50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 15 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2015-01-16
Kuupäev, millal dokument üles laeti
5 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
peeter Tim
Õppematerjali autor
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 8. teema: Platoni õpetus hingest ja voorustest. Liikumise allika probleem ja kosmose hing. Kreeka keeles tähendab sõna kinoumenon, esiteks, midagi sellist, mis on liikumise seisundis, ning teiseks, midagi sellist, mida liikuma pannakse või liikumises hoitakse. Võib-olla sellest tulenevalt, et mõlemat nimetatud asjaolu tähistas üks ja sama sõna, oli tavaarusaamaks, mida koos teistega jagasid ka Platon ning Aristoteles, et kõik, mis on liikumise seisundis, peab olema millegi poolt liikuma pandud ja liikumises hoitud. Selline eeldus ei ole enesestmõistetavalt ainuvõimalik. Uusaegne füüsika näiteks lähtus eeldusest, et iga keha, mis asub ühetaolises ja sirgjoonelises liikumises, ka säilitab sellise liikumise, vajamata selleks mingit eraldi põhjust. Kui aga kõik, mis liigub, peab olema millegi teise poolt mitte üksnes liikuma pandud, vaid ka liikumises hoitud, siis pidi too liikuma
################################################################################ ##################################################Platoni poliitiline petus. Ksimusepstitus ja selle filosoofilised eeldused. Poliitika filosoofia on praktilise filosoofia osa ja ksitleb sellisena ksimust, millised on hiskonnaelu ja selle vormi valiku igustamise printsiibid. Poliitilise elu filosoofiline ksitlus pab vastata mitte ksnes ksimusele, milline riik ja selle poliitiline elu peaks olema, kui eelkige ksimusele, kuidas on sedalaadi vited igustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilist petust on tavaks nimetada petuseks ideaalsest polis`est, ja seda selles thenduses, et siin on eelkige ksitluse all idee-prane polis ja mitte niivrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Kuid nhtavas maailmas faktiliselt eksisteerivad nhtused, mille hulka kuuluvad ka polis`ed, ei saa Platoni ontoloogia kohaselt
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 6. teema: Platoni õpetus olevast. Eelkäijate poolt kujundatud probleemsituatsioon. Platon (427-347) on esimene kreeka mõtleja, kelle filosoofilised huvid tõusevad partikulaarsetest küsimuseasetustest inimliku eksistentsi kogutõlgitsuseni. Tema mõtisklust ärgitanud probleemsituatsioon kujunes kahe erineva mõjutuse pingeväljas. Ühelt poolt mõjutas teda kaasaegne sotsiaalne situatsioon ja teiselt poolt senine filosoofia traditsioon. Tolleaegset sotsiaalset situatsiooni võib lühidalt iseloomustada polis`e kriisina. Nende samade
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 7. teema: Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest. Ontoloogia ja epistemoloogia vahekord. Nii nagu varasele kreeka mõtlemisele, nii oli ka Platoni filosoofiale enesestmõistetavaks eelduseks lähtekoht, et teada saab seda, mis on. Olemine ise kas võimaldab teadmist enda kohta või ei võimalda, võimaldab kas täielikku või ebatäielikku teadmist iseendast. Kui olev kätkeb endas erinevaid oleva valdkondi, siis peavad neile epistemoloogilisel tasandil vastama ka erinevad tunnetusvormid
Selles tähenduses paistab sofistide nimetus, mis otseses tõlkes tähendab tarka või tarka meest, igati õigustatud olevat. Samas kõlaks tänapäeval kellegi kohta sellise nimetuse kasutamine solvanguna antud inimese aadressil. Millest selline vastuolu, miks on sõnale sofist tekkinud selline negatiivne tähendus? Üheks väliseks põhjuseks on olnud see, et (filosofeerivate) sofistide teosed on väga katkendlikult säilinud. Põhilisteks allikateks sofistide kohta on Platoni teosed, kus sofistid esindavad paraku sageli Platonile vastandlikku positsiooni. Platon polemiseerib sofistidega, nähes nendes enda ideelisi vastaseid ega ole seetõttu nende suhtes ehk päris erapooletu. Niisiis pärineb sofistide halb renomee osaliselt siit, sest Platonil on olnud suur mõju kogu järgneva aja Euroopa filosoofia-traditsioonile. Kuid oli ka sisulisi põhjusi, miks sofistide renomee ei olnud juba nende kaasajal kõige parem.
Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses on kujunenud traditsiooniks nimetada kogu varasemat perioodi Kreeka teoreetilise mõtlemise ajaloos eelsokraatiliseks ja tollaseid mõtlejaid eelsokraatikuteks. Tehnilises mõttes on osutatud periood järgnevast erinev selle poolest, et varasematelt kreeka mõtlejatelt pole säilinud terviklikke teoseid. Seevastu Sokratese-järgse aja filosoofia suurkujudeks on Platon ja Aristoteles, kellelt on säilinud ulatuslikud terviklikud teosed. See seab filosoofia-ajaloolise interpretatsiooni järgneva aja puhul muidugi hoopis soodsamasse olukorda. Tõsi, Sokrates ise on selles suhtes üsna raskesti interpreteeritav mõtleja. Temalt pole saanudki teoseid säilida, kuna ta neid ei kirjutanud – tema filosofeerimine oli üksnes suuline. Mistõttu on see meile tuttav üksnes niivõrd, kui tema kaasaegsed on seda üles tähendanud. Mitmed Sokratese kaasaegsed ongi seda
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 16. teema: K. R. Popperi kriitiline ratsionalism. Probleemsituatsioon. Karl Raimund Popper (1902-1994) oli kahekümnenda sajandi filosoof, kes mõtestas oma filosoofilises õpetuses just seda maailma, milles inimkond kahekümnendal sajandil elas. Tema peamisteks uurimisvaldkondadeks olid teadusfilosoofia ja poliitiline filosoofia ning ta püüdis lahendusi leida küsimustele, mis olid ajendatud kahekümnendal sajandil teaduses ja poliitikas toimunud sündmustest. Antud loeng on kirjutatud kommentaarina Popperi artiklile “Teadmised ilma autoriteedita” [Akadeemia 1990, nr. 9]. Selles kirjutises käsitleb Popper näiliselt filosoofia ajalukku puutuvaid teemasid, ehkki tema kui teoreetiku peamine huvi ei olnud üldiselt sugugi suunatud filosoofia ajaloole. Ning ka antud
filosoofiasüsteemides sõnastada sootuks erinevas mõistelises ja keelelises rüüs. Üsna tavaline on olukord, kus erinevates filosoofiavooludes hoopiski puuduvad ühised mõtetomavad lähenemisviisid ja probleemiseaded. Teisalt on filosoofia suhteliselt eraldiseisev, kõrge autoriteediga vaimse tegevuse valdkond ühiskonnas ning pika ja kuulsusrikka ajalooga õppeaine ülikoolides. Filosoofia ei ole teadus, kunst, mütoloogia, religioon, teoloogia, õigusteadvus, poliitiline teadvus, kõlblusteadvus, argiteadvus, aga ta on kõigi nendega mitmes plaanis seotud. On arusaadav, et niisugust rikast ja mitut laadi siiretega osalust vaimumaailma arhitektoonikas ei olegi võimalik ühe, kahe või enama asjakohase üldist tunnustust leidva määratlusega (definitsiooniga) hõlmata. Kõik sissejuhatavad filosoofiamääratlused on seega möödapääsmatult tinglikud, formaalsed ja aineala tegeliku rikkuse kohta väheütlevad. Rohkem kõnelevad need määratlused siis, kui
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid