Õiguse ja eetika areng antiigist valgustuseni (0)

Õigus ja Eetika areng antiigist -valgustuseni
ANTIIK - universaalne kosmiline kord
Iseloomustab detuktsioon, kord kitsamas mõttes on tuletatud universaalist – ühtsest maailmakorrast. Ka eetiline käitumine on tuletatud kõrgematest, inimesest väljaspool asuvatest reeglitest.
Eksisteerib ühtne õigus, kui kosmiline kord . Kosmosele kui korrastatusele vastandub kaos .
Seega, kui miskit on juba olemas, siis see peabki nii olema, vastasel juhul seda ei oleks. Inimesel ei ole korra juures suuremat rolli, sest see eksisteerib ilma inimese tahteta.

• Õigluse tagab võrdsustav kord – võrdne tasutakse võrdsega
  
• Ühiskond jaguneb matemaatilise korra alusel liikmeteks . Liikmetel on ühiskonnas oma koht ja ülesanne ning inimene peab alluma oma saatusele .
  

Ühiselu olulisemad põhimõtted ehk õige käitumise eeldused on:

• Austus jumalate ja vanemate vastu
  
• Seaduste järgimine
  
• Järeleandlikkus teiste inimeste suhtes
  

Suurimaks paheks on seadusetus, sest ilma ülemvõimuta läheks inimkond hukka.
Herakleitos (540 – 480 e. kr)
Maailmas eksisteerib kaks korda - loomuõigus ja positiivne õigust.

• Loomuõigus kui jumalik õiglus
  
• positiivne õigus kui inimese seadusloome .
  

Primaarne on loomuõigus, milles puuduvad vastuolud. Inimese seadusloome on vastuoluline, pidades midagi õiglaseks ja midagi ebaõiglaseks. Vastuolu inimseaduste ja loomuõiguse vahel siiski puudub, sest inimseadused alluvad jumalikule logosele, olles viimase vahendajaks läbi võitluse.
Seega Herakleitos toob eetikasse tasapisi sisse inimliku mõõte , mis saavutab täisjõu sofistidega.
Sofistid
ühtseks alusest – inimese kriitiline mõtlemine. Inimese osatähtsuse suurenemine
Sofistide õigusõpetus jagunes kaheks:

• õigusfilosoofiline relativism e positiivne õigus
  
• subjektivistlik loomuõigusõpetus
  

Sofistide mõõdukas positivism :
Protagoras (480 – 410 e.kr)
head ega halba ei ole olemas iseenesest – vajalik on hinnang. inimene on see, kes annab hinnangud ja määrab tõe, loob seadused.
Inimese all ei pea Protagoras silmas siiski indiviidi, vaid inimeste enamust , avalikku arvamust - riiki. Indiviidi ülesandeks on kohaneda üldise arvamusega. Õige käitumise mõõdupuuks on ühiskondlik arvamus.
Sofistide loomuõigus: loomuõigus (physis) vastandub positiivsele õigusele (nomos, thesis)
Hippias (460 – 399 e.kr) - riigi kodanikud on loomu poolest ühtekuuluvad, sest sarnane kuulub sarnasega ühte.

• Positiivne õigus läheb tihti loomusega vastuollu
  
• Inimesed on loomu poolest võrdsed
  

Alkidamas „Jumal on kõik inimesed loonud vabadena ega ole kedagi teinud sünni poolest orjaks.“
Herakleitos ja Pythagoras küll eristasid positiivset ja loomuõigust , kuid tegemist oli pigem alluvussuhtega ning mitte vastandumisega - Sofistid – esimesed liberaalid – selgitab ehk nii mõndagi ka tänapäeva poliitikas – kõnekunst ja demagoogia – tõde esitatakse ja kaitstakse tõe „tellija“ kaudu.
Sofistide kolmas suund – tugevama loomuõigus
Kallikles (5 saj e. kr) suunas kriitika rahvavalitsuse ja demokraatia vastu. See kohtlevat kõiki ühesugustena, kuigi inimesed on oma loomult erinevad.
Tugeva ja nõrga, õilsa ja kehva, tubli ja laisa võrdsustamine on ebaloomulik.

• Õige käitumine on allutatud inimese võimetele, tugevusele
  
• Inimene on vaba otsustama ja maha raputama kõik paberseadustega kehtestatud ahelad .
  

Vastandades loomuõigust ja positiivset õigust eristasid sofistid kaudselt ka eetika õigusest.

• õige käitumine ei ole seotud kosmilise korraga vaid tuleneb inimese kriitilisest mõtlemisest, mis on ajas muutuv. Mis on eetiline ühel hetkel ja kirjutatud positiivsesse õigusesse, ei tarvitse seda tulevikus olla.
  

Sokrates (469 –399 e. Kr) - vastandub sofistidele

• Kodanikud peaksid muutuma kõlbelisteks läbi oma loomuse tundma õppimise.
  
• Elu eesmärk ei saa seisneda üksikutes hüvedes.
  
• Ülim eesmärk saab olla hüve iseeneses – see on elu tões, tarkuses ja õigluses.
  

Inimene ei vaja välist abi, et ära tunda tõde, mõistuspärane ning õiglane.
„Inimese hing kannab eneses kõlbelise käitumise mõõdupuud, mis jääb talle ka siis, kui langevad kõik välised autoriteedid.“ Inimene on võimeline eetiliselt käituma läbi enese loomuse tundma õppimise – mis ei saa olla halb.
Sokrates ei vastandanud õiglust seaduseõigusele.

• Ainus vastuhakk, mida võib osutada ebaeetilisele õiguskorrale oli ühiskonna ethose tõstmine kõlbelise kodaniku tasemele – haridus . Sokrate püstitas objektiiv-eetilisuse probleemi.
  

Platon (427-347 e.Kr)
Inimese käitumine on kolme astmeline:

meelelisus , ihad, instinktid

jõud, julgus , tahe

mõistus
Ihade üle valitseb tahe, mida juhib mõistus. Eetiline käitumine on mõistuslik .

• Riik on vajalik seetõttu, et igaüks üksikuna ei ole täiuslik, riigis on aga võimalik tööjaotuse kaudu ühendada kõikide võimed täiuslikul moel.
  
• Õiglus seisneb loomupärases olukorras, kus mõistus juhib tahet ja see omakorda ihasid
  
• Õigluse eelduseks on seega asjaolu, et igaüks tegeleb oma loomulike võimete arendamiseks kõige paremini sobivama alaga.
  

Meelelised inimesed sobivad põlluharijateks, kaupmeesteks, käsitöölisteks – tootev klass. Julged vaprad tegelevad julgeolekuga. Filosoofid, ehk mõistuse inimesed tegeleksid riigi juhtimisega.
Inimese voorus arete, mida inimene peab arendama avaldub neljal põhilisel viisil:

mõõdukus (sophrosyne)

vaprus (andreia)

tarkus (sophia)

õiglus (dikaiosyne)
eesmärgiks on saavutada „hea“. Seega eetiliseks võib pidada inimest, kes püüdleb mõõdukuse, vapruse , tarkuse ja õigluse poole.

• Õigel ja heal on universaalne tähendus, see ei ole miski, milles inimesed võiksid kokku leppida. Õige ja hea mõõdupuuks on jumal ning jumaliku poole peab inimene püüdlema. Kasvatus peab õpetama inimest oma loomulikke võimeid tunnetama ja neid arendama.
  

Platon ei vastanda loomuõigust positiivsele õigusele

• Loomuõigus teostab end positiivses seaduses, kui ka viimane toetub mõistusele.
  
• Selline seadus, mis hälbib mõistusest ei ole seadus.
  
• Seaduseks ei ole ka sellised korraldused, mis teenivad konkreetse ühiskondliku grupeeringu huve.
  

Seega eetika ja õigus kattusvad juhul, kui viimane lähtub mõistusest. See on ka põhjuseks miks riiki peavad juhtima filosoofid, ehk mõistuse inimesed. Võib järeldada, et õigus, mis ei lähtu mõistusest, ei saa olla eetiline. Ebaeetiline õigus aga ei olegi õigus.
Cicero (106-43 e. Kr): „Õiglases mõistuses avaldub tõeline seadus, mis kehtib kindlana alati, mis kutsub käsuga kohust täitma ja hirmutab keeluga kurja tegemast“.
Cicero eristas positiivset õigust ja igavest õigust. Viimasest ei saa rahva tahtel lahti ja see kehtib igavesena ja kõigi suhtes.

• Kes loomuseadusele ei kuuletu, pageb iseenda eest.
  
• Positiivne õigus on tuletatud loomulikust õigusest.
  
• Inimesel on õigus ja kohustus vastu hakata ebaloomulikule õigusele.
  

Skeptitsism
Pyrrho (ca 365-275 e. Kr.) oli skeptitsismi kui koolkonna alusepanija – koolkonna, mis põhines usaldamatusel kõigi niinimetatud universaalsete tõdede olemuse suhtes.
Inimene peab lihtsalt olema konformne ja kohanduma selle riigi või paikkonna kommetega.
Ükskõik mis, mida inimene usub, võib skeptikute sõnul osutuda valeks ning seetõttu võiks inimene vältida eksimisest tekkivat frustratsiooni lihtsalt mitte millessegi uskudes.
Samal ajal leidsid skeptikud, et inimesed peaksid sellegipoolest püüdma käituda pragmaatiliselt ning vastavalt selle ühiskonna reeglitele, mille liikmed nad on; oluline oli lihtsalt teada ja uskuda , et tegelikult ei ole nendel ühiskonnareeglitel mitte mingisugust ratsionaalset alust.
Künism - koeralikkus
Antisthenes (ca 445-365 e. Kr.), esiküünik; kaotas täielikult usu filosoofiasse .
Ühiskond, mis paneb peaasjalikult rõhku materiaalsetele väärtustele , staatusele ja töötegemisele, on ebaloomulik ja moondunud eluvorm ning et sellist elu peaks vältima .
„tagasi loodusesse”-tüüpi filosoofia, mis tähendas elu, mis on vaba tahtmistest ja kirgedest ning ühiskonna piirangutest ja konventsioonidest.
Epikuros ca 341-270 e. Kr. ja stoa filosoofia
Juhindudes Demokritose atomistlikust teooriast postuleeris vaba tahte olemasolu.

• Aatomid ei teki ega hävi kunagi, nad üksnes paigutuvad ümber.
  
• Seega aatomid, millest inimene koosneb saavad osaks uuest konfiguratsioonist pärast seda kui inimene sureb . Kaasa ei lähe siiski ükski omadus, mistõttu inimene ei pea valmistuma surmaks, vaid hea elu poole tuleb püüelda elu ajal.
  
• Soovitas vältida võimu, vara ja kuulsust – asju mis muudab teised inimesed kadedaks. Tark elab märkamatult
  

elu eesmärgiks individuaalne õnn, rahulolu- huvitatud pikaajalisest õnnelikkuse seisundist, mida olevat võimalik saavutada ainult läbi ekstreemsuste ja äärmuste vältimise.
Hoopis arutlused ja mõistlikud valikud peavad juhtima inimese tasakaalustatud elu juurde, mis omakorda tagab suurima naudingu hulga pikima aja vältel. Kokkuvõtlikult oli Epikurose arvates hea elu vaba, lihtne, ratsionaalne ja mõõdukas.
Zeno Citiumist (ca 333-262 e. Kr.)
Ta uskus, et maailm on korraldatud vastavalt jumalikule plaanile ning et kõik, mis looduses leidub, kaasaarvatud inimesed, on olemas kindla põhjusega.
Stoikud uskusid, et ülim voorus on elada loodusega kooskõlas. Olulisim järeldus selles teoorias oli usk, et kõigel, mis maailmas toimub, on oma põhjus, et ei ole olemas juhuseid, juhuslikkust; ning et kõike, mida elu toob, tuleb lihtsalt aktsepteerida kui osa plaanist.
Stoik on inimene, kes võib olla haige, valudes või hädaohus, suremas või eksiilis või põlu all, kuid kes on siiski õnnelik
KESKAEG – eetika allutatakse teoloogiale
Patristika - kirikuisade õpetus

• Loomuõiguse põhiprintsiibid väljenduvad jumalikus loomiskorras
  
• Jumala loodud inimloomus oli õige kuni pattulangemiseni, edasi oli vaja 10 käsu ja Kristuse maale saatmisega õiget inimesele „meelde tuletada“
  

Kõlbeline maailmakord jaguneb kaheks normatiivseks süsteemiks:
moraal – kiriku pärusmaa
õigus – riigi hooldada .
Skolastika – koolifilosoofia tegeles kuni 13. saj. Aristotele-Platoni õpetuse mugandusega. Uuriti õiguse muutuvust
Sevilla Isidorus (570 - 636)
Positiivseid seadusi ei saa lihtsalt tuletada loomuõigusest. Tuleb silmas pidada, et need oleksid austuse väärilised, õiglased ja võimalikud, kasulikud ja selged, nii et need oma tumedusega ei annaks võimalust pettuseks. Seaduseid ei tohi kehtestada omakasuks, vaid üksnes kodaniku üldiseks kasuks.
Isidorus võttis seega üle Platoni, Aristotelese õpetuse riigi eesmärgist – kodanike üldine kasu.
Otsiti algnormi, millele on taandatavad kõik loomulikud seadused:
Canterbury Anselm käsitles sellena „kuldset reeglit“ - kellelegi ei tohi teha seda, mida ei soovita endale osaks saavat; kelleltki ei tohi nõuda seda, mille tegemiseks sa ise ei ole valmis.
Petrus Abaelard leidis, et selline kuldreegel kujutab endast üksnes armastusekäsu rakendust ja algnormiks on käsk armastada Jumalat ja ligimest.

• Viimasest on saanud kristlikus maailmas õige käitumise põhinorm.
  

Aquino Thomas (1225-1274)
Kõikidel eesmärkidel on ülim eesmärk, täiuslikkus
Inimese võime teha vahet heal ja kurjal ei tulene Jumala käsust. Jumal lõi inimese niisugusena, et ta leiab hea ja kurja mõõdupuu oma eesmärgi päraselt arenevas loomuses. Kui inimene järgib oma loomust, käitub ta eetiliselt
Eetika peamine käsk – Täiusta ennast! Saa selleks, kes sa olla saad, sest see käitub hästi, kes järgib iseenese olemuse täieliku lõpule viimise eesmärki. Lõppeesmärgiks on Jumala sarnaseks saamine.
Seega Aristotelese õpetuse osas on vaid õnn asendatud Jumalaga .
Õigus jaguneb inimlikuks ja jumalikuks

• Jumal juhatab oma loomingut enda loodud korra abil
  
• Inimese jaoks avaldub see kord õiguses kui vahendis oma loomuse avamiseks.
  

• Jumalik kord on lex aeterna – lex divina ( Piibel )
  
• Inimlik kord vastavalt lex naturalis – lex humanis
  

Lex aeterna – jumalik mõistus, mis juhib kõike maailmas ja ei ole inimesele tervikuna tunnetatav
Lex naturalis – mõistusliku olendi intellektuaalne kaemus igavesest seadusest – vahetult tunnetatav ehk mõistetav on põhimõte, et me peame tegema head ja hoiduma kurjast. Ülejäänu loomulikust õigusest avaneb inimesele läbi eesmärgipäraselt täiustuva loomuse.
Lex humanis on tuletatud loomulikust õigusest ja selle toetamiseks. Kui lex humanis läheb vastuollu loomuliku seadusega, siis sellisele seadusele võib vastu astuda, sest see on vaid näiv seadus.
Seaduse neli kvaliteedi momenti :

• Seadus on reeglite või korralduste kogum.
  
• Seadus on suunatud üldisele hüvele
  
• Seaduse saab kehtestada see, kes valitseb ülduse üle
  
• Seadus peab olema avalikult teatavaks tehtud
  

Seadus ja õigus ei ole ühesed
Õigus sünnib seaduse ühiskonna kasuks tõlgendamise läbi. Ei piisa õigest seadusest, õige peab olema ka selle tõlgendamine – rakendamine.
UUSAEG – iseloomustab individualism

• Vaidlsutatakse objektiivne ja universaalne maailmakord.
  
• Deduktiivne lähenemine asendub induktiivsega.
  
• Indiviidi kultuse äärmuslikud mõõtmed.
  

Nominalismi esilekerkimine – Occami William ( 1290 – 1349)
Ei ole universaalseid seadusi, reegleid - Universaalid kujutavad endist üksnes üldmõisteid, sõnu – nomina
Silmnähtavalt on olemas üksnes indiviidid - Indiviidididest piisab tegelikkuse seletamiseks ja asjatuid oletusi tuleb vältida. - Occami habemenuga.
Jumala tahtes ei ole universaalsust – kõikvõimsana võib ta soovida mida iganes. Piiranguks on vaid tema enese headus ning Jumal ei saa tahta minna iseeneses vastuollu.
Ratsionalism
Gabriel Vasquez (1551- 1601 )

• Inimesele on hea üksnes see, mis vastab tema mõistlikule loomusele.
  
• Mõistlik loomus on antud inimesele Jumalast ja on seega objektiivne
  
• Inimmõistus tuleneb temast enesest ja on seega subjektiivne.
  

Kõlbelise käitumise mõõdupuuks on inimese subjektiivne mõistus, sest inimese tahe saab püüelda vaid sellise hüve poole, mida mõistus peab hüveks. Inimese otsustus võib osutuda ka ekslikuks. Peale inimese loomist on tal vabadus valida.
Juba loodud asjade loomus on objektiivsena antud ning seda ei saa muuta ei jumalik ega inimlik tahe.
Individualismi arenguga taganesid üha enam universaalsed ja idealistlikud lähenemised ja andsid teed inimese käitumisele.
Francis Bacon (1561 – 1626)

• Teaduses ei ole kohta teleoloogiaks mida ta nimetas „kirgede iidoleiks“.
  

Bacon eristas kolme liiki eksitavaid iidoleid:

• koolitraditsiooni õpetused
  
• tühjade sõnade õpetused
  
• individuaalsed meelisarvamused
  

Inimesed määravad täiesti suveräänselt kindlaks, mis peab kehtima õigusena. Sealjuures ei ole kohustust arvestada iidolitega. Väärtushoiakute pagendamine õigusmõttest tõi kaasa positivistliku õiguskäsitluse. Õigus saab olla üksnes suvaliste eesmärkide saavutamise vahend ehk võimu organisatsiooni instrument .
Thomas Hobbes (1588- 1679 ) – tee liberalismi
Inimene on loomuselt kasuahne ja ühiskonda iseloomustab kõigi võitlus kõigi vastu.

• Inimese õigused ja vabadused eksisteerivad eelkõige negatiivsetena
  
• Loomuõigus ei tähenda normatiivset, s.t käskudest ja keeldudest moodustuvat süsteemi, vaid igaühele esialgset piiramatut vabadust.
  
• Igaühel on õigus kõigele ning on igaühe oma asi, kui tõhusalt ta suudab oma piiramatut vabadust ära kasutada iseenese omakasulisteks eesmärkideks.
  

Inimese vabadust saab piirata vaid tema enda nõrkus või teise tugevus.
Hobbes ei näe sellist loomulikku vabadust siiski ihaldatava seisundina ja leiab, et inimesel on võimalik sellisest loomulikkusest väljuda. Ühelt poolt sunnib selleks hirm surma ees ,teiseks oma materiaalse heaolu säilitamise vajadus.
Loomuõiguse piiramatu pruukimine jõuab millalgi enesehävituseni.
Mõistus käsib inimesel otsida rahu ja näitab kätte põhimõtted selle saavutamiseks. Neid mõistuslikke põhimõtteid nimetab Hobbes loomuseaduseks.
Loomuseadus sisaldab eneses norme:

• Rahu saavutamiseks tuleb inimestel loobuda kõigist rahurikkuvatest õigustest, pidada kinni kokkulepetest, näha teistest endaga võrdseid ning lasta tüliküsimused lahendada erapooletul kohtunikul.
  

Loomulike instinktide ja ihade maha surumiseks on vajalikud relvajõud, mis annavad inimesele kindlustunde
Seadusandjaks, mõõdupuuks jääb alati inimese mõistus.
Hobbes andis riigile Piiblis kirjeldatud tohutuvõimsa koletise nime – Leviathan ja selle ainsaks ning esmaseks ülesandeks on rahu tagamine

• Riigil tuleb siiski tunnustada inimese õigust oma maisele varale
  
• Riigis on inimese käitumise ainus mõõdupuu selle riigi positiivne seadus.
  
• Leviathan on surelik läbi inimeste ühise jõu
  

Spinoza (1632- 1677) - õigus kui loomulik võim
Loomuõigus on inimese loomulik võim, mida saab piirata vaid teine võim. Inimene käitub alati kõrgeima õiguse järgi kui ta järgib oma loomuseadusi. Erinevalt Aristotelesest ei lähtu inimloomus mitte teleoloogiast vaid empiirikast.
Inimese loomulik õigus ei tulene tema mõistusest vaid võimust ja ihadest
Inimese käitumine on loomuõigusega kooskõlas ka siis, kui ta midagi endale ihaldades kasutas vägivalda, kavalust või koguni pettust.

• Hea ja seega eetiline on selline käitumine, mida inimene ise enese jaoks heaks peab.
  

Riik kujutab endast inimeste loomulike võimude summat . Loomuõigus kui võim kehtib riigis edasi, muutuvad vaid võimu vahekorrad. Moraal või mõni muu väärtuste süsteem ei saa riiki millekski kohustada.

• Kodanike kuulekus saab toetuda üksnes hirmule, austusele ja isamaa-armastusele.
  
• Riik saab toetuda inimeste äratundmisele, et riigivõim eksisteerib tema kodanike hüvanguks. Seetõttu on mõistuse juhatusel toimiv inimese parem kodanik, kui oma tungidest lähtuv inimene.
  
• Riigivõimule ja kehtestatud positiivsele õigusele tuginemine on ratsionaalne otsustus.
  

John Lock (1632 - 1704)
Algolukorras tähistab loomuõigus sisuliselt piiramatuid subjektiivseid õigusi
Mõistusseadus ütleb, et nad saavad oma algseid õigusi nautida üksnes rahuolukorras.
Rahu on võimalik enda vabadusi piirates – selleks on vajalik kõrgem võim, kes piiraks mõistlikult üksikute vabadust.
Mõistusseaduse positiveerimiseks kehtestatakse riigis seadused
Inimesel on põhiõigused :

• elule,
  
• vabadusele ja
  
• omandile
  

Põhiõiguste osas on riigivõim piiratud.

• Eetika mõõdupuuna on heakskiidetavus või laidetavus antud konkreetses inimühenduses
  

Moraalsed põhimõtted ei ole midagi muud kui kogemuse ja mõistliku valiku tulemus.
Jean Jacques Rousseau ( 1712 – 1778)

• Inimesed on sünnilt vabad, kuid satuvad koheselt ikkesse
  

Inimeste ebavõrdsus tekkis koos põlluharimisega, kui inimesed hakkasid kuulutama omandit maale. Riik sanktsioneerib olemasoleva ebavõrdsuse, mistõttu positiivne õigus on selges vastasseisus loomuõigusega.
Ühiskondlik lepe

• Väljapääsuks on ühiskondlik leping – igaüks loobub oma loomulikest õigustest üldise tahte kasuks, et saada need tagasi kodanikuõigustena.
  

Üldisele tahtele allumine ei vähenda üksikisiku vabadust, sest see sisaldab ka viimast.

• Ühtsuse saavutamiseks on vajalik kombestiku, avaliku arvamuse ja kodanikureligiooni kujundamine, millest rahvas osa võtab.
  
• Ühtse tahte kujundamiseks on soovitav keelustada riigis kõikvõimalikud parteilised ühendused riigis, sest need segavad ühtse tahte äratundmist.
  

Seega eetiline käitumine on osa võtta ja alluda leppedemokraatiale või lahkuda riigist.