Vana – Kreeka filosoofia (0)

Kehra Gümnaasium
Vana – Kreeka filosoofia
Referaat
Koostaja : Taago Köster
11. A klass
Kehra

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
KOKKUVÕTE 11
11
KASUTATUD ALLIKMATERJALID 12

SISSEJUHATUS

Filosoofid on maailma erinevalt seletanud, kuid mitte muutnud seda, ütles Marx . See võib küll nii olla, kuid ometi on filosoofid need, kellelt meil on lootust saada teaduslikult põhjendatud vastus küsimustele, mis on inimese elu tähendus ja mõte.
Filosoofia Vana-Kreekas
„ Imestamine pani inimesed filosofeerima vanasti ning teeb seda siiani“ - Aristoteles .1
Õhtumaine filosoofia sai alguse Antiik-Kreekas, kus hakati mõtteid filosofiliselt väljendama umbes 600eKr. Täpsemini sai see alguse mitte emamaal (Ateenasse jõudis see alles 5. Sajandi teisel poolel eKr ning Spartas ei võetudki seda päriselt omaks), vaid Kreeka konooniates Väike-Aasias (Mileetoses) ja Lõuna-Itaalias (Krotonis ja Eleas). Seda aega iseloomustasid ulatuslikud majanduslikud ja ühiskondlikud muutused, mis viisid aristokraatliku riigikorra kriisini ja viimaks uute valitsusvormide (türannia ja demokraatia) tekkimiseni.
Nende muutustega kaasnes nn üleminek müüdilt logosele.2 Lahtiseletatult mütoloogilisreligioossed maailmatõlgendused (nt lood jumalatest, mis jutustavad maailma ja selles leiduvate asjade tekkest ja püsimistest) asendusid aina rohkem filosoofilisteaduslike, ratsionaalsete seletustega. Üleminek toimus aga vähehaaval, nii et paljude antiikaja filosoofide juures on müüdilise mõtlemise mõjud veel märgatavad.
Antiikfilosoofia algab eelsokraatikutega3 (umbes 650 – 500 eKr), kelle hulka kuuluvad mileetoslased ( Thales , Anaximandros), pütogoorlased, eleaadid ( Xenophanes , Parmenides) ja atomistid (Leukippos, Demokritos ). Sokratese- eelne filosoofia keskendub maailma valitsevatele põhiprintsiipidele ja algainele, millest maailm ja selles leiduvad asjad on tekkinud.
Järgnenud klassikaline ajajärk (u 480 – 320 eKr) oli kreeka tsivilisatsiooni kõrgaeg, kui jõuti suurimate saavutusteni kujutava kunsti (Akropoli laiendamine Periklese ajal, silmapaistvad skulptorid Myron , Pheidias , Polykleitos ), kirjanduse ( atika tragöödia suurimad esindajad Aischylos , Sophokles , Euripides ) ja filosoofia ( Sokrates , Platon , Aristoteles) vallas. Tollal kujunes Ateena filosoofia keskuseks ning seal arenes täiuseni uus riigikord , linnriik ehk polis .4
Hellenistlikul ajajärgul (323 – 1.sajand eKr) tekkis idamaiste elementide ülevõtmisel segakultuur, ent kreeka mõju jäi siiski valdavaks. Kreeklased valitsesid tollal suuri alasid Lähis-Idas kuni Indiani välja. Teadus ja kaubandus õitsesid ning kultuurikeskusteks olid Aleksandria ja Pergamon. Hellenistlikule kunstile ja arhitektuurile oli iseloomulik erinevate stiilide vastandamine , kirjanduses ja filosoofias andis tooni kosmopoliitiline hoiak. Esile kerkisid uued filosoofiakoolkonnad nagu stoikud ja epikuurlased .
Kreeka filosoofia kesksed teemad hõlmasid kolme valdkonda: füüsikat (loodusteadust), eetikat ja loogikat. Füüsika alla ei kuulunud mitte ainult Maa ja tähtede, loodusnähtuste, aja, ruumi ja liikumise seletaminee, vaid ka teoloogia , mida mõisteti loodusvaatlusel põhineva õpetusena jumalatest. Antiikaja filosoofialoolased sidusid need kolm valdkonda ajalooliste perioodidega: eelsokraatikuid peeti füüsika loojateks, Sokratest ja Platonit eetika rajajateks ning Aristotelest loogika leiutajaks.
Sofistidega algas kreeka filosoofias uus ajastu. Loodusfilosoofiliste, kosmoloogiliste ja ontoloogiliste probleemide asemel nihkusid huvikeskmesse eetilised ja sotsiaalsed küsimused. Just sofistid tõid filosoofia Ateenasse, kus osalt ka nende tohutu mõju kutsus esile vastuliikumisi Sokratese, Platoni ja Aristotelese filosoofia näol. Neid mõtlejaid ajendas ennekõike sofistide epistemoloogiline ja eetiline skeptitsism. Pragmaatiline kogemus tajude ja otsuste suhtelisusest ja subjektiivsusest viis sofistide üldisele seisukohale, et igasugune üldkehtiv ja kindel teadmine on võimatu. Seetõttu loobusid nad filosoofia tõetaotlusest: nad ei püüdnud veenda mitte argumentide tugevuse, vaid kõnekunsti abil. Tänu retoorika esiletõstmisele hakkas arenema ja levima kommunikatsiooniteoreetiline filosoofia.
Sofistid olid rändõpetajad, kes õpetasid Kreeka linnade poliitiliselt ambitsioonikale noorsoole eelkõige avaliku kõnelemise kunsti, lubades, et selle abil võivad nad kohtus või potliitilistes vaidlustes nõrgemast positsioonist tugevama teha. Oma teenete eest nõudsid nad tasu, mis mõnel juhul oli tohutu ning mille pärast Sokrates ja Platon neid ägedalt kritiseerisid. Üks kuulsamaid sofiste oli Protagoras, kes rõhutas eriti asjade suhtelisust. Tema järgi võib väide olla ühes olukorras tõene ja teises väär. Sellest järgnes tema tuntud ütlus, mille kohaselt inimese subjektiivsus on igasuguse teadmise alus: „Inimene on kõige asjade mõõt, olenemata, et nad on, ja olematute, et nad pole“.5 Sofistika avaldas järgnevale, Kreeka klassikalise ajajärgu filosoofidele nagu Sokratesele, Platonile ja Aristotelesele suurt mõju.
Sokrates (469 – 399 eKr) oli vanakreeka filosoof .
Ta elas ja õpetas Ateenas.
Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses , juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod)6, nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse. Täpselt pole teada, kui palju ja mida Sokrates ise arvas ja õpetas ning kui palju panid oma mõtteid tema suhu ta õpilased. Läbi aegade on arvatud, et Platon esitab osas oma hilisema perioodi dialoogidest Sokratese suu läbi oma enese mõtteid.
Sokrates pidas filosoofia ülesandeks õpetada inimest iseennast tundma; filosoofia pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine , vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi (aretē)7 nagu õiglus (dikaiosynē)8, vaprus (andreia)9, vagadus (hosiotēs, eusebeia)10, mõistlikkus (sōphrosynē)11 jpm., mis pidid sel ajal arusaamise järgi tagama inimesele õnneliku elu (eudaimonia)12.
Vooruste määratlemisega seonduv ning läbiv teema Sokratese õpetuses on püüd määratleda seda, mis on teadmine (epistēmē)13 ja kuidas see toimib. Et kõik ametimehed midagi oskavad – neil on mõni kunst või oskus (technē)14 –, siis selle juurde peab kuuluma ka teadmine sellest, mida nad oskavad, ning seda teadmist peavad oskama nad ka teistele, nt õpipoistele edasi anda, seega peavad oskama nad sellest sõnade vahendusel aru anda ( logos )15. Enamasti aga satuvad ametimehed oma tegevusest aru anda püüdes raskustesse, mis ongi Platoni "sokraatiliste dialoogide"16 üheks peamiseks teemaks.
Ateena valitsus mõistis Sokratese üle kohut , sest tema õpetamismeetodid kutsuvat noortes esile skepsise ja lugupidamatuse ning polise poolt tunnustatud jumalate salgamise. Pärast surmamõistmist lükkas Sokrates talle tema pooldajate poolt pakutud põgenemisvõimaluse tagasi ning nõustus surmaga, juues karuputkest valmistatud alkoholiga segatud mürki, mida surmaotsuse täideviimisel kasutati.
Platon (427 – 347 eKr)
Platon esitas filosoofia, millega õigustas tema aja Ateena olemasolevat ühiskonnaelu korraldust.
Filosoofiat teevad inimesed. Hilisemad filosoofid liigitavad varasemad filosoofid sarnaste vaadetega inimeste rühmadesse ja annavad rühmale mingi iseloomuliku nime: näiteks skeptikud , empiirikud, ratsionalistid, irratsionalistid, intuitsionistid jne.
Igal järgmisel põlvkonnal on ees suurem hulk filosoofe, kelle filosoofiaid uurida ja liigitada. Kuid see ei muuda asjaolu, et filosoofiaid on alati tehtud omas ajas ja oma ajastu ning sellele vahetult eelneva ajastu probleemide taustal. Mõned väidavad end olevat tulevikufilosoofid. Kes seda väidavad, need valetavad.
Platoni eelkäijaks ja vaimseks õpetajaks oli Sokrates. Sokrates armastas agoraal17 (turuplatsil) inimestega arutlevalt rääkida ja tundis mõnu mõtlemisülesannetest, mis olid enamusele üllatuslikud ning tegid Sokratese kuulsaks .
Platon oli Sokratesele täielikuks kontrastiks . Platon oli ilus pikk sirge laiaõlgne aristokraat, Isthmose spordimängude maadluse võitja, kirjanik. (Nimi ‘Platon’ tuleb kreeka sõnast ‘platüss’ – lai, ning tähendab laiaõlgset meest.) Ta põlvnes heal järjel vanematest . Ilus ja tark Platon arvas, nagu arvas enamus kaasaegseid , et jumalad kõnelevad tarkade inimeste kaudu ja tarkade ning ilusate inimeste intuitsioonid sellest, kuidas inimesed peaksid elama, kuidas on loodud maailm, inimene ja ühiskond, on tõesed intuitsioonid. Filosoofi ja kirjaniku suu läbi väljendab end tõde, aletheia, varjamatus. Platoni intuitsiooniks oli, et inimeste hinged tulevad siinsesse maailma ideede maailmast (ületades Lethe jõe), millega unustavad, mida nad on kogenud ideede maailmas, ja kogevad siinpoolset maailma. Surnute hinged lähevad (üle Lethe) tagasi ja unustavad siinpoolse maailma kogemused.
Siinpoolne maailm koosneb ideede maailma kaunite ideede kehvadest ja kahvatutest koopiatest. Pole kahju, kui hinged naasevad surma järel ideede maailma ja siinse maailma unustavad. Kuid on kahju, et hinged siinsesse maailma rännates unustavad ideede maailma ilu ja tõe. Platon mõtles välja protseduuri, kuidas õigustada, et vähesed valitud hinged saavad anamnesise, meenutuse teel mäletada ideede maailma sisu. Sellised hinged kuuluvad filosoofidele ja filosoofid on just seetõttu, et nad omavad selliseid anamneesivõimelisi hingi, õigustatud juhtima ning korraldama selle ühiskonna elu, kus nad elavad. Mis filosoofil mõttesse tuleb, mida filosoof tõeks ja heaks peab, selle teostamine ühiskonnas on õigustatud. Idee tärkamine filosoofi hinges on iseenesest hea ja õige alus inimeste elukorra õigustamiseks või muutmiseks. Mõni filosoof on kuninglik, tema hing tunneb ideede maailma eriliselt, hulga paremini kui tavalise filosoofi hing. See filosoof on õigustatud juhtima kogu ühiskonda, arvas Platon.
Loomulikult ei ole kellelgi õnnestunud järgneva 24 sajandi jooksul tõestada Platoni vaate õigsust ja seda ei suudeta ka tulevikus. Platoni vaadete süsteem on umbne. Ta on selle niimoodi üles ehitanud, et kui sinu hing ei kuulu filosoofide hingede hulka selles mõttes, nagu Platon filosoofi ette kujutab, siis sa ei ole anamneesivõimeline ja seega oled piiratud inimene, kelle vaated ei loe midagi. Kui su hing aga kuulub filosoofi hingede hulka Platoni mõttes, siis sa mõtled samuti nagu Platon ette kujutas, ning Platon on seega loonud õige maailmapildi.
Platoni filosoofia on petmise filosoofia, kusjuures me ei saa olla kindlad, kas ta ise sai aru, et teeb petmise filosoofiat, kas ta tegi sihipäraselt petmise filosoofiat või ta tegi seda nii öelda heauskselt, ise arvates, et ta ei peta.
Aristoteles (383 [384] – 322 eKr)
Aristotelese ettekujutuse kohaselt inimesed kogunevad loomulikult/looduslikult ühendusteks; inimene pole mitte lihtsalt sotsiaalne loom, vaid poliitiline loom, polis e. linn on loomulik ning ka ideaalne seisund – Polis ei ole lepingu tulemus ning Polis ei ole ka linn tänapäevases tähenduses. Nüüdne linn on eelkõige turg , kaubanduskeskus, kus pakutakse ja ostetakse. Polise elanikud loomulikult ostsid ja müüsid ka, kuid globaalset turgu ei olnud. Kui naaberlinnaga 50 kilomeetri kaugusel kaupu vahetatigi, siis linna valitsejaskond ja filosoofid vaatasid sellele tegevusele põlastusega ega kujutanud turgu ette arengufaktorina, nagu turg end ajaloo käigus on tõestanud. Meie võime mõistuslikult arutleda õiglusest ja ebaõiglusest teeb meid poliitiliseks loomaks . Uusimal ajal vaadatakse seda asja vastupidi – meie, inimeste, poliitiliseks loomaks olemine on mõistusliku arutamise võime aluseks.
Aristotelese arvates mitte kõik inimesetaolised ei ole looduse poolest kõlblikud kodanikuks, vaid ainult need, kes sobivad omama ameteid (lapsed ja vanurid ei olnud päris kodanikud; linnas elavad ka välismaalased; mõned inimesed saavad kodanikuks tänu kodanike austusele nende vastu).
Kodanikud ei tee tööd, sest tööd tehes poleks neil linna asjade jaoks aega.
Naine on viimistlemata mees (naise arutlusvõime alistub kirgedele), mistõttu teda valitsetakse ja ta ei saa olla kodanikuks, samuti kui orja valitseb peremees , barbarit kreeklane . Orjadel puudub mõtlemisvõime täielikult, naistel peaaegu.
Mõned inimolendid on loomult vabad, teised loomult orjad , arvas Aristoteles.
Aristotelese järgi leidub banausilisi alasid, nagu töötegemine mõningatel kutsealadel, millel tegutsemine on osaline orjus . Need inimesed moodustavad alama kihi, ei ole osalised poliitikas ega õilsad. Õilsus võib olla ka rassi tuletiseks. Õilsad majandavad äraelamiseks, mitte raha saamiseks, ei tee tööd kutseliselt, vaid kõike natukene (nad pole spetsialistid); kuid õilsad sõdivad ja peavad jahti.
Varanduse ja naiste ühtsust Aristoteles ei tunnista (see polnud linna, vaid perekonna tase).
Kodanikud peab õnnelikuks tegema linn ehk polis. Inimest tuleb kasvatada mitmekülgseks, mitte spetsialistiks. Selleks peab riik korraldama haridust ja reguleerima abiellumist ning sündivust. Niisiis peavad kõik tulevased kodanikud saama ühe ja sama hariduse. Linn otsustab, milliseid jutte tohib lastele rääkida ning millisel pillil tohin ma muusikat teha. See Aristotelese riik on autoritaarne riik.
Õige võim on Aristotelese järgi see võim, mida teostatakse mitte võimulolijate, vaid teiste huvides. Ent kui kõik kodanikud on võimul, siis kaotab see vahetegemine mõtte. Kuid kui kodanikkonnast või elanikkonnast eraldub valitsus, siis sel vahetegemisel on mõte. Tema sõnul oli raske leida ideaalset monarhi, soovitavam oleks aristokraatia ja demokraatia kombinatsioon, sest linna stabiilsuse jaoks oli vaja paljude võimulolekut ja seda, et vaesed kodanikud ei hakkaks varandust ümber jaotama. Ebavõrdsus on sisemiste tülide allikaks. Tülide vältimiseks on soovitav , et enamik kodanikke oleksid keskmiselt jõukad.
Õiged printsiibid eelnevad Aristotelesel loogiliselt tegelikele soovidele või eelistustele. Erinevalt Platonist , kes oma osava retoorikaga pettis õpilasi ja järeltulevaid põlvkondi, avaldus Aristotelesel soov mõtlemist ja tegevust ühendada (lisaks ka püüd teada saada, mis tegelikult toimus, nt. erinevates linnades).
Kreekas oli ka orjuse vastaseid, aga nende filosoofilisi töid ei tunta.
Tähtis Aristotelese filosoofia osa on tema vormi-õpetus, tema loogika ja tema dialektika .

KOKKUVÕTE

Filosoofia sai alguse Antiik – Kreekas, kus hakati mõtteid filosoofiliselt väljendama umbes 600 eKr. Filosoofia kesksed teemad hõlmasid kolme valdkonda: füüsikat (loodusteadust), eetikat ja loogikat. Antiikaja filosoofialoolased sidusid kolm valdkonda ajalooliste perioodidega: eelsokraatikuid peeti füüsika loojateks, Sokratest ja Platonit eetika rajajateks ning Aristotelest loogiga leiutajaks.

KASUTATUD ALLIKMATERJALID

Filosoofia ajalugu, Antiikajast tänapäevani

Esa Saarinen , Filosoofia ajalugu tipult tupule Sokratesest Marxini

50 klassikut, Filosoofid

Wikipedia, http://wikipedia.org , (6.06.09)
1 Filosoofia ajalugu, Antiikajast tänapäevani, lk 6
2 Sealsamas
3 Sealsamas
4 Sealsamas
5 Filosoofia ajalugu, antiikajast tänapäevani, lk 9
6 Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini, Esa Saarinen, lk 16
7 Wikipedia, Sokrates, http://et.wikipedia.org/wiki/Sokrates , (6.06.09)
8 Sealsamas
9 Sealsamas
10 Sealsamas
11 Sealsamas
12 Sealsamas
13 Sealsamas
14 Sealsamas
15 Filosoofia ajalugu, Antiikajast tänapäevani, lk 6
16 Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini, Esa Saarinen, lk 16
17 Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini, Esa Saarinen, lk 9
12