Filosoofia (0)

NARVA EESTI GÜMNAASIUM
10. KLASS
Julia Malõševa
FILOSOOFIA JA KREEKA FILOSOOFID
Referaat
Juhendaja : Tanel Mazur
NARVA 2009
SISUKORD
1. Mis on filosoofia ning kuidas see välja kujunes 3-5
2. Filosoofia areng. Periodiseering. Esindajad 6
3. Tuntumad ja silmapaistvamad kreeka filosoofid
3.1 Pythagoras 7 3.2 Herakleitos Efesos 7-8
Allikad
1. MIS ON FILOSOOFIA NING KUIDAS SEE VÄLJA KUJUNES?
Filosoofilise mõtlemise katsed ulatuvad kreeklaste juures kaugesse minevikku . Juba igivanas religioosses luules ja mütoloogias esineb säärase elu ja maailma seletamise elemente, mõtisklusi, mis aga ei ulatu veel iseseisva järelemõtlemiseni.
7.sajand e.Kr. oli Vana-Kreekas ühiskondliku murrangu ajaks. Rauast töövahendite levimine eelmistel sajanditel tõi kaasa käsitöö ja kaubanduse kiire arengu, rahamajanduse ja orjaturgude tekke; toimus ühiskonna kihistumine . Aeglaselt muutuv kogukondlik ühiskonnakorraldus asendus uue, dünaamilise e jõulise ja vastuolulisega. Selle mõtestamiseks ei piisanud enam mütoloogilisest maailmaseletusest - kujunesid esimesed maailma kui tervikut puudutavad abstraktsetes mõistetes sõnastatud küsimused. Mütoloogilne maailmapilt asendus filosoofilisega - tarkus on inimlik omadus.
See sündmus, filosoofia sünd, leidis aset 6.sajandil e.Kr. Ioonias. Ioonia oli hellenistliku maailma tähtsaim piirkond ning sealt pärinevad vanimad filosoofilise sisuga kirjutised nii luules kui proosas . Enamik neist on kahjuks täiesti kaduma läinud ja me teame nende olemasolust üksnes hilisemate autorite juures leiduvate kasinate tähenduste ja väheste tsitaatide kaudu. Seetõttu on esmaste filosoofiliste arutluskäikude rekonstruktsioon ülimalt hüpoteetiline.
Pärimuse järgi konstrueeris liitsõna filosoofia (kr phileõ ˇarmastanˇ, kr sophia ˇtarkusˇ) Vana-Kreeka filosoof Pythagoras (u 580-500 eKr). Hilisem kreeka kirjanik Diogenes Laeritos kirjutas:
„ Filosoofiat filosoofiaks (tarkusearmastuseks) ja ennast filosoofiks (tarkusearmastajaks) hakkas esimesena nimetama Pythagoras...; tark võib tema sõnade järgi olla vaid jumal, mitte aga inimene. Sest ennatlik oleks filosoofiat nimetada „tarkuseks” ja ennast selles harjutajat „targaks”, just nagu oleks ta oma vaimu juba äärmuseni arendanud; aga filosoof on lihtsalt see, kes on kiindunud tarkusesse.
Saksa filosoof Wilhelm Windelband kirjutas sõna filosoofia kohta nii:
„Nimetustel on oma saatus, kuid vähestel neist on nii imelik saatus kui sõnal filosoofia. Kui me pöördume ajaloo poole küsimusega, mis siis ikka on filosoofia, ja uurime järele inimeste käest, keda on nimetatud ja veelgi nimetatakse filosoofideks..., siis saame väga mitmesuguseid ja üksteisest kaugel seisvaid vastuseid; nii et üpris lootusetu on väljendada kogu seda mitmekesisust ühe lihtsa määratlusega. Nii sõna kui ka selle esimese tähenduse eest oleme tänu võlgu kreeklastele. Saanud Platoni ajal nähtavasti oskussõnaks, tähendas see sõna just seda, mida praegu tähistab sõna teadus.
Inglise filosoof Bertrand Rusell kirjutas:
„Filosoofia, nii nagu mina temast aru saan, on midagi teoloogia ja teaduse vahepealset. Kuid teoloogia ja teaduse vahel on eikellegimaa, mida rünnatakse mõlemalt poole; see eikellegimaa ongi filosoofia.
Vene filosoof Aleksei Lossev:
„Filosoofia on õpetus Mina ja mitte-Mina vahekorrast, teisisõnu, ideaalse ja reaalse, mõtlemise ja olemise vahekorrast.”
Inglise filosoof Karl Popper :
„Pole olemas sellist asja nagu filosoofia olemus, mida oleks võimalik eristada ja määratleda. Sõna filosoofia määratlemine saab olla ainult konventsionaalne ehk kokkuleppeline.
Seega ei saa filosoofiale anda tavalist definitsiooni, nagu üksikteaduste puhul (nt. nagu bioloogia on teadus elusloodusest; teoloogia on teadus Jumalast ja jumalikest asjust), sest pole viidata ei kõrgemale sugumõistele ( genus proximus) ega ka liigierisusele (differentia specifica), siis piirdutakse selle määratlemisel tavaliselt kas nominaaldefinitsiooniga (kr. phileô - " armastama ", sophia - "tarkus", kokku - "tarkusearmastus") või geneetilise definitsiooniga (mingi filosoofia tekkis seal ja seal, kui esimest korda...) Ilmekamaks näiteks on siin Platoni lähenemine, kes luges filosoofiat tarkuse armastamiseks ja pidas selle alguseks imestamist. Enamus filosoofia ajalugusid püsib tänini Aristotelese ja neoplatoonikute järgi Platoni filosoofia-mõiste lahtimõtestamise juures. Platoni seletus filosoofiale on kindlasti teravmeelne, aga see ei ütle palju filosoofia tegeliku tekke ja kreeka filosoofia spetsiifika (eristavate iseärasuste) kohta. Näiteks Diogenes Laërtios polemiseerib (avalikult vaidlema) oma teose Kuulsate filosoofide elu ja vaated alguses "valearvamusega" nagu sündinuks filosoofia hoopis barbarirahvaste juures, aga kummutada tal seda ei õnnestu.
Lihtsustatult öeldes pole filosoofia muud kui teadmishimu ja küsimuste küsimine. Asja teeb keerulisemaks see, et filosoofid küsivad erinevat tüüpi küsimusi ning filosoofilise küsimuse tüübi põhjal saab määratleda ka seda küsiva filosoofi. Lühidalt öeldes leidub nelja tüüpi filosoofilisi küsimusi ning ka filosoofe on seega neli põhilist tüüpi:
1. Esiteks on olemas küsimused, mis käivad asjade põhiolemuse kohta – selle kohta, mis asjad tõeliselt on. Neid nimetatakse metafüüsilisteks küsimusteks. Küsimus „Mis on aeg?” on hea näide metafüüsilisest küsimusest, sest sellega küsitakse, mis aeg tõeliselt on.
2. Teiseks on olemas küsimused, mille keskmes on teadmise või uskumuse kujunemine. Neid küsimusi tuntakse epistemoloogiliste küsimustena ja need ei keskendu sellele, mis on olemas, vaid sellele, kuidas tunnetada seda, mis on olemas.
3. Kolmandaks on olemas küsimused kõlbelise elu olemuse kohta. Neid nimetatakse eetilisteks küsimusteks ning nad keskenduvad moraalsele probleemile – kuidas me peaksime oma elu elama. (Enamik meist on nende üle mingil määral juurelnud ning seega on enamik meist juba parasjagu pädevad moraalifilosoofid).
4. Lõpuks küsimused, mis püüavad välja selgitada, kuidas peaks inimühiskond ideaalis korraldatud olema. Neid, kes selliseid küsimusi püstitavad, nimetatakse poliitikafilosoofideks.
KAS FILOSOOFIA SÜNDIS MÜÜDIST? Kaasajal on filosoofia geneesi (areng) üks keskseid küsimusi, kas filosoofia on välja kasvanud mütoloogiast, st filosoofia oleks vaadeldav lihtsalt uue etapina kreeklaste religioossete ideede arengus, või on filosoofia sündinud juba n-ö teaduslikust tunnetusest (tegelikkuse peegeldumine inimteadvuses). Ühelt poolt võib nõustuda, et esimesed filosoofid andsid traditsioonilistele mõistetele ja väärtustele sageli paradoksaalseid tähendusi ja lõid uusi, mis ei tähenda aga veel, et nende süsteemid oleksid olnud vabad mütoloogilistest elementidest ja kujutelmadest ning meetodid oleksid teaduslikud tänapäevases mõttes (esimeste filosoofide novaatorlikud e uuenduslikud ideed võisid lihtsalt oma ajast ettejõudmise ehk kiire arengu tõttu tunduda võõrad ja vastandlikud, fundamentaalset murrangut maailmatunnetuses ei pruukinud toimuda). Teiselt poolt võib aga väita, et esimesed filosoofid ehitasid oma teadvuses üles täiesti uue maailmapildi, mis suuresti erines mütoloogilisest. Filosoofia genees oleks jälgitav seega teatud murranguna kreeklaste maailmapildis, mis on loodud varasemast erinevate meetoditega ja põhineb teistel printsiipidel (ürgalus antiikfilosoofias).
1.2 FILOSOOFIA ARENG. PERIODISEERING. ESINDAJAD.
Filosoofia on pidevalt arenenud ja vastavalt perioodile hõlmanud mitmeid arutlusprobleeme. Esmalt peeti tähtsaks maailma kujunemist, hiljem suunduti peamiselt poliitilistele aspektidele. Järgnevalt on toodud filosoofia periodiseering iseärasustega.
Periodiseering on tingitud erinevatel aegadel olnud erinevatest arusaamadest inimesest ja maailmast.
1. Antiikfilosoofia kujunemine (7. saj eKr – 5. saj eKr)
Kogukondlik ühiskondlik kord asendus uue - dünaamilise ja vastuolulisega. Maailma pilt muutus mütoloogiliselt filosoofilisele. Tekkis ürgalge küsimus.
Esindajad: Thales, Anaximandros , Anaximenes, Herakleitos, Pythagoras.
2. Klassikaline kreeka filosoofia (4.saj eKr)
Esindajad: Sokrates , Demokritos , Platon , Aristoteles .
3. Hellenistlik filosoofia (3.-2. saj eKr – 6. saj pKr)
Algas Kreeka valutamisega Aleksander Suure poolt. Sellega muutus inimeste olukord. Tekkis individualistlik filosoofia, see tähendab, et filosoofia põgenes välismaailmast sisemaailma.
Esindajad: küünikud, Epikuros ( epikuurlased ), stoikud, skeptikud .
1.3 KUULSAMAD JA SILMAPAISTVAMAD KREEKA FILOSOOFID
Paljud filosoofid olid omavahel seotud õpetaja-õpilase või siis lihtsalt ideeliste sidemetega.
Edaspidi tuleb juttu kreeka tähtsamatest filosoofidest ja nende õpetustest.
3.1 PYTHAGORAS (u 580-500 eKr) oli Samose saarelt pärit kreeka folosoof, pütagoorlaste koolkonna rajaja. Kindlaid teateid on tema kohta vähe. Ta lahkus Samose saarelt, sest pidas vastuvetamatuks türann Polykratese valitsust, ning reisis tõenäoliselt Egiptuses ja Babüloonias. Pärast üle 30 aasta kestnud reisimist tuli Pythagoras tagasi Kreekasse ning asutas Krotoni linnas oma kooli. Välimuselt olevat Pythagoras olnud suursugune ning õpilastele tundunud, nagu oleks ta Apollon ise. Räägitakse, et kord, kui Pythagorast nähti lahti riietumas, olevat märgitud, et tal on kullast puus. Pythagorase filosoofilisest õpetusest on teada, et maailma olemuseks pidas ta arvusid ja nendevahelisi suhteid. Arvud valitsevad kõge üle. Kõiki seaduspärasusi saav väljendada arvude suhtena; kõikidel nähtustes ilmnevad teatud arvudevahelised suhted. Näiteks arvati et „õiglus on arv, mis on korrutatud iseendaga”, ning et inimese „hing on harmoonia ”. Harmoonia kujutab endast teatud suhet arvude vahel. Nagu juba öeldud, on hinge olemuseks Pythagorase arvates harmoonia. Hingehaigused seisnevad just nimelt selle harmoonia häirituses ning ravida saab neid harmoonilise muusikaga. Ettekujutus arvudest kui maailma olemusest on aluseks ka Pythagorase arusaamale taevakehade liikumisest . Just tema olevatki esimesena hakanud kogu maailma tervikuna nimetama kosmoseks korra tõttu, mis talle omane on. Kaosega võrreldes ei tähenda kosmos mitte ainult korrapärasust, vaid ka harmoonilisust, kaunidust. Niisiis , maailm tervikuna on korrapärane ja kaunis. Pythagoras tegi siit järelduse, et Maa ei saa olla lame, vaid peab olema kerakujuline. Ta lähtus tõenäoliselt puhtmatemaatilisest arusaamast. Nimelt pidas ta kera kõige täiuslikumaks ja ilusamaks kehade seas.
3.2 HERAKLEITOS EFESOSEST (u 544-483) oli Vana-Kreeka filosoof, kes juba antiikajal sai hüüdnimeks tume, sest tema kirjapandut oli raske mõista. Teda kutsuti ka Nutvaks, sest alati, kui Herakleitos olevat väljunud kodust ning näinud ümberringi nii palju rumalalt elavavaid inimesi, nutnud ta haletsusest. Herakleitos oli pärit aristokraatsest perest . Ta elas Kreeka-Pärsia sõdade ajal ning oli paljude pärslastevastaste ülestõusude tunnistaja. Juba lapsepõlves pani ta teisi imestama: algul väites, et ta midagi ei tea, hiljem väites, et ta on kõigeteadja. Teised inimesed ei teadvat midagi, ja kui teavadki, siis pole nende teadmised midagi väärt, sest „paljuteadmine ei tee targaks”. Herakleitos (nagu paljud teisedki varasemad filosoofid) arvas , et maailma aluseks on mingi ürgalge, millest tekkis kõik muu. Näiteks oli Thalese arvates selleks vesi. Hrekleitos leidis aga, et maailma ürgalge on tuli:
„Seda kõigile sama maailma ei teinud jumalatest ega inimestest keegi, vaid ta on alati olnud, ta on ja jääb igavesti - elavalt olema mõõdu järgi süttiva ja mõõdu järgi kustuva tulena.”
Niisiis on kogu maailma elava tule modifikatsioon ehk tuletis . Kui tuld on liiga palju, siis tekib maailmatulekahju; kui tuld on liiga vähe, siis tekib maailm kui tule teisend. Ajas lõputud tule muundumised jagab tsükliteks maailmatulekahju, mis toimub iga 10 800 aasta järel. Kuid vahepeal ei ole tuli (maailm) muutumatu. Herakleitose filosoofia kõige iseloomulikum joon ongi vahest tema ettekujutus maailmast kui pidevast muutumisest. Maailmas pole midagi muutumatut, absoluutset – kõik on suhteline. Herakleitos ise väljendab seda aforismiga: „ Samasse jõkke ei saa astuda kaks korda”; „Samasse jõkke me astume ja ei astu, me oleme ja ei ole.” Maailm on kui jõgi, milles voolavad järjest uued veed . Seepärast võimegi teatud mõttes öelda, et ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Nimi ja asukoht jäävad samaks, kuid jões voolavad järjest uued veed. Ka ikimene muutub pidevalt: vananemine, uued elamused jne. Siit tuleneb, et igal järgneval hetkel erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil . Tähendab, seda Mina, kes eksisteeris hetk tagasi, enam ei ole. Siit ka aforism „Oleme ja ei ole”. Sageli väljendatakse Herakleitose filosoofia põhiseisukohta aforismiga „Kõik voolab”.
SOKRATES (469-399) oli Vana-Kreeka filosoof, kes on andnud ainet nii anekdootideks kui ka ülevateks vestlusteks kõlbuse (ettekirjutamata käitumisnormid) teemadel . Andmed tema elu ja õpetuse kohta pärinevad peamiselt filosoof Platonilt ja Xenophonilt. Sokrates ise ei kirjutanud ühtegi teost, kuid tema nime kohtame teostes ning üpris raske on vahet teha, milline oli tõeline Sokrates ja kus väljendas Platon oma mõtteid Sokratese nime all. Sokrates elas üle nii Ateena demokraatia ja kultuuri õitsengu, mida üldiselt seostatakse Periklese valitsemisajaga kui ka Ateena languse pärast täielikku lüüasaamist Peloponnesose sõjas. Kreeklaste silmis , kes kehalist ilu kõrgelt hindasid, oli Sokrates inetu: ta oli väikest kasvu ja jässakas, rippuva kõhu ja lühikese kaelaga, kiilaspäine, suure pea ning hiiglasliku laubaga mees. Noorena oli sokrates isal abiks tema kiviraiduriametis. 18-aaastaselt kirjutati Sokrates Ateena kodanike nimstusse ja temast sai efeeb e tänapäevamõistes ajateenija sõjaväes. Esimene aasta kulus sõdimisoskuste omandamisele, teisel aastal osalesid efeebid vajaduse korral juba lahingutes.Üldse võttis Sokrates oma elu jooksul lahingutest osa kolmel korral ning näitas end vapra sõjamehena. Kui Sokrates sõjaväeteenistusest koju jõudis, leidis ta eest tühjuse: isa ja ema olid surnud palavikku ning tema esimene armastatu Korinna oli juba terve aasta rikka värvali naine olnud. 45-aastaselt oli Sokrates unustanud Korinna ning armunud Xanthippesse, kellega ta hiljem abiellus. Sokrates veetis terved päevad vaieldes ja vesteldes. Erinevalt sofistidest ei võtnud ta esinemise eest tasu. Xenophoni sõnul põlgas Sokrates neid, kes seda tegid, sest nad olid sunnitud vestlema nendega, kes neile maksid. Kui sofist Antiphontes heitis Sokratesele ette, et ta elab niibõrd näruselt, kuigi filosoofiaga tegelemine võiks sisse tuua korralikke suumasid, vastas Sokrates, et kui ta raha ei võta, pole tal kohustust kellegagi vastu tahtmist rääkida, mida peavad tegema need,kes raha võtavad. Selliseid nimetas ta enda orjusse müüjateks. Turul olles imestas Sokrates tihti, kui palju on asju, milleta võib elada. Ta soovitas tagasihoidliku eluviisi teistelegi: „Sest midagi muud ma ju ei teegi, kui käin ringi ja püüan veenda igaüht, olgu noort või vana, et ta esmajoones ei tunneks muret keha ega raha pärast, vaid kannaks hoolt selle eest, et hing muutuks võimalikult väärtuslikuks.”
Sokratesel oli palju vaenlasi . Kolm kodanikku – poett Meletos, nahatöökodade omanik Anytos ja kõnemees Lykon – kaevasid kohtusse, esitades süüdistuse: „Sokrates rikub seadust sellega, et ajab hukka noorsoo ; ta ei tunnista jumalaid, keda linn on omaks võtnud, vaid teisi, uusi deemoneid”. Tõesti, Sokrates tegeles pidevalt sellega, et n-ö katsus järele inimesi ja ajas neid segadusse valdkondades, milles nad ise pidasid endid kompetentseteks. Ka noored, kellel oli rohkem aega, järgisid Sokratese eeskuju, katsusid järele vanemaid inimesi ning seadsid neid piinlikku olukorda. Sokrates tuli 399 eKr astuda kohtu ette, kus ta esines kaitsekõnega. Kahjuks vandenõu mõistis ta surma ning Sokrates paigutati vanglasse. Hiljem oli sunnitud jooma mürkputkejooki. Üldiselt Sokrates ei kartnud surma, vaid pigem soovis, kuna keha pidi olema ta vaenlane , millest oli tarvis vabaneda .
SOKRATESE TARKUS:
Sokrates oli üks esimesi filosoofe, kes arvas, et filosoof ei pea mitte loodust uurima ega arutlema maailma ehituse ning algelementide üle, vaid peab uurima inimhinge , tunnetama iseennast ning lahendama elulisi probleeme. Filosoofia ärgu olgu mitte abstraktne targutamine looduse üle, vaid õpetus sellest, kudias tuleb elada. Filosoofia peab andma inimesele selge arusaama sellest, mis on hea ja mis on halb. Küllap jättis Sokrates selliseid probleeme arutades kuulajatele sügava mulje, sest teda peeti väga targaks. Kord olevat üks Sokratese sõber Chaiperon küsinud Delphis jumal Apolloni pühamus püütialt (ennustajalt – preestrinnalt), kelle suu läbi kõneles jumal ise, kas keegi on Sokratesest targem . Püütia vastanud, et mitte keegi pole targem. Sokrates ise seda ei uskunud. Ta ei pidanud ennast targimaks ning seetõttu hakkas teisi arukaid isikuid n-ö järele katsuma. Selgus, et Sokratese tarkus seisneb eelkõige selles, et filosoof kunagi ei kujutanud ette seda, mida ta ei tea. Siit ka üldtuntud aforism: „Ma tean, et ma midagi ei tea”.
PLATON (427-347 eKr) oli põline ateenlane. Ta pärines aristokraatlikust perest. Algul oli tema õpetaja Kratylos (Herakleitose järgija), hiljem Sokrates. Viimase surma järel lahkus Platon Ateenast – võimalik, et poliitiliste tagakiusamise vältimiseks – ning siirdus tervelt12 aastaks reisima. Ta viibis Egiptuses, Sitsiilias ja mujal. Sürakuusas peatus ta pikemaks ajaks ning suutis vaenujalale saada sealsete türannidega. Platon on esimene filosoofia suurkuju, kelle teosed on peaaegu täielikult säilinud.
ÕPETUS IDEEDEST: Platoni arvates on olemas meeltega tajutav maailm ( meeleline maailm), mida me näeme, saame käega katsuda jne, kuid see pole veel kõik, mis on olemas. Tema arvates tuleb eristada tõelist ja mittetõelist olemist. Tõeliselt on olemas ainult see, mis kunagi ei muutu, mis ei teki ega hävi. Meelelises maailmas kogeme aga pidevalt muutumist, tekkimist, hävimist. Näiteks romantiliselt meelestatud inimesed võivad arutleda selle üle, kui ilusüks või teine inimene oli nooruses – kuid nüüd on kõik kadunud. Maises (meelelises) maailmas pole midagi püsivat, jäävat. Seega ei moodusta meeleline maailm tõelist olemist. Mis siis on tõeline olemine? Teisisõnu: mis on tõeline? Tõeline on Platoni järgi ideede maailm. Ideed on muutumatud. Neid ei saa hävitada, neid ei teki juurde. Näiteks võib inimene nooruses olla ilus, kuid muutuda vanas eas või mingi haiguse tagajärjel inetuks. Inimese ilu võib seega kaduda, kuid iluidee ei kao. Kaunidusidee võib ainult suuremal või vähemal määral peegelduda inimeses. Ideede ja meelelise maailma asjade suhet võib iseloomustada kolme moodi:
1. Asjad jäljendavad ideesid. 2. Ideed kehastuvad asjades. 3. Asjad on ideede varjud .
Enne meelelise maailma tekkimist peavad olemas olema: ideede maailm (tõeline olemine), mateeria (mitteolemine) ja demiurg ehk jumalus . Meelelise maailma ja ideede maailma vahekorda võiks selgitada Platoni nn koopamüüdi abil (mis Platoni sõnul selgitab küll hoopis harituse erinevust harimatusest): inimesed elavad nagu koopas , kus nad näevad ainult varjusid seintel ning peavad neid tõelisteks asjadeks. Viimased (Platoni puhul: ideed) aga asuvad hoopis mujal ning inimesed näevad nende varje. Kuidas seda müüti tõlgendati XVI sajandil, näeme alloleval pildil.
Ideed moodustavad omaette maailma ning neid saab kujundlikult öeldes näha ainult mõistusega. Inimese hing, olles kunagi loodud jumalate poolt, viibib enne esimest kehastumist ideede maailmas ning näeb seal ideesid. Mõned hinged näevad vähem, mõned rohkem. Kehastudes hing unustab kõik nähtu, kuid on võimeline meelde tuletama. Tegelikult on uue teadasaamine (tunnetamine) seega ununenu meeldetuletamine .
ÕPETUS IDEAALSEST RIIGIST:
Platon on kuulus ka oma õpetusega ideaalsest riigist. Ideaalses riigis, jutustab Platon, peab olema kolm seisust : valitsejad , sõjamehed ja käsitццlised. Valitsejad on Platoni järgi kõlbelises mõttes kõige väärtuslikumad, sõjamehed natukene vähem väärtuslikud ja käsitöölised selles mõttes madalasordilised. Samas on need kolm seisust kõik vajalikud riigi kui terviku jaoks ning Platoni eesmärgiks on teha õnnelikuks mitte üks teatud seisus, vaid kogu riik tervikuna. Ta oli veendunud, et sellist riiki peavad valitsema filosoofid.
ARISTOTELES (384-322 eKr) sündis Lõuna- Makedoonias Stageiras – polises, mille olid asutanud kolooniana Androse saarelt väljarännanud kreeklased . Päritolult oli Aristoteles seega kreeklane . 18-aastaselt läks Aristoteles Ateenasse ning asus õppima Platoni akadeemias . Temast sai üks Platoni andekamaid õpilasi. Tõsi, teoreetilised lahkhelid Platoniga tekkisid Aristotelesel juba sel ajal ning hiljem asutas ta oma kooli. Lahkhelisid olevat tekkinud ka proosalisemates küsimustes. Nimelt pööras Aristoteles suurt tähelepanu oma välimusele, mis Platoni arvates polnud kohane tõelisele filosoofile. Aristoteles muretses oma riiete ja jalatsite pärast, laskis endal juukseid lõigata, uhkeldas oma arvukate sõrmustega. Tema näos olevat väljendunud kõrkus ning esinemised olnud ülespuhutud. Aristoteles lahkus akadeemiast võib-olla juba Platoni eluajal. Levinum on siiski oletus, et ta tegi seda pärast oma õpetaja surma. Mõne aasta rändas Aristoteles ringi. Aastal 343 või 342 eKr kutsus Makedoonia kuningas Philippos Teine ta oma poja Aleksandri õpetajaks. Hiljem naasis Aristoteles tagasi Ateenasse ning asutas oma kooli Apollon Lykeioni temple läheduses. Aristotelese teaduslik pärand on rikkalik, tema teosed hõlmavad peaaegu kõiki peamisi teadusharusid: loogika , füüsika, psühholoogia, eetika , poliitika, majandusteadus, retoorika ja poeetika.
TEADUSTE KLASSIFIKATSIOON Aristoteles lõi kõige üksikasjalikuma antiikfilosoofia süsteemi ning jagas teadused (või õigemini teadmised) kolmeks:
1. teoreetilised teadused – filosoofia, matemaatika , füüsika 2. praktilised teadused – eetika, poliitika 3. loomingulised teadused – kunst , käsitöö
MATEERIA NING OLEMUS Aristotelese õpetuse järgi on iga konkreetne asi mateeria ja vormi ühtsus. Lihtsalt väljendudes: iga asja olemust saame mõtteliselt eristada tema mateeriat ning olemust või vormi. Näiteks võib luau mateeriaks puit (puumaterjal), kuid mingi hulk puitu ei ole veel laud. Selleks, et puiduhulgast saaks laud, peab selles realiseeruma laua vorm (olemus). Skulptuuri mateeriaks võib olla pronks, kuid pronksikamakas ei ole veel skulptuur . Selleks, et pronksikamakast saaks skulptuur, peab selles realiseeruma skulptuuri vorm. Vormi realiseerumine avaldub muidugi ka asja väliskujus, kuid olemust ei saa siiski samastada väliskujuga. Selles mõttes on sõna vorm eksitav. Tegelikult on vorm siiski mõistusega “nähtav” asja olemus, tänu millele on asi just see, mist a on.
Aristoteles eristab kahesugust olemasolu: tegelikkusena ja võimalikkusena. Tekkimine on üleminek võimalikkuselt tegelikkusele ehk võimalikkuse teostumine. Näiteks on teatud toiduainetest võimalik valmistada pajarooga ning see tähendab, et need toiduained on pajaroog vхimalikkusena (potentsiaalne pajaroog).
Mõni asi tekib ise, mõni mitte. Aristoteles eristas kahesuguseid asju (sõna asi on siin väga avara tдäendusega):

Loomulikud on need asjad, milles endis on liikumise (muutumise) allikas. Sellised on näiteks taimed. Taimed kasvavad ise (taimi ei saa valmistada). Näiteks kasvab tammetõrust (teatud tingimustel) iseeneslikult tamm.

Kunstlikud on need asjad, milles ei peitu liikumise (muutumise) allikat. Sellised on inimese valmistatud asjad: lauad, toolid , skulptuurid jne. Inimese tegevuse tulemusel realiseerub ainult üks olemus paljudest võimalikest. Näiteks saaks teatud puitmaterjalist valmistada laua, tooli vхi riiuli.
ASJADE NELI PÕHJUST: Et ära seletada, miks asjad on sellised, nagu nad on, tuleb leida nende põhjused. Aristoteles arvab , et on olemas neli põhjust või olemise printsiipi . Põhjuseks nimetatakse
1. seda, millest asi on (materiaalne põhjus – nt ehitusmaterjal);
2. vormi või algkuju, st asja olemust, mida väljendab definitsioon ( formaalne põhjus – nt maja kavand e projekt)
3. seda, millest liikumine (muutus/ tekkimine jne) alguse sai (tegevpõhjus – nt ehitusmeistrite töö)
4. eesmärki, st mille jaoks (sihtpõhjus - nt soov ulualla saada)
Sokrates Platon Aristoteles
ALLIKAD
http://www.ut.ee/klassik/eelsokraatik/genesis.html
http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/ioonia.ht m
http://www.hot.ee/indrme/aristoteles.ht m
http://www.filosoofia.ee/10toimetus/esileht_artiklid.php
Meos Indrek, 2000. Antiikfilosoofia. Tallinn: Kirjastus Koolibri.
Turnbull Neil 2006. Filosoofia linnulennult . Tallinn: Kirjastus Koolibri.
14