Õiguse alused konspekt (17)

1. RIIGI JA ÕiGUSE TEKKIMINE. RIIGI PÕHIMÕISTED
Ürgkogukondliku korra ajal oli võimu organisatsioon suhteliselt lihtne. Sugukonnas teostas võimu pealik , kes oli valitud juhiks isikliku autoriteedi ja austuse tõttu. Eriaparaati võimu teostamiseks pealikul polnud, sellele vaatamata oli pealiku võim täiesti reaalne, sest pealik väljendas kogu sugukonna huve, oli sugukonna võimu kehastus. Sugukond teostas ise oma võimu, toetudes pealiku autoriteedile. Võimu pealesunnitud reegleid ürgühiskond ei tundnud, sugukonna käitumist juhtisid tavad, käitumisreeglid, mis olid kujunenud ühiskonna sees paljude põlvkondade sotsiaalsete kogemuste alusel.
Tava on käitumisreegel, mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu. Tavanormide täitmine tagatakse harjumuse jõuga, selleks ei tule kasutada sunniaparaati. Olles sügavalt juurdunud ja säilides inimeste teadvuses, on tavad väga konservatiivsed ja avaldavad uutele regulatsiooni mehhanismidele visa vastupanu.
Riiki iseloomustatakse tavaliselt kolme tunnuse kaudu:
1) avalik võim
2) territoorium , millel see avalik võim kehtib
3) rahvas, kes elab sellel territooriumil ja on riigivõimuga õiguslikult seotud.
Riik on erilisel viisil organiseerunud rahvas, kes teostab teataval territooriumil suveräänset võimu.
Õigus on käitumisreeglite kogum, mis on kehtestatud või sanktsioneeritud riigi poolt ja mille täitmist tagatakse riigi sunnijõuga.
Riigivalitsemise vormi all mõeldakse riigivõimu seesmist organisatsiooni, st kõrgemate riigivõimuorganite loomise, ülesehituse ja omavaheliste suhete printsiipe ning nende suhteid teiste riigiorganite ja indiviididega.
Monarhia on riigivalitsemise vorm, mida iseloomustab kõrgema riigivõimu kuulumine monarhile, kes omandab võimu pärimise teel eluaegselt ja on juriidiliselt vastutamatu. Monarh on ainuisikuline riigipea . Piiramata monarhia korral kuulub monarhile kogu võimutäius, riigipea on üheaegselt kõrgeim seadusandliku võimu organ, täidesaatva võimu juht ja õigusemõistja. Piiramata monarhia eri vormideks loetakse despootiat vanades idamaades , türanniat antiikmaailmas ja absoluutset monarhiat keskajal Euroopa riikides. Piiratud monarhia on monarhia alaliik, milles isevalitseja suva on kitsendatud mingi riigiorgani või seisusliku esinduse poolt, kellega tal tuleb arvestada, mistõttu monarhi võimul puudub absoluutne iseloom. Seisuslik- esinduslik monarhia esines Euroopa feodaalriikides 13-17. sajanditel ja seda iseloomustas monarhi kõrval seisusliku esindusorgani olemasolu (Hispaania cortes , Inglismaa parlament , Prantsusmaa generaalstaadid jne). Konstitutsiooniline monarhia on selline riigivalitsemisvorm, mille puhul monarhi pädevus on kindlaks määratud demokraatlikult kehtestatud konstitutsiooniga, seadusandlik võim kuulub parlamendile ja täidesaatev võim valitsusele. Monarh täidab eelkõige esindusfunktsioone.
Vabariik on riigivalitsemise vorm, mille puhul riigipeaks on kindlaksmääratud tähtajaks valitav president . Orjanduslikus aristokraatlikus vabariigis kuulus võim kitsale pärilikule privilegeeritud eliidile, üldine valimisõigus puudus. Demokraatlikus vabariigis kuulus võim rahvale, valimistest võisid osa võtta kõik vabad kodanikud. Sotsialistlik vabariik on esinenud nõukogude vabariigi ja rahvademokraatliku vabariigi vormis. Neile eelnes ajaliselt Pariisi Kommuun . Presidentaalne vabariik kujutab endast riigivalitsemise vormi, mida iseloomustab võimu koondumine parlamendist sõltumatu presidendi kätte. President on täidesaatva riigivõimu tipuks, mõnel juhul (USA-s) on ta ka valitsuse juht, kellel on ühtlasi parlamendi kõrval ka seadusandlik pädevus. Valitsuse moodustab president parlamendiväliselt ja valitsus ei kanna parlamendi ees poliitilist vastutust. Parlamentaarne vabariik on riigivalitsemise vorm, mis rajaneb parlamendi võimu ülimuslikkusel. Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel korraldatud riigivõimuorganite süsteemis on presidendil, kes valitakse kas otseste või kaudsete valimistega, peamiselt esindusfunktsioon. Valitsusel peab olema parlamendi usaldus ja ta vastutab parlamendi ees. Tavapäraselt saab valitsusjuhiks parlamendivalimised võitnud partei juht või parlamendis enamuse moodustavate parteide koalitsiooni poolt esitatud isik.
Riikliku korralduse vormi all mõeldakse riigi territoriaal-poliitilist ülesehitust, riigi koostisosade õiguslikku ja poliitilist staatust ning nende omavahelise ja riigi keskvõimuga suhtlemise põhimõtteid. Traditsiooniliselt eristatakse riikliku korralduse kahte erivormi – unitaarriiki ja föderatsiooni. Unitaarriik ehk lihtriik on riik, mis territoriaal-poliitiliselt kujutab endast ühtset tervikut. Tema koosseisus ei ole suhteliselt iseseisvaid riike või riiklikke moodustisi, lihtriigi territoorium jaguneb ainult haldusterritoriaalseteks üksusteks, need omakorda väiksemateks üksusteks jne. Föderatsioon ehk liitriik on riik, mille koostisosadeks on liikmesriigid või riiklikud moodustised (föderatsiooni subjektid ). Konföderatsioon on riikide liit, mis luuakse mingi ühise eesmärgi saavutamiseks – tavaliselt sõjalise või poliitilise – ja mille struktuur, organid ning nende moodustamise kord ja pädevus määratakse kindlaks rahvusvahelise õiguse normidega.
Poliitiline režiim kujutab endast poliitilise võimu teostamise meetodite kogumit, mis iseloomustab demokraatlike õiguste ja vabaduste reaalset kasutamist ühiskonnas ning riigivõimuorganite seotust oma tegevuse õiguslike alustega. Demokraatlik poliitiline režiim on selline valitsemisviis, kus riigivõim lähtub rahvast, toetub rahva enamusele ja on rahva poolt kontrollitav. Autoritaarne poliitiline režiim rajaneb isikuvõimul, võimu teostatakse enamuse tahtest sõltumatult, kasutades selleks laialdaselt riigi sunniorganeid. Totalitaarne poliitiline režiim on antidemokraatliku poliitilise režiimi äärmuslik vorm ning seda valitsemisviisi iseloomustab kodanike kõigi eluavalduste allutamine riigivõimu kontrollile , repressiivorganite süsteem jne.
Riigi funktsioon on riigi tegevuse põhisuund, mis vastab riigi ees seisvatele ülesannetele ja annab riigile sotsiaalmajandusliku ja poliitilise iseloomustuse . Riigi sisefunktsioonideks loetakse riigivõimu säilitamise ja kindlustamise funktsiooni, õiguskorra tagamise funktsiooni, sotsiaalmajanduslikku ehk majanduslik-organisatoorset funktsiooni ja kultuurilis-kasvatuslikku funktsiooni. Riigi välisfunktsioonidest on kõige olulisemaks kõikidele riikidele läbi aegade omane riigi kaitsefunktsioon, vastastikuse koostöö ja abistamise funktsioon (ülemaailmse rahu ja korra kindlustamise funktsioon ja maailmamajanduse integreerumise ja globaalprobleemide lahendamise funktsioon).
Riigiaparaat kujutab endast riigiorganite süsteemi, mille abil teostatakse riigivõimu. Riigiorgan on riigiaparaadi struktuurne element, selle funktsionaalne osa.
Riigi organid:

• seadusandliku võimu organina on parlament demokraatliku riigi aparaadis kesksel kohal
  
• täidesaatva riigivõimu organite tegevus on suunatud seadustes ja kõrgemal seisvate haldusorganite õigusaktides sisalduvate nõuete elluviimisele
  
• kohtuvõimu organiteks on kohtud, mis on riigi ametiasutused, kelle esmaseks ülesandeks on õigusemõistmine
  

2. ÕIGUSE MÕISTE JA TÄHTSUS
Õigust saab määratleda järgnevate tunnuste abil:

õigus on käitumisreeglite (normide) kogum – ei toimi eraldi, hajutatult, vaid kogumine, süsteem

õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum – eristab õigusnormide kogumit teistest sotsiaalsetest normidest, sest õigusnorme loob ainult riik

õiguses väljendub riigi tahe – riigi tahte kujundab riigis võimulolev poliitiline jõud (rahvas, isik)

õigus on üldkohustuslike normide kogum – kohustuslikud kõikidele riigis asuvatele isikutele, sõltumata nende riikkondlik ust kuuluvusest

õiguse täitmist tagatakse riigisunnijõuga – õigusrikkujate suhtes kohaldatakse karistuslikke meetmeid
Õiguse juriidilise käsitluse põhipostulaadiks on, et õiguseks on riigi poolt kehtestatud normistik, mis on väljendatud õigusaktides. Õiguse sotsioloogilise käsitluse kohaselt on õigus inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid. Õiguse loomuõiguslik käsitlus on rajatud õiguse, eetika ja õigluse tiheda seose tunnustamisele.
Riik ja õigus on omavahel lahutamatus seoses. Õigus ei saa tekkida ilma riigi vastava tahteta, õiguses väljendub riigi tahe. Riigi ja õiguse lahutamatu vastastikune seos ja nende olemuslik ühtsus on määratud asjaoluga, et nii riigi kui ka õiguse kujundab ühiskond oma arengu käigus vastavalt oma vajadustele. Parimaks õiguse ja riigi omavahelise seose vormiks loetakse nüüdisajal õigusriigi konstruktsiooni.
Õigusriigi olulisemad tunnused:

võimude lahusus

üksikisik ja riik esinevad õigussuhetes võrdsete õigussubjektidena

riigi allutatus põhiseadusele ja tema enda poolt kehtestatud seadustele

põhiseaduses väljakuulutatud õiguste ja vabaduste, aga ka inimõiguste reaalne tagamine ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide austamine

õigusele rajaneva seaduse ülimuslikkuse nõude elluviimine

seaduslikkuse põhimõtte realiseerimine riigiorganite, ametiisikute ja kodanike käitumises, nende käitumise vastavus õigusnormide nõuetele

demokraatlik õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt
Politseiriik on selline riigivõimu korraldus, mille puhul ei tunnustata inimeste isiklikke õigusi.
Haldusriik kujutab sellist riigivõimu korraldust, kus kõige tähtsamat osa etendavad riigi täidesaatva võimu organid.
Õigus ja poliitika on omavahel tihedalt seotud riigi ja õiguse lahutamatuse tõttu. Riik on poliitilise võimu organisatsioon. Õigus on riigi poliitika väljendus ja selle tulemus, riigi poliitika teostamise vahend.
Õiguse ja majanduse omavahelise seose ning majanduse õigusliku regulatsiooni ulatuse ja iseloomu igas konkreetses riigis määrab selle riigi sotsiaalpoliitiline ja majanduspoliitiline orientatsioon , riigi poliitiline olemus, aga ka riigi konkreetsed majanduslikud ja poliitilised huvid ja eesmärgid antud ajahetkel.
3. SOTSIAALSETE SUHETE NORMATIIVNE REGULEERIMINE. ÕIGUSNORMID.
Ühiskondlike suhete sotsiaalne reguleerimine tähendab inimeste käitumisele piiride kehtestamist, indiviidide ja nende gruppide sotsiaalse suhtlemise korrastamist.
Individuaalne reguleerimine
Eelis – võimaldab lahendada probleemi, arvestades sitatsiooni ja isiku eripära, suhte ja subjektide spetsiifikat.
Puudus – puuduvad ühesed lahendid, ei ole tagatud võrdse kohtlemise põhimõte.
Normatiivne reguleerimine
Eelis – võimaldab luua ühtse korra ühiskondlikes suhetes ja saavutada sotsiaalsete suhete regulatsiooni stabiilsust, vähendada juhuse ja suva mõju reguleerimisprotsessis.
Puudus – ei arvestata konkreetse situatsiooni kordumatust.
Sotsiaalne norm on üldise iseloomuga käitumisreegel, mis reguleerib inimeste käitumist suhtlemises omavahel ja mitmesuguste kollektiivsete subjektidega.
Sotsiaalsete normide põhiliigid:

• moraalinormid – mingis inimeste kollektiivis või kogu ühiskonnas käitumisreeglitena tunnustatud kõlbluspõhimõtted.
  
• korporatiivsed normid – käitumisreeglid, mis on kehtestanud korporatiivne moodustis oma liikmete käitumise reguleerimiseks suhtlemisel organisatsiooni sees ja suhetes teiste organisatsioonidega.
  
• tavad – harjumusel põhinev käitumisreegel
  
• religioossed normid – usuorganisatsiooni poolt kehtestatud reeglid inimeste kui usuorganisatsiooni liikmete suhtlemiseks omavahel ja kirikuga , aga samuti normid, mis reguleerivad usuühingute korraldust ja funktsioone
  
• välise kultuuri ehk kombestiku normid – reguleerivad indiviidi käitumise välist külge
  
• õigusnormid
  

Õigusnormid tunnused:

liigitunnused

• ta on inimeste käitumise reegel
  
• ta on üldise iseloomuga reegel
  
• tema sisu on määratud ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise elu tingimustega
  

spetsiifilised tunnused

• lähtub riigist
  
• tema täitmine tagatakse riigi sunnijõuga
  
• ta on üldkohustuslik käitumisreegel
  
• annab suhte liigist osavõtjatele subjektiivsed juriidilised õigused ja paneb neile subjektiivsed juriidilised kohustused
  
• ta on formaalselt määratletud reegel
  

Õigusnorm on riigist lähtuv ja riigi poolt kaitstav üldkohustuslik käitumisreegel, millega antud liiki korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele antakse subjektiivsed õigused ja pannakse juriidilised kohustused.
Õigusnorm:
Kui (hüpotees), siis ( dispositsioon ) – vastasel juhul ( sanktsioon ).
Sest vajaiku reguleeriva toime avaldamiseks peab õigusnorm määrama:

• tingimused, mille olemasolul tuleb käituda vastavalt normile
  
• subjektile lubatud, keelatud või kohustatud käitumise
  
• normi rikkuja suhtes kohaldatava mõjutusvahendi
  

Õigusnormi hüpotees sisaldab tingimusi, kriteeriume, mille abil normi täitja määrab kindlaks, kas normi toime hõlmab antud fakti, suhet või isikut.
Liigitamine määratletuse astme järgi:

• määratletud hüpotees määrab täpselt ja konkreetselt normi teostamise tingimused (ta ei saa olla pärija)
  
• suhteliselt määratletud hüpoteesi puhul vajab tingimuste spetsiifika igal konkreetsel juhul eraldi tuvastamist
  
• määratlemata hüpotees ei määra konkreetset tingimust (“vajaduse korral”, “äranägemise järgi”)
  

Liigitamine konkreetsuse astme järgi:

• kasuistlik hüpotees näitab üksikasjalikult ära tingimused (Hammurapi), tänapäeval ei kasutata
  
• abstraktne hüpotees näitab normi kohaldamise tingimused üldistatult, abstraktsel kujul
  

Liigitamine rakendamist määrava tingimuse iseloomu järgi:

• lihtne hüpotees esitab tingimusena üheainsa faktilise asjaolu (kui keegi teeb midagi, siis…)
  
• liithüpotees nõuab enam kui ühe üheaegselt esineva tingimuse olemasolu
  
• alternatiivne hüpotees seab eelduseks ühe tingimuse olemasolu kahe või enama esitatu hulgast
  

Õigusnormi dispositsioon on normi element, mis näitab, kuidas peab õigussubjekt käituma hüpoteesi tingimuste olemasolul.
Liigitamine väljendamise viisi järgi:

• lihtne dispositsioon näitab ära käitumise sisu seda lähemalt iseloomustamata
  
• kirjeldav dispositsioon iseloomustab lubatud vm. käitumist lähemalt, annab selle olulised tunnused
  

Liigitamine määratletuse astme järgi:

• absoluutselt määratletud dispositsioon määrab täpselt ja ammendavalt kindlaks poolte õigused ja kohustused, jätmata valikuvabadust
  
• suhteliselt määratletud dispositsioon annab suhte pooltele võimaluse valida kahe või enama käitumisvariandi vahel
  

Liigitamine õigusliku iseloomu järgi:

• imperatiivne dispositsioon teeb subjektile kategoorilises vormis kohustuseks teatud viisil käituda
  
• dispositiivne dispositsioon annab suhte subjektile võimaluse oma õigused ja kohustused määrata
  

Õigusnormi sanktsioon näitab ära need riiklikud mõjutusvahendid, mis kuuluvad rakendamisele vastava normi rikkuja suhtes.
Liigitamine rakendatavate vahendite iseloomu ja neid rakendavate organite järgi:

• Kriminaalõiguslikud sanktsioonid – kuritegude eest, karistusseadustik , kohtu poolt rakendatavad
  
• Haldussanktsioonid – väärtegude eest, karistusseadustik, rakendab politsei, amet, inspektsioon
  
• Distsiplinaarsanktsioonid – töölepingu süüteod, kohaldab tööandja või volitatud isik
  
• Varalised e tsiviilõiguslikud – lepingus ettenähtud vastutus, rakendab suhte teine pool
  

Liigitamine määratletuse astme järgi:

• absoluutselt määratletud – ühene, täpne ja konkreetne valikuvõimaluseta sunnivahend
  
• suhteliselt määratletud – fikseerib sunnivahendi minimaal - ja maksimaalpiirid
  
• määratlemata – jätab sunnivahendi normi rakendaja otsustada
  

Liigitamine struktuuri järgi:

• lihtsanktsioon – üks mõjutusvahend, mis kuulub kohaldamisele dispositsiooni mittetäitmise eest
  
• liitsanktsioon – kaks või enam erinevat sunnivahendit, mida kohaldatakse üheaegselt sama teo eest
  
• alternatiivne sanktsioon – võimaldab rakendajal valida kahe või enama sunnivahendi hulgast
  

Õigusakti teksti sõnasamisel peab seadusandja lähtuma eesmärgist anda tema poolt vajalikuks peetav käitumismudel adekvaatselt edasi selle adressaatidele. Peab silmas pidama , et õigusnormi loogiline struktuur ei väljendu üldjuhul otseselt õigusakti tekstis. Üks või teine struktuurielement esitatakse kas õigusakti üldosas või mõnes teises õigusakti sättes.
Karistusõiguses – eriosa sätetes alati sõnastatud dispositsioon ja sanktsioon, hüpotees esitatud üldosas
Riigiõiguslikes õigusaktides – sõnastatud hüpotees ja dispositsioon, sanktsioonid on karistusseadustikus
Eraõiguslikes õigusharudes - hüpotees ja dispositsioon, sanktsioon pole kõigis sätetes sõnastatud.
Õigusnormi viitav esitamine:
Otsene ehk ebaehtne – viidatakse konkreetsele sättele või konkreetsele teisele õigusaktile tervikuna
Kaudne ehk ehtne viide – viide teatud seadusandluse liigile või õigusinstituudile (“eeskirjadele” jne)
Õigusnormide liigitamine:

• subjekti järgi, kes normi on kehtestanud eristatakse seaduse norme ja seadusjärgsete aktide norme
  
• reguleerimisobjekti järgi liigitatakse õigusnormid õigusharude ja õigusinstituutide järgi
  
• ajalise kehtivuse järgi võivad õigusnormid olla kas ajutised või alalised normid
  
• territoriaalse kehtivuse järgi eristatakse üleriigilisi, lokaalseid ja kohalikke norme
  
• ettekirjutuse iseloomu järgi imperatiivsed, suhteliselt määratletud ja dispositiivsed
  
• täidetava funktsiooni järgi eristatakse regulatiivseid ja kaitsvaid õigusnorme
  
• vastavalt regulatsiooni viisile kohustavad , keelavad ja õigustavad normid
  

4. ÕIGUSÜSTEEM
Õigusharu on õigusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa õigussüsteemist ja millega reguleeritakse rühma üheliigilisi ühiskondlikke suhteid.
Õigusnormide õigusharudesse liigitamise alused:

õigusliku reguleerimise objekt – teatava eluvaldkonna ühiskondlikud suhted

õigusliku reguleerimise meetodi järgi – juriidiliste vahendite kogum, mida kasutatakse ühiskondliku suhte reguleerimisel kõige efektiivsema tulemuse saavutamiseks
autonoomne meetod – õigussubjektid on võrdses õiguslikus seisundis (eraõiguslikud normid)
autoritaarne meetod – üks õigussuhte subjekt on teise suhtes allutatud (avalik õigus)
Õigusinstituut on õiguharu sees kujunev õigusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsiifilist osa õigusharu poolt reguleeritavatest suhetest.
Õigussüsteem on õiguse ajalooliselt kujunenud sisemine ühtsus, õigusnormide struktuurne paigutus õigusharude ja instituutide kaupa.
Õigusperekond on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organisatsioonil.
Romaani-germaani õigusperekond kujunes 12. sajandist Euroopas. Iseloomulik on asjaolu, et õigusteaduses on peatähelepanu pööratud õigusnormile kui üldisele käitumisreeglile, peamiseks õigusallikaks on riigi normatiivaktid, mis peavad kindlustama ühiskonnas õigluse ja tagama korra.
Anglo-ameerika (common law) perekond kujunes Inglismaal 11. sajandil. Õigusnormi abstraktsuse aste madalam, eesmärgiks konkreetse kaasuse õiglane lahendamine, peamiseks õigusallikaks kohtu- ja halduspretsedent.
Avalik õigus hõlmab õigusharusid, õigusinstituute ja õigusnorme, mis reguleerivad suhteid, kus üheks suhte pooleks on riik – reguleerimismeetodiks autoritaarne meetod.
Eraõiguse moodustavad õigusharud, õigusinstituudid ja õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võrdsete isikute vahel – reguleerimismeetodiks autonoomne meetod.
Tänapäeva demokraatlikud riigid tunnustavad rahvusvahelise õiguse normide kehtejõudu võrdselt riigisiseselt kehtestatud õigusnormidega või peavad neid isegi siseriiklike normide suhtes ülimuslikeks.
5. ÕIGUSE VORMID EHK –ALLIKAD
Õigusvorm on õigusnormi väljendamise viis, mis on kasutusele võetud või tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile üldkohustusliku tähenduse.
Ajaloolise arengu protsessis on õigusvormidena olnud kasutusel:

• õiguslik tava – toetub rahva moraalsetele tõekspidamistele
  
• juristide arvamus – 2-3. saj Roomas, juristide seisukohtadele anti seaduse jõud
  
• kohtu- ja halduspretsedent – saavad üldise reegli tähenduse, kui riik omistab kohtulahendile või haldusorgani poolt konkreetses asjas tehtud otsusele kohustusliku jõu järgmiste samasuguste asjade lahendamisel
  
• leping – kahe või enama isiku vaheline kokkulepe
  
• normatiivne akt – riigi poolt kehtestatud erilises korras vastu võetud vahel ka spetsiaalse väliskujuga dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid
  

Euroopa Liidu õigussüsteem koosneb esmasest ja teisesest õigusest:
Esmane – asutamislepingud, liitumislepingud ja neid mõlemaid täiendavad või muutvad lepingud , on liikmesriikidele siduv ja kohustav ning seda võib liikmesriigi territooriumil rakendada otseselt.
Teisene – liidu institutsiooinde õigusaktid, määrused, direktiivid , otsused, soovitused ja arvamused.
määrused – kõige kõrgem jõud, kohaldatakse kogu liidu ulatuses, muutmata kujul ja vahetult
direktiivid – liikmesriikide seadusandluse lähendamine, ei ole vahetult kohaldatavad, kohustuslikkus hõlmab akti eesmärki
otsused – EL’i üksikaktid, suunatud konkreetsetele subjektidele, siduvad ja kohustavad
soovitused ja arvamused – soovitusliku iseloomuga, juriidiline mõju kaudse iseloomuga
Normatiiv - ehk üldakt on suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele, ta sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme.
Mittenormatiivne õigusakt ehk üksikakt on selline akt, mis annab subjektiivsed õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või täpselt määratletud subjektide ringile .
Seaduste liigid:

• Põhiseadus – riigi tähtsaim õigusakt reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt tähtsaimaid suhteid
  
• Konstitutsioonilised seadused – täiendavad põhiseadust ja nende loetelu on põhiseaduse tekstis
  
• Lihtseadused – moodustavad seaduste põhimassi, on seadusandliku regulatsiooni peamine vahend
  

Seadusloome protsess:

• seaduse algatamine – teatavate isikute, riigiorganite ja organisatsioonide õigus esitada parlamendile seaduseeelnõu, mille see on kohustatud läbi vaatama ja seisukoha võtma.
  
• seaduseelnõu arutamine – Riigikogu kodukorra kohaselt vähemalt kahel, vajaduse korral kolmel lugemisel, mis kujutavad eelnõu läbitöötamise vormi Riigikogu täiskogu istungil .
  
• seaduseelnõu vastuvõtmine – toimub hääletamise teel.
  
• seaduse väljakuulutamine e promulgatsioon – seaduse ametlik sanktsioneerimine riigipea poolt ja selle teatavaks tegemine rahvale.
  
• Seaduse avaldamine – seaduse kehtimise eeltingimuseks
  

Vabariigi Valitsus annab määrusi ja korraldusi. Valitsuse õigusaktid on allutatud seadustele, määruses peab olema viide selle andmise aluseks olevale seaduse sättele.
Minister annab möörusi ja käskkirju seaduste alusel ja nende täitmiseks. Ministri aktid peavad olema kooskõlas seaduste, Presidendi seaduste ja Valitsuse määrustega.
Kohaliku omavalitsuse volikogu ning valla- ja linnavalitsus annavad normatiivsete aktidena määrusi, mittenormatiivsetena aga volikogu otsuseid ja valitsuse korraldusi. Peavad olema vastavuses kohaliku omavalitsuse funktsioone ja tegevust sätestavate seadustega ning nendele seadustele vastavate riigivalitsemisorganite õigusaktidega.
Õigusaktide jõustumine:

• seadus jõustub 10. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui ei sätestata teist tähtaega
  
• Valitsuse ja ministri määrus jõustuvad 3. päeval pärast RT’s avaldamist
  
• kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse määrused 3. päeval pärast avalikustamist
  

Normatiivakti kehtivus lõpeb kas tema kehtivusaja lõppemisega või kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi poolt.
Tagasiulatuva jõuga on seadused, mis seda sõnaselgelt sätestavad, kuid seadusandja ei tohi kehtestada tagasiulatuvalt kohustusi ega piirata õigusi.
Tagasiulatuva jõuga on kriminaalseadus , kui ta kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab karistust.
Normatiivaktide territoriaalne kehtivus on määratud riigi suveräänsuse ruumilise ulatusega. Ühe riigi territooriumil teise riigi seadused üldjuhul ei kehti.
Asukohamaa normatiivaktid