Ülevaade H.Hattenhaueri raamatust „Euroopa õigusajalugu“ (1)

Ülevaade H.Hattenhaueri raamatust „Euroopa õigusajalugu“
Loomuõigusest valgustusaja kodifikatsioonideni.
Absolutism ( valitsusvorm , mille puhul riigijuhile kuulub piiramatu võim)
 
René Descartes (1596- 1650 ) hea varanduse , hariduse ning mainega teadlane . Tolleaegse filosoofilise süsteem tundus talle vaieldav ja ebakindel. Lõi uue geomeetrilise meetodi uue mõttetehnika abil. Ta väitis ainult seda, mida oli ilmselgelt suutnud oma mõistusega tõeseks väita. Ta tunnistas kõige kõrgemaks mõistuse.
Juba varem oli Johannes Althusius esitanud oma õigusõpetuse mõistepüramiidide kujul. Descartes tegi sellest meetodist usuvormeli. Vormide geomeetriline selgus ja sümmeetria muutus 17. ja 18. sajandil ülitähtsaks. Aiad, teed, hooned jne pidi allutama geomeetrilistele kujunditele, isegi lahingud.
Descartes´i selguse läkitust poleks vastu võetud, kui kõikjal poleks valitsenud nälg selge vormi järele - vorm pakkus kindlust .
Descartes´i meelest võis võis usaldusväärse vastuse saada vaid kaheldes. Descartes´ilt pärineb kuulus lause: „Cogito, ergo sum“ (Mõtlen – järelikult olen olemas) Kui varem oli olnud kahtleja ketser või uskmatu, siis alates sellest ajast polnud kahtlemine enam patt vaid voorus.
Descartes suunas oma kahtlused ka loodusele. Loodusest ja loodus (loomu)õigusest oli räägitud ka keskajal. Siis peeti loodust Jumala loominguks.
Hugo Grotius (1583-1645) pärit võimsast perekonnast ja edukas oma uues õpetuses.
Teda kutsutakse ka rahvusvahelise õiguse isaks. Teoses Mare liberum (1609) lõi Grotius avamere vabaduse doktriini, mille järgi kogu avameri moodustab rahvusvahelised veed ning ükski riik ei saa neid omada. Teos oli kirjutatud hollandi kolonialismi õigustamiseks.
1619 pandi Grotius vangi poliitilistel põhjustel , kuid põgenes sealt tänu abikaasale 1621 aaastal Pariisi, kus avaldas 1625. aastal oma teose loomuõigusest ”De iure belli ac pacis”. ”...loomulik õigus on mõistuse käsk, mis määrab ära, kas mingis käitumises sisaldub selle kokulangevuse või lahknevuse tõttu mõistuspärase loodusega moraalne sündsusetus või moraalne vajadus...” Grtius pööras keskaegse hierarhia peapeale. Nüüd sai õigusallikate seas tätsaima seisundi loodus, alles seejärrel tuli Jumala selgesõnaliselt väljendatud õigus (näit. Kümme käsku). Loodus oli iseenesest mõistus. Mis oli loomulik, oli ka hea, sest see oli mõistlik. Grotius ei eitanudki looduse päritolu Looja tahtest, kuid looming elas iseseisvat elu. Looja Jumal tõmbus pärast looduse lõpuleviimist teispoolsusesse tagasi ja jättis selle siinpoolsusesse.
Samuel Pufendorf (1632-1694) – koostas Euroopa loomuõiguse süsteemi Althusiuse, Grotiuse ja Descartes´i ( ka Thomas Hobbes )1 tööde pinnalt. 1672. aastal teos ”De iure naturae et gentium libri octo” ning 1673. a. Oma õpetuste kokkuvõtte, millega kujundas Euroopa õigusteadust kuni Prantsuse revolutsioonini välja.
Pufendorfi käsitluse kohaselt oli mõistuseõiguse kõrgeim käsitlusobjekt kohustus, officium. Ta teatas otsekoheselt ja põhjendamata, et inimelu eesmärk on täita kohust. Kohusest kasvas välja õigus. Alles siis, kui kohustus seisneb mõistlikus loomulikus käitumises, võis tekkida õigus niimoodi käituda ja nõuda teisteltki vastavat käitumist. Sündisid kolm teadust:

loomuõigus ( kõigile rahvastele ühine)

positiivne õigus ( igale riigile omane)

moraaliteoloogia
Tema mõistuseõpetus rääkis inimestele teisiti kui kirik : ”Loomuõiguse mõte ja eesmärk on täielikult siinpoolse elu teenistuses. Sellepärast kujundab see inimesi niisusgusteks, nagu nad peavad olema, et elada teistega koos õiguslikus ühenduses. Moraaliteoloogia aga teeb inimestest kristlased , kes peavad silmas pidama , et austusväärse ja vaga elu eest siin ilmas saavad nad tasu alles pärast surma. Sellepärast leiab ta oma tõelise ühiskonna sealpoolsuses, maapeal elab ta ajutiselt nagu palverändur.” See oli midagi uut. Mõistuseõigus tahtis korraldada ainult seda ruumi, mis jääb inimese sünni ja surma vahele.
Mõistuseõiguse filosoofia istutasid riigiõpetusse Thomas Hobbes (1588- 1679 ) ja John Locke (1632-1704).
Hobbes elas kaasa Inglismaa ajaloo 91 erutavat aastat. Ta analüüsis Inglismaad ning iseennast . Pariisis eksiilis olles kirjutas ta ”De cive” ning 1651.a. ” Leviathan ”, kus ta väidab, et „...riik on inimühiskonnale parim eksisteerimisvorm, kuna ilma selleta valitseks loodusseisund, mis tähendaks 'kõikide sõda kõigi vastu“. Nimelt peab Hobbes inimest iseloomult egoistlikuks ja kui miski inimese tegevust ei piiraks, püüaks too Hobbesi arvates vaid enese soove ja vajadusi täita, teiste peale mõtlemata. Nii tekiks reguleerimata inimgrupi seas paratamatu huvide konflikt, mis viiks kõigivahelise sõjani. Selline elu oleks armetu, vilets ja lühike. Parimaks riigikorraks, mis selle ära hoiaks, peab Hobbes absoluutset monarhiat, kuna seal on võim koondunud ühe inimese kätte, kes peaks ideaalis olema õiglane ja omakasupüüdmatu ning suudaks seaduste ja ettekirjutustega ühiskonda kontrollida. Paljude inimeste võimulolekut pidas Hobbes ebasoovitavaks, kuna siis tekiksid paratamatult nendevahelised huvide konfliktid.
Riigi teket kujutas Hobbes ette ühiskondliku leppena: teatud hetkel tulid loodusseisundis elanud inimesed kokku ning otsustasid, et senise armetu olukorra parandamiseks peab üks neist saama piiramatu võimu, et kehtestada seadused ja ettekirjutused , mis ühiskonna kontrolli all hoiaksid. Maailmast pole teada ühtki riiki, mis sel viisil oleks tekkinud.
Samas ei pea Hobbes igasugust piiramatut võimu heaks: türanniat tuleks vältida. Kui piiramatu võimuga valitseja on muutunud türanniks, siis tuleks ta kukutada ning asendada uue ja õiglasema valitsejaga.“2
Hobbes ei uskunud inimesse kui loomu poolest heasse olevusse, vaid langenud olevusse, kes on loomu poolest kuri -”Homo homini lupus est!”
John Locke avaldas 1690.a. ”Two Treatises of Government” andes sellega Inglismaale ja seejärel kogu Euroopale pikaealise riigiõpetuse üleminekuks parlamentaristlikule monarhiale.

• Peatükk Vürtsivõimi ülesehitamine (lk. 223)
  

Absoluutne monarhia ei sündinud mitte vaimurikkast teooriast, vaid kriisi vajadustest .
Prantsuse absolutismi põhiseadus - 1629.a, välja antud Prantsusmaa kuningas Louis XIII poolt „ Code Michaud“, kus 461-s §-s tema valistemisnõudlused. Sellega deklareeris troon oma absoluutseid õigusi kõigis riigielu valdkondades.
Kolmas seisus, kes kippus mängima iseseisvaid vürstipoegi, sai vastu näppe. Kui ka peale Louis XIII surma, kippus parlament „nina tõstma“ , tegi Louis XIV sellel lõpu oma valitsemiajal. Tema all alustas pr päiese märgi all tõusu Euroopa juhtiva võimu kohale.
(ordonnants - valitseja korraldus, käsk; (sõja)käskjalg)
Peatükk Dünastia (lk. 228)
Taanis kehtestati absolutistlik valitsus riigilepinguga 1661. a., mil kõikide seisuste esindajad kirjutasid alla “Pärimis- ja ainuvalitsemisaktile”
1665. a. “Lex regalia”, kuid ette loeti see alles 1671.a. kuningas Christian V kroonimisel ning avalikustati ja trükiti alles 1709.a. Nii tõusis see kojaseaduse seisundist põhiseaduseks
(regaal - monarhi võimu nnusese, nt kroon, valitsuskepp ; aj, jur valitseja v riigi ainuõigus mingile tulule) ÕS
Poliitiline kunst oli tipus sõjaaegade rahulepinguis. Rahuaegadel oli suurejooneline tegevusala vürstiabielude keerulised lepingud , kus mõlema poole huvid ning pärimisjärglusõigused tuli viia kooskõlla.
Enamik olulisemaid sõdu puhkes troonijärgluse, dünastiliste kojaseaduste ja abielulepingute tunnustamise või tõlgendamise pärast. Et see mitte kerge polnud, näitab Austria 1712 . a. „ Pragmaatiline sanktsioon“ ja 1724 . a. Suktsessioonikord“.Maad ei tohtinud jagada, vaid see pidi üle minema vanimale pojale jagamatult. Kui poega polnud, pidi valdus jagamatult minema lähimale naisjärglasele (Habsburgide suguvõsast keiser Karl VI tütar Maria Theresia oleks pidanud olema trooniga kindlustatud)
Preisimaa kuningas Friedrich II (1712- 1786 ) vaidlustas „Pragmaatilise sanktsiooni“ õiguslike põhjendustega ja tungis edukalt Habsburgide pärusmaale Sileesias.
Absolutistlik põhikord pole siiski tänapäevases mõttes diktatuur. Absolutism kehtis üle 200 aasta.
Absolutismi põhikorra tähtsaim alus oli Ulpianuse lause: „Vürst ei ole seotud seadustega.“ (Princeps legibus solutus)
Vürstiriik (lk. 238)
Tähtis oli haldus, riigi organiseerimise tehnika.See oli vajalik, et seestpoolt kindlustaks vürsti võimu finantsmajandus , väljastpoolt sõjavägi. Aadli asemel tõmmati õukonda inimesi, kelle õnn sõltuks ainult tublidusest (mitte suguvõsast).
Friedrich Wilhelm I (1688-1740) alustas riigiteenistujatelt täpsuse ja kokkuhoidlikkuse nõudmist.
1655. a. ilmus Veit Ludwig von Seckendorffi raamat „Deutscher Fürstenstaat“ („Saksa vürstiriik“) – raamat valitsemisteooriast ning halduspraktikast absolutistlikes väikeriikides. Selles püüti kujutada saksa territoriaalriigi ideaali . Riigi eesmärki ei nähtud veel kodanike vabaduses, vaid alamate õnnelikuks tegemises.
Heast politseist räägiti siis, kui peeti silmas maahärra hoolitsust heaolu eest.Politsei all mõisteti kaitset ohu eest, samuti oli ta sisepoliitilise rahu ja vürstivalitsuse vahend riigi heaolu ja Jumala au hoidmiseks. Kohtute karistavast võimust oli tähtsam kirikute ja koolide kasvatav jõud.
Pärast Münsteri ja Osnabrücki rahu 1648.a. tekkis terve laine ülikoole.- kasvanud oli vajadus õigusharidusega praktikute järgi. Kõigi maaseaduste kiuste jäi üldise õiguse aluseks „Corpus iurise“ rooma õigus.17. ja 18. saj uus kirjanduse liik – decisiones - kokku kogutud kaasused ja lahendid . Teadusliku meetodiga tungis õiguspraktikasse taas rooma õigus, mis kohanes ajastu vajadustega kui usus modemus pandectarum (moodne pandektiõigus).
Valgustus ja revolutsioon
Charles de Secondat Baron de la Bréde et de Montesquieu (1689-1755) diagnoosis oma ajastut ja tema eesmärgiks oli leida väljapääs üha süvenevast kriisist .
1748 . a. ilmus raamat „De l´esprit des lois “ (Seaduste vaimust ), mis sai maailmakuulsaks. Demokraatliku riigi aluste üheks parimaks mõtestajaks peetud Montesquieu oli veendunud, et demokraatliku valitsemisega tullakse kõige paremini toime siis, kui kehtib võimude lahusus . Ja ta identifitseeris kolm võimu – seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu.
Käsitledes ühiskonna arengut, esitas Montesquieu geograafilise teooria, mille kohaselt ühiskond sõltub geograafilisest keskkonnast, eriti kliimast , aga ka pinnaehitusest. Autor väitis, et külm kliima teeb inimese tugevaks , aktiivseks ja töövõimeliseks, kuumus seevastu muudab laisaks ja ükskõikseks. Kuumast kliimast tulenevat ka asiaatide despotism. Pinnaehituse mõjust kõneldes kinnitab Montesquieu, et mäed sünnitavad vabadusearmastust, tasandikud aga despootiat. Olles veendunud usu kahjulikkuses, vastandas Montesquieu sellele teaduse. Samas arvas ta, et usk on rahvale vajalik kõlbluse hoidmiseks.
32-aastaselt ( 1721) raamat „Pärsia kirjad“ äratas üldist tähelepanu. Raamat sisaldas sotsiaal- ja kultuurikriitika kõrval ka poliitilist kriitikat.
Jean Jacques Rousseau (1712-1778) sündis Genfis kellassepa pojana. Ta jäi noorena orvuks, kuid siiski õnnestus tal saada hea haridus .
Raamat „Du contrat socialou Principe du droit politique“
Ta idealiseeris inimese looduselähedust, mida iseloomustavad vabadus ja võrdsus. Rousseau leidis aga ka, et ei ole võimalik tagasi pöörduda inimkonna lapsepõlve juurde. Poliitilisi probleeme vaagides seadis Rousseau kesksele kohale rahva suveräänsuse (sõltumatuse) idee: võim lähtub rahvast, rahvas on võimu allikas. Sellest tulenevalt oli tema riigikorra ideaaliks vabariik.
Väga oluliseks pidas Rousseau kasvatuse ja koolihariduse reformimist. Kasvatus ja õpetus pidid looduslähedased: mängude ja spordiga pidid kaasnema õpetlikud kõnelused. Vaimustades oma teooriaga inimlikust kasvatamisest kogu maailma, andis ta omaenese viis last vaestemajja, et neist mugavalt vabaneda .
Mõistusõiguse õpetus
Christian Wolf (1679-1754) - mõistuseõiguse viimane esindaja.
Esitas nn terve mõistuse filosoofia, mille tõttu teda peetakse ratsionalismi (ladina keeles ratio – mõistus) üheks rajajaks Saksamaal. Thomasiuse eeskujul avaldas ta oma tööd saksa keeles ning lõi sellega seoses hulga termineid (sealhulgas die Geschichte – ajalugu), milleta tänapäeva saksa teaduskeelt oleks raske ette kujutada.
Wolff arvas, et loodus on inimesele kaasa andnud ühelt poolt kalduvused ja teisalt ülesanded, kusjuures kalduvuste poolest on inimene enesearmastaja, aga tema ülesanne on armastada teisi nagu iseennast. Wolff oli küll ratsionalist, kuid astus ägedalt välja ateismi vastu ja arvas, et ühiskond ei tohiks ateiste taluda.
Ühiskonna ümberkorraldamisel lootis Wolff valgustatud absolutismile. Teoreetiliselt põhjendas ta seda väitega, et kui riik on isiksuste ühtsus, võib seda vaadelda kui ühtset inimest. Valgustaja rõhutas, et riigi kõrgeim kohustus on rahva heaolu, otsene vajadus – vaesuse kaotamine. Ühiskonna arenguvõimalused peitusid tema arvates kodanlikus ettevõtlikkuses. Paheline oli kõik, mis on sellega vastuolus, sealhulgas luksus ja liigkasuvõtmine. Wolff rõhutas eriti töö vajalikkust.
Immanuel Kant (1724-1804)
Rahulolematus feodaalkorraga, kodanluse kui uue ühiskonnaklassi esiletõus, hariduse levik ja teaduse areng olid aluseks uue ideoloogia tekkele. Sellele ideoloogiale andis nime saksa filosoof Immanuel Kant, kes 1784 . a. kasutas selle tähistusena sõna valgustus. Valgustuse all mõeldi aktiivset püüdu leida tõde, harida rahvast ja jagada inimestele teadmisi. Valgustajad olid haritlased: filosoofid, kirjanikud , teadlased jt. Nende vaated filosoofiale, ajaloole, poliitikale jm. olid küll väga erinevad, kuid neile olid omased mitmed ühisjooned.
Valgustuse teooriale järgnes praktika. Kogu maailmas mõlkusid meeles kodifitseerimiskavad. Mõned vähesed viidi täide. Eesmärgiks oli viia õigus mõistetavas vormis kodanikuni.
Kõige enam vajas õiguslikku valgustust Venemaa. Katariina II (1729-1796) kutsus kokku seadusandva komisjoni 1767.a. ja andis neile Juhendi, mille laskis tõlkida Lääne-Euroopa keeltesse, et näidata, et ta on sama valgustatud, kui selle aja valgustatumad pead.
Preisi kuningas Fiedrich II Suur 1793.a. „Üldisele Kohtukorrale“ ja 1794. a. „Üldisele Maaõigusele“
Austrias Joseph II (1741-1790) „Kodanlik seadustik “ 1811. a.
Prantsusmaal 1804.a. „Code civil“
Rootsis 1734. a. Sveriges Rikes Lag (NB! 2008.a. anti Rootsis välja juba 129. parandatud trükk sellest)
Kõige rohkem vajasid mõistuse valgust kriminaalõigus. Karmid karistused olid oma aja ära elanud. Hea polistei võttis üle need ülesanded, mida kriminaalõigus oli siiani täitnud tule ja veega. Juba 18. sajandi algul oli Christian Thomasius vaidlustanud kristlike üleastumiste karistamise ja kirikukaristuse kohaldamise õiguse . Solvatud jumal võis ise kätte maksta ja ei vajanud selleks inimese kätt. Piinamised, nõiaprotsessid ja ketserikaristused on hirmuäratavad. See, mis Thomasiuse ajal pani liikuma akadeemilised mõtted, võimaldas nüüd hakata likvideerima piinamisi,nõiaprotsesse ja kiriklikke karistusi.
Juba montesquieu kuulutas, et ilma tungiva põhjuseta ei tohi ei tohi kedagi karistada . 1748. a. võeti tema mõtted suure eduga vastu. 10 aastat hiljem kriminaalõigusprogramm.
1764.a. Cesare Beccaria kirjutis „Dei delitti e della pene “ (Kuritegudest ja karistusest ). Tõlgiti paljudesse euroopa keeltesse. Laineid lööv oli surmanuhtluse eitamine. Uue karistusteooria juures olid otsustavad õiglane karistus, deliktide liigid, seaduste stiil ja nende kohaldamine ja menetlusküsimused. Karistuse eesmärgiks ei saanud enam olla kurjategija piinamine ega ka kuriteo kustutamine. Edaspidi pidi olema karistus preventsioon .
Beccaria raamat unustati siiski peatselt. Immanuel Kant arvas, et õiglus nõuab, et süüdlase ja õiguse huvides viidaks surmanuhtlus täide ka siis, kui iga hetk võib saabuda maailma lõpp.
18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul hakati paljudes riikides üldlevinud karistuste (ihunuhtlus, surmanuhtlus, pagendus) asemel süüdimõistetuid ühiskonnast eraldama ja kinni pidama selleks ettenähtud asutustes – vanglates. Klassikaline retributsiooniteooria on sõnastatud Cesare Beccaria poolt 1764. aastal kirjutatud essees „Kuritegudest ja karistustest“, kus vanglat käsitati nii karistuse kandmise kohana kui ka rehabilitatsiooni asutusena. Karistuse kohta on aga kirjas, et see peab olema õiglane.
1789. a. Prantsusmaa Rahvuskogu ning Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon .
1 wikipeedia
2 wikipeedia
7