Platoni ja Aristotelese tunnetus (0)

Platoni ja Aristotelese tunnetus(teadmis-)teooriate võrldus.
Teatavasti oli Vanakreeka filosoofias kolm suurkuju : Sokrates , Platon ja Aristoteles . Sokratest selles essees eraldi ei käsitle, kuid raske on öelda, kust algab Platon ja lõppeb Sokrates. Üldiselt moodustavad Platoni ja Aristotelese kirjutised antiikfilosoofia tuuma. Vaatamata kahe suure filosoofi tööde seotusele tuleb tõdeda, et nad on nii stiililt kui ka ainelt väga erinevad. Järgnevalt tutvustan kahte suursugust tarkuse armastajat ning võrdlen nende teadmisteooriaid.
Platon (427-347eKr) oli Sokratese andekaim õpilane. Vastupidiselt oma õpetajale kirjutas Platon palju ning tema kirjutised on täielikult säilinud. Tegemist oli sünteesiva, tervikstruktuuri poole püüdleva filosoofiga . Tema tekstid on suurepärased kirjandusliku vormi poolest. Nimelt kirjutab Platon innustunult ja kirglikult, haaravalt ning värvikalt ja üldjoontes meeleolukalt. Kõige armastatuimaks zanriks on dialoog .
Platon alustab mõistemääratlusest ning liigub edasi tunnetusteooriasse ja ontoloogiasse, eetikasse, psühholoogiasse ja pedagoogikasse, ühiskonnafilosoofiasse ja seadusandlusesse, esteetikasse ja kosmoloogiasse, lõpuks loodusteadustessegi.
Oma kirjutistes ta areneb ja otsib. Kahjuks ei vahendu neist täiesti ühtlast pilti ja tema soosituim väljendusviis dialoog, teeb tõlgenduse veelgi keerulisemaks.
Platoni kuulus ideedeõpetus algab eri tasanditest.Ideede maailm on jääv ja muutumatu, seejuures näiva maailma tajutavad esemed on pideva muutumise seisundis. Need kaks tasandit on “Platoni kaks maailma”.
Meeleliselt tunnetatava maailma taga on tõeliselt olevate ideede tegelikkus, mida meeleline maailm ainult peegeldab. Ideede maailm on tabatav ainult mõistusega. “Kui hing toimetab uurimist omaette , suundub igavese surematu ja muutumatu poole, ja kuna hing on sellega sarnane ja ühte sugu, püsib ta muutumatu läheduses nii kaua kui saab.”1
Näilisuse tegelikkust tajuvad meeled. Näilisus on laias laastus olemas, kuid päriselt ei ole, see hõljub olemise ja mitteolemise vahepeal . Tuleb silmas pidada, et näilisus ei taga tõelist teadmist. Platon selgitab näilisuse ja tõelise maailma eristust koopa-näitega (üks kuulsamaid filosoofia ajaloos). Ette tuleb kujutada gruppi inimesi, kes on aheldatud koopa seina külge, näoga seina poole. Nad ei näe, mis toimub nende selja taga vaid suudavad näha ainult varje seinal , mis langevad seljataga olevatelt esemetelt. Kuna vangid on aheldatult olnud terve oma elu, peavad nad varje tõelisteks. Varjude üle arutatakse ja luuakse algelisi teaduseid. “Neil oli seal kombeks tänada ning austada seda, kes nägi kõige täpsemalt mööduvaid varje, mäletas kõige paremini, millised varjud neile tavaliselt eelnesid, järgnesid või esinesid samaaegselt, ja suutis selle põhjal kõige paremini ennustada, mis on tulemas.”2 Rahuldudes ainult meeleliselt tajutava maailmaga , näeme vangide kombel vaid näilikku maailma. Reaalse maailma tajumiseks peab küündima selleni , mis paikneb selja taga. Ideede maailma saab vaid mõtlemise abiga. Platoni järgi kuulub kõige aluseks olev tuum, mis teeb võimalikuks teadmise ja tarkuse, ainult ideede maailma.
Ideede maailmas on iga näilises maailmas eksisteeriva eseme kohta idee.”Me räägime kaunist kui sellisest ja hüvest kui sellisest- ja see käib kõigi asjade kohta, millest seni oleme rääkinud ja paljususest: teiselt poolt ütleme, et neile vastab üks idee, mis on ainus ja nimetame seda selleks, mis see asi tegelikult on.”3 Näiteks kui hing on ideede maailmas näinud hobust saab ta näilises maailmas selle meelde tuletada ja seega nimetab hobuse hobuseks.
Platon ei usalda meelelist taju vaid teadmist, sest teadmine on suunatud teistele asjadele kui arvamus või usk. “Arvamus on midagi muud kui teadmine”,”kumbki neist on võimeline eri asjadeks”ja “neil kummagil on erinev objekt”. “Vaid teadmine on suunatud olevale, see pürgib oleva olemuse teadmisele”-ja selleks ei ole arvamus võimeline.4
Järgmine Platoni tähtsaim teema on ühiskonnafilosoofia, mis on aluseks tema kõige hinnatumale ja tuntumale dialoogile Riik. Platon soovis esitada üksikasjaliku visiooni ideaalsest riigist. Üksikinimese õigluse teada saamiseks, peab ennem uurima , mida tähendab õiglus riigis. Nimelt kujutab riik suuremalt , mis inimeses väljendub väiksemalt see tähendab, et riik on hiiglaslik inimene. Platon ja Aristoteles mõlemad arvavad , et inimese sotsiaalsus on vältimatu algtõde. Inimest ei saa eraldada kaasinimesest ega riigist, mille nad koos moodustavad. Platon usub, et inimene on oma põhistruktuurilt riigiga samasugune , omades samu elemente. Hinge osad vastavad ühiskonnaklassidele riigis.
Platoni ideaalriigis on kolm ühiskonnaklassi: töölised, valvurid ja valitsejad . “Me ei ole oma loomult ühesugused. Meil on erinevad kalduvused, üks sobib ühe, teine teise töö jaoks.””Kõike tehakse rohkem, paremini ja kergemini, kui igaüks teeb ühte tööd oma kalduvuste järgi, õigel ajal ja vabana muudest kohustustest.”5Töölised hoolitsevad riigi aineliste elutarvete eest. Valvurid tegelevad riigi kaitsmisega vaenlaste eest ja nad on valitsejate määruste kindlustajad ja kaitsjad. Valitsejad, kelleks on filosoofid , tegelevad riigi juhtimisega. Palju arutleb Platon valitsejate õige kasvatuse üle. Missugune kasvatus tagaks parimad valitsejad.
Platon on radikaalne väärtusobjektivist. Tema arust on võimalik teada õiget ja head ning demokraatia nõrkus on just teadmatuses. Demokraatia valitsejad on mõjutatavad retoorika ja pettusega. Demokraatlikult valiti rahvakoosolek, mis mõistis voorusliku Sokratese surma. Platon ei usu demokraatiasse.Valitsejaid tuleb kasvatada äärmiselt suure hoolega ja tagada nende oskus eristada arvamus tõelisest teadmisest. Sellest tulenevalt sobivad kõige paremini valitsejaiks filosoofid. “Filosoofid peavad saama kuningateks meie riigis, või siis need, keda me nüüd nimetame kuningateks ja valitsejateks, peavad tõsiselt hakkama harrastama filosoofiat , et poliitiline võim ja filosoofia sulaksid ühte. “6.
Aristoteles (384-322eKr) oli Platoni õpilane. Oma õpetaja Platoniga tekkisid filosoofilised lahkarvamused , aga sellegipoolest oli Platoni filosoofia tema mõtlemise lähtekohaks .“Aga võib-olla on siiski parem, ja isegi meie kohus tõe nimel, loobuda sellest, mis on lähedane, eriti kui oleme filosoofid, tarkuse armastajad. Sest ehkki mõlemad on armsad, tuleb tõde enam austada.”7 .Ta süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse paljudele uutele teadusharudele. Aristotelese loogika oli 19. Sajandi keskpaigani ainus läänemaine loogika.
Mõned aastad pärast Platoni surma sai Aristotelesest Aleksander Suure õpetaja. Pärast tema õpilase troonile asumist lõi Aristoteles Ateenasse filosoofiakooli Lykeion.
Aristotelese kirjutatud teemad erinevad pisut Platoni omades. Ta kirjutas teadusteooriast ja loogikast, moraaliõpetusest ja ühiskonnateadusest, psühholoogiast ja bioloogiast, keelest ja kunstist,spordist. Kusjuures ka botaanikast, keemiast, täheteadusest ja metafüüsikast, mehaanikast ja matemaatikast . Raske on nimetada teadmiste valdkonda, millest Aristoteles poleks kirjutanud.
Erinevalt Platonist huvitavad Aristotelest rohkem empiirilised teadmised. Ta kogub materjali ja juba tema bioloogiaalaste kirjutised sisaldavad üle 500 loomaliigi loetelu . Esimese süstemaatilise raamatukogu loobki Aristoteles.
Platoniga sarnaselt kirjutab Aristoteles dialoogi vormis. Õpetaja võrreldes, on tema tekstid konarlikumad ja puudub Platoni meeleolukus.
Aristotelese kritiseeris Platoni ideedeõpetust halastamatult ja lõi selle vastukaaluks oma tervikfilosoofia. Sellegipoolest on ideedeõpetus Aristotelese mõtlemise taustsüsteemiks. Alles olevatest tekstidest seondub kõige otsesemalt Metafüüsika Platoni ideedeõpetuse vastu. Kuna Metafüüsika on kirjutatud loengumärkmete kogumikuna on seda väga raske mõista.
Erinevalt Platonist vaatleb Aristoteles mateeriat ja vormi, mis eksisteerivad ainult üksteisega ühendatult (mitte nagu hing ja idee). Vorm ei eksisteeri mateeriast eraldi ja sõltumatuna. Platoni ideed asuvad ideede maailmas ja Aristotelese vorm asjades enestes. Aristoteles ei eralda vastupidiselt Platonile asja oma olemusest. Mida rohkem on asjal vorme, seda tõelisem ta on ja seda enam saab temast teada. Igal füüsilisel asjal oma ehitus ja mateeria, mis on vastavuses tegelikkuse ja võimalikkusega. Mateeria saab võtta vorme ja samas ei saaks eksisteerida ilma elementide vormideta. Elementideks on tuli, õhk, vesi ja maa, mis on algmateeria ehk vormita mateeria.
Kui võrrelda Platoni ja Aristotelese arusaama riigiteooriast, siis Aristotelese järgi pole riik ühtne mõiste üksikisiku mõistega Riik ei koosne ainuüksi inimestest vaid erinevatest inimestest. Kui kõik muutuvad ühesugusteks, lakkab riik olemast ja järelikult tingivad riigi erinevused eri osade vahel. Mõningas mõttes peab riik olema ühtne, kuid suurem ühtsus ei taga paremat riiki. Platon soovis aga inimesi kasvatada vastavalt loomutäiususele ühesuguselt.
Sarnaselt Platonile astub Aristoteles välja sofistide vastu, kes pidasid moraalipõhimõtteid täielikult suhteliseks. Sofistid uskusid, et eetiline hinnang on ilma kindla aluseta. Eetikateostes viitab Aristoteles traditsioonilisele moraalile, sellele mida enamus inimesi arvab . Aristoteles on lähemal tegelikkusele ja vähem nomineeriv kui Platon. Erinevalt Platonist ei uurinud Aristoteles, mis on hüve üldse, vaid millistel tingimustel on hüve saavutamine praktiliselt võimalik. Ariostotelese järgi on mõtet vaadelda nähtusi sellisel kujul, nagu nad iga inimese puhul üksikult avalduvad. Sellega seoses kritiseeris ta ka Platoni eetikateooriat.
Käsitlus inimese vastutusest on Aristotelesel Platonist erinev. Platon väidab, et inimene ei ole loomult halb ega paheline omal vabal soovil. Arostoteles vaidleb sellele vastu. Ta arvab, et inimese soov toimida ebaõiglaselt on tema enda tahe . Igaühe otsustada on mida teha või tegemata jätta. Tegutsemine näitab, missugune inimene ollakse. Selle kohta on Aristotelesel illustreeritud näide lenduvisatud kivist: kui kivi on kord visatud, ei saa seda enam mittevisata, kuid kivi viskamine oli indiviidi vastuvõetud otsus. Aristoteles vaatab uutmoodi ka vastutuse küsimust ja seostab selle inimese endaga. Inimest halvustatakse joomisest ja ohjeldamatusest tulenevate pahede eest, mis on tema enda otsustada, küll aga mitte inimeste keha- ja hingepuuduste pärast, mis on tingitud puudest. Järelikult ei määra morlaaset ja ebanormaalset käitumist ära mitte seadused või jumalikud määrused vaid inimesed ise.
Kahe suursuguse antiikaja filosoofi teooriate üle võib juurelda lõputult. Kuid eelkõige tuleb silmas pidada, et Platon oli Aristotelese õpetaja ja kuigi nende teooriad on kohati erinevad on Platoni mõju Aristotelese filosoofiale vaieldamatu . Aristoteles tegeles paljuski Platoni teooriate edasiarenduse ja paremaks muutmisega.
Kasutatud kirjandus
Esa Saarinen “Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini ”
http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos/saateks.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles
http://et.wikipedia.org/wiki/Platon
1 Phaedon, 79 d, Teokset, osa 3.
2 Riik 516 d, Teokset, osa 4.
3 Ibid , 507 b.
4 Ibid, 478 a.
5 Ibid, 370 b ja 370c.
6 Ibid, 473 d.
7 Nikomachose eetika 1096 a.