50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 24 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-04-28
Kuupäev, millal dokument üles laeti
53 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
jyrgen01
Õppematerjali autor
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 9. teema: Platoni poliitiline õpetus. Küsimusepüstitus ja selle filosoofilised eeldused. Poliitika filosoofia on praktilise filosoofia osa ja käsitleb küsimust, millised on need printsiibid, millele toetudes saab õigustada ühiskonnaelu ja selle vormi valikut. Poliitilise elu filosoofiline käsitlus püüab vastata mitte üksnes küsimusele, milline riik ja selle poliitiline elu peaks olema, vaid eelkõige küsimusele, kuidas on sedalaadi väited õigustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilises õpetuses toetub selleteemaline õigustus kogu tema seniesitatud õpetusele, omades nii ontoloogilisi, epistemoloogilisi kui ka eetilisi eeldusi. Ontoloogiliselt on eeldatud eelkõige muidugi see, et tegelikkus kätkeb endas nähtuste muutumatuid üle-ajaloolisi olemus-struktuure, mis kujutavad endast ühtlasi igas vastavas nähtuste liigis kõige täiuslikumat olemist ning saavad mõistuslike olendite j
vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades. Sokrates (469399 eKr) oli vanakreeka filosoof. Ta elas ja õpetas Ateenas. Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse.
Platoni ja Aristotelese tunnetus(teadmis-)teooriate võrldus. Teatavasti oli Vanakreeka filosoofias kolm suurkuju: Sokrates, Platon ja Aristoteles. Sokratest selles essees eraldi ei käsitle, kuid raske on öelda, kust algab Platon ja lõppeb Sokrates. Üldiselt moodustavad Platoni ja Aristotelese kirjutised antiikfilosoofia tuuma. Vaatamata kahe suure filosoofi tööde seotusele tuleb tõdeda, et nad on nii stiililt kui ka ainelt väga erinevad. Järgnevalt tutvustan kahte suursugust tarkuse armastajat ning võrdlen nende teadmisteooriaid. Platon (427-347eKr) oli Sokratese andekaim õpilane. Vastupidiselt oma õpetajale kirjutas Platon palju ning tema kirjutised on täielikult säilinud. Tegemist oli sünteesiva, tervikstruktuuri poole püüdleva filosoofiga. Tema tekstid on suurepärased kirjandusliku vormi poolest. Nimelt kirjutab Platon innustunult ja kirglikult, haaravalt ning värvikalt ja üldjoontes meeleolukalt. Kõige armastatuimaks zanriks on dialoog.
Sellest järgnes tema tuntud ütlus, mille kohaselt inimese subjektiivsus on igasuguse teadmise alus: ,,Inimene on kõige asjade mõõt, 5 olenemata, et nad on, ja olematute, et nad pole". 5 Sofistika avaldas järgnevale, Kreeka klassikalise ajajärgu filosoofidele nagu Sokratesele, Platonile ja Aristotelesele suurt mõju. Sokrates (469 399 eKr) oli vanakreeka filosoof. Ta elas ja õpetas Ateenas. Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod)6, nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse
Pärast Sokratese surma võtab pettumuses ette pikki reise. Reisib Lõuna-Itaaliasse, puutub kokku Pythagorlaste koolkonnaga. 387.a. e.Kr. rajab Ateenas Akadeemia. See asus Ateenast loode pool heeros Akademose pühamus. Ta tegeleb siin oma õpilastega filosoofilise ja loodusteadusliku uurimisega. Siin valmib kõige mahukam teos RIIK(Politeia). Akadeemia püsib ligi 1000 aastat, kuni keiser Justinanus selle 529.a. p.Kr. sulgeb. Platon suri 80 aastasena. Ta on esimene kreeka filosoof, kellelt peaaegu kõik teosed on tervikuna säilinud. Looming koosneb peaaegu eranditult dialoogidest. 34 Platonile omistatud teosest peetakse 25 suure tõenäosusega ehtsaks. Pütaagoraselt võttis ta usu matemaatiliselt täpsesse mõtlemisse ja dualismi. Parmenideselt võttis ta veendumuse, et puhas mõtlemine on olemine. Sokrateselt sai ta dialoogilise meetodi. Polyteia sisaldab kõiki Platoni filosoofia põhiseisukohti.
maailma tähtsaim piirkond ning sealt pärinevad vanimad filosoofilise sisuga kirjutised nii luules kui proosas. Enamik neist on kahjuks täiesti kaduma läinud ja me teame nende olemasolust üksnes hilisemate autorite juures leiduvate kasinate tähenduste ja väheste tsitaatide kaudu. Seetõttu on esmaste filosoofiliste arutluskäikude rekonstruktsioon ülimalt hüpoteetiline. Pärimuse järgi konstrueeris liitsõna filosoofia (kr phileõ armastan, kr sophia tarkus) Vana- Kreeka filosoof Pythagoras (u 580-500 eKr). Hilisem kreeka kirjanik Diogenes Laeritos kirjutas: ,,Filosoofiat filosoofiaks (tarkusearmastuseks) ja ennast filosoofiks (tarkusearmastajaks) hakkas esimesena nimetama Pythagoras...; tark võib tema sõnade järgi olla vaid jumal, mitte aga inimene. Sest ennatlik oleks filosoofiat nimetada ,,tarkuseks" ja ennast selles harjutajat ,,targaks", just nagu oleks ta oma vaimu juba äärmuseni arendanud; aga filosoof on lihtsalt see, kes on kiindunud tarkusesse.
kohta, ületavad võimaliku kogemuse piiri. Selliste tunnetuspüüdluste tulemuseks oli erinevate, üksteisega ületamatutes vastuoludes olevate filosoofiasüsteemide paljusus ja lõputu võitlus nende vahel ilma võimaluseta otsustada, kellel oponeerivatest pooltest on õigus. Just sellist pilti pakkus Kanti hinnangul filosoofia senine ajalugu. Kanti formalism (kategooriline imperatiiv või kohustuse eetika). Esitaja oli saksa filosoof Immanuel Kant (1724-1804). Teooria väidab, et iga indiviid peaks käituma selliselt, et tema taotluste lähteks olev põhimõte võiks ühtlasi alati olla üldise seadusandluse printsiibiks. Kant uskus, et kõige põhilisemaks hüveks on nn. "hea tahe", s.t. oma südametunnistuse (ehk kategoorilise imperatiivi) kohustuslik jälgimine. Tema filosoofias on õnn hea tahte tulemus. Kant rõhutas, et just kavatsus oma kohustust täita on tähtis, mitte niivõrd konkreetne tegu ja selle tagajärjed
Filosoofia põhiprintsiip on: igal nähtusel on põhjus. Põhjuslikkuse eitamine tähendab ka filosoofia võimalikkuse eitamist. Sellise järeldamisega Hume ,,äratas Immanuel Kanti dogmaatilisest unest". SAKSA IDEALISM Esindajad: J.G. FICHTE, Fr.W. SCHELLING, I. KANT; G.W.F. HEGEL. Idealism -- filosoofia suund, mis peab vaimu, teadvust primaarseks ja mateeriat sekundaarseks, materialismi vastand. IMMANUEL KANT (17241804) Kogu elu Königsbergis elanud filosoof. Füüsiliselt lühike (157 cm), kuid vaimselt suur mõtleja. Hume'i järelduste (filosoofia võimatuse kohta) mõjul kirjutas juba 50 eluaastat ületanud Kant oma kolm kuulsat ,,Kriitikat". Esimene oli "Puhta mõistuse kriitika", milles 9 Kant uuris küsimust ,,Mida ma võin teada?". Teised ,,kriitikad" on ,,Praktilise mõistuse kriitika" (selles uuris Kant küsimust ,,Mida ma pean tegema?") ja ,,Otsustusvõime kriitika"
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid