
Rootsis on raiejäätmete kasutamine juba kõrgelt arenenud. Kui arvestada kõiki küttepuidu allikaid  (puit, 
raiejäätmed, metsatööstuse jäätmed), saaks bioenergeetikas puitu kasutada  koguseliselt vähemalt kaks 
korda enam, kui seda praegu tehakse. 
Taastuvenergia ja biokütused Eestis 
Täna põhineb Eesti energeetikasektor veel suures  mahus  fossiilsetel kütustel, kuid viimastel aastatel on 
toimunud pidev taastuvenergia osakaalu suurenemine.  
Näiteks on Eesti CO2 kvoodi müügist ehk rohelisest investeerimisskeemist rahastatavad toetused, mis 
on mõeldud katlamajade ümberehituseks, kaugküttevõrkude rekonstrueerimiseks ja taastuvatel 
energiaallikatel põhinevate koostootmisjaamade rajamiseks, soodustanud bioenergia kasutamist. 
Oluline roll on 2007. aastal elektrituruseadusega kehtestatud toetusskeemil.  
Enim mõjutas taastuvelektri toodangu kasvu viimastel aastatel hakkepuidul töötavate 
koostootmisjaamade töölerakendamine.  
Kogu energia osas oli 2010. aastal taastuvenergia osakaal lõpptarbimises 24,3%. Euroopa riikide 
võrdluses on Eestis toimunud kõige suurem taastuvenergia osakaalu kasv (16,1 protsendilt 2006. aastal 
24,3 protsendini 2010. aastal). Järgnevad  Rumeenia , Taani, Rootsi ja  Hispaania .  
Suurim taastuvate energiaallikate potentsiaal asub biomassi sektoris, lisaks on head perspektiivid 
tuuleenergia, biogaasi ja väikehüdroelektrijaamade arendamisel. 
Puitkütuseid kasutavad Eestis uuted koostootmisjaamad Väos, Tartus, Pärnus,  Kuressaares ja  Ahtmes 
ning vaidlustatuna ka Narva elektrijaamad .  Omaette  probleem on puidust saadava hakke osakaalu 
vähenemine ja võsast saadava hakke osakaalu suurenemine.  
 
Lisaks metsadest varutavale puidule kasutatakse energia tootmiseks energiavõsa.  Uuringuid  eeskätt 
pajude kasutamisest energiavõsana alustati Rootsis 1976. aastal. Pajuliikidest sobivad energiavõsaks 
kõige enam vits- ehk korvipaju ja pikalehine paju. Nende liikide osas on aretustöö jõudnud kloonideni. 
Istandused rajatakse  pistokstest. Pärast esimest kasvuaastat lõigatakse võrsed maha, nii saab enam 
hargnenud põõsa ja 3 – 7 aasta pärast on  istandik  lõikusküps. Koristatakse kogu maapealne osa ja 
tsükkel kordub, istandust võib korduvalt lõigata ca 30 aasta jooksul. 
Puiduenergia osakaal erinevate Euroopa riikide energiabilansis on erinev. Juhtival kohal on Soome, 
Rootsi ja Austria  10-20 protsendilise osakaaluga 
 
Loodusvarade säästva kasutamise põhimõtted  
Kõik loodusvarad on lõppkokkuvõttes piiratud. Taastuvate loodusvarade kasutamise piirmäär tuleb 
seada sõltuvusse nende uuenemise kiirusest. Võimalusel on  eelistatum  võimalikult erinevate varade 
üheaegne kasutamine, tarbimine ei tohiks  tugineda  ühele loodusvarale. Otstarbekas on kasutada 
6 
 
kohalikke loodusvarasid. Loodusvara tuleks kasutada võimalikult säästvalt ja tõhusalt. Jääkide ja 
heitmete  kogunemist tuleb piirata, arendada materjalide korduv-, taas- ja kõrvalkasutust. 
Taaskasutuseks sobivaid aineid tuleks hoida lahus selleks kõlbmatutest. Loodusressursside kasutamisel 
ei tohi keskkonda paisata toksilisi saastaineid. 
Säästlik areng eeldab majanduslikku ja sotsiaalset arengut (nii tootmise arengut, kui ressursside 
kasutust ) sellisel viisil, määral ja  tempos , milline tagab:  
    -  taastuvate loodusressursside tasakaalustatud kasutamise ning  
    -  keskkonna saastumise ja negatiivsete keskkonnamõjude hoidmise allpool kriitilist läviväärtust, ning 
mis ei kutsuks esile pöördumatuid protsesse ökosüsteemide liigilises koosseisus, aine- ja energiaringes.  
Maailma riikide sisemajanduse koguprodukti umbes 3 protsendilise kasvu  taustal suurenes 
loodusressursside kasutamine aastatel 1990-2000 keskmiselt  5 % võrra aastas. Sellise kasutuse 
intensiivsuse juures toimus ressursside  kasutusmäära  kahekordistumine iga 13 aasta tagant ( Living  
Enviroment).  Siiski läheb aasta-aastalt üha suurem osakaal jäätmetest ja tootmisjääkidest  
taaskasutusse ja ümbertöötlemisele. Euroopa Liit on selles osas eesrindlik, siin  paikneb umbes 30 % 
maailma ökotööstusest ning 50 % taastootmistööstusest. Taastootmissektori käive on 24 miljardit eurot 
(Euroopa Keskkond, 2010).  
Maailma rahvaarv ja selle dünaamika,  rahvastik  ja selle paiknemine. Viimasel 
sajandil toimunud muutused maailma ja arvukaima rahvastikuga suurriikide 
rahvaarvus ning  prognoosid  tulevikuks. Linna- ja maaelanikkonna osakaal, 
suurlinnade teke ja arenemine. Erinevused arenenud riikide ja arengumaade 
rahvastiku iibes, soolises ja vanuselises struktuuris, keskmine eluiga arenenud 
riikides nin arengumaades. 
Koht 
Riik 
Rahvaarv  Aasta 
— 
Maailm
7 038 000 000 2012 
 
1 
Hiina RV
1 347 350 000 2011 
 
2 
India
1 210 193 422 2011 
 
— 
Euroopa Liit
503 492 041  2012 
 
3 
Ameerika Ühendriigid 314 317 000  2012 
 
4 
Indoneesia
237 641 326  2010 
 
5 
Brasiilia
193 946 886  2012 
 
6 
Pakistan
180 600 000  2012 
 
7 
Nigeeria
166 629 000  2012 
 
8 
Bangladesh
152 518 015  2012 
 
9 
Venemaa
143 142 000  2012 
 
10 
Jaapan
127 570 000  2012 
 
 
rahvaarv 20-l sajandil kolmekordistus. 
Sellise kiire kasvu üheks oluliseks põhjuseks on: laste suremuse vähenemine ning keskmise  eluea  tõus. 
ÜRO rahvastikuraporti järgi väheneb rahvaarv lähema 50 aasta jooksul 39 riigis, sealhulgas Jaapanis, 
Saksamaal, Itaalias, Ungaris ja Venemaal  
   
Maailma rahvaarv suureneb ÜRO rahvastikuraporti kohaselt järgneva 50 aasta jooksul 9,3 miljardile.  
97 protsenti rahvastiku kasvust tuleb Aasiast, Aafrikast ja Ladina- Ameerikast  ( http://www.ap3.ee ) ning 
seda vaatamata tohutule mõjule, mida tekitab AIDS.  
7 
 
Aastaks 2025 jõuab maailma rahvaarv  8 miljardini (United Nations, Population Division , 2011). 
Aastaks  2050 kolmekordistub prognooside kohaselt 48 vaeseima riigi rahvaarv. 
Maailma rahvaarv suureneb ÜRO rahvastikuraporti kohaselt järgneva 50 aasta jooksul 9,3 miljardile. 
Kokkuvõttes: 50 aasta pärast on maailma rahvastik märkimisväärselt suurem, oluliselt vanem, rohkem 
koondunud arengumaadesse, rohkem linnastunud ning etniliselt ja kultuuriliselt mitmekesisem kui 
praegu. 
Maailma suurima elanike arvuga riigid on prognoosi kohaselt aastal 2050 järgmised (miljonites). 8 hulka 
jõudmiseks on vajalik enam kui 200 miljonit inimest: 
India                 1,628 
Hiina                 1,394 
USA                     422 
Pakistan              349 (kahekordistumine) 
Indoneesia           316 
Nigeeria               307 
(peaaegu kahekordne kasv) 
Bangladesh          255 
Brasiilia                 221  
Võrdlusandmeid ka Eestist. Eesti rahvaarv 
Eesti rahvaarv suurenes jõudsalt aastail 1970–1990 ning lisaks immigratsioonile etendas oma osa ka 
positiivne iive. Rahvaloenduse andmetel vähenes üheksakümnendatel Eesti elanikkond aga umbes 12%, 
milles suur osa oli peale väljarände ka negatiivsel iibel.  
Lisaks sündimusele ja suremusele mõjutab Eesti majanduslik ja sotsiaalne elukeskkond ka seda, kuivõrd 
siin sündinud inimesed soovivad emigreeruda või siis välismaal sündinud tulla elama Eestisse.  
 
EL-iga  liitumise  järgselt suurenes nii sisse- kui ka väljaränne  
1 jaanuaril 2009 a elas Eestis 1,32 miljoni inimest.  
Elanike arvult on Eestist EL-is väiksemad vaid Küpros,  Lichtenstein ja Malta . Eesti asustus on hõre. 
Euroopa liidus on Eestist hõredamini asustatud vaid Soome ja Rootsi  (Eesti. Arve ja fakte. 
Statistikaamet , 2010). 
 2011 rahvaloenduse järgi elas Eestis püsivalt 1 294 236 inimest. Viimase rahvaloendusega võrreldes oli 
Eesti püsielanike arv vähenenud 75 816 ehk 5,5% võrra. 
2012.aastal  
Lisaks rahvaarvu muutumisele on oluliseks trendiks linnastumine.   
Aastal 1900 elas linnades 14 % maailma rahvastikust, aastal 1991 oli see juba 45 % ja aastaks 2030 
ennustatakse, et linlased moodustavad juba 2/3 maakera elanikkonnast. 
Esimest korda maailma ajaloos elab linnades enam kui 50% maailma rahvastikust.  Teadliku ja tugeva 
halduse puudumisel võib linnade kiire kasv põhjustada tohutuid keskkonnaprobleeme, suurendades nii 
tarbimist kui ka  vaesust linnades. Sealhulgas elab ÜRO Inimasustuse programmi UN- Habitat andmetel 
linnade agulites 1,1 miljardit inimest (Signaalid2011. Üleilmastumine, keskkond ja sina). 
8 
 
 
Vastavalt raportile – State of World Population, UNFPA, on keskmine eluiga maailmas järgmine: 
Riik või piirkond       Meeste ja naiste keskmine eluiga 
Maailm kokku                               63,3              67,6 
Arenenud riigid                             72,1              79,4 
Arengumaad                                  61,7              65,1 
 
Angoola                                        38,8              41,5 
Mozambiik                                    36,6              39,6 
Zambia                                          32,7              32,1 
Lesoto                                           32,2              37,7 
 
Norra                                             76,0              81,0 
Soome                                           74,4              81,5 
Saksamaa                                      75,2              81,2 
Eesti                                               66,5              76,8 
Vastavalt raportile – State of World Population, UNFPA, 2003 on väikelaste  suremus  maailmas 
keskmiselt 56  1000 sünni kohta, arenenud riikides on see näitaja keskmiselt 8 ja arengumaades 61, 
sealhulgas näiteks Angoolas 140, Mozambiigis 122, samas Rootsis 3, Soomes 2, Saksamaal, 
Prantsusmaal, Norras 5, Eestis 9 ning Lätis 14. 
 
Arengumaades  sureb  üle 7 korra enam lapsi enne 5  eluaastat kui arenenud riikides  
Väikelaste suremus on seotud emade vanusega.  
Näiteks on lapssünnitajate arv arengumaades oluliselt suurem kui arenenud riikides. 1000  15-19 aasta 
vanuse neiu või naise kohta tuleb maalimas keskmiselt 50 sünnitust aastas, arenenud riikides 27, 
arengumaades 53, eriti madalalt arenenud riikides 124.  Kongos  on see näitaja näiteks 230, Angoolas 
229, Somaalias 213, Rootsis 7, Soomes 8, Saksamaal ja Norras 11,  Eestis 26  
9 
 
 
Elanikkonna arvu suurenemise mõju põllu- ja metsamajandusele 
Inimeste arvu suurenemisega on vähenenud ühe inimese kohta tulev looduslike ressursside, sealhulgas 
põllumaa ja metsade pindala ja maht.  
Nii moodustas ühe inimese kohta tulev arvestuslik maismaa pindala: 
aastal 1000 – 42 ha; 
aastal 1900 – 7,9 ha; 
aastal 2010 prognoositavalt – 1,9 ha, sellest haritav maa 0,23 ha, Aasias isegi  0,13 ha. 
 
Muutunud on maa iseloom, kui varem oli suur osa maast kaetud looduslike ökosüsteemidega, tuleb 
nüüdse üleasustuse tingimustes põllumajandusliku kasutuse huvides üles harida kõik selleks võimalikud 
alad. 
Kui aastal 1994 hindas  FAO põllumajanduse vajaduste rahuldamiseks vajalikuks pindalaks 4 872 miljonit 
hektarit (FAOSTAT Database), siis aastal 2010 on vajadused seoses inimkonna arvu suurenemisega 
90 miljoni võrra suuremad,  4 962 miljonit ha. 
Põllumaa tegelik vajadus oleks 0,706 ha inimese kohta  
Lisaks põllumaa vähesusele ja toiduainete puudusele on probleemiks toidukaupade hinnatõus 
maailmaturul, mida põhjustavad järgmised tegurid:  
1) elanikkonna kiire kasv arengumaades   tervikuna  ja nende ostuvõime kasv  esmajoones  Aasias ja Lähis 
Idas;  
2) globaalsed  kliimamuutused , mis vähendavad haritava põllumaa hulka, kõrbestumine, põuad ja 
üleujutused  
3) biokütuste kasutamise kasv, mis kasutab palju erinevaid põllumajandussaadusi. Näiteks USA-s 
kasutatakse juba umbes 40 protsenti maisist etanooli tootmiseks.  
4) kiiresti kasvavad energiahinnad, mis muudavad toidukaupade tootmise kallimaks. 
Praeguste poliitiliste suundumuste jätkudes kasvab biokütuste kasvatamiseks kasutatavate alade 
pindala 242 % võrra aastatel 2005 kuni 2030   
ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) hinnangul on ajavahemikus 2005 kuni 2030 oodata 
Aasias igal aastal elanike ostuvõime kasvu 5 protsendi võrra. Samal ajal kasvab seal elanikkond ühe 
miljardi võrra ja jõuab perioodi  lõpuks 5 miljardini.  
Erinevused riikide arengutasemes ning jõukuses. Arenenud riikide ja arengumaade 
erinevused ning osakaal materiaalsete ressurside ning energia tarbimises. 
Rahvastiku kasvu ning loodusressursside kasutamisega seotud 
keskkonnaprobleemid. 
Riigi majandusliku arengutaseme peamised näitajad: sisemajanduse kogutoodang  (SKT);  rahvatulu  ühe 
inimese kohta.   Veel tuleks arvestada: energia tootmist ja tarbimist ühe inimese kohta; 
väliskaubandusebilanss; sotsiaalsed näitajad ( arstiabi ,  haridus , sotsiaalhoolekande korraldus). 
Riikide sisemajanduse kogutoodangu (SKT) ehk sisemajanduse koguprodukti (SKP) arvutamiseks on 
kolm viisi, mis vigade puudumisel annaksid peaaegu sama tulemuse: 
- toodangupõhine: antud territooriumil toodetud kõigi kaupade ja teenuste  koguväärtus; 
- tarbimispõhine: kõigi tarbitud kaupade ja teenuste koguhind ; 
- sissetulekupõhine: antud territooriumil saadud  kogutulu  ( http://et.wikipedia.org/wiki/SKT ).  
 
10 
 
Toodangupõhine sisemajanduse kogutoodang (SKT) ehk sisemajanduse  koguprodukt  (SKP) on mingil 
kindlal territooriumil (tavaliselt mingis riigis) toodetud lõpphüvede (aasta jooksul loodud kaupade ja 
teenuste) kogusumma  rahalises väärtuses .  
Reaalne SKP näitab SKP-d püsihindades ja  nominaalne  SKP kaupade ja teenuste  jooksvates  hindades . 
Kui meid huvitab reaalne väärtuse juurdekasv mingi perioodi jooksul, on õigem kasutada reaalset SKP-d 
või SKP-d püsihindades. 
SKT on kontinenditi suurim Euroopas – 13393 mld USD, edasi Põhja-Ameerikas 12705 mld USD.     SKT on 
väikseim Aafrikas 793 mld USD 
Ainult SKP absoluutsuuruse vaatlemisest on vähe, et saada objektiivset infot riikide majandusliku 
olukorra kohta. Erinevate riikide rahvaarv,  territoorium , ressursipotentsiaal ja sellest tulenevalt kogu 
majanduslik võimsus on erinevad.  
Euroopa, Põhja-Ameerika ja Jaapan annavad praegu ligikaudu kolmveerandi maailma majanduse 
kogutoodangust, kuid muutused on kiired.  
Rahvaarvult suured Aasia riigid on taastamas oma ülemaailmset majanduslikku positsiooni. 
Kahekümnenda sajandi lõpuks oli nende riikide osakaal maailma SKP-s 10 %   . Mitte üksikud ettevõtted 
vaid  terved majandusharud  kolivad praegu oma tootmise üle rikastest ja kallilt tootvatest maadest  
Aasiasse  . Praeguse kasvutaseme juures kahekordistub Hiina majanduse maht iga kuue aastaga. India 
ei jää temast kaugele maha . 
Arengumaade kui terviku osa maailmakaubanduses on praegu umbes 30 protsenti, kuid arvatakse, et 
mõnekümne aasta pärast on see juba 50 protsendi kandis . Kuid arengumaades toimuvad  arengud  pole 
ühesugused.  
Arengumaade hulgas on enimarenenud: 
Araabia Ühendemiraadid,  Bahama  saared,  Gibraltar , Korea,  Kuveit , Antillid, Prantsuse Polüneesia, 
Singapur. 
Maailma vähim arenenud maad on ÜRO andmetel: 
Afganistan Angola  Bangladesh Benin  Bhutan Burkina Faso  Burundi Cabo  Verde Djibouti  Ekvatoriaal - Guinea  
Eritrea   Etioopia   Gambia  Guinea Guinea-Bissau  Kambodža  Kesk-Aafrika VR Kongo  DV Laos Lesotho Libeeria 
Madagaskar   Malawi  Mauretaania Mosambiik Nepal  Niger  Ruanda  Sambia  Samoa Saalomoni saared 
Senegal  Sierra  Leone Somaalia   Sudaan Tansaania Tšaad Uganda  Vanuatu  
 
SKP 1 inimese kohta on maailmas väikseim Aafrika riikides –  Zimbabwe 200 USD, Kongo 300 USD, 
Libeeria ja Burundi 400 USD, Guinea-Bissau 500 USD, Somaalia 600 USD, Nigeeria ja Kesk-Aafrika 
vabariik 700 USD (Rahvusvaheline majandus. I osa. Tallinn, 2009). 
ÜRO ja OECD  statistikas hõlmavad omaette grupi BRIICS riigid - Brazil,  Russia , India, Indonesia , China, 
South  Africa. 
Inimarengu näitajatest on SKT kasv Eestis olnud üks kiiremaid maailmas nii viimasel kümnendil (2000–
2007) kui ka võrdluses aastaga 1990 ehk vahemikuga enne 1990-ndate esimese poole majanduslangust. 
Eesti SKT aasta keskmine nominaalkasv elaniku kohta vahemikus 1990–2007 
oli 5,3%, millest kiiremat kasvu on suutnud näidata veel vaid kaheksa riiki,  kusjuures meist jõukamatest 
riikidest üksnes Iirimaa  (aasta keskmine kasv 5,8%). Samas oli 2008. aastal Eesti majanduslanguse kiirus (–
3,6%) maailmas koguni kolmas Zimbabwe (–14,1%) ja Läti (–4,6%) järel ning Iirimaa (–3,0%) ees. (CIA World 
Factbook 2010) Ka 2009. a  majanduslangus Eestis 14,1 %, oli ilmselt maailma üks sügavamaid,. 
 
11 
 
SKP eurodes 
SKP elaniku kohta Euroopa Liidu riikides oli 2010. aastal  keskmiselt 24 400 eurot.  Kõige suurem oli SKP 
elaniku kohta Luksemburgis (67 000 eurot), Hollandis (32 600 eurot), Iirimaal (31 100 eurot) ja Austrias 
(30 800 eurot). Väikseimad SKP-d elaniku kohta OJS-i alusel olid Bulgaarias (10 600 eurot) ja Rumeenias 
(11 000 eurot). Läti ja Leedu SKP elaniku kohta oli vastavalt 12 600 ja 14 200 eurot ning Eesti oma 15 700 
eurot. 2010. aastal oli Eesti SKP elaniku kohta 64% EL-i keskmisest 
 
Inimkonna  arengulugu kujutab endast peaasjalikult vaesuse ajalugu. Aastatuhandeid elasid hästi ainult 
vähesed ülikud. Alles eelmisel sajandil hakkas Põhja riikides järjest enam inimesi elama majanduslikult 
suhteliselt kindlustatud elu. Tegelikult pole vaesus  kadunud ka Põhja riikides, kuigi vaeste osatähtsus on 
neis vähenenud 80-90 %lt 10-20 %le. Lõuna riikides elab aga rohkem kui miljard inimest allpool 
absoluutset vaesusepiiri, milleks loetakse sissetulekut 370 USD aastas. Majandusteadlaste arvutuste 
kohaselt oli veel sajand tagasi maailmas SKT ühe inimese kohta alla 1000 dollari. Tänapäeval üle 8000  
dollari. 
Majanduslikus arengutasemes hakkasid maailmas regionaalsed erinevused süvenema umbes 5000 
aastat tagasi. Tänapäeval on riikide majandusliku arengutaseme vahel väga suured erinevused. 
Majanduse niigi madala arengutaseme juures on Lõuna riikides ka majanduse kasvutempo aeglane. 
Kõrgelt arenenud riigid ja majanduslikult vähem arenenud riigid 
Nii jaotatakse SKT mahu, aga ka muude sotsiaalmajanduslike tunnuste alusel. 
Kõrgelt arenenud riigid (More Economically  Developed  Countries - MEDC) asuvad enamasti maakera 
põhjapoolsemates osades. Siia kuuluvad peaaegu kõik Euroopa riigid,  Austraalia , Iiisrael, Jaapan, 
Kanada , USA ja Uus- Meremaa .  
Arenenud riik (ka arenenud maa) on riik, mis kuulub kõrgema arengutaseme ja 
arenenud  turumajandusega  tööstusriikide hulka. Riigi  arengutaset  mõõdetakse 
mitme kriteeriumi järgi. Millised on need kriteeriumid ja millised riigid 
kuuluvad arenenud riikide hulka on vaieldav küsimus ja ägestatud debattide 
põhjus. Ülekaalus diskussioonides on majanduslikud kriteeriumid. Üks nendest on 
sisemajanduse kogutoodang ühe inimese kohta; sellest  seisukohast  kuuluvad 
arenenud riikide hulka riigid kõrge SKT-ga ühe inimese kohta. Teine majanduslik 
kriteerium  võib olla industrialiseerumine; arenenud riikide hulka siis kuuluvad 
riigid, mille majanduses on ülekaalus  tertsiaarne  ja kvaternaarne  sektorid . 
Veelgi objektiivsem on teine näitaja, inimarenguindeks, mis  arvestab  elanike 
sissetulekuid, kirjaoskust ja keskmist oodatavat eluiga. Selle kriteeriumi 
järgi kuuluvad arenenud riikide hulka riigid väga kõrge inimarenguindeksiga. 
Aga selle kriteeeriumi järgi on liiga palju ebakorrapärasusi. Enamasti 
arvatakse arenenud riikide hulka Põhja-Ameerika (USA ja Kanada) ja Lääne-
Euroopa riigid, Austraalia, Uus-Meremaa ning Jaapan. 
Majanduslikult vähem arenenud riigid (Less Economically Developed Countries - LEDC) asuvad Aafrikas, 
Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Neid nimetati varem ka Kolmanda Maailma riikideks. SKT ühe inimese 
kohta on vaid kuni mõni  tuhat dollarit. 
Arengumaa  ehk  arenguriik  on madalate sotsiaalse, majandusliku ja inimarengu 
taseme näitajatega riik.  Tavalised  näitajad arengumaale on madal SKP, puudulik 
haridustase, piiratud tervishoid ning inimeste madal eluiga. Rahvusvaheliste 
kokkulepete kohaselt on arenguriik selline riik, mis on Majanduskoostöö ja 
Arengu Organisatsiooni (OECD) poolt sellisena klassifitseeritud DAC  arenguabi  
sihtriikide nimekirjas. Peaaegu 2/3 nüüdismaailma riikidest klassifitseeritakse 
arengumaadeks ja neis elab üle poole maailma rahvastikust. Arengumaade majandus 
12 
 
on sageli rajatud toorme ekspordile. Arengumaadde tööstustoodang on umbes 10% 
maailma üldtoodangust, rahvatulu ühe inimese kohta on 10–50 korda väiksem 
arenenud maade omast[1]. Enamik neist sõltub teiste riikide abist (välisabi) ja 
laenudest[1]. Umbes miljard inimest kannatab  kroonilise  alatoitluse, 0,5 
miljardit nälja käes, neist valdav osa elab arengumaades. Suur osa arengumaid 
asub Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas, kuid arengumaadena 
klassifitseeritakse ka mitmeid üleminekuriike, nt Balkani, SRÜ ja Ida-Euroopa 
riike. Arengumaadede praeguse olukorra põhjuseks on paljud ühiskonnakriitikud 
pidanud kolonialismi, neokolonialismi ning üleilmastumist 
Põhja-Ameerika, Lääne- ja  Kesk Euroopa, Jaapan, Venemaa, Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika. 
Neis riikides elab kokku 22 % maailma elanike arvust.  Samas kasutavad need riigid 85 % maailma 
toodetest ja teenustest, 88 %  looduslikest ressurssidest ning 73 % energiast. 2007 aastal andis 31 
arenenud  majandusega riiki 56,4 % kogu maailma  sisemajanduse koguproduktist, s.h. USA 21,4, 
Eurotsooni 15 riiki 16,1 ja  Jaapan 6,6 %.  Maailma kaupade ja teenuste ekspordist andsid need 66,4 %.  
Maailma rahvastikust moodustavad  need 31 riiki aga vaid 15,3 %  (Rahvusvaheline majandus. I osa. Tallinn, 
2009).  Paradoks  on selles, et LDC elanike aastaseks juurdekasvuks on 2 %,  MDC osas aga vaid 0,5 %. 
Rikkad muutuvad üha rikkamaks ning vaesed Üha  vaesemaks. Suures osas lõunapoolkeral või troopikas  
paiknevad arenguriigid, kus elab enam kui 5 miljardit inimest, kes kasutavad vaid 15 % toodetest ja 
teenustest, 12 % looduslikest ressurssidest ning 27 % energiast (Living Enviroment).  
Rooma  klubi seisukohad säästvast arengust, raamat „Kasvu piirid“. Säästva 
arengu mõiste. Säästva arengu  printsiibid . ÜRO Keskkonna- ja Arengukonverents 
Rio de Janeiros 1992.a., vastuvõetud  konventsioonid  ja  dokumendid . 
Rooma Klubi seisukohad globaalprobleemidest ja säästvast arengust  
Rooma Klubi on sõltumatu rahvusvaheline kompetentsete spetsialistide rühm, kes  kogunes  1968 aastal 
ning saavutas ülemaailmse tähelepanu juba 4 aastat hiljem uurimusega ``Kasvu piirid''   The  Limits  to 
Growth,  mis avaldati esmakordselt märtsis 1972 Smithsoni Instituudeis  Washingtonis .  Viimase aluseks 
oli kompleksne globaalse arengu matemaatiline mudel, mille alusel püüti visandada tsivilisatsiooni 
võimalikku tulevikku ning kavandada  sobivat arengustrateegiat edasiseks. 
Uurimuse ``Kasvu piirid''  (The Limits to Growth), aluseks on globaalse arengu matemaatiline mudel 
World 3, milles tollal vaid 28 aastane Dennis Meadows käsitles maailma kui keerulist süsteemi, mida on 
võimalik imiteerida matemaatilise modelleerimisega. World 3-s uuriti industrialiseerimise kõrge tempo, 
rahvastiku plahvatusliku kasvu, näljatsooni laienemise,  taastumatute tooraineressursside 
ammendumise  ning keskkonna saastumise tagajärgi ( Valt , Savisaar.  Globaalprobleemid  ja 
tulevikustsenaariumid, 1983). 
Arvestuses kasutati näitajaid: 
R – looduslikud  ressursid , 
P -  rahvaarv, 
* -  keskkonna  saastatus , 
f -   ühe inimese kohta aastas tulev toiduhulk, 
$ -  tööstustoodang ühe inimese kohta 
Mudelist  oli näha, et umbes XXI sajani alguseni jätkuks senine kasv, pärast 2030. aastat saabub aga 
väga kiiresti rahvaarvu ja toodangu järsk vähenemine ning keskkonna saastatuse järsk suurenemine.  
 
Miks? Põhjus on väga lihtne - senine areng ei  arvesta Maa lõplike võimalustega (siit ka raamatu pealkiri 
``Kasvu piirid''). Maakera on ressursside poolest  lõplik ja piiratud süsteem. Lõplikus süsteemis pole aga 
13 
 
võimalik lõputu kasv “The Limits to Growth. N.Y. – L. 1972, p.23. 
Kasvu piiride  3 põhilist teesi 
- Juhul, kui rahvastiku kasv jätkub ja sellest tingitud  industriaalne kasv, mis neelab energiat ja saastab 
keskkonda, siis umbes 100 aasta pärast muutuvad protsessid  juhitamatuks. 
- On võimalik muuta trende ja luua sellised ökoloogilis- majandusliku stabiilsuse tingimused, mis 
kindlustaksid elukeskkonna ja loodusressursside säästlikkuse. 
- Mida kiiremini otsustatakse selle stsenaariumi kasuks, seda suurem on šanss ellu jääda. 
Peamise takistusena sellel teel nägi Rooma Klubi tehnogeense arengu käigus välja kujunenud 
tarbimisühiskonna väärtus-hinnangute süsteemi. 20 aastat peale ``Kasvu piiride'' ilmumist leiavad 
samad autorid, et võrreldes oma matemaatilist mudelit reaalselt toimuvaga, peab ütlema, et 
prognoositud põhitendentsid on säilinud. 
 
Jälle 3 järeldust, ainult mõnevõrra jäigemal kujul, kui 20 aastat tagasi: 
1) Tuleb otsustavalt vähendada tootmise materjalimahukust ja energia kasumist;  
2) Kui ei suudeta ülemaailmset rahvastikupoliitikat muuta, siis on  
ka muu suhteliselt lootusetu, 
3) Säästlikult arenev ühiskond on seni veel nii tehniliselt kui ka majanduslikult võimalik. 
Kuigi kõik Rooma klubi poolt koostatud tulevikustsenaariumid pole teostunud ning autorid ise on oma 
seisukohti muutnud, võib protsessi tervikuna hinnata igati positiivseks . Oma põhieesmärgi panna 
inimesed mõtlema, juhtida ohtudele tähelepanu, harida ja hoiatada, Rooma klubi tegevus ja raamat 
“Kasvu piirid” täitis. 
 
Kui varasemad Rooma Klubi poolt ilmunud raamatud olid vormiliselt erinevate teadlasrühmade 
ettekanded klubile, siis 1991 aastal ilmunud ``The  First Global Revolution  - A Strategy for Surviving the 
World'' on Rooma Klubi raport maailmale 
Säästva arengu kontseptsiooni kujunemise üheks alguseks võib pidada ka 1983. aastat, mil ÜRO 
Peaassamblee otsusega moodustati Keskkonna ja Arengu Maailmakomisjon Norra peaministri Gro 
Harlem  Brundtlandi juhtimisel (nn. Brundtlandi komisjon ).  
 
Komisjoni eesmärgiks oli:  
- koostada keskkonnastrateegia, mis tagaks  säästva arengu aastani 2000 ja ka pärast sajandivahetust;  
- leida tee, kuidas panna  erineval majanduslikul tasemel olevad riigid  
tegema koostööd ühiste eesmärkide saavutamiseks keskkonna-probleemide lahendamisel;  
- kaasata rahvusvahelist üldsust keskkonnaküsimuste lahendamisse;  
- püüda prognoosida kaugemas tulevikus tekkida võivaid keskkonnaprobleeme ning leida võimalikke 
arengukavasid nende lahendamiseks 
 
 Komisjoni töö tulemusena ilmus 1987. aastal raport "Meie ühine tulevik" ("Our Common Future"), kus 
esimese katsena püüti formuleerida  säästva arengu kontseptsiooni. 
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO)  keskkonna- ja arengukonverents 
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO)  keskkonna- ja arengukonverents (United Nations 
Conference on Environment and Development (UNCED)), tõi 1992. aastal Rio de Janeirosse kokku 179 
riigijuhti. Sellega tõmmati maailma tähelepanu loodusressursside säästliku kasutamise  temaatikale ning 
koostati tegevuskava tulevaseks ülemaailmseks  tegevuseks, et saavutada konkreetseid eesmärke.   
 
 
14 
 
Rios vastuvõetud dokumendid olid järgmised: 
- “Rio  deklaratsioon  keskkonnast ja arengust”  
- “Seisukohavõtt säästliku metsamajanduse printsiipidest  –   Metsadeklaratsioon” 
- “ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon”  
- “Bioloogilise mitmekesisuse  konventsioon ”  
- “Agenda 21” 
Rio deklaratsioon keskkonnast ja arengust  sätestas 27 üldprintsiipi.  
- Printsiip 2 sätestas suveräänsete riikide õiguse kasutada oma riigi ressursse vastavalt riigi keskkonna- 
ja arengustrateegiatele. 
- Rõhutatakse vajadust muuta  keskkonnakaitse igasuguse arengu lahutamatuks osaks (printsiip 4);  
- kõrvaldada mittesäästvaid tootmise ja tarbimise viise (8);  
- vastu võtta efektiivseid  keskkonnaalaseid õigusakte (11);  
- hinnata riigi tasandil keskkonnamõjusid (7);  
- tunnustada ja tugevdada põliselanike ja nende kogukondade (26),  
valitsusväliste organisatsioonide (27) ning ettevõtluse ja tööstuse (30) osatähtsust. 
Säästev ehk jätkusuutlik areng   (Agenda 21 SEI-Tallinn) 
Säästva arengu idee põhineb soovil kooskõlastada ühiskonna kaks peamist ja üsna vastandlikuna näivat 
eesmärki - saavutada majanduslik kasv, mis tagaks kõrge elustandardi , ning samal ajal tagada 
loodusressursside säilimine ning stabiilne elukeskkond  
 
Eesmärgi saavutamise nimel tuleb arvestada, et nii  looduskeskkond , inimese majanduslik tegevus ja 
ühiskonna sotsiaalne areng on omavahel lahutamatult seotud ning mõjutavad üksteist läbi keeruliste 
protsesside.  
 
Säästev areng (kasutatakse ka mõistet jätkusuutlik areng) on sotsiaal-, majandus- ja 
keskkonnavaldkonna pikaajaline sidus ja kooskõlalastatud arendamine, mille eesmärgiks on 
inimestele kõrge  elukvaliteedi ning  turvalise  ja puhta elukeskkonna tagamine täna ja tulevikus . 
Säästev e. jätkusuuteline areng – looduskeskkonna ja loodusvarade säästlik kasutamine, mille 
eesmärgiks on tagada inimesi rahuldav elukeskkond ja majanduse arenguks vajalikud ressursid 
looduskeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust säilitades.  
 Säästvat arengut vaadeldakse ökoloogiliselt, majanduslikult, sotsiaalselt, poliitiliselt ja kultuuriliselt 
tasakaalustatud protsessina  
 
Taastuva loodusvara kasutatav varu – taastuva loodusvara kehtestatud kriitilisest varust ülejääv osa on 
taastuva loodusvara kasutatav varu.  
Taastuva loodusvara kriitiline varu – väikseim suurus, mis tagab loodusliku tasakaalu ja taastootmise, 
kaitsenõuete täitmise ning bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse säilimise.  
 
Säästva arengu aluse loob Eestis 1995. aastast kehtima hakanud Säästva arengu seadus). 
2002. aastast alates määratleb Euroopa Liit end ülemaailmsel tasandil liidrina säästva arengu 
poliitikate kujundamisel.  
2006. aasta juunis kiitis  Ülemkogu heaks Euroopa Liidu uuendatud Säästva arengu strateegia.  
2009. aastal koostas Euroopa Komisjon strateegia eesmärkide täitmise ülevaate - Euroopa Liidu 
15 
 
säästva arengu strateegia  rakendamise  ülevaade 12453/09. 
Selle kohaselt EL püsib  Kyoto  protokolli raames võetud eesmärgi saavutamise ajakavas. Kui 
üleilmset kliimamuutuste poliitikat ei kohaldata piisavalt kiiresti, siis ületavad üleilmsed 
kasvuhoonegaaside heitkogused 2020. aastaks 1990. aasta taset vähemalt 60 % võrra. Kuigi 
taastuvenergia osakaal sisemaises energia kogutarbimises on alates 2002. aastast kiiremini 
kasvama hakanud, jääb see 2010. aastaks seatud eesmärgist (12 %) ikka veel kaugele.  
2008. aasta detsembris leppis ELi seadusandja kokku kliima- ja energiapaketi milles seatakse 
endale ühepoolselt kohustuseks vähendada 2020. aastaks oma heitkoguste kogumahtu 1990. 
aasta tasemega võrreldes 20 % võrra. 
Samuti seadis EL endale eesmärgiks suurendada taastuvenergia osakaalu energiatarbimises 
2020. aastaks 20 %-ni.  
Kliima- ja energiapaketi raames võttis EL endale kohustuse hankida 2020. aastaks 10 % oma 
transpordi tarbitavast kütusest taastuvatest energiaallikatest (sh biokütused, taastuvatest 
energiaallikatest toodetud  elekter ja  vesinik ).  
 
Teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi (2007−2013) üheks 
põhieesmärgiks on anda panus säästvasse arengusse . 2007. ja 2008. aastal eraldati teadusalase koostöö 
kogueelarvest umbes 44 % säästva arenguga seonduvatele projektidele.  
Näiteks kulutatakse 2007.−2013. aastal 105 miljardit eurot ehk 30 % EL ühtekuuluvuspoliitika jaoks 
eraldatud 347 miljardi euro suurusest koguvahendite paketist keskkonnakaitsega seotud projektide 
peale. 
Säästva arengu printsiibid keskkonnakaitsel ja loodusvarade säästliku kasutamise tagamiseks:   
- tasakaalustatud arengu printsiipe arvestatakse a' priori strateegilise planeerimise igal tasandil ja 
valdkonnas, integreerides keskkonna, majanduse ja sotsiaalse aspekti kõikide strateegiate, 
arengukavade, plaanide ja projektide väljatöötamisse;  
- majanduse arengu mõjutamine keskkonda säästvas suunas. Vajadusel tuleb riigil sekkuda 
vabaturumajandusse, piirata ja suunata ettevõtlust;   
- keskkonnakahjustuste ennetamine ja vältimine. Peatähelepanu tuleb pöörata kahjustuste tekkimise 
põhjustele, sest tagajärgede likvideerimine on tunduvalt kallim ja mõnikord isegi võimatu; 
keskkonnanõuete lülitamine teiste eluvaldkondade ja sektorite arengustrateegiatesse ning nende 
arvestamine  iga üksiku loodusvara kasutamisel ja kaitsel.. Keskkonnanõudeid tuleb kajastada ka 
majandust ja sotsiaalelu käsitlevates seadustes.  
- keskkonnanõuete järgimise saavutamine majandustegevuses põhimõttel, et  saastaja /tarbija maksab. 
Kõigil keskkonna kasutajatel ja kahjustajatel peab lasuma täielik vastutus oma tegevuse eest. 
- koostöö teiste riikidega globaalsete ja regionaalsete keskkonna-probleemide lahendamisel ning 
riigipiire ületava negatiivse keskkonnamõju tõkestamisel on riikidevaheline koostöö paratamatu; 
- materjalide kvaliteedi parandamine tagab toodete pikema eluea. Kasulik põhimõte on vastutus toote 
elutsükli eest;   
- läheduse põhimõte. Vähendamaks  transpordikulusid  toimugu tootmisprotsess tarbijale nii lähedal kui 
võimalik; 
- keskkonnameetmete rakendamine niisugusel poliitilisel ja haldustasandil, kus osalejad annavad 
parima  tulemuse. Vastavalt oma pädevusele peavad riik, kohalikud  omavalitsused , ettevõtted ja 
elanikud koostöös  lahendama  keskkonnaprobleeme; 
- traditsioonilise looduskaitse ja loodushoiu edendamine, tagamaks loodusväärtuste teadvustamist 
ühiskonna huvides;  
- jäätmekoguste viimine  miinimumini,  taaskasutus  ning ringlus  nii palju kui võimalik ; 
16 
 
-  fossiilsete kütuste tarbimise piiramine. Printsiibi järgimist soodustab energiasääst ja alternatiivsete 
energiaallikate kasutuselevõtt, kütuse kasutamist reguleerivad energiamaksud; 
Kliima ja selle muutused.  Kasvuhoonegaasid  ja nende emissioon. 
Kliimakonventsioon. Kyoto  protokoll , selle eesmärgid ja reaalne täitmine. 
Kliimamuutustega seotud keskkonnaeesmärgid EL-is. Kasvuhoonegaasidega 
kauplemine  süsteem EL-is ja selle tulemused. Metsade võime siduda atmosfääri 
süsinikku ja selle mõju kliimamuutustele. Kliimamuutuste võimalik mõju 
metsadele . 
Päikesekiirgus ja kasvuhooneefekt kui kliima ja selle muutuste alus 
Kliima – mingi paiga ilmade statistiline iseloomustus (tavaliselt aastakümnetega mõõdetavas (võib ka 
pikemas) ajaskaalas). 
Kliima on Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) määratluse kohaselt „teatud piirkonna 
ilmastikuolude süntees, mida määratletakse atmosfääri seisundi muutujate pikaajalise statistika alusel”.  
Aastaajamuutused, näiteks talve üleminek  kevadeks , suveks ja sügiseks parasvöötmes ning troopikas 
esinev üleminek niiskelt perioodilt kuivale on samuti kliima osa. 
 
Kliima on põhitegur, mis määrab taimede ja loomade leviku ning mullastiku moodustumise 
geoloogiliste materjalide murenemise ning orgaanilise ainese lagunemise ja säilimise teel . 
Ilmastik – ilmarežiim suhteliselt pika ajavahemiku vältel.  
Ilmastikku iseloomustavad ilmaelementide keskmised väärtused ja nende muutumine vaadeldavas 
ajavahemikus.  
Ilm -  on teatud ajal piirkonnas valitsev atmosfääri seisund, see võib olla soe või külm, selge või pilvine, 
kuiv või niiske, tuuline või tuulevaikne  
 
    Maa on jaotatud kliimavöötmeiks.  
Vöötmete piires eristatakse merelist kliimat (õhutemperatuuri muutumise amplituud väike, sademete 
hulk suur) ja mandrilist kliimat (õhutemperatuuri muutumise amplituud suur, sademete hulk väike).  
Kliimategurid  on mitmesugused meteoroloogilised protsessid vastastikuses mõjutuses Maa pindmise 
kihiga .  
Peamised kliimategurid on -  kiirgusbilanss , õhu tsirkulatsioon,  veeringe , maismaa ja mere jaotus ning 
paiknemine, reljeef, hoovused, pinnase iseloom,  lumikate ja taimkate. 
 
Pika aja vältel ei ole kliima püsiv, selles on nii: 
- kliima kõikumisi (lühiajaline ilmastiku muutumine), kui ka  
- kliimamuutusi (pikaajaline kliima muutumine, mis realiseerub kliimakõikumiste kaudu ja on vaadeldav 
kõikumiste trendina). 
 
Kliima muutumist käsitletakse vähemalt kolmes erimõõdulises ajaskaalas: 
- geoloogilises (aastamiljonid ja aastatuhanded); 
- ajaloolises (aastatuhanded kuni aastasajad); 
- nüüdisaegses (aastakümned). ÖL. 
Maa temperatuuri muutustel ja sellega seonduvatel kliimamuutustel on keerulised põhjused: 
Astronoomilised tegurid – näiteks Päikese aktiivsuse muutused, Maa orbiidi ekstsentrilisuse muutused 
Päikese suhtes, Maa telje kalde muutused.  
Geoloogilised tegurid – näiteks mandrite triiv, ookeanipõhja  topograafia muutused,  vulkaanipursked , 
mägede moodustumine, erosioon ja kivimite murenemine.  
Ookeanidega seotud tegurid – näiteks El Niño mõju, ookeanivee ringluse muutused, meretaseme 
muutused, jää moodustumine, fütoplanktoni õitsemine ja dimetüülsulfiidi teke. Maapinnaga seotud 
17 
 
tegurid – sealhulgas  taimkatte  mõju pinna albeedole (valgedus või langeva valguse objektilt 
peegeldumise näitaja) ning evapotranspiratsioon,  avavee mõjud, sealhulgas niisutus ja tolm.  
Atmosfääriga seotud tegurid – näiteks kasvuhoonegaaside, vääveldioksiidi ja õhusaasteainete mõju, 
pilvisuse mõjud ning õhu, maa ja mere vastastikused mõjud. 
Globaalökoloogiaga seonduvaks sõlmpunktiks on kliima muutumine inimtegevuse tagajärjel: 
- atmosfääri koostise muutumise (CO2 jt kasvuhoonegaaside sisalduse kasv atmosfääris); 
- maa pindmise kihi ja taimkatte ümberkujundamine (kõrbete pealetung,  troopiliste vihmametsade 
hävitamine). ÖL 
Kasvuhoonegaasid. Kliima soojenemine 
Läbi atmosfääri saabuvast päikesekiirgusest jõuab maapinnani ja soojendab seda umbes pool. 30% 
peegeldatakse ja hajutatakse atmosfäärist tagasi maailmaruumi ja 20 % neeldub atmosfääris maapinnani 
jõudmata. Nii tagasipeegeldumisel kui neeldumisel on oluline roll pilvedel.  
Maapinnani jõudnud kiirgus soojendab seda ja soojenenud  maapind  ning  ookeanivesi kiirgavad oma 
temperatuurile vastava spektraalse koostisega infrapunast kiirgust. Selle kiirguse energia maksimum on 
lainepikkustel 10 – 12 µm.   
Pikalaineliseks  muundunud  kiirgus viib osa energiat läbi atmosfääri tagasi maailmaruumi, osa tagasi 
peegeldunud energiast neeldub aga atmosfääris. Kui palju energiat pääseb läbi ja kui palju neeldub 
atmosfääris sõltub atmosfääri koostisest. Maa atmosfääri energeetikat reguleerivad tõhusalt temas 
väga väikestes kontsentratsioonides esinevad lisandgaasid.  
Gaase , millel on neeldumisribasid Maa intensiivse soojuskiirguse lainepikkustel nimetatakse kiirguslikult 
aktiivseteks kliimagaasideks e. kasvuhoonegaasideks. 
Kasvuhooneeffekt  – temperatuuri ja niiskuse suurenemine läbipaistva katte all, mis laseb  läbi 
päikesekiirgust, kuid ei lase tagasi õhkkonda pikalainelist soojus-kiirgust ega veeauru. 
Globaalökoloogias põhjustab samasugust nähtust õhkkonna CO2 ja teiste kasvuhoonegaaside hulga 
suurenemine Maa atmosfääris. Kasvuhooneefekt on iseenesest normaalne ja vajalik, ilma selleta oleks 
Maa keskmine temperatuur 33 0C võrra praegusest madalam.  Kõige suurema osa kasvuhooneefektist 
põhjustab tegelikult troposfääris olev veeaur. 
Kasvuhoonegaasid – kasvuhooneeffekti põhjustavad gaasid (CO2,  metaan , kloororgaanilised (CFC) 
ühendid,  osoon  jt.).  Kõige ohtramalt atmosfääris esinev lisandgaas on süsihappegaas.  
 
Kokku on kasvuhoonegaasidena arvel ligi 40 ühendit.  
Neist tähtsamad on CO2, O3, CH4 ja N2O ( naerugaas ) ning antropogeense tekkega  freoonid  . 
Praegu paiskavad  kõik riigid fossiilsete kütuste põletamisega kokku atmosfääri 5,5-6 Gt C aastas), 
viimastel aastatel isegi 7,9 GtC aastas ).  IPCC «musta stsenaariumi» korral on väljalase kerkinud 2100. 
aastaks 35-40 gigatonnini. 
Kümme suuremat kasvuhoonegaaside õhkupaiskajat on USA, endine  NSVL  (Venemaa), Brasiilia, Hiina, 
India, Jaapan, Saksamaa, Ühendkuningriik, Indoneesia ja Prantsusmaa. 
Ühikud kasvuhoonegaaside emissiooni ja kontsentratsiooni hindamiseks:  
1 gigatonn (Gt) = 109 tonni. 
ppmv = miljondikku  mahuosa ; 
ppbv = miljardikku (tuhat miljonit) mahuosa; 
pptv = triljondikku (miljon miljonit) mahuosa. 
Emission  - ainete, vibratsiooni, soojuse või müra otsene või kaudne väljutamine 
 käitise saasteallikast õhku, vette või pinnasesse.  
 
 
18 
 
 
Osoon, veeaur ja CO2  neelavad  ka osa nähtavast ja lähedasest infrapunasest kiirgusest. 
Süsinikdioksiid – süsihappegaas, CO2, värvuseta ja lõhnata  gaas , taimede fotosünteesil oluline õhu 
koostisosa.   Süsinikdioksiid CO2, mis annab umbes 55 % globaalse soojenemise protsessist eraldub 
atmosfääri tahkete jm. fossiilsete kütuste põlemisel, samuti metsapõlemiste tõttu. Aastas suureneb CO2 
sisaldus atmosfääris umbes 1 % võrra, aastakümne jooksul CO2 kontsentratsioon 20 ppm võrra (Euroopa 
Keskkond 2010).   
CO2  industriaalajastu eelne kontsentratsioon oli  280 ppm (mahuosakest miljoni kohta). 
Kontsentratsioon aastal 2000 oli = 370 ppm (osakest miljoni kohta) või 0.0370%, aastal 2008 juba 387 
ppm-i (Euroopa Keskkond 2010). Kontsentratsiooni tõus oli 2000 aastaks  90 ppm-i ja 2008 107 ppm-i 
(suurenemine üle 30 %-i) 
Ühe molekuli poolt põhjustatud kasvuhooneefekti osas on paljud kasvuhoonegaasid süsihappegaasist 
palju mõjusamad, metaan 25 korda, mõned freoonid isegi mitu tuhat korda. 
Metaani CH4 kontsentratsioon on industriaalajastu algusest suurenenud  2 korda. Metaan jõuab 
atmosfääri kaevanduskäikudest, vesikultuuride (näiteks riis) abil,  orgaanilise aine lagunemisel, 
tundrates toimuva taimse materjali anaeroobsel lagunemisel. Näiteks röhitseb üks  lehm  aastas 400 
liitrit metaani.  
CH4 industriaalajastu eelne kontsentratsioon oli 0.8 ppm (osakest miljoni kohta) või  800ppb või 
0.00008%.  Kontsentratsioon aastal 2000 oli 1.866 ppm (osakest miljoni kohta) või 1860 ppb.  
Kontsentratsiooni tõus oli 1060 ppb/800 ppb * 100 = 132% 
 Osoon – hapniku allotroopne modifikatsioon (O3), värvitu terava lõhnaga  gaas , väga tugev oksüdeerija. 
Looduses tekib O3 õhuhapnikust ultraviolettkiirguse ja äikese toimel. 
Suurim on osooni kontsentratsioon 20-25 km kõrgusel – seal moodustub osoonikiht – stratosfääri 
osoonirikas kiht.  
O3 neelab 99% Maale langevast ultraviolettkiirgusest (lainepikkus 215-290 nm). Maapinnale jõudnult 
mõjuks selline kiirgusehulk enamikule organismidele surmavalt.  
O3-I kahandavad tööstuslikult toodetavad fluori- ja klooriühendid. 
Kuna intensiivsem soojenemine toimub tõenäoliselt suurematel laiuskraadidel, mitte ekvatoriaalsetes 
piirkondades, siis just põhjapoolsete piirkondade   metsad  kannatavad rohkem kui parasvöötme või 
troopika  omad.  
Metsad  on ka peamised süsiniku hoidjad ja säilitajad ning metsade kiire hävitamise käigus vabaneb 
süsihappegaas – üks  kasvuhoone -gaasidest.  
Hävitatud metsadest vabanenud CO2 moodustab hinnanguliselt 11% globaalsest CO2 saastest. 
Kliima soojenemisel saavutavad  soodustatud arengu ning on metsade seisundi suhtes  kriitilised  
19 
 
järgmised meil levinud metsakahjurite liigid: Männivaksik; Harilik niineürask  
- Kuuse-kooreürask , Okkaliblikas . 
Haigused ja epideemiad 
Kuumade päevade sageduse suurenemine põhjustab suurlinnades õhu seisundi halvenemist, mis 
omakorda viib välja südame-, kopsu- ning teiste haigusteni. Suureneb suremus, eriti just vanemate 
inimeste seas. Soojemas maailmas võivad hakata oma elupaiku laiendama  moskiitod , kes levitavad 
mitmesuguseid haigusi. Eriti probleemseteks aladeks muutuvad praegused  malaaria  levikuala 
piiriterritooriumid, sest nendel aladel elavatel inimestel pole välja arenenud immuunsust malaaria vastu.  
Hoogustub kõrbestumine:  
Juba praegu täheldatakse kõrbestumise kiirenemist, kus näiteks Sahara  kõrbe pindala kasvab ning 
järjest uusi seni viljakaid maid Saharast lõunas jääb kõrbe alla. Sahara levib lõunasse kiirusega ca 6 km 
aastas. 
Metsade võime siduda atmosfääri süsinikku ja tasakaalustada kliimamuutust 
Kliimamuutusele on otsustava tähtsusega globaalse süsinikubilansi tasakaalustamine . 
Puittaimed seovad atmosfäärist süsinikku, mis fotosünteesi järgselt akumuleerub biomassis. 
Üldiselt talletavad metsad 20–100 korda rohkem süsinikku  pindalaühiku kohta kui põllumaa ning 
mängivad ülitähtsat osa atmosfääris  sisalduva süsiniku kontsentratsiooni reguleerimisel.  Metsades, 
peamiselt puutüvedes, okstes ja lehtedes  sisaldub 80 % maismaal paiknevast ja 40 % maaalusest (sh. 
juurtes ) orgaaniliselt seotud süsinikust.   Metsamuld talletab samuti süsinikku. Uuringust selgus, et 
84,3% kõrgetel laiuskraadidel asuvate metsade  süsiniku kogusisaldusest on talletunud  mullastikus .  
Keskmistel laiuskraadidel asuvates metsades on  mullastikus talletunud 63% ja madalatel laiuskraadidel  
asuvates metsades 50,4% .  
Euroopa metsade süsinikuvaruks on hinnatud 53 GtC, mis on seotud metsa biomassis ja surnud puidus. 
Kuna Euroopa on ainus kontinent, mille metsavarud  suurenevad on ka süsinikuvaru suurenenud alates 
1990-st aastast 2 GtC võrra Aastatel 2005-2010 sidusid Euroopa metsad ligikaudu 870 miljonit tonni CO2 
aastas tänu fotosunteesile ja biomassi juurdekasvule. See vastas 10 protsendile Euroopa riikide 
kasvuhoonegaaside emisioonist aastal 2008. 
Kuigi metsad on peamised süsiniku sidujad ja säilitajad, vabaneb puude suremisel suur osa neis 
talletunud süsinikku õhku. Osa süsinikust saab metsamulla  orgaanilise ainese osaks ja võib sõltuvalt 
keskkonnatingimustest jääda sinna pikaks ajaks. 
Kakssada miljonit inimest üle maailma harib siiani 300–500 miljonil hektaril maad alepõllunduse viisil nii, 
et see puhastatakse looduslikust taimkattest, kasutatakse põllumajanduslikel eesmärkidel kaks kuni viis 
aastat, seejärel jäetakse sööti, lastakse jälle seitsmeks kuni kaheteistkümneks aastaks kattuda 
loodusliku taimkattega ning puhastatakse siis sellest taas  
3,7 miljardi tonni liigselt atmosfääri paiskuva CO2 sidumiseks oleks vaja rajada 528 miljonit hektarit 
kiirekasvulisi troopilisi metsakultuure (10 kordne Hispaania metsade pindala)   või   1682 miljonit hektarit 
uusi boreaalseid metsi (2 kordne Brasiilia pindala).  
Tegelikult IPCC hinnangul suureneb antropogeenne süsiniku emissioon aastatel 1990-2020  1-2,3 %  
võrra aastas.                   Kuna  maakasutuse muutused on fossiilsete kütuste põletamise kõrval teiseks  
Oluliseks  inimtekkelise süsinikuheite põhjuseks, on selge, miks nii ÜRO Kliimamuutuste 
raamkonventsioon (UNFCCC) kui ka Kyoto protokoll pööravad   maakasutuse muutuste jälgimisele, 
suunamisele ning vastavale riikide poolsele aruandlusele sedavõrd olulist tähelepanu. Ilmselt pole 
kaugel aeg, mil lisaks metsandusliku tegevuse tulukusele otseselt puidust saadava majandusliku tulu 
kõrval muutub üliaktuaalseks tegevuse süsiniku sidumisega kaasnev  komponent  ning sellega kaasnev 
mahuline  ning rahaline arvestus. Juhul kui raiutud puudest tehakse puidutooteid, suureneb süsiniku 
sidumine ja süsiniku talletumise aeg veelgi. Seepärast kasvab ka metsade kasulik roll süsiniku 
talletamisel ja atmosfääri paiskamise vältimisel.  
20 
 
kui palju oleks vaja täiendavalt  metsa  istutada, et tasakaalustada täielikult praegu igal aastal 
suurenevat kõikidest allikatest tulenevate kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni? 
Maakera  paras - ja boreaalvööndis suureneb metsade pindala 1,8 miljoni ha võrra aastas, need metsad 
võivad siduda  10 miljonit tonni süsinikku aastas.  
Kui  näiteks Inglismaal rajataks 1 miljon ha uut metsa (40%-line metsasuse tõus) suudaks see mets siduda 1 % 
Inglismaa antropogeensest süsiniku emissioonist. Peamine metsanduslik abinõu kliimamuutuse  
peatamiseks on metsade hävitamise peatamine troopilistes maades, veel parem aga metsade taastamine 
nii vihmametsade kui kuivade troopiliste alade piirkonnas. 
et keskmine aastane puidu juurdekasv on 15 m3/ha.  
Rahvusvaheline koostöö kliimamuutustele  reageerimise  osas 
Euroopa Liidu keskkonnaeesmärgid seoses võimaliku kliimamuutuse ja  vajadusega  taastuvenergia 
kasutamiseks: 
• hoida globaalne õhutemperatuuri tõus alla 2 oC; 
• saavutada väiksema süsinikuheitega majandus ja vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2020. 
aastaks vähemalt 20% (EC 2008); 
• vähendada primaarenergia kasutust 20% aastaks 2020; 
• suurendada taastuvate energiavarude tarbimise osakaal 2020 aastaks 20%-ni; 
• minna üle keskkonnahoidlikule majandusele ( Green   Economy ); 
• saavutada olukord, kus majanduse kasv ei oleks otseselt seotud loodusvarade kasutamise 
suurenemisega  (osaliselt on see juba õnnestunud). 
Rahvusvaheline koostöö areng kliimamuutustele reageerimise osas 
Aastal 1972 toimus Stockholmis esimene ÜRO tippkohtumine, mis teadvustas teravalt 
keskkonnakaitselisi probleeme maailmas. Kohtumine sai aluseks kümnete keskkonnakaitseliste 
konventsioonide ja institutsioonide sünnile ning oli oluliseks tõukeks keskkonna-probleemide 
teadvustamisel ja nendega tegelemisel.  
 
ÜRO Kliimamuutuse raamkonventsioon  (United Nations Framework  Convention on Climate  Change  
(FCCC)), võeti vastu UNCED-l 1992. a, ja keskendus kasvuhoonegaaside emissioonile, vajadusele 
kontrollida edasist kasvuhoonegaaside hulga  suurenemist  ning kliimamuutuse vastumeetmetele. Eriti 
oluliseks hinnati metsade rolli kasvuhoonegaaside neeldumisel ja süsiniku sidujana. 
 
ÜRO kliimamuutuse raamkonventsiooni Kyoto protokoll võeti vastu ÜRO  kliimamuutuse alasel 
konverentsil 11. detsembril 1997. aastal Kyotos kus osalesid 150 riigi esindajad. Konverentsi eesmärgiks 
oli jõuda kokkuleppele kasvuhoonegaaside, eriti fossiilsete kütuste põletamisel tekkiva 
süsinikdioksiidi globaalse emissiooni piiramiseks, mis võib põhjustada kliima olulist soojenemist ning 
millel võivad olla ettearvamatud, tõenäoliselt kahjulikud tagajärjed nii keskkonnale tervikuna kui ka 
inimestele. 
Kyoto protokoll  on kõige kaugemale ulatuva mõjuga keskkonna- ja säästva arengu kokkulepe, mis 
kunagi vastu võetud. 
 
Kyoto protokolli artikkel 3 käsitleb otseselt metsandusküsimusi, kuna metsadel on  globaalses  
süsinikuringes äärmiselt oluline roll.  
 
Kyoto protokolli eesmärgiks on vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Lisa I riikide seas aastatel 
2008-2012  5% võrreldes aastaga 1990 (nn.  baasaasta ).  
 
21 
 
Eesmärgi saavutamiseks on esitatud kolm paindlikku mehhanismi (ingl Flexible Mechanisms):  
- ühisrakendus (ingl  Joint Implementation - JI),  
- puhta arengu  mehhanism  (Clean Development Mechanism CDM),  
- heitkogustega kauplemine (ingl Emissions Trading - ET). 
 
Kaks esimest paindlikku mehhanismi on n-ö projektipõhised, mis tähendab, et KHG heitkoguste 
vähendamist käsitletakse üksikute projektide tasandil.  Nad on suunatud heitkoguste vähendamisele 
majanduslikult kõige efektiivsemal teel.  
Kolmas Kyoto mehhanism - heitkogustega kauplemine - ei anna reaalset vähenemist, kuid võimaldab 
riikidel oma KHG heitkoguste vähendamise kohustust täita teistelt riikidelt ostetava kvoodiga. 
Kyoto protokolliga reguleeritakse kuut peamist kasvuhoonegaasi, milleks on: 
- süsinikdioksiid (CO2);  
- metaan (CH4);  
- dilämmastikoksiid (N2O);  
- fluorosüsivesinikud (HFCs);  
- perfluorosüsivesinikud (PFCs);  
- väävelheksafluoriid (SF6). 
 
Eesti ratifitseeris Kyoto protokolli 14. oktoobril 2002. aastal. Riigi vabatahtlikult võetud kohustust 
heitkoguste vähendamiseks iseloomustab Kyoto sihtarv. Eesti jaoks on see 8%. 
Lisaks kohustuste kehtestamisele seoses heitgaaside vähendamisega sisaldab Kyoto protokoll ka 
kindlaid nõudeid heitkoguste  seire ja aruandluse kohta.  
 
Kui mõnede kasvuhoonegaaside, nagu CFC-d (süsiniku, fluori ja kloori ühendid) tootmine on suhteliselt 
kergesti kontrollitav, siis CO2 emiteerimise piiramine on seotud suurte raskustega. Autode heitgaasidest 
tuleva süsinikuhulga vähendamine  eeldaks  autode osa vähendamist transpordis, kuid seda paraku ei 
soovita.  
 
Sellepärast on ka rahvusvahelised lepped CO2 piiramiseks väga visad  tulema . Fossiilsete kütuste vähema 
kasutamise alaste kokkulepete vastu on näiteks mitmed suurriigid  (nagu USA ja Hiina), aga ka 
naftamüügist elatuvad Pärsia lahe riigid.  
USA ei ole seni ühinenud, kuigi asepresident Al Gore allkirjastas protokolli.  Barack   Obama  lubas 
emissioone järgmise aastakümne lõpuks võrreldes 2005 aastaga vähendada 17 % võrra. 
 
Hiina allkirjastas leppe, kuid arenguriigina ei pea võtma kohustusi kasvuhoonegaaside emissiooni 
vähendamiseks. Hiina energiatootmisest paiskub aastas atmosfääri  3,541 (million metric tons of CO2), USA-
st  5,796 (million metric tons).  Hiina on oma CO2 emissiooni suurendanud 1990-st aastast alates 153 %. 
Kyoto lepe jõustus 16 veebruarist 2005 aastal, pärast ratifitseerimist Venemaa poolt. 2005 aastaks oli 
leppe ratifitseerinud 158 riiki, millised annavad 65 % kogu kasvuhoonegaaside emissioonist ja 2009 187 
riiki 
 
Kokkuvõte Euroopa riikide emissioonide trendidest  
EL-27 .   Kogu KHG emissioon vähenes perioodil 1990-2008 11,3 % (627 miljonit CO2 ekvivalendi võrra) (ilma 
maakasutuse muutusi arvestamata). 
EL-15  .   Kogu KHG emissioon vähenes perioodil 1990-2008 6,5 % (274 miljonit CO2 ekvivalendi võrra) (ilma 
maakasutuse muutusi arvestamata).  
 
Näiteks Eesti vähendas aastatel 1990-2001 kasvuhoonegaaside heitkoguseid 55,4%.  
22 
 
Kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemine  
Selleks, et täita Kyoto protokollis märgitud kasvuhoonegaaside (KHG) heitkoguste vähendamise 
kohustus ja käivituvaks rahvusvaheliseks heitkogustega kauplemiseks kogemusi, on EL rajanud 
ühenduse KHG lubatud heitkoguste ühikutega  kauplemise  süsteemi, mis käivitus 1. jaanuaril 2005.  
Ühenduse KHG lubatud heitkoguse ühikute kauplemise süsteem katab ligikaudu 50% EL-i KHG 
heitkogustest. 
 
Heitkoguste kauplemine baseerub kahel Euroopa Liidu direktiivil: 2003/87/EMÜ ja 2004/101/EMÜ. 
Direktiivi kohaselt on võimalus omandada kuni 50% oma  vabatahtliku kohustuse täitmiseks vajalikust KHG 
kogusest  ostmise teel neilt Euroopa Liidu liikmesriikidelt, kelle kulutused on väiksemad. Kuni 10% 
puudujäävaid koguseid võivad liikmesriigid omandada eelpoolmainitud projektipõhise koostöö – 
ühisrakenduse ja puhta arengu mehhanismi kaudu.  
 
Vabariigi Valitsuse ja Euroopa Komisjoni poolt kinnitatud Kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste Eesti 
riiklikus jaotuskavas  määrati näiteks 43-le Eesti ettevõttele kvoodiks kokku 56 290 tuh tonni CO2, mida 
käitised võisid paisata õhku ajavahemikul 1. jaanuar 2005 kuni 31. detsember 2007.  
 
Vastavalt KHG kauplemise direktiivi lisale I saavad kauplemissüsteemis osaleda käitised, mis kuuluvad 4 
alljärgnevasse sektorisse: 
- energiatootmine, sh koksiahjud ja naftasaaduste ümbertöötlemine; 
- metallide tootmine ja töötlemine; 
- mineraalsete materjalide töötlemine; 
muud tegevused – tselluloosi- ja paberitootmine. 
Eestis on tegemist 3 sektoriga, kuna puuduvad metallide tootmise ja töötlemisega direktiiviga määratud 
mahtudes tegelevad käitised. 
Eestis kinnitati “Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise riikliku programm aastateks 2003-2012” 
2004. aastal.  Programmis  analüüsiti Kyoto protokollist tulenevaid kohustusi, esitati tegutsemisviisid 
ning täitmise meetmed.  
Programm oli oluline – oli ju Eestis CO2  heitkogus  2000. aastal 8 tonni ühe inimese kohta, millega Eesti 
oli Euroopas 20 suurima saastaja hulgas  
Eesti Valitsus võttis jaanuaris 2005 a vastu määruse „Käitajate tegevusalade loetelu ja 
kasvuhoonegaaside lubatud heitkogustega kauplemise kord“ . 
Kasvuhoonegaaside lubatud heitkogused määrati  riikliku jaotuskava  alusel teatud tegevusaladega 
käitajatele. Vastavad ettevõtted peavad tagama kasvuhoonegaaside heidete adekvaatse seire ja 
aruandluse.  
Igale määruse reguleerimisalasse kuuluvale käitajale anti jaotuskava alusel õigus paisata õhku kindel 
kogus  kasvuhoonegaase  e. lubatud heitkogus.  
Kui käitaja ei kasuta talle lubatud heitkogust täielikult, st paiskab õhku vähem kasvuhoonegaase kui 
lubatud, on käitajal õigus müüa ülejäävad lubatud heitkoguse ühikud Euroopa Liidu (EL) siseturul. Kui 
jaotuskava alusel lubatud heitkogusest käitise tööks ei piisanud, tuli käitajal neid juurde osta või tasuda 
ühe tonni CO2 kohta trahv 40 EUR. 
Heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi üks eesmärk on motiveerida ettevõtteid 
energiasäästlikuma ja puhtama  tehnoloogia kasutuselevõtule. Kui ettevõte investeerib 
tehnoloogiasse heitgaaside vähendamiseks, siis sellega vähenevad tema poolt õhku paisatavad 
heitkogused, keskkond on puhtam ning samas  avaneb ettevõttel võimalus lubatud heitkoguste 
ühikutega  kaubelda . 
 
Lubatud heitkoguse ühiku hind sõltub nõudmisest ja pakkumisest.  
Kaubelda võivad Euroopa Liidu füüsilised ja juriidilised isikud. Kaubelda saab ja tohib ainult kehtivate  
23 
 
lubatud heitkoguse ühikutega.EL on jaganud teatud  koguse heitmekoodiühikuid EUA-sid (European 
Union Allowance  Unit ).  Üks EUA võrdub 1 tonni CO2 ekvivalendi emiteerimise õigusega.  
 
Kasvuhoonegaasid tekivad Eestis peamiselt energeetika sektorist, millest pärineb viimaste hinnangute 
kohaselt 85% riigi emissioonist, vähem tööstuslike protsesside, põllumajanduse, jäätmete sektorist.  
Maakasutuse, selle muutuste ja metsanduse sektor  kokkuvõttes tasakaalustab CO2 emissiooni Eestis. Nagu 
eespool  välja toodud, mängivad heitkoguse vähendamise kohustuses rolli vaid Kyoto protokolli reeglite 
kohased metsandusega seotud tegevused, mitte kogu LULUCF sektor.  Eesti arvestab emissioone ja 
süsiniku sidumist, mis tuleneb metsastamisest, taasmetsastamisest ja raadamisest. Vaatamata  metsamaa  
pindala mõningasele vähenemisele Eestis sellel sajandil, ületab süsiniku sidumine Kyoto Protokolli 
arvestuses praeguste hinnangute järgi emissioone 2–3 kordselt.  Kyoto kohustusperioodiks 2008–2012 
Eestile lubatud heitkogus kokku ehk saastekvoot on kinnitatud konventsiooni sekretariaadi poolt 196,06 
megatonni CO2 ekvivalenti. Baasaastaga 1990 võrreldes on Eesti täna palju väiksem saastaja, mistõttu 
võetud kohustust – vähendada KHG heitkoguseid 8% võrra, pole olnud just raske täita. Riik võib 
riikidevahelisel KHG lubatud heitkoguste kauplemise turul müüa Kyoto protokolliga lubatud heitkoguse ja 
kohustusperioodi kohustusliku reservi  vahe ehk kaubelda vabade lubatud heitkoguse ühikutega. 
Arvestades kohustusliku reserviga (110,09 megatonni CO2 eqv), on meil KHG heitkoguste kauplemise turul 
võimalus müüa nn  vabu heitkoguste ühikud. 
 
AAU’de müük käib rohelise investeerimisskeemi (Green Investment Scheme) kaudu, mis tähendab saadud 
raha sihtotstarbelist kasutamist kokkuleppel ostjaga investeeringutes, millega kaasneks reaalne emissiooni 
vähenemine). Roheline investeerimisskeem on Kyoto protokolli kohaselt riigi lubatud heitkoguse ühikute 
kauplemisest saadavate vahendite suunamine keskkonnasäästlikesse projektidesse või programmidesse.  
 
Aastatel 2008/2009 on mitmed defitsiitsed riigid juba oma AAUde ostuvajadused rahuldanud ning 
tänaseks on turult lahkunud Jaapan, Iirimaa, Belgia, Holland . Turul enam suuremahulisi tehinguid  ei 
tehta. Peamised AAUde  pakkujad ja seega omavahel ka konkurendid turul on Poola, Tšehhi, Ungari, Läti, 
Ukraina  ning hiljuti sisenenud Venemaa, Leedu ja Prantsusmaa. Kuna pakkumine turul ületab nõudluse 
ligi kümnekordselt (pakkumine koos Venemaaga on 1,8 miljardit AAU’d), siis saavad  ostjad  dikteerida 
neile kasulikke tingimusi, eeskätt AAU’de ostu sidumist nende riigi tehnoloogia müügiga.  
 
Rohelise investeerimisskeemi, sisuliselt CO2 kvoodi müügi ja toetuste   vahendamise , üheks aluseks on 
Eestis Rahandusministri 30. septembri 2010. a määrus nr 49 «Riigi lubatud heitkoguse ühikutega 
kauplemisest saadud vahendite kasutamise tingimused ja kord».  
Eesti heitkoguse müügiga tegeleb praegu KIK. See, millisesse valdkonda tulu suunatakse, otsustab 
kvoodi ostja.  
CO2 emissiooni saab vähendada energiasäästu teel (näiteks transpordis energiasäästlikemate sõidukite 
kasutuselevõtt, hoonete, trasside, katlamajade  renoveerimine  energiasäästu eesmärgil, mootorite 
vahetamine efektiivsemate vastu tööstuses) ning taastuvenergia võimsusi suurendades asendades seeläbi 
fossiilkütustel põhinevat energeetikat.  
Kvalifitseeruvate projektide sõelast mahub  läbi ka taastuvenergia võimsuste  suurendamiseks vajaliku 
infrastruktuuri arendamine, mis vähendab kaudselt CO2 emissioni.  
 
ÜRO Kliimakonverentsid COP 15 detsember 2009 Kopenhagenis, COP 16 Cancunis, COP 17 Durbanis 
Kopenhagenis kogunesid 2009 a kliimaprobleeme arutamas 193 riigi esindajad., kokku 15000 delegaati.  
Eesmärk – saavutada kokkulepe, mis reguleeriks riikide tegutsemist peale 2012-t aastat. Kuigi eeltööd 
on tugevasti tehtud, oli läbirääkimiste pidamiseks ja kliimakokkuleppele jõudmiseks Kopenhaagenis 
aega vaid kaks nädalat.  
Riikide valmisolek kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks on erinev, mõni lubab kärpida, kuid 
ei tee seda, osa toetab heitkoguste vähendamist põhimõtteliselt, kuid tahab, et puhtama ja kallima 
24 
 
tehnoloogia rakendamise maksaksid kinni teised riigid.  
ÜRO keskkonnaprogramm võitleb selle eest, et 2020 aastal ei tohi maailm paisata atmosfääri rohkem 
kui 44 miljardit tonni inimtekkelist CO2.  
Kopenhaageni kliimakonverentsil (UNCCC COP 15)  jõuti  järeldusele, et kliima muutus inimtegevusest 
tingitud mõjutuste alusel on hädavajalik hoida kuni 2oC piirides.   
Kokkuleppe osaks on lubadus anda arengumaadele järgmise kolme aasta jooksul kliimapoliitika  
rahastamiseks 30 miljardit dollarit, sellest 10,6 miljardit tuleb Euroopa Liidult. Eesmärgiks on seatud, et 
2020. aastaks kasvaks sellise abi suurus 100 miljardi dollarini aastas.  
 
Cancunis  Mehhikos 2010 aasta lõpus toimunud kliimakonverentsil (UNCCC COP 16) osales 11848 osalejat 
194-st riigist. Kohal oli ka 568 meediaväljaannet.  
Konverentsil loodi  kohanemisraamistik (Cancun  Adaptation Framework), mis peab toetama ja 
korraldama  kliimamuutusega seotud meetmeid. Loodi roheline kliimarahastu (Green Climate Fund). 
Kinnitati, et arenenud riigid annavad 2010-2012 30 miljonit dollarit selleks, et rakendada arengumaades 
kliimamuutuse leevendamise meetmeid ja kinnitati plaani 2020. aastaks kasvaks sellise abi suurus 100 
miljardi dollarini aastas   . 
Durbani kliimakonverentsil (UNCCC COP 17) Lõuna-Aafrika Vabariigis kiideti heaks Kyoto protokolli 
pikendamine .Protokoll annab riikidele õigusliku raamistiku, mille põhjal tuleb nii mitmelgi suurel 
majandusel esimest korda hakata oma kasvuhoonegaaside emissiooni vähendama.  Vaeste riikide 
rahastamiseks võitluses kliimamuutusega luuakse fond. 
Uue leppe kehtivuse tähtaeg määratakse uuel aastal. 
Durbani konverentsi tulemuse kritiseerijate sõnul ei ole vastuvõetud tegevuskava piisavalt agressiivne, 
et maakera soojenemist pidurdada. Rahule ei jäänud ka saareriigid ja arengumaad, keda ohustab 
maailmamere veetaseme tõus. Nende sõnul on saavutatud kokkuleppe aluseks vähim võimalik 
ühisnimetaja, mis aga ellujäämist ei taga.  
Delegaadid  leppisid  kokku, et tuleval aastal alustatakse tööd õiguslikult siduva kasvuhoonegaaside 
emissiooni vähendamise leppe kallal, mis peab valmima 2015. aastaks ja jõustuma 2020. aastal. 
Suurbritannia  energia- ja kliimaminister  Chris Huhne ütles, et tulemus on «Euroopa diplomaatia suur 
edu». «Meil õnnestus kaasata suured saastajad nagu USA, India ja Hiina tegevuskavva, mis kindlustab 
ülemaailmse kokkuleppe”. 
   
Näiteks Euroopa Liidu kliima- ja energiapaketi (2008) kohaselt ongi üheks eesmärkideks seatud  
kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamine 20 % võrra aastaks 2020 võrreldes aastaga 2005.  
Väljaande Euroopa Keskkond 2010 järgi on kliimamuutuse hoidmiseks alla 2 oC vaja vähendada 
inimtekkeliste kasvuhoonegaaside emissiooni 2050-ks aastaks 50 % võrra 1990-nda aastaga võrreldes.  
 
Aastal 2008 oli Euroopa Liidu riikide osakaal kasvuhoonegaaside õhku paiskamisel inimtekkelistest 
allikatest 11-12 % kogu globaalsest mahust.  
 
Maht inimese kohta oli EL-is umbes 10 tonni CO2 ekvivalenti aastas.  
EL riigid on suutnud kasvuhoonegaaside emissiooni lahti haakida majanduskasvust.   
Näiteks aastatel 1990-2007 vähenes kasvuhoonegaaside emissiooni ühe SKT ühiku kohta EL-is enam kui 
1/3 võrra.  Suurimat tähtsust omasid trendi kujundamisel EL-i 2 seni suurimat saastajat – Saksamaa ja 
Suurbritannia.  Samas on Hispaania, KREEKA ning Itaalia poolne  saastamine kasvuhoonegaasidega 
hoopis suurenenud.  
Probleemseim sektor on transport, kus 1990-2008 kasvas kasvuhoonegaaside emissioon  24 % võrra 
(Euroopa Keskkond 2010) 
 
 
25 
 
Maailma metsavarud ja nende kasutamine. Maailma metsade pindalas toimunud 
muutused viimastel aastakümnetel. Troopiliste- ja parasvöötme metsade, riigi- 
ja erametsade, looduslike metsade ja istanduste, tulundusmetsade ja 
kaitsemetsade osakaal maailmas. 
Milline on maailma  metsaressurss  ja selle trendid? 
Maailma metsade kogupindala moodustas FAO metsaressursside hinnangu ( GFRA 2010) andmetel 4 
miljardit hektarit ehk umbes 31 %   maismaa kogupindalast (Global  Forest  Resources Assessment , 2010), s.t  
0,6 ha inimese kohta. Seega on maailmas tervikuna metsa inimese kohta enam kui 2 korda vähem kui 
Eestis. 
Metsa pindala on jagunenud ebaühtlaselt , 64-s riigis on metsa alla 0,1 ha elaniku kohta (GFRA, 2005). 
Eesti metsade pindala moodustab 0,055 % maailma metsade pindalast. 
Troopiliste/subtroopiliste ja parasvöötme/boreaalsete metsade pindala on suurusjärgu poolest võrdne 
ning valitseb trend viimaste osakaalu suurenemiseks. 
Kultuurpuistute ja istandike kogupindala on 7 % ja pindala 264 miljonit ha ( 2010). 
Raie ja muu metsakasutus on õiguslikult reguleeritud vaid umbes 12 % ulatuses maailma metsadest 
(2003). 
Kaitsealuste, otseselt bioloogilise mitmekesisuse kaitseks määratud metsade pindala on enam kui 460 
miljonit hektarit, s.o 12 % metsade kogupindalast. Alates 1990-st aastast on nende pindala suurenenud 
95 miljoni hektari võrra (2010).  
Vee- ja pinnasekaitse metsade kogupindala on 330 miljonit hektarit ehk 8 % metsade kogupindalast 
(2010). 
Top Ten - 10 maailma suurima metsa pindalaga riiki  
VENEMAA  
Maailma metsarikkaim riik on Venemaa.  
Riigi kogupindala on 1 638 139 000 ha ja metsa kogupindala on 809 090 000  
ha.  Metsasus  on 49 % (FRA 2010 Main  Report ),  
BRASIILIA 
Lõuna-Ameerika metsarikkaim riik on Brasiilia.  
Riigi kogupindala on 832 512 000 ha ja metsa kogupindala on 519 522 000 ha.  
Metsasus on 62 % (FRA 2010 Main Report), Aastane metsade hävitamise tempo oli perioodil 1990-2000 2309000 
ha/a ehk 0,4 % aastas (State of the World Forests, 2005).  
KANADA 
Põhja-Ameerika metsarikkaim riik on Kanada.  
Riigi kogupindala on 909 351 000 ha ja metsa kogupindala on 310 134 000  
ha.  
Metsasus on 34 % (FRA 2010 Main Report),  
AMEERIKA ÜHENDRIIGID 
Põhja-Ameerika metsarikas riik on ka USA.   
Riigi kogupindala on 916 193 000 ha ja metsa kogupindala on 304 022 000 
ha.  
Metsasus on 33 % (FRA 2010 Main Report). 
KONGO DEMOKRAATLIK VABARIIK 
Aafrika metsarikkaim riik.  
Riigi kogupindala on 226 705 000  ha ja metsa kogupindala on 154 135 000  ha.  
Metsasus on 68 % (FRA 2010 Main Report), Aastane metsade hävitamise tempo oli perioodil 2000-2010 317 000 
ha/a, ehk 0,2 % aastas (FRA 2010 Main Report).  
 
26 
 
Suurima metsasusega riigid 
29-s maailma riigis, neist 21 paikneb troopikas, on enam kui 50 % territooriumist kaetud metsaga). 
Eesti on selles osas n.ö piiripealne. 
Riiklik metsaomand on valdav ja moodustab maailma metsade pindalast 77 %. Näiteks on  Euroopas 
(koos Venemaa Euroopa osaga)riigimetsi 90 %, Põhja-Ameerikas 64 %, Aasias 94 %,Lõuna-Ameerikas 86 % 
ja Aafrikas 100 % (2003).. 
 
Aastatel 2000-2005 vähenes metsade pindala  kokku 7,3 miljoni hektari võrra aastas (State of the 
World’s Forests. 2007) ja aastatel 2000-2010 5,2 miljonit ha võrra aastas (GFRA 2010, Global Forest 
Resources Assessment 2010).  
Valupunktideks on jätkuvalt - Madagaskar, Indoneesia, Brasiilia Atlandi äärne mets ja mõned teised 
piirkonnad. 
Kokkuvõttes võib öelda, et kahjuks on maailma metsade pindala endiselt vähenemas, kuid õnneks on 
selle vähenemise tempo aeglustumas ja metsauuendustööde mahud suurenemas. 
 
Metsade pindala suurenemine 1990-2000 arenenud maades, sealhulgas Eestis,  on suures osas 
toimunud mittemetsamaade metsastamise tulemusena, sealhulgas loodusliku uuenemise tulemusena 
mahajäetud põllumajanduskõlvikutel.  
Metsade pindala muutuste peamisteks põhjusteks on põllumajanduse kui elatusallika levik ning 
arenguprogrammid, mis hõlmavad elanikkonna ümberasumist, põllumajanduse ja infrastruktuuri 
arengut: 
-  Aafrikas domineerib senise  metsamaa   üleminek põõsastikuks või  madalakasvulise puittaimestikuga 
kaetud aladeks.  See  viitab eeskätt maapiirkonna rahvastiku kasvust tingitud kontrollimatule 
põllumajanduslike alade  laienemisele. 
-  Muutused Ladina-Ameerika metsades on järsemad, hõlmates  seniste terviklike massiividena 
paiknenud metsaosade  muutmist muuks maakategooriaks. Neid muutusi põhjustavad sageli 
magistraalteede rajamine, elanikkonna ümberasustamine, ulatuslik kariloomade karjatamine  ning 
hüdroelektrijaamade veehoidlate rajamine. 
-  Aasia metsi mõjutab kaks liiki muutusi, mis on oma ulatuselt üsnagi sarnased.  Maapiirkondade 
rahvastiku kasvust tulenevast survest tulenevad järkjärgulised muutused (sh põllumajandusliku  
maakasutusviisi intensiivistamine ja levik senistel metsaaladel). Kavandatud tegevusest, sh. elanikkonna 
ümberasustamise ning istandike rajamine.  
Oluline osa maast on lisaks minemas energiakultuuride alla. 
Metsade pindala üldise vähenemise kõrval on probleemiks, et see toimub sageli  kuivades  kõrbete ja 
poolkõrbetega piirnevates regioonides ja mäestikes, millega kaasnevad olulised keskkonnamõjud. 
Sellistes metsa kasvu jaoks niigi kriitilistes  piirkondades viib metsa hävitamine erosioonile ja tuiskliivade 
tekkele, pöördumatutele veerežiimi muutustele ja mulla viljakuse vähenemisele.  
Ehkki  küttepuidu ülemäärase raie ja liigse loomade karjatamise ulatust on raske määrata, on need 
maakera põuastes või poolkõrbelistes tsoonides metsade hävimise  peamised põhjused.  
Samuti on tulekahjud,  kahjurid  ja haigused neis maades metsa seisundi jaoks  kriitilisteks  faktoriteks . 
Teine piirkond, kus metsade pindala väheneb, on troopilised vihmametsad , millesse  on koondunud 
suur osa maailma metsade bioloogilisest mitmekesisusest,  seda eeskätt nende liigirikkuse tõttu. 
Troopilised vihmametsad  katsid algselt 24 miljoni ruutkilomeetrise pindalaga vööndi, mis ulatus 
ekvaatorist 23,5 ° lõuna- ja põhjapoole. Vihmametsad katsid algselt 14% maismaa pindalast.  
Alates 1900–st aastast tänaseni on troopiliste vihmametsade pindala kahanenud enam kui poole võrra.  
Tänapäeval on säilinud vähem kui 10 miljonit ruutkilomeetrit troopilisi vihmametsi. Nende osakaal on 
vähenenud 6 %-ni maismaa pindalast (Newman, 1990). 
27 
 
Troopiliste metsade kaitse alla võtmisega on saavutatud teatavat edu. Praeguseks on kaitse alla võetud 
siiski vaid  8% troopiliste vihmametsade kogupindalast. 
Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et: 
1)  Maailma metsade pindala, puidutagavara ning ka süsinikuvaru vähenevad kahjuks jätkuvalt 
kiiresti, õnneks küll aeglustuvas tempos. Euroopas ja Eestis toimuv teatav metsaressursi 
suurenemine on tasakaalustamas globaalseid negatiivseid trende. 
2)  Kultuurpuistute ja kaitsealuste puistute osakaal suurenevad kiiresti. 
3)  Metsasektori osakaal on enamuses maailma riikides alla 1 % sisemajanduse kogutoodangust ja 
see näitab ka n.ö metsariikides Põhja-Ameerikas ning Skandinaavias kahjuks vähenemis-
tendentsi. 
3)  Metsasektorile on positiivselt mõjunud ning metsanduse tähtsust viimastel aastatel suurenenud 
metsa kui taastuva energiaallika potentsiaali ärakasutamine, samuti metsade tähtis roll 
globaalses süsinikuringes ning süsiniku kvoodikaubanduses. 
Troopiliste vihmametsade tunnused. Troopiliste vihmametsade algsed ja 
inimtegevuse tagajärjel säilinud varud, paknemine ja kasutamine. Maailma 
troopilistes piirkondades rajatud istandused, nende pindala, paiknemine, 
peamised  puuliigid  troopilistes istandikes. 
Troopiliste vihmametsade hävitamine 
Vihmametsavöönd e. hüleavöönd on igihalja  troopilise  ja ekvatoriaalse metsa vöönd, mis ümbritseb 
maakera ekvatoriaalse vööna ja katkeb vaid mäestike kohal.  
Aasta keskmised õhutemperatuurid kõiguvad vaid mõne kraadi ulatuses ja on 20-26 (30)  oC piires.  
Temperatuur ei lange kunagi alla 18 0C. Sademeid on aastas üle 2000 (4000) mm. Relatiivne õhuniiskus 
on pilves ilmaga 100 % lähedal. Ööpäeva pikkus on aastaringselt 12 tunni ringis. 
Mullad  on enamasti vanad, paiknevad kõrge mulla temperatuuri ja niiskuse tõttu sügavalt murenenud 
lähtekivimil. Aluste ja ränioksiidide väljauhtumise tõttu on muld raudoksiidist ( Fe2O3 ) punane. Happeline 
(pH 4,5-5,5) ja väga mineraalainevaene (kaoliiniidist, raud- ja alumiiniumoksiididest koosnev 
lateriitpinnas). Vihmametsad on orgaanilise aine produktsiooni poolest maailma tootlikumaks 
õkosüsteemiks. Taimedele vajalik toitainete varu on kogunenud fütomassi. 
Orgaanilise aine  lagunemine  on väga kiire. Sellele aitavad lisaks mikroorganismidele kaasa  termiidid . 
Metsa raie järgselt tekib kiire mulla mineraalainete väljauhtumine ja erosioon, mida metsaga pidavalt 
kaetud aladel ei esine. Vihmametsade iseärasus ongi erakordne liigirohkus. 1 km2 suurusel alal võib 
loendada üle 1000 erineva puuliigi, kusjuures uute liikide avastamine jätkub. 
Primaarse vihmametsa struktuuri määrab kõrge puurinne , mis koosneb paljudest erinevatest 
puuliikidest. Kõrgeim puurinne koosneb 40-50 (kuni 60 m) kõrgustest hajusalt paiknevatest 
puuhiiglastest ja umbes 25-30 (40) meetri kõrgusel paiknevast ülarindest, mille all paikneb veel 1-2 
rinnet . Teine rinne on tavaliselt 15-30 ja kolmas 5-15 m kõrgune.  
Maapinnani jõuab vähe valgust.  
Vihmametsa puude koor on õhuke, sageli rohekas , korbata. Tüvede toestamiseks on moodustunud 
lamedad  plankjuured . Puud on omavahel seotud ka  liaanide abil.  Puude vanus ei ületa arvatavasti 250 
aastat. Sage on kaulifooria e. tüveõielisus ja kaulikarpia e. tüveviljasus. 
Puude suured viljad ja seemned tagavad tõusmete kiire kasvu ja konkurentsivõime. 
Õitsemine ja viljumine toimuvad aastaringselt ka sama puuliigi puhul, mistõttu kohtab korraga  erinevas  
õitsemis- ja viljumisstaadiumis puid (Põldvere, E. Vihmametsad. www.keskkonnaveb.ee). 
Umbes pool maismaal elavatest taime- ja loomaliikidest  elab troopilistes vihmametsades, kusjuures 
vihmametsade hävimistempo jätkumisel hävib lähiaastatel lõplikult kuni miljon taime- ja loomaliiki.    
28 
 
       
Vihmametsades kasvab 100 000 katteseemnetaime liiki ehk 40 % kõigist maailma  katteseemnetaimede  
liikidest.  
 
Enne inimtegevusega kaasnevate oluliste mõjutuste algust katsid troopilised vihmametsad  24 500 000 
ruutkilomeetrise pindalaga vööndi, mis ulatus ekvaatorist 23,5 ° (teistel andemetel) 10-25 0 põhja- ja 
lõunapoole).  Vihmametsad katsid kokku 14% maismaa pindalast.  
 
Alates 1900–st aastast on troopiliste vihmametsade pindala kahanenud poole võrra.  
Tänapäeval on säilinud vähem kui 10 miljonit ruutkilomeetrit troopilisi vihmametsi. Nende osakaal on 
vähenenud 6 %-ni maismaa pindalast (Newman, 1990).  
Vihmametsad on säilinud suuremate massiividena veel vaid Brasiilias, Indoneesias ja Kongos. 
Tänapäeva vihmametsad kuuluvad kolme erinevasse bioomi : 
1. Ameerika: suurim; 50% vihmametsade kogupindalast; 
2. Aafrika - Kongo tasandik, Nigeeria ja Ginea: 20% kogupindalast; 
3. Kagu-Aasia – Indoneesia, Malaisia :  30%  bioomi kogupindalast  
 
saadakse kultuurpuistutest umbes veerand tööstusliku ümarpuidu kogusest. 
 
Metsade hävitamisega kaasnev metsade süsinikusisalduse vähenemine 
Seoses sellega, et aastatel 1990 – 2005 on maailma metsade pindala vähenenud 3 % võrra (keskmiselt 
0,2 % võrra aastas), seda eeskätt troopiliste metsade hävitamise tõttu, on metsade globaalne 
süsinikuvaru sellel perioodil vähenenud 5,5 % võrra . 
 
Troopiliste metsade kaitse 
Troopiliste metsade kaitse alla võtmisega on saavutatud teatavat edu. Praeguseks on kaitse alla võetud 
siiski vaid  8% troopiliste vihmametsade kogupindalast. Rõõmustav trend on see, et  sealjuures  on 
aastatel 1990 – 2005 kaitsealuste metsade pindala suurenenud 32 % võrra, mahus 96 miljonit ha  
GFRA 2010 andmetel on kokku kaitse all juba 12 % metsade pindalast, see on enam kui 460 miljonit 
hektarit . Lisaks troopilistele vihmametsadele väärivad kindlasti kaitset ka  kuivemate troopiliste alade 
fragmenteeritud väiksemad metsaosad mägedes, jõgede orgudes jm., samuti üksikpuude ja puude 
gruppidega savanniökosüsteemid.  
METSARIKKAD ARENGUMAAD RAIUVAD, METSAVAESED ARENENUD MAAD HOIAVAD OMA METSI Metsarikkad 
arengumaad, nagu Brasiilia, näevad metsavarudes eelkõige kiire majandusarengu ning rikastumise vahendit. Seal 
peetakse metsi  rahvuslikuks  rikkuseks ning ei soovita, et rahvusvahelised organisatsioonid sekkuvad nende 
siseasjadesse. Metsarikkad arenenud riigid suhtuvad oma metsasse teisiti. Näiteks Kanada ja teised maad 
tunnistavad metsade väärtust nii keskkonna kui ka majandusarengu seisukohalt. Nendel riikidel on olemas nii 
majandus- kui ka tehnilised vahendid ning ühtlasi poliitiline tahe ja avalik toetus järgimaks säästva arengu 
põhimõtteid metsanduses.  
Metsavaesed arengumaad, näiteks India, sõltuvad oma vähestest metsavarudest: mets on elatusvahend, 
peamine energia- ja sageli ka toiduallikas, pakub varju kuumuse ja põua eest, annab ravimtaimi jm. Metsavaesed 
arenenud riigid, nagu Holland, impordivad metsarikastest riikidest metsandustooteid ning -teenuseid. Nad 
väärtustavad oma väheseid metsi ning kasutavad metsi peamiselt keskkonnakaitse ja puhkeotstarbel 
Kultuurpuistute ja istandike tunnused, nende pindala maailmas ja selle trendid. 
Istandike roll puiduvarumises. Riigid, kus paiknevad suurimad istandike 
pindalad . Tööstusliku toormena tarbepuidu tootmiseks  kasvatatavate  ning 
keskkonnakaitse funktsioonideks kasvatatavate istandike  vahekord . 
Kultuurpuistute ja istandike kogupindala oli sajandivahetusel 204 miljonit hektarit ehk peaaegu 5 %. 
Seega on valdav enamus metsadest loodusliku päritoluga . GFRA 2010 andmetel oli kultuurpuistute 
29 
 
ja istandike  pindala jõudnud juba 7 %-ni ja pindala 264 miljonit ha-ni ( 2010). Seega on valdav enamus 
metsadest loodusliku päritoluga, kuid kultuurpuistute osakaal suureneb kiiresti . 
 
Mõistete puuistandiku ja kultuurpuistu tähendus on eri riikides erisugune.  
FAO  peab istandikuks kultuurpuistut, mis on rajatud külvi või istutuse teel nii metsamaal asendamaks 
raiutud puistut või metsastamaks muud maad (Terms and Definitions, 1998).  
Metsaistandikul on kaks kindlat tunnust:  
1) kasutatakse introdutseeritud  puuliike ;  
2) kui rakendatakse kohalikke puuliike, on puistu intensiivselt majandatud, ühevanuseline, puud 
paiknevad regulaarse seaduga.  
Istandusi majandatakse tavaliselt lühikese raieringiga ning enamasti kasutatakse kiirekasvulisi puuliike, 
et saada eeskätt odavat toorpuitu tööstuse tarbeks.  Istanduse osas ei rakendu sageli Metsaseaduse  
nõuded, näiteks jõulukuuseistandus või metsaseemla. 
Istandike kogupindala on 140 miljonit ha. Mitmesuguse vee- ja pinnasekaitse funktsiooniga istandike 
pindala moodustab 22 % ja peamiselt intensiivseks puidu tootmiseks rajatud istandike pindala 78 (Global 
Forest Resource ). Aastas rajatakse maailmas ligikaudu 4,5 miljonit hektarit uusi kiirekasvuliste  puuliikide  
istandikke. Enamasti majandatakse neid intensiivselt, nad on suure tootlikkusega ning annavad 
kvaliteetset tarbepuitu . Suurima kultiveeritud puistute pindalaga riigid on ülekaalukalt Hiina ja India. 
Maailmas on kultuurpuistute, sealhulgas istandike pindala kiiresti suurenenud, hõlmates praegu 7% 
maailma metsade üldpindalast (istandikud 3,8 %).  
Mõistmaks seda, kas istandike rajamine suurendab metsa üldpindala, tuleb teha selget vahet, kas on 
tegemist uute seni muul viisil kasutatud alade metsastamise või raiutud metsaalade 
taasmetsastamisega.  Kui istandik on rajatud  alale , mida seni polnud metsana kasutatud, on tegu 
metsastamisega. Selle tulemusena metsa üldpindala suureneb.  Kui istandik on aga rajatud maale, kust 
varasem mets on maha raiutud, on see taasmetsastamine. Sel puhul jääb metsa üldine pindala endiseks. 
Tavaliselt annab istandikuna rajatud puistu endisest suuremat puidutoodangut, kuid samas on väiksem 
selle bioloogiline  mitmekesisus .  
Pindalalt suurimad kiirekasvuliste puuliikide istandused olid 2001 aastal arengumaadest: 
- Hiinas (33,8 mln. ha),  
- Indias (14,6 mln. ha),  
- Indoneesias (6,1 mln. ha) ja  
- Brasiilias (4,6 mln. ha).          Kokku paikneb 62% kiirekasvuliste puuliikide istandustest Aasias (State of 
the World’s Forests, 2001).  
Kiirekasvuliste (sageli eksootpuuliikide) istanduste puidu aastane juurdekasv on põhjapoolkeral 
enamasti 10–15 tm/ha ning lõunapoolkeral 30–40 tm/ha, nende raiering on harilikult alla 30 aasta (Siry, 
Cubbage,  Ahmed , 2003). 
 
Troopiliste piirkondade puuistandike liigilises koosseisus domineerivad eukalüptid, järgnevad männid, 
akaatsiad ja suur  tiikpuu . Näiteks on eukalüptiistanduste keskmine aastajuurdekasv olenevalt liigist 10–
60 tm/ha.   
 
Mitmesuguste teiste sh toidusaaduste saamiseks rajatud istandused on  näiteks  kummipuude, kookos- 
ning õlipalmide, ameerika pirnlooreberipuu e.  avokaado , kaneelipuu, banaanide, teepõõsaste ning 
kohvipuude kasvatamiseks. 
Istandustest saadav üha suurenev puidukogus aitab tunduvalt vähendada  survet  looduslikele 
metsadele.  
Istandikud aitavad oma kiire biomassi juurdekasvuga siduda hulganisti atmosfääri süsinikku ja nõnda 
tasakaalustada võimalikku kliimamuutust. Lõpuks annavad istandikud tööd miljonitele maapiirkondade 
30 
 
inimestele, leevendades sotsiaalseid pingeid . 
 
Suurimaid investeeringuid metsakasvatusse tehaksegi praegu peamiselt Hiinas ja Kagu-Aasia riikides.  
Sealne puit on märksa odavam kui Euroopa ja Põhja-Ameerika metsadest saadav ning sellest toormest 
valmistatud puidutooted mängivad maailmaturul üha suuremat rolli. Hiina kultuurpuistute pindala on 
näiteks 77,1 miljonit ha s.o. juba 37 % kogu metsa pindalast (Global Forest Resources Assessment, 2010) . 
Troopilistes istandikes kasvatatavad peamised puuliigid 
Suur tiikpuu Päris- mahagonipuu  Eebenidiospüür  Kohvipuu Brasiilia  hevea  e. kummi- või kautšukipuu. 
Sugukond kaksiktiibviljakulise (Dipterocarpaceae)   kapokipuu  
 
Istandikud säästavad  looduslikke  metsi  
 
Parasvöötmes rajatud puuistandikes domineerivad mitmesugused papliliigid   
Tõhusa aretustöö abil loodetakse saada veelgi kiirekasvulisemaid kloone ja hübriide.  
Näiteks Itaalias, kus metsa kogupindala on 9,7 miljonit hektarit (sellest 8,4 mln. ha mägedes ning 1,3 
mln. ha tasandikel), on juba 60% raiutud puidust ning 65% tööstuslikust ümarpuidust pärit tasandikel 
rajatud istandikest. Nõnda on tunduvalt vähenenud mägedes paiknevate looduslike metsade raie . 
Praegusajal saadakse kultuurpuistutest umbes veerand tööstusliku ümarpuidu kogusest. Ühtlasi on 
märgata selget suundumust, et nende osakaal suureneb veelgi. Prognoosi kohaselt võib kahekümne 
aasta pärast kultuurpuistutest saadav puit katta  kuni poole kogu maailma puiduvajadusest . 
 
Aastas rajatakse maailmas ligikaudu 4,5-5 miljonit hektarit kiirekasvuliste puuliikide istandikke. Enamasti 
majandatakse neid intensiivselt, nad on suure tootlikkusega ning annavad head tarbepuitu  
Pool kogu maailma kiirekasvuliste puuliikide istandikest on alla 15 aasta vanad . Sealt saadav üha 
suurenev puidukogus aitab tunduvalt vähendada survet looduslikele metsadele ning bioloogilisele 
mitmekesisusele tervikuna. Istandikud aitavad oma kiire biomassi juurdekasvuga siduda hulganisti 
atmosfääri süsinikku ja nõnda tasakaalustada võimalikku kliimamuutust. Lõpuks annavad istandikud 
tööd miljonitele maapiirkondade inimestele, leevendades sotsiaalseid pingeid . 
Hiina kutuurpuistute (istutatud metsade) pindala 77,1 miljonit ha. 
Maailma metsade puidutagavara ja puidukasutuse maht. Kütte- ja tarbepuidu 
osakaal ja trendid. Hiina puidukasutus viimastel aastatel. Metsandussektori 
osakaal riikide SKP-s ning selle trendid. 
Euroopa metsade pindala ja puidutagavara ning selle trendid. Metsanduse tähtsus 
ühiskonnas, roll SKP-s. Metsade kasutamise maht ning trendid. Metsade 
omandivorm. Kaitsealuste metade pindala ja osakaal. Suurima metsaressursiga 
riigid Euroopas. EL riikide metsad. Euroopa riikide metsanduslikud õigusaktid 
ja arengukavad. 
Euroopa pindala on ligikaudu 10,2 miljonit ruutkilomeetrit  või 1,02 miljardit ha (koos Venemaaga, mis 
moodustab 24 % kogu maailma metsade pindalast). Sellest 84 % on kasutatav puidu tootmiseks. 
Euroopa metsade puidutagavara on 114,2 miljardit m3. Puidutagavara suureneb 432 miljoni m3 võrra 
aastas tänu metsa pindala suurenemisele ja juurdekasvule  . 
Euroopa on ainus kontinent, kus elanike arv pidavalt väheneb, alates 731 miljonit aastal 2006  kuni 
prognoosi kohaselt 715 miljonini 2020. 
 
Metsanduse osakaal rahvuslikus koguproduktis on enamuses Euroopa riikides marginaalne ), sealhulgas 
metsamajanduse osas SKP-s  0,1 – 1,7 %. 
Euroopa pindalast ilma Venemaa Aasia osata on metsaga kaetud ligikaudu kolmandik. Kokku on 
31 
 
metsade all eri andmetel 330–370 miljonit hektarit, kaasa arvatud Venemaa Euroopa-osa metsade 
pindala, mis hõlmab kogu Euroopa metsadest ligi poole.  
 
Metsa pindala suureneb Euroopas aeglaselt, ligikaudu ühe miljoni hektari võrra aastas (aastail 1980–
1995 oli kokku suurenemine kokku 4,1%;). Seega tasakaalustab Euroopa, sealhulgas ka väikese Eesti 
metsasuse suurenemine mingil määral globaalset metsade hävitamist. 
Euroopa metsade pindala koos Venemaaga on 1 005 001 000 ha 
 
 
Erinevate  stsenaariumide järgi võib Euroopa metsa pindala aastal 2040 olla 329 kuni 343 miljonit 
hektarit.   
     Euroopa metsade puidutagavara on 114,2 miljardit m3 (State of Europe ’s Forests, Forest Europe,UN 
ECE, FAO, 2011). Euroopa metsade kogu puidutagavara suureneb arengustsenaariumi järgi 51 miljardilt 
tihumeetrilt 2000. aastal 62 miljardi tihumeetrini 2040. aastal. Puistute keskmine puidutagavara hektari 
kohta suureneb sama aja jooksul 152 tihumeetrilt 189 tihumeetrini (Outlook for the developments of 
European forest ressources, 2003).  
     Metsasuse protsent on riigiti väga kõikuv. Soomes  on see 74 % ja Rootsis 67 %. Samas on Malta 
metsasus vaid 1,1%, Islandil 1,4% ja Iirimaal 6,6%).  
     Iga eurooplase kohta tuleb keskmiselt alla poole hektari metsa. Metsa pindala elaniku kohta on 
suurim meie põhjanaabritel Soomes: 4,3 hektarit ).  Metsa on arenenud riikides ühe elaniku kohta 
ülivähe, näiteks Taanis vaid 0,12 ha ja Belgias 0,07 ha elaniku ja metsa ökosüsteemi teenused seetõttu 
defitsiitsed. 
     Eri kaitserežiimiga metsad võtavad riigiti enda alla 10–35% kogu metsa pindalast, kuid range kaitse all 
on vaid 2% Euroopa metsadest. See on tunduvalt vähem kui Eestis: üle kolme korra. Eestis on range 
kaitse all 9,3 % ja kaitse- ning hoiumetsade kogupindala ca 30 %.  
Praegusajal suudavad Euroopa metsavarud katta 87% nende riikide puiduvajadusest. Sealjuures hõlmab 
metsaraie kokku 70% puidu aastasest juurdekasvust (European Forest Information Scenario  Model, 2004). 
Eesti ja Läti olid ainsad Euroopa riigid, kus  raiemaht on saavutanud metsade aastase puidu juurdekasvu 
taseme (Eestis 2000-2002). Raiemahu ja puidu aastase juurdekasvu suhe on Euroopa Liidu riikides väga 
erinev. 
 
2005. aasta andmete järgi oli Eesti näitaja väiksem kui Euroopa Liidu riikide keskmine ja  umbes samal 
tasemel nagu Saksamaa, Suurbritannia, Poola ja Prantsusmaa oma. Kõige suurem on metsaraie 
osatähtsus juurdekasvus Rootsis, Belgias ja Tšehhis (üle 80%). Kõige väiksem oli raiutud  tagavara  
osatähtsus juurdekasvus Küprosel, Itaalias ja Taanis (alla 35%). 
32 
 
 
 
Enamik Euroopa metsadest on  eraomanduses , ehkki mitmesugused riigiasutused omavad ja 
majandavad märkimisväärset osa metsadest peaaegu kõikides riikides. Mittetööstuslike 
erametsaomandite osakaal on suhteliselt kõrge Soomes ja Rootsis, vastavalt  64 ja 41 % metsa 
kogupindalast, väga väike aga näiteks Kreekas – 8 % metsa kogupindalast . 
Põhja-Euroopa riikides, millistes metsade tulunduslik  funktsioon on väga oluline, majandavad riigimetsi 
enamasti mitmesugused riigi tulundusasutused või äriühingud.   
Lääne- ja Lõuna-Euroopas, kus reeglina on esmatähtsad metsa keskkonna- ja puhkefunktsioonid, on nii 
riigi kui võimu- ja järelvalveorgani, kui ka metsaomaniku ja riigimetsa  majandaja funktsioonid sageli 
riigieelarveliselt finantseeritavad ja seatud ühtse metsandus-administratsiooni ülesandeks. 
 
Metsanduslik õigusloome ja metsanduse arendamine Euroopa riikides 
 
Enamik Euroopa riike on välja töötanud ja rakendanud mitmesuguseid metsandusalaseid arengukavasid 
ja õigusakte, mis on otseselt toetanud  säästva arengu tagamist metsanduses. 
Metsapoliitika  ja metsanduse arengukava dokumendid on olemas 33-s ning koostamisel või 
täiendamisel kõigis Euroopa riikides . 
Säästva metsanduse hindamiseks kasutatakse Euroopa ministrite metsakaitseprotsessil 2003. aastal 
vastu võetud kriteeriumite ja näitajate süsteemi. Kriteeriumite  abil  defineeritakse   säästva  
metsanduse  peamisi valdkondi. Näitajaid kasutatakse   kriteeriumite   kirjeldamiseks, mõõtmiseks  ja 
võetud eesmärkide täitmise hindamiseks.  
Vaatamata FAO ühtsetele definitsioonidele võivad nende näitajate kasutatavad arvväärtused olla riikide 
lõikes vägagi erinevad. Näiteks kasutab Austria 1975. aasta metsaseaduse järgi metsa definitsiooni 
puittaimedega kaetud ala minimaalse pindala juuresl alates 0,05, Saksamaa alates 0,1 ja Soome alates 
0,25  hektarist  (FAO FRA 2010 definitsioonis on see teatavasti 0,5 hektarit). 
 Vägagi erinevad on riikide metsaseadustes või metsamajandamise soovitustes esitatud seisukohad ka 
näiteks uuendusraiele mineva puistu  minimaalse vanuse, lageraie lankide maksimaalse pindala ja 
taasmetsastamise kohustuslikkuse suhtes. Mõnedes riikides pole need küsimused üldse õiguslikult 
reguleeritud. 
 
Euroopas on 35-s riigis kaitse all kokku ligikaudu 15,1 miljonit ha metsa ehk 8,1 % metsa kogupindalast.  
33 
 
Sellest on rangereziimilise kaitse all (kategooria 1.1) 2,4 miljonit ha ehk 1,3 %. Kategooria 1.1-1.3 ja 
kategooria  2 kaitstud metsa pindala on Euroopas kokku 56 miljonit ha ja Euroopas ilma Venemaata 39 
miljonit ha ). 
 Bioloogilise mitmekesisuse kaitse eesmärgil on kaitse all kokku umbes 10 % Euroopa metsadest). Eestis 
on rangereziimilise kaitse all oleva metsa pindala seega kordades kõrgem kui Euroopas tervikuna. 
Looduslikus  seisundis metsade osakaal on kogu Euroopas 4,9 %.  
Kaitse iseloom on riigiti erinev, kusjuures Põhjamaades ja Ida-Euroopas on suund suurte 
metsapindalade võtmiseks range kaitse alla, Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Euroopas püütakse metsade 
bioloogilise mitmekesisuse kaitse lahendada  enam läbi aktiivse majandamise .  
EL linnu- ja elupaiga direktiivi kohaselt on määratud Natura 2000 võrgustikku ligikaudu 750000 km2 
maismaaalasid (SOER, 2010), millest umbes 30 % on mets (Environmental Statistics ...,  2010). Selliste 
rangelt kaitstavate metsade, kus igasugune majandustegevus on keelatud, osakaal oli 2005 a Euroopa 
Liidus keskmiselt vaid 1,1%. Eestis aga 5,8%. Eestile järgnesid osakaalu poolest  Slovakkia 4,2% ja Soome 
3,2%.  
Euroopa suurema metsa pindalaga riigid 
 
Euroopa Liidu metsade tüvepuidu kasutamise maht ja kasutamise potentsiaal 
355 + 232 = 587 miljonit m3 (FAWS) in Europe (EU27)   
 
34