Õiguse alused konspekt (17)

1. RIIGI JA ÕiGUSE TEKKIMINE. RIIGI PÕHIMÕISTED
Ürgkogukondliku korra ajal oli võimu organisatsioon suhteliselt lihtne. Sugukonnas teostas võimu pealik , kes oli valitud juhiks isikliku autoriteedi ja austuse tõttu. Eriaparaati võimu teostamiseks pealikul polnud, sellele vaatamata oli pealiku võim täiesti reaalne, sest pealik väljendas kogu sugukonna huve, oli sugukonna võimu kehastus. Sugukond teostas ise oma võimu, toetudes pealiku autoriteedile. Võimu pealesunnitud reegleid ürgühiskond ei tundnud, sugukonna käitumist juhtisid tavad, käitumisreeglid, mis olid kujunenud ühiskonna sees paljude põlvkondade sotsiaalsete kogemuste alusel.
Tava on käitumisreegel, mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu. Tavanormide täitmine tagatakse harjumuse jõuga, selleks ei tule kasutada sunniaparaati. Olles sügavalt juurdunud ja säilides inimeste teadvuses, on tavad väga konservatiivsed ja avaldavad uutele regulatsiooni mehhanismidele visa vastupanu.
Riiki iseloomustatakse tavaliselt kolme tunnuse kaudu:
1) avalik võim
2) territoorium , millel see avalik võim kehtib
3) rahvas, kes elab sellel territooriumil ja on riigivõimuga õiguslikult seotud.
Riik on erilisel viisil organiseerunud rahvas, kes teostab teataval territooriumil suveräänset võimu.
Õigus on käitumisreeglite kogum, mis on kehtestatud või sanktsioneeritud riigi poolt ja mille täitmist tagatakse riigi sunnijõuga.
Riigivalitsemise vormi all mõeldakse riigivõimu seesmist organisatsiooni, st kõrgemate riigivõimuorganite loomise, ülesehituse ja omavaheliste suhete printsiipe ning nende suhteid teiste riigiorganite ja indiviididega.
Monarhia on riigivalitsemise vorm, mida iseloomustab kõrgema riigivõimu kuulumine monarhile, kes omandab võimu pärimise teel eluaegselt ja on juriidiliselt vastutamatu. Monarh on ainuisikuline riigipea . Piiramata monarhia korral kuulub monarhile kogu võimutäius, riigipea on üheaegselt kõrgeim seadusandliku võimu organ, täidesaatva võimu juht ja õigusemõistja. Piiramata monarhia eri vormideks loetakse despootiat vanades idamaades , türanniat antiikmaailmas ja absoluutset monarhiat keskajal Euroopa riikides. Piiratud monarhia on monarhia alaliik, milles isevalitseja suva on kitsendatud mingi riigiorgani või seisusliku esinduse poolt, kellega tal tuleb arvestada, mistõttu monarhi võimul puudub absoluutne iseloom. Seisuslik- esinduslik monarhia esines Euroopa feodaalriikides 13-17. sajanditel ja seda iseloomustas monarhi kõrval seisusliku esindusorgani olemasolu (Hispaania cortes , Inglismaa parlament , Prantsusmaa generaalstaadid jne). Konstitutsiooniline monarhia on selline riigivalitsemisvorm, mille puhul monarhi pädevus on kindlaks määratud demokraatlikult kehtestatud konstitutsiooniga, seadusandlik võim kuulub parlamendile ja täidesaatev võim valitsusele. Monarh täidab eelkõige esindusfunktsioone.
Vabariik on riigivalitsemise vorm, mille puhul riigipeaks on kindlaksmääratud tähtajaks valitav president . Orjanduslikus aristokraatlikus vabariigis kuulus võim kitsale pärilikule privilegeeritud eliidile, üldine valimisõigus puudus. Demokraatlikus vabariigis kuulus võim rahvale, valimistest võisid osa võtta kõik vabad kodanikud. Sotsialistlik vabariik on esinenud nõukogude vabariigi ja rahvademokraatliku vabariigi vormis. Neile eelnes ajaliselt Pariisi Kommuun . Presidentaalne vabariik kujutab endast riigivalitsemise vormi, mida iseloomustab võimu koondumine parlamendist sõltumatu presidendi kätte. President on täidesaatva riigivõimu tipuks, mõnel juhul (USA-s) on ta ka valitsuse juht, kellel on ühtlasi parlamendi kõrval ka seadusandlik pädevus. Valitsuse moodustab president parlamendiväliselt ja valitsus ei kanna parlamendi ees poliitilist vastutust. Parlamentaarne vabariik on riigivalitsemise vorm, mis rajaneb parlamendi võimu ülimuslikkusel. Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel korraldatud riigivõimuorganite süsteemis on presidendil, kes valitakse kas otseste või kaudsete valimistega, peamiselt esindusfunktsioon. Valitsusel peab olema parlamendi usaldus ja ta vastutab parlamendi ees. Tavapäraselt saab valitsusjuhiks parlamendivalimised võitnud partei juht või parlamendis enamuse moodustavate parteide koalitsiooni poolt esitatud isik.
Riikliku korralduse vormi all mõeldakse riigi territoriaal-poliitilist ülesehitust, riigi koostisosade õiguslikku ja poliitilist staatust ning nende omavahelise ja riigi keskvõimuga suhtlemise põhimõtteid. Traditsiooniliselt eristatakse riikliku korralduse kahte erivormi – unitaarriiki ja föderatsiooni. Unitaarriik ehk lihtriik on riik, mis territoriaal-poliitiliselt kujutab endast ühtset tervikut. Tema koosseisus ei ole suhteliselt iseseisvaid riike või riiklikke moodustisi, lihtriigi territoorium jaguneb ainult haldusterritoriaalseteks üksusteks, need omakorda väiksemateks üksusteks jne. Föderatsioon ehk liitriik on riik, mille koostisosadeks on liikmesriigid või riiklikud moodustised (föderatsiooni subjektid ). Konföderatsioon on riikide liit, mis luuakse mingi ühise eesmärgi saavutamiseks – tavaliselt sõjalise või poliitilise – ja mille struktuur, organid ning nende moodustamise kord ja pädevus määratakse kindlaks rahvusvahelise õiguse normidega.
Poliitiline režiim kujutab endast poliitilise võimu teostamise meetodite kogumit, mis iseloomustab demokraatlike õiguste ja vabaduste reaalset kasutamist ühiskonnas ning riigivõimuorganite seotust oma tegevuse õiguslike alustega. Demokraatlik poliitiline režiim on selline valitsemisviis, kus riigivõim lähtub rahvast, toetub rahva enamusele ja on rahva poolt kontrollitav. Autoritaarne poliitiline režiim rajaneb isikuvõimul, võimu teostatakse enamuse tahtest sõltumatult, kasutades selleks laialdaselt riigi sunniorganeid. Totalitaarne poliitiline režiim on antidemokraatliku poliitilise režiimi äärmuslik vorm ning seda valitsemisviisi iseloomustab kodanike kõigi eluavalduste allutamine riigivõimu kontrollile , repressiivorganite süsteem jne.
Riigi funktsioon on riigi tegevuse põhisuund, mis vastab riigi ees seisvatele ülesannetele ja annab riigile sotsiaalmajandusliku ja poliitilise iseloomustuse . Riigi sisefunktsioonideks loetakse riigivõimu säilitamise ja kindlustamise funktsiooni, õiguskorra tagamise funktsiooni, sotsiaalmajanduslikku ehk majanduslik-organisatoorset funktsiooni ja kultuurilis-kasvatuslikku funktsiooni. Riigi välisfunktsioonidest on kõige olulisemaks kõikidele riikidele läbi aegade omane riigi kaitsefunktsioon, vastastikuse koostöö ja abistamise funktsioon (ülemaailmse rahu ja korra kindlustamise funktsioon ja maailmamajanduse integreerumise ja globaalprobleemide lahendamise funktsioon).
Riigiaparaat kujutab endast riigiorganite süsteemi, mille abil teostatakse riigivõimu. Riigiorgan on riigiaparaadi struktuurne element, selle funktsionaalne osa.
Riigi organid:

• seadusandliku võimu organina on parlament demokraatliku riigi aparaadis kesksel kohal
  
• täidesaatva riigivõimu organite tegevus on suunatud seadustes ja kõrgemal seisvate haldusorganite õigusaktides sisalduvate nõuete elluviimisele
  
• kohtuvõimu organiteks on kohtud, mis on riigi ametiasutused, kelle esmaseks ülesandeks on õigusemõistmine
  

2. ÕIGUSE MÕISTE JA TÄHTSUS
Õigust saab määratleda järgnevate tunnuste abil:

õigus on käitumisreeglite (normide) kogum – ei toimi eraldi, hajutatult, vaid kogumine, süsteem

õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum – eristab õigusnormide kogumit teistest sotsiaalsetest normidest, sest õigusnorme loob ainult riik

õiguses väljendub riigi tahe – riigi tahte kujundab riigis võimulolev poliitiline jõud (rahvas, isik)

õigus on üldkohustuslike normide kogum – kohustuslikud kõikidele riigis asuvatele isikutele, sõltumata nende riikkondlik ust kuuluvusest

õiguse täitmist tagatakse riigisunnijõuga – õigusrikkujate suhtes kohaldatakse karistuslikke meetmeid
Õiguse juriidilise käsitluse põhipostulaadiks on, et õiguseks on riigi poolt kehtestatud normistik, mis on väljendatud õigusaktides. Õiguse sotsioloogilise käsitluse kohaselt on õigus inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid. Õiguse loomuõiguslik käsitlus on rajatud õiguse, eetika ja õigluse tiheda seose tunnustamisele.
Riik ja õigus on omavahel lahutamatus seoses. Õigus ei saa tekkida ilma riigi vastava tahteta, õiguses väljendub riigi tahe. Riigi ja õiguse lahutamatu vastastikune seos ja nende olemuslik ühtsus on määratud asjaoluga, et nii riigi kui ka õiguse kujundab ühiskond oma arengu käigus vastavalt oma vajadustele. Parimaks õiguse ja riigi omavahelise seose vormiks loetakse nüüdisajal õigusriigi konstruktsiooni.
Õigusriigi olulisemad tunnused:

võimude lahusus

üksikisik ja riik esinevad õigussuhetes võrdsete õigussubjektidena

riigi allutatus põhiseadusele ja tema enda poolt kehtestatud seadustele

põhiseaduses väljakuulutatud õiguste ja vabaduste, aga ka inimõiguste reaalne tagamine ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide austamine

õigusele rajaneva seaduse ülimuslikkuse nõude elluviimine

seaduslikkuse põhimõtte realiseerimine riigiorganite, ametiisikute ja kodanike käitumises, nende käitumise vastavus õigusnormide nõuetele

demokraatlik õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt
Politseiriik on selline riigivõimu korraldus, mille puhul ei tunnustata inimeste isiklikke õigusi.
Haldusriik kujutab sellist riigivõimu korraldust, kus kõige tähtsamat osa etendavad riigi täidesaatva võimu organid.
Õigus ja poliitika on omavahel tihedalt seotud riigi ja õiguse lahutamatuse tõttu. Riik on poliitilise võimu organisatsioon. Õigus on riigi poliitika väljendus ja selle tulemus, riigi poliitika teostamise vahend.
Õiguse ja majanduse omavahelise seose ning majanduse õigusliku regulatsiooni ulatuse ja iseloomu igas konkreetses riigis määrab selle riigi sotsiaalpoliitiline ja majanduspoliitiline orientatsioon , riigi poliitiline olemus, aga ka riigi konkreetsed majanduslikud ja poliitilised huvid ja eesmärgid antud ajahetkel.
3. SOTSIAALSETE SUHETE NORMATIIVNE REGULEERIMINE. ÕIGUSNORMID.
Ühiskondlike suhete sotsiaalne reguleerimine tähendab inimeste käitumisele piiride kehtestamist, indiviidide ja nende gruppide sotsiaalse suhtlemise korrastamist.
Individuaalne reguleerimine
Eelis – võimaldab lahendada probleemi, arvestades sitatsiooni ja isiku eripära, suhte ja subjektide spetsiifikat.
Puudus – puuduvad ühesed lahendid, ei ole tagatud võrdse kohtlemise põhimõte.
Normatiivne reguleerimine
Eelis – võimaldab luua ühtse korra ühiskondlikes suhetes ja saavutada sotsiaalsete suhete regulatsiooni stabiilsust, vähendada juhuse ja suva mõju reguleerimisprotsessis.
Puudus – ei arvestata konkreetse situatsiooni kordumatust.
Sotsiaalne norm on üldise iseloomuga käitumisreegel, mis reguleerib inimeste käitumist suhtlemises omavahel ja mitmesuguste kollektiivsete subjektidega.
Sotsiaalsete normide põhiliigid:

• moraalinormid – mingis inimeste kollektiivis või kogu ühiskonnas käitumisreeglitena tunnustatud kõlbluspõhimõtted.
  
• korporatiivsed normid – käitumisreeglid, mis on kehtestanud korporatiivne moodustis oma liikmete käitumise reguleerimiseks suhtlemisel organisatsiooni sees ja suhetes teiste organisatsioonidega.
  
• tavad – harjumusel põhinev käitumisreegel
  
• religioossed normid – usuorganisatsiooni poolt kehtestatud reeglid inimeste kui usuorganisatsiooni liikmete suhtlemiseks omavahel ja kirikuga , aga samuti normid, mis reguleerivad usuühingute korraldust ja funktsioone
  
• välise kultuuri ehk kombestiku normid – reguleerivad indiviidi käitumise välist külge
  
• õigusnormid
  

Õigusnormid tunnused:

liigitunnused

• ta on inimeste käitumise reegel
  
• ta on üldise iseloomuga reegel
  
• tema sisu on määratud ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise elu tingimustega
  

spetsiifilised tunnused

• lähtub riigist
  
• tema täitmine tagatakse riigi sunnijõuga
  
• ta on üldkohustuslik käitumisreegel
  
• annab suhte liigist osavõtjatele subjektiivsed juriidilised õigused ja paneb neile subjektiivsed juriidilised kohustused
  
• ta on formaalselt määratletud reegel
  

Õigusnorm on riigist lähtuv ja riigi poolt kaitstav üldkohustuslik käitumisreegel, millega antud liiki korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele antakse subjektiivsed õigused ja pannakse juriidilised kohustused.
Õigusnorm:
Kui (hüpotees), siis ( dispositsioon ) – vastasel juhul ( sanktsioon ).
Sest vajaiku reguleeriva toime avaldamiseks peab õigusnorm määrama:

• tingimused, mille olemasolul tuleb käituda vastavalt normile
  
• subjektile lubatud, keelatud või kohustatud käitumise
  
• normi rikkuja suhtes kohaldatava mõjutusvahendi
  

Õigusnormi hüpotees sisaldab tingimusi, kriteeriume, mille abil normi täitja määrab kindlaks, kas normi toime hõlmab antud fakti, suhet või isikut.
Liigitamine määratletuse astme järgi:

• määratletud hüpotees määrab täpselt ja konkreetselt normi teostamise tingimused (ta ei saa olla pärija)
  
• suhteliselt määratletud hüpoteesi puhul vajab tingimuste spetsiifika igal konkreetsel juhul eraldi tuvastamist
  
• määratlemata hüpotees ei määra konkreetset tingimust (“vajaduse korral”, “äranägemise järgi”)
  

Liigitamine konkreetsuse astme järgi:

• kasuistlik hüpotees näitab üksikasjalikult ära tingimused (Hammurapi), tänapäeval ei kasutata
  
• abstraktne hüpotees näitab normi kohaldamise tingimused üldistatult, abstraktsel kujul
  

Liigitamine rakendamist määrava tingimuse iseloomu järgi:

• lihtne hüpotees esitab tingimusena üheainsa faktilise asjaolu (kui keegi teeb midagi, siis…)
  
• liithüpotees nõuab enam kui ühe üheaegselt esineva tingimuse olemasolu
  
• alternatiivne hüpotees seab eelduseks ühe tingimuse olemasolu kahe või enama esitatu hulgast
  

Õigusnormi dispositsioon on normi element, mis näitab, kuidas peab õigussubjekt käituma hüpoteesi tingimuste olemasolul.
Liigitamine väljendamise viisi järgi:

• lihtne dispositsioon näitab ära käitumise sisu seda lähemalt iseloomustamata
  
• kirjeldav dispositsioon iseloomustab lubatud vm. käitumist lähemalt, annab selle olulised tunnused
  

Liigitamine määratletuse astme järgi:

• absoluutselt määratletud dispositsioon määrab täpselt ja ammendavalt kindlaks poolte õigused ja kohustused, jätmata valikuvabadust
  
• suhteliselt määratletud dispositsioon annab suhte pooltele võimaluse valida kahe või enama käitumisvariandi vahel
  

Liigitamine õigusliku iseloomu järgi:

• imperatiivne dispositsioon teeb subjektile kategoorilises vormis kohustuseks teatud viisil käituda
  
• dispositiivne dispositsioon annab suhte subjektile võimaluse oma õigused ja kohustused määrata
  

Õigusnormi sanktsioon näitab ära need riiklikud mõjutusvahendid, mis kuuluvad rakendamisele vastava normi rikkuja suhtes.
Liigitamine rakendatavate vahendite iseloomu ja neid rakendavate organite järgi:

• Kriminaalõiguslikud sanktsioonid – kuritegude eest, karistusseadustik , kohtu poolt rakendatavad
  
• Haldussanktsioonid – väärtegude eest, karistusseadustik, rakendab politsei, amet, inspektsioon
  
• Distsiplinaarsanktsioonid – töölepingu süüteod, kohaldab tööandja või volitatud isik
  
• Varalised e tsiviilõiguslikud – lepingus ettenähtud vastutus, rakendab suhte teine pool
  

Liigitamine määratletuse astme järgi:

• absoluutselt määratletud – ühene, täpne ja konkreetne valikuvõimaluseta sunnivahend
  
• suhteliselt määratletud – fikseerib sunnivahendi minimaal - ja maksimaalpiirid
  
• määratlemata – jätab sunnivahendi normi rakendaja otsustada
  

Liigitamine struktuuri järgi:

• lihtsanktsioon – üks mõjutusvahend, mis kuulub kohaldamisele dispositsiooni mittetäitmise eest
  
• liitsanktsioon – kaks või enam erinevat sunnivahendit, mida kohaldatakse üheaegselt sama teo eest
  
• alternatiivne sanktsioon – võimaldab rakendajal valida kahe või enama sunnivahendi hulgast
  

Õigusakti teksti sõnasamisel peab seadusandja lähtuma eesmärgist anda tema poolt vajalikuks peetav käitumismudel adekvaatselt edasi selle adressaatidele. Peab silmas pidama , et õigusnormi loogiline struktuur ei väljendu üldjuhul otseselt õigusakti tekstis. Üks või teine struktuurielement esitatakse kas õigusakti üldosas või mõnes teises õigusakti sättes.
Karistusõiguses – eriosa sätetes alati sõnastatud dispositsioon ja sanktsioon, hüpotees esitatud üldosas
Riigiõiguslikes õigusaktides – sõnastatud hüpotees ja dispositsioon, sanktsioonid on karistusseadustikus
Eraõiguslikes õigusharudes - hüpotees ja dispositsioon, sanktsioon pole kõigis sätetes sõnastatud.
Õigusnormi viitav esitamine:
Otsene ehk ebaehtne – viidatakse konkreetsele sättele või konkreetsele teisele õigusaktile tervikuna
Kaudne ehk ehtne viide – viide teatud seadusandluse liigile või õigusinstituudile (“eeskirjadele” jne)
Õigusnormide liigitamine:

• subjekti järgi, kes normi on kehtestanud eristatakse seaduse norme ja seadusjärgsete aktide norme
  
• reguleerimisobjekti järgi liigitatakse õigusnormid õigusharude ja õigusinstituutide järgi
  
• ajalise kehtivuse järgi võivad õigusnormid olla kas ajutised või alalised normid
  
• territoriaalse kehtivuse järgi eristatakse üleriigilisi, lokaalseid ja kohalikke norme
  
• ettekirjutuse iseloomu järgi imperatiivsed, suhteliselt määratletud ja dispositiivsed
  
• täidetava funktsiooni järgi eristatakse regulatiivseid ja kaitsvaid õigusnorme
  
• vastavalt regulatsiooni viisile kohustavad , keelavad ja õigustavad normid
  

4. ÕIGUSÜSTEEM
Õigusharu on õigusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa õigussüsteemist ja millega reguleeritakse rühma üheliigilisi ühiskondlikke suhteid.
Õigusnormide õigusharudesse liigitamise alused:

õigusliku reguleerimise objekt – teatava eluvaldkonna ühiskondlikud suhted

õigusliku reguleerimise meetodi järgi – juriidiliste vahendite kogum, mida kasutatakse ühiskondliku suhte reguleerimisel kõige efektiivsema tulemuse saavutamiseks
autonoomne meetod – õigussubjektid on võrdses õiguslikus seisundis (eraõiguslikud normid)
autoritaarne meetod – üks õigussuhte subjekt on teise suhtes allutatud (avalik õigus)
Õigusinstituut on õiguharu sees kujunev õigusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsiifilist osa õigusharu poolt reguleeritavatest suhetest.
Õigussüsteem on õiguse ajalooliselt kujunenud sisemine ühtsus, õigusnormide struktuurne paigutus õigusharude ja instituutide kaupa.
Õigusperekond on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organisatsioonil.
Romaani-germaani õigusperekond kujunes 12. sajandist Euroopas. Iseloomulik on asjaolu, et õigusteaduses on peatähelepanu pööratud õigusnormile kui üldisele käitumisreeglile, peamiseks õigusallikaks on riigi normatiivaktid, mis peavad kindlustama ühiskonnas õigluse ja tagama korra.
Anglo-ameerika (common law) perekond kujunes Inglismaal 11. sajandil. Õigusnormi abstraktsuse aste madalam, eesmärgiks konkreetse kaasuse õiglane lahendamine, peamiseks õigusallikaks kohtu- ja halduspretsedent.
Avalik õigus hõlmab õigusharusid, õigusinstituute ja õigusnorme, mis reguleerivad suhteid, kus üheks suhte pooleks on riik – reguleerimismeetodiks autoritaarne meetod.
Eraõiguse moodustavad õigusharud, õigusinstituudid ja õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võrdsete isikute vahel – reguleerimismeetodiks autonoomne meetod.
Tänapäeva demokraatlikud riigid tunnustavad rahvusvahelise õiguse normide kehtejõudu võrdselt riigisiseselt kehtestatud õigusnormidega või peavad neid isegi siseriiklike normide suhtes ülimuslikeks.
5. ÕIGUSE VORMID EHK –ALLIKAD
Õigusvorm on õigusnormi väljendamise viis, mis on kasutusele võetud või tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile üldkohustusliku tähenduse.
Ajaloolise arengu protsessis on õigusvormidena olnud kasutusel:

• õiguslik tava – toetub rahva moraalsetele tõekspidamistele
  
• juristide arvamus – 2-3. saj Roomas, juristide seisukohtadele anti seaduse jõud
  
• kohtu- ja halduspretsedent – saavad üldise reegli tähenduse, kui riik omistab kohtulahendile või haldusorgani poolt konkreetses asjas tehtud otsusele kohustusliku jõu järgmiste samasuguste asjade lahendamisel
  
• leping – kahe või enama isiku vaheline kokkulepe
  
• normatiivne akt – riigi poolt kehtestatud erilises korras vastu võetud vahel ka spetsiaalse väliskujuga dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid
  

Euroopa Liidu õigussüsteem koosneb esmasest ja teisesest õigusest:
Esmane – asutamislepingud, liitumislepingud ja neid mõlemaid täiendavad või muutvad lepingud , on liikmesriikidele siduv ja kohustav ning seda võib liikmesriigi territooriumil rakendada otseselt.
Teisene – liidu institutsiooinde õigusaktid, määrused, direktiivid , otsused, soovitused ja arvamused.
määrused – kõige kõrgem jõud, kohaldatakse kogu liidu ulatuses, muutmata kujul ja vahetult
direktiivid – liikmesriikide seadusandluse lähendamine, ei ole vahetult kohaldatavad, kohustuslikkus hõlmab akti eesmärki
otsused – EL’i üksikaktid, suunatud konkreetsetele subjektidele, siduvad ja kohustavad
soovitused ja arvamused – soovitusliku iseloomuga, juriidiline mõju kaudse iseloomuga
Normatiiv - ehk üldakt on suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele, ta sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme.
Mittenormatiivne õigusakt ehk üksikakt on selline akt, mis annab subjektiivsed õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või täpselt määratletud subjektide ringile .
Seaduste liigid:

• Põhiseadus – riigi tähtsaim õigusakt reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt tähtsaimaid suhteid
  
• Konstitutsioonilised seadused – täiendavad põhiseadust ja nende loetelu on põhiseaduse tekstis
  
• Lihtseadused – moodustavad seaduste põhimassi, on seadusandliku regulatsiooni peamine vahend
  

Seadusloome protsess:

• seaduse algatamine – teatavate isikute, riigiorganite ja organisatsioonide õigus esitada parlamendile seaduseeelnõu, mille see on kohustatud läbi vaatama ja seisukoha võtma.
  
• seaduseelnõu arutamine – Riigikogu kodukorra kohaselt vähemalt kahel, vajaduse korral kolmel lugemisel, mis kujutavad eelnõu läbitöötamise vormi Riigikogu täiskogu istungil .
  
• seaduseelnõu vastuvõtmine – toimub hääletamise teel.
  
• seaduse väljakuulutamine e promulgatsioon – seaduse ametlik sanktsioneerimine riigipea poolt ja selle teatavaks tegemine rahvale.
  
• Seaduse avaldamine – seaduse kehtimise eeltingimuseks
  

Vabariigi Valitsus annab määrusi ja korraldusi. Valitsuse õigusaktid on allutatud seadustele, määruses peab olema viide selle andmise aluseks olevale seaduse sättele.
Minister annab möörusi ja käskkirju seaduste alusel ja nende täitmiseks. Ministri aktid peavad olema kooskõlas seaduste, Presidendi seaduste ja Valitsuse määrustega.
Kohaliku omavalitsuse volikogu ning valla- ja linnavalitsus annavad normatiivsete aktidena määrusi, mittenormatiivsetena aga volikogu otsuseid ja valitsuse korraldusi. Peavad olema vastavuses kohaliku omavalitsuse funktsioone ja tegevust sätestavate seadustega ning nendele seadustele vastavate riigivalitsemisorganite õigusaktidega.
Õigusaktide jõustumine:

• seadus jõustub 10. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui ei sätestata teist tähtaega
  
• Valitsuse ja ministri määrus jõustuvad 3. päeval pärast RT’s avaldamist
  
• kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse määrused 3. päeval pärast avalikustamist
  

Normatiivakti kehtivus lõpeb kas tema kehtivusaja lõppemisega või kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi poolt.
Tagasiulatuva jõuga on seadused, mis seda sõnaselgelt sätestavad, kuid seadusandja ei tohi kehtestada tagasiulatuvalt kohustusi ega piirata õigusi.
Tagasiulatuva jõuga on kriminaalseadus , kui ta kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab karistust.
Normatiivaktide territoriaalne kehtivus on määratud riigi suveräänsuse ruumilise ulatusega. Ühe riigi territooriumil teise riigi seadused üldjuhul ei kehti.
Asukohamaa normatiivaktid kehtivad kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes sõltumata sellest, kas nad on riigi kodanikud, apatriidid , bipatriidid või välismaalased, mõningad erandid on diplomaatilist immuniteeti omavad isikud.
Õigusaktide süstematiseerimine tähendab nende aktide viimist kooskõlastatud süsteemi, rühmitamist kindlas järjestuses.

inkorporeerimine – normatiivaktid seatakse mingisse järjestusse

kodifitseerimine – normatiivmaterjal töötatakse põhjalikult läbi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse sisemiselt
6. ÕIGUSSUHTED
Õigussuhte spetsiifilised tunnused:

• õigussuhe tekib õigusnormi alusel
  
• õigussuhe tekib inimeste subjektiivsete õiguste ja kohustuste kaudu
  
• õigussuhte säilimise tagab riik
  
• õigussuhe kannab individualiseeritud, määratletud iseloomu
  

Õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv isikuteaheline individualiseeritud ühiskondlik suhe, mida iseloomustab subjektide vastastikune seotus subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustustega ning toetumine riigi kaitsele.
Struktuurseteks elementideks on: õigussuhte subjektid ja õigussuhte objekt ja subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused.
Õigussubjektsuse moodustavad:

• õigusvõime – riigi poolt tunnustatav isiku võime omada õigusi ja kohustusi, olla õiguste ja kohustuste kandja.
  
• teovõime – isiku võime subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi iseseisvalt teostada ehk võime neid õigusi ja kohustusi omad tegudega omandada.
  
• deliktivõime – isiku võime kanda iseseisvalt juriidilist vastutust toimepandud õigusrikkumise eest.
  

Õigussuhte juriidilise sisu moodustavad subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused:
Subjektiivne õigus tekib õigusnormi alusel, see on lubatud käitumise määr, võimalus nõuda kohustatud isikult teatavat käitumist.
Juriidiline kohustus tugineb samuti õigusnormile, riigi poolt kehtestatud kohustusliku käitumise määr, kohustus täita õigustatud subjekti seaduslikke nõudmisi.
Õigussuhte objekt on materiaalne ese, vaimne või muu sotsiaalne hüve, mis rahuldab üksikisiku või organisatsiooni huve ja vajadusi ning millega seoses õiguse subjektid astuvad õigussuhtesse ja teostavad oma subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi.
Õigussuhete liigitamine reguleeritavate suhete valdkonna järgi liigitatakse õigussuhteid reguleerivate normide õigusharulise kuuluvuse alusel: riigiõiguslikud, haldusõiguslikud, tsiviilõiguslikud jne.
Õigussuhete liigitamine õigussuhte struktuuri järgi eristatakse kahepoolseid ja ühepoolseid õigussuhteid. Kahepoolses õigussuhtes osaleb kaks poolt, kumbki on teise suhtes õiguste ja kohustuste kandja, ühepoolne õigussuhe toetub vaid ühe subjekti tahteavaldusele, absoluutses õigussuhtes on määratud ainult õigustatud subjekt, kohustatud subjektideks on kõik teised isikud.
Õigussuhete liigitamine funktsiooni järgi. Regulatiivsed õigussuhted tekitavad subjektidele õigusi ja kohustusi seoses nende õiguspärase käitumisega, õiguse realiseerimisega . Kaitsvad õigussuhted on suunatud riikliku sunni kohaldamisele isikuile, kes on rikkunud õigustatud subjektide õigusi või ei ole täitnud õiguslikke kohustusi.
Juriidilisteks faktideks nimetatakse selliseid tegelikkuses toimuvaid muutusi, millega õigusnorm seob subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise, muutumise või lõppemise.
Liigitus seosest subjektide tahtega:

• Sündmus – selline tegelikkuses ettetulev muutus, mis toimub sõltumata inimese tahtest.
  
• Tegu – tegelikkuses asetleidev muutus, mis toimub inimese tahtel, see on väliselt väljendatud inimese tahteavaldus , käitumisakt.
  

Liigitus struktuuri järgi:

• lihtfakt – ühe õigusnormi hüpoteesiga määratud faktiline asjaolu (vargus)
  
• liitfakt – sisaldab samaaegselt mitme erineva teo tunnuseid (liikluseeskirjad + surm)
  
• juriidiline e faktiline koosseis – avaldab õiguslikku toimet vaid mitme tegelikkuses asetleidva muutuse koostoimes (pensioni saamine)
  

Alati on õiguslike vaidluste üheks põhiküsimuseks, kas fakt aset leidis ja kas see on juriidiline fakt. Juriidilise fakti olemasolu või puudumine tehakse kindlaks juriidiliste tõendite abil.
7. ÕIGUSE RAKENDAMINE
Õiguse realiseerimise kolm vormi:

• õigusnormide nõuetest kinnipidamine seisneb õigusnormide täitmises, selles, et subjekt käitub kooskõlas õigusnormi nõuetega, toimub kohustavate või keelavate normide täitmine.
  
• õigusnormide kasutamine seisneb õigussubjekti poolt oma õiguste aktiivses teostamises , see on subjektiivse õiguse realiseerimine õigussuhtes, realiseeritakse õigustavad normid.
  
• õigusnormide rakendamine e kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid .
  

Õiguse rakendamise vajadus tekib:

kui õigussuhte iseloom on selline, et ta ei saa tekkida ilma pädeva riigiorgani aktita

õigusliku vaidluse korral subjektiivsete õiguste kasutamise võimalikkuse üle

kui on toime pandud õigusrikkumine ja on vaja kohaldada sanktsioone
Õigusnormide rakendamine on kompetentsete riigiorganite riigivõimualane organiseeriv tegevus õigusnormide realiseerimisel konkreetsetes elujuhtumites.
Õiguse rakendamise protsess:
1) Asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs, mis ja kuidas toimus. Käsitletava teo faktilised asjaolud on õigusnormi rakendamise faktiliseks aluseks.
2) Õigusnormi valik ja analüüs, taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele. Määratakse kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus. Õigusnormi valiku õigsuse kontrollimiseks ja tagamiseks peab tähelepanelikult ja kriitiliselt analüüsima kasutatavat õiguslikku materjali.
3) Kompetentse organi poolt otsuse tegemine, vormiliselt õiguse rakendamise akt ehk individuaalakti vormistamine.
4) Asjas tehtud otsuse täitmise tagamine.
Õiguse rakendamise seaduslikkuse nõue – kogu rakendamise protsessis lähtutakse kehtiva õiguse normidest.
Õiguse rakendamise põhistatuse nõue – kõik asjasse puutuvad faktid peavad olema hoolikalt ja objektiivselt välja selgitatud ja tundma õpitud ning rakendamise otsus peab tuginema ainult antud asja faktilisele alusele. Kõik tõendamata ja kahtlased faktid jäetakse asja lahendamisel tähelepanuta.
Õiguse rakendamise otstarbekohasuse nõue – seadustest kinnipidamine on kõige otstarbekohasem teeseadusandja püstitatud eesmärgi saavutamiseks ning seaduse kohaldamisel tuleb kohustatud subjekti käitumist individuaalselt reguleerida nii, et normi realiseerimine oleks kõige efektiivsem.
Õiguse rakendamise õigluse nõue – õiglane on selline õiguse rakendamise otsus, milles väljendub rahva õiglustunne ja mis on seetõttu õige nii riigi seisukohalt kui ka rahva poolt vaadatuna.
Struktuuris:

• sissejuhatavas osas tuuakse ära rekvisiidi tähendusega andmed (akti välja andnud organ, nimetus, aeg, koht, adressaat jms)
  
• konstateerivas osas esitatakse õiguse rakendamise faktiline alus
  
• motiveerivas osas esitatakse õiguse rakendamise juriidiline alus
  
• resolutiivosas sõnastatakse vastuvõetud otsus
  

Õiguse rakendamise aktide liigitamine reguleeritava suhte ja rakendatava normi iseloomu järgi:

• regulatiivsed aktid määravad kindlaks inimeste õigused ja kohustused seoses nende õiguspärase käitumisega
  
• jurisdiktsioonilised aktid on aktid, millega kohaldatakse kaitsvaid õigusnorme, seega seonduvad nad õigusrikkumistega
  

Liigitamine akti välja andnud organite järgi:

• seadusandliku võimu aktid (ntx Riigikogu otsus)
  
• täidesaatva riigivõimu aktid (Vabariigi Valitsuse korraldus jne)
  
• kohtuorganite aktid ( kohtuotsused )
  
• kontroll- ja järelevalveorganite aktid (riigikontrolli kontrolliaruanne)
  

8. ÕIGUSRIKKUMISED JA JURIIDILINE VASTUTUS
Õiguspärane käitumine on õigusnormidega ettenähtud kohustuslik, soovitav ja lubatav õigussubjekti käitumine. Õigusrikkumine on aga õigusnormidega vastuolus olev tegu, seega käitumine, milles subjekt eirab õigusnormidega kehtestatud keeldu, ei täida oma juriidilist kohustust või ületab tema käitumisele õigusnormiga lubatud piirid.
Õigusrikkumise koosseisuks nimetatakse käitumise elemente:

• õigusrikkumise subjekt
  
• õigusrikkumise subjektiivne külg
  
• õigusrikkumise objekt
  
• õigusrikkumise objektiivne külg
  

Õigusrikkumise subjektiks saab olla vaid õiguslikus suhtlemises osalev isik (peab omama deliktivõimet).
Õigusrikkumise subjektiivne külg hõlmab subjekti suhtumist oma õigusvastasesse teosse ja selle tagajärgedesse. Isiku süü kujutab tahtlust või ettevaatamatust, mis väljendub õigusvastases teos.
Õigusrikkumise objektiks on need õigushüved, mille vastu on suunatud õigusrikkumine.
Õigusrikkumise objektiivne külg – teo õigusvastasus, kahjuliku tagajärjega tegu, kausaalne ehk põhjuslik seos nende vahel.
Teo õigusvastasust välistavad asjaolud:

• hädakaitse – kaitsjat ennast või teist isikut või nende õigusi või ettevõtte, asutuse, organisatsiooni õigusi või riigi õigushüvesid ohustava õigusvastase ründe tõrjumine. Hädakaitse piiride ületamine on kaitse ilmne mittevastavus ründe iseloomule ja ohtlikkusele.
  
• hädaseisund – tegevus, millel on küll õigusrikkumise tunnused, kuid mis pandi toime ohu kõrvaldamiseks, mis ähvardas hädasolijat või teist isikut või nende õigusi, või ettevõtte, asutuse või organisatsiooni õigusi või riigi õigushüvesid, ei ole õigusrikkumine, kui seda ohtu antud asjaoludel ei saadud kõrvaldada muude vahenditega ja kui põhjustatud kahju on ärahoitud kahjust väiksem. Hädaseisund tekib, kui õiguslikult kaitstavat objekti ähvardab reaalne oht. Hädaseisundiga saab õigustada ainult tegu, mis on objekti ohtu kõrvaldavaks ainsaks vahendiks .
  
• kurjategija kinnipidamine – õigus kurjategijat kinni pidada on igal isikul, politseiametnik võib teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ja füüsilist jõudu.
  
• kuritegude matkimine – tegevus, millel on karistusseadustikus ettenähtud teo tunnused, kuid mis oli suunatud kurjategija isiku või kuriteo väljalselgitamisele ning toime pandud isiku poolt, kellel on kompetentse riigiorgani volitus kuritegu matkida.
  
• kohustuste kollisioon – tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita.
  
• eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus – tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse.
  
• kannatanu nõusolek – nõusolek peab olema õiguspärane, ei tohi olla suunatud sotsiaalselt kahjulike tagajärgede saavutamiseks, peab olema vabatahtlik ja antud teovõimelise isiku poolt.
  
• teenistus - või kutsealaste kohustuste täitmisel toime pandud tegu (politsei ntx)
  
• oma õiguste teostamisele suunatud tegu – õigusvastane ei ole tegu, mis on suunatud oma õiguste teostamisele, kuigi sellega tekitatakse kahju teistele isikutele.
  
• alluva poolt temale antud kohustuslik käsu täitmine – oma käsu täitmise tagajärgede eest vastutab käsu andja, mitte selle täitja, kui aga käsk oli antud volituste piiride ületamisega või vorminõuetele mittevastavalt või oli see ilmselt kuritegeliku sisuga, siis vastutab käsu täitja.
  

Juriidiline vastutus on riiklik sunnivahend, mis seisneb õigusrikkuja ja tema käitumise hukkamõistmises õigusvastase süülise teo toimepanemise pärast ning temale isikliku, organisatsioonilise või varalise iseloomuga kitsenduse tekitamises. Juriidiline vastutus on üks riikliku sunni vahenditest, järgneb õigusrikkumisele.
Juriidilise vastutuse liigitamine õigusharude järgi:

• kriminaalvastutus hõlmab riikliku sunni vahendeid, mis järgnevad kuriteole
  
• haldusvastutus järgneb väärteole
  
• tsiviilõiguslik e varaline vastutus järgneb tsiviilüleastumisele
  
• distsiplinaarvastutus järgneb distsiplinaarüleastumisele,kohaldatakse töödistsipliini rikkumiste eest
  

Juriidilise vastutuse liigitamine vastutust kohaldava organi järgi:

• kohtulik vastutus on juriidiline vastutus, mida kohaldab kohus või kohtunik
  
• haldusorganite poolt rakendatav vastutust rakendavad selleks pädevad haldusorganid
  

Sõltuvalt õiguskorra kaitse tagamise viisist

• karistavad on kriminaal - ja haldusõiguslikud sunnivahendid, distsiplinaar - ja mõned tsiviilõiguslikud sanktsioonid
  
• õigusttaastavad on üldjuhul tsiviilõiguslikud sanktsioonid
  

9. TSIVIILÕIGUSE JA RAHVUSVAHELISE ERAÕIGUSE ÜLDKÜSIMUSED
Füüsilise isiku õigussuhtes osalemise eelduseks on subjekti õigusvõime (võime omada tsiviilõigusi ja –kohustusi) ja teovõime (võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid)
Isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes, loetakse teadmata kadunuks . Kui viie aasta jooksul ei ole isiku kohta andmeid, et ta on elus, võib kohus huvitatud isiku nõudel tunnistada sellise isiku surnuks (kuus kuud, kui tegemist oli laevahukuga; kaks aastat kui loodusõnnetus või sõjategevus). Isiku surnuks tunnistamisega lõppevad seadusega ettenähtud kkorras tema õigused ja kohustused.
Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt, põhiliigituse aluseks on isiku suunatus era- või avaliku huvi rahuldamisele.
Eraõiguslik on juriidiline isik, mis on loodud erahuvides:

• täisühing – kaks või enam osanikku tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad ühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga
  
• usaldusühing – kaks või enam isikut tegutsevad ühise ärinime all ja vähemalt üks neist (täisosanik) vastutab ühingu kohustuste eest kogu oma varaga
  
• osaühing – äriühing, millel on osadeks jaotatud kapital
  
• tulundusühistu – äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse
  
• sihtasutus – ei ole liikmeid ja on loodud vara valitsemiseks ja kasutamiseks põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks
  
• mittetulundusühing – isikute vabatahtlik ühendus, mille põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine
  

Eraõigusliku juriidilise isiku organid on üldkoosolek ja juhatus, nende pädevus määratakse seaduse, põhikirja või ühingulepinguga.
Avalik-õiguslikud juriidilised isikud on riik, kohalik omavalitsusüksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel.
Tsiviilõigused ja –kohustused tekivad seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest.
Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õiguslike tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus.
Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu alusel saadu tagastatakse kui alusetu rikastumise läbi saadu.
Tühine on:

• heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing
  
• seadusega vastuoolus olev tehing
  
• näilik tehing
  

Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras tühistada.

• Eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikust asjaolust. Eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel.
  
• Pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema.
  
• Ähvardus ja vägivald – Isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, võib tehingu tühistada, kui ähvardus ja vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut.
  
• Raskete asjaolude ärakasutamine – Füüsiline isik võib tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid asjaolusid.
  

Tehingu vormivabadus – tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seadus ei ole sätestanud tehingu kohustuslikku vormi.
Tingimuslik tehing on tehing, mis on tehtud edasilükkava või äramuutva tingimusega :

• edasilükkava tingimusega – tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või mitte
  
• äramuutva tingimusega – tagajärgede lõppemine sõltub asjaoludest, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või mitte
  

Tehingu võib teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel.
Volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. Volituse ulatuse määrab esindatav .
Volitus lõpeb siis kui:

esindaja on teinud tehingu, milleks volitus oli antud

tehingu tegemine, milleks volitus oli antud, on muutunud võimatuks

volituse tähtaeg möödub

saabub äramuutev tingimus, millega on seotud volituse lõppemine

esindatav võtab volituse tagasi

esindatav loobub volitusest

see tuleneb volituse andmise aluseks olevast tehingust

volituse andmise aluseks olev leping lõpeb

esindatav sureb

esindatavaks või esindajaks olev juriidiline isik lõpeb

kuulutatakse välja esindatava pankrot

esineb muu seaduses sätestatud volituse lõppemise alus
Tsiviilõiguste teostamise viisid:

• Hea usu põhimõte – õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus
  
• Heausksuse eeldus – kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb selle olemasolu eeldada, kui seadusest ei tulene teisiti
  
• Hädakaitse ja hädaseisund
  

Aegumine . Tsiviilõigusi kaitstakse hageja nõude e hagi esitamisega. Hagiavalduses esitatakse hageja nõue teisele tsiviilõigussubjektile – kostjale. Hagi saab aga esitada aegumistähtaegade piires.
Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.
Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutmisest.
Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.
Suhteid, mis tekivad eraõiguslike küsimuste lahendamisel erinevate õigussüsteemide vahel reguleerib rahvusvaheline eraõigus. Kui seaduse, välislepingu või tehingu kohaselt kuulub kohaldamisele välisriigi õigus, kohaldab kohus seda sellest sõltumata, kas selle kohaldamist taotletakse või mite.
Tagasisaade – rahvusvahelise eraõiguse seadus näeb ette kodumaa õiguse kohaldamise.
Edasiviide – rahvusvahelise eraõiguse seadus näeb ette välisriigi õiguse kohaldamise.
Füüsilise isiku elukoha määramisel kohaldatakse Eesti õigust.
Füüsilise isiku õigus- ja teovõime määramisel kohaldatakse tema elukohariigi õigust.
Juriidilisele isikule kohaldatakse selle riigi õigust, mille kohaselt ta on asutatud.
Asjaõiguse tekkmine ja lõppemine määratakse selle riigi õiguse järgi, kus asi asus asjaõiguse tekkimise või lõppemise ajal.
Lepingule kohaldatakse selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. Kui lepingule kohaldatavat õigust ei ole valitud, kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamini seotud.
Kui on toimunud lepinguvälise kohustuse aluseks olev sündmus või tegu, võivad pooled kokku leppida Eesti õiguse kohaldamises.
10. ASJAÕIGUS
Asjaõiguse reguleerimisobjekt on asi. Asi on kehaline ese.
Asju liigitatakse:

• kinniasi – maatükk e maapinna piiritletud osa
  
• vallasasi – asi, mis ei ole kinnisasi
  
• asendatav – vallasasi, mida käibes määratletakse arvu, mõõdu või kaalu järgi
  
• äratarvitatav – vallasasi, mis otstarbekohasel kasutamisel lakkab olemast või võõrandatakse
  

Asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks.
Asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast.
Asja reaalosa on võrreldes teiste osadega tegelikkuses piiritletud (ntx ridaelamuboks).
Päraldis on vallaasi, mis olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu.
Valdus on tegelik võim asja üle, samuti reaalservituudi teostamine . Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle. Valdusel on kohtulik kaitse. Kinnisasjade ja nendega seotud asjaõiguste kohta peetakse kinnistusraamatut.
Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada. Vallasomand või kinnisomand. Kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand.
Vallasomandi tekkimine toimub juriidiliste faktide toimel:

• vallasasja üleandmisega – võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale
  
• hõivamisega – kui isik võtab peremehetu asja oma valdusesse tahtega saada selle omanikuks
  
• leiu omandamisega – isik, kes on kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusesse võtnud, peab sellest viivitamatult teatama kaotajale või omanikule
  
• peitvara leidmisega – kuulub isikule, kelle kinnis- või vallasasjast see leiti
  
• asja ümbertöötamisel, segamisel , ühendamisel – kui keegi töötas heauskselt ümber võra vallasasja, kuulub see asi ümbertöötajale, kui töö on väärtuslikum esialgsest asjast.
  
• igamisega – kui isik valdab vallasasja heauskselt ja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik
  
• loodusvilja omandamisel – heina äraniitmine jne
  

Et ühe kinnisasja omaniku õiguse teostamine ei kujuneks teiste isikute õiguste piiramiseks või rikkumiseks, on kinnisomandile ja selle kasutamisele kehtestatud kitsendusi. Kinnisomandi kitsendused kehtestatakse seadustega või seatakse kohtuotsuse või tehinguga.
Avalik-õigusliku isiku omandis olev veekogu on avalik. Kaldaomanik peab jätma veekogu äärde kaldariba kallasrajana kasutamiseks, mida võib kasutada igaüks. Maatükil kasvav mets ja looduslik taimestik on kinnisasja omaniku omand.
Servituut on võõra kinnisasja kitsendatud kasutamise õigus. Reaalservituut koormab teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt , et valitseva kinnisasja omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama. Reaalservituut tekib kinnistusraamatusse kandmisega ja lõpeb kustutamisega. Reaalservituut annab õiguse teha ainult neid tegusid, mis servituudi sisust tulenevalt on valitsevale kinnisasjale vajalikud ja teha tuleb viisil, mis teenivat kinnisasja kõige vähem koormab.
Isiklik servituut esineb kasutusvalduse ja isikliku kasutusõiguse kujul.
Kasutusvaldus koormab asja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama asja ja omandama selle vilju. Kasutusvalduse tekkimise aluseks on seadus või tehing. Kasutusvalduse võib lõpetada poolte kokkuleppel.
Isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile.
Kinnisasja võib koormata selliselt, et kinnisasja igakordne omanik peab tasuma isikule, kelle kasuks reaalkoormatis on seatud, perioodilisi makseid rahas või natuuras või tegema teatud tegusid. Reaalkoormatise sisuks on just teatud tegude sooritamine. Eraõiguslik reaalkoormatis tekib kinnisturaamatusse kandmisega, avalik-õiguslik reaalkoormatis ei vaja tekkimiseks kinnistusraamatusse kandmist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Reaalkoormatis lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust .
Kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks on hoonestusõigus seatud, on võõrandatav ja pärandatav õigus omada kinnisasjal tähtajaliselt sellega püsivalt ühendatud ehitist. Hoonstusõigus on vajalik neile, kellel ehitis on püstitatud või kes soovivad seda püstitada võõrale maale. See on tähtajaline õigus, mida võib seda kindlaks tähtajaks – mitte vähem kui 36 ega mitte rohkem kui 99 aastaks. Hoonestusõigus ulatub lisaks ehitisealusele maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks. Hoonestusõigus on üldjuhul tasuline .
Ostueesõigus on üks kinnisasja koormamise viis, mille kohaselt isikul, kelle kasuks on ostueesõigus seatud on õigus kinnisasja müümisel asuda omandaja asemele. Ostueesõiguse võib seada teatud isiku või teise kinnisasja igakordse omaniku kasuks. See õigus võib tekkida seaduse või tehingu alusel. Tehingu alusel tekib ostueesõigus kinnistusraamatusse kandmisega. Ostueesõigust võib teostada kahe nädala jooksul pärast müügi kohta saadud teate saamist, kinnisasjade puhul aga kahe kuu jooksul pärast sama ülalnimetatud teate saamist, kui seaduses või lepinguga pole ette nähtud teist tähtaega. Ostueesõigus ei ole üleantav, kuid tähtajaline ostueesõigus läheb üle ostueesõigust omava isiku pärijatele.
Asja võib pandiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud.

vallaspant

kinnispant (hüpoteek)
Käsipant on nõude tagamine vallasasjaga selliselt, et pantija annab asja üle pandipidaja valdusse. Käsipandi leping tuleb sõlmida kirjalikult, kui panditud asja väärtus ületab 500 krooni. Käsipant tekib asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmiseks kokku leppinud.
Registerpandi puhul koormatakse vallasasja pandiga selliselt, et panditud asi jääb pantija valdusse nin pant registreeritakse seadusega sätestatud korras. Registerpante seatakse põhiliselt transpordivahenditele. Registerpant ulatub nii transpordivahendile kui ka selle päraldistele, kindlustushüvitusele, veorahale ning avarii puhul makstavatele viivistele, kui pandileping ei näe ette teisiti.
Kommertspant on nagu registerpantki valduseta pandi liik. Kommertspant registreeritakse äriregistris. Kommertspandi puhul seatakse pant ettevõtja kogu vallasvarale või füüsilisest isikust ettevõtja vallasvarale seaduses märgitud ulatuses, ilma et ta annaks üle panditava vara valdust. Kommertspant ulatub kogu koormatavale varale, ei ulatue kassas või krediidiasutuses olevale rahale, ettevõtjale kuuluvatele osadele, aktsiatele. Kommertspant lõpeb registrist kustutamisega.
Kinnipidamisõigus on seadusjärgne pandiõigus, mis annab isikule, kellel on nõue võlgniku vastu, õiguse seaduse alusel kinni pidada tema valdusse sattunud võlgniku vallasasju või üleantavaid väärtpabereid. Kodulooma kinnipidamine on seaduses sätestatud kinnipidamise erijuhuna.
Hüpoteek on kinnispant. Isikul, kelle kasuks on hüpoteek seatud on õigus hüpoteegiga tagastatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Kinnisasja omanik on kohustatud lubama kinnisasja müümist.
Hüpoteek tekib kande tegemisega kinnistusraamatusse ja lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust, kui seadus ei sätesta teisiti.
Hüpoteegiga tagatud võlausaldaja nõude rahuldamine võib toimuda kas nn vabakäelisel müügil või sundtäitmise teel, poolte kokkuleppel või mõnel muul rahategemise viisil. Vabakäelisel müügil on müüjaks omanik, faktiliselt on teostajaks pank .
11. VÕLAÕIGUS
Täielik kohustus on kohustus, mille täitmist võlausalda võib võlgnikult nõuda, tuginedes õigusele. Mittetäielik kohustus on selline kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Mittetäielik kohustus on:

hasartmängust, välja arvatud loa alusel korraldatavast loteriist või kihlveost tulenev kohustus

kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale

mittetäieliku kohustuse täitmise tagamiseks võetud kohustus

kohustus, mille mittetäielikkus on seaduses ette nähtud
Tsiviilõigused ja kohustused tekivad seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest.
Heausksuse all mõistetakse isiku psüühilist suhtumist oma käitumisse kui õigus- ja muude normidega kooskõlas olevasse. Mõistlikuks loetakse võlasuhtes seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.
Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus.
Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega.
Tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi.
Tsiviilõigusliku lepingu aluseks on lepingupoolte tahteavaldus. Tahteavaldus võib olla väljendatud otseselt või kaudselt . Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Tahteavalduseks loetakse samuti vaikimist või isegi tegevusetust, kui see tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast.
Lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka:

• lepingu olemusest ja eesmärgist
  
• lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast
  
• lepingupoole kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest
  
• hea usu või mõistlikkuse põhimõtetest
  

Eelleping on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel.
Kohustus tuleb täita vastavalt seadusele või lepingule. Kohustuste täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.
Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja:

nõuda kohustuse täitmist

oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda

nõuda kahju hüvitamist

taganeda lepingust või öelda leping üles

alandada hinda

rahalise kohustusega viivitamisel nõuda viivist
Hinna alandamine – Kui lepingupool on vastu võtnud mittekohase täitmise, võib alandada tema poolt tasumisele kuuluvat hinda. Hinna alandamiseks on vajalik mittekohase täitmise vastuvõtmine, kohase ja mittkohase täitmise erinev väärtus, avalduse tegemine teisele poolele.
Viivis – Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivitusintressi (viivis). Oleks otstarbekohane, kui pooled lepivad kokku, et maksmiskohustus tekib ainult arve saamisel olenemata sellest, kas maksetähtpäev oli lepingus kindlaks määratud või mitte. Kui aga viivise määr on ebamõistlikult suur, võib kohustatud isik nõuda kohtult selle vähendamist mõistliku suuruseni .
Kahju hüvitamine – Kui lepingut rikutakse, võib võlausaldaja nõustuda mittekohase täitmisega ja nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist ning lisaks ka täitmisega viivitamisest tekitatud kahju hüvitamist. Sel juhul esitatakse täitmise nõue ja kahju hüvitamise nõue. Kahju, see on kohustuse mittetäitmisega või mittenõuetekohase täitmisega kaasnenud negatiivsed tagajärjed. Varaline kahju võib olla kas otsene varaline kahju või saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse. Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Mittevaralise kahju all mõistetakse ennekõike kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.
Võlaõigusseaduse kohaselt on kõrvalkohustusteks eelkõiõge:

käendamisest ja garantiist tulenevad kohustused

käsiraha andmisest tulenevad kohustused

leppetrahvi kokkuleppimisest tulenevad kohustused
Käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Garantii all mõistetakse oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku (garantiiandja e garandi) lepinguga võetud kohustust võlausaldaja suhtes, et garant täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse.
Käsiraha on ühe lepingupoole poolt teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks antud rahasumma . Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud poole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.
Ettevõtte üleandja võib omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Ettevõte võib omandajale üle minna ka seaduse alusel. Ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud.
Võlasuhte lõppemise alused on kohane täitmine, tasaarvestus , kokkulangemine, võlasuhte lõpetamine kokkuleppega, lepingust taganemine, lepingu ülesütlemine, füüsilisest isikust võlgniku surm, kui kohustust ei saa täita tema isikliku osavõtuta, füüsilisest isikust võlausaldaja surm, kui kohustus tuli isiklikult täita võlausaldajale, muu seaduses või lepingus ettenähtud juht.
Müügileping. Asjamüügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Tarbijalemüük on asja müük müügilepingu alusel, mille puhul vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, müüb asja tarbijale.
Vahetuslepinguga kohustuvad pooled vastastikku teineteisele üle andma eseme ja tegema võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva õiguse ülemineku.
Faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient ) loovutama teisele isikule (faktor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringu võlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringu võlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktor aga kohustub:

tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või

andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti.
Kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule ( kingisaaja ) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.
Üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Rendilepinguga kohustub üks isik ( rendileandja ) andma teisele isikule ( rentnik ) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu eseme korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti).
Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatd eseme (liisingueseme) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja aga kohustub maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisinguandja on kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel. Liisinguvõtja on kohustatud liisingueset kasutama hoolikalt ja vastavalt otstarbele, millest lähtuti liisingulepingu sõlmimisel, kokkuleppe puudumisel aga tavalisel otstarbel, säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, v.a. muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena, lepingu lõpetamisel tagastama liisingueseme liisinguandjale sellisena, nagu see temale üle anti.
Litsentsilepinguga annab üks isik (litsentsiandja) teisele isikule (litsentsisaaja) õiguse teostada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja kokkulepitud territooriumil, litsentsisaaja aga kohustub maksma selle eest tasu (litsentsitasu).
Frantsiisilepinguga kohustub üks isik (frantsiisiandja) andma teisele isikule (frantsiisivõtja) õiguse kasutada frantsiisivõtja majandus- või kutsetegevuses frantsiisiandjale kuuluvat õiguste ja teabe kogumit, muuhulgas õigust frantsiisiandja kaubamärgile, ärilisele tähistusele ja oskusteabele.
Ehitise ajutise kasutamise leping. Kinnisasja, ehitise või selle osa (ehitis) ajutise kasutamise lepinguga annab või kohustub kutse- või majandutegevuses tegutsev isik ( pakkuja ) andma tarbijale õiguse kasutada ehitist vähemalt kolme aasta jooksul kindlaksmääratud või kindlaksmäärataval ajavahemikul kalendriaastas. Tarbija aga kohustub maksma selle eest tasu.
Tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks.
Laenulepinguga kohustub üks isik ( laenuandja ) andma teisele isikule ( laenusaaja ) rahasumma või asendatava asja ( laen ), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
Kindlustuslepinguga kohustub üks isik ( kindlustusandja ) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmaksed. Kindlustusjuhtum on eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Kindlustusrisk aga on oht, mille vastu kindlustatakse. Soodustatud isik aga on isik, kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvis.
Elurendiselepinguga kohustub üks isik (elurendise andja) maksma teisele lepingupoolele või kolmandale isikule (elurendise saaja) elurendise andja, elurendise saaja või muu isiku eluaja jooksul perioodiliselt teatud rahasumma või andma üle muid liigitunnustega piiritletud esemeid (elurendis). Eeldatakse, et elurendise maksmine on tasuta. Ülalpidamislepinguga kohustub üks isik (ülalpeetav) andma teise isiku (ülalpidaja) omandisse või kasutusse vara või teatud esemed ja ülalpidaja kohustub ülalpeetavat viimase eluaja või muu kokkulepitud aja jooksul ülal pidama ja hooldama.
Kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikust järeleandmiste teel.
Seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Panus võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sh vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine.
Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.
Töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik ( tellija ) aga maksma selle eest tasu. Töövõtja peab tööna valmistatud asja tellijale üle andma. Tellija üks peamisi kohustusi on tasu maksmine töövõtjale. Töö vastuvõtmine on töövõtjale olulise tähtsusega. Lisaks tasule sõltub sellest ka töö juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko üleminek temalt tellijale. Tellija on kohustatud valmis töö vastu võtma.
Maaklerilepinguga kohustub üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu).
Agendilepinguga kohustub üks isik ( agent ) teise isiku (käsundiandja) jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid käsundiandja nimel ja arvel sõlmima. Käsundiandja kohustub maksma talle selle eest tasu. Agent on müügiesindaja. Agent lähendab ostjat müüjale, ta kogub ostjate müügitellimused ja annab need ettevõtjale, hoides sellega kokku ettevõtja aega ja vahendeid, kes vastasel korral peaks ise tegelema väikeostjaga.
Komisjonilepinguga kohustub üks isik (komisjonär) teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile teatud eseme (komisjoniese). Komitent kohustub komisjonärile maksma selle eest tasu (komisjonitasu).
Maksekäsundiga käsundatakse käsundisaajat maksma või üle andma käsundiandja arvel kolmandale isikule (maksekäsundi järgi soodustatud isik) raha või väärtpabereid ning antakse maksekäsundi järgi soodustatud isikule õigus täitmine vastu võtta. Arveldusleping on leping, millega vastavalt seadusele arveldamise õigust omav käsundisaaja (kontopidaja) kohustub avama käsundiandjale konto ja tegema käsundiandja korraldusel toiminguid kontol oleva rahaga või muude õigustega, käsundiandja aga kohustub maksma selle eest tasu.
Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaa) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemusest. Tervishoiuteenuse eest tuleb maksta kehtestatud, kokkulepitud või tavalist tasu, selle puudumisel aga mõistlikku tasu. Tervishoiuteenuse leping loetakse sõlmituks ka tervishoiuteenuse alustamisega või selle teenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele.
Kaubaveolepinguga kohustub üks isik ( vedaja ) teise isiku ( saatja ) ees vedama vallasasja ( veos ) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu ( veotasu ).
Reisijaveoleinguga kohustub üks isik (vedaja) teise lepingupoole ees vedama ühe või mitu isikut ( reisija ) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga maksma tasu (veotasu). Tellimusveoleping e tšarterleping on reisijaveoleping, millega vedaja kohustub vedama teist lepingupootl või reisijat sõidukiga, mille ta annab vedamise eesmärgil koos juhiga täielikult teise lepingupoole või reisija kasutusse. Pagasiks loetakse asju, mida vedaja kohustub vedama reisijaveolepingu alusel.
Ekspedeerimislepingu kohaselt kohustub üks isik (ekspedeerija) korraldama veose vedamise teise isiku (saatja) arvel, saatja aga kohustub maksma ekspedeerijale tasu.
Pakettreisilepinguga kohustub üks isik (reisikorraldaja) teise lepingupoole ees osutama ühele või mitmele isikule (reisija) reisiteenuste kogumi (pakettreis), teine lepingupool aga maksma tasu (reisitasu).
Hoiuleping uga kohustub üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Hoidjal on õigus saad ahoiutasu, kui pooled on selles sõnaselgelt kokku leppinud. Oma majandustegevuses peab teiste isikute majutamisega tegelev isik (majutusettevõtte pidaja ) hüvitama külastajale majandusettevõtte ruumidesse toodud asjade kaotsimineku või hävimisega tekkinud kahju, aga samuti kahju, mis on tekkinud ehitise, selle aluse maa või majandusettevõtte seadmete või rajatiste puuduste tõttu külastaja surma põhjustamises või külastajale kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamises.
13. TÖÖÕIGUS
Tööõigus on õigusharu, mis reguleerib töösuhteid, mis tekivad töötaja ja tööandja vahel sõlmitava töölepingu alusel.
Tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkulpeppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Individuaalse töösuhte subjektiks on töötaja ja tööandja. Töötaja võib üldjuhul olla 18-aastaseks saanud teovõimeline või piiratud teovõimega füüsiline isik.
Töölepingu seadus ei laiene:

teenistusele Riigikogu liikmena, Vabariigi Presidendina või Riigikogu või Vabariigi Presidendi poolt ametisse nimetatava ametnikuna

riigiametnikele ja kohaliku omavalitsuse ametnikele, kelle teenistussuhteid reguleeritakse avaliku teenistuse seadusega

kaitsejõudude tegevteenistusele

töötamisele taluperes või pereettevõttes talupere või pereettevõtte liikmena

vanemate, abikaasade ja laste töötamisele üksteise koduses majapidamises, samuti mainitud isikute poolt üksteise eest hoolitsemisele

perekonnaliikmete töötamisele ühises koduses majapidamises, ka perekonnaliikme eest hoolitsemisele

töötamisele teenistuslepingu alusel

töötamisele usuorganisatsioonis kultusetoiminguid sooritava isikuna, kui mainitud organisatsiooni põhidokument ei nõua niisuguse isikuga töölepingu sõlmimist

volituse alusel tehingute täitmisele, kui niisugust tehingut täitev isik saab tehingult tulu ja tal lasub varaline riisiko tehingu õnnestumise eest

juriidilise isiku organi ja välismaa äriühingu Eesti filiaali juhataja, samuti riigiettevõtte haldusnõukogu liikme suhetele juriidilise isiku, välismaa äriühingu Eesti filiaali ja riigiettevõttega

tegutsemisele tööettevõtulepingu või muu tsiviilõigusliku lepingu alusel

töötamisele vabadusekaotuse kandmise ajal

seaduses otseselt ettenähtud muule tegevusele, samuti seaduses otseselt mainitud isikutele
Tööraamat on töölepingu alusel töötamist tõendavaks põhidokumendiks, mida tööandja on kohustatud pidama kõigi põhikohaga töötajate kohta. Tööraamatusse kantakse:

• töötaja ees- ja perekonnanimi
  
• töötaja sünniaeg
  
• töölepingu alusel töötamise aeg, sealhulgas erikandega töötamise aeg töödel või tingimustes, mis annavad töötajale õiguse sooduspensionile või pensioniõigusliku staaži soodustatud korras arvutamisele
  
• töölepingu peatumine kaumeaks kui kolmeks kuuks
  

Töölepingu kohustuslikeks tingimusteks on järgnevad kokkulepped:

tehtava töö, selle keerukusastme, ameti- või kutsenimetuse ja kvalifikatsiooninõuete kohta

tööaja kohta

töötasu kohta

töö tegemise asukoha kohta

määratud ajaks sõlmitud töölepingu kehtivusaja kohta

tööle asumise aja kohta
Töölepingu sõlmimiseks nõuab tööandja järgmiste dokumentide esitamist:

isikut tõendav dokument

tööraamat

tunnistus (diplom) vajaliku kvalifikatsiooni või hariduse kohta

tõend tervise kohta

ühe vanema või eestkostja ja tööinspektori kirjalik nõusolek (13-15-aastase töölevõtmisel)

ühe vanema või hooldaja kirjalik nõusolek 15-aastaseks saanud alaealise töölevõtmisel

seadusega ettenähtud juhtudel töötamisluba välismaalase või kodakondsuseta isiku töölevõtmisel

muud dokumendid seaduse või Vabariigi Valitsuse määrusega ettenähtud juhtudel
Töölepingu võib sõlmida poolte kokkuleppel katseajaga, mille käigus tehakse kindlaks töötajal vajalik tervis, võimed, suhtlemisalane sobivus ja kutseoskused vastavate tööde tegemiseks. Katseaeg ei või ületada nelja kuud. Kui katseaeg on lõppenud ja töötaja jätkab tööd, siis loetakse ta määramata ajaks sõlmitud töölepinguga töötajaks.
Töötaja üleviimine teisele tööle on võimalik poolte kokkuleppel. Tööandjal on õigus töötaja ajutiselt üle viia teisele tööle järgmistel asjaoludel:

loodusõnnetuse või tootmisavarii ärahoidmiseks või nende tagajärgede kiireks kõrvaldamiseks

õnnetusjuhtumi, tööseisaku, tööandja vara hävimise või riknemise ärahoidmiseks

ajutiselt ära oleva töötaja asendamiseks punktides 1 ja 2 ettenähtud juhtudel
Alatiseks üleviimine teisele tööle töötaja nõudmisel on seotud töötaja tervisega . Riigivalitsemis- või kohaliku omavalitsusorgani otsusel on tööandjal õigus viia töötaja ajutiselt üle teise ettevõttesse, asutusse või muusse organisatsiooni samas asulas või teise paikkonda loodusõnnetuse ennetamiseks, selle tagajärgede kiireks kõrvaldamiseks või haiguste leviku tõkestamiseks. Ei ole lubatud teise paikkonda üle viia rasedat, alaealist, naist, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla 16-aastast last.
Töötaja võib lõpetada töölepingu tähtaja möödumise tõttu, teatades tööandjale töölepingu lõpetamisest vähemalt viis kalendripäeva enne lepingutähtaja möödumist. Töötaja teatab nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamisepõhjuseks on tööandjapoolne lepingutingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine või muudatused tootmis- või töökorralduses.
Tööandja või lõpetada nii määratamat tähtajaga töölepingu kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu ennetähtaegselt järgmistel alustel:

ettevõtte, asutuse või organisatsiooni likvideerimisel

tööandja pankroti väljakuulutamisel

töötaja koondamisel

töötaja mittevastavusel ametikohale või tehtavale tööle tööoskuse või tervise tõttu

katseajal ebarahuldava tulemuse tõttu

töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel

töötaja suhtes usalduse kaotamisel

töötaja vääritu teo tõttu

töötaja pikaajalise töövõimetuse tõttu

töötaja vanuse tõttu

põhikohaga töötaja töölevõtmisel

töötaja korruptiivse teo tõttu
Tööandja peab töölepingu lõpetamisest töötajale kirjalikult ette teatama:

ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni likvideerimisel mitte vähem kui kaks kuud

töötajate koondamisel: töötajale, kellel pidevat tööstaaži selle tööandja juures:

alla 5 aasta – mitte vähem kui kaks kuud

5-10 aastat – mitte vähem kui kolm kuud

üle 10 aasta – mitte vähem kui neli kuud

töötaja mittevastavusel oma ametikohale või tehtavale tööle – mitte vähem kui üks kuu

pikaajalise töövõimetuse korral – mitte vähem kui kaks nädalat

vanuse puhul töötajale, kellel on pidevat tööstaaži selle tööandja juures alla 10 aasta – kaks kuud; üle 10 aasta – kolm kuud
Töölepingu lõpetamise tähtaegade mittejärgmise korral on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisets vähem ette teatati. Tööandja on kohustatud maksma töötajale hüvitust töölepingu lõpetamisel järgmiselt:

ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni likvideerimise, töötajate koondamise ja vanuse tõttu:

töötajale, kellel on pidevat tööstaaži selle tööandja juures kuni 5 aastat – kahe kuu keskmise palga ulatuses

töötajale, kellel on pidevat tööstaaži selle tööandja juurse 5-10 aastat – kolme kuu keskmise palga ulatuses

töötajale, kellel on pidevat tööstaaži selle tööandja juures üle 10 aasta – nelja kuu keksmise palga ulatuses

töötaja mittevastavuse tõttu – töötaja ühe kuu keskmise palga ulatuses
Individuaalne töövaidlus on töötajate ja tööandja vaheline lahkarvamus , mis on tekkinud töösuhteid reguleeriva seaduse, haldusakti või tööandja kehtestatud eeskirja kohaldamisel, samuti sõlmitud kollektiiv - või töölepingu täitmisel, ja mida pooled ei ole suutnud lahendada kokkuleppe teel.
Töövaidlusi lahendavad töövaidluskomisjon ja kohus.
Tööaeg – seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepingu või poolte kokkuleppega määratud aeg, mille kestel töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile. Töötaja tööaja üldine riiklik norm on 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas.
Ületunnitöö on töötamine üle kokkulepitud tööajanormi. Tööaja summeeritud arvestuse korral on ületunnitööks arvestusperioodi töötundide üldarvu ületavad töötunnid. Seadus keelab ületunnitööl rakendada rasedat, alaealist ja töötajat, kellele see on keelatud arsti otsusega. Koos ületunnitööga ei või tööaeg nädalas ületada keskmiselt 48 tundi neljakuulise arvestusperioodi jooksul. Töötajat ei ole lubatud rakendada ületunnitööle üle nelja tunni päevas. Vahetuse kestus koos ületunnitööga ei tohi ületada 12 tundi.
Puhkeaeg on aeg, mis ei ole tööaeg. Tööandja on kohustatud töötajale andma vaheaja puhkamiseks ja einetamiseks pärast neli tundi kestnud töötamist. Igapäevane puhkeaeg peab olema vähemalt 11 järjestikust tundi, kusjuures alaealistel on see vanusest sõltuvalt erinev:

13-14-aastasel töötajal vähemalt 18 järjestikust tundi

15-aastasel töötajal vähemalt 16 järjestikust tundi

16-17-aastasel töötajal vähemalt 15 järjestikust tundi
Osaline tööaeg on tööandja juures kehtestatud tööaja normist lühem tööaeg, mida rakendatakse töötaja ja tööandja kokkuleppel. Töömahu või tellimuste ajutisel vähenemisel on tööandjal õigus kehtestada töötajale osaline tööaeg tööinspektori nõusolekul ja kokkuleppel töötajaga kuni kolmeks kuuks aastas.
Puhkus tähendab töölepingu või teenistussuhte peatumist puhkuseseaduses ettenähtud korras ja tingimustel. Puhkuse liigid on 1) põhipuhkus, sealhulgas pikendatud põhipuhkus, 2) lisapuhkus, 3) vanemapuhkused ja lapsendamispuhkus ning 4) palgata puhkus. Põhi- ja lisapuhkust, samuti täiendavat lapsepuhkust antakse tööaasta eest. Tööaasta on aeg, mis algab selle tööandja juures tööle asumise päevast ja kestab järgmise aasta sama päevani. Põhipuhkuse üldine kestus on 28 kalendripäeva.
Tööandja on kohustatud puhkuse andma töötajale sobival ajal: 1) naisele vahetult enne ja pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või vahetult pärast lapsehoolduspuhkust; 2) mehele vahetult pärast lapsehoolduspuhkust või naise rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal; 3) vanemale, kes kasvatab kuni 7-aastast last; 4) vanemale, kes kasvatab 7-10-aastast last lapse koolivaheajal; 5) alaealisele; 6) töövõime osaliselt kaotanud töötajale pärast tööga seotud tervisekahjustust.
Peale põhipuhkuse on mõningatele töötajate kategooriatele ette nähtud lisapuhkus. Õigus lisapuhkusele on töötajatel, kes töötavad: 1) allmaatöödel; 2) tervist kahjustavatel töödel; 3) eriiseloomuga töödel. Lisapuhkus liidetakse põhipuhkusele ja anntakse sellega koos või poolte kokkuleppel muul ajal.
Palgata puhkust saab töötaja üldjuhul võtta tööandja nõusolekul. Tööandja on kohustatud töötaja soovil andma palgata puhkust: 1) töötajale gümnaasiumi riigieksamite ning kutseõppeasutuse, rakendusliku kõrgkooli või ülikooli sisseastumiseksamite sooritamiseks: 2) muudel seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel.
Osaliselt tasustatava puhkuse tingimused:

tööandja peab sellisest puhkusest teatama töötajale kirjalikult ette vähemalt 2 nädalat

puhkuse ajal makstav puhkusetasu ei või olla väiksem kui 60 protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast

töömahu või tellimuste ajutisest vähenemisest tingitud töökorralduse muudatustega mittenõustumise korral on töötajal õigus tööandjapoolse töölepingu tingimuste rikkumise tõttu tööleping lõpetada töölepingu seaduses ettenähtud korras

juhul kui tööandja saadab töötaja osaliselt tasustatavale puhkusele ilma töötaja või tööinspektori nõusolekuta, on ta kohustatud maksma hüvitust saamata jäänud palga suuruses.
Tööaasta arvutamisel arvatakse tööaasta hulka:

tegelikult töötatud aeg

aeg, mil töötaja oli ajutiselt töövõimetu

puhkuse aeg, välja arvatud lapsehoolduspuhkuse ja töötaja soovil antud palgata puhkuse aeg

osaliselt tasustatava puhkuse aeg

töölepingu ebaseadusliku lõpetamise, ebaseaduslikult teenistustest vabastamise või ebaseaduslikult teisele tööle üleviimise tõttu töölt sunnitud puudumise aeg, kui töötaja on tööle ennistatud

muu aeg, mil töötaja on seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud alustel ajutiselt tööülesannete täitmisest vabastatud

muu aeg, mil töötaja on poolte kokkuleppel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest tööandja otsusega
Puhkusetasu arvutamine oleneb sellest, kas töötaja on tüki- või ajapalgaline. Tükipalgalistele arvutatakse puhkusetasu lähtudes keskmisest päevapalgast, mis korrutatakse 5/7-ga. Nimetatu arv tuleneb sellest, et keskmine palk arvutatakse tööpäeva kohta, puhkusepäevad aga kalendripäevades. Ajapalgalistele jätkatakse puhkuse ajal kokkulepitud palga maksmist. Puhkusetasu saamiseks korrutatakse päevapalgamäär tööpäeva kohta puhkuse ajale langevate tööpäevade arvuga.
Palk on töötasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ning juurdemaksetest. Põhipalk on töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk. Lisatasu on summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepolse otsuse alusel. Juurdemakse on summa, mida tööandja maksab töötajale selleks, et tagada talle ettenähtud palgatase ja hüvitada võimalik palga vähenemine.
Palgatingimuste all käsitatakse palgaseaduses toodud palgamäärasid, töötajale makstavaid lisatasusid ja juurdemakseid, palga arvutamise viise ja maksmise kroda. Töötaja palgatingimused ja nende muudatused määratakse kindlaks töölepingus. Töölepingus kokkulepitud palgatingimusi on lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel. Võrdse tasustamise põhimõtte kohaselt on keelatud kehtestada eri soost töötajatele sama või võrdväärse töö eest erinevaid palgatingimusi. Samas on töötajal õigus nõuda selgitusi palga arvestamise aluste kohta.
Töötasustamine eritingimustes:

• Ületunnitöö eest makstakse töötajale poolte kokkuleppel lisatasu või hüvitatakse see töö vaba aja andmisega, kusjuures tötajale iga tunni eest makstav lisatasu ei tohi olla väiksem kui 50% selle töötaaja tunnipalga määrast
  
• Puhkepäevadel graafikuväline töötamine hüvitatakse poolte kokkuleppel kas rahas või vaba aja andmisega, kusjuures rahas hüvitamisel makstakse lisatasu vähemalt 50% töötaja palga määrast.
  
• Riigipühal tehtud töö eest makstakse vähemalt kahekordselt, olenemata sellest, kas töötati graafikukohaselt või graafikuväliselt.
  
• Töö eest õhtusel ajal (kella 18-st kuni 22-ni) või öösel (kella 22-st kuni 6-ni) vastavalt poolte kokkuleppele makstakse töötajale kas lisatasu või suurendatakse ta põhipalka.
  
• Kui töötaja ei täida tööülesannet omal süül, makstakse talle tasu vastavalt tehtud tööle
  
• Kui töötaja ei saa täita tööülesannet temast olenemata asjaoludel, maksab tööandja väljateenitud palgale juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär.
  
• Töötaja süül tehtud täieliku praagi eest tasu ei maksta.
  
• Töötaja süül tehtud osalise praagi eest makstakse tasu alandatud määral, sõltuvalt töö tulemuse kõlblikkuse astmest.
  
• Töötaja süül tekkinud tööseisaku aja eest talle tasu ei maksta.
  
• Töötaja alatiseks üleviimisel teisele, vähemtasustatavale tööle või ümberpaigutamisel teisele töötamiskohale tööandja algatusel, kui selle tõttu väheneb töötaja palk temast mitteolenevatel põhjustel, säilitatakse töötajale keskmine palk ühe kuu jooksul, arvestades üleviimise või ümberpaigutamise päevast.
  
• Töötaja ajutise üleviimise korral teisele tööle tootmishädavajaduse tõttu makstakse palka töö järgi, kuid mitte vähem keskmisest palgast endisel tööl.
  
• Töötajale, kes ei ole süüdi tööseisaku tekkimises, makstakse teisel tööl palka töö järgi, kuid mitte vähem keskmisest palgast endisel tööl, kui ta täidab tööülesandeid ettenähtud mahus .
  
• Töötajale, kes ei täida teisel tööl tööülesandeid ettenähtud mahus temast mitteoleneval põhjusel, makstakse palka töö järgi, kuid mitte vähem kokkulepitud palgamäärast endisel tööl.
  
• Töötajale, kes on süüdi tööseisaku tekkimises või kes ei täida tööülesandeid ettenähtud mahus, makstakse teisel tööl palka töö järgi.
  

Tagatised ja hüvitised:

töötajale säilitakse keskmine palk lapse toitmise vaheaegadel , sünnituseelseks läbivaatuseks ja tervisekontrolliks

tasemekoolitusega seotud õppepuhkuse ajal säilitab tööandja töötajale keskmise palga 10 päevaks

töölähetusse saadetud töötajale säilitatakse töökoht, tagatakse keskmine palk ja hüvitatakse:

sõidukulud töökohast lähetuskohta ja tagasi

majutuskulud lähetuspaigas

muud lähetusülesande täitmisega seotud kulud

makstakse päevaraha teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest
Palgaarvestusaeg, palga maksmise kord ja tähtajad määrataksekindlaks kollektiivlepingus, töösisekorraeeskirjas või töölepingus. Palka makstakse vähemalt 1 kord kuus. Seda tehakse töökohas ja tööajal, välja arvatud, kui palk või selle osa kantakse töötaja kirjaliku avalduse alusel töötaja poolt osutatud pangakontole. Kui palgapäev langeb puhkepäevale, on tööandja kohustatud töötajale palga maksma või üle kandma töötaja pangakontole puhkepäevale eelneval tööpäeval.
Palgast kinnipidamisi võib üldjuhul teha ainult töötaja nõusolekul. Ilma tema nõusolekuta võib aga seadusega ettenähtud alusel, korras ja ulatuses kinni pidada vaid: 1) seadusega kehtestatud makse; 2) tasu väljatöötamata puhksuepäevade eest töölepingu lõpetamisel enne selle tööaasta lõppu, mille arvelt töötaja juba oli puhkuse saanud; 3) muid seadusega ettenähtud summasid. Tööandja võib töötaja palgast kinni pidada tähtajaks tagastamata avansse, arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid, samuti töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid, kui nende hüvitamiseks on olemas töötaja kirjalik nõusolek. Kõigi palgale pööratud nõuete alusel kinnipidamise korral peab töötajale maksmiseks või tema pangakontole ülekandmiseks jääma vähemalt summa, mis vastab 80%-le riigi poolt kehtestatud alammäärast.
Distsiplinaarsüütegu ehk distsiplinaarüleastumine on töötajapoolne töösisekorra süüline rikkumine. Distsiplinaarsüüteo toimepanemine on distsiplinaarvastutuse aluseks. Distsiplinaarsüüteod on:

kohustuse töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, samuti tööl joobnuna viibimine

süüline tegu, mille tõttu töötaja kaotas tööandja usalduse

vääritu tegu, milles on süüdi töötaja, kelle tööülesandeks on noori õpetada või kasvatada, või riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuse abiteenistuja.
Distsiplinaarkaristuse määramise õigus on tööandjal, samuti tema selleks volitatud esindajal. Distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Distsiplinaarkaristuse võib määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Iga süüteo eest võib määrata ainult ühe distsiplinaarkaristuse. Süüteo jätkumine pärast distsiplinaarkaristuse määramist on uus süütegu ja selle eest võib töötajale määrata distsiplinaarkaristuse. Distsiplinaarkaristuse vormistamiseks koostab tööandja vähemalt kahes eksemplaris krijaliku dokumendi. Distsiplinaarkaristus loetakse määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Distsiplinaarkaristus on kustunud, kui töötajale ei ole ühe aasta jooksul, arvates karistuse määramise päevast, märatud uut distsiplinaarkaristust.
Töölepingu lõpetamine distsiplinaarkaristusena võib olla karistuseks töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel, töötaja suhtes usalduse kaotamisel, samuti töötaja vääritu teo või korruptiivse teo tõttu.
Vaidlused distsiplinaarkaristuse kohaldamise üle lahendatakse individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse alusel. Töötaja, kellele on määratud distsiplinaarkaristus, võib pöörduda ka kohtusse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil ta sai teada või pidanuks teada saama karistuse määramisest.
Materiaalne vastutus on töötaja kohustus hüvitada seaduses sätestatud korras ja ulatuses tema õigusvastase, süülise käitumisega tööandjale tekitatud kahju. Materiaalse vastutuse kohaldamise tingimused, mis peavad esinema samaaegselt, on järgmised:

otsese tegeliku kahju olemasolu – tegemist on lauskahjuga, st tegemist on vara vähenemise, kaotsimineku, riisumise, hävinemise ja liigsete väljamaksetega,

otsene tegelik kahju tekkis töötaja õigusvastase käitumise tõttu,

töötaja õigusvastase käitumise ning kahju vahel on põhjuslik seos,

töötaja on kahju tekkimises süüdi,

töötaja on töölepingulises suhtes või on avalikus teenistuses.
Materiaalse vastutuse liigid on:

piiratud materiaalne vastutus – töötaja vastutab üldjuhul kahju ulatuses, kuid mitte rohkem kui keskmise kuupalga ulatuses, kui seadusega ei ole ette nähtud suuremat materiaalset vastutust.

täielik materiaalne vastuts – töötaja peab hüvitama ettevõttele tekitatud kahju täies ultuses, sõltumata kahju suurusest ja töötasust.
Tekitatud kahju hüvitamine tööandjale toimub palgast kinnipidamise teel. See saab toimuda töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul. Kui töötaja nõusolekut ei anna, peab tööandja pöörduma kohtusse või töövaidluskomisjoni poole.
Tööandja on kohustatud:

viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus ta kavandab, korraldab ja jälgib töötervishoidu ja tööohutuse olukorda ettevõttes, analüüsima igal aastal selle korraldust ja tulemusi ning vajaduse korral kohandama abinõud muutunud olukorrale;

viima läbi uue töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus ta selgitab välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdab nende parameetrid ning hindab ohutegurite mõju töötajate tervisele. Selle alusel peab koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ennetusabinõud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks;

teavitama töötajaid ohuteguritest , töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest;

korraldama töötajate tervise kontrollimise ja muude töötervishoiuteenuste osutamise kas ettevõtte töötervishoiuteenistuse kaudu või töötervishoitueenistuse või töötervishoiuarstiga sõlmitud lepingu alusel ning kandma sellega seotud kulud, samuti korraldama ööajal töötavatele isikutele tervisekontrolli enne tööleasumist ja regulaarsete vaheaegade järel töötamise ajal;

määrama ettevõttes esmaabi andmiseks töötajad ja korraldama neile tööandja kulul väljaõppe;

viima töötaja seadustes sätestatud korras tema nõudmisel ja arsti otsuse alusel ajutiselt või alaliselt teisele tööle või kergendama ajutiselt tema töötingimusi;

andma oma kulul töötajale isikukaitsevahendid , tööriietuse ning puhatus- ja pesemisvahendid , kui töö laad seda nõuab, ning korraldama töötajale isikukaitsevahendi kasutamise väljaõppe;

tutvustama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning kontrollima nende täitmist.

koostama ja kinnitama ohutusjuhendi tehtava töö ja kasutatava töövahendi kohta ning andma töötajale juhised keskkonna saastamisest hoidumiseks

kõrvaldama töölt alkholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine olulise mõju all oleva töötaja

taotlema enne kohaliku omavalitsuse poolt uuele või rekonstrueeritud ehitisele kasutusloa andmist asukoha tööinspektorilt nõusoleku selle ehitise kasutuselevõitmiseks

teavitama kirjalikult Tööinspektsiooni kohalikku asutust oma tegevusala muutmisest

tegema tööinspektori ettekirjutused teatavaks töötajale, töökeskkonavolinikule, töökeskkonnanõukogu liikmetele , töökeskkonnaspetsialistile ning töötajate usaldusisikule ja täitma tähtaegselt
Tööandjal on õigus

määrata töötajale töötervishoidu ja tööohutust käsitleva õiguakti nõude rikkumise eest distsiplinaarkaristus töötajate distsiplinaarkaristuse seaduses ettenähtud korras

kehtestada ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemad töötervishoiu- ja tööohutusnõuded
Töötaja on kohustatud

osalema ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid

järgima tööandja kehtestatud töö- ja puhkeaja korraldust

läbima tervisekontrolli vastavalt kehtestatud korrale

kasutama ettenähtud isikukaitsevahendeid ning hoidma neid töökorras

tagama vastavalt väljaõppele ja tööandja antud juhistele, et tema töö ei ohustaks tema enda ega teiste elu ja tervist ega saastaks keskkonda

kohe teatama tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule ohtlikust olukorrast, tööõnnetusest, samuti tema enda tervisehäirest

täitma tööandja, töökeskkonnaspetsialisti, töötervishoiuarsti, tööinspektori ja töökeskkonnavoliniku töötervishoiu- ja tööohutuskorraldusi
Töötajal on õigus

nõuda tööandjalt töötervishoiu- ja tööohutusnõuetele vastavaid töötingimusi ning ühis- ja isikukaitsevahendeid

saada teavet töökeskkonna ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest, tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest, tervisekontrolli tulemustest ja tööinspektori ettekirjutusest tööandjale

tõsise, ähvardava või vältimatu õnnetusohu korral peatada töö ning lahkuda oma töökohalt või ohtlikult alalt

keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid, teatades sellest viivitamata tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule

nõuda tööandjalt arsti otsuse alusel enda üleviimist ajutiselt või alaliselt teisele tööle või oma töötingimuste ajutist kergendamist ja saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist

pöörduda töökeskkonnavoliniku, töökeskkonnanõukogu liikmete, töötajate usaldusisiku ja asukoha tööinspektori poole, kui tema arvates tööandja poolt rakendatavad abinõud ja antud vahendid ei taga töökeskkonna ohutust.
Riiklikku järelvalvet tööseaduste täitmise üle teostab Tööinspektsioon, mis tegutseb sotsiaalministri valitsemisalas. Tööinspektsioon on valitsusasutus , kelle põhiülesandeks on teostada riiklikku järelvalvet tööohutuse, töötervishoiu ja töösuhteid reguleerivate õigusaktide täitmise üle töökeskkonnas ning kohaldada riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. Tööinspektoril on õigus määrata trahve.
Usaldusisik on ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni töötaja, kes on valitud töötajate ühingu liikmete või töötajate ühingusse mittekuuluvate töötajate üldkoosoleku poolt töötajate esindajaks töösuhtes tööandjaga.
Usaldusisik on kohustatud:

esindama töötajaid töösuhetes tööandjaga

jälgima kollektiiv- ja töölepingu tingimuste ning tööseaduste täitmist

hoidma töötajate töörahu kollektiivlepingu kehtivuse ajal

vahendama töövaidluse osapooli

vahendama tema käsutuses olevat töösuhtealast teavet tööandjale või tema esindajale ning töötajaile, nende ühingutele ja liitudele

hoidma talle teatavaks saanud tootmis-, äri- või ametisaladusi.
Usaldusisikul on oma kohustuste täitmiseks järgmised õigused:

tutvuda takistamatult töötingimuste ja –korraldustega kõigis töötamiskohtades

saada tööandjalt oma volituste täitmiseks vajalikku teavet

peatada töölepingu lõpetamine koondamise tõttu

saada tööandjalt teavet töösuhetest tulenevate vaidlusküsimuste kohta

levitada takistamatult tööalast ja töötajaid esindava ühingu tegevust käsitlevat teavet

kasutada kokkuleppel tööandjaga oma ülesannete täitmiseks tööandjale kuuluvaid tööruume, side-, paljundus - ja transpordivahendeid

informeerida ettevõtte omanikku , valitsusasutusi, töötajate ühinguid ja liite tööseaduste, kollektiiv- ja töölepingute ninng muude tööalaste kokkulepete rikkumistest tööandja poolt
Kollektiivne töötüli on lahkarvamus tööandja või tööandjate ühingu või liidu ja töötajate või töötajate ühingu või liidu vahel, mis on tekkinud kollektiivlepingute sõlmimisel ja täitmisel ning uute töötingimuste kehtestamisel.
Lepitaja on erapooletu asjatundja , kes aitab töötüli pooltel leida neid rahuldavat lahendust. Lepitaja tegutseb kollektiivse töötüli lepitaja põhimääruse alusel. Lepitaja ülesandeks on poolte lepitamine, kusjuures ta selgitab välja töötüli põhjused ja asjaolud ning pakub välja lahendusi. Leppimine toimub lepitaja vahendusel või lepitaja ettepaneku alusel, kusjuures pooled peavad ettepanekule vastama 3 päeva jooksul. Pooled on kohustatud osa võtma lepitustoimingutest, saatma lepitustoimingutele oma täievolilised esindajad ning esitama asja sisuliseks lahendamiseks vajalikud dokumendid lepitaja määratud ajaks. Leppimine vormistatakse protokolliga, millele kirjutavad alla poolte esindajad ja lepitaja.
Streik on töökatkestus, mis toimub töötajate või töötajate ühingu või liidu algatusel saavutamaks tööandajalt või tööandjate ühingult või liidult järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes. Töösulg on töökatkestus tööandja või tööandjate ühingu või liidu algatusel saavutamaks töötajatelt või nende ühingult või liidult järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes.
Õigus streigile ja töösulule tekib:

kui töörahu kohustus ei kehti;

kui seaduses ettenähtud lepitusprotseduurid on täidetud, kuid leppimist ei ole saavutatud või ei peeta saavutatud kokkuleppest kinni

kui ei täideta kohtuotsust
Otsuse streigi korraldamise kohta teeb töötajate üldkoosolek või töötajate ühing või liit, otsuses töösulu korraldamise kohta teeb tööandja. Kavandatavast streigist või töösulust on korraldaja kohustatud teatama teisele poolele, lepitajale ja kohalikule omavalitsusele 2 nädalat ette. Teates näidatakse streigi või töösulu põhjused, täpne algus ja võimalik ulatus. Tööandja on kohustatud streigist või töösulust informeerima oma lepingupartnereid ning teisi huvitatud ettevõtteid ja asutusi , samuti massiteabevahendite kaudu üldsust.
Vastavalt streigi korraldamise eesmärgile võib nad tinglikult liigatada järgmiselt:

streik oma seaduslike õiguste kaitseks

hoiatusstreik, mille kestus ei või ületada ühte tundi

toetusstreik, streigis osalevate töötajate toetuseks korraldatav streik, selle kestus ei või ületada kolme päeva
14. KARISTUSÕIGUS
Kuuludes üldisesse erinevatest era- ja avalik-õiguslikest õigusnormidest moodustuvasse õigussüsteemi, kaitseb karistusõigus isikut, tema õigusi, vabadusi ja hüvesid karistusõigusele omaste vahenditega.
Karistusõiguse ülesanne on kindlaks määrata süüteod, neid lahendavad organid, süütegude eest kohaldatavad karistused, kohtu ja teiste õiguskaitse organite tegevuse õiguslikud alsued ja tegevuse õiguslikud alused ja tegevuse põhiprintsiibid jne, selleks et kaitsta isikut seaduslike vahenditega õigusvastaste rünnete vastu. Lähtudes õigushüve teooriast, peab karistusõigus hoidma tasakaalus isikuvabaduste piiramist ja kaitsma isikut, hoidudes samas isiku eraellu liigselt sekkumast.
Karistust saab kohaldada vaid teo eest, mis teo toimepanemise ajal oli seadusega tunnistatud karistatavaks. Ka karistusõigusel kehtib üldine põhimõte, mille kohaselt seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu.
Karistusseaduse ruumilnie kehtivus ulatub tegudele, mis on toime pandud Eesti territooriumil või Eestis registreeritud laeval või õhusõidukil (või selle vastu), sõltumata laeva või õhusõiduki asukohast süüteo toimepanemise ajal ja asukohamaa karistusseadusest. Karistusseaduse alusel vastutavad kõik süüteo toimepannud süüvõimelised füüsilised ja juriidilised isikud olenemata kodakondsusest, sealhulgas ka välisriikide kodanikud, kellel puudub välislepingust tulenev immuniteet.
Süüteod on kuriteod ja väärteod. Seejuures on kuritegu vaid niisugune süütegu, mille kirjeldus on esitatud karistusseadustikus, väärtegu aga süütegu, mis võib olla karistatavana kirjeldatud nii karistusseadustikus kui ka mõnes muus seaduses.
Karistatav on tahtlik tegevusetus , kui isik käitub passiivselt ja hoidub teatud kohustusest või tegevusest, milleks ta on õiguslikult kohustatud.
Süüteokoosseis koosneb teo objektiivsetest (tegevus või tegevusetus, seaduses ettenähtud tagajärg) ja subjektiivsetest tunnustest ( tahtlus või ettevaatamatus teo toimepanemisel, teo motiiv , eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus).
Süüteo subjektiivsete tunnuste hindamisel on vaja arvestada, et:

tavaliselt on kuriteona karistatav vaid tahtlik tegu

ettevaatamatu tegu on kuriteona karistatav vaid siis, kui seadus näeb ette selle eest vastutuse

tegu on tahtlikuna käsitletav ka siis, kui süüteokoosseis eeldab tahtlust ja tagajärje suhtes peab piisavaks ettevaatamatust

tahtlus on kavatsetus, otsene või kaudne tahtlus, ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus
Süüteokoosseisu olemasolu või selle puudumist hinnatakse selle järgi:

kas teol esinevad karistusseadustiku eriosas kirjeldatud teo tunnused

kas teo tomepanemisel esineb mõni õigusvastasust välistav asjaolu (hädakaitse- või hädaseisund, kohustuste kollisioon jne)

kui õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad, siis on tegemist küll õigusvastase teoga, kuid on vaja hinnata, kas seda ebaõiget käitumist saab isikule ette heita
Õigusvastasust välistavateks asjaoludeks on:

hädakaitseseisund

hädaseisund

kohustuste kollisioon

eksimus teo toimepanemisel

muu seaduses ettenähtud õigusvastasust välistav asjaolu
Esimese astme kuriteod on süüteod, mille eest seadus näeb ette karistuseks tähtajalise vangistuse üle viie aasta või eluaegse vangistuse või juriidilisele isikule sundlõpetamise.
Teise astme kuriteod on süüteod, mille eest on karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus kuni viis aastat või rahaline karistus .
Süüteost osavõtu vormid:
Süüteo täideviija – vahetu täideviija paneb süüteo toime ise või teist isikut kui vahendit ära kasutades. Kaastäideviijaid on rohkem kui üks ja nende ühine tegevus on kooskõlastatud, süüteokoosseisuga põhjuslikus seoses. Kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole . Kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab kaasabi (füüsilist, ainelist või vaimset) teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole, millel on kuriteo tunnused.
Isik on süüdiv, kui ta on:

vähemalt neljateist aasta vanune

oli võimeline aru saama oma teo keelatusest

oli võimeline oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtima .
Isik on süüdimatu kui ta ei ole võimeline oma teo keelatusest aru saama ega oma käitumist vastavalt sellele juhtima seoses vaimuhaigusega, ajutise raske psüühikahäirega, nõrgamõistuslikkusega, nõdrameelsusega, muu raske psüühikahäirega. Kui isik eelnevast tingituna on vaid oluliselt piiratud, on tegemist piiratud süüdivusega, ning kohus võib karistust kergendada.
Karistus on süüteo toimepanemisele vältimatult järgnev tagajärg, mis aitab tekitatud ebaõiglust heastada ja samaaegselt toimib preventiivse vahendina, mis peab ära hoidma süüteo toimepanemist või vähemalt selle toimepanemist piirama.
Füüsilisele isikule kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused on rahaline karistus ja vangistus:

Rahaline karistus – 30-500 päevamäära, mis arvutatakse kohtus süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku järgi, väljendades selle täiskroonides. Ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär, mis on viiskümmend krooni.

Vangistus – 30päeva kuni 20 aastat või eluaegne.
Lisakaristused on:

Tegutsemiskeeld – süüdimõistetult võetakse ära õigus töötada teataval ametikohal või tegutseda teataval tegutsemisalal.

Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine – kui isik mõistetakse süüdi transpordivahendi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud kuriteo eest.

Relva ja laskemoona omamise õiguse äravõtmine – kui isik mõistetakse süüdi relva või laskemoona omamise või kasutamisega seotud kuriteo eest.

Jahipidamis- ja kalapüügiõiguse äravõtmine – kui isik mõistetakse süüdi jahipidamis- või kalapüügiõiguse rikkumisega seotud kuriteo eest.

Varaline karistus – summa, mille suurus võib ulatuda süüdimõistetu kogu vara väärtuseni.

Väljasaatmine – kohaldatakse välisriigi kodaniku süüdimõistmisel esimese astme kuriteos ja tema karistamisel vangistamisega. Sissesõidukeeld kümneks aastaks.
Karistust kergendavad asjaolud:

süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine

kahju vabatahtlik hüvitamine

süü ülestunnistamisele ilmumine , puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine

süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul

süüteo toimepanemine ähvarduse või sunni, samuti teenistusliku, majandusliku või perekondliku sõltuvuse mõjul

süüteo toimepanemine õigusvastase käitusega esile kutsutud hingelise erutuse mõjul

süüteo toimepanek raseda või kõrges eas isiku poolt

süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel
Karistust raskendavad asjaolud:

omakasu või muu madal motiiv

süüteo toimepanemine erilise julmusega või kannatanut alandades

süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui kaheteistaastase, raseda, kõrges eas või abitus seisundis isiku või raske psüühikahäirega isiku suhtes

süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus, majanduslikus või perekondlikus sõltuvuses

süüteo toimepanemine erakorralise või sõjaseisukorra ajal

süüteo toimepanemine ühiskondlikku või loodusõnnetust ära kasutades

süüteo toimepanemine üldohtlikul viisil

süüteoga raske tagajärje põhjustamine

süüteo toimepanemine teise süüteo hõlbustamiseks või varjamiseks

süüteo toimepanemine grupi poolt

süüteo toimepanemise hõlbustamiseks ametliku vormiriietuse või ametitunnuste kasutamine
Süüteo toimepanemisega võivad kaasneda lisaks kohaldatavale karistusele ka mittekaristuslikud mõjutusvahendid: konfiskeerimine (süüteo toimepanemise vahendi ja süüteoga omandatud vara äravõtmist toimepanijalt), psühhiaatriline sundravi (kohus määrab isikule, kes on süüteo tiome pannud süüdimatus seisundis), alaealisele kohaldatavad mõjutusvahendid ( hoiatus , allutamine käitumiskontrollile, noortekodusse paigutamine, kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamine).
Juriidilisele isikule kohaldatavad põhikaristused on kuriteo eest rahaline karistus ja sundlõpetamine ning väärteo eest rahatrahv .

rahaline karistus – 50.000-250.000.000 eek.

sundlõpetamine – kui isiku tegevuse osaks on saanud kuritegude toimepanemine

rahatrahv – 500-50.000 eek
Kui isik paneb toime mitmes eri paragrahvis sätestatud kuriteod ja teda ei ole nende eest varem karistatud, mõistetakse karistus iga kuriteo eest eraldi ning seejärel liitkaristus kas karistusi liites või ühte neist suurendades, lugedes kergema raskemaga kaetuks, ületamata seejuures raskema paragrahvi santktsiooni ülemmäära. Kui liitkaristuse mõistmisel on üheks neist eluaegne vangistus, on liitkaristuseks ainult eluaegne vangistus.
Tingimisi karistuse kandmisest vabastatu võidakse allutada käitumiskontrollile kuni kolmeks aastaks ja süüdimõistetud on katseaja kestel kohustatud järgima temale määratud kontrollnõudeid:

elama kohtu pootl määratud alalises elukohas

ilmuma kohtu poolt määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele

alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta

lahkuda oma elukohast kauemaks kui viisteist päeva võib ta vaid kriminaalhooldaja loal

elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks peab ta saama hooldusametnikult eelneva loa
Isikut, kes kannab karistusena vangistust, võib kohus tingimisi enne tähtaega karistuse kandmiselt vabastada, kui isik on ära kandnud vähemalt pool mõistetud karistusest (kuid mitte vähem kui kuus kuud) ja ta on karistuse kandmisel käitunud eeskujulikult. Esimese astme tahtliku kuriteo eest süüdimõistetu võib kohus enne tähtaega karistuse kandmisest vabastada, kui ta on ära kandnud vähemalt 2/3 temale mõistetud karistusest ja ta on käitunud eeskujulikult.
Väärtegu aegub kahe aasta möödumisel selle toimepanemisest. Väärteo aegumine peatub ajaks, mil selle toimepannud isik ennast kohtuvälise menetleja või kohtu eest varjab või sama teo kohta alustati kriminaalmenetlus . Aegumine uueneb isiku kinnipidamisest, tema ilmumisest kohtuvälise menetleja juurde või kohtusse samas asjas kriminaalmenetluse lõpetamisel. Väärteo aegumine ei uuene, kui selle toimepanemisest on möödunud kolm aastat.
Teise astme kuritegu aegub viie aasta möödumisel selle toimepanemisest. Esimese astme kuritegu kümne aasta möödumisel selle toimepanemisest. Kuriteo aegumine peatub ajaks, mil isik kohtueelsest uurimisest või kohtust kõrvale hoiab. Aegumine uueneb isiku kinnipidamisest või süü ülestunnistusele ilmumisest. Aegumine ei uuene, kui kuriteo toimepanemisest on möödunud viisteist aastat ja kuriteo aegumine ei ole katkenud.
Väärtegu on karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest.
Väärteoasju lahendavad vastavalt väärteomenetluse seadustikule kohtuvälised menetlejad ja kohtud. Kohtuväline menetleja on seadusega sätestatud juhtudel täidesaatva riigivõimu volitustega asutus ning valla- ja linnavalitsus, kes osaleb menetluses ametniku kaudu.
Kohtuväline väärmenetlus võib toimuda kas hoiatamismenetlusena (hoiatustrahv füüsilisele isikule 25-200 krooni, juriidilisele isikule 200 kuni 1000 krooni või suuline hoiatus), kiirmenetlusena (vajalik menetletava isiku nõusolek), üldmenetlusena (kui menetlusalune isik ei nõustu kiirmenetlusega või kui ta on 14-18 aastane või psüühikahäirega või on vaja otsustada konfiskeerimine või aresti kohaldamine).
Väärteoasja kohtulik menetlus toimub juhul kui: 1) selle arutamine või konfiskeerimise otsustamine on seaduse alusel maa- või linnakohtu pädevuses, 2) on vaja otsustada aresti mõistmine.
Süüteod on kuriteod ja väärteod. Seejuures on kuritegu vaid niisugune süütegu, mille kirjeldus on esitatud karistusseadustikus, väärtegu aga süütegu, mis võib olla karistatavana kirjeldatud nii karistusseadustikus kui ka mõnes muus seaduses.

Inimsuse - ja rahvusvahelise julgeoleku vastased süüteod (süüteod inimsuse, rahu vastu, sõjasüüteod jne)

Isikuvastased süüteod ( tapmine , mõrv, raske tervisekahjustuse tekitamine, piinamine , orjastamine, vägistamine jne)

Poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod (sotsiaalse vaenu õhutamine, põhivabaduste rikkumine jne)

Süüteod perekonna ja alaealise vastu (lapse müümine, prostitutsioon jne)

Rahvatervisevastased süüteod ( narko , haigused jne)

Varavastased süüteod (vargus, röövimine, kelmus , väljapressimine jne)

Intellektuaalse omandi vastased süüteod (autoriõiguse rikkumine, piraatlus jne)

Riigivastased süüteod (riigireetmine, salakuulamine jne)

Avaliku rahu vastased süüteod ( maffia , looma julm kohtlemine, vormiriietuse rikkumine)

Ametialased süüteod ( ametiisik on toimepanijaks, altkäemaks jne)

Õigusemõistmisevastased süüteod (vägivald korrakaitsja suhtes, kuriteo varjamine jne)

Avaliku usalduse vastased süüteod (dokumentide võltsimine jne)

Keskkonnavastased süüteod (tuleohu tekitamine, saastamine )

Majandusalased süüteod (rahapesu, salakaubavedu jne)

Üldohtlikud süüteod (lõhkematerjal, tulirelv jne)

Liiklussüüteod (sõiduki käitusnõuete rikkumine jne)

Kaitseteenistusalased süüteod (kaitseteenistusest kõrvalehoidmine jne)
88