POLIITIKAFILOSOOFIA Loengukonspekt (0)

POLIITIKAFILOSOOFIA Loengukonspekt 2012
Filosoofia määratlemine. Poliitikafilosoofia, selle seosed teiste filosoofia harudega ja poliitikateadusega.
Esmasel kokkupuutel ja tutvumisel filosoofiaga on just kõige raskem mõista seda, mis see filosoofia õigupoolest on. Aga sellest, kuidas filosoofiat mõistetakse ja käsitletakse, sõltuvad paljude teiste filosoofiliste küsimuste vastused. Enamgi veel, sellest sõltuvad ka probleemide nägemise ja seadmise viisid ning nende lahendamise teed. Poliitikafilosoofia on üks filosoofia haru.
Mis on filosoofia? Sellele loomulikule küsimusele ei ole tänapäevani üldtunnustatud ja üldiselt omaksvõetud vastust. Filosoofia (e.k tarkuse armastus) on loomult pluralistlik , ta „elab“ erinevate filosoofiavoolude mitmekesisusena, nende intellektuaalse konkurentsi ja vastastikuste täiendamistega. Erinevates vooludes võidakse samadele küsimustele täiesti korrektselt anda erinevaid vastuseid. Sisult samalaadsed küsimused võidakse erinevates filosoofiasüsteemides sõnastada sootuks erinevas mõistelises ja keelelises rüüs. Üsna tavaline on olukord, kus erinevates filosoofiavooludes hoopiski puuduvad ühised mõtetomavad lähenemisviisid ja probleemiseaded.
Teisalt on filosoofia suhteliselt eraldiseisev, kõrge autoriteediga vaimse tegevuse valdkond ühiskonnas ning pika ja kuulsusrikka ajalooga õppeaine ülikoolides. Filosoofia ei ole teadus, kunst , mütoloogia, religioon, teoloogia , õigusteadvus, poliitiline teadvus, kõlblusteadvus, argiteadvus, aga ta on kõigi nendega mitmes plaanis seotud. On arusaadav, et niisugust rikast ja mitut laadi siiretega osalust vaimumaailma arhitektoonikas ei olegi võimalik ühe, kahe või enama asjakohase üldist tunnustust leidva määratlusega (definitsiooniga) hõlmata. Kõik sissejuhatavad filosoofiamääratlused on seega möödapääsmatult tinglikud, formaalsed ja aineala tegeliku rikkuse kohta väheütlevad. Rohkem kõnelevad need määratlused siis, kui nende lugejatel, nende üle mõtisklejatel, on juba mõningane kogemus kokkupuudetest filosoofiaga olemas. Niisiis : sissejuhatavad (etteantavad) määratlused filosoofia kohta on didaktiliselt üldiseks orienteerumiseks vajalikud, ent selgemaks, sügavamalt mõistetavaks, saavad asjad ikka tegeliku töö tulemusena filosoofiaga tutvumisel.
Eksimist kartmata võib väita, et kõik enam-vähem normaalse psüühikaga inimesed on filosoofiaga enne seda teadlikult õppima asumist kokku puutunud. Enamgi veel, mõndagi filosoofiast, filosoofilist on meisse paratamatult mingil viisil lausa sisse imbunud. Nimetame siinkohal vaid kolme seoseliini. Igasugune keel kätkeb endas teatud metafüüsikat – olemise struktureerimist sellele keelele eripärasel viisil. Mõistestiku ja grammatika erijooned (aga kui palju nt võrreldavalt soomeugri ja indogermaani keeltes?) mõjutavad tajuprotsesse, samuti mõtlemist kui protsessi ja mõtete esitamist . Teiseks. Filosoofiliselt koolitamata tavainimese igapäevamõtlemises on kinnistunud mitmesugused usud : usk selle kohta, et teatud asjad, olendid ja sündmused meie elus on objektiivselt olemas, et neil on püsivad omadused, millest me oleme suutelised ettekujutust (kujutlust? arvamust? teadmist?) looma. Niisugused põhjendusteta omaksvõetavad usud moodustavad filosoofias nn naiivrealismi tuuma. Kolmandaks , lapsepõlvest alates sisendatakse inimestesse arusaamu hea ja halva, õige ja väära, ausa, õiglase jms käitumise kohta. Neid mõisteid ja käitumismalle analüüsib süstemaatiliselt ja kriitiliselt moraalifilosoofia ehk eetika . Kas siis tänapäeva kõikvõimas teadus ei suuda kõikidele küsimustele vastuseid anda? Ei suuda, põhimõtteliselt. Neile küsimustele, millele saab vastata kogemuse, sh vaatluse, mõõtmise, eksperimendi, põhjal, vastavadki faktuaalsed, empiirial baseeruvad teadused (nt füüsika, geograafia). Deduktiivsete formaalsete arutlustega seotud küsimustele aitavad vastuseid leida loogika ja matemaatika . Aga Hamleti kuulus küsimus Olla või mitte olla? on tüüpiline filosoofiline küsimus, sest käib inimese kohustuse, olemise ja väidete mõttekuse, väärtuste jms kohta.
Filosoofia on see, millega filosoofid tegelevad. Võimatu on anda (lõplikku? selget? üldaktsepteeritavat?) nimekirja nii sellest, millega filosoofid erialaliselt tegelevad, kui ka sellest, millega nad ei tegele. Kuigi samas on filosoofias olemas suhteliselt püsiv probleemide kogum ning kasutusel on äratuntavalt eriomane mõistestik. Filosoofia on ainus akadeemiline vaimse tegevuse ala, kus ühte filosoofiavoolu kuuluv filosoof võib teise filosoofiavoolu malle järgivat kolleegi filosoofina koguni välistada. Näiteks täppisteaduse keele ja kontseptuaalse aparaadi loogilise analüüsiga tegelev positivist võib inimolemise absurditundega tegelevat eksistentsialisti pidada väljaspool filosoofiat (seega nt poeesiasse, psühhiaatriasse, erinevatesse kunstialadesse vm) kuuluvaks. Täiesti tavaline on olukord, et erinevad õppejõud võivad ühte ja sama teemat käsitleda väga erinevalt.
Filosoofia on mõtetes hõlmatud ajastu, oma aja vaimne kvintessents ( Hegel , Marx). Muidugi on see õige ja isegi küllalt konkreetselt „kombatav“ määratlus, ent proovige oma ajastut mõistete ja mõtete diskursiivsesse (loogilisel arutlusel põhinevasse sidusasse) võrku püüda! Ilmselgelt domineerib toodud määratluses püüdlemine universaalse teadmise, terviku teadmise poole. Taoline püüdlemine on keeruline protsess, mille käigus ületatakse erinevad arvamused terviku kohta. Filosoofia on üks teoreetilise mõtlemise viise. Antiik-Kreeka orjandusliku demokraatiaga linnriikides 6.-4. sajandil ema sündinud uus sotsiaalne fenomen - teoreetiline mõtlemine natuurfilosoofia ja tõestava matemaatika vormis – on läbi kahe ja poole aastatuhande olnud üks alussambaid tänapäeva teaduspõhise tehnoloogilise tsivilisatsiooni kujunemises. Teoreetiline mõtlemine kasutab refleksiivses (enesekohases kriitilises ) kontekstis erilisi mõtlemise vorme, mõisteid, mis omandavad tähenduse ratsionaalsete, mõistuspäraste arutluste ja argumenteerimise käigus. Filosoofia peamine „eluviis“ on ratsionaalne argumenteerimine . Kui teaduse empiirilised ja kontrolliprotseduurid leiavad valdavalt aset laborites, siis filosoofide laboriks on ideede maailm, kus analüüsitakse kujuteldavaid mõtteeksperimente. Iga ajastu palgejooned kujunevad mineviku ja oleviku inimeste tegevuse tulemusena. Kes seejuures ikka ja jälle murravad pead: mida ja kuidas on meil võimalik teada, mida me peaksime ühes või teises olukorras tegema, milline teguviis on parim? A. Danto järgi ei paku ega tee filosoofia midagi muud, kui annab seespoolse ülevaate kogu maailmast – teadvusest, objektidest , olemasolust, tõest, maailmast tervikuna ja meie suhtest sellesse tervikusse.
Filosoofia on vastusteotsimine inimese olemise peamistele küsimustele: Mida ma võin teada? Mida ma pean tegema? Millele ma võin loota ? Mis on inimene? (I. Kant). Iga sõna igas siinses küsilauses on edasise filosoofilise küsimise aines. Näiteks mida:1) kas igasuguse olemasoleva ja/või mõeldava objekti või sündmuse kohta on võimalik luua (saada?, leida?, konstrueerida ?) asjakohast teadmist? Milliseid meetodeid tuleb erinevate objektide uurimisel kasutada? Jne. Igale küsimusele on erinevatel ajastutel antud – vastavalt selle ajastu tarkusele ja huvifookusele – erinevaid vastuseid. Ühe ja sama ajastu erinevate mõtlejate vastused olulistele ja loomult igavestele, s.o olemuslikult ammendamatutele, filosoofilistele küsimustele erinevad ka vastajate lähenemisviisi, maailmavaatelise hoiaku, akadeemilise ettevalmistuse, eruditsiooni laiuse ja sügavuse, analüüsi ja esituse stiili jms poolest. Filosoofe reeglina ei rahulda kord juba antud vastused kõige olulisematele küsimustele; vaevalt et tänapäeval enamikku inimestest rahuldavad keskaja tarkade seletused maailmast ja jumalast, elu mõttest, inimese võimalustest maises elus. Millele siis võime tänapäeval rohkem loota – kas taevastele jõududele, teadlaste ja inseneride loomingule või poliitikute riigimehelikkusele? Või saatusele? Parimal viisil elatud elule siinpoolsuses või paradiisile teispoolsuses?
Filosoof on inimene tarkuse otsingul (J. Maritain). Inimtunnetuse maakaardil asub filosoofia humanitaaria vöötmes. Humanitaaria üks erinevus täppisteadustest on selles, et reeglina kujuneb siin mõiste tähendus, s.o ka määratlus, definitsioon, uurimistöö tulemusena; formaliseeritud teadmissüsteemide korral määratletakse terminid, mõisted ja muud „töövahendid“ tavapäraselt käsitluse alguses. Seetõttu on arusaadav, et ka tarkuse mõiste kuulub kindlalt nende mõistete hulka, mida pole võimalik hõlmavalt ja üldtunnustatavalt määratleda. Öeldu muidugi ei sisalda pessimistlikku järeldust, et tarkust polegi võimalik ära tunda. Tarkus koondab endas (enamasti ikka ja jälle uudses kombinatsioonis) teadmisi, kogemusi ja oskusi; suutlikkust eristada olulist mitteolulisest, projekteerida olemasoleva alusel võimalikku tulevikku, arvestada tegude eetilist konteksti jpm. Filosoofia, tarkuse otsing, on sellest vaatepunktist maailma mõistuspärane uurimine , mis viiks tegelikkuse selge, kriitilise , põhjaliku mõistmise poole. See selgus omakorda võimaldab elada väärikat, head elu. On olemas n.ö puhta mõistuse filosoofiaid, filosoofiat filosoofidele, kui ka praktikale suunatud filosoofiaid, niisuguseid mõttesüsteeme, mis püüavad tegelikkust (paremaks?) muuta.
Filosoofial puudub oma spetsiifiline ja läbiv uurimisaine (vrd matemaatikaga!); filosoofiline arutlus võib käivituda kultuuriruumi mistahes punktist. Filosoofia on pigem „ükskõik mille teooria (theory of anything)“ kui „kõige teooria (theory of everything)“ (R. Scruton). Tõesti, selles aspektis (tegelikult mitmes teiseski) on filosoofial oluline sugulus matemaatikaga. Nagu füüsikaliste, bioloogiliste , psüühiliste ja sotsiaalsete protsesside kõrval ei ole olemas erilisi matemaatilisi protsesse ega nähtusi, niisamuti pole olemas erilisi filosoofilisi nähtusi ja protsesse. Matemaatika uurib maailma mõningaid üldisi kvantiteedi, struktuuri ja topoloogia omadusi ning tema osatähtsus inimtunnetuse, sh teaduste arengu ajaloolises protsessis aina kasvab. Niisamuti on lood ka filosoofiaga. Mida mitmekülgsemaks ja keerulisemaks on muutunud globaliseerunud maailm, ühiskond, kultuur, tunnetustegevus, poliitiline elu, seda rohkem on kasvanud vajadus filosoofilise käsitluse järele, kaoses esmase korra loomise järele. Filosoofiline dimensioon on möödapääsmatult vajalik kõikide elualade suurte tegijate mõtlemises. Seda nii keeruliste süsteemide mõistmiseks vajaliku viljaka uurimisstrateegia valikul kui ka saadavate tulemuste humanistlikus rakendamises edasistes tegevustes. Tõde, hüve, õnn, õiglus, ilu, võim, vabadus, tulevik jmt kõige üldisemad mõisted – kategooriad - „värvivad“ kogu inimlikku olemist, kujundavad kõiki tegutsemismustreid.
Kui filosoofia oleks „kõige teooria“, siis tähendaks see, et filosoof(ia) seaks enda ülesandeks luua kõikehõlmav maailmakirjeldus ja –mõtestus, mis võtaks kokku ja sünteesiks kõikide teaduste saavutused. Niisuguseid maailmatervikut uurimisainena hõlmavaid pürgimusi on ajaloos olnud, tänapäeval on seesugune spekulatiivne natuurfilosoofiline totaalsus täiesti võimatu, viljatu ja ka tarbetu . Filosoofia käsitlemisel „ükskõik mille teooriana“ peaksid kindlasti olema täidetud järgmised tingimused: filosoofiliseks arutluseks kerkivad küsimused peavad pakkuma üldist huvi, arutlejad peavad opereerima kõige üldisemate, abstraktsemate, mõistetega, arutlus peaks olema kvaliteetne, s.o vastu pidama kriitilistele argumentidele, tundma varasemaid asjakohaseid vastuseskeeme ja argumente filosoofia ajaloost, olema üldjoonteski kooskõlas teaduse tõdedega. Vastasel korral taandub arutlus targutamiseks, tüütuks „filosofeerimiseks“. Kindlasti üha suuremat elujõudu koguvatena on kultuuri arengu suhteliselt hilises staadiumis tekkinud nt moe-, spordi-, reklaami- jm filosoofiad . Kui teaduses on uurimistöö vektor suunatud ettepoole , siis filosoofias on loomulik, et mingi aktuaalse probleemi lahendamisse kaasatakse filosoofiaajalooline arsenal . Platon , Aristoteles , Descartes, Locke , Kant, Hegel, Russell, Wittgenstein jt mõttekorüfeed pole vananenud, nad, täpsemalt nende pakutud lahendusskeemid peamises sisus vähemuutuvatele põhiküsimustele, on tänases filosoofias täisosalised. Filosofeerimine on permanentne dialoog inimkonna suurvaimudega. Filosoofia ajalool on oleviku filosofeerimise praktikas põhimõtteliselt suurem ja olulisem roll kui teaduse ajalool teaduslikus uurimistöös.
Seega: filosoofia võib olla nii õpetus, teadmiste süsteem, vaimumaailma maakaart kui ka professionaalne vaimne teraapia intellektuaalsete umbsõlmede lahti(h)arutamisel.
Traditsiooniliselt jaotatakse oma suures mahus ja ääretus mitmekesisuses raskesti hõlmatava filosoofilise universumi osiseid, sh filosoofia küsimusi ontoloogia , epistemoloogia ja praktilise filosoofia valdkonda (eetika, sotsiaalfilosoofia mitmesugused harud, s.h poliitikafilosoofia ja õigusfilosoofia) kuuluvaiks. Kaks esimest koos loogikaga omakorda moodustavad teoreetilise filosoofia tuuma.
Ontoloogia, olemisõpetus, on see filosoofia osa, mis käsitleb olemise (kr ontos) kõige üldisemaid printsiipe, fundamentaalsemaid struktuure ja seaduspärasusi. Arutlustes ei lähtuta ega toetuta seejuures mitte tegelikkuse empiirilise uurimise materjalile ja kriteeriumitele, nagu see toimub teaduses, vaid maailmaskeem ehitatakse puhtmõistuslikult, refleksiivse mõtiskluse tulemusena. Selleks kasutatakse üldisi mõisteid ehk kategooriaid: olemine, ruum ja aeg, põhjus ja tagajärg, osa ja tervik, pidevus ja diskreetsus , võimalikkus ja tegelikkus jms. Mis olemine üldse on? Kuidas see on seotud mitteolemisega? Kas olemine on piiratud või piiramatu? Kas olemisel on eri tasemeid? Kas maailma tuleks kujutada pigem pideva või pisikestest osakestest koosnevana? Bertrand Russelli kujundlikus sõnastuses: „Kas maailm on pigem kausitäis tarretist või ämbritäis haavleid“? Üht või teist lähtepositsiooni omavad inimesed mõtlevad maailmast väga erinevalt. Jne. Kas osad määravad nendest moodustuva terviku iseloomu või, vastupidi, tervik annab seda kujundavatele osadele nende olemisviisi? Esimest lähenemisviisi, mis viimases lauses kirjeldatud, nimetatakse atomismiks, teist – holismiks. Neile toetudes ehitatakse üles erinevad, põhisuundumuses vastandlikud, reaalsuse uurimise strateegiad.
Epistemoloogia valdkonda kuuluvad kõik sedalaadi küsimused, mis puudutavad teadmist (kr episteme ). Mõnikord kasutatakse enam-vähem sünonüümina ka terminit gnoseoloogia (kr gnoseo – tunnetama ). Eesti keeles kasutatakse selle valdkonna tähistamiseks sõnu tunnetusfilosoofia, tunnetusteooria . Mis on teadmine (üldistatult, üle kõikide individuaalsete olukordade)? Laialt levinud teadmise määratlemine korrektselt õigustatud tõese uskumusena on õigupoolest alles teeots teadmise-maailma. Kuidas meeleline tunnetus ja mõisted teadmises ühinevad, ühendatakse? Kanti kuulsa vormeli kohaselt on aistingud ilma mõisteteta „ pimedad “ ja mõisted ilma aistinguteta „tühjad“. Missugune on teadmise olemise viis? Milliste tunnuste põhjal erineb teadmine arvamusest, oletusest, illusioonist, veendumusest, kujutlusest, oskusest, tarkusest? Milline on teadmise ja väärtuse, teadmise ja tegevuse vahekord ? Mis on tõde ja missugused omadused tal on? Kuidas teha kindlaks, kas vaadeldav väide on tõene? Kasulik on teada, et erinevaid tõeteooriaid on rohkem kui kümme. Kesksemad neist on tõe korrespondents- ehk vastavusteooria ja koherentsus- ehk kooskõla teooria. Esimese kohaselt on tõde teadmise omadus, mis põhineb väite sisu vastavusel tegelikule asjadeseisule. Teise järgi uskumus on tõene siis ja ainult siis, kui see on kooskõlas ülejäänud asjassepuutuvate uskumustega. Kas tehissüsteemid, nt arvutid , võivad omada ja omandada teadmisi? … Kui arenenud maailm ehitab teadmistepõhiseid ühiskondi, siis peab selle vundament eriti kindel olema.
Praktiline filosoofia hõlmab neid filosoofilisi küsimusi, mis on seotud inimeste tegevusega . Sõna praxis tähendab kreeka keeles tegutsemist . Aristotelesest alates tuntakse kolme inimese põhitegevust: theoria, praxis ja poiesis. Theoria seostub mõtiskluse, sisekaemuse, kontemplatsiooni, tõe äranägemisega seesmise vaatluse teel; teoreetilise tegevuse eesmärk on selles tegevuses endas, sellelt ei oodata rakenduslikke väljundeid. Poiesis on millegi valmistamine, seotud techne , s.o tehnika ja tehnoloogiaga, samuti millegi varjatusest esiletoomisega, nt käe treenimine kirjutusoskuse tarvis. Sedalaadi tegevus omab tegevusprotsessist lahutatavaid tulemusi ja tegevust ennast hinnatakse tulemuse, produkti (nt käsitöö kui protsessi ja produkti) järgi. Praxis on Aristotelese järgi tahtlik ja eesmärgipärane tegevus, eneseteadlik tegutsemine, toiming. Siin ei ole tegevusprotsess ja selle tulemus lahutatavad; tegevuse eesmärk on tegevuse enda teostamine (nt eneseteostus , laulmine , tantsimine , poliitika). NB! Praxise mõistest lähtub Aristotelese hoopis laiem poliitika mõistmine kui uusajast alates tunneme .
Oluline on eristada juhuslikku, instinktiivset käitumist ( behavior ) kavatsetud, eesmärgipärasest tegutsemisest ( action , intentional action). Inimesed on võimelised esitama põhjendusi oma tegutsemise aluseks olevatele veendumustele ning õigustusi oma tegudele. Ja mis veelgi olulisem, neist ka juhinduma. Põhjendamine (kasut ka põhistamine) ja õigustamine on (eriti praktilises) filosoofias väga olulise tähenduse ja tähtsusega protseduurid. Põhjendamine on mistahes selline protseduur , millega tehakse kindlaks, kas mingi väide on tõesussuhtes sellega, mille kohta ta midagi väidab. Põhjendamisega tehakse kindlaks, et miski on just nii, oli nii, saab edaspidigi olema nii, saab olla just nii, nagu väidetakse. Tõene või väär saab olla ainult niisugune lause, millega midagi kirjeldatakse, s.o faktilause. Seega: põhjendamine on seotud faktilise olukorra kirjeldamisega, täpsemalt on see kirjelduse tõesuse tarvilike ja piisavate tingimuste kindlaks määramise, protseduur. Aga inimesed mitte ainult ei kirjelda reaalsust, vaid ka hindavad – kiidavad või laidavad – sündmusi, tegusid , inimesi, programme , kavatsusi. Olukordi hinnates annavad inimesed neile positiivse või negatiivse väärtuse. Hinnangud , väärtuslaused, on tegevuse eesmärkide seadmise, normide, reeglite, käskude koostamise aluseks. Neis ei ole tõesusvahekorda sellega, milles neile osutatakse. Normid, normatiivsed laused, ei kirjelda olemasolevat olukorda, vaid fikseerivad , kirjutavad ette selle, mis peaks või ei peaks olema. Õigustamine on ennekõike väärtustav, normatiivne , ja hoopis vähem kirjeldav, protseduur. Õigustamine on niisiis arutelu, milles näidatakse, mille tõttu, millistel kaalutlustel, see õigustatav miski on parem, õiglasem, õigem, hüvelisem, väärtuslikum; et see miski oleks justnimelt soovitud, tahetud, ettekirjutatud viisil. Õigustamine toetub kindlasti mingitele alustele, s.o õigustavad järeldusväited peavad tulenema mingitest lähteväidetest. Viimaste seas on nii olemasolevat olukorda kirjeldavaid väiteid kui ka väärtushinnanguid ning ettekirjutavaid väiteid.
Praktilise filosoofia algus ulatub enam-vähem selgelt teadvustatuna tagasi Aristotelese tegevusse. Tema eristas selles moraali filosoofilist käsitlemist, s.o eetikat, ja poliitika üle filosofeerimist. Eetika vallas otsiti õigustusi indiviidide õigele tegutsemisele, analüüsiti õigeid valikuid (eriti kuldse kesktee otsimine) ja hea elu elamise võimalusi. Poliitikat mõistis Aristoteles laiemalt kui tänapäeval, kui õpetust ühiskonnast üldiselt. Tema poliitikafilosoofia esitas õigustusi ühiskonna õige ja õiglase ülesehitamise kohta. Tänapäeval, hoopis keerulisema ja liigendatuma ühiskonna tegevussüsteemi olukorras, kuuluvad praktilise filosoofia koosseisu lisaks paljud tekkinud ja veel kujunevad sotsiaalfilosoofia harud – tegevusteooria, mõistlike valikute õigustamine, moe-, reklaami-, spordi-, rohelise eluviisi, eutanaasia jms filosoofiad.
Fakti- ja väärtuslausete vahekorra fundamentaalne probleem on tänapäeva filosoofias jätkuvalt diskussioonide ala. Süvenemata siinses sissejuhatuses sellesse vaidlusvalda (nt otsima vastust küsimusele: kas ilu on vaataja silmades või vaadeldava „sees“?) nendime, et pea kaks ja pool sajandit on filosoofid pigem nõustunud šoti mõtleja David Hume ´i seisukohaga, mida tuntakse Hume seaduse nime all. Hume kinnitas, et faktiväidetest ei saa tuletada väärtusväiteid ja et hinnanguväiteid ei saa kinnitada hinnatava nähtuse faktilise olukorra uurimisega. Seega: väiteid ühe või teise nähtuse väärtuslikkuse kohta ei saa põhjendada tõeste või vääradena. Ainuüksi mõistuse abiga, teoreetilise tunnetusega, ei ole võimalik öelda, millised meie väärtused ja eesmärgiseaded on õiged ja millised mitte. Mistahes eesmärkide, s.h ka poliitiliste, seadmine on seotud inimeste, huvirühmade, subjektide emotsioonide, huvide, tunde- ja väärtusilmaga, ega ei ole mingi ekspertülesande mõistuspärane lahendamine. Nagu arvas Platon. Milline on ses olukorras tõene teadmine?
Üht jaotust tuleks filosoofia sissejuhatavas tutvustuses veel kindlasti esile tuua. 20. sajandi alguses panid G. Frege, B. Russelli, L. Wittgensteini jmt tööd aluse analüütilisele filosoofiale, mis on tänaseni, kogu oma sisemisele mitmekesisusele vaatamata, vast kõige mõjukam filosoofiliste küsimuste analüüsimise laad. Analüütiline filosoofia ei ole üks filosoofia haru, distsipliin või vool, vaid suure hulga voolude, koolkondade ja uurimismeetodite koondnimetus. Analüütiliste filosoofide ühiseks tunnuseks võib esimeses lähenduses tuua, et nad analüüsivad filosoofiliste probleemide keelelise esituse peidetud struktuure, vabanemaks tavakeele pindmiste vormide võimalikest eksitamistest. Analüütiline filosoofia tegeleb peaasjalikult mõtlemise kontseptuaalse, s.o mõisteaparaadi, analüüsiga; analüüsi võtmes käsitletakse nii traditsioonilisi ontoloogia, epistemoloogia kui ka praktilise filosoofia probleeme. Selles kontekstis on arusaadav, et kui Wittgenstein on nimetanud analüütilist filosoofiat mõtlemise teraapiaks, mis püüab avada teatud vaimseid umbsõlmi, „lahendamatuid“ probleeme või ravida muul viisil ligipääsmatuid intellektuaalseid anomaaliaid. Sellisena ei kujuta filosoofia endast mitte teooriat, süsteemiks kirjutatud õpetust, vaid „ravitehnikat“. Kuivõrd analüütiline filosoofia kujunes ja domineerib siiani peamiselt (aga viimased aastakümned juba kaugeltki mitte ainult!) anglo-ameerika maades, siis varasemat ning analüütilise filosoofiaga paralleelselt tehtavat filosoofiat nimetatakse sageli koondnimetusega kontinentaalfilosoofia.
Jätkame filosoofia sissejuhatavat tundmaõppimist filosoofia ühe haru – poliitikafilosoofia – lähema vaatlemisega. Nagu eespool öeldud, moodustab poliitikafilosoofia koos moraalifilosoofia ehk eetikaga praktilise filosoofia tuuma. Viimane on ainult suhteliselt iseseisev ja niisugusena on ta alati tugevalt filosoofilise süsteemi kui terviku, „värvi“. Näiteks Platoni poliitilise õpetuse õigustused toetuvad tugevalt tema filosoofia ontoloogilistele, epistemoloogilistele ja eetilistele eeldustele. Filosoofiline süsteem on omamoodi monoliit .
Alustame igapäevaelus erinevates seostes palju kasutatava sõna poliitika tähendusvälja ülevaatamise ja piiritlemisega. Esiteks tsitaat Longmani Maailmapoliitika leksikonist (e.k 1999), kust märksõna poliitika alt leiame tõeliselt mitmemõõtmelise puzzle . „Poliitika: 1) kunst ja teadus, kuidas valitseda nõustumise, jõu kasutamise, intriigide, manipuleerimise ja sõjakavaluse teel; hõlmab kogu ühiskondlike suhete kompleksi ühiskondade sees ja nende vahel; 2) „kes mida saab, millal ja kuidas“ ( Harold Lasswell); 3) „väärtuste paigutamine võimu abil“ (David Easton ); 4) „kuningriik, kus kohtuvad südametunnistus ja võim, kus põimuvad inimelu eetilised ja sunnitegurid ning töötatakse katseliselt välja nende ebamugavaid kompromisse“ (Reinhold Niebuhr ).“ Suurepärane kogum erinevatest vaatepunktidest poliitikale ja erinevatest toimimisviisidest reaalses poliitikas läbi aegade! Teiseks. 2011. aasta lõpus ilmunud põhjaliku algupärase eestikeelse kõrgkooliõpiku „Poliitika ja valitsemise alused“ autorid esitavad nüüdisaegse, demokraatlikus riigikorralduses kujunenud, selgepiirilise arusaama poliitikast järgmiselt. „Kõige üldisemas mõttes on poliitika organiseeritud tegevus, mille abil tullakse võimule, mõjutatakse ja kontrollitakse võimu, et kujundada ning juhtida avalikku elu. See tegevus on kestev mitmejärguline protsess, mis annab ka poliitikale mitu tähendust. Esiteks tähendab poliitika eri huvide esindajate ja nende rühmade võitlust võimu pärast. Võim annab õiguse otsustada ning otsuste kaudu saabki poliitikat ellu viia. … Samas ei piirdu poliitika ainult võimuletulekuga. … Poliitika on ka seaduseelnõu koostamine ministeeriumis, selle arutamine teistes asutustes ja komisjonides ning menetlemine parlamendis. Seda protsessi nimetatakse poliitika kujundamiseks, mille käigus esialgsed huvid peaaegu alati muutuvad, sest neid tuleb omavahel sobitada. … Poliitika kujundamise tulemuseks on konkreetsed otsustused: seadused, määrused, rahaeraldised plaanide elluviimiseks. … Niisiis kujutab poliitika endast süsteemi, kus omavahel on seotud eri huvid, võimu- ja valitsemisinstitutsioonid ning nende toimimist kujundavad normid.“ Ja veel samast, terminoloogiliselt ja kokkuvõtvalt. Demokraatlikus riigikorralduses on poliitika protsess, mille olemust kajastavad kaks-kolm ingliskeelset terminit, millele eestikeelsete vastete väljatöötamisega tegeldakse. Politics võib olla kasutusel üldterminina, et tähistada poliitikat igas mõttes. Kitsamalt on see aga sisendipoliitika, s.o valitsemisinstitutsioonidele suunatud kodanike ootused ja nõudmised, mille kaudu inimesed väljendavad oma huvisid ja püüavad lahendada erimeelsusi. Mitmesuguste tasakaalupunktide, sh poliitilise võimu sobiva jaotuse, otsimine on sisendipoliitika keskseid ülesandeid. Policy tähendab valitsemisinstitutsioonide vastu võetud väljundipoliitikat, ametlikku tegevuskava – tegevuse eesmärke, õigusakte, meetmeid, rahaeraldisi jm vahendeid ning reaalset tegevusprotsessi seatud eesmärkide täitmiseks. Poliitika selles faasis on kesksel kohal ühiskonnaelu kujundamine. Polity tähendab riiki või muud ühisruumi (nt kodakondsust), kus poliitikaprotsessid toimuvad.
Niisiis, poliitika on eriliselt organiseeritud tegevus. Tegevuse mõiste on filosoofias ning humanitaar- ja sotsiaalteadustes üks kesksemaid. Sest eks ole ju kogu sotsiaalkultuuriline reaalsus , selle koostisosadest rääkimata, nii või teisiti kas inimeste elav tegevus ise või siis inimeste käte- ja/või mõttetegevuse produktid, n.ö tegevuse protsessi tulemuses kustunud aktiivsus. Tegevus (üldisel kujul) on subjekti eesmärgipärane aktiivsus, mis võib olla mitmeti struktureeritud. Igasuguse kindla alguse ja lõpuga tegevusakti üks võimalik viljakas ülesehitus on järgmine: Tegevuse

subjekt – üksikisik või inimeste kooslus , kes tegutseb, on aktiivsuse allikas,

objekt, ese – see (materiaalne või mentaalne „asi“), millele subjekti aktiivsus on suunatud,

eesmärk – tegevuse mõtteline resultaat , tulemus, mida soovitakse saavutada,

vahendid – instrumendid, protseduurid, teadmised, mida eesmärgi saavutamiseks kasutatakse,

tegevusprotsess – sobivalt valitud vahendite järjestatud rakendamine eesmärgi saavutamiseks,

resultaat – see, mis tegevusakti lõpuks välja tuleb. On oluline erinevus, kas resultaat langeb seatud eesmärgiga kokku või mitte; s.o kas tegevusakt oli edukas ja millisel määral.
Iga tegevusakti koostisosiste parima seostamisega – juhtimisega – püütakse saavutada tegevuse edukust ja efektiivsust . Juhtimine üldisel kujul on seega mistahes tegevuse komponentide seostamise kunst? teadus? mäng? tegevuse tõhususe seisukohalt. Tegevuse eripära määravad kõige rohkem eesmärgid, mis seatakse ja ka täidetakse. Igasuguse keerulise tegevuse, poliitika sealhulgas, analüüsimine muutub toodud skeemi alusel hõlpsamaks.
Üsna sageli määratletakse poliitikat kui avalikke asju (public affairs), mis puudutavad kollektiivset elu elava ühiskonna kõiki liikmeid. Tõesti, poliitika puudutab ühiskonna kõiki liikmeid, aga poliitika ei ole siiski kõikjal, nagu näiteks paljud postmodernistid kinnitavad. Tema toimeala on enam-vähem piiritletud , kuid tuleb tunnistada, et poliitika mõju ulatub üha rohkem traditsiooniliselt mitte-poliitilistesse kooselu soppidesse. Kui palju on nt olümpiamedalis sportlase individuaalset treenitust ja kui palju riigi poliitilist panustamist oma mainesse? Kuidas loomuldasa vastuolulist kooselu ühiskonnas vastuvõetaval või koguni parimal võimalikul viisil korralda? Just inimeste kooselu aluste, koos elamiseks loodud võimu- jm institutsioonide, erinevate huvide vastasseisus tekkivate konfliktide tasandamise, poliitiliste otsuste kujundamise ja elluviimise kesksetele probleemide väljaselgitamise, sõnastamise ja neile põhimõtteliste vastuste otsimisega poliitiline filosoofia tegelebki. Ajalooliselt on kujunenud kesksed küsimused, millele vastuste õigustamine on poliitikafilosoofia pärisala. Mis on võim ja miks mõned inimesed on võimupositsioonis teiste üle? Mis on riik, milline on selle loomus ja otstarve? Missugune riik on õiglane, missugune parim? Millest sõltub ühelt poolt riigi jõud ja võimsus ning teiselt poolt selles elava kodaniku väärikas rahulolu ja julgeolek? Kas on häid õigustusi olukorrale, et mõnel inimesel on rohkem omandit kui teistel? Kas „vaba mehe vabadusel vabal maal“ on mingeid piire ? Milline peaks olema seos poliitilise võimu ja majandusliku edukuse vahel? Jne.
Nagu igapäevaelustki hästi teada ja eelnevast näha, on poliitika keskselt seotud võimuga. Teeme võimu mõiste esmatutvustuseks paar märkust, teema põhjalikum avamine on kursuse üks telgi . Võim üldiselt on võimukandja suutlikkus midagi sihipäraselt saavutada. Ajalooliselt on kujunenud kaks erineva alusega arusaama võimust. Esimene on „võim kellegi üle“ (power over) ehk distributiivne , ümber jaotatud, üle kandunud võim. Võimukandja saavutab positsiooni, mis võimaldab talle soovitud sihis suunata nende tegevust, kelle positsioon on kehvem ja kel on ressursse vähem. Teine on „võim millekski“ (pover to) ehk struktuurne võim: suutlikkus koordineeritud tegevuse kaudu saavutada üha kõrgemaid eesmärke. Võim tekib inimkoosluse ühise tegutsemise sünergiast ning kasvab üheskoos sellega, kuidas täiustub ühistegevuse keskkond – kultuur, õigusruum, institutsioonid, tehnoloogiad , turg, kommunikatsioon jm.
Poliitikafilosoofi üks keskne ülesanne on analüüsida ja püüda kindlaks määrata poliitilise võimu tasakaaluline jaotus. Sellisena pakub ta teatud intellektuaalse vundamendi ja abstraktse sisendi poliitikateadlastele ja –kujundajatele. Taolise instrumentaalse väärtuse kõrval on poliitikafilosoofia ka iseenesest väärtuslik. „Oluliste asjade teadmine pakub rahuldust lihtsalt teadmise enda pärast, ning on ka iseenesest oluline mõista moraaliteooria (samuti ka poliitikateooria – ÜK) loomust ja ulatust. Me oleme mõistuslikud olendid, kes paratamatult tahavad tunnetada hea elu loomust ning kõike sellest tulenevat“ (Louis P. Pojman). Kui inimesed seavad eesmärgiks saada teadmisi, mitte laialt ringlevaid erinevaid arvamusi , heast ja õiglasest elukorraldusest, siis sünnib poliitikafilosoofia; püüdlus asendada heitlikud arvamused poliitiliste asjade loomuse kohta kindla teadmisega poliitiliste asjade loomusest. Valdkonna suurmees Leo Strauss (1899-1973) on seda iseloomustanud järgmiselt. Liitsõnalises terminis poliitikafilosoofia viitab filosoofia käsitlusviisile – juurteni välja minev ja samal ajal kõikehaarav; poliitika, poliitiline viitab nii ainevaldkonnale kui ka funktsioonile. Poliitikafilosoofia tegeleb poliitilise ainestikuga viisil, mis on mõeldud olema poliitilise elu ja inimkonna suurte eesmärkide – vabaduse ja hea valitsemise - suhtes asjakohane . Nendele suurtele eesmärkidele lähenemine suudab tõsta kõiki inimesi välja oma õnnetutest egodest. Poliitikafilosoofia on see filosoofia haru, mis on kõige lähemal inimlikule elule, täisväärtuslikule mitte-filosoofilisele elule. Poliitikafilosoofia „elab“ elus eneses, või vähemalt selle lähedal, erinevalt teoreetilisest filosoofiast, mis tunneb ennast kodus abstraktsioonide hõredas atmosfääris. Poliitikafilosoofia on tarkuseotsing saamaks tundma nii poliitiliste asjade loomust kui ka head poliitilist korraldust.
Muidugi on poliitikafilosoofiat määratletud ka teisiti . Näiteks 20. sajandi poliitikafilosoofia keskseid suurkujusid Hannah Arendt (1906-75) on kirjutanud: „Poliitika raison d` etre (olemasolu õigustus –ÜK) on vabadus ja selle kogemusväljaks on tegutsemine“. Poliitikafilosoofia filosoofia ühe distsipliinina ei ole mingi sidus ja vastuoludeta valdkond nagu on teadusdistsipliinid tavapäraselt; poliitikafilosoofia loomupärane olemisviis ongi pluralistlik, paljude eriilmeliste filosoofiliste poliitika-õpetuste kooselu.
Eespool selgitasime, et põhjendamine on kirjeldav ehk deskriptiivne ning õigustamine on väärtustav ehk normatiivne protseduur. Seesugune vastandav eristus on tunnuslik ka uurimisviisidele. Deskriptiivsed käsitlused püüavad kindlaks teha, kuidas asjade seis tegelikkuses on olnud või parajasti on. Normatiivsete uuringute siht on välja selgitada, kuidas asjad peaksid olema: mis on hea, õige, õiglane, ideaalne, väärikas, moraalselt positiivne. Poliitikat võib uurida nii deskriptiivses kui normatiivses võtmes. Poliitikafilosoofia on normatiivne distsipliin; ta püüab kindlaks teha ideaale, norme, reegleid, etalone. Deskriptiivsete poliitikauuringutega tegelevad poliitikateadlased, aga ka sotsioloogid ja ajaloolased. Deskriptiivse ja normatiivse, fakti ja normi, eristamine on küll oluline ja tugeva seletusjõuga, ent vahetegemine nende vahel reaalsetes uuringukontekstides pole kaugeltki must-valge. (Vt eespool ka Hume´i seadust). Üsna ilmselt kehtib niisugune seoste jada: selle uurimine, kuidas asjad on, aitab seletada, kuidas asjad võivad olla, ning selle uurimine, kuidas asjad võivad olla, on hädavajalik, et hinnata, kuidas nad peaksid olema. Viimasele küsimusele vastuse otsimine käib filosoofidel argumentide esitamise ja nende kriitilise analüüsi kaudu (J. Wolff ).
Poliitikafilosoofia „ümbruses“ on palju poliitilist, mida tähistatakse sõnadega poliitiline mõtlemine, poliitikateadus, politoloogia , poliitikateooria, riigiteadused , võrdlev poliitika, valitsemisteadus. Süvenemata ajalooliselt kujunenud ja kohati kindlasti ebajärjekindlasse keelekasutusse, piiritleme skemaatiliselt meie kursuse sõnakasutuse. Poliitiline mõtlemine kajastab kõige laiemat konteksti, nii akadeemilisel kui argitasandil harrastatavat mõtlemist poliitika üle, mis on ükskõikne arvamuste kirevuse ja põhjendatud teadmise eristamise suhtes. Poliitikateaduse põhilisteks valdkondadeks on poliitikateooria (tihedalt seotud poliitikafilosoofiaga), võrdlev poliitika ja rahvusvahelised suhted. Poliitikateaduse tähistamiseks kasutatakse eesti keeles ka väljendit politoloogia (õpetust poliitikast), kuid see on tulnud vene keelest ning seda kasutatakse viimasel ajal üha vähem. Riigiteadused hõlmavad nii politics´it käsitlevat poliitikateadust kui ka policy´it käsitlevat valitsemisteadust. Valitsemisteaduse alla kuuluvad avalik poliitika (public policy), avalik juhtimine (public management) ja avalik haldus (public administration) (vt Poliitika ja valitsemise alused). Poliitikateadlane Gabriel Almond on põhjendatult öelnud, et poliitikat ei saa seletada ainult poliitika enesega, selle seletused asuvad juuri pidi ühiskonnas, majanduses, ajaloos, kultuuris, inimloomuses. Seepärast peavad poliitikauuringud möödapääsmatult laenama ideid, empiirilist materjali, seletusskeeme, lähenemisviise, uurimismeetodeid jms paljudest teadustest ja filosoofiaharudest.
Poliitikafilosoofia kursuse saab üles ehitada kolmel viisil: ajaloolise kujunemisloona, põhiprobleemide süstemaatilise analüüsina või esimese ja teise mingi kombinatsioonina. Käesolev kursus on üks võimalik kombinatsioon – esimestes loengutes ajalooline esitusviis, hilisemates loengutes ja seminarides – valdavalt süstemaatiline.
Kirjandust
Arthur C. Danto. Ühendused maailmaga . Filosoofia põhimõisted. HL, 2000
Bryan Magee. Filosoofia lugu. Varrak , Tallinn, 2000
Jonathan Wolff. Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse. TÜ Kirjastus, 2005
Poliitika ja valitsemise alused. Kõrgkooliõpik. TLÜ, 2011
Esa Saarinen . Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini . Avita, 1996
Simon Blackburn. Oxfordi filosoofialeksikon. Vagabund, 2002
Peter Kunzmann, Franz-Peter Burkard, Franz Wiedmann. A ja O. Filosoofia taskuteatmik. EEK, 2004
Antiikaja poliitilised õpetused.
Sõna poliitika pärineb vanakreekakeelsest sõnast polis , mis tähistas Antiik-Kreeka linnriiki, linna, ühiskonna ja riigi erilist sümbioosi. Just tänu polise poliitilisele elule sündis ja arenes poliitikafilosoofia esimene „ versioon “, kulges esimene, klassikaline, periood poliitikafilosoofia arengus – antiikaja poliitiliste õpetuste ajastu. Algupärased ja sügavad mõtisklused polise päritolu ja toimimise aluste, poliseelu moraalsete, õiguslike ja poliitiliste probleemide lahendamise üle andsid omas ajas erakordselt kvaliteetse ning tänapäeva vaateveerult jätkuvalt imetlusväärse tarkuse. Väljapaistvaimateks saavutusteks sellel maastikul on antiikaja suurimate filosoofide Platoni (u 429-347 ema) ja Aristotelese (384-322 ema) ning hilisema, hellenismi imperiaalset spetsiifikat arvestava riigimehe Cicero (106-43 ema) poliitilised õpetused. Viimast me käesolevas kursuses ei käsitle.
Linnriikide tekkides vahetab kirjutatud seadus ühiskonnaelu reguleerimisel välja tavaõiguse normi. Seaduste, inimeste endi loodud ja kehtestatud seaduste, fikseerimine piiras nende tõlgendamise suvalisust, seadus muutub vaidlejate suhtes neutraalseks jõuks ja omandab inimeste tegude omamoodi objektiivse mõõdupuu rolli. Tekkis ettekujutus ühtsest mõistuspärasest korrast, millele alluvad nii loodus kui ka inimeste ühiselu. Seaduskorra tagamine, võistlev kohtupidamine ja orjanduslik-demokraatlik riigijuhtimine tõstsid tähelepanu keskmesse loogilise arutluse, seaduste analüüsi, retoorikameisterlikkuse, võistlevate tegevuskavade jms arendamise vajaduse. Kujunesid teoreetilise mõtlemise olulised mõisted nagu logos , seadus, substants , põhjus, ideaal jt.
Polise kooselu kõige täiuslikuma ja eneseküllase vormi otsimine oli paljude mõtlejate sihiks. Tollane kreeklane samastas end oma polisega; mõtlejate jaoks oli polis ennekõike ühelt poolt teataval viisil organiseeritud inimkooslus ning teiselt poolt inimeste loomupärase eluviisi, eneseteostuse, keskkond. Poliitiliste õpetuste lähemaks vaatlemiseks on vajalikud mõned sissejuhatavad selgitavad iseloomustused tollase üldisema intellektuaalse olukorra kohta, mis on klassikalise poliitikafilosoofia eelduseks ja aluseks.
Esiteks, naturalism. Looduslik ja inimlik olemine moodustasid selles mõtlemisruumis ühtse terviku; kultuuri arengut käsitati lahutamatus seoses kosmoloogiaga. Niisuguse mõtlemise raames oli loomulik ja ka ainuvõimalik, et loodus, loodusprotsessid on selleks mudeliks, malliks, mille alusel tuleb üles ehitada poliitika, poliitilised protsessid; ajalooprotsessid seotakse taevavõlvi protsessidega. Looduse ja kultuuri lahutamatut seost väljendati mõistepaaride vorm ja mateeria , vaimne ja materiaalne, igavikuline ja ajalik, jumalik ja inimlik dialektika kaudu. Tollase ratsionalismi telgmõiste Logos (nüüdistähenduses umbes sõna, seadus, mõte, ühismõõdulisus) oli tihedalt seotud nii looduse kui ka riigi- ja poliitika üleajaliste, igavikuliste aspektidega. Niisugusest seostamisest tulenes, et nt õigluse kriteeriumiks võeti midagi täiesti looduslikku – kosmiline kord. Sellesama kosmilise korra valguses ja võrdluses määratleti, ikka reaalsete inimeste vajadustest sõltumatult, ka parim poliitiline kord. Platoni ja Aristotelese jaoks on poliitika looduse, looduse korra, jäljendamine. Et kosmiline kord on loomult hierarhiline , tulenes sellest kui eeskujust elitaristlik (mitte võrdsusele vaid proportsionaalsusele toetuv ) õiguse kontseptsioon . (See sobis hiljem hästi keskaegse seisusteühiskonna hierarhia aluseks.) Tegelikult erines kogu antiikteadus uusaegsest, seega ka tänapäevasest, teadusest peamiselt selle poolest, et võim looduse üle ei mänginud seal peaaegu mingisugust rolli. NB! Antiikteadus oli eelkõige poliitiline õpetus õigest, s.t kosmilise korra ja looduse logosega kooskõlalisest eluviisist.
Teiseks, väga tihe vastasseos poliitiliste ja eetiliste ideede vahel. Õigupoolest eetiline perspektiiv ja mure moraalse täiuse poole liikumise takistuste ületamisest domineeris poliitilise problemaatika üle. Poliitika suhet avaliku eluga kujutati analoogiliselt moraali ja eraelu suhtega. Eetika käsitleb poliitilist elu tegutseja vaatekohalt, poliitika aga riigivormide ja institutsioonide perspektiivist. Nii ühe kui teise suhte aluseks peeti omakorda looduse korda, logost. (Loodusseaduse mõistet tollal ei tuntud, küll aga tajuti looduse toimimises teatud püsivusi.) Parim kodanik oli parima loomutäiusega, eeskujuliku moraalse käitumisega inimene. Headuse domineerimist kurjuse üle indiviidi käitumises hinnati kui kõrgeimat õiglust, kui ühiskonna kõlbluse alust, milleta pole ei õiguskorda, seadust ega õigusmõistmist. Kõrge moraal tekitab häid poliitilisi institutsioone; Platon pidas sobivaimateks valitsejateks kõrgeima õiglustundega filosoofiliselt koolitatud tarku inimesi.
Kolmandaks, antiikne poliitiline mõtlemine oli teleoloogiline : nii inimesed kui loodus on loodud ja elavad kindla eesmärgi nimel. Inimene on olend , kes looduse poolt on loodudki sotsiaalse elu jaoks. Aristoteles: „Inimene on loomult polis´lik olend“. Sotsiaalsuse loomulik algne vorm on perekond (otstarve – järglaste saamine), vahepealne on asundus (otstarve – majandustegevus ) ja kõrgem – riik, polis. Riigi otstarve omakorda on täiuslik voorus, kõigi kodanike voorusliku elu, jumalikule seisundile viiva intellektuaalse avanemise – eudaimonia (hästi toimetulemine elus tervikuna) - kindlustamine. Inimese vooruste realiseerimisele orienteeritud antiikaja poliitiline kultuur oli selgelt humanistlik. Mõistus, üldinimlikud ideaalid ja väärtused on elukorralduses palju kõrgemal kui õiguslik omavoli, sotsiaalse kaose tekitamine jms.
Neljandaks, stabiilsus. Elus peab valitsema kord (nagu taevavõlvil, kosmoses). Miks lõhkuda täiuslikku süsteemi, loomulikku tasakaalu?
Platoni poliitiline õpetus
Nagu öeldud, püütakse poliitika filosoofilise käsitluse raames mitte niivõrd detailides vastata küsimusele, milline riik, vastuvõetav võimukasutus ja poliitilise elu korraldus peaksid olema, vaid pigem analüüsida, kuidas sedalaadi vastused ja vaatesüsteemid on õigustatud, milliseid argumente nad kasutavad. Õigustamine on arutlus, mille tulemusena põhjendatult öeldakse, et õigustatav nähtus peaks olema nii, tohiks olla nii, oleks niimoodi soovitav . Selles aluste otsimise plaanis toetub Platoni poliitiline õpetus tema kui filosoofia ajaloos esimese filosoofilise süsteemi muudele osadele, s.o ontoloogilistele, epistemoloogilistele ja eetilistele eeldustele ja seisukohtadele.
Inglise matemaatik ja filosoof Alfred North Whitehead (1861-1947) on, vast ainult väikese liialdusega, Platoni panust iseloomustanud: „Kogu Euroopa filosoofiline traditsioon ei kujutagi endast rohkemat kui ääremärkusi Platoni loomingule.“ Platoni tähtsus ja tähendus lääne filosoofia ajaloos, lühidalt: Platon on esimese filosoofilise süsteemi looja; temast algab süsteemne teoreetiline mõtlemine; ta sõnastab selgesti paljud probleemid, millega filosoofia järgnevate aastatuhandete jooksul tegeleb; ta on oma õpetuse ja Akadeemia neoplatonismiga suuresti mõjustanud kristlust, kogu lääne kultuuri; Platon on olulise filosoofilise žanri – dialoogi – laialdase viljelemise algataja; ta on esimene antiikfilosoofia suurkuju , kelle teosed on peaaegu täielikult säilinud.
Vahemärkus. Poliitikafilosoofia sissejuhatavas kursuses ei ole võimalik põhjalikumalt peatuda suurte mõtlejate loodud filosoofiliste süsteemide muudel osadel, sh süsteemi tuumal. Ega ka filosoofilise mõtte üldisel kujunemislool ning käsitletavate suurte filosoofide tähtsusel ja tähendusel selles. Õige ja loomulik oleks, kui kuulajatel oleks eeldusainena üldine sissejuhatav kursus filosoofiasse omandatud. Paraku mõnes õppekavas asjad niimoodi korraldatud ei ole. Seega tuleb nendel üliõpilastel, kelle jaoks käesolev spetsiifiline kursus ongi sissejuhatus filosoofiasse üldse, teha tugevat iseseisvat tööd filosoofilise mõtlemise „tööriistade“, aga ka suurte süsteemiloojate nagu Platoni, Aristotelese, Hegeli jt õpetuste muude osade omandamiseks. Eestikeelset asjakohast kirjandust, võõrkeelsest rääkimata, on olemas piisavalt.
Platon käsitab poliitikat erilise tegevuse, nii kunsti kui teadmisena, millega ennekõike kasvatatakse kodanikke ja juhitakse polise arengut. Ta võrdleb poliitikut kangruga: poliitik peab suutma ühendada inimeste erinevaid huvisid ja püüdlusi ühtsesse ühiskondlikku „kangasse“. Selleks, et saavutada kõikehõlmavat ühtsust ja õnne. Teatavasti iseloomustas, ja nagu eespool ka kirjas, kreeka filosoofilist mõtlemist üldiselt ja poliitilist mõtlemist sealhulgas, kosmoloogilisus, lähtumine kosmose osade harmooniast kui ideaalsest mõõdupuust filosoofiliste probleemide lahendamisel. Nii saab selgeks, et filosoofilise süsteemi loomisel projitseerib Platon oma olemisõpetuse kolmikstruktuuri inimhinge kolmikstruktuuriks ning konstrueerib sel alusel ideaalse riigi kolmekihilise struktuuri. Enne viimase mõtte pikemat lahtiseletamist, mille juures jõuamegi poliitilise õpetuse ontoloogiliste, epistemoloogiliste ja eetiliste seoste juurde, nimetame nende kolmikstruktuuride elemendid. Õigupoolest probleem ongi nende kolmikstruktuuride harmoonilises seostamises. Olemisõpetus: kõrgeim muutumatute, igaveste ideede ehk tõelise tegelikkuse maailm; maailma hing, mis hõlmab näiva tegelikkuse maailma ning kõige madalamal – meeleliselt tajutavate muutlike asjade, ideede kehastuste maailm. Inimese surematu hing: jumalik ja surematu mõistus; surelikud emotsioonid (afektid, söakus) ning ihad (himud, instinktid). Polise kolm kihti alanemise järjekorras: valitsejad , valvurid -sõjamehed, tavainimesed-tootjad.
Platoni olemisõpetuse (ontoloogia, maailmapildi) järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede, „eidoste“ maailm ning teine näiva tegelikkuse, tekkivate, muutuvate ja kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, muutumatud, iseeneses olevad, igavesed. Mispärast niimoodi? Sellepärast, et nähtuse või eseme (nt laua, maja) hävides säilib selle idee. S.t idee lauast kui niisugusest, lauast üldse. Pealegi, Platoni järgi, eelneb laua idee selle valmistamisele või taime idee taime kasvamisele seemnest. Ideede maailm, ideederiik on muutumatu ja täiuslik. Ideed on asjade algkujud, prototüübid ja asjade tekkimise põhjused. Asjades on ideed mateeria inertsuse (või nt tislerite erineva meisterlikkuse) tõttu realiseerunud deformeeritult; asjad on ideede ebatäiuslikud koopiad , jäljendid ja varjud . Inimesed saavad meeleliselt tajuda üksnes neid varje.
Platoni argumendid ideederiigi olemasolu kasuks on peamiselt epistemoloogilised, tunnetusteoreetilised. Kujundlikult , nn koopa võrdpildina, on Platoni tunnetusõpetus esitatud tema filosoofiat hästi kokku võtva dialoogi „ Politeia “ („Riigist“) seitsmendas raamatus. Kujutlegem koobast , milles viibivad lapsepõlvest alates aheldatud vangid. Vangid on aheldatud nii, et nad ei saa ennast pöörata. Nende pilk on üksiti suunatud väljapääsu vastas olevale koopa seinale. Koobast valgustab vangide selja taga tuli. Tule ja vangide vahel on madal müür, umbes nagu nukuteatri näitlejaid varjav sirm . Mööda müüri taga kulgevat teerada kantakse erinevaid kujusid , kuid nii, et kandjad ise jäävad müüri varju. Mõned kujude kandjatest vestlevad omavahel, teised vaikivad. Mida peaksid vangid taolises koopas reaalsuseks, tõeliselt olevaks? Kujude varje koopa tagaseinal, mis liiguvad, „tegutsevad“. Kes tekitab hääli? Varjud, sest hääled kaasnevad varjudega. Kes koopas olevatest vangidest oleks nende eneste arvates tark inimene? See, kes suudab avastada varjude liikumises mingi korrapära ja selle alusel ennustada ühtede varjude järgnemist teistele. Kogu see meeleline tegelikkuse tunnetamine leiab aset koopas, tõeline reaalsus on ju koopast väljas!
Selle filosoofia ajaloo krestomaatilise koopa-võrdpildiga peab Platon silmas kahte kaht suurt valdkonda. Ühelt poolt sisaldub selles Platoni arusaamine tunnetusest, teadmiste hankimisest ja tõest. Ideederiigi olemasolu põhjendab Platon korduvalt arutlustega matemaatiliste objektide olemasolu viisi ja olemuse üle. On ju nt kolmnurk geomeetrias abstraktsioon, mõttekonstruktsioon, idee, kui soovitakse, millele reaalsuses vastab lõpmatu hulk eriilmelisi ebatäiuslikke kolmnurki. Tema käsituses on arv või geomeetriline objekt omamoodi ideaalne ajalooülene olemusstruktuur, mis ühendab meeleliste omaduste paljusust ja on talle vastavuses olevates objektides esinevate konkreetsete omaduste alus. Ideid on lõpmatu palju; on ideid kõikvõimalikest asjadest, omadustest ja suhetest. Kõige kõrgem idee on headuse idee. Tunnetuse alus on armastus ideede valdkonnas. Inimese surematu hing on ideederiigis olles näinud ideid juba enne „kolimist“ sündivasse kehasse. Hing on kehas nagu vanglas ja seal unustab ta algul kõik ideederiigis nähtu. Kuid nähes ideede jäljendeid muutlike asjade meelelises maailmas, s.o näivas tegelikkuses, tuleb hingele meelde see, mida ta on ideedest teadnud nendega varasemate kokkupuutumiste läbi. Tõeline tunnetamine, teadmiste hankimise tee on meenutamine , anamneesis. (Hilisemas keelepruugis: anamnesise ja dialektika kasutamisega on võimalik teadmisi kujundada, kui inimesel on aprioorse teadmise potentsiaal hinges olemas.) Järelikult: õige tee tarkuse juurde on andekate inimeste filosoofiline treenimine ideede tundmaõppimisel.
Siinkohal on nüüd sobilik pöörduda tagasi koopa-võrdpildi teise, meie teemaarenduse pealiini, juurde. Koopaelanikud kehastavad tavalisi, piiratud argiteadvusega, inimesi. Platon näitab oma mõtteeksperimendis, millised raskused ootaksid vangi, kui ta ahelatest vabastatakse. Suure vaevaga suudaks koopast vabanenud vang uskuda , et tema senine maailm oli varjuderiik. Järeldus: riigivalitsemine tuleb anda parima mõistuse- ja hingehariduse saanud tarkadele, ideedemaailma tundjatele, kes suudavad juhtida piiratud argiteadvusega inimesi (s.o koopaelanikke).
Inimese hing, mikrokosmos , on oma olemuselt sarnane kogu maailma hingele, makrokosmosele, millest ta tuleneb. Hing on surematu, igaveste ideede sarnane ja sugulane, ent mitte siiski idee ise. Sünniga siseneb hing inimese kehasse ja surmaga väljub sealt. Hinges on alanevalt kolm kihti: mõistus (mõtlemine, teadmised), emotsioonid ( julgus , vaprus , söakus) ja ihad (himud, instinktid). Mõistuse asukoht on peas, emotsioonide asukoht südames, verevoolus ja jõus, ning iha, pakitseva energiareservuaari, asukoht inimkehas on niuetes. Inimesed erinevad üksteisest hingeosade erinevate kombinatsioonide ja proportsioonide poolest. Mõistus, hinge jumalik ja surematu osa, on silmaks ihale ja lootsiks hingele tervikuna.
Platoni eetika, nagu antiikkreeka eetika üldiselt, on põhiosas õpetus sellest, kuidas jõuda õnneni. Mille poole iga inimene loomulikult ja paratamatult püüdleb. Püüdlus olla õnnelik ei saa olla pime, see saab realiseeruda ainuüksi selle tarkuse valgusel, mis näitab, mis on just sellele inimesele tõeliseks hüveks ja vooruseks. Ideedeilmas on ju olemas ka eetiliste ja poliitiliste väärtuste, nagu „õiglus“, „võim“, „polis“, „hea“, „halb“ jms kristallselged ideed. Ideed kui ideaalid on tegelikus elus omamoodi mõõdupuudeks. Näiteks üks õiglane nähtus on õiglane tänu osalusele õigluse idees, õigluse määr sõltub selle konkreetse nähtuse „kaugusest“ ideaalist. Niisuguse tarkuse omandamiseks on võimeline vaid intellektuaalne eliit . Kas ülejäänud peaksid jääma õnnetuteks? Ei. Aga ainsa väljapääsuna viimaste jaoks näeb Platon olukorda, kus targad suunaksid neid selles suunas, mis nende jaoks on hea. Inimeste üldise õnnelikkuse huvides tuleks niisiis neil elada niisuguse kooslusena, areneva polisena, kus targad suunaksid vähemvõimekaid oma ideede-teadmise alusel selles suunas, mis võimaldaks enamusel oma loomupäraseid pürgimusi õnnelikuks saamisel realiseerida.
Vahekokkuvõte. Platoni poliitiline õpetus on õpetus ideaalsest polis`sest. Ta käsitleb polis`se ideed, ideepärast polis`t, seda, mis on polis oma idee kohaselt, mitte aga ajaloos (meeleliselt, empiiriliselt tajutavas nii muutlikus maailmas) faktiliselt olemasolevaid, kaugeltki mitte-õnnelikke, polis` seid . (Viimaste uurimisega tegelevad ajalooteadus ja sotsioloogia.) Platoni ideepärane poliitiline õpetus on ühtaegu õpetus õnnelikust polis`sest; seesuguse paratamatu seose tõttu läheb eetika, moraalifilosoofia loomuldasa üle poliitikafilosoofiaks. Makrokosmose kolmikstruktuur projitseerub inimhinge, mikrokosmose, kolmikstruktuuriks ja sealt edasi ideaalse polisè, mesokosmose, kolmekihilisse ülesehitusse.
Ideaalriik. Eestikeelses õppekirjanduses on ideaalse polisé asemel valdavalt kasutusel ideaalriik. Jätkame siingi samamoodi tänapäevasema keelepruugiga, pidades kogu aeg meeles, et Platon pidas silmas linnriiki.
Platoni poliitika-mõistmise keskne väärtus on õiglus. Õiglus tähendab tal „teha endaomast …, milleks ta loomult on sobivaim “. Loomupärase võimekuse ja sobivuse alusel jaotuvad inimesed kolmeks (!) erineva suurusega hulgaks: enamatel domineerib ihalev hingeosa, teistel emotsionaalne hingeosa ning vähestel – mõistuslik hingeosa. Oleks igati loomupärane, õige ja parim, kui igaüks tegeleks talle loomult sobivaima valdkonnaga, s.o sellega, milleks tal on parimad sünnipärased eeldused. Seeläbi saaks ühiskond (linn, riik) ühtseks. Need inimesed, kellel domineerib ihalev hingeosa, peaksid tegelema ihadest sündivate soovide ja vajaduste rahuldamiseks tootmistööga. Need, kelles on valdav emotsionaalne julgus ja vaprus, on sobilikud riiki valvama, s.o sõjalis-administratiivseks tegevuseks; kaitsma riiki välisvaenlaste eest ja hoidma korda siseriigis. Igatpidi parim on riigile, kui selles valitseksid need inimesed, kelles domineerib mõistuslik hingeosa; kes on elukogenud ja väga haritud kosmoloogiliste, epistemoloogiliste, eetiliste ja poliitiliste jm probleemide lahendamiseks. Tänu neile on valitsejad suutelised tegema parimaid, õigeid otsuseid nii riigi kui ka iga riigialama jaoks. Kõigi inimeste õnnele pürgivat elukäiku saab parimal viisil edendada tööjaotussüsteemiga, kus iga inimene täidab täpselt seda funktsiooni, mille jaoks ta sobib ning kus ta saab ennast hästi teostada. Seega tema riigimudel sisaldab üheaegselt nii horisontaalset, s.o vahetusmajandusele omast spetsialiseerumist algselt võrdõiguslike kodanike vahel kui ka vertikaalset jaotust, mis jagab riigialamad õiguslikult ebavõrdsetesse kihtidesse, seisustesse. Niisugune riigivõim ei ole sunduse ega vägivalla võim vaid loomupärane võim, sest riigivõim üksnes aktsepteerib inimeste loomupärast jaotumist sünnipäraste eelduste alusel. Muul viisil üles ehitatud riigivõim oleks koguni loomuvastane!
Igale hingeosale vastab oma eripärane voorus, iseloomuerisus. Kui valitsejate tarkuse ja valvurite vapruse puhul on asi selge, siis tootjate vooruse – mõõdukusega – ei olnud päris selgust ei Platonil endal ega ole järelpõlvede analüütikutel. Niisiis pilt on järgmine:
Hing Ühiskonnakiht, seisus Voorus
mõistuslik valitsejad tarkus
emotsionaalne söakus valvurid, sõjalis- administratiivne vaprus
ihalev tootjad mõõdukus
Riigi voorusest – õiglusest – saab Platoni järgi rääkida vaid siis, kui tarkuse, vapruse ja mõõdukuse vooruste abil määratletud ühiskonnakihid tegutsevad harmoonilistes, s.t loomupärastes võimu-, valitsemis- ja allumissuhetes. Ebaõiglane, mittevooruslik on seega riik, mille kodanikud tegelevad sellega, mille jaoks neil puuduvad eeldused ja ettevalmistus; eriti halb on olukord siis, kui viimased sekkuvad riigi valitsemisse.
Platoni kirjeldatud valitsemisviisi võiks nimetada sophokraatiaks, ekspertokraatiaks, tarkade valitsuseks. See on laialt levinud tõlgenduse järgi esimene tehnokraatia, s.t faktiteadmistele, vahendikompetentsile põhineva võimu- ja valitsemise kontseptsioon, läänemaailmas. Ometi on siin peidus tänapäevani sügav filosoofiline problemaatika: faktiteadmine ja väärtus, valdamis - ja orietatsioonilise teadmise suhestamine, vahendikompetents ja eesmärgikompetents, ekspert ja poliitik; poliitikafilosoofias on nende dialektiliste polaarsuste analüüs ja seostamine olemuslik. Ons niimoodi üldse võimalik, et ekspertvalitsejal on soovi, suutlikkust ja õigust „teha kõiki inimesi viimaste oma soovist sõltumatult õnnelikuks?“ Platoni filosoof-valitsejate kompetents paistab sisaldavat mõlemat – nii teadmist faktidest kui teadmist väärtustest. Ideede kui nähtuste olemuse teadmine varustab valitsejad faktiteadmistega. Aga ideede kui täiuslikkuse kehastuse, ideaali , tundmine annab võimaluse sellest (loogiliselt?) tuletada ka objektiivsed väärtushinnangud. Kas eksperdid ikka saavad inimestele ette öelda, mida neil tuleks oma elus soovida, milliseid väärtusi hinnata ja eesmärke seada, kuidas õnnelikuks saada? Tänapäevase arusaama järgi ei ole see võimalik.
Vaatleme mõningaid olulisi külgi ideaalriigi toimimises. Nagu juba korduvalt vihjatud, on riigi üheks keskseks ülesandeks kodanike kasvatamine . Pole liialdus, kui öelda, et ideaalriik on suur kasvatusinstitutsioon. Valitsejad peavad selgeks tegema, millised on riigialamate eeldused ning millisesse ühiskonnakihti nad vastava kasvatusega seeläbi peaksid kuuluma . Riik peab igale lapsele andma samasugused hariduse saamise võimalused. Edasine sõltub juba õppija suutlikkusest ja häälestusest. Haridusteel on kolm etappi :

Üldine, s.o kõiki haarav , kasvatus sünnist kuni 20. eluaastani. Mäng, gümnastika ja muusika (kõik muusadesse ja vaimsesse arenemisse puutuv) on haridustee sel etapil kesksed. Kehaliste harjutuste otstarve on ikka peamiselt hing, mitte keha – et edasises elus nõrk keha ei takistaks kõrgemaid hingelisi pürgimusi; terve vaim on terves kehas. Kasvueas tuleb talletada nii palju tervist, et arstiteadus muutuks üleliigseks. Muusika abil õpib hing harmooniat ja rütmi, kujundab iseloomu. Riigi tsenseeritud tekstid ja muusika peavad aitama kasvatada õilsust, vaprust ja surmapõlgust. Noored peaksid kokku puutuma vaid niisuguse kunstiga, mis aitaks vooruste edenemist; põhiosa kunstist, eriti draamakunstist, paisutab inimese läbielamisi. Vältida tuleb kurbust ja pehmeloomulisust. Surm on ju vaid hinge vabanemine maise elu köidikuist. Orjus on halvem kui surm. Lapseeas ei tohtinud näha midagi halba ja ebamoraalset. Teismeea lõpus tuleb õppida vastu seisma halvale, inetule ja ebaausale. Platon on veendunud, et rahvas on tugev vaid uskudes jumalust ja hinge surematust. Kahekümneaastaselt on esimene eksamiperiood. Need, kes karmi katseid ei soorita , määratakse tootjateks, majandustegevuse sfääri. Tootjate erialane ettevalmistus ei ole riigi kohustus, vajalikud teadmised ja oskused antakse edasi peamiselt isalt pojale. Need, kes esimestest eksamikatsumustest läbi pääsevad, jätkavad ettevalmistust valitsejateks.

20–30. eluaastate vahemikus jätkatakse iseloomukasvatust, kusjuures keskmes on matemaatilised ained ja kogemused „nähtavast maailmast“. Platon hindas matemaatikat väga kõrgelt; tema Akadeemia sissekäigu kohal olevat olnud kiri, mis teatas, et ärgu sinna sisenegu keegi, kes ei oska geomeetriat. Tema suhe kunsti oli vastupidine – negatiivne. Kunsti määratles Platon mimesisèna, nähtava maailma jäljendusena. Et Platoni olemisõpetuse järgi on nähtav maailm juba ise tõelise, ideedemaailma, jäljendus, siis: kunst on jäljenduse jäljendus, kolmandal kohal tõest. Aga inimese püüdlus on tunnetada tõde! Seega kunst ei vii mitte tõe saavutamise poole vaid sellest kaugemale. Jäljendatavaid asju kaunina kujutades ahvatleb kunst inimesi näilikku jäljendust pidama tõelisuseks. Miks siis noores eas kasutatakse haridusprotsessis siiski kunstipetust inimhingede kujundamisel? Häda sunnil, sest laste mõistus, mõistuslik hingeosa ei ole siis veel piisavalt küps, et seda loomu kohaselt harida. Veelgi enam, suurel osal õppijaist pole eeldusigi nii tõsisteks õpinguteks. Laste kriitilise meele nõrkuse tõttu tuleb aga kunstiõpetuse sisu tsenseerida; tsenseeritud kunsti kaudu kujundatakse noortes tegelikku vooruslikku käitumist ja iseloomu. Miks aga vooruslik käitumine on hea, selleks on vaja õppida vooruste ideede teadmist. Matemaatika treenib arupärast mõtlemist, Platoni kavades on see mõeldud eelkõige ettevalmistusena viimasele etapile, milleks on ideedeõpetus ja dialektika, s.o filosoofia. Kolmekümneaastased teevad veel rangemaid katseid kui kümme aastat varem. Need, kes katseid ei soorita, neist saavad sõjamehed, täidesaatvad ametnikud jt valitsejate abijõud.

30-35. eluaasta vahemikus õpib väljafiltreeritud, mõistusliku hingeosaga domineeriv intellektuaalne eliit filosoofiat, tarkuseõpetust. Niisiis kesksena selgesti mõtlemist ja head võimukasutust, valitsemist. Tarkusel on kaks põhimõõdet, s.o teadmised, ideede tundmine ja suutlikkus hinnata ideede (kui ideaalide, täiuslikkuse kehastuste) alusel nähtava maailma olukordi. Valitseja peab valdama kõrgeimat – õpetust hüvest. Valitseja peab olema kursis muutlike arvamustega, ent tundma tõelist olemist ja tõde. Pärast viieaastast filosoofia õppimist peavad väljavalitud eliiti kuulujad laskuma alla inimeste ja asjade „koopasse“, õppima edasi eluraamatust endast. Need, kes niimoodi karmid viisteist aastat vastu peavad, need saavad riigivalitsejateks. Kas õigluse idee kohaselt üles ehitatud polises võiksid ka naised olla valitsejad? „Politeia“s leiab Platon meeste ja naiste vahel erinevuse vaid füüsilises jõus. Ent see ei ole valitseja isikuomadustes oluline. Seega targad (= ülimalt hüvelised) naised nagu ka mehed võiksid võrdväärselt riiki juhtida. Tollast poliitilist praktikat arvestades oli seesugune mõte ennekuulmatu ja ekstravagantne . (Seetõttu on Platonit tänapäeval vahel peetud lausa esimeseks feministiks.)
Ühiskonnakihtide õigused ja kohustused ning nendevahelised suhted. Ideaalriigi ülim mõõt on õiglase riigimudeli toimimisega tagada kõigi ühiskonnaliikmete õigus tõelisele vabadusele ja õnnele – teadvuse vabaduse arengule ja iseenda parimale teostamisele. Platoni riigikäsitlus on holistlik , ühiskonnatervikut indiviidide ees esmaseks pidav. Eriti ilmekalt rõhutab seda võrdpilt, kus ta võrdleb ühiskonna ja õnnelikkuse vahekorda maali ja ilu vahekorraga. Nii nagu kauni maali loomiseks pole vajalik, et iga detail pildist oleks tehtud kõige kaunima värviga, vaid oluline on see, et osadest moodustuv tervik oleks kauneim , nii ei ole riigi õnnelikkus selle liikmete õnnetunde mehaaniline summa. Kogu ühiskonna/riigi õnn saadakse iga indiviidi ja iga ühiskonnakihi vastastikuse vastutuse ning õiguste ja kohustustega. Igaüks kannab õiglast ja tema võimetele vastavat koormat ühiste huvide ja ideaalide nimel. Iga kiht täidab parimal viisil neid kohustusi, milleks tal on eeldusi , parimaid oskusi ja ka suurim huvi. Madalaima kihi tavakodanikest tootjatele (põlluharijatele, käsitöölistele, kaupmeestele, füüsilist jõudu müüvatele palgatöölistele, ka vähestele luuletajatele, kunstnikele, näitlejatele, muusikutele, arstidele jmt) on antud pea kõik (vabaturumajanduslikud –ÜK) vabadused tootmistegevuseks; nende vastutus on materiaalsete vahendite loomine riigi majandusliku heaolu jaoks. Valvuritel on riigi ja rahva kaitsmise kohustus, samuti riigivalitsejate abistamine. Filosoof-valitsejaid huvitavad Tõde ja Ideede tundmaõppimine, et saada täiuslikku teadmist hüve ja õnne tarvis. Kuigi filosoofid on inimesed, kes kõige vähem tahavad valitseda, ei saa nad mingil tingimusel keelduda oma kohustusest riiki ja rahvast valitseda, sest nad on selleks sobivaimad.
Tootjate kihti iseloomustab Platon peamiselt majanduslike huvide, argitegevuste ja omandamishimude domineerimise läbi. Tavakodanikud eksisteerivad „enda hüvanguks“, nende tähtsaimaks kohustuseks on elatusvahendite tootmine kogu ühiskonna tarvis; neil on õigus eraomandile, perekonnale ja nad võivad olla kõigi tsiviilõiguslike tehingute subjektiks. Valdavalt isekorralduvat tegevust piiratakse riigi terviklikkuse ja harmoonia huvides:

Iga inimene tegeleb riikliku õigluse nimel ainult ühe töö või ametiga, mille tarvis tal on parimad eeldused, omadused, suutlikkus ning parim võimalus eneseteostuseks.

Kehtib reegel: „Igaühele kuulub tema osa ja mitte rohkem“. Sellega valitsejad tagavad järelevalve korras liigse rikkuse ja vaesuse tekkimist; igaühele tagatakse vajalik tema kohustuste täitmiseks. Rikkus muudab laisaks , vaesus muudab töötulemused halvemaks. Mõõdukuse põhimõte peab valitsema kõikides suhetes, sh talitsema omandamiskirge.

Liigkasuvõtmine ja intressindus on keelatud. Rikkuse kontsentratsiooni piirab reegel: „Igaüks, kes on omandanud varandust neljakordsest kodaniku keskmisest varandusmaarast enam, peab ülejäägi andma riigile“.

Kirjanikud ja kunstnikud peavad jumalatest ja kangelastest noorsoole rääkima ainult kui positiivsetest ideaalidest, mille poole innustavalt pürgida.

Muusikutel ei lubata luua teatud minoorseid meloodiaid ja ebaharmoonilisust.
Valvurid. Valvuriteks saavad need, kes on läbinud kolmkümmend aastat vaimset ja füüsilist kasvatust ja ei pääse filosoof-valitsejate õpingutele. Valvuritele – ja ka valitsejatele – (kokku võetult – kaitsjaile) on varanduslikud ja sotsiaalsed hüved väga piiratud. Kaitsjad eksisteerivad mitte iseenda, „ligimeste hüvanguks“.

• neile on keelatud eraomand, v.a hädatarvilikud isiklikud asjad;
  
• palgaks saavad nad teiste ühiskonnaliikmete kulul ülalpidamise;
  

Valvurid: kogunevad ühissöömaegadele ja elavad koos ühistes majutushoonetes; neil on keelatud omada perekonda, isiklikku abikaasat ja lapsi. Kõik valvuritest naised kuuluvad kõigile valvuritest meestele, samuti on kõik nende lapsed ühised; keelatud on juhuslikud sugulised vahekorrad . Kehtib reegel, et parimad mehed peaksid olema vahekorras parimate naistega seepärast, et „hoida tõug puhtana“. Valvurid saavad hea kaitsja-töö eest riigilt austusavaldusi ja surma korral väärilise haua. Filosoof-valitsejate abilised hoolitsevad nt valvurite laste eest, jälgivad kõlbelistest normidest kinnipidamist, majanduslike piirangute täitmist jms.
Filosoof-valitsejad. Nemad ainukesena on tervikuna läbinud ligi viiekümneaastase füüsilise, teoreetilise ja valitsemispraktilise „karastava kadalipu riigimeheks saamisel“. Nad on täielikult ustavad põhimõtte „ riigimees peab alati toimima vaid riigi parimate huvide kaitsel “ täitmiseks; nad suudavad end valitseda igas olukorras ning hoida kõrgel vaimu ja omandatud teadmisi ja kogemusi. Tõelise filosoof-valitseja ülivõimsad loomuomadused: ta armastab igavesti olevat Ideede maailma selles täiuslikus tervikus ja vabatahtlikult ei hülga ühtegi selle osa; temas puudub valelikkus , ta armastab tõde; ta on elulaadilt mõõdukas ja talle ei oma mingit tähtsust materiaalse elu hüved ja naudingud ; ta on täielikult õppinud oma ihasid ja emotsioone valitsema, nad on tasakaalukad, nende naudingud saavad olla ainult vaimsed; temas puudub alatus, ta peab juba noorusest peale näitama õiglast suhtumist ja armastust kõige elava suhtes; ta on kiire õppija ja hea mäluga.
Filosoof-valitsejad on nii seadusandlikuks, täidesaatvaks kui kohtuvõimuks. Otsuste langetamisel puudub neil vajadus nõuandjate järele, sest on omandanud täiusliku intuitsiooni , mis tagab õiglased otsused ja teeb eksimise võimatuks. Nende olulisemaid kohustusi on hoolitseda hariduse ja kasvatuse taseme eest, leida endale järelkasvu ja neid eksamineerida. Nad otsustavad ka tööjaotuse üle ja määravad tavakodanikele ameteid vastavalt nende parimatele eeldustele. Filosoof peab igas olukorras valitsetavate ja riigi huvisid ülimuslikuks. Valitseja valetamine iseenda huvides ning „riigi ja rahva nimel“ (nagu seda reaalses valitsemispraktikas sageli toimub) on valitseja loomuse tõttu täiesti välistatud; ta võib teadlikult kasutada nn tehnilisi väikevalesid olukordade paindlikumaks lahendamiseks. Filosoof-valitsejad esindavad kõiki nelja voorust, mis iseloomustavad ka ideaalriiki – vaprust, mõõdukust, tarkust ja õiglust.
Võim, seadus, korruptsioon. „Politeia“s esitatud ideaalriigi kavandis ei ole valitsejate tegevus mingilgi viisil reglementeeritud seadustega. Platon võrdleb valitsejate ja ühiskonna suhet arsti ja patsiendi omaga. Nagu on arstile mõttetu formaal-juriidiliselt ette kirjutada raviviisi, niisamuti ei ole vaja valitsejatele niisuguses riigis siduvaid ettekirjutusi kehtestada. Kogemustest on teada, et igasugune reaalne võim aja jooksul korrumpeerub. Ideaalriigis aga ei saa korruptsiooni üldse tekkida. Kehtib ju paratamatu seos: voorusetult saab käituda ainult teadmatusest, et aga valitsejad on oma teadmiste tõttu eksimisvõimetud, siis mitte-vooruslik käitumine on võimatu. Platoni filosoof-valitseja on korrumpeerumatu, tema võim on paratamatult õiglane. Politeias Platon siiski kohati kahtleb, kas mittekorrumpeeruvad valitsejad ei ole mitte täiesti võimatu, tema õpetust lootusetult kompromiteeriv mõte. Seepärast tegi ta ühiskonna huvides kahe kõrgema kihi liikmetele eraomandi ja perekonna osas tugevaid piiranguid, millest oli juttu ülalpool. Hilisperioodi teoses Seadused esitab ta ideaalriigi järel nn paremuselt teise riigi projekti, kus kõik selle riigi kodanikud on „seaduste orjad “. Tegelikult teostavad ka seadusriigis võimu ikka valitsejad.
Seaduste omamoodi „aseainena“ toimivad Platoni ideaalses mõttekonstruktsioonis ideed oma normatiivsuse ja ideaalinõudmistega. „Õigluse“ ja „Õnnelikkuse“ idee on reaalse õigluse ja õnnelikkuse jaoks ideaalsed lõppsihid, mille saavutamise nimel kogu poliitika pingutab. Kuna ideed on inimtegevusest sõltumatud, kuid sellele siiski eeskujuks, saab Platonit vaadelda loomuõigusliku traditsiooni ettevalmistajana õigusfilosoofias.
Valitsemisviiside võrdlus. Seni oleme vaadanud seda, kuidas üks riik oma idee kohaselt ideaalsena peaks olema. Selle alusel saab sarnasuse ja erinevuse järgi hinnata reaalselt olemasolevaid ühiskonnakorraldusi, valitsemisviise, valitsejate hingelaade, mida Platon ka tegi. Kõige lähedasem ideaalsele on tema järgi aristokraatia . Aristokraatia „parimate võim“ hävitab end sellega, et piirab selle ringi, kellele kuulub võim, väga kitsaks . Sõjakangelaste võim – timokraatia – on naabritega pidevalt sõjajalal. Oligarhia – „rikka vähemuse valitsus“ – töötab endale vastu kiire rikastumise pürgimusega, st liialt domineeriva ihaleva hingeosa alluvuses tekib kaks teineteisega mitteläbisaavat „riiki“ – rikaste ja vaeste oma. Üleminek demokraatiale leiab aset siis, kui vaesel enamusel õnnestub kukutada rikaste oligarhide võim. Tühistatakse varandustsensused, kõik on võrdsed võimu teostama . Aga inimesed, kes pole hariduse ja kasvatuse kaudu valitsemiseks ettevalmistatud, ei suuda „demokraatlikke vabadusi“ ellu viia. Hääletamine on peamiselt hääletajate arvamuse avaldamine üldise hüve kohta. Kerkivad lihtrahva, demose, juhid – demagoogid, heategijad, kes on valdavalt oligarhia tingimustes vaesunud endiste rikaste seast. Demokraatiagi hävitab end oma põhiprintsiibi liialdamisega. Kõige halvem valitsemisviis – türannia – sünnib siis, kui keegi demagoogidest, kasutades rahva viha vastu loodud isiklikku ihukaitseväge, suudab kehtestada ainuisikuvõimu. Platon nimetab türanni isatapjaks, rahva kui tema „isa“ tapjaks. Eeldused valitsemisviiside allakäiguks, heasoovlikust diktaatorlusest türanniani, tekivad aga sedamaid, kui ühiskond kaldub kõrvale „parimate võimust“ ja õiglasest pürgimusest polise õnnele.
Platon 1) avas, tegi inimestele nähtavaks sootsiumi ja poliitika maailma kogu selle laiuses ja sügavuses. Ta pööras filosoofide tähelepanu kosmose harmoonialt inimeste taotluste ja elukorralduse harmoonia selgitamise/loomise vajadusele; 2) eraldas varasemate filosoofilis-kosmoloogiliste õpetuste liigendamatust tervikust selgelt välja poliitilise sfääri; 3) lõi kontseptuaalse, mõistelise raamistiku, milles pikka aega toimus edasine poliitilise mõtte areng.
Aristotelese poliitiline õpetus
Platoni õpilast Aristotelest (384-322 ema) peetakse Antiik-Kreeka suurimaks filosoofiks . Tema tähtsus ja tähendus, lühidalt: mitte kellegi panus filosoofia ja teaduste arengusse lääne mõtteloos enne ja pärast teda ei ole suurem; ta on kõige suurema arvu teadmisalade alusepanijaid; loogikateaduse looja; teaduste ja filosoofia süstemaatika ja terminoloogia alusepanijaid; Aristotelese teosed (mis säilinud osaliselt) moodustavad antiikaja entsüklopeedia; ta algatas tööjaotuse teadustöös; Platoni ja Aristotelese töödega sai paika euroopa mõtlemise alusmüür.
Nagu eespool öeldud, pärineb just Aristoteleselt tava jagada filosoofia teoreetiliseks ja praktiliseks filosoofiaks, ise tegeles ta loomulikult mõlemaga. Praktilise filosoofia moodustasid tal peamiselt eetika (Aristotelesel – eetiline teadus), mis käsitleb indiviidi tegutsemist, tema valikute õigustamist ja „poliitika teadus“, mis käsitleb ühiskonna ülesehituse ja toimimise erinevate viiside õigustamist. Praktiline filosoofia (teadus) tegeleb niisiis praxise analüüsiga, mis toetub loomulikult tema, Platoni filosoofiast erinevale, filosoofiale kui tervikule, seega siis nagu tema õpetajagi puhulgi olemis - ja tunnetusõpetusele, eetikale ning lisaks ka tema enda loodud loogikateadusele. NB! Antiikajal ja uusajal, täpsemalt isegi kuni 19. sajandi esimese kolmandikuni, peeti filosoofiat esimeseks, kõige tähtsamaks teaduseks teiste teaduste hulgas. Hiljem on neid valdavalt selgesti eristatud ja ka tagasivaatavalt on niiviisi juba antiigiski täheldatud filosoofia ja teaduse olulist erinevust.
Enne praxise analüüsi juurde asumist paar üldisemat iseloomustust. Esiteks, Platoni poliitiline õpetus esitab võimaliku mõttekonstruktsiooni, filosoofilise polise ideaali; Aristoteles esitab talle omase, Platonile vastupidise, tunnetustee põhjal (sh 158 kreeka polise ajaloo läbitöötamise alusel) reaalse polise kõige õigema toimimise analüüsi. Aristotelese jaoks on polise elukorraldus iseenesestmõistetav, ainuvõimalik ja loomupärane inimese looduslike võimete, ennekõike mõistuslikkuse, kõnelemisvõimelisuse ja koostöövõime, arenemise keskkond. Väljaspool polist ei saagi inimese elu ja eneseteostust ette kujutada. „Selleks et elada üksi, peab olema kas loom või jumal.“ Seetõttu ei vaja polise sotsiaalpoliitiline elu ka mingit õigustamist. Miks peaks ühe loomulik-loodusliku nähtuse olemasolu õigustama? Küll aga on vaja avada polise parima elukorralduse nö mehhanism. Teiseks. Nagu nägime, võisid Platoni ideaalriigis võimekad naised loomulikul viisil saada filosoof-valitsejateks. See tollase orjandusliku demokraatia praktikas täiesti võimatu olukord leidis Aristotelesel hoopis teistsuguse lahenduse. Naine kui „viimistlemata mees“ allub mehele perekonnas, mille telos on järglaste saamine, ja on poliitikast väljaspool. Inimesed on loomult, kaasasündinud võimete järgi, ebavõrdsed. Polis aga on võrdväärsete võrdõiguslik ühendus. Naised, lapsed, orjad ja välismaalased ei kuulu poliitilisse ellu. (Aristotelese tollasest faktilisest olukorrast lähtunud ja filosoofilise õpetuse tasemele tõstetud käsitus naisest omas hiljem olulist mõju ristiusu dogmades ja kombestikus .)
Aristoteles klassifitseerib teadused nende käsitlusobjektide olemise (ontoloogilise) eripära ja uurimise eesmärgi alusel kolme rühma.

Teoreetilised teadused: teoreetiline filosoofia, füüsika ja matemaatika. Need teadused käsitlevad asju, seoseid ja omadusi, mille muutumise põhjused on neis endis ning mis kestavad alati ja on üldised kõigile seda tüüpi nähtustele. Neis teadustes saavutatav täpne teadmine on universaalse, üldise ja paratamatu iseloomuga (nt matemaatika teoreemid ). Teoreetiliselt tegevuselt ei oodatud mingit rakenduslikkust väljaspool theoria´t ennast.

Praktilised teadused: eetika ja poliitikaõpetus. Neis valdkondades uuritavate nähtuste varieeruv olemisviis (ontoloogiline eripära) ei võimalda nende kohta universaalse ja paratamatu iseloomuga täpse teadmise saavutamist. Praktilised teadused käsitlevad selliseid asju ja olukordi, mis võivad olla nii või naa ning mille toimimise põhjus ei ole mitte neis endis, vaid tegutseja otsustes.

Poieetilised teadused. Aristotelese säilinud teostest kuuluvad siia uurimused poeetika ja retoorika alalt. Üldisemalt käsitlevad need teadused techne´- laadset teadmist (tänapäeval know -how, oskusteave), tänu millele osatakse midagi tulemuse järgi hinnatavat valmistada. Siingi ei ole tegemist üldkehtiva teadmisega. NB! Tänapäeval nimetatakse praktiliseks tegevuseks pigem just sellist, mida Aristoteles valdavalt poieetiliseks pidas.
Tuletame meelde, et praxis on Aristotelese jaoks sedalaadi tahtlik ja eneseteadlik inimtegevus, tegutsemine, toiming ise, milles tegevusprotsess ja selle tulemus ei ole lahutatud; tegevuse otstarve ja eesmärk on see tegevus ise, nt mõtlemine, laulmine, tantsimine, poliitiline tegevus. Praktilise filosoofia taotluseks on mitte ainult teadmise hankimine , vaid peamisena just tegutsemine, seega – targalt tegutsemine. Eesmärgiks pole mitte lihtsalt teada, mis on nt voorus ja õnn, vaid selle teadmise abil ka reaalselt vooruslikuks ja õnnelikuks saada. Siin on oluline erinevus Platoni eetilisest ja poliitilisest intellektualismist. Platoni õpetuse kohaselt peaks toetumine teadmisele igaveste ideede (nt vooruse ja õnne ideede) kohta tagama inimeste tegevuse õnnestumise. Aristotelese järgi ei ole ainult sedalaadi igaveste ideede kaemisest, s.o teoreetilisest teadmisest, praktilises tegevuses palju kasu. Teadma peab ka tegutseja suutlikkuse kohta, tegutsemise konkreetseid tingimusi, kasutatavate ressursside kohta jm.
Aristotelese poliitilise õpetuse olulised erinevused oma õpetaja õpetusest tulenevad nii nende olemisõpetuse ja tunnetusõpetuse erinevustest kui ka teoreetilise ja praktilise tegevuse erinevast käsitusest.
Aristoteles saabus Platoni Akadeemiasse 18-aastaselt ja õppis-töötas seal ligi 20 aastat, kuni Platoni surmani; hiljem juhtis oma kaastöötajate akadeemilist tegevust Lykeionis. Kui Aristoteles sai juba küpseks mõtlejaks, alustas ta oma filosoofilise süsteemi ülesehitamist Õpetaja süsteemi kriitilise analüüsiga. („Platon on mu õpetaja ja sõber, aga tõde on mulle kallim“.) Aristoteles kirjutas u 170 raamatumõõdulist tööd, vaid 47 vähemviimistletut neist on säilinud meie päevadeni.
Platoni ideedeõpetuse kriitika. Aristoteles jõudis arusaamisele Platoni olemisõpetuse tuuma – ideedeõpetuse – paikapidamatuses ja alustas selle kriitikast oma mõtete konstruktiivset üles ehitamist. Platoni ideed 1) andsid teadmisele, aga teadmine on ju alati teadmine millestki, millegi kohta, igaveste ja muutumatute objektide näol aluse. Muutlike, meeleliselt tajutavate objektide kohta saab Platoni järgi avaldada vaid arvamust; 2) olid standardiks, ideaaliks, malliks, millele toetudes hinnati muutuvat meelelist maailma kui ideede jäljendust. Nt õigluse idee oli ideaalse õigluse kriteerium , mille alusel ebatäiuslikke õiglasi tegusid tegelikkuses hinnatakse. Aristoteles: ideede kui iseseisvate , meelteüleste üliobjektide olemisviis on Platoni järgi individuaalne. Kuidas nad saavad samal ajal olla üldised, universaalsed, paljusid meelelisi objekte ühendavad (nt laua idee ja kõikvõimalikud erinevad lauad)? Kuidas muutumatud ideed on seotud asjade maailma muutumistega? Kuidas Platoni kaks maailma on omavahel ikkagi ühendatud? Kuidas meeltele kättesaamatut ideede maailma üldse uurida? Järelikult, et ideed on asjadest eraldi, ei saa nad õigupoolest seletada meelelise maailma objektide olemasolu, nende muutumist seda enam. Tegelikkust ei tule spekulatiivselt kahekordistada (ideede tõelise ja ainulise olemise ning asjade näiva olemise pluralistlik maailm) vaid tegelikkuses endas tuleb näha üksiku-üldise seoseid, muutuvuse taga tuleb leida püsivust! Teadmine eeldab tõepoolest üksikust muutlikust ja meeleliselt tajutavast asjast püsivamat, kõrgemat, üldisemat objekti. Teoreetiline teadmine on seotud üldmõistete, universaalidega, sellega, mis ühendab erinevaid üksikuid asju, mitte sellega, mis on erilist teatud üksikus. Teadmise objekt on see lõige tegelikkusest, mis on seotud universaalidega. Probleemiks on see, kuidas teadmise objektiks olev üldine, olemuslik on seotud meeleliselt kättesaadavate üksikute muutlike asjadega?
Olemisõpetus. Tõeliselt, tegelikult eksisteerivad vaid üksikud asjad ja nähtused. Need kõik on passiivse mateeria (aine) ja aktiivse vormi (olemuse) ühtsus. Nagu Platongi, pidas ka Aristoteles mateeriat passiivseks ja säilitas õpetaja (üldisemalt ajastuomase) teleoloogilise maailmakäsituse. (Telos – eesmärk; kõigel, nii elusal kui elutul, on eesmärk ja otstarve.) Üksikolemine ehk substants kujutab endast niisiis mateeria ja vormi ühtsust: vorm on substantsi olemuseks, ehk selleks, tänu millele antud asi on see, just seda liiki asi. Üksiknähtusena on substants kui kõigi omaduste kandja lõplik, muutuv, eriline. Vormina on ta üldine, lõpmatu, püsiv. Kuid vorm, olles üldine, ei saa iseseisvalt olemas olla, ta vormistab määratlematut mateeriat. Näiteks hobuse „vormi“ moodustab kõigi hobuste sarnasus, hobuste omaduste ühisosa, „hobusus“ (tänapäeval – hobuste kui liigi omadused). Kui hobuse liik säilib, on hobuse „vorm“ igikestev. Vorm on mateerias olemas võimalikkusena, potentsiaalselt (nt skulptuur on vasekamakas olemas võimalikkusena, mille skulptor teeb tegelikkuseks; muna on tulevase kana võimalikkus). Mateeria on vormi võimalikkus (potentia) ja vorm on iseenese tegelikkus ( actus ). Loomulikud asjad on need, kus vorm realiseerub neis iseeneslikult, nt taimed ja loomad, kunstlikud asjad on need, milles vorm realiseerub nt inimese tegevuse tulemusena. Maailmas valitseb vormide hierarhia, mille puhul madalamal astmel mateeria ja vormi ühtsusena esinev ese on kõrgema astme jaoks mateeria. Nt vask on mateeria (algelementide tule ja maa) ning vormi („vasksuse“) ühtsus. Too vasekamakas omakorda on juba ainult mateeria kujurile, kes valab vasest raidkuju, s.o annab vasele vormi. Sedalaadi vormide hierarhia tipus asub vormide vorm (filosoofiline sünonüüm jumalale ), puhas vorm, mis on ühtlasi kõigi liikumiste liikumatu algpõhjus. Igasugune tekkimise protsess on üleminek võimalikkuselt tegelikkusele, võimalikkuse teostumine. Nt puidus on võimalikkusena olemas laua, aga ka tooli, kapi jms vormid. NB! Aristoteles vrs Platon: ideed asuvad asjadest eraldi ideede maailmas, vormid on aga asjades enestes; asja ei saa tema vormist lahutada.
Põhjuslikkuseõpetus. Aristotelese üheks põhieesmärgiks on liikumise, muutumise kirjeldamine mõistete abil. Platonile kui matemaatika jumaldajale olid muutumised pigem näivus, see ei kuulunud tema käsitluses tõelisse reaalsusse. Aristotelesele kui looduse- ja ühiskonnaelu terasele vaatlejale on just kõikvõimalikud muutumised kõige olulisem osa tegelikkusest. Kõikide teadmiste seas on kõige väärtuslikumad teadmised põhjustest, põhjus-tagajärje seosteahela kui uue tekkimise mehhanismi, kohta. Aristotelese järgi igasugune teaduslik teadmine, praktiliste teaduste vallas sealhulgas, käsitleb peaasjalikult asjade ja nähtuste olemasolu ja muutumiste põhjusi. Põhjuste, põhjusliku seose, avamine, vastuse otsimine küsimusele MIKS? annab meile põhilise osa uuritava nähtuse ja selle muutumise seletamisel ja mõistmisel. Aristoteles esitab oma teleoloogilise maailmakäsituse raames tarviliku ja piisavana nelja tüüpi põhjuseid, mis üheskoos moodustavad nähtuste põhjuslikkuse uurimisel terviku. Igasuguse arengu liikumapanevaks jõuks on nelja põhjuse koostoime . Vaatleme Aristotelese näidet, maja ehitamist:

Materiaalne põhjus – materjal millest ( kivid või muu ehitusmaterjal maja ehitamiseks)

Vormiv, formaalne põhjus – asja, nähtuse olemus, „vorm“ (maja arhitekti joonised või ehitusmeistri peas olev kujutluspilt)

Toimiv, liikumapanev põhjus – see, millest saab alguse muutumine või mis viib paigalseisu saavutamiseni (ehitajate tegevus maja ehitamisel )

Lõpp-põhjus, eesmärk-põhjus – see, mis muutumisprotsessis tekib, mille jaoks kõik üldse toimub (maja on elamiseks, s.o maja „mõte“; Aristotelese jaoks kõige tähtsam põhjus).
Niisiis, üldisemalt. Igasugune muutus eeldab seda asja või nähtust, mis muutub. Sellel asjal on oma aineline koostis, milles toimib materiaalne põhjus ning oma sisemine olemus, vormiv põhjus. Miski, s.o toimiv põhjus, käivitab muutuse ja miski, lõpp-põhjus, määrab selle, mis tervikprotsessis tekib. Niisugune on Aristotelese teleoloogiline alustpanev mõtteskeem, mille ta töötab läbi ka kõige üldisemal, kategoriaalsel tasemel. Teaduslik ja filosoofiline uurimistöö peab igal üksikul juhul tegema kindlaks konkreetsed põhjuslikkuse osised .
Tunnetusõpetus. Tunnetus on reaalselt olemasolevate asjade ja nähtuste kohta teadmiste hankimine. Tajutav ese eksisteerib enne tajumist. „Hing on nagu vaha“, millesse ese jätab oma vormi jäljendi. Meeltega tajumine on alles tunnetustee algus, mida täiendab mõtlemine. Aga teadmiste allikaks on Aristotelese järgi meeltega omandatav kogemus välismaailmast. Iga üksikese, nagu nägime, on mateeria ja vormi ühtsus. Mateeria muudab üksikeseme individuaalseks, vorm aga teeb selle üksiku temaga sarnaste objektide klassi liikmeks. Teaduse üldised mõisted ja printsiibid esitavad teadmisi just nende esemete vormide kohta. (Platonil – mõistuslikult, meenutamise teel surematu hinge saadud „mälestuspildid“ esemetest lõpmatult „kaugel“ olevate ideede kohta.) Aristotelese järgi edeneb uurimistöö vaatlusandmete induktiivse üldistamise ja neist üldväidetest deduktiivsete tuletuste vaheldumises. Induktsioon on järeldamise viis üksikult üldisele; järeldamine antud klassi ühe osa elementide teadmise põhjal kogu klassi kohta. Deduktsioon on üldist laadi eeldusväidetest vähem üldise väite loogiline tuletamine. Teaduslik uurimine on niisiis induktiivne, üldistav liikumine faktide fikseerimiselt üldiste printsiipide sõnastamiseni ja sealt deduktiivse tuletamisega faktide juurde tagasi. Teaduslik seletus on saavutatud alles siis, kui fakte, empiirilisi andmeid suudetakse seostada üldiste printsiipidega. Uurimisobjektide sarnased tunnused võimaldavad neid klassifitseerida ning saadud klasse ehk liike omavahel hierarhiasse paigutada (liigi- ja sootunnused). Niimoodi lõi Aristoteles süllogismi – loogilise argumentatsiooni süsteemi mille puhul tõene väide tuleneb loogiliselt kahest või enamast sellele eeldusena esitatud tõesest väitest. Ta kinnitas, et meelte andmetel ja kogemustel põhinevad teadmised ei saavuta kunagi täielikku tõsikindlust, neis säilib paratamatult arvamuse moment. Seetõttu ei saa meelte andmed olla kinnituseks teaduse kõrgeimate tõdede kohta. Tõde määratles Aristoteles kui teadmiste vastavust tegelikkusele. Teaduse kõrgemaid printsiipe tabab mõistus vahetult. Need ei ole kaasasündinud teadmised, nagu Platonil hingega ideedemaailmast kaasa tulnud. Need on ainult teatud vaimsed potentsid, mis avanevad faktide tundmaõppimise najal . Väga olulist osa tõsikindlate teadmiste saamisel etendab loogika - üldine tuletamisteadus, mille Aristoteles ise peaaegu nullist lähtudes lõi. Aristotelese järgi iseloomustab igat teadusvaldkonda oma mõisteaparaat ja sõnavara + teatud valdkonnale eriomane deduktiivselt organiseeritud väidete hulk + loogiliselt tõeste üldiste väidete hulk, mis on ühised kõigi teaduste jaoks. Etteruttavalt: keskaja skolastika andis Aristotelese tänapäeva vaatepunktist üsna heale metodoloogiale niisuguse ahtra kuju, et uusaja teaduse loojad Galileo Galilei, Francis Bacon, Rene Descartes ja Isaac Newton pidid oma õpetuste loomisel alustama Aristotelese meetodi skolastilise versiooni kriitikast.
Tutvunud lühidalt Aristotelese teoreetilise filosoofiaga, pöördume tagasi tema poliitilise õpetuse juurde. Tema sotsiaalpoliitiline õpetus on põhiosas esitatud kolmes teoses: „Poliitika“, „Nikomachose eetika, e.k 1996, ja „Kreeka politeia“. Praktiline filosoofia hõlmab tal, nagu juba öeldud, eetikat ja poliitikat, s.o praxisè filosoofilist analüüsi. Poliitika ei ole tema jaoks mitte võimuvõitlus ja võimu teostamine (nagu see valdavalt saab olema uusajal), vaid praxis – tegevus, mille eesmärk on temas endas - ühiskonna tasandil. Poliitika on inimese loomuse täideviimine, tema kui looduslik-sotsiaalse olendi eneseteostamine kaasinimestega koos tegutsedes . Tema kuulus inimese määratlus – inimene on loomult polis`lik olend – just niisugust poliitika-mõistmist lühisõnastuses rõhutabki. Vanakreeka keelest sageli poliitiliseks loomaks tõlgitud zoon politikon on kindlasti ebatäpne ümberpanek. Aristoteles arutleb, et madalamad olendid, taimed ja loomad, ning kõrgemad – jumalad, elavad väljaspool polist. Teisalt siiski on ju olendeid, kes elavad lävimises enesesarnastega, nt mesilased ja sipelgad , siis lisab ta inimese eelmise määratluse juurde täiendavalt: inimene on endas logos `t kandev olend. Siin rõhutatakse seda, et polise elu toimub mõistusliku aruteluna kõige olulisemate poliitiliste väärtuste üle. Praktiline filosoofia peab aitama praxis`t (vaadeldaval juhul kui ühiskonna poliitilist täiustamist) kvaliteetsemaks muuta. Loomade häälitsemine väljendab vaid hirmu ja valu, aga mitte logost.
Inimesed alluvad igasuguste liikumiste üldisele-ühisele liikumisõpetusele. Ainult nende puhul on liikumapanevaks jõuks hing. Looduse poolt on inimese hinge võimalikkusena kaasa antud teatud loomupärased püüdlused. Kui taimede ja loomade puhul need võimalikkused realiseeruvad teataval (geneetiliselt - ÜK) paratamatul viisil, siis inimesed saavad neid oma teadlike valikutega vormida erinevateks praxisteks. Aristotelese mateeria-vormi skeemis on need loomupärased püüdlused (võimekused) inimese elu materiaalne alus, millele ta valikutega ning nende teokstegemisega annab kindla vormi. Eetika kui õigete individuaalsete valikute õpetuse peaküsimus on selles, milline inimese valitav vorm on sobiv, kohane ja parim. Millise kriteeriumi alusel aga eristada üht valikute komplekti teisest, üht eluhoiakut teisest, paremat halvemast? Aristotelese jaoks on selleks kriteeriumiks kõigi püüdluste lõppkokkuvõte, tervikliku elutegevuse siht (telos). „Nikomachose eetika“ kuulus avalause (a´ la Kui Arno isaga …) annab asjast selguse: Näib, et igal kunstil ja igal uurimistööl, aga ka igal praktilisel tegutsemisel ja valikul on suundumus mingi hüve poole, seetõttu on öeldud õigesti, et kõigel on suundumus hüve poole (tlk. Anne Lill). Mis siis on antiikaja inimese jaoks tolleks ihaldusväärseks hüveks? Erinevalt Platoni teoreetilise filosoofia ideaalriigi konstrueerimisest on Aristotelese praktiline filosoofia tegeliku, faktilise praxise analüüs, mille otstarve on kodanike tegeliku moraalse käitumise printsiipide ja reeglite väljaselgitamine ning nende selgel viisil esitamine. Üldiselt omaksvõetult peeti polises sotsiaalpoliitilise elukorralduse sihiks inimeste parimat võimalikku elu kui tervikut , olemisviisi. Viimast nimetati eudaimonia ks ja selle saavutamine on võimalik voorusliku käitumisega. Eudaimonia on seega õnnelik elutervik, hea, parim toimetulek kogu elu jooksul. Mateeria–vormi skeemi kohaselt: nendeks sobivateks vormideks, millisteks inimestel oma loomupäraseid püüdlusi (s.o mateeriat) tuleks vormida, on voorused ; vooruslikud püüdlused, looduse, loodusliku antuse voorustekohane taltsutamine inimeses viib õnneliku elusihi täitumisele. Nende teadmine ja teokstegemine on polise kui eetilis -poliitilise inimkoosluse elukorralduse tuumaks. Igasugune majandustegevus kuulub pigem eraelu sfääri.
Reaalses elus valitsevad alati erinevate inimeste vahel eriarvamused, milline elu on õnnelik, milliste väärtuste, hüvede poole pürgitakse. Aristoteles eritleb selles plaanis väliseid (söök, rikkus), kehalisi (tervis, jõud) ja hingelisi (tarkus, rahulolu) hüvesid. Õnnelikkuseks on need kõik vajalikud, ent kõige olulisemad on hingelised. Õnn on hinge suutlikkus toimida vastavalt voorustele. Voorust omakorda mõistis Aristoteles hinge teatud toimimisvõimena. Kuivõrd erinevalt Platonist ei tunnista Aristoteles indiviidi hinge surematust, siis üksikisiku õnnelikkus on võimalik vaid siinpoolses elus. Kas inimene on tegelikult elanud õnnelikuna, saab selgeks alles elu lõpus, isegi järeltulijate käekäik on selles hinnangus oluline. Kõige täiuslikum õnnelikkus on autarkiline, iseenda loodud, maailmast maksimaalselt sõltumatu, õnnelikkus.
Aristoteles eristab dianoeetilisi ( dianoia – aru) ja eetilisi voorusi. Dianoeetilised voorused on teoreetilise tegevuse voorused ja neid saab kujundada üksnes õpetamisega. Eetilised (ethos – tavade ja kommete kaudu kujundatud eluviis) voorused kujunevad inimese sotsialiseerimise protsessis kooseluliste tavade ja kommetega harjudes; need, erinevatel rahvastel erinedes, peavad andma inimeste loomupärastele püüdlustele (vaadeldavas olukorras Aristotelese käsituses - mateeriale) kohase vormi. Eetiline voorus kujutab endast – vastavalt tema eetika kuldse kesktee printsiibile – mõistuspärast keskmist ühelt poolt loomupärase püüdluse (võimelisuse) liigsuse ja teiselt poolt sama püüdluse puudulikkuse vahel. Nt on vooruseks vaprus kui kesktee hulljulguse ja arguse vahel; lahkemeelsus kui keskmine raiskamise ja ihnsuse vahel. Voorus ei ole niivõrd üksikjuhtumile sobiva käitumusliku mõõdu leidmine kuivõrd just enda ülalpidamise viisi püsiv järgimine. Tänapäevases keelepruugis oleks see tähendussisu kaetav mõistega püsiv hoiak või seadumus ( attitude ). Vooruslikkus on niisiis vooruste kaudu kujundatud (ja loomuomaseks saanud) terviklik eluhoiak; see on enesemääratlemine kindlat tüüpi isikuna ja sellest iseloomutüübist järjepidev kinnipidamine . Väga oluline on, terviklik eluhoiak saaks „teostuda“ ühiskonnas, kus kehtivad vooruslikud kombed ja tavad. Niisuguse riik-ühiskonna loomist ja toimimist, s.o poliitilist tegevust antiikses, uusajast avaramas mõttes, peabki suunama praxise analüüs, s.o poliitiline õpetus. Praktiline mõtlemine seisab Aristotelese järgi koos kaalutlusest – missuguseid tegutsemisvõimalusi vaadeldav olukord pakub – ja asjakohasest sobivast valikust. Praktiline mõtlemine on eriti oluline mittestandardsetes olukordades (nt lahingu juhtimine). Valdavalt ei ole praktiline tarkus õpetatav; see on nii kaasasündinud kui praktikas kogemustega omandatav. Vaatamata sellele, et Aristoteles seob eetilised voorused praktilise mõtlemisega, ei tähenda vooruse adapteerimine iga uue olukorra nõuetega relativismi, st ükskõik millise käitumise, mis võib vaid hetkekasu tuua, eetilist õigustamist. Voorusliku isiku tuum ju säilib, peab säilima. Voorus Aristotelese järgi on elutegelikkuses olemas, seda ei pea teoreetilise mõtlemise, ideede kaemise kaudu, nagu Platoni puhul, inimeste ja ühiskonna ellu sisse tooma . Eetilised voorused on püsivad eluhoiakud, mida inimene kujundab endas kiituse ja laituse, eeskuju ja jäljendamise, kasvatuse ja harjumuse kaudu.
Polise tüpoloogia. Nagu eespool öeldud, valmis Aristotelese Lykeionis uurimus, milles analüüsiti 158 tol ajal teada olnud kreeka linnriigi elukorraldust. Selles koondatakse läbiuuritud empiiriline materjal, riikide kirjeldused, kuude põhitüüpi, kõige lõpuks esitab Aristoteles oma õpetuse parimast polisest. Polisè olemus (sügavaim tunnus) on inimeste kooseluline lävimine ja tegutsemine parima võimaliku olemasolu, eluviisi, eudaimonia, eesmärgil. Riigi eesmärgiks, telos`eks, on niisiis luua tingimused ja aidata kaasa inimeste õnnelikkuse püüdlustele neis vooruslikkuse kasvatamise läbi. Polis on „loomupoolsem ja algsem kui üksik.“ Aristotelese käsitus ühiskonnast-riigist on samuti holistlik nagu Platonilgi. Üksikinimesel tuleb endale ühiskonnas loomupärane koht leida. Indiviid ei vastandu ühiskonnale, indiviid käsitab end sotsiaalse olendina, ta kehtestab ennast ühiskondliku praxise kaudu.
Inimestevahelist ühiselu ja koostegutsemist vaatleb Aristoteles teleoloogilise protsessina, mille telos`t püütakse saavutada ühiselu erinevates vormides . Ühiskonna jagamatuks algühikuks, sotsiaalseks aatomiks , on perekond (mitte üksikindiviid, nagu valdavalt uusaegsetes sotsiaalsetes õpetustes. Perekonna telos on järglaste saamine ja siin kujunevad algsel kujul ka põhilised loomulikud allumis- ja valitsemissuhted: mehe võim naise üle, vanemate võim laste ja peremehe võim orjade üle. Teatud maa-alal koostoimivad perekonnad moodustavad asunduse, mille peamine otstarve on majanduslik, ja asundused – polis`e. Viimane on, vähemasti oma parimas kehastuses, autarkiline (iseennast varustav, sõltumatu) inimeste koostegutsemise vorm. Polis`e kui eetilis-poliitilise inimeste ühenduse autentne , ehe telos on kodanike jaoks tingimuste loomine ja kaasa aitamine kestva õnnelikkuse saavutamiseks.
Poliste tüpiseerimise, klassifitseerimise aluseks on kaks tunnust – valitsejate arv ja valitsemise eesmärk. Valitsejate eesmärgiks võib olla kas valitsejate heaolu, mida ta hindab vääraks või kogu polise heaolu, mis on õige eesmärk. Kokku saab kuus tüüpi.
Valitsejate arv õiged valed
Üks monarhia türannia
Vähemus aristokraatia oligarhia
Enamus politeia demokraatia
Erinevalt Platoni ideaalriigist on Aristotelesel õigeid riigi- ja valitsemisvorme rohkem kui üks. Kooskõlas praktilise mõtlemise õpetusega saab mingi valitsemiskorra kohasuse üle otsustada vaid konkreetses sotsiaal-ajaloolises olukorras. Nt monarhia on eelistatud siis, kui valitsejaks saab üksikisik, kelle kompetents ja suutlikkus ületab kõiki teisi koosvõetult (väga harvaesinev, legendaarsed kuningad on pigem minevik). Aristotelesel kollektiivse valitsemise korral üksikvalitsejate kompetentsid summeeruvad, jällegi erinevalt Platoni filosoof-valitsejatest. Praxise vallas on kogemusi kõigil ühiskonna liikmetel, theoriat tunneb vaid intellektuaalne eliit.
Õigete valitsemisvormide võrdluses kaldub Aristotelese poolehoid politeia poole. See on tema omaloominguline termin, polislikkus iseenesest, parim tegelike poliste hulgas. Politeia võim kuulub „keskmistele inimestele“, mitte kõige rikkamatele ja vaesematele; valitsemiskord on mõistuspärane keskmine demokraatia (vaese enamuse võimu) ja oligarhia (rikka vähemuse võimu) kui kahe poliitilise pahe vahel. Kuldse kesktee printsiipi rakendatakse siingi! „Keskklass“ aga valitseks ühiskonna kui terviku huvides ja see võim on ka kõige stabiilsem. Valitsejad peavad kujundama end järjest vooruslikumaks. Valitsejad peaksid erinevatel eluetappidel tegelema erinevate valitsemisfunktsioonide täitmisega: noores eas sõjaliste, keskeas riigijuhtimise ja vanas eas kultuslike ülesannete lahendamine. Parim polise suurus on niisugune, kus ta suudab iseennast varustada ja kaitsta, kus kõik ühiskonnaliikmed üksteist tunneksid. Mõtted reaalseid ühiskondi otsustavalt ümber kujundada on loomuvastased.
Platoni absolutismi kriitika ja oma loodusliku ja sotsiaalse harmoonia poliitilise õpetuse loomisega pani ta aluse realismi traditsioonile poliitikafilosoofias.
37