Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Õiguse alused põhjalik konspekt (4)

Tallinna Tehnikaülikool - Õigus - Õiguse alused
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Milline organ on akti välja andnud?
  • Millal akt on välja antud?
  • Kus akt on välja antud?
  • Millise konkreetse isiku kohta see akt on antud?
  • Millistele faktilistele asjaoludele akt toetub õiguse rakendamise faktiline alus?
  • Milles seisneb asja lahendamise olemus?
Õiguse alused
1. RIIGI JA ÕIGUSE TEKKIMINE
RIIGI PÕHIMÕISTED
  • RIIGI JA ÕIGUSE TEKKIMINE
    Ürgkogukondliku korra ajal teostas sugukonnas võimu pealik , kes oli valitud juhiks isikliku autoriteedi ja austuse tõttu. Eriaparaati võimu teostamiseks pealikul polnud, pealik väljendas kogu sugukonna huve, oli sugukonna võimu kehastus. Sugukond teostas ise oma võimu, toetudes pealiku autoriteedile. Sugukonna käitumist juhtisid tavad, käitumisreeglid, mis olid kujunenud ühiskonna sees paljude põlvakondade sotsiaalsete kogemuste alusel. Tava on käitumisreegel, mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu.
    Tootmisvahendite ja tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk ja võimalus seda teiselt sugukonnalt vägivaldselt omandada. Selle funktsiooni täitmiseks tekkis sugukonnapealiku ümber malev, mille liikmetest kujunes ajapikku pealiku lähikond. Ühiskonda oli tekkinud inimeste grupp, kelle põhiliseks tegevusalaks ei olnud tootmine, vaid juhtimine. See oli riigiaparaadi algkuju, ühiskonnast eraldunud avalik võim. Kogukonnast oli saanud riik.
    Riigi tekkimist iseloomustas:
  • ühiskonnast eraldunud ja tema üle võimu teostava, st avaliku võimu tekkimine,
  • selle võimu teostamine territoriaalsel põhimõttel, mitte sugukondlikul alusel, ja
  • võimu kandjana ja selle objektina oli veresuguluses oleva sugukonna asemele tekkinud uus inimkooslus – rahvas.
    Koos riigi tekkimisega tekkisid ka uued juhtimissuhted, mis vajasid reguleerimiseks ka uusi norme. Uued, riigi vajadusi rahuldavad käitumisreeglid (normid) kujunesid kahtviisi:
  • riik aktsepteeris tavasid, mis talle sobisid, ja hakkas nõudma nende täitmist, luues nii tavaõiguse;
  • riik alustas ise sisult uute normide loomist ja kehtestamist (riigi õigusloome).
    Õigus on käitumisreeglite (normide) kogum, mis on kehtestatud või sanktsioneeritud riigi poolt ja mille täitmist tagatakse riigi sunnijõuga.
    Normi kehtestamine – normi veel pole, see alles luuakse (esmakordselt).
    Normi sanktsioneerimine – norm on juba olemas, selle täitmist hakatakse kontrollima.
  • RIIGI TUNNUSED. RIIGI VORMID
    Riigi põhitunnused:
    • avalik võim,
    Avalik võim on riiki riigieelsest ühiskonnaorganisatsioonist eristamise esmatähtis tunnus. Selle all mõeldakse kogu riigi juhtimisaparaati. Sinna kuuluvad ka selle aparaadi relvastatud struktuuriüksused nagu armee , politsei, luure , vanglad jne.
    Avaliku võimu ülesehitus, selle kasutamise eesmärgid ja teostamisel kasutatavad meetodid võivad olla erinevad, sõltudes riigivalitsemise vormist , poliitilisest režiimist, ühiskonna poliitilisest struktuurist, ajaloolise arengu erisusest ja mitmesugustest muudest teguritest.
    Riigivõim on suveräänne võim. Riigivõimu suveräänsus tähendab riigi täielikku välispoliitilist sõltumatust teistest riikidest (iseseisvust) ja võimu ülimusikkust sisepoliitilises elus (võimu jagamatust).
    Riigivõimu ülimuslikkus tähendab seda, et riigi territooriumil ei ole sellest võimust kõrgemat võimu ja et riik oma võimu kellegagi ei jaga.
    Riigi territoorium on ruumiline ala, mille piirides teostatakse riigi võimu. See on riigi eksisteerimise ja riigivõimu rakendamise looduslik ruumiline eeldus. Riigi territooriumi hulka arvatakse:
  • riigipiiriga piiratud maismaa osa;
  • riigi territoriaal- ja siseveed ;
  • õhuruum maismaa, sise- ja territoriaalvete kohal;
  • atmosfääris asuvad riigi lennu- ja kosmoseaparaatide kabiinid;
  • maapõu riigipiiriga piiratud territooriumi all;
  • riigilipu all kauba- ja reisilaevad avamerel;
  • sõjalaevad avamerel ja teiste riikide territoriaal- ja sisevetes.
    Igal riigil on oma territooriumil võimutäius nii seadusandluse, täitev-korraldava tegevuse kui ka õigusemõistmise valdkonnas, teiste riikide omavoliline sekkumine riigi asjadesse tema territooriumil on välistatud.
    Riigi juhtimissüsteemide töö tulemuslikkuse huvides jaotakse riigi territoorium haldusterritoriaalseteks üksusteks. Riigi haldusterritoriaalne korraldus sõltub riigi suurusest , riikliku korralduse vormist, ajaloolistest traditsioonidest, rahvuslikust koosseisust, aga samuti riigi ees seisvatest mitmesugustest konkreetsetest ülesannetest. Vastavalt Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusele on Eesti territoorium jaotatud maakondadeks, valdadeks ja linnadeks.
    Rahvas täidab riigivõimu suhtes üheaegselt kahesugust rolli: ta on inimhulk, kes asub riigivõimule allutatud territooriumil ja on seega selle võimu tegevuse objektiks , kuid ta on ka riigi arengu protsessis muutunud üha enam riigivõimu teostajaks, riigivõimu subjektiks.
    Kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv poliitilis-õiguslik seos, mille alusel isikule laieneb riigi täielik jurisdiktsioon, ta kasutab kõiki riigis kehtivaid õigusi ja vabadusi ning kannab kodanikele pandud kohustusi.
    Üldjuhul kodakondsus kas omandatakse sünniga või saadakse naturalisatsiooni korras.
    Naturalisatsiooni korras kodanikuks saamise tingimused:
  • paiksustsensus – nõue, et kodakondsuse taotleja oleks riigis seaduslikult elanud seadusega kindlaksmääratud aja;
  • kodankondsuse taotlemise vabatahtlikkus , mida tõendab isiklik avaldus kodakondsuse taotlemiseks;
  • ustavusvanne uuele riigile.
    Paljudes riikides lisandub neile nõuetele veel:
  • keele tundmine ;
  • riigi põhiseaduse tundmine;
  • võime end ja oma perekonda ülal pidada;
  • võlgnevuste puudumine eelmise kodakondsuse riigis.
    Kodakondsuse mõiste peaks täpsel kasutamisel olema seotud vaid vabariiki kuuluvate isikutega, kuna monarhias ei ole kodanikke , vaid on monarhi alamad. Seetõttu kasutatakse vahel kodanikuks ja alamaks olemist ühendava täpsema ülsmõistena riikkondsust.
    Avalik võim, territoorium ja rahvas võivad riikluse elementidena esineda eri riikides erinevalt ja erinevates õiguspoliitilistes seostes, kujundades seeläbi erinevaid riigivorme.
    Riigivormi mõistet kasutatakse õigusteoreetilises kirjanduses kolmes erinevas tähenduses:
  • riigivalitsemise vorm;
  • riikliku korralduse vorm;
  • poliitiline režiim.
  • RIIGIVALITSEMISE VORMID
    Riigivalitsemise vormi all mõeldakse riigivõimu seesmist organisatsiooni, st kõrgemate riigivõimuorganite loomise, ülesehituse ja omavaheliste suhete printsiipe ning nende suhteid teiste riigiorganite ja indiviididega.
    Monarhia on riigivalitsemise vorm, mida iseloomustab kõrgema riigivõimu kuulumine monarhile, kes omandab võimu pärimise teel eluaegselt ja on juriidiliselt vastutamatu. Monarh on ainuisikuline riigipea .
    Piiramata monarhia korral kuulub monarhile kogu võimutäius, riigipea on üheaegselt kõrgeim seadusandliku võimu organ, täidesaatva võimu juht ja õigusemõistja. Piiramata monrhia eri vormideks loetakse despootiat vanades idamaades , türanniat antiikmaailmas ja absoluutset monarhiat keskajal Euroopa riikides.
    Piiratud monarhia on monarhia alamliik, milles isevalitseja suva on kitsendatud mingi riigiorgani või seisusliku esindaja poolt, kellega tal tuleb arvestada. Piiratut monarhiat on ajaloos esinenud seisuslik -esindusliku ja konstitutsioonilise monarhiana.
    Seisuslik-esinduslik monarhia esines Euroopa feodaalriikides 13.-17. sajanditel ja seda iseloomustas monarhi kõrval seisusliku esindusorgani olemasolu, see oli põhimõtteliselt nõuandva pädevusega.
    Konstitutsionaalse monarhia puhul monarhi pädevus on kindlaks määratud demokraatlikult kehtestatud konstitutsiooniga, seadusandlik võim kuulub parlamendile ja täidesaatev võim valitsusele. Monarh täidab eelkõige esindusfunktsioone.
    Vabariik on riigivalitsemise vorm, kus riigipeaks on kindlaksmääratud tähtajaks valitud president . Vabariiklik riigivõimu organisatsioon on maailmas läbi aegade kasutusel olnud. Antiikmaailmas esines vabariik kas aristokraatliku või demokraatliku vabariigi kujul. Orjanduslikus aristokraatlikus vabariigis kuulus võim kitsale pärilikule privilegeeritud eliidile, üldine valimisõigus puudus. Demokraatlikus vabariigis kuulus võim rahvale, valimistest võisid osa võtta kõik vabad kodanikud.
    Feodaalajal tekkis teatava erandina vabariikliku võimukorraldusega üksusi linnavabariikide näol.
    Sotsialistlik vabariik on esinenud nõukogude vabariigi ja rahvademokraatliku vabariigi vormis.
    Nõukogude vabariiki sotsialistliku riigi vormina iseloomustas eelkõige riigi kõikidel tasanditel rahvaesinduste organite ülesandeid täitev nõukogude süsteem. Eksisteeris aastatel 1917.-1991.
    Rahvademokraatlik vabariik tekkis neis Euroopa ja Aasia riikides, mis pärast II maailmasõda jäid NSV Liidu mõjutsooni.
    Nüüdisaja vabariigid on kas parlamentaarsed või presidentaalsed.
    Presidentaalset vabariiki iseloomustab võimu koondumine parlamendist sõltumatu presidendi kätte, nt USA. President on täidesaatva võimu tipuks, mõnel juhul ka valitsuse juhiks. Tal on parlamendi kõrval ka seaduslik pädevus. Valitsuse moodustab president parlamendiväliselt ja valitsus ei kanna parlamendi ees poliitilist vastutust.
    Parlamentaarne vabariik rajaneb parlamendi võimu ülimuslikkusel. Presidendil on peamiselt esindusfunktsioon. Tal puudub seadusandlik pädevus ja ta ei ole aktiivselt tegev riigi poliitilises elus. Valitsusel peab olema parlamendi usaldus ja ta vastutab parlamendi ees. Valitsuse juht on parlamendivalimised võitnud partei juht või parlamendis enamuse moodustavate parteide koalitsiooni poolt esitatud isik.
    Poolpresidentaalne vabariik on riik, kus presidendi, valitsuse ja parlamendi suhetes on nii presidentaalsele kui ka parlamentaarsele vabariigile omaseid tunnuseid.
  • RIIKLIK KORRALDUS JA POLIITILINE REŽIIM
    Riikliku korralduse vormi all mõeldakse riigi territoriaal-poliitilist ülesehitust, riigi koostisosade õiguslikku ja poliitilist staatust ning nende omavahelise ja riigi keskvõimuga suhtlemise põhimõtteid. See näitab kas riigi territoorium kujutab endast ühtset tervikut või jaguneb üksikuteks suhteliselt iseseisvateks üksusteks.
    Eristatakse riikliku korralduse kahte erivormi – unitaarriiki ja föderatsiooni.
    Unitaarriik ehk lihtriik on riik, mis territoriaal-poliitiliselt kujutab endast ühtset tervikut.
    Föderatsioon ehk liitriik on riik, millle koostisosadeks on liikmesriigid või riiklikud moodustised (föderatsiooni subjektid ), nt USA, India, Saksamaa. Föderatsiooni subjektid kannavad erinevaid nimetusi: liiduvabariigid (endises NSV Liidus), osariigid (USA-s, Indias), kantonid (Šveitsis) jne.
    Konföderatsioon on riikide liit, mis luuakse mingi ühise (tavaliselt poliitilise või sõjalise) eesmärgi saavutamiseks. Liikmesriigid säilitavad oma suveräänsuse.
    Paljudes riikides, sõltumata nende valitsemisvormi ja riikliku korralduse erisusest, on territooriume, mis kasutavad ülejäänud riigiosadega võrreldes erinevat õiguspoliitilist seisundit , mida nimetatakse autonoomiaks.
    Autonoomia kujutab endast riigi territooriumi mingile osale antud sisemist omavalitsust, iseseisvust kohaliku elu küsimuste otsustamisel, sealhulgas ka piiratud õigust anda seadusi kohaliku tähtsusega küsimustes, nt Korsika Prantsusmaal, Ahvenamaa Soomes. Autonoomne moodustis luuakse üldjuhul seadusega. Selle pädevus määratakse kindlaks kas riigi põhiseaduse või eraldi seadusega. Tihti on autonoomia saavutamine kestva visa võitluse tulemus.
    Personaalse autonoomiaga on tegemist siis, kui hajutatult elavad etnilised rühmad loovad oma kultuuri- ja olmeküsimustega tegelevad organisatsioonid , kes võtavad osa riigi poliitilisest elust.
    Korporatiivne autoomia seondub keelekoosluse olemasoluga, kellele reserveeritakse teatud arv kohti riigiaparaadis, selle piirkonna teistest rahvusrühmadest riigiteenistujad aga peavad oskama selle koosluse keelt ja olmet, selles keeles toimub kohtupidamine ja õppetöö koolis.
    Territoriaalne autonoomia esineb etnoterritoriaalse autonoomia ja kultuuriautonoomia kujul.
    Etnoterritoriaalne ehk poliitiline autonoomia on võimalik seal, kus etnilised rühmad asuvad maa-alal kompaktselt, mistõttu saab luua autonoomseid vabariike, ringkondi, oblasteid, rajoone jne.
    Poliitilisel autonoomial on riikluse tunnuseid: enamasti on autonoomsel üksusel oma konstitutsioon , tal on seaduste andmise õigus kohaliku elu küsimustes jne. Nt Gröönimaa Taanis , Põhja- Iirimaa Suurbritannias, Ahvenamaa Soomes.
    Administratiivne autonoomia esineb tunduvalt harvemini kui poliitiline autonoomia. Administratiivne ehk haldusautonoomia on poliitlisest tunduvalt piiratum., kuid annab võimaluse kohalike küsimuste otsustamisel ning kohalike riigi- ja omavalitsusorganite kujundamisel arvestada kohalike etniliste rühmade huve, nt Tiibet Hiinas.
    Kultuuriautonoomia luuakse seal, kus etnilised rühmad elavad hajutatult muu elanikonna hulgas. Organisatsioonide kaudu tegelevad nad oma kultuuri ja keele hoidmise ja arendamisega ning osalevad seaduses määratud ulatuses riigi poliitilises elus.
    Poliitiline režiim näitab, kuidas teostatakse poliitilist võimu, mis iseloomustab demokraatlike õiguste ja vabaduste reaalset kasutamist ühiskonnas ning riigivõimuorganite seotust oma tegevuse õiguslike alustega.
    Demokraatlik poliitiline režiim (ehk demokraatia) on valitsemisviis, kus riigivõim lähtub rahvast, toetub rahva enamusele ja on rahva poolt kontrollitav. Seda režiimi iseloomustab poliitiline pluralism , üldine valimisõigus, kodanike õiguste ja vabaduste sätestamine konstitutsioonis ja nende kasutamise reaalne tagamine praktikas. Demokraatia oluliseks tagatiseks on võimude lahususe põhimõtte järgmine, sõltumatu kohtu olemasolu ja seaduslikkuse printsiibist kinnipidamine .
    Autoritaarne poliitiline režiim rajaneb isikuvõimul, võimu teostatakse enamuse tahtest sõltumatult, kasutades selleks laialdaselt riigi sunniorganeid.
    Totalitaarne poliitiline režiim on antidemokraatliku poliitilise režiimi äärmuslik vorm. Seda iseloomustab kodanike kõigi eluavalduste allutamine riigivõimu kontrollile , selleks vajalike repressiivorganite süsteemi väljaarendamine, kultuuri ja ideoloogia politiseerimine ning massiteabevahendite üle riikliku järelvalve kehtestamine. Indiviidi huvid allutatakse täielikult riigivõimule, nt fašism Itaalias 1922-1943, NSV Liit 1917-1990.
  • RIIGI FUNKTSIOONID. RIIGIAPARAAT
    Riigi tegelik iseloom, mis võib mõnikord poliitilistes ja õigusaktides deklareeritust erineda, ilmneb tema funktsioonide ja praktilise teostamise analüüsi tulemusel.
    Riigi funktisoon on riigi tegevuse põhisuund, mis vastab riigi ees seisvatele ülesannetele ja annab riigile sotsiaalmajandusliku ja poliitilise iseloomustuse . Need tegevuse põhisuunad ei sõltu riigi suvast, nende iseloomu määravad riigi eesmärgid ja ülesanded.
    Riigi funktsioonid liigitatakse sise- ja välisfunktsioonideks, sõltuvalt nende teostamisest kas riigi siseelu korraldamisel või rahvusvahelises suhtlemises.
    Riigi sisefunktsioonideks on riigivõimu säilitamise ja kindlustamise funktsioon, õiguskorra tagamise funktsioon, sotsiaalmajanduslik ehk majanduslik-organisatoorne funktsioon ja kultuurilis-kasvatuslik funktsioon. Need fn-d on omased kõikidele riikidele.
    Riigi välisfunktsioonidest on kõige olulisem riigi kaitsefunktsioon, vastastikuse koostöö ja abistamise funkstioon .
    Riigi funktsioone teostatakse õiguslikes (funktsioonide teostamine õigusloome, riigi täidesaatva tegevuse, õigusemõistmise, kontrolli ja järelvalve kaudu) ja organisatsioonilistes vormides (riigiaparaadi lülide vahendusel teostatav korraldusliku iseloomuga operatiivne töö riigielu juhtimisel).
    Riik teostab funktsioone riigiaparaadi kaudu.
    Riigiaparaat kujutab endast riigiorganite süsteemi, mille abil teostatakse riigivõimu. Riigiaparaat on iga riigi tähtsaim koostsiosa ja riigi kehastus. Riigiaparaat ei ole riigiorganite mehhaaniline kogum, vaid on nende organite rangelt korrastatud terviklik süsteem. Selles on täpselt määratud nii iga üksikorgani õiguslik seisund (tema pädevus) kui ka tema koht teiste organite suhtes.
    Riigiorgan on riigiaparaadi struktuurne element, selle funktsionaalne osa. Riigiorgani olulisemateks tunnusteks on:
  • riigiorganil on riigivõimualused volitused , ta teostab riigi monopoolset pädevust, riigivõimu;
  • riigiorganil on õigusaktidena kindlaksmääratud funktsioon (nt ringkonnakohtul esimese astme kohtute lahendite läbivaatamine apellatsiooni korras);
  • oma funktsiooni teostamiseks on riigiorgan varustatud vajaliku pädevusega (kompetentsiga), mis antakse kas seaduse või seaduse alusel antud madalama õigusaktiga;
  • riigiorgani tegevusega seotud kulud kaetakse riigieelarve vahenditest;
  • riigiorgan ise liigendub struktuuriüksusteks (nt osakond, talitus, büroo jms);
  • riigiorgani koosseisus töötavad inimesed saavad töö eest tasu riigilt, riik määrab nende tööalased õigused ja kohustused, nad on riigiteenistujad.
    Riigiorganeid võib liigitada mitmesugustel alustel.
    Kõige levinum ja algsem on riigiorganite liigitus võimude lahususe põhimõttest lähtudes seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu organiteks.
    Seadusandliku võimu organina on parlament demokraatliku riigi aparaadis kesksel kohal, tema esmane funktsioon on seaduste vastuvõtmine. Parlament võtab vastu riigieelarve.
    Täidesaatva riigivõimu organite tegevus on suunatud seadustes ja kõrgemal seisvate haldusorganite õigusaktides sisalduvate nõuete elluviimisele.
    Kohtuvõimu organiteks on kohtud, mis on riigi ametiasutused, kelle esmaseks ülesandeks on õigusemõistmine.
    Riigivõimu territoriaalse ulatuse alusel liigitatakse seadusandliku võimu organid kõrgeimateks ja kohalikeks. Kõrgeimaks seadusandliku võimu organiks igas riigis on rahva esindusorgan , mille üldnimetus on parlament. Kohalikeks esindusorganiteks on kohalike omavalitsuste esinduskogud (Eestis valla- ja linnavolikogud).
    Sama tunnuse alusel liigitatakse täidesaatva riigivõimu organid keskhaldusorganiteks ja kohalikeks haldusorganiteks.
    Keskhaldusorganiteks on täidesaatva riigivõimu organid, mille pädevus hõlmab kogu riigi territooriumi (nt Eesti Vabariigi Valitsus, ministeeriumid , ametid, inspektsioonid), kohalike haldusorganite pädevus piirdub aga ühe haldusterritoriaalse üksuse piiridega (nt Eestis maavanem ).
    Oma kompetentsi ulatuse järgi eristatakse üldkompetentsiga ja erikompetentsiga haldusorganeid. Üldkompetentsiga haldusorganit iseloomustab tema pädevuse suur ulatus (nt Vabariigi Valitsus). Erikompetentsiga haldusorganid (nt ministeerium, amet) juhivad vaid mõnda üksikut riigijuhtimise valdkonda.
    Lähtudes riigiorgani kohast ja tähendusest riigiaparaadis, eristatakse esmaseid ja teiseseid (tuletatud) riigiorganeid. Esmased riigiorganid valib vahetult rahvas kui suverään, need organid on riigiaparaadi poliitliseks aluseks, sest nad väljendavad kõige täielikumalt rahva suveräänsust. Eestis on esmaseks riigiorganiks ainult Riigikogu. Teisesed riigiorganid sõltuvad oma kujundusviisilt ja volituselt esimestest.
    Moodustamisviisi järgi eristatakse valitavaid ja mittevalitavaid riigiorganeid. Valitav riigiorgan moodusatakse valimiste tulemusel. Mittevalitavad riigiorganid saavad oma volitused nimetamise või määramise teel. Nii nt nimetab Riigikogu ametisse kõrgemaid ametnikke (Riigikohtu esimehe, õiguskantsleri jne), Vabariigi President nimetab ametisse kohtunikud , kaitseväe juhataja jne.
    Oma volituste ajalise kestuse järgi võib riigiorgan olla kas alaline või ajutine. Alaline riigiorgan luuakse tema tegevusaega kindlaks määramata, eeldades, et tema tegevus kestab kuni vastava vajaduse äralangemiseni. Ajutine on selline riigiorgan, mille moodustamisel määratakse kindlaks tema tegevuse ajutised piirid (nt Riigikogu uurmiskomisjon, valitsuskomisjon, ekspertkomisjon jt).
    2. ÕIGUSE MÕISTE JA TÄHTSUS
    2.1. ÕIGUSE MÕISTE
    Õigus on käitumisreeglite (normide) kogum, mis on kehtestatud või sanktsioneeritud riigi poolt ja mille täitmist tagatakse sunnijõuga.
    Õigust iseloomustavad tunnused:
    1. Õigus kui käitumisreeglite (normide) kogum. Õigusnormid toimivad kogumina, kujutavad endast terviklikku süsteemi.
  • Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum.
  • Õiguses väljendub riigi tahe , mida demokraatlikum on poliitiline režiim, seda enam väljendub õiguses rahva tahe.
  • Õigus on üldkohustuslike normide kogum. Õigusnormid on kohustuslikud kõikidele riigis asuvatele isikutele, sõltumata nende riikkondlikust kuuluvusest.
  • Õiguse täitmist tagatakse riigisunnijõuga. Käitudes õiguspäraselt, teostavad sotsiaalsetes suhetes osalejad riigi tahet.
    Õiguse eeltoodud käsitlust on õigusteaduses nimetatatud õiguse juriidiliseks käsitluseks, ka õiguse normatiivseks kontseptsiooniks→õigus on riigi poolt kehtestatud normistik , mis on väljendatud õigusaktides.
    On ka kontseptsioone, mille kohaselt õiguseks ei ole või ei ole ainult riigi poolt kehtestatud normid.
    Õiguse sotsioloogilise käsitluse kohaselt on õigus inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid.
    Õiguse loomuõiguslik käsitlus on rajatud õiguse, eetika ja õigluse tiheda seose tunnustamisele. Selle kontseptsiooni kohaselt on ühiskonnas ja riigis kehtivate normide kõrval olemas ja kehtivad nendest kõrgema kehtejõuga normid, mis väljendavad inimeste poolt tunnustatavaid universaalseid ja muutumatuid põhimõtteid (nt isikuvabadus, inimõigused, inimväärne elukeskkond).
    Õiguse ja õigluse omavaheline seos on olnud tähelepanu ja vaidlemise objektiks õiguse tekkimisest alates.
    2.2. ÕIGUSE SEOS RIIGI, POLIITIKA JA MAJANDUSEGA
    Riik ja õigus on omavahel lahutamatus seoses, sest riik annab temale vajalike käitumisreeglitele üldkohustusliku jõu. Seega ei saa õigus tekkida ilma riigi vastava tahteta, õiguses väljendub riigi tahe. Riik ei saa läbi ilma õiguseta. Õigus on riigivõimu teostamise vahend, mille abil riik loob tingimused oma eesmärkide saavutamiseks.
    Riigi ja õiguse lahutamatu vastastikune seos ja nende olemuslik ühtsus on määratud asjaoluga, et nii riigi kui ka õigluse kujundab ühiskond oma arengu käigus vastavalt oma vajadustele.
    Parimaks õiguse ja riigi omavahelise seose vormiks loetakse nüüdisajal õigusriigi konstruktsiooni. Põhiseadustes esitleb end õigusriigina enamik tänapäeva arenenud riike.
    Õigusriigi olulisemad tunnused:
  • Võimude lahusus – põhimõte, mille kohaselt seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu peavad teostama erinevad subjekid (riigiorganid).
  • Üksikisik ja riik esinevad õigussuhetes võrdsete õigussubjektidena, st riigi õigused ei ole prioriteetsed üksikisiku õigustega võrreldes.
  • Riigi allutatus põhiseadusele ja tema enda poolt kehtestatud seadustele – põhimõte, mis nõuab riigilt lugupidavat suhtumist oma õigusloomesse, hoiab teda tagasi seaduste kergekäelisest kehtestamisest ja muutmisest (kehtetuks tunnistamisest).
  • Põhiseaduses väljakuulutatud õiguste ja vabaduste, aga ka inimõiguste reaalne tagamine ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide austamine.
  • Õigusele rajaneva seaduse ülimuslikkuse nõude elluviimine , mille kohaselt kõik seadusest madalama õgusliku jõuga õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega kui rahva kõrgeima esindusorgani õigustloova aktiga.
  • Seaduslikkuse põhimõtte realiseerimine riigiorganite, ametiisikute ja kodanike käitumises, nende käitumise vastavus õigusnormide nõuetele.
  • Demokraatlik õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt ja igale isikule õigusliku kaitse tagamine.
    Õigusriigi iseloomustamisel tehakse mõnikord vahet ka tema formaalsete ja materiaalsete tunnuste vahel. Ülaltoodud õigusriigi tunnused liigitatakse formaalsete tunnuste alla. Õigusriigi materiaalsed tunnused on antud riigile iseloomulikud seesmised, olemuslikud omadused (nt inimõiguste austamine riigi poolt, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide täitmine jm).
    Eelnenust nähtub, et õigusriik on riigivõimu selline õiguslik korraldus, mis tagab indiviidi õiguste ja seaduslike huvide puutumatuse ning riigi ja indiviidi võrdõiguslikkuse. Õigusriigis on riigivõim pandud indiviidi teenistusse.
    Politseiriik on selline riigivõimu korraldus, mille puhul ei tunnustata inimeste isiklikke õigusi, pole tagatisi politsei ega muude sunniorganite omavoli vastu, riigiaparaat on tsentraliseeritud ja bürokraatlik ning inimeste eraelu on väga häiritud.
    Haldusriik kujutab sellist riigivõimu korraldust, kus kõige tähtsamat osa etendavad riigi täidesaatva võimu organid ja neil on võimalik otsustavalt mõjutada nii seadusandliku kui ka kohtuvõimu tegevust.
    Õigus ja poliitika on omavahel tihedalt seotud riigi ja õiguse lahutamatuse tõttu. Riik on poliitise võimu organisatsioon. Poliitika hõlmab kõiki neid suhteid, mis tekivad seoses riigivõimu omandamise, selle kasutamise ja säilitamisega. Ta on ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus. Õigusaktis väljendatud riigi tahe on poliitliste jõudude kompromiss→õigus on riigi poliitika väljendus ja selle tulemus. Oma poliitika teostamisel kasutab riik õigust ühiskonnaliikmete käitumise suunamiseks ja riigi ülesande täitmisele→õigus on riigi poliitika teostamise vahend.
    Õiguse ja majanduse omavahelise seose ning majandusliku regulatsiooni ulatuse ja iseloomu igas konkreetses riigis määrab selle riigi sotsiaalpoliitline ja majanduspoliitiline orientatsioon , riigi poliitline olemus, aga ka riigi konkreetsed majanduslikud ja poliitilised huvid ja eesmärgid antud ajahetkel. Õigusel on majandusele reguleeriv toime, ta võib, lähtudes riigi majanduspoliitilistest eesmärkidest, mõjutada ühe või teise majandussuhte arengut kas soodustavalt või takistavalt.
    3. SOTSIAALSETE SUHETE NORMATIIVNE REGULEERIMINE.
    ÕIGUSNORMID
    3.1. SOTSIAALNE REGULEERIMINE JA SOTSIAALSED NORMID
    Ühiskonna kooselu huvid nõuavad, et inimeste käitumine nende vastastikustes suhetes oleks reglementeeritud (reguleeritud). Ühiskondlike suhete reglementeerimisega tagatakse nende organiseeritus ja korrastatus.
    Sotsiaalne reguleerimine tähendab inimeste käitumisele piiride kehtestamist, inidiviidide ja nende gruppide sotsiaalse suhtlemise korrastamist.
    Sotsiaalne reguleerimine võib toimuda kahel viisil:
    1. Individuaalne ehk kasuaalne reguleerimine. Inimeste käitumine määratakse kindlaks ühekordsete personaalsete aktide abil. Iga konkreetse isiku küsimus lahendatakse just selle juhu kohta antud ettekirjutise järgi. Eelis: võimaldab lahendada probleemi, arvestades situatsiooni, isiku eripära, suhte ja subjektide spetsiifikat. Puudus: tuleb läbi töötada palju konkreetseid situatsioone, võtta iga kord vastu uus otsus, puuduvad ühesed lahendid , määravat osa etendab lahendaja suva, ei ole tagatud võrdse kohtlemise põhimõte karistuse kohaldamisel või hüvede jaotamisel.
    2. Normatiivne reguleerimine. Inimeste käitumist korraldatakse üldise reegli abil. Inimeste käitumist korraldatakse üldise reegli abil. See erineb individuaalsest ja on kogu nüüdisaegse sotsiaalse regulatsiooni aluseks, võimaldades luua ühtset korda ühiskondlikes suhetes ja saavutada sotsiaalsete suhete regulatsiooni stabiilsust ning vähendada juhuse ja suva mõju reguleerimisprotsessis. Puudus: ei arvesta konkreetse situatsiooni kordumatust. Seetõttu on ühiskonna juhtimise praktikas sotsiaalse reguleerimise individuaalne ja normatiivne vorm ühitatud: üldjuhul annab üldine norm selle kohaldajale võimaluse teatavates piirides teostada individuaalset reguleerimist.
    Sotsiaalne reguleerimine toimub sotsiaalsete normide abil. Sotsiaalne norm on üldise iseloomuga käitumisreegel, mis reguleerib inimeste käitumist suhtlemises omavahel ja mitmesuguste kollektiivsete subjektidega.
    Sotsiaalseid norme võib liigitada erinevatest alustest lähtudes. Suuremat sotsiaalset tähtsust etendavad:
    1. Moraalinormid – mingis inimeste kollektiivis või kogu ühiskonnas käitumisreeglitena tunnustatud kõlbluspõhimõtted.
    2. Korporatiivsed normid – käitumisreeglid, mis on kehtestatud korporatiivne moodustis (ühiskondlik organisatsioon) oma liikmete käitumise reguleerimiseks suhtlemisel organisatsiooni sees ja suhetes teiste organisatsioonidega
    3. Tava kui harjumusel põhinev käitumisreegel on lähedane moraalinormile. Erinevalt moraalinormist ei soendu tava nii vahetult käitumise eetiliste hinnangutega. Tavade hulka kantakse sageli ka traditsioonid, nad tekivad ja püsivad sageli mingi organisatsiooni sihipärase tegevuse tulemusel või toetusel (nt üliõpilaseks pühitsemise tähistamine) ja seonduvad tihti vaid konkreetse kollektiiviga.
    4. Religioossed normid on usuorganisatsiooni poolt kehtestatud reeglid inimeste kui usuorganisatsiooni liikmete suhtlemiseks omavahel ja kirikuga , aga samuti normid, mis reguleerivad usuühingute korraldust ja funktsioone.
    5. Välise kultuuri ehk kombestiku normid ehk konventsionaalsuse normid (tavakeeles viisakusnormid) reguleerivad indiviidi käitumise välist külge.
    Sotsiaalsete normide süsteemis on erilise tähendusega õigusnormid.
    3.2. ÕIGUSNORMI MÕISTE
    Sotisaalse normi ühe alaliigina on õigunormile omased kõik sotsiaalsete normide liigitunnused:
    1. ta on inimese käitumise reegel,
    2. ta on üldise iseloomuga reegel, mis on suunatud teatud liiki suhete üldisele reglementeerimisele ja
    3. tema sisu on määratud ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja poliitlise elu tingimustega, ajaloolise ja kultuurilise arengu tasemega.
    Õigusnormide spetsiifilised tunnused, eristavad teda teistest sotsiaalsetest normidest:
    1. Õigusnorm lähtub riigist, seetõttu kannab ta auditoorset iseloomu. Esineb üldjuhul käsu või keeluna, mis toetub riigivõimu autoriteedile, ettekirjutisena, milline peab olema, ei tohi olla või võib olla inimese käitumine. Riigist lähtumine on õigusnormi määravaks spetsiifiliseks tunnuseks, teised tunnused tulenevad suuresti sellest.
    2. Õigusnormi täitmine tagatakse riigi sunnijõuga, teda kaitseb riik. Õigusnormide täitmise tagamiseks on igas riigis loodud erilised organid, nagu politsei, prokuratuur, kohus jm→õiguskaitseorganite süsteem.
    3. Õigusnorm on üldkohustuslik käitumisreegel. Seose tõttu riigiga on õigusnormide kohustuslikkuse aste teiste sotsiaalsete normidega võrreldes kõrgem, nad on kohustsulikud kõigile.
    4. Õigusnorm annab suhte liigist osavõtjatele subjektiivsed juriidilised õigused ja paneb neile subjektiivsed juriidilised kohustused. Nt laenuandja õigus laenulepingu tähtajal võlasumma tagasi saada ja võlgniku kohustus võlg tähtaegselt tagastada.
    5. Õigusnorm on formaalselt määratletud reegel. Õigusnorm peab olema täpselt fikseeritud õigusallikas, nt sõnastatud õigusaktis.
    NB! Õigusnorm on riigist lähtuv ja riigi poolt kaitstav üldkohustuslik käitumisreegel, millega antud liiki korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele antakse subjektiivsed õigused ja pannakse juriidilised kohustused.
    3.3. ÕIGUSNORMI LOOGILINE STRUKTUUR
    Õigusnorm reguleerib inimeste käitumist mõttelise käsu või keeluna, mis jõuab täitjani tema teadvuse kaudu. Vajaliku reguleeriva toime avaldamiseks peab õigusnorm määrama:
    1. tingimused, mille olemasolul tuleb käituda vastavalt normile;
    2. subjektile lubatud, keelatud või kohustatud käitumise (e õigused ja kohustused, mis subjektil tekivad);
    3. normi rikkuja suhtes kohaldatava mõjutusvahendi (sanktsiooni).
    Vastavalt sellele eristatakse õigusnormi loogilises struktuuris kolme elementi (osa):
    1. hüpotees näitab õigusnormi kehtivuse tingimused;
    2. dispositsioon näitab vajaliku käitumise, sisaldab subjekti õigused ja kohustused;
    3. sanktsioon näitab ära riikliku mõjutusvahendi, mida rakendatakse dispositsiooninõuete eiramise eest hüpoteesi tingimuste olemasolul.
    Õigusnormi hüpotees sisaldab tingimusi, kriteeriume, mille abil normi täitja määrab kindlaks, kas normi toime hõlmab antud fakti, suhet või isikut. Selliste tingimustena võivad esineda aeg (sõjaaeg, erakorralise seisukorra kehtimine), koht (avalik koht, väeosa territoorium, looduskaitseala ), subjekti erisused (käitseväelane, ametiisik , alaealine) jne.
    Hüpoteesi tingimuse määratluse astme järgi eristatakse määratletud ehk absoluutselt määratletud, suhteliselt määratletud ja määratlemata hüpoteese.
    1. Määratletud hüpotees määrab täpselt ja konkreetselt normi teostamise tingimused. Nt pärimisseaduse tingimused.
    2. Suhteliselt määratletud hüpotees näitab samuti ära normi kehtimise tingimused, kuid tingimuse spetsiifika on selline, et nende olemasolu või puudumine vajab igal konkreetsel juhul eraldi tuvastamist.
    3. Määratlemata hüpotees ei määra rakendamise konkreetset tingimust. Õigusakti tekstis sõnastatakse selline hüpotees tavaliselt „vajaduse korral“ või „isiku äranägemisel“. See jätab hüpoteesi tingimuste sisulise määramise, aga sellega ka normi kohaldamise otsustamise rakendaja suvaks. Seetõttu esinevad määratlemata hüpoteesid tänapäeva õigusloomes väga harva, vaid siis, kui seadusandja ei oska kõiki tekkida võivaid tingimusi ette näha.
    Konkreetsuse astme järgi eristatakse kasuistlikke ja abstraktseid hüpoteese.
    1. Kasuistlik hüpotees näitab üksikasjalikult ära tingimused, millest sõltub normi kohaldamine. Tänapäeval kasuistlikke hüpoteese ei kasutata, sest nad muudaksid õigusaktid mahukateks ja kohmakateks.
    2. Abstraktne hüpotees esitab normi kohaldamise tingimused üldistatult, abstraktsel kujul. Eelis: normi laiem regulatiivne toime, lõpptulemus on kompaktsem, ülevaatlikum, praktikas mugavamalt kasutatav õiguslik materjal.
    Õigusnormi rakendamist määrava tingimuse iseloomu järgi eristatakse lihtsaid, liit- ja alternatiivseid hüpoteese.
    1. Lihtne hüpotees esitab normi rakendamise tingimusena üheainsa faktilise asjaolu, nt võlaõiglusseaduse § 494 lg 1: „Kui kindlustusvõtja võõrandab kindlustatud asja, lähevad asja omandajale üle kõik kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenevad õigused ja kohustused“.
    2. Liithüpotees nõuab normi kohaldamiseks enam kui ühe üheaegselt esineva tingimuse olemasolu. Nt perekonnaseaduse § 18 sätestab abikaasade ühisvara jagamise täitemenetluses järgmiselt: „Kui ühe abikaasa suhtes on algatatud täitemenetlus ja tema lahusvarast ei piisa sissenõudja nõude rahuldamiseks, võib sissenõudja esitada kohtule hagi abikaasade ühisvara jagamiseks“. (2 hüpoteesi)
    3. Alternatiivne hüpotees seab normi kohaldamise eelduseks ühe tingimuse kahe või enama hulgast, mis on õigusaktis esitatud.
    Õigusnormi dispositsioon on normi element, mis näitab, kuidas peab õigussubjekt käituma hüpoteesi tingimuste olemasolul, missugune käitumine on talle lubatud, keelatud või kohustuslik.
    Normatiivses aktis väljendamise viisi järgi võivad dispositsioonid olla kas lihtsad või kirjeldavad.
    1. Lihtne dispositsioon näitab ära käitumise sisu ilma seda lähemalt iseloomustamata. (nt „Teise inimese tapmise eest karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.“ – lähemalt tapmise mõitset ei seletata.)
    2. Kirjeldav dispositsioon iseloomustab lubatud, keelatud või kohustuslikku käitumist lähemalt, annab selle olulised tunnused. On vajalik siis, kui on oht, et normi sisu võib tekitada vääriti mõistmist, ei ole üheselt arusaadav.
    Käitumise määratlemise astme järgi võivad dispositsioonid olla kas absoluutselt (üheselt) või suhteliselt määratletud.
    1. Absoluutselt määratletud dispositsioon määrab täpselt ja ammendavalt kindlaks poolte õigused ja kohustused, jätmata suhte subjektidele valikuvabadust. Nt müügilepingu poolte õiguste ja kohustuste sätestamine kehtivas võlaõiguses.
    2. Suhteliselt määratletud dispositsioon annab suhte pooltele võimaluse seadusega kindlaksmääratud õigusi ja kohustusi täpsustada või valida kahe või enama käitumisvariandi vahel. Nt, kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist.
    Dispositsiooni õigusliku iseloomu järgi eristatakse imperatiivseid ehk käsutavaid ja dispositiivseid ehk korraldavaid dispositsioone.
    1. Imperatiivne dispositsioon teeb subjektile kategoorilises vormis kohustuseks teatud viisil käituda ega luba sellest kõrvale kalduda ka mõlema suhtepoole nõusolekul. Iseloomulikud karistusõiguse, haldusõiguse, finantsõiguse jt avalik-õiguslikele normidele, kus üheks subjektiks on riigivõimu teostav institutsioon.
    2. Dispositiivne dispositsioon annab suhte subjektile võimaluse teataval määral ise kindlaks määrata oma õigused ja kohustused. Seadusandja annab sellisel juhul suhte pooltele võimaluse vastastikuses käitumises ise kokku leppida. Kui kokkulepe puudub, määrab käitumisvariandi seadus. Nt üürileandja kannab asjaga seotud maksud ja koormised , kui ei ole kokku lepitud teisiti. Need on laialt kasutusel eraõiguses ja on lepinguvabaduse väljenduseks.
    Õigusnormi sanktsioon näitab ära need riiklikud mõjutusvahendid, mis kuuluvad rakendamisele vastava normi rikkuja suhtes.
    Rakendatavate vahendite iseloomu ja neid rakendatavate organite järgi iseloomustatakse kriminaalõiguslikke, haldusõiguslikke, distsiplinaarseid ja varalisi e tsiviilõiguslikke sanktsioone.
    1. Kriminaalõiguslikud sanktsioonid (kriminaalkaristused) on kuritegude toimepanemise eest kohaldatavad sunnivahendid. Nad on sätestatud karistusseadustikus, neid rakendab kohus, teiste karistusliikidega võrreldes kõige karmimad karistused.
    2. Haldussanktsioonid (halduskaristused) on sunnivahendid, mida kohaldatakse väärtegude (varasema nimetusega haldusõigusrikkumiste) eest. Neid rakendab selleks volitatud haldusorgan (politsei, amet, inspektsioon) või kohus. Sätestatud karistusseadustikus ja teistes seadustes.
    3. Distsiplinaarsanktsioonid on karistused distsiplinaarsüütegude, st töölepingu seaduses ettenähtud süütegude eest. Kohaldab tööõiguslikes suhetes tööandja või tema poolt selleks volitatud isik.
    4. Varalised ehk tsiviilõiguslikud sanktsioonid on mõjutusvahendid, mida rakendatakse tsiviilõiguslike üleastumiste eest. Sanktsioonide iseloom sõltub sellest, kas üleastumine seisnes lepingu rikkumises või toimus kahju tekitamine lepinguvälises suhtes kahju tekitamisena. Lepingu rikkumisele järgneb lepingus ettenähtud vastutus ja seda rakendab suhte teine pool. Kahju tekitaja peab teisele isikule takitatud kahju hüvitama.
    Sanktsiooni määratluse astme järgi eristatakse absoluutselt määratletud, suhteliselt määratletud ja määratlemata sanktsioone.
    1. Absoluutselt määratletud ehk määratletud sanktsioon kujutab üheselt, täpselt ja konkreetsel kujul ilma valikuvõimaluseta antud sunnivahendit. Nt ennistavad sanktsioonid (taastada endine olukord), absoluutseid meetmeid sisaldavad sanktsioonid (lepingu kehtetuks tunnistamine, surmanuhtlus, eluaegne vangistus ).
    2. Suhteliselt määrateltud sanktsioon fikseerib sunnivahendi minimaal - ja maksimaalpiirid, nendes piirides kohaldab karistust õigusnormi rakendav isik.
    3. Määratlemata sanktsioon ei näita rakendatavat sunnivahendit, jättes selle normi rakendaja otsustada. Tänapäeva arenenud riikide õigussüsteemides määratlemata sanktsioone ei kasutata.
    Struktuuri järgi liigitatakse sanktsioonid liht-, liit- ja alternatiivseteks sanktsioonideks.
    1. Lihtsanktsioon näeb sunnivahendina ette ühe mõjutusvahendi, mis kuulub kohaldamisele dispositsiooni nõuete mittetäitmise eest. Nt kirjavahetuse ja sidevandi abil edastatud sõnumi saladuse rikkumise eest – karistatakse rahalise karistusega.
    2. Liitsanktsioon ehk kumulatiivne sanktsioon sisaldab kaks või enam sunnivahendit, mida kohaldatakse üheaegselt ühe ja sama õigusrikkumise eest. Kehtiv karistusseadustik ei sõnasta õigusnormide sanktsioone kumulatiivsetena. Andes võimaluse kohaldada süüteo eest lisaks põhikaristusele ka lisakaristus, jätab seadus nende liitmise liigkaristuseks kohtu otsustada igal konkreetsel õiguse rakendamise juhul.
    3. Alternatiivne sanktsioon võimaldab õigusnormi rakendajal valida kahe või enama sunnivahendi hulgast, rakendades erinevalt liitsanktsioonist vaid ühte neist. Loob võimaluse leida konkreetse juhu ja subjekti jaoks kõige sobivam sunnivahend. Laialt kasutusel karistusõiguse normides.
    3.4. ÕIGUSNORMI SÕNASTAMINE ÕIGUSAKTI TEKSTIS
    Õiguse kasutaja või rakendaja peab õigusaktis sõnastatud teksti kaudu võimalikult adekvaatselt mõistma selles aktis sisalduvaid norme. Õigusnormi loogiline struktuur ei väljendu üldjuhul otseselt õigusakti tekstis – muudaks õigusaktide mahu väga suureks.
    Õigusnormi viitav esitamine on kasutatav kõikides õigusharudes ja võib esineda kahel kujul: 1) otsese ehk ebaehtsa viitena ja 2) kaudse ehk ehtsa viitena (ka blanketse viitena).
    Otsesed ehk ebaehtsed viited on sellised, mille puhul viidatakse konkreetsele sättele kas käsitletava õigusakti enda piires või teises õigusaktis või konkreetsele teisele õigusaktile tervikuna .
    Kaudne ehk ehtne (ehk blanketne ) viide on viide, mis on tehtud mitte konkreetsele õigusakti sättele ega konkreetselt nimetatud õigusaktile, vaid teatud seadusandluse liigile või õigusinstituudile, õigusakti tekstis sõnastatuna tavaliselt „eeskirjadele“, „nõuetele“ või „korrale“. Kasutatakse laialdaselt karistusõiguslikes sätetes.
    3.5. ÕIGUSNORMI LIIGID
    Õigusnorme võib liigitada erinevate tunnuste alusel:
    1. Subjekti järgi, kes normi on kehtestanud, eristatakse seaduse norme ja seadusjärgsete aktide norme. Seaduse normid sisalduvad parlamendis vastu võetud seadustes. Neil on kõrgem juriidiline jõud, võrreldes kõigi teiste õigusnormidega. Seadusjärgsete aktide normid sisalduvad seadustest madalamates õigusaktides ja on vastavalt ka madalama juriidilise jõuga.
    2. Reguleerimisobjekti järgi (reguleeritavate suhete iseloomu järgi) liigitatakse õigusnormid harude (riigiõiguse, haldusõiguse, tsiviilõiguse, kriminaalõiguse jne normideks) ja õigusinstituutide järgi. Selle liigituse määrab riigi õigussüsteem.
    3. Ajalise kehtivuse järgi võivad õigusnormid olla kas piiratud ajalise kehtivusega ehk ajutised normid või piiramata ajalise kehtivusega ehk alalised normid. Enamus norme on alalised.
    4. Territoriaalse kehtivuse järgi eristatakse üleriigilisi, lokaalseid ja kohalikke norme. Üleriigilised normid kehtivad kogu riigi territooriumil ja nad kehtestatakse riigi keskorganite õigusaktides (seadustes, valitsuse määrustes). Lokaalsed normid kehtestatakse ka üleriigiliste organite poolt, kuid ainult riigi teatud paikkonna jaoks. Kohalikud normid kehtestab kohaliku omavalitsuse organ (nt linna volikogu ) ja need normid kehtivad selle organi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil.
    5. Ettekirjutuse iseloomu järgi võivad õigusnormid olla imperatiivsed ehk määratletud ehk kategoorilised, suhteliselt määratletud ja dispositiivsed. Normi selle liigituse määrab dispositsiooni iseloom.
    Imperatiivsed normid on kategoorilises vormis antud käsu või keeluna sõnastatud normid, mida suhte pooled ei saa muuta ei ühe poole algatusel ega poolte kokkuleppel (nt avaliku õiguse normid).
    Suhteliselt määratletud normid on sellised ettekirjutised, mis rakendamisel kuuluvad konkretiseerimisele ja täpsustamisele poolte kokkuleppel või ühe poole äranägemisel. Nt töölepingu kohaselt „naist, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla kolme aastast last, võib saata töölähetusse tema nõusolekul“.
    Dispositiivsed normid kehtestavad reeglid juhuks, kui pooled ei ole ise jõudnud kokkuleppele. Neid iseloomustab kõik, mis eespool dispositsiooni kohta õeldud.
  • Täidetava funktsiooni järgi eristatakse regulatiivseid ja kaitsvaid õigusnorme.
    Regulatiivsed õigusnormid on vahetult suunatud ühiskondlike suhete reguleerimisele. Nad varustavad suhtest osavõtjaid õiguste ja kohustustega, nii teostavad nad oma regulatiivseid funktsioone→esmane eesmärk. Nad on suunatud suhete loomisele, mitte kaitsmisele ja karistuse kohaldamisele. Seetõttu nim neid ka õigust kehtestatavateks normideks. Sellised on enamik eraõiguslikke norme.
    Kaitsvad õigusnormid on ettekirjutised, mis on suunatud juriidilise vastutuse vahendite kehtestamisele ja kasutamisele, riigisunni kohaldamisele. Siia kuuluvad eelkõige karistusõiguse normid.
    7. Vastavalt regulatsiooni viisile liigitatakse norme kohustavateks, keelavateks, õigustavateks. Kohustavad normid kehtestavad subjektile kohustuse sooritada kindlaid positiivseid tegusid . Keelavad normid kehtestavad subjektile kohustuse hoiduda teatud tegevusest. Õigustavate normidega määratakse kindlaks positiivse sisuga õigused ja antakse õigus sooritada aktiivseid tegusid.
    4. ÕIGUSSÜSTEEM
    4.1. ÕIGUSSÜSTEEMI MÕISTE. ÕIGUSHARU. ÕIGUSINSTITUUT
    Õigusnormid avaldavad ühiskondlikele suhetele kui reguleerimisobjektile reguleerivat toimet oma kogumis süsteemina.
    Õigusnormid, reguleerides ühiskondlikke suhteid, toimivad teatava kvalitatiivselt määratletud ühtsusena, mida nim õigussüsteemiks.
    Õigussüsteemi sees eristatakse kindlaid tervikuna esinevaid õigusnormirühmi, mida nim õigusharudeks. Õigusharu on õigusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa õigussüsteemist ja millega reguleeritakse rühma üheliigilisi ühiskondlikke suhteid.
    Õigusnormide õigusharudesse liigitamise aluseks on õigusliku reguleerimise objekt ja õigusliku reguleerimise meetod.
    Õigusliku reguleerimise objekt kujutab teatava elu valdkonna ühiskondlikke suhteid (varalised suhted, perekonnasuhted, töösuhted jne). Neid suhteid reguleeritakse üheliigiliste õigusnormidega. Reguleerimismeetodi valikul on seadusandja seotud reguleerimisobjekti objektiivsete omadustega.
    Õigusliku reguleerimise meetod on juriidiliste vahendite kogum, mida kasutatakse ühiskondliku suhte reguleerimisel kõige efektiivsema tulemuse saavutamiseks. Selle elemendid on nt õigussuhtest osavõtjate üldine õiguslik seisundi kindlaksmääramine, õigussubjektidele nende õiguste ja kohustuste kehtestamise viis jm.
    Õigusliku reguleerimise meetodeid on kaks:
    1. Autonoomne meetod on selline suhte õigusliku reguleerimise vahendite kogum, mille tulemusena õigussuhte subjektid on võrdses õiguslikus seisundis. Iseloomulik nt varaliste suhete reguleerimisel ja kõigile teistele eraõiguslikele normidele.
    2. Autoritaarne meetod vastandina autonoomsele loob sellise suhte, milles üks õigussuhte subjekt on teise suhtes allutatud, madalam pool, subjektid on subordinatsioonisuhetes. Iseloomulik riigivalitsemise valdkonnas ja kogu avalikule õigusele.
    Õigusnormide õigusharudesse liigitamise kriteeriumiks on õigusliku reguleerimise objekt ja meetod. Samas saame samade tunnuste järgi eristada ka õigusharude norme ja kindaks määrata nende harulise kuuluvuse.
    Õigusharu sees võivad reguleerimisobjekti erisustest lähtudes tekkida omakorda normirühmad, mis teataval määral erinevad teistest.
    Õigusnormide rühmi, mis on suhteliselt iseseisvad õigusharu osad, nim õigusinstituutideks (nt valimisõigus riigiõiguses, autoriõigus, pärimisõigus tsiviilõiguses).
    Õigussüsteem on õiguse ajalooliselt kujunenud sisemine ühtsus, õigusnormide struktuurne paigutus õigusharude ja instituutide kaupa.
    Õigusharu õigussüteemi struktuurse osana on õigusnormide ja instituutide kogum, mis reguleerib üheliigiliste suhete valdkonda nendele suhetele vastava ja riigi poolt valitud meetodi alusel.
    Õigusinstituut on õigusharu sees kujunev õigusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsiifilist osa õigusharu poolt reguleeritavatest suhetest.
    Erinevate riikide õigussüsteemid moodustavad nende süsteemide rühmadega õigusperekondi.
    Õigusperekond on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organistatsioonil. Tänapäeva suuremad ja tuntumad neist on anglo-ameerika ja romaani-germaani õigusperekond.
    Romaani-germaani ehk kontinentaalõiguse perekond kujunes Euroopas alates XII sajandist Rooma õiguse teadusliku uurimise ja praktilise rakendamise alusel. Seda õigusperekonda iseloomustab eelkõige asjaolu, et õigusteaduses on peatähelepanu pööratud õigusnormile kui üldisele käitumisreeglile, mis peab vastama õigluse ja moraali nõuetele ja kindlustama ühiskonnas nendele nõuetele vastava korra. Õiguse rakendamise küsimused ei ole olulised, nendega tegelevad praktikud. Peamiseks õigusallikaks on riigi normatiivaktid, mis peavad kindlustama ühiskonnas õigluse ja tagama korra. Sellesse õigusperekonda kuuluvad Euroopa mandririikide kõrval ka Ladina-Ameerika riigid, suur osa Aafrika riike ja Lähis-Ida maid. Sellesse perekonda kuulub ka Eesti õigussüsteem.
    Anglo-Ameerika ehk üldise õiguse (common law) perekond kujunes välja Inglismaal normannide vallutuse järel ja hõlmab nüüdisajal peaaegu kõiki nn ingliskeelseid riike. Üldine õigus loodi mitte seadusandja, vaid kohtunike poolt, kes lahendasid konkreetseid indiviididevahelisi vaidlusi. Õigusnormi abstraktsuse aste on madalam kui romaaani-germaai õiguses, eesmärgiks ei ole üldise reegli sõnastamine tulevikuks, vaid käsiloleva konkreetse kaasuse õiglane lahendamine. Õigusemõistmist (protsessi) reguleerivad normid on märksa olulisemad kui käitumise üldised reeglid ja peamiseks õiguse allikaks ei ole mitte normatiivne akt, vaid kohtu- ja halduspretsedent.
    Islami õigusperekond, hinduistlik õiguserekond ja judaistlik õigusperekond toetuvad oluliselt religioossetele põhimõtetele ja normidele, millel on sageli domineeriv roll käitumisreeglite seas.
    Õiguse arengut maailma ulatuses iseloomustab nüüdisajal erinevate õigussüsteemide ja –perekondade (eriti romaani-germaani ja anglo-ameerika perekonna) kiire integreerumine.
    4.2. ÕIGUSHARUDE ÜLDISELOOMUSTUS
    Romaani-germaani perekonna õigussüsteemidele on iseloomulik kogu normistiku jagunemine kaheks põlvkonnaks – avalikuks õiguseks ja eraõiguseks.
    Avalik õigus hõlmab õigusharusid, õigusinstituute ja õigusnorme, mis reguleerivad suhteid, kus üheks suhte pooleks on riik ja mida iseloomustab omavaheline subordinatsioon. Reguleerimismeetodiks on autoritaarne meetod.
    Eraõiguse moodustavad õigusharud, õigusinstituudid ja õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võrdsete isikute (subjektide) vahel. Reguleerimismeetodiks on autonoomne meetod.
    Eesti taasiseseisvumise järel on taastunud õigussüsteemi nõukogudeeelne struktuur:
    1. Riigiõigus (konstitutsiooniline õigus) on õigusnormide- ja instituutide kogum, mis reguleerib riigivõimu suhteid ja määrab ühiskonna sotsiaalmajandusliku ja poliitilise süsteemi. Siia kuuluvad nt avaliku võimu organisatsioon (riigivalitsemise vorm), riiklik korraldus, valimisõigus, riigi ja üksikisiku suhted. Kõiki neid suhteid reguleerivad normid on üldisel kujul sätestatud põhiseaduses. Riigiõigusel on teiste õigusharude suhtes juhtiv koht, sest annab neile põhimõttelised lähtealused ja reguleerib ühiskonna ja riigi seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid. Riigiõigus erineb ka spetsiifilise meetodi poolest, s.o suhete üldine normeerimine ilma sanktsioone kehtestamata.
    2. Haldusõigus ehk administratiivõigus on üks suuremaid õigusharusid suhete mitmekesisuse ja mahu poolest. Reguleerib riigi täitev-korraldavat tegevust, sõltumata riigiorganitest, kes seda teostavad (valitsus, valitsuse keskasutused või kohalikud valitsusasutused). Reguleerib suhteid riigiorganite vahel, riigi valitsemisorganite ja ühiskondlike organisatsioonide vahel ning riigivalitsemisorganite ja kodanike vahel. Haldusõigus sisaldab ka instituute, mis reguleerivad riigiorganite tegevust riigile kuuluva majanduse suhtes. Reguleerimismeetodiks on autoritaarne meetod. Üldpõhimõtted on kindlaks määratud põhiseaduses, konkreetne normistik sisaldub seadustes, seadusjärgsetes õigusaktides, peamiselt seaduse alusel ja täitmiseks antavates Vabariigi Valitsuse määrustes.
    3. Finantsõigus reguleerib riigiorganite tegevust rahandussuhetes. Hõlmab riigi- ja kohalike eelarvete kehtestamist ja vastuvõtmist, riigi vahendite kulutamise korda, maksude sissenõudmise korda. Finantsõiguse normid reguleerivad ka suhteid kodanike ja vastavate riigiasutuste vahel maksunduse valdkonnas. Põhimõttelised seisukohad on väljendatud põhiseaduses, valla- ja linnaeelarve seaduses, maksukorralduse seaduses, iga-aastastes eelarveseadustes, krediidiasutuste seaduses. Finantsõigus on avalikuu õigusesse kuuluv õigusharu, kasutab autoritaarset reguleerimismeetodit.
    4. Karistusõigus on suunatud võtlusele süütegude vastu, rakendades karistusi süüteo toimepanijate suhtes. Karistusõigus näitab ära keelatud teod ja ka selle, kuidas peavad riigiorganid nende toimepanijate suhtes käituma. Kõige üldisemad põhimõtted sisalduvad põhiseaduses. Karistusõiguse normid on sätestatud karistusseadustikus. Reguleerimismeetodiks autoritaarne meetod.
    5. Kriminaalprotsessi õigus reguleerib uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtu tegevust kriminaalasjade menetlemisel. Selle normid määravad riigiorganite ja protsessiosaliste õigused ja kohustused, nende kompetetntsi kuritegude menetlemisel. Üldised põhimõtted on sätestatud põhiseaduses, konkreetsed normid aga eelkõige kriminaalmenetluse koodeksis. Avaliku õiguse haru → reguleerimismeetodiks autoritaarne meetod.
    6. Tsiviilõigus reguleerib varalisi suhteid ühiskonnas, sõltumata subjektidest (üksikisik, organisatsioon, riik), aga ka mõningaid mittevaralisi isiklikke suhteid (nt autorsus). Tsiviilõigus on reguleeritavate suhete ringi ja normistiku mahult üks suuremaid õigusharusid, moodustades kogu eraõiguse normatiivse aluse, seetõttu samastatakse seda ka vahel eraõigusega. Reguleerimismeetodiks autonoomne meetod, ta reguleerib oma objekti kuuluvaid suhteid kui võrdsete subjektide vahelisi. Üldised põhimõtted (riigi suhtumine omandisse, üksikisiku vabadused majandusliku tegevuse valdkonnas jm) määrab põhiseadus. Tähtsamad tsiviilõiguslikud aktid on Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus, tsiviilseadustiku üldosa seadus, võlaõigusseadus, asjaõigusseadus.
    7. Tsiviilprotsessiõigus reguleerib kohtuorganite ja protsessiosaliste tegevust füüsiliste ja juriidiliste isikute õiguste kaitsmisel ja nendevaheliste vaidluste lahendamisel. Tsiviilprotessiõigusnormid määravad kohtuorganite õigused ja kohustused õigusemõistmisel tsiviilasjades ja reguleerivad protsessist osavõtjate suhteid protsessi käigus. Tsiviilprotsessi õiguse valdkonda kuuluvad ka notariaalorganite ja vahekohtute (arbitraažide) tegevust reguleerivad normid. Peamiseks õigusaktiks on tsiviikohtumenetluse seadustik . Riiklikku õigusemõistmist reguleeriva haruna kuulub ta avaliku õiguse valdkonda → kasutab autoritaarset reguleerimismeetodit.
    8. Perekonnaõigus reguleerib abielu- ja perekonnasuhteid, seega suhteid, mis tulenevad abielust, sugulusest, lapsendamisest, vanemate kohustustest laste vastu, laste kohustustest vanemate vastu. Perekonnaõigusnormid reguleerivad ka abikaasade varalistest vahekordadest tulenevaid suhteid. Reguleerimismeetodiks autonoomne meetod. Reguleerimisobjekti (perekonnasuhete) spetsiifika eristab seda õigusharu kõigist teistest õigusharudest. Põhiline normistik on sätestatud perekonnaseaduses.
    9. Tööõigus reguleerib tööandjate ja töötajate vehelisi suhteid ja mõningaid nendega soetud suhteid. Sellesse õigusharusse kuuluvad normid ja instituudid, mis reguleerivad töösuhte loomist, lõpetamist ning töötajate tööaja kasutamist. Tööõigusnormid reguleerivad töölepingu sõlmimist, töö- ja puhkeaega, palgaküsimusi, töövaidluste lahendamise korda, tööohutust, töökaitset. Tööõiguse harusse on seni kantud ka sotsiaalkindlustuse ja pensionikindlustuse suhted, kuivõrd need on oluliselt seotud töösuhetega. Ühelt poolt on reguleerimismeetod autonoomne (tööõigusliku suhte pooled on võrdses õiguslikus seisundis), mistõttu tuleb tööõigust lugeda eraõiguse valdkonda kuuluvaks. Teiselt poolt on aga riiklik imperatiivne regulatsioon töösuhetes tunduvalt suurema osakaaluga kui teistes eraõiguslikes harudes, mistõttu teda ei saa lugeda tsiviilõiguse üheks instituudiks. Peamisteks tööõiguslikeks aktideks on Eesti Vabariigi töölepinguseadus, Eesti Vabariigi puhkuseseadus, töö- ja puhkeaja seadus, palgaseadus , töötajate distsiplinaarvastutuse seadus.
    10. Rahvusvaheline õigus on teiste õigusharudega võrreldes eriline õigusharu. Ta reguleerib suhteid riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, mis tekivad poliitilise, majandusliku ja kultuurilise, aga ka sõjalise suhtlemise pinnal. Rahvusvahelise õiguse erisused, võrreldes siseriikliku õigusega seisnevad selles, et
    • suhte subjetideks on riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid;
    • rahvusvahelise õiguse normide jaoks ei ole ühtset seadusandjat, selle norme loovad suhetest osavõtjad ise kokkulepete (lepingute, paktide, konventsioonide jm) sõlmimise teel;
    • puudub tsentraliseeritud sunniaparaat õiguse täitmise tagamiseks.
    Tänapäeva demokraatlikud riigid tunnustavad rahvusvahelise õiguse normide kehtejõudu võrdselt riigisiseselt kehtestatud õigusnormidega või peavad neid isegi siseriiklike normide suhtes ülimuslikuks.
    5. ÕIGUSE VORMID EHK –ALLIKAD
    5.1. ÕIGUSVORMI MÕISTE JA LIIGID
    Õigusvorm (ehk õigusallikas) on õigusnormi väljendamise viis, mis on kasutusele võetud või tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile üldkohustusliku tähenduse. Õiguse ajaloolise arengu protsessis on õigusvormidena olnud kasutusel õiguslik tava, juristide arvamus, kohtu- ja halduspretsedent, leping ja normatiivne akt.
    1. Õiguslik ehk sanktsioneeritud tava on ajaliselt esimeseks ja seega vanimaks õigusvormiks. Tekkis ürgühiskondlike tavade kasutusele võtmisel riigivõimu imperatiividena ja nende täitmise tagamiseks riigi sunnivahendite rakendamisel. Õiguslikke tavasid tunnustav õigus ehk tavaõigus toetub rahva moraalsetele tõekspidamistele ja harjumustele, seetõttu on ta püsiv ja konservatiivne , kaitstes sageli arhailisi ja mineviku eelarvamustel rajanevaid suhteid.
    2. Õigusteadus (juristide arvamus) etendas õiguse tähendust teatud ajaperioodil (2.-3. saj) vanas Roomas.
    3. Kohtu- ja halduspretsendent saavad üldise reegli tähenduse ja neid hakatakse õigusvormina kasutama siis, kui riik omistab kohtulahendile või haldusorgani poolt konkreetses asjas tehtud otsustele kohustusliku jõu järgmiste samasisuliste asjade lahendamisel. Sellisel juhul varustatakse kohtu- või haldusorgan õigustloova pädevusega.
    4. Leping ei ole üldjuhul õigusvorm, sest kujutab kahe või enama isiku vahelist kokkulepet, mis on kohustuslik vaid lepinguosalistele. Kuid teatavatel juhtudel võib leping olla laiem juriidiline tähendus ja kõrgem kohustuslikkuse aste, mistõttu ta on käsitletav õigusvormina, nt rahvusvahelised lepingud, määravad kindlaks lepingupoolte õigused ja kohustused, reguleerivad nende suhteid.
    5. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on õiguse allikana aktsepteeritud tänapäeval kõikides demokraatlikes riikides. Need põhimõtted ja normid sisalduvad riikidevahelistes lepingutes ja rahvusvaheliste organisatsinide dokumentides. Tähtsaimateks rahvusvahelise õiguse dokumentideks, mis sisaldavad riigiülese juriidilise jõu omandanud (üldtunnustatud) põhimõtteid ja norme, on 1945. aastal asutatud ÜRO põhikiri ja ÜRO Peaassamblee 10.12.1948 vastuvõetud Inimõiguste ülddeklaratsioon.
    6. Normatiivakt on tänapäeval kõige levinum ja paljudes riikides ainus õigusvorm. Normatiivakt on riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud vahel ka spetsiaalse väliskujuga dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid. Normatiiv - ehk õigustloov akt on selline riigist lähtuv akt, mis on suunatud õigusnormide kehtestamisele, muutmisele või kehtivuse lõpetamisele.
    5.2. EUROOPA LIIDU ÕIGUS EESTI ÕIGUSE ALLIKANA
    Euroopa Liidu normistik määrab kindlaks liidu struktuuri, juhtimise põhimõtted ja juhtorganid, liikmesriikide õigused ja kohustused, aga ka sisulised ja vormilised nõuded ja tingimused, millele peab vastama ühenduse liikmeks pürgiv riik. Euroopa Liidu õigus sai Eesti õiguse allikaks Eesti vastuvõtmisega EL-u liikmeks. Enne Eesti liitumist toimus siseriikliku õiguse viimine põhimõttelisse vastavusse EL-u õiguslike põhimõtete ja normidega.
    EL on organisatsioon, millel on oma iseseisev õigussüsteem, milles eristatakse esmast (ehk primaarset ) ja teisest (ehk sekundaarset ) õigust.
    EL-u esmane õigus moodustub asutamislepingutest ja neid täiendavatest lepingutest, need õigusaktid on ühenduse õiguslikuks aluseks. Need lepingud liigitatakse:
    1) ühenduse asutamislepinguteks (nt Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisleping 1951. aastast);
    2) riikide liitumislepingud;
    3) olulisemad asutamislepinguid muutvad kokkulepped (nt 1992. aasta Maastrichti leping Euroopa Liidu loomiseks);
    4) eelnimetatud lepinguid muutvad või täiendavad kokkulepped.
    Esmase õiguse aktidega määratakse kindlaks liidu eesmärgid, territoriaalsed piirid, institutsioonid , nende pädevus ja moodustamise kord, samuti liikmesriikide majanduspoliitiliste suhete põhialused.
    EL-u esmane õigus on liimesriikidele siduv ja kohustav ning seda võib liikmesriigi territooriumil rakendada otseselt, st ilma riigi õigusaktide vahenduseta. Esmane õigus on riigisisese õiguse suhtes ülimusliku juriidilise jõuga. Vastuolu korral siseriikliku õiguse ja Euroopa Liidu esmase õiguse vahel tuleb kohaldada EL-u õigust.
    Euroopa Liidu teisene õigus koosneb liidu institutsioonide õigusaktidest, see on liidu enda õigusloome tulemus. EL-u institutsioonid (Euroopa Nõukogu, Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon , Euroopa Kohus) annavad õigusakte volituste alusel, mis nad said lepingutega (esmase õiguse põhjal). Teisese õiguse moodustavad määrused, direktiivid , otsused, soovitused ja arvamused, mis on liikmesriikide jaoks erineva siduvuse ja kohustuslikkuse astmega aktid.
    Määrused on EL-u teisese õiguse aktide hulgas kõige kõrgema juriidilise jõuga õigusaktid. Neid võtavad vastu Euroopa Parlament koos Euroopa Nõukoguga ning Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjon, määrust kohaldatakse üldiselt kogu liidu ulatuses, ta on igale liikmesriigile siduv ja igas liikmesriigis ka vahetult kohaldatav. Määruse juriidilist jõudu on võrreldud riigi sees parlamendi poolt vastuvõetud seaduse jõuga. Määrust tuleb kohaldada muutmata kujul ja vahetult, tema kehtestamiseks riigi territooriumil ei ole vaja mingeid siseriiklikke kehtestamisprotseduure. Liikmeriikidel pole õigust liita EL-u määrust oma seadusandluse süsteemiga ega avaldada teda oma seadusandlike aktide kogus.
    Direktiivid on kõige olulisemateks õigusaktieks EL-u liikmesriikide seadusandluse lähendamisel, neid loetakse ka liidu sotiaalpoliitika üheks põhiallikaks. Direktiive annab Euroopa Nõukogu või tema delegatsiooni alusel Euroopa Komisjon. Üldjuhul direktiivid ei ole vahetult kohaldatavad. Neid võib kohaldada vahetult juhul, kui (ja seni kui) ta ei ole siseriiklikku seadusandlusse lülitatud. Direktiivi kohustuslikkus hõlmab akti eesmärki, mitte aga selle saavutamise meetodeid ja vahendeid, nende valikul on liikmesriik vaba. Otsesed on EL-u üksikaktid, need on suunatud konkreetsele subjektile (riigile, organisatsioonile, ka üksikisikule) ja loovad adressaadile subjektiivseid õigusi ja kohustusi. Kasutatakse eelkõige mitmesuguste konkreetsete majanduspoliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja nad on siduvad ja kohustavad adressaadile.
    Soovitused ja arvamused väljendavad EL-u institutsioonide seisukohti käsitlevates küsimustes ja annavad adressaadile nende kohta omapoolseid poliitilisi juhiseid. Need on soovitusliku iseloomuga dokumendid ja nende juriidiline mõju on vaid kaudse iseloomuga, mistõttu vahel neid ei loeta õigusaktideks.
    5.3. ÕIGUSAKTI MÕISTE JA LIIGID. NORMATIIVAKTIDE SÜSTEEM
    Õigusaktid on eriliselt vormistatud dokumendid, mille vahendusel riigiorganid vastavalt oma pädevusele kehtestavad ühiskondlikest suhetest osavõtjatele õigusi ja panevad kohustusi. Sõltuvalt õigusaktides sisalduvate õiguste ja kohustuste iseloomust, eelkõige aga isikute ringist, keda need õigused ja kohustused hõlmavad, võivad õigusaktid olla kas normatiivsed või mittenormatiivsed.
    Normatiivakt ehk üldakt on suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele, ta sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme. Õigusnormide sisaldumine õigusaktis ongi normatiivakti mittenormatiivsest eristamise esmane kriteerium. Normatiivakti nim ka õiguse üldaktiks, ta kehtib määratlemata isikute ringi suhtes ja kuulub rakendamisele määratlemata arv kordi . Kuna normatiivakti kaudu loob riik õigusnorme ehk teisisõnu objektiivset õigust, nim normatiivakti ka õigustloovaks aktiks .
    Mittenormatiivne õigusakt ehk üksikakt on selline akt, mis annab subjektiivsed (antud subjektile kuuluvad) õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või täpselt määratletud subjektide ringile. Seetõttu nim neid ka individuaalseteks õigusaktideks. Sellised õigusaktid ei sisalda õigusnorme, vaid rakendavad neid, kohustades konkreetset isikut konkreetseks käitumiseks, mistõttu nad on oma iseloomult õiguse rakendamise aktid. Mittenormatiivaktideks on nt kohtuotsus, ametisse nimetamise või ametist vabastamise käskkirjad jm üksiksubjekti puudutavad aktid ehk üksikaktid.
    Õigusakte kehtestavad erinevad riigiorganid.
    Iga riigi normatiivaktid moodustavad hierarhilise süsteemi, milles kõige kõrgemaks aktiks on seadus. Seadus on normatiivakt, mis on vastu võetud riigivõimu kõrgeima esindusorgani (parlamendi) poolt või rahva tahte vahetu väljendusena (rahvahääletus). Seaduse kõrgeim juriidiline jõud tuleneb seadusi vastuvõtva riigiorgani, parlamendi kohast riigiorganite süsteemis. Kõik muud õigusaktid peavad olema seadusega kooskõlas. Selle nõude täitmisega tagatakse seaduste ülimuslikkus.
    Seadused liigitatakse juriidilise jõu järgi omakorda põhiseadusteks, konstitutsioonilisteks seadusteks ja lihtseadusteks.
    Põhiseadus riigi tähtsaima õigusaktina reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid.
    Konstitutsioonilised ehk orgaanilised seadused täiendavad põhiseadust ja nende loetelu on sageli ära toodud põhiseaduse tekstis.
    Lihtseadused moodustavad seaduste põhimassi, nad on seadusandliku regulatsiooni peamine vahend.
    Õigusaktide väljatöötamine, nende menetlemise ja vastuvõtmise kord on kehtestatud iga riigiorgani jaoks eraldi ja erinevalt, silmas pidades konkreetse riigiorgani pädevust, arvulist koosseisu, töökorda jt erisusi. Seaduse väljatöötamise menetluses eristatakse järgmisi seadusandliku protsessi staadiume: seaduse algatamine → seaduseelnõu arutamine → seaduse vastuvõtmine → seaduse väljakuulutamine → seaduse avaldamine.
    1. Seaduse algatamine on teatavate isikute, riigiorganite ja organisatsioonide õigus esitada parlamendile seaduseelnõu, mille see on kohustatud läbi vaatama ja seisukoha võtma. Eestis on seaduse algatamise õigus vastavalt Põhiseadusele Riigikogu liikmel, Riigikogu fraktsioonil, Riigikogu Komisjonil, Vabariigi Valitsusel, Vabariigi presidendil põhiseaduse muutmiseks. Ka teistel isikutel on õigus seaduseelnõusid välja töötada, aga Riigikogu ei ole kohustatud neid läbi vaatama.
    2. Seaduseelnõu arutamine toimub Riigikogu kodukorra seaduse kohaselt vähemalt kahel, vajaduse korral ja seaduses sätestatud juhtudel (riigieelarve) ka kolmel lugemisel, mis kujutavad eelnõu läbitöötamise vormi Riigikogu täiskogu istungil .
    3. Seaduseelnõu vastuvõtmine seadusena toimub hääletamise teel, vastuvõtmiseks vajalik häälte arv sõltub sellest, kas tegemist on lihtseadusega (nõutav poolthäälte enamus) või konstitutsioonilise seadusega (nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus).
    4. Seaduse väljakuulutamine e promulgatsioon on seaduse ametlik sanktsioneerimine riigipea poolt ja selle teatavaks tegemine rahvale. Seaduse väljakuulutamise instituut on seotud veto rakendamise võimalusega. Tuntakse absoluutset ja relatiivset ehk suspensiivset vetot. Absoluutne veto tähendab parlamendis vastuvõetud seaduse lõplikku tagasilükkamist riigipea poolt. Suspensiivne veto on aga seaduse tagastamine parlamendile uueks arutamiseks, seega seaduse jõustumise edasilükkamine, mistõttu seda nim ka edasilükkavaks vetoks.
    5. Seaduse avaldamine on seaduse kehtestamise eeltingimus, sest täitmiseks kohustuslikud saavad olla ainult avaldatatud seadused. Pärast seaduse väljakuulutamist avaldatakse see Eesti Vabariigi ametlikus väljaandes, Riigi Teatajas.
    Lisaks seadustele võtab Riigikogu vastu ka otsuseid, mittenormatiivse sisuga akte , mis käsitlevad ametiisikute ametisse nimetamist või mingit sisemise töö üksikküsimust.
    Seadlus ehk dekreet on riigipea normatiivne õigusakt või õiguse rakendamise akt, mille juriidiline jõud sõltub riigipea põhiseaduses kindlaks määratud õiguslikust seisundist. Seadlus kui seadusjärgne akt on oma juriidiliselt jõult seadusest madalam.
    Vabariigi Presidendi otsused ja käskkirjad on individuaalsed aktid, need ei oma normatiivset sisu. Otsustega nimetab ta ametisse kõrgemaid ametiisikuid ja kohtunikke, kuulutab välja seadusi, annab armu jne, käskkirju annab ta Eesti riigikaitse kõrgeima juhi funktsioonides.
    Määrus on täidesaatva riigivõimuorgani normatiivakt, mis juriidiliselt jõult on seadusest ja riigipea normatiivsest aktist madalam. Määruse andmise õigus on Eesti Vabariigi Valitsusel, ministritel ning kohaliku omavalitsuse volikogul ja omavalitsuse täitevorganil (valla- ja linnavalitsusel).
    Valitsus on üldkompetentsiga kollegiaalne riigiorgan, kes teostab igapäevast riigijuhtimist, täites parlamendi suuniseid. Vabariigi Valitsus annab määrusi ja korraldusi. Vabariigi Valituse määrus on normatiivse iseloomuga üldakt (nt määrused valitsusasutuste ülesehituse, asjaajamise ja töö korrladamiseks), korraldustega lahendatakse konkreetseid üksikküsimusi (nimetatakse ametisse, eraldatakse raha). Vabariigi Valitsuse määrused on seaduste ja Vabariigi Presidendi seadluste järel kõige tähtsamad õigusaktid. Määrusele kirjutab alla peaminister , asjaomane minister ja riigisekretär, korraldusele aga peaminister ja riigisekretär. Määrused ja korraldused avaldatakse Riigi Teatajas.
    Minister annab määrusi ja käskkirju seaduste alusel ja nende täitmiseks. Ministrite määrustel on normatiivne, käskkirjadel mittenormatiivne sisu. Ministri määrusele kirjutavad alla minister ja ministeeriumi kantsler, määrused avaldatakse Riigi Teataja seadusega ettenähtud korras. Käskkirju annab minister teenistusalastes ja muudes üksikküsimustes ja neile kirjutab alla minister.
    Põhiseaduse § 154 kehtestab, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused , kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohaliku omavalitsuse korraldamise seadusest tuleneb, et kohaliku omavalitsuse volikogu ning valla- ja linnavalitsus annavad normatiivste aktidena määrusi, mittenormatiivsetena aga volikogu otsuseid ja valitsuse korraldusi. Kohaliku omavalitsuse volikogu määrusele ja otsusele kirjutab alla volikogu esimees. Valla- ja linnavalitsuse määrustele ja korraldustele kirjutavad alla vallavanem ja linnapea ja valla- või linnasekretär.
    5.4. NORMATIIVAKTIDE KEHTIVUS
    Iga normatiivakt omab juriidilist (ehk õiguslikku) jõudu, ta on kehtiv teatava aja jooksul teataval territooriumil ja teatava isikute ringi suhtes.
    Normatiivakti ajalise kehtivuse piirid on määratud akti kehtima hakkamise ja kehtivuse lõppemisega. Normatiivaktide kehtima hakkamise ehk jõustumise kord on kehtestatud õigusaktidega ja on erinev sõltuvalt õigusakti liigist ja tema kohast õigusaktide süsteemis.
    Seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega.
    Põhiseaduse muutmise seadus jõustub seaduses eneses määratud tähtajal, kuid mitte varem kui kolm kuud pärast väljakuulutamist (pikem aeg võimaldab uue seadusega paremini kohaneda).
    Valitsuse ja ministri määrus jõustuvad kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui määruses eneses ei sätestata hilisemat tähtaega. Kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse määrused jõustuvad kolmandal päeval pärast nende avalikustamist, kui määruses eneses ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva.
    Riigikogu ja Vabariigi Presidendi otsus ning Vabariigi Valitsuse korraldus, peaministri korraldus ja ministri käskkiri jõustuvad allakirjutamisega, kui õigusaktis eneses ei sätestata hilisemat tähtaega. Kohaliku omavalitsuse üksikaktid jõustuvad neis sätestatud tähtajast.
    Üldprintsiibina jõustunud normatiivaktil ei ole tagasiulatuvat jõudu, st selle akti regulatsioon ei laiene juriidilistele faktidele, mis leidsid aset enne akti jõustumist (nt ei saa võtta inimest vastutusele kuriteo eest, mis pandi toime enne seaduse jõustumist). Siin on aga kaks erandit:
    1) tagasiulatuva jõuga on seadused, mis seda sõnaselgelt sätestavad, kuid seadusandja ei tohi kehtestada tagasiulatuvat kohustust ega piirata õigusi;
    2) tagasiulatuva jõuga on kriminaalseadus , kui ta kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab karistust.
    Normatiivakti kehtivus lõpeb kas tema kehtivusaja lõppemisega või kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi poolt. Seda tehakse kas eraldi aktiga, mille sisuks ongi ainult seni kehtinud õigusakti kehtetuks tunnistamine, või uue sama­sisulise nomatiivakti vastuvõtmisega.
    Kui uus akt ei tunnista vana kehtetuks, tekib olukord, kus ühel ajal kehtib kaks erisisulist akti. Sellist olukorda nimetatakse õigusaktide ehk (lihtsustatult) seaduste kollisiooniks. Kollisiooni lahendamiseks käsutatakse järgmisi reegleid:
    • kollisioonis olevad aktid (kollisiooniaktid) on sama riigiorgani
      (sama taseme) aktid, siis kehtib hilisem akt.
    • Kui kollisiooniaktid lähtuvad erineva tasemega riigiorganitest,
      kehtib kõrgema riigiorgani akt.
    • Kui kollisioonis on üldnorme kehtestav õigusakt ja erinorme
      kehtestav akt, kohaldatakse akti, mis sisaldab erinorme.
    Normatiivaktide territoriaalne kehtivus on määratud riigi suve­räänsuse ruumilise (territoriaalse) ulatusega. Riigi keskvõimu-organite õigusaktid kehtivad üldjuhul kogu riigi territooriumil.
    Riigi keskvõim võib kehtestada ka lokaalse iseloomuga norma­tiivakte, st selliseid akte, mis kehtivad vaid riigi teatud piirkonnas või piirkondades, mitte aga kogu riigi territooriumil (näiteks erakorralise seisukorra kehtestamiseks ühes või mõnes maakonnas või linnas, looduskaitseala moodustamine jms).
    Kohaliku riigivõimu või kohaliku omavalitsuse üldaktid on kohalikud normatiivaktid, mis kehtivad ainult vastava haldusüksuse või kohaliku omavalitsuse territooriumil.
    Normatiivaktide kehtivus isikute ringi suhtes on määratud üldise põhimõttega, mille kohaselt kõik riigi seadused ja muud normatiivaktid kehtivad kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes sõltumata sellest, kas nad on riigi kodanikud, apatriidid (kodakondsuseta isikud), bipatriidid (kahe või enama, kodakondsusega isikud) või välismaalased.
    5.5. ÕIGUSAKTIDE SÜSTEMATISEERIMINE
    Õigusaktide süstematiseerimine tähendab nende aktide viimist kooskõlastatud süsteemi, rühmitamist kindlas järjestu­ses. Õigusaktide süstematiseerimist teostatakse 1) inkorporeerimise ja 2) kodifltseerimise teel.
    Inkorporeerimise korral seatakse normatiivaktid mingisse (kas kronoloogilisse, alfabeetilisse, süstemaatilisse vms) järjestusse ja saadakse õigusaktide kogumik. Inkorporeerimise korral ei toimu õigusaktide sisulist töötlust.
    Kodifitseerimine on süstematiseerimise vorm, kus normatiiv-materjal töötatakse põhjalikult lühi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse sisemiselt (seadusess tehakse prandusi, muudatusi jms). Seega töötatakse erinevalt inkorporeerimisest kodifit­seerimisel normaiivmaterjal läbi ka sisuliselt. Kodifitseerimise tulemuseks on uus terviklik, ühtne õigusakt
    6. ÕIGUSSUHTED
    6.1. ÕIGUSSUHTE MÕISTE JA STRUKTUUR
    Ühiskondlikud suhted on suhted isikute vahel, mis kujunevad ühise praktilise ja vaimse tegevuse käigus. Õigussuhted on ühiskondlike suhete üks eriliik, need tekivad siis, kui riigi tekkimise protsessis tekib vajadus riigi jaoks kõige olulisemad ühiskondlikud suhted reguleerida Õigusega, st anda neile riigile soovitud vorm ja asuda neid kaitsma riigi käsutuses olevate sunnivahenditega.
    Võrreldes kõigi teiste ühiskondlike suhetega on õigussuhtel rida spetsiifilisi tunnuseid.
    • Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib õigusnormi alusel.
    • Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu. Õigusnorm, kehtestades mingi suhte jaoks üldise käitumismudeli, annab selle suhte osapooltele kindlad õigused ja paneb neile ka nendele õigustele vastavad kohustused.
    • Õigussuhe on inimestevaheline seos, mille säilimise tagab riik.
      Kuna riik kehtestas õigussuhte loomiseks ja säilimiseks vajalikud
      õigusnormid, siis jälgib ta ka nende õigusnormide täitmist.
    • Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis kannab individualisee­ritud, määratletud iseloomu. Õigussuhte pooled ehk subjektid on igal üksikjuhul konkreetsed isikud ( indiviidid või organisatsioonid), nad on alati nimeliselt, personaalselt kindlaks määratud.

    Õigussuhe võib olla individualiseeritud kas kahepoolselt või ühepoolselt. Kahepoolselt on õigussuhe individualiseeritud juhul, kui on kindlaks määratud mõlemad suhte subjektid, näiteks ostu-müügisuhtes on alati teada nii ostja kui ka müüja. Ühepoolselt on õigussuhe individualiseeritud juhul, kui on kindlaks määratud vaid üks suhte pool, teiseks suhte subjektiks on aga iga isik, kes temaga vastavasse seosesse astub . Näiteks omandisuhtes on omanik ühe suhte poolena personaalselt kindlaks määratud subjekt, teise suhte poolena on käsitletavad kõik teised isikud, kes suhtlevad tema kui omanikuga.
    Õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv isikutevaheline individualiseeritud ühiskondlik suhe, mida iseloomustab subjektide vastastikune seotus subjektiivsete juriidi­liste õiguste ja kohustustega ning toetumine riigi kaitsele.
    Õigus­suhe on õigusega reguleeritud ühiskondlik suhe.
    Õigussuhte spetsiifilistest tunnustest ja määratlusest nähtub, et õigussuhte struktuurseteks elementideks on õigussuhte subjektid ehk suhte pooled (suhtest osavõtjad) ja subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused, mis suhte subjekte omavahel seovad ning õigussuhte objekt
    6.2. ÕIGUSSUHTE SUBJEKTID
    Õigussuhete subjektideks võivad olla kõik need ühiskondlikus elus osalevad isikud, kes vastavad kindlatele õiguslikele tingimustele, mis oma kogumis moodustavad õigussubjektsuse. Õigussubjektsus kujutab endast isiku võimet olla õigussuhtest osavõtja.
    Isiku õigussubjektsuse moodustavad tema õigusvõime, teovõime ja deliktivõime.
    Õigusvõime on riigi poolt tunnustatav isiku võime omada õigusi ja kohustusi, olla õiguste ja kohustuste kandja. Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga või teatavatel juhtudel ka enne sündi, avaliku õiguse harudes täisealiseks saamisega .
    Teovõime on isiku võime subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi iseseisvalt teostada ehk võime neid õigusi ja kohustusi oma tegudega omandada. Teovõime tekib täies ulatuses täisealiseks saamisega.
    Deliktivõime on isiku võime kanda iseseisvalt juriidilist vastutust toimepandud õigusrikkumise (deliki) eest. Karistusõiguslik deliktivõime saabub isikule tema 14-aastaseks saamisega.
    Varaliste õiguste iseloom on selline, et need võivad kuuluda ühele isikule, kuid teostada võivad neid teised isikud (nt alaealine on mingi kinnisutu/maja omanik). See asjaolu võimaldab tsiviilõiguses varustada õigusvõimega isikuid, kellel ei ole teovõimet.
    Kõige levinumad õigussuhtest osavõtjad on inimesed individuaal­selt, üksikisikud ehk füüsilised isikud. Üksikisikud võivad olla õigussubjektideks kõigis õigussuhetes, v.a rahvusvaheline õigus.
    Füüsiliste isikutena võivad õigussuhte subjektideks olla nii riigi kodanikud, kodakondsuseta isikud kui ka välismaa kodanikud. Apatriidide ja välismaalaste õigussubjektsus on piiratud osas, mis eeldab kodakondsust, s.o püsivat õiguslikku seost riigiga (valimistest ja rahvahääletusest osavõtu õigus, kaitseväeteenistuse kohustus jms).
    Teatavatel juhtudel võivad õigussuhte subjektideks olla ka organi­satsioonid, riigiorganid ja isegi riik tervikuna. Õigussuhetes esinevad nad siis juriidiliste isikutena. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt.
    Juriidilise isiku õigussubjektsus sõltub tema asutamise ees­märkidest ja tema funktsioonidest ning on määratud asutamise doku­mentidega ja põhikirjaga. Juriidilised isikud liigitatakse esindatavate huvide alusel eraõiguslikeks ja avalik-õiguslikeks juriidilisteks isikuteks.
    Eraõiguslik juriidiline isik on juriidiline isik, mis on loodud erahuvides. Sellisteks juriidilisteks isikuteks on täisühing, usaldus­ühing, osaühing, aktsiaselts , tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulun­dusühing.
    Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Riigiorganite õigussubjektsuse määrab kindlaks nende kompetents ehk pädevus. Kompetents on organisatsiooni, riigiorgani, ametiisiku või eraettevõttes halduslikku funktsiooni täitva isiku õiguste ja kohustuste kogum, mis on talle kehtestatud õigusega.
    6.3. SUBJEKTIIVNE ÕIGUS JA JURIIDILINE KOHUSTUS
    Õigussuhe on suhe, milles subjektid on omavahel seotud subjektiivsete õiguste ja subjektiivsete juriidiliste kohustustega. Väljaspool subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi õigussuhet ei eksisteeri, nende lakkamine tähendab ka õigussuhte lõppemist. Subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused moodus ­tavad õigussuhte juriidilise sisu.
    Subjektiivne õigus tekib õigusnormi alusel, õigusnormist tulene­valt tekib seos selle õiguse kandja ja riigi vahel. Riik lubab subjektiivse õiguse kandjal teataval viisil käituda ja lubab selle käitumise tagada oma autoriteediga, vajadusel ka sunnivahenditega. Sellest aspektist vaadatuna on subjektiivne õigus lubatud käitumise määr.
    Subjektiivne õigus on ka võimalus nõuda kohustatud isikult teatavat käitumist.
    Juriidiline kohustus tugineb samuti õigusnormile ja kujutab kahesugust seost:
    • ühelt poolt kohustatud isiku ja riigi vahel,
    • teiselt poolt aga kohustatud isiku ja õigustatud isiku vahel.

    See, mis on õigustatud subjektile õiguseks, on kohustatatud subjektile kohustuseks. Juriidiline kohustus on riigi poolt kehtestatud kohustusliku käitumise määr.
    Juriidiline kohustus on ka kohustus täita õigustatud subjekti seaduslikke nõudmisi.
    Subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused on omavahel korrespondeeruvad, st juriidiline kohustus on vastavuses teise subjekti subjektiivse õigusega ja vastupidi ning nende vastastikune seos ja toime määrab ara õigussuhte iseloomu, selle juriidilise sisu.
    6.4. ÕIGUSSUHTE OBJEKT
    Vastastikune huvi, mis tekib mingi mõlemale subjektile huvipakkuva objekti suhtes, ajendab subjekte siduma end vastastikku õiguste ja kohustustega ehk looma õigussuhte.
    Seda nähtust (objekti), millele õigussuhte subjektide õigused ja kohustused on suunatud, nimetatakse õigussuhte objektiks.
    Õigussuhte objektideks on eelkõige igasugused materiaalsed ese­med (asjad), kuid neiks võivad ka olla mitmesugused mittemateriaalsed väärtused, nagu tööjõud, tee­nus, intellektuaalne omand.
    Vaatamata konkreelsete õigussuhte objektide paljususele, ühendab neid kõiki üks tunnus — nad on suhte subjekti jaoks hüveks, nad rahuldavad üksikisikute või organisat­sioonide vajadusi.
    6.5. ÕIGUSSUHTE PÕHILIIGID
    Reguleeritavate suhete valdkonna järgi liigitatakse õigussuhteid reguleerivate normide õigusharulise kuuluvuse alusel. Eristatakse riigiõiguslikke, haldusõiguslikke, tsiviilõiguslikke, tööõiguslikke, perekonnaõiguslikke jne õigussuhteid.
    Õigussuhte struktuuri järgi eristatakse kahepoolseid ja ühepool­seid õigussuhteid. Kahepoolses õigussuhtes osaleb kaks poolt, kumbki neist on teise suhtes õiguste ja kohustuste kandja. Nt ostja ja müüja vaheline suhe ning töötaja ja tööandja vaheline suhe.
    Ühepoolne õigussuhe toetub vaid ühe subjekti tahteavaldusele (näiteks kinkeleping või testament ). Sellises suhtes tekib ühe subjekti tahteavalduse alusel teisel poolel õigus vaid juhul, kui ta selle tahteavaldusega nõustub (võtab kinke või pärandi vastu). Avaliku õiguse suhted on enamasti ühepoolsed.
    Ühepoolse õigussuhte eriliik on nn absoluutne õigussuhe, s.o suhe, milles on määratud ainult õigustatud subjekt, kohustatud subjektideks on kõik teised isikud. Niisugusteks õigustatud subjektideks on omanik omandiõiguslikus suhtes, teose autor autoriõiguslikus suhtes, riigi­organ või ametiisik paljudes haldusõiguslikes suhetes.
    Õigussuhte funktsiooni järgi eristatakse regulatiivseid ja kaitsvaid õigussuhteid.
    Regulatiivsed õigussuhted tekitavad subjektidele õigusi ja kohustusi seoses nende õiguspärase käitumisega, õiguse realiseerimisega . Sellised on eraõiguslikud (tsiviilõiguslikud, perekonnaõiguslikud, tööõiguslikud jms) suhted.
    Kaitsvad õigussuhted on suunatud riikliku sunni kohaldamisele isikuile, kes on rikkunud õigustatud subjektide õigusi või ei ole täitnud õiguslikke kohustusi. Need suhted tekivad õigusrikkumise alusel ja nende eesmärk on rikutud õiguste kaitse, nende taastamine. Nt kriminaalõigus­likud suhted ja suhted haldusvastutuse kohaldamisel, kaitsvad õigussuhted on ka protsessi- ja menetlussuhted ning suhted, mis tekivad kohtuotsuste täitmisel. Erinevalt regulatiivsest suhtest lasub kaitsvas õigussuhtes õigusliku toime põhirõhk juriidilisel kohustusel.
    6.6. JURIIDILISED FAKTID
    Juriidilised faktid on asjaolud ja tingimused, millega seadusandja seob juriidilise tagajärje tekkimise. Juriidilisteks faktideks nimetatakse selliseid tegelikkuses toimuvaid muutusi, millega õigusnorm seob subjektiivsete õiguste ja juriidi­liste kohustuste tekkimise, muutumise või lõppemise.
    Kõik tegelikkuses aset leidvad muutused, kui õigus on nende toimumise sidunud õigusliku tagajärjega (õiguste ja kohustuste tekkimisega), on juriidilised faktid.
    Sõltuvalt juriidilise fakti seosest subjektide tahtega liigitatakse juriidilisi fakte sündmusteks ja tegudeks . Sündmus on selline tegelikkuses ettetulev muutus, mis toimub sõltumata inimese tahtest. Sündmus juriidilise faktina on nt inimese loomulik surm, äikesest põhjustatud tulekahju, üleujutus jms.
    Tegu on tegelikkuses asetleidev muutus, mis toimub inimese tahtel, see on väliselt väljendatud inimese tahteavaldus , käitumisakt (nt lepingu sõlmimine, kuriteo toimepanemine, hagiavalduse esitamine jms). Teod moodustavad juriidiliste faktide põhihulga.
    Tegusid võib omakorda liigitada nende suhte järgi kehtiva õigusega õiguspärasteks ja õigusvastasteks tegudeks.
    Õiguspärane tegu on tegu, mis vastab kehtiva õiguse nõuetele. Selliste tegude hulka kuuluvad:
    • juriidiline akt - selline käitumine, mis on otseselt suunatud juriidilise tagajärje saavutamisele , subjekt käitub antud viisil spetsiaalselt selleks, et soovitav õigussuhe tekiks, muutuks või lõpeks (tsiviilõigusliku tehingu tegemine, töölepingu sõlmimine, ametistvabastamise käskkirja andmine, abielu sõlmimine);
    • juriidiline toiming - toiming, mis kutsub esile juriidilised tagajärjed sõltumata sooritaja tahtest (teise inimese vara rikkumine , võõra kaotatud asja leidmine). Erinevalt juriidilisest aktist võibjuriidilise toimingu sooritaja olla ka teovõimetu isik;
    • juriidilise resultaadiga tegu - käitumine, mis on suunatud vaimse loomingu saaduse (muusikateose, romaani, maali) loomisele. Siin ei ole isiku tegevus suunatud juriidilise tagajärje saavutamisele, kuid sellele vaatamata tema tegevus loob talle autori õigused. Ka siinvõib subjekt olla teovõimetu isik.

    Õigusvastane tegu on õigusrikkumine, õigusnormidega vastuolus olev käitumine. Õigusvastaseid tegusid saab liigitada õigusharude järgi sõltuvalt sellest, millise õigusharu norme on rikutud (kuriteod, väärteod, distsiplinaarüleastumised, tsiviilõigusrikkumised).
    Õiguslike tagajärgede järgi, mis juriidiline fakt esile kutsub, eristatakse õigustloovaid, õigustmuutvaid ja õigustlõpetavaid juriidilisi fakte. Nii on näiteks töölepingu sõlmimine õigustloov fakt, sama töölepingu muutmine õigustmuutev fakt ja lepingu lõpetamine õigust lõpetav fakt, kuna sellega lõpetatakse kõik antud suhte õigused ja kohustused, seega ka kogu töösuhe.
    Juriidilise fakti struktuuri järgi eristatakse lihtfakte, liitfakte ja juriidilisi e faktilisi koosseise.
    • Lihtfakt on selline juriidiline fakt, mis kujutab ühte õigusnormi hüpoteesiga määratud faktilist asjaolu ja toob kaasa vaid ühe õigusliku tagajärje, nt kiiruseületamine toob kaasa haldusvastutuse just selle rikkumise eest. Enamik õigusrikkumisi on lihtfaktid.
    • Liitfakt on selline juriidiline fakt mis ühes käitumisaktis sisaldab samaaegselt mitme erineva teo tunnuseid ja toob kaasa ka mitu erinevat õiguslikku tagajärge, näiteks liikluseeskirja rikkumine, millega kaasneb varalise kahju tekitamine teisele sõidukile või inimesele kehavigastuse või surma põhjustamine.
    • Juriidiline ehk faktiline koosseis on selline juriidiline fakt, mis avaldab õiguslikku toimet vaid mitme tegelikkuses asetleidva muutuse koostoimes, juriidilise tagajärje saavutamiseks ei piisa ühest konkreetsest asjaolust, vaid on vajalik teatud faktiliste asjaolude süsteem, nende kogum. Näiteks vanaduspensioni saamiseks on vajalikud: 1) seaduses sätestatud vanusemäära saavutamine; 2) pen­sioniõigusliku staaži olemasolu; 3) elukohajärgsele pensioni­ametile pensioniavalduse esitamine, millele on lisatud kõik vajalikud dokumendid; 4) taotleja elukohajärgse pensioniametidirektori otsus.
    • Faktilise koosseisu moodustavad üksikfaktid on omavahel seotud. Kui koosseisust puudub mõni element, on tegemist lõpetamata koosseisuga. Faktilise koosseisu viimane määrav element on koosseisu lõpetav fakt (ülaltoodud näites on selleks pensionitalituse juhataja otsus), mis annab faktide kogumile juriidilise fakti tähenduse.

    Õiguslike tagajärgede saabumine seotakse teatavatel juhtudel selle fakti toimumise eeldamisega, st juriidilise fakti tähendus omistatakse eeldatavalt toimunud faktile. Sellist eeldatavalt toimunud fakti, millele antakse juriidilise fakti tähendus, nimetatakse õiguslikuks presumptsiooniks. Nii eeldatakse näiteks, et inimene ei ole kuriteo toimepanemises süüdi, kuni tema süü ei ole kindlaks tehtud jõustunud kohtuotsusega (nn süütuse presumptsioon), ja et kõik inimesed tunnevad kõiki seadusi (seaduse tundmise presumptsioon).
    Juriidilistel faktidel ja nende liigitusel on oluline tähtsus õiguse rakendamise praktikas. Alati on õiguslike vaidluste üheks põhiküsi­museks, kas fakt aset leidis ja kas see on juriidiline fakt. Juriidilise fakti olemasolu või puudumine tehakse kindlaks juriidiliste tõendite abil. Tõendid on teataval viisil fikseeritud faktilised andmed asja­olude kohta, millel on tähtsusi juriidilise asja lahendamisel (nt sõrmejäljed, jalajäljed, kurjategijale kuuluvad esemed jms). Üks levinumaid tõendite liike on tunnistaja ütlus.
    7. ÕIGUSE RAKENDAMINE
    7.1. ÕIGUSE REALISEERIMINE. ÕIGUSE RAKENDAMISE MÕISTE
    Õigusnormide ülesanne on reguleerida ühiskondlikke suhteid. Re­guleerimine saavutatakse õigusnormide realiseerimisega. Õiguse realiseerimine tähendab õigusnormide elluviimist õiguse subjektide tegevuses ja see väljendub subjektide käitumises.
    Sõltuvalt reguleeritavate suhete, elluviidavate normide ja suhte subjektide erinevusest, aga ka subjektide käitumist mõjutavate motiivide erisustest, võib õiguse realiseerimine toimuda erinevalt. Sõltuvalt õigusnormi realiseerimise tingimustest eristatakse õiguse realiseerimise kolme vormi:
    • õigusnormide nõuetest kinnipidamine;
    • õigusnormide kasutamine;
    • õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine.

    Õigusnormide nõuetest kinnipidamine seisneb õigusnormide täitmises, selles, et subjekt käitub kooskõlas õigusnormi nõuetega. Ta täidab oma õiguslikke kohustusi ega astu üle õiguslikest keeldudest.
    Õigusnormide kasutamine seisneb õigussubjekti poolt oma õigus­te aktiivses teostamises, see on subjektiivse õiguse realiseerimine õigussuhtes. Selles vormis realiseeritakse õigustavad normid, mis annavad isikule mingi õiguse, lubavad tal teataval viisil käituda.
    Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne).
    Õiguse rakendamise vajadus tekib:
  • kui õigussuhte iseloom on selline, et ta ei saa tekkida ilma pädeva riigiorgani aktita (kaitseväeteenistusse astumine, avaliku teenistuse ametikoha täitmine jms);
  • õigusliku vaidluse korral subjektiivsete õiguste kasutamise võimalikkuse üle (omandiõiguse küsimuse vaidlustamine või muu varaline vaidlus, töövaidlus jms);
  • kui on toime pandud õigusrikkumine ja on vaja kohaldada sanktsioone.
    Õigusnorme rakendavad riigiorganid, kes on varustatud võimualaste funktsioonide teostamiseks vajaliku kompetentsiga. Iga riigiorgan rakendab õigusnorme oma kompetentsi piires, mis on seadusega ara määratud. Põhiraskus õiguse rakendamisel langeb täidesaatva võimu organitele (Vabariigi Valitsusele koos allasutus­tega, sealhulgas ministeeriumidega, ametitega, inspektsioonidega ja politseiga) ning kohtule.
    Oma sisult seisneb õiguse rakendamine individuaalse õigusakti ehk üksikakti ehk õiguse rakendamise akti andmises, millega isiku õiguslikku seisundit muudetakse (pannakse talle uusi või vähenda­takse või muudetakse vanu ülesandeid või määratakse karistus ).
    Õigusnormide rakendamine on loominguline tegevus, selle käigus valib õiguse rakendaja õigusnormi elluviimiseks kõige ratsionaal­semaid ja efektiivsemaid seaduslikke teid ja vahendeid, arvestades sealjuures lahendatava juriidilise asja kõiki aspekte .
    Õigusnormi rakendamine nõuab riigiorganilt sageli ulatuslikku organiseerivat tegevust, mis mõnikord peab toimuma erilises, sea­dusega ette nähtud vormis (näiteks kriminaalasja kohtueelne uurimine, kohtuprotsess ).
    Õigusnormide rakendamine on kompetentsete riigiorganite riigivõimualane organiseeriv tegevus õigusnormide realiseerimisel konkreetsetes elujuhtumites.
    7.2. ÕIGUSE RAKENDAMISE PROTSESS
    Õiguse rakendamine on keeruline protsess, mille moodustavad õigusnormi elluviimiseks vajalikud toimingud. Õiguse rakenda­ mise terviklikus protsessis täheldatakse erinevaid staadiume, mis kujutavad asja läbivaatamisel suhteliselt iseseisva tähendusega etappe .
    Esimene staadium on asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs. Sellel staadiumil selgitatakse välja, mis ja kuidas toimus (teo toimepanija , kannatanu, kuriteo koht, viis, vahendid jm teo faktilised asjaolud ehk tehiolud), kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on.
    Käsitletava teo (käitumise) faktilised asjaolud on õigusnormi rakendamise faktiliseks aluseks. Nad tuvastatakse juriidiliste tõendite abil ning nende täielik ja objektiivne väljaselgitamine tagab asjas tehtava lahendi põhjendatuse.
    Teine staadium on õigusnormi valik ja analüüs. Sellel staadiumil määratakse kindlaks rakendatav norm kui õigus­normi rakendamise juriidiline alus.
    Õigusnormi valiku õigsuse kontrollimiseks ja tagamiseks peab tähelepanelikult ja kriitiliselt analüüsima kasutatavat õiguslikku materjali. Peab veenduma , et:
    • käsutatava õigusakti tekst on ametlik (autentne);
    • rakendatav akt on kehtiv rakendaja käsutuses olevas sõnastuses, karistusõigusliku akti osas aga, et see kehtis teo toimepanemise ajal;
    • rakendatav õigusakt on antud oma kompetentsi piirides, seda eriti madalama astme riigiorganite ja kohalike omavalitsuste õigusaktide osas.

    Vajaduse korral toimub sellel õiguse rakendamise staadiumil ka õigusakti tõlgendamine, mille käigus mitmesuguste võtete kasutami­sega (näiteks õigusakti teksti keelelise ja loogilise analüüsiga) tehakse kindlaks õigusakti tegelik sisu.
    Kolmas staadium on kompetentse organi poolt otsuse tegemine (vastuvõtmine). See on üks vastutusrikkamaid õiguse rakendamise staadiume, sest sel staadiumil võetakse lõplik seisukoht lahendamisel olnud asjas. Vormiliselt kujutab see staadium, õiguse rakendamise akti ehk individuaalakti vormistamist.
    Neljas staadium on asjas tehtud otsuse täitmise tagamine. Õigusliku vaidluse kohta tehtud otsus või ka kohtu poolt õigus­rikkujale määratud karistus ei tähenda veel õigusnormi nõuete realiseerimist, kui selle otsuse täitmine ei ole tagatud või karistus ei ole täide viidud .
    7.3. ÕIGUSE RAKENDAMISELE ESITATAVAD NÕUDED
    Õigusnormi rakendamisel tuleb jälgida, et rakendamine oleks seaduslik, põhistatud, otstarbekohane ja õiglane.
    Õiguse rakendamise seaduslikkuse nõue tähendab seda, et kogu rakendamise protsessis lähtutakse kehtiva õiguse normidest, sel juhul on ka asjas tehtud otsus kooskõlas õigusega. Otsus peab rajanema asja juriidilisel alusel.
    Seaduslikkuse (ka õiguslikkuse, legaalsuse) nõude tagamiseks õiguse rakendamisel tuleb silmas pidada, et:
    • õiguse rakendamise otsus peab rajanema õigusnormidel, mis otse­selt käsitlevad lahendatavat juhtumit;
    • otsus peab olema tehtud vastava riigiorgani kompetentsi piires;
    • õigusnormi rakendamine, kui see on seaduses ette nähtud, on kohustuslik igal juhul ega sõltu õigustrakendava organi suvast;
    • senikaua kui antud asjas on olemas kehtiv otsus, ei tohi samas asjas vastu võtta uut otsust, et mitte tekitada otsuste kollisiooni. Kui on vaja uut lahendit, tuleb eelnenud otsus enne tühistada;
    • kui õigus näeb ette otsuse vastuvõtmiseks erilise vormi, tuleb sellest rangelt kinni pidada.

    Õiguse rakendamise põhistatuse (põhjendatuse) nõue tähendab seda, et kõik asjasse puutuvad faktid peavad olema hoolikalt ja objektiivselt välja selgitatud ja tundma õpitud ning rakendamise otsus peab tuginema ainult antud asja faktilisele alusele. Kõik tõendamata ja kahtlased faktid jäetakse asja lahendamisel tähelepanuta.
    Õiguse rakendamise otstarbekohasuse nõue on käsitletav kahest erinevast aspektist.
  • Seadus ise annab ainuvõimaliku (seadusandja arvates) otstarbe­kohase lahendi kõikidele juriidilist tähendust omavatele suhetele
  • Ühiskondlikest suhetest osavõtjate käitumine seaduse raamides võib olla teatavates piirides erinev. Seaduse kohaldamisel tuleb nen­des piirides kohustatud subjekti käitumist individuaalselt reguleerida nii, et normi realiseerimine oleks kõige efektiivsem, et seaduse eesmärk realiseeruks kõige täielikumalt. Nt mõrva eest võib saada karistuseks 6 kuni 20 aastat, aga kohus võib karistuseks määrata 15 aastat ja 6 kuud.
    Õiguse rakendamise õigluse nõue on õigust saatnud tema tekkimisest alates. Õigussüsteemis peab õigust rakendav organ lähtuma õigusest, ta ei saa juriidilise asja lahendamisel teostada väljaspool õigust asuvat õiglust, st õiglust rakendatakse õiguse vahendusel.
    Õiglane on selline õiguse rakendamise otsus, milles väljendub rahva õiglustunne ja mis on seetõttu õige nii riigi seisukohalt kui ka rahva poolt vaadatuna. Õiglase otsuse tagab see, kui otsuses väljendub õiguse rakendaja veendumus lahendi õiglases iseloomus. Otsuse õiglusest annab tunnistust õiguse rakendamise akti veenvus ja tõestatus avalikkuse silmis ja ka tema sisu vastavus ühiskonna enamuse kõlblusele ja õigusteadvusele. Õiglus eeldab ka õiguse rakendaja erapooletust ja objektiivset lähenemist isikutele, kes võtavad osa asja lahendamisest.
    7.4. ÕIGUSE RAKENDAMISE AKTID
    Õiguse rakendamisega luuakse konkreetsel inimesel või organisat­sioonil uued õigussuhted. Neil tekivad uued õigused ja kohustused, mille tekkimise aluseks on õigust rakendava riigiorgani akt. Õiguse rakendamise akt on individuaalse tähendusega õigusakt, millega kohaldatakse õigusnorm konkreetsele subjektile.
    Õigusnormi rakendamise aktides leiab väljenduse erinevate riigiorganite kõige mitmekesisem organisatsiooniline tegevus. Ilma selliste aktideta ei ole võimalik õiguslike vaidluste lahendamine ega ka sanktsioonide kohaldamine õigusrikkuja suhtes. Seetõttu annavad õiguse rakendamise akte välja erinevad riigiorganid, neil aktidel on erinev sisu ja nad kannavad erinevaid nimetusi.
    Iga õiguse rakendamise akt peab andma vastused järgmistele küsimustele:
    1) milline organ on akti välja andnud?
    2) millal akt on välja antud?
    3) kus akt on välja antud?
    4) millise konkreetse isiku kohta see akt on antud?
    5) millistele faktilistele asjaoludele akt toetub (õiguse raken­damise faktiline alus)?
    6) millise seaduse või muu normatiivakti alusel on see akt vastu võetud (õiguse rakendamise juriidiline alus)?
    7) milles seisneb asja lahendamise olemus?
    Õiguse rakendamise akti struktuur teenib nimetatud andmete võimalikult täieliku esitamise eesmärki:
    • sissejuhatavas osas tuuakse ära rekvisiidi tähendusega andmed (akti välja andnud organ, akti nimetus, akti väljaandmise aeg ja koht, adressaat jms);
    • konstateerivas osas esitatakse õiguse rakendamise faktiline alus, kõik need faktilised asjaolud, mis põhjustasid õiguse rakendamise, õigusliku vaidluse korral aga vaidluse sisu;
    • motiveerivas osas esitatakse õiguse rakendamise juriidiline alus, st õigusnormid, millele toetub õiguse rakendamise akt;
    • resolutiivosas sõnastatakse vastuvõetud otsus.

    Õiguse rakendamise akte liigitatakse erinevatel alustel. Olulisema praktilise tähtsusega neist liigitustest on liigitus
    1) reguleeritava suhte ja rakendatava normi iseloomu järgi ning
    2) akti välja andnud organite järgi.
    Reguleeritava suhte ja rakendatava normi iseloomu järgi eristatakse regulatiivseid ja jurisdiktsioonilisi (kaitsvaid) akte.
    Regulatiivsed aktid määravad kindlaks inimeste õigused ja kohustused seoses nende õiguspärase käitumisega, nende aktidega rakenda­takse regulatiivseid norme (nt valimiste väljakuulutamine).
    Jurisdiktsioonilised aktid on aktid, millega kohaldatakse kaitsvaid õigusnorme, seega seonduvad nad õigusrikkumistega. Neid kasutavad õiguse rakendamisel riigiorganid kas õiguslike vaidluste lahendamisel või karistuse kohaldamisel toimepandud õigusrikkumise eest Akti välja andnud organite järgi eristatakse:
    1) seadusandliku võimu akte (nt Riigikogu otsus);
    2) täidesaatva riigivõimu akte (Vabariigi Valitsuse korraldus, ministri käskkiri);
    3) kohtuorganite akte (kohtuotsus);
    4) kontroll- ja järelevalveorganite akte (riigikont­rolli kontrolliaruanne).
    8. ÕIGUSRIKKUMISED JA JURIIDILINE VASTUTUS
    8.1. ÕIGUSRIKKUMISE MÕISTE JA KOOSSEIS
    Õiguspärane käitumine on õigus­normidega ettenähtud kohustuslik, soovitav või lubatav õigussubjekti käitumine. Õiguspärane on ka käitumine, mis ei ole õiguslikult reguleeritud. Õigusrikkumine aga on õigusnormidega vastuolus olev tegu, seega käitumine, milles subjekt eirab õigusnormidega kehtestatud keeldu, ei täida oma juriidilist kohustust või ületab tema käitumisele õigusnormiga lubatud piirid.
    Õigusrikkumisele kui õigusnormidega vastuolus olevale teole reageerib riik õigusliku sanktsiooni kohaldamisega.
    Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab süülist, õigusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivõimeline isik ja mis on juriidilise vastutuse aluseks.
    Igasugune käitumisakt, sõltumata tema suhtest õigusega, moo­dustub nelja, elemendi ühtsusest. Need käitumise koosseisu elemendid on:
  • käitumise subjekt;
  • käitumise subjektiivne külg;
  • käitumise objekt;
  • käitumise objektiivne külg.
    Need käitumise elemendid moodustavad oma kogumis terviku, mida õigusrikkumise puhul nimetatakse õigusrikkumise koosseisuks, mis vajab lähemat käsitlemist üksikute elementide kaupa.
    1. Õigusrikkumise subjekt. Õigusrikkumise subjektiks on õigus­rikkuja, kelleks võib olla inimene sõltumata tema seosest riigiga - nii riigi kodanik, apatriid kui ka välisriigi kodanik (delktivõimet omav isik). Õigusrikkujaks saab olla vaid õiguslikus suhtlemises olev isik.
    Mitmesugused organisatsioonid võivad õigusrikkumise subjekti­deks olla oma tegevuse valdkonnas, näiteks haldusorgan oma pädevu­se ületamisel, äriühing maksuseaduste rikkumisel jne. Kehtiva õiguse järgi ei kanna juriidiline isik kriminaalvastutust.
    2. Õigusrikkumise subjektiivne külg. Õigusrikkumise subjektiivne külg hõlmab subjekti suhtumist oma õigusvastasesse teosse ja selle tagajärgedesse.
    Isiku süü kujutab tahtlust või ettevaatamatust, mis väljendub õigusvastases teos. Seega on tahtlus ja ettevaatamatus kaks süü vormi, nad iseloomustavad isiku psüühilist suhtumist toimepandud õigus­vastasesse teosse ja selle tagajärgedesse.
    Tegu on toime pandud tahtlikult kui isik sai aru oma teo või tegevusetuse laadist ja tähendusest, nägi ette ohtlikke tagajärgi ja soovis nende saabumist (otsene tahtlus) või teadlikult mõõnas nende saabumist (kaudne tahtlus).
    Õigusrikkumine on toime pandud ettevaatamatult, kui selle toime pannud isik nägi ette kahjulike tagajärgede saabumise võimaluse, kuid kergemeelselt lootis neid vältida (kuritegelik kergemeelsus ) või ei näinud ette tagajärgede saabumist, kuigi pidi ja võis ette näha (kuritegelik hooletus ).
    Kergemeelsuse tõttu toimepandud tegu eristab hooletuse tõttu toimepandud teost see, et esimesel juhul näeb isik ette kahjuliku tagajärje saabumise võimalust, kuid loodab kergemeelselt seda vältida, teisel juhul ei näe aga isik ette, et tema tegu võib põhjustada kahjuliku tagajärje, kuigi võib ja peab seda ette nägema.
    Õigusrikkumise eest võetakse isik vastutusele, kui selle rikkumise põhjustanud tegu oli süüline. Süü on õigusrikkumise kohustuslik element.
    3. Õigusrikkumise objekt. Õigusrikkumise objektiks on need õigushüved, mille vastu on suunatud õigusrikkumine.
    4. Õigusrikkumise objektiivne külg. Üldjuhul on õigusrikkumine aktiivne tegu, kuid teatavatel juhtudel on õigusrikkumisena käsitletav ka tegevusetus .
    Õigusrikkumine võib seisneda tegevusetuses juhul, kui isik jättis tegemata teo, mille ta oli kohustatud tegema (nt valvur peab valvama, ema peab beebi eest hoolitsema). Õigusrikkumised on inimeste õigusvastased käitumised ja õigus­rikkumisena ongi käsitletav vaid tegu, mis on õigusvastane.
    Teo õigusvastasust välistavad asjaolud
    1. Hädakaitse. Hädakaitse on kaitsjat ennast või teist isikut või nende õigusi või ettevõtte, asutuse, organisatsiooni õigusi või riigi õigushüvesid ohustava õigusvastase ründe tõrjumine. Hädakaitses toimepandud tegu, sh ka ründajale kahju tekitamine, ei ole õigusvastane tegu. See tegu on õiguspärane, kui ei ole ületatud hädakaitse piire . Hädakaitse piiride ületamine on kaitse ilmne mittevastavus ründe iseloomule ja ohtlikkusele.
    2. Hädaseisund. Tegevus, millel on küll õigusrikkumise tunnused, kuid mis pandi toime ohu kõrvaldamiseks, mis ähvardas hädasolijat või teist isikul või nende õigusi, või ettevõtte, asutuse või organisatsiooni õigusi või riigi õigushüvesid, ei ole õigusrikkumine, kui seda ohtu antud asjaoludel ei saadud kõrvaldada muude vahenditega ja kui põhjustatud kahju on ärahoitud kahjust väiksem. Hädaseisund on olukord, mis vajab inimese aktiivset sekku­mist ja ka mingi kahju põhjustamist, et ara hoida suuremat kahju, näiteks on kahjutule teisele hoonele leviku tõkestamiseks tuletõrjujad sunnitud lammutama kuurid, laeva karidelt päästmiseks ja sellega ka meeskonna päästmiseks heidetakse merre osa laeva lastist jms.
    3. Kurjategija kinnipidamine. Politseiametnik võib kasutada teenistus ­ülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitse vahendeid ning füüsilist jõudu.
    Õigus kurjategijat kinni pidada on igal isikut, sõltumata sellest, kas tal on võimalik pöörduda vastavate võimuorganite poole. See tegevus seondub tihti hädakaitseseisundiga.
    4. Kuritegude matkimine on tegevus, millel on küll karistusseadus ­tikus ettenähtud teo tunnused, kuid mis oli suunatud kurjategija isiku või kuriteo väljaselgitamisele ning toime pandud isiku poolt, kellel on kompetentse riigiorgani volitus kuritegu matkida. Kuriteo matkimise õigus on Kaitsepolitseiametil ja Politseiametil Tallinna Halduskohtu loal.
    5. Kohustuste kollisioon . Tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita.
    6. Eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus. Tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse (nt isik, püüdes takistada tundmatu isiku sisenemist läbi akna oma sõbra eramusse, tekitab talle terviserikke, hiljem aga ilmneb, et tundmatu selline majja sisenemine oli tal majaomanikuga kokku lepitud).
    7. Kannatanu nõusolek. Teatud juhtudel välistab teo õigusvastasuse kannatanu nõusolek, näiteks omaniku nõusolek tema omandi kasutamiseks välistab seda omandit käsutanud isiku süüdistamise omandiõiguse rikkumises. Nõusolek peab olema õiguspärane (nt ei saa õiguspärase nõusolekuna käsitleda laovalvuri nõusolekut vara äraviimiseks), see nõusolek ei tohi olla suunatud sotsiaalselt kahjulike tagajärgede saavutamiseks (enda tapmiseks või kehavigastuse tekitamiseks). Nõusolek peab olema vabatahtlik ja antud teovõimelise isiku poolt.
    8. Teenistus- või kutsealaste kohustuste täitmisel toime pandud tegu. Õigusvastane ei ole tegu, mille isik sooritab temale pandud teenistus- või kutsealaste kohustuste täitmiseks (nt politseiniku , tuletõrjuja tegevus).
    9. Oma õiguste teostamisele suunatud tegu. Õigusvastane ei ole tegu, mis on suunatud oma õiguste teostamisele, kuigi sellega tekita­takse kahju teistele isikutele (nt valdajal on õigus kaitsta jõuga oma valdust omavoli vastu (omaabi), ületamata seejuures hädakaitse piire).
    10. Alluva poolt temale antud kohustusliku käsu täitmine. Üldine põhimõte on, et oma käsu täitmise tagajärgede eest vastutab käsu andja, mitte selle täitja. Kui aga käsk oli antud volituste piiride ületamisega või vorminõuetele mittevastavalt või oli see ilmselt kuritegeliku sisuga, siis vastutab käsu täitja.
    Objektiivse külje mõned elemendid on teatud üldistatuse astmel universaalse tähendusega kõigi õigus­rikkumiste jaoks ja need tuleb tuvastada alati igal konkreetsel õigusrikkumise juhul. Need objektiivse külje elemendid on:
    • teo õigusvastasus;
    • kahjuliku tagajärjega tegu;
    • kausaalne ehk põhjuslik seos nende vahel.

    Teo keelatus (õigusvastasus) väljendab tema kahjulikkust ühis­konnale.
    On õigusrikkumisi, kus tegu oma olemuselt on ise ohtlik kahjulike tagajärgede saabumise reaalse ohu tõttu. Sel juhul seisneb õigusrikkumine teatavast keelust üleastumises ja isik võetakse vastutusele eeskirjade (liikluseeskirjad, tööohutuseeskirjad jms) rikkumise eest, ilma et selleks oleks nõutav reaalne kahjulik tagajärg.
    Õigusrikkumise objektiivset külge iseloomustab kausaalne ehk põhjuslik seos õigusvastase käitumise ja kahjuliku tagajärje vahel. Põhjuslik seos tähendab seda, et isiku õigusvastane käitumine peab kahjuliku tagajärje esile kutsuma, peab olema selle põhjus. See seos peab olema otsene, mitte kaudne. Seejuures peab kausaalne ehk põhjuslik seos olema ka paratamatu, mitte juhuslik. Juhuslikku seost ei näe õigusrikkuja ette (ega saagi ette näha). Seose paratamatus või juhuslikkus kuulub väljaselgitamisele igal konkreetsel õigusrikkumise juhul ja sõltub teo faktilistest asjaoludest.
    Tegu, mille inimene paneb toime füüsilise sunni mõjul, kui ta ei ole suuteline seda ületama, ei ole vaadeldav tema teona ja ta ei kanna ka sellise teo eest õiguslikku vastutust. Sel juhul on ta vahendiks teise isiku käes (nt täiskasvanu ahvatleb last kuritegu toime panema ).
    Tegu, mis on toime pandud psüühilise sunni mõjul, on igal juhul ja alati subjekti enda tegu, sest see toimus tema tahte ja mõistuse vahendusel. Vaatamata sunnile, ei ole subjekt ilma jäetud valiku­võimalustest. Vahel võib tegemist olla hädaseisundiga (näiteks võetakse taksojuhilt tulirelvaga ähvardades ara tema sõiduk).
    Õigusrikkumise koosseisu kõigi elementide üksikasjalik väljaselgi­tamine on õigusrikkuja vastutusele võtmise eeldus. Isik (subjekt) kuulub õiguslikule vastutusele võtmisele üksnes juhul, kui õigus­rikkumise subjektiivse külje tunnusena on olemas isiku süü ja on tuvastatud põhjuslik seos tema õigusvastase teo ja kahjuliku tagajärje vahel (kui selline tagajärg on nõutav).
    8.2. ÕIGUSRIKKUMISTE LIIGID
    Õigusrikkumiste õigusharulise kuuluvuse, aga ka nende kahjulikkuse astme ja rakendatavate mõjutusvahendite (sanktsioonide) iseloomu järgi liigitatakse õigusrikkumised nelja rühma:
  • kuriteod;
  • väär­teod ehk haldusõigusrikkumised;
  • tsiviilõigusrikkumised;
  • töö-õigusrikkumised ehk distsiplinaarsüüteod (distsiplinaarüleastumised).
    Kuritegu on karistusseadustikus sätestatud karistatav tegu - tegevus või tegevusetus, mille eest on füüsilisele isikule põhikaris­tusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele iskule rahaline karistus või sundlõpetamine.
    Väärtegu on karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest . Väärtegu on kuriteole lähedane süütegu, formaalse tunnuse järgi eristab teda kuriteost vaid see, et seadus näeb väärteo toimepanemise eest ette kuriteoga võrreldes kergemad karistused (rahatrahv või arest kuni kolmkümmend päeva). Karistusi väärteo toimepanemise eest kohaldavad selleks vastavat pädevust omavad riigiorganid ja ametiisikud (politsei, inspektsioonid, piirivalve, toll ). Aresti kohaldab ainult kohus.
    Tsiviilõigusrikkumine ehk tsiviilüleastumine võib seisneda lepingulise kohustuse mittetäitmises või kahju tekitamises lepinguvälises suhtes. Sõltuvalt sellest järgneb õigusrikkumisele kas lepingus ettenähtud ehk lepinguline vastutus või kahju tekitamisest tulenev vastutus (kahju hüvitamine). Vastutust tsiviilõigusliku lepingu rikkumise eest kohaldab suhte teine pool, kahju tekitamise korral aga kannatanu. Vajaduse korral on asjast huvitatud isikul võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks hagiga kohtusse.
    Distsiplinaarüleastumine ehk distsiplinaarsüütegu on tööõigusrikkumine, mis seisneb töölepingu seadusega kehtestatud kohustuste süülises täitmatajätmises, tööl joobnuna viibi­ mises , tööandja usalduse kaotamises või (mõnel töötajate kategoorial) vääritu teo toimepanemises. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse kohaselt on distsiplinaarkaristused 1) noomi­tus, 2) rahatrahv, 3) palga maksmise peatamisega töölt kõrvaldamine ja 4) töölepingu lõpetamine. Karistusi kohaldab tööandja töölepingut rikkunud töötaja suhtes.
    8.3. JURIIDILINE VASTUTUS
    Juriidiline vastutus on riiklik sunnivahend, mis seisneb õigus­rikkuja ja tema käitumise hukkamõistmises õigusvastase süülise teo toimepanemise pärast ning temale isikliku, organisatsioonilise või varalise iseloomuga kitsenduse tekitamises. Riikliku sunnivahendina kohaldatavad kitsendused on kindlaks määratud õigusnormide sanktsioonides (rahatrahv, arest, vangistus, kahju hüvitamine jne).
    Juriidiline vastutus realiseerub õigussuhtes riigi ja õigusrikkuja vahel. Selle suhte sisuks on riigi õigus kohaldada õigusrikkujale toimepandud õigusrikkumise eest seaduses ettenähtud kitsendusi ja õigusrikkuja kohustus neid kitsendusi taluda. See suhe väljendub sanktsiooni rakendamises õigusrikkuja suhtes, mis järgneb õigusnormi dispositsiooni nõuete rikkumisele. Juriidilise vastutusega viiakse ellu õigusnormi sanktsioon, kohaldatakse õigusrikkuja suhtes riigi sundi.
    Juriidiline vastutus on vaid üks riikliku sunni vahenditest seetõttu ei tohi neid samastada. Juriidiline vastutus on riiklik sund, mis järgneb õigusrikkumisele.
    Juriidilise vastutuse lahutamatust seosest õigusrikkumisega tule­neb, et kohaldatav juriidilise vastutuse vahend peab vastama õigusrikkumise iseloomule ja raskusele.
    Õigusharude järgi liigitatakse juriidilist vastutust järgmiselt:
    • Kriminaalvastutus hõlmab riikliku sunni vahendeid, mis järgnevad kuriteole. Kriminaalvastutusega nähakse ette kõige kärmimad karistused, kriminaalõiguslikud sanktsioonid on kõige suurema kitsendava mõjuga (ulatudes kuni eluaegse vabadusekaotuseni).
    • Haldusvastutus järgneb väärteole, nende üleastumiste väiksem (kuritegudega võrreldes) ühiskonnakahjulikkus tingib ka kriminaalvastutuse vahenditega võrreldes leebemate karistuste (lühiajalisem arest, rahatrahv) kasutamist.
    • Tsiviilõiguslik ehk varaline vastutus järgneb tsiviilüleastumisele, rakendatakse varalistes suhetes kas lepingu rikkumisel või kahju tekitamisel.
    • Distsiplinaarvastutus järgneb distsiplinaarüleastumisele, kohaldatakse töödistsipliini rikkumiste eest.

    Juriidilist vastutust kohaldava organi järgi eristatakse kohtulikku ja haldusvastutust.
    Kohtulik vastutus on juriidiline vastutus, mida kohaldab kohus või kohtunik . Kriminaalkaristust võib kohaldada ainult kohus, kohtulikult kohaldatakse ka teatavaid haldus- ja tsiviilõiguslikke sanktsioone.
    Haldusorganite poolt rakendatav vastutus on vastutus, mida rakendavad selleks pädevad haldusorganid (politsei, toll, inspekt­sioonid jms).
    Sõltuvalt õiguskorra kaitse tagamise viisist võib eristada karista­vaid ja õigusttaastavaid mõjutusvahendeid.
    Karistavad on kriminaal - ja haldusõiguslikud sunnivahendid (sanktsioonid), dislsiplinaar- ning mõned tsiviilõiguslikud sankt­sioonid (näiteks leppetrahv ). Karistavate sanktsioonide põhieesmärk nn avaldada riiklikku hukkamõistu õigusrikkujale tema taunitava õigusvastase käitumise pärast, samuti mõjutada teda ja muid isikuid edaspidi hoiduma sellisest käitumisest.
    Õigusttaastavad on üldjuhul tsiviilõiguslikud sanktsioonid. Õigusttaastava sanktsiooni peaeesmärk on ennistada õigusrikkumisele eelnenud olukord, taastada õiguspärane suhe (näiteks kahju hüvitamine, töötaja tööle ennistamine).
    9. TSIVIILÕIGUS
    9.1. TSIVIILÕIGUSLIKU SUHTE SUBJEKTID
    Subjektide põhiliigid. Tsiviilõiguslikus suhtes osalev subjekt peab vastama nendele nõuetele, mis esitatakse õigussubjektile ka teistes õigusharudes ja mis oma kogumis moodustavad õigussubjektsuse. Õigussubjektsust määravateks omadusteks tsiviil­õiguses on subjekti õigusvõime ja teovõime.
    Tsiviilõigussuhte subjektideks on isikud. Isik on füüsiline isik või juriidiline isik. Füüsiline isik on inimene, juriidiline isik aga seaduse alusel loodud õigussubjekt.
    Füüsilised isikud. Füüsilist isikut iseloomustab tema õigusvõime ja teovõime,
    Füüsilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigust ja -kohustusi. Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga ja lõpeb surmaga, seda ei ole võimalik piirata ega ära võtta. Õigusvõimest ei saa isik vabatahtlikult loobuda , sellele suunatud tehing on kehtetu .
    Tsiviilõiguslik teovõime on isiku võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Täielik teovõime tekib inimesel 18-aastaseks saamisel.
    Alaealise piiratud teovõimet võib laiendada tema seadusliku esindaja nõusolekul.
    Elukoht. Igal füüsilisel isikul peab olema elukoht. Elukohanõude tingib teiste suhtesubjektide vajadus suhelda isikuga tema õiguste ja kohustustega seoses. Elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab.
    Isiku tegevuskoht on tema püsiva ja kestva majandus- või kutsetegevuse koht.
    Isiku teadmata kudumine ja surnuks tunnistamine. Isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes, loetakse teadmata kudunuks. Teadmata kadunud isiku varale võib kohus seada huvitatud isiku taotlusel hoolduse, kui see on teadmata kadunud isiku või tema ülalpeetava huvides.
    Kui viie aasta jooksul ei ole isiku kohta andmeid, et ta on elus, võib kohus huvitatud isiku nõudel tunnistada sellise isiku surnuks. Kui isik jäi teadmata kadunuks olukorras, mis oli elule ohtlik või mis annab alust eeldada hukkumist õnnetuse tagajärjel, võib kohus ta surnuks tunnistada kuue kuu möödumisel teadmata kadunuks jäämisest.
    Juriidilised isikud. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. Juriidiliste isikute põhiliigituse aluseks on isiku suunatus era- või avaliku huvi rahuldamisele. Sellest lähtudes - eraõiguslik on juriidi­line isik, mis on loodud erahuvides, avalik-õiguslik on juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides.
    Eraõiguslik juriidiline isik on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, ühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing. Eraõiguslikest juriidilistest isikutest äriühingud on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu.
    Täisühing on äriühing, milles kaks või enam osanikku tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad ühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga.
    Usaldusühing on äriühing, milles kaks või enam isikut tegutsevad ühise ärinime all ja vähemalt üks neist (täisosanik) vastutab ühingu kohustuste eest kogu oma varaga ning vähemalt üks neist isikutest ( usaldusosanik ) vastutab ühingu kohustuste eest oma sissemakse ulatuses.
    Osaühing on äriühing, millel on osadeks jaotatud osakapital . Osanik ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest, ühing aga vastutab oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga.
    Aktsiaselts on äriühing, millel on aktsiateks jaotatud aktsiakapital . Aktsionär ei vastuta isiklikult aktsiaseltsi kohustuste eest, aktsiaselts aga vastutab oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga.
    Tulundusühistu on äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse, milles liikmed osalevad:
    • tarbijate ja muude hüvede kasutajatena;
    • hankijatena;
    • tööpanuse kaudu;
    • teenuste kasutamise kaudu;
    • mõnel muul sarnasel viisil.

    Sihtasutus on eraõiguslik juriidiline isik, millel ei ole liikmeid ning mis on loodud vara valitsemiseks ja kasutamiseks põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks.
    Mittetulundusühing on isikule vabatahtlik ühendus, mille põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine. Saadud tulu võib kasutada üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks.
    Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seaduses ettenähtud registrisse kandmisest (äriühingutele äriregister, sihtasutusele ja mittetulundusühingutele mittetulun­dusühingute ja sihtasutuste register ).
    Juriidilise isiku seaduslik esindaja on juhatus või seda asendav organ.
    Eraõigusliku juriidilise isiku organid on üldkoosolek ja juhatus. Aktsiaseltsi organiks on ka nõukogu.
    Avalik-õiguslikud juriidilised isikud on riik, kohalik omavalit­susüksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel.
    Juriidilise isiku lõppemine ja lõpetamine. Juriidiline isik asutatakse määramata ajaks, kui seaduses ei kehtestata teisiti. Tema tegevuse lõpetamine toimub kas vabatahtlikult või kohtuotsusega. Pankroti korral lõpetatakse juriidilise isiku tegevus pankrotimenet­lusega.
    Vabatahtlik lõpetamine võib toimuda:
    • üldkoosoleku või muu pädeva organi otsusega;
    • isiku või asutuse otsusel , kellel on seadusega antud õigus lõpetada avalik-õiguslik juriidiline isik;
    • seaduses, põhikirjas või ühingulepingus seatud eesmärgi saavutamisel;
    • tähtaja saabumisel, kui isik oli asutatud tähtajaliselt;
    • muul seaduses, põhikirjas või ühingulepingus ettenähtud alusel.

    Juriidilise isiku sundlõpetamine toimub ainult kohtuotsusega.
    Juriidilise isiku lõpetamisel toimub selle likvideerimine (likvideeri­mismenetlus). Likvideerimise korraldavad likvideerijad. Vabatahtliku likvideerimise korral on likvideerijaks juhatuse või seda asendava organi liikmed, sundlõpetamise korral määrab likvideerijad kohus. Likvideerijatel on juhatuse või seda asendava organi õigused ja kohustused. Nad peavad saatma likvideerimisteate teadaolevatele võlausaldajatele. Selles teates tuleb märkida, et võlausaldajad esitaksid oma nõudmised nelja kuu jooksul teate avaldamisest. Kui teadaolev võlausaldaja ei ole nõuet esitanud , hoiustatakse temale kuuluv raha. Pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist ja raha hoiustamist võib allesjäänud vara kuue kuu möödumisel õigustatud isikutele välja jagada.
    Kui likvideeritava isiku, varast ei piisa kõigi võlausaldajate nõudmiste rahuldamiseks, lõpetatakse juriidiline isik pankrotimenet­luses, kusjuures pankrotiavalduse võib esitada võlgnik ise või võlausaldaja.
    9.2. TSIVIILÕIGUSTE JA –KOHUSTUSTE TEKKIMINE, MUUTMINE JA LÕPPEMINE
    Nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid tsiviilõigussuhtesse siduvad tsiviilõigused ja -kohustused tekivad seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest.
    Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahte­avaldus. Tehingud võivad olla ühepoolsed nt pärandamine, ja mitmepoolsed, näiteks ost-müük. Mitmepoolsed tehingud on lepingud. Tehing on isiku tahteavaldus. Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg.
    Tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seadus ei ole sätestatud tehingu kohusluslikku vormi.
    Tehingu kirjalikku vormi asendab tehingu notariaalne tõestamine või notariaalne kinnitamine.
    Tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seadus ei sätesta teisiti.
    Tehingu tühisus. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu alusel saadu tagastatakse kui alusetu rikastumise läbi saadu. Tühine on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing.
    Tehing on seadusega vastuolus olev tehing ehk seadusega keelatud tehing, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Sellise olukorraga on tegemist eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.
    Tühine on näilik tehing. Näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldusel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.
    Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras tühistada.
    Eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikust asjaolust. Tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Tehingu teinud isik võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada seaduses sätestatud tingimustel.
    Pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema. Ebaõigete asjaolude avaldamisega on võrdsus­tatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada , samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutusid ebaõigeteks. Tehingu teinud isik võib pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada.
    Ahvardus ja vägivald. Isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, võib tehingu tühistada, kui ähvardus ja vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut.
    Raskete asjaolude ärakasutamine. Füüsiline isik võib tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ara tema erakorralisi vajadusi, sõltuvus­suhet, kogenematust või muid asjaolusid.
    Tähtajad tehingu tühistamise algatamiseks on määratud küllaltki lühikesed. See on tingitud püüdest sundida isikut õiguskaitset rakendama võimalikult vähe. Hiljem on tühistamise asjaolusid raskem tõendada. Üldjuhul võib kohtusse esitada vastava hagi kuue kuu jooksul arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest, kuid mitte enam kui kolme aasta möödumisel, ähvarduse või vägivalla puhul aga pikeneb kolmeaastane tähtaeg kümne aastani.
    Üldjuhul lõpeb tehingu tühistamise õigus, kui tehingu tühista­miseks õigustatud isik tehingut kinnitab. Kui aga tehingu tühistamiseks õigustatud isik tehingu täidab, loetakse tehing samuti kinnitatuks.
    Tingimuslik tehing on tehing, mis on tehtud edasilükkava või äramuutva tingimusega . Tehing on tehtud edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või mitte. Näiteks A lepib B-ga kokku selles, et kui B-l, kes elab Harjumaal, õnnestub leida erialast tööd Tallinnas, annab A talle üürile 2-toalise korteri.
    Tehing on tehtud äramuutva tingimusega., kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede lõppemine sõltub asjaoludest, mille koh ta ei ole teada, kas see saabub või ei.
    Esindamine . Tehingu võib teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus.
    Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus). Nt advokaat poole esindajana kohtus on isiku lepinguline esindaja, osaühingu juhatuse liige on äriühingu seadusjärgne esindaja. Esimesel juhul tulenevad esindaja volitused esindatava tahtest, teisel juhul seadusest.
    Volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. Esindajal on ka edasivolitamise õigus, kui see nähtub volitusest. Ka seaduslik esindaja võib anda teisele isikule volituse tehingu tegemiseks.
    Seadusjärgse esindusõiguse ulatus määratakse seadusega, aga volituse ulatuse määrab esindatav . Seega ei või seadusjärgse esinduse korral esindatav esindaja volitusi seadusega võrreldes piirata ega laiendada, et see kehtiks ka kolmandate isikute suhtes.
    Seadusjärgne esindusõigus lõpeb seadusega ettenähtud alusel ja korras.
    Volitus lõpeb siis, kui:
    • esindaja on teinud tehingu, milleks volitus oli antud;
    • tehingu tegemine, milleks volitus oli antud, on muutunud võimatuks;
    • volituse tähtaeg möödub;
    • saabub äramuutev tingimus, millega on seotud volituse lõppemine;
    • esindatav võtab volituse tagasi;
    • esindaja loobub volitusest;
    • see tuleneb volituse andmise aluseks olevast tehingust;
    • volituse andmise aluseks olev leping lõpeb;
    • esindatav sureb;
    • esindatavaks või esindajaks olev juriidiline isik lõpeb;
    • kuulutatakse välja esindatava pankrot ;
    • esineb muu seaduses sätestatud volituse lõppemise alus.

    Volitus ei lõpe esindatava surmaga, kui ei lõpe esindamise aluseks olev käsundusleping.
    Esindatav võib volituse igal ajal tagasi võtta, seda isegi siis, kui volitus oli tähtajaline.
    9.3. TSIVIILÕIGUSTE TEOSTAMISE VIISID
    Hea usu põhimõte. Õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus.
    Õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt , et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
    Heausksuse eeldus. Kui seadus seob õguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb selle olemasolu eeldada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui keegi väidab vastupidist, tuleb seda tõen­dada, kusjuures tõendamisraskus lasub sellel, kes kinnitab (tõendab) midagi, aga mitte sellel, kes eitab.
    Hädakaitse ja hädaseisund on õigusvastasust välistavateks asjaoludeks ka tsiviilõiguslikes suhetes (vt õpiku alajaotus 7.1.).
    Aegumine . Tsiviilõigusi kaitstakse hageja nõude e hagi esitami­sega. Hagiavalduses esitatakse hageja nõue teisele tsiviilõigussubjektile - kostjale. Hagi saab aga esitada aegumistähtaegade piires, mille möödumisel isik kaotab võimaluse kaitsta oma tsiviilõigusi hagi korras.
    Aegumistähtaega võib poolte kokkuleppel muuta, eelkõige kergendades nõude aegumise tingimusi, aegumistähtaega lühendada. Kuid aegumise kergendatud tingimusi ei kohaldata, kui kohustatud isik rikkus kohustusi tahtlikult. Poolte kokkuleppel võib aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani.
    Loobumine õigusest nõuda aegumise kohaldamist on tühine.
    Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.
    Kinnisomandi üleandmise nõude, asjaõigusega koormamise, asjaõiguse üleandmise või lõpetamise või asjaõiguse sisu muutmise nõude aegumistähtaeg on kümme aastat.
    Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutmisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
    Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
    Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on samuti kolm aastat.
    Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutmisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue aga muutub sissenõutavaks sellest hetkest, mu õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist.
    10. ASJAÕIGUS
    10.1. ASJA MÕISTE JA LIIGID
    Asjaõigusel on eriline osa varaliste suhete reguleerimisel ühiskonnas. Ühelt poolt annab ta kindla kaitse omanikule võimalike rünnete eest tema omandile ja tagab eraomandi puutumatuse ning võimaldab teiselt poolt asjaõigusliku tagatise - peamiselt pandi kui kindla tagatise võtmist ja andmist laenamisel, soodustades sellega laenukäivet ja ka kogu majanduse arengut.
    Asjaõigustele on omased teatud põhitunnused, mis eristavad neid võlaõigusest tekkivatest õigustest. Asjaõigused on absoluutsed õigused → nad kehtivad kõigi isikute suhtes ja neid tuleb kõigil järgida. Oluline on ka asjaõiguste avalikkuse põhimõte, see tuleneb nende absoluutsest iseloomust. Asjaõiguste olemasolust peab ka teistel isikutel olema võimalik teada saada.
    Asjaõigus tsiviilõiguse ühe instituudina on normide kogum, mis reguleerib asjadega seoses tekkivaid inimestevahelisi suhteid, sätestab tsiviilõigussuhte poolte subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused seoses asjadega ehk asjaõigused.
    Asjaõigust reguleerivaks põhiliseks õigusaktiks on asjaõigusseadus. Selle seaduse järgi on asjaõigused omand (omandiõigus) ja piiratud asjaõigused: servituudid , reaal­koormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus, kusjuures seaduses võib lisaks neile sätestada ka muid asjaõigusi.
    Asi on kehaline ese. Tsiviilõiguses käsitletakse seaduses ettenähtud juhtudel asjadena ka õigusi ja neile kohaldatakse asjade kohta kehtivaid sätteid.
    Asju liigitatakse erinevatel alustel, mis kajastuvad asjade liikide nimetustes. Asju liigitatakse:

    Kinnisasi on maatükk e maapinna piiritletud osa.
    Vallasasi on asi, mis ei ole kinnisasi.
    Asendatav on vallasasi, mida käibes määratakse arvu, mõõdu või kaalu järgi ja millel puuduvad seda teistest sama liiki asjadest eristatavad tunnused. Eeldatakse, et ülejäänud asjad on asendamatud. Määrav on nende arv, mõõt või kaal (nt viiskümmend tihumeetrit männipalki, kolm kotti tsementi, viis kilo suhkrut, mingi rahasumma jne), mille järgi toimub ka ostu-, laenu-, hoiu-jms lepingute sõlmimine.
    Äratarvitatav on vallasasi, mis otstarbekohasel kasutamisel lakkab olemast või võõrandatakse. Äratarvitatavaks loetakse ka vallasasi, mis kuulub asjade kogumisse, mille otstarbekohane kasutamine seisneb üksikute asjade võõrandamises. Eeldatakse, et ülejäänud asjad on äratarvitamatud.
    Asi võib tsiviilkäibes olla kas tervikuna, reaalosana või mõttelise osana.
    Asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks. Asi ja selle olulised osad ei saa olla eri isikute omandis . Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad nagu ehitised., kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili.
    Asjaõiguse lõppemisel muutub maatükile jäänud ehitis maatüki oluliseks osaks. Kinnisasja olulised osad on ka kinnisasjaga seotud asjaõigused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti,
    Asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast. Mõttelise osa puhul asja reaalselt ei jagata, käibes osalevadki nn mõttelised osad. Nt müüakse 1/2 kaasomandis olevast asjast (hoonest, äriosalusest jms).
    Asja reaalosa on võrreldes teiste osadega tegelikkuses piiritletud., näiteks ridaelamuboks, teatavatel tingimustel korteriomand.
    Vastavalt asjade omavahelisele majanduslikule seosele eristatakse peaasju ja päraldisi.
    Päraldis on vallasasi, mis olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu, nt lukk ja luku võti, viiul ja poogen . Päraldise ja peaasja vahekord on oluline, kuna õigused ja kohustused, mille esemeks on peaasi , laienevad ka päraldisele, kui seaduse või tehinguga ei ole määratud teisiti.
    Asja vili on asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenevad saadused, samuti tulu, mida asi annab õigussuhte tõttu.
    Õigusvili on tulu, mida õigustatud isik saab õigusest vastavalt selle eesmärgile, samuti tulu, mida õigus annab õigussuhte tõttu. Vili kuulub asja omanikule, kui seaduse või lepinguga ei ole sätestatud teisiti.
    Asjast käsu saamiseks peab õigustatud isik kandma ka asjaga seotud kohustused ja kulutused. Esemele tehtud kulutused on:
    • vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse teda täieliku või osalise hävimise eest (nt katuse parandamine);
    • kasulikud, kui nendega oluliselt parandatakse eset (nt uue küttesüsteemi panek , maaparandus);
    • toreduslikud, kui nendega taotletakse peamiselt eseme mugavust , meeldivust või ilu (nt kullatud kraanid, ukselingid, parketipanek).

    Asjade tsiviilkäibes olemisega tekib vajadus kindlaks määrata asja rahaline väärtus, hinnata asja.
    Asja hinnatakse kas hariliku väärtuse või valdaja erilise huvi seisukohalt. Asja harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügi­hind ehk turuhind . Asja hindamine erilise huvi järgi põhineb kasul, mida valdaja saab oma isikliku olukorra tõttu või asja eelistamisel valdaja poolt asja iseärasuste pärast või erilisel suhtel asjasse, arvestamata selle kasulikkust (isiklik väärtus, kunstiväärtus jne).
    Vara on tavakeeles sageli käsutatav mõiste. Vara on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vara võib olla kas vallasvara või kinnisvara vastavalt asjade liigitusele vallasasjadeks ja kinnisasjadeks.
    10.2. VALDUS JA OMAND
    Isiku õiguslikud ja faktilised võimalused asja suhtes sõltuvad sellest, kas ta on asja valdaja või omanik või puudub tal antud asjaga üldse õiguslik seos.
    Valdus on tegelik võim asja üle. Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on, kusjuures ta ei pea olema omanik. Asja võib vallata ka rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu suhte alusel. Sellisel juhul on valdamine ajutine (vastavalt tehingule). Valdajaks ei ole aga isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korraldusel tema majapidamises või ettevõttes.
    Valdus võib olla seaduslik või ebaseaduslik, sõltuvalt sellest, kas tal on õiguslik alus või mitte. Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
    Valdus võib olla heauskne või pahauskne . Valdus on heauskne juhul, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata, pahauskne aga vastupidisel juhul (pahauskne valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata). Valdus on heauskne, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
    Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle (nt asja üleandmisega või leidmisega) või abinõude üle, mis võimaldavad seda võimu (korteri võtme üleandmisega). Valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest. Valdus on seadusega kaitstud omavoli vastu, st valduse rikkumise või selle aravõtmise vastu. Valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire.
    Valdusel on kohtulik kaitse: valduse igasuguse omavolilise rikkumise või selle omavolilise aravõtmise korral on valdajal õigus pöörduda valduse taastamiseks kohtu poole.
    Kinnisasjade ja nendega seotud asjaõiguste kohta peetakse kinnistusraamatut. Kinnistusraamatusse kantakse kõik kinnistu kohta vajalikud andmed., mis on seaduses ette nähtud. Kinnistusraamat on avalik. Keegi ei või end vabandada kinnistusraamatu mittetundmisega
    Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.
    Omandi esemeks võib olla iga asi, mille omandamine ei ole seadusega keelatud. Sõltuvalt omandi esemeks oleva asja iseloomust võib omand olla kas vallasomand või kinnisomand .
    Omand võib teatavatel juhtudel kuuluda kahele või enamale isikule ühel ajal. Selline omand on ühine omand, mis võib olla kas kaasomand või ühisomand.
    Kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand, nt ühise omandina kolmele kaasomanikule kuuluv majavaldus omandi osadega 1/2, 1/3 ja 1/6 majast.
    Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaks-määramata osades ühises asjas kuuluv omand, nt abielu jooksul abikaasade poolt soetatud vara.
    Ühine omand on kaasomand, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kaasomanik võib temale kuuluva mõttelise osa pärandada, müüa, pantida või muul seaduslikul viisil käsutada. Kinnisasja mõttelise osa võõrandamisel on teistel kaasomanikel selle ostueesõigus, v.a kui kaasomanik müüb selle sugulastele või vanemale.
    Omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui omanik tõen­dab, et tema omand on tekkinud õiguslikul teel.
    Vallasomandi tekkimine toimub juriidiliste faktide toimel. Sellisteks juriidilisteks faktideks, millega seadus seob omandi tekki­mise on:
    • vallasasja üleandmine;
    • peremehetu vallasasja hõiva­mine;
    • kaotatud vallasasja omandamine leiuga;
    • peitvara omandamine;
    • vallasasja ümbertöötamine, segamine või ühenda­mine;
    • igamine ;
    • loodusvilja omandamine.

    1. Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Omandi üleminekuks peab olema õiguslik alus.
    2. Vallasomand tekib hõivamisega, kui isik võtab peremehetu asja oma valdusesse tahtega saada selle omanikuks. Peremehetu on asi, kui asjal pole olnud omanikku (nt metsamarjad, seened, ulukid riigile või omavalitsusele kuuluvas metsas) või kui omanik on valduse lõpetanud valdusest loobumise tahtega (on talle kuulunud asja n-ö "ara visanud").
    3. Vallasomand tekib leiu omandamisega. Isik, kes on kaotalud asja leidnud ja selle oma valdusesse võtnud, peab sellest viivitamatult teatama kaotajale või omanikule. Kui see isik on leidjale teadmata, on ta kohustatud leiust teatama politseile , kui asja väärtus ületab sada krooni. Kui asi leitakse elamus, avalikus asutuses või transpordivahendis, on leidja kohustatud asja üle andma majaomanikule, vastava asutuse töötajale, transpordivahendi juhile või politseile. Leidjaks loetakse nüüd isik, kellele asi üle anti. Viimane on kohus­tatud asja hoidma selle säilimist tagaval viisil.
    Leidjal on õigus pärast avalikku teatamist müüa asi avalikul enampakkumisel, kui
    • asja hoidmine on ülemääraselt kulukas ;
    • asi on kiiresti riknev;
    • avalik asutus või politsei on asja hoidnud kuus kuud.

    Enampakkumisel saadud raha, millest on maha arvatud hoiu- ja müügikulud, asendab asja. Kui leidja on oma kohustused täitnud ja omanik pole selgunud ühe aasta jooksul leiust teatamisest arvates, omandab leidja asja või seda asendava raha. Kui asja väärtus ei ületa sada krooni, algab selle tähtaja lugemine leiu päevast. Kui politsei on hoidnud asja (raha) ühe aasta, läheb see kohaliku omavalitsuse omandisse. Leidja ei omanda asja, kui ta rikub teatamiskohustust või varjab leidu.
    Kui leidja ei ole veel asja omandanud, saab omanik asja tagasi, kui ta hüvitab hoidmisega seotud kulud ja maksab leidjale leiutasu, mis ei või ületada ühte kolmandikku asja väärtusest. Leiutasu määratakse kokkuleppel omaniku ja leidja vahel, vaidluse korral määrab leiutasu kõhus.
    4. Vallasomand tekib peitvara leidmisega. Peitvara on vara, niis on maasse kaevatud või muul viisil peidetud asi, nt kalliskivid, pärlid või väärismetallid, mille omanikku ei saa kindlaks teha. Peitvara kuulub isikule, kelle kinnis- või vallasasjast see leiti. Peitvara leidjal on õigus saada leiutasu peitvara pooles väärtuses, peitvara väärtus aga määratakse leidja ja vastava kinnis- või vallasasja omaniku kokkuleppel. Vaidluse korral määrab selle kohus. Leidja, kes otsis peitvara kinnis- või vallasasja omaniku loata, leiutasu ei saa.
    5. Vallasomand tekib asja ümbertöötamisel, segamisel, ühendamisel. Kui keegi töötas heauskselt ümber võõra vallasasja (õmbles kangast ülikonna, küpsetas jahust saia jms), kuulub see asi ümbertöötajale, kui töö on väärtuslikum esialgsest asjast, vastasel juhul aga kuulub esialgsele omanikule. Sama kehtib ka segamise ja ühendamise kohta. Samalaadsel pahausksel tegutsemisel on esialgse asja omanikul õigus igal juhul asi endale nõuda. Kui mitme omaniku vallasasjad segatakse või ühendatakse selliselt, et neid ei saa enam eraldada asja oluliselt kahjustamata või ülemäärase too või kulutusteta, tekib omanikel uuele asjale kaasomand.
    6. Vallasomand tekib igamisega, kui isik valdab vallasasja heauskselt ja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik. Igamine on välistatud, kui valdamine on pahauskne. Igamine ei alga või peatub, kui vallasasja omanik on takistatud esitama hagi omandi kaitseks või osalema menetluses.
    7. Vallasomand tekib loodusvilja omandamisel, nt heina äraniitmisel, juurvilja koristamisel , maavara kaevandamisel
    10.3. KINNISOMAND JA SELLEGA SEOTUD ÕIGUSED
    10.3.1. KINNISOMANDI TEKKIMINE JA LÕPPEMINE NING KITSENDUSED
    Kinnisomandi tekkimine ja lõppemine toimub vallasomandiga võrreldes erinevalt, siin on seadusandja pannud suurema rõhu omandiõiguse ülemineku vormistamisele.
    Kinnisomand tekib kinnisasja kinnistusraamatusse kandmisega ehk kinnistamisega, kusjuures tehing, millega omandatakse või võõrandatakse kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud, omandamise aluseks olev testament ja abieluleping peavad aga olema tehtud seaduses sätestatud vormis.
    Kinnisomandi kandmine kinnistusraamatusse toimub asjaõigus­lepingu alusel → võõrandaja ja omandaja notariaalselt tõestatud kokkulepe kinnisomandi ülekandmise, asjaõigusega koormamise kohta ning sellekohase kande tegemise kohta kinnistusraamatusse.
    Hõivamisega võib kinnisasja omandada vaid riik ja sealjuures vaid sellist kinnisasja, millel kinnistusraamatu alusel puudub omanik ning see pole kellegi valduses.
    Kinnisomand lõpeb kustutamisega kinnistusraamatust , samuti kinnisasja täieliku hävimisega. Kinnisasja omanik võib kinnisasjast loobuda, loobumine kantakse kinnistusraamatusse notariaalselt tõesta­tud avalduse alusel ja omand läheb üle riigile.
    Kinnisomand ulatub maapinnale ning õhuruumile ülalpool ja maapõuele allpool, sügavuseni või kõrguseni, milleni ulatub omaniku huvi kinnisasja kasutamisel.
    Kinnisomand ei ulatu maavaradele, mille loetelu sätestatakse seaduses, ega põhjaveele, mis on riigi omandis.
    Et ühe kinnisasja omaniku õiguse teostamine ei kujuneks teiste isikute õiguste piiramiseks või rikkumiseks, on kinnisomandile ja selle kasutamisele kehtestatud kitsendusi.
    Kinnisomandi kitsendused kehtestatakse seadustega või seatakse kohtuotsuse või tehinguga.
    Eraõigusliku isiku omanduses oleval kinnisasjal, mis on omaniku poolt piiratud või tähistatud, ei või teised isikud loata viibida. Kinnisasjal, mis pole piiratud ega tähistatud, ei või teised isikud omaniku loata viibida päikeseloojangust päikesetõusuni.
    Seadusega kehtestatakse kinnisomandi kitsendustena rida nn naabrusõigusi, mis piiravad näiteks kinnisasjal ehitamist või süvendamist kui see võib tekitada kahju naaber­kinnistule, keelavad kahjulike mõjutuste (gaasi, suitsu, auru, tahma jms) tahtlikku suunamist naaberkinnisasjale jne.
    Avalik-õigusliku isiku omandis olev veekogu on avalik.
    Kaldaomanik peab jätma veekogu äärde kaldariba kallasrajana kasutamiseks. Kallasrada võib igaüks kasutada veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks, kalastamiseks ning veesõidukite randu­miseks. Kallasraja kohta ei kehti võõral kinnisasjal viibimise reeglid.
    Eesti Põhiseaduse kohaselt võib omandit võõran­dada omaniku nõusolekuta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Sund­võõrandamise otsustamine on antud Vabariigi Valitsuse või kohaliku omavalitsuse pädevusse, igaüks võib sellise võõrandamise vaidlustada või pöörduda kõhtusse hagiga vaidlustamaks vara võõrandamist, hüvitust ja selle suurust.
    Kinnisomandi spetsiifilise piiranguna on käsitletav servituut , mille eesmärk on ühitada ja kokku sobitada naabruses asuvate kinnistute omanike huve.
    10.3.2. SERVITUUDID
    Servituut on võõra kinnisasja kitsendatud kasutamise õigus. Servituudi puhul eristatakse valitsevat kinnisasja ja teenivat kinnisasja. Teeniv kinnisasi on kinnisasi, mida kasutatakse valitseva kinnisasja huvides.
    Servituudid liigitatakse reaalservituutideks ja isiklikeks servituutideks.
    Reaalservituut koormab teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatud osas loobuma .
    Reaalservituut tekib kinnistusraamatusse kandmisega ja lõpeb kustutamisega. Reaalservituut annab õiguse teha ainult neid tegusid, mis servituudi sisust tulenevalt on valitsevale kinnisasjale vajalikud ja teha tuleb viisil, mis teenival kinnisasja kõige vähem koormab. Levinumad servitiuudid on teeservituudid, liiniservituut, veevõtu- ja. karjajootmisservituut, karjatamisservituut jt. Jalgteeservituut annab näiteks õiguse käia ja sõita jalgrattaga mööda jalgteed läbi teeniva kinnisasja, karjateeservituut aga annab õiguse läbi teeniva kinnisasja ajada karja ja käia mööda seda kinnisasja läbivat karjateed.
    Reaalservituutide tekkimise aluseks saab olla valitseva ja teeniva kinnisasja omaniku kokkulepe. Omaniku nõusolekuta võib reaalservituuti seada vaid seaduses sätestatud juhtudel.
    Erinevalt reaalservituudist võidakse isiklikku servituuti seada ka vallasasjadele ja ta seatakse konkreetse isiku, mitte aga kinnisasja huvides.
    Isiklik servituut esineb kasutusvalduse ja isikliku kasutusõiguse kujul.
    Kasutusvaldus koormab asja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama asja ja omandama selle vilju . Kasutusvalduse esemeks võivad olla vallas-ja kinnisasjad ning üleantavad õigused.
    Kasutusvalduse võib lõpetada poolte kokkuleppel. Omanik võib nõuda kasutusvalduse lõpetamist, kui:
    • see on kaotanud kasutusvaldaja jaoks tähtsuse;
    • omaniku kahju on oluliselt suurem kasutusvaldaja kasust;
    • kasutusvaldaja ei anna omanikule tagatist.

    Teine isiklik servituut on isiklik kasutusõigus. Isiklik kasutus­õigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigusi, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile.
    Seega erineb isiklik kasutusõigus kasutusvaldusest selle poolest, et tema esemeks võib olla ainult kinnisasi. Oluline erinevus reaalservituudist on selles, et reaalservituut on seotud kinnisasjaga, isiklik kasutusõigus aga kinnisasja valdava konkreetse isikuga.
    Isiklikul kasutusõigusel on ka teine alaliik , mis sarnaneb sisult kasutusvaldusega, kuid kasutusvaldusest erinevalt ei anna ta õigust omandada kasutatava asja vilju → isiklik kasutusõigus elamule.
    Isiklik kasutusõigus elamule koormab kinnisasja selliselt, et isikul, kelle kasuks see on seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa, kusjuures ta võib elamusse majutada oma perekonnaliikmeid, samuti isikuid, kes on vajalikud tema eest hoolitsemiseks.
    Isiklik kasutusõigus tekib servituudi kandmisega kinnistusraama­tusse ja lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust, muudel juhtudel vastavalt reaalservituudi ja kasutusvalduse sätetele.
    10.3.3. REAALKOORMATISED
    Kinnisasja võib koormata selliselt, et kinnisasja igakordne omanik peab tasuma isikule, kelle kasuks reaalkoormatis on seatud, perioodilisi makseid rahas või natuuras või tegema teatud tegusid.
    Reaalkoormatise erinevus reaalservituutidest seisneb asjaolus, et kui reaalservituutide puhul ei saa koormatud kinnisasja omanikult nõuda tegude sooritamist, siis reaalkoormatise sisuks on just teatud tegude sooritamine . Nt hoida korras avalik tee, hoida korras kinnisasja läbiv veejuhe , vedada teele killustikku.
    Reaalkoormatis võib olla avalik-õiguslik või eraõiguslik.
    Avalik-õiguslik reaalkoormatis on seatud seaduse alusel riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku kasuks. Reaalkoormatis on eraõiguslik, kui ta on seatud eraõigusliku isiku või teise kinnisasja õigusliku isiku või teise kinnisasja igakordse omaniku kasuks.
    Eraõiguslik reaalkoormatis tekib kinnistusraamatusse kandmisega. Kui võimalik, tuleb kandes määrata ka reaalkoormatise rahaline väärtus.
    Avalik-õiguslik reaalkoormatis ei vaja tekkimiseks kinnistus­raamatusse kandmist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
    Reaalkoormatis lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust.
    Reaalkoormatise lõpetamist on õigus nõuda nii õigustatud kui ka kohustatud isikul. Selle lõpetamine toimub selle väljaostmisega kohustatud isiku poolt.
    10.3.4. HOONESTUSÕIGUS
    Kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks on hoonestusõigus seatud, on võõrandatav ja pärandatav õigus omada kinnisasjal tähtajaliselt sellega püsivalt ühendatud ehitist.
    Hoonestusõigus ulatub lisaks ehitisealusele maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks. Maatüki omanik kaotab õiguse nimetatud maad vallata ja kasutada.
    Hoonestusõigus on vajalik neile, kellel ehitis on püstitatud või kes soovivad seda püstitada võõrale maale. Hoonestusõigus on ka ainsaks võimaluseks juhul, kui tahetakse, et maa ja sellega püsivalt ühendatud ehitised oleksid erinevate isikute omandis.
    Ehitis on hoonestusõiguse oluline osa. Seetõttu ei ole ehitist võimalik võõrandada, küll aga on võimalik võõrandada hoonestusõigust.
    Hoonestusõiguse mõistest tuleneb, et see on tähtajaline õigus, teda võib seada kindlaks tähtajaks, kuid mitte vähem kui 36 ega mitte rohkem kui 99 aastaks.
    Hoonestusõigus on üldjuhul tasuline . Hoonestusõiguse lepingu sõlmimisel tuleb kindlaks määrata kas tasu suurus või selle arvestamise alused.
    Kui hoonestaja ei ole maksnud hoonestusõiguse tasu kolmel järjestikusel aastal, võib maatüki omanik nõuda hoonestusõiguse müüki sundenampakkumisel ja ta võib sellest ka ise osa võtta.
    10.3.5. OSTUEESÕIGUS
    Ostueesõigus on üks kinnisasja koormamise viis, mille kohaselt isikul, kelle kasuks on ostueesõigus seatud, on õigus kinnisasja müümisel asuda omandaja asemele.
    Seadusjärgne ostueesõigus kehtib senikaua, kuni kehtib vastav seadus.
    Tehingu järgi tekkinud ostueesõiguse puhul on koormatud kinnisasja omanikul õigus nõuda kande kustutamist kinnistusraamatust, kui ostueesõigust omav isik ei ole kahe kuu jooksul pärast ostu-müügilepingu kättesaamist oma õigust kasutanud.
    Kui omanik on müünud asja kolmandale isikule, peab ta ostueesõigust omavale isikule viivitamata teatama ostjaga sõlmitud müügilepingust ja selle sisust.
    Ostueesõigust võib teostada kahe nädala jooksul pärast müügi teate saamist, kinnisasjade puhul aga kahe kuu jooksul pärast sama teate saamist, kui seaduses või lepinguga pole ette nähtud teist tähtaega.
    Ostueesõigust ei saa teostada, kui asi müüakse sundtäitmisel või pankroti­menetluses, samuti kui asi sundvõõrandatakse. Ostueesõigust pole võimalik kasutada juhul, kui asi müüakse alanejale või ülenejale sugulasele või abikaasale.
    Seaduse alusel omandatud ostueesõigust eelistatakse tehinguga seotud ostueesõigusele. Ostueesõigus ei ole üleantav, kuid tähtajaline ostueesõigus läheb üle ostueesõigust omava isiku pärijatele.
    10.4. PANDI MÕISTE. VALLASPANT
    10.4.1. PANDI MÕISTE
    Asja võib pandiga (pandiõigusega) koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud. Pantida võib nii asju kui ka õigusi.
    Pantijaks võib olla nii võlgnik kui ka kolmas isik. Pandiga võib tagada igasugust rahalist või rahaliselt hinnatavat nõuet, tingimuslikku nõuet ja ka tulevikus tekkivat nõuet.
    Asjaõigus tunneb kahte pandi liiki:
    • vallasvara tagatisel antavat panti ehk vallaspanti ja
    • kinnisvara tagatisel antavat panti ehk kinnispanti (hüpoteeki)

    Vallas- ja kinnispandi eristamine sai võimalikuks kinnistusraamatute süsteemi rakendamisega.
    Nõude tagamisel vallasvara pantimisega võib pantimine toimuda neljal erineval viisil, mida võib nimetada ka vallaspandi liikideks:
  • käsipant - panditud asi antakse üle pandipidaja valdusse;
  • registerpant - valduse üleminekut ei toimu ja pantimine registreeritakse vastavas registris;
  • väärtpaberite pantimine - toimub nagu käsipant väärtpaberivalduse üleandmisega;
  • kinnipidamisõigus - võlausaldaja peab kinni tema seaduslikku valdusse sattunud võlgniku asjad (seaduslik pandiõigus).
    10.4.2. KÄSIPANT
    Käsipant on nõude tagamine vallasasjaga selliselt, et pantija (kas võlgnik ise või kolmas isik) annab asja üle pandipidaja (võlausaldaja) valdusse.
    Käsipant tekib asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmiseks kokku leppinud. Juhul kui asi on juba pandipidaja valduses, tekib pant pandilepingu sõlmimisega.
    Käsipandi leping tuleb sõlmida kirjalikult, kui panditud asja väärtus ületab 500 krooni. Ühele asjale mitut käsipanti ei või seada, küll aga on lubatud nõude tagamine mitme asjaga. Neile võib pandipidaja pöörata sissenõude omal valikul.
    Käsipant lõpeb:
    • tagatud nõude lõppemisel;
    • panditud asja hävimisel;
    • kui pandipidajaks ja panditud asja omanikuks saab üks ja sama isik;
    • kui panditud asi läheb välja pandipidaja valdusest ja ta ei saa asja tagasi nõuda;
    • kui pandipidaja tagastab pantijale asja või teatab talle pandist loobumisest.

    Panditud asi tuleb käsipandi lõppemisel pantijale tagastada.
    Kui pandiga tagatud nõue ei ole täidetud, tekib panditud asja müügi õigus. Pandipidaja peab panditud asja müügist üks kuu ette teatama. Panditud asja müük toimub avalikul enampakkumisel, sellest tuleb teatada pantijale ja kolmandale isikule, kellel on asjale õigusi.
    Vallasasjade pantimisele pandimajas rakendatakse käsipandi sätteid, kui seadus ei sätesta teisiti.
    10.4.3. REGISTERPANT
    Registerpandi puhul koormatakse vallasasja pandiga selliselt, et panditud asi jääb pantija valdusse ning pant registreeritakse seaduses sätestatud korras. Registerpanti peetakse hüpoteegiga sarnaseks vallasasjade puhul.
    Registerpandile kohaldatakse käsipandi sätteid, kui seadusega pole teisiti sätestatud. Registerpant tekib pandilepingu alusel pandi registreerimisel seaduses ettenähtud registris. Erinevalt käsipandist võib ühele ja samale asjale seada mitu panti, mis omandavad järjekohad registreerimise avalduse esitamise päevaga.
    Registerpante seatakse põhiliselt transpordivahenditele. See saab toimuda autoregistrisse kantud autode või lennukiregistrisse kantud õhusõidukite suhtes.
    Registerpandile on oma olemuselt väga lähedased kommertspant ja intellektuaalomandi pant, mistõttu neid võib käsitleda ka registerpandi alaliikidena
    10.4.4. KOMMERTSPANT
    Kommertspant on nagu registerpantki valduseta pandi liik. Kommertspant registreerituse äriregistris ja talle kohaldatakse asjaõigusseaduses registerpandi kohta sätestatut, kui kommertspandiseadusest ei tulene teisiti.
    Kommertspandi puhul seatakse pant ettevõtja kogu vallasvarale või füüsiliisest isikust ettevõtja vallasvarale seaduses märgitud ulatustes, ilma et ta annaks üle panditava vara valdust. Kommertspant ei eelda tagatava nõude olemasolu ega lõpe nõude lõppemisega.
    Kommertspant ulatub kogu koormatavale varale, mis kuulub ettevõtjale pandikande tegemise ajal, samuti sellele varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist.
    Kommertspant ei ulatu kassas või krediidiasutuses olevale rahale, ettevõtjale kuuluvatele osadele, aktsiatele, investeerimisfondi osakutele, osamaksule ühistus ja osalusele teistes ühingutes, võlakirjadele ning muudele väärtpaberitele; varale, millele saab seada teist liiki registerpandi; samuti varale, millele seaduse järgi ei saa pöörata sissenõuet.
    Ettevõtja võib kommertspandiga koormatud vara tavapärase majandustegevuse raames kasutada ja käsutada.
    Ettevõtjal, kelle varale on seatud pant, on teabe andmise kohustus. Ta on kohustatud pandipidajale kohe teatama ettevõtte majandamise peatamisest või selle jagamisest, võõrandamisest või muul viisil üleandmisest, samuti vara vähenemisest, kui tagatise väärtus oluliselt langeb, ja vara või selle suurema osa hävimisest.
    Kommertspant lõpeb registrist kustutamisega, kui seaduses pole sätestatud teisiti.
    10.4.5. INTELLEKTUAALOMANDI PANTIMINE
    Registerpandi võib seada registreeritud patendile, kaubamärgile, tööstusnäidisele, kasulikule mudelile ja muudele registreeritud intellektuaalse omandi vormidele .
    Intellektuaalse omandiga seotud õigusi Eestis reguleerivad erine­vad seadused, nagu autoriõiguse seadus, kaubamärgiseadus, patendi­seadus, kasuliku mudeli seadus, mikrolülituse topoloogia kaitse seadus ja. tööstusdisaini kaitse seadus. Selle omandi pantimisel tuleb arvestada asjaoluga, et nende kehtivusaeg võib olla piiratud. Võõrandatavad on aga ainult autori varalised õigused, mitte autorsus.
    10.4.6. VÄÄRTPABERITE PANTIMINE
    Väärtpabereid võib pantida selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus nõude rahuldamisele panditud väärtpaberite arvel.
    Väärtpaberile pantimine toimub käsipandi sätete kohaselt koos täiendustega, mis tulenevad asjaõigusseadusest.
    Esitajaväärtpaberite puhul tekib pant väärtpaberi üleandmisel pandipidajale. Muude väärtpaberite pant tekib nende üleandmisel kirjaliku pandilepingu või pantimispealdise alusel.
    Kaubaväärtpaberite pantimisega, mis annavad õigusi kaubale, on panditud ka see kaup.
    Aktsiate pantimine ei anna pandipidajale veel õigusi aktsionärina üldkoosolekust osa võtta. See õigus jääb aktsionärile.
    10.4.7. KINNIPIDAMISÕIGUS
    Kui nõue ei ole küllaldaselt tagatud asjaõigusega ja on saabunud selle täitmise tähtaeg, võib võlausaldaja kasutada nn kinnipidamisõigust.
    Kinnipidamisõigus on seadusjärgne pandiõigus, mis annab isikule, kellel on nõue võlgniku vastu, õiguse seaduse alusel kinni pidada tema valdusse sattunud võlgniku vallasasju või üleanta­vaid väärtpabereid.
    Nõue, mille alusel kinnipidamisõigust rakendatakse, peab olema seotud kinnipeetava esemega. Seda ta on, kui:
    • valdaja nõue kuulub rahuldamisele kinnipeetava eseme arvel;
    • võlgnik peab tasuma valdaja poolt esemele tehtud kulutused;
    • valdaja nõue on tekkinud samast tehingust, mille alusel võlgnik nõuab eseme väljaandmist;
    • eseme omanik peab hüvitama valdajale seoses kinnipeetava esemega tekkinud kahju;
    • eseme valdus ja nõue tulenevad valdaja ja võlgniku vahelistest õigussuhetest.

    Kinnipeetud eset tuleb hoida käsipandi sätete järgi.
    Kodulooma kinnipidamine on seaduses sätestatud kinnipidamise erijuhuna. Kinnisasja valdaja võib kinni pidada võõra kodulooma, kui see on tabatud kinnisasjal kahju tekitamas. Kinnipidaja peab sellest kohe teatama looma omanikule või politseile. Loom tuleb välja anda, kui kahju on hüvitatud. Kinnisasjalt lahkunud looma ei või enam kinni pidada.
    10.5. KINNISPANT EHK HÜPOTEEK
    Isikul, kelle kasuks on hüpoteek seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnis­asja arvel. Kinnisasja omanik on kohustatud lubama kinnisasja müümist.
    Hüpoteeki võib käsitleda suhtena, milles osaleb kolm subjekti: hüpoteegipidaja, võlgnik, omanik.
    Hüpoteegipidaja on see isik, kelle kasuks on hüpoteek kantud kinnistusraamatusse. Tema ja kinnisasja omaniku vahel ei pea olema tingimata tekkinud võlaõiguslikku nõuet. Hüpoteegi puhul on võlausaldajaks hüpoteegipidaja, kellele kuulub hüpoteek, mis tagab tema võlaõiguslikku nõuet võlgniku vastu.
    Omanik on hüpoteegi puhul koormatud kinnisasja omanik, kes ei pea tingimata olema võlgnik, kes laenu sai.
    Hüpoteek on vahend rahalise nõude tagamiseks. Hüpoteegipidajal on õigus nõuda vastavate tingimuste saabumisel s.o tavaliselt hüpo­teegiga tagatud nõude mitterahuldamise korral võlasumma tasumist hüpoteegiga koormatud kinnisasja müügist saadud rahast ja kinnisasja omanik on kohustatud lubama kinnisasja müümist. Hüpoteegi mõte ongi selles, et selle kaudu saab hüpoteegipidaja (võlausaldaja) nõuda sundkorras oma sissenõutavaks muutunud nõuete rahuldamist kinnisasjast, kusjuures ta on eelistatud hüpoteegipidajaist, kes asuvad tagapoolsetel järjekohtadel.
    Hüpoteegiga võib koormata mitte ainult kinnisasja, vaid ka kinnisasjana käsitletavat õigust, milleks on hoonestusõigus ja korteriomand.
    Tagatava nõude olemasolu mittevajalikkus e mitteaktsessoorsus teeb hüpoteegi eriti käibevõimeliseks. Kuna tagatavat nõuet pole vaja, siis pole hüpoteegi seadmisel seda vaja ei kindlaks teha ega ka kinnistusraamatusse kanda.
    Kinnistusraamatu sissekandes on tavaliselt näidatud ainult hüpo­teegi rahaline väärtus, intresside ja muude kõrvalnõuete olemasolul intressimäär ja kõrvalnõuete rahaline suurus.
    Hüpoteek tekib kände tegemisega kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti.
    Nagu kõik kinnisasja koormavad asjaõigused, lõpeb ka hüpoteek kande kustutamisega kinnistusraamatust
    Hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikule jääb kinnisasja edasise valdamise ja kasutamise ning koormamise õigus ainult niivõrd, kuivõrd ta sellega ei vähenda koormatud kinnisasja väär­tust ega kahjusta hüpoteegipidaja õigusi muul viisil.
    Hüpoteegipidajal on seadusega võimalus võtta omaniku tegevus vaatluse ja järelevalve alla, kasutades vajaduse korral ka riigi järelevalveorganite abi.
    Hüpoteegipidaja võib hüpoteeki käsutada, sh pantida või võõrandada.
    Seega on hüpoteek üleantav õigus. Kinnisasja omaniku nõusolekul võib hüpoteegipidaja hüpoteegi võõrandada või anda laenu tagatiseks. Kinnistusraamatusse kandmisel saab hüpoteek järjekoha.
    Hüpoteegi järjekohal on suur majanduslik ja õiguslik tähtsus. Esimesel järjekohal oleva hüpoteegi puhul on laen alati tagatud. Sellist kindlust ei ole teisel ega kolmandal järjekohal oleval hüpoteegil. Sundtäitmisel võib juhtuda, et neil järjekohtadel asuv hüpoteek langeb kas osaliselt või täielikult välja.
    Koormatud kinnisasja võõrandamisel jääb hüpoteek kui asjaõigus­lik koormatis uue omaniku kohta edasi püsima.
    Hüpoteegiga võib koormata ainult kogu kinnisasja. Sundtäitmisel vastutab hüpoteegi eest kogu kinnisasi tervikuna.
    Hüpoteegiga tagatud võlausaldaja nõude rahuldamine võib toimu­da kas nn vabakäelisel müügil või sundtäitmise teel, poolte kokkuleppel või mõnel muul rahategemise viisil.
    Vabakäelisel müügil on müüjaks omanik, faktiliselt on teostajaks pank . Samas ei saa sundida omanikku oma kinnisasja müüma. Kui omanik keeldub müügist, on hüpoteegipidajal õigus nõuda kohtu korras sundtäitmist kinnisasjast.
    Kinnisasja sundmüük toimub avalikul enampakkumisel. Selle korraldab kohtutäitur. Kinnisasja müügist teatatakse kohalikus ajalehes ja Ametlikes Teadaannetes.
    Sundtäitmisest saadud raha jagatakse hüpoteegipidajate vahel, kes sundtäitmist taotlesid , vastavalt nende hüpoteekide järjekohtadele.
    Hüpoteeki võib peale seadmist jagada mitmeks hüpoteegiks, neid nimetatakse osahüpoteekideks. Iga osahüpoteek saab endise hüpoteegi järjekoha, samas on nad üksteise suhtes samal järjekohal. Hüpoteegi jagamise õigus on isikul, kellele hüpoteek kuulub, seega kelle nimele see on kinnistusraamatusse kantud. Hüpoteegi jagami­seks pole omaniku nõusolekut vaja. Hüpoteegi jagamist on vaja eelkõige siis, kui hüpoteegipidaja soovib iga üksiku nõude tagada konkreetse hüpoteegiga. Hüpoteegi jagamine toimub ühepoolse notariaalselt tõestatud kinnistusavalduse alusel.
    Jagada võib ka hüpoteegiga koormatud kinnisasja. Sel juhul tuleb iga kinnisasja osa vastavalt selle väärtusele koormata osahüpoteegiga, kui omanik ja hüpoteegipidaja pole kokku leppinud teisiti. Hüpoteegiga koormatud kinnisasjale on võimalik juurde liita mõni teine kinnisasi, sel juhul laieneb hüpoteek ka sellele kinnisasjale.
    Kui laenu tagamiseks ei piisa ühest kinnisasjast, võib hüpoteegiga koormata mitut kinnisasja. Iga kinnisasja omanik vastutab sel juhul kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest. Sellist hüpoteeki nimetatakse ühishüpoteegiks. Ühishüpoteegi puhul on hüpoteegipidajal õigus nõuda nõude täielikku või osalist rahuldamist iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel.
    Kohtulik hüpoteek on hüpoteek, mille seab kohus kohtuotsuse alusel rahuldatud haginõude tagamiseks. Selleks seatakse haginõude hüpoteek, mis peab olema kantud kinnistusraamatusse hüpoteegina. Kohtulik hüpoteek on nende võlausaldajate jaoks, kelle nõue pole üldse tagatud või ei ole täielikult tagatud. Hüpoteegipidajaks on tavaliselt hagi esitanud isik. Kohtulik hüpoteek annab võlausaldajale võimaluse pöörata kohe sissenõue kinnisasjale ja ta ei pea hakkama otsima nõudele rahuldust võlgniku muust varast. Kohtulik hüpoteek tekib ja kustub kinnistusraamatusse kandmisega.
    11. VÕLAÕIGUS
    11.1. VÕLAÕIGUSE ÜLDSÄTTED
    11.1.1. VÕLASUHE JA LEPING
    Tsiviilõigusliku suhte juriidiliseks sisuks on suhte subjektide siduvad subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused. Tsiviilõigusliku suhte subjektide õigusi sätestab võlaõigus, mis on tsiviilõiguse üks instituute.
    Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.
    Võlasuhe on tsiviilõiguslik suhe, milles ühel isikul on õigus nõuda teiselt isikult mingi teo teaostamist või vastupidi, mingist teost hoidumist. Võlasuhtes on suhte subjektid üheaegselt kindlaks määratud (nn relatiivne õigussuhe erinevalt absoluutsest, nagu nt omandisuhe, kus on määratud vaid suhte üks pool) ning nende subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused on suunatud mingile konkreetsele objektile, nagu asjad, asjaõigus, raha, teenused jms.
    TSÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 5 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja kohustused seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest.
    Võlasuhe võib tekkida:
  • lepingust;
  • kahju õigusvastasest tekitamisest;
  • alusetust rikastumisest;
  • käsuandja asjaajamisest;
  • tasu avalikust lubamisest;
  • muust seadusest tulenevast alusest.
    Võlaõiguslik suhe võib olla täielik või mittetäielik.
    Täielik kohustus on kohustus, mille täitmist võlausaldaja võib võlgnikult nõuda, tuginedes õigusele.
    Mittetäielik kohustus aga selline kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda.
    Mitteäielik kohustus on:
  • hasartmängust, välja arvatud loa alusel korraldatavast loteriist või kihlveost tulenev kohustus;
  • kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale;
  • mittetäieliku kohustuse täitmise tagamiseks võetud kohustus;
  • kohustus, mille mittetäielikkus on seaduses ette nähtud.
    Võlaõiguslikud suhted rajanevad hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetele.
    Seadus kohustab võlausaldajat ja võlgnikku teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see on hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu (VÕS § 6).
    Mõistlikuks loetakse võlasuhtes seda, mis samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.
    Tehingud võivad olla ühepoolsed (testament) ja kahe- või mitmepoolsed (ostu-müügi- või laenutehing).
    Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaaasatoomisele suunatud tahteavaldus.
    Ühepoolne on tehing, mille tegemiseks on vaja ühe isiku tahteavaldust .
    Mitmepoolne on tehing, mille tegemiseks on vaja kahe või enama isiku tahteavaldust. Mitmepoolsed tehingud ongi lepingud.
    Leping on tehing kahe või enama isiku ( lepingupooled ) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
    Leping sõlmitakse pakkumise esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuse tahteavalduse vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.
    TSÜ-s on sätestatud lepingu vormi vabaduse printsiip. Seda piiratakse vaid juhtudega, kui seadusega on ette nähtud tehingu kohustuslik vorm.
    Üldine põhimõte on, et tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult vms vormis.
    Tehingu kirjaiku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
    Tsiviilõigusliku lepingu aluseks on leipngupoolte tahteavaldus.
    Tahteavaldus võib olla väljendatud otseselt või kaudselt .
    Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Tahte avaldamine on võimalik nii kõnes, kirjas kui ka vastavates märkides, millel on sõnaline tähendus. Tahteavalduseks loetakse samuti vaikimist või isegi tegevusetust, kui see tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Nt pooled võivad kokku leppida, et kui pakkumise saaja kolme päeva jooksul ei vaidle sellele vastu, loetakse pakkumine vastuvõetuks.
    Lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingust või sätestatud seadusest. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka:
  • lepingu olemusest ja eesmärgist;
  • lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast;
  • lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest ;
  • hea usu või mõistlikkuse põhimõtetest.
    Lepingupool peab tegama teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks.
    Lepingu sõlmimise tingimused võib eelnevalt kindlaks määrata nn eellepingus.
    Eelleping on kokkuleppe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel.
    Kohustus tuleb täita vastavalt seadusele või lepingule. Kohustus loetakse koheselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.
    Kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus, mis tähendab, et õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastase viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
    Heausksuse all mõistetakse isiku psüühilist suhtumist oma käitumisse või õigus-ja muude normidega kooskõlas olevasse.
    Lepingus võib ette näha, aga see võib ka võlasuhte olemusest tuleneda, et kohstus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule. Siis on leping kolmanda isiku kasuks.
    Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohstuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
    Võlgnik peab kohustuse täitma lepingu või seadusega kindlaksmääratud kohas. Kui koht ei ole lepingu või seadusega kindlaks määratud, tuleb kohustus täita kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest.
    Kui kohustuse täitmise kohta ei saa ka nimetatud tingimustel määrata, tuleb:
  • rahaline kohustus täita võlausaldaja võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlausaldaja elu- või asukohas ;
  • kindlaksmääratud asja või asjade kogumist võetava asja üleandmise kohustus täita kohas, kus asi või asjade kogum asus võlsuhte tekkimise ajal;
  • kohustus anda üle asi, mis tuleb toota või valmistada pärast lepingu sõlmimist, täita kohas, kus asi valmistati või toodeti;
  • eelpool nimetatamata kohustus täita võlgniku võlasuhtemtekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlgniku elu- või asukohas.
    11.1.2. KOHUSTUSE RIKKUMINE JA ÕIGUSKAITSEVAHENDID
    Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
    Kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja:
  • nõuda kohustuse täitmist;
  • oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda;
  • nõuda kahju hüvitamist;
  • taganeda lepingust või öelda leping üles;
  • alandada hinda;
  • rahalise kohustusega viivitamisel nõuda viivist.
    Andes võlausaldajale õiguse rakendada selliseid vahendeid oma õiguste kaitseks, paneb seadus võlgnikule kohustuse teatada kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavatest asjaoludest teada.
    Kohustuse rikkumine on vabandatav siis, kui võlgnik rikkus kohustust vääramata jõu ( force majeure) tõttu. Vääramata jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
    Vabandavateks asjaoludeks ei ole võlgniku majandusriisiko valdkonda kuuluvad asjaolud, nt laenu mittesaamine, elektrikatkestus, tööseisak, tegevusloa peatumine jm.
    Vastutus kohustuse rikkumise eest seondub süü mõistega, sest seaduses ja lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolul. Tsiviilõiguslikes suhetes on süü vormideks tahtlus, hooletus ja raske hooletus.
    Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.
    Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata täitmine.
    Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine.
    Kui võlgnik rikub kohustusi, on võlausaldajal õigus rakendada õiguskaitsevahendeid
    Kohustuse täitmise nõue. Seadusandja teeb vahet rahaliste ja mitterahaliste nõuete vahel, rahalise kohustuse täitmist võib võlausaldaja alati nõuda.
    Kui võlgnik rikub mitterahalist kohustust, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist.
    Kuid ta ei või nõuda sellise kohustuse täitmist, kui:
  • kohustuse täitmine on võimatu;
  • täitmine on võlgnikule ebamõistlikult koormav või keerukas;
  • võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul viisil;
  • kohustuste täitmine seisneb isikliku iseloomuga teenuse osutamises.
    Isikliku iseloomuga on sellised teenused, mille tegemist ei saa üle anda teisele isikule, nt seltsingulepingust tulenevad kohustused.
    Hinna alandamine. Kui lepingupool on vastu võtnud mittekohase täitmise, võib alandada tema poolt tasumisele kuuluvat hinda.
    Hinna alandamiseks on vajalik:
  • mittekohase täitmise vastuvõtmine;
  • kohase ja mittekohase täitmise erinev väärtus;
  • avalduse tegemine teisele poolele.
    Viivis . Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivitusintressi (viivis).
    On otstarbekas, kui pooled lepivad kokku, et maksmiskohustus tekib arve saamisel olenemata sellest, kas maksetähtaeg oli lepingus kindlaks määratud või mitte.
    Kui viivise määr on ebamõistlikult suur, võib kohustatud isik nõuda kohtult selle vähendamist mõistliku suuruseni .
    Kahju hüvitamine. Kahju hüvitatakse vastavalt poolte vahel kehtivale võlasuhtele. Kui lepingut rikutakse, võib võlausaldaja nõustuda mittekohase täitmisega ja nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist ning lisaks ka täitmisega viivitamisest tekitatud kahju hüvitamist. Sel juhul esiatakse täitmise nõue ja kahju hüvitamise nõue. Kui lepingupool lepingu rikkumise tõttu kaotab huvi lepingu täitmise vastu, võib ta teatud juhtudel täitmise tagasi lükata ja nõuda täitmise asemel kahju hüvitamist. Võlausaldaja võib enne kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõude esitamist anda võlgnikule täiendava tähtaja täitmiseks. Ka võlaˇ
    usaldaja ise võib täitmise asemel saada hüvitise või hüvitisnõude, mis arvatakse maha sissenõuatavast kahjust.
    Kahju on kohustuse mittetäitmisega või mittekohase täitmisega kaasnenud negatiivsed tagajärjed. Hüvitamisele kuuluva kahju võib olla nii varaline kui ka mittevaraline.
    Varaline kahju võib olla kas otsene varaline kahju või saamata jäänud tulu.
    Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sh mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvituse saamiseks, muuhulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõude esitamiseks .
    Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuse tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
    Kahju hüvitamise nõude esitaja peab selgitama, milles varaline kahju seisnes, ja tõendama kahju olemasolu.
    Mittevaralise kahju all mõistetakse ennekõike kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada järgmistel juhtudel:
  • kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisel, millega kaasneb füüsiline valu isikul, kellele vigastus tekitati;
  • isiku surma põhjustamisel või temale üliraske kehavigastuse tekitamisel, millega kaasnevad selle isiku lähedaste rasked hingelised kannatused;
  • vabaduse võtmise ja isikuõiguste rikkumise korral, eelkõige isiku au teotamisel;
  • muudel seaduses sätestatud juhtudel.
    Kohtupraktika järgi kuulub isikule kehavigastuse tekitamise korral hüvitamisele mittevaraline kahju, kui see seisneb:
  • püsivas kehalise terviklikkuse kaotuses, väljanägemise muutuses või olulises psüühika ja närvitegevuse häires;
  • isiku tegevuses ning elukorralduses ajutisest või püsivast piirangust tingitud heaolu languses;
  • põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotamises.
    Lapinguliste suhete pinnalt mittevaralise kahju nõuet üldjuhul esitada ei saa.
    Kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena.
    Kahju võib tekkida ka kahjustatud isikust endast tulenevatel asjaoludel. Sel juhul kuulub kahju hüvitus vastavas osas vähendamisele. Kahjunõuet vähendatakse ka siis, kui kahju tekkis osaliselt ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik ise vastutab, samuti kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebataviselt suure kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata.
    11.1.3. KÕRVALKOHUSTUSED
    Võlasuhtest tulenevate kohustuste kõrval on võlaõiguses kasutusel ka kohustused, mille ülesanne on tagada nende (st võlasuhtest tulenevate) kohustuste kohane täitmine. Need kohustused kannavad kõrvalkohustuste nimetust . VÕS-e kohaselt on nendeks:
  • käendamisest ja garantiinist tulenevad kohustused;
  • käsiraha andmisest tulenevad kohustused;
  • leppetrahvi kokkuleppimisest tulenevad kohustused.
    Lepingu täitmise tagamiseks võib seada mitte ainult võlaõiguslikke, vaid ka asjaõiguslikke tagatisi, eelkõige panti.
    Võlaõiguslikes tagatistes tagatakse täitmine isiklikul vastutusel, kas käenduse või garantiiga või täitamata kohustuse kompenseerimisel rahasummaga – käsiraha või leppetrahviga.
    Tagada võib nii tekkinud kui ka tekkida võivaid nõudeid.
    1. Käendus. Käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kui käendajaks on tarbija, nim käenduslepingut tarbijakäenduslepinguks. Käenduslepingu suhtes pole kirjaliku vormi nõuet, va tarbijakäendusleping (kirjalik vorm).
    Käendus lõpeb:
    • tagatava nõude lõppemisega;
    • kohustuse ülevõtmisega, kui käendaja ei anna nõusolekut vastutada uue võlgniku eest;
    • käenduse tähtaja möödumisega.
    Tulevase kohustuse tagamiseks sõlmitud tähtajatu tarbijakäenduslepingu võib käendaja igal ajal üles õelda. Kui see leping on tähtajaline, võib lepingu üles õelda viie aasta möödudes lepingu sõlmimisest. Kuid enne ülesütlemist tekkinud kohustuse suhtes jääb käendus ka pärast ülesütlemist kehtima.
    2. Garantii . Garantii all mõistetakse oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku (garantiiandja e garandi) lepinguga võetud kohustust võlausaldaja suhtes, et garant täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse.
    Garandi kohustus lõpeb, kui:
    • garant maksab võlausaldajale rahasumma, mille maksmiseks ta on kohustatud;
    • garantiitähtaeg on möödunud;
    • võlausaldaja loobub garantiist, sh kui ta tagastab garandile dokumendi, milles garantii väljendus.
    3. Käsiraha. Käsiraha on ühe lepingupoole poolt teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmiseks antud rahasumma.
    Käsiraha andmine peab olema vormistatud samas vormis, mis põhilepingi.
    Käsirahaga tagatud lepingu täitmise korral eeldatakse, et käsiraha arvestatakse võlgnetava kohustuse täitmise katteks, täitmise võimatuse korral käsiraha tagastatakse.
    Kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata käsiraha andnud lepingupoole süü tõttu, jääb käsiraha teisele lepingupoolele.
    Kui käsiraha saanud lepingupool nõuab talle lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist, arvestatakse käsiraha hüvitise katteks.
    4. Leppetrahv. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud poole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahviks ei pea alati olema raha, see võib olla ka mõni tegu, mida lepingu rikkuja peab kahjustatud poole huvides tegema. Kahjustatud pool võib lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist. Kahjustatud pool peab viivitamatult teisele lepingupoolele teatama, et ta soovib leppetrahvi nõuda, vastasel juhul kaotab ta õiguse leppetrahvi nõuda. Leppetrahvi võib nõuda ainult siis, kui lepingu mittetäitmine või mittenõuetekohane täitmine ei ole vabandatav.
    11.1.4. LEPINGUKOHUSTUSTE LÕPPEMINE
    Võlasuhte lõppemise alused on:
  • kohane täitmine;
  • tasaarvestus ;
  • kokkulangemine;
  • võlasuhte lõpetamine kokkuleppega;
  • lepingust taganemine;
  • lepingu ülesütlemine;
  • füüsilisest isikust võlgniku surm, kui kohutusst ei saa täita tema isikliku osavõtuta;
  • füüsilisest isikust võlausaldaja surm, kui kohustus tuli isiklikult täita võlausaldajale;
  • muu seaduses või lepingus ettenähtud juht.
    Neist kõige olulisem on täitmine, kuna täitmisega saavutatakse kohustuse eesmärk. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
    Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.
    1. Tasaarvestus. Tasaarvestusega lõpevad võlasuhted sageli. Kui mõlemal poole on teineteise suhtes nõuded, on otstarbekohane teha nende vahel nõuete tasaarvestus.
    Kui kaks isikut ( tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.
    On võimalik ka tasaarvestus jooksva arvega, tasaarvestus loetakse toimunuks nii, et mõlema poole püsivates ärisuhetes sõlmitud lepingutest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused summeeritakse. Sel juhul võlgnetakse nõuete ja kohustuste vahe ( saldo ).
    VÕS ei luba tasaarvestada:
    • ülalpidamise nõuet, tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitaud kahju hüvitamise nõuet, samuti teise poole kahju õigusvastasest ja tahtlikust tekitamisest tulenevat nõuet, mis teisel poolel on tasaarvestava poole vastu;
    • teise poole nõuet, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet;
    • teise poole nõuet, mille tasaarvestamine seadusest tulenevalt ei ole lubatud.
    Tasaarvestatav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväited. Tasaarvestust võib välistada nõuete aegumine, seda ei mõjuta aga teise poole pankrot.
    2. Kokkulangemine ja poolte kokkuleppe. Võlasuhe võib lõppeda, kui võlgnik ja võlausaldaja langevad kokku ühes isikus . Kuid see suhe ei lõpe, kui sel isikul on võlasuhte jätkamiseks õigustatud huvi. Selline huvi võib isikul olla, nt kahju hüvitamise nõude puhul seoses selle vastutuskindlustusega.
    Võlaushe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses sellega, et võlausaldaja loobub nõudest.
    3. Lepingust taganemine. Lepingust taganemine võib toimuda nii seaduse kui ka poolte kokkuleppe alusel.
    Lepingust taganemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, ent taganemine ei mõjuta lepingust enne selle taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust.
    Lapingupool võib taganeda lepingust, kui teine pool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud.
    Oluline rikkumine on eelkõige siis, kui:
    • kahjustatud lepingupool jääb olulisel määral ilma sellest, mida võlausaldaja õiguslikust lepingust lootis, va kui teine lepingupool ei näinud sellist tagajärge ette ja mõistlik isik ei oleks seda samadel asjaoludel ette näinud;
    • rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingu vastu huvi püsimise eelduseks;
    • kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
    • rikkumisest võib eeldada kohustuse rikkumist ka edaspidi;
    • võlausaldaja antud täiendava tähtaja jooksul oma kohustuse täitmata jätab või teatab, et pool keeldub kohustuse täitmisest.
    Seda, kas oli tegu olulise rikkumisega, tuleb hinnata iga konkreetse lepingu asjaoludest lähtudes. Lepingust võib taganeda ka siis, kui teine pool teatab, et ta ei kavatse kohustusi täita, rikkumist veel toimunud ei ole.
    Taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemisavaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui:
    • kui ta sai teada olulisest lepingurikkumisest või pidi sellest teada saama;
    • võlausaldaja määratud täiendava täitmise tähtaeg on möödas.
    Taganemisel ei muutu lepinguline võlasuhe olematuks , küll aga vabastab mõlemad lepingupooled nende kohustuste täitmisest. Lepingutingimused jäävad poolte suhtes kehtima enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kohta ning mõlemal poolel on õigus nõuda tagasitäitmist siis, kui ta omakorda tagastab saadu. Korraga ei ole võimalik nõuda nii täitmist kui ka taganemist.
    4. Lepingu ülesütlemine. Ülesütlemine on üks õiguskaitse vahend, mida rakendatakse kestvuslepingute puhul. Kestvuslepingud on sellised lepingud, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele.
    Tehakse vahet määramata ja määratud ajaga kestvuslepingute vahel.
    Määramata e tähtajatult sõlmitavate kestvuslepingute puhul võib kumbki pool lepingu mõistliku etteteatamistähtajaga üles õelda → korraline ülesütlemine. Sel juhul ei ole tavaliselt vaja esile tuua ülesütlemispõhjusi.
    Kestvusleping võib olla ka tähtajaline. Siis lõpeb lepingusuhe tähtaja möödumisel ja korralist ülesütlemist ei toimu. Vajadus lõpetada leping kohe, ilma ülesütlemistähtajata võib tekkida ka tähtajatute kestvuslepingute puhul → tegemist on erakorralise ülesütlemisega ja see vajab ülesütlemispõhjust. Selleks võib olla:
    • kohustuse rikkumine ja
    • muutused lepingulises või selle aluseks olevas suhtes.
    Ülesütlemine ei mõjuta seni lepingu alusel toimunut ja üldjuhul ei toimu ka tagasitäitmist.
    11.2. LEPINGUD
    Võlaõiguslike suhete aluseks olevad lepingud erinevad üksteisest oma vormilt (suulised, lihtkirjalikud, notariaalselt tõestatud), lepingu sõlminud subjektide arvult (ühepoolsed, mitmepoolsed), suhte objektiks oleva asja iseloomult (vallas- ja kinnisvaralepingud) jne.
    Lepingu sisu järgi eristatakse võõrandamislepinguid, kasutuslepinguid, kompromissilepinguid, seltsingulepinguid ja teenuse osutamise lepinguid.
    11.2.1. VÕÕRANDAMISLEPINGUD
    Võõrandamiselpingud on sellised lepingud, millega toimub varaliste hüvede lõplik üleandmine ehk omandi üleminek, nt müügileping, vahetusleping, faktooringuleping , kinkeleping.
    1. Müügileping. Asjamüügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.
    Müügi eriliigiks, mida seadusandja reguleerib muust müügist mõnevõrra erinevalt, on tarbijamüük.
    Tarbijalemüük on asja müük müügilepingu alusel, mille puhul vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, müüb asja tarbijale.
    Asja üleandmise kohas ja üleandmise ajal peab müüja ostjale üle andma ka asja vastuvõtmiseks ning valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks vajalikud dokumendid (asja juurde kuuluvad dokumendid). Asja üleandmisega läheb ostjale üle ka asja juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko . Ostjal on õigus enne ostuhinna tasumist asi üle vaadata.
    Müüja peab müüma asja, mis vastab müügilepingu tingimustele ning ta vastutab nende tingimuste mittevastavuse eest. Müüa vastutab asja lepingutingimuste mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale, samas eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas juba asja üleandmise ajal.
    Müügilepinguga võib olla kokku lepitud, et müüjal on asja tagasiostuõigus, sel puhul loetakse asi müüja poolt tagasi ostetuks müüja avalduse tegemisega ostjale.
    Seaduse alusel või tehinguga võib isikul tekkida ostueesõigus. See on õigus, mille teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõmituks müügileping samadel tingimustel, millega müüja ostjaga kokku leppis.
    Ostja seaduslike huvide üheks kaitsevahendiks on müügigarantii. See on müüja või tootja (müügigarantii andja) lubadus müüdud asi garantiis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis ettenähtud tingimustele, millega antakse ostjale seaduses sätestatud soodsam seisund.
    Garantiiaeg algab asja ostjale üleandmisest, kui lepingus või garantiikirjas ei ole ette nähtud tähtaja hilisemat algust.
    2. Vahetusleping. Vahetuslepinguga kohustuvad pooled vastastikku teineteisele üle andma eseme ja tegema võimalikuks eseme omandi või muu eseme käsutusõigust andva õiguse ülemineku.
    Olemuselt sarnane müügilepinguga, kuid erinevuseks on kauba eest vastu antav ekvivalent. Müügilepingu puhul on selleks raha, vahetus- ehk barterlepingu puhul on selleks teine kaup.
    3. Faktooringuleping. Faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient ) loovutama teisele isikule (faktor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringu võlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringu võlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktor aga kohustub:
    • tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või
    • andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti.
    Faktooringu klient on kohustatud teatama faktooringu võlgnikule nõude loovutamisest. Faktooringulepingut kasutatakse tihti panga ja kliendi vahelistes suhetes.
    4. Kinkeleping. Kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule ( kingisaaja ) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.
    Kingiks ei loeta:
    • vara omandamisest hoidumist;
    • õigusest loobumist, mida isik ei ole veel omandanud;
    • pärandist või annakust loobumist.
    Kinkija avaldus endale kinkelpingust tulenevate kohustuste võtmiseks peab olema kirjalik, kui seadusest ei tulene teisiti.
    11.2.2. KASUTUSLEPINGUD
    Erinevalt võõrandamislepingutest ei toimu kasutuslepingutega lepingu eseme lõplikku üleandmist, st omandi üleminekut. Kasutuslepingu alusel toimub vaid valduse üleminek, asi antakse teisele subjektile kasutusse, mitte omandisse. Kasutusleping loob kestusvõlasuhte.
    Kasutuslepinguteks on üürileping, rendileping , liisinguleping, litsentsileping , frantsiisileping, ehitise ajutise kasutamise leping, tasuta kasutamise leping, laenuleping ja krediidileping .
    1. Üürileping. Üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Üürnik võib asja anda ka allüürile.
    VÕS-e kohaselt on eluruum elamu või korter , mis on kasutatav alaliseks elamiseks, äriruum om majandus- või kutsetegevuses kasutatav ruum.
    2. Rendileping. Rendilepinguga kohustub üks isik ( rendileandja ) andma teisele isikule ( rentnik ) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu eseme korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti).
    Oma iseloomult on sarnane üürilepingule. Nende eristamise kriteeriumiks on asjaolu, kas asja kasutajal on õigus selle viljadele või mitte. Rendilepingu puhul on peamine eesmärk vilja saamine, üürilepingu puhul aga kasutamine.
    3. Liisinguleping. Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisingueseme) ja andma selle liisinguvõtja kohustusse, liisinguvõtja aga kohustub maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
    Liisinguandja on kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel.
    Üldjuhul ei vastuta liisnguandja liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, välja arvatud kui:
    • liisingueseme või selle müüja valis liisinguandja;
    • füüsilisest isikust liisinguvõtjale tekkis kahju tulenevalt mõistlikust uskumisest liisinguandja professionaalsusesse, eelkõige kui liisinguandja on spetsialiseerunud teatud eseme liisimisele.

    Liisinguvõtja on kohustatud:
    • liisingueset kasutama hoolikalt ja vastavalt otstarbele, millest lähtuti liisingulepingu sõlmimisel, kokkuleppe puudumisel aga tavalisel otstarbel ;
    • säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, va muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena;
    • lepingu lõpetamisel tagastama liisingueseme liisinguandjale sellisena, nagu see temale üle anti.
    Koos liisingueseme üleandmisega liisinguvõtjale läheb talle üle ka liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko.
    4. Litsentsileping. Litsentsilepinguga annab üks isik (litsentsiandja) teisele isikule (litsentsisaaja) õiguse teostada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja kokkulepitud territooriumil, litsentsisaaja aga kohustub maksma selle eest tasu (litsentsitasu).
    Litsentsisaaja kohta kehtib ka tsessioon, mis tähendab, et ta ei tohi ilma litsentsiandja eelneva kirjaliku loata müüa, üle kanda või loovutada oma lepingujärgset omandiõigust või aktsiate kontrollpakki.
    Litsentsileping võib olla kas liht- või ainulitsentsileping.
    Lihtlitsentsilepingu puhul võib litsentsiandja kasutada lepingu esemeks olevat õigust ka ise, samuti anda selle kasutusõiguse teistele isikutele peale litsentsisaaja. Ainulitsentsileping aga lubab intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi ainult litsentsisaajale.
    5. Frantsiisileping. Frantsiisilepinguga kohustub üks isik (frantsiisiandja) andma teisele isikule (frantsiisivõtja) õiguse kasutada frantsiisivõtja majandus- või kutsetegevuses frantsiisiandjale kuuluvat õiguste ja teabe kogumit, muuhulgas õigust frantsiisiandja kaubamärgile, ärilisele ja oskusteabele.
    Frantsiislepingut on nimetatud ka kaubandusliku kontsessiooni või lihtsalt kontsessioonilepinguks.
    Frantsiisiandja on kohustatud andma frantsiisivõtjale juhiseid lepingust tulenevate õiguste teostmamiseks, frantsiisivõtja aga peab neid juhiseid täitma ja teostama õigusi viisil, mis ei kahjusta frantsiisiandja mainet (kasutama tema ärilist tähistust, tagama kaupade või teenuste kvaliteedi frantsiisiandjaga samal tasemel).
    6. Ehitise ajutise kasutamise leping. Kinnisasja, ehitise või selle osa (ehitis) ajutise kasutamise lepinguga annab või kohustub kutse- või majandustegevuses tegutsev isik ( pakkuja ) andma tarbijale õiguse kasutada ehitist vähemalt kolme aasta jooksul kindlaksmääratud või kindlaksmäärataval ajavahemikul kalendriaastas. Tarbija aga kohustub maksma selle eest tasu.
    Leping peab olema sõlmitud kirjalikul viisil, kui seadusest ei tulene teisiti.
    7. Tasuta kasutamise leping. Tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks.
    Seadus sätestab üksikasjalikult kasutaja kohustused ja vastutuse. Eset või kasutada ainult lepingus ettenähtud viisil, ei või eset kasutamiseks edasi anda kolmandale isikule ilma kasutusse andja nõusolekuta, peab kandma eseme säilitamiseks vajalikud kulud ja tagastama eseme kasutustähtaja lõppemisel.
    Kasutusse andja vastutab kasutajale tasuta kasutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest üksnes oma tahtluse või raske hooletuse puhul.
    8. Laenuleping ja krediidileping. Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule ( laenusaaja ) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses või sama kvaliteediga.
    Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.
    Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma ( krediit ), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagastama.
    Krediidilepingu esemeks võib olla ka maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel.
    Krediidileping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadus ei sätesta teisiti.
    Üheks levinumaks krediidilepinguks on tarbijakrediidleping. See on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
    11.2.3. KINDLUSTUSLEPING
    Kindlustuslepinguga kohustub üks isik ( kindlustusandja ) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmaksed.
    Seadusega ettenähtud juhtudel on kindlustusvõtja kohustatud sõlmima nn kohustusliku lepingu (nt autoomanikul tuleb sõlmida liikluskindlustuse tavaleping).
    Kindlustusjuhtum on eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva kohustuse ja see on alati sätestatud lepingus.
    Kindlustusrisk aga on oht, mille vastu kindlustatakse.
    Kindlustushüvitise saamiseks peab olema aset leidnud kindlustusjuhtum.
    Lepingu sõlmimisel peab kindlustusvõtja teatama kindlustusandjale kõikidest talle teadaolevatest kindlustusriski mõjutavatest teguritest, et vältida kindlustusjuhtumi saabumisel tekkida võivaid vaidlusi. Kindlustusvõtja peab kindlustusjuhtumist teatama viivitamatult.
    Kindlustatud risk on kindlustusvõtja või nimeliselt määratletud või määratlemata kolmas isik, kellega seotud kindlustusriski on kindlustatud.
    Kindlustatud ese on ese, millega seotud kindlustusriski on kindlustatud.
    Soodustatud isik aga on isik, kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kind lustushüvitis.
    Pärast kindlustusvõtja surma ei või tema pärijad soodustatud isikut asendada.
    Kindlustuses kehtib alati põhimõte, et ei hüvitata rohkem, kui tegelik kahju. Seda ka siis, kui kindlustussumma on suurem kui tegelik kindlustusväärtus.
    Kindlustuse liigid on sõltuvalt kindlustatud esemest järgmised:
    Kindlustuslepingu sõlmimise kohta väljastab kindlustusandja kindlustusvõtjale enda allkirjastatud dokumendi, mida nim poliisiks.
    11.2.4. TOETAMISLEPINGUD
    Toetamislepingu sisuks on suhte ühe subjekti kohustus abistada (toetada) teist suhte poolt tema eluaja või muu kokkulepitud aja jooksul.
    Eestis kehtivas õiguses on toetamislepinguteks elurendis ja ülalpidamisrendis.
    1. Elurendis. Elurendiselepinguga kohustub üks isik (elurendise andja) maksma teisele lepingupoolele või kolmandale isikule (elurendise saaja) elurendise andja, elurendise saaja või muu isiku eluaja jooksul perioodiliselt teatud rahasumma või andma üle muid liigitunnustega esemeid (elurendis). Eeldatakse, et elurendise maksmine on tasuta.
    Elurendis võidakse seada ka kas seaduse või kohtuotsusega.
    Eeldatakse, et elurendise leping on sõlmitud elurendise saaja eluajaks, kusjuures elurendise andja või komanda isiku eluajaks seatud elurendis läheb elurendise saaja surma korral üle elurendise saaja pärijatele.
    Elurendise saajaks saab olla vaid füüsiline isik, ja ta peab olema lepingu sõlmimise ajal elus. Elurendise leping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis.
    2. Ülalpidamisleping. Ülalpidamislepinguga kohustub üks isik (ülalpeetav) andma teise isiku (ülalpidaja) omandisse või kasutusse vara või teatud esemed ja ülalpidaja kohustub ülalpeetavat viimase eluaja või muu kokkulepitud aja jooksul ülal pidama ja hooldama.
    Selliseks lepinguks on nt kokkulepe, millega taluperemees annab pojale üle talu, poeg aga kohustub teda ülal pidama.
    Kui aga vara või esemed peavad üle minema pärast ülalpeetava surma, kohaldatakse ülalpidamislepingule vastavalt pärimislepingule sätestatut.
    Ülalpidamisleping peab olema notariaalselt tõestatud.
    Seadus paneb ülalpidajale küllaltki palju õiguslikke kohustusi, mis paljudel juhtudel on hinnatavad peamiselt kõlbelistest kriteeriumidest lähtudes.
    11.2.5. KOMPROMISSILEPING
    Kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselgeks loetakse ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes.
    Eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.
    11.2.6. SELTSINGULEPING
    Seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega.
    Seltsinglased on kohustatud seltsingut kaitsma kahju tekkimise eest ja arvestama teiste seltsinglaste huvidega .
    Seltsingulepingut iseloomustab:
    • selle mitmekülgsus;
    • lepingu sõlmimine ei vii juriidilise isiku moodustamisele;
    • konsensuaalse lepingu tunnused;
    • iga seltsinglane peab ühise eesmärgi nimel tegema oma panuse;
    • seltsinglased juhivad seltsingut ühiselt ja iga tehingu tegemiseks on vaja kõigi seltsinglaste nõusolekut.
    Eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed.
    11.2.7. TEENUSTE OSUTAMISE LEPINGUD
    Suure rühma tsiviilõiguslikest lepingutest moodustuvad lepingud, mille sisuks on suhte ühe subjekti kohustus sooritada mingi tegevus, mis on teise suhte subjekti jaoks hüve. Sellise lepingu alusel tekkiva suhte objektiks on osutav teenus, mitte aga asi või õigus. Neid lepinguid nim teenuse osutamise lepinguteks. Nende hulka kuuluvad käsundusleping, töövõtuleping, maaklerileping , agendileping , komisjonileping, maksekäsund, arveldusleping, tervishoiu teenuste osutamise leping, veoleping , ekspedeerimisleping, pakettreisileping ja hoiuleping .
    1. Käsundusleping. Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsuandja) teenuseid (täitma käsundi), käsuandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. See on üks olulisemaid teenuste osutamise lepinguid.
    Käsunduslepingud on audiitorite, advokaatidega, äriühingu juhatuse ja nõukogu liikmetega sõlmitavad lepingud, panga ja kliendi vahelised lepingud. Käsundilepingu sätteid kohaldatakse ka mitmesugustele sarnastele teenuse osutamise lepingutele, milleks on agendi -, maakleri-, komisjoni- ja mõnedel tingimustel ka töövõtulepingule.
    2. Töövõtuleping. Töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik ( tellija ) aga maksma selle eest tasu.
    Eraldi sätestab seadus olmelise iseloomuga töövõtulepingu, milles tellijana esineb tarbija, st füüsiline isik. Sellist lepingut nim tarbijatöövõtulepinguks.
    Tarbijatöövõtuleping on oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva töövõtja ja tarbijast tellija vaheline töövõtuleping, mille esemeks on teenuse osutamine tarbija vallasasja suhtes, samuti tarbijale vallasasja valmistamine või tootmine.
    Töövõtja ei pea isiklikult täitma lepingukohustusi.
    Töövõtulepingu esemeks on enam levinud töödena tellija asja parandamine või uue valmistamine, ehitustööd, käsitööd, transporttööd, intellektuaalsed tööd (ekspertiisid, analüüsid, äriplaanid jne).
    Seadus ei määra töövõtulepingu vormi.
    Tellija üks peamisi kohustusi on tasu maksmine töövõtjale.
    Töövõtjale on tasu maksmise eelduseks:
    • töö valmimine;
    • töö ülevaatamine tellija poolt;
    • töö vastuvõtmine.
    Tellija on kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline.
    3. Maaklerileping. Maaklerilepinguga kohustub üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsuandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu).
    Maakler ei ole käsundiandja esindaja. Tema tutvustab käsundiandjale erinevaid lepingu sõlmimise võimalusi, tutvustab lepingu sõlmimisest huvitatud kliente ja on abiks lepingu sõlmimisel.
    Maaklerileping on käsunduslepingu üks alaliike ja sellele kohaldatakse lisaks maaklerilepingule sätestatule ka käsunduslepingu kohta sätestatut.
    Maaklerileping on üldjuhul vormivaba ja tasuline.
    4. Agendileping. Agendilepinguga kohustub üks isik ( agent ) teise isiku (käsundiandja) jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid käsundiandja nimel ja arvel sõlmima. Käsundiandja kohustub maksma talle selle eest tasu.
    Agendilepingu sisu on üldjuhul ettevõtja poolt agendi (müügiesindaja) volitamine ettevõtja nimel ja arvel teatavate kaupade müügi korraldamiseks.
    Kui agenditasu ei ole lepitud, loetakse selleks kohalik tavaline agenditasu, selle puudumisel aga mõistlik tasu.
    Agendilepingule kohaldatakse käsunduslepingus sätestatut.
    5. Komisjonileping. Komisjonilepinguga kohustub üks isik (komisjonär) teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile teatud eseme (komisjoniese). Komitent kohustub komisjonärile maksma selle eest tasu (komisjonitasu).
    Komisjonilepingule kohaldatakse käsunduslepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
    Komisjonilepingud on levinud kaubanduses, varahalduses, investeerimistoimingute puhul.
    Komisjonileping on vormivaba.
    Tasu määratakse kindlaks komisjonilepingus. Kui seda pole tehtud, tuleb komisjonärile maksta kohalikku keskmist komisjonitasu, selle puudumisel aga mõistlikku tasu.
    6. Maksekäsund. Maksekäsundiga käsundatakse käsundisaajat maksma või üle andma käsundianja arvel kolmandale isikule (maksekäsundi järgi soodustatud isik) raha või väärtpabereid ning antakse maksekäsundi järgi soodustatud isikule õigus täitmine vastu võtta.
    Maksekäsundi võib anda veksli, tšeki, krediitkaardi ja muu seesuguse maksevahendi abil.
    7. Arveldusleping. Arveldusleping on leping, millega vastavalt seadusele arveldamise õigust omav käsundisaaja (kontopidaja) kohustub avama käsundiandjale konto ja tegema käsundiandja korraldusel toiminguid kontol oleva rahaga või muude õigustega, käsundiandja aga kohustub maksma selle eest tasu. Kontopidaja kohustub tegema käsundiandja korraldusel makseid ning krediteerima käsundiandja kontot käsundiandja kasuks laekunud maksete ulatuses, tegema käsundiandjale viimase korraldusel kontolt sularahas väljamakseid ning võtma vastu sissemakseid.
    8. Tervishoiuteenuse osutamise leping. Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemusest.
    Tervisehoiuteenuse eest tuleb maksta kehtestatud, kokkulepitud või tavalist tasu, selle puudumisel aga mõistlikku tasu.
    Arstilt saab kahjutasu nõuda diagnoosi- ja ravivigade eest, samuti patsiendi teavitama jätmise ja tema nõusoleku saamise kohustuste rikkumise eest.
    9. Veoleping. Sõltuvalt sellest, kas veo esemeks on asjad (kaup, veos ) või inimesed (reisijad), sätestab kehtiv õigus küllaltki erinevalt kaubaveolepingu ja reisijaveolepingu tingimused.
    Autoveo all mõistetakse sõitjate või veose kohaletoimetamist selleks ettenähtud ja kehtestatud korras registreeritud sõidukiga. Vedaja saab olla vaid autoveo tegevusluba omav äriseadustikus nimetatud ja äriregistrisse kantud ettevõtja või seaduse alusel teise registrisse kantud isik. Rahvusvaheliseks veoks on üldjuhul vaja veoluba.
    a) Kaubaveoleping. Kaubaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise isiku ( saatja ) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu ( veotasu ).
    Kaubaveolepingule kohaldatakse töövõtu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
    Kaubaveolepingus sätestatut ei kohaldata veose kohta merel.
    Veolepingu sõlmimist ja tingimusi tõendab saatja poolt allakirjutatud veokiri .
    Vedaja peab veose kohale toimetama kokkulepitud tähtaja (veotähtaja) jooksul.
    Kui veolepingu esemeks on kolimine (kolimisleping), on vedaja kohustuseks ka kolitava mööbli ja muu sisustuse lahtivõtmine, peale- ja mahalaadimine ning ülespanek.
    b) Reisijaveoleping. Reisijaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise lepingupoole ees vedama ühe või mitu isikut ( reisija ) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga maksma tasu (veotasu).
    Sellele lepingule kohaldatakse töövõtulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
    Tellimusveoleping e tšarterleping on reisijaveoleping, millega vedaja kohustub vedama teist lepingupoolt või reisijat sõidukiga, mille ta annab vedamise eesmärgil koos juhiga täielikult teise lepingupoole või reisija kasutusse. Selliseid lepinguid sõlmivad sageli turismisreise korraldavad ettevõtjad, kes nt tellivad reisijaveoks kas bussi , lennuki või laeva. Tšarterlepingule ei kohaldata seaduses üüri- ja rendilepingu kohta sätestatut.
    Pagasiks loetakse asju, mida vedaja kohustub vedama reisijaveolepingu alusel. Eeldatakse, et reisijate vedu hõlmab ka pagasiveo.
    Käsipagas on reisijate hoole all olev pagas.
    Reisija peab vedamise kestel käituma nii, et ta ei kahjustaks vedamise ohutust ega rikuks nõuetekohase veo tingimusi.
    Ühistranspordiks loetakse reisijate vedu Eestis kindlal liinil bussi, rongi, reisiparvlaeva või muu ühissõidukiga vastavalt sõiduplaanile, millega on võimalik avalikult tutvuda.
    Reisijatevedu ühistranspordiga reguleerib konkreetsemalt ühistranspordiseadus.
    Kui reisijat veetakse ühtse reisijaveolepingu alusel erinevate sõidukitega merel, õhus või maal on tegemist kombineeritud reisijaveolepinguga ja sellele kohaldatakse kõike reisijaveolepingu kohta sätestatut.
    10. Ekspedeerimisleping. Ekspedeerimislepingu kohaselt kohustub üks isik ( ekspedeerija ) korraldama veose vedamise teise isiku (saatja) arvel, saatja aga kohustub maksma ekpedeerijale tasu.
    Ekspedeerimislepingule kohaldatakse käsunduslepingu kohta sätestatut.
    Ekspedeerija kohustuste hulka kuulub eelkõige sõiduki ja veotee määramine, vedaja valik, vajalike lepingute (veo-, lao- ja ekspedeerimislepingute) sõlmimine ja saatja kahju hüvitamise nõuete tagamine. Ekspedeerijale tuleb maksta tasu, kui veos on üle antud vedajale.
    11. Pakettreisileping. Pakettreisilepinguga kohustub üks isik (reisikorraldaja) teise lepingupoole ees osutama ühele või mitmele isikule (reisija) reisiteenuste kogumi (pakettreis), teine lepingupool aga maksma tasu (reisitasu).
    Pakettreis on reisikorraldaja poolt terviksummana väljendatud reisitasu eest pakutud , eelnevalt kindlaks määratud ja vähemalt 24 tunni kestel osutatav vähemalt kahe järgneva reisiteenuse kogum:
    • veoteenus;
    • majutusteenus;
    • muu teenus, mis ei ole veo- või majutusteenuse kõrvalteenus ja mis moodustab reisiteenuste kogumist olulise osa (nt ekskursioonid ).
    Reisikorraldaja peab reisijale tegema kättesaadavaks reisikirjelduse, mis võib olla esitatud ka reisikataloogis või muus sarnases materjalis.
    12. Hoiuleping. Hoiulepinguga kohustub üks isik (hoidja) hõidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üle antud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama.
    Hoiulepingul on järgmised tunnused:
    • vara peab olema hoidjale üleantev;
    • hoidja peab üleantud vara säilitama;
    • hoiulevõetud vara tuleb tagastada hoiuleandjale või kolmandale isikule hoiuleandja käsundi alusel, mille tõttu üldjuhul saavad hoiulepingu esemeks olla vaid individuaalselt piiritletud või individuaaltunnustega asjad või asjade kogumid;
    • hoiulepingu järgi läheb hoidjale üle ainult vara valdamisõigus, ta võib vara kasutada siis, kui see õigus on lepingus sätestatud;
    • hoidjal on õigus saada hoiutasu, kui pooled on selles sõnaselgelt kokku leppinud või kui asjaolude kohaselt võib eeldada tasu maksmist.
    Hoiulepingu üheks eriliigiks on laoleping . Laoleping on leping, millega hoidja oma majandus- või kutsetegevuses kohustub vallasasja hoidmisel selle ladustama või säilitama, hoiuleandja aga kohustub maksma selle eest tasu.
    Laolepingu alusel asja hoiulevõtmise järel võib hoidja välja anda laokirja, mis peab sisaldama andmeid hoidja ja hoiuleandja kohta, ladustamise kohta ja kuupäeva kohta, aga samuti ladustava asja kohta.
    Väga levinud on hoiulepingu kasutamine majutusettevõtetes.
    TÖÖÕIGUS
    13.1. TÖÖÕIGUSE KUI ÕIGUSHARU ISELOOMUSTUS
    13.1.1. TÖÖÕIGUSE MÕISTE JA ALLIKAD. TÖÖÕIGUSLIKU SUHTE SPETSIIFIKA
    Tööõigus on õigusharu, mis reguleerib töösuhteid, need aga tekivad töötaja ja tööandja vahel sõlmitava töölepingu alusel. Tööõigust loetakse eraõigusesse kuuluvaks õigusharuks koos mõningate avalik-õiguslike tunnustega.
    Tööõigusnormid ei laiene eriseadustega reguleeritud teenistusele riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustes, saadikutegevusele, kaitsejõudude tegevteenistusele jms.
    Tööõiguse allikateks on:
  • Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO, International Labour Organization,} konventsioonid.
  • Euroopa sotsiaalharta ( Torino , 18.10.1961).
  • Euroopa Liidu töösuhteid reguleerivad aktid.
  • Eesti Vabariigi põhiseadus .
  • Seadused.
    Tähtsamad seadused tööõiguse valdkonnas on:
    • Eesti Vabariigi töölepingu seadus;
    • Eesti Vabariigi puhkuseseadus;
    • töö- ja puhkeaja seadus;
    • palgaseadus;
    • töötajate distsiplinaarvastutuse seadus.
    6. Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrused.
    Nimetatud määrused antakse välja seaduste alusel ja nende täitmiseks.
    7. Kohaliku omavalitsuse normatiivaktid.
    8. Kollektiivlepingud.
    Töölepingu erinevus tsiviilõiguslikust lepingust on see, et tööleping kehtib ka siis, kui kõiki kohustuslikke tingimusi lepingusse märgitud ei ole, kuid mida reguleeritakse seaduse, muu õigusaktiga või kollektiivlepinguga (nt palk). Sel juhul loetakse tööleping defektseks, kuid ta ei ole tühine. Tsiviilõiguses kehtib põhimõte, mille kohaselt leping kehtib, kui kõigis olulistes tingimustes on saavutatud kokkulepe.
    Töölepingut ei tohi segi ajada töövõtulepinguga. Üks isik (töövõtja) kohustub töövõtulepinguga valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemus (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Töövõtuleping on konsensuaalne, kahekülgne ja tasuline. Töö­võtulepingu objektiks (esemeks) võib olla asjade valmistamine, ümbertegemine, teenuste osutamine jms. Töövõtulepingu subjektideks on töövõtja ja tellija.
    13.1.2. TÖÖTAJA JA TÖÖANDJA KUI TÖÖÕIGUSLIKU SUHTE SUBJEKTID
    Individuaalse töösuhte subjektiks on töötaja ja tööandja.
    Töötaja võib üldjuhul olla 18-aastaseks saanud teovõimeline või piiratud teovõimega füüsiline isik. Seadusega võib mõne kategooria töötajate jaoks kehtestada ka kõrgendatud vanusemäära.
    Erandjuhtudel võivad töötajateks olla ka alaealised :
    • 15-aastaseks saanud alaealine - ühe vanema või eestkostja kirjalikul nõusolekul, kui töötamine ei ohusta alaealise tervist, kõlblust ja hariduse omandamist ega ole alaealisele keelatud seaduse või kollektiivlepinguga,
    • 13—15-aastane alaealine — ühe vanema või eestkostja ja tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori kirjalikul nõusolekul ning vabariigi valitsuse poolt kinnitatud nimekirjas loetud töödel, kui töötamine ei ohusta alaealise tervist, kõlblust ja hariduse omandamist ega ole alaealisele keelatud kollektiivlepinguga.
    Tööandjaks võib olla:
    • juriidiline isik;
    • juriidilise isiku struktuuriüksus, kui talle on antud tööandja õigused;
    • teovõimeline füüsiline isik. Seadusega kindlaks määratud juhtudel peab tööandja olema vanem kui 18-aastane.
    Töölepingu seadus ei laiene:
  • teenistusele Riigikogu liikmena, Vabariigi Presidendina või Riigikogu või Vabariigi Presidendi poolt ametisse nimetatava ametnikuna;
  • riigiametnikele ja kohaliku omavalitsuse ametnikele, kelle teenistussuhteid reguleeritakse avaliku teenistuse seadusega;
  • kaitsejõudude tegevteenistusele;
  • töötamisele taluperes või pereettevõttes talupere või pereettevõtte liikmena;
  • vanemate, abikaasade ja laste töötamisele üksteise koduses majapidamises, samuti mainitud isikute poolt üksteise eest hoolitsemisele;
  • perekonnaliikmete töötamisele ühises koduses majapidamises, ka perekonnaliikme eest hoolitsemisele;
  • töötamisele teenistuslepingu alusel;
  • töötamisele usuorganisatsioonis kultusetoiminguid sooritava isikuna, kui mainitud organisatsiooni põhidokument ei nõua niisuguse isikuga töölepingu sõlmimist;
  • volituse alusel tehingute täitmisele, kui niisugust tehingut täitev isik saab tehingult tulu ja tal lasub varaline riisiko tehingu õnnestumise eest;
  • juriidilise isiku organi ja välismaa äriühingu Eesti filiaali juhataja, samuti riigiettevõtte haldusnõukogu liikme suhetele juriidilise isiku välismaa äriühingu Eesti filiaali ja riigiettevõttega;
  • tegutsemisele tööettevõtulepingu või muu tsiviilõigusliku lepingu alusel;
  • töötamisele vabadusekaotuse kandmise ajal. Vabadusekaotuseta paranduslikke töid tegevatele isikutele laieneb töölepingu seadus teiste seadustega ettenähtud erisustega;
  • seaduses otseselt ettenähtud muule tegevusele, samuti seaduses otseselt mainitud isikutele.
    Töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi võib laiendada kollektiiv - ja töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Need töölepingu tingimused, mis on halvemad, võrreldes seadusega, haldusaktiga või kollektiivlepinguga ette nähtud tingimustest, on kehtetud. Sätete vastuolu korral kohaldatakse sätet, mis on töötajale soodsam.
    13.2. TÖÖLEPING JA SELLEST TULENEVAD ÕIGUSED JA KOHUSTUSED
    13.2.1. TÖÖLEPING JA SELLE SÕLMIMINE. TÖÖLEPINGU KOHUSTUSLIKUD TINGIMUSED
    Tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhti­misele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused.
    Töölepingu põhitunnused on:
    • see on kahepoolne kokkulepe;
    • töötaja kohustub tegema kokkulepitud tööd;
    • töötaja allub tööandja juhtimisele ja kontrollile;
    • tööandja maksab töötajale töötasu;
    • tööandja kindlustab töötingimused.
    Kui tekib vaidlus töölepingu olemuse üle, loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu.
    Töölepingu sõlmimisel nõuab seadus lähtumist võrdse kohtlemise põhimõttest. Selle kohaselt on seadusevastane eeliste lubamine ja andmine ning õiguste piiramine sõltuvalt töötaja või tööandja soost, rahvusest, nahavärvist, rassist, emakeelest, sot­siaalsest päritolust, ühiskondlikust seisundist, varasemast tegevusest, usulistest, poliitilistest või muudest veendumustest ja suhtest kaitseteenistuse kohustusse. Seadusevastane on ka töötaja või tööandja õiguste piiramine sõltuvalt perekonnaseisust, perekondlikest kohustustest, kuuluvusest kodanike ühendustesse ning töötajate või tööandjate huvide esindamisest.
    Seadusevastasteks aga ei loeta:
  • eeliste lubamist ja andmist seoses raseduse või laste kasvatamisega;
  • soo arvessevõtmist, kui see on möödapääsmatu töö iseloomu või tingimuste tõttu;
  • töötajale usuliste vajaduste rahuldamiseks sobiva töö- ja puhkerežiimi võimaldamist;
  • tööks vajalike keeleoskuste nõudmist ja keele valdamise eest hüvede andmist.
    Naistele, kes kasvatavad lapsinvaliidi või alla kolmeaastast last ning rasedatele nähakse seadusega ette järgmised soodustused:
  • neid on keelatud saata töölähetusse (võib saata ainult nende nõusolekul);
  • neil on õigus nõuda üleviimist kergemale tööle;
  • neid ei saa üle viia tööle teise paikkonda loodusõnnetuse ennetamiseks või haiguse tõkestamiseks;
  • määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamist võib sellise töötaja nõuda 5 päeva ette;
  • üldjuhul ei või tööandja algatusel temaga töölepingut lõpetada.
    Nimetatud soodustused laienevad ka:
  • isikutele, kes ilma emata kasvatavad lapsinvaliidi või alla kolme aastast last;
  • alla kolmeaastase lapse eestkostjale;
  • lapsinvaliidi eestkostjale.
    Töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi võib laiendada kollektiiv- ja töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Need töölepingu tingimused, mis on halvemad võrreldes seadusega, haldusaktiga või kollektiivlepinguga ette nähtud tingimustest, on kehtetud. Sätete vastuolu korral kohaldatakse sätet, mis on töötajale soodsam.
    Töölepingu alusel töötamist tõendavaks põhidokumendiks on tööraamat, mida tööandja on kohustatud pidama kõigi põhikohaga töötajate kohta.
    Tööraamatusse kantakse:
    • töötaja ees-ja perekonnanimi ,
    • töötaja sünniaeg,
    • töölepingu alusel töötamise aeg, sealhulgas erikandega töötamise aeg töödel või tingimustes, mis annavad töötajale õiguse sooduspensionile või pensioniõigusliku staaži soodustatud korras arvutamisele,
    • töölepingu peatumine kauemaks kui kolmeks kuuks.
    Töötaja nõudel kantakse tööraamatusse:
    • töölepingu lõpetamise või kehtetuks tunnistamise aluse formuleering, viitega seaduse paragrahvile,
    • andmed tehtud tööde ja täidetud ametikohtade kohta,

    • kohakaasluse korras töötatud aeg, kui töötaja esitab põhikoha tööandjale dokumendi, mis tõendab kohakaasluse korras töötamist,
    • aeg, mis on töötatud teise tööandja juures a) ajutise üleviimise korras riigivalitsemis- või kohaliku omavalitsusorgani otsusel, b) osalise tööaja rakendamisega.
    Tööleping sõlmitakse kirjalikult kahes eksemplaris, millest üks jääb töötajale, teine tööandjale. Ainult töö tege­miseks, mille kestus ei ületa kaht nädalat, võib töölepingu sõlmida suuliselt. Tööleping sõlmitakse enne tööle asumist. Tegelikult on tööle lubamine tööandja poolt võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest.
    Töölepingu tingimused võib liigitada:
    • kohustuslikud tingimused - tingimused, milles pooled peavad kokku leppima.
    • valikuvabad tingimused - tingimusi võib töölepingusse võtta, ilma et need muudaks töölepingu olemust (nt olmetingimuste parandamine, soodus­tused täiendus-ja ümberõppe alal jne). Tööleping loetakse sõlmituks, kui pooled on selle alla kirjutanud või töötaja on faktiliselt tööle asunud .
    Töölepingu kohustuslikud tingimused, kokkulepped:
    • tehtava töö, selle keerukusastme, ameti- või kutsenimetuse ja kvalifikatsiooninõuete kohta,
    • tööaja kohta,
    • töötasu kohta,
    • töö tegemise asukoha kohta,
    • määratud ajaks sõlmitud töölepingu kehtivusaja kohta,
    • tööle asumise aja kohta.

    13.2.2. TÖÖLEPINGU TÄHTAEG. MÄÄRAMATA JA MÄÄRATUD AJAKS LEPINGU SÕLMIMINE
    Tööleping sõlmitakse:
    • määramata ajaks;
    • määratud ajaks kas lepingutähtaja kalendaarse kindlaksmääramisega või töö lõppemisega, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks.
    Määratud ajaks võib töölepingu sõlmida:
    • teatud töö tegemise ajaks,
    • ajutiselt ära oleva töötaja asendamiseks,
    • tööde mahu ajutisel suurenemisel,
    • hooajatööde tegemiseks,
    • kui töölepingus nähakse töötajale ette erisoodustused (väljaõpe tööandja kulul, tööandja loobumine töölepingu lõpetamisest töötaja koondamise tõttu jms),
    • seadusega, samuti Vabariigi Valitsuse määrustega ettenähtudjuhtudel.
    Kui töölepingu tähtaeg on märkimata, loetakse tööleping sõlmituks määramata ajaks.
    Iga töötaja (ka alaealine) sõlmib töölepingu isiklikult töö­andjaga või tööandja selleks volitatud esindajaga.
    Töölepingu sõlmimiseks nõuab tööandja järgmiste dokumen­tide esitamist:
  • isikut tõendav dokument;
  • tööraamat;
  • tunnistus (diplom) vajaliku kvalifikatsiooni või hariduse kohta;
  • tõend (sanitaarraamat) tervise kohta, kui tööleping sõlmitakse töötamiseks tööl, kus on ette nähtud eelnev ja perioodiline tervisekontroll , samuti alla 21-aastase isiku töölevõtmisel erieeskirjades ettenähtud töödele;
  • ühe vanema või eestkostja ja tööinspektori kirjalik nõusolek 13-15-aastase alaealise töölevõtmisel;
  • ühe vanema või hooldaja kirjalik nõusolek 15-aastaseks saanud alaealise töölevõtmisel;
  • seadusega ettenähtud juhtudel töötamisluba välismaalase või kodakondsuseta isiku töölevõtmisel;
    Tööandjal on keelatud töölevõtmisel nõuda dokumente, mida ei ole ette nähtud seaduse või Vabariigi Valitsuse määrusega.
    Kui tööandjaks on füüsiline isik, on tööandja kohustatud registree­rima kirjaliku töölepingu ühe nädala jooksul, arvates töötaja tööleasumise päevast, oma elukoha tööinspektsioonis. Töölepingu registreerimata jätmine ei mõjuta lepingu kehtivust.
    13.2.3. KATSEAEG , SELLE KESTUS JA ÕIGUSLIK REGULATSIOON
    Töölepingu võib sõlmida poolte kokkuleppel katseajaga, mille käigus tehakse kindlaks töötajal vajalik tervis, võimed, suhtlemisalane sobivus ja kutseoskused vastavate tööde tegemiseks. Katseaeg ei või ületada nelja kuud, kusjuures sel ajal on töötajal kõik töötaja õigused ja kohustused. Katseaega ei rakendata alaealiste suhtes, samuti invaliidide suhtes töölevõtmisel neile ettenähtud töö-või ametikohtadele.
    Katseaja tulemused määrab kindlaks tööandja. Kui tööandja ei ole rahul katseaja tulemustega, võib ta töölepingu lõpetada. Töötajal on õigus lõpetada tööleping ka katseajal. Kui aga katseaeg on lõppenud ja töötaja jätkab tööd, siis loetakse ta määramata ajaks sõlmitud töölepinguga töötajaks.
    13.2.4. TÖÖANDJA JA TÖÖTAJA KOHUSTUSED. TÖÖLÄHETUSE ÕIGUSLIK REGULATSIOON
    Naisi on keelatud tööle võtta rasketele ja tervist kahjustavatele töödele ning allmaatöödele. Alaealisi on keelatud rakendada rasketel, tervist kahjustavatel ja ohtlike töötingimustega töödel, samuti allmaatöödel, ning töödel, mis ohustavad alaealise kõlblust.
    Poolte käitumisreeglite määramiseks töösuhetes kehtestatakse töösisekord. Töösisekorraeeskirjad peavad kindlaks määrama vähemalt alljärgneva:
    • tööaja alguse ja lõpu eraldi täisealistele ja alaealistele, samuti tööaja lõpu puhkepäevade ja riiklike pühade eelsetel päevadel;
    • puhkamiseks ja einestamiseks antavad ajad;
    • palga maksmise aja ja koha;
    • tööalaste korralduste andmise korra;
    • töökaitse ja tuleohutuse üldjuhised.

    Töösisekorraeeskirjad jõustuvad nädala möödumisel, arvates eeskirjade tööinspektoriga kooskõlastamise päevale järgnevast kalendripäevast, kui töösisekorraeeskirjades ei ole ette nähtud hilisemat jõustumisaega.
    Tööandja ja töötaja on vastastikku kohustatud:
    • täitma töö-ja kollektiivlepingu tingimusi;
    • täitma töösisekorra-, töötervishoiu-, tööohutus- ning tuleohutusnõudeid;
    • hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute vara;
    • olema teineteise suhtes viisakad;
    • täitma seaduses ja haldusaktis ette nähtud muid vastastikuseid tööalaseid kohustusi.

    Tööandja on kohustatud:
    • kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi;
    • maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses;
    • andma ettenähtud puhkust ja maksma puhkusetasu ;
    • kindlustama ohutud töötingimused;
    • tutvustama töölevõtmisel, samuti töötamise ajal töötajale töösisekorra-, töökaitse- ja tuleohutusnõudeid ning korraldama oma kulul tööalast koolitust, kui ta ise muudab tööks vajalike kutseoskuste (sealhulgas riigikeele ja võõrkeelte oskuse) nõudeid;
    • kindlaks määrama tehtud töö vastuvõtmise ja praagiks tunnistamise korra;
    • täitma seaduses, haldusaktis ning kollektiiv- ja töölepingus ettenähtud muid kohustusi.

    Töötaja kohustusteks on:
    • teha kokkulepitud tööd ning täita ilma erikorralduseta ülesandeid, mis tulenevad töö iseloomust või töö üldisest käigust;
    • täita töönorme ja kinni pidada ettenähtud tööajast;
    • õigeaegselt ja täpselt täita tööandja seaduslikke korraldusi;
    • hoiduda tööandja juures tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustuste täitmist või kahjustavad teiste töötajate või kolmandate isikute vara;
    • teatada viivitamatult tööandjale töötakistustest või nende ohust ning võimaluse korral kõrvaldada erikorralduseta niisugused takistu­sed või nende ohu;
    • hoida tööandja äri-ja tootmissaladust ning mitte osutada tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused on ette nähtud töölepinguga. Need kohustused lasuvad töötajal ka pärast töölepingu lõpetamist, kui pooled sõlmisid niisuguse kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale mainitud kohustuste täitmise eest eritasu või andis muud hüvitust;
    • täita seaduses, haldusaktis ning kollektiiv- ja töölepingus ettenähtud muid kohustusi.

    Tööandjal on õigus lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta mitte kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks, ja töötaja on kohus­tatud minema niisugusesse töölähetusse. Poolte kokkuleppel võib töölähetus kesta ka kauem. Töötajaid töölähetusse saatmisel on seadusandja teinud terve rea piiranguid. Nii ei ole lubatud töölähetusse saata rasedat ja alaealist. Naist, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla kolmeaastast last, võib saata töölähetusse tema nõusolekul.
    Tööandja on kohustatud maksma töötajale töölähetuse aja eest päevaraha, korteriraha ja sõiduraha.
    13.2.5. TÖÖLEPINGU PEATUMINE JA MUUTMINE. AJUTINE ÜLEVIIMINE TEISELE TÖÖLE
    Töölepingu peatumine tähendab töötaja ajutist vabanemist kohustustest teha tööd ja tööandja ajutist vabanemist kohustustest kindlustada töötaja tööga Töölepingu peatumine ei too kaasa töölepingu lõppemist.
    Tööleping peatub:
  • kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel;
  • poolte kokkuleppel, sealhulgas poolte kokkuleppel antava palgata puhkuse ajaks;
  • puhkuse ajaks;
  • ajaks, mil töötaja oli ajutiselt töövõimetu;
  • ajaks, mil töötaja täitis talle riigi- või kohaliku omavalitsusorgani poolt pandud ülesandeid või esindas seaduse või kollektiivlepinguga ettenähtud korras töötajaid;
  • seadusliku streigi ajaks, kui töötaja osaleb niisuguses streigis seadusega ettenähtud korras;
  • kaitsejõudude tegevteenistuse või tööteenistuse ajaks, kui töö lepingut ei lõpetatud niisugusesse teenistusse kutsumise või astumise tõttu ja pooled leppisid kokku peatada tööleping;
  • ajaks, mil tööandja nõuab töötajalt ebaseaduslikult teist tööd ja töötaja keeldub niisugust tööd tegemast;
  • ajaks, mil töötaja oli arestis või vahi all;
  • ajaks, mil töötaja oli töölt kõrvaldatud seoses viibimisega alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või töötaja oli töölt kõrvaldatud distsiplinaarasja menetluse ajaks või ajaks, mil töötaja oli seadusega selleks volitatud riigiorgani või ametiisiku poolt töölt kõrvaldatud;
  • muudel juhtudel, mil töötaja on seadusega ettenähtud alustel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest.
    Tööandjal on õigus kõrvaldada töötaja töölt distsiplinaarasja menetluse ajaks, säilitades selle aja eest talle keskmise palga.
    Töölepingu peatumise vormistab tööandja vastavalt töölepingu seadusele tööraamatus. Töölepingu muutmine on töölepingus kindlaksmääratud muuda­tuste tegemine, sh mõnede tingimuste lepingust väljajätmine või täiendavate tingimuste lepingusse võtmine. Muuta võib iga tingimust, kuid muutus ei tohi halvendada töötaja olukorda võrreldes seaduse, haldusakti või kollektiivlepinguga. Töölepingut saab muuta üldjuhul ainult poolte kokkuleppel.
    Töölepingu muutmiseks ei loeta:
    • lisatöö tegemist kokkulepitud töö raames;
    • ümberpaigutamist teisele töötamiskohale sama asula piires, kui töölepingus pole kokku lepitud teisiti.
    Töölepingu muutmine (üleviimine) on:
    • muudatuste tegemine kindlaksmääratud töö laadis või töö keerukusastmes (tööfunktsiooni muutmine);
    • töötaja paigutamine teisele töökohale väljaspool töölepingus määratud asulat.
    Töötaja üleviimine teisele tööle on võimalik poolte kokkuleppel. Töötaja taotlusel teisele tööle üleviimisel hüvituse maksmine ja selle suurus otsustatakse poolte kokkuleppel. Tööandja taotlusel töötaja alatiseks teisele tööle üleviimisel on tööandja kohustatud tagama töötajale vähemalt endise keskmise palga ühe kuu jooksul.
    Alatiseks üleviimine teisele tööle töötaja nõudmisel on seotud töötaja tervisega . Kui arsti otsusega on töötajale senise töö jätkamine tervise tõttu vastunäidustatud ja tööandjal on teist tööd, mida töötaja tervis võimaldab teha, on töötajal õigus nõuda enda üleviimist sellisele tööle.
    Kui tööandja on süüdi töötaja tervise muutumisel selliseks, mis ei luba tal senise töö jätkamist, on töötajal õigus:
    • nõuda enda üleviimist teisele tööle;
    • nõuda selleks vajalikku väljaõpet tööandja kulul.
    Väljaõppe ja teise töö tegemise ajal tagab tööandja töötajale endise töö järgse keskmise palga. Kui tööandjal ei ole võimalik töötajat üle viia tema tervisele vastavale tööle, lõpetatakse tööleping mittevasta­vuse tõttu ametikohale seoses tervisliku seisundiga, mis takistab senise töö jätkamist.
    Ajutine üleviimine teisele tööle või töötaja töötingimuste ajutine kergendamine töötaja nõudmisel on võimalik samuti tervislikel põhjustel. Töötajal on arsti vormistatud haiguslehe alusel õigus tööandjalt nõuda töötingimuste ajutist kergendamist või ajutist üleviimist terviseseisundile vastavale tööle. Üleviimise tagajärjel tekkinud palgavahe hüvitatakse töötajale ravikindlustusseaduses sä­testatud korras, välja arvatud töölepingu seaduses ettenähtud erandid. Töötaja vabastatakse haiguslehel ettenähtud ajaks tööst, kui tööandja asukoha(elukoha-)järgne tööinspektor on tuvastanud, et tööandjal ei ole võimalik töötingimusi ajutiselt kergendada või töötajat terviseseisundile vastavale tööle ajutiselt üle viia. Tööst vabastamise aja eest makstakse töötajale kohustusliku ravi­kindlustuse hüvitist.
    Erisäte on kehtestatud raseda töötingimuste ajutise kergendamise või ajutise üleviimise kohta teisele tööle. Rasedal on õigus nõuda arsti vormistatud haiguslehe alusel töötingimuste ajutist kergendamist või ajutist üleviimist teisele tööle. Töötajale hüvitatakse palgavahe ravikindlustusseaduses ettenähtud korras. Kui tööandja asukoha(elukoha-)järgne tööinspektor on tuvastanud, et tööandjal ei ole võimalik raseda töötingimusi kergendada või teda kergemale tööle üle viia, vabastatakse ta haiguslehel näidatud ajaks tööst jn makstakse kohustusliku ravikindlustuse hüvitist.
    Töölepingu seadus sätestab terve rea juhte, kus üleviimine toimub tööandja nõudmisel.
    Tööandjal on õigus tootmise või töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töötasustamise aluseid ja töörežiimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Märkigem, et töötasustamise aluste muutmine tähendab palgasüsteemi muutmist . Tööajarežiim tähendab tööaja alguse või lõpu muutmist, vahetustega tööd, summeeritud tööaja arvestust jne. Muudatustega mittenõustumisel on töötajal õigus nõuda töölepingu lõpetamist. Töötaja teatab töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette ja tööandja peab maksma hüvitust kahe kuu keskmise palga ulatuses.
    Töölepingu seaduse sätestab ajutise üleviimise teisele tööle tootmishädavajaduse korral. Tootmishädavajadus on erakorralis­test asjaoludest tingitud vajadus töötaja ajutiseks üleviimiseks teisele tööle.
    Tööandjal on õigus töötaja ajutiselt üle viia teisele tööle järgmistel asjaoludel:
  • loodusõnnetuse või tootmisavarii ärahoidmiseks või nende tagajärgede kiireks kõrvaldamiseks;
  • õnnetusjuhtumi, tööseisaku, tööandja vara hävimise või riknemise ärahoidmiseks;
  • ajutiselt ära oleva töötaja asendamiseks punktides l ja 2 ettenähtud juhtudel.
    Üleviimine teisele tööle eespool loetletud juhtudel on lubatud ükskõik millisele tööle samas asulas mitte kauemaks kui üheks kuuks, kui see töö ei ole vastunäidustatud töötaja tervisele ega too kaasa töötaja suuremat materiaalset vastutust. Teisel tööl makstakse töötajale tasu tehtud töö järgi, kuid mitte vähem keskmisest palgast endisel tööl (s.o tööandja maksab vahe juurde).
    Tööandjal on õigus töötaja ajutiselt üle viia teisele tööle tööseisaku korral. Tööseisak on töö seiskumine töö tegemiseks vajalike organisatsiooniliste või tehniliste tingimuste puudumise, vääramatu jõu või muude asjaolude tõttu. Tööseisaku ajaks on tööandjal õigus töötaja üle viia ükskõik millisele tööle samas asulas, kui see töö ei ole vastunäidustatud töötaja tervisele ega too kaasa töötaja suuremat materiaalset vastutust.
    Töötasustamine tööseisaku ajal toimub järgmiselt:
    • töötajale, kes ei ole süüdi tööseisaku tekkimises, makstakse teisel tööl tasu töö järgi, kuid mitte vähem keskmisest palgast endisel tööl tingimusel, et ta täidab töönorme. Töönormide mittetäitmisel, kui see pole tingitud töötaja süüst, makstakse talle tasu vastavalt tööle, kuid mitte vähem tunnipalgamäärast endisel tööl;
    • töötajale, kes on süüdi tööseisaku tekkimises, makstakse tasu töö järgi.
    Riigivalitsemis- või kohaliku omavalitsusorgani otsusel on tööandjal õigus viia töötaja ajutiselt üle tööle teise ettevõttesse, asutusse või muusse organisatsiooni samas asulas või teise paikkonda:
    • loodusõnnetuse ennetamiseks, selle tagajärgede iireks kõrvaldamiseks või
    • haiguste leviku tõkestamiseks.
    Üleviimine võib toimuda ülaltoodud juhtudel mitte kauemaks kui üheks kuuks.
    Ei ole lubatud teise paikkonda üle viia:
    • rasedat;
    • naist, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla 16-aastast last;
    • alaealist.
    Üleviidud töötajale makstakse tasu töö järgi, kuid mitte vähem keskmisest palgast endisel tööl. Palka makstakse riigi- või kohaliku omavalitsuse eelarvest.
    Töölepingu seadus lubab osalise tööaja rakendamist või osaliselt tasustatava puhkuse andmist töömahu või tellimuste ajutisel vähenemisel. Töömahu või tellimuste ajutisel vähenemisel on tööandjal oma asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul õigus kokkuleppel töötajaga kehtestada töötajale kuni kolmeks kuuks aastas osaline tööaeg või saata töötaja osaliselt tasustatavale puhkusele samaks tähtajaks. Osalise tööaja kehtestamisest või osaliselt tasustatavale puhkusele saatmisest on tööandja kohustatud teatama töötajale kirjalikult vähemalt kaks nädalat ette.
    Kitsendused tööandjale:
    • osalise tööaja kestus ei või olla alla 60% töölepingus ettenähtud tööaja normaalkestusest;
    • osaliselt tasustatava puhkuse ajal makstav puhkusetasu ei või olla väiksem kui 60% miinimumpalgast;
    • tööandjal on keelatud töötajale ette teatada tema koondamisest ajal, mil talle on kehtestatud osaline tööaeg või ta on saadetud osaliselt tasustatavale puhkusele;
    • tööandjal on keelatud töötajale kehtestada osalist tööaega või saata teda osaliselt tasustatavale puhkusele ajal, mil talle on ette teatatud töölepingu lõpetamisest.

    Töötingimuste seadusevastase muutmise, samuti tööandja seadusliku korralduse täitmata jätmise eest on kehtestatud vastutus.
    Kui tööandja seadusevastaselt viib töötaja üle teisele tööle või muudab muid töölepingu tingimusi, on töötajal õigus nõuda ennistamist endisele tööle, samuti muude kokkulepitud töötingimuste taastamist ning kuni nende seaduserikkumiste kõrvaldamiseni saamata jäänud töötasu maksmist. Kui töötaja jätab oma süü tõttu täitmata tööandja seadusliku korralduse teisele tööle üleviimise kohta, on ta kohustatud hüvitama tööandjale sellega tekitatud kahju, kuid mitte rohkem kui oma ühe kuu keskmise palga ulatuses.
    Töölepingu tingimuste muutmine vormistatakse kirjalikult töölepingus. Muudatustele kirjutavad alla tööandja või tema esindaja ja töötaja.
    13.2.6. TÖÖLEPINGU LÕPPEMINE, SELLE ALUSED JA VORMISTAMINE
    Tööleping lõpeb ainult seadusega ettenähtud alustel:
    • poolte kokkuleppel;
    • tähtaja möödumisel;
    • töötaja algatusel;
    • tööandja algatusel;
    • kolmandate isikute nõudmisel;
    • pooltest sõltumatutel asjaoludel;

    Tööandja ja töötaja on kohustatud töölepingu lõpetamisest seadusega ettenähtud korras teineteisele kirjalikult ette teatama. Soov lõpetada tööleping peab olema väljendatud tingimusteta. Töölepingu lõpetamiseks esitatud kirjalikust teatisest võib loobuda teise poole nõusolekul.
    Tööandja on kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval.
    13.2.7. TÖÖLEPINGU LÕPETAMINE POOLTE KOKKULEPPEL, TÄHTAJA MÖÖDUMISEL JA TÖÖTAJA ALGATUSEL
    Poolte kokkuleppel võib töölepingu lõpetada igal ajal, kui üks pooltest esitab vastavasisulise kirjaliku taotluse ja teine pool annab lepingu lõpetamiseks kirjaliku nõusoleku.
    Tööandja võib lõpetada töölepingu tähtaja möödumisel, teatades töötajale töölepingu lõpetamisest kirjalikult:
    • vähemalt kaks nädalat enne tähtaja möödumist, kui lepingutähtaeg ületab ühe aasta;
    • vähemalt viis kalendripäeva enne tähtaja möödumist, kui lepingutähtaeg ei ületa ühte aastat.

    Nimetatud tähtaegu ei kohaldata töölepingu lõpetamisel töötajaga, kes on tööle võetud ära oleva töötaja asendamiseks.
    Tööandja, kes ei järginud ettenähtud etteteatamistähtaegu, on kohustatud maksma töötajale hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest.
    Töötaja võib lõpetada töölepingu tähtaja möödumise tõttu, teatades tööandjale töölepingu lõpetamisest vähemalt viis kalendri­päeva enne lepingutähtaja möödumist.
    Kui kumbki pooltest ei nõua määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamist tähtaja möödumise tõttu või ei sõlmita uut töölepingut ja töösuhted jätkuvad ka pärast lepingutähtaja möödumist, muutub määratud ajaks sõlmitud tööleping määramata ajaks sõlmitud töölepinguks.
    Määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel töötaja algatusel teatab töötaja tööandjale vähemalt üks kuu ette. Katseaja kestel on töötajal õigus tööleping lõpetada, teatades sellest tööandjale kolm kalendripäeva ette.
    Kui määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamise põhjuseks on töö jätkamist takistav haigus, invaliidsus, haige või invaliidistunud perekonnaliikme hooldamise vajadus või õppima asumine , teatab töötaja lepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette. Samas korras võib töölepingu lõpetada ka naine, kes kasvatab alla kolmeaastast last.
    Määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel töötaja algatusel teatab ta tööandjale ette vähemalt:
  • kaks nädalat, kui lepingu tähtaeg ületab ühe aasta;
  • viis kalendripäeva, kui lepingu tähtaeg ei ületa ühte aastat;
  • viis kalendripäeva, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on töö jätkamist takistav haigus, invaliidsus, haige või invaliidistunud pere konnaliikme hooldamise vajadus või õppima asumine. Samas korras võib töölepingu lõpetada ka naine, kes kasvatab alla kolmeaastast last.
    Kui määratud ajaks sõlmitud erisoodustustega töölepingu ennetähtaegse lõpetamise põhjuseks on töö jätkamist takistav haigus, invaliidsus või invaliidistunud perekonnaliikme hooldamise vajadus, teatab töötaja tööandjale lepingu lõpetamisest vähemalt viis kalendri­päeva ette. Muudel põhjustel niisugust töölepingut töötaja algatusel ei lõpetata. Töötaja peab esitama tööandjale kirjaliku tõendi lepingu lõpetamise põhjuse kohta.
    Töötaja teatab nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingutingi­muste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine või muuda­tused tootmis- või töökorralduses. Nendel juhtudel tööleping lõpetatakse niisuguste muudatuste rakendamise päevast. Määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel nimetatud põhjuse alusel maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel samal alusel maksab tööandja töötajale tema keskmise palga lepingu tähtaja möödumiseni, kuid mitte üle kahe kuu.
    Etteteatamistähtaja möödumisel võib töötaja lahkuda töölt ning tööandja on kohustatud andma talle tööraamatu ja lõpparve, välja arvatud juhul, kui erisoodustustega töölepingu lõpetamise põhjuseks on töö jätkamist takistav haigus, invaliidsus või invaliidistunud perekonnaliikme hooldamise vajadus.
    Töölepingu seadus sätestab enne etteteatamistähtaja möödumist töölepingu lõpetamise tagajärjed. Tööandja, kes vabastab töötaja tema kirjaliku nõusolekuta enne etteteatamistähtaja möödumist, on kohustatud maksma töötajale hüvitusena keskmise päevapalga etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest. Tööandjal on õigus nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest. Töötaja asumisel ametikohale, mis täidetakse valimise või nimetamise teel, lõpetatakse tööleping töötaja avalduse alusel hiljemalt mainitud ametikohale asumise päevale vahetult eelnevast päevast. Töötaja valimisel Riigikogu liikmeks lõpetatakse tööleping töötaja avalduse alusel tema saadikumandaadi tunnustamise päevast.
    13.2.8. TÖÖLEPINGU LÕPETAMINE TÖÖANDJA ALGATUSEL, SELLE ALUSED JA TÖÖANDJALE ESITATAVAD TINGIMUSED
    Töölepingu seaduse kohaselt võib tööandja lõpetada määramata tähtajaga töölepingu, aga ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu ennetähtaegselt järgmistel alustel:
    • ettevõtte, asutuse või organisatsiooni likvideerimisel;
    • tööandja pankroti väljakuulutamisel;
    • töötaja koondamisel ;
    • töötaja mittevastavusel ametikohale või tehtavale tööle tööoskuse või tervise tõttu;
    • katseaja ebarahuldava tulemuse tõttu;
    • töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel;
    • töötaja suhtes usalduse kaotamisel;
    • töötaja vääritu teo tõttu;
    • töötaja pikaajalise töövõimetuse tõttu;
    • põhikohaga töötaja töölevõtmisel;
    • töötaja korruptiivse teo tõttu.

    Tööandja ei tohi töölepingut lõpetada töötaja ajutise töövõimetuse ajal (välja arvatud töötaja pikaajalise töövõimetuse tõttu) ja puhkusel (sealhulgas lapsehooldus - ja palgata puhkusel) viibimise ajal ning perioodil, mille kestel töötajale oli kehtestatud osaline tööaeg või ta oli saadetud osaliselt tasustatavale puhkusele. Samuti ei ole lubatud töölepingu lõpetamine tööandja algatusel ajal, mil töötaja osaleb seaduslikus streigis, mil ta täidab talle riigi- või kohaliku omavalitsusorgani poolt pandud ülesandeid ning ajal, kui ta esindab töötajaid seadusega või kollektiivlepinguga ettenähtud korras. Seda keeldu ei kohaldata töölepingu lõpetamisel ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni likvideerimise ja tööandja pankroti väljakuulutamise tõttu.
    Tööandja peab töölepingu lõpetamisest töötajale kirjalikult ette teatama:
    • ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni likvideerimisel mitte vähem kui kaks kuud,
    • töötajate koondamisel: töötajale, kellel pidevat tööstaaži selle tööandja juures:

  • alla 5 aasta - mitte vähem kui kaks kuud;
  • 5 — 10 aastat — mitte vähem kui kolm kuud;
  • üle 10 aasta — mitte vähem kui neli kuud.
    • töötaja mittevastavusel oma ametikohale või tehtavale tööle - mitte vähem kui üks kuu;
    • pikaajalise töövõimetuse korral - mitte vähem kui kaks nädalat.

    Töölepingu lõpetamisel on tööandja kohustatud töötajate esindajale kirjalikult ette teatama ettenähtud tähtaegadest üks kuu varem.
    Töölepingu lõpetamise tähtaegade mittejärgimise korral on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust keskmise päeva­palga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati.
    Tööandja on kohusta­tud maksma töötajale hüvitust töölepingu lõpetamisel järgmiselt:
    • ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni likvideerimise, töötajate koondamise tõttu:

  • töötajale, kellel on pidevat tööstaaži selle tööandja juures kuni 5 aastat - kahe kuu keskmise palga ulatuses;
  • töötajale, kellel on pidevat tööstaaži selle tööandja juures 5-10 aastat - kolme kuu keskmise palga ulatuses;
  • töötajale, kellel on pidevat tööstaaži selle tööandja juures üle 10 aasta- nelja kuu keskmise palga ulatuses.
    • töötaja mittevastavuse tõttu - töötaja ühe kuu keskmise palga ulatuses.

    Muudel alustel töölepingu lõpetamisel hüvitust ei maksta.
    Töölepingu kollektiivseks lõpetamiseks loetakse tööandja alga­tusel töölepingute lõpetamist, millega lõpetatakse töölepingud juriidi­lise isiku lõpetamise, füüsilisest isikust tööandja töö lõppemise või töötajate koondamise tõttu 30 päeva jooksul, kui tööleping lõpetatakse vähemalt:
    • 5 töötajaga tööandja juures, kes annab tööd kuni 19 töötajale;
    • 10 töötajaga tööandja juures, kes annab tööd 20-99 töötajale;
    • 10%-ga töötajatest tööandja juures, kes annab tööd 100-299 töötajale;
    • 30 töötajaga tööandja juures, kes annab tööd vähemalt 300 töötajale.
    Enne töölepingute kollektiivset lõpetamist peab tööandja konsulteerima töötajate esindajatega sihiga jõuda kokkuleppele küsimustes, kuidas töölepingute lõpetamisi vältida või nende arvu vähendada ja lõpetamiste tagajärgi leevendada ning toetada vabane­vate töötajate tööotsinguid ja ümber- või täiendusõpet. Tööandja on kohustatud kirjalikult teatama järgmised asjaolud:
    • töölepingute kollektiivse lõpetamise põhjused;
    • töötajad, kellega kavatsetakse töölepinguid lõpetada (nimed, arv ja valikukriteeriumid);
    • töötajate arv ettevõttes;
    • ajavahemik , mille jooksul kavatsetakse töölepinguid lõpetada;
    • töötajatele hüvitiste arvutamise ja maksmise alused.
    Töölepingu seadusega sätestatud korra kohaselt peab tööandja kavandatavaks töölepingute kollektiivseks lõpetamiseks taotlema tööandja asu- või elukohajärgse tööinspektsiooni kooskõlastust, esitades taotluse, kus märgitakse järgmised andmed:
    • töölepingute kollektiivse lõpetamise põhjused;
    • töötajad, kellega kavatsetakse töölepingud lõpetada (nimed ja arv);
    • töötajate arv ettevõttes;
    • ajavahemik, mille jooksul kavatsetakse töölepingud lõpetada;
    • töötajate esindajatega toimunud konsultatsiooni tulemused.
    Töölepingute kollektiivse lõpetamise raames võib tööandja alustada töötajatega töölepingute lõpetamisi mitte varem kui 30 päeva möödumisel tööinspektsioonilt kooskõlastuse saamise päevast arvates.
    Töölepingu lõpetamine raseda või isikuga, kes kasvatab alla kolmeaastast last, on üldjuhul keelatud. Nimetatud isikutega saab töölepingu erandina lõpetada järgmistel juhtudel:
    • asutuse, ettevõtte, või muu organisatsiooni likvideerimisel;
    • tööandja pankroti väljakuulutamisel;
    • katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu;
    • töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel;
    • töötaja suhtes usalduse kaotamisel;
    • töötaja vääritu teo tõttu;
    • põhikohaga töötaja töölevõtmisel.
    Kõigil neil juhtudel, va viimane, on vaja tööinspektori nõusolekut.
    Tööandjal on õigus lõpetada alaealisega tööleping kõigil töölepingu seaduses ettenähtud alustel, välja arvatud katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Alaealisega töölepingu lõpetamine töötajate koondamisel ja töötaja mittevastavusel oma ametikohale või tehtavale tööle tööoskuse või tervise tõttu on lubatud üksnes tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul.
    Töölepingu lõpetamiseks töötajate esindajatega on kehtestatud täiendavad nõuded.
    Töölepingu lõpetamine tööandja algatusel töötajaga, kes on valitud tööandja juures töötajaid esindavasse organisatsiooni, samuti töötajaid esindava isikuga (usaldusisikuga, töökeskkonna volinikuga jt) nende volituste ajal ja ühe aasta jooksul pärast volituste lõpetamist võib toimuda üksnes tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul.
    Tööandja pankroti väljakuulutamisel võib pankrotihaldur lõpetada töötajatega töölepingu pärast pankrotiotsuse tegemist.
    Töölepingu lõpetamisel töötajate koondamisega on tööandjal õigus lõpetada tööleping töömahu vähenemisel, tootmise või töö ümberkorraldamisel, varem töötanud töötaja tööle ennistamisel ja muudel juhtudel, mis tingivad töö lõppemise. Enne töölepingu lõpetamist koondamise tõttu on tööandja kohustatud võimaluse korral pakkuma töötajale teist tööd. Tööandja on kohus­tatud koondamise tõttu vabanenud töötaja tööle tagasi võtma kuue kuu jooksul, kui tööandjal tekib vabu töökohti. Tööandjal tuleb arvestada töölepingu lõpetamisel koondamise tõttu töölejäämise eelisõigust. See on töötajatel, kes esindavad töötajaid (usaldusisik, töökeskkonna- volinik jt), samuti töötajatel, kes töötavad selle tööandja juures põhikohaga.
    Tööandjal on õigus lõpetada tööleping töötaja mittevastavusel oma ametikohale või tehtavale tööle tööoskuse või tervise tõttu. Tööandja võib töölepingu samal alusel lõpetada ka siis, kui:
    • töötajal puudus dokument, mille olemasolu on vastavale tööle lubamise kohustuslik eeltingimus;
    • töötaja ei vasta oma tööle või ametikohale ebapiisava keele- või suhtlemisoskuse tõttu;
    • töötaja ei täienda erialaseid teadmisi (sealhulgas riigikeele ja võõrkeelte oskust), kui see on tööks vajalik ja tööandja on talle selleks loonud tingimused vastavalt kokkulepitud korrale.
    Töötaja tervise halvenemine võib olla töölepingu lõpetamise põhjuseks, kui see on püsiva iseloomuga ja takistab senise töö jätkamist või välistab senise töö jätkamise. Töötaja kutseoskuse vastavust täidetavale ametikohale või tehtavale tööle hindab tööandja.
    Tööandja võib töölepingu lõpetada, kui töötajale ei ole võimalik pakkuda teist tööd või kui töötaja on keeldunud pakutud tööst.
    Tööandjal on õigus lõpetada tööleping katseaja ebarahul­davate tulemuste tõttu, kusjuures katseaja tulemusi hindab tööandja.
    Tööandjal on õigus tööleping lõpetada töötajapoolsel töö­kohustuste rikkumisel või korruptiivse teo toimepanemisel.
    Tööandjal on õigus lõpetada tööleping töötaja suhtes usalduse kaotamisel. Töölepingu võib lõpetada, kui töötaja on:
    • põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise, samuti kui ta on töökohal varastanud kaastöötaja vara;
    • seadnud ohtu tööandja vara säilimise;
    • põhjustanud tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu.
    Töölepingu võib tööandja lõpetada ka vääritu teo eest. Vääritu on tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblus­normidega või diskrediteerib töötajat või tööandjat.
    Töötaja süütegude tõttu, s.o töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel, töötaja suhtes usalduse kaotamisel või töötaja vääritu teo eest võib tööandja töölepingu lõpetada ilma töötajale ette teatamata ja hüvitust maksmata .
    Tööandjal on õigus lõpetada tööleping pikaajalise töövõimetuse tõttu töötaja töövõimetuse ajal:
    • kui töötaja on töövõimetuse tõttu töölt puudunud üle nelja kuu järjest, tuberkulooosi haigestumise tõttu üle kaheksa kuu järjest;
    • kui töötaja on töövõimetuse tõttu töölt puudunud üle viie kuu kalendriaasta jooksul, tuberkuloosi haigestumise tõttu üle kaheksa kuu kalendriaasta jooksul.

    Töövigastuse tõttu ajutiselt töövõimetuks jäänule säilitab tööandja töökoha tema tervenemiseni või invaliidsuse kindlaksmääramiseni.
    Tööandja võib lõpetada töölepingu kolmandate isikute nõud­misel. Kui alaealise vanem, eestkostja, hooldaja või tööandja asukoha (elukoha) tööinspektor leiavad, et töötamine ohustab alaealise tervist, kõlblust või hariduse omandamist, siis võivad nad nõuda alaealisega sõlmitud töölepingu lõpetamist. Töölepingu lõpetamisel on tööandja kohustatud maksma alaealisele hüvitust tema ühe kuu keskmise palga ulatuses.
    Töölepingu seadus sätestab töölepingu lõpetamise pooltest sõltumatutel asjaoludel.
    Tööandja lõpetab töölepingu töötaja kaitsejõudude tegev­teenistusse või tööteenistusse kutsumisel või astumisel vähemalt kolm kalendripäeva enne vastaval kutsel märgitud tähtaega. Sellisel juhul maksab riik töötajale hüvitusena tema kahe nädala keskmise palga.
    Tööleping lõpetatakse, kui jõustub süüdimõistev kohtuotsus, millega töötajale on mõistetud kriminaalkaristus, mis teeb võimatuks jätkata senist tööd.
    Tööleping lõpetatakse töölevõtmise eeskirjade rikkumise tõttu, kui leping sõlmiti sugulase või hõimlase koos töötamise keelu või naiste või alaealiste teatud töödele rakendamise keelu rikkumisega. Kui tööleping sõlmiti tööandja süül töölevõtmise eeskirjade rikkumisega, siis on tööandja kohustatud pakkuma töötajale teist tööd. Tööandja süül töölevõtmise eeskirjade rikkumisega sõlmitud töölepingu lõpetamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust tema kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kui aga tööleping sõlmiti töölevõtmise eeskirjade rikkumisega töötaja poolt teadlikult ebaõigete andmete esitamise tagajärjel, on töötaja kohustatud maksma tööandjale hüvitust oma ühe kuu keskmise palga ulatuses.
    Tööleping lõpetatakse ühega lähedases suguluses või hõimluses olevatest töötajatest, kui nad töötavad ühes ja samas riiklikus või munitsipaalettevõttes, -asutuses või muus organisatsioonis teineteise vahetus alluvuses või teise poolt vahetult kontrollitaval ametikohal, kui selline töötamine pole lubatud seadusega või Vabariigi Valitsuse määrusega. Töötaja surma korral lõpetab tööandja töölepingu töötaja surma päeval.
    Tööandja surm ei lõpeta töölepingu kehtivust, v.a juhul, kui töötaja oli tööle võetud tööandja isiklikuks teenindamiseks. Sel juhul lõpetavad töölepingu tööandja pärijad või tööandja asukoha (elukoha) tööinspektor, kusjuures tööleping lõpetatakse tööandja surmapäevast arvates.
    Töölepingu pooled vastutavad töölepingu ebaseadusliku lõpe­tamise eest. Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt on töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kui aga töötaja esindaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma hüvitust tema kuue kuu keskmise palga ulatuses.
    Tööraamatu kinnipidamise eest on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Lõpparve kinnipidamise eest on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte rohkem kui töötaja ühe kuu palk.
    Töötaja omavoliliselt töölt lahkumisel töölepingu lõpetamise kohta avaldust esitamata on tööandjal õigus nõuda hüvitust kuni töötaja ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kui töötajal on erisoodustusega leping ja ta lahkub töölt omavoliliselt, siis on tööandjal õigus nõuda töötajalt:
    • töölepingu alusel saadu tagastamist;
    • hüvitust kuni töötaja kolme kuu keskmise palga ulatuses.

    13.2.8.1. TÖÖLEPINGU TÜHISTAMISE KEHTETUKS TUNNISTAMINE
    Töölepingu seadus näeb ette töölepingu tühistamise võimaluse ja reguleerib sellega seonduva. Töölepingu võib enne tööle asumist tühistada poolte kokkuleppel, samuti töötaja või tööandja algatusel.
    Töötaja võib tühistada töölepingu, kui tööle asumine on takistatud:
    • tema ajutise töövõimetuse tõttu;
    • ootamatute perekondlike või ootamatute isiklike põhjuste tõttu;
    • tema kaitsejõudude tegevteenistusse või tööteenistusse kutsumise või astumise tõttu.
    Tööandja võib tühistada töölepingu, kui:
    • töötaja ei asu lepitud ajaks tööle. Töötaja, kes jättis tööandjale mõjuva põhjuseta teatamata, et ta ei asu lepitud ajaks tööle, tööandjale hüvitusena oma kahe nädala kokkulepitud palga;
    • tööandja kutsutakse või astub kaitsejõudude tegevteenistusse või tööteenistusse.
    • tööandja on võetud vahi alla.
    • tööandja suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, millega talle mõisteti kriminaalkaristus, mis teeb võimatuks tööandjana tegutsemise.
    Töölepingu tühistamise kohta teeb tööandja lepingusse kande, milles näidatakse töölepingu tühistamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, töölepingu tühistamise päev, töötajale või tööandjale hüvituse maksmise ja lepingu järgi saadu tagastamine.
    Töövaidlusorgan tunnistab kehtetuks töölepingu:
    • mille mõlemad pooled olid alaealised või vaimuhaiguse või nõrgamõistuslikkuse tagajärjel teovõimetuks tunnistatud isikud;
    • mille tööandjana sõlmis vaimuhaiguse või nõrgamõistuslikkuse tagajärjel teovõimetuks tunnistatud isik;
    • mille tööandjana sõlmis alaealine;
    • mille töötajana sõlmis 13-18-aastane alaealine ilma ühe vanema, eeskostja, hooldaja või tööinspektori nõusolekuta või alla 13- aastane alaealine;
    • mille töötajana sõlmis vaimuhaige või nõrgamõistuslikkuse tagajärjel teovõimetuks tunnistatud isik;
    • mille töötajana sõlmis 15-18-aastane alaealine, kui tööle asumine ohustaks alaealise tervist, kõlblust või hariduse omandamist;
    • mille sõlmis isik, kes oli lepingu sõlmimise ajal seisundis, kus ta ei võinud mõista oma tegude tähendust või neid juhtida;
    • mis sõlmiti pettuse, vägivalla, ähvarduse või tööandja esindaja kuritahtliku kokkuleppe mõjul töötajaga;
    • mis sõlmiti olulise tähtsusega eksimuse mõjul - eksimuse mõjul tegutsenud poole hagi põhjal;
    • mille tööandjana sõlmis alkohoolsete jookide või narkootiliste või toksiliste ainete kuritarvitamise tagajärjel piiratult teovõimeliseks tunnistatud;
    Tööleping, mille tööandjana sõlmis juriidilise isiku struktuuriüksus, kellel ei ole antud tööandja õigusi, või tööandja esindaja, kellel puudub töölepingu sõlmimise õigus, jääb kehtima, kui tööandja on nõus töösuhte tekkimise või jätkamisega.
    Töölepingu kehtetuks tunnistamise kohta teeb tööandja lepingusse kande, milles näidatakse töölepingu kehtetuks tunnistamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, töölepingu kehtetuks tunnistamise päev, töötajale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine.
    13.2.9. TÖÖVAIDLUSED JA NENDE LAHENDAMISE KORD
    13.2.9.1. MÕISTED JA TÖÖVAIDLUSTE LAHENDAMISE KORD
    Individuaalse töövaidluse lahendamise seadusega kehtestatakse individuaalse töövaidluse lahendamise kord ja tingimused.
    Individuaalne töövaidlus on töötaja(te) ja tööandja vaheline lahkarvamus , mis on tekkinud töösuhteid reguleeriva seaduse, haldusakti või tööandja kehtestatud eeskirja kohaldamisel, samuti sõlmitud kollektiiv- või töölepingu täitmisel, ja mida pooled ei ole suutnud lahendada kokkuleppe teel.
    Lahkarvamus lahendatakse võimaluse korral töötaja ja tööandja kokkuleppel, kasutades töötajate usaldusisiku või töötajate ühingu või liidu juhtorgani vahendust. Selleks moodustatakse lepituskomisjon. Kui kokkulepet ei saavutata, pöörduvad pooled töövaidlus-organisse, milleks on:
    • töövaidluskomisjon,
    • kohus
    • õiguskantsler
    Avalduse esitamine töövaidluskomisjoni ja kohtusse samaaegselt on keelatud.
    Töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks on nõude esitamise tähtaeg neli kuud, kusjuures töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg on üks kuu. Palga maksmise nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat.
    Nõude esitamise tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist , mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest.
    Töösuhetest tulenevate õiguste kaitseks töövaidlusorganisse pöör­dumisel ei kohaldata aegumist. Töövaidlusorgan kohaldab aegumist ainult huvitatud poole nõudel, mis peab olema esitatud enne asja sisulise arutamise algust. Ka sel juhul ei kohaldata aegumist, kui:
    • tegemist on tööandjalt tööraamatu kättesaamise nõudega,
    • nõude esitaja tõendab, et pöördumine töövaidlusorganisse õigeaegselt ei olnud võimalik.

    13.2.9.2. TÖÖVAIDLUSKOMISJONI MOODUSTAMINE JA TÖÖVAIDLUSTE LAHENDAMINE TÖÖVAIDLUSKOMISJONIS
    Töövaidluskomisjon on kohtueelne sõltumatu individuaalseid töövaidlusi lahendav töövaidlusorgan, kes juhindub Eestile kohustuslikest välislepingutest, seadustest, haldusaktidest ja muudest töösuhteid reguleerivatest eeskirjadest, samuti kollek­tiiv- ja töölepingutest. Selles peab olema vähemalt üks töötajate ja üks tööandja esindaja ning komisjoni juhataja.
    Töötajate ja tööandjate esindajad kinnitatakse töövaidlus­komisjoni töötajate ja tööandjate ühenduste (keskliitude) juhatuse otsusega, kes esitavad nad kinnitamiseks Tööinspektsioonile. Töötajate ja tööandjate esindajad vabastatakse tööülesannete täitmisest ajaks, mil nad osalevad töövaidluskomisjoni töös, st nende tööleping peatub. Töövaidlus­komisjoni töös osalemise aja eest maksab töötajate ja tööandjate esindajatele nende keskmise palga ja hüvitab lähetuskulud Tööins­pektsioon.
    Töövaidlus lahendatakse töövaidluskomisjonis töötaja kirjaliku avalduse alusel, seaduses sätestatud juhtudel tööandja kirjaliku avalduse alusel.
    Avalduses näidatakse, mida avaldaja teiselt poolelt nõuab ja millega ta oma nõuet põhjendab. Töövaidluskomisjon keeldub avalduse vastuvõtmisest või lõpetab asja menetluse, kui:
    • see nõue on juba lahendatud töövaidluskomisjonis või kohtus
    • selle lahendamine ei kuulu töövaidluskomisjoni pädevusse;
    • see nõue on esitatud lahendamiseks kohtule.
    Töövaidluskomisjonile esitatud avaldus tuleb läbi vaadata hilje­ malt ühe kuu jooksul.
    Avalduse läbivaatamise ettevalmistamise käigus, töövaidluskomis­joni juhataja:
    • selgitab välja töövaidluse asjaolud ja vajadusel kontrollib neid tööandja juures;
    • määrab komisjoni istungi toimumise aja ning koha ja korraldab kutsete saatmise vaidlevatele osapooltele ning tunnistajatele;
    • nõuab vajadusel täiendavaid dokumentaalseid tõendeid.
    Pooltel on õigus töövaidluskomisjoni liige taandada, kusjuures selle otsuse teeb juhataja. Juhataja taandamise otsustavad teised komisjoni liikmed. Kui kas või üks komisjoni liige on juhataja taandamise poolt, siis taandus rahuldatakse → avaldus saadetakse lahendamiseks teise tööinspektsiooni juures asuvasse töövaidluskomisjoni või kutsutakse teise piirkonna töövaidluskomis­joni juhataja vaidlust lahendama .
    Töövaidluskomisjoni istung on avalik, asjaajamise keel on eesti keel.
    Tõenditeks võivad olla:
    • tunnistajate ütlus;
    • vaidleva poole seletus;
    • kolmanda isiku seletus;
    • dokumentaalsed tõendid.
    Dokumendid tuleb esitada originaalis (igal juhul tööleping).
    13.2.9.3. TÖÖVAIDLUSKOMISJONI OTSUS JA SELLE TÄITMINE
    Töövaidluskomisjon teeb otsuse asja arutamise päeval ja otsuse tegemise juures viibivad ainult komisjoni liikmed. Otsus koosneb:
    • sissejuhatusest;
    • kirjeldavast osast;
    • komisjoni põhjendusest;
    • resolutsioonist.
    Komisjon teeb vaidlevatele pooltele otsuse teatavaks istungi toimumise päeval. Otsuse ärakiri antakse pooltele viie tööpäeva jooksul, arvates otsuse resolutsiooni teatavakstegemise päevast.
    Töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus , mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale.
    Jõustunud töövaidluskomisjoni otsus on pooltele täitmiseks kohustuslik.
    Täitmine toimub:
    • üldkorras - pärast selle jõustumist;
    • viivitamatult:
    palga väljamaksmiseks, kuid mitte rohkem kui kahe kuu eest, tööle ennistamiseks, kui tööleping töötajaga oli sõlmitud eba­seaduslikult või kui ta oli ebaseaduslikult üle viidud teisele tööle.
    Individuaalsete töövaidluste lahendamine kohtus on regulee­ritud tsiviilkohtupidamise seadustikuga teatud erisustega. Töövaidlus tuleb lahendada hiljemalt kolme kuu jooksul, arvates hagi avalduse kohtusse esitamise päevale järgnevast päevast.
    13.3. TÖÖ- JA PUHKEAEG
    13.3.1. MÕISTED
    Töö- ja puhkeaja kestuse ning korralduse alused sätestab töö- ja puhkeaja seadus.
    Tööaeg - seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepingu või poolte kokkuleppega määratud aeg, mille kestel töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile.
    Tööajanorm - seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töö­lepinguga määratud töötundide arv mingis kalendriajavahemikus (päev, nädal, kuu või muu ajavahemik).
    Tööpäev - ajavahemik ööpäevas, mil töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid.
    Töövahetus - ajavahemik, mil töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid vahetustega tööl. Töövahetus võib alata ühel ja lõppeda teisel ööpäeval.
    Töönädal - ajavahemik nädalas, mil töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid.
    Tööandja rakendab kahe puhkepäevaga viiepäevast töönädalat, mis algab esmaspäevast või muust nädalapäevast, olenevalt tööandja juures kehtestatud tööajarežiimist.
    Tööandja võib tööaega lühendada ja puhkeaega pikendada, kusjuures palgatingimused ei tohi halveneda.
    13.3.2. TÖÖAJA ÕIGUSLIK REGULATSIOON
    Töötaja tööaja üldine riiklik norm on 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas.
    Viiepäevase töönädalaga töötamisel:
    • 8 h päevas 40-tunnise töönädala puhul,
    • 7 h päevas 35-tünnise töönädala puhul,
    • 6 h päevas 30-tunnise töönädala puhul,
    • 5 h päevas 25-tunnise töönädala puhul,
    • 4 h päevas 20-tunnise töönädala puhul.
    Mõnedele töötajate kategooriatele kehtestab seadus lühendatud tööaja.
    Lühendatud tööaeg on:
    • 13-14-aastasel või koolikohustuslikul töötajal - 4 tundi päevas e 20 h nädalas
    • 15-aastasel töötajal, kes ei ole koolikohustuslik - 6 tundi päevas ehk 30 tundi nädalas;
    • 16-17-aastasel töötajal, kes ei ole koolikohustuslik - 7 tundi päevas ehk 35 tundi nädalas;
    • töötajatel, kes töötavad allmaatöödel, tervist kahjustavatel ja eriiseloomuga töödel (nt tuukrid)- kuni 7 tundi päevas ehk kuni 35 tundi nädalas;
    • koolide ja muude lasteasutuste õpetajatel, kasvatajatel ja teistel õppe- ja kasvatusalal töötavatel isikutel - kuni 7 tundi päevas ehk kuni 35 tundi nädalas.
    Osaline tööaeg on tööandja juures kehtestatud tööaja normist lühem tööaeg, mida rakendatakse töötaja ja tööandja kokkuleppel. Töömahu või tellimuste ajutisel vähenemisel on tööandjal õigus kehtestada töötajale osaline tööaeg tööinspektori nõusolekul ja kokkuleppel töötajaga kuni kolmeks kuuks aastas.
    Ületunnitöö on töötamine üle kokkulepitud tööajanormi. Tööaja summeeritud arvestuse korral on ületunnitööks arvestusperioodi töötundide üldarvu ületavad töötunnid. Ületunnitööd võib teha poolte kokkuleppel, kuid vääramatu jõu korral on töötaja kohustatud täitma tööandja korraldust teha ületunnitööd, kui selline töö on ajutine ja tuleb teha viivitamata.
    Vahetustöötaja tööle ilmumata jäämise korral, kui töös ei või tekkida vaheaega, on töötaja kohustatud teatama sellest tööandjale ja jätkama tööd kui ületunnitööd, kuid mitte kauem kui neli tundi.
    Seadus keelab ületunnitööl rakendada rasedat, alaealist ja töötajat, kellele see on keelatud arsti otsusega. Üksnes tema nõusolekul (välja arvatud vääramatu jõu korral) võib tööle rakendada isikut, kes kasvatab alla 12-aastast või puudega last või hooldab täielikult töövõimetut isikut.
    Koos ületunnitööga ei või tööaeg nädalas ületada keskmiselt 48 tundi neljakuulise arvestusperioodi jooksul. Töötajat ei ole lubatud rakendada ületunnitööle üle nelja tunni päevas.
    Ületunnitöö piirnorme ei rakendata vääramatust jõust tingitud vajaduse korral. Piirnorme võib ületada:
    • loodusõnnetuse või tootmisavarii ennetamiseks või nende tagajärgede kiireks kõrvaldamiseks;
    • õnnetusjuhtumi, tööseisaku, tööandja asjade hävimise või riknemise ärahoidmiseks;
    • ajutiselt ara oleva töötaja asendamiseks eeltoodud juhtudel.
    Töötajat võib tema nõusolekul rakendada täiendavalt ületunnitööle 200 tunni ulatuses aastas järgmistel tingimustel:
    • tööandja ei nõua töötajatelt vastavate kokkulepete sõlmimist ja täiendavast ületunnitööst keeldumine ei kahjusta otseselt ega kaudselt töötaja olukorda;
    • täiendava ületunnitöö tegemine ei tekita üleväsimust ega kahjusta töötaja tervist;
    • tööandja peab sellise töö tegijate üle eraldi arvestust ja esitab vastava arvestuse tööandja asukoha (elukoha) tööinspektorile ning töötajaid esindavale organisatsioonile nende nõudmisel;
    • töötajal on õigus keelduda täiendava ületunnitöö tegemisest ning tööandja asukoha (elukoha) tööinspektoril on õigus täiendavat ületunnitööd keelata või piirata, kui ei täideta loetletud tingimusi või üldiseid tööohutuse ja töötervishoiu nõudeid.
    Tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul võib kohaldada ületunnitöö piiramiseks kehtestatud neljakuulisest arvestus­perioodist pikemat arvestusperioodi kuni 6 kuuni järgmistele töötajatele:
    • valve -ja turvatöötajad;
    • tervishoiu-ja hoolekandetöötajad;
    • tuletõrje-ja päästeteenistuse töötajad.
    Valveaeg on osa puhkeajast, mil töötaja peab olema tööandjale kättesaadav erakorraliste tööülesannete täitmiseks. Valveaja kestus on kuni 30 tundi kuus. Neid tunde ei arvata tööaja hulka ning nende eest maksab tööandja lisatasu .
    Õhtusel ajal (kella 18.00-st kuni 22.00-ni) on üldjuhul keelatud tööle rakendada 13-14-aastast või koolikohustuslikku töötajal. Neid võib tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori loal loomingulise töötajana kultuuri õhtusel ajal kuni kella 20.00-ni tingimusel, et nimetatud töö ei kahjusta töötaja tervist, ohutust, arengut, kõlblust ega takista osalemist õppetöös.
    Ööajal (kella 22.00-st kuni 6.00-ni) on keelatud tööle rakendada rasedat, alaealist ja töötajat, kellele see on keelatud arsti otsusega. Isikut, kes kasvatab alla 12-aastast või puudega last või hooldab täielikult töövõimetut isikut, võib rakendada tööle ööajal üksnes tema nõusolekul. 15-17-aastast töötajat, kes ei ole koolikohustuslik, võib tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori loal loomingulise töötajana tööle rakendada ööajal kuni kella 23.00-ni või osalemisel etendusasutuste loomingulises tegevuses ööajal kuni kelia 24.00-ni tingimusel, et nimetatud töö ei kahjusta töötaja tervist, ohutust, arengut, kõlblust ega takista osalemist õppetöös.
    13.3.3. TÖÖAJAKORRALDUS JA ARVESTAMINE
    Töödel, kus tööajakorralduse kindlaks määramine on vajalik töö iseloomu tõttu, võib kollektiiv­lepinguga või kokkuleppel töötajaga jagada igapäevase tööaja osadeks, kusjuures vaheaeg võib ületada seaduses puhkamiseks ja einetamiseks ettenähtud vaheaja kestust.
    Ajavahemik, mille jooksul täidetakse seaduse, muu õigusakti, töö- või kollektiivlepinguga määratud tööajanormi, lepitakse kokku töösise­korraeeskirjades või ametiasutuse sisekorraeeskirjades, kollektiiv-või töölepingus.
    Kui tööajanormi täidetakse tööpäevast pikema ajavahemiku jooksul, kohaldatakse tööaja summeeritud arvestust.
    Summeeritud tööaja arvestuse korral võib vahetus kesta kuni 12 tundi..
    Summeeritud tööaja arvestuse korral võib igapäevane tööaeg kesta:
    • 13-14- aastastel või koolikohustuslikel töötajatel kuni 5 tundi;
    • 15-aastastel töötajatel, kes ei ole koolikohustuslikud, kuni 7 tundi;
    • 16-17-aastastel töötajatel, kes ei ole koolikohustuslikud, kuni 8 tundi.
    Tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul võib kohaldada vahetust kuni 24 tundi tingimusel, et töötajale antakse kompenseeriv puhkeaeg, järgmistele töötajatele:
    • valve-j a turvatöötajad;
    • tervishoiu-ja hoolekandetöötajad;
    • tuletõrje-ja päästetöötajad;
    • töötajad, kelle suhtes on selline võimalus ette nähtud kollektiivlepinguga.

    13.3.4. PUHKEAEG
    Puhkeaeg on aeg, mis ei ole tööaeg.
    Tööandja on kohustatud töötajale andma vaheaja puhka­miseks ja einetamiseks pärast neli tundi kestnud töötamist, kui kollektiivlepingus ei ole sätestatud teisiti.
    Töötaja võib vaheaega kasutada oma äranägemise järgi ja orga­nisatsiooni territooriumilt lahkuda, kui kollektiivlepingus või töölepingus pole kokku lepitud teisiti.
    Tööandja on kohustatud andma rasedale arsti otsuses näidatud ajal vaba aega sünnituseelseks läbivaatuseks, mis arvatakse tööaja hulka.
    Igapäevane puhkeaeg peab olema vähemalt 11 järjestikust tundi, kusjuures alaealistel on see vanusest sõltuvalt erinev:
    • 13-14-aastasel töötajal vähemalt 18 järjestikust tundi;
    • 15-aastasel töötajal vähemalt 16 järjestikust tundi;
    • 16-17-aastasel töötajal vähemalt 15 järjestikust tundi.
    Iganädalane puhkeaeg töötajal on vähemalt kaks puhkepäeva nädalas. Üldised puhkepäevad on laupäev ja pühapäev.
    Kui töö iseloomu tõttu laupäeval ja pühapäeval töötatakse, nähakse puhkepäevad ette töösisekorraeeskirjade või vahetuste ajakavaga. Sellisel juhul antakse puhkepäevad üksteisele järgnevatel nädala­päevadel. Tööaja summeeritud arvestuse korral peab iganädalase katkematu puhkeaja kestus olema vähemalt 36 tundi.
    Töötajat võib puhkepäevadel tööle rakendada tema nõus­olekul, kuid ta on kohustatud tööandja korraldusel tööle tulema ajutiste edasilükkamatute tööde tegemiseks vääramatust jõust tingitud vajaduse korral. Puhkepäeval on keelatud rakendada rasedat, alaealist ja töötajat, kellele see on keelatud arsti otsusega. Isikut, kes kasvatab alla 12-aastast või puudega last või hooldab täielikult töövõimetut isikut, võib ka vääramatust jõust tingitud vajaduse korral tööle rakendada üksnes tema nõusolekul.
    13.3.5. TÄIENDAVAD PUHKEPÄEVAD JA –AEG
    Puudega lapse vanemal (eestkostjal, hooldajal) on õigus saada täien­dav tasuline puhkepäev - l lisapuhkepäev kuus, mille eest tasutakse keskmise palga alusel riigieelarve vahenditest.
    Riigipüha ja rahvuspüha on üldjuhul puhkepäevad, sätestatud pühade ja tähtpäevade seaduses. Selle kohaselt on rahvuspüha ja puhkepäev 24. veebruar -iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev. Riigipühad ja puhke­päevad on:
    1. jaanuar
    uusaasta
    suur reede
    ülestõusmispühade 1. püha
    1. mai
    kevadpüha
    nelipühade 1. püha
    23. juuni
    võidupüha
    24. juuni
    jaanipäev
    20. august
    taasiseseisvumispüha
    24. detsember
    jõululaupäev
    25. detsember
    esimene jõulupüha
    26. detsember
    teine jõulupüha
    Uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja esimesele jõulupühale vahetult eelnevat tööpäeva lühendatakse kolme tunni võrra.
    13.4. PUHKUSE ÕIGUSLIK REGULEERIMINE
    13.4.1. PUHKUSE MÕISTE JA LIIGID
    Puhkus tähendab töölepingu või teenistussuhte peatumist puhku­seseaduses ettenähtud korras ja tingimustel.
    Puhkuse liigid:
    • põhipuhkus, sh pikendatud põhi­puhkus;
    • lisapuhkus;
    • vanemapuhkused ja lapsendamispuhkus;
    • palgata puhkus;
    • õppepuhkus.
    Põhi- ja lisapuhkust, samuti täiendavat lapsepuhkust antakse tööaasta eest. Tööaasta on aeg, mis algab selle tööandja juures tööle asumise päevast ja kestab järgmise aasta sama päevani. Kui selles ajavahemikus on lapsehoolduspuhkus ja töötaja soovil antud palgata puhkuse aeg, lükkub tööaasta lõpp vastava arvu päevade võrra edasi. Tööaastast lühema aja eest antakse puhkust võrdeliselt töötatud ajaga.
    Tööaasta arvutamisel arvatakse tööaasta hulka:
    • tegelikult töötatud aeg;
    • aeg, mil töötaja oli ajutiselt töövõimetu;
    • puhkuse aeg, välja arvatud lapsehoolduspuhkuse ja töötaja soovil antud palgata puhkuse aeg;
    • osaliselt tasustatava puhkuse aeg;
    • töölepingu ebaseadusliku lõpetamise, ebaseaduslikult teenistusest vabastamise või ebaseaduslikult teisele tööle üleviimise tõttu töölt sunnitud puudumise aeg, kui töötaja on tööle ennistatud;
    • muu aeg, mil töötaja on seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud alustel ajutiselt tööülesannete täitmisest vabastatud;
    • muu aeg, mil töötaja on poolte kokkuleppel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest tööandja otsusega.
    Tööandjal ei ole õigust jätta puhkust andmata ja töötajal ei ole õigust puhkusest loobuda.
    13.4.2. PUHKUSE ANDMISE KORD JA KESTUS
    Puhkuse kestust arvutatakse, olenemata töökorraldusest tööandja juures, kalendripäevades, mille hulka ei arvata rahvuspühi ja riigipühi. Puhkuseseadus sätestab, et puhkusenõude õigus kehtib kuni nelja viimase aasta eest antavale puhkusele.
    Põhipuhkuse üldine kestus on 28 kalendripäeva. Pikendatud põhipuhkust antakse:
    • alaealistele 35 kalendripäeva;
    • isikutele, kellele on määratud töövõimetuspension või rahva­ pension töövõimetuse alusel vastavalt riikliku pensionikindlustuse seadusele, 35 kalendripäeva;
    • riigi-ja kohaliku omavalitsuse ametnikele 35 kalendripäeva;
    • õpetajatele, kasvatajatele jms kuni 56 kalendripäeva;
    • raviasutuste, sotsiaalhoolekandeasutuste ja lastesanatooriumide pedagoogikaspetsialistidele kuni 56 kalendripäeva.
    Osalise tööajaga töötaja põhipuhkus on sama kestusega kui täistööajaga töötajal.
    Peale põhipuhkuse on mõningatele töötajate kategooriatele ette nähtud lisapuhkus.
    Õigus lisapuhkusele on töötajatel, kes töötavad:
    • allmaatöödel;
    • tervist kahjustavatel töödel;
    • eriiseloomuga töödel.
    Lisapuhkuse kestus on viis kuni neliteist kalendripäeva ja selle kestus sõltub tervist kahjustava teguri ja töö iseloomust ning töötaja kutsealast ja ametikohast.
    Lisapuhkus liidetakse põhipuhkusele ja antakse sellega koos või poolte kokkuleppel muul ajal, kusjuures erinevatel alustel antavad lisapuhkused liidetakse. Täiendav lapsepuhkus liidetakse põhi- ja lisapuhkusele, samuti pikendatud põhipuhkusele ja antakse sellega koos või poolte kokkuleppel mõnel muul ajal samal tööaastal.
    Esimesel tööaastal tekib töötajal õigus puhkusele pärast kuus kuud töötamist võrdeliselt töötatud kuude arvuga.
    Sõltumata töötatud ajast, on esimesel tööaastal õigus saada puhkust täies ulatuses:
    • alaealisel;
    • isikul, kellele on määratud töövõimetuspension või rahvapension töövõimetuse alusel vastavalt riikliku pensionikindlustuse seadusele;
    • naisel enne või pärast rasedus -ja sünnituspuhkust;
    • töövõime osaliselt kaotanud töötajal pärast tööga seotud terviskahjustust;
    • muudel seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel.
    Üldjuhul antakse töötajale puhkust ajakava alusel, mille koostab tööandja iga kalendriaasta kohta ja teeb selle töötajale teatavaks jaanuarikuu jooksul.
    Kui tööandja ei tee puhkuste ajakava töötajale teatavaks nimetatud tähtaja jooksul, on töötajal õigus jääda puhkusele töötaja valitud ajal, teatades sellest tööandjale kirjalikult ette vähemalt kaks nädalat. Poolte kokkuleppel võib puhkuste ajakava müüta ja puhkuse üle viia muule ajale.
    Tööandja on kohustatud puhkuse andma töötajale sobival ajal:
    • naisele vahetult enne ja pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või vahetult pärast lapsehoolduspuhkust;
    • mehele vahetult pärast lapsehoolduspuhkust või naise rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal;
    • vanemale, kes kasvatab kuni 7-aastast last;
    • vanemale, kes kasvatab 7-10-aastast last lapse koolivaheajal;
    • alaealisele;
    • 6) töövõime osaliselt kaotanud töötajale pärast tööga seotud tervisekahjustust.
    Poolte kokkuleppel võib puhkust anda osade kaupa, kusjuures ühe katkematu osa kestus peab olema vähemalt 14 kalendripäeva.
    Tööandja on kohustatud puhkuse üle viima teisele ajale, kui ilmnevad puhkuse kasutamist takistavad asjaolud:
    • töötaja ajutine töövõimetus,
    • rasedus-ja sünnituspuhkusel viibimine ,
    • riigi- või kohaliku omavalitsusorgani poolt pandud ülesannete täitmine,
    • osalemine seaduslikus streigis või töötajate esindamine kollektiivläbirääkimistel seadusega või kollektiivlepinguga ettenähtud korras,
    • õppepuhkusel viibimine.
    Puhkuse katkestada ja töötaja tööle tagasi kutsuda võib ainult poolte kokkuleppel. Kui pooled ei ole saavutanud kokkulepet puhkuse katkestamise tõttu kasutamata jäänud puhkuse või selle osa üleviimise kohta, on töötajal õigus jääda puhkusele kasutamata jäänud puhkusepäevade ulatuses, teatades sellest tööandjale kirjalikult ette kaks nädalat.
    13.4.3. PUHKUSETASU JA PUHKUSETASU ARVUTAMINE
    Põhi- ja lisapuhkuse eest maksab tööandja töötajale puhkusetasu.
    Puhkusetasu makstakse täies ulatuses hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust, kusjuures töötajatele, kellele seadus näeb ette pikendatud põhipuhkuse kuni 56 kalendripäeva, aga samuti lisapuhkuse õigust omavatele töötajatele kollektiivlepingus sätestatud tingimustel lubab seadus maksta puhkusetasu kahes osas.
    Tööandjal säilib kohustus maksta töölepingu või teenistussuhete lõppemise korral töötajale rahalist hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest.
    Puhkusetasu arvutamine oleneb sellest, kas töötaja on tüki- või ajapalgaline.
    Tükipalgalistele arvutatakse puhkusetasu lähtudes keskmisest päevapalgast, mis korrutatakse 5/7-ga. Nimetatud arv tuleneb sellest, et keskmine palk arvutatakse tööpäeva kohta, puhkusepäevad aga kalendripäevades.
    Ajapalgalistele jätkatakse puhkuse ajal kokkulepitud palga maksmist. Puhkusetasu saamiseks korrutatakse päevapalgamäär tööpäeva kohta puhkuse ajale langevate tööpäevade arvuga.
    Ka puhkusehüvitise arvutamine töö- või teenistussuhte lõpeta­misel toimub tüki- ja ajapalgalistel töötajatel erinevalt. Tükitöölistel korrutatakse 5/7 keskmisest päevapalgast kasutamata puhkuse kalendripäevade arvuga, ajapalgalistel aga korrutatakse keskmine päevapalgamäär kasutamata puhkuse kalendripäevade arvuga.
    13.4.4. VANEMAPUHKUSED JA LAPSENDAMISPUHKUS
    Naisele antakse sünnituslehe alusel rasedus- ja sünnituspuhkust 140 kalendripäeva, mitmikute sünni või tüsistustega sünnituse korral aga 154 kalendripäeva ning see puhkus algab vähemalt 70 kalendripäeva enne arsti määratud oodatavat sünnituse tähtaega
    Alla 10-aastase lapse lapsendajale, kellest lapsendatav laps ei põlvne ja kes ei ole selle lapse võõrasvanem, antakse lapsendamispuhkust 70 kalendripäeva lapsendamise kohtuotsuse jõustumise päevast arvates.
    Isal on õigus saada ema rasedus-ja sünnituspuhkuse ajal või kahe kuu jooksul pärast lapse sündi 14 kalendripäeva täiendavat lapsepuhkust.
    Nii ema kui ka isa võivad taotleda lapsehoolduspuhkust kuni 3-aastase lapse kasvatamiseks. Emale või isale antakse tema soovil igal tööaastal täiendavat lapsepuhkust:
    • kolm kalendripäeva, kui tal on üks või kaks alla 14-aastast last,
    • kuus kalendripäeva, kui tal on kolm või enam alla 14-aastast last või vähemalt üks alla 3-aastane laps.
    Puhkuseseadus sätestab täiendava palgata lapsepuhkuse andmise võimaluse. Tööandja on kohustatud töötaja soovil andma täiendavat palgata lapsepuhkust:
    • kuni 14-aastast last kasvatavale lapsevanemale , samuti eestkostjale või hooldajale, kellega on sõlmitud sotsiaalhoolekande seaduse alusel kirjalik perekonnas hooldamise leping,
    • kuni 18-aastast puudega last kasvatavale lapsevanemale, samuti eestkostjale või hooldajale, kellega on sõlmitud sotsiaalhoolekande seaduse alusel kirjalik perekonnas hooldamise leping.
    Täiendavat palgata lapsepuhkust antakse kuni 14 kalendripäeva tööaasta kestel poolte kokkuleppega määratud ajal.
    Puhkuseseaduses on sätestatud ka osaliselt tasustatav puhkus tööandja ettepanekul. Puhkuseseaduse kohaselt
    • tööandja peab sellisest puhkusest teatama töötajale kirjalikult ette vähemalt kaks nädalat;
    • puhkuse ajal makstav puhkusetasu ei või olla väiksem kui 60 protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast;
    • töömahu või tellimuste ajutisest vähenemisest tingitud töökorralduse muudatustega mittenõustumise korral on töötajal õigus tööandja­ poolse töölepingu tingimuste rikkumise tõttu tööleping lõpetada töölepingu seaduses ettenähtud korras ning
    • juhul kui tööandja saadab töötaja osaliselt tasustatavale puhkusele ilma töötaja või tööinspektori nõusolekuta, on ta kohustatud maksma hüvitust saamata jäänud palga suuruses.
    Palgata puhkust saab töötaja üldjuhul võtta tööandja nõusolekul. Puhkuseseaduse kohaselt on tööandja kohustatud töötaja soovil andma palgata puhkust:
    • töötajale gümnaasiumi riigieksamite ning kutseõppeasutuse, rakendusliku kõrgkooli või ülikooli sisseastumiseksamite sooritamiseks;
    • muudel seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel.

    13.5. PALK
    13.5.1. PALGA MÕISTE JA PALGAKORRALDUSE ÕIGUSLIKUD PRINTSIIBID
    Palk on töötasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töö­lepinguga ettenähtud juhtudel.
    Palgakorralduse õiguslikud printsiibid on:
    • võrdse töö eest võrdne tasu (diskrimineerimise keeld);
    • palgatingimuste kindlaksmääramine töölepingus;
    • soodsamate palgatingimuste kohaldamine;
    • töölepingus kindlaksmääratud palgatingimuste õiguslik kaitse;
    • töötaja poolt palga vaba kasutamise tagamine;
    • palga saladus;
    • palga puutumatus.
    Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel maksta­vatest lisatasudest, preemiatest ning juurdemaksetest. Põhipalk on töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala-või kuupalgamäära alusel arvutatud palk.
    Lisatasu on summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel.
    Juurdemakse on summa, mida tööandja maksab töötajale selleks, et tagada talle ettenähtud palgatase ja hüvitada võimalik palga vähenemine.
    13.5.2. KESKMINE PALK. PALGA ALAMMÄÄR
    Keskmine palk on töötajal teatud aja jooksul teenitud palga kogusummast arvutatav keskmine tase mingi ajaühiku (tunni, päeva, nädala, kuu vms) kohta.
    Keskmise palga arvutamisel aluseks võetavaks ajavahemikuks on tavaliselt kuus kalendrikuud . Sealjuures on üldnormiks keskmise palga arvestamise vajaduse tekkimise kuule vahetult eelnenud 6 kalendrikuu jooksul töötaja poolt teenitud palga kogusumma .
    Erandid sellest reeglist tulenevalt lühemast töötamise ajast:
    • 6-kuulise perioodi jooksul on tööleping või teenistussuhe peatu­nud vähemalt terve kuu - need kuud jäetakse perioodist välja;
    • töötaja on töötanud vähem kui 6 kalendrikuud, kuid rohkem kui l kuu - võetakse arvesse kõik töötatud terved kuud;
    • töötaja on töötanud vähem kui l kalendrikuu - võetakse arvesse kõikidel selle kuu tööpäevadel väljateenitud palk.
    Keskmise palga arvutamisel võetakse arvesse kõik palgana käsitletavad summad - palk, lisatasud ja juurdemaksed.
    Ei arvestata aga puhkusetasu, ravikindlustuse hüvitisi, teiselt tööandjalt saadud palka, summasid, mida ei loeta palgaks (nt lähetuskulud).
    Arvutamisel saadakse keskmine päevapalk 6 kuu palgasumma jagamisel 6 kuu tööpäevade arvuga.
    Teatavatel juhtudel on maksesumma arvutamise aluseks palga alammäär. Palga alammäär on Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kindlale ajaühikule (tunnile, päevale, nädalale, kuule vms) vastav palga suurus, millest madalamas ei ole lubatud kokku leppida töötamisel täistööajaga.
    13.5.3. PALGATINGIMUSED
    Palgatingimuste all käsitatakse palgaseaduses toodud palgamää­rasid, töötajale makstavaid lisatasusid ja juurdemakseid, palga arvutamise viise ja maksmise korda.
    Töölepingus kokkulepitud palgatingimusi on lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel. Palka korraldavate seaduste, valitsuse määruste, kollektiivlepingu või töölepingu muutmisel on tööandja kohustatud muutma palgatingimusi hiljemalt ühe kuu möödumisel, kohaldades neid õigusakti kehtima hakkamise päevast.
    Kehtib võrdse tasustamise põhimõte, mille koha­selt on keelatud kehtestada eri soost töötajatele sama või võrdväärse töö eest erinevaid palgatingimusi. Samas on töötajal õigus nõuda selgitusi palga arvestamise aluste kohta.
    Töötajale arvutatakse ja makstakse palka rahas (st mitte loonuspalgana, mis varem oli meil töötasustamisel lubatud).
    13.5.4. TÖÖTASUSTAMINE ERITINGIMUSTES
    Ületunnitöö eest makstakse töötajale poolte kokkuleppel lisatasu või hüvitatakse see töö vaba aja andmisega, kusjuures töötajale iga tunni eest makstav lisatasu ei tohi olla väiksem kui 50% selle töötaja tunnipalga määrast.
    Puhkepäevadel graafikuväline töötamine hüvitatakse poolte kokkuleppel kas rahas või vaba aja andmisega, kusjuures rahas hüvitamisel makstakse lisatasu vähemalt 50% töötaja palga määrast.
    Riigipühal tehtud töö eest makstakse vähemalt kahekordselt, olenemata sellest, kas töötati graafikukohaselt või graafikuväliselt.
    Töö eest õhtusel ajal (kella 18-st kuni 22-ni) või öösel (kella 22-st kuni 6-ni) vastavalt poolte kokkuleppele makstakse töötajale kas lisatasu või suurendatakse ta põhipalka. Lisatasu iga töötunni eest õhtusel ajal ei tohi olla väiksem kui 10% ja öösel väiksem kui 20% töötaja tunnipalga määrast.
    Kui töötaja ei täida tööülesannet omal süül, makstakse talle tasu vastavalt tehtud tööle. Kui töötaja ei saa täita tööülesannet temast olenemata asjaoludel, maksab tööandja väljateenitud palgale juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär.
    Praagiks loetakse töö või toodang, mis ei vasta tööandja poolt kehtestatud kvaliteedinõuetele. Täielik praak on töö või toodang, mis ei kõlba üldse kasutamiseks ettenähtud otstarbel ja mida pole võimalik või majanduslikult otstarbekas kasutamiskõlblikuks muuta. Osaline praak on töö või toodang, mida mõningate mööndustega on võimalik ettenähtud otstarbel kasutada või mida on võimalik ja otstarbekas täiendava töötlusega kasutamiskõlblikuks muuta. Praaki põhjustada võivate asjaolude ilmnemisel , samuti praagi tekkimisel on töötaja kohustatud sellest viivitamatult teatama tööandjale või tema esindajale, kusjuures selle kohustuse mittetäitmise puhul loetakse praak tekkinuks töötaja süül. Kui töötaja teatas ilmnenud asjaoludest vastavalt kehtivale korrale, tööandja andis aga korralduse tööd jätkata, siis tasutakse töötajale edasise praagi eest nagu kvaliteetse töö (toodangu) eest.
    Töötaja süül tehtud täieliku praagi eest tasu ei maksta. Töötaja süül tehtud osalise praagi eest makstakse tasu alandatud määral, sõltuvalt töö tulemuse kõlblikkuse astmest.
    Töötaja süül tekkinud tööseisaku aja eest talle tasu ei maksta. Kui töötaja ei ole süüdi tööseisaku tekkimises ja on teatanud tööseisakut esile kutsuda võivatest asjaoludest ning tööseisaku algusest tööandjale või tema esindajale, maksab tööandja talle tööseisaku aja eest tasu kollektiiv- või töölepingus ettenähtud ulatuses, kuid mitte vähem töölepingus kokkulepitud palgamäärast.
    Töötaja alatiseks üleviimisel teisele, vähemtasustatavale tööle või ümberpaigutamisel teisele töötamiskohale tööandja algatusel, kui selle tõttu väheneb töötaja palk temast mitteolenevatel põhjustel, säilitatakse töötajale keskmine palk ühe kuu jooksul, arvestades üleviimise või ümberpaigutamise päevast.
    Töötaja ajutise üleviimise korral teisele tööle tootmishäda­vajaduse tõttu makstakse töötajale palka töö järgi, kuid mitte vähem keskmisest palgast endisel tööl.
    Töötajale, kes ei ole süüdi tööseisaku tekkimises, makstakse teisel tööl palka töö järgi, kuid mitte vähem keskmisest palgast endisel tööl, kui ta täidab tööülesandeid ettenähtud mahus . Tööta­jale, kes ei täida teisel tööl tööülesandeid ettenähtud mahus temast mitteoleneval põhjusel, makstakse palka töö järgi, kuid mitte vähem kokkulepitud palgamäärast endisel tööl Töötajale, kes on süüdi tööseisaku tekkimises või kes ei täida tööülesandeid ettenähtud mahus, makstakse teisel tööl palka töö järgi.
    13.5.5. TAGATISED JA HÜVITISED
    Töötajale säilitatakse keskmine palk lapse toitmise vahe­aegadel, sünnituseelseks läbivaatuseks ja tervisekontrolliks.
    Tasemekoolitusega seotud õppepuhkuse ajal säilitab tööandja töötajale keskmise palga 10 päevaks ja maksab ülejäänud õppe­puhkuse päevade eest palka vähemalt kehtiva palga alammäära ulatuses. Tööalase koolitusega seotud õppepuhkusel viibivale töötajale säilitab tööandja keskmise palga vähemalt 14 päevaks aastas.
    Töölähetusse saadetud töötajale säilitatakse töökoht, tagatakse keskmine palk ja hüvitatakse:
    • sõidukulud töökohast lähetuskohta ja tagasi;
    • majutuskulud lähetuspaigas;
    • muud lähetusülesande täitmisega seotud kulud ning
    • makstakse päevaraha teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest.
    Lähetataval on õigus nõuda tööandjalt avanssi lähetuskulude katteks lähetuskulude ligikaudses suuruses, selle mittesaamisel võib lähetatav keelduda lähetusest.
    13.5.6. PALGA ARVUTAMINE JA MAKSMINE
    Palka makstakse vähemalt l kord kuus.
    Palk arvutatakse kogu palgaarvestusaja kestel tehtud ja tööandja poolt vastuvõetud töö eest. Töö eest, mille tegemine ületab palgaarvestusaja, makstakse palka võrdeliselt töö valmiduse astmega, kuid mitte vähem, kui on töölepingus kokku lepitud palgamäära alusel tööl oldud aja eest arvutatud palk.
    Kui palgapäev langeb puhkepäevale, on tööandja kohustatud töötajale palga maksma või üle kandma töötaja pangakontole puhkepäevale eelneval tööpäeval. Viivitamise eest palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast.
    13.6. TÖÖTAJATE DISTSIPLINAAR - JA MATERIAALNE VASTUTUS
    13.6.1. TÖÖTAJATE DISTSIPLINAARVASTUTUSE ÜLDISED PÕHIMÕTTED
    Töösisekord on ettevõttes, asutuses ja muudes organisatsioonides tööülesannete täitmiseks kehtestatud kord. Töösisekord kehtestatakse üldjuhul töösisekorraeeskirjadega.
    Töötajapoolne töösisekorra süüline rikkumine on distsipli­naarüleastumine ehk distsiplinaarsüütegu. Distsiplinaarsüüteo toimepanemine on distsiplinaarvastutuse aluseks. Töötajate distsi­plinaarvastutusega seotud küsimusi reguleerib töötajate distsipli­naarvastutuse seadus.
    Distsiplinaarsüüteod on:
    • kohustuse töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, samuti tööl joobnuna viibimine;
    • süüline tegu, mille tõttu töötaja kaotas tööandja usalduse;
    • vääritu tegu, milles on süüdi töötaja, kelle tööülesandeks on noori õpetada või kasvatada, või riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuse abiteenistuja.
    Distsiplinaarsüüteo eest ettenähtud distsiplinaarkaristused on:
    • noomitus ;
    • rahatrahv mitte üle töötaja kümnekordse keskmise päevapalga;
    • palga maksmise peatamisega töölt kõrvaldamine mitte üle kümne järjestikuse graafikujargse tööpäeva;
    • töölepingu lõpetamine.

    13.6.2. DISTSIPLINAARKARISTUSE MÄÄRAMINE KUSTUMINE JA KUSTUTAMINE
    Distsiplinaarkaristuse määramise õigus on tööandjal, samuti tema selleks volitatud esindajal. Distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt tulemustega tõendatud süüteo eest aasta jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates inventuuri, revisjoni, audiitor­kontrolli jmt tulemuste vormistamise päevast.
    Tööandja võib nõuda ka oma töötajalt, kes oli süüteo tunnistajaks, kirjaliku seletuse süüteo kohta ja tunnistaja on kohustatud andma seletuse.
    Distsiplinaarkaristuse võib määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega.
    Distsiplinaarkaristuse vormistamiseks koostab tööandja vähemalt kahes eksemplaris kirjaliku dokumendi. Üks eksemplar jääb tööand­jale, teise annab tööandja töötajale. Dokument, millega vormistatakse distsiplinaarkaristus, peab vähemalt sisaldama:
    • karistatava töötaja nime;
    • süüteo toimepanemise aja;
    • süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse;
    • määratud karistuse, rahatrahvi korral ka selle suuruse kroonides ja sentides ning trahvi igast palgast kinnipidamise ulatuse protsentides;
    • dokumendi koostamise kuupäeva;
    • karistust määrava isiku nime ja allkirja.
    Distsiplinaarkaristus loetakse määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse.
    Distsiplinaarkaristus on kustunud, kui töötajale ei ole ühe aasta jooksul, arvates karistuse määramise päevast, määratud uut distsiplinaarkaristust. Tööandja võib selle kustutada ennetähtaegselt, mis vormistatakse kirjalikult. Distsiplinaarkaristustest kantakse töölepingusse ja tööraamatusse ainult töölepingu lõpe­tamine.
    Rahatrahvi on tööandjal õigus määrata töötajale mitte üle töötaja kümnekordse keskmise päevapalga, kusjuures kalendriaastas määratavate trahvide summa ei tohi ületada töötaja kahekümnekordset keskmist päevapalka.
    Palga maksmise peatamisega töölt kõrvaldamine on lubatud mitte üle kümne graafikujargse tööpäeva, kusjuures seda karistust tohib töötajale määrata mitte üle kolme korra kalendriaastas kogukestusega mitte üle kahekümne kalendripäeva. Seda karistust ei saa määrata töötajale, kelle kohta tööandjal on dokument, mis tõendab, et ta:
    • on rase , lapsinvaliid või alla kolmeaastase lapse ema,
    • kasvatab ilma emata lapsinvaliidi või alla kolmeaastast last,
    • on lapsinvaliidi eestkostja või hooldaja,
    • on kohustatud maksma tervisekahjustuse tekitamise või toitja surma põhjustamise korral väljamõistetud hüvist.
    Töölepingu lõpetamisel tuleb järgida töölepingu seaduse vastavaid sätteid. Töölepingu lõpetamine distsiplinaarkaristusena võib olla karistuseks töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel, töötaja suhtes usalduse kaotamisel, samuti töötaja vääritu teo või korruptiivse teo tõttu.
    Töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel võib tööandja töö­lepingu lõpetada, kui süütegu häiris tööd ja töötajale on juba määratud distsiplinaarkaristus, mis ei ole veel kustunud, samuti esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest.
    Töötaja suhtes usalduse kaotamisel võib töölepingu lõpetada juhul, kui töötaja on põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise, samuti kui ta on töökohal varastanud kaastöötaja vara; kui ta on seadnud ohtu tööandja vara säilimise või on põhjustanud tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu.
    Vääritu teo eest on tööandjal õigus tööleping lõpetada tööta­jatega, kelle tööülesandeks on noori õpetada või kasvatada (pedagoo­gid, alaealiste juhendajad jms), samuti riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuse abiteenistujatega. Väärituks loetakse tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib töötajat või tööandjat sõltumata sellest, kas tegu oli toime pandud töökohustuste täitmisel või väljaspool neid.
    Vaidlused distsiplinaarkaristuste kohaldamise üle lahendatakse individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse alusel. Töötaja, kellele on määratud distsiplinaarkaristus, võib pöörduda ka kohtusse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil ta sai teada või pidanuks teada saama karistuse määramisest.
    13.6.3. MATERIAALNE (VARALINE) VASTUTUS
    13.6.3.1. MATERIAALSE VASTUTUSE MÕISTE JA KOHALDAMISE TINGIMUSED
    Materiaalne vastutus on töötaja kohustus hüvitada seaduses sätestatud korras ja ulatuses tema õigusvastase, süülise käitumi­sega tööandjale tekitatud kahju.
    Materiaalse vastutuse kohaldamise tingimused, mis peavad esinema samaaegselt, on järgmised:
    • otsese tegeliku kahju olemasolu - tegemist on lauskahjuga, st tegemist on vara vähenemise, kaotsimineku, riisumise, hävinemise ja liigsete väljamaksetega;
    • otsene tegelik kahju tekkis töötaja õigusvastase käitumise tõttu;
    • töötaja õigusvastase käitumise ning kahju vahel on põhjuslik seos;
    • töötaja on kahju tekkimises süüdi;
    • töötaja on töölepingulises suhtes või on avalikus teenistuses;

    13.6.3.2. MATERIAALSE VASTUTUSE LIIGID JA HÜVITAMISE KORD
    Materiaalse vastutuse liigid on:
    • piiratud materiaalne vastutus;
    • täielik materiaalne vastutus;
    Piiratud materiaalse vastutuse korral vastutab töötaja üldjuhul kahju ulatuses, kuid mitte rohkem kui keskmise kuupalga ulatuses, kui seadusega ei ole ette nähtud suuremat materiaalset vastutust.
    Tööandja esindaja, kes on süüdi töötaja ebaseaduslikus vallanda­mises või teisele tööle üleviimises, kannab piiratud vastutust kuni oma kolme kuu ametipalga ulatuses.
    Täieliku materiaalse vastutuse korral peab töötaja hüvitama ettevõttele tekitatud kahju täies ulatuses sõltumata kahju suurusest ja töötasust. Täielikku materiaalset vastutust rakendatakse ainult seaduses kindlaksmääratud juhtudel:
    • kui töötaja ning ettevõtte vahel on sõlmitud kirjalik leping täieliku materiaalse vastutuse kohta ja seda saab sõlmida ainult nende täisealiste töötajatega, kes töötavad ametikohal või teevad tööd, mis on vahetult seotud neile üleantud materiaalsete väärtuste hoidmise, töötlemise, müügi, väljastamise, veo või kasutamisega tootmises;
    • kui töötaja on saanud vara või muud väärtused ühekordse volituse või muu ühekordse dokumendi alusel;
    • kui töötaja on tekitanud kahju kuriteoga;
    • kui töötaja tekitatud kahju ei olnud seotud tööülesannete täitmisega;
    • kui töötaja tekitatud kahju hüvitamine on kehtestatud eriseadusega;
    • kui töötaja tekitab kahju ebakaines olekus.
    Kollektiivne materiaalne vastutus on lepingujärgse täieliku materiaalse vastutuse erivorm. Kollektiivse materiaalse vastutuse puhul vastutavad töötajad ettevõttele tekitatud kahju eest täies ulatuses samuti kirjaliku lepingu alusel, kuid see leping on sõlmitud töötajate kollektiiviga. Kollektiivse materiaalse vastutuse lepinguid sõlmitakse töödel, mida töötajad teevad ühiselt ning milles vastutuse piiritlemine individuaalselt ei ole võimalik.
    Tekitatud kahju hüvitamine tööandjale toimub palgast kinnipidamise teel. See saab toimuda töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul. Kui töötaja nõusolekut ei anna, peab tööandja pöörduma kohtusse või töövaidluskomisjoni poole.
    13.8. KOLLEKTIIVSED TÖÖSUHTED
    13.8.1. TÖÖTAJATE USALDUSISIK JA USALDUSISIKU PÄDEVUS
    Usaldusisik on ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni töötaja, kes on valitud töötajate ühingu liikmete või töötajate ühingusse mittekuuluvate töötajate üldkoosoleku poolt töötajate esindajaks töösuhtes tööandjaga.
    Usaldusisik valitakse:
    • töötajate ühingu liikmete poolt;
    • töötajate ühingusse mittekuuluvate töötajate üldkoosolekul.
    Mitme usaldusisiku valimise korral ühes ettevõttes võivad töötajate ühing (ühingud) ja töötajate üldkoosolek valida ühise otsuse alusel usaldusisikute hulgast peausaldusisiku.
    Esindades töötajaid töösuhetes tööandjaga, on usaldusisik kohustatud:
    • esindama töötajaid töösuhetes tööandjaga;
    • jälgima kollektiiv- ja töölepingu tingimuste ning tööseaduste täitmist;
    • hoidma töötajate töörahu kollektiivlepingu kehtivuse ajal;
    • vahendama töövaidluse osapooli;
    • vahendama tema käsutuses olevat töösuhtealast teavet tööandjale või tema esindajale ning töötajaile, nende ühingutele ja liitudele;
    • hoidma talle teatavaks saanud tootmis-, äri- või ametisaladusi.
    Usaldusisikul on oma kohustuste täitmiseks järgmised õigused:
    • tutvuda takistamatult töötingimuste ja -korraldustega kõigis töötamiskohtades;
    • saada tööandjalt oma volituste täitmiseks vajalikku teavet;
    • peatada töölepingu lõpetamine koondamise tõttu töölepingu sea­duse toodud tingimustel;
    • saada tööandjalt teavet töösuhetest tulenevate vaidlusküsimuste kohta;
    • levitada takistamatult tööalast ja töötajaid esindava ühingu tegevust käsitlevat teavet;
    • kasutada kokkuleppel tööandjaga oma ülesannete täitmiseks tööandjale kuuluvaid tööruume, side-, paljundus - ja transpordi­ vahendeid;
    • informeerida ettevõtte omanikku, valitsusasutusi, töötajate ühin­guid ja liite tööseaduste, kollektiiv- ja töölepingute ning muude tööalaste kokkulepete rikkumistest tööandja poolt.
    Usaldusisikuks valimine ei lõpeta töötaja töösuhteid tööandjaga, vaid tema tööleping peatub usaldusisiku ülesannete täitmise ajaks. Kokkuleppel tööandjaga täidab töötaja oma usaldusisiku ülesandeid töövälisel ajal, põhitöö ajal või põhitööna (kogu töönädala kestel).
    Tööandja on usaldusisiku nõudmisel kohustatud tagama usaldus­isikule võimaluse oma ülesannete täitmiseks põhitöö ajal:
    • 5 kuni 100 töötaja esindamise puhul vähemalt 4 tundi nädalas,
    • 101 kuni 300 töötaja esindamise puhul vähemalt 8 tundi nädalas,
    • 301 kuni 500 töötaja esindamise puhul vähemalt 16 tundi nädalas,
    • üle 500 töötaja esindamise puhul kogu töönädala kestel.

    13.8.2. KOLLEKTIIVLEPING
    13.8.2.1. KOLLEKTIIVLEPINGU MÕISTE, POOLED JA SISU
    Kollektiivleping on vabatahtlik kokkulepe töötajate või töötajate ühingu või liidu ja tööandja või tööandjate ühingu või liidu, samuti riigiasutuste või kohalike omavalitsuste vahel, mis regu­leerib tööandjate ja töötajate vahelisi töösuhteid. Kollektiivleping võib olla kahe- või kolmepoolne.
    Kollektiivlepingu pooled on:
    • tööandja ja töötajate ühing, liit või volitatud esindaja;
    • tööandjate ühing või liit ja töötajate ühing või liit;
    • omavalitsusüksuste liit ning töötajate ja teenistujate ühing või liit;
    • tööandjate keskliit ja töötajate keskliit;
    • töötajate ühingute keskliit, tööandjate keskliit ja Vabariigi Valitsus, samuti töötajate ühingute paikkondlikud liidud, tööandjate liit ja kohalikud omavalitsused.
    Ettevõttes, asutuses ja muus organisatsioonis sõlmib kollektiivlepinguid töötajate ühing.
    Kollektiivleping laieneb neile tööandjatele ja töötajatele, kes kuuluvad kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti. Kollektiivlepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses või muus õigusaktis ette­nähtust, on kehtetud. Töötajale laienevate erinevate kollektiivlepingute sätete vastuolu korral kohaldatakse sätet, mis on töötaja jaoks soodsam.
    Kollektiivleping sõlmitakse kirjalikult. Kollektiivlepingu lisad on lepingu lahutamatu osa ning nendel on kollektiivlepinguga võrdne juriidiline jõud.
    Kollektiivlepinguga võib kindlaks määrata:
    • palgatingimused;
    • töötingimused;
    • töö-ja puhkeaja tingimused;
    • töölepingu peatumise, muutmise ja lõpetamise tingimused, pideva tööstaaži arvutamise eeskirjad tööandja juures;
    • töötajate koondamise tingimused, korra ja tagatised koondamise puhul;
    • töötervishoiu ja tööohutuse tingimused;
    • kutse-, täiendus-ja ümberõppe tingimused ja abi töötutele;
    • tagatised ja hüvitised, mida pooled peavad vajalikuks;
    • kollektiivlepingu täitmise kontrollimise ja vajaliku informatsiooni andmise korra;
    • kollektiivlepingu muutmise, pikendamise ja uue kollektiivlepingu sõlmimise korra;
    • täiendava vastutuse kollektiivlepingu täitmatajätmise eest;
    • töötajate ja tööandjate nõudmiste esitamise korra kollektiivse töötüli puhul;
    • tingimused, millega reguleeritakse muud kollektiivlepingu poolte vahelised suhted.
    Kollektiivlepinguga võib kindlaks määrata töötajaid esindava isiku täiendavad õigused ja tagatised töösuhetes.
    13.8.2.2. KOLLEKTIIVLEPINGU SÕLMIMINE
    Kollektiivleping sõlmitakse lepingupoolte vahel läbirääkimiste teel vastastikuse usalduse ja vajaliku info alusel. Kollektiivlepingu projekti valmistab ette läbirääkimiste algataja ja esitab selle kirjalikult teisele poolele koos teatega soovist läbirääkimisi alustada. Pooled alustavad läbirääkimisi seitsme päeva jooksul pärast vastava teate saamist. Läbirääkimiste pidamiseks määravad pooled oma esindaja. Omavahelisel kokkuleppel võivad töötajate ühingud või liidud moodustada ühise esinduse ning sõlmida ühise kollektiivlepingu.
    Pooltel on õigus kaasata läbirääkimistele ja kollektiivlepingu projekti koostamisele asjatundjaid ja eksperte ning moodustada pariteetsel alusel töörühmi.
    Kollektiivlepingu sõlmimisel tekkivad vaidlused lahendatakse kollektiivse töötüli lahendamise seaduse alusel.
    Kollektiivleping jõustub sellele allakirjutamise päevast, kui kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti. Lepingu kehtivus on üks aasta, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kollektiivlepingu kehtivuse ajal on pooled kohustatud täitma kollektiivlepingus ettenäh­tud tingimusi ning mitte kuulutama välja streiki või töösulgu kollektiivlepingus sätestatud tingimuste muutmise ajendil, st pidama töörahu. Kollektiivlepingu kehtivuse lõppedes on pooled kuni uue kollektiivlepingu sõlmimiseni kohustatud täitma kollektiivlepingu tingimusi, va kohustus pidada töörahu.
    Kollektiivlepingut täienda­takse ja muudetakse kollektiivlepingus ettenähtud korras. Kollektiivlepingu täitmist kontrollivad poolte volitatud esin­dajad. Kollektiivlepingu täitmisel tekkivad vaidlused lahendatakse vastvalt kollektiiv­lepingus ettenähtud korrale ja kollektiivse töötüli lahendamise seadusele.
    13.8.3. KOLLEKTIIVSETE TÖÖTÜLIDE LAHENDAMINE
    13.8.3.1. MÕISTED, NÕUDMISTE ESITAMINE JA KOLLEKTIIVSE TÖÖTÜLI LAHENDAMINE
    Kollektiivne töötüli on lahkarvamus tööandja või tööandjate ühingu või liidu ja töötajate või töötajate ühingu või liidu vahel, mis on tekkinud kollektiivlepingute sõlmimisel ja täitmisel ning uute töötingimuste kehtestamisel.
    Streik on töökatkestus, mis toimub töötajate või töötajate ühingu või liidu algatusel saavutamaks tööandjalt või tööandjate ühingult või liidult järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes.
    Töösulg on töökatkestus tööandja või tööandjate ühingu või liidu algatusel saavutamaks töötajatelt või nende ühingult või liidult järele­andmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes.
    Kollektiivse töötüli poolteks on:
    • tööandja või tööandjate ühing või liit;
    • töötajad või töötajate ühing või liit.
    Töötajaid, töötajate ühingut või liitu esindab nende volitatud isik, s.o töötajate esindaja, tööandjat, tööandjate ühingut või liitu esindab nende volitatud isik, s.o tööandja.
    Töötajate ja tööandjate nõudmised esitatakse teisele poolele kirjalikult. Tööandja ja töötaja esindaja on kohustatud nõudmised läbi vaatama 7 kalendripäeva jooksul nende esitamise päevast arvates ning teatama oma otsusest kirjalikult järgmisel päeval pärast otsustamist.
    Kui kokkulepet ei saavutata ja tekib töörahu katkemise oht, siis pöörduvad pooled kirjalikult riikliku lepitaja poole, samuti võivad nad pöörduda tööandjate liidu ning töötajate liidu poole. Tööandjate liit ja töötajate liit moodustavad 3 päeva jooksul töötüli lahendamiseks pariteetsel alusel komisjoni, millest teatatakse riiklikule lepitajale. Kui nende loodud komisjon saavutab kokkuleppe, siis on see vaidlevatele pooltele kohustuslik.
    13.8.3.2. KOLLEKTIIVSE TÖÖTÜLI LAHENDAMINE LEPITAJA VAHENDUSEL, TÖÖSULG JA TREIK
    Lepitaja on erapooletu asjatundja, kes aitab töötüli pooltel leida neid rahuldavat lahendust. Lepitaja on riiklik ja paik­kondlik. Riikliku lepitaja nimetab ametisse Vabariigi Valitsus Sotsiaalministeeriumi, tööandjate ja töötajate keskliitude ühise kokkuleppe alusel kolmeks aastaks. Riiklik lepitaja määrab töötüli lahendamiseks paikkondliku lepitaja, kooskõlastades selle eelnevalt kohaliku omavalitsusega, või võtab töötüli oma menetlusse. Tööandjate liitude ja töötajate liitude vahelisi töötülisid lahendab riiklik lepitaja.
    Lepitaja ülesandeks on poolte lepitamine, kusjuures ta selgitab välja töötüli põhjused ja asjaolud ning pakub välja lahendusi. Lepitajal on õigus kutsuda pooli osa võtma lepitustoimingutest, kaasata töösse asjatundjaid ja pädevaid ametiisikuid.
    Leppimine toimub lepitaja vahendusel või lepitaja ettepaneku alusel, kusjuures pooled peavad ettepanekule vastama 3 päeva jooksul. Leppimine vormistatakse protokolliga, millele kirjutavad alla poolte esindajad ja lepitaja. Protokoll koostatakse ka siis, kui kokkulepet ei saavutata.
    Kui töötajate ja tööandjate liit kollektiivlepingu täitmisest tule­nevas vaidluses kokkulepet ei saavuta, siis on neil õigus pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse, kusjuures streigi ja töösulu korraldamine on keelatud, arvates viimastesse pöördumise päevast.
    Õigus streigile ja töösulule tekib:
    • kui töörahu kohustus ei kehti;
    • kui seaduses ettenähtud lepitusprotseduurid on täidetud, kuid leppimist ei ole saavutatud või ei peeta saavutatud kokkuleppest kinni;
    • kui ei täideta kohtuotsust.
    Otsuse streigi korraldamise kohta teeb töötajate üldkoosolek või töötajate ühing või liit, otsuse töösulu korraldamise kohta teeb töö­andja. Kavandatavast streigist või töösulust on korraldaja kohustatud teatama teisele poolele, lepitajale ja kohalikule omavalitsusele 2 nädalat ette.
    Vastavalt streigi korraldamise eesmärgile võib nad tinglikult liigitada järgmiselt:
    • streik oma seaduslike õiguste kaitseks;
    • hoiatusstreik, mille kestus ei või ületada ühte tundi;
    • toetusstreik, s.o streigis osalevate töötajate toetuseks korraldatav streik, selle kestus ei või ületada kolme päeva.
    Streiki juhib korraldamise otsuse teinud töötajate üldkoosoleku või töötajate ühingu või liidu poolt volitatud isik või isikud (streigijuht)
    13.8.3.3. STREIGI JA TÖÖSULU EDASILÜKKAMINE VÕI PEATUMINE, STREIGIPIIRANGUD NING VASTUTUS
    Streigi või töösulu algust võib edasi lükata üks kord:
    • Vabariigi Valitsuse riikliku lepitaja ettepanekul ühe kuu võrra ja
    • linna- või maakonnavalitsuse paikkondliku lepitaja ettepanekul kahe nädala võrra.
    Vabariigi Valitsusel on õigus streik või töösulg peatada loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, samuti erakorralise seisukorra ajal.
    Streigist osavõtt on vabatahtlik ja ei ole lubatud takistada streigiga mitteühinenud töötajate tööleasumist. Keelatud on streigi õhutamine isikute poolt, kes ei tööta ettevõttes, kus töötüli on tekkinud, või kes ei esinda töötajaid seadusega ettenähtud korras.
    Streigid on keelatud:
    • valitsusasutustes ja muudes riigiorganites ning kohalikes omavalitsustes;
    • kaitseväes ja riigikaitseorganisatsioonides, kohtutes ning tuletõrje- ja päästeteenistustes.
    Ebaseaduslik on streik või töösulg:
    • kohtu tegevuse mõjutamiseks;
    • millele ei ole eelnenud läbirääkimisi ega lepitustoiminguid;
    • mille väljakuulutamisel või korraldamisel on rikutud kehtestatud korda. Otsuse streigi või töösulu ebaseaduslikuks tunnistamise kohta teeb kohus.

    14. KARISTUSÕIGUS
    14.1. KARISTUSÕIGUSE ÜLESANNE JA ALLIKAD. KARISTUSSEADUSE KEHTIVUS
    Karistusõigus kaitseb isikut, tema õigusi, vabadusi ja hüvesid karistusõigusele omaste vahenditega.
    Karistusõiguse ülesanne on kindlaks määrata süüteod, neid lahendavad organid, süütegude eest kohaldatavad karistused, kohtu ja teiste õiguskaitse organite tegevuse õiguslikud alused ja tegevuse põhiprintsiibid jne, selleks et kaitsta isikut seaduslike vahenditega õigusvastaste rünnete vastu.
    Kuna karistusõigus peab kaitsma nii riigi kui ka isiku õigustatud huve, on tema ülesandeks leida mõistlik kompromiss riigi ja isiku huvide kaitsel .
    Eesti Vabariigi karistusõiguse peamiseks allikaks on karistus­seadustik.
    Karistusseadus kehtib teatud ajalistes piirides, teatud territooriumil ja teatud isikute ringi suhtes.
    Karistust saab kohaldada vaid teo eest, mis teo toimepanemise ajal oli seadusega tunnistatud karistatavaks.
    Ka karistusõiguses kehtib üldine põhimõte, mille kohaselt seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Sellest üldisest reeglist on aga mõned erandid.
    Karistusseadusel ori tagasiulatuv jõud siis, kui seadus
    • välistab teo karistatavuse, st tunnistab seni karistatava teo mittekaristatavaks;
    • karistusseadusel on tagasiulatuv jõud juhul, kui ta kergendab karistust.
    Seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks või raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu.
    Karistusseaduse ruumiline kehtivus ulatub tegudele, mis on toime pandud:
    • Eesti territooriumil;
    • Eestis registreeritud laeval või õhusõidukil, sõltumata laeva või õhusõiduki asukohast süüteo toimepanemise ajal ja asukohamaa karistusseadusest.
    Karistusseaduse alusel vastutavad kõik süüteo toimepannud süüvõimelised füüsilised ja juriidilised isikud olenemata kodakondsusest, sealhulgas ka välisriikide kodanikud, kellel puudub välislepingust tulenev immuniteet.
    14.2. KARISTUSÕIGUSE ÜLDISED PÕHIMÕTTED
    Karistusseadustiku kohaselt on karistatav tegu, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu on süütegu.
    Süüteod on kuriteod ja väärteod. Seejuures on kuritegu vaid niisugune süütegu, mille kirjeldus on esitatud karistusseadustikus, väärtegu aga süütegu, mis võib olla karistatavana kirjeldatud nii karistusseadustikus kui ka mõnes muus seaduses.
    Süüteokoosseis koosneb teo objektiivsetest (tegevus või tegevu­setus, seaduses ettenähtud tagajärg) ja subjektiivsetest tunnustest (tahtlus või ettevaatus teo toimepanemisel, teo motiiv , eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus).
    Süüteokoosseisu kirjeldusest nähtub, kas süütegu on toimepandav tegevusega või tegevusetusega, on see tahtlik või ettevaatamatu.
    Tegu moodustab süüteokoosseisu objektiivse tunnuse siis, kui isikul oli selle toimepanemisel faktiliselt võimalik valida käitumise mitme variandi vahel ja see valiku tegemine allus isiku kontrollile.
    Süüteo subjektiivsete tunnuste hindamisel on vaja arvestada, et:
    • tavaliselt on kuriteona karistatav vaid tahtlik tegu;
    • ettevaatamatu tegu on kuriteona karistatav vaid siis, kui seadus näeb ette selle eest vastutuse;
    • tegu on tahtlikuna käsitletav ka siis, kui süüteokoosseis eeldab tahtlust ja tagajärje suhtes peab piisavaks ettevaatamatust;
    • tahtlus on kavatsetus , otsene või kaudne tahtlus; ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus.
    Süüteokoosseisu olemasolu või selle puudumist hinnatakse selle järgi:
    • kas teol (tegevus või tegevusetus) esinevad karistusseadustiku eriosas kirjeldatud teo tunnused;
    • kas teo toimepanemisel esineb mõni õigusvastasust välistav asjaolu (näiteks hädakaitse- või hädaseisund, kohustuste kollisioon või mõni muu õigusvastasust välistav asjaolu);
    • kui õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad, siis on tegemist küll õigusvastase teoga, kuid on vaja hinnata, kas seda ebaõiget käitumist saab isikule ette heita (s.o kas isik oli vastutusvõimeline vaimse seisundi, situatsioonist tingitud hingelise seisundi e afektiseisundi tõttu, kas isikut ei ole selle teo eest juba varem karistatud jne).
    Õigusvastasust välistavateks asjaoludeks on:
    • hädakaitseseisund;
    • hädaseisund;
    • kohustuste kollisioon;
    • eksimus teo toimepanemisel;
    • muu seaduses ettenähtud õigusvastasust välistav asjaolu.
    Hädakaitseseisund on seotud õigusvastase ründe tõrjumisega. Karistusseadustiku kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründega õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire. Siit järeldub, et hädakaitses:
    • esineb õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele;
    • sellest ründest on rünnatule tekkinud hädakaitseseisund;
    • isikul on võimalik valida enda käitumisel eri variantide vahel, kuid tal on õigus ka aktiivsele kaitsele;
    • rünnatul on ründe tõrjumiseks õigus kahjustada ründaja õigus­hüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire;
    • hädakaitse piiride ületamiseks on nii ennak- kui ka hilinenud kaitse, samuti ründaja õigushüvede kahjustamine vastuvägivallaga, mis ilmselt ületab vajaliku;
    • hädakaitse piiride ületamisega on tegemist ka siis, kui kaitsja tõrjub rünnet kavatsetult või otsese tahtlusega vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või ta kavatsetult või otsese tahtlusega tekitab ründajale liigset kahju.
    Hädaseisund tekib mingi ohtu põhjustava teguri toimel (nt loodusstiihia või mingitel asjaoludel tekkinud ohtlik situatsioon, mis ähvardab isikute õigushüvesid), selle ohu kõrvaldamine ei ole võimalik, tekitamata kahju teiste isikute õigushüvedele, kuid see kahju on väiksem ärahoitavast võimalikust kahjust. Tegu, mis pannakse toime hädaseisundis, kus kaitstav huvi on kahjustata vast huvist ilmselt olulisem, ei ole õigusvastane.
    Teo tunnistamiseks hädaseisundis toimepandud teoks tuleb lähtuda ähvardanud ohu suurusest ja selle tõrjumisel teo ohtlikkusest, samuti tuleks tuvastada, et kaitstav huvi on ilmselt olulisem kahjustatud huvist. Kui need nõuded on täidetud, ei ole hädaseisundis toime pandud tegu õigusvastane.
    Kohustuste kollisioon kui teo õigusvastasust välistav asjaolu tekib siis, kui isik peab täitma üheaegselt mitut õiguslikku kohustust ja ta ei ole võimeline kõiki neid üheaegselt täitma, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus (nt valvur lahkub valvepostilt, et abistada hukkumisohus olevat inimest).
    Eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus on seotud oma käitumise asjaolude ebaõige hindamisega. Tahtlik tegu ei ole õigus­vastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse (nt isik tegutseb näiliku hädakaitse tingimustes, kus ta tõsimeeli võib arvata, et tegemist on tegeliku õigusvastase ründega). Sellisel juhul vastutab isik vaid seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest.
    Tahtlus on kavatsetus, otsene tahtlus või kaudne tahtlus.
    Kavatsetus on teo toimepanemisel siis, kui isik seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja ta teab, et see saabub või peab vähemalt selle saabumist võimalikuks (nt lööb noaga inimesele eluohtlikku piirkonda eesmärgiga teda tappa).
    Otsene tahtlus on siis, kui isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda asjaolu.
    Kaudne tahtlus on siis, kui isik, pannes toime süüteo, peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.
    Ettevaatamatus on kas kergemeelsus või hooletus.
    Kergemeelsusega paneb isik toime süüteo, kui ta peab võimali­kuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepane­matuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida (nt sõidukijuht ei arvesta teeolusid ja selle tagajärjeks on avarii ja õnnetus inimestega).
    Hooletusega on tegu toime pandud, kui isik paneb toime süüteo, teadmata süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist , kuid oleks pidanud seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema (nt kassapidaja jätab hooletusest seifile võtme ette ning varas viib sealt ara suure rahasumma).
    Karistusseadustiku kohaselt jaotatakse kuriteod esimese ja teise astme kuritegudeks. Esimese astme kuriteod on süüteod, mille eest seadus näeb ette karistuseks tähtajalise vangistuse üle viie aasta või eluaegse vangistuse või juriidilisele isikule sundlõpetamise. Teise astme kuriteod on süüteod, mille eest on karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus kuni viis aastat või rahaline karistus.
    Süüteo toimepanija on täideviija ja osavõtja.
    Süüteost osavõtjad on kihutaja, kaasaaitaja:
    Kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole.
    Kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab kaasabi (füüsilist, ainelist või vaimset) teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole, millel on kuriteo tunnused.
    Süütegu jääb katse staadiumisse, kui süüdlane on alustanud süüteo toimepanemist, kuid tema tahtest olenemata põhjustel jäi kuritegu lõpuni viimata.
    Lõpetamata süüteokatsega on tegemist, kui isik ei ole teinud veel kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (nt varas püüdis lahti murda korteriust varguse toimepanemiseks, kuid oli kinni peetud).
    Lõpetatud süüteokatsega on tegemist, kui isik tegi kõik temast oleneva süüteo lõpuleviimiseks, kuid tagajärg ei saabunud (nt isik tulistab tapmise eesmärgil teist isikut, kuid ei taba).
    Juhul kui isik vabatahtlikult loobub süüteo toimepanemisest, s.o katkestab süüteo lõpuleviimise, hoiab ära süüteo tagajärje või vähemalt püüab tõsimeeli takistada tagajärje saabumist, vabaneb ta süüst vabatahtliku loobumise tõttu. Niisugusel juhul kannab isik vastutust vaid tegude eest, millel on kuriteo tunnused teoks ettevalmistamisel (nt teise isiku tapmiseks muretseb loata tulirelva , kuid jätab tapmise toime panemata ning vastutab vaid loata relva omamise eest).
    Isik on süüdiv, kui ta:
    • on vähemalt 14 a vana;
    • oli võimeline aru saama oma teo keelatusest;
    • oli võimeline oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtima .
    Isik on süüdimatu, s.o süüvõimetu, kui ta ei ole võimeline teo keelatusest aru saama ega oma käitumist vastavalt sellele juhtima seoses vaimuhaigusega, ajutise raske psüühikahäirega, nõrgamõistuslikkusega, nõdrameelsusega, muu raske psüühikahäirega.
    14.3. KARISTUS JA MITTEKARISTUSLIKUD MÕJUTUSVAHENDID
    Karistus on süüteo toimepanemisele vältimatult järgnev tagajärg, mis aitab tekitatud ebaõiglust heastada ja samaaegselt toimib preventiivse vahendina, mis peab ara hoidma süüteo toimepanemist või vähemalt selle toimepanemist piirama.
    Karistusseadustiku järgi on karistused diferentseeritud sõltuvalt sellest, kas karistatava teo on toime pannud füüsiline või juriidiline isik ja kas toime on pandud kuritegu või väärtegu.
    Füüsilisele isikule kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused on rahaline karistus ja vangistus,
    1. Rahaline karistus. Rahalise karistuse võib kohus mõista 30 kuni 500 päevamäära. Päevamäära suuruse arvutab kohus süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku järgi.
    Alaealistele (st isikule, kes teo toimepanemise ajal oli noorem kui 18 a) võib kohus mõista rahalise karistuse 30 kuni 250 päevamäära. Kui alaealisel ei ole iseseisvat sissetulekut, talle rahalist karistust ei mõisteta.
    2. Vangistus. Vangistuse võib kohus mõista 30-päevase kuni 20-aastase või eluaegse. Kuriteo toimepanemise ajal alaealisele ei või mõista tähtajalist vangistust üle kümne aasta või eluaegselt vangistust.
    Füüsilisele isikule kuriteo eest kohaldatavad lisakaristused on tegutsemiskeeld, sõiduki juhtimise õiguse aravõtmine, relva ja laskemoona omamise õiguse aravõtmine, jahipidamis- ja kalapüügi­õiguse aravõtmine, varaline karistus ning väljasaatmine.
    1. Tegutsemiskeeld on karistus, mis seisneb süüdimõistetult õiguse aravõtmises töötada teataval ametikohal või tegutseda teataval tegutsemisalal. Seda kohaldatakse kuni kolmeks aastaks isiku suhtes, kes mõistetakse süüdi kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud teo eest.
    2. Sõiduki juhtimise õiguse aravõtmine. Sõiduki juhtimise õiguse võib ara võtta kuni kolmeks aastaks, kui isik mõistetakse süüdi transpordivahendi (mootor-, õhu- või veesõiduki, trammi või raudteeveeremi) ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud kuriteo eest. Seda karistust ei kohaldata isikule, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, välja arvatud juhul, kui ta juhtis sõidukit joobeseisundis .
    3. Relva ja laskemoona omamise õiguse aravõtmine. Seda karistust võib kohus kohaldada kuni viieks aastaks isiku suhtes, kes mõistetakse süüdi relva või laskemoona omamise või kasutamisega seotud kuriteo eest.
    4. Jahipidamis- ja kalapüügiõiguse aravõtmine. Kohus võib jahipidamis- ja kalapüügiõiguse ara võtta kuni kolmeks aastaks, kui isik mõistetakse süüdi jahipidamis- või kalapüügiõiguse rikkumisega seotud kuriteo eest.
    5. Varaline karistus. Isiku süüdimõistmisel kuriteos ja tema karistamisel üle kolmeaastase või eluaegse vangistusega võib kohus mõista tasumiseks summa, mille suurus võib ulatuda süüdimõistetu kogu vara väärtuseni.
    6. Väljasaatmine on karistus, mida kohus võib kohaldada välisriigi kodaniku süüdimõistmisel esimese astme kuriteos ja tema karistamisel vangistusega. Väljasaatmisega kaasneb sissesõidukeeld kümneks aastaks. Väljasaatmist ei kohaldata välismaa kodaniku suhtes, kes kuriteo toimepanemise ajal ei olnud täisealine.
    Füüsilisele isikule väärteo eest kohaldatavad põhikaristused on rahatrahv ja arest.
    1. Rahatrahv. Kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest määrata rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 60 kr.
    2. Arest. Kohus võib väärteo eest mõista aresti kuni 30 päeva.
    Juriidilisele isikule kohaldatavad põhikaristused on kuriteo eest rahaline karistus ja sundlõpetamine ning väärteo eest rahatrahv.
    1. Rahaline karistus. Kohus võib juriidilisele isikule kuriteo eest mõista rahalise karistuse
    50 000 kuni 250 miljonit krooni, kusjuures seda võib mõista ka lisakaristusena koos sundlõpetamisega.
    2. Sundlõpetamine on karistus, mida kohus võib kohaldada juriidilise isiku suhtes kuriteo eest juhul, kui isiku tegevuse osaks on saanud kuritegude toimepanemine.
    3. Rahatrahv. Kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada juriidilisele isikule väärteo eest rahatrahvi 500 kuni 50 000 krooni.
    * * *
    PS!!! Rahaline karistus määratakse kuriteo eest.
    Rahatrahv määratakse väärteo eest.
    Arestil ja vangistusel on erinevad režiimid. Arest väärteo eest, vangistus kuriteo eest.
    ***
    Kohus võib kuni kaheaastase vangistusega karistatud süüdi­mõistetule tema nõusolekul asendada vangistuse üldkasuliku tööga. Sealjuures vastab vangistuse päevale neli tundi üldkasulikku tööd.
    Rahalise karistuse, rahatrahvi ja varalise karistuse võib kohus nende mittetasumisel asendada vangistusega või süüdimõistetu nõus­olekul üldkasuliku tööga. Rahatrahvi mittetasumisel asendatakse see arestiga arvestusega, et rahatrahvi kümnele trahviühikule vastab üks päev aresti.
    Karistuse aluseks on isiku süü teo toimepanemisel, mille karistusseadus on kirjeldanud süüteona (kuriteona või väärteona).
    Karistuse mõistmisel kuriteo eest või määramisel väärteo eest võetakse arvesse:
    • teo iseloomu ja laadi;
    • tahtluse või ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel;
    • vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid;
    • võimalust valitud karistusega mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest;
    • õiguskorra kaitsmise huvisid.
    Kohus võib ühe süüteo eest kohaldada vaid ühe põhikaristuse ja ühe või mitu lisakaristust.
    Koosseisuvälised karistust kergendavad asjaolud:
    • süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine;
    • kahju vabatahtlik hüvitamine;
    • süü ülestunnistamisele ilmumine , puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine;
    • süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul;
    • süüteo toimepanemine ähvarduse või sunni, samuti teenistusliku, majandusliku või perekondliku sõltuvuse mõjul;
    • süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud hingelise erutuse mõjul;
    • süüteo toimepanek raseda või kõrges eas isiku poolt;
    • süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel.

    Karistust raskendavad asjaolud:
    • omakasu või muu madal motiiv;
    • süüteo toimepanemine erilise julmusega või kannatanut alandades;
    • süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui kaheteistaastase, raseda, kõrges eas või abitus seisundis isiku või raske psüühikahäirega isiku suhtes;
    • süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus, majanduslikus või perekondlikus sõltuvuses;
    • süüteo toimepanemine erakorralise või sõjaseisukorra ajal;
    • süüteo toimepanemine ühiskondlikku või loodusõnnetust ära kasutades;
    • süüteo toimepanemine üldohtlikul viisil;
    • süüteoga raske tagajärje põhjustamine;
    • süüteo toimepanemine teise süüteo hõlbustamiseks või varjamiseks;
    • süüteo toimepanemine grupi poolt;
    • süüteo toimepanemise hõlbustamiseks ametliku vormiriietuse või ametitunnuste kasutamine.
    Kui isik paneb toime mitu üheliigilist kuritegu, mis on hõlmatud ühe karistusseadustiku paragrahvis ettenähtud koosseisuga, mõistab kohus nende eest karistuse kogumis selles ettenähtud sanktsiooni piires.
    Kui isik paneb toime mitmes eri paragrahvis sätestatud kuriteod ja teda ei ole nende eest varem karistatud, mõistetakse karistus iga kuriteo eest eraldi ning seejärel liitkaristus kas karistusi liites või ühte neist suurendades, lugedes kergema raskemaga kaetuks, ületa­mata seejuures raskema paragrahvi sanktsiooni ülemmäära.
    Kui liitkaristuse mõistmisel on üheks neist eluaegne vangistus, on liitkaristuseks ainult eluaegne vangistus.
    Rahalise karistuse, aresti või kuni kuuekuulise vangistuse võib kohus, arvestades süüdlase tööalast, perekondlikku või tervislikku seisundit, määrata kandmisele ka ositi, määrates korraga ärakantava vangistuse, aresti või rahalise karistuse osade suuruse.
    Süüteo toimepanemisega võivad kaasneda lisaks kohaldatavale karistusele ka mittekaristuslikud mõjutusvahendid. Sellisteks mõjutusvahenditeks on konfiskeerimine, psühhiaatriline sundravi ja alaealistele kohaldatavad mõjutusvahendid.
    Konfiskeerimine kujutab endast süüteo toimepanemise vahendi ja süüteoga omandatud vara aravõtmist toimepanijalt.
    Psühhiaatriline sundravi on mõjutusvahend, mille kohus määrab isikule, kes on süüteo toime pannud süüdimatus seisundis, või on pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist jäänud vaimuhaigeks, nõdrameelseks või on tal tekkinud raske psüühikahäire.
    Alaealisele kohaldatavad mõjutusvahendid on:
    • hoiatus;
    • allutamine käitumiskontrollile;
    • noortekodusse paigutamine;
    • kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamine.
    Nooremale kui 14- aastasele kohaldatavad mõjutusvahendid:
    • hoiatus;
    • koolikorralduslikud mõjutusvahendid;
    • vestlusele suunamine psühholoogi, narkoloogi, sotsiaaltöötaja või muu spetsialisti juurde;
    • lepitamine;
    • kohustus elada vanema, kasuvanema, eestkostja või perekonnas hooldaja juures või lastekodus;
    • üldkasulik töö;
    • käendus;
    • noorte- või sotsiaalprogrammides või ravikuurides osalemine;
    • kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamist.

    14.4. KARISTUSEST JA KARISTUSE KANDMISEST VABASTAMINE. AEGUMINE
    Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, ning leides, et karistuse reaalne kandmine ei ole otstarbekas, võib kohus isikut süüdi mõistes ja teda karistades jätta karistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane toime kohtu poolt määratud katseajal uut tahtlikku kuritegu. Kui süüdlane aga paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, pööratakse tingimisi karistus täitmisele ja sellele liidetakse uus karistus. Tingimisi karistuse kandmisest vabastatu võidakse allutada käitumiskontrollile kuni kolmeks aastaks ja süüdimõistetu on katseaja kestel kohustatud järgima temale määratud kontrollnõudeid:
    • elama kohtu poolt määratud alalises elukohas
    • ilmuma kohtu poolt määratud ajavahemike järel kriminaal­hooldusosakonda registreerimisele;
    • alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;
    • lahkuda oma elukohast kauemaks kui viisteist päeva võib ta vaid kriminaalhooldaja loal;
    • elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks peab ta saama hooldus ­ ametnikult eelneva loa.
    Kriminaalhooldusametniku ettekande alusel võib kohus kas kergendada või tühistada süüdlasele määratud kohustust või vastupidi, arvestades kuritegu ja süüdimõistetu isikut, määrata talle täiendavaid kohustusi:
    • heastama kohtu poolt määratud ajaks kuriteoga tekitatud kahju;
    • mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume;
    • mitte omama, kandma ega kasutama relva;
    • otsima endale töökoha, omandama üldhariduse või eriala kohtu poolt määratud tähtajaks;
    • alluma ettenähtud ravile, kui ta on selleks andnud eelneva nõusoleku;
    • täitma ülalpidamiskohustust;
    • mitte viibima kohtu poolt keelatud kohtades ega suhtlema kohtu poolt osutatud isikutega;
    • osalema sotsiaalabiprogrammis.
    Isikut, kes kannab karistusena vangistust, võib kohus tingimisi enne tähtaega karistuse kandmiselt vabastada, kui isikut on karistatud teise astme tahtliku või ettevaatamatu kuriteo või esimese astme ettevaatamatusega toime pandud kuriteo eest ja ta on ara kandnud vähemalt 1/2 mõistetud karistusest (kuid mitte vähem kui kuus kuud) ja ta on karistuse kandmisel käitunud eeskujulikult. Esimese astme tahtliku kuriteo eest süüdimõistetu võib kohus enne tähtaega karistuse kandmisest vabastada, kui ta on ara kandnud vähemalt 2/3 temale mõistetud karistusest ja ta on käitunud eeskuju­likult.
    Karistuse kandmisest vabastamisel arvestab kohus samuti:
    • kuriteo toimepanemise asjaolusid;
    • süüdimõistetu isikut;
    • varasemat süüdimõistetu elukäiku;
    • süüdimõistetu käitumist karistuse kandmisel;
    • süüdimõistetu elutingimusi;
    • tagajärgi, mida võib tingimisi ennetähtaegne vabastamine süüdlasele kaasa tuua.
    Eluaegse vangistusega karistatu võib kohus tingimisi vabastada karistuse kandmisest, kui ta on ara kandnud vähemalt 30 aastat.
    Süüdimõistetut võidakse karistuse kandmisest vabastada paranda­matu raske haiguse tõttu ja vabastatakse, kui süüdimõistetu on vaimuhaiguse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäire tõttu muutunud süüdimatuks ega saa aru oma teo keelatusest ega ole võimeline oma käitumist vastavalt sellele juhtima. Sundravi kohaldatakse kohtuotsusega isikule, kes pani toime kuriteona kirjeldatud teo süüdimatuna. Isiku vaimse seisundi määrab sellekohase loaga psühhiaatriaasutus.
    Seadus sätestab süütegude aegumise ja selle tõttu teo karistamatuse teatud aja möödumisel selle toimepanemisest, kui aegumine ei ole katkenud. Kedagi ei tohi süüteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada , kui teo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud teatud aeg, mis on seaduses sätestatud (aegumistähtaeg). Karistusseadustik sätestab et:
    • väärtegu aegub kahe aasta möödumisel selle toimepanemisest;
    • teise astme kuritegu aegub viie aasta möödumisel selle toimepanemisest;
    • esimese astme kuritegu kümne aasta möödumisel selle toimepanemisest.
    Kuid kunagi ei aegu süüteod inimsuse vastu, sõjasüüteod ja eluaegse vangistusega karistatavad süüteod.
    Kuriteo aegumine peatub ajaks, mil isik kohtueelsest uurimisest või kohtust kõrvale hoiab.
    Väärteo aegumine peatub ajaks, mil selle toimepannud isik ennast kohtuvälise menetleja või kohtu eest varjab või sama teo kohta alustati kriminaalmenetlus .
    Kohtuotsus ei kuulu täitmisele, kui:
    • esimese astme kuriteo asjas tehtud otsuse jõustumisest on möödunud 5 aastat;
    • teise astme kuriteo asjas tehtud otsuse jõustumisest on möödunud 3 aastat;
    • väärteo asjas tehtud otsuse jõustumisest on möödunud l aasta ja otsust ei ole täidetud.
    Otsuse täitmise aegumine peatub:
    • kui isik hoiab kõrvale karistuse kandmisest;
    • isiku karistusest tingimisi vabastamisel, samuti süüdimõistetu allutamisel käitumiskontrollile määratud katseajaks;
    • ajaks, kui otsuse täitmine oli edasi lükatud või täitmise tähtaega on pikendatud;
    • ajaks, mil isik on välisriigis ja teda ei anta välja või ei saa välja anda.

    14.5. VÄÄRTEOD
    Väärtegu on karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest.
    Arvestades väärteo väikest ebaõigussisu, on karistusseadustiku kohaselt väärteos karistatav vaid täideviimine, osavõtu teised vormid (kihutamine ja kaasaaitamine) aga ei ole käristatavad.
    Füüsilisele isikule väärteo eest kohaldatav arest (kui see on seaduses ette nähtud) on rahatrahviga võrreldes raskem karistus. See seisneb isikult vabaduse võtmises kuni 30 päevani ja seda saab kohaldada ainult kohus.
    Oma olemuselt ning rikutavast õigushüvest lähtuvalt on väärteod liigitatavad:
    • inimõiguste-, riigi- ja avaliku rahu vastasteks väärtegudeks;
    • rahvatervise- ja keskkonnavastasteks väärtegudeks;
    • omandivastasteks ja majandusalasteks väärtegudeks;
    • üldohtlikeks ja liiklusväärtegudeks.
    Väärteoasju lahendavad kohtuvälised menetlejad ja kohtud.
    Kohtuväline menetleja on seadusega sätestatud juhtudel täide­saatva riigivõimu volitustega asutus ning valla- ja linnavalitsus, kes osaleb menetluses ametniku kaudu. Täidesaatva riigivõimu volitus­tega asutusteks, kes menetlevad väärteoasju, on politseiprefektuur , keskkriminaalpolitsei, julgestuspolitsei, kaitsepolitseiamet, oma tege­vusvaldkondades teised ametid, inspektsioonid ja ministeeriumid.
    Kohtuväline väärmenetlus võib toimuda kas hoiatamismenetlusena, kiirmenetlusena või üldmenetlusena.
    Hoiatusmenetluses võib menetleja vähetähtsa väärteo puhul jätta menetlusaluse isiku karistamata ja määrata hoiatustrahvi füüsilisele isikule 25 kuni 200 krooni ja juriidilisele isikule 200 kuni 1000 krooni või piirduda suulise hoiatusega.
    Kiirmenetluse kohaldamiseks peab olema menetletava isiku nõusolek. Väärteoprotokolli koostamata võib kohtuväline menetleja kiirmenetluse otsuses määrata rahatrahvi füüsilisele isikule kuni 100 trahviühikut ja juriidilisele isikule 20 000 krooni.
    Üldmenetlust kohaldatakse juhul, kui menetlusalune isik ei nõustu kiirmenetlusega või kui ta on 14-18-aastane või psüühikahäirega või on vaja otsustada konfiskeerimine või aresti kohaldamine. Selle menetluse korral toimub asjas tõendite kogumine, konfiskeerimise otsustamine, koostatakse väärteoprotokoll ja tehakse kas otsus rahatrahvi määramise kohta või määrus väärteo menetluse lõpetamise kohta.
    Väärteoasja kohtulik menetlus toimub juhul kui:
    • selle arutamine või konfiskeerimise otsustamine on seaduse alusel maa- või linnakohtu pädevuses,
    • on vaja otsustada aresti mõistmine.

    14.6. SÜÜTEOKOOSSEISUDE SÄTESTAMINE KARISTUSSEADUSTIKUS
    Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle esimeses lõikes on antud vastava süüteo lihtkoosseis e põhikoosseis ja sama, kuid oma iseloomult ohtlikuma teo kirjeldus (nn kvalifitseeritud koosseis) vastavalt teises, mõnikord ka kolmandas lõikes.
    Iga süüteo koosseisu kirjeldus sisaldab objektiivseid ja subjek­tiivseid tunnuseid.
    Nt varguse puhul on objektiivseteks tunnusteks:
    • võõras vallasasi,
    • selle võtab ara süüdlane ebaseaduslikult teise isiku valdusest,
    • teeb seda omastamise eesmärgil.
    Kirjeldatud tegevusest (võõra asja aravõtmine, asja valduse rikkumine) ja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgist tuleneb kuriteo subjektiivne tunnus, s.o kavatsetus või otsene tahtlus.
    Isiku süüdioleku tuvastamiseks vaja arvestada nii karistusseadustiku üld- kui ka eriosa sätteid. Tihti ei piisa süüteo analüüsimisel üksnes karistusseadustiku sätetest, vaid arvestada tuleb (olenevalt süüteost) ka mitmeid teisi seadusi (nt relvaseadust, kemikaaliseadust, liiklusseadust jne).
    Teo karistatavuse ja isiku süü tuvastamist nim süüteo kvalifitseerimiseks, millega tegelevad kohtueelse uurimise organid ja kohtusüsteem.
    Karistusseadustiku eriosas on esikohale seatud inimsuse- ja rahvusvahelise julgeoleku vastased süüteod.
    Isikuvastased süüteod sätestavad karistuse eluvastaste süütegude (tapmine, mõrv), tervisevastaste süü­tegude (raske tervisekahjustuse tekitamine, piinamine), vabadusevastased süüteod ( orjastamine , pantvangi võtmine) seksuaalse enesemääramise vastased süüteod (vägistamine jms).
    Poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod on süüteod võrdõiguslikkuse vastu (sotsiaalse vaenu õhutamine), põhivabaduste rikkumised (usuvabaduse rikkumine, sõnumisaladuse rikkumine jms) ja süüteod valimisvabaduse vastu (valimise võltsimine, hääle ostmine, valimispettus jms).
    Süüteod perekonna ja alaealise vastu on nt lapse ja vanema ülalpidamise kohustuse rikkumine, võõra lapse hõivamine, lapse müümine ja ostmine, alaealise prostitutsioonile kallutamine ja kaasaaitamine, tema kallutamine alkoholi tarvitamisele jms.
    Rahvatervisevastased süüteod on süüteod, mis on seotud narkootikumidega, nakkushaigustega või ravimitega.
    Varavastased süüteod on eelkõige süüteod omandi vastu, süüteod vara vastu tervikuna.
    Intellektuaalse omandi vastased süüteod näevad ette karistused autori ning teose esitaja isiklike õiguste rikkumise eest, piraatkoopia valmistamise, selle avaliku esitamise ja sellega, aga samuti võltsitud kaubaga kauplemise eest jms tegude eest.
    Riigivastased süüteod hõlmavad süütegusid Eesti Vabariigi vastu (riigireetmine, salakuulamine), nende hulka kuuluvad ka süüteod riigivõimu vastu ( terrorism , massilise korratuse organiseerimine , ametiruumi tungimine, Eesti Vabariigi ametliku sümboli teotamine jms), süüteod välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni vastu (tungimine diplomaatilist puutumatust omavale maa- alale , hoonesse ja ruumi, välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni ametliku sümboli teotamine jms) ning süüteod riigi kaitsevõime vastu. Tulenevalt riigivastaste süütegude erilisest ohust riigile, on nende eest ette nähtud karmid karistused.
    Avaliku rahu vastased süüteod on süüteod, mis on suunatud avaliku julgeoleku vastu (kuritegeliku ühenduse loomine, juhtimine või sellesse kuulumine, omavoli, ebaseaduslik riigipiiri ületamine), avaliku korra vastased süüteod (avaliku korra rikkumine, looma julm kohtlemine jms), avaliku võimu teostamise vastased süüteod, nagu vägivald võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes, ametliku vormiriietuse ja ametitunnistuse ebaseaduslik kasutamine, valeandmete esitamine, sünnist ja surmast teatamata jätmine.
    Ametialased süüteod on süüteod, mille toimepanijaks on ametiisik (ametiseisundi kuritarvitamine, võimu­liialdus, altkäemaksu ja pistise võtmine) või mis on seotud ametiisikuga (altkäemaksu ja pistise andmine, nende vahendus).
    Õigusemõistmisevastased süüteod on eelkõige teod, mis takistavad õigusemõistmist (vägivald kohtuniku, rahvakohtuniku, uurija, prokuröri, kaitsja, kannatanu esindaja ja tema lähedase suhtes, kuriteo varjamine, kuriteost mitteteatamine), isiku õiguste vastased süüteod kohtueelses ja kohtumenetluses (teadvalt seadusele mittevastava kohtuotsuse või -määruse tegemine, ebaseaduslik ülekuulamine, valekaebus, valeütlus jms) ning karistuse täitmise vastased süüteod (kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu ebaseaduslik kohtlemine, kinnipeetava ebaseaduslik vabastamine, kinnipidamiskohast ja vahi alt põgenemine jms teod).
    Avaliku usalduse vastased süüteod on seotud maksevahendi ja riigi poolt kehtestatud märgi ja tunnuse võltsimisega ning dokumendi võltsimise ja kahjustamisega, nt maksevahendi ja väärtpaberi võltsimine, maksumärgi võltsimine, sõidupileti ja sõidukaardi võltsimine, tähtsa isiku dokumendi võltsimine või selle kuritarvitamine jms teod.
    Keskkonnavastased süüteod on nt tuleohu tekitamine looduses, puude ja põõsaste ebaseaduslik raie, maastiku kahjustamine, loodusliku loomastiku kahjustamine, keskkonna saastamine jm teod, mis ohustavad taimestikku ja loomastikku ning kaitstavaid loodusobjekte ja keskkonda.
    Majandusalaste süütegude hulka kuulub rühm ebaseadusliku majandustegevusega seotud süütegusid, nt tegevus­loata ja keelatud majandustegevus, alkoholi ebaseaduslik tootmine, tubakatoodete käitlemise korra rikkumine jt. Majandusalase süüteona on karistatav maksujõuetuse põhjustamine, maksude väärarvutus, salakaubavedu, rahapesu , konkurentsi kahjustav kokkulepe, konkurentsi kahjustav koondumine, süüteod väärtpaberiringluses jms teod.
    Üldohtlikud süüteod on süüteod, mis on seotud üliohtliku mürgitamisega, süütamise ja plahvatuse tekita­misega, elutähtsa süsteemi ja rajatise kahjustamisega ja eluohtliku ehitamisega, samuti ebaseaduslik kiirgustegevus, lõhkematerjali ja -seadme ebaseaduslik käitlemine, tulirelva ja laskemoona ebaseaduslik käitlemine ning tulirelva lohakas hoidmine.
    Liiklussüüteod on seotud sõidukijuhi poolt liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumisega, liiklussüüteoks on ka mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis isiku poolt, keda on varem sellise teo eest karistatud, alarmsõiduki tähistuse ebaseaduslik kasutamine jms süüteod.
    Kaitseteenistusalased süüteod eeldavad erisubjekti, nende toimepanemise eest karistatakse isikut, kes on tegevteenistuses kaitsejõududes või viibib reservväelasena õppekogu­nemisel. Sellisteks süütegudeks on nt keeldumine käsu täitmisest ja käsu täitmata jätmine, omavoliline lahkumine väeosast või muust teenistuskohast, kui äraolek on kestnud üle kolme päeva, väejooks, kaitseteenistusest kõrvalehoidmine, võimu kuritarvitamine, teenistus­ alane lohakus .
    ÕPI MÕNUGA!!!
    ☺
    107
    • .DOC Laadi alla originaalfail 107 lk · .doc · 457 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Õiguse alused põhjalik konspekt #1 Õiguse alused põhjalik konspekt #2 Õiguse alused põhjalik konspekt #3 Õiguse alused põhjalik konspekt #4 Õiguse alused põhjalik konspekt #5 Õiguse alused põhjalik konspekt #6 Õiguse alused põhjalik konspekt #7 Õiguse alused põhjalik konspekt #8 Õiguse alused põhjalik konspekt #9 Õiguse alused põhjalik konspekt #10 Õiguse alused põhjalik konspekt #11 Õiguse alused põhjalik konspekt #12 Õiguse alused põhjalik konspekt #13 Õiguse alused põhjalik konspekt #14 Õiguse alused põhjalik konspekt #15 Õiguse alused põhjalik konspekt #16 Õiguse alused põhjalik konspekt #17 Õiguse alused põhjalik konspekt #18 Õiguse alused põhjalik konspekt #19 Õiguse alused põhjalik konspekt #20 Õiguse alused põhjalik konspekt #21 Õiguse alused põhjalik konspekt #22 Õiguse alused põhjalik konspekt #23 Õiguse alused põhjalik konspekt #24 Õiguse alused põhjalik konspekt #25 Õiguse alused põhjalik konspekt #26 Õiguse alused põhjalik konspekt #27 Õiguse alused põhjalik konspekt #28 Õiguse alused põhjalik konspekt #29 Õiguse alused põhjalik konspekt #30 Õiguse alused põhjalik konspekt #31 Õiguse alused põhjalik konspekt #32 Õiguse alused põhjalik konspekt #33 Õiguse alused põhjalik konspekt #34 Õiguse alused põhjalik konspekt #35 Õiguse alused põhjalik konspekt #36 Õiguse alused põhjalik konspekt #37 Õiguse alused põhjalik konspekt #38 Õiguse alused põhjalik konspekt #39 Õiguse alused põhjalik konspekt #40 Õiguse alused põhjalik konspekt #41 Õiguse alused põhjalik konspekt #42 Õiguse alused põhjalik konspekt #43 Õiguse alused põhjalik konspekt #44 Õiguse alused põhjalik konspekt #45 Õiguse alused põhjalik konspekt #46 Õiguse alused põhjalik konspekt #47 Õiguse alused põhjalik konspekt #48 Õiguse alused põhjalik konspekt #49 Õiguse alused põhjalik konspekt #50 Õiguse alused põhjalik konspekt #51 Õiguse alused põhjalik konspekt #52 Õiguse alused põhjalik konspekt #53 Õiguse alused põhjalik konspekt #54 Õiguse alused põhjalik konspekt #55 Õiguse alused põhjalik konspekt #56 Õiguse alused põhjalik konspekt #57 Õiguse alused põhjalik konspekt #58 Õiguse alused põhjalik konspekt #59 Õiguse alused põhjalik konspekt #60 Õiguse alused põhjalik konspekt #61 Õiguse alused põhjalik konspekt #62 Õiguse alused põhjalik konspekt #63 Õiguse alused põhjalik konspekt #64 Õiguse alused põhjalik konspekt #65 Õiguse alused põhjalik konspekt #66 Õiguse alused põhjalik konspekt #67 Õiguse alused põhjalik konspekt #68 Õiguse alused põhjalik konspekt #69 Õiguse alused põhjalik konspekt #70 Õiguse alused põhjalik konspekt #71 Õiguse alused põhjalik konspekt #72 Õiguse alused põhjalik konspekt #73 Õiguse alused põhjalik konspekt #74 Õiguse alused põhjalik konspekt #75 Õiguse alused põhjalik konspekt #76 Õiguse alused põhjalik konspekt #77 Õiguse alused põhjalik konspekt #78 Õiguse alused põhjalik konspekt #79 Õiguse alused põhjalik konspekt #80 Õiguse alused põhjalik konspekt #81 Õiguse alused põhjalik konspekt #82 Õiguse alused põhjalik konspekt #83 Õiguse alused põhjalik konspekt #84 Õiguse alused põhjalik konspekt #85 Õiguse alused põhjalik konspekt #86 Õiguse alused põhjalik konspekt #87 Õiguse alused põhjalik konspekt #88 Õiguse alused põhjalik konspekt #89 Õiguse alused põhjalik konspekt #90 Õiguse alused põhjalik konspekt #91 Õiguse alused põhjalik konspekt #92 Õiguse alused põhjalik konspekt #93 Õiguse alused põhjalik konspekt #94 Õiguse alused põhjalik konspekt #95 Õiguse alused põhjalik konspekt #96 Õiguse alused põhjalik konspekt #97 Õiguse alused põhjalik konspekt #98 Õiguse alused põhjalik konspekt #99 Õiguse alused põhjalik konspekt #100 Õiguse alused põhjalik konspekt #101 Õiguse alused põhjalik konspekt #102 Õiguse alused põhjalik konspekt #103 Õiguse alused põhjalik konspekt #104 Õiguse alused põhjalik konspekt #105 Õiguse alused põhjalik konspekt #106 Õiguse alused põhjalik konspekt #107
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 107 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-05-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 457 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 4 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor LingLing Est Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    õiguse aluste väga põhjalik konspekt
    õiguse alused riik konspekt õigus maksud kaasus rahvas kodakondsus paiksustsensus monarhia poolpresidentaalne vabariik parlamentaarne vabariik rahvademokraatlik vabariik kaitseteenistusalased süüteod

    Sarnased õppematerjalid

    Nimetu
    77
    doc

    Nimetu

    3 2) Korparatiivne autonoomia (keelekoosluse olemasolu, teatud arv kohti riigiaparaadis, selles keeles toimub kohtupidamine ja õppetöö koolis) 3) Territoriaalne autonoomia a. Etnoterritoriaalne e. poliitiline (etnilised rühmad asuvad kompaktselt, autonoomsed vabariigid, oblastid jne., oma konstitutsioon, seaduste andmise õigus kohaliku elu küsimustes, mõnikord õigus osaleda üleriigiliste küsimuste otsustamisel, oma parlament ja täidesaatva võimi organ, tal ei ole oma kodakondsust ega kohtusüsteemi) b. Kultuuriautonoomia (elavad hajutatult, kultuuri ja keele hoidmine, osalevad seaduses määratud ulatuses riigi poliitilises elus) Õiguse mõiste

    Kategoriseerimata
    Õiguse alused konspekt
    88
    doc

    Õiguse alused konspekt

    haldusterritoriaalseteks üksusteks, need omakorda väiksemateks üksusteks jne. Föderatsioon ehk liitriik on riik, mille koostisosadeks on liikmesriigid või riiklikud moodustised (föderatsiooni subjektid). Konföderatsioon on riikide liit, mis luuakse mingi ühise eesmärgi saavutamiseks ­ tavaliselt sõjalise või poliitilise ­ ja mille struktuur, organid ning nende moodustamise kord ja pädevus määratakse kindlaks rahvusvahelise õiguse normidega. Poliitiline reziim kujutab endast poliitilise võimu teostamise meetodite kogumit, mis iseloomustab demokraatlike õiguste ja vabaduste reaalset kasutamist ühiskonnas ning riigivõimuorganite seotust oma tegevuse õiguslike alustega. Demokraatlik poliitiline reziim on selline valitsemisviis, kus riigivõim lähtub rahvast, toetub rahva enamusele ja on rahva poolt kontrollitav. Autoritaarne poliitiline reziim rajaneb isikuvõimul, võimu

    Õiguse alused
    Õigusõpetuse eksami konspekt
    23
    docx

    Õigusõpetuse eksami konspekt

    Õigusakti teksti sõnastamisel peab seadusandja lähtuma eesmärgist anda tema poolt vajalikuks peetav käitumismudel (teatav käitumise keeld, kohustus või võimalus) adekvaatselt edasi selle adressaatidele, isikutele, kellele see käitumismudel on ette nähtud. Õiguse kasutaja või rakendaja peab õigusaktis sõnastatud teksti kaudu võimalikult adekvaatselt mõistma selles aktis sisalduvaid norme. Õigussüsteemi mõiste ja struktuur Õigussüsteem on õiguse ajalooliselt kujunenud sisemine ühtsus, õigusnormide struktuurne paigutus õigusharude ja instituutide kaupa. Tavakäsitluses mõistetakse õigussüsteemi all sageli teataval viisil ülesehitatud õigusnormide kogumit ja sellele lisaks ka õigusasutuste süsteemi. Avalik õigus ja eraõigus Avalik õigus hõlmab õigusharusid, õigusinstituute ja õigusnorme, mis reguleerivad suhteid, kus üheks suhte pooleks on riik ja mida iseloomustab subjektide omavaheline subordinatsioon

    Õiguse alused
    Tsiviilõigus KT2
    38
    doc

    Tsiviilõigus KT2

    Imperatiivseid norme, s.o norme, mis rangelt määravad ära poolte vastastikuse käitumise, kasutatakse tsiviilõiguslikus regulatsioonimehhanismis märksa harvemini Tsiviilõigus täidab eraõiguse üldosa funktsioone. Eraõigus aga on õigussüsteemi osa, mis reguleerib isikutevahelisi suhteid poolte võrdsuse alusel. Eraõiguse eriosa moodustavad sellised õigusvaldkonnad nagu äriõigus, intellektuaalse omandi õigus, rahvusvaheline eraõigus jt. Tsiviilõigus on niisiis eraõiguse haru, see on õigusnormide kogum, mis üldisemalt käsitledes, reguleerib suhte poolte vastastikust käitumist, lähtudes õiguslikust võrdsusest ja sõltumatusest, tunnustades tsiviilõigussuhetes osalejate tahte autonoomiat, nende varalist iseseisvust ja isiklikke mittevaralisi suhteid. 51. Tsiviilõigussuhte mõiste ja suhtest osavõtjad (isikud).

    Õigus alused
    Õigusõpetus II kt konspekt
    55
    docx

    Õigusõpetus II kt konspekt

    ASJAÕIGUS Esemed 1) Asjad ­ asi on kehaline ese 2) Õigused ­ seaduses näidatud juhtudel kohaldatakse õigusele asja kohta sätestatut 3) Muud hüved ­ mis võivad olla õiguse objektiks Asjaõigus ­ tsiviilõiguse ühe instituudina on õigusnormide kogum, mis reguleerib asjadega seotud õigussuhteid nii paigalseisus kui ka nende muutumises. Põhiliseks õigusallikaks, mis reguleerib asjaõigusega seonduvat, on asjaõigusseadus (AÕS), samuti TSÜS, asjaõigusseaduse rakendamise seadus, korteriomandiseadus ja kinnistusraamatuseadus. Asjaõigused on või lõppemine (äramuutva tingimusega tehing) on omand (omandiõigus) ja piiratud asjaõigused (AÕS §5):

    Õigusõpetus
    Õiguse alused eksami konspekt
    44
    doc

    Õiguse alused eksami konspekt

    Selles protsessis otsustatakse, mis kellele lubatud, mis keelatud, kuidas õigused ja kohustused on jaotatud- need otsused pannakse õigusaktide vormi. Terves ühiskonnas peab ühiskonnaliikmete enamus õigeks, vajalikuks ja võimalikuks seadusi jm õigusnorme täita. Õigusnorm on sotsiaalne norm. Kõiki õigusnorme nimetatakse õiguseks objektiivses mõttes. Õigusnormid käivad tavaliselt kahe isiku kohta: ühele pannakse mingi õigus-subjektiivne õigus- ja teisele kohustus. Objektiivse õiguse moodustavad normid, subjektiivse õiguse moodustavad õigusuhted. Õigus objektiivses tähenduses- riiklikult kehtestatud üldkehtivad reeglid, nt. liiklusseadus Õigus subjektiivses tähenduses- õbjektiivsest õigusest tulenev üksikisiku nõue teise eraisiku või riigi suhtes, nt. saada juhiluba, kui eksam tehtud. Õigusriigi põhimõte: ka riigivõimu kandjad on oma tegevuses seotud seadusega ning kohustatud tagama üksikisikute õigused ja vabadused. Õigusriigi põhimõtte elemendid:

    Õiguse alused
    Õiguse alused-KORDAMISKÜSIMUSED
    17
    doc

    Õiguse alused. KORDAMISKÜSIMUSED

    ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine. 2. Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist- Sugukonnas teostas võimu pealik, kes oli valitud juhiks autoriteedi ja austuse tõttu. Pealik oli sugukonna võimu kehastus ja väljendas sugukonna huve. Sugukonna käitumist juhtisid sugukonna enda poolt käitumise aluseks võetud tavad. Tava ­ käitumisreegel, mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu. Riigi tekkimisega paralleelselt

    Õiguse alused
    Arvestuse küsimused ja vastused
    8
    doc

    Arvestuse küsimused ja vastused

    See on ka tema peamine spetsiifika. Õigussuhe on õigusnormi realiseerimise üheks vahendiks. 2.Õigussuhe on niisugune inimestevaheline seos, mis tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu (õigused ja kohustused realiseeruvad..... 3.Õigussuhe on niisugune inimestevaheline seos, mille säilimise tagab riik. 4.Õigussuhe on niisugune inimestevaheline seos, mis kannab individualiseeritud, määratletud iseloomu. TSIVIILÕIGUSSUHE üks mahukamaid õiguse harusid. Reg. varalisi suhteid ühiskonnas, sältumata subjektidest (üksikisik, organisatsioon, riik). Neid varalisi suhteid reg. autonoomse meetodi abil. Seadused, mis kuuluvad tsiviilõiguse harusse: Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus (20. jun. 1991. a.) TSIVIILÕIGUSSUHTE MÕISE JA OBJEKTID ja SISU Tsiviilõigusliku suhte subjektid (isikud) Tsiviilõiguse suhte subjektideks on isikud. Isik võib olla kas füüsiline või juriidiline

    Õigusõpetus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (4)

    Agnessaa profiilipilt
    Agnessaa: väga väga rahul, aitähh :)
    11:32 02-02-2018
    profiilipilt
    : Väga super materjal!
    08:07 07-01-2015
    annu004 profiilipilt
    annu004: oli samuti abi
    08:18 23-05-2014



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun