Platoni poliitiline õpetus. (0)

Andrus Tool /Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
9. teema: Platoni poliitiline õpetus.
Küsimusepüstitus ja selle filosoofilised eeldused. Poliitika filosoofia on praktilise filosoofia osa ja käsitleb küsimust, millised on need printsiibid, millele toetudes saab õigustada ühiskonnaelu ja selle vormi valikut. Poliitilise elu filosoofiline käsitlus püüab vastata mitte üksnes küsimusele, milline riik ja selle poliitiline elu peaks olema, vaid eelkõige küsimusele, kuidas on sedalaadi väited õigustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilises õpetuses toetub selleteemaline õigustus kogu tema seniesitatud õpetusele, omades nii ontoloogilisi, epistemoloogilisi kui ka eetilisi eeldusi.
Ontoloogiliselt on eeldatud eelkõige muidugi see, et tegelikkus kätkeb endas nähtuste muutumatuid üle-ajaloolisi olemus-struktuure, mis kujutavad endast ühtlasi igas vastavas nähtuste liigis kõige täiuslikumat olemist ning saavad mõistuslike olendite jaoks olla püüdluste sihiks ka nähtumuslikus maailmas. Nii kätkeb tegelikkus endas ka kesksete poliitiliste väärtuste – nagu “hüvelisus”, “ õiglus ” ja teiste selliste – olemus-struktuure, mis omavad universaalset, indiviidide suvast sõltumatut kehtivust kõigi seda liiki nähtuste kohta. Näiteks üks õiglane nähtus on õiglane tänu osavõtule õigluse ideest ja on ühtlasi tõeselt ja universaalse kehtivusega hinnatav ühel või teisel määral õiglasena. Järelikult kehtib see ka polis `e kohta. Platoni poliitilist õpetust on tavaks nimetada õpetuseks “ideaalsest polis`est” ( Platon ise küll ei kasuta niisugust terminit), ja seda selles tähenduses, et siin on eelkõige käsitluse all idee-pärane polis ja mitte niivõrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Platon ei tegele – oma ontoloogiast ja epistemoloogiast tulenevalt – mitte uurimisega, mis toetuks faktiliselt eksisteerivate ühiskondade vaatlustele, vaid mõistustunnetusega selle kohta, milline on polis oma olemuse kohaselt. Idee-pärane on tema käsituse kohaselt selline polis, mida valitsetakse juhindudes kesksete poliitiliste väärtuste olemusteadmisest.
Kuid ”nähtavas maailmas” faktiliselt eksisteerivad nähtused, mille hulka kuuluvad ka polis`ed, ei saa Platoni ontoloogia kohaselt omada seda täiuslikkuse astet, mis on nende olemustel. Selle välistab meeleliselt tajutava tegelikkuse-valdkonna ontoloogiline eripära – siin esineb kõik olemuslik oma “ebapuhtal” kujul ning asub pidevas muutumises, tekkimises ja hävimises, miski ei suuda säilitada oma identiteeti. Siiski annaks ideedeteadmine inimese käsutusse normatiivseid tõdesid, millele toetudes on võimalik poliitiliste nähtuste üle tõeselt otsustada ja nende mitmekesisuses ning muutlikkuses orienteeruda. Veel enam – meeleliselt tajutav maailm peaks oma muutlikkuse tõttu ilmselt ka muudetav olema, iseäranis kui seda soovitakse muuta sarnasemaks selle olemuspõhjustele. Seega peaks ideedeteadmine andma võimaluse korraldada selle alusel meeleliselt tajutava maailma poliitilist tegelikkust ümber täiuslikele olemus-struktuuridele vastavamaks. Ontoloogilisi tõkked ei tohiks sellele olla, sest meeleliselt tajutav maailm ei oma ontoloogiliselt iseseisvat staatust. Tõsi küll, ükskõik milliseid hüvelisi ümberkorraldusi on siin raske alal hoida, kuna – nagu Platon toonitab – see valdkond on pidevalt muutlik ja ebastabiilne.
Osutatud ümberkorraldamine eeldaks aga seda, et reformija omab teadmist tegelikkuse olemustasandi kohta. Platoni epistemoloogiale toetudes võibki eeldada, et selline teadmine, ehkki raskesti, on siiski saavutatav kui inimesel on vastav aprioorne teadmise-potentsiaal hinges , st kui hing on olnud osavõtus tegelikkuse olemus-struktuurist. Siis on anamnesis`e ja dialektika kaudu võimalik endas niisugune teadmine välja kujundada. Lisaks vastavatele intellektuaalsetele eeldustele on selleks nõutav ka haridus , mis kujundaks inimeses õige hoiaku – orientatsiooni mõistuslikule elule. Paraku pole niisuguseid eeldusi mitte kõigil inimestel, ja ka neil, kes seda potentsiaali siiski omavad, mitte samal määral. Seetõttu tuleb enamikul maailmas orienteeruda toetudes meeltetunnetuse kaudu kujunenud “arvamustele”. Viimased on Platoni epistemoloogia kohaselt muutlikud ja relatiivsed konkreetse kogemussituatsiooni suhtes, mis väljendub selles, et samade asjade kohta kujuneb välja arvamuste paljusus ja vastandlikkus. Niisuguste inimeste maailmamõistmise suhtes peab paika Protagorase ütlus, et iga asja kohta saab väita kahel vastandlikul viisil. Seevastu konsensuslike väärtusorientatsioonide kujunemine – selle kohta, mis “ühele polis`ele paistab õiglane ja ilus” – on “arvamuste” tasandil alati problemaatiline.
Platoni eetika – nagu antiikne eetika üldiselt – on õpetus sellest, kuidas saavutada õnnelikkust, mida iga inimene paratamatult püüdleb. Sokrateselt päritud eetiline intellektualism kujunes Platoni mõtlemises veendumuseks, et too inimese loomulik-paratamatu püüdlus olla õnnelik, saab teostuda üksnes tarkuse, olemustunnetuse alusel selle kohta, mis on inimesele hüveks ja vooruseks. Niisuguseks tunnetuseks ja tarkuseks on aga suuteline vaid väike osa inimestest, intellektuaalne eliit. Ülejäänutel puuduvad vastavad sünnipärased eeldused. Seega peaks suurem osa inimsoost individuaalselt olema mõistetud õnnetuks jääma . Ainsaks väljapääsuks selliste inimeste jaoks oleks see, kui teadmist-omavad ja targad inimesed suunaksid neid oma teadmise alusel selle poole, mis on nende jaoks hea. Siit järeldus, et inimsoo üldise õnnelikkuse nimel tuleks tal elada ühiskonnana, kus inimsoo võimekam osa hoolitseks selle eest, et ka vähemvõimeka enamuse ülim loomupärane püüdlus saaks teostuda. Idee-pärane ühiskond oleks siis ühtlasi ka õnnelik ühiskond, mida ajaloos seni esinenud ühiskondade kohta pole sugugi ütelda saanud.
Nii on Platoni poliitiline õpetus ka õpetus õnnelikust polis`est ja tema eetika peab paratamatult ja loomupäraselt üle minema poliitiliseks õpetuseks. See, et antud inimelu korralduse kaudu võiksid eudaimonia saavutada ka need, kel pole selleks sünnipäraseid eeldusi, on õigustamise aluseks sellele ühiskonnakorralduse-mudeli, mille Platon välja pakub. Niisuguse õigustuse implikatsiooniks on aga tees, et riigi ülesandeks on üldse oma alamate õnnelikkuse eest hoolitsemine. Antud tees oli Platoni, samuti nagu Aristotelesegi, poliitilise õpetuse enesestmõistetav eeldus.
Tänapäeval ei ole see seisukoht enam sedavõrd enesestmõistetav, vaid valdavaks on niisugune käsitlus riigi ülesandest, mille kohaselt riik peaks jätma õnnelikkuse ja heaolu eest hoolitsemise iga kodaniku eraasjaks ning hoolitsema üksnes selle eest, et kõigil kodanikel oleksid võrdselt soodsad tingimused ise endale heaolu loomiseks. Niisuguste tingimuste kujundamine seisneks eelkõige õiguskorra loomises, täiustamises ja sellest kinnipidamise tagamises, mis oleks soodsaks keskkonnaks, kus igal ühel on võimalus teostada isiklikult eelistatud “õnne-mudelit”.
Õiglane polis. Keskse poliitilise väärtusena käsitas Platon kreeka traditsiooni kohaselt õiglust. Tema õpetus õiglasest polis`est on esitatud Platoni kõige tuntumas teoses “ Politeia ”. Platoni määratluse kohaselt on inimese jaoks õigluseks – “teha endaomast” (ta eautou prattein, Politeia 433 a8-9), seda “milleks ta loomult on sobivaim.” (samas, a5-6) Seega käsitleb tema õpetus õiglasest polis`est küsimust, milline võiks olla põhjendatud rollide jaotus ühiskonda moodustavate indiviidide vahel? Sellele küsimusele vastates lähtus ta eeldusest, et inimeste võimekused on loomupäraselt erinevad.
Loomupärase võimekuse ja sobivuse kohaselt jagunevat inimesed kolme rühma: suuremal osal inimestest domineerivat hinges ihalev hingejagu, teisel osal söakas hingejagu ja väikseimal osal mõistuslik hingejagu. Antud teose kohaselt oleks loomupärane kui inimene teostaks ühiskonnas just seda funktsiooni, milleks tal on sünnipärased eeldused, nii et igaüks tegeleks talle loomuomase tegevusalaga, ja seega mitte paljuga, vaid millegi ühega, mille kaudu ka linn (ühiskond) saaks ühtseks ja mitte paljuseliseks. (samas, 423 c-d)
Inimesed, keda iseloomustab ihade domineerimine, peaksid olema hõivatud sellega, et toota seda, mis on tarvilik rahuldamaks soove ja vajadusi, mis ihadest välja kasvavad. Need, kelles domineerib söakas hingejagu, oleksid sobilikumad sõjalis-administratiivseks tegevuseks, st nad peaksid tagama selle, et ühiskond oleks kaitstud välisvaenlaste rünnakute eest, ja hoidma korda siseriigis.
Ja mis oleks parem riigile kui see, et valitsemisega tegeleksid seal inimesed, kelles domineerib mõistuslik hingejagu, tänu millele oleks valitsus suuteline langetama poliitilistes küsimustes õigeid otsustusi. Sellest tõdemusest järeldub aga see, et tees – mitte kõik pole kõige jaoks kõlblikud ning et kõigi head käekäiku saab edendada parimal viisil seeläbi, et iga ühiskonnaliige täidab täpselt seda funktsiooni, mille jaoks ta kõlblik on – tähendab mitte üksnes horisontaalset, vahetusmajandusele põhinevat spetsialiseerumist algupäraselt võrdõigustatud kodanike vahel, vaid sisaldab Platoni õpetuses endas ka vertikaalset jaotust, mis jagab elanikkonna õiguslikult ebavõrdsetesse kihtidesse või seisustesse. Samas ei pidanud Platon sellega silmas mitte riigivõimu poolt ülalt alla sisse viidud riigikorraldust. Ta oli veendunud, et inimesed jaotuvad sellistesse rühmadesse oma loomupäraste eelduste järgi. Riigivõim võib üksnes kas aktsepteerida seda loomupärast jaotust, olles seega loomupärane. Või seda mitte aktsepteerida ja mingil muul viisil ülesehitatult olla loomuvastane. Niisiis , Platoni poliitilise õpetuse aluspõhimõtteks oli tees, et inimeste loomu- ehk sünnipärane võimete erinevus põhjendab nende õiguslik-poliitilist ebavõrdsust.
Silmas pidades Platoni eetilist õpetust igale hingejaole spetsiifilisest voorusest võiks siis arvata, et iga niisuguse ühiskonnaseisuse õigustatud funktsioon ühiskonnas on defineeritud selle voorusega, mis seondub temas domineeriva hingejaoga. Kuid seda loogikat saab küll ehk mõnel määral läbi viia valitsejate ja sõjalise seisuse puhul, kelle spetsiifilisteks voorusteks oleks siis vastavalt tarkus ja vaprus . Raskem on näha kuidas mõõdukus defineerib tootmistegevusega hõivatud inimeste funktsiooni sotsiaalses tervikus. Pigem on mõõdukus, sophrosyne, voorus, mida vajavad kõik ühiskonnaliikmed, domineerivalt ihaleva hingega inimesed küll ehk teistest enam.
Hing Seisus Voorus
mõistuslik valitsejad tarkus
söakas sõjalis-administratiivne vaprus õiglus
ihalev tootjad, demiourgos`ed mõõdukus
Õiglusest kui riigi voorusest sai Platoni silmis olla juttu vaid siis, kui tarkuse, vapruse ja mõõdukuse vooruste kaudu defineeritud seisused on üksteisega harmoonilistes suhetes, see tähendab antud juhul aga – loomupärastes valitsemis- ja allumissuhetes. Mis omakorda eeldab, et iga indiviid on paigutunud oma loomupärastele eeldustele vastavasse seisusesse ja omaltpoolt varustatud “õiglase hingekorraga”, st et tema hingejaod on loomupärastes allumis- ja valitsemissuhetes üksteisega. Ebaõiglane on siis vastavalt selline riik, kus inimesed tegelevad ka muuga, sealhulgas ka sellega, milleks neil puuduvad eeldused ja ettevalmistus. Eelkõige on aga ebaõiglusega tegemist seal, kus ilma vastavate eeldusteta inimesed hakkavad sekkuma riigi valitsemisse.
Teadmine ja võim. Nagu eelnevast nähtub , on Platoni õpetuse jaoks õiglasest riigist peamiseks probleemiks mitte niivõrd küsimus erinevate ühiskondlikult oluliste tegevuste jaotusest ühiskonnaliikmete vahel üldiselt, kui just küsimus: kes peaks valitsema? Millised isikuomadused võiksid õigustada kellegi pretensiooni võimule? Platoni vastuseks sellele küsimusele oli niisiis, et pretensioon võimule on õigustatav üksnes poliitilise kompetentsi olemasoluga. Poliitilise kompetentsi aluskomponendiks on aga ideedeteadmine – maailma olemus-struktuuri tundmine ja oskus selle teadmise alusel maailmas orienteeruda, eelkõige oskus pädevalt otsustada, mis on igale inimesele üksikult ja kogu ühiskonnale tervikuna hea.
Platon ütleb, et riigile/ühiskonnale oleks parim, kui tema valitsejad oleksid filosoofid . Kuid sõna "filosoofid" ei tähista tal sel puhul muidugi mitte ametinimetust, ammugi ei teki kellelgi selle kaudu, et ta ennast filosoofiks nimetab, õigustatud pretensiooni võimule. Platon kasutab seda sõna enda poolt defineeritud tähenduses, pidades silmas sellist tüüpi inimesi, keda iseloomustab loomupärane püüdlus tarkuse poole. Niisuguse püüdluse olemasolu ei ole aga inimese enda teha ega loomulikult mitte riigivõimu poolt jagada, vaid pigem kaasasündinud. Tarkus tähendab Platoni eetika kohaselt aga voorust, mille eelduseks on olemuste/ideede teadmine.
Sellisest valitsemisfunktsioonide jaotusest peaksid tema hinnangul olema eelkõige huvitatud alamad seisused, sest vaid intellektuaalne eliit saab suuremale osale ühiskonnast osutada, mis on neile õnnelikkuse saavutamiseks vajalik. Järelikult peaksid alamad seisused olema huvitatud võimu monopoliseerimisest intellektuaalse eliidi kätte. Nagu sellestki, et oleks välistatud nende endi sekkumine poliitilise võimu teostamisse, sest see saaks vastavate intellektuaalsete eelduste puudumise tõttu olla üksnes ebakompetentne ning seega tuua nende õnnelikkuse-püüdlusele vaid kahju.
On tõepoolest tõesti täiesti võimalik, et inimene oma teadmatuse tõttu toob endale oma tegevusega kahju. Ja samuti on võimalik, et sedalaadi kahju jääks olemata, kui keegi targem valvaks antud inimese järele ja ei lubaks talle tegevusi ja ettevõtmisi, mis võiksid talle kahju teha. Ometigi ei pea kaasaegne vabadusekäsitlus õigustatavaks niisugust heategevust vastu täiskasvanud inimese enda tahtmist. Klassikaline õigustus kaasaegsele sotsiaalse vabaduse käsitlusele on esitatud John Stuart MILLi teoses “Vabadusest”. Antud raamatu esimeses peatükis põhjendab autor teesi, et iga indiviid peaks olema oma keha ja hinge üle täielikult suveräänne ja ka indiviidi parema käekäigu nimel ei ole õigustatud sekkuda tema nendesse tegemistesse, mis puudutavad üksnes tema enda isikut.
Õigluse idee kohaselt ülesehitatud polis on aga muidugi midagi muud kui polis`ed “nähtavas maailmas”. Meeltega tajutavas tegelikkuses on seni olnud tegu enamasti ebaõiglusega selle sõna platonlikus tähenduses – inimesed, kel pole vastavaid eeldusi, püüavad riigivõimu teostada. Platon piltlikustab seda “Politeia”`as (488a – 489a) nn laeva võrdpildiga: riiki on seal võrreldud laevaga, millel on laevandusest vähetaipav omanik. Nii kirjeldatud omanik sümboliseerib rahvast. Selle omaniku juures käivad laevatüüri nuiamas madrused, kes samuti laevanduses kõige suuremad asjatundjad ei ole. “Riigilaeva” tüür on jagelemise objektiks. Igaüks neist arvab , et just tema peab laeva juhtima, kuigi keegi neist ei ole kunagi seda kunsti õppinud, ei saa osutada oma õpetajat ega õppimisaega. Pealegi teatavad nad, et seda asja polegi vaja õppida ning on valmis vaenama igaüht, kes sellist nõudmist valitsejale tahab esitada. Kui üks kildkond on nüüd mingi kurikavalusega laevatüüri enda kätte saanud, siis kiidavad nad endid suurteks asjatundjateks laevajuhtimise asjus, samal ajal oskamata ilma ennustada või merel tähtede järgi orienteeruda.
Mida Platon selle võrdpildiga tahab ütelda on ilmne – selline laev on laevahuku ohus; ning sellisele laevale sarnanev riik on samavõrd hukkumise ohus. Kuid kui tolle võrdpildi üle natuke sügavamalt ja Platoni suhtes kriitiliselt järele mõtelda, siis ei paista tema järeldus, et nimelt osutatud asjatundlikkusega inimesed peaksid laeva juhtima, enam nii enesestmõistetav. Küsigem endalt, mida võib üldse tähendada väljend “laeva juhtida”? Laias laastus kahte erinevat asja – laevale sõidusihi määramist ja oskust jõuda sõidusihini. Sõidusihi määrajaks peaks ilmselt olema laeva omanik. Selle sihini jõudmiseks võib ta vajaduse korral palgata laevasõidu spetsialisti, kapteni või tüürimehe, kes laeva soovitud sihis juhtida mõistab. Kuid sihti ei määra ikkagi mitte kapten, vaid omanik. Samamoodi jagatakse tänapäeval tavaliselt ka poliitiline kompetents kaheks:

Eesmärgikompetents.

Vahendikompetents.
Kompetents millele laeva võrdpilt osutab – teadmine ilmaennustamisest, oskus merel orienteeruda – kuulub vahendikompetentsi kategooriasse. Pole üldsegi enesestmõistetav, et inimene, kes sedalaadi kompetentsi omab, peaks selle tõttu olema õigustatud ka laeva sõidusihti määrama. Nii ka riigi puhul: tänapäeva euroopalikes ühiskondades lähtume me üldiselt kujutlusest, et valitsuspoliitika seisneb eelkõige valitsemise eesmärkide, prioriteetide määratlemises. Kui see on tehtud, tuleb muidugi vastata küsimusele, kuidas neid eesmärke saavutada. Viimane küsimus võib nõuda asjassepuutuvate valdkondade sügavamat tundmist, mis teeb vajalikuks ekspertnõustamise. Kuid väide, et on olemas ka niisugused eksperdid, kes on pädevamad kui inimesed ise kindlaks määrama, mida neil üldse tuleks oma elus soovida ja milliseid eesmärke seada, läheb ilmselt hoopis kaugemale, kui meie tänapäeval oleme valmis õigustatud poliitilise ekspertnõustamisena tunnustama. (Loomulikult on eesmärgiseadmise ja vahenditemääratlemise vahekord reaalses poliitikas märksa komplitseeritum kui antud skeemist välja paistab).
Laeva võrdpilt modelleerib ühiskonda vastandlikult sellele ühiskonnamudelile, mille Platon esitas müüdi kujul dialoogis “Protagoras” ning mis oli kõne all sofistide teemas (4. loeng). Protagoras põhjendas viimases seda, et suutlikkus poliitikas osaleda kujutab endast üldist kompetentsi, eeldused milleks on kõigil inimestel sünnipäraselt olemas ning mis omandatakse koos sotsialiseerumise käigus kujuneva kogemusega, vajamata selleks spetsiifilist ettevalmistust. Platon seevastu, võrreldes riigijuhtimist tüürimehe spetsiifilise kompetentsiga, tõlgendab ka poliitilist kompetentsi spetsiifilise kompetentsina, mis nõuab spetsiifilisi eeldusi ja ettevalmistust, mis ühiskonna liikmete enamusel üldse puuduvad. Platoni poolt ideaalsena kirjeldatud valitsemisviisi võiks seetõttu nimetada “ekspertokraatiaks”.
Laeva võrdpilt viitaks ka justkui sellele, et riigijuhtimise oskus on oma laadilt faktiteadmise-kompetents, kuivõrd näiteks teadmine tähistaevast ja seal leitavatest märkidest, mis aitavad merel orienteeruda, mis on aluseks õigustatud pretensioonidele olla laeva juhiks, kuuluvad just sedalaadi kompetentsi hulka. Faktiteadmine – antud juhul on silmas peetud teadmist selle kohta, mis reaalselt eksisteerib – kuulub eelkõige vahendikompetentsi juurde ja see on tänapäeval reeglina veelgi suuremas ulatuses ekspertülesanne, kui see seda oli antiikajal. Poliitiline eesmärgikompetents peab aga sisaldama lisaks faktiteadmisele ka teadmist üldaktsepteeritavatest väärtushinnangutest (eesmärgi püstitamine sõltub ju oluliselt sellest, mida peetakse heaks või halvaks). Tänapäeva demokraatlikes ühiskondades eeldatakse, et kõigil ühiskonnaliikmeil on poliitiliselt piisavalt võimekust viimast laadi kompetentsiks (kõik oskavad öelda, kas see või teine eesmärk on hea või halb, eelistatud või vähem eelistatud, ilma et selleks peaks olema ekspert konkreetses valdkonnas).
Platoni käsitluse kohaselt paistab aga too spetsiifiline poliitiline kompetents, mida ühiskonna intellektuaalne eliit omab ja mis annab sellele eliidile õigustatud pretensiooni võimule, hõlmavat endasse mõlemat – nii vahendi- kui eesmärk-kompetentsi nagu ka mõlemat laadi teadmist: nii teadmist olevast, kui ka teadmist väärtustest. Ning tema õpetuse eeldustest lähtudes on see ka arusaadav, sest poliitiline kompetents tähendab Platoni käsitluse kohaselt eelkõige ideede-teadmist. Ideed on ühelt poolt nähtuste olemused ja selles tähenduses justkui olevas endas leiduvad tõsiasjad, teadmine millest on justkui “faktiteadmine”. Kuid Platoni käsitluse kohaselt on ideed ju veel midagi rohkemat – ideed on ka täiuslikkuse kehastused igas oleva liigis. Teades ühe liigi ideed, teatakse seetõttu ka selle liigi kõige täiuslikumat, parimat olemasoluviisi. Ideede teadmisest on seega tuletatavad ka absoluutsed objektiivsed väärtushinnangud. Selles teadmise liigis, mida Platon peabki üldse ainsana ranges tähenduses teadmiseks ja mida valdab vaid ühiskonna anamnesis`e-võimeline eliit, langevad faktiteadmine ja väärtushinnangute teadmine ühte. Seetõttu paistavad normatiivsed küsimused Platoni järgi laskvat end olemuste/ideede teadmise alusel ühetähenduslikult ja kindlalt vastata ning sellisena faktiotsustustest tegelikult mitte erinevat. Ta näib olevat esindanud vaadet, mille järgi poliitiliste eesmärkide seadmine võib saada ühetähenduslikult ja kindlalt tuletatud ideede-teadmisest.
Tänapäeva filosoofias on siiski valdav arusaam, mis eitab sellise asja võimalikkust. On levinud seisukoht, et asjades endis ei ole seesmisi väärtusi, kõik väärtused on üksnes subjektiivsete väärtushinnangute alusel konstitueeritud väärtused. Platoni käsitluse kohaselt seevastu omavad olemused/ideed ise, st igasugustest hinnangutest sõltumatult, väärtust. Nende teadmine annab teadjale justkui ette universaalseid väärtushinnanguid . Seepärast oskabki intellektuaalne eliit valitsejana paremini kui valitsetavad ise seada nende jaoks eesmärke ja prioriteete. Ning tõepoolest, kui see paika peaks, siis oleks ka väga raske tagasi lükata Platoni teesi, mille kohaselt võimu riigis peaksid teostama eranditul üksnes eelpool kirjeldatud intellektuaalse eliidi esindajad ning kõiki, kellel vastavad intellektuaalsed eeldused puuduvad, ollakse õigustatud võimu teostamisest eemal hoidma. Muidugi on see tänapäevaste demokraatlike väärtuste vaatekohalt kaugele jääv seisukoht.
Kui laeva võrdpilti eelkõneldut silmas pidades edasi arendada, siis võiks paradoksaalselt ütelda, et riigilaeva tüürimees teab sel juhul mitte ainult seda, kuidas kõige paremini sihtsadamani jõuda, vaid ta teab kõige paremini koguni seda, kuhu laeval omanikul tema heaolu ja õnnelikkuse nimel tuleks tegelikult sõita – arvaku omanik ise mida tahes.
Platoni käsitlus haridusest ja kunstist. Kuna tõeline teadmine on otsustava tähendusega eeltingimus selleks, et kujundada õiglast riiki, siis on riigi ülesandeks oma kodanikes teadmise kujundamine. Platoni riik on seetõttu üks suur kasvatusasutus. Valitsuse ülesanne on tuvastada, kellel riigialamatest on millised eeldused ning millisesse kolmest seisusest keegi selle alusel peaks kuuluma. Kodanikud peavad saama riigi poolt oma eeldustele vastava kasvatuse ja hariduse. Kuid eelkõige on riigi ülesandeks muidugi tulevaste valitsejate kasvatamine ning nende eelduste kujundamine nõutavaks kompetentsiks. Kui riigil on nõutava kvalifikatsiooniga valitsejaskond, siis laabuvad tänu sellele ka muud probleemid. Too hariduskäik jaguneb kolme etappi :

Kuni 20. eluaastani. Õpetatavateks distsipliinideks on gümnastika ( kehaliste harjutuste valdkond, mille eesmärk on aga lõppkokkuvõttes ikkagi hinge mitte keha täiustamine – see et keha nõrkus ei saaks hingele tema püüdlustes takistuseks) ja muusika (kõik, mis kuulub muusade valdkonda).

20.-30. eluaastani. Õpetuse sisuks on matemaatilised ained.

30.-35. eluaastani. Õpetuse sisuks on dialektika (filosoofia).
Peale 35-ndat eluaastat tuleb tulevastel valitsejatel täita veel erinevaid ülesandeid riigivalitsemis-institutsioonides, et nad omandaksid lisaks niiöelda teoreetilistele teadmistele ka kogemusi meeltega tajutavast faktilisest tegelikkusest ja praktilisest tegevusest. Valitseja saab nö valmis alles 50. eluaastaks, kui vastava ettevalmistuse saanud inimeste seast valitakse välja parimad ja endid enim õigustanud.
Esimesel haridusastmel kasvatatakse tulevasi kodanikke kunsti kaudu. Siinkohal võiks lähemalt vaadelda seda, milline oli Platoni kunstikäsitus. Platoni määratluse kohaselt on kunst mimesis, jäljendus. Sellest määratlusest tuletas Platon oma kriitika kunsti aadressil, tema suhe kunsti on negatiivne. Tema kunsti-kriitika on välja arendatud kahest erinevast olulisest aspektist : epistemoloogilisest ja eetilisest.
Epistemoloogilisest aspektist kujutab kunst kui jäljendus endast täpsemalt “nähtava maailma” jäljendust, “nähtav maailm” oli aga Platoni ontoloogia kohaselt juba ise jäljendus, nimelt ideede jäljendus. Kunst on seega jäljenduse jäljendus, või nagu Platon ütleb – kolmandal kohal tõest. Pealegi ei jäljenda kunst nähtava maailma nähtusi samuti mitte nii, nagu nad on, vaid nii, nagu need paistavad teatud piiratud perspektiivist. Kuid inimese siht peaks olema tunnetada tõde. Kunsti sellest seisukohast hinnates tuli tunnistada, et kunst ei vii mitte tõe poole, vaid tõest kaugemale, ning on seega inimese tunnetusliku sihi saavutamisele pigem takistuseks. Kujutades jäljendatavaid asju kaunitena ahvatleb kunst inimest pidama näiliku jäljendust tõelisuseks. Siit Platoni tuntud ütlus, et palju ekslikku on kõnelenud poeedid ja neile ei ole kohta hüveliselt korraldatud riigis.
Eetilisest aspektist mõjutab kunst eelkõige inimese ihalevat, afektiivset poolt. Kunsti puhul pidasid kreeklased eelkõige silmas draamakunsti. See kujutas kangelase saatuse dramaatilisi pöördeid, mida jälgides oli inimene haaratud kaastundest kangelase vastu, elades nii oma hinges läbi neid samu hirme, kurbusi jt. erutavaid läbielamisi, mis tragöödiakangelanegi. Ihaleva hingejao vooruseks oli Platoni järgi aga mõõdukus. Kunst toimib seega voorusele vastupidiselt – põhjustab hingeliste läbielamiste paisutamist, selle asemel, et aidata neid mõõdu piires hoida, mis peaks olema inimese eetiliseks püüdluseks.
Peale sellist massiivset kriitikat kunsti aadressil tekib muidugi küsimus, miks siis midagi niisugust üldse kasvava põlvkonna harimiseks rakendatakse? See tulevat teha häda sunnil. Platoni järgi ei ole mõistuslik hingejagu kuni 20. eluaastani veel piisavalt küps, et seda saaks tema loomu kohaselt harida. Pealegi ei olegi suurel osal ühiskonnast üldse mida harida, st piisavat aprioorset dispositsiooni teadmise omandamisele. Seetõttu tulevatki kasvavat põlvkonda harida kunsti abil, mille vastuvõtmiseks ollakse juba varases eas võimelised. Selleks tuli aga käibelolevat kunstiloomingut tsenseerida, lubades kasvatatavail kokku puutuda üksnes selliste kunstiteostega, mis on kõlbeliselt hüvelise mõjuga – jumalate auks loodud hümnide ja kangelastegude ülistuseks loodud lauludega. Selline haridus pidi kujundama kasvandikes seda, mida varem sai nimetatud õigeks arvamuseks, orthos doxa. Antud juhul on sellel terminil eelkõige kõlbeline mõte – tsenseeritud kunsti kaudu peaks inimestes kujundatama faktiliselt vooruslik käitumine. Kuid selline kasvatus ei ole piisav selleks, et inimene tänu sellele suudaks ütelda, miks selline käitumine hea on, st see ei saa kujundada suutlikust anda viimasele ratsionaalset põhjendust. Platoni eelduste kohaselt tuleks selleks teada vooruste ideid.
Järgmine haridustsükkel hõlmab matemaatilisi distsipliine. Sedalaadi haridust antakse ainult nendele, kel paistab domineerivat mõistuslik hingejagu. Tootjate, demiourgos`te kasvatamine ei olegi riigi ülesanne, nende “erialased” teadmised antakse edasi nö loomulikul viisil perekonnas isalt poegadele. Matemaatiline õpetus vastab arupärasele mõtlemisele, mõtlemise madalamale astmele. See on mõeldud eelkõige ettevalmistuseks viimasele etapile – ideedeõpetusele ja dialektikale.
Viimases etapis ei ole eesmärgiks mitte lihtsalt teadmine, vaid tarkus. Tarkus kätkeb endast kahte asja: teadmist ideedest ja oskust hinnata “nähtavat maailma” ideede alusel. Selle omandamiseks oligi oluline, et tulevased valitsejad poleks mitte üksnes ideede kaemuseks harjutatud hingega, vaid saaksid peale 35. eluaastat, kui nad on rakendatud praktiliste administratiiv-poliitiliste funktsioonide täitmisele, kogemusi ka “nähtavast maailmast”.
Tulevaste valitsejate kasvatamise üle arutades, kerkib “Politeia”`s üles küsimus, kas ka tütarlastele tuleks anda sedalaadi haridust. Kuna jutt on polis`e valitsejate kasvatamisest, siis on küsimuse all tegelikult see, kas õigluse idee kohaselt ülesehitatud polis`es võiksid ka naised olla valitsejad. Sellele küsimusele vastatakse antud teoses jaatavalt. Mõteldes meeste ja naiste erinevuste üle järele, ei leia Sokrates neis muud ebavõrdsust, kui vaid füüsilise jõu erinevus. Kuid füüsilise jõu suurus on valitseja isikuomaduste seas ju ebaoluline. Otsustavaks eeltingimuseks oli Platoni järgi tarkus, olgu eeldused selleks siis naisel või mehel. Ettekujutus , et naistel võiksid olla meestega võrdne roll poliitilises elus, oli tolle aja jaoks üsna ekstravagantne. Kreeka tolleaegses poliitilises tegelikkuses seda kusagil ei eksisteerinud. Kuid faktiline poliitiline tegelikkus ei olnud Platoni jaoks argumendiks. See kuulus meeltega tajutava, “ebaoleva” valdkonda. Kui aga Platon kaalutles seda küsimust selle tunnetusvõime abil, millele avanevad asjade olemused, st mõistustunnetusega, siis ei leidnud ta argumente selle vastu, et naised võiksid poliitilises elus osaleda.
Võim ja seadus: korruptsiooni probleem. “Politeia”`s esitatud “hästikorraldatud riigi” projektis ei ole äsjakirjeldatud viisil ettevalmistatud valitsejate tegevus mitte mingil viisil reglementeeritud seadustega, mis seda tegevust sisuliselt piiritleksid või võimu kuritarvitusi keelaksid. Platon võrdleb valitsejate vahekorda ühiskonnaga arstide ja patsientide vahekorraga – nii nagu on mõttetu arstidele formaal-juriidiliste seadustega ette kirjutada, kuidas konkreetsel juhul tuleks ravida, nii olevat ka tarbetu teha valitsejatele niisuguses riigis siduvaid ettekirjutusi.
Selline käsitlus tõstatab muidugi korruptsiooni küsimuse: kui valitsejate tegevus ei ole seadustega piiritletud, mis takistab siis neid oma võimu kasutamast iseenda huvides ühiskonna huvide arvelt. Poliitiline kogemus õpetab, et igasugune võim korrumpeerub, ent absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt. Platoni järgi ei saanud siin aga korruptsiooni tekkida. Seda väidet tehes toetus Platon Sokrateselt päritud eetilise intellektualismi veendumusele: keegi ei toimi teadlikuna voorusetult – kui niisugune toimimine aset leiab, siis ainult teadmatusest. Platon käsitles mõistustunnetust, mis anamnesis`e-võimelisi inimesi iseloomustab, eksimis-võimetuna. Tänu eespool kirjeldatud kasvatussüsteemile pidid õigluse idee kohaselt kujundatud riigi valitsejad olema just sellise teadmise valdajad, mistõttu olekski olnud mõttetu neile veel mingit laadi ettekirjutusi teha. Sest lisaks eksimatusele olemise ja olemapidamise asjus kätkes Platoni teadmis-eetika endas ka eeldust, et eksisteerib paratamatu seos teadmise ja tegevuse vahel, mis välistab võimaluse, et keegi, kes tõesti teab hüve, ei käituks selle teadmise kohaselt. Platonlik filosoof -valitseja pidanuks seetõttu olema korrumpeerumatu ning sellise isiku võim paratamatult õiglane.
Seaduse prototüüp on Platoni käsitluses siiski teatud mõttes olemas. Seda rolli täidavad ideed – on need ju universaalsed normatiivsed alged. Muidugi ei ole ideed seadused juriidilises tähenduses. Kuid sellistena, nagu Platon neid kirjeldab, kujutavad nad endist inimtegevusest sõltumatuid ja inimtegevusele eeskujuks olevaid kõrgeimaid normatiivseid algeid. Sellelt vaatekohalt lähtudes võiks Platonit käsitleda ka loomuõigusliku traditsiooni eelkäijana õigusfilosoofias. Erinevalt hilisematest loomuõiguse teooriatest ei juhtinus mõte universaalsetest ja üleajaloolistest olemusnormidest teda aga mõttele ülemaailmsest riigist või rahvusvahelisest õigusest. Platoni jaoks on enesestmõistetavalt ainumõeldavaks ühiskonnavormiks veel polis.
Juba “Politeia”`st paistab aga, et Platon ei olnud siiski päris lõpuni veendunud, kas selliseid mittekorrumpeeruvad valitsejaid on ikka võimalik kasvatada. “Hästikorraldatud riigi” projektis on nimelt ette nähtud õige radikaalseid abinõusid korruptsiooni ohu vastu. Platon seab kõigepealt küsimuse – kust tekib korruptsioon? Kui õnnestuks leida korruptsiooni tekkepõhjused, õnnestuks ehk korruptsiooni põhjuste likvideerimisega ühiskonnast välja juurida ka korruptsiooni ennast. Ta leidis, et korruptsioon tekib siis, kui valitsejate erahuvid ja ühiskonna huvid lahknevad.
Tõsi küll, vajalike eelduste ja vastava ettevalmistusega valitsejatel ei tohikski üldse olla selliseid huvisid, mida nad võiksid teostada riigivõimu enda kasuks rakendades. Filosoofid peaksid oma loomult ihaldama kõige enam elu vaimses kokkupuutes maailma täiusliku olemus-struktuuriga. Selle saavutamiseks pole aga riigivõimust mingit abi. Just see, et filosoof-valitsejad on loomupäraselt mittehuvitatud maistest hüvedest, pidi Platoni põhilise veendumuse kohaselt olema nende mittekorrumpeeruvuse üks peamisi eeldusi. Kuid lisaks valitsejatele teostasid idee-pärases riigis võimu ka sõjalis-administratiivse seisuse esindajad. Õigluse voorusest juhindudes pidanuks nad seda tegema üksnes täielikus kuulekuses tarkadele valitsejatele. Selle seisuse esindajad ei olnud aga võimelised niisuguseks teadmiseks, mis teinuks nad korrumpeerumatuteks. Samal ajal oli nende käes sõjaline jõud, mida nad võisid valitsejatele mitte-alludes kasutada enda erahuvides.
Kui aga võimu teostajad, asudes “nähtava maailma” mõjutuste pingeväljas, ei saavuta Platoni teadmis-eetikale vastavat isiklikku täiuslikkust, õnnestuks tema sõnul valitsejate korrumpeerumist radikaalseimalt vältida sellega, kui loodaks tingimused, kus valitsejate isiklikud huvid ei saaks lahkneda ühiskonna kui terviku huvidest. Platon leidis, et ühiskonna huvidest lahknevaid erahuve tekitavad eelkõige kaks asja: eraomand ja perekond. Mõlemad on inimesele täiesti isiklikud asjad, millest otseselt pole samal määral temaga huvitatud mitte keegi teine. Mõlemad on allikaks isiklikule rahulolule, mille saavutamine ei pea endaga vahetult kaasa tooma rahulolu kasvu ühiskonnas tervikuna. Siit radikaalne lahendus: valitsejatel ei peaks olema eraomandit, nad peaksid olema riigi ülalpidamisel, ja neil ei peaks olema ka perekonda, vaid nende jaoks peaks kehtima naiste ja laste ühisus. Pidades silmas eelpool kõne all olnud võimalust, et ka naised võiksid olla valitsejad, tuleks ütelda – nii naiste kui ka meeste ühisus. Viimasega peaks tekkima olukord, kus kõik täiskasvanud suhtuvad kõikidesse lastesse kui oma lastesse ja valitsejate kõik lapsed kõikidesse valitsejatesse kui oma vanematesse. Sellega kaoks motiiv teha laps, kellel vastavad eeldused puuduvad, siiski valitsejaks sellel põhjusel , et tahetakse oma lapsele kõige paremat. Eelkõige peaksid need drastilised abinõud olema, nagu öeldud , suunatud sellele, et hoida ära sõjalise seisuse korrumpeerumine.
Muidugi peab kavatsus kehtestada ühiskonnas promiskuiteet ja laste ühisus paistma absurdsena. Pole aga mingit põhjust arvata, et Platon ise seda ei mõistnud. Et tema positsioonist aru saada, tuleks meenutada, et filosoofilise mõtlemise põhivormiks on mitte väide, vaid küsimus. Platoni mõtiskluste sihiks ei olnud kindlasti mitte esitada üks konkreetne poliitiline tegevuskava, vaid pigem püstitada küsimus võimu korrumpeerumisest. Kui ta sealjuures midagi väitis, siis ehk seda, et ainus viis vältida korruptsiooni, on eelpool kirjeldatud tähenduses tarkade valitsejate võim. Kui võimu teostajatel vajalik tarkus puudub ja tuleks leida mingeid muid vahendeid korruptsiooni vältimiseks, siis viiks see – kui arendada nõutavad vastumeetmed nende loogilise lõpuleviiduseni – osutatud absurdsete ühiskonnakorraldusteni.
Platoni hilisemates teostes on see probleem üha enam vaatluse all. Platonis paistab olevat süvenenud kahtlus – võib olla oma üha ebaõnnestuvate poliitiliste ürituste mõjul Sürakuusas – kas on üldse realistlik loota, et üheski tegelikus ajaloolises situatsioonis võiks leiduda võimuteostajaid, kes sarnaneksid “Politeia”`s kirjeldatud mittekorrumpeeruvaile valitsejaile. Nii ongi tema hilises teoses “Seadused” (“Nomoi”), esitatud nn “paremuselt teise” riigi projekt (“Politeia”`s kirjeldatud riik jääb Platoni silmis ikkagi parimaks). Nagu dialoogi nimigi ütleb, on selle riigiprojekti peamiseks iseärasuseks see, et kõik ühiskonna liikmed, teiste seas ka valitsejad, on selles riigis sõna otseses mõttes seaduste orjad. Anonüümseks jääv ateenlane, kes selles teoses on kesksete vaadete esitaja, ütleb: “Sellele riigile, kus seadusel pole jõudu ja ta on kellegi võimu all, näen ma kiiret hukku. Seal aga, kus seadus omab ülemvõimu valitsejate üle, need aga on tema orjad, näen ma riigi pääsemist ja kõiki hüvesid, milliseid jumalad iganes riigile kinkida võivad.” (Nomoi 715d).
Ka tänapäeval iseloomustatakse õigusriiki tihti väljendiga, et selles “valitseb seadus”. See on aga metafoorne väljend, faktiliselt saavad võimu teostada ikkagi üksnes inimesed. Küll on oluline vahe, kas see toimub rahva kui suverääni poolt kehtestatud seaduste alusel või rahva ees mittevastutava(te) valitseja(te) suva kohaselt. Platon seevastu paistab siin käsitletavat väljendit “seadus valitseb” tähttäheliselt, mis peab paratamatult tekitama mõistmisprobleeme. On ju seadus üks asi ja seaduse rakendamine mõnevõrra teine asi. Platon paistab eeldavat, et on võimalik olukord, kus seadus rakendab end ise, kasutades selleks võimukandjaid kui pelki instrumente.
Tänapäeval käib õigusriigi mõistega koos ka eeldus, et kõik inimesed, kelle kohta seadus kehtib, on õigussubjektidena võrdsed. Platonil jäi aga ka selles teoses püsima inimeste “loomuliku” ebavõrdsuse eeldus ning seaduse ülemvõim mitte ei välista, vaid pigem nõudis iga inimese kohtlemist vastavalt tema “väärikusele” ja mitte võrdsena iga teisega . Tänapäevase õigusriigi mõistega on ühine aga see tunnus, et kõigil õigussubjektidel on antud riigiprojekti kohaselt omad seadusega kaitstud õigused (kuigi need ei ole kõigile võrdsed). Samuti see põhimõte, et keegi ei ole õigustatud enda jaoks seaduste kehtimises erandit tegema.
Riigi hea käekäigu ühe peamise takistusena käsitatakse siin seda, et paratamatult ebatäiuslikud riigialamad kalduvad kergekäeliselt muutma eeldatavalt täiuslikke seadusi. Targalt koostatud seadusi tuleks valitsejatel seetõttu esitada ühiskonnale kui jumalikke kehtestusi. Kuid isegi kui eeldada, et selline seadustesüsteem on olemas, jäi ikkagi probleem, kuidas toimub seaduste muutmine. On ju ilmne, et üha muutuv ühiskonnaelu vajab varem või hiljem uusi regulatsioone ja vanade regulatsioonide korrigeerimist. Selle tarvis on ette nähtud üks eriskummaline institutsioon, nn öine nõukogu. Viimane peab olema moodustatud inimestest, kes omavad teadmist vooruslikkusest. Küsimuseks aga jääb, kas sellega ei rikuta seaduste absoluutse ülemvalitsuse printsiipi. Öise nõukogu sissetoomisega paistab “Seaduste” riigiprojekt taas lähenevat “Politeia” mudelile.
Õiglus ja õnnelikkus . Täiuslik riik pidanuks Platoni määratluse kohaselt olema ka õnnelik polis. Asjaolu, et antud inimelu korralduse kaudu võivad eudaimonia saavutada ka need, kes selleks sünnipäraseid eeldusi pole kaasa saanud, oli Platonil antud ühiskonnakorralduse õigustamise aluseks. Kui aga Platoni õpetusel selline pretensioon on, siis pole ka liigne küsida, kas ikka saab õnnelikuks pidada näiteks sõjalise seisuse esindajaid, kes “parimas polis`es” on ilma jäetud nii isiklikust omandist, perekonnast kui ka poliitilisest võimust? Platoni auks tuleb tunnistada, et ta sellise küsimuse eksplitsiitselt ka esitas, st ta ei kartnud enda õpetuse jaoks ebamugavaid küsimusi . (Politeia 419-420a) Ning tema vastus antud küsimusele on samuti tähelepanuväärne: riigi eesmärgiks ei olevatki mõne üksikisiku või grupi õnnelikkus, vaid polis`e kui terviku õnnelikkus. (420b)
Tänapäevaste ettekujutuste kohaselt on väljend “õnnelik ühiskond” pigem metafoorne. Seejuures lähtutakse eeldusest, et õnnelikkus on omadus, mida saab mõtet-omavalt omistada üksnes tundmis- ja teadvustus-võimelistele olenditele, seega inimindiviididele. Väljend “õnnelik ühiskond” peaks nendest eeldustest lähtudes tähendama seda, et niisuguse ühiskonna liikmed – kas kõik või enamus – tunnevad end õnnelikena. Platoni käsitlus paistab aga mitte välistavat olukorda, kus ühiskonna kõik liikmed on õnnetud, ühiskond tervikuna aga võib ometi olla õnnelik. See jätab mulje, et ühiskonda/riiki käsitletakse mingi – nagu ütleb K. R. Popper – üli -indiviidina, mille suhtes üksikud ühiskonna liikmed on sotsiaalsesse tervikusse integreeritud selle mitteiseseisvad osad.
Niisugust muljet süvendab võrdpilt millega Platon oma arusaama siinkohal illustreerib. Ta võrdles ühiskonna ja õnnelikkuse vahekorda kunstiteose (näiteks maali) ja ilu vahekorraga. Nii nagu kauni maali loomiseks pole sugugi vajalik, et iga üksik osa pildist oleks maalitud kõige kaunima värviga, vaid oluline on, et osadest moodustuv tervik oleks kauneim, nii polevat ka polis`e õnnelikkus tema liikmete õnnelikkuste mehhaaniline summa. Võiks ütelda, et Platoni riigikäsitlus on holistlik (vt. 3. teema).
Samas tuleb silmas pidada, et kui Platon kõneleb õnnelikkusest, siis on mõistagi kõne all eudaimonia – hästi-toimetulemine elus tervikuna. Klassikalise aja kreeklaste jaoks ei kätkenud see mõiste endas veel privaatse ja ühiskondliku sfääri vastandust. Indiviidi hästi-toimetulemist elus tervikuna kujutleti millegi sellisena, mida oli võimalik saavutada vaid selle kaudu, et osaleti õnnestunult oma ühiskonna elus. Viimane eeldas aga seda, et oleks olemas hästikorraldatud ühiskond. Oma õnneliku polis`e mõistega pidaski Platon arvatavasti silmas ühiskonda ja riiki, mis tänu lõhestavate vastuolude puudumisele ja ühtsusele toimib tervikuna ilma tõrgeteta. Niisugusest ühtsest ja hästitoimivast polis`est peaksid mõistuslikud indiviidid Platoni hinnangul olema huvitatud isegi siis, kui see nõuab neilt osade oma soovide mõistlikku ohverdamist.
Platoni holistlik käsitlus indiviidi ja sotsiaalse terviku vahekorrast on andnud ainet Karl POPPERILE tema tuntud teoses “Avatud ühiskond ja selle vaenlased” käsitleda Platonit “suletud ühiskonna” esimese ideoloogina. Suletud ühiskondi iseloomustab Popperi järgi indiviide tasalülitav kollektivism , ühiskonnaelu suletus kriitikale ja siit tulenevalt selle staatilisus – kus ei saa osutada ühiskonna puudustele, seal on ka nende puuduste kõrvaldamine raskendatud ja ühiskonna areng seetõttu pidurdatud. Sellised olid Popperi hinnangul kõik arhailised hõimuühiskonnad. Sotsiaalset transformatsiooni, mida Kreeka ühiskonnad 5-ndal sajandil läbi tegid, käsitleb ta algava üleminekuna suletud ühiskondadelt avatud ühiskondadele. Seoses sellega tekivad ka avatud ühiskondade esimesed ideoloogid- teoreetikud . Nendena käsitab Popper sofiste. Avatud ühiskondasid iseloomustab iga indiviidi vabadus taotleda endale oma parema äranägemise kohaselt õnnelikumat elu ning võimalus kritiseerida sellelt seisukohalt kõiki ühiskonnaelu külgi. Selle tulemusena teadvustab niisugune ühiskond oma käesoleva elukorralduse ebatäiuslikkuse, mis saab eelduseks sellele, et uuendada ühiskonda adekvaatsemaks seda moodustavate indiviidide õnnelikkuse-ettekujutustele. Siit tulenevalt iseloomustab avatud ühiskondi suletud ühiskondadega võrreldes suurem mobiilsus. Popperi järgi ongi iseloomulik, et suletud ühiskonna teooria tekkis siis, kui see ühiskond hakkas nii reaal-ajalooliselt kui ka teoreetiliselt kahtluse alla sattuma. Popperi Platoni-kriitika puhul on aga küsitavaks peetud seda, kuivõrd oli Antiik-Kreekas 4-ndal sajandil e. Kr. reaalseid tingimusi avatud ühiskondade väljakujunemiseks. On avaldatud kahtlust, kas ei ole Popper siin mitte 20-nda sajandi probleemi ebaajalooliselt kandnud ajastusse, millal sellist probleemi ei saanudki üles kerkida.
Kui aga lähtuda Platoni eeldustelt, siis poleks sellel kriitikal, mida ühiskonna ebakompetentne enamus teeb õiglase ühiskonna aadressil, just osutatud ületamatu ebakompetentsuse tõttu mingit potentsiaali toimida vähegi pikemas perspektiivis selliselt , et see edendaks ühiskonna õnnelikkust.
Valitsemiskordade tüübid ja gradatsioon. Siiani on kõne all olnud see, kuidas pidanuks välja nägema õigluse idee kohaselt ülesse ehitatud riik. Kui selles osas oli selgus saavutatud, tekkis võimalus ka “nähtava maailma” poliitilises mitmekesisuses paremini orienteeruda. Õiglase riigi olemustunnetus saab nimelt olla aluseks, et hinnata meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt olemasolevaid ühiskondi ja riike. Platon kirjeldab “Politeia”`as mitmeid valitsemiskordade tüüpe, mida ta käsitles nii, et võrdles neid õigluse idee kohaselt kujundatud polis`ega ja hindas selle alusel. Filosoofiliselt olulisim on siin fikseerida, mis oli Platoni järgi üht valitsemiskorda määravaks faktoriks. Selleks pidas Platon valitsevat hingelaadi, millisena ta käsitles just valitsejate hingelaadi. Konkreetsemalt oli küsimus selles, millises vahekorras on valitsejate erinevad hingejaod üksteisega. Vastavalt sellele, milline hingejagu konkreetsel juhul valitsejate hinges domineeris, iseloomustasid neid erinevaid hingelaade – tänapäevaselt üteldes: valitsevaid mentaliteete – ka erinevad väärtushinnangud.
Faktilistelt olemasolevatest ühiskonnakorraldustest oli aristokraatia Platoni hinnangul kõige lähedasem õiglusele riigile. Raske öelda, mida Platon selle terminiga täpselt silmas pidas. Aristokraatia oli tollases poliitilises sõnavaras käibiv termin, mis tähistas sugukonna/hõimu eliidist välja kasvanud kõrgema päritoluga isikute võimu. Tähttähelises tõlkes aga tähendab see aga “parimate võim”. Milline valitseja oli tema silmis parim valitseja, seda põhjendas tema õiglase riigi õpetus. Jääb mõnevõrra ebaselgeks, kas ta pidas traditsioonilise võimueliidi valitsemist faktiliselt eksisteerivaks võimukorralduseks, mis oli tema enda poolt kirjeldatud õiglasele valitsemiskorrale lähim. Küll paigutas ta tõelised aristokraatiad pigem kaugesse minevikku , millest teati enam legendide, kui kogemuse kaudu. Igal juhul valitsesid aristokraatia, millest Platon kõneles, tingimustes need, kelle hinges domineeris mõistuslik hingejagu ja kes seetõttu olid kompetentsed riigiasju otsustama. Seega on siin tegu õiglase riigi ideele lähedase valitsemiskorraldusega. Iga järgmine valitsemistüüp on sellest ideaalist üha kaugemal, üha “ebaõiglasem” selle sõna platonlikus tähenduses. Seega on Platoni valitsemiskordade tüpoloogia ühtlasi ühiskonnakorralduse allakäigu astmestiku kirjeldus.
Nagu kõik “nähtavas maailmas” on üha muutumises, tekkimises ja hävimises, nii ei saanud siin ka aristokraatia püsima jääda. Ikka juhtus kunagi nii, et sündisid vähemate eeldustega inimesed, kes ei hinnanud enam tarkust selliselt, nagu seda hindama pidanuks. Nii kujunesid nad väheharituteks ja suureks kasvades ei kuulanud nad enam valitsejaid, vaid kehtestasid enda võimu. Need olid inimesed, kelle hinges domineeris söakas hingejagu. Vastavalt sellele said ka omadusteks, mida ühiskonnas domineerivateks kujunenud väärtushinnangute järgi enim hinnati, füüsiline jõud ja osavus ning sõjaline suutlikkus. Platon nimetab seda valitsemiskorda enda poolt loodud terminiga timokraatia – austuse-armastajate, auahnete võim. Jutt on austusest sõjaliste kangelastegude eest. Kuid selleks, et sooritada sõjalisi kangelastegusid ja saada tänu sellele respekteeritud ühiskonnaliikmeteks, peab ju sõdima. Tulemuseks oli see, et niisugune riigikord oli oma naabritega pidevalt sõjajalal.
Järgmiseks valitsuskorraks on oligarhia – “vähemuse valitsus”, kusjuures silmas peetakse just rikast vähemust. See valitsusvorm kujunes välja timokraatiast. Sõjakäikudelt toodi kaasa sõjasaaki. Seaduse kohaselt pidanuks valitseja selle loovutama, kuna õiglases ühiskonnas ei tohi valitsejal olla isiklikku vara. Kuid kuna valitsejad timokraatlikus riigis ei oma piisavat kasvatust ja haritust, siis hakkasid nad, esialgu salaja, sõjasaaki endale jätma ja oma varalaegastesse koguma. Loomulikult soovib aga inimene kogutud vara ka kasutada. Oligarhia hakkabki välja kujunema siis, kui valitsejatele kehtestatakse seadustatud õigus omada ja kasutada isiklikku vara. Nii läheb seni kogutud vara majanduslikku käibesse ja pikkamööda muutuvad väärtushinnangud. Sõjalise suutlikkuse asemel kujunes kõrgeimaks väärtuseks rikkus. St et valitsejate hinges pääseb domineerima ihalev hingejagu, aga esialgu veel ainult ühe osaga – rikkuse ihalemisena.
Oligarhia on täielikult väljakujunenud siis, kui poliitilised ametikohad seotakse seaduslikult varanduslike tsensustega, nii et ühele või teisele ametikohale saab pretendeerida vaid see inimene, kellel on nõutaval hulgal varandust. Varanduse suurus loob seega õigustatud pretensiooni võimule. Oligarhia tingimustes kaotatakse kõik varasemad piirangud majandustegevusele. Selle tulemuseks on vara ümberjaotumine ühiskonnas ning ulatuslike varanduslike erinevuste tekkimine ühiskonnaliikmete vahele – osad rikastuvad, teised vaesuvad. Platoni osutusel kaotab selline ühiskond oma terviklikkuse, ühe ja sama riigi sees tekivad justkui kaks teineteisega mitteläbisaavat “riiki” – rikaste “riik” ja vaeste “riik”. Selline riik on kerge saak välisvaenlasele. Oligarhid ei usalda anda relvi rahva vaese enamuse kätte kartes, et need võidakse pöörata nende endi vastu. Ise moodustavad nad aga väikese ja heast elust ärahellitatud rühma, kes ei suuda moodustada tugevat sõjalist jõudu. Veel üheks ühiskondliku dünaamika oluliseks ilminguks oligarhia tingimustes on isikud, kes ebaõnnestunud majandustegevuse tõttu vaesusid. Nad moodustavad nö marginaalsete isikute rühma, kes oma päritolu järgi peaksid olema valitsejad, kuid majandusliku laostumise tõttu seda olla ei saa, ja nii puudub neil igasugune positiivne roll ühiskonnas. Nagu järgnevalt selgub kujunevad nad dünamiidiks ühiskonna vundamendis.
Järgmiseks valitsemiskorraks on demokraatia. Seda sõna tõlgitakse tavaliselt vastega “rahva võim”, demos tähendas aga täpsemalt just lihtrahvast. Üleminek demokraatiale toimub siis, kui vaesel enamusel õnnestub kukutada rikkad oligarhid. Ainuke erinevus inimeste vahel, mis oligarhia tingimustes määras inimese sotsiaal-poliitilise staatuse, oli nende jõukuse erinevus. Demokraatia teostub juriidiliselt sellega, et tühistatakse varanduslikud tsensused, mis piirasid oligarhia korral inimeste osavõttu poliitilisest elust. Nüüd, kus neid piiranguid enam ei ole, on kõik ühiskonnaliikmed võrdsed ja võrdõigustatud võimu teostama. Samal ajal ei peeta vajalikuks nõuda, et inimene riigiasju ka tunneks ning poliitilistes küsimustes kompetentne oleks. Laevavõrdpilti kasutades võiks seda olukarda nii iseloomustada: laevarool käib siin käest kätte, kellel tuju tuleb, see selle enda kätte haarab, kui enam ei ole tuju, jätab sinnapaika. Keskseteks väärtusteks on demokraatia tingimustes vabadus ja võrdsus. Vabadus tähendab antud juhul mittetakistatust oma soovide teoks tegemisel. See on nn “demokraatlik vabadus”, mitte autarkeia kaudu defineeritud vabadus. Igasugune kohustuslikkus, mis võiks soovide täitmist piirata, on siin halvas kirjas. Samal ajal iseloomustab aga demokraatiat ka harimatus selle sõna platonlikus tähenduses. Selle tulemusena ei osata siin eristada paratamatuid ja mitteparatamatuid ihasid ning leida õiget mõõtu ihade rahuldamisel. Kui oligarhia tingimustes tuli ihasid veel piirata – et varandus kokku ei kuivaks tuli tarbimist piirata – , siis demokraatia tingimustes pole midagi piiramas sellist eluviisi, mida keegi iganes ihaldab. Nii iseloomustab “demokraatlikku hingelaadi” ihaleva hingejao piiramatu domineerimine. Platon ütleb, et hinge kindlus, Akropol, on ilma kaitsjateta ning selle võivad hõivata ükskõik millised ihad. Niisugune, nö “demokraatlik vabadus” on vabadus nii heaks kui halvaks. Kuna puudub vastav kasvatus ja haridus, siis pole tagatud, et vabadust teostataks vooruslikult ning et see viiks eudaimonia`le.
Kuigi kõik on vabad seda tegema, ei saa rahvas tervikuna ikkagi vahetult võimu teostada – kõigil koos riigitüüri küljes rippuda ei ole võimalik ega paku enamusele ka huvi. Seetõttu vajab rahvas juhte, kes rahva nimel ja rahva heaks võimu teostaksid. Nii kerkivad esile rahva juhid, kreeka keeles demagoogid, demos`e juhid. Viimased pärinevad tihti just oligarhia tingimustes vaesunud rikaste seast, sest nendel on oma varasemate poliitiliste kogemuste tõttu teiste ees eeliseid. Demagoog esineb rahva heategijana. Ta süüdistab endisi oligarhe vandenõude sepitsemises demokraatliku võimu vastu ning toob nad selle ränga süüdistusega kohtu ette. Seal mõistetakse nood demokraatliku kohtupidamise kohaselt süüdi ning karistuseks hukatakse või pagendatakse riigist, nende varad aga võõrandatakse ja jagatakse rahvale laiali. Selline tegevus on rahvale meelepärane ja tõstab demagoogide populaarsust. Endised oligarhid aga soovivad muidugi demagooge kõrvaldada ja võtavad ette atentaadikatseid nende vastu. See annab demagoogidele aluse nõutada endale ihukaitsjaid ning rahvas on sellega nõus – rahva heategija elu on ohus ning abinõud selle ohu vastu paistavad õigustatutena.
Viimane, kõige hullem, valitsemiskord – türannia – tekib siis, kui üks demagoogidest, kasutades oma ihukaitseväge, kehtestab oma ainuisikuvõimu. Rikkuse ümberjagamine, millega türann alguses oma võimule rahva toetust püüab hankida, ei loo aga rikkust juurde. Ja nii tekib varem või hiljem küsimus, millega oma võimu õigustada. Üks viis, kuidas erakordseid võimuvolitusi õigustada, on sõda. Sõda on aga kulukas tegevus ning kulutuste katmiseks peab inimesi maksustama. Nii tekib pikkamööda türanni vastu pahameel. Türann aga peab oma võimu iga hinna eest säilitama, sest kui ta peaks selle kaotama, mõistetaks ta ebaseadusliku vägivaldse võimuvõtmise eest surma. Nii tuleb tal paisutada repressiivaparaati. Türann peab juba eos lämmatama kõik konkurendid võimule. Platon nimetab türanni “isatapjaks”. Rahvas on tema “isa”, kuivõrd rahva toetus lõi eeldused, mis võimaldasid tal võimu haarata. Nüüd muutub aga türanni “sünnitaja” oma “lapse” piiramatu võimu teostamise vahendiks. Siin ilmneb üks iseloomulik kreekalik mõtlemisskeem – see, mis on millekski liiga, käändub enda vastandiks. “Demokraatlik vabadus” käändub rahva jaoks täielikuks orjuseks.
Türann on aga inimene, kes oma isikus teostab “demokraatliku vabaduse” täielikult. Demokraatia tingimustes, kus igaüks võis teha mida soovis, oli iga teise inimese samasugune vabadus iga konkreetse indiviidi vabaduse piirajaks. Türannil selliseid piiranguid ei ole. Tema ei pea oma soovide teostamisel mitte kellegagi arvestama. Seetõttu võiks arvata, et vähemasti türann peaks sellise valitsemiskorra tingimustes õnnelik olema. Kuid Platoni käsitlus on vastupidine – türann on õnnetu . Tema hinge iseloomustab ihaleva hingejao täielik domineerimine. Vajaliku hariduse ja ka väliste piirangute puudumise tõttu pääsevad seal maksvusele kõige hullemad ihad. Türanni hing on nende eriilmeliste ihade vahel lõhestunud. Mitte tema ei valitse ennast, vaid ihad valitsevad teda. Lisaks on ta pidevalt hirmul oma elu pärast. Veel hullem on aga muidugi rahva olukord, kes on täielikult niisuguse inimese meelevallas, kes ise on valitsetud pahelisusest.
Nii kirjeldatud türannia kujutab endast absoluutset poliitilist pahet. Seega on poliitilise teooria ülesanne näidata, mida tuleks teha, et seda pahet vältida. Platon osutaski, et väljakujunenud türannia korral ei leidu ühiskonnas enam sisemisi võimalusi türannia kukutamiseks. Seetõttu rõhutas ta, et türanniaga tuleb võidelda veel enne, kui see on välja kujunenud. Pärast oleks juba hilja . Ja võidelda nimelt sellega, et hoida ära niisuguste tingimuste kujunemine, mis viivad türannia tekkele. Eeldused türannia tekkeks hakkavad aga kujunema niipea, kui ühiskond hälbib “parimate võimust”. Siin võib näha veel üht õigustust Platoni “õiglase polis`e” projektile. Kuigi seal kirjeldatud ühiskond ei taga ehk igale üksikule ühiskonnaliikmele alati ja kõiges õnnelikkust, on see Platoni järgi õigustatud sellega, et nii õnnestub kõige kindlamalt vältida absoluutse poliitilise pahe – türannia – tekkimist.
15