Inimõigused ja nende piiramine õigusega (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI AUDENTESE ÜLIKOOL Õigusteaduskond
Marina Suhnjova
INIMÕIGUSED JA NENDE PIIRAMINE ÕIGUSEGA
Referaat
LAW7188 ÕIGUSFILOSOOFIA
Õppejõud: dots. Lembit Auväärt; Ph.D
Tallinn 2008 Sisukord
1. Inimõiguste määratlemine ................................................................................................... 3 2. Inimõigused ja nende piiramine loomuõiguses ................................................................. 4 2.1. Antiikaja loomuõigusfilosoofia .................................................................................. 5 2.2. Uusaja loomuõigusfilosoofia ...................................................................................... 7 3. Inimõigused ja nende piiramine positiivõiguses..............................................................14 3.1. Positiivõiguse filosoofilise põhisuunad ...................................................................14 4. Inimõiguste arendamine pärast Teist maailmasõda.............................................................18
2 1. Inimõiguste määratlemine
Rahvusvaheliselt on tunnistatud inimõigused 1948. a vastuvõetud ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooniga, kus on deklareeritud inimõiguste sünnipärasust ja universaalsust, mis tähendab, et nad ei sarnane oma iseloomult seadusega kehtestatud õigusest tulenevate õigustega. Piechowiak'i järgi inimõiguste universaalsus tähendab, et nad kuuluvad igale inimesele, olenemata tema käitumisest. Universaalsus tuleneb väärikuse ja õiguste sünnipärasusest. Sünnipärased põhiõigused ja vabadused eksisteerivad sõltumatult üksiku inimese või inimrühma tahtest, nad ei saa omandada ega omistada inimtegevuse vahendusel Need on võõrandamatud, sest keegi ei saa kelleltki neid õigusi ära võtta ning keegi ei saa neid ka ise loovutada [Piechowiak 2001, lk 14].
Rahvusvaheliselt on ühe tuntud liigituse kohaselt jaotakse inimõigused kolme ,,põlvkonda": 1) kodaniku- ja poliitilised õigused; 2) majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused. 3) ,,uued õigused" rahule, arengule ja keskkonnaalased õigused. Kaasaegne inimõiguskontseptsioon seondub riigi ja positiivse õiguse eriomase käsitlusega, milles üksikisikul on keskne kohta; tema väärikus domineerib grupi ja riigi huvide üle... inimõigusalaste õigusaktide kehtestamise üheks eesmärgiks oli indiviidi kaitsmine riigivõimu omavoli vastu [Piechowiak 2001, lk 14]. Poliitiline liikumine ­ inimõiguste tunnistamisele ja arendamisele sai alguse Teist maailmasõjajärgsete aastates, mis viis loomuõiguse ideed paljudesse õigusaktidesse. Nõuded, et kõik maailma riigid kaitseksid oma seadustega teatud võõrandamatuid inimõigusi, fikseeriti sõnaselgelt arvukates rahvusvahelistes dokumentides ­ ÜRO Harta (1945), Inimõiguste Ülddeklaratsioon (1948), Euroopa Inimõiguste Konventsioon (1950) [Jõgi 1997, lk 51].
Küsimus: mis inimõigused on ja miks inimõigused üldse eksisteerivad? on õigusfilosoofiline küsimus, mis iseloomustatakse loomuõiguse ja õiguspositivismi ajaloolise vastaseisuga. Võib eristada järgmiste inimõiguste päritolu teooriat: religioon , loomuõigus (autonoomne indiviid), positivism (riigivõim), marksism (inimene kui üks liik teiste seas), sotsioloogiline lähenemine (protsess ja huvid). Religioossetel eeldustel põhinevad teooriad tunnistavad ülipositiivse õiguse olemasolu, mille keskmeks on jumalik olend . Inimesel kui Jumala näo järgi loodud on väärtus iseeneses ning loomuõigusest tulenev sünnipärane väärikus. Loomuõiguslike teooriate
3 traditsioon on pärit antiikajast, stoikute ja Aristotelese filosoofiast. Keskajal jätkas traditsiooni Aquino Thomas . Peale Grotiust ja Pufendorfi on traditsioon ilmalikustunud. Järgnesid püüded leida loomuõiguse ja inimõiguste allikas inimese sotsiaalsest ja ratsionaalsest loomusest. Selle teooria kohaselt on loomuõigus sõltumatu seadusandlikust fiat'ist, eksisteerides isegi juhul kui me eeldame, et Jumalat pole olemas. John Locke 'i sõnastatud loomulike õiguste teooria kasutati nii Ameerika kui ka prantsuse revolutsiooni käigus. Teooria järgi on indiviididel inimõigused nende sotsiaalse ja ratsionaalse olemuse tõttu [Zajadlo 2001, lk 25].
Õiguspositivism lükkas tagasi sünnipärase loomulike õiguste idee ning ainsa õiguse allikana tunnistati riikliku seadusandja tahet. Marxi teooria üldine eeldus, et inimõigused toetuvad teatud ajaloolise kategooriana esinevatele ühiskondlikele suhetele, ei anna piisavalt alust universaalsetele inimõigustele, sest ta käsitleb inimesi vaid kui hic et nunc . Marx ei arendanud kasutatud mõistet ,,tegelik inimene". Õiguse sotsioloogilises koolkonnas öeldakse loomupäraste õiguste kui ka õiguste analüütiliste koolkonna apriorismidest. Selle teooria järgi hinnatakse õigused relativistlikul meetodil ning peamine rõhk on pandud huvi küsimusele, mis on aga seaduse aluseks. See loob vastuolu nimetatud teooria ja inimõiguste universaalse põhjendamise vahel. Enamiku inimõiguste teooriate iseloomulikuks jooneks on see, et siin esitatud mudelis piiravad nad ennast ka ainult miks-küsimusega ning jäätavad kuidas küsimuse kõrvale või jätavad tähelepanuta testpidises suunas liikumistele [Zajadlo 2001, lk 25].
2. Inimõigused ja nende piiramine loomuõiguses
Inimõiguste universaalne põhjendamine põhineb peamiselt loomõigusel. Seepärast ei ole see vastuvõetav koolkondadele, mis eitavad ülipositiivsete normide olemasolu. Muudel on vastuvõetamatu ka arengumaadele, kuna nad näevad selles püüdu suruda neile peale võõrast Lääne filosoofiat koos selle liberaalsete individualistlike väärtustega. Loomuõiguslik põhjendus rajaneb väidetavalt indiviidi ning ühiskonna ja riigi huvide vastandumisel. Sellepärast on see mudel mõnedele mitte-euroopa kultuuridele olemuslikult võõras [Zajadlo 2001, lk 24].
4 Loomuõiguse põhitunnused [Jõgi 1997, lk 44-45]: 1) Looduses kui harmoonilises tervikus või inimloomuses eksisteerib mingi ratsionaalne kord ehk sisemine korrastatus. See väljendub teatud universaalsetes väärtustes, mis ei sõltu inimeste tahtest, huvidest, kontseptsioonidest vms. seega tegemist on õigluse- ideaali, eetilise printsiibiga. Universaalsete väärtuse allikaks on õigusfilosoofia ajaloos jumaliku tahte (theos) väljendust, loomulike instinktid (natura) või inimõigused endast (ratio, mõistuse kontseptsioon). 2) Loomuõigus on ,,kõrgem" positiivsest, inimeste poolt loodud ja muutuvatest seadustest ning kujutab endast kriteeriumi otsustamaks, kas need seadused on inimeste jaoks moraalselt siduvad või mitte. Loomuõigusfilosoofia püüdis määratleda eetilised kriteeriumid, millega kooskõlas olevaid seadusi on inimestel moraalne kohustus täita. Kuid ka vastupidi ­ piiritleda see eetiline miinimum, mille nõuetele mittevastaval seadusel puudub moraalne siduvus . Need loomlikud õigused on kaasasündinud ning positiivne õigus ei saa neid anda ega ära võtta, vaid üksnes kaitsta. 3) Loomuõiguseni jõutakse mõistuse abil, ta on iga inimese jaoks tajutav ja kättesaadav. Loomuõiguse järgi ei ole õiguse ja eetika lahutamine võimalik, õiguses sisaldub alati olemusliku osana eetiline mõõde.
Loomuõigusliku ideaaliga võimalik põhjendada nii olemasolevat võimu kui ka sellevastast mässu ning mõlemaks otstarbeks on loomuõigust ka kasutatud [Jõgi 1997, lk 46]. Ei jää loomuõiguse ideed sageli mitte üksnes teoreetilisteks mõtisklusteks, vaid kuulutavad võimas poliitilise ja juriidilisi muudatusi [Jõgi 1997, lk 65].
2.1. Antiikaja loomuõigusfilosoofia
On sõnastatud Homeros (ajavahemikus 12.-7. saj. e. Kr.) olemasoleva müüdi alusel, et õigus, themis, selgesti määratletud maailma loomuliku korrana, mida inimesed on võimelised jumaliku juhatuse kord tunnetama [ Luts 1997, lk 47]. Hesiodose (7. saj. lõpp e. Kr.) järgi on maailmakord ehk nomos Zeuse kaitsmise all. Selljuures mõistuseta loomuse nomos on vajaduste rahuldamine vägivalla abil ning mõistusega looduse, inimeste nomos on olla õiguses. See tähendab vaidluse lahendamist rahumeelselt ja kohtu kaudu, hoidmist
5 vägivallategudest ning õiguse piirides kinni pidamist. Õigusemõistmises tuli õigus leida, mis juba oli Dike näol olemas [Luts 1997, lk 48]. Soloni (u. 640-560 e. Kr.) järgi on seotud õigus vägivallaga, mis on õiguse elluviimiseks vajalik. Õiguse eesmärk on rahu ja korra loomine ning see saab õnnestuda üksnes tõhusas vastaseisus neid ohustavatele jõududele [ Ibid ., lk 49].
Esmased sõnastatud õiguslikud lausumised sisalduvad juba mitmeid hilisemale õigusfilosoofilisele mõttele olulisema momente [Luts 1997, lk 49] : 1. On olemas loomulik õigus, mida inimene on võimeline tunnetama. 2. Inimlik kord on õiguspärane kord ja vastandub niisugusena mõistuseta looduse vajaduse- ning vägivallakorrale. 3. Inimlik tunnetus loomulikust õigusest võib sellest tegelikult kõrvale kalduda. 4. Õiguspärase korra sisseandmiseks ja säilitamiseks ühiskonnas on vajalik ka vägivald. 5. Loomulik õiguspärane kord on niisugune, kus üksikute subjektiivsed õigused on tasakaalustatud ega osutu üksteisele ohtlikuks.
Sofistliku õigusfilosoofia (5. sajandi e. Kr.) loomuõiguslik sund allutas kriitikale riigis kehtiv õigus, kui positiivne õigus. Loomupärast õigust, physis, hakati nimetada loomuõiguseks ja selle vastandati inimeste otsustusest kehtestatud positiivne õigus, nomos [Luts 1997, lk 55]. Sofistide loomuõigusfilosoofia oli revolutsiooniline , suunatud olemasoleva positiivse õiguse muutmisele. Platoni ( 427-347 e. KR.) järgi on seadus inimese türanniks ja sunnib paljut loomuvastusi ( Platon , Protagoras, 337). Alkidamas väitis, et Jumal on kõik inimesed loonud vabadena ega kedagi teinud sünni poolest orjaks. Sofistide kosmopoliitilises loomuõigusmõttes on nähtud ka üldse inimõiguste idee algupära. Esimene samm selle ideeni jõudmiseks on kahtlemata kõikide võrdsuse tunnistamine. Sofistid siit edasi siiski ei läinud ega püüdnud täita konkreetne sisuga. Kallikles (5. saj. e. Kr.) see vastu kritiseeris rahvavalitsuse ja demokraatia, mis kohtleb kõiki ühesugustena, ehkki inimesed on oma olemuselt erinevad. Võrdsustamine on ebaloomulik [Luts 1997, lk 56].
Sofistide subjektivistliku värvinguga õigusfilosoofia järgi: 1. ,,Loomust", ,,loomulikku" võib sisustada ka subjektiivselt, sidudes selle predikaadi inimesega (varasema kosmilise ja kõikehaarava korra asemel).
6 2. Subjektivistlik filosoofia ei vaja objektiivselt loomuõigust ­ positiivne seadus ongi kogu õigus. 3. Inimühiskonda võib vaadelda ka iseseisvana, lahutatud üldisest maailmakorrast. 4. Positiivne (seaduse)õigus ajaliku ja muudetavana on allutav ka kriitikale. 5. Positiivse õiguse kriitika on üles ehitatav loomuõigusargumendile. 6. ,,Loomuõiguse" mõiste sisustamine võib olla subjektiivse valiku tulemus ega tarvitse omada objektiivset alust.
2.2. Uusaja loomuõigusfilosoofia
Ilmaliku loomuõigusfilosoofia rajaja Fernando Vasquez de Menchaca (1512-1589) võttis üle veendumus, et õigus ei saa tervenisti lähtuda riigist. Õigus pidi toetuma igavesi muutumatult püstivale alusele, ehk inimese enda loomus. Koos inimsooga tekkis rahvaste esmane ehk loomulik õigus. Vasqueze arvates pidi automaatselt kaotama kehtivuse iga seadus, mis võiks kahjustada üldsuse huve [Luts 1997, lk 84].
Vasqueze õpetuses tõusis esmakordselt esiplaanile subjektiivsete loomulike õiguste idee, nimelt inimese (juriidiline) õigus, millele vastab kellegi teise kohustus. Igale inimesele pidid kuuluma muutumatud, loomulikud õigused ( jura naturalia), mis peavad talle kindlustama võimaluse jõuda eesmärgiks seatud õnneni. Need on vabadus ja võrdsus. Ennekõike lasus inimeste subjektiivsete õiguste tagamise kohustus riigil, näiteks kohustus hoolitseda kõikide oma kodanike eest ühtemoodi (õigusriigi õpetuse alged) [Luts 1997, lk 84].
Riigivõimu allika ja kandjana käsitles ta rahvast (rahva suveräänsuse(riigist) idee). Rahvas pidi valitsejale andma üksnes sel määral volitusi, kui viimasel oli vaja oma ülesande täitmiseks. Võis rahvas oma volitused valitsejalt ka tagasi võtta, kui valitseja hakkas oma võimu kuritarvitades piirama inimeste loomulikke õigusi või ei saanud toime üldse kasu saavutamisega [Luts 1997, lk 84].
7 Rahva suveräänsuse idee arendas Johannes Althusius (1586- 1638 ), kes nõudis valitsusvõimu piiride põhiseaduslikku kindlaksmääramist. Rahvas ei olnud oma otsustustes piiramatult vaba. Ükski rahvas ei võtnud astuda loomuõigusest kui rahvaste kaasasündinud rahukorrast [Luts 1997, lk 85].
Uusaegse rahvusvahelise õiguse rajajana on tuntud hollandlane Hugo Grotius (1583-1645), käsitles loomuõiguse vahetu allikana inimlikku loomust, mis avaldub eelkõige inimese ühiskondlikkuses kui tema sisemises olemuses (,,ühiskondlik loomus"). Jumal olevat nimelt loomuõiguse kaudne allikas, sest tema andis inimesele selle ühiskonna loomise, kuid kehtiks loomuõigus ka sel juhul, kui Jumalat ei olekski , rõhutades loomuõiguse iseenesestmõistetavat ja silmanähtavat olemasolu [Luts 1997, lk 85]. Õige mõistus on selline, mis oli kooskõlas inimese ühiskondliku loomisega . Mõistus käsib meil ,,austada võõrast vara ning asendada see, kui keegi meist on saanud või võtnud endale sellest mingi osa. Peale selle sunnib see meid pidama kinni sõlmitud kokkulepetest, hüvitama meile süül tekkinud kahjud ja kandma kuritegude eest) karistust inimeste seas [Luts 1997, lk 86]. Vajadus targale töö- ja õiguste- ning kohustuste jaotusele sunnib rahvast ühinema riigiks. Selle sammuga kaasnes võimuvolituste andmine valitsejale, kes ei tohtinud omavoliliselt nende mahtu muuta. Kokkulepe osapooltena rahvas ja valitsejad . Rahvas andis lihtsalt osa oma loomulikest õigusest valitsejale.
Thomas Hobbes (1588- 1679 ) lähtus inimese asotsiaalsest ja egoistlikust loomusest. Rahvaste algolukorras valitseb loomuõigus, mis ei tähendanud normatiivset, st käskudest ja keeldudest moodustavat süsteemi, vaid igaühe esialgset piiratamatu vabadust. Igaüks võis sea kasutada suvaliste meelepäraste eesmärkide saavutamiseks, kasutades sealjuures suvalisi vahendeid.. selline vabadus olevat omane ühiskonna algsele , ,,loomulikule" olukorrale [Luts 1997, lk 90]. Selles on igaühel õigus kõigele, koguni teistele inimestele. Samuti igaühe on oma asi, kui tõhusalt ta suudab oma piiratamatu vabadust ära kasutada iseenese omakasulisteks eesmärkides. Ühiskonna loomulikus olukorras olevat loomulik ka teiste tapmine. Inimese sai piirata üksnes tema enese jõu puudus või kellegi teise suurem jõud. Niisiis allusid inimesed üksnes loodusseadustele. Selline loomulik olukord koos kõigi sõjaga kõikide vastu (bellum omnium contra omnes ) ei ole sugugi üksnes inimkonna unustussevajunud minema nähtus
8 (Inglismaa kodusõja ajal). Riigid on potentsiaalses sõjavalmiduses ja hoiavad oma relvas valmis [Luts 1997, lk 91].
Just mõistus käsib inimesel otsida rahu ja näitab kätte põhimõtted selle saavutamiseks. Neid mõistuslikke põhimõtteid nimetabki Hobbes loomuseaduseks. Loomuõigus on üksnes vabadus, loomuseadus seevastu sisaldub kohustusi. See ei ole normatiivne seadus, vaid eelkõige mõistlikku arusaam inimsoo säilitamiseks vajalikest vahenditest. Loomuseadus ütleb, et rahu saavutamiseks tuleb inimestel loobuda kõigist rahurikkuvast õigusest, pidada kinni kokkulepetest, näha teistes endaga võrdseid ning lasta tüliküsimused lahendada erapooletul kohtunikul [Ibid., lk 91]. See ongi Hobbesi ratsionalistliku loomuõigusõpetuse. Inimmõistus on ise seadusandja.
Ilma relvajõu abita ei saanud inimestele kindlustunnet anda. Peavad inimesed kokku leppima, et alluvad kõik võimule, ,,keda igaüks üksikuna kardab ja kelle korraldusel ta peab oma käitumise allutama üldise hüvangu huvidele [Leviathan, Cap. 17, tsit: Luts 1997, lk 92]. Riik sünnib ühiskondliku lepingu tulemusel. Hobbes ütles täieliku lahti aristotellikust riigikäsitlusest, mis luge riiki inimese telose kaudu antuks. Hobbesi riik on üksnes välist rahu ohustavate loomulike tungide üle valitsemise vahend, mille ülesande on rahu hoidmine. Rahuhoidmise ülesande täitmisek pidi riik üksnes piirama kodanike loomulikku õigust ehk vabadus, mitte selle neilt täielikult ära võtma. Riik peab tunnistama inimese õigust oma maisele varale. Igaüks võib oma elu kaitsta riigi vastu. Ühegi lepinguga ei saavat inimeselt võtta õigust ise ennast kaitsta, kui teine ei tule sellega toime. Niisiis sõltus kodaniku kuuletumiskohustus riigi kaitsekohustusest. Riigivõim on õiguse looja. Teda piirab mõistlik loomuseadus, kuid üksnes tema võis seda tõlgendada. Õiguse sisu üle ei pidanud otsustama mitte tõde, vaid autoriteet. Riigis olevat inimese käitumise ainus mõõdupuu selle riigi positiivne seadus [Luts 1997, lk 92].
Inglise filosoof John Locke (1632-1704) ehitas oma õigusõpetuse üles loomuliku algolukorra ideele. Sellises olukorras hea ja halb või nendeni jõudmine ei olnud midagi enamat kui mõnu ja valu. Sellises olukorras võis igaüks tehe kõike, mis talle tundus vajalik tema vajaduste rahuldamiseks. Locke'i algolukorra loomuõigus tähendas piiramatuid subjektiivseid õigusi
9 [Luts 1997, lk 95]. Mõistusseadus pidi inimestele ütlema, et nad võivad kindlustada tema elu ja omandi, nautida oma alaseid õigusi üksnes rahuolukorras. Rahu aga on võimalik säilitada piirates oma loomulikku vabadust kõrgem võimu kasuks. Niisugune võim saavat toetuda üksnes ühiskonnaliikmete üksmeelsele heakskiidule [Luts 1997, lk 95]. Pärast riigi moodustamist peavad inimesed säilitama oma algsed õigused elule, vabadusele ja omandile. Nii võis riigil olla oma kodaniku suhtes üksnes piiratud võim, sest nende põhiõigustesse ei tohtinud riik sekkuda. Riigi võimu piiramiseks vajalikuks mehhanismiks nägi Locke võimude lahutamise.
Inimeste loomulike põhiõiguste pinnalt tuletas Locke ka riigi põhiülesande. See pidi seisnema oma kodanike omandi kaitsmises siseste ja väliste rünnakute eest. Locke'i property tähistas kõiki hüvesid mis olid inimesele vajalikud tema põhiõiguste realiseerimise kindlustamiseks. Igaühel pidi kuuluma õigus võimalikult külluslikule elule. Mida rikkamad olid kodanikud, seda suurem hüvang pidi valitsema riigis. Riik on kõike sobivam ühiskonnavorm, et inimesed võiksid mõistuseseadust tunnetada ja selle ka positiveerida, kehtestada riigi positiivse seadusena. Moraalsed põhimõtted ei olevat midagi muud kui kogemuse ja mõistliku valiku tulemus. [Luts 1997, lk 95].
Jean Jacques Rousseau (1712-1778) pidas kõiki uusaegseid riigivorme loomuõigusega vastuolu olevaks. ,,Inimene sünnib vabana ja on ometi kõikjal ahelates" (Rousseau, 1750). Russeau eesmärk oli ,,...leida niisugune ühenduse vorm mis ühisel jõul kaitseks kõiki oma liikmeid ja nende vara ning milles iga ühinenu on ikkagi üksnes iseenese alam, jäädes vabaks kui enne" [Du contrat social I, 1762. Ch. VI]. Ühiskondliku lepingu sisu pidi Rousseau järgi seisnema selles, et igaüks loobub oma loomulikest õigusest üldise tahte kasuks, et saada need seejärel tagasi kodanikuõigustena. Rousseau järgi ühiskondliku lepingu osapooleks ühel pool vabad ja sõltumatud üksikisikud ja teisel poolt nende endi üldine tahe, nende endi ühendus [Luts 1997, lk 97]. Üldisele tahtele allumine ei vähenda üksisiku vabadust, sest üldises tahtes sisaldub ka tema enese tahe. Kodanik allub kõikidele üldisele tahtele otsustele. Vähemus näitab aga üksnes enese piiratus üldise tahte äratundmisel. Üldise tahtena mõistis Rousseau nimelt kodanike ühtsust. Ta leidis, et kodanikureligiooni kindlaksmääramine on riigi ehk suveräänse rahva asi ja kõigil kodanikel tuleb sellega ühineda. Kes leidis, et talle ei
10 sobi sellise religiooniga ühinemine, võis sellest riigist lahkuda [Luts 1997, lk 98]. Suverääni võim on absoluutne. Piirang oli üks ­ kõikide võrdsust seaduste üle. Rousseau käsitles inimest loomu poolest heana.
Uusaja loomuõiguslik filosoofiale omased momendid : 1. Loomuõiguse tuletamine inimese empiiriliselt tajutavast loomusest. 2. loomuõiguse käsitlemine inimestele riigieelses loomulikus algolukorras kuulunud vabadusena. 3. Inimühiskonna käsitlemine mehhaanilis -kausaalsete loodusseaduste toimealana. 4. ühiskondliku lepingu rajamine inimeste mõistlikule äratundmisele, et ühiskonna säilitamise a kaitsmise huvides tuleb ühineda ning anda osa või kõik oma õigused riigile. 5. Riigi käsitlemine ainsa positiivse õiguse allikana 6. Riigi kohustus hoida ja kaitsta inimeste loomulikke põhiõigusi.
Samuel Pufendorf (1632-1694) käsitles moraalsete nähtuste eeldusena inimese tahtevabadust ja inimese seotust jumalike või inimlike normidega. Moraaliteadus hindab nähtusi, kvalifitseerides need headeks ja halbadeks või tunnistades teatud väärikuse olemasolu inimesel Moodustas loomuõiguse aluse ühiskondlikkuse põhimõte, mis käsib inimesel oma huvisid järgida viisil, mis ei kahjustaks ühiselu. Pufendorf ehitas oma loomusõigusõpetuse üles kohustuse kategooriale. Loomuõiguslikult lubatav ja käsitav pidi olema kõik see, mis ühiskonda kindlustas. Kõik ühiskonda kahjustav pidi olema aga loomuõiguslikult keelatud. Tõstis Pufendorf esiplaanile mitte vabadus loomuõiguse identsus, vaid loomuliku kohustuse ning jättis varjule inimese loomulikud subjektiivsed õigused [Luts 1997, lk 104]:
1. Keegi ei tohi teist kahjustada, mis hõlma kõike mille oli saanud kokkuleppel või riigi. Kahjustamiskeelest tulenes kahju hüvitamise kohustus. 2. Igaüks peab teist austama ja kohtlema teda loomult enesega võrdsena, nimelt inimesena. Siit tuleneb kõigile inimestele kuuluv inimväärikus. 3. Igaüks peab oma võimalust mööda teisele kasulik olema.
11 4. Igaüks peab täitma tema poolt ülevõetud kohustusi. Siit tuleneb, et loomuõiguse põhimõtted omavad piiritleva sisu alles lepingutes. Ka riigi volituse kehtestada alamate jaoks üldkohustuslikke seadusi tulenes fiktsiooniliselt allumislepingust.
Pufendorfi arvates inimese võrdsuse ja vabaduse põhimõtteid oli võimalik piirata üksnes erilise allumislepinguga [Luts 1997, lk 105]. Rahu kindlustamise huvide oli vaja rajada mingi valitsusvõim, riik. Fiktiivse ( nominaalse -) allumislepinguga loodud valitsus pidi nimelt otsustama, milline käitumine on riigis õiguspärane või vastane ja mil määral on vajalik kodanike loomuliku vabaduse piiramine. Riigikodanikud pidid alluma üksnes positiivsele õigusele. Vastuhakuõigus riigile on keelatud. Pidi kodanik kannatama välja ka riigipoolse äärmise ebaõigluse, sest ka julmim vürst olevat ikkagi oma kodumaa isa. Seadusandja jaoks pidi loomuõigus edasi kehtima tema tegevus suunava maksiimina [Luts 1997, lk 106].
Christian Wolff (1679-1754) lähtus inimese ühiskondlikkusest. Ta leidis, et kogu inimese kehalis -hingeline loomus on allutatud ühele eesmärgile ­ täiustumisele, mis kohustab teda viia tema enese ja tema olukorra täiustumisele [Luts 1997, lk 107]. Loomuõigus hõlmab nii õiguse kui moraali. Sellise loomuõiguse kõrgem põhimõte seisnevat käsus ­ teha kõike seda, mis on vajalik täiustumiseks ning hoiduda sellest, mis võiks täiustumist takistada. On vajalik inimlike jõudude ühendamine ning vastastikune abistamine ühise täiustumiseesmärgi saavutamiseks. Kolme liiki kohustusi: Jumala vastu, iseenese vastu ja teiste inimeste vastu (ebatäielik õigus). Viimasest võib saada täielik õigus lepingu sõlmimisega. Loomulik seadus pidi olema igavesti ühesugusena üldkehtiv, sest inimese loomus on muutumata. Positiivne õigus on loomuõigussüsteemis sobiv vahend inimeste täiustumiseesmärgi saavutamiseks. Loomuõigus säilitab oma kehtivuse ka pärast riigi rajamist. Riik saab toetuda üksnes lepingule. Riigi eesmärk kindlustama piisava ülalpidamise, rahu ja turvalisuse nautimises. Kui loomulik seadus on kohustuslik ka seadusandjale, siis ei olevat ka kellegi kohustust alluda ,,ülemvõimule, kes käsib midagi, mis on vastuolus loomuliku seaduse keelu või käsuga" [Luts 1997, lk 108].
Immanuel Kant ( 1724 -1804) tuletas kõlbluse a priori puhast mõistusest mitte inimese loomusest. Kõlblusseadus ei ole mingi empiiriline seadus, vaid puhta mõistuse ainus, mis
12 sellega osutub algupäraselt seaduslikuks. Praktiline mõistus aga haarab endasse kõlbluse ehk ,,vabaduse riigi, mille praktiliseks nimetavad seadused meile ütleva, mis peab toimuma, kuigi see võib olla kunagi ei toimu." [Luts 1997, lk 110].
Riik on kodanliku ühiskonna kokkuleppel või üksmeelel kujutatud ühendus. Üksmeel tähendabki, et kõik on nõus alluma avalikule, seaduslikule, välisele sunnile [Luts 1997, lk 112]. Riigis kehtestatud positiivne seadus on kohustuslik üksnes juhul, kui on eeldatav vähemalt üks loomuõiguslik norm. Loomuõiguse käsitlemine siduvana eelkõige riikliku seadusandja jaoks. Siit ka eesmärk loomuõiguse positiveerimiseks riikliku seadusandluse kaudu.
Õigus pidi hõlmama inimese välised kohustusi, mis nõutavad teatud välised käitumisakte, hoolimata käitumise motiividest. Moraal aga hõlmab sisemised kohustused koos nõudega kohustuse teadvustamisega. Kui inimene on duaalne olend, mõistlik ja meeleline , siis ema käitumise hoidmiseks õiguspärasuse raamides on vajalik sund. Kuritarvitab ta oma vabadust teiste omasuguste suhtes. Seadus seab piirid kõikide vabadusele, paneb tema omakasupüüdlik loomalik kalduvus teda võimaluse korral ennast sellest välja arvama . Seepärast leidis Kant, et inimsoo kõige keerulisem probleem on õigusest juhitud kodaniku ühiskonna rajamine. Kuna õiguse ülesanne pidi Kanti arvates olema üksnes inimeste vabaduse kaitsmine, tunnistas Kant ainsa subjektiivse loomuliku õigusena vabadust kui sõltumatust kellegi teise sundivast meelevallast. Selle vabaduse saab piirata (loomu)õigusena üksnes mõistuseseadus [Luts 1997, lk 111].
Kant nõudis kriminaalõiguse humaniseerimist, kuid ei tahtnud kuidagi nõustuda Beccaria karistusõpetusega (vt). kant käsitles karistuse ainsa eesmärgina absoluutset õiglust ( quia peccatum est), s.t. karistusena tuli lunastada kuriteoga saabunud moraalne pahe . Inimest ei või karistada ühiskonna kaitsmiseks, s.t. käsitada teda vahendi ja mitte eesmärgina [Luts 1997, lk 127].
13 3. Inimõigused ja nende piiramine positiivõiguses
Õiguspositivism kujutab endast ligi kaks sajandit õhtumaises õigusfilosoofias domineerinud mõttesuunda, mille järgi õigus on vaid inimeste poolt loodud ja kehtestatud seaduste kogum, ius positum (ld k verbist ponere ­ asetama) [Jõgi 1997, lk 8]. Õiguspositivism piiritleb oleva ja olemapidava ning õiguse ja eetika, sest õiglase ideaalid on väga subjektiivsed ning mingit absoluutset kõrgemat printsiipi pole ilmselt olemas. Õigussüsteem aga on suletud loogiline süsteem, milles õiged otsused tuletatakse loogiliste võtetega varem kindlaksmääratud õigusnormidest. Juriidiliste mõistete analüüs on oluline õigusteade ülesanne ning on eristanud sotsioloogilistest, ajaloolistest ja kriitilis-hinnangulistest uurimustest [Jõgi 1997, lk 9]. Kõigest sellest ei järeldu aga, et õiguspositivism eitab eetika olulist mõju õigusele. Mitmed õiguspositivismi teoreetikud kinnitanud, et ebaõiglase ja pahelise seaduse mittejärgmine võib olla õigustatud [Jõgi 1997, lk 10].
3.1. Positiivõiguse filosoofilise põhisuunad
Johann Gottlieb Fichte (1762- 1814 ) käsitles riik iseseisva üleinimliku elusolendina, realiseeritud loomuõigusena. Ei ole olemas mingit erilist loomuõigust, on üksnes riigist tulenev õigus [Luts 1997, lk 116]. Pidi riik jääma nii kauaks ,,vabaduse sundijaks" kuni inimsugu on lõpuks jõudnud sellisele arengutasemele , et Jumala riik on jõudnud maa peale [Ibid., lk 117].
Friedrich Wilhelm Josef Schelling (1775-1854) oli seisukohal, et inimese individuaalsus sai tõeliselt vallandud üksnes tema täielikus andumuses konkreetsele ühiskonnale. Riigis ei ole enam olemas isiksuslikkust, vabadust ega vastutust. Riigil ei olevat ühtegi eesmärki peale iseenese ehk teisisõnu: riik on ise oma eesmärk [Ibid., lk 117].
Saksa filosoof Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770-1831) on jõudnud riigi jumalikustamises ja absolutiseerimises kõige kaugemale. Hegeli riik oli maailmavaimu kehastus teatud rahvas [Ibid., lk 119]. Niisugusena kujutas see endas totaalset kõlblust, mis ühendab eneses nii moraali kui õiguse. Indiviidi subjektiivne vaim pidi selles kõlbelises tervikus, ,, tegelikus Jumalas" lahustuma. Hegeli järgi kuulus riigile ,,kõrgem võim üksikisikute
14 üle, kelle ülim kohustus on olla riigi liige"(Rechtsphilosophie, § 258). Indiviidide vaba mänguruum riigis on perekond ja kodanliku ühiskond. Hegeli ,,vabadus" tähendas inimese vabanemist individuaalsest egoismist. Hegeli riik kui teostunud vabadus ei olnud inimese vabaduse piiraja, vaid hoopis selle tagaja ja laiendaja. Hegel ei tunnistanud riiki piiravat loomuõigust. Õiguse ülim allikas on üksnes riigi tahe. Tõeline õigus oli just riiklikes seaduses selgesti määratletud ettekirjutused [Luts 1997, lk 120].
Karl Marx'i ( 1818 -1883) veendumuse kohaselt ei olnud filosoofia ülesanne mitte maailma seletamine, vaid selle muutmine [Ibid., lk 120]. Kui maailmas, mis on kujundatud inimliku vaimuga (mitte jumaliku), mittevabaks jäänud proletariaat , siis pidi ts oma vabastamise ise ette võtma. Seega otsustas Marx tulevikueesmärgile: tootmisvahendite ühiskonnastamisele klassivõitluse dialektika kaudu. Ideed on ühiskondlikult tingitud käitumisorientatsioonid ja poliitika, mida üks või teine klass kasutab vahendina klassivõitluses. Sellisse ideelisse või ideoloogilisse pealisehitusse kuuluvad nii religioon, moraal kui ka õigus [Ibid., lk 121]. Õigus olevat lihtsalt valitseva klassi seaduseks ülendatud tahe, mis omakorda on ära määratud selle klassi materiaalsetest elutingimustest. Vabadus ja õiglus nägi Marx eelnevate sajandite asjaolu manifestina, et ühe osa ühiskonna ekspluateeritakse teise pool. Nii ei mahtunud Marxi õpetusse ka kaasasündinud inimõiguste idee [Ibid., lk 122]. Marx leidis, et ,,ükski nimetatud inimõigustest" ei suuda ületada egoistliku inimese pilti ega jõua inimeseni ühiskondliku olendina. Marxi ideaalkujutluses pidi inimene vabanema ka riigist. Klassivõitluse lõpp pidi tähistama ,,klassideta ühiskonna" saabumist. Selles ei olevat kohta ei riigile ega õigusele, õigemini pole enam vaja. Inimene saab tõeliselt vabaks usust, omandist, elukutsest ja õigusest.
Friedrich Nietzsche (1844-1900) lähtus teesist, et igasugune moraal kujutab endast selliste väärtushinnangute süsteemi, mis tulenevad elutingimustest [Ibid., lk 123]. Sellise väärtussüsteemi väljakujunemise eeldused olevat aga sõda ja ohutunne, sest jõud peavad omavahel pidevalt mõõtu võtma, et oma kohta kätte võita ja seda hoida. Ei tunnistanud Nietzsche mingeid üldisi inimõigusi, vaid pidas neid üksnes kristliku orjamoraali sünnitiseks. Riik on vahendiks maailma tulevaste valitsejate ja tuleviku seadusandja (üliinimene) esile tõstmisel [Ibid., lk 124].
15 Cesare Beccaria ( 1737 -1794) nägi oma ajastu eesmärgina kriminaalõiguse humaniseerimist (Seaduspositivism) [Luts 1997, lk 126]. Ta oli seisukohal, et ühiskondliku lepinguga said inimesed ära anda üksnes võimalikult vähese osa oma vabadusest. Niisiis pidi ka riigi karistusvõim piirduma üksnes paratamatult vajalikuga. Näiteks surmanuhtlus ei pidanud olema paratamatult vajalik. Pidi karistus piirduma üksnes ühiskonna kaitsmiseks hädavajalikuga (ne peccatur). Beccaria sõnastas ka olulisemad põhimõtted: kedagi ei tohi karistada teo eest, mis pole eelnevalt seaduses kirjapandud ja üldiselt teada antud karistusväärse teona (nullum crimen sine lege ). Ei tohiks olla kohta seaduse laiendaval tõlgendamisel või analoogiaotsustusel. Ka ei tohtivat kriminaalseadustele anda tagasiulatuvat jõudu [Ibid., lk 127].
Paul Johann Anslm von Feuerbach (1775-1833) oli seisukohal, et õigusemõistmises ei saa lähtuda objektiivse loomuõiguse kehtivusest. Ta lähenes loomuõigusfilosoofiale järgmiselt: 1. Inimese kõlbelisest autonoomiast tuleneb loomulike ja võõrandamatute subjektiivsete õiguste kehtivus. 2. Kogu objektiivse õiguste olemuslik ja paratamatu tunnus on positiivsus . Seega ei saa loomuõigus normatiivse süsteemina ilma vastava seadusandliku sekkumiseta kehtida.
Õigusemõistmine pidi Feuerbachi käsitluses toimuma üksnes seaduse alusel. Niisiis ei tohtinud kohtud kedagi karistada teo eest, mida seadusega ei olnud karistatavaks kuulutatud ega mõista ka ühtegi sellist karistust, mida seadusega ei olnud ette nähtud. Seaduslik ettekirjutus pidi ka vastama absoluutse õigluse nõuetele, mida kohtunik pidavat teenima ennekõike [Ibid., lk 128].
Eksegeetilise koolkonna (19. sajandi) esindajad tunnistasid õigusena ainult seaduses sisalduvad õigus, sellele vaatamata nad ei eitanud (ratsionalistliku) loomuõiguse olemasolu. See lihtsalt ei puutunud juristidesse, see oli nüüd seadusandja asi. Riik toetus ratsionalistlikule loomuõigusele, mille seadusandja koodeksite kaudu ka positiveeris [Ibid., lk 129].
Carl Magnus Bergbohmi (1849-1927) oli seisukohal, et loomuõiguse kehtivuse on võimatu ja kehtib üksnes selle aja positiivne õigus e. seadus. Kui iga seadus on õigus, siis õigusvõim
16 ehk riik võib kehtestada suvalise sisuga õigust. Saksamaal see toimuski natsidiktatuuri aastatel, kui kõigepealt ,,korrigeeriti" põhiseaduse inim- ja põhiõiguste osa, mis käsitleti kui liberalismi ja individualismi sünnitist, mis ei sobivat kokku ,,rahvaühiskonnaga" ja seepärast ei saavat neile kuuluda põhiseaduses keskne koht [Luts 1997, lk 131]. Antiliberalismi ja antiindividualismi nimel võideldi ka avalike subjektiivsete õiguste vastu. Germaani rahvaühiskonna huvidest lähtuvalt tuli niisiis piirata ka ,,võõrliigiliste", näiteks juutide ja mustlaste õigusvõimelisust ja õigussubjektsust [Ibid., lk 131]. Nõukogude õigusteadus ja ­ praktika jättis rassilise liigituse kõrvale, nimetas rahvavõimule ebamugavaid inimesi ,,rahvavaenlasteks". Seadustatud oli ka nende ,,likvideerimine". Riiklik sunnijõud oli vajalik proletariaadi riigi säilimiseks. Riiklik sunnijõud oli samaväärne marksistliku seaduspositivistliku õigusemääratlusega ning ülendas seaduseks ka oma tahte [Ibid., lk 132].
Rudolf von Ihering (1818-1892) pakkus õpetus huvidest senise subjektiivse õigustele rajatu õiguskäsitluse asemele [Ibid., lk 141]. Subjektiivsed õigused ei eksisteerivat mitte abstraktse õigustahte teostamiseks, vaid eluliste huvide tagamiseks. Õigused ei ole materjal ega objekt, vaid üksnes tõelise tahtmise eeldus, õigused ei saa olla eesmärgiks, vaid üksnes vahendiks eesmärgi saavutamisel. Ihering käsitles eesmärgi kandjate ja huvide teostajatena üksikisikud, ühiskonna ja riik. Tõeline seadusandja olevat ühiskond, mis olevat ,,ühine tegutsemine ühiste eesmärkide saavutamiseks, kusjuures igaüks tegutsedes iseenese huvides, tegutseb ka teste huvides ja tegutsedes teiste huvides tegutseb ka enese huvides" (Ihering, 1877 , I, S. lk 87). Õigust defineeris Ihering riigi sunnijõu abil loodud tagatisena ühiskonna elutingimustele.
Hans Keslen (1881-1973) tahes puhastada õigusteadus eetika, ajaloo, poliitika, psühholoogia, sotsioloogia mõjutustest [Keslen 1967, lk 1]. Kesleni puhta õiguse teooria kohaselt kujutab positiivne õigus endast säärase normide süsteem, mis määravad kindlaks riigi sunnijõu kasutamise tingimused (jõu monopool ) [Jõgi 1997, lk 26]. Nõnda siis on õigus ja selle kaudu monopoliseeritud jõu kasutamise vahenditeks, millega tagatakse riigis rahu, mitte õiglus või mõni muu relatiivne väärtus. ,,Sunnijõudu tuleb kasutada vaid sellistel tingimustel ja sellisel viisil nagu näevad ette ajalooliselt esimene põhiseadus ning sellega kooskõlas loodud normid" [Keslen 1967, lk 201].
17 4. Inimõiguste arendamine pärast Teist maailmasõda
Õigusmõistmine pärast Teist maailmasõda iseloomustab loomuõiguse tagasitulek ja tõus. See on vastusena totalitaarse natsistiku Saaksamaa, fasistliku Itaalia, kommunistliku Nõukogude Liidu reziimide ja Teiste maailmasõja koledustele, mis olid toonud hulgaliselt eetilisi ja juriidilisi probleeme. Pea neist oli kuidas säilitada ja kaitsta inimväärikust igasugustes tingimustes? [Jõgi 1997, lk 49].
Gustav Radbruch (1878-1949), kes oli enne Teist maailmasõda õiguspositivismi esindajana, pidas ,,puhast" positivismi süsteemiga, mis võrdsustab õiguse võimuga ning jätab juristid ja kõik teisedki ühiskonna liikmed täiesti kaitsetuks ,,meelevaldsete, julmade ja ebaõiglaste" seaduse ees [Jõgi 1997, lk 49]. Radbruchi valem: kui õigluse ja õigluskindluse vaheline konflikt tuleks üldiselt lahendada positiivse õiguse, so korrektselt kehtestatud, kuid sisult ebaõiglase ja ebaratsionaalse normi kasuks, on erandiks olukord, mil vastuolu muutub täiesti talumatuks ning ,,ebaõige seadus" tuleb õigluse nimel tühistada [Radbruch 1993, lk 89]. On kohtunikud pöördunud Radbruchi poole, otsides ,, talumatu ebaõigluse" piiri ­ millised tegusid võib riigi nimel toime panna ( Alexy 1993, Half 1993, lk 57-70, 81-92). Nürnbergi protsessidel (1945-46) omaksvõetud doktriini ­ et ülemuste käsud ja vastuolu puudumine positiivse õigusega ei õigusta ,,inimvastased kuritegusid " ­ võib nimetada oma sisult loomuõiguslikuks [Jõgi 1997, lk 50].
Sõjajärgsete aastatest sai alguse poliitiline liikumine ­ inimõiguste tunnistamise eest - mis viis loomuõiguse ideed paljudesse õigusaktidesse. Nõuded, et kõik maailma riigid kaitseksid oma seadustega teatud võõrandamatuid inimõigusi, fikseeriti sõnaselgelt arvukates rahvusvahelistes dokumentides ­ ÜRO Harta (1945), Inimõiguste Ülddeklaratsioon (1948), Euroopa Inimõiguste Konventsioon (1950). Sellest hetkest kujutab loomuõigus endast ideaali, mõõdupuud positiivsele õigusele. Tähtsaks sammuks oli ka konstitutsioonilise järelevalve loomine inim- või kodaniku õiguste kaitseks paljudes riikides. Loomuõigusliku mõtte taassünni pärast Teist maailmasõda kutsusid esile just suured vapustused sotsiaalses ja poliitilises elus [Jõgi 1997, lk 51].
18 Lon L. Fuller (1902-1978) määratles kaheksa kõige rängemat viga seadusandluses, mis on õiguse sisemise moraalsuse negatiivseks väljenduseks [Jõgi 1997, lk 54]: 1) üldnormide puudumine, puhas kasuistika, 2) õigusnormide salastatus, 3) tagasiulatuvad muudatused seadusandluses, 4) normide mitmemõttelisus või mõistetamatus, 5) sisemised vastuolud normide sees ja vahel, 6) normid, mida võimatu täita, 7) normide pidev muutmine, 8) õigusemõistmisel ei järgita alati kehtestatud norme. Kui mõne riigi seadusandlust iseloomustab pidevalt kasvõi üks neist apsudest, on Fulleri järgi tulemuseks õigussüsteemi puudumine või üldse ,,õigusetu" reziimi ilmutamise. Näiteks Saksa seadusandluses kehtestati sageli tagasiulatuva jõuga õigusakte; salastatud instruktsioonid ning kehtestatud seaduste meelevaldsed tõlgendused lõid olukorra, kus kodanikel puudus ülevaade kehtivast õigusest ning nad olid kohtuvõimu ees täiesti kaitsetud, võimu teostamisel loobuti sageli üldse formaalsetest reeglitest ning eesmärgid saavutati vägivalla teel [(Fuller 1958, lk 650-652).
Ilmar Tammelo (1917-1982) õiglusteoorias tõusis aastatega aina keksemale kohale käsitlus õiglusest kui väärtusest, mis aitaks lahendada inimkonna suuri probleeme. Tammelo järgi omab inimestevahelistes õiglussuhetes suurt tähtsust inimväärikus (dignity), mis on eeldatavasti igal inimesel ning mis nõuab, et igaühe suhtes näidataks üles elementaarset austust ja arvestamist. Teda huvitab aga küsimus, kas ka riigid kui õiglus-normide subjektid omavad midagi sarnast inimväärikusele [Tammelo 1969, lk 84]. Ta leidis, et selline väärtus tõesti eksisteerib ning selleks on riikide õigus austusele ( respect ), s.o. õigus väärikale kohtlemisele hoolimata nende füüsilistest tegevusest või poliitikast . Inimeste ja riikide sarnasust õigluse subjektina peab Tammelo siiski vaid pealiskaudseks ning rõhutab nende olulist erinevust: kui inimväärikus on määrava tähtsusega eetiline printsiip, siis riikide väärikus on väärtus üksnes vahendina üksikisikute eetiliste taotluste saavutamisel. Riik pole eesmärk omaette, iga inimene ja inimkond tervikuna aga on seda. Inimeste või inimkonna ning riikide vahel konfliktide lahendamiseks tuleb madalamad huvid allutada kõrgematele huvidele.
19 Kui riigid on loodud inimeste jaoks ja mitte vastupidi, siis Tammelo arvates on riiklikud huvid madalamad üksikinimeste huvidest, välja arvatud juhul, kui riigi huvi osutub kõrgemaks väärtuseks üksikinimeste jaoks (rahu, julgeolek, heaolu) [Jõgi 1997, lk 165].
John Finnis (1940) määratles seitse inimtegevuse põhiväärtusi ehk hüve, mis on objektiivsed, fundamentaalsed, absoluutsed ja endastmõistetavad, millega inimesed oma eluotsuseid tehes ikka arvestavad [Jõgi 1997, lk 60-61]: elu, teadmised, mäng, esteetiline kogemus, suhtlemine/sõprus, praktiline mõistlikkus, usk. Loomuõiguse universaalsete ja muutumatu printsiipidele vastavad absoluutsed inimõigused ja kohustused: mitte kedagi ei tohi piinata; keelegi elu ei tohi ohverdada mingi kaugema eesmärgi nimel; kellelegi ei tohi otseselt valetada; kedagi ei tohi hukka mõista teadlikult vale süüdistuse alusel; kelleltki ei tohi võtta tema sigitusvõimet; kõigiga võib väärikalt arvestada, kui otsustatakse üldise heaolu küsimusi [Jõgi 1997, lk 63]. Loomuõigus näitab, et seadusloome on tegevus, mis saab ja peab põhinema eetilistel printsiipidel. Ebaõiglased seadused ei oma moraalset autoriteeti ­ inimestel ei ole moraalset kohustust neid järgida.
Ronald Dworkin ( 1931 ) tähistab kaasaegses õigusfilosoofias väga olulist murrangut ­ õiguspositivismi ja loomuõiguse vana vastaseisu ammendumist. Dworkin käsitles õigussüsteem süsteemina, mis hõlmab peale normide ka teatud üldisemaid printsiipe kui õigluse ja teiste eetiliste väärtuste nõudeid. Üksikisiku õiguste lugupidamine tähendab seda, et neist ei ole võimalik mingite sotsiaalsete eesmärkide nimel (policies) üle astuda [Jõgi 1997, lk 68]. Tänu Dworkinile on positivistid tunnistanud, et õiguse arengus on printsiipidel oluline koht, ent neid ei leia üksnes positivistliku analüüsi teel.
Kokkuvõtteks võib teha järeldust, et loomuõiguse ja positivismi koolkonnad on aja jooksul lähenenud ­ loomuõiguslased on võitluse käigus saavutanud inimõiguste jm tunnistamise kõigis kaasaegsetes õigussüsteemides ning nagu polegi enam positivistidega sõdida. [Jõgi 1997, lk 73].
20 Kasutatud kirjandus 1. Jõgi, Piibe (1997). Õigus ja eetika: teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Tartu: Juura, Õigusteabe, 224 lk.
2. Luts, Marju (1997). Õigusfilosoofia I. Sissejuhatus õigusfilosoofiasse. Tartu: Juura, Õigusteabe, 144 lk.
3. Piechowiak, M. (2001). Mis on inimõigused? Inimõiguste mõiste ja nende õigusväline põhjendus. Lk 13-19 raamatust Hanski, R., Suksi, M. (2001). Rahvusvahelised inimõigused ja nende kaitse. 368 lk.
4. Tammelo, I. (1969). Treaty Interpretation and Considerations of Justice, lk 80-86 raamatust Jõgi, Piibe (1997). Õigus ja eetika: teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Tartu: Juura, Õigusteabe, 224 lk.
5. Zajadlo, J. (2001). Inimväärikus ja inimõigused. Lk 23-29 raamatust Hanski, R., Suksi, M. (2001). Rahvusvahelised inimõigused ja nende kaitse. 368 lk.
21