Vastuolu inimseaduste ja loomuõiguse vahel siiski puudub, sest inimseadused alluvad jumalikule logosele, olles viimase vahendajaks läbi võitluse. Seega Herakleitos toob eetikasse tasapisi sisse inimliku mõõte, mis saavutab täisjõu sofistidega. Sofistid ühtseks alusest – inimese kriitiline mõtlemine. Inimese osatähtsuse suurenemine Sofistide õigusõpetus jagunes kaheks: õigusfilosoofiline relativism e positiivne õigus subjektivistlik loomuõigusõpetus Sofistide mõõdukas positivism: Protagoras (480 – 410 e.kr) head ega halba ei ole olemas iseenesest – vajalik on hinnang. inimene on see, kes annab hinnangud ja määrab tõe, loob seadused. Inimese all ei pea Protagoras silmas siiski indiviidi, vaid inimeste enamust, avalikku arvamust - riiki. Indiviidi ülesandeks on kohaneda üldise arvamusega. Õige käitumise mõõdupuuks on ühiskondlik arvamus.
mida valitseb ühtne, kõikehõlmav, muutumatu, igavene seadus. Maailmas on ontoloogilised eeldused ülemaailmse riigi jaoks. Antud võimalus ei teostu sellepärast, et inimsugu oma enamuses koosneb rumalatest ning rahvad ei suhtle omavahel. Tulemuseks on see, et norme ei püüta ühtlustada mõistuslikeks, vaid iga riik ja rahvas elab oma eripäraste seaduste järgi. Õigusfilosoofiliselt on see loomuõigusõpetus: kosmose-logos annab inimtegevusele ette baasnormi, mis ei ole inimeste poolt loodud ja on kõrgem kui kõik inimeste poolt kehtestatud seadused. Positiivne õigus väärib seaduse nime üksnes siis, kui ta on kooskõlas igavese seadusega. Põhimõtteliselt võiks see baasnorm olla ka aluseks, millele toetuda kehtivate normide kritiseerimisel ja ümberkujundamisel, kuid stoa koolkond ei avanud selle õpetuse potentsiaali olla
Inimese lihtne ratsionaalsus, arvestus algseisundi ennasthävitavate tagajärgedega teeb sotsiaalsed institutsioonid ja absoluutse monarhia möödapääsmatuks] Ka riiki piirava mõistusliku loomuseaduse tõlgendusõigus oli riigil, isegi kui see mõne teoreetilise tõlgendusega vastuollu läks (pragmatism ja utilitarism?). Õiguse sisu üle otsustas võimu autoriteet. Riigialama käitumise ainus mõõdupuu on selle riigi (positiivne) seadus. H-i loomuõigusõpetus tipnes selliselt [naturalistliku?] positivismiga. [11]John Locke (1632-1704) Empirist: inimene on sündides [12]tabula rasa. Mõistuses ei ole midagi, mida enne pole olnud meeltes. Vt. Kaks traktaati referaat (Loengukonspekt OI 2005 LOCKE ref.doc). [13]Jean Jacques Rousseau (1712-1778) Sündis Genfis käsitöölise peres; isa kasvatada; Vana-Rooma vabariiklikud ideaalid. Prantsusmaa ajalooline taust:
Uusaja õigusfilosoofia peamised suunad olid: Ettevalmistav periood- M. Luther, J. Calvin, levinud olid luterlus, kalvinim, individualsim ja ratsionalism. Riik sai tekkida vaid kokkuleppe teel. Lepingu sölmisid algselt sõltumatud iseseisvad indiviidid. Ka renessanss mängis suurt rolli, kuna see tähendab uuestisündi ja uuesti sündisid just antiikaja ideaalid. Tekkis humanism, mis tähendas inimese kõiki võimeid täielikult vallandavat isiksust. Kogu keskajal käsitleti kogu loomuõigusõpetus ühe osana teoloogiast. Esimesed õpetused- V. De Menchaca. Loomuõigus on kõikide inimeste loomulik õigus, mis ei saa lähtuda tervenisti riigist. Rahvas on loomupoolest hea ja on riigivõimu kandja. Valitsuse ülesanne on loomuõigus ja selle alusel loodud positiivse õiguse rakendamine. J. Bodin polnud sellega aga nõus, arvates, et riigi suveräänsuse kandja saab olla üksnes üks valitseja. Ta ei pooldanud riigi segavorme ja eitab võimude lahusust
Positivistlik õigusõpetus kaldub õigust vaatlema kui iseenda alusel toimiva suletud süsteemina, kuid laiemalt koolkonnad ning õpetused, mis näevad õiguses ennekõike ja peamiselt instrumenti korra loomiseks inimkoosluses. Õiguspositivistid käsitavad õigust vaid puhta vormina, õigusnormiks vormitud inimlikku tahet, puhast subjektiivsust, mis tähendab, et mingist korrastatusest inimeste ühiskondlikus olemises ei saa enne juttugi olla, kui vastavat normi(stiku) ei ole kehtestatud. Loomuõigusõpetus käsitab õigust ühiskonna loomuomase, objektiivselt antud struktuurina, inimloomusesse või ühiskondlikesse suhetesse kätketud objektiivse korrastatusena, kuid samas ka omamoodi regulatiivse ideaalina, mida püüeldes on võimalik üles ehitada õiglane inimsuhete kooslus. Selleks et avada õiguse olemust, tuleb uurida seda inimeste ühiskondliku olemise materiaalsete ja vaimsete protsesside ajalooliselt kujunenud taustsüsteemi, mida
annaabi.ee 
