Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Õiguse filosoofia loengukonspekt (0)

Tartu Ülikool - Õigus - Õiguse filosoofia
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kui see mõne teoreetilise tõlgendusega vastuollu läks pragmatism ja utilitarism?
  • Kuhu jääb D maailmas Jumal?
  • Kui monaadidevahelised seosed Mõistus surub neile peale omistab?
  • Mida see tähendab?
  • Mida ma võin teada?
  • Mida ma pean tegema?
  • Kuigi K tegeles ka nendega küsimus Millele võin loota?
  • Milleks väline õiguskäsk kui inimese mõistuses on antud kategooriline imperatiiv?

  • Loengukonspekt


    [2]Tuletagem meelde õigusfilosoofia põhiküsimus: kas inimene võib vabalt otsustada õiguse normatiivse sisu ja regulatiivse toime üle? Või esinevad mingid piirid (jumalikud, looduslikud, mõistuslikud, relatsioonilised1 või kommunikatiivsed), mida inimene, olemaks inimene, ei saa või ei või ületada, või mida inimvõimed lihtsalt ei suuda muuta ega ületada.
    [3]Õigusfilosoofia suundi, mis tunnustavad selliste piiride olemasolu, nimetatakse loomuõiguseks. Need ei välista aga positiivse õiguse olemasolu, viimase olemasolu on pea võimatu eitada. Kuid positiivne õigus peab paratamatult vastama loomuõiguse nõuetele. Tänapäeval nähakse neis piirides eelkõige küsimust õiguse ja eetika vahekorrast: õiguse allumisest eetilistele printsiipidele või eetikast lausa kui õiguse allikast või alusest . Samas küsimus õiguse ja eetika vahekorrast on tundlik eetika autonoomia ning moraalse realismi küsimuste suhtes. [Vt P.Jõgi; moraalne realism (moraaliväärtuste ja -normide tuletatavus teatud asjade olemusest, nt (MR väitekirjas) kaubandusliku käibe tegevusmallidest].
    [3]Õigusfilosoofia suunda, mis tunnustab inimese voli ja suva õiguse normatiivse sisu ja regulatiivse toime kindlaksmääramisel, nimetatakse õiguspositivismiks. [selgita, miks pelk positivism on ebasobiv sõna].
    Minu arvates tänapäeval on tegemist pigem metodoloogilise, õigusteooria uurimiseseme valiku küsimusega: kas õigust uuritakse nö õigusekeskselt ehk autorefleksiivselt, mille puhul uurimine on paratamatult seotud kehtiva õigusega, või uuritakse nö ekstsentriliselt, õiguse suhtes väliseid faktoreid arvestades.
    [Kui õigusel ongi loomulikud /välised piirid, siis näivad need pigem muutuvad ühes inimühiskonna ajaloolise arenguga (areng ei tähenda tingimata progressi). Samuti ei saa täielikult nõustuda objektivistliku õigusfilsoofia rajanemist imestusele maailma korra üle ja subjektivistliku rajanemist kahtlusele maailma korrastatusest:2 teatavas mõttes kord (üsna täpselt ennustatavad kosmilised sündmused) ja korratus (maapealne ilmastik või ühiskondlikud vapustused) eksisteerivad kõrvuti ning on alati selliselt olnud vaadeldavad (ega ilmaaegu jumalaid ei seostatud või paigutatud matemaatilise täpsusega korrastatud taevariiki), küsimus on olnud selles, kas ja kuivõrd taevalik kord kehtib maa peal või inimeste mõistuses.]
    [4]Loomuõigusfilosoofia kaks võimalikku eesmärki: 1) olemasoleva positiivse õiguse kindlustamine väitega, et see ongi või selles avaldub loomulik õigus; 2) olemasoleva positiivse õiguse või selle osa kehtivuse vaidlustamine viitega selle mittevastavusest loomulikule õigusele. Sellega kaasneb nõudmine viia positiivne õigus loomuliku õigusega kooskõlla, muuta see “õigeks” või õiglaseks.3
    [5]Ka õiguspositivism ei tarvitse rahulduda eksisteeriva õiguse omadustega, ta võib tahta muuta seda “paremaks”. Paremuse kriteeriumid võivad olla nii vormilised kui ka sisulised4 ( normatiivne kooskõla, õiguskindlus, toimimise efektiivsus).
    [“Kolmas tee” – eksistentsialistlik õigusfilsoofia – üritab muuta õigust inimlikumaks.]

  • TEEMA 6. UUSAJA ÕIGUSFILOSOOFIA JA LOOMUÕIGUS.


    [8]Uusaegset loomuõigusfilosoofiat iseloomustab individualism, suunatus inimesele kui (ainulaadsele) isiksusele.
    Antiikfilosoofias oli inimene seevastu esmalt polise (klassikaline järk), lõpuks kosmopolise (hellenism) kodanik. [Riik või maailmariik oli inimühenduse loomulik ehk looduslik, orgaaniline vorm [umbes nagu sipelgapesa sipelgatele]; inimene sündis selle osana .]
    Keskaja skolastika järgi oli inimene kristliku ühenduse (Corpus Christi mysticum) liige; corpus oli taevalikku korda järgivalt korrastatud pühaks kristlikuks impeeriumiks maa peal – Sacrum Imperium. Uusajal jätkus nominalistide alustatud universalistliku maailmapildi lammutamine . Koos universalismiga kadus õigusfilosoofilisest diskussioonist võimsaim universaal – Jumal. [8]Loomuõigus sekulariseeriti (ilmalikustati).
    Õige ehk loomulik õigus tuletati inimese kui indiviidi loomusest. Kuid mitte sokraatilise traditsiooni [ratsionaalselt] kõlbelisest indiviidist, vaid looduslikest ihadest ja tungidest kantud animalistlikust indiviidist. Nii või teistsugusena määratletud inimloomusest oli võimalik loogilise järeldamise teel tuletada olemuselt ühiskondliku inimese loomulikud subjektiivsed õigused ja kohustused. [vrdl kaasaegne kommunitaristlik lähenemine]
    [9]Vabade indiviidide eeldamine võimaldas ühiskonna ja riigi tekkimist seletada üksnes kokkuleppena, sest muul juhul poleks indiviidid olnud algselt sõltumatud ja vabad. Riik polnud enam orgaaniline moodustis, nagu Platon ja Arist . seda olid näinud, vaid looming, kunstiteos . Riigil oli kohustus kaitsta inimese loomulikke subj õigusi. Sellel alusel tekkis ühiskondliku lepingu teooria. Riigivõimu allikaks oli rahva suveräänsus, mis jäi rahvale ka pärast võimuvolituste andmist valitsejale.
    Pinda valmistas ette Itaalia renessansiga sündinud humanism [humanitas tähendas antiigis inimese kasvatamist ja õpetamist; litterae humanae olid nö humanitaarteadused], mille keskpunkti tõusis “inimlik” inimene ja ideaaliks sai vaba, kõiki inimvõimeid vallandav isiksus. Esimene humanist on traditsiooniliselt Petrarka. Inimene võib langeda looma tasemele, ent võib oma vaba tahte ja mõistuse (ehk kasvatuse ja õppimise) najal tõusta ka jumalike kõrgusteni.
    [11]
    Marsiliuse Paduast (Paduas 1280 -1342/43 Rostockis)[kaart Hansa L] [Paduas oli a-st 1222 ülikool, M-se ajal vaba linnakommuun, 1405 Veneetsia alla.] M-e ideed tähistasid keskaja poliitilise vaimu lõppu ja modernse poliitilise mõtte algust. M. oli mh Pariisi ülikooli rektor.
    Teos Defensor pacis . M. häbimärgistas paavstivõimu (interdiktid, kirikust väljaheitmised) ja süüdistas teda Itaalia hädades (kuriteod, sõjad, korruptsioon ). Riik peab M-se arvates tegelema oma asjadega sõltumatult kiriklikust sekkumisest.
    Paavst Johannes XXII kuulutas ta ketseriks . 1325-27 pidi M lahkuma Pariisist ja otsima asüüli Baierist. Kuid rahva tahtel võim vahetus, M-le kaitset pakkunud Baieri kuningas Ludwigist sai Saksa keiser ning Johannes XXII kuulutati antipaavstiks. Marsilius nimetati Rooma vikaariks. Seda isiklikku kogemust kasutas Marsilius näitena, et oma sisemisi seadusi eviv võim on tugev mitte oletatava jumaliku toetuse, vaid rahva tegeliku toetuse tõttu. Samas näitas ta end ametis despoodina ja maksis kätte oma vastastele – lihtne teoretiseerida, raske ellu viia.
    Marsiliuse Defensor pacis ideid kasutas teiste hulgas Jan Hus [Ida-Euroopa ajalugu…]. [12]Communitas perfecta: täiuslik ja eneseküllane, kogemusel ja mõistusel rajanev kogukond , selleks et “elada ja elada hästi”. Inimlike eesmärkidega inimeste ühendus. Riik on eraldatud kirikust nagu mõistus on eraldatud usust. Kirik peab alluma riigile. Ehkki on olemas inimese käitumist hukkamõistev või heakskiitev religioosne seadus, on olemas ka puhtalt sotsiaalsed ja inimlikud kriteeriumid õige ja kasuliku äratundmiseks. Sellel seadusel pole jumalikku ega loomulikku alget, vaid selle loob seadusandja. Seadus, mis samuti nagu riik on inimlik konstruktsioon , on kõrgeim võim, seda pole mitte monarh või valitsus. Seega riigivõim on ilmalik. Võimul pole jumalikku õigustust: minu kuningriik pole selles maailmas (JKr). Rahvas kontrollib valitsemist läbi seaduste. M. leidis nagu Aristoteleski, et kus pole seaduse ülemvõimu, seal pole ka tõelist riiki. Valitsemissüsteem on rahvast esindav. Ideaalne valitsus juhib kooskõlas rahvaga ning on moodustatud valimistel; lisaks tuleb valida esinduskogu. M-se ideaaliks oli siiski valitav monarhia . Valitsus, mis valitseb ilma kooskõlata rahvaga, on türannia. Riigi võimudel on erinevad pädevused; erinevad võimuorganid moodustatakse erinevalt. M-l jäi võimude täelikust lahutatusest puudu vaid üks samm: kohtunikke nägi ta täitevvõimu osana. Seega esitas M. esmakordselt rahva suveräänsuse ja (isegi) õigusriigi põhimõtted.
    [13]Tema ideed olid ajast kaugel ees; elu ajal uuriti tema peateost suhteliselt vähe. 1517.a. avaldati see uuesti, nüüd trükis. Martin Lutherit süüdistas katoliku kirik mh Marsiliuse ideede elluäratamises.

  • [14]Jean Bodin (1529/30– 1596 )


    (Pr. riigiteoreetik) järgi oli kõrgeima võimu suverääniks valitseja. Sellest tulenes riigivõimu täielik tsentralism. Vastandus ideedele valitsejast kui [“ esimesest kodanikust”, kõrgeimast ametnikust]. [Bodini suveräänsuse kontseptsioonist oli sageli juttu Eesti EL-ga liitumise aruteludel]
    [15]Suveräänsusteooria rajaja, kes väitis: suverään [suvereniteet] on ühtne, jagamatu ja piiramatu; suverään annab välja seadusi ja ei allu kellelegi peale jumaliku seaduse ja loomuseaduse ; suverääni enda suhtes need seadused ei kehti. Bodin leidis ka, et ehkki suveräänsuse ainsaks kandjaks on monarh, võib põhimõtteliselt suverääniks olla ka aristokraatide grupp; aga kõige paremini teostub valitseja suveräänsus siiski absoluutses monarhias.
    [16]Jean Bodin põhistas lõplikult suveräänsuse mõiste kasutamise riigi olulise elemendina. Suveräänsusel on kaks definitsiooni või dimensioon: sisemine ja välimine. Ka tänapäeval on nende olemus sama: sisemises mõõtmes on riik oma liikmete ja territooriumi suhtes kõrgeimaks võimuks, kelle otsused ei ole edasikaebamiseks mõne kõrgema võimuorgani poole. Välimine ehk rahvusvaheline mõõde tähendab, et riigid oma vastastikustes suhetes ei ole allutatud ühegi teise kõrgemale võimule, vaid ainult rahvusvahelisele õigusele. Selleselt mõistetuna on suveräänsuse mõiste ebasümmeetriline – absoluutne sisemises mõõtmes ja suhteline välises, kus riigi suveräänsus kohtub alter ego ehk mõne teise riigi suveräänsusega.][: netist :]
    Bodin rääkis, et võim loob ühiskondliku hüve läbi selle, et tagab julgeoleku.
    [R&A:] Riik vajab tugevat võimu, mis ühendaks ühiskonna liikmed üheks tervikuks. Kuid selline suvereniteet ei õnnestu Machiavellilikult immoraalsete ja ateistlike meetoditega. Tuleb apelleerida mõistusele ja loomulikele seadustele. Riigi määratlus: “Riik on õiglane valitsus, mis laieneb nii üksikutele perekondadele, kui ka kõigele sellele, mida nad ühiselt valdavad.” Suveräänne võim on B. järgi see jõud, mis liidab riigilaeva osad üheks tervikuks, sest riiki ei moodusta elanikkond, vaid rahva liit ühe suveräänse võimu all. Suvereniteet on tõeline vundament , millele rajaneb riigi kogu struktuur ning millest sõltuvad kõik kohtuametid, seadused ja korraldused . Suvereniteet on ainus kohustus, mis seob perekondi, kolleegiume, ühendusi, eraisikuid ning ainsat täiuslikku ühendust, mis ongi riik. Suvereniteet on absoluutne ja igavene võim riigi kehastuses. Suvereniteet on ennekõike väljendatud seadustes, mis on antud alamatele ilma nende nõusolekuta. [17]Kuid Bodini absolutismil on täpsed objektiivsed piirid, mis on määratud eetiliste normidega (õiglusega), loodusseadustega ja jumalike seadustega. Need piirid on ka absoluutse võimuga valitsusele kohustuslikud ning valitsus, kes ei austa neid, on türannia.
    B. arutleb eraldi ususallivuse üle raamatus “Seitsme isiku vestlus” (Colloquium heptaplomere): katoliiklane, luterlane, kalvinist , juut, moslem , pagan ja “loomuliku religiooni” esindaja. Firenze humanismi vaimus väidab B., et eksisteerib kõikidele (positiivsetele) religioonidele ühine vundament. Sellel alusel on võimalik üldine religioosne kooskõla, seejuures erisusi ohverdamata.

  • [18]Hugo Grotius (1583-1645)


    Õpetuse taustal pikad ususõjad Euroopas [kaart Usud Euroopas], samuti tema Hollandi päritolu. 1618 mõisteti ortodokssete kalvinistide poolt eluks ajaks vangi, 1621 põgenes Prantsusmaale. Gr. oli praktiseeriv jurist ja diplomaat . Traktaat “Sõja ja rahu õigusest” De Iure Belli ac Pacis libri. Kanti katoliku kiriku keelatud raamatute nimistusse.
    [19]Loomuõiguse vahetuks allikaks on inimlik loomus, ennekõike tema ühiskondlikkus. Jumal on loomuõiguse kaudne allikas, inimesele ühiskondliku loomuse omistaja. Ta pidas loomuõigust nii iseenesestmõistetavaks ja silmnähtavaks, et väitis selle kehtivaks ka siis, kui Jumalat polekski või ei hooliks inimestest. Loomuõiguse tunnetuse allikaks on “õige inimlik mõistus”. See annab teada, kas tegu vastab inimese loomusele või mitte, st vastab justitia commutativa nõuetele. Justitia distributiva, jaotav õigus, mis mh rajaneb inimese ettenägevale [sündmusi ennetavale] võimele, toetab võrdsustavat õigust. Just vajadus arukale tööjaotusele ning õiguste ja kohustuste jaotamisele sunnib rahvast riigiks ühinema. Rahvas annab kindlas mahus võimuvolitused valitsejale. [ladina termid 20]
    [v.k.S:]Õiguse, moraali, mõistuse jne aluseks on Gr järgi inimsoo loomulik, “ürgne” olek; normid, mida kõik inimkogukonnad, sh kõige vähem “ tsiviliseeritud ” kogukonnad, tunnustavad (ja mis on vahel jälgitavad ka loomade hulgas) leiduvad kõigi inimeste ühises, sugulusloomuses. [Seega idee oli selles, et vaatamata inimeste iseloomude ja hoiakute suurtele erinevustele, leidub midagi sellist, mis on neile kõigile ühine ning olemuselt sügavam, kui nähtavad erinevused.] Loomuliku seisundi printiipide hulka kuulub mh püüd ühineda kogukondadesse. Selle printsiibi arenedes (ehk nagu Gr ütleb, armastuse ja õigluse vajaku tõttu) tekib tsiviilühiskond (societas civilis). Nii nagu üksikute inimeste kokkuleppest tekib riik, nii võib riikide vaheliste kokkulepete alusel tekkida rahvaste või riikide ühendus. Erinevalt Machiavellist, Gr leidis, et rahvusvaheline õigus (selle teooria) ei saa rajaneda rahvaste ja valitsejate egoismile, vaid peab juhinduma riikide suhtlemise printsiipidest kogu maailma hõlmavas ühenduses ( magna universitas). [16 saj. koloniaalvallutuste ja maailmakaubanaduse mõjud õiguse teooriale.] Gr oli ususõdade vastane ning kutsus üles üldisele usu- ja maailmavaatelisele sallivusele, mille raamimiseks ta sõnastas neli printsiipi (vt allpool). Gr pidas kõige vanemaks ühiskonnakorralduseks vabariiki, mis vastab kõige enam loomuliku seisundi normidele, seetõttu pidas ta nii päritavaid kui ka valitavaid monarhiaid ajutiseks nähtuseks teel rahva võimu allikate juurde.
    Grotius tuletas oma loomuõigusest esimese süstemaatilise rahvusvahelise õiguse õpetuse. Ta leidis, et loomuõigus on kaudselt vaadeldav ka rahvaste konsensuses. Gr. näitas suurt hulka antiikmõtlejaid ja eri aegade juriste tsiteerides, et teatav veendumus loomuõiguse sisust on alati olemas olnud. Õiguslik alus annab kindluse kõigele [kogu ühiskonnale ja tsivilisatsioonile]. Rahvusvahelist õigust rikkuv riik kahjustab lõppkokkuvõttes nii enda kui ka riikide ühenduse huve.
    [R&A:] Õpetuses esineb kaasaegse ratsionalismi jooni. Inimeste kokkuleppe ja nende kooselu reguleeriva “loomuliku õiguse” aluseks on mõistus ja loodus, mis olemuses on üks ja seesama. Loomulik õigus kajastab jumalikku (Jumala kui maailmalooja) ratsionaalsust, mida paraku ka jumal ei saa enam muuta, sest ta läheks muidu vastuollu iseendaga .
    Loomulik õigus erineb “tsiviilõigusest”, mis sõltub inimlikest otsustest ja tsiviilvõimust. Loomulik õigus säilitab inimestes üksmeelt ja arusaamist hüvest. Inimese loomulike õiguste hulka kuuluvad isiku elu, väärikus ja omand. Inimese loomuomaduste samasus ja sõltumatus konfessioonist oli argument, millele Gr rajas oma teooria (hüpoteesi) rahvusvaheliste lepingute võimalusest erineva usutunnistusega rahvaste vahel. Karistus õigusrikkumise eest on Gr järgi pigem korrigeeriva, kui kättemaksu otstarbega [jus retributiva]: karistatakse mitte niivõrd tehtud vea eest, kuivõrd tulevaste vigade vältimiseks. Karistus peab olema proportsioonis kuriteo raskuse ja kurjategija oodatud kasuga sellest. Firensze humanistlikke ideid elustades ja ratsionaliseerides esitas Gr nö [21]loomuliku religiooni neli printsiipi, mis kehtivad igal ajastul ning kõikide positiivsete religioonide alusena: 1) Jumal on olemas ja on ainus; 2) Jumal on suurim kõigi nähtavate ja tunnetatavate asjadega võrreldes [seetõttu vahetult nähtamatu või tunnetamatu]; 3) Jumal on kõiketeadev [ja hooliv]; 4) Jumal on kõige looja (peale iseenda).
    Kuigi Gr oma põhiteoses naturaliseerib loomulikku seadust tugeva juriidilise rõhuga ning tema mõtteid on seepärast nimetatud teaduslik-ratsionaalseteks, [või ka luterlikule voluntarismile (emotivism ehk mõistuse allutatus religioossele tahtele ja jumalikele väärtustele) vastanduvaks intellektualismiks], siis kriitilisemad autorid on hinnanud teda ikkagi klassikalise, keskaegse skolastilise loomuõiguse kammitsais olevaks, sest tema nagu Aquino Thomasegi jaoks [inimest puudutav] loomulik seadus on [ühtlasi maailma] jumalik seadus, tõe objektiivne ja igavene kriteerium , ning inimmõistus seega ei ole sõltumatu maailma jumalikust juhtimisest.

  • [22]Naturalistlikud loomuõigusõpetused


    [23]Teaduslikus mõtlemises leidsid aset märkimisväärsed muutused: universaalide realismi asendas nominalism , millest tulenes usk, et maailma moodustavad partikulaarid ning maailmakorra määravad individuaalid (indiviidid).
    Seni valitsenud deduktiivse mõtlemisviisi koha hõivas induktiivne meetod – empiiriliste üldistuste järeldamine üksikutest vaatlustulemustest teatud metoodiliste skeemide alusel, mis ei ole deduktiivsed. Induktiivsed argumendid on avardavad argumendid, st ind. järeldus ületab eelduste mahtu (ja seega avardab uskumuste sfääri).
    [Duns Scotuse ühtivuse meetod ja William Ockham'i erinevusmeetod; samas tunnetati nende meetodite ebatäielikkust, ennekõike vaadeldavate efektide tundmatute põhjustajate suhtes; hiljem lisandusid kaasmuutuste (kaasnevate variatsioonide) ja jääkide meetod; samuti Milli ühenda­tud ühtivus- ja erinevusmeetod].
    Deduktsioon: eeldustest tuletatakse järeldus rangelt loogilise ehk loogiliselt kehtiva arutlusskeemi (nt süllogismi) alusel (Sherlock Holmsi deduktsioon polnd seda mitte – tavapärane “üldiselt üksikule” ei ole õige määratlus).
    [Seosed ratsionalismi ja empirismiga.]
    Kvantifitseerimine ja mõõdetavus. Sündisid matemaatilised loodusteadused [vt Losee]. Galilei pani aluse mehhanistlikule tunnetusmeetodile ja maailmavaatele, ennekõike tuues sisse füüsilise jõu (impetus) mõiste. G. mõttelised eksperimendid . [vt OxFiLex naturalism ja naturaliseeritud][naturalistlik empirism?]
    [MR: Hobbes ’i, Spinoza ja Locke ’i õpetuste kokkuvõtteks öeldakse, et nende naturalistlikud loomuõigused päädivad positivismi. Teatud mõttes on naturalistlike loomuõigusõpetuste puhul selline tulemus paratamatu: kõik need õpetused (Spinoza oma küll mööndusega) näitavad õigust kui hädavajalikku vahendit inimese ja kogukonna loomuliku algseisundi ületamiseks. Kui see saab ületatud, siis peab inimtsivilisatsioon ühes oma õiguse ja riigiga end sellest algseisundist lahti haakima. Järelikult algseisund kaotab mõju nii riigile (mis on neis õpetustes ilmselgelt väljendatud) kui ka õigusele ning õigus hakkab alluma vaid kas inimese volile, mis on mõistuspärane niivõrd, kuivõrd ületab algseisundit, või mõistuspärasuse (ratsionaalsuse) seadustele, mille omavoliline muutmine on irratsionaalne.]

  • [24]Uusaja naturalistliku loomuõigusfilosoofia jooned ( Luts lk 99):


    1)Loomuõiguse tuletatavus inimese empiiriliselt tajutavast loomusest.
    2)Loomuõiguse käsitlemine inimestele loomulikus algolukorras kuulunud vabadusena (negatiivsena Hobbesil ja positiivsena Lockel, Rousseaul).
    3)Inimühiskonna käsitlemine mehhaanilis-kausaalsete loodusseaduste toimealana (naturalism tähendabki, et viimases instantsis on kõik nähtused seletatavad loodusteaduslike meetoditega; füüsika kui loodusteaduse etalon : vaatlustulemuste matemaatiline tõlgendamine; naturalism on reduktsionistlik: väited moraali ja eetika kohta on tegelikult väited looduslike faktide kohta; mitteautonoomne eetika).
    [25]4)Ühiskondliku lepingu rajamine inimeste mõistuslikule äratundmisele, et ühiskonna säilitamiseks ja kaitsmiseks tuleb ühineda ning loovutada osa või kõik oma õigused riigile.
    5)Riigi käsitlemine ainsa positiivse õiguse allikana.
    6)Riigi kohustus hoida ja kaitsta inimeste loomulikke põhiõigusi (Locke, tänapäev).

  • [26]Niccoló Machiavelli (1469-1527)


    Firenze oli renessansi keskus. Machiavelli oli Firenze Vabariigi ametis, kuid Medicide naasedes sattus ebasoosingusse, nii et lühikest aega oli ka vangis . Imetles Cesare Borgia’t (1476-1507), kes oli julm ja reetlik valitseja, kuid soosis kunstnikke, teiste seas Leonardo da Vincit.
    Machiavelliga algab uus ajastu poliitilises mõtlemises: vabaneda spekulatiivsest mõtteviisist, eetikast ja religioonist ning metodoloogilise printsiibina määratleda uurimisese, mis oleks autonoomne muudest valdkondadest (iuxta propria principia). [Reale-Antiseri kokkuvõtvalt]: [27]“Poliitika poliitika pärast.” Poliitiline realism metodoloogilise põhimõttena: kirjeldada asju nii, nagu need tegelikult on, ja mitte nii, kuidas need [soovitavalt] võiksid olla. Seega sishiks väärtushinnangutest (ja sedakaudu silmakirjalikkusest) vaba poliitikakäsitlus.
    Inimese egoistlik loomus. Riik kui poliitiline mehhanism on inimeste ja rahva ülim väärtus.
    a) Poliitiline realism ja antropoloogiline pessimism: inimene pole hea ega halb, ent on loomult egoistlik ja pahedele kalduv; seepärast valitseja ei saa teha panust inimlikule headusele. Inimloomus õigustab ka valitseja püüdu ja kõiki jõupingutusi võimu säilitamisele [võimu langedes vallanduvad alati inimlikud pahed]. M. kritiseeris teisi autoreid, et need kujutavad vabariiki ja riiki idealiseeritult, sest erinevus selle vahel, kuidas inimesed peaksid elama (kujutluse tõde) ja kuidas nad tegelikult elavad (tegelikkuse tõde), on väga suur; selle tõttu valitseja karmid, isegi julmad ja ebainimlikud meetmed on õigustatud, sest kurjusele saab vastu seista vaid headusest taganemise hinnaga.
    Machiavelli kirjeldab uue valitseja võimu tagamiseks vajalikke põhjalikke ümberkorraldusi, sh asulate purustamist ja uuestiehitamist, varade ümberjaotamist ja küüditamisi [!], et inimesed kõikidel võimutasemetel oleksid talle tänu võlgu oma seisundi eest. Näiteks toob ta Makedoonia Philippi, kes sai sel viisil kogu Kreeka valitsejaks. [tm Stalin ] Tõsi, Machiavelli nimetab neid meetmeid vaenulikuks kõigele inimlikule. Kuid kõige hukatuslikumaks peab ta keskteed, kui inimene ei suuda olla päris hea või päris halb. Ideaalne valitseja on ühtaegu jumaldatav ja kardetav. Reaalne valitseja valib aga kõige efektiivsema meetodi riigi juhtimiseks.
    [28]b) Ainuvõimu jagab Machiavelli pärilikuks ja vastseks, mis omakorda jaguneb täiesti uueks ja osaliselt uueks võimuks. Machiavelli kontseptsioon valitseja “voorusest” on ilmalik ja pragmaatiline . Valitseja juhib riiki efektiivselt ning asjatundlikkuse ja südikusega seisab vastu “ saatusele ”. Valitseja vooruseks on halastamatus, jõud, kavalus , energia, ettenägemisvõime, oskus oma patuseid alamaid asjaolude kohaselt sundida ja juhtida ning sihikindlus võimule pääsemisel ja võimul püsimisel. Loomulikult pole poliitilisel voorusel selliselt midagi ühist kristliku voorusega.
    [29]c) “naasemine aluste juurde”. Vabaduse ja saatuse vastandamise teema oli humanistidele väga oluline. Machiavelli järgi inimkonna üks osa on saatuse vallas, teine sõltub voorustest ja vabadusest. Valitseja seisab oma voorusega saatuse vastu, kasutamaks seda enda huvides ära. M. leidis, et Rooma impeerium võlgnes oma sünni pigem (vallutaja) voorustele, kui saatusele. Ehkki M. realistlik käsitlus keskendub ainuvalitsusele, on tema ideaaliks siiski vabadusele ja headele tavadele rajatud vabariik.
    [30]Imponeeris 20. saj. diktaatoritele ( Mussolini , Stalin, Hitler ). Kas naturalistlik realist või küüniline pamfletist? Näiteks: ajaloo näidetest järeldab Machiavelli, et valitsejal on alati kergem võita nende sõprust, kes olid varem tema vaenlased, kui nende toetust, kes said tema sõbraks ja aitasid tal maad vallutada, sest esimesed olid eelmise valitsusega rahul, teised aga polnud valitsusega rahul.

  • [3]Thomas Hobbes (1588- 1679 ) [4 Leviathan]


    H-i nägemuses [5] on inimene samuti loomult egoistlik ja asotsiaalne, keda ennekõike juhib surmahirm. Oxfordi sõnaraamat nimetab H-i materialistiks ja küünikuks [H. kirjeldab inimloomust küüniliselt].
    Vt. Leviathani referaat (Loengukonspekt OI 2005 HOBBES ref.doc).
    Kaks astet: rahvaste algolukorras valitseb loomuõigus (ius naturae , right of nature ), mis ületatakse loomuliku seaduse (lex naturae, law of nature) abil.
    Algolukorra loomuõigus ei olnud normatiivne, käskude keelduse süsteem, vaid igaühe esialgne piiramatu vabadus: kõik vahendid ja kõik eesmärgid lubatud. Inimese vabadus oli piiratud vaid oma jõuetuse ja teiste jõuga. Inimesed allusid vaid loodusseadustele. Sellest iseloomustus “naturalistlik” [ka metodoloogiline, uurimiseseme määratlemise tähendus: lähtumine ühelt poolt nö puhtalt vaadeldavast, “normatiivse teooriaga” koormamata inimloomusest, ning teiselt poolt seda loomust ohjeldava riigi ja õiguse olemasolust].
    [Finnis 208] Hobbes is writing: Jus, and lex, right and law … ought to be distinguished; because RIGHT, consisteth in liberty to do, or to forbear; whereas LAW, determineth and bindeth to one of them : so that law, and right, differ as much, as obligation, and liberty; which in one and the same matter are inconsistent.12 / Pushed as far as Hobbes's purposes , this contrast between law and rights deprives the notion of rights of virtually all its normative significance. Hobbes wishes to say that a man has most rights when he is in the 'state of nature, i.e. a vacuum of law and obligation, since 'in such a condition , every man has a right to everything; even to one another 's body '.13 But we could just as well say that in such a condition of things, where nobody has any duty not to take anything he wants, no one has any rights. The fact that we could well say this shows that the ordinary modern idiom of 'rights' does not follow Hobbes all the way to his contrast between law and rights. Nor did Locke or Pufendorf; yet they did adopt his stipulation that 'a right' (jus) is paradigmatically a liberty.14 Their successors are those who today defend the ' choice ' theory of rights, which as we saw in the preceding section is one eligible way ofaccounting for most, but not all, of the modern grammar of rights. And even those who defend the ' benefit ' theory of rights are far from using the idiom of Aquinas, since (in common with ordinary language -speakers and lawyers in all modern languages) they think of 'a right' as something beneficial which a person has (a 'moral [including legal ] quality' in Grotius's terminology), rather than 'that which is just in a given situation', the ensemble of juridical relationships established , by rules , between two or more persons in relation to some subject -matter (act, thing , or state of affairs).
    12 Leviathan ( 1651 ), ch. xiv; in Raphael (ed.), British Moralists, vol. 1, para. 56. Thus, for Hobbes as for Hohfeld, liberty is simply the negation of duty; and this 'libertyright' is the only right Hobbes has in mind.[end]
    Bellum omnium contra omnes on vaadeldav nt kodusõdades.
    H. nägi [6]inimese väljapääsu sellest hukatuslikust olukorrast inimese egoistlikes püüdlustes: soov ületada surmahirmu sunnib vähendama surmaohtu ja soov kokkuahmitud vara segamatult nautida sunnib kehtestama rahu ja korda. [7]Mõistus käsib inimesi otsima rahu ning mõistus kätkeb põhimõtteid rahu saavutamiseks. Neid mõistuslikke põhimõtteid nimetabki H. loomuseaduseks. Loomuseadus sisaldab juba kohustusi, ettekirjutusi, kuid ei ole normatiivne seadus, vaid tähistab mõistuslikku arusaama inimsoo säilitamiseks vajalikest vahenditest: inimestel tuleb loobuda [või neilt ära võtta] rahurikkuvad õigused, pidada kinni kokkulepetest, kohelda teisi inimesi kui võrdseid ning anda tülid lahendada erapooletule kohtunikule.
    Mõistus peab valitsema inimese loomalikke tunge . Ent kui Antiigist saati nähti inimmõistuses vaid loodust, inimesi ja ühiskonda valitsevate loodusseaduste [tm vormiline , materiaalne, liigutav ja sihilik põhjus] tunnetamise vahendit, siis H. nägemuses on inimmõistus ise seadusandja. Mõistus ütles inimesele, mida teha oma asotsiaalse loomuse ületamiseks.
    Kuid H-i arvates [8]mõistus on jõuetu ja kokkulepped tühjad, kui loomuseadust ei taga mingi inimesi vägivalla või surmaga ähvardav jõud. Selleks inimesed lepivad kokku kehtestada selline võim, millele igaüks alluks kõigi ühise hüvangu huvides. Ühiskondlik leping loob riigi. Riik on kunstlik moodustis. Kõrgema võimu tasude ja karistustega pannakse riigimonstrumi osad liikuma, [kõrgeim] võim on riigikoletise hing. Naturalistlik riigikäsitlus. Lisaks sellele, H. seostas riigi rajamise ja säilitamise seadused geomeetria ja aritmeetika seaduspärasustega. Ta loobus täielikult Aristotelese riigikäsitlusest, mille järgi riigi olemasolul oli sihilik põhjus – inimolemise eesmärk ehk telos . H-i riik on välist rahu ohustavate loomulike tungide üle valitsemise vahend, rahu säilitamine on riigi ülim otstarve. [?:] [9] Inimesed võisid riigi vastu kaitsta oma vara ja elu [vrdl ref: väga piiratud ning üksnes “üldkollektiivne”]. Kuuletumiskohustus kadus, kui riik oma põhiülesandega – rahu hoidmisega – hakkama ei saanud. Inimese kuuletumiskohustus sõltus riigi kaitsekohustusest. Riik peab olema ilmalik, sest usu kammitsais alamad elavad teadmatuses, mitte mõistuse järgi.
    [10]Riigivõim kui rahu hoidja ja kaitsja on kogu õiguse looja. Inimese lihtne ratsionaalsus , arvestus algseisundi ennasthävitavate tagajärgedega teeb sotsiaalsed institutsioonid ja absoluutse monarhia möödapääsmatuks] Ka riiki piirava mõistusliku loomuseaduse tõlgendusõigus oli riigil, isegi kui see mõne teoreetilise tõlgendusega vastuollu läks (pragmatism ja utilitarism ?). Õiguse sisu üle otsustas võimu autoriteet. Riigialama käitumise ainus mõõdupuu on selle riigi (positiivne) seadus. H-i loomuõigusõpetus tipnes selliselt [naturalistliku?] positivismiga.

  • [11]John Locke (1632-1704)


    Empirist : inimene on sündides [12]tabula rasa . Mõistuses ei ole midagi, mida enne pole olnud meeltes.
    Vt. Kaks traktaati referaat (Loengukonspekt OI 2005 LOCKE ref.doc).

  • [13]Jean Jacques Rousseau ( 1712 -1778)


    Sündis Genfis käsitöölise peres; isa kasvatada; Vana-Rooma vabariiklikud ideaalid.
    Prantsusmaa ajalooline taust:
    Revolutsiooniline loomuõigusõpetus, ent siiski naturalistlik.
    Dijoni Akadem. “Kas kunstid ja teadused on aidanud kaasa kommete paranemisele?”
    [14]Arutlus teadustest ja kunstidest (1749/51).
    Algseisund kui “ kuldne ajastu”, üksikuna uitav eneseküllane (va liigi loomulik jätkamine) “loodusinimene”. Kuid loodusjõudude ohustatud. Inimene loomult hea ja kaastundlik, esimesed ühendused rahumeelsed. [15]Ebavõrdsus tekkis koos põlluharimise – maavalduse tekkega. Teadused ja kunstid on lõhet rikaste ja vaeste vahel ainult suurendanud.
    [16]Arutlus inimestevahelise ebavõrdsuse allikaist ja alustest (1753/55).
    Inimese olukorra puudused tulenevad ühiskonnast, milles hävineb looduse ja inimkonna ühtsus. Looduslikus seisundis inimene on vaba ja sõltumatu, õnnelik ja süütu. Haletsustunne on inimesele loodusest antud, kuid selle lämmatab mõistuse areng; mõistus lahutab inimese loodusest ja üksteisest (romantismi joon; taustal tööstus-tehniline areng ja linnastumine ?).
    [17]Riik sanktsioneeris olemasoleva ebavõrdsuse ja tühistas algse vabaduse ja võrdsuse. Positiivne õigus on vastuolus loomuõigusega. Sellisena ebaõiglane. Siit oli samm järelduseni, et riik ja õigus võivad olla mittelegitiimsed .
    [18]R. nägi väljapääsu tagasipöördumises loomuliku juurde. Romantism . Kritiseerib Hobbesi taolisi loomuliku algolukorra kirjeldusi kui ebaadekvaatseid: need kõnelevad metsinimesest, aga kirjeldavad tsiviliseeritud inimest. Astudes ühiskonda, asuvad inimesed pahede ja ebaõnne teele. R-l pole illusioone seaduste õigluse ja objektiivsuse suhtes – tegemist on rikaste poolt vaestele pealesurutud pettusega. R. imetles Genfi linna kui “tasakaalukat demokraatiat”, ent hiljem pettus selleski .
    [19]Ühiskondlikust lepingust (1762).
    Inimene sünnib vabana ja on ometi kõikjal ahelates.
    Kaitstes Antiik- Sparta ajaloo alusel kujundatud demokraatlikke ja vabariiklikke ideid, otsib R. vastust küsimusele, millistel tingimustel on riigi olemasolu õigustatud, kuidas sellist riiki ehitada ning milline on õige riigi otstarve. Leida riigivorm, milles inimesed elaksid võimalikult lähedal algolukorrale.
    Ühiskondlik leping: igaüks loobub oma loomulikest õigustest üldise tahte kasuks, et saada need tagasi kodanikuõigustena. Sellega jõudis R. lõpetatud ja selge ideeni, et Ühiskondliku lepingu osapoolteks on ühel pool vabad ja sõltumatud üksikisikud ja teisel pool nende ühine ja üldine tahe , nende endi ühendus. [20]Üldisele tahtele allumine ei vähenda üksikisiku vabadust, sest üldises tahtes sisaldub ka tema enese tahe. Ent R. eristas “kõikide tahet” (üksiktahete summat , mis väljendab erahubisid) üldisest tahtest (mis väljendab üksnes üldisi huvisid). R. arvates tuleks ühiskondlikus kokkuleppes sündinud ühiskonda tema passiivses olekus nimetada “riigiks”, aktiivses olekus “suverääniks” ja vastanduses teistele riikidele “võimuks”.
    [21]Suverääni võim peab olema absoluutne, ainsaks piiranguks on nõue, et kõik seadused kehtiksid ühtviisi kõikide kohta.
    Üldine tahe ja suveräänsus ei ole jagatavad . Rahvas ei saa suveräänsusest loobuda ega suveräänsust loovutada, ka seadusandlikule esinduskogule mitte. Kuid R. läks suveräänsuse jagamatuse ideega liiga kaugele ning eitas sellel alusel ka võimude lahususe teesi; tõsi küll, ta seadis täitevvõimu seadusandliku võimu ripatsiks, mida võib iga hetk välja vahetada.
    Ühiskonnas elava inimese vabadus on aktiivne osalus poliitikas ja seadusandlsuses. Mh argumenteerib häälteenamuse printsiibi kasuks.
    Üldine tahe tähendab kodanike ühtsust. Ühiskondlik leping polegi ühtsuseks küllaldane: üldise tahte kujunemiseks ja püsimiseks on vajalik ka kombestik, avalik arvamus ja kodanikureligioon (riiklik ideoloogia). Riigile ja kodanikureligioonile allumatus oli võimalik vaid riigist lahkumise hinnaga. Sellegi ideega läks R. liiga kaugele: pidas vajalikuks poliitiliste parteide keelustamist, kuna need hägustavad üldise tahte äratundmist (“enamuse diktatuur”; hilisem revolutsiooniline diktatuur kasutas neid ideid oma huvides ära). Kuid nende ideede taustal tuleb pidada silmas, et R. pidas inimest loomult heaks ning pidas võimalikuks õige kasvatusega inimese headust säilitada ja suurendada.
    [22]R. avab antropoloogilise ja võrdleva lähenemise, mis arvestab eri ühiskondade erinevate tingimustega ning sellest tulenevate erinevate vajadustega juriidilise, poliitilise ja sotsiaalse korralduse järele. See tähendas lahtiütlemist klassikalise humanismi eeldusest inimloomu ühetaolisusest. Vaatamata õiguspositivistlikele joontele (suverääni absoluutne võim), esines R. käsitluses loomuõiguslik piirang: kõikide võrdsuse nõue, mis on seatud piirama seadusandjate tegevust ja seaduste kehtivust, tuleneb inimese loomulikust seisundist.

  • Ratsionalistlikud loomuõigusõpetused


    Ratsionalistlike loomuõigusõpetuste [3] üldised jooned:
    1) Loomuõigust käsitleti igavese, muutumatu ja kõikjal ühesugusena, nii nagu on inimmõistus.
    2) Ühest ülimast printsiibist püüti loogilise deduktsiooni teel tuletada õigusnormide (või vähemalt alustloovate loomuõigusnormide) suletud ja ammendavat süsteemi.
    3) Loomuõigust käsitleti siduvana eelkõige riikliku seadusandja jaoks. See tingis eesmärgi positiveerida loomuõigus riikliku seadusandluse kaudu.
    [4]
    Moraalse loomuse eristamine füüsilisest loomusest (Pufendorf). Õiguse ja moraali alused puhtas mõistuses. Puhas mõistus on aprioorsete teadmiste allikas ning aprioorsed teadmised on paratamatud tõed. Lootus ehitada deduktiivse meetodiga neile õigusteooria, mis kirjeldab õigust nendel samadel alustel seisvana. ( Deduktiivne meetod iseloomustas siiski ka naturalistlikke loomuõigusõpetusi, eriti nt Hobbesil).
    Geomeetria kui mõistuspärase aprioorse teadmise etalon. Usuti, et intuitsioon ei tee geomeetrilisi vigu. Iga katse uurida empiiriliselt geomeetrilisi teoreeme oleks tundunud absurdne. [a) liigne usk intuitsiooni viis liialdusteni õigusemõistmises b) Gauss 18-19 saj jt tegid siiski katseid testida geomeetriat (Pythagorase teoreemi) tegelikkuses.]
    [5]
    Deduktiivse süstematiseerimise ideaalil on kolm aspekti või nõuet:
    1) aksioomid on ilmselged tõed (väga lihtsad ja iseenesestmõistetavad);
    2) aksioomid ja teoreemid on omavahel deduktiivselt seotud – peab olema määratletud lubatavate tuletusreeglite hulk;
    3) teoreemid on kooskõlas vaatlustega.
    (Teoreemide tõestamiseks tuleb aksioomidele lisada defineerimatud algmõisted ehk primitiivsed terminid [hulk hulgateoorias], nende kaudu defineeritavad mõisted ning tuletusreeglid.)
    Teadusfilosoofid on eriseisukohtadel 2) ja 3) suhtes, kuid on üksmeelsed 1) suhtes.
    Eukleidese kümnest aksioomist mõned:
    *. Kõik täisnurgad on võrdsed.
    *. Mistahes kaks punkti asuvad sirgjoonel.
    *. Tervik on suurem kui osa.
    *. Kui võrdsetele lisatakse võrdsed, saadakse võrdsed.
    5. paralleelide aksioom : väljaspool sirget asuvat punkti saab läbida ainult üks sirge, mis selle sirgega ei lõiku.
    *. Kui kumbki kahest asjast on võrdne kolmandaga , siis on ka need kaks omavahel võrdsed.
    [ Nendest tõdedest lähtudes tõestab Eukleides näiteks, et leidub ainult viit sorti korrapäraseid hulktahukaid – väide, mis pole sugugi silmanähtav. Selle teoreemi tuletatavus eeltoodud aksioomidest on seda hämmastavam, et osa aksioome (3-5) on väga üldise iseloomuga , mitte eriomase geomeetrilise sisuga.]
    [ Carnap : Paralleelide postulaadi ümber palju vaieldud, kuni XIX saj.-ni vaid sel teemal, kas ta on aksioomina vajalik. Paljud matemaatikud uskusid, et ta võib saada teistest aksioomidest tuletatud teoreemiks. Tegelikult olid kõik need katsed loogiliselt vigased ja põhinesid kantiaanlikul intuitsioonil, mille järgi geomeetria aksioomid – selged ja lihtsad – pidid olema õiged. (Kanti aprioorne süntees. Carnap eitab sünteetilisi formaalseid ehk sünteetilisi aprioorseid väiteid.)]

  • [6]Rene Descartes (1596- 1650 )


    [7]D. üritas maailma kõiksuse haarata ühte ühtsesse teadusesse. Universaalteaduse ainsaks lähtealuseks sobis tema arvates vaid inimlik mõistus (ratio).
    Descartes pööras ümber F. Baconi protseduuriteooria: D. nõustus Baconiga, et teadus kujutab endast propositsioonide püramiidi, mille tipu moodustavad kõige üldisemad printsiibid. Kuid erinevalt Baconist, kes nägi ette teadusliku uurmise liikumist alt ülesse (progresseeruv induktsioon ), siis Descartes nägi vastupidist suunda – deduktiivse meetodiga ülevalt alla.
    Selline lähenemine nõudis üldprintsiipide vankumatust. Selle täitmiseks nägi ta ette süstemaatilist kahtlemist kõigis otsustustes, et lõpuks veenduda neist mõne vankumatuses.
    Kahtluse kaudu jõudis D. ühe kindla asjani – mõtlemiseni (cogito ergo sum). Sellega pööras ta ümber senise maailma-inimese seose: inimene polnud enam “korrastatud” maailma mutrike , kes usaldavalt uurib, mis tema ümber toimub, vaid ta sai subjektiks, kes on kõige oleva tõesuse alus. Ja kuna inimmõistus on tõesuse alus, siis kõigi teaduslike meetidite aluseks saab olla vaid matemaatiline deduktsioon, kindlatele, selgetele ja vahetutele aksioomidele põhinev (eksimatu) mõtlemine. Aksioomidest ja üksteisest loogiliselt tulenevad deduktsioonid moodustavad kindla süsteemi (vrdl keskaegne summa). Tõene teadmine pidi kuuluma sellesse süsteemi. Filosoofiast pidi saama matemaatiliste loodusteaduste teooria (tänap. teadusfilosoofia ). Pöörde tulemusena tunnetus ei pidanud end enam objektide järgi sättima, vaid [8] meetod määrab tunnetusobjektid. Inimkultuuri fenomenid, sh õiguse ja moraali küsimused järelikult kas allutatakse loodusteaduslikule käsitlusele või välistatakse üldse filosoofilisest käsitlusest.
    Järeldus: vaimu ja mateeria dualism : kaks erinevat, ent vastasmõjus olevat substantsi.
    Ent kuhu jääb D. maailmas Jumal?
    Descartes arutles, et täiuslik olemine ei loo inimest sel viisil, et tema meeled ja mõistus teda süstemaatiliselt petaksid. Järelikult peab siiski eksisteerima iseenesest kui mõtlevast subjektist väljapoole jääv universum, mis ei ole inimese tunnetuslikele võimetele läbipaistmatu. Tegelikult läks Descartes kaugemale ja väitis, et iga idee, mis on selgelt (viivitamatult) ja eristuvalt (tingimatult asjaoludest) mõistuses esindatud , peab olema tõsi. Üheks selliseks on täiuslik ( perfektne ) olemine. [Jumal]
    Niisiis , pärast seda, olles tuvastanud enese eksistentsi mõtleva olendina ja heatahtliku Jumala eksistentsi, kes garanteerib, et mõistuses selgelt ja eristuvalt esindatu on tõde, pöörab Descartes oma tähelepanu loodud Universumile, et uurida, mis on selge ja eristuv füüsikalistes objektides. Descartes nagu Gali­leigi, eristas neid primaarseid kvaliteete, mida iga keha peab omama, olemaks keha, ning sekun­daarseid kvaliteete, mis eksisteerivad vaid subjekti pert­sep­tuaal­ses kogemuses.
    D. kaitses [9] põhjuslik­kuse läbinisti mehanistlikku käsitlust, kuid jumal on liikumise algallikas ja universumi põhjus. Mehanistliku maailmavaate kujundiks oli kell. Kosmiline kell.
    Deduktsioon ei saa minna kaugele lähteprintsiipidest. Kuna lähteprintsiibid või­malda­vad väga erinevaid nähtusi, võrreldes tegelikega, mis leiavad aset kindla­tel asjaoludel, siis meile teadaolev universum on üks paljudest võimalikest, neile seadustele vastavatest univer­sumitest. Üldistest seadustest ei saa tuletada füüsika­liste protsesside käiku.
    Descartes teadusliku meetodi teoorias on tähtis koht vaatlusel ja ekperi­mendil, mis täiendavad teadmist neist tingimustest, milliste juures antud nähtused (sündmused) aset leiavad.
    Vaatluse ja eksperimendi teine tähtis roll Descartesi teoorias on esitada hüpo­teese, mis määratlevad fundamentaalsete seadustega kooskõlas olevaid mehanisme. Hüpoteesid konjunktsioonis fund. seadustega peavad seletama fenomene, sisaldades deduktiivseid otsustusi fenomenide kohta. Kuid eksprimentaalse kinnituse otstarve jäi D-i maailmavaate kõige nõrgemaks kohaks. Ta kaldus üldiselt kasu­ tama eksperimenti pigem kui abivahendit seletuste formuleerimisel, mitte nende adek­vaatsuse proovikivina. Kuna eksperimentaalseid efekte sai seletada vaid kõige üldisemate (metafüüsiliste) seaduste ja faktide, või seaduste ja hüpoteeside konjunktsiooniga, esines võimalus seletuste pääst­miseks kasutada ad hoc hüpoteese. Selline Descartes süsteemi paind­likkus oli üks tema populaarsuse põhjusi XVII- XVIII saj.-l.

  • [10] Benedictus de Spinoza (1632-1677) M. Luts lk 93-94.


    Matemaatilis-kausaalse meetodi kõige järjekindlam rakendaja.

  • [11] Gottfried Wilhelm Leibniz (1646-1716)


    15-aastaselt läks ülikooli, 20-aastaselt esitas õigusteaduse doktoriväitekirja. 1667-1672 Mainzi kuurvürsti teenistuses. Avastas mh diferentsiaalarvutuse. 1676 kohtus Amsterdamis Spinozaga. Samast aastast surmani oli Braunschweigi hertsogi raamatukoguhoidja . Asutas Preisi teaduste akadeemia.
    Ehkki L. arvas , et võimalikuks sidemeks metafüüsiliste printsiipide ja empiiriliste seaduste vahel on range deduktiivne seos,[12] pidas ta matemaatilist meetodit maailma seletamiseks siiski ebapiisavaks.
    Juba Blaise Pascal (1623-1662) lisas abstraktse loogilise mõtlemise meetoditele (geomeetrilisele vaimule ) väärtushinnangutest juhitud “ärksuse vaimu” (esprit de finesse ).
    L. arvates mehaanika ja liikumisseaduste esmane põhjus ei saa leiduda matemaatikas, sest liikumisel on alati eeldatav mingi eesmärk. Seetõttu pidas L. vajalikuks, saavutamaks täielikku loodustunnetust, täiendada mehaanika eesmärgiidee e. finalismiga ehk siduda matemaatika eesmärgiõpetusega [kas vastab nüüdisaja funktsionalismile?]. L. oli idealist , st ta pidas reaalsust põhiolemuselt vaimseks .
    [13]Mh leidis L., et Jumalast juhitud looduses kehtib maksimaalse lihtsuse ja täiuslikkuse printsiip (selle näiteks on valguse sirgjooneline levimine), samuti küllaldase aluse ja identsuse printsiibid (tuleb juttu Wolfi juures).
    Nendest eeldustest lähtuvalt tunnustas L. ka vaimse moraalikorra olemasolu.
    Selle maailma substantsideks on monaadid , mitterelatsioonilised ehk mittesuhtestatud, sõltumatud mittefüüsikalised üksused (L. ei sallinud atomismi). Monaadid on lihtsad, individuaalsed, tajude ja soovidega vaimuolendid.
    [14] Maailma fenomenide taga peitub monaadiline aktiivsus. Ka aeg ja ruum pole muud kui monaadidevahelised seosed. Mõistus surub neile peale (omistab?) relatsioonid nagu kausaalsuse (phenomena bene fundata). Inimene vaimumonaadina on seotud monaadide monaadi ehk Jumalaga . Inimese olemus on ideaalina antud jumalikus vaimus, konkreetne inimene peab aga täiustuma selleks, et seda eesmärki saavutada.
    [15]Õiglus kuulub jumala olemusse: õigus on õigus mitte sellepärast, et Jumal on seda tahtnud, vaid sellepärast, et Jumal on õiglane. Eetilis -õiguslikud normid on “igavese tõe määrused” (decreta aeternae veritatis). Õigusteadus pidi samuti võtma aluseks jumaliku õigluse, mille eesmärk on kõikide inimeste täiustamine. Selliselt sai loomuõiguse juhtprintsiibiks ühiskonna täiustamine, mitte lihtsalt selle säilitamine või kaitsmine, nagu asja varem nähti. L. tegi vahet seadusel ja õigusel: seadus võib olla vahel ebaõiglane, õigus mitte kunagi.
    [16]L. eristas kahte liiki tõed: välise kogemuse tõed ja sisemise arusaamise tõed. Füüsilise maailma põhiprintsiipide, samuti moraalse maailma kui sellise tunnetamiseks ei piisa välisest kogemusest. Vaja on mõlemat meetodit ehk loodusteaduste sidumist antiigist alguse saanud igavese filosoofiaga (philosophia perennis).
    characteristica universalis – loogiliselt “läbipaistev“, lausearvutusele täielikult alluv ideaalkeel või keelemudel.

  • [17] Samuel Pufendorf (1632-1694) M. Luts lk. 103-106


    [18]Tähelepanu pöörata P-i õpetuse sellele aspektile, mis eristab seda loomuõiguskäsitlustest: inimese käitumine on allutatud inimese moraalsele loomusele, moraalsele maailmale, mis vaatamata sellele, et eksisteerib lahutamatult koos inimese füüsilise olemuse või maailmaga , on siiski oleva selgelt eristatav olemisviis (sama ilmnes juba Pascali mõtetes).

  • [19] Christian Wolff (1679- 1754 )


    Mõistusõiguse viimane suur esindaja ja õiguspraktika mõjutaja oli Christian Wolff. W. oli Leibnizi peamine järgija ja tõlgendaja.
    Tema loengukarjäär algas 1703.a. Leipzigis. 1706- 1723 oli Halles matemaatikaprofessor, pidas loenguid ka füüsikast ja sõjaehituskunstist. Kuid tema peale kaevati Preisi kuningale ( Friedrich Wilhelm I) ning kuna ta olla “saatust õpetanud” ning eitavat seega inimese vaba tahtemääratlust, ei sobivat W. tema riiki. 1723.a. saadeti W. poomisähvardusel maalt välja. Hesseni krahv võttis ta kohe vastu ning W-st sai matemaatika ja filosoofia korraline professor Marburgis. Seal kasvas ta kuulsus veelgi ning Preisi kunigas kutsus hiljem korduvalt teda tagasi, ent W. ei soostunud naasema. Alles kui 1740 noor kuningas Friedrich II troonile tõusis, pöördus W. tagasi Hallesse. W. võeti vaimustunult tagasi ( 1743 nimetati ülikooli kantsleriks), ent ta sai pettumuse osaliseks: W-i õpetus oli muutunud kõigi ühisvaraks, nii et tal ei olnud omas ajas enam midagi uut öelda. Mõistusõigusliku ühiskonnaõpetuse suur matemaatikaülesanne oli lahendatud . Ometi ulatus tema mõju XIX sajandisse.
    [20]1749 lõpetas teose Institutiones iuris naturae et gentium, mis võttis kokku 8-köitelises Ius naturae (1740- 1748 ) arendatud õigusõpetuse.
    Ta ei olnud õiguspraktik, vaid teadusteoreetik, kes kontrollis oma teooriat akadeemilistes kirjutistes ja loengutes, mh filosoofiast ja matemaatikast. W. kujutas õigust mitte isoleeritud, vaid teiste teadustega seotud õpetusena. “…nagu Cicero väga osavalt väljendas, et õigusteadust ei saa võtta XII tahvlilt ega preetorite käskudest, vaid hoopis filosoofia sisemusest.”
    W. tahtis visandada üldist teaduslikku maailmaõpetust. Ta on pigem tuntud matemaatiku ja filosoofina.
    W-i õigusteooria oli vaid üks tema teadusteooria kasutusjuhtumeid, matemaatilise täpsusega väljaarendatud mõistete süsteem. Ta tuletas õiguse teooria etteantud ühiskonnamudelist ning samas kaasas õiguse teiste sotsiaalteaduste ringi.
    [21]W-i arvates tõde pidi end ilmutama mõtteselguses. Tõe äratundmiseks ei tohtinud usaldada endiste teadlaste õpetusi ega valitsevaid arvamusi, vaid väide pidi osutuma tõeseks matemaatiliselt mõtleva mõistuse otsustuses. Tõde tõestab end vastuolude puudumisega. W. viitas pidevalt teistele definitsioonidele ja lausetele , et nii luua selgust ja arusaamist igast mõistest. Ükski lause ei seisnud omaette ega olnud üksikuna mõistetav. Muidugi tekkis täielikule defineerimisele rajatud teoorias keeleprobleem: tema õiguskeeles ei tohtinud ühelgi sõnal olla rohkem kui üks tähendus ning ühtegi mõistet ei tohtinud väljendada rohkem kui ühe sõnaga. Mõisted ja nende tuletised sisaldasid uut õigust.
    [sünteetilistest ja analüütilistest keeltest]
    Ent ka teadussüsteemi alused peavad ilmnema tõestena, enne kui nendele saab asuda rajama teaduslike mõtete süsteemi. Mis on loomulik, on ka tõene. Mis on mõistuses tõene, on seda Jumala tahtel. [22] W. oletas, et kõik metafüüsika paratamatused on tuletatavad küllaldase aluse (1) ja identsuse printsiibist (Leibnizi seadus)(2), mis on samuti, nagu sellest tuletatav metafüüsika, tunnetatav aprioorselt.[23-24]
    (1) Mitte miski ei saa olla nii, nagu see on, kui selleks puuduks alus. Ent see alus peab olema eriti võimas: lõppkokkuvõttes peab rajama juhuslikud faktid paratamatutele alustele , nii et aktualiseeritud on üks võimalikkus teiste võimalikkuste asemel. Lõppjareldus nii Abelardil kui Leibnizil on, et tegelik maailm on võimalikest maailmadest parim.[eksistentsi näiv paratamatus ?]
    (2) Identsete eristamatus: kui A on identne B-ga, siis on A-l iga omadus, mis B-l ja vastupidi. (probleem esineb siis, kui me ei tea, kas tegemist on ühe või kahe asjaga – nt vaim ja hing, või sõnade esinemine tüübi ja eksemplarina). [individuatsiooniprintsiip]
    [25]Nagu paljud teisedki, lähtus ka W. inimese algseisundist. Ent tema järgi inimkonna algseisund ei olnud minevikuline, vaid see oli olev, ideaalne seisund või mudel, mille kohaselt mõstlikud inimesed täna ja siin pidanuks (Jumala tahtel) elama. Püüdlemine loomuliku seisundi poole oli inimese ülesanne (jällegi Jumala tahtel). Mõistliku ühiskonna mudeli alusel sai määratleda ka riigi ja õiguse eesmärgi.
    W-i ühiskonna ja õigusõpetuse keskmes seisis inimene kui üksikisik. Isik on hing ja ihu. Inimese ülesandeks on enese kasvatamine, nii enese kui ka kaasinimeste täiuslikkuse teostamine . Täiuslikkuse mõõduks on loomulik seisund.
    [26]W. lähtus mõistusõiguslikust postulaadist , et kõik õigused tekivad kohustustest (vt Pufendorf: inimesed ammutavad teadmisi kohustustest kolmest allikast, millele vastab 3 liiki kohustusi ja 3 teadust: 1.mõistuse valgus – üldinimlikud kohustused – õpetus kõikide rahvaste ühisest loomuõigusest; 2.seadusandliku ülemvõimu korraldused – riigialama kohustused – positiivne õigusteadus üksikute riikide õigusest; 3.jumalik ilmutus – kristlase kohustused – moraaliteoloogia pühakirjas ilmutatud normidest). Õigus on üksnes seal ja kõikjal, kus inimesel on kohustus tegutseda looduseaduse jõul. Kohuse täitmisele ei viinud riiklik kasvatuslik tegutsemine, vaid kohust pidi igaüks täitma iseenda pärast, et saavutada loomulik seisund. [27] Mõistusõigus on enesekasvatus, millega igaüks peab isiklikult tegelema ning mitte segama teisi sellel teel. Ehkki üksikisiku teekaaslasteks on teised inimesed, tegutseb igaüks enda täiustamise nimel ja omal vastutusel (vrdl Pufendorf: inimene on loomult ühiskondlik). Algseisund, mille poole tuli püüelda, oli võrdsete ja vabade inimeste ühiskond, kes täidavad oma looduse poolt antud kohustusi. W-i õpetus oli antikollektivistlik (antikommunitaarne moodsas tähenduses).[28]
    “Inimese loomus on loodud selliselt, et ta eelistab kõigele muule seda, mida ta peab parimaks. Loomulik kohustus on aga olemas niipea, kui on olemas inimese ja asjade loomus ja olemus. Ja loodusseadus sisaldab eneses loomulikku kohustust.” (Institutiones § 48)
    “Nii on kohustus, mida inimene peab täitma, kõikidel inimestel ühesugune. Seega on ka õigused kõikidel inimestel samad.”(§ 69)
    [29]Kohustuste samasusest johtus inimõiguste samasus:
    “Kaasasündinud õigus on nii kindlalt seotud inimesega, et seda temalt võtta ei saa; sest ta valdab seda, et suuta oma loomulikku kohustust täita.” (§ 74)
    [30] Erinevalt Pufendorfist leidis Wolff, et loomuõigus säilitab oma kehtivuse ka pärast riigi rajamist. Riigi eesmärk on tagada piisav ülalpidamine, rahu ja turvalisus. Riik toetub kodanike- vahelisele lepingule, millega viimased on kohustunud edendama üldist hüvangut ja hoiduma kõigest, mis on ühiskonnale ohtlik.
    Lääne pool Rheini jõge loeti W-i teoseid hoopis teise pilguga kui ida pool, Pühas Riigis. Vabade ja võrdsete kodanike enesekasvatuse idee oli tollal revolutsiooniline, kuid sotsiaalkriitika ei olnud tegelikult W-i südameasjaks.

  • [31]Ajalooline koolkond


    Ratsionalistliku loomuõigusfilosoofia sisemine loogika – selle rajatus ajatule alusele – ei saanud arvestada ajaloolise dünaamikaga. Loomuõiguse hiilgeaegadel jäi ajalooline lähenemine õigusele seepärast tahaplaanile. Giovanni Battista Vico (keda peetakse ajaloofilosoofia rajajaks) asetas oma käsitluses peamise rõhu erinevate rahvaste ajaloole ning kritiseeris Descartes’i, kelle filosoofias ajalool ja ajaloolisusel polnud mingit kohta. Loomuõigusõpetusi kritiseeris ta selles, et need lähtusid ajaloolise maailma viimasest, aktuaalsest astmest , ega arvestanud võimalusega, et õigus võib olla ajalooliselt arenev või varieeruv . Vico põhitees: inimlik vaim saab aja jooksul üha enam teadlikuks oma tegelikust loomusest ning temas algetena algusest peale olemasolnud õiglus tuleb tasapisi üha selgemini ilmsiks. Õiglus on lahutamatult seotud mõistusega. Mõistuse ja võimu vahekorrast sõltub seepärast positiivse õiguse hüve ehk õiglus. Mõistuse ettekirjutuste eiramise tagajärjeks on monstrum legum.

  • [32]Charles Montesquieu (1689-1755)


    Aadlik Bordeaux lähistelt. Päris Bordeaux parlamendi presidendi ametikoha. M. oli Wolfi kaasaegne. M. imetles 1688.a. Inglise revolutsiooni ja Locke’i väljendatud sallivuse , vabaduse ja põhiseadsliku valitsemise ideaale. Kuid need olid tema päritolu positsioonilt tõlgendatud aristokraatlikud ideaalid aadli privileegide kaitsmisest tugevneva monarhia vastu. M. isiklikku elu on iseloomustatud kui karjeristlikku, ihnsat ja saamahimulist, mille tõttu ka tema õpetust on peetud omakasupüüdlikuks.
    [33]1721 avaldatud “Pärsia kirjad” äratas üldist tähelepanu – “ümberpööratud” reisikiri (reisikirjad oli tollal suurmood). Raamatu edu näitas, et ta oli tabanud ajast vaimu.
    “Praegu on nii, et see õigus lähtub teadusest, mis õpetab vürstidele, kui palju nad võivad oma huvisid kahjustamata õiglust rikkuda. Milline hea mõte: süda kõvaks teha ning muuta ebaõiglus süsteemiks, luua selleks vastavad reeglid, formuleerida põhimõtted ja teha siit järteldus! Meie suursuguse sultani võim ei tunne muid juhtnööre kui ta ise, kuid sellest ei sünni midagi hirmsamat kui alatu kunst õiglust väänata, mis on ometi painutamatu.”
    M. ei uskunud enam, et õiglust saaks taastada loogika, mõistete ja süsteemi abil. Kogu oma süstematiseeritud õigsusele vaatamata teenib õigus ebaõigust. Alamate õiguste kehastumine kuningas on ratsionaalselt organiseeritud vale. Nagu taimed, nii hakkavad ka inimesed õitsema ainult hea hoolduse korral. See tähendab inimsõbralikkust ja lootust hoolitsusele. Autor tunnistas , et valitsuse rangus ja karmikäelisus inimestega ümberkäimisel ei suurenda kuidagi voorust ega kujuta endast retsepti võitluses kuritegevusega.
    [34]Samal 1721 müüs M. presidendikoha maha ning hakkas mööda Euroopat reisima . Ta kogus materjali mahuka raamatu “Seaduste vaim” tarvis. Raamat algas tõdemusega, mida hiljem tunnustas kogu Euroopa:
    “Üldine seadus on inimlik mõistus (raison), kuivõrd mõistus valitseb maailma kõigi rahvaste üle; ning iga rahva riigi- ja tsiviilseadused peavad olema selle inimliku mõistuse üksikud rakendusjuhud.”
    Esmapilgul näib M. kinnitavat käibelolnud mõistusõigusõpetust. Kuid tingimus “kuivõrd” viitab teatud kahtlusele, kas mõistus on ikka nii kõikvõimas, nagu üldiselt arvati. [35]M. arendas tegelikkuse teemat:
    “Seadused peavad olema kohandatud sellele rahvale, kelle jaoks nad on loodud, ja oleks väga suur kokkusattumus, kui nad oleksid kohased ka teisele rahvale. Nad peavad vastama olemasoleva või veel rajatava valitsusvormi loomusele või printsiibile. …lisaks peavad need vastama maa loodusele , selle …kliimale, pinnamoele, asendile ja suurusele, rahva elulaadile: kas põlluharijad, kütid või karjused…”
    [36] Lisaks nimetab M. seadusi määravate tingimustena vastava rahva vabaduse astet, tema kombeid, usku, kaubandustava, et seejärel defineerida oma probleem:
    “Neid tuleb vaadelda kõikidest nendest vaatepunktidest lähtuvalt. See olgu käesoleva teose ülesandeks. Kõiki neid seoseid tahan ma uurida. Nad kõik kokku moodustavad “Seaduse vaimu”.”
    [37]Mõistuse, ratio kohale asus uus autorieteet: spirit, vaim. M. otsis elu kõiki ilminguid tekitavat varjatud jõudu, mis ei ava end igaühele, ent mida tundmata ei saa mõista seaduse ja inimmaailma olemust. Sellele ‘vaimule’, erinevalt ‘mõistusest’, on olemuslik erinev toimimine erinevas ajas ja ruumis. ‘Vaim’ ei võta inimesi ühetaolise materjalina, ei konstrueeri värvitut-abstarktset “inimest” ega kõikjal samadele mõistusseadustele kuuletuvat ühiskonda. “Vaim” ilmutas M.-le, et kõikjal, kus varem loodeti ära tunda ühtsust ja samu vorme, valitseb mitmekesisus ja individuaalsus . Rahvaste mitmekesiseid elutingimusi arvestades peaks olema suur juhus , kui ühe rahva seadused sarnaneksid teiste omadele. (Durkheim austas M-d moodsa sotsioloogia rajajana, ehkki juba Jean Bodin märkas sarnaseid seoseid.)
    [38]M. kasutas enneolematult sageli sõna ‘rahvas’. Kus seni vaadeldi ühiskonda, märkas M. hulka erinevaid rahvaid oma eriomase kultuuri, ajaloo ja põhiseadusega, oma nn rahvusliku iseloomuga. Kuid M. võttis kasutusele ka teise mõiste – ‘rahvus’ ehk natsioon (la nation), mis valitses Euroopas jrgs-d kaks sajandit. Rahvus oli teadlik oma ainulaadsusest (tänapäeval öeldakse – identiteedist ) ning ei sobitunud üldisesse mõistusõiguslikku ühevormilisusse. Reisides oli M-st saanud eurooplane, ent veel enam prantslane , kes oli teadlik kuulumisest rahvuste kirjusse perre kui ka oma rahvuses juurdumisest. Ta asus otsima jõudusid, millest sünnivad rahvad ja nende seadused.
    [39]“Seaduste vaim” on omamoodi poliitiline entsüklopeedia, mis käsitles kõiki ajastu tähtsamaid küsimusi. Kasutati poliitika käsiraamatuna. Kuid M. ei esitanud selles teaduslikult lõpetatud süsteemi, ehkki seda on teosest otsitud. M. ei olnud eriti originaalne, kuid ta ühendas loominguliselt oma aja hajutatud ja teadvustamata mõtteid ning ajastu soosis tema stiili ja peamisi ideid – mõtteid inimeste ja rahvaste ainulaadsusest, mõõduka põhiseaduse poole püüdlevast ja inimestega hoolikat ümberkäimist nõudvast optimistlikust inimvaimust. Kuna talle olid olulised inimesed ja rahvad nende ainulaaduses, siis oli võimalik pakkuda vaid teaduslikke üksikvaatlusi ja üksikõpetusi.

  • Friedrich Carl von Savigny (1779-1861)


    Vt kohustsuslik kirjandus.
    [[Aarnio 1997:] For von Savigny, law was a historical phenomenon whose origins were not to be looked after in divine sources. Law grew naturally from the people, its customs, its history. Law was a product of the natural spirit, the Volksgeist. The challenging task of the legal profession was to give a form to the concept of law that had thus originated.//The form of the law was a kind of an enlightened doctrinal opinion. It is not a long jump from this conception to the view that the form of the law is expressed by legal concepts and that it is those notions that in a way carry the law from one phase of the development of society to the other . By their means one can in an exact way, as well as exhaustively, present the entire spectrum of cases covered by legal rules.// One finds here a similarity to those German thoughts of 18th century, introduced by Carl Friedrich von Savigny, which emphasized law being a manifestation of common legal ideology.]

  • Immanuel Kant (1724-1804)


    Kant on kriitilise filosoofia rajaja (analüütilise filosoofia metoodika on kriitiline; ka analüütiline epistemoloogia algab kahest kriitilisest küsimusest: mida see tähendab? ja kust me seda teame? Tuleta meelde nt Popperi kriitiline ratsionalism ). Sündis sadulsepa peres Königsbergis, õppis sealsamas ülikoolis, töötas koduõpetajana ja pärast magistrikraadi kaitsmist 1755 eradotsendina. Alguses kirjutas füüsikast ja astronoomiast. 1770 määrati KÜ loogika ja metafüüsika õppetoolile. Algas nn kriitiline periood. Karikatuursuseni korrapärane: ta ei lahkunud kunagi Kö-st ega abiellunud; kuna pidas seksuaalsust alandavaks, siis tõenäoliselt puudus tal ka selles vallas kogemus [t.m isetäituvad ennustused ja performatiivid].
    Kanti intellektuaalsed lähtepositsioonid olid suuresti Leibnizi kujundatud. L. ideed levisid Wolffi kaudu, kes oli L-i filosoofia põhjal loonud hästi liigendatud ja korrastatud süsteemi. Wolff uskus, et aprioorne tunnetus ja teadmine on tõelised ning empiiriline kaemus on jumaliku tagatisega. See oli üldine uskumus tollal (Kanti nn eelkriitiline Vaimudenägija unelmad ründab seda). 1770 avaldab Kant esmakordselt mõtet, et meil on ajast ja ruumist a priori tunnetus seetõttu, et need on meie aru poolt tunnetusele pealepandud (subjektiivsed) vormid: ruum on “püsiva seaduse päraselt mõistusest tulenev skeem meie kõikvõimalike välisaistingute koordineerimiseks”. Sellest tuleneb vajadus eristada asja iseeneses ja asja meie jaoks, ning kogemust ja mõtlemist.
    Puhta mõistuse kriitika (“esimene kriitika”, 1781 ) laiendab need teemad kõikidele mõtlemise kategooriatele.
    1) küsimus: Mida ma võin teada?
    K. võttis kriitilise vaatluse alla senise metafüüsika ning püüdis anda uuele metafüüsikale kindlat tunnetusteoreetilist alust. Kanti filosoofia on subjektivistlik, kartesiaanlikust kahtlusest ja tunnetava subjekti võimalustest lähtuv, ent on siiski kindla teadmise poole püüdlev. Ennekõike asus Kant kritiseerima “täiesti isoleeritud spekulatiivse mõistusliku tunnetuse” võimalusi tõe avastamisel. Tolleaegne ratsionalism oli harjunud kogemusest juba täiesti mööda vaatama, tegeledes vaid mõistete defineerimise, dedutseerimise ja süstematiseerimisega.
    K. käsitles tunnetuse paratamatute elementidena nii meelelist kaemust kui ka mõistust (aru).
    Teadvuse ühtsus ise eeldab korrastatud kogemust, mida ühendavad üldkehtivad ja paratamatud seadused. Sellega püüab ta vastata induktsioonialasele Hume ’i skeptitsismile (induktsiooniprobleem) ja subjektivismile põhjuslikkuse küsimuses. Lõpuks osutab Kant juhtumitele, millal mõistuse piiriületavad taotlused tekitavad dogmaatilise metafüüsika.
    Kanti filosoofia üks põhitees: fenomenid saavad oma kuju meie tunnetusfakulteetidelt (tunnetusvõimetelt): asjad näivad ajas ja ruumis ulatuvana ning põhjuslikult seotuna vaid meie endi tunnetusomaduste tõttu.
    [Moodsas teaduskeeles vastandatakse või eristatakse fenomenaalseid ehk nähtava antuse aspekte teoreetilistest aspektidest, mis tuletatakse või postuleeritakse esimeste seletamiseks. Saab vastandada või eristada ka mõisteid ja fenomene (kassi mõiste ja kassi esinemine).]
    [ühe vaateviisi (ontoloogiline) järgi Kant eksplitseerib kaks maailma, millest noumenaalne on meile tunnetamatu, fenomenaalse maailma alus; teise vaateviisi (metodoloogiline) järgi peegeldab see hoopis arusaama, et igasugune teadmine on teadmine mingist vaatepunktist ning noumenaalne maailm on petlik kujutlus sellest, mida võiks aduda ilma ühegi vaatepunktita olevus . Noumenaalne “mina” on aga vajalik, postuleerimaks inimese tahtevabadust, sest fenomenaalne “mina” on oma tegutsemises liialt determineeritud.]
    Kokkuvõtvalt: Kant lõi otsustavalt lahku 18. sajandil valitsenud sensualistlikust empirismist, taandumata siiski põhjendamatusse ratsionalismi.
    “Teine” ehk praktilise mõistuse kriitika (1788) tegeleb moraaliküsimustega:
    2) Mida ma pean tegema?
    “kaks asja täidavad meelt seda värskema ja suurema imeltuse ja aukartusega, mida sagedamini ja püsivamalt me nende peale mõtleme: tähistaevas meie kohal ja moraaliseadus meie sees”
    Kanti eetika püüab kompromissitult leida ühtainsat ülimat moraaliprintsiipi, millel oleks ka mõistuslik autoriteet, mis pigem juhiks kirgesid kui järgiks neid ning oleks siduv kõikidele mõistusolenditele. Iga inimtegu lähtub mõnest subjektiivsest printsiibist ehk maksiimist ning inimese moraalse väärtuse määrab täielikult see, kas tema tegevuse maksiimiks on austus moraaliseaduste vastu ehk kohus kuuletuda kategoorilisele imperatiivile ([lihtne rahvatarkusest lähtuv reegel] K-l subj. printsiip, millest iga tegu lähtub või millega kooskõlas see sooritatakse ). Selliselt Kant võrdsustab inimese kogu moraalse väärtuse teatud liiki kohusetundlikkusega. Sageli nähakse selles teiste inimlike vooruste (nagu heasoovlikkus) alavääristamisena. Küsitavad on Kanti eetikasüsteemis ka vabaduse seostamine enesevalitsemise ja enesele seaduseandmisega ning praktiline vajadus mõtelda, et moraali tingimuseks peab olema õiglane jumal.
    Kant ei lähtunud (aristotellikust) inimolemise eesmärgist, vaid puhtas mõistuses aprioorselt antud kõlblusseadusest, kategoorilisest imperatiivist. See ei olnud vaatlusele ja kogemusele toetuv empiiriline reegel (nagu natuur-loomuõiguslastel), vaid niisugune mõistusseadus, mis oma olemuselt on inimesele kohustuslik (sic volo , sic iubeo – nii ma tahan, nõnda ma käsin) ja samas sõltumatu mistahes õigustustest.
    Kategooriline imperatiiv vastandub hüpoteetilisele imperatiivile. H-I. sisaldab käsku, mis on kohane üksnes mõne eelduse (soovi või kava) seisukohalt: “Kui sa tahad näida metseenina, siis peab sul raha olema ja pead sellega kunstnikke toetama .” Ent isegi kui sul on raha, ei tähenda see, et sa peaksid kunstnikke toetama. Kategoorilist imperatiivi ei saa samal viisil vältida – see nõue on siduv igaühe jaoks sõltumata tema kalduvustest. Käsk “Räägi tõtt!” on sõltumatu soovist seda teha. (Ent määrav pole muidugi konditsionaalne vorm “kui…, siis…”.) Teoses alusepanek kommete metafüüsikale esitab Kant viis kategoorilise imperatiivi vormi: (1) üleüldine seadus (“toimi vastavalt niisugusele maksiimile, mille kohta võiks järjekindlalt tahta, et sellest saaks üldkehtiv seadus” / “Käitu nii, et sinu tahte maksiimid võiksid alati ühtlasi kehtida üldise seadusandluse printsiipidena”); (2) loodusseadus (“talita nõnda, et su teo maksiim võiks sinu tahtel saada üleüldiseks loodusseaduseks”); (3) eesmärk iseeneses (“inimlikkus kui eesmärk, mitte kui vahend”); (4) tahte autonoomia; (5) eesmärkide riik, mis on eeskujuks erinevate mõistusolendite süstemaatilisele liidule ühiste seaduste all.
    Üks põhiküsimusi K-i eetika uurimisel on, kuidas tõlgendada möödapääsmatu ja siduva kategoorilise imperatiivi erinevaid sõnastusi ja kas mingil süvatasandil need on võrdväärsed. K-I rakendused K-l ei ole alati veenvad, nt seksuaalküsimustes.
    “Kolmas” ehk otsustusvõime kriitika tegeleb esteetika probleemidega. Religiooniküsimuste terviklik kriitika jäi kirjutamata, kuigi K. tegeles ka nendega (küsimus Millele võin loota ?).
    Kant lahutas otsustavalt oleva olemapidavast: küsimus olevast on matemaatilis-kausaalse (matemaatilis-nomoloogilise) loodusteaduse probleem. Selles ei ole kohta inimvabadusel. Selle maailma tõdesid kajastavad teoreetilised teadmised, mis rajanevad kogemuse ja teoreetilise arutluse sünteesile.
    Seevastu olemapidav on uskumuste, mitte teadmiste sisuks . Ent uskumused ei tähenda Kantil mõtlematut allumist mingile autoriteedile, vaid vabadust põhistavat filosoofiat . Olemapidavaga haaratud kõlbluse sfäär eeldab nimelt paratamatult inimlikku tahtevabadust [ilma tahtevabaduseta poleks jutt olemapidavast, vaid ikka olevast]. Praktilise mõistuse sfääriks on “võimalikkus vabaduse läbi” (isegi kui see kunagi ei realiseeru), teoreetilise mõistuse sfääriks on “looduse paratamatus”. Esimesele vastavad praktilised seadused (ettekirjutused), teisele nomoloogilised seadused.
    Kant tuletas kõlbluse (ehk käitumist reguleeriva aksioloogia ) a priori puhtast mõistusest, mitte inimese loomusest. Ta vastandas inimese kaks loomust: empiiriline inimene (homo phaenomenon, nähtumuslik, fenomenaalne inimene) ja inimene mõistuse kandjana (homo noumenon ehk inimene kui noumen , inimene iseeneses). Inimene mõistuse kandjana on suuteline tõusma kõrgemale oma animaalsest seisundist ning looma mõtlemise kategooriate abil looduse fenomenide kohale täiesti uue mõttelise maailma (moodsalt öeldes mõttelise maailmamudeli).
    Kõlblus jagunes Kanti õpetuses kaheks valdkonnaks: õiguseks ja moraaliks. Õigus hõlmab inimese väliseid kohustusi, mis nõuavad motiividest sõltumatuid käitumisakte. Moraali objektiks on sisemised kohustused, mis lisaks käitumise ettekirjutusele nõuavad kohustuse teadvustamist [ja inimese teatud motiveeritust kohustuse täitmiseks]. Inimese kalduvus õigeks-peetavale käitumiseks pole küllaldane, et lugeda tema käitumist moraalseks, vajalik on ka õige motivatsioon . Sellega Kant loob deontoloogilise ehk kohustusel rajaneva eetika aluseid.
    Ent milleks väline õiguskäsk, kui inimese mõistuses on antud kategooriline imperatiiv?
    Vajadus õiguse järele tuleneb Kanti arvates inimese kahetisest olemusest: kui inimene oleks üksnes mõistuslik olend , piisaks üksnes sisemisest moraalsest seadusest. Ent kuna inimene on ka meeleline olend, siis on tema käitumise ohjeldamiseks ja õiguspärasuse raamides hoidmiseks vajalik ka väline sund. Sest inimene on vähemalt sedavõrd egoist, et kui ta tahab seadust, mis kõigi teiste vabadusele seaks piirid, siis tema omakasupüüdlik (“ loomalik ”) loomus kallutab teda igal võimalusel ennast nendest piiridest väljapoole arvama . Kant nimetab seda kahetist loomust “seltsimatuks seltsivuseks”. Seepärast peab Kant õigusest juhitud kodanliku ühiskonna loomist inimkonna kõige keerulisemaks probleemiks. Kuna selles ülesandes peitub paradoks – vabaduse kindlustamiseks vajalik autoriteet peab mingil viisil pärinema inimkonnast enesest – siis pole seda probleemi kunagi võimalik lahendada lõplikult ja täiuslikult.
    Kuna õiguse ülesanne pidi Kanti järgi olema üksnes inimeste vabaduse kaitsmine, tunnustas ta ainsa subjektiivse loomuliku õigusena vabadust kui sõltumatust kellegi teise sundivast meelevallast, kuivõrd see on ühildatav teiste vabadusega . Ehk teisisõnu, iga inimese vabadus on piiratud teiste inimeste vabadusega ning selliselt mõistetud vabadus on “ainus, algupärane, igale inimesele tema inimlikkuse jõust tulenev õigus”.
    Vabadus on inimese loomulik subjektiivne õigus, mida (loomu)õigusena piirab mõistuseseadus.
    Ja lõpuks õiguse definitsioon: õigus on üldistus tingimustest, milliste juures inimeste meelevallad on üldise seaduse alusel ühendatud.
    > Selgituseks mõned väljavõtted Puhta mõistuse kriitikast:
    “Aeg ja ruum kuuluvad paratamatult ja kahtlemata meie meelelisuse juurde, millised ka poleks meie muljed; ent muljed võivad olla üsna erinevad. Ükskõik kui suure selguseni me oma kaemust ka ei viiks, ikka ei suuda me läheneda asjadele iseeneses [asjade iseeneses omaduste tunnetamisele]. Igal juhul tunnetaksime me ka siis täielikult vaid oma kaemuse viisi, st meie meelelisust, ja sedagi vaid subjektil aja ja ruumi algse olemasolu tingimusel; millised on asjad iseeenses – seda ei saaks me kunagi teada ka kõige selgema meile antud nähtuste teadmise kaudu.
    Näiteks pole kahtlust, et õiguse mõiste, mida kasutab terve mõistus, langeb täiesti kokku sellega, mida võiks sellest arendada kõige peenem spekulatsioon, vaid selle erinevusega, et argises ja praktilises kasutuses me ei teadvusta erinevaid ettekujutusi, mis selles mõttes esineb. Kuid [–] sellel alusel ei saa kinnitada, nagu omaks argine kujtlus meelelist iseloomu ja sisaldaks vaid nähtumust: õigus ei saa üldse ilmneda, õiguse mõiste sisaldub arutluses ja kujutab endast tegude (moraalset) omadust, mis on neile omane iseenesest. Aga vastupidi, meeleline kujutlus kehast ei sisalda midagi sellest, mis oleks omane esemetele iseenesest; see väljendab üksnes millegi nähtumust ja seda viisi, kuidas see miski meid mõjutab;…” (Puhta mõistuse kriitika §8. Üldised märkused transtsendetaalse esteetika juurde).
    “Teiseks, mõisted, mis on antud a priori, nagu näiteks substants , põhjus, õigus, õiglus jne., rangelt öeldes … ei ole defineeritavad.” [Kant peab siin silmas, et tõelised definitsioonid on omased vaid matemaatikale. Matemaatiline definitsioon loob mõiste; filosoofiline definitsioon (mõisteline ekspositsioon ) aga vaid selgitab mõistet. Kui matemaatika alustab definitsiooniga, siis filosoofia peaks lõpetama. Seepärast räägib Kant definitsioonist teises tähenduses kui ekspositsioonist, märkides mh, et ladina sõnadele expositio, explicatio, declaratio ja definitio vastab saksa keeles vaid üks termin – Erklärung.]
    “Selle vabaduse [Hobbes’i algseisundi täielikust vabadusest seadusega piiratud vabaduse, mis eksisteerib kooskõlas igaühe vabadusega ja üldise hüve nimel,] juurde kuulub samuti vabadus öelda välja oma mõtted ja kahtlused, mida sa ise ei suuda lahendada, avalikuks arutamiseks, ilma et selle eest süüdistataks [sind] kui rahutut ja ohtlikku kodanikku. See vabadus tuleneb inimmõistuse põhiõigustest, mis ei tunnusta mingit kohtunikku peale üldinimliku aru, milles igaüks omab hääleõigust; ja nii nagu sellest arust sõltub igasugune paranemine, mis meie olukorras on võimalik, nii on see õigus püha ja keegi ei julge [ei või] seda piirata.” (See ja eelmine lõik: Puhta mõistuse distsipliin dogmaatilises meetodis).
    • .DOC Laadi alla originaalfail 22 lk · .doc · 134 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Õiguse filosoofia loengukonspekt #1 Õiguse filosoofia loengukonspekt #2 Õiguse filosoofia loengukonspekt #3 Õiguse filosoofia loengukonspekt #4 Õiguse filosoofia loengukonspekt #5 Õiguse filosoofia loengukonspekt #6 Õiguse filosoofia loengukonspekt #7 Õiguse filosoofia loengukonspekt #8 Õiguse filosoofia loengukonspekt #9 Õiguse filosoofia loengukonspekt #10 Õiguse filosoofia loengukonspekt #11 Õiguse filosoofia loengukonspekt #12 Õiguse filosoofia loengukonspekt #13 Õiguse filosoofia loengukonspekt #14 Õiguse filosoofia loengukonspekt #15 Õiguse filosoofia loengukonspekt #16 Õiguse filosoofia loengukonspekt #17 Õiguse filosoofia loengukonspekt #18 Õiguse filosoofia loengukonspekt #19 Õiguse filosoofia loengukonspekt #20 Õiguse filosoofia loengukonspekt #21 Õiguse filosoofia loengukonspekt #22
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 22 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2014-04-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 134 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor janikamilla Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Loengukonspekt
    loomuõigus loomus jumalik suveräänsus kant õiglus machiavelli naturalistlik käsitlus suveräänsuse algseisund loomuõigusõpetus matemaatika

    Sarnased õppematerjalid

    Inimõigused ja nende piiramine õigusega
    21
    pdf

    Inimõigused ja nende piiramine õigusega

    Need on võõrandamatud, sest keegi ei saa kelleltki neid õigusi ära võtta ning keegi ei saa neid ka ise loovutada [Piechowiak 2001, lk 14]. Rahvusvaheliselt on ühe tuntud liigituse kohaselt jaotakse inimõigused kolme ,,põlvkonda": 1) kodaniku- ja poliitilised õigused; 2) majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused. 3) ,,uued õigused" rahule, arengule ja keskkonnaalased õigused. Kaasaegne inimõiguskontseptsioon seondub riigi ja positiivse õiguse eriomase käsitlusega, milles üksikisikul on keskne kohta; tema väärikus domineerib grupi ja riigi huvide üle... inimõigusalaste õigusaktide kehtestamise üheks eesmärgiks oli indiviidi kaitsmine riigivõimu omavoli vastu [Piechowiak 2001, lk 14]. Poliitiline liikumine ­ inimõiguste tunnistamisele ja arendamisele sai alguse Teist maailmasõjajärgsete aastates, mis viis loomuõiguse ideed paljudesse õigusaktidesse. Nõuded, et kõik maailma riigid kaitseksid oma seadustega teatud

    Õigusõpetus
    Sotsiaal ja õigusfilosoofia
    37
    docx

    Sotsiaal ja õigusfilosoofia

    filosoofia rakendatav tänapäeval, liikumine üldiselt üksikule *hüperreaalsus ­ sotsiaalmeedias toimuv on reaalsem kui elu ise + fake news (libauudised), reklaamide näide, tegelikkuses olukorda juhtunud pole *trollide vabrikud, eesmärk kallutada lugejat Valuutad *krüptoraha ­ bitcoin ja muud *lennumiilid -> raha ei ole enam raha ja riik ei ole enam riik? Krimmi annekteerimine Postmodernism 1979 Michelle Foucault ja teised Sisustatakse koos mõistega modernism. Tõe ja õiguse legitimeerimise modernistlikust piirist... Marju Luts, sissejuhatus õigusfilosoofiasse . 40 lk Jean-Francois Lyotard: "The Postmodern Condition "(1979). Michel Foucault, Jacque Derrida: "Limited Inc", Ludwig Wittgenstein ­ midagi ei ole väljaspool konteksti (veeklaas pooltühi või pooltäis) 1 Modernism ­ inimene on võimeline ületama sotsiaalsed olud ja jõudma kõrgema tõeni; suured narratiivid, kommunism, heaoluühiskond Post-modernism

    Õiguse filosoofia
    Rahvusvahelise õiguse konspekt
    69
    docx

    Rahvusvahelise õiguse konspekt

    1. RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE OLEMUS JA ALUSPÕHIMÕTTED 1.1 Rahvusvahelise õiguse definitsioon ❑ Rahvusvaheline õigus on õigusharu, mis reguleerib suhteid riikide jt rahvusvahelise õiguse subjektide vahel ❑ Millised need ’teised’ subjektid on, selle üle on erinevaid arvamusi ja see on ka ajaloos muutunud – nii nagu on ka riiklus võtnud ajaloos erinevaid vorme. Kindlasti kuuluvad siia tänapäeval riikide poolt moodustatud rahvusvahelised organisatsioonid oma pädevuse ulatuses. ❑ Teisi lähenemisi: rahvusvahelisest õigusest kui pelgalt ‘normide kogumist’ rääkimine on liiga staatiline ega peegelda täit tegelikkust. RÕ on protsess, milles nii

    Rahvusvaheline õigus
    Ülevaade H Hattenhaueri raamatust-Euroopa õigusajalugu
    7
    doc

    Ülevaade H.Hattenhaueri raamatust „Euroopa õigusajalugu“

    Descartes´ilt pärineb kuulus lause: ,,Cogito, ergo sum" (Mõtlen ­ järelikult olen olemas) Kui varem oli olnud kahtleja ketser või uskmatu, siis alates sellest ajast polnud kahtlemine enam patt vaid voorus. Descartes suunas oma kahtlused ka loodusele. Loodusest ja loodus (loomu)õigusest oli räägitud ka keskajal. Siis peeti loodust Jumala loominguks. Hugo Grotius (1583-1645) pärit võimsast perekonnast ja edukas oma uues õpetuses. Teda kutsutakse ka rahvusvahelise õiguse isaks. Teoses Mare liberum (1609) lõi Grotius avamere vabaduse doktriini, mille järgi kogu avameri moodustab rahvusvahelised veed ning ükski riik ei saa neid omada. Teos oli kirjutatud hollandi kolonialismi õigustamiseks. 1619 pandi Grotius vangi poliitilistel põhjustel , kuid põgenes sealt tänu abikaasale 1621 aaastal Pariisi, kus avaldas 1625. aastal oma teose loomuõigusest "De iure belli ac pacis". "...loomulik õigus on mõistuse käsk, mis määrab ära, kas mingis

    Õigusteadus
    Õiguse entsüklopeedia eksami konspekt
    21
    doc

    Õiguse entsüklopeedia eksami konspekt

    Õigusteaduse metodoloogia osutub juhiste andjaks õigusteaduse stuudiumi ja õpetamise teede ja viiside kohta. Ta ülesandeks on anda juritidele teatavaid juhtnööre õpingutel ülikooli, kui ka teadusliku töö tegemisel pärastises elus. Õigusteaduse metodoloogia ülesanne Haarata spetsiifiliselt juriidilisi ning selle järele vastavalt vajadusele naaberteaduste elemente. Metodoloogia keskseks punktiks on otsus ­ igasuguse juriidilise tegevuse keskpunkt. 2. Õiguse tunnetusviisid: õiguse filosoofia; õiguse sotsioloogia; õiguse ajalugu jne. Õigusfilosoofia tegeleb küsimusega, mis on õigus. Õiguse filosoofia otsib vastust veel eetiliselt moraalselt õigele käitumisele õigusega reguleeritud inimkäitumise sfääris, teiseks õiguse filosoofia põhimõisteks on riik. Probleemid riigi ülesannetest, riigi eksistentsist kui sellisest ja muu analoogiline temaatika. Õiguse sotsioloogia- nagu ka sotsioloogia tunnetus esemeks on inimühiskond. Õiguse sotsioloogia

    Õigusõpetus
    Sissejuhatus ideede ajalukku
    60
    docx

    Sissejuhatus ideede ajalukku

     Emotsionaalne (toetavad julgus) Riigimehe elu: õnnelik, kui rakendab õiglus ja julgust, aga mitte  Instinktid(ohjeldamatud,mõõdukus!) tarkust. Rakendab voorusi ebat. ühiskonnas. Hea, kui hing juhitud mõistuse poolt- õiglane hing toimib õiglaselt teiste Filosoof: tarkuse voorus, täiuslik ühend hingede vastu. Poliitika eesmärk: õnneliku elu võimalus. Polis vajab filosoofi ja vastupidi.  Ilupüüdlus (armastus): subj naudingutunne – meelelised ja vaimsed!Õnnelik rahvas: kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt Vaid see, kes armastab ilu, elab elamisväärset elu. loomutäiusele; suur keskklass

    Filosoofia
    Euroopa ideede ajalugu
    72
    docx

    Euroopa ideede ajalugu

    ökonoomikaks (perekonnaelu) ja poliitikaks (ühiskondlik elu). Eetika ­ inimestevahelised suhted (õnn, au...), teaduslik lähenemine sõprusele (mis hoiab sõprussidemeid koos, sõprus erinevate klasside vahel jne). Kuidas see mõjutas poliitilist filosoofiat? Kas inimestevahelised sõprussidemed tulevad poliitikale kasuks või vastupidi - kas poliitiline süsteem peaks olema üles ehitatud nii, et sõprus ei mõjuta poliitikat, nii et poleks korruptsiooni? Poliitiline filosoofia Riik ­ kuidas on tekkinud, kes peaks valitsema, alamate ja valitsejate õigused ja kohustused; kas alamad võivad valitsejaid kukutada, kui need ei täida oma kohustusi; kas riigi eesmärgiks on vabadus või pigem võrdsus. Riikidevahelised suhted ­ kas mingitel tingimustel võib kasutada teise riigi vastu vägivalda, kas üldse peaks olema maailmas suurel hulgal erinevaid suveräänseid riike või oleks parem, kui oleks üks universaalne rahuriik. Miks ideede ajalooga tegeleda?

    Euroopa ideede ajalugu
    Õiguse ja eetika areng antiigist valgustuseni
    24
    docx

    Õiguse ja eetika areng antiigist valgustuseni

    lihtsalt teada ja uskuda, et tegelikult ei ole nendel ühiskonnareeglitel mitte mingisugust ratsionaalset alust. Künism - koeralikkus Antisthenes (ca 445-365 e. Kr.), esiküünik; kaotas täielikult usu filosoofiasse. Ühiskond, mis paneb peaasjalikult rõhku materiaalsetele väärtustele, staatusele ja töötegemisele, on ebaloomulik ja moondunud eluvorm ning et sellist elu peaks vältima. „tagasi loodusesse”-tüüpi filosoofia, mis tähendas elu, mis on vaba tahtmistest ja kirgedest ning ühiskonna piirangutest ja konventsioonidest. Epikuros ca 341-270 e. Kr. ja stoa filosoofia Juhindudes Demokritose atomistlikust teooriast postuleeris vaba tahte olemasolu.  Aatomid ei teki ega hävi kunagi, nad üksnes paigutuvad ümber.  Seega aatomid, millest inimene koosneb saavad osaks uuest konfiguratsioonist pärast seda kui inimene sureb

    Õigus ja eetika


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun