Filosoofia (6)

SISSEJUHATUS FILOSOOFIA AJALUKKU (lennukolledžile) FLFI.00.044

Kordamisküsimusi

1. Sokrates : sokraatiline meetod (ES lk 16-18)
2. Platoni ideedeõpetus ( wordi konspekt)
3. Platoni ühiskonnakäsitus (wordi konspekt)
4. Aristoteles : ideedeõpetuse kriitika, metafüüsika, õpetus kategooriatest ja põhjustest (ES lk 46-48, 50-51, 59-61)
5. Aristotelese eetika: eudaimonism, kesktee (ES lk 67-74)
6. Descartes ’i ratsionalism : kahtlus , tõsikindel tedmine , cogito ergo sum, keha ja hinge dualism (ES lk 103-113)
7. Kanti teoreetiline filosoofia: asi iseeneses (lk 202), meelelise tunnetuse aprioorsed tingimused (lk 206), transtsendentaalne filosoofia(lk 204), aru kategooriad (lk 207), mõistuse ideed (lk 210), traditsioonilise metafüüsika kriitika (lk 208)
8. Kanti eetika: kohustus, kategooriline imperatiiv (lk 214-215)
9. Nietzsche : platonismi ümberpööramine, nihilism (word+
ES lk 307-331)
Filosoofia
Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis.
See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase Platoni tekstid on põhiliselt dialoogid, mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks "Kriton"). Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka dialektiliseks.
Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras.
Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades.
Sokrates (469–399 eKr) oli vanakreeka filosoof .
Ta elas ja õpetas Ateenas.
Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses , juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon , kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse. Täpselt pole teada, kui palju ja mida Sokrates ise arvas ja õpetas ning kui palju panid oma mõtteid tema suhu ta õpilased. Läbi aegade on arvatud, et Platon esitab osas oma hilisema perioodi dialoogidest Sokratese suu läbi oma enese mõtteid.
Võib arvata, et filosoofia ülesandeks pidas Sokrates õpetada inimest iseennast tundma; filosoofia pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi (aretē) nagu õiglus (dikaiosynē), vaprus (andreia), vagadus (hosiotēs, eusebeia), mõistlikkus (sōphrosynē) jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu (eudaimonia).
Vooruste määratlemisega seonduv ning läbiv teema Sokratese õpetuses on püüd määratleda seda, mis on teadmine (epistēmē) ja kuidas see toimib. Et kõik ametimehed midagi oskavad – neil on mõni kunst või oskus (technē) –, siis selle juurde peab kuuluma ka teadmine sellest, mida nad oskavad, ning seda teadmist peavad oskama nad ka teistele, nt õpipoistele edasi anda, seega peavad oskama nad sellest sõnade vahendusel aru anda (logos). Enamasti aga satuvad ametimehed oma tegevusest aru anda püüdes raskustesse, mis ongi Platoni "sokraatiliste dialoogide" üheks peamiseks teemaks.
Ateena valitsus mõistis Sokratese üle kohut , sest tema õpetamismeetodid kutsuvat noortes esile skepsise ja lugupidamatuse ning polise poolt tunnustatud jumalate salgamise. Pärast surmamõistmist lükkas Sokrates talle tema pooldajate poolt pakutud põgenemisvõimaluse tagasi ning nõustus surmaga, juues karuputkest valmistatud alkoholiga segatud mürki, mida surmaotsuse täideviimisel kasutati.
PLATON JA TEMA IDEAALNE RIIK
Euroopa filosoofia sai alguse muistses Kreekas, kus oli rohkesti õpetlasi-filosoofe, kes juurdlesid maailma olemuse ja elu üle. Antiikne mõtlemine on saavutanud oma loomingulise kõrgpunkti Platoni idealistlikus süsteemis.
Platon arvas, et kõigil silmaga nähtavatel ja käega katsutavatel asjadel on oma täiuslikud algkujud e. ideed. Idee on midagi sellist, mis on ühine paljudele sarnastele asjadele. Maailmas on palju inimesi, kuid on üks ühine inimese idee. Kõik inimesed meenutavad seda ideed, kuid ükski pole nii täisulik nagu idee ise. Nii on iga asjaga. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed ja muutumatud. Ideed on palju tõelisemad kui asjad ise. Asjad meenutavad ideesid umbes nii, nagu varjud meenutavad tõelisi esemeid. Nad on täiuslike ideede ebatäiuslikud koopiad .
Kuid erinevalt asjadest ei saa ideesid silmaga näha ega käega katsuda . Neid võib tabada üksnes mõistusega. Kõige tähtsamaks ideeks pidas Platon headuse ideed. Kes seda mõistab, võib mõista ka kõike muud.
Platon püüdis täiusliku ideede maailma ja ebatäiusliku materiaalse tegelikkuse suhteid käsitleda dialektiliselt. Ta väitis, et igas materiaalses asjas on osaliselt ja ajutiselt olemas idee ning samal ajal ka olematus ja teisitiolemine. Seetõttu on materiaalne maailm pideva tekkimise ja hävimise seisundis, seega olemise ja olematuse vahel püsivas olekus.
Ideeõpetusele rajas Platon oma tunnetusteooria , eetika, riigiteooria ja natuurfilosoofia.
PLATONI ÕPETUS IDEAALSEST RIIGIST
Platon elas demokraatlikus Ateena polises, kus riiklik ja poliitiline elu kannatasid ebastabiilsuse all. Sellepärast on ka tema kriitika teravalt suunatud demokraatliku riigivormi vastu. Ta ütleb, et siin kehtib "tugeva metslooma" võim, kus valitsemine on selleks ettevalmistust mitteomava arvuka rahvakihi käes, kelle seas on palju andetuid ja võimuahneid.
Platonile on vastuvõtmatu ka timukraatia, kus kodanike võimed ei olnud otsustavad, vaid nende õigused sõltusid varandusest ja seisusest.
Ka ei meeldinud talle oligarhia , kus võimule saadi pärilike õiguste alusel või majandusliku rikkuse abil, arvestamata kõlbelisi väärtusi.
Türanniat pidas Platon kõige madalamaks ning vääritumaks riigivormiks, kuna võimul on tavaliselt vähearukas, võimuahne ja piiramatu omavoliga valitseja.
Oma " Politeia " arutlustes püüdis Platon esitada ideaalriigi mudelit, mille abil ta püüdis abi anda ka Ateena paljude puuduste all kannatavale demokraatiale.
Platon väidab, et enamik inimesi ei suuda ainult omaenese pingutuste abil jõuda täiuslikkuseni ning inimesed ei suuda üksi kõiki oma vajadusi rahuldada. Sellest tulenebki vajadus riigi ja seaduste järele. Riigi aluseks on töö jaotamine vabade kodanike seisuste vahel. Niisugune tööjaotus tagab, et iga kodanikeseisus täidab kõige paremini ja kasulikumalt oma spetsiaalseid funktsioone.
Oma õpetuses, mille järgi täiusliku riigi kodanikud jagunevad seisusteks, juhindus Platon hinge osade klassifikatsioonist. Hinge mõistuslikule osale peab vastama valitsejate-filosoofide seisus, kes on vähearvuline, haritud, tark ja vooruslik. Platoni järgi on Jumal nendesse, kes on võimelised valitsema, seganud sündimisel kulda ning seepärast on nad kõige väärtuslikumad ning mõistavad, mis on vajalik riigi ja tema kodanikkonna üldiseks heaoluks. Riigi valitsemiseks saavad nad aastakümneid kestva ettevalmistuse ja alles 50. eluaastast tohivad nad kuuluda valitseva eliidi hulka. Et riiki õiglaselt ja targalt valitseda, ei tohi neil olla eraomandit ega perekonda, mis võiksid neid viia omavahelisele võimuvõitlusele. Olmemured nende eest lahendab riik.
Afektiivsele hingealgele vastab teine seisus - ametnikud ja sõjamehed, kes peavad olema kasvatatud distsiplineerituiks, mis on vajalik sisemise korra tagamiseks riigis ja riigi kaitsmiseks väliskallaletungide vastu. Voorustest on neile veel vajalikud kindlameelsus, mehine kohusetunne, vaprus ja eneseohverdus. Seegi seisus peab saama erilise ettevalmistuse oma ülesannete õigeks mõistmiseks ja täitmiseks riigi ees.
Himustavale hingealgele vastab kolmas arvukas seisus - talupojad, käsitöölised ja kaupmehed jne., s.o. kõik tootva ja teenindava tööga hõivatud inimesed. Siia kuuluvad ka kunstnikud , poeedid, näitlejad. Kolmanda seisuse ülesandeks on inimelu aineliste vajaduste rahuldamine. Nende tööst elatuvad ka mõlemad ülemised kihid , kes aga peavad kolmandale seisusele looma kõige soodsamad elu- ja töötingimused. Riigi juhtimisest see seisus - rahvas - osa ei võta, kuna tal puuduvad riigi juhtimiseks vajalikud võimed, eeldused ja ettevalmistus. Neile on aga lubatud eraomand. Nende peamiseks vooruseks on mõõdukus ja enesevalitsemine.
Aga Platoni ideaalriigis on enesestmõistetav koht orjandusel. Orjad (s.o. barbarid) peavad tegema ära raskema töö, omamata seejuures mitte mingisuguseid õigusi. Kuna on ideaalriik, siis ei tohi ka ori puudust kannatada.
Platoni ideaalset riiki iseloomustavad neli voorust: 1)tarkus, 2) mehisus , 3)vaoshoitus või harmoonia , 4)õiglus.
Iga seisuse kohta kehtisid talle omased õigused ja kohustused. Kui iga seisus täitis vastavalt oma õigustele ja kohustustele neile pandud ülesandeid, siis kujunes riigis häireteta tasakaal ning harmoonia, mis esineb vooruslikus hinges . Selline tasakaal teostub ideaalses riigis kõiki seisusi ühendava ühise vooruse - õigluse näol. Õiglane on riik siis, kui kõik teevad oma tööd vastavalt oma soodumustele ja ei sega teisi.
KOMMENTAARID
Ideedeõpetuse juurde võiks isiklikest tähelepanekutest veel lisada, et tegelikult paistab Platoni ideedeõpetus ka muusika (nagu ka teiste kunstiliikide) juures kehtivat, kuigi muusikat pole võimalik näpuga katsuda. Tegelikult pole ju ka täiuslikku muusikateost olemas, on vaid loendamatu hulk täiusliku muusikateose koopiaid. Neist paljud on küll täiuslikkusele üsna lähedal, kuid siiski jääb igaühes neistki veel midagi puudu, et olla täiuslik. Olles ise helilooja , tunnetan seda pidevalt, muuhulgas ka oma teoste juures - alati jääb selline tunne, et "võiks veel parem olla", ükskõik kui hästi ka teos pole õnnestunud.
Ideaalriigi juurde minnes meenubki siinkohal kõigepealt 2 aasta tagune Isamaaliidu valimisreklaam , mis kahtlemata oli platonismist mõjutatud. Nimelt peakski tolles reklaamis esitatud idee kohaselt riik olema selline, kus "ühed juhivad, teised kaitsevad ja ülejäänudki teevad kõik tublilt oma tööd", nii et kõigil oleks hea, rahulik ja turvaline.
Vaadeldes aga Platoni hinnangut demokraatiale, paistab selgelt, et tal on täiesti õigus. Kõige tabavamalt ütles oma loengus kunagi Rein Ruutsoo: “Mitte ühedki valimised ega referendumid ei suuda garanteerida, et nende tulemusel võetakse vastu just  õ i g e d  otsused. Paljud inimesed ei saa ju mingil põhjusel osaledagi - kes on haige, kes on reisil jne. Ka osalejatest ei pruugi paljud teha mingil põhjusel  õ i g e t  valikut - mõnel on paha tuju, mõnel on liiga hea tuju, aga mõni on lihtsalt loll!”
Kui aga püüda Platoni seisukohalt hinnata näiteks Eesti riigi senist arengut (viimase 10 aasta jooksul), siis tundub, et valitsevaks riigikorraks on mingi segu demokraatiast (seda muidugi halvas mõttes), oligarhiast ja isegi timukraatiast, kusjuures nende täpne vahekord oleneb parajasti võimuloleva koalitsiooni koosseisust. On ju mõnes erakonnas lausa silmatorkavalt palju rumalaid ja võimuahneid isikuid, mõnes aga rohkesti üksnes majanduslikele hüvedele mõtlejaid ning on ka timokraatlike kalduvustega tegelasi, kusjuures igas erakonnas võib leida nimetatud gruppidesse kuuluvaid inimesi. Tõelisi aristokraatlikke valitsejaid (kellesse Platon paremini suhtus), on meil olnud vaid üks - ekspresident Lennart Meri.
Õnneks puudub meil uuemast ajast türannia kogemus, kuigi 90-ndate algul oli oht selleks üsna reaalne - süüdistati ju tollast valitsusjuhti Edgar Savisaart pidevalt autoritaarses juhtimisstiilis, milleks paraku ka alust oli. ( Savisaar kukutati aga peale seda, kui ta püüdis riigis kehtestada midagi sõjakommunismitaolist) Muidugi ei saa aga kunagi täiesti välistada, et meilgi mõni osav demagoog lihtsalt võimu enda kätte ei haara, kusjuures vaevalt Savisaar see ainus on, kes nii teha võib (kindlasti ei saa aga Mart Laarist kunagi diktaatorit, isegi kui ta mingi ime läbi igavesti peaministriks jääks - teda lihtsalt ei võeta tõsiselt ning tal pole ka vastavaid omadusi).
Platon pidaski hädavajalikuks hoida türannia teke juba eos ära. Samal seisukohal oli ka kadunud väliskommentaator Vambola Põder, kes meenutas, et teatavasti tuli näiteks Hitler võimule täiesti demokraatlikult ja seaduslikult. Põder rääkis siis veel nii: "Tegelikult on ju kõik võimule pürgijad parasjagu ebanormaalsed ja hullumeelsed, kuna võim tähendab ka vastutust. Kuid inimene, kes pürib võimule, peab ise järelikult  a r v a m a , et ta suudab riigi ja rahva eest vastutada". Lõpuks tegi ta aga ettepaneku kehtestada poliitikute jaoks mingi psühhiaatriline vmm. kontroll - just selleks, et potentsiaalseid diktaatoreid võimult eemal hoida.
Too ideaalriigi mudel ise aga on kahtlemata üliidealistlik utoopia , nagu seda on kritiseeritud, kuna tavaliselt ei tea ju keegi, milline see õige otsus siiski on, samuti võivad eksida ka kõige targemad inimesed ning halvemal juhul kogu riigi isegi põhja lasta. Seega pole välistatud vead siiski ka riigijuhtimiseks ülipõhjaliku ettevalmistatuse korral. Kuna aga inimesed on erinevad, siis kipuvad nende vahel ikkagi konfliktid tekkima , nii et harmoonia saavutamine oleks tegelikkuses ikkagi üliproblemaatiline. Välistada ei saa sedagi , et isegi täieliku harmoonia korral ei tekiks ükskõik millise seisuse esindajal tahtmine teistele "käru keerata" - kasvõi igavuse pärast, kui mitte muul põhjusel. Samuti võib ka mõnel filosoofil ikkagi tulla pähe mõte haarata kogu võim enda kätte.
Kahtlemata peab aga paika see, et targemad valitsejad suudavad üldiselt siiski teha targemaid otsuseid, samuti ka  see, et riigiaparaat ning julgeolekustruktuurid teevad oma tööd paremini, kui kaader on hästi ettevalmistatud (teatavasti heidetaksegi Eestile Euroopa Liidu poolt peamiselt ette just nõrka haldussuutlikkust, mille kohta leiaks näiteid väga palju). Võimuvõitluse võimalust välistaks suuresti tõesti just keeld eraomandi ja perekonna loomise suhtes. Kui aga riigis tõesti kõik järgiksid Platoni nimetatud voorusi, teeksid rahulikult ja tublilt oma tööd ning ei segaks teisi, oleks tõesti kõik suurepärane. (Meie riigis aga segab näiteks Mart Laar küll pidevalt teisi, käies alailma igal pool kõiki oma lõputu lobisemisega tüütamas!)
Platoni ideaalriigis pidid kõige raskemaid ja kindlasti ka kõige ebapopulaarsemaid töid tegema orjad, kelle arv pidi ilmselt aga vähenema - nimelt võis barbaritest orje saada üksnes sõja käigus, aga sõda oli Platonile vastunäidustatud.
Siinkohal meenub aga üks koht Viktor Suvorovi autobiograafilisest raamatust "Vabastaja", kus ta muuhulgas kirjeldab eluolu Nõukogude Armees . Nimelt sattus ta kord ühe saatusekaaslasega mingi objekti ( saatuse irooniana kandis see nime " Kommunism ") kuivkäimlat puhastama , töö käigus tekkis neil väike sõnavahetus ning ideoloogia juurde jõudes tegi kaaslane Suvorovile selgeks, miks kommunism võimalik pole ja miks seda kunagi ei tule. Võimalik pole kommunism nimelt muuhulgas seepärast, et kuna kommunismi ajal võivat igaüks ise valida, mis tööd ta teha tahab, siis selliseid musti töid, nagu see, millega nad ise parajasti tegelesid, keegi vabast tahtest küll kunagi tegema ei hakka. Kommunismi ei tule aga sellepärast, et selle saabumisel poleks enam vaja mingit parteilist nomenklatuuri ega muid muidusööjaid, kes polegi sellepärast kommunismi tegelikust saabumisest absoluutselt huvitatud.
Platoni ideaalriiki ongi kritiseeritud ka sellepärast, et mitmes mõttes on see totalitaarsete joontega - kõik, mis puutub valitsevate seisuste õpetamist, samuti riiklikku propagandat, tsensuuri jne. Ka riiklik enesessesulgumine kuulub samasse ritta . Platon ise püüdis Sürakuusas oma õpetust ka ellu viia, kuid kõik katsed kukkusid läbi - nagu ka kõik hilisemad katsed utoopiaid realiseerida. Kuna aga Platoni järgi ka riik on täiusliku riigiidee koopia, siis ei saagi ka ideaalriiki tegelikkuses tõesti kunagi olema.
Platon (sündinud 429. või 428. e. m. a.) esitas filosoofia, millega õigustas tema aja Ateena olemasolevat ühiskonnaelu korraldust. (See väide vajab muidugi õigustust.)
Filosoofiat teevad inimesed. Hilisemad filosoofid liigitavad varasemad filosoofid sarnaste vaadetega inimeste rühmadesse ja annavad rühmale mingi iseloomuliku nime: näiteks skeptikud, empiirikud , ratsionalistid, irratsionalistid, intuitsionistid jne.
Igal järgmisel põlvkonnal on ees suurem hulk filosoofe, kelle filosoofiaid uurida ja liigitada. Kuid see ei muuda asjaolu, et filosoofiaid on alati tehtud omas ajas ja oma ajastu ning sellele vahetult eelneva ajastu probleemide taustal. Mõned väidavad end olevat tulevikufilosoofid. Kes seda väidavad, need valetavad.
Platoni eelkäijaks ja vaimseks õpetajaks oli Sokrates. Sokrates oli lühike paks inetu nösuninaga irooniline keskklassi mees, kes armastas agoraal (turuplatsil) inimestega arutlevalt rääkida ja tundis mõnu mõtlemisülesannetest, mis olid enamusele üllatuslikud ning tegid Sokratese kuulsaks .
Platon oli Sokratesele täielikuks kontrastiks . Platon oli ilus pikk sirge laiaõlgne aristokraat, Isthmose spordimängude maadluse võitja, kirjanik. (Nimi ‘Platon’ tuleb kreeka sõnast ‘platüss’ – lai, ning tähendab laiaõlgset meest.) Ta põlvnes heal järjel vanematest . Ilus ja tark Platon arvas, nagu arvas enamus kaasaegseid , et jumalad kõnelevad tarkade inimeste kaudu ja tarkade ning ilusate inimeste intuitsioonid sellest, kuidas inimesed peaksid elama, kuidas on loodud maailm, inimene ja ühiskond, on tõesed intuitsioonid. Filosoofi ja kirjaniku suu läbi väljendab end tõde, aletheia, varjamatus. Platoni intuitsiooniks oli, et inimeste hinged tulevad siinsesse maailma ideede maailmast (ületades Lethe jõe), millega unustavad, mida nad on kogenud ideede maailmas, ja kogevad siinpoolset maailma. Surnute hinged lähevad (üle Lethe) tagasi ja unustavad siinpoolse maailma kogemused.
(Kasutan kirjelduseks kujundeid, mis ei puugi olla ajaloolase vaatekohast tõesed, sest Lethe ei mängi Platonil rolli, kuid unustuse jõe Lethe kujund on Kreeka mütoloogias üldiselt tähtsal kohal ja temaga on mugav illustreerida üldist mõttehoovust.!)
Siinpoolne maailm koosneb ideede maailma kaunite ideede kehvadest ja kahvatutest koopiatest. Pole kahju, kui hinged naasevad surma järel ideede maailma ja siinse maailma unustavad. Kuid on kahju, et hinged siinsesse maailma rännates unustavad ideede maailma ilu ja tõe. Platon mõtles välja protseduuri, kuidas õigustada, et vähesed valitud hinged saavad anamnesise, meenutuse teel mäletada ideede maailma sisu. Sellised hinged kuuluvad filosoofidele ja filosoofid on just seetõttu, et nad omavad selliseid anamneesivõimelisi hingi, õigustatud juhtima ning korraldama selle ühiskonna elu, kus nad elavad. Mis filosoofil mõttesse tuleb, mida filosoof tõeks ja heaks peab, selle teostamine ühiskonnas on õigustatud. Idee tärkamine filosoofi hinges on iseenesest hea ja õige alus inimeste elukorra õigustamiseks või muutmiseks. Mõni filosoof on kuninglik, tema hing tunneb ideede maailma eriliselt, hulga paremini kui tavalise filosoofi hing. See filosoof on õigustatud juhtima kogu ühiskonda, arvas Platon.
Loomulikult ei ole kellelgi õnnestunud järgneva 24 sajandi jooksul tõestada Platoni vaate õigsust ja seda ei suudeta ka tulevikus. Kas on seda võimalik ümber lükata? Platoni vaadete süsteem on umbne. Ta on selle niimoodi üles ehitanud, et kui sinu hing ei kulu filosoofide hingede hulka selles mõttes, nagu Platon filosoofi ette kujutab, siis sa ei ole anamneesivõimeline ja seega oled piiratud inimene, kelle vaated ei loe midagi. Kui su hing aga kuulub filosoofi hingede hulka Platoni mõttes, siis sa mõtled samuti nagu Platon ette kujutas, ning Platon on seega loonud õige maailmapildi.
Võib väljendada ka lihtsamalt: Platoni filosoofia on petmise filosoofia, kusjuures me ei saa olla kindlad, kas ta ise sai aru, et teeb petmise filosoofiat, kas ta tegi sihipäraselt petmise filosoofiat või ta tegi seda nii öelda heauskselt, ise arvates, et ta ei peta.
PLATON JA TEMA ÜHISKONNAKÄSITLUS
Poliit - filosoofilisest vaatenurgast lähtudes võib välja tuua neli Platoni teost: Politeia, Politikor, Trimoios ja Nomoi. Kaalukaim neist on "Politeia" e "Riik", kuna see on pühendatud õigluse olemuse ning selle teostamise uurimisele nii üksikinimese elus kui ühiskonna täiuslikumas vormis. See vorm on Platoni arvates riik. Paljud Platoni uurijad jt on vaielnud selle üle, mis oli "Politeia" loomise tegelik eesmärk. Kas see oli puhtalt tema ideaalriigi kujutlus või tahtis Platon läbi ideaalriigi kujutamise avaldada oma nägemuse õigluse mõistest. 
"Politeiale" järgnes "Politikor", kus Platon keskendub peamiselt riigimehe mõiste selgitamisele ja "Trimoios". Viimane ning õieti valmimata sellealane teos oli "Nomoi" e "Seadused", kus Platon loob pildi "teisest" riigist ja sellele vastavatest seadustest. "Teise" riigi konseptsioon on ka rohkem kompromissi otsiv tegelikkuse ja ideaali vahel. 
Platoni filosoofiat võib nimetada objektiivseks idealismiks. Platoni nägemuse järgi on vaim primaarne ja kõik materiaalne sekundaarne. Kõige eksisteeriva põhjuseks ei ole mitte inimese teadvus, vaid mingi üleloomulik "ideede maailm". Materiaalsed asjad on nende "ideede" hoopis kahvatum vari. Teadmisi ei saa tema arvates tuletada kogemustest ja nende üldistamisest, vaid teadmisi saab ammutada ainult mõtlemisest endast.
 Platoni ühiskonnakäsitlus on puht-filosoofiline. Nagu juba mainitud , Platoni arvates ei saa uusi teadmisi tuletada kogemusest ja selle üldistamisest, vaid teadmisi saab ammutada mõtlemisest endast. Tema arvates saadakse uusi teadmisi neid "meenutades", sest ideed on alati olemas ja eksisteerivad lõpmatult sõltumata meist. Seega "ideed" ühiskonna ja selle funktsioneerimise kohta eksisteerivad selles "ideede maailmas" ja neid tuleb lihtsalt meenutada. Kõik inimesed suudavad "meenutada" erineva väärtusega "ideid"(sõltuvalt sellest, milline vooruse komponent inimeses domineerib , kas mõistus, tahe või meeled, millest tuleb juttu edaspidi) ja "ideede maailmas" valitseb teatud kord, mille alusel osa "ideid" suudab inimene varem "meenutada", osa hiljem. Pole vale väita, et "ideede maailmas" eksisteeris ka ideaalse riigi "idee" ning Platonil tuli see "meelde". Platonit võib seetõttu nimetada ka ratsionalistiks. Induktsiooni kui meetodi tõi filosoofiasse aga juba tema õpilane ja teine kuulus antiikfilosoof - Aristoteles, kes pidas oluliseks faktide kogumist (sh ka vaatlust) ja "fenomenidest" lähtumist, et sel teel teadmiseni jõuda.
Platoni mõttekäiku ühiskonda käsitledes iseloomustab suund üldiselt üksikule. Ta ei lähtu niivõrd indiviidist kuivõrd ühiskonnast ja selle headusest tervikuna . Ühiskond on nagu organism, mille liikmed, kodanikud, täidavad nendele määratud (nendele omaseid, võimetele vastavaid) funktsioone. Tema arvates ühiskond tekibki, sest et on vajadusi, mida üksikinimene ise ei saa rahuldada. Inimene kuulub sellesse süsteemi kui teatud funktsiooni täitja ja ta on osa sellest süsteemist. Taoline inimühiskonna kõrvutamine (bioloogilise) organismiga on hiljemgi kasutust leidnud ( näiteks Spencer , Lilienfeld jt).
 Inimese ühiskondlik eluviis ja sõltuvus teistest eeldab Platoni arvates kindlalt reguleeritud ühiskondlikku organisatsiooni, mille kõrgeim vorm on riik. Riik on olemas inimese jaoks, mis oma struktuuri ja seadusliku korraga peab võimaldama kõlbeliste ideaalide maksimaalset teostumist. Negatiivne riigitüüp esineb Platoni arvates neljas võimalikus riigivormis: timokraatias, oligarhias, demokraatias ja türannias, millest viimane on ka kõige pahelisem. Nendes tüüpides valitsevad ideaalsele riigile vastupidised jooned - konfliktid, vägivald ja sundus , materiaalsed huvid ja kasuahnus. Et mõista tema käsitlust "ideaalsest riigist", siis peab teadma ka tema õpetust hingest, sest oma struktuurilt on riik sarnane inimese voorusliku hinge struktuuriga.
 Hing on Platoni õpetuses mittemeeleliste "ideede" ja meeleliste asjade maailma vahendaja. Hinge kõrgemaiks eesmärgiks on "ideede" tabamine. Hing koosneb kolmest komponendist: mõistusest, tahtest ja meeltest (meelelisusest). Kõrgeim neist on mõistus. Igas inimeses on need kolm komponenti olemas, kuid erinevates proportsioonides. See, milline komponent on valitsev inimeses, määrab ära selle, millisesse ühiskonnakihti ta kuulub ja mis funktsioone ta riigis täidab. Platoni teooria baasfaktiks on tööjaotus st ühiskond tekib, sest on vajadusi, mida üksi ei saa rahuldada. Ühiskond on nagu teenuste süsteem ja igal inimesel on kindel funktsioon selles teenuste osutamise süsteemis. Inimese võimete ja sellest lähtuvalt ka funktsiooni järgi määratakse tema staatus ühiskonnas. 
Kodanikud jaotuvad Platoni ideaalses riigis oma väärtuslikkuse ( riigi seisukohalt võetuna) funktsioonide järgi kolmeks: valitsejad-filosoofid, ametnikud-sõdurid ja tootjad st kaupmehed, käsitöölised, põlluharijad jne. Igale seisusele on omane teatud voorus, mis peab olema antud seisust esindavas inimeses domineeriv. Mõistus (tarkus) tähendab teadmist, õppimisvõimet ja püüdlust leida tõde. Mõistus peab olema valitsejate-filosoofide pärisosa. Inimesed, kelles domineerib tahe, on võitlejad ja auahned. Neid iseloomustavaks jooneks peaks olema mehisus(vaprus, tasakaalukus) ja neid nimetab Platon korravalvuriteks v sõduriteks. Meelte domineerimisel püüab inimene rahuldada meelelisi ja nö madalaid vajadusi (peamiselt esmaseid füsioloogilisi vajadusi). Platoni skeemi kohaselt on inimesed, kelle domineerivaks vooruseks on meeled, võimelised olema ainult "tootjad". Ja kõik inimesed on võimalik jaotada nende kolme grupi vahel. Tahte-inimesed ega meelte-inimesed ei mõista ega kiida heaks teineteise eelistusi. Juhid-filosoofid ei mõista hukka teisi hinge osi, vaid nad tajuvad teadmise ülemlikkust, mis võimaldab neil näha asju laiemalt kui kahel ülejäänud grupil . 
Näitlikustamiseks sobib hästi Platoni "koopamüüt", mille abil ta näitab kujundlikult nähtava ja mõistetava maailma erisust. "Koopamüüdis" kirjeldab ta inimhinge pöördumist pimedusest valguse poole (e pürgimine tarkuse poole). Võttes aluseks, et inimene on algselt koopas kinni ning arvab , et maailm koosneb vaid varjudest koopa seintel , mida näidatakse väljaspoolt, on ta võimeline nägema ainult peegeldusi ( varje ) koopa seinal . Järk-järgult jõuab inimene koopasuudmele lähemale. Koopast pääsenuna pimestab päike hetkeks inimese ja ta ei saa kohe nägijaks, vaid läheb aega selleks, et valgusega harjuda. See on kujund inimese pürgimisest täiuse ja teadmiste poole. Täiuse on võimelised saavutama ainult filosoofid. Kui täiuslikkus ja tarkus on saavutatud, siis tuleb filosoofil tagasi pöörduda koopasse nende juurde, kes sealt välja ei jõuagi. Sellega Platon tahab näidata, et valitseja peab olema jõudnud enesetäiuseni, kuid ta peab suutma aru saada ka teistest - valitsetavatest. 
Valitsejate-filosoofide tee teadmiste ja täiuslikkuse poole on aeganõudev protsess ja ei aita ainult loomulikest omadustest v eeldustest selleks, et saada filosoofiks. Väga oluline koht Platoni "ideaalriigis" on haridusel . Vastavalt oma loomulikele eeldustele jõuab iga inimene teatud tasemeni hariduse omandamisel. Kõige aeganõudvam on see protsess filosoofidel, kes praktiliselt kogu oma elu peavad püüdlema täiuse ja tarkuse poole ja mitte enne 50aastaseks saamist on valmis riiki juhtima. Kogu haridussüsteem on Platonil keerulise ülesehitusega ja paljude erinevate etappidega ( filosoof peab teadma viite teadust - aritmeetikat, geomeetriat, stereomeetriat, astronoomiat, harmoonikat; peale selle tuleb omandada ka dialektika kunst ).
 Need erinevad voorused ja riigiosad on seotud ka erinevate valitsemisvormidega - aristokraatia (kõige lähemal tema ideaalile), oligarhia ja demokraatiaga, kuid nad kõik hävitavad end sellega, et liialdavad igale valitsemisvormile iseloomulikus põhiprintsiibis. Aristokraatia piirab liialt isikute ringi, kellele kuulub võim. Oligarhias koondub rikkus liialt väheste kätte ja demokraatia liialdab võrdsusega. Platon visandab joonise n riigi allakäigust, mille esimeseks astmeks peab timokraatiat st mõistus ei ole enam valitsev, vaid domineerib armee ja tunded. Au sees sõda ja võit, lubatud eraomandi olemasolu ja haridus mandub. Järgmine aste on oligarhia st domineerib rikkusearmastus. Tunded ja mõistus on allutatud rahale. Järgmine etapp on demokraatia st puudub kontroll ja kõigi huvid on võrdsed. Liialdatakse vabadusega, mis ka purustab demokraatia. Madalaim degeneratsiooni aste on diktatuur. Liidril on kogu võim ja valitsevad madalaimad tunded v meeled. Tekib küsimus, miks peaks "ideaalne riik" üldse degenereeruma - kõik, mis kord sünnib, peab ka surema (jälle saab paralleele tõmmata elusorganismi ja tema riigimudeli vahel).
 Platon käsitleb oma teoses ka perekonda ning mehe ja naise suhteid puudutavat teemat. Kõige tähtsaim ja huvipakkuvaima küsimus võiks siin olla, kas mees ja naine on võrdsetel positsioonidel ühiskonnas või mitte? Platoni arvamus kohaselt peab naine peab võrdselt mehega osalema ühiskondlikus elus, kuid ta mainib siiski, et naised on füüsiliselt nõrgemad kui mehed . Ta peab naeruväärseks rääkida eraldi naiste loomusest või meeste loomusest ja väidab, et nende ainus erinevus on see, et naine sünnitab lapsi ja mees sigitab neid. Ka loomulikud kalduvused ja võimed jagunevad võrdselt mehe ja naise vahel. Platoni ideaalriigis on kõik ametid kuni kõrgema tipuni välja naistele avatud. Oluline pole mitte see, kas sa oled mees või naine, vaid milline on sinu loomus (eeldused, võimed). Vastavalt naises olevatele eeldustele peab ta saama ka mehega võrdse/sarnase hariduse selleks, et oma funktsioone ühiskonnas korralikult täita. Perekonda ja monogaamsesse abiellu suhtub Platon aga eitavalt. Perekond ja abielu lõhuvad tema arvates riigi ühtsust. Eriti andekatel ühiskonnaliikmetel on lubatud ja isegi kohustatud võimalikult paljude järglaste sigitamine. Lapsed aga antakse ühiseks kasvatamiseks. Ükski vanem ei tea, kes on tema järeltulija. Ja põhjendus on see, et "sinu" ja "minu" lapsed lõhuvad ühiskonna ühtsust ning ühine laste kasvatamine aitab kaasa ühiskonna ühtsustunde kasvamisele.
 Platoni ideaalse riigi riigikorraldust võib kõrvutada tänapäevasega. Kui rääkida riigikorrast tänapäeval, siis saab tavaliselt välja tuua kolm komponenti, mis osalevad võimu teostamises: parlament kui seadusandliku võimu kandja, valitsus kui täidesaatev võim ja rahvas. Võib ütelda, et Platoni ideaalses riigis teostasid seadusandlikku võimu valitsejad-filosoofid ja täidesaatvat võimu ametnikud-sõdurid. Kui tänapäeval nähakse rahvast valitsejate valijane ehk kõrgeima võimuns, siis ideaalses riigis rahvas(tootjad) ei osalenud võimu teostamisel. Neil ei olnud mingit võimalust ega õigustki riigiasjade otsustamisel osaleda, sest massil pole tema arvates riigi juhtimises osalemiseks mingeid eeldusi ega võimeid ja see polnud ka nende funktsioon . Platoni arvates pidi riiki juhtima keegi, kes seda oskab teha ning selleks isikuks oli filosoof, kellele on teada ka õigluse tähendus. Erinevus on ka selles, et Platoni "Riigis" täidab valitseja-filosoof oma funktsiooni, ta juhib riiki, mitte ei käsitse võimu nagu enamik tänapäeva riigijuhte.
 Vooruste pinnalt tuletab Platon ka õigluse mõiste. Õiglus on tema arvates kolme vooruse kogusumma ehk igaüks teeb seda, milleks ta on loodud (õigluse organistlik käsitlemine).Ta ütleb, et õiglus on olemas igas inimeses ning õiglus väljendub selles, et igaüks viib ellu oma ülesannet ja ei tegele asjadega, milleks pole tal eeldusi/võimeid. Ebaõiglus on kui kodusõda tasakaalu vahel ja ta kõrvutab riiki jälle inimorganismiga tuues näite sellest, et iga osa inimorganismist täidab oma kindlat funktsiooni ning kui mingi organ inimesest jätaks oma ülesande täitmata või võtaks üle teise organi talitluse, siis oleks tulemuseks segadus, pinged jne. Sarnane käitumine inimeste poolt ühiskonnas viiks korratuste ja tasakaalutuseni riigis. Võib ütelda, et Platoni jaoks oli oluline harmoonia saavutamine inimhinges - tarkuse ja teadmiste domineerimine meelte üle ning harmoonia saavutamine ühiskonnas - igaüks täidaks vastavalt võimetele talle pandud kohustusi.
 Platon rõhutab, et ta manipuleerib mõistetega õiglane ja ebaõiglane kui sellistega, arvestamata nende tagajärgi. Õiglane inimene kogeb nii selles kui järgmises elus õiglase olemuse tõttu paremaid tagajärgi kui ebaõiglane inimene. Seega peab Platon õiglust kõrgeima vooruse hulka kuuluvaks. Õiglus on parim (voorus) nii oma olemuse kui ka tagajärgede poolest. Platon lähtus õiglust käsitledes ka loodusest (looduse ja loodu dihhotoomia). Õiglus seisneb tema arvates selles, et parem on halvast üle ja tugev on nõrgast üle. Platoni õiglus pole seotud mingite juriidiliste aspektidega ega avaliku arvamusega. Oma kriitikas demokraatia vastu ütlebki ta, et seadused on kehtestatud nõrkade poolt, et kasutada neid tugevate vastu. Avalik arvamus on massi arvamus ja seda ei tohi tuua riigi juhtimisse.
 Mitmete autorite arvates saabPlatoni ideaalriigi käsitlust kõrvutada kommunismiteooria elementidega. Pigem võiks ajaloolise järjepidevuse huvides kõrvutada kommunismiteooriat Platoniga mitte vastupidi. Platon, nagu ka kommunistlik ideoloogia, nägi eraomanduse kahjulikku mõju ühiskonna st riigi funktsioneerimisele. Eraomand võis Platoni idealses riigis olla vaid käsitöölistel (tööriistad), teistele oli eraomandi omamine keelatud. Seda eriti kahel kõrgemal astmel - juhtide- filosoofide ja ametnike-sõdurite osas, sest see oleks tähelepanu kõrvale juhtinud nende funktsioonidelt ja oleks võinud tekitada kadedust ja konflikte . Oluline polnud mitte määratlused "minu" ja "sinu", vaid "meie". Ka oli ideaalses riigis keelustatud monogaamne abielu kahel kõrgemal tasandil ning sedagi samadel põhjustel - juhib tähelepanu kõrvale oma ülesannetelt. Abielu oli lubatud tootjatel, sest nemad ei osalenud riigi juhtimises ja kaitsmises. Nende funktsioonid riigi kui terviku jaoks polnud nii kaalukad kui kahel esimesel klassil . Ka kommunismiteoorias ei peeta abielu või perekonda tähtsaks. Sellest on tähtsam riik tervikuna ja tema funktsioneerimine ning heaolu. Ära võib märkida ka hariduse rolli mõlemas õpetuses. Platoni ideaalriigis omas suurt tähtsust haridus ja kasvatus. Võib öelda, et selle abil vormiti seisustele vastavad kodanikud. Haridus oli viimseni reguleeritud ja range riikliku kontrolli all (!). Samas ta aga tõdes, et kasvatuse eelduseks on ennekõike inimese enda omadused ja vôimed. Kasvatuse abil ei saa inimest teha paremaks või targemaks. Kasvatuse esmaseks ülesandeks Platoni järgi oligi valik st otsustus , milleks inimene on kõlblik. Seda võib nimetada teguriks , mis ei tee Platoni riiki suletud seisuslikuks süsteemiks, vaid lubab võimekate inimeste tõusu kõrgematele positsioonidele ja vähemväärtuslike langemist. Platon lubas hariduses ja ka riigi juhiks saamisel võrdseid võimalusi nii meestele kui naistele. Jällegi polnud tähtis niivõrd sooline erinevus kui tarkuse (mõistuse) olemasolu.
 Platoni "ideaalse riigi" riigikorraldust võiks kõrvutada totalitaarsete riigikordadega tänapäeval nagu nt stalinistlik NSVL või hitlerlik Saksamaa jt, kus riik sekkub ühiskonna kõikidesse eluvaldkondadesse ja ka üksikisikute ellu, ent viimaste puhul olid lähtepunktid ja oodatav tulemus erinevad. 
Palju on vaieldud selle üle, mis oli Platoni eesmärk kirjutades sellise "Riiki". Kas tahtis ta tõesti luua ideaalriigi konseptsiooni või läbi selle kontseptsiooni kujutada õigluse olemust. Välja võib tuua mitmeid erinevaid seisukohti. Ühtede arvates on Platoni teose aineks riik ja selle korraldus ning järelikult sisaldab see kirjutis Platoni teooriat, kuidas tuleks tõelist riiki korraldada. Ja kui Platoni peateemaks ei ole riik, miks siis üldse nii üksikasjalik riigi kujutamine? Teistsugust seisukohta esindab näiteks Morgenstern. Tema sõnade kohaselt ei vaatle Platon õiglust üksikvoorusena, vaid kui inimlikku voorust üldse (Neschke-Hentschke: 117). Morgensterni arvates tahtis Platon luua kõlblusteooriat, kuid veenda teisi eetiliste printsiipide õigsuses ja seda eriti perioodil, mil elas Platon, on eriti raske. Ja seetõttu Platon "valas raskesti tunnetatava eetilise ainese riigi mudeli suurendavasse kujundisse, et teha kaasaegsetele täiesti selgeks, mida ta arvab ja taotleb" (Neschke-Henschke: 117). Tegelikult aga sõltub igast mõtlejast (teadlasest, filosoofist) endast, mida ta teosest kõige enam tähele paneb ja tähele panna tahab. Sama palju kui on lugejaid, nii palju võib olla ka erinevaid arusaamu ja tõlgendamisi.
 Platoni tähtsus tänapäeval seisneb ehk selles, et tema oli üldse üks esimesi arvestatavamaid filosoofe. Ta tõi ühiskonnast välja probleeme (mitte ainult ühiskonnaalaseid), arutles nende üle ning pakkus välja omapoolse arusaama, kuigi tänapäeval võivad need tunduda ebareaalsete või utoopilistena. Tema ühiskonnakäsitlust nimetatakse mõnede teadlaste poolt ka filosoofiliseks utoopiaks.
 Platonilt on paljud hilisemad mõtlejad ja filosoofid saanud ideid ja otseseid mõjutusi. Iga filosoof näeb filosoofia ajaloos just seda, mida ta tahab. Ajaloost st teistelt mõtlejatelt võetakse üle teatud hulk mõtteid (just sellele persoonile huvipakkuvaid mõtteid) ja neid oma mõtetega sünteesides saadakse uus õpetus. Näiteks itaalia luuletaja ja filosoof Tomesso Canyonella kirjeldas oma nägemust ideaalsest riigist teoses "Päikeseriik", kus valitsejateks olid vaimulikud . Austraalia filosoof Skinner näeb oma riigiteoorias riigi juhtijatena psühhoanalüütikuid, kes tunnevad (teavad) inimeses toimuvaid protsesse ning oskavad neid teadmisi kasutades inimestega manipuleerida. Juba varem sai mainitud Marxi ja kommunistlikku ideoloogiat. Kindlasti iseloomustab see, keda filosoofid-mõtlejad riiki juhtimas näevad, mingil määral ka ajastut ennast.
Aristoteles (384/3–322)
Aristotelese ettekujutuse kohaselt inimesed kogunevad loomulikult/looduslikult ühendusteks; inimene pole mitte lihtsalt sotsiaalne loom, vaid poliitiline loom, polis e. linn on loomulik ning ka ideaalne seisund – Polis ei ole lepingu tulemus ning Polis ei ole ka linn tänapäevases tähenduses. Nüüdne linn on eelkõige turg , kaubanduskeskus, kus pakutakse ja ostetakse. Polise elanikud loomulikult ostsid ja müüsid ka, kuid globaalset turgu ei olnud. Kui naaberlinnaga 50 kilomeetri kaugusel kaupu vahetatigi, siis linna valitsejaskond ja filosoofid vaatasid sellele tegevusele põlastusega ega kujutanud turgu ette arengufaktorina, nagu turg end ajaloo käigus on tõestanud. Meie võime mõistuslikult arutleda õiglusest ja ebaõiglusest teeb meid poliitiliseks loomaks . Uusimal ajal vaadatakse seda asja vastupidi – meie, inimeste, poliitiliseks loomaks olemine on mõistusliku arutamise võime aluseks.
Aristotelese arvates mitte kõik inimesetaolised ei ole looduse poolest kõlblikud kodanikuks, vaid ainult need, kes sobivad omama ameteid (lapsed ja vanurid ei ole “päris” kodanikud; linnas elavad ka välismaalased; mõned inimesed saavad kodanikuks tänu kodanike austusele nende vastu).
Kodanikud ei tee tööd, sest tööd tehes poleks neil linna asjade jaoks aega.
Naine on viimistlemata mees (naise arutlusvõime alistub kirgedele), mistõttu teda valitsetakse ja ta ei saa olla kodanikuks, samuti kui orja valitseb peremees , barbarit kreeklane . Orjadel puudub mõtlemisvõime täielikult, naistel peaaegu. NB Kuidas seda tõestatakse?
Mõned inimolendid on loomult vabad, teised loomult orjad, arvab Aristoteles.
Aristotelese järgi leidub banausilisi alasid, nagu töötegemine mõningatel kutsealadel, millel tegutsemine on osaline orjus . Need inimesed moodustavad alama kihi, ei ole osalised poliitikas ega õilsad. Õilsus võib olla ka rassi tuletiseks. Õilsad majandavad äraelamiseks, mitte raha saamiseks, ei tee tööd kutseliselt, vaid kõike natukene (nad pole spetsialistid); kuid õilsad sõdivad ja peavad jahti. (NB Briti möödnud sajandi aadlimees järgis Kreeka ideaali.)
Varanduse ja naiste ühtsust Aristoteles ei tunnista (see pole linna, vaid perekonna tase).
Kodanikud peab õnnelikuks tegema linn, polis. Inimest tuleb kasvatada mitmekülgseks, mitte spetsialistiks. Selleks peab riik korraldama haridust ja reguleerima abiellumist ning sündivust. Niisiis peavad kõik tulevased kodanikud saama ühe ja sama hariduse. Linn otsustab, milliseid jutte tohib lastele rääkida ning millisel pillil tohin ma muusikat teha. See Aristotelese riik on autoritaarne riik.
Õige võim on Aristotelese järgi see võim, mida teostatakse mitte võimulolijate, vaid teiste huvides. Ent kui kõik kodanikud on võimul, siis kaotab see vahetegemine ju mõtte. Kuid kui kodanikkonnast või elanikkonnast eraldub valitsus, siis sel vahetegemisel on mõte! Raske on leida ideaalset monarhi (poliitika on praksis !), soovitavam on aristokraatia ja demokraatia kombinatsioon, sest linna stabiilsuse jaoks vaja 1) paljude võimulolek ja 2) see, et vaesed kodanikud NB! ei hakkaks varandust ümber jaotama. Ebavõrdsus on sisemiste tülide allikaks. Tülide vältimiseks on soovitav, et enamik kodanikke oleksid keskmiselt jõukad.
NB: inimeste kihtideks või klassideks jaotamine on Aristotelesele loomulik.
Õiged printsiibid eelnevad Aristotelesel loogiliselt tegelikele soovidele, eelistustele. Erinevalt Platonist , kes oma osava retoorikaga petteis õpilasi ja järeltulevaid põlvkondi, avaldus Aristotelesel soov mõtlemist ja tegevust ühitada (lisaks ka püüd teada saada, mis tegelikult toimus, näit. erinevates linnades).
Kreekas oli ka orjuse vastaseid, aga nende filosoofilisi töid ei tunta.
Tähtis Aristotelese filosoofia osa on tema vormi-õpetus, tema loogika ja tema dialektika.
Descartes’i ratsionalism
Metoodiline kahtlus. Absoluutselt kindla teadmise saavutamiseks rakendab Descartes nn. metoodilise kahtluse menetlust. Tuleb silmas pidada, et tegemist on just teadlikult valitud meetodiga, mõtteeksperimendiga, mitte Descartes`i isikuomadusega. Ta lähtub tõdemusest, et inimesed omandavad juba lastena – s.t. varases eas, millal mõistus ei ole veel küps – paljud oma hilisemaltki usutud arvamused, mistõttu ei ole meie arvamused suures ulatuses mõistuslikult kaalutletud. Nii on meie teadvus mõistuse küpsekssaamise hetkel juba täidetud paljude eelarvamustega. Seetõttu tuleks vähemalt kordki elus püüda kahelda kõigis oma arvamustes, s.t. püüda teadlikult kahtluse alla seada kõik, mida me seni oleme tõeliseks pidanud. Niisuguse mõtteeksperimendi eesmärgiks ei ole aga mitte kahtlemine iseendast, vaid sellise kahtluse kaudu just nimelt kahtluse ületamine, niisiis kahtlemise kaudu absoluutselt kaheldamatu teadmise saavutamine. Kui niisugune teadmine leiduks, siis tuleks just see seada teadmiste süsteemi alustunnetuseks ning püüda temast dedutseerida kogu ülejäänud inimlik teadmine nii, et ka too omandaks tõsikindla aluseelduse ning korrektse järelduse kaudu oma kaheldamatuse kinnituse.
Kuna eesmärgiks on saavutada absoluutselt kindel teadmisvundament, teeb Descartes selle mõtteeksperimendi tingimused väga rangeteks: kõrvale tuleb heita igasugune teadmine, mille puhul leidub loogiliselt käsitatult mingitki alust selle tõsikindluses kahtlemiseks. Metoodilise kahtluse sihiks ei ole siin mitte selle leidmine, milles on õigustatult põhjust kahelda, vaid kõige sellise teadmisest eristamine, milles loogiliselt käsitatult on võimalik kahelda. Igapäevaelus või teaduslikus praktikas pole meil sugugi mõistlik kahelda kõiges, milles on loogiliselt võimalik kahelda – see muudaks meie tegevuse arvatavasti üldse võimatuks. Kuid antud juhul, kui eesmärgiks on absoluutselt kaheldamatu teadmise leidmine, on niisugune kahtlus Descartes`i hinnangul omal kohal. Muidugi ei saanud Descartes hakata ükshaaval kahtluse alla seadma kõiki inimlikke arvamusi, mis tõesusele pretendeerivad – selleks on neid liiga palju. Seetõttu kontrollib Descartes antud menetlusega meie arvamuste allikaid ja viimastest pärinevaid meie teadvuse elemente, millest teadmine moodustub.
Üheks arvamuste allikaks on traditsioon. Suhtumises traditsiooni ilmneb Descartesi mõtlemises üks uusaja filosoofiat läbiv joon: nimelt traditsiooni-kriitiline hoiak, mis on selgelt vastandlik keskaegsele autoriteedi -printsiibile. Descartes heidab teadlikult kõrvale traditsioonilise autoriteediga justkui juba ettegaranteeritud tõsikindlusega teadmise. Autoriteetne traditsioon sisaldab ju vastkäivaid õpetusi: Platon õpetab üht, Aristoteles teist. Järelikult on traditsiooni poolt edastatud teadmises täiesti võimalik kahelda ja mõne õpetuse traditsiooni-kuuluvus iseenesest ei saa küll kindlalt garanteerida antud õpetuse kaheldamatut tõsikindlust. See ei tähenda, nagu peaks tingimata kogu traditsiooni tervikuna ekslikuks pidama . Küll aga seda, et teadmisesüsteemi otsitava absoluutselt kindla vundamendi tarvis ei ole traditsioon piisavaks teadmiste allikaks. Ta ei vasta Descartesi metoodilise kahtluse rangele tõsikindluse nõuedele.
Teiseks peamiseks teadmiste ja arvamuste allikaks on meie meeled. Ka nende andmeid pole raske kahtluse alla seada – iga inimene teab omast kogemusest, et meelemuljed võivad vahel petta . Descartes saab siin muuhulgas toetuda ka antiikse skeptitsismi poolt väljaarendatud argumentatsioonidele, mis tõendasid meelte andmetele toetuva teadmise ebakindlust. Järelikult on võimalik, et meelelised ettekujutused ei representeeri oma objekte korrektselt ja antud mõtteeksperimendi tingimuste kohaselt tuleb see teadmiste allikas tervikuna kõrvale jätta. On võimalik isegi kahelda, kas meelelistele ettekujutustele üldse mingi objekt ekstramentaalses, s.t. teadvus-välises, tegelikkuses vastab. Selliseks radikaalseks kahtluseks annavad alust unenägude ja hallutsinatsioonide juhtumid , mis oma esinemise hetkel näivad tegelikena. Siit ei tule järeldada, nagu peaks Descartes meelte andmeid alati ekslikeks ja meeleliselt tajutavat maailma illusoorseks. Seda pole põhjust teha, sest inimesed on suutelised meelteandmete ekslikkust ju korrigeerima ja hallutsinatsiooni siiski reaalsetest kaemustest eristama . Kuid seda alles tagantjärele, hilisemas kontrollis ja korrigeerivas analüüsis. See jätab aga iga aktuaalse tajumuse puhul lahti võimaluse, et too võib osutuda meelepetteks. Pealegi, kui me korrigeerime oma meelteandmeid, siis toetume me taas mõnedele teistele meelteandemetele. Kuid kui korrigeeritav meeleline mulje võis olla ekslik , siis ei saa olla põhimõtteliselt (loogiliselt) võimatu, et ka korrigeeriv taju võib olla ekslik. Kui me ka seda soovime kontrollida, siis jällegi mõne uue meeletaju abil jne. – arutluskäik viib lõpmatusse. Seega on põhimõtteliselt loogiliselt võimalik meelte andmetes kahelda ja inimteadmise absoluutse kindluse garanteerimiseks ei ole meeled piisavalt kindlaks allikaks.
Kolmanda allikana võtab Descartes vaatluse alla arutluse ( diskursuse ). Ka seda teadmiste allikat saab kahtluse alla seada, kuna inimesed teevad väga tihti oma arutlustes eksijäreldusi, olles samal ajal veendunud oma ilmselt ekslike järelduste paikapidavuses. Loomulikult ei arva Descartes, et inimlikud arutlused alati ekslikud oleksid, ja vaieldamatu on ka see, et inimesed suudavad oma edasiste arutlustega vigu leida ja eksijäreldusi korrigeerida . Kuid oma eksijäreldusi korrigeerime me uute järelduste kaudu. Kui korrigeeritav järeldus võis oli ekslik, siis ei ole loogiliselt võimatu, et ka korrigeeriv järeldus võib olla ekslik. Järelikult on arutluskäikude paikapidavuses põhimõtteliselt alati loogiliselt võimalik kahelda ning absoluutselt kindla teadmise allikana ei saa arutlus osutatud puuduste tõttu ja eksperimendi tingimuste kohaselt siiski kõne alla tulla.
Neljanda teadmiste allikana vaatleb Descartes veel nn. “lihtsaid mõisteid” (lihtne filosoofias tähendab “jagamatu”, intuitiivselt , ühtse mõtteaktiga tervikuna haaratav). Kogu varasem filosoofiatraditsioon on lähtunud sellest, et niisuguses intuitiivses mõtlemises ei saa olla eksitust. Siin kas mõistetakse või ei mõisteta, kuid kui mõistetakse, siis täielikult. Nii Platon kui ka Aristoteles lähtusid sellest, et kui inimese mõtlemine on piisavalt puhastatud eksitavatest ja ebakindlatest meelemuljetest, siis on ta võimeline – n.ö. intellektuaalses intuitsioonis – tõest tabama. Descartes on sellega põhimõtteliselt nõus, kuid otsides absoluutselt kindlat teadmist, arutleb ta võimalust, et on mõeldav petis-jumala olemasolu, kes võib olla meisse sisestanud sellised lihtsad mõisted, milles me arvame end omavat täiesti tõsikindlaid ettekujutusi, sel ajal kui tegelikkuses neile midagi ei vasta. Niisugune eeldus tundub olevat ülepingutatud ja Descartes näitab oma arutluse hilisemas faasis ka ise antud hüpoteetilise oletuse alusetust. Kuid see eeldus on tema arutluskäigule vajalik, kuna alles selle eelduse sissetoomise kaudu saab kahtlus tõeliselt kõikehõlmavaks. Kui me isegi oma kõige selgemaid ja ilmsemaid ettekujutusi ei saa usaldada , kuivõrd üks kõikvõimas pahatahtlik jõud võib meid tahta nende kaudu teadlikult eksitusse viia, siis paistab tõepoolest kõik olevat kahtluse alla seatud.
Oluline ongi nüüd täpsustada, mis siis kahtluse alla on seatud? Kõikehõlmava kahtluse alla on seatud meie – nii igapäevaelus kui ka teaduses – niiütelda instinktiivselt tehtud eeldus, et meie ettekujutustele vastavad teatud nendest ettekujutustest sõltumatud objektid, või teisiti üteldes, et meie ettekujutused representeerivad neid objekte korrektselt, nii et me olema võimelised oma ettekujutuste alusel nende objektide üle paikapidavalt otsustama. (Mõistega ettekujutus on siin silmas peetud ükskõik millist teadvuse sisu, mis esitab, representeerib mõnda objekti.) Kahtlus on tõepoolest universaalne siis, kui ta seab inimese ettekujutuste ja ettekujutuste objektide vahelise representatsioonisuhte tervikuna küsimuse alla.
Cogito ergo sum ja uusaja subjektiivfilosoofiline lähtekoht. Kahtluse niisugune radikaliseerimine teeb möödapääsmatuks refleksiooni kahtluse subjektile. Kui ettekujutuste ja ettekujutuste objektide vaheline representatsioonisuhe on kõikehõlmava kahtluse alla seatud, siis jääb üle jätkata kahtlust kui kriitilist kontrolli veel vaid ettekujutuse subjekti juures. Ja just siin kummutab Descartes`i arvates kahtlus iseennast ning selles kahtluse kummutamises jõuab arutluskäik otsitud absoluutselt kindla lähtekohani, millelt võib hakata tõsikindlat teadmistesüsteemi üles ehitama. Tema väiteks on, et kõiges võib kahelda, kuid ei saa kahelda selles, et mina, kes ma kahtlen, sel ajal kui ma kahtlen, olen olemas. Selle tõsikindluse suhtes on isegi ettekujutatav kõikvõimas petis-jumal võimetu. Kahtluse operatsioon ise tunnistab ju mulle, et ma olen olemas, sest kes siis kahtleks, kui mind ei oleks.
Osutatud põhimõtet on Descartes väljendanud oma kuulsas vormelis cogito ergo sum – mõtlen, järelikult olen. Ratsionaalset kahtlemist käsitleb Descartes siin ühe mõtlemise viisina. Mõtlemise sisu kaheldamatu antus osutab mõtleva subjekti, kellele see mõtlemise sisu on antud, kaheldamatule eksistentsile. Cogito ergo sum väljendab teisi sõnu kõigi ettekujutuste vältimatut seost minaga, nende ettekujutuste subjektiga. Sõna ergo selles väljendis paistab osutavat, nagu järelduks (dedutseeritaks) mõtlemisest olemine. Descartes siiski täpsustab, et tegu on üksnes algse mõistusintuitsiooni esituseviisiga järelduse vormis, s.t. diskurssiivselt. Kuid tegelikult on siin tema arusaamise kohaselt tegemist niisiis mitte diskursuse, vaid intuitsiooniga. Algses mõistusintuitsioonis tabatakse vahetult ja tervikuna paratamatu seos kahe tunnetuse – “Mina mõtlen (midagi)” ja “Mina olen” – vahel.
Mõtlemine, millest siin juttu on, on Descartes`il käsitletud küllalt laialt. Descartes defineerib : “mõtlemise nimega nimetan ma kõike seda, mis meie kaasteadvalt (conscientia) meis toimub.” (Principia I, 9). Mõtlemine on üheltpoolt alati mõtlemine millestki , mõtlemisel on mingisugune objekt, sisu. Kuid mõteldes oleme me Descartesi järgi teiseltpoolt alati teadlikud ka sellest, et me mõtleme. Selles mõttes on mõtteakt lisaks enda objektile suunatud alati ka iseendale. Sellist tagasisuhet nimetatakse filosoofia keeles refleksiooniks. Kahtlust võiks nimetada siis refleksiivseks mõtlemiseks. Nii defineeritud mõtlemine kui suhestatus ühtaegu nii mõtlemise objekti kui ka subjektiga on seesama, mis teadvus (teadvus on teadlik olek meie psüühilistest aktidest). Seega kasutab Descartes antud juhul terminit “mõtlemine” samatähenduslikuna terminiga “teadvus”.
Nii võib öelda, et metoodilise kahtlusega on Descartes saavutanud seda, et ta võib täiesti tõsikindlalt või kaheldamatult ütelda, et me teame oma teadvuse olemasolu ja selle antust meile. Isegi kui me tahaksime selles kahelda, siis see sama kahtlus tunnistab meile meie teadvuse olemasolu. Kõik muu, kogu teadvusvälise-maailma olemasolu, on arutluse sellel etapil veel kahtluse all. Enne veel kui on kindlustatud teadmine välismaailma ja isegi meie endi keha olemasolu kohta, on juba kindel meie teadvuse olemasolu ja tõsikindel teadmine selle teadvuse olemasolu kohta.
Sellega on Descartes sõnastanud uusaja filosoofiale üldiselt iseloomuliku lähtekoha. Uusaja filosoofiat võib nimetada teadvus-filosoofiaks. See tähendab, et uusaja filosoofia üldiselt lähtub eeldusest, et teadvus on tunnetusele antud esmaselt ja kindlamalt kui välismaailm, teadmine millest tuleb tõsikindlast teadmisest teadvuse kohta alles tuletada.
Uusaja filosoofiat on kombeks jagada ratsionalistlikuks ja empiristlikuks. Aga see eeldus, et teadvus on esmane tõsikindel antus tunnetuse jaoks, on ühine mõlemale.
Teadmine teadvuse olemasolust ja omadustest tuleb absoluutselt tõsikindla teadmisena asetada aluseks kogu teadmistesüsteemile, teadvus saab subjektiks (ladina keeles – all-olev, aluseks-olev). Keskajal ja veel varem võis subjekt tähendada ükskõik millist asja kui oma omaduste kandjat. Uusajal kitseneb selle sõna tähendus mõtlevale hingele. Asjad seevastu saavad objektideks (ladina keeles – vastu-asetatu) teadvuse jaoks. Selles mõttes on siin juttu uusaja subjektiiv -filosoofilisest lähtekohast.
Subjektiiv-filosoofiline filosoofia ei tähenda aga sugugi tingimata “subjektivismi” selles tähenduses nagu viimati nimetatud terminit sai defineeritud loengus sofistide kohta. Metoodilise kahtlusega saavutatud alustunnetust cogito, ergo sum mõistab Descartes kõigi mõistuslike olendite jaoks üldkehtiva tunnetusena – igalühel on võimalik see mõtteeksperiment läbi teha ja mitte keegi, kes seda teeb, ei saa Descartes`i väite ja veendumuse kohaselt mitte jõuda samale äsjarefereeritud tulemusele, millele temagi jõudis.
Õpetus kahest substantsist. Descartes ei piirdu alusväite cogito ergo sum absoluutse tõsikindluse tõestusega, vaid läheb sellelt üle lausele: “Mina olen mõtlev substants ”. See kujutab endast üleminekut tunnetuselt, et ma olen, tunnetusele, mis ma olen – mis on inimeksistentsis olemuslik. Ratsionalismi vaimus peab Descartes inimolemisele olemuslikuks mõtlemist, seevastu kui inimese meeleline külg taandub teisejärguliseks. Vastavalt on meeled ka teadmiseallikaina mõtlemisega võrreldes teisejärgulised.
Substants tähendab Descartes`i sõnakasutuses midagi, mis ei vaja oma olemasoluks mitte midagi teist. Nähtust saab nimetada substantsiks, kui tema olemasolu ei sõltu millestki teisest (Principia I, 51). Näiteks nähtuste omadused ei saa seetõttu olla substantsideks, kuna omadus sõltub asjast, mille seisundiks (Descartes ütleb: mooduseks) ta on. Substantsina käsitatav nähtus peab niisiis olema mõteldav ilma et oleks vajadust sellesse seosesse kaasata ühtegi teistlaadi mõistet. Teadvuse käsitlemine mõtleva substantsina tähendab seega seda, et mõtlevat hinge ei saa määratleda ühegi sellise omadusega , millega määratletakse kehalisi asju: mõtlemises ei ole midagi kehalist. Kuna meil tuleb enda mõtlevat hinge käsitleda sõltumatult mõistetest, mis meil on materiaalsete asjade kohta, siis peab hing kehadest ka reaalselt erinev olema.
Et mõtlemisest sõltumatu materiaalne tegelikkus üldse olemas on, tõestavad meile meie meelte aistingud ja tajud . Kuna me tajudes oleme tajutu suhtes retseptiivsed, passivselt vastuvõtvad, siis ei saa tajud pärineda meist endist. Määratledes mina mõtleva substantsina, tuleb Descartes`il pidada välistatuks võimalust, et mõtlev hing ise mitteteadvustatult tajusi produtseerib. Substantsina, mille olemus seisneb mõtlemises, s.t. teadvuses, peab subjekt kõikidest oma seisunditest ja aktiivsustest teadlik olema. Toetudes jumalikule tõesusgarantiile arvab Descartes võivat välistada eelduse, et meil olemasolevad selged tajud ulatuvuslikest asjadest on põhjustatud millegi mitteulatuvusliku poolt. Niisiis peab niisuguste tajude põhjuseks olema midagi ulatuvuslikku.
Tajude analüüs ei vii Descartesi aga järeldusele, et ulatuvuslikud asjad omavad kõiki neidsamu kvaliteete, mida meie taju neile omistab. Tajude ja väliste ulatuvuslike asjade vahel võib väita kooskõla olemasolu üksnes selgete ja selgepiiriliste mõistete alusel. Värvi, kõla, maitse jne. aistingud ei ole aga selgepiirilised. Mateeria , materiaalse substantsi, olemus seisneb mitte värvides, lõhnades, maitsetes ja muus sellises, vaid üksnes ulatuvuslikkuses pikkusesse, laiusesse ja sügavusesse, s.t. tema ruumilisuses või, mis on seesama, – kehalisuses.
Materiaalne maailm on lõputult jaotatavate korpuskulite kontiinuum (ja mitte jagunematute aatomite ajutised kombinatsioonid tühjuses nagu olid eeldanud antiiksed atomistid ). Ei ole mingit tühja ruumi, kuna kõik vaheruumid korpuskulite vahel on täidetud peenemate korpuskulitega. Just seetõttu ongi Descartesi jaoks mõisted “ulatuvus”, “ruum” ja “mateeria” samatähenduslikud, sest ei ole mingit ulatuvust ja mingit ruumi, mis ei oleks mateeria ulatuvus ja ruum. Kõik füüsilised objektid on korpuskulite kogumid, mis on täielikult kirjeldatavad oma kuju, suuruse ja liikumisega. Kuju, suurus ja liikumine on aga vahendid, millega geomeetria oma objekte konstrueerib: punkti liigutamise kaudu luuakse joon, joone liigutamise kaudu luuakse tasapind ja tasapinna liigutamise kaudu luuakse kehad. Descartes käsitleb geomeetria-teadust mõttelise ulatuvuse geomeetriana, enda füüsikat aga tegeliku ulatuvuse geomeetriana.
Kui kehad on tegelikkuses teatud viisil korraldatud, suurust ja kuju omavate ja liikuvate korpuskulite agregaadid, siis võib kehade taju olla selgepiiriline vaid niivõrd, kui tema sisuks on nende osade järjekord, suurus, kuju ja liikumine. Kehade kõigi selliste “tegelike” omaduste üheks ühiseks eripäraks oli see, et nad olid Descartes`i kaasaja loodusteaduse käsutuses olevate mõõtmistehnikatega mõõdetavad. Peaaegu kõiki teisi kehade juures tajutavaid kvaliteete tuli lugeda mitteselgepiirilisteks. Sellega on Descartes sisse toonud eristuse, mida hiljem hakati nimetama primaarsete ja sekundaarsete kvaliteetide erinevuseks. (Kuid samalaadiline eristus tajutava tegelikkuse “arvamusepäraste” ja tegelike omaduste vahel esines juba antiiksetel atomistidel.) Kuigi nn. mitteselgepiirilised kvaliteedid ei esita kehasid nii nagu nad tegelikult on, ei ole jumal neid meile mitte asjatult andnud. Neil on oma bioloogiline tähendus kui signaalidel, mis aitavad meil toimida elu alalhoidvalt.
Niisiis kõneleb Descartes kahest substantsist – mõtlevast ja ulatuvuslikust –, või nagu ta ka nimetab res cogitans ja res extensa. Mõtlev substants ei sisalda mingit ulatuvust, ulatuvuslik substants ei mõtle. Kumbki ei sõltu oma olemasolus teisest. Kuid mõlemad sõltuvad oma olemasolus jumalast kui maailma loojast ja alalhoidjast. Selles tähenduses on üksnes jumal tõeliselt kõigest muust sõltumatu ja niisiis ka ainsana tõeline substants. Need kolm teemat – jumal, hing ja loodus – saavad järgneva aja filosoofia (metaphysica specialis`e) keskseteks käsitusaineteks.
Friedrich Nietzsche (1844-1900) sõnul on euroopalik inimkond kaasajal astumas nihilismi ajastusse. Nihilismi all peab Nietzsche silmas mitte mõnd filosoofilist õpetust teiste seas, vaid euroopaliku tsivilisatsiooni ajaloo üht olulist protsessi. Kõige üldisemalt üteldes on selle protsessi sisuks “eimiski”-kogemus, see et euroopalik inimkond seisab oma ajaloos üha enam silmitsi eimiskiga. Konkreetsemalt määratleb Nietzsche antud protsessi euroopaliku kultuuri seniste kõrgeimate väärtuste kehtivuse hääbumise, nende väärtusetustumise protsessina. Jutt ei ole sellest, et keegi oleks teadlikult seniseid kõrgemaid väärtusi õõnestanud ja sellega nad hävitanud. Nietzsche arusaama kohaselt pole tegu ka mitte mõne ühekordse sündmusega, vaid sajandeid hõlmava protsessiga, mille kestel traditsioonilised väärtused üha enam kaotavad oma tegelikku kehtivust inimeste elus. Sealjuures ei pruugi antud tsivilisatsiooni raames elavad inimesed ise seda endale teadvustada, vaid hoiavad avalikus elus nimetatud väärtustest jätkuvalt kinni. Kuid selline väärtuste alalhoidmine muutub üha välisemaks ja formaalsemaks, samal ajal kui neid väärtusi justkui tunnustavad inimesed sisimalt on enda poolt deklareeritavatesse väärtustesse üha ükskõiksemad ning vaevalt veel vaevuvad nende tähenduse üle järele mõtlema.
Antud nähtusele on Nietzsche andnud kuulsa nimetuse “jumala surm”: “Suurim uusim sündmus – et “jumal on surnud”, et usk kristlikkusse jumalasse on saanud usku-mitte-väärivaks – hakkab juba oma esimesi varje Euroopa üle heitma.” [Die fröhliche Wissenschaft, 5. raamat, af. 343). Seda Nietzsche määratlust võib esimeses lähenemises mõista Euroopa tsivilisatsiooni kujunemiskäigu ajaloolise kirjeldusena. Euroopa tsivilisatsioon on ajalooliselt tõepoolest kujunenud eelkõige kristlikuks tsivilisatsiooniks, kus pikkade sajandite vältel said kõik inimelu olulisemad, ühiskondlikult aktsepteeritavad küljed oma kristliku tõlgitsuse ja õigustuse. Nietzschele ajalooliselt lähimat aega iseloomustab aga vabamõtlemise ning ateismi levik ning ühiskonnaelu järkjärgulise sekulariseerumise algus. Kuna sajandeid oli antud kultuuris inimelu just kristliku õpetuse alusel mõistetud, võidi neid protsesse tõesti tajuda ka kui traditsiooniliste väärtuste kokkuvarisemise ja selle asemele väärtusvaakumi kujunemisena.
Niisugune arusaamine Nietzsche määratlusest käesolevale epohhile – “jumala surm” – pole täiesti vale, kuid see on pealiskaudne . Nietzsche sõnul kujutab kristlus endast “platonismi rahva jaoks”, s.t. kreeka metafüüsika vulgariseeritud levivormi. Väärtustekord, mis kristluse kaudu omandas ülemaailmse mõju, pärineb Euroopa traditsioonilisest filosoofiast, mille alusel sai ajalooliselt väljakujundatud kristluse kiriklik tõlgitsus. Oma väljendiga “jumala surm” peab Nietzsche seega silmas mitte kitsalt muutust Euroopa religioossuses, vaid tervet meie tsivilisatsiooni kandva maailmamõistmise kriisi.
Eelöeldust tuleneb filosoofia ülesanne kaasajal – osutada väljapääsutee euroopalikust nihilismist. Selleks tuleks filosoofilisel järelemõtlemisel tuvastada, kuidas on traditsiooniline filosoofia saanud nihilismi allikaks, s.t. filosoofia ülesandeks on kogu senise filosoofia kriitika. Muidugi on loomulik küsida ka selle järele, kas on võimalik selline filosoofia, mis ei juhiks inimkonda kõigi väärtuste väärtusetustumisele, s.t. nihilismi.
Ajalugu, kuidas Jumala surm pärale jõuab, nimetas Nietzsche nihilismiks. Ka tekkivad loodusteadused aitavad kaasa inimese ebakindluse kasvule — Kopernikust saati liigub inimene tsentrist X suunas. Nietzsche arvas, et tõelise ilma, Jumala kadumisega kaotab tõe mõiste paratamatult oma tähenduse (tänapäeval siiski üritatakse tõde määratleda kokkuleppena jms.)

Nietzsche kui prohvet

Autor: Leo Luks
Kui tõsiselt peaksime võtma Friedrich Nietzsche ennustust, et oleme jõudnud katastroofide perioodi, mil enamik meist hukkub, küsib filosoofialektor Leo Luks
15. oktoobril möödus 160 aastat Friedrich Nietzsche (1844-1900) sünnist. Vaevalt on keegi filosoofidest mõjutanud rohkem 20. sajandi vaimset kultuuri kui tema. “Mis ma tähendan, see on kirjutatud tuleviku mõtleja uksele”, väidab Nietzsche prohvetlikult. Tõepoolest ei saa võrrelda seda tagasihoidlikku tähelepanu, mida Nietzsche teosed ja väljaütlemised tema eluajal pälvisid postuumse ausäraga. 20. sajandil onpea kõigil lääne kultuuri avaramatel mõtestajatel (nt. Jaspers , Heidegger , Gadamer, Derrida , Adorno jne) Nietzschega tegemist, Nietzschest on läbi imbunud nii kirjandus kui popkultuur . Näiteks Esto -TV kurikuulus "Vali kord" lõppeb otsese viitega Nietzschele, mille kaudu antakse hinnang ühe partei taotlusele tõusta senisest poliitikast kõrgemale.
Ometi polnud Nietzsche elu- ja loometee sugugi värvitu ega mõõdukalt vaoshoitud, nagu see oli näiteks Immanuel Kanti puhul. Vastupidi: Nietzsche elu oli täis ootamatuid pöördeid. Sündinud pastori pojana , sai temast kõige vihasem kristluse materdaja kaasajal. Hiilgavalt alanud teaduslik karjäär — 24-aastaselt sai Nietzsche Baseli ülikooli klassikalise filoloogia professoriks — päädis juba 1879. aastal varase pensionile jäämisega tervislikel põhjustel. Vaatamata kohutavatele haigushoogudele õpetas Nietzsche oma teostes vitaalsust ja elujaatust, pidades pessimiste jõuetuteks dekadentideks. Nõrga tervise kiuste avaldas Nietzsche ajavahemikul 1872-1888 üle kümne teose, jättes lisaks maha tuhandete lehekülgede ulatuses märkmeid, uute raamatute plaane. Nietzsche elu vürtsitas sõprus Richard Wagneriga ja hilisem ärapöördumine temast, taganemine noorusaja iidolist Schopenhauerist, ärapöördumine kogu modernsest kultuurist. Kui meenutada, et Nietzsche hilise loomeperioodi loosungiks oli kõigi väärtuste ümberväärtustamine, siis pole säärastes muutustes midagi imelikku . Kõlab ju Nietzsche ennast tõlgitseva teose " Ecce homo" (e.k. 1996) alapealkiri: “Kuidas saadakse selleks, mis ollakse”. Nietzsche loometee lõppakordiks ja tõeliseks maiuspalaks biograafidele kujunes hullumine 1889. aasta algul. Tal diagnoositakse progresseeruv paralüüs ning mõtleja kuhtus perekonna hoole all.
Vaatamata stiilirevolutsioonile filosoofia kirjutamisel, mahlakatele väljaütlemistele ning pidevale enesereklaamile ei võtnud kaasaeg Nietzschet filosoofina tõsiselt. Kui oletada, et Nietzsche oli prohvet, siis pole selles midagi imelikku — prohvetid kuuluvad tulevikule.

Postuumne tõlgitsusorgia

Nietzsche ise aitas paljuski oma vääritimõistmisele kaasa. Ta ei soostunud filosofeerima ratsionaalse diskursuse raames, liikuma rangelt eeldustelt järeldustele püüdes seejuures end täpselt ja selgelt väljendada. Säärane argumentatsiooni ökonoomika — mis valitseb muide tänaseni teaduses — jätab meile mulje teadmiste kumulatiivsest kasvust, liikumisest lõpliku tõe poole. Nietzsche postuleeris aga juba avaldamata jäänud noorusteoses "Tõest ja valest moraalivälises mõttes", et tõde on pelgalt kogum metafoore ja metonüümiaid, mistõttu ta valis oma mõtete väljendamise vahendiks range arutluse asemel metafooridest tulvil aforismid . Kuna ta pööras seejuures ülimalt suurt tähelepanu stiilile , leviski arusaam, mille kohaselt Nietzsche teosed on vaid luule, tema subjektiivse elutunde väljendus. Säärane positivistlik lähenemine, mis ammutab toitu Nietzsche traagilisest elusaatusest, on tänaseni elujõuline, eesti keeles võib näiteks lugeda Joachim Köhleri klatširaamatuid Nietzsche kohta. Samuti lokkab täna Nietzsche autoriteedi toel "eruditsiooni" demonstreerimine tsiteerimise kaudu — et kui juba mõtleja aforismides kirjutab, siis miks ei võiks me neid oma äranägemise järgi pruukida. Õudusega ootan , millal mõni spordikommentaator jälle elutargalt lausub: "kõik mis ei tapa , teeb tugevaks ".
Samas ei tasu arvata, nagu oleks tõsiste filosoofide seltskonnas jõutud Nietzsche tähenduse osas ühtsele seisukohale. Nietzschet on peetud nii viimaseks suureks metafüüsikuks (Heidegger) kui ka postmetafüüsilise ja postmodernse mõtlemise algatajaks (Vattimo), nii varjatud kristlaseks (Jaspers) kui aaria rassi eelise põhjendajaks (Baeumler). Lootusetu oleks siinkohal kõiki käibivaid interpretatsioone üles lugeda — igal koolkond leiab Nietzsche pärandist oma tõlgitsust toetavaid fragmente. Lühidalt kokku võttes käivad põhilised vaidlused kahes küsimuses. Esiteks: kas Nietzsche kirjeldab pelgalt kultuurikriitikuna teda ümbritsenud nähtusi, jäädes rangelt fenomenide tasandile või peitub tema mõtlemises metafüüsiline pretensioon , soov oleva kõiksust seletada. Teiseks: millisest alusmõistest lähtudes tuleks Nietzsche filosoofiat kui tervikut interpreteerida (kui ta mõtlemine üldse on terviklik)? Probleem peitub selles, et Nietzsche on väitnud: “Ei leidu tõsiasju, vaid ainult interpretatsioonid”, kuid samas ka: “Võimu tahe on olemise sisim olemus”. Interpretatsiooni ja perspektivismi mõisteid rõhutades saame postmetafüüsilise, erinevust propageeriva Nietzsche, võimu tahte tähtsustamise korral aga metafüüsiku. Sellest otsustusest sõltuvalt saavad erineva varjundi ka teised mõisted, eelkõige üleinimene (Übermensch tähistab Nietzschel igal juhul inimese ületamist, seetõttu on eesti keeles käibiv üliinimene selge väärtõlge).
Teoses "Puuslikehämarus" nimetab Nietzsche ennast postuumseks inimeseks , väites: “Meid ei mõisteta kunagi ja siit ka meie autoriteet”. Mõni tõlgitseja on väitnud, et Nietzsche eksitab lugejat meelega, põimides oma filosoofiasse vastandlikke seisukohti. Tõepoolest — ka prohvetid ja oraaklid ei väida kunagi midagi selget, ehk Nietzsche sõnutsi: “Kõik sügav kannab maski”.

Nihilismi prohvet

1880-ndate aastate lõpuks omandab Nietzsche kõnepruuk tõeliselt prohvetliku vormi. Ta kirjeldab mis tuleb, jutustab meile kahe järgneva aastasaja ajalugu, määratleb ennast “katsetava vaimuna” ja“ennustajalinnuna, kes juba igasse tuleviku labürinti kotta ära on eksinud ” jne. Tema ennustustes pole paraku palju rõõmustavat — tulekul on kriis, katastroof, kõigi seniste väärtuste langemine . Nietzsche nimetab seda protsessi nihilismiks. Nihilism on tema arvates paratamatu, kuna Euroopa kultuur suudab mõelda ainult lõppeesmärkide, lõppväärtuste kaudu (kas pole just Lääne inimesele ainuomane küsida "miks")? Nietzsche paneb hilismodernsele vaimsusele diagnoosi: ülemeelelised väärtused (Jumal, platonlik hüvesuse idee) langevad, mis viib kultuuri totaalsesse kriisi. Üritatakse küll kõrgemate väärtuste tühjaks jäänud kohta hädapärast täita (nt. materiaalsete väärtustega või demokraatiaga), kuid sellest pole abi — üleüldine "asjata"- paatos levib üle Euroopa, pannes nõrku hukkuma ning tugevamaid valimatult hävitama, seda mis ise ei hukku.
Siiski kumab Nietzsche visioonis ka rõõmsaid toone — nihilism ei pruugi tähendada apokalüpsist. Just nihilistlik katastroof viib inimese ületamiseni üleinimeses ning täiesti uue väärtustamise viisini. Kuidas see täpselt välja näeb ja millised on uued väärtused, selles osas prohvet meile selgust ei anna ja erinevad tõlgitsejad ragistavad tänaseni piike. Teoses “Nõnda kõneles Zarathustra ” laseb aimata et üleinimene on messias ja Zarathustra temale eelnev prohvet. Igatahes nägi Nietzsche oma ülesannet nihilismi kiirendamises. Jumala surm ei tähenda, et kõik võtaksid nihilismi kohe omaks. Tuleb võidelda veel ka Jumala varjudega (vt. "Rõõmus teadus" § 108,125).

Kas häving on möödas või ees?

Nietzsche sünged ennustused on inspireerinud mitmeid tõlgitsejaid käsitlema 20. sajandi ajaloosündmusi nihilismi mõiste kaudu. Tõesti: kas polnud maailmasõjad seniste kandvate väärtuste luigelauluks, kinnituseks teesile "kui Jumalat ei ole, siis on kõik lubatud"? Kuid kuidas tõlgendada sõjajärgset aega? Euroopas ehitati edukalt üles heaoluriik , tagati üldised inimõigused, arendati pluralistlikku sallivust. Pole märkigi sellest, et universaalsete kõrgemate väärtuste puudumine (inimõigused jms. on universaalsed ju kokkuleppeliselt) uut hävingut külvaks. Kas ei meenuta meie tänapäev hoopis "Zarathustra" eeskõnes kirjeldatud viimseid inimesi? Ei liigsetele pretensioonidele, “aeg-ajalt veidike mürki: see toob mõnusaid unesid. Ja palju mürki lõpuks: siis on mõnus surra. Me oleme leiutanud õnne - ütlevad viimased inimesed ja pilgutavad silmi”. Francis Fukuyama arvab (vt. "Ajaloo lõpp ja viimane inimene"), et lääne demokraatia ongi just viimsete inimeste võidukäik ning kriisid on möödas.
15