Filosoofia (6)

SISSEJUHATUS FILOSOOFIA AJALUKKU (lennukolledžile) FLFI.00.044

Kordamisküsimusi

1. Sokrates : sokraatiline meetod (ES lk 16-18)
2. Platoni ideedeõpetus ( wordi konspekt)
3. Platoni ühiskonnakäsitus (wordi konspekt)
4. Aristoteles : ideedeõpetuse kriitika, metafüüsika, õpetus kategooriatest ja põhjustest (ES lk 46-48, 50-51, 59-61)
5. Aristotelese eetika: eudaimonism, kesktee (ES lk 67-74)
6. Descartes ’i ratsionalism : kahtlus , tõsikindel tedmine , cogito ergo sum, keha ja hinge dualism (ES lk 103-113)
7. Kanti teoreetiline filosoofia: asi iseeneses (lk 202), meelelise tunnetuse aprioorsed tingimused (lk 206), transtsendentaalne filosoofia(lk 204), aru kategooriad (lk 207), mõistuse ideed (lk 210), traditsioonilise metafüüsika kriitika (lk 208)
8. Kanti eetika: kohustus, kategooriline imperatiiv (lk 214-215)
9. Nietzsche : platonismi ümberpööramine, nihilism (word+
ES lk 307-331)
Filosoofia
Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis.
See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase Platoni tekstid on põhiliselt dialoogid, mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks "Kriton"). Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka dialektiliseks.
Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras.
Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades.
Sokrates (469–399 eKr) oli vanakreeka filosoof .
Ta elas ja õpetas Ateenas.
Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses , juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon , kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse. Täpselt pole teada, kui palju ja mida Sokrates ise arvas ja õpetas ning kui palju panid oma mõtteid tema suhu ta õpilased. Läbi aegade on arvatud, et Platon esitab osas oma hilisema perioodi dialoogidest Sokratese suu läbi oma enese mõtteid.
Võib arvata, et filosoofia ülesandeks pidas Sokrates õpetada inimest iseennast tundma; filosoofia pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi (aretē) nagu õiglus (dikaiosynē), vaprus (andreia), vagadus (hosiotēs, eusebeia), mõistlikkus (sōphrosynē) jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu (eudaimonia).
Vooruste määratlemisega seonduv ning läbiv teema Sokratese õpetuses on püüd määratleda seda, mis on teadmine (epistēmē) ja kuidas see toimib. Et kõik ametimehed midagi oskavad – neil on mõni kunst või oskus (technē) –, siis selle juurde peab kuuluma ka teadmine sellest, mida nad oskavad, ning seda teadmist peavad oskama nad ka teistele, nt õpipoistele edasi anda, seega peavad oskama nad sellest sõnade vahendusel aru anda (logos). Enamasti aga satuvad ametimehed oma tegevusest aru anda püüdes raskustesse, mis ongi Platoni "sokraatiliste dialoogide" üheks peamiseks teemaks.
Ateena valitsus mõistis Sokratese üle kohut , sest tema õpetamismeetodid kutsuvat noortes esile skepsise ja lugupidamatuse ning polise poolt tunnustatud jumalate salgamise. Pärast surmamõistmist lükkas Sokrates talle tema pooldajate poolt pakutud põgenemisvõimaluse tagasi ning nõustus surmaga, juues karuputkest valmistatud alkoholiga segatud mürki, mida surmaotsuse täideviimisel kasutati.
PLATON JA TEMA IDEAALNE RIIK
Euroopa filosoofia sai alguse muistses Kreekas, kus oli rohkesti õpetlasi-filosoofe, kes juurdlesid maailma olemuse ja elu üle. Antiikne mõtlemine on saavutanud oma loomingulise kõrgpunkti Platoni idealistlikus süsteemis.
Platon arvas, et kõigil silmaga nähtavatel ja käega katsutavatel asjadel on oma täiuslikud algkujud e. ideed. Idee on midagi sellist, mis on ühine paljudele sarnastele asjadele. Maailmas on palju inimesi, kuid on üks ühine inimese idee. Kõik inimesed meenutavad seda ideed, kuid ükski pole nii täisulik nagu idee ise. Nii on iga asjaga. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed ja muutumatud. Ideed on palju tõelisemad kui asjad ise. Asjad meenutavad ideesid umbes nii, nagu varjud meenutavad tõelisi esemeid. Nad on täiuslike ideede ebatäiuslikud koopiad .
Kuid erinevalt asjadest ei saa ideesid silmaga näha ega käega katsuda . Neid võib tabada üksnes mõistusega. Kõige tähtsamaks ideeks pidas Platon headuse ideed. Kes seda mõistab, võib mõista ka kõike muud.
Platon püüdis täiusliku ideede maailma ja ebatäiusliku materiaalse tegelikkuse suhteid käsitleda dialektiliselt. Ta väitis, et igas materiaalses asjas on osaliselt ja ajutiselt olemas idee ning samal ajal ka olematus ja teisitiolemine. Seetõttu on materiaalne maailm pideva tekkimise ja hävimise seisundis, seega olemise ja olematuse vahel püsivas olekus.
Ideeõpetusele rajas Platon oma tunnetusteooria , eetika, riigiteooria ja natuurfilosoofia.
PLATONI ÕPETUS IDEAALSEST RIIGIST
Platon elas demokraatlikus Ateena polises, kus riiklik ja poliitiline elu kannatasid ebastabiilsuse all. Sellepärast on ka tema kriitika teravalt suunatud demokraatliku riigivormi vastu. Ta ütleb, et siin kehtib "tugeva metslooma" võim, kus valitsemine on selleks ettevalmistust mitteomava arvuka rahvakihi käes, kelle seas on palju andetuid ja võimuahneid.
Platonile on vastuvõtmatu ka timukraatia, kus kodanike võimed ei olnud otsustavad, vaid nende õigused sõltusid varandusest ja seisusest.
Ka ei meeldinud talle oligarhia , kus võimule saadi pärilike õiguste alusel või majandusliku rikkuse abil, arvestamata kõlbelisi väärtusi.
Türanniat pidas Platon kõige madalamaks ning vääritumaks riigivormiks, kuna võimul on tavaliselt vähearukas, võimuahne ja piiramatu omavoliga valitseja.
Oma " Politeia " arutlustes püüdis Platon esitada ideaalriigi mudelit, mille abil ta püüdis abi anda ka Ateena paljude puuduste all kannatavale demokraatiale.
Platon väidab, et enamik inimesi ei suuda ainult omaenese pingutuste abil jõuda täiuslikkuseni ning inimesed ei suuda üksi kõiki oma vajadusi rahuldada. Sellest tulenebki vajadus riigi ja seaduste järele. Riigi aluseks on töö jaotamine vabade kodanike seisuste vahel. Niisugune tööjaotus tagab, et iga kodanikeseisus täidab kõige paremini ja kasulikumalt oma spetsiaalseid funktsioone.
Oma õpetuses, mille järgi täiusliku riigi kodanikud jagunevad seisusteks, juhindus Platon hinge osade klassifikatsioonist. Hinge mõistuslikule osale peab vastama valitsejate-filosoofide seisus, kes on vähearvuline, haritud, tark ja vooruslik. Platoni järgi on Jumal nendesse, kes on võimelised valitsema, seganud sündimisel kulda ning seepärast on nad kõige väärtuslikumad ning mõistavad, mis on vajalik riigi ja tema kodanikkonna üldiseks heaoluks. Riigi valitsemiseks saavad nad aastakümneid kestva ettevalmistuse ja alles 50. eluaastast tohivad nad kuuluda valitseva eliidi hulka. Et riiki õiglaselt ja targalt valitseda, ei tohi neil olla eraomandit ega perekonda, mis võiksid neid viia omavahelisele võimuvõitlusele. Olmemured nende eest lahendab riik.
Afektiivsele hingealgele vastab teine seisus - ametnikud ja sõjamehed, kes peavad olema kasvatatud distsiplineerituiks, mis on vajalik sisemise korra tagamiseks riigis ja riigi kaitsmiseks väliskallaletungide vastu. Voorustest on neile veel vajalikud kindlameelsus, mehine kohusetunne, vaprus ja eneseohverdus. Seegi seisus peab saama erilise ettevalmistuse oma ülesannete õigeks mõistmiseks ja täitmiseks riigi ees.
Himustavale hingealgele vastab kolmas arvukas seisus - talupojad, käsitöölised ja kaupmehed jne., s.o. kõik tootva ja teenindava tööga hõivatud inimesed. Siia kuuluvad ka kunstnikud , poeedid, näitlejad. Kolmanda seisuse ülesandeks on inimelu aineliste vajaduste rahuldamine. Nende tööst elatuvad ka mõlemad ülemised kihid , kes aga peavad kolmandale seisusele looma kõige soodsamad elu- ja töötingimused. Riigi juhtimisest see seisus - rahvas - osa ei võta, kuna tal puuduvad riigi juhtimiseks vajalikud võimed, eeldused ja ettevalmistus. Neile on aga lubatud eraomand. Nende peamiseks vooruseks on mõõdukus ja enesevalitsemine.
Aga Platoni ideaalriigis on enesestmõistetav koht orjandusel. Orjad (s.o. barbarid) peavad tegema ära raskema töö, omamata seejuures mitte mingisuguseid õigusi. Kuna on ideaalriik, siis ei tohi ka ori puudust kannatada.
Platoni ideaalset riiki iseloomustavad neli voorust: 1)tarkus, 2) mehisus , 3)vaoshoitus või harmoonia , 4)õiglus.
Iga seisuse kohta kehtisid talle omased õigused ja kohustused. Kui iga seisus täitis vastavalt oma õigustele ja kohustustele neile pandud ülesandeid, siis kujunes riigis häireteta tasakaal ning harmoonia, mis esineb vooruslikus hinges . Selline tasakaal teostub ideaalses riigis kõiki seisusi ühendava ühise vooruse - õigluse näol. Õiglane on riik siis, kui kõik teevad oma tööd vastavalt oma soodumustele ja ei sega teisi.
KOMMENTAARID
Ideedeõpetuse juurde võiks isiklikest tähelepanekutest veel lisada, et tegelikult paistab Platoni ideedeõpetus ka muusika (nagu ka teiste kunstiliikide) juures kehtivat, kuigi muusikat pole võimalik näpuga katsuda. Tegelikult pole ju ka täiuslikku muusikateost olemas, on vaid loendamatu hulk täiusliku muusikateose koopiaid. Neist paljud on küll täiuslikkusele üsna lähedal, kuid siiski jääb igaühes neistki veel midagi puudu, et olla täiuslik. Olles ise helilooja , tunnetan seda pidevalt, muuhulgas ka oma teoste juures - alati jääb selline tunne, et "võiks veel parem olla", ükskõik kui hästi ka teos pole õnnestunud.
Ideaalriigi juurde minnes meenubki siinkohal kõigepealt 2 aasta tagune Isamaaliidu valimisreklaam , mis kahtlemata oli platonismist mõjutatud. Nimelt peakski tolles reklaamis esitatud idee kohaselt riik olema selline, kus "ühed juhivad, teised kaitsevad ja ülejäänudki teevad kõik tublilt oma tööd", nii et kõigil oleks hea, rahulik ja turvaline.
Vaadeldes aga Platoni hinnangut demokraatiale, paistab selgelt, et tal on täiesti õigus. Kõige tabavamalt ütles oma loengus kunagi Rein Ruutsoo: “Mitte ühedki valimised ega referendumid ei suuda garanteerida, et nende tulemusel võetakse vastu just  õ i g e d  otsused. Paljud inimesed ei saa ju mingil põhjusel osaledagi - kes on haige, kes on reisil jne. Ka osalejatest ei pruugi paljud teha mingil põhjusel  õ i g e t  valikut - mõnel on paha tuju, mõnel on liiga hea tuju, aga mõni on lihtsalt loll!”
Kui aga püüda Platoni seisukohalt hinnata näiteks Eesti riigi senist arengut (viimase 10 aasta jooksul), siis tundub, et valitsevaks riigikorraks on mingi segu demokraatiast (seda muidugi halvas mõttes), oligarhiast ja isegi timukraatiast, kusjuures nende täpne vahekord oleneb parajasti võimuloleva koalitsiooni koosseisust. On ju mõnes erakonnas lausa silmatorkavalt palju rumalaid ja võimuahneid isikuid, mõnes aga rohkesti üksnes majanduslikele hüvedele mõtlejaid ning on ka timokraatlike kalduvustega tegelasi, kusjuures igas erakonnas võib leida nimetatud gruppidesse kuuluvaid inimesi. Tõelisi aristokraatlikke valitsejaid (kellesse Platon paremini suhtus), on meil olnud vaid üks - ekspresident Lennart Meri.
Õnneks puudub meil uuemast ajast türannia kogemus, kuigi 90-ndate algul oli oht selleks üsna reaalne - süüdistati ju tollast valitsusjuhti Edgar Savisaart pidevalt autoritaarses juhtimisstiilis, milleks paraku ka alust oli. ( Savisaar kukutati aga peale seda, kui ta püüdis riigis kehtestada midagi sõjakommunismitaolist) Muidugi ei saa aga kunagi täiesti välistada, et meilgi mõni osav demagoog lihtsalt võimu enda kätte ei haara, kusjuures vaevalt Savisaar see ainus on, kes nii teha võib (kindlasti ei saa aga Mart Laarist kunagi diktaatorit, isegi kui ta mingi ime läbi igavesti peaministriks jääks - teda lihtsalt ei võeta tõsiselt ning tal pole ka vastavaid omadusi).
Platon pidaski hädavajalikuks hoida türannia teke juba eos ära. Samal seisukohal oli ka kadunud väliskommentaator Vambola Põder, kes meenutas, et teatavasti tuli näiteks Hitler võimule täiesti demokraatlikult ja seaduslikult. Põder rääkis siis veel nii: "Tegelikult on ju kõik võimule pürgijad parasjagu ebanormaalsed ja hullumeelsed, kuna võim tähendab ka vastutust. Kuid inimene, kes pürib võimule, peab ise järelikult  a r v a m a , et ta suudab riigi ja rahva eest vastutada". Lõpuks tegi ta aga ettepaneku kehtestada poliitikute jaoks mingi psühhiaatriline vmm. kontroll - just selleks, et potentsiaalseid diktaatoreid võimult eemal hoida.
Too ideaalriigi mudel ise aga on kahtlemata üliidealistlik utoopia , nagu seda on kritiseeritud, kuna tavaliselt ei tea ju keegi, milline see õige otsus siiski on, samuti võivad eksida ka kõige targemad inimesed ning halvemal juhul kogu riigi isegi põhja lasta. Seega pole välistatud vead siiski ka riigijuhtimiseks ülipõhjaliku ettevalmistatuse korral. Kuna aga inimesed on erinevad, siis kipuvad nende vahel ikkagi konfliktid tekkima , nii et harmoonia saavutamine oleks tegelikkuses ikkagi üliproblemaatiline. Välistada ei saa sedagi , et isegi täieliku harmoonia korral ei tekiks ükskõik millise seisuse esindajal tahtmine teistele "käru keerata" - kasvõi igavuse pärast, kui mitte muul põhjusel. Samuti võib ka mõnel filosoofil ikkagi tulla pähe mõte haarata kogu võim enda kätte.
Kahtlemata peab aga paika see, et targemad valitsejad suudavad üldiselt siiski teha targemaid otsuseid, samuti ka  see, et riigiaparaat ning julgeolekustruktuurid teevad oma tööd paremini, kui kaader on hästi ettevalmistatud (teatavasti heidetaksegi Eestile Euroopa Liidu poolt peamiselt ette just nõrka haldussuutlikkust, mille kohta leiaks näiteid väga palju). Võimuvõitluse võimalust välistaks suuresti tõesti just keeld eraomandi ja perekonna loomise suhtes. Kui aga riigis tõesti kõik järgiksid Platoni nimetatud voorusi, teeksid rahulikult ja tublilt oma tööd ning ei segaks teisi, oleks tõesti kõik suurepärane. (Meie riigis aga segab näiteks Mart Laar küll pidevalt teisi, käies alailma igal pool kõiki oma lõputu lobisemisega tüütamas!)
Platoni ideaalriigis pidid kõige raskemaid ja kindlasti ka kõige ebapopulaarsemaid töid tegema orjad, kelle arv pidi ilmselt aga vähenema - nimelt võis barbaritest orje saada üksnes sõja käigus, aga sõda oli Platonile vastunäidustatud.
Siinkohal meenub aga üks koht Viktor Suvorovi autobiograafilisest raamatust "Vabastaja", kus ta muuhulgas kirjeldab eluolu Nõukogude Armees . Nimelt