Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Õiguse alused põhjalik konspekt (4)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Milline organ on akti välja andnud ?
  • Millal akt on välja antud ?
  • Kus akt on välja antud ?
  • Millise konkreetse isiku kohta see akt on antud ?
  • Millistele faktilistele asjaoludele akt toetub (õiguse rakendamise faktiline alus) ?
  • Milles seisneb asja lahendamise olemus ?
 
Säutsu twitteris
Õiguse alused
1. RIIGI JA ÕIGUSE TEKKIMINE
RIIGI PÕHIMÕISTED
  • RIIGI JA ÕIGUSE TEKKIMINE
    Ürgkogukondliku korra ajal teostas sugukonnas võimu pealik , kes oli valitud juhiks isikliku autoriteedi ja austuse tõttu. Eriaparaati võimu teostamiseks pealikul polnud, pealik väljendas kogu sugukonna huve, oli sugukonna võimu kehastus. Sugukond teostas ise oma võimu, toetudes pealiku autoriteedile. Sugukonna käitumist juhtisid tavad, käitumisreeglid, mis olid kujunenud ühiskonna sees paljude põlvakondade sotsiaalsete kogemuste alusel. Tava on käitumisreegel, mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu.
    Tootmisvahendite ja tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk ja võimalus seda teiselt sugukonnalt vägivaldselt omandada. Selle funktsiooni täitmiseks tekkis sugukonnapealiku ümber malev, mille liikmetest kujunes ajapikku pealiku lähikond. Ühiskonda oli tekkinud inimeste grupp, kelle põhiliseks tegevusalaks ei olnud tootmine, vaid juhtimine. See oli riigiaparaadi algkuju, ühiskonnast eraldunud avalik võim. Kogukonnast oli saanud riik.
    Riigi tekkimist iseloomustas:
  • ühiskonnast eraldunud ja tema üle võimu teostava, st avaliku võimu tekkimine,
  • selle võimu teostamine territoriaalsel põhimõttel, mitte sugukondlikul alusel, ja
  • võimu kandjana ja selle objektina oli veresuguluses oleva sugukonna asemele tekkinud uus inimkooslus – rahvas.
    Koos riigi tekkimisega tekkisid ka uued juhtimissuhted, mis vajasid reguleerimiseks ka uusi norme. Uued, riigi vajadusi rahuldavad käitumisreeglid (normid) kujunesid kahtviisi:
  • riik aktsepteeris tavasid, mis talle sobisid, ja hakkas nõudma nende täitmist, luues nii tavaõiguse;
  • riik alustas ise sisult uute normide loomist ja kehtestamist (riigi õigusloome).
    Õigus on käitumisreeglite (normide) kogum, mis on kehtestatud või sanktsioneeritud riigi poolt ja mille täitmist tagatakse riigi sunnijõuga.
    Normi kehtestamine – normi veel pole, see alles luuakse (esmakordselt).
    Normi sanktsioneerimine – norm on juba olemas, selle täitmist hakatakse kontrollima.
  • RIIGI TUNNUSED. RIIGI VORMID
    Riigi põhitunnused:
    • avalik võim,
    Avalik võim on riiki riigieelsest ühiskonnaorganisatsioonist eristamise esmatähtis tunnus. Selle all mõeldakse kogu riigi juhtimisaparaati. Sinna kuuluvad ka selle aparaadi relvastatud struktuuriüksused nagu armee , politsei, luure , vanglad jne.
    Avaliku võimu ülesehitus, selle kasutamise eesmärgid ja teostamisel kasutatavad meetodid võivad olla erinevad, sõltudes riigivalitsemise vormist , poliitilisest režiimist, ühiskonna poliitilisest struktuurist, ajaloolise arengu erisusest ja mitmesugustest muudest teguritest.
    Riigivõim on suveräänne võim. Riigivõimu suveräänsus tähendab riigi täielikku välispoliitilist sõltumatust teistest riikidest (iseseisvust) ja võimu ülimusikkust sisepoliitilises elus (võimu jagamatust).
    Riigivõimu ülimuslikkus tähendab seda, et riigi territooriumil ei ole sellest võimust kõrgemat võimu ja et riik oma võimu kellegagi ei jaga.
    Riigi territoorium on ruumiline ala, mille piirides teostatakse riigi võimu. See on riigi eksisteerimise ja riigivõimu rakendamise looduslik ruumiline eeldus. Riigi territooriumi hulka arvatakse:
  • riigipiiriga piiratud maismaa osa;
  • riigi territoriaal- ja siseveed ;
  • õhuruum maismaa, sise- ja territoriaalvete kohal;
  • atmosfääris asuvad riigi lennu- ja kosmoseaparaatide kabiinid;
  • maapõu riigipiiriga piiratud territooriumi all;
  • riigilipu all kauba- ja reisilaevad avamerel;
  • sõjalaevad avamerel ja teiste riikide territoriaal- ja sisevetes.
    Igal riigil on oma territooriumil võimutäius nii seadusandluse, täitev-korraldava tegevuse kui ka õigusemõistmise valdkonnas, teiste riikide omavoliline sekkumine riigi asjadesse tema territooriumil on välistatud.
    Riigi juhtimissüsteemide töö tulemuslikkuse huvides jaotakse riigi territoorium haldusterritoriaalseteks üksusteks. Riigi haldusterritoriaalne korraldus sõltub riigi suurusest , riikliku korralduse vormist, ajaloolistest traditsioonidest, rahvuslikust koosseisust, aga samuti riigi ees seisvatest mitmesugustest konkreetsetest ülesannetest. Vastavalt Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusele on Eesti territoorium jaotatud maakondadeks, valdadeks ja linnadeks.
    Rahvas täidab riigivõimu suhtes üheaegselt kahesugust rolli: ta on inimhulk, kes asub riigivõimule allutatud territooriumil ja on seega selle võimu tegevuse objektiks , kuid ta on ka riigi arengu protsessis muutunud üha enam riigivõimu teostajaks, riigivõimu subjektiks.
    Kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv poliitilis-õiguslik seos, mille alusel isikule laieneb riigi täielik jurisdiktsioon, ta kasutab kõiki riigis kehtivaid õigusi ja vabadusi ning kannab kodanikele pandud kohustusi.
    Üldjuhul kodakondsus kas omandatakse sünniga või saadakse naturalisatsiooni korras.
    Naturalisatsiooni korras kodanikuks saamise tingimused:
  • paiksustsensus – nõue, et kodakondsuse taotleja oleks riigis seaduslikult elanud seadusega kindlaksmääratud aja;
  • kodankondsuse taotlemise vabatahtlikkus , mida tõendab isiklik avaldus kodakondsuse taotlemiseks;
  • ustavusvanne uuele riigile.
    Paljudes riikides lisandub neile nõuetele veel:
  • keele tundmine ;
  • riigi põhiseaduse tundmine;
  • võime end ja oma perekonda ülal pidada;
  • võlgnevuste puudumine eelmise kodakondsuse riigis.
    Kodakondsuse mõiste peaks täpsel kasutamisel olema seotud vaid vabariiki kuuluvate isikutega, kuna monarhias ei ole kodanikke , vaid on monarhi alamad. Seetõttu kasutatakse vahel kodanikuks ja alamaks olemist ühendava täpsema ülsmõistena riikkondsust.
    Avalik võim, territoorium ja rahvas võivad riikluse elementidena esineda eri riikides erinevalt ja erinevates õiguspoliitilistes seostes, kujundades seeläbi erinevaid riigivorme.
    Riigivormi mõistet kasutatakse õigusteoreetilises kirjanduses kolmes erinevas tähenduses:
  • riigivalitsemise vorm;
  • riikliku korralduse vorm;
  • poliitiline režiim.

  • RIIGIVALITSEMISE VORMID
    Riigivalitsemise vormi all mõeldakse riigivõimu seesmist organisatsiooni, st kõrgemate riigivõimuorganite loomise, ülesehituse ja omavaheliste suhete printsiipe ning nende suhteid teiste riigiorganite ja indiviididega.
    Monarhia on riigivalitsemise vorm, mida iseloomustab kõrgema riigivõimu kuulumine monarhile, kes omandab võimu pärimise teel eluaegselt ja on juriidiliselt vastutamatu. Monarh on ainuisikuline riigipea .
    Piiramata monarhia korral kuulub monarhile kogu võimutäius, riigipea on üheaegselt kõrgeim seadusandliku võimu organ, täidesaatva võimu juht ja õigusemõistja. Piiramata monrhia eri vormideks loetakse despootiat vanades idamaades , türanniat antiikmaailmas ja absoluutset monarhiat keskajal Euroopa riikides.
    Piiratud monarhia on monarhia alamliik, milles isevalitseja suva on kitsendatud mingi riigiorgani või seisusliku esindaja poolt, kellega tal tuleb arvestada. Piiratut monarhiat on ajaloos esinenud seisuslik -esindusliku ja konstitutsioonilise monarhiana.
    Seisuslik-esinduslik monarhia esines Euroopa feodaalriikides 13.-17. sajanditel ja seda iseloomustas monarhi kõrval seisusliku esindusorgani olemasolu, see oli põhimõtteliselt nõuandva pädevusega.
    Konstitutsionaalse monarhia puhul monarhi pädevus on kindlaks määratud demokraatlikult kehtestatud konstitutsiooniga, seadusandlik võim kuulub parlamendile ja täidesaatev võim valitsusele. Monarh täidab eelkõige esindusfunktsioone.
    Vabariik on riigivalitsemise vorm, kus riigipeaks on kindlaksmääratud tähtajaks valitud president . Vabariiklik riigivõimu organisatsioon on maailmas läbi aegade kasutusel olnud. Antiikmaailmas esines vabariik kas aristokraatliku või demokraatliku vabariigi kujul. Orjanduslikus aristokraatlikus vabariigis kuulus võim kitsale pärilikule privilegeeritud eliidile, üldine valimisõigus puudus. Demokraatlikus vabariigis kuulus võim rahvale, valimistest võisid osa võtta kõik vabad kodanikud.
    Feodaalajal tekkis teatava erandina vabariikliku võimukorraldusega üksusi linnavabariikide näol.
    Sotsialistlik vabariik on esinenud nõukogude vabariigi ja rahvademokraatliku vabariigi vormis.
    Nõukogude vabariiki sotsialistliku riigi vormina iseloomustas eelkõige riigi kõikidel tasanditel rahvaesinduste organite ülesandeid täitev nõukogude süsteem. Eksisteeris aastatel 1917.-1991.
    Rahvademokraatlik vabariik tekkis neis Euroopa ja Aasia riikides, mis pärast II maailmasõda jäid NSV Liidu mõjutsooni.
    Nüüdisaja vabariigid on kas parlamentaarsed või presidentaalsed.
    Presidentaalset vabariiki iseloomustab võimu koondumine parlamendist sõltumatu presidendi kätte, nt USA. President on täidesaatva võimu tipuks, mõnel juhul ka valitsuse juhiks. Tal on parlamendi kõrval ka seaduslik pädevus. Valitsuse moodustab president parlamendiväliselt ja valitsus ei kanna parlamendi ees poliitilist vastutust.
    Parlamentaarne vabariik rajaneb parlamendi võimu ülimuslikkusel. Presidendil on peamiselt esindusfunktsioon. Tal puudub seadusandlik pädevus ja ta ei ole aktiivselt tegev riigi poliitilises elus. Valitsusel peab olema parlamendi usaldus ja ta vastutab parlamendi ees. Valitsuse juht on parlamendivalimised võitnud partei juht või parlamendis enamuse moodustavate parteide koalitsiooni poolt esitatud isik.
    Poolpresidentaalne vabariik on riik, kus presidendi, valitsuse ja parlamendi suhetes on nii presidentaalsele kui ka parlamentaarsele vabariigile omaseid tunnuseid.
  • RIIKLIK KORRALDUS JA POLIITILINE REŽIIM
    Riikliku korralduse vormi all mõeldakse riigi territoriaal-poliitilist ülesehitust, riigi koostisosade õiguslikku ja poliitilist staatust ning nende omavahelise ja riigi keskvõimuga suhtlemise põhimõtteid. See näitab kas riigi territoorium kujutab endast ühtset tervikut või jaguneb üksikuteks suhteliselt iseseisvateks üksusteks.
    Eristatakse riikliku korralduse kahte erivormi – unitaarriiki ja föderatsiooni.
    Unitaarriik ehk lihtriik on riik, mis territoriaal-poliitiliselt kujutab endast ühtset tervikut.
    Föderatsioon ehk liitriik on riik, millle koostisosadeks on liikmesriigid või riiklikud moodustised (föderatsiooni subjektid ), nt USA, India, Saksamaa. Föderatsiooni subjektid kannavad erinevaid nimetusi: liiduvabariigid (endises NSV Liidus), osariigid (USA-s, Indias), kantonid (Šveitsis) jne.
    Konföderatsioon on riikide liit, mis luuakse mingi ühise (tavaliselt poliitilise või sõjalise) eesmärgi saavutamiseks. Liikmesriigid säilitavad oma suveräänsuse.
    Paljudes riikides, sõltumata nende valitsemisvormi ja riikliku korralduse erisusest, on territooriume, mis kasutavad ülejäänud riigiosadega võrreldes erinevat õiguspoliitilist seisundit , mida nimetatakse autonoomiaks.
    Autonoomia kujutab endast riigi territooriumi mingile osale antud sisemist omavalitsust, iseseisvust kohaliku elu küsimuste otsustamisel, sealhulgas ka piiratud õigust anda seadusi kohaliku tähtsusega küsimustes, nt Korsika Prantsusmaal, Ahvenamaa Soomes. Autonoomne moodustis luuakse üldjuhul seadusega. Selle pädevus määratakse kindlaks kas riigi põhiseaduse või eraldi seadusega. Tihti on autonoomia saavutamine kestva visa võitluse tulemus.
    Personaalse autonoomiaga on tegemist siis, kui hajutatult elavad etnilised rühmad loovad oma kultuuri- ja olmeküsimustega tegelevad organisatsioonid , kes võtavad osa riigi poliitilisest elust.
    Korporatiivne autoomia seondub keelekoosluse olemasoluga, kellele reserveeritakse teatud arv kohti riigiaparaadis, selle piirkonna teistest rahvusrühmadest riigiteenistujad aga peavad oskama selle koosluse keelt ja olmet, selles keeles toimub kohtupidamine ja õppetöö koolis.
    Territoriaalne autonoomia esineb etnoterritoriaalse autonoomia ja kultuuriautonoomia kujul.
    Etnoterritoriaalne ehk poliitiline autonoomia on võimalik seal, kus etnilised rühmad asuvad maa-alal kompaktselt, mistõttu saab luua autonoomseid vabariike, ringkondi, oblasteid, rajoone jne.
    Poliitilisel autonoomial on riikluse tunnuseid: enamasti on autonoomsel üksusel oma konstitutsioon , tal on seaduste andmise õigus kohaliku elu küsimustes jne. Nt Gröönimaa Taanis , Põhja- Iirimaa Suurbritannias, Ahvenamaa Soomes.
    Administratiivne autonoomia esineb tunduvalt harvemini kui poliitiline autonoomia. Administratiivne ehk haldusautonoomia on poliitlisest tunduvalt piiratum., kuid annab võimaluse kohalike küsimuste otsustamisel ning kohalike riigi- ja omavalitsusorganite kujundamisel arvestada kohalike etniliste rühmade huve, nt Tiibet Hiinas.
    Kultuuriautonoomia luuakse seal, kus etnilised rühmad elavad hajutatult muu elanikonna hulgas. Organisatsioonide kaudu tegelevad nad oma kultuuri ja keele hoidmise ja arendamisega ning osalevad seaduses määratud ulatuses riigi poliitilises elus.
    Poliitiline režiim näitab, kuidas teostatakse poliitilist võimu, mis iseloomustab demokraatlike õiguste ja vabaduste reaalset kasutamist ühiskonnas ning riigivõimuorganite seotust oma tegevuse õiguslike alustega.
    Demokraatlik poliitiline režiim (ehk demokraatia) on valitsemisviis, kus riigivõim lähtub rahvast, toetub rahva enamusele ja on rahva poolt kontrollitav. Seda režiimi iseloomustab poliitiline pluralism , üldine valimisõigus, kodanike õiguste ja vabaduste sätestamine konstitutsioonis ja nende kasutamise reaalne tagamine praktikas. Demokraatia oluliseks tagatiseks on võimude lahususe põhimõtte järgmine, sõltumatu kohtu olemasolu ja seaduslikkuse printsiibist kinnipidamine .
    Autoritaarne poliitiline režiim rajaneb isikuvõimul, võimu teostatakse enamuse tahtest sõltumatult, kasutades selleks laialdaselt riigi sunniorganeid.
    Totalitaarne poliitiline režiim on antidemokraatliku poliitilise režiimi äärmuslik vorm. Seda iseloomustab kodanike kõigi eluavalduste allutamine riigivõimu kontrollile , selleks vajalike repressiivorganite süsteemi väljaarendamine, kultuuri ja ideoloogia politiseerimine ning massiteabevahendite üle riikliku järelvalve kehtestamine. Indiviidi huvid allutatakse täielikult riigivõimule, nt fašism Itaalias 1922-1943, NSV Liit 1917-1990.
  • RIIGI FUNKTSIOONID. RIIGIAPARAAT
    Riigi tegelik iseloom, mis võib mõnikord poliitilistes ja õigusaktides deklareeritust erineda, ilmneb tema funktsioonide ja praktilise teostamise analüüsi tulemusel.
    Riigi funktisoon on riigi tegevuse põhisuund, mis vastab riigi ees seisvatele ülesannetele ja annab riigile sotsiaalmajandusliku ja poliitilise iseloomustuse . Need tegevuse põhisuunad ei sõltu riigi suvast, nende iseloomu määravad riigi eesmärgid ja ülesanded.
    Riigi funktsioonid liigitatakse sise- ja välisfunktsioonideks, sõltuvalt nende teostamisest kas riigi siseelu korraldamisel või rahvusvahelises suhtlemises.
    Riigi sisefunktsioonideks on riigivõimu säilitamise ja kindlustamise funktsioon, õiguskorra tagamise funktsioon, sotsiaalmajanduslik ehk majanduslik-organisatoorne funktsioon ja kultuurilis-kasvatuslik funktsioon. Need fn-d on omased kõikidele riikidele.
    Riigi välisfunktsioonidest on kõige olulisem riigi kaitsefunktsioon, vastastikuse koostöö ja abistamise funkstioon .
    Riigi funktsioone teostatakse õiguslikes (funktsioonide teostamine õigusloome, riigi täidesaatva tegevuse, õigusemõistmise, kontrolli ja järelvalve kaudu) ja organisatsioonilistes vormides (riigiaparaadi lülide vahendusel teostatav korraldusliku iseloomuga operatiivne töö riigielu juhtimisel).
    Riik teostab funktsioone riigiaparaadi kaudu.
    Riigiaparaat kujutab endast riigiorganite süsteemi, mille abil teostatakse riigivõimu. Riigiaparaat on iga riigi tähtsaim koostsiosa ja riigi kehastus. Riigiaparaat ei ole riigiorganite mehhaaniline kogum, vaid on nende organite rangelt korrastatud terviklik süsteem. Selles on täpselt määratud nii iga üksikorgani õiguslik seisund (tema pädevus) kui ka tema koht teiste organite suhtes.
    Riigiorgan on riigiaparaadi struktuurne element, selle funktsionaalne osa. Riigiorgani olulisemateks tunnusteks on:
  • riigiorganil on riigivõimualused volitused , ta teostab riigi monopoolset pädevust, riigivõimu;
  • riigiorganil on õigusaktidena kindlaksmääratud funktsioon (nt ringkonnakohtul esimese astme kohtute lahendite läbivaatamine apellatsiooni korras);
  • oma funktsiooni teostamiseks on riigiorgan varustatud vajaliku pädevusega (kompetentsiga), mis antakse kas seaduse või seaduse alusel antud madalama õigusaktiga;
  • riigiorgani tegevusega seotud kulud kaetakse riigieelarve vahenditest;
  • riigiorgan ise liigendub struktuuriüksusteks (nt osakond, talitus, büroo jms);
  • riigiorgani koosseisus töötavad inimesed saavad töö eest tasu riigilt, riik määrab nende tööalased õigused ja kohustused, nad on riigiteenistujad.
    Riigiorganeid võib liigitada mitmesugustel alustel.
    Kõige levinum ja algsem on riigiorganite liigitus võimude lahususe põhimõttest lähtudes seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu organiteks.
    Seadusandliku võimu organina on parlament demokraatliku riigi aparaadis kesksel kohal, tema esmane funktsioon on seaduste vastuvõtmine. Parlament võtab vastu riigieelarve.
    Täidesaatva riigivõimu organite tegevus on suunatud seadustes ja kõrgemal seisvate haldusorganite õigusaktides sisalduvate nõuete elluviimisele.
    Kohtuvõimu organiteks on kohtud, mis on riigi ametiasutused, kelle esmaseks ülesandeks on õigusemõistmine.
    Riigivõimu territoriaalse ulatuse alusel liigitatakse seadusandliku võimu organid kõrgeimateks ja kohalikeks. Kõrgeimaks seadusandliku võimu organiks igas riigis on rahva esindusorgan , mille üldnimetus on parlament. Kohalikeks esindusorganiteks on kohalike omavalitsuste esinduskogud (Eestis valla- ja linnavolikogud).
    Sama tunnuse alusel liigitatakse täidesaatva riigivõimu organid keskhaldusorganiteks ja kohalikeks haldusorganiteks.
    Keskhaldusorganiteks on täidesaatva riigivõimu organid, mille pädevus hõlmab kogu riigi territooriumi (nt Eesti Vabariigi Valitsus, ministeeriumid , ametid, inspektsioonid), kohalike haldusorganite pädevus piirdub aga ühe haldusterritoriaalse üksuse piiridega (nt Eestis maavanem ).
    Oma kompetentsi ulatuse järgi eristatakse üldkompetentsiga ja erikompetentsiga haldusorganeid. Üldkompetentsiga haldusorganit iseloomustab tema pädevuse suur ulatus (nt Vabariigi Valitsus). Erikompetentsiga haldusorganid (nt ministeerium, amet) juhivad vaid mõnda üksikut riigijuhtimise valdkonda.
    Lähtudes riigiorgani kohast ja tähendusest riigiaparaadis, eristatakse esmaseid ja teiseseid (tuletatud) riigiorganeid. Esmased riigiorganid valib vahetult rahvas kui suverään, need organid on riigiaparaadi poliitliseks aluseks, sest nad väljendavad kõige täielikumalt rahva suveräänsust. Eestis on esmaseks riigiorganiks ainult Riigikogu. Teisesed riigiorganid sõltuvad oma kujundusviisilt ja volituselt esimestest.
    Moodustamisviisi järgi eristatakse valitavaid ja mittevalitavaid riigiorganeid. Valitav riigiorgan moodusatakse valimiste tulemusel. Mittevalitavad riigiorganid saavad oma volitused nimetamise või määramise teel. Nii nt nimetab Riigikogu ametisse kõrgemaid ametnikke (Riigikohtu esimehe, õiguskantsleri jne), Vabariigi President nimetab ametisse kohtunikud , kaitseväe juhataja jne.
    Oma volituste ajalise kestuse järgi võib riigiorgan olla kas alaline või ajutine. Alaline riigiorgan luuakse tema tegevusaega kindlaks määramata, eeldades, et tema tegevus kestab kuni vastava vajaduse äralangemiseni. Ajutine on selline riigiorgan, mille moodustamisel määratakse kindlaks tema tegevuse ajutised piirid (nt Riigikogu uurmiskomisjon, valitsuskomisjon, ekspertkomisjon jt).
    2. ÕIGUSE MÕISTE JA TÄHTSUS
    2.1. ÕIGUSE MÕISTE
    Õigus on käitumisreeglite (normide) kogum, mis on kehtestatud või sanktsioneeritud riigi poolt ja mille täitmist tagatakse sunnijõuga.
    Õigust iseloomustavad tunnused:
    1. Õigus kui käitumisreeglite (normide) kogum. Õigusnormid toimivad kogumina, kujutavad endast terviklikku süsteemi.
  • Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum.
  • Õiguses väljendub riigi tahe , mida demokraatlikum on poliitiline režiim, seda enam väljendub õiguses rahva tahe.
  • Õigus on üldkohustuslike normide kogum. Õigusnormid on kohustuslikud kõikidele riigis asuvatele isikutele, sõltumata nende riikkondlikust kuuluvusest.
  • Õiguse täitmist tagatakse riigisunnijõuga. Käitudes õiguspäraselt, teostavad sotsiaalsetes suhetes osalejad riigi tahet.
    Õiguse eeltoodud käsitlust on õigusteaduses nimetatatud õiguse juriidiliseks käsitluseks, ka õiguse normatiivseks kontseptsiooniks→õigus on riigi poolt kehtestatud normistik , mis on väljendatud õigusaktides.
    On ka kontseptsioone, mille kohaselt õiguseks ei ole või ei ole ainult riigi poolt kehtestatud normid.
    Õiguse sotsioloogilise käsitluse kohaselt on õigus inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid.
    Õiguse loomuõiguslik käsitlus on rajatud õiguse, eetika ja õigluse tiheda seose tunnustamisele. Selle kontseptsiooni kohaselt on ühiskonnas ja riigis kehtivate normide kõrval olemas ja kehtivad nendest kõrgema kehtejõuga normid, mis väljendavad inimeste poolt tunnustatavaid universaalseid ja muutumatuid põhimõtteid (nt isikuvabadus, inimõigused, inimväärne elukeskkond).
    Õiguse ja õigluse omavaheline seos on olnud tähelepanu ja vaidlemise objektiks õiguse tekkimisest alates.
    2.2. ÕIGUSE SEOS RIIGI, POLIITIKA JA MAJANDUSEGA
    Riik ja õigus on omavahel lahutamatus seoses, sest riik annab temale vajalike käitumisreeglitele üldkohustusliku jõu. Seega ei saa õigus tekkida ilma riigi vastava tahteta, õiguses väljendub riigi tahe. Riik ei saa läbi ilma õiguseta. Õigus on riigivõimu teostamise vahend, mille abil riik loob tingimused oma eesmärkide saavutamiseks.
    Riigi ja õiguse lahutamatu vastastikune seos ja nende olemuslik ühtsus on määratud asjaoluga, et nii riigi kui ka õigluse kujundab ühiskond oma arengu käigus vastavalt oma vajadustele.
    Parimaks õiguse ja riigi omavahelise seose vormiks loetakse nüüdisajal õigusriigi konstruktsiooni. Põhiseadustes esitleb end õigusriigina enamik tänapäeva arenenud riike.
    Õigusriigi olulisemad tunnused:
  • Võimude lahusus – põhimõte, mille kohaselt seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu peavad teostama erinevad subjekid (riigiorganid).
  • Üksikisik ja riik esinevad õigussuhetes võrdsete õigussubjektidena, st riigi õigused ei ole prioriteetsed üksikisiku õigustega võrreldes.
  • Riigi allutatus põhiseadusele ja tema enda poolt kehtestatud seadustele – põhimõte, mis nõuab riigilt lugupidavat suhtumist oma õigusloomesse, hoiab teda tagasi seaduste kergekäelisest kehtestamisest ja muutmisest (kehtetuks tunnistamisest).
  • Põhiseaduses väljakuulutatud õiguste ja vabaduste, aga ka inimõiguste reaalne tagamine ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide austamine.
  • Õigusele rajaneva seaduse ülimuslikkuse nõude elluviimine , mille kohaselt kõik seadusest madalama õgusliku jõuga õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega kui rahva kõrgeima esindusorgani õigustloova aktiga.
  • Seaduslikkuse põhimõtte realiseerimine riigiorganite, ametiisikute ja kodanike käitumises, nende käitumise vastavus õigusnormide nõuetele.
  • Demokraatlik õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt ja igale isikule õigusliku kaitse tagamine.
    Õigusriigi iseloomustamisel tehakse mõnikord vahet ka tema formaalsete ja materiaalsete tunnuste vahel. Ülaltoodud õigusriigi tunnused liigitatakse formaalsete tunnuste alla. Õigusriigi materiaalsed tunnused on antud riigile iseloomulikud seesmised, olemuslikud omadused (nt inimõiguste austamine riigi poolt, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide täitmine jm).
    Eelnenust nähtub, et õigusriik on riigivõimu selline õiguslik korraldus, mis tagab indiviidi õiguste ja seaduslike huvide puutumatuse ning riigi ja indiviidi võrdõiguslikkuse. Õigusriigis on riigivõim pandud indiviidi teenistusse.
    Politseiriik on selline riigivõimu korraldus, mille puhul ei tunnustata inimeste isiklikke õigusi, pole tagatisi politsei ega muude sunniorganite omavoli vastu, riigiaparaat on tsentraliseeritud ja bürokraatlik ning inimeste eraelu on väga häiritud.
    Haldusriik kujutab sellist riigivõimu korraldust, kus kõige tähtsamat osa etendavad riigi täidesaatva võimu organid ja neil on võimalik otsustavalt mõjutada nii seadusandliku kui ka kohtuvõimu tegevust.
    Õigus ja poliitika on omavahel tihedalt seotud riigi ja õiguse lahutamatuse tõttu. Riik on poliitise võimu organisatsioon. Poliitika hõlmab kõiki neid suhteid, mis tekivad seoses riigivõimu omandamise, selle kasutamise ja säilitamisega. Ta on ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus. Õigusaktis väljendatud riigi tahe on poliitliste jõudude kompromiss→õigus on riigi poliitika väljendus ja selle tulemus. Oma poliitika teostamisel kasutab riik õigust ühiskonnaliikmete käitumise suunamiseks ja riigi ülesande täitmisele→õigus on riigi poliitika teostamise vahend.
    Õiguse ja majanduse omavahelise seose ning majandusliku regulatsiooni ulatuse ja iseloomu igas konkreetses riigis määrab selle riigi sotsiaalpoliitline ja majanduspoliitiline orientatsioon , riigi poliitline olemus, aga ka riigi konkreetsed majanduslikud ja poliitilised huvid ja eesmärgid antud ajahetkel. Õigusel on majandusele reguleeriv toime, ta võib, lähtudes riigi majanduspoliitilistest eesmärkidest, mõjutada ühe või teise majandussuhte arengut kas soodustavalt või takistavalt.
    3. SOTSIAALSETE SUHETE NORMATIIVNE REGULEERIMINE.
    ÕIGUSNORMID
    3.1. SOTSIAALNE REGULEERIMINE JA SOTSIAALSED NORMID
    Ühiskonna kooselu huvid nõuavad, et inimeste käitumine nende vastastikustes suhetes oleks reglementeeritud (reguleeritud). Ühiskondlike suhete reglementeerimisega tagatakse nende organiseeritus ja korrastatus.
    Sotsiaalne reguleerimine tähendab inimeste käitumisele piiride kehtestamist, inidiviidide ja nende gruppide sotsiaalse suhtlemise korrastamist.
    Sotsiaalne reguleerimine võib toimuda kahel viisil:
    1. Individuaalne ehk kasuaalne reguleerimine. Inimeste käitumine määratakse kindlaks ühekordsete personaalsete aktide abil. Iga konkreetse isiku küsimus lahendatakse just selle juhu kohta antud ettekirjutise järgi. Eelis: võimaldab lahendada probleemi, arvestades situatsiooni, isiku eripära, suhte ja subjektide spetsiifikat. Puudus: tuleb läbi töötada palju konkreetseid situatsioone, võtta iga kord vastu uus otsus, puuduvad ühesed lahendid , määravat osa etendab lahendaja suva, ei ole tagatud võrdse kohtlemise põhimõte karistuse kohaldamisel või hüvede jaotamisel.
    2. Normatiivne reguleerimine. Inimeste käitumist korraldatakse üldise reegli abil. Inimeste käitumist korraldatakse üldise reegli abil. See erineb individuaalsest ja on kogu nüüdisaegse sotsiaalse regulatsiooni aluseks, võimaldades luua ühtset korda ühiskondlikes suhetes ja saavutada sotsiaalsete suhete regulatsiooni stabiilsust ning vähendada juhuse ja suva mõju reguleerimisprotsessis. Puudus: ei arvesta konkreetse situatsiooni kordumatust. Seetõttu on ühiskonna juhtimise praktikas sotsiaalse reguleerimise individuaalne ja normatiivne vorm ühitatud: üldjuhul annab üldine norm selle kohaldajale võimaluse teatavates piirides teostada individuaalset reguleerimist.
    Sotsiaalne reguleerimine toimub sotsiaalsete normide abil. Sotsiaalne norm on üldise iseloomuga käitumisreegel, mis reguleerib inimeste käitumist suhtlemises omavahel ja mitmesuguste kollektiivsete subjektidega.
    Sotsiaalseid norme võib liigitada erinevatest alustest lähtudes. Suuremat sotsiaalset tähtsust etendavad:
    1. Moraalinormid – mingis inimeste kollektiivis või kogu ühiskonnas käitumisreeglitena tunnustatud kõlbluspõhimõtted.
    2. Korporatiivsed normid – käitumisreeglid, mis on kehtestatud korporatiivne moodustis (ühiskondlik organisatsioon) oma liikmete käitumise reguleerimiseks suhtlemisel organisatsiooni sees ja suhetes teiste organisatsioonidega
    3. Tava kui harjumusel põhinev käitumisreegel on lähedane moraalinormile. Erinevalt moraalinormist ei soendu tava nii vahetult käitumise eetiliste hinnangutega. Tavade hulka kantakse sageli ka traditsioonid, nad tekivad ja püsivad sageli mingi organisatsiooni sihipärase tegevuse tulemusel või toetusel (nt üliõpilaseks pühitsemise tähistamine) ja seonduvad tihti vaid konkreetse kollektiiviga.
    4. Religioossed normid on usuorganisatsiooni poolt kehtestatud reeglid inimeste kui usuorganisatsiooni liikmete suhtlemiseks omavahel ja kirikuga , aga samuti normid, mis reguleerivad usuühingute korraldust ja funktsioone.
    5. Välise kultuuri ehk kombestiku normid ehk konventsionaalsuse normid (tavakeeles viisakusnormid) reguleerivad indiviidi käitumise välist külge.
    Sotsiaalsete normide süsteemis on erilise tähendusega õigusnormid.
    3.2. ÕIGUSNORMI MÕISTE
    Sotisaalse normi ühe alaliigina on õigunormile omased kõik sotsiaalsete normide liigitunnused:
    1. ta on inimese käitumise reegel,
    2. ta on üldise iseloomuga reegel, mis on suunatud teatud liiki suhete üldisele reglementeerimisele ja
    3. tema sisu on määratud ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja poliitlise elu tingimustega, ajaloolise ja kultuurilise arengu tasemega.
    Õigusnormide spetsiifilised tunnused, eristavad teda teistest sotsiaalsetest normidest:
    1. Õigusnorm lähtub riigist, seetõttu kannab ta auditoorset iseloomu. Esineb üldjuhul käsu või keeluna, mis toetub riigivõimu autoriteedile, ettekirjutisena, milline peab olema, ei tohi olla või võib olla inimese käitumine. Riigist lähtumine on õigusnormi määravaks spetsiifiliseks tunnuseks, teised tunnused tulenevad suuresti sellest.
    2. Õigusnormi täitmine tagatakse riigi sunnijõuga, teda kaitseb riik. Õigusnormide täitmise tagamiseks on igas riigis loodud erilised organid, nagu politsei, prokuratuur, kohus jm→õiguskaitseorganite süsteem.
    3. Õigusnorm on üldkohustuslik käitumisreegel. Seose tõttu riigiga on õigusnormide kohustuslikkuse aste teiste sotsiaalsete normidega võrreldes kõrgem, nad on kohustsulikud kõigile.
    4. Õigusnorm annab suhte liigist osavõtjatele subjektiivsed juriidilised õigused ja paneb neile subjektiivsed juriidilised kohustused. Nt laenuandja õigus laenulepingu tähtajal võlasumma tagasi saada ja võlgniku kohustus võlg tähtaegselt tagastada.
    5. Õigusnorm on formaalselt määratletud reegel. Õigusnorm peab olema täpselt fikseeritud õigusallikas, nt sõnastatud õigusaktis.
    NB! Õigusnorm on riigist lähtuv ja riigi poolt kaitstav üldkohustuslik käitumisreegel, millega antud liiki korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele antakse subjektiivsed õigused ja pannakse juriidilised kohustused.
    3.3. ÕIGUSNORMI LOOGILINE STRUKTUUR
    Õigusnorm reguleerib inimeste käitumist mõttelise käsu või keeluna, mis jõuab täitjani tema teadvuse kaudu. Vajaliku reguleeriva toime avaldamiseks peab õigusnorm määrama:
    1. tingimused, mille olemasolul tuleb käituda vastavalt normile;
    2. subjektile lubatud, keelatud või kohustatud käitumise (e õigused ja kohustused, mis subjektil tekivad);
    3. normi rikkuja suhtes kohaldatava mõjutusvahendi (sanktsiooni).
    Vastavalt sellele eristatakse õigusnormi loogilises struktuuris kolme elementi (osa):
    1. hüpotees näitab õigusnormi kehtivuse tingimused;
    2. dispositsioon näitab vajaliku käitumise, sisaldab subjekti õigused ja kohustused;
    3. sanktsioon näitab ära riikliku mõjutusvahendi, mida rakendatakse dispositsiooninõuete eiramise eest hüpoteesi tingimuste olemasolul.
    Õigusnormi hüpotees sisaldab tingimusi, kriteeriume, mille abil normi täitja määrab kindlaks, kas normi toime hõlmab antud fakti, suhet või isikut. Selliste tingimustena võivad esineda aeg (sõjaaeg, erakorralise seisukorra kehtimine), koht (avalik koht, väeosa territoorium, looduskaitseala ), subjekti erisused (käitseväelane, ametiisik , alaealine) jne.
    Hüpoteesi tingimuse määratluse astme järgi eristatakse määratletud ehk absoluutselt määratletud, suhteliselt määratletud ja määratlemata hüpoteese.
    1. Määratletud hüpotees määrab täpselt ja konkreetselt normi teostamise tingimused. Nt pärimisseaduse tingimused.
    2. Suhteliselt määratletud hüpotees näitab samuti ära normi kehtimise tingimused, kuid tingimuse spetsiifika on selline, et nende olemasolu või puudumine vajab igal konkreetsel juhul eraldi tuvastamist.
    3. Määratlemata hüpotees ei määra rakendamise konkreetset tingimust. Õigusakti tekstis sõnastatakse selline hüpotees tavaliselt „vajaduse korral“ või „isiku äranägemisel“. See jätab hüpoteesi tingimuste sisulise määramise, aga sellega ka normi kohaldamise otsustamise rakendaja suvaks. Seetõttu esinevad määratlemata hüpoteesid tänapäeva õigusloomes väga harva, vaid siis, kui seadusandja ei oska kõiki tekkida võivaid tingimusi ette näha.
    Konkreetsuse astme järgi eristatakse kasuistlikke ja abstraktseid hüpoteese.
    1. Kasuistlik hüpotees näitab üksikasjalikult ära tingimused, millest sõltub normi kohaldamine. Tänapäeval kasuistlikke hüpoteese ei kasutata, sest nad muudaksid õigusaktid mahukateks ja kohmakateks.
    2. Abstraktne hüpotees esitab normi kohaldamise tingimused üldistatult, abstraktsel kujul. Eelis: normi laiem regulatiivne toime, lõpptulemus on kompaktsem, ülevaatlikum, praktikas mugavamalt kasutatav õiguslik materjal.
    Õigusnormi rakendamist määrava tingimuse iseloomu järgi eristatakse lihtsaid, liit- ja alternatiivseid hüpoteese.
    1. Lihtne hüpotees esitab normi rakendamise tingimusena üheainsa faktilise asjaolu, nt võlaõiglusseaduse § 494 lg 1: „Kui kindlustusvõtja võõrandab kindlustatud asja, lähevad asja omandajale üle kõik kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenevad õigused ja kohustused“.
    2. Liithüpotees nõuab normi kohaldamiseks enam kui ühe üheaegselt esineva tingimuse olemasolu. Nt perekonnaseaduse § 18 sätestab abikaasade ühisvara jagamise täitemenetluses järgmiselt: „Kui ühe abikaasa suhtes on algatatud täitemenetlus ja tema lahusvarast ei piisa sissenõudja nõude rahuldamiseks, võib sissenõudja esitada kohtule hagi abikaasade ühisvara jagamiseks“. (2 hüpoteesi)
    3. Alternatiivne hüpotees seab normi kohaldamise eelduseks ühe tingimuse kahe või enama hulgast, mis on õigusaktis esitatud.
    Õigusnormi dispositsioon on normi element, mis näitab, kuidas peab õigussubjekt käituma hüpoteesi tingimuste olemasolul, missugune käitumine on talle lubatud, keelatud või kohustuslik.
    Normatiivses aktis väljendamise viisi järgi võivad dispositsioonid olla kas lihtsad või kirjeldavad.
    1. Lihtne dispositsioon näitab ära käitumise sisu ilma seda lähemalt iseloomustamata. (nt „Teise inimese tapmise eest karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.“ – lähemalt tapmise mõitset ei seletata.)
    2. Kirjeldav dispositsioon iseloomustab lubatud, keelatud või kohustuslikku käitumist lähemalt, annab selle olulised tunnused. On vajalik siis, kui on oht, et normi sisu võib tekitada vääriti mõistmist, ei ole üheselt arusaadav.
    Käitumise määratlemise astme järgi võivad dispositsioonid olla kas absoluutselt (üheselt) või suhteliselt määratletud.
    1. Absoluutselt määratletud dispositsioon määrab täpselt ja ammendavalt kindlaks poolte õigused ja kohustused, jätmata suhte subjektidele valikuvabadust. Nt müügilepingu poolte õiguste ja kohustuste sätestamine kehtivas võlaõiguses.
    2. Suhteliselt määratletud dispositsioon annab suhte pooltele võimaluse seadusega kindlaksmääratud õigusi ja kohustusi täpsustada või valida kahe või enama käitumisvariandi vahel. Nt, kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist.
    Dispositsiooni õigusliku iseloomu järgi eristatakse imperatiivseid ehk käsutavaid ja dispositiivseid ehk korraldavaid dispositsioone.
    1. Imperatiivne dispositsioon teeb subjektile kategoorilises vormis kohustuseks teatud viisil käituda ega luba sellest kõrvale kalduda ka mõlema suhtepoole nõusolekul. Iseloomulikud karistusõiguse, haldusõiguse, finantsõiguse jt avalik-õiguslikele normidele, kus üheks subjektiks on riigivõimu teostav institutsioon.
    2. Dispositiivne dispositsioon annab suhte subjektile võimaluse teataval määral ise kindlaks määrata oma õigused ja kohustused. Seadusandja annab sellisel juhul suhte pooltele võimaluse vastastikuses käitumises ise kokku leppida. Kui kokkulepe puudub, määrab käitumisvariandi seadus. Nt üürileandja kannab asjaga seotud maksud ja koormised , kui ei ole kokku lepitud teisiti. Need on laialt kasutusel eraõiguses ja on lepinguvabaduse väljenduseks.
    Õigusnormi sanktsioon näitab ära need riiklikud mõjutusvahendid, mis kuuluvad rakendamisele vastava normi rikkuja suhtes.
    Rakendatavate vahendite iseloomu ja neid rakendatavate organite järgi iseloomustatakse kriminaalõiguslikke, haldusõiguslikke, distsiplinaarseid ja varalisi e tsiviilõiguslikke sanktsioone.
    1. Kriminaalõiguslikud sanktsioonid (kriminaalkaristused) on kuritegude toimepanemise eest kohaldatavad sunnivahendid. Nad on sätestatud karistusseadustikus, neid rakendab kohus, teiste karistusliikidega võrreldes kõige karmimad karistused.
    2. Haldussanktsioonid (halduskaristused) on sunnivahendid, mida kohaldatakse väärtegude (varasema nimetusega haldusõigusrikkumiste) eest. Neid rakendab selleks volitatud haldusorgan (politsei, amet, inspektsioon) või kohus. Sätestatud karistusseadustikus ja teistes seadustes.
    3. Distsiplinaarsanktsioonid on karistused distsiplinaarsüütegude, st töölepingu seaduses ettenähtud süütegude eest. Kohaldab tööõiguslikes suhetes tööandja või tema poolt selleks volitatud isik.
    4. Varalised ehk tsiviilõiguslikud sanktsioonid on mõjutusvahendid, mida rakendatakse tsiviilõiguslike üleastumiste eest. Sanktsioonide iseloom sõltub sellest, kas üleastumine seisnes lepingu rikkumises või toimus kahju tekitamine lepinguvälises suhtes kahju tekitamisena. Lepingu rikkumisele järgneb lepingus ettenähtud vastutus ja seda rakendab suhte teine pool. Kahju tekitaja peab teisele isikule takitatud kahju hüvitama.
    Sanktsiooni määratluse astme järgi eristatakse absoluutselt määratletud, suhteliselt määratletud ja määratlemata sanktsioone.
    1. Absoluutselt määratletud ehk määratletud sanktsioon kujutab üheselt, täpselt ja konkreetsel kujul ilma valikuvõimaluseta antud sunnivahendit. Nt ennistavad sanktsioonid (taastada endine olukord), absoluutseid meetmeid sisaldavad sanktsioonid (lepingu kehtetuks tunnistamine, surmanuhtlus, eluaegne vangistus ).
    2. Suhteliselt määrateltud sanktsioon fikseerib sunnivahendi minimaal - ja maksimaalpiirid, nendes piirides kohaldab karistust õigusnormi rakendav isik.
    3. Määratlemata sanktsioon ei näita rakendatavat sunnivahendit, jättes selle normi rakendaja otsustada. Tänapäeva arenenud riikide õigussüsteemides määratlemata sanktsioone ei kasutata.
    Struktuuri järgi liigitatakse sanktsioonid liht-, liit- ja alternatiivseteks sanktsioonideks.
    1. Lihtsanktsioon näeb sunnivahendina ette ühe mõjutusvahendi, mis kuulub kohaldamisele dispositsiooni nõuete mittetäitmise eest. Nt kirjavahetuse ja sidevandi abil edastatud sõnumi saladuse rikkumise eest – karistatakse rahalise karistusega.
    2. Liitsanktsioon ehk kumulatiivne sanktsioon sisaldab kaks või enam sunnivahendit, mida kohaldatakse üheaegselt ühe ja sama õigusrikkumise eest. Kehtiv karistusseadustik ei sõnasta õigusnormide sanktsioone kumulatiivsetena. Andes võimaluse kohaldada süüteo eest lisaks põhikaristusele ka lisakaristus, jätab seadus nende liitmise liigkaristuseks kohtu otsustada igal konkreetsel õiguse rakendamise juhul.
    3. Alternatiivne sanktsioon võimaldab õigusnormi rakendajal valida kahe või enama sunnivahendi hulgast, rakendades erinevalt liitsanktsioonist vaid ühte neist. Loob võimaluse leida konkreetse juhu ja subjekti jaoks kõige sobivam sunnivahend. Laialt kasutusel karistusõiguse normides.
    3.4. ÕIGUSNORMI SÕNASTAMINE ÕIGUSAKTI TEKSTIS
    Õiguse kasutaja või rakendaja peab õigusaktis sõnastatud teksti kaudu võimalikult adekvaatselt mõistma selles aktis sisalduvaid norme. Õigusnormi loogiline struktuur ei väljendu üldjuhul otseselt õigusakti tekstis – muudaks õigusaktide mahu väga suureks.
    Õigusnormi viitav esitamine on kasutatav kõikides õigusharudes ja võib esineda kahel kujul: 1) otsese ehk ebaehtsa viitena ja 2) kaudse ehk ehtsa viitena (ka blanketse viitena).
    Otsesed ehk ebaehtsed viited on sellised, mille puhul viidatakse konkreetsele sättele kas käsitletava õigusakti enda piires või teises õigusaktis või konkreetsele teisele õigusaktile tervikuna .
    Kaudne ehk ehtne (ehk blanketne ) viide on viide, mis on tehtud mitte konkreetsele õigusakti sättele ega konkreetselt nimetatud õigusaktile, vaid teatud seadusandluse liigile või õigusinstituudile, õigusakti tekstis sõnastatuna tavaliselt „eeskirjadele“, „nõuetele“ või „korrale“. Kasutatakse laialdaselt karistusõiguslikes sätetes.
    3.5. ÕIGUSNORMI LIIGID
    Õigusnorme võib liigitada erinevate tunnuste alusel:
    1. Subjekti järgi, kes normi on kehtestanud, eristatakse seaduse norme ja seadusjärgsete aktide norme. Seaduse normid sisalduvad parlamendis vastu võetud seadustes. Neil on kõrgem juriidiline jõud, võrreldes kõigi teiste õigusnormidega. Seadusjärgsete aktide normid sisalduvad seadustest madalamates õigusaktides ja on vastavalt ka madalama juriidilise jõuga.
    2. Reguleerimisobjekti järgi (reguleeritavate suhete iseloomu järgi) liigitatakse õigusnormid harude (riigiõiguse, haldusõiguse, tsiviilõiguse, kriminaalõiguse jne normideks) ja õigusinstituutide järgi. Selle liigituse määrab riigi õigussüsteem.
    3. Ajalise kehtivuse järgi võivad õigusnormid olla kas piiratud ajalise kehtivusega ehk ajutised normid või piiramata ajalise kehtivusega ehk alalised normid. Enamus norme on alalised.
    4. Territoriaalse kehtivuse järgi eristatakse üleriigilisi, lokaalseid ja kohalikke norme. Üleriigilised normid kehtivad kogu riigi territooriumil ja nad kehtestatakse riigi keskorganite õigusaktides (seadustes, valitsuse määrustes). Lokaalsed normid kehtestatakse ka üleriigiliste organite poolt, kuid ainult riigi teatud paikkonna jaoks. Kohalikud normid kehtestab kohaliku omavalitsuse organ (nt linna volikogu ) ja need normid kehtivad selle organi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil.
    5. Ettekirjutuse iseloomu järgi võivad õigusnormid olla imperatiivsed ehk määratletud ehk kategoorilised, suhteliselt määratletud ja dispositiivsed. Normi selle liigituse määrab dispositsiooni iseloom.
    Imperatiivsed normid on kategoorilises vormis antud käsu või keeluna sõnastatud normid, mida suhte pooled ei saa muuta ei ühe poole algatusel ega poolte kokkuleppel (nt avaliku õiguse normid).
    Suhteliselt määratletud normid on sellised ettekirjutised, mis rakendamisel kuuluvad konkretiseerimisele ja täpsustamisele poolte kokkuleppel või ühe poole äranägemisel. Nt töölepingu kohaselt „naist, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla kolme aastast last, võib saata töölähetusse tema nõusolekul“.
    Dispositiivsed normid kehtestavad reeglid juhuks, kui pooled ei ole ise jõudnud kokkuleppele. Neid iseloomustab kõik, mis eespool dispositsiooni kohta õeldud.
  • Täidetava funktsiooni järgi eristatakse regulatiivseid ja kaitsvaid õigusnorme.
    Regulatiivsed õigusnormid on vahetult suunatud ühiskondlike suhete reguleerimisele. Nad varustavad suhtest osavõtjaid õiguste ja kohustustega, nii teostavad nad oma regulatiivseid funktsioone→esmane eesmärk. Nad on suunatud suhete loomisele, mitte kaitsmisele ja karistuse kohaldamisele. Seetõttu nim neid ka õigust kehtestatavateks normideks. Sellised on enamik eraõiguslikke norme.
    Kaitsvad õigusnormid on ettekirjutised, mis on suunatud juriidilise vastutuse vahendite kehtestamisele ja kasutamisele, riigisunni kohaldamisele. Siia kuuluvad eelkõige karistusõiguse normid.
    7. Vastavalt regulatsiooni viisile liigitatakse norme kohustavateks, keelavateks, õigustavateks. Kohustavad normid kehtestavad subjektile kohustuse sooritada kindlaid positiivseid tegusid . Keelavad normid kehtestavad subjektile kohustuse hoiduda teatud tegevusest. Õigustavate normidega määratakse kindlaks positiivse sisuga õigused ja antakse õigus sooritada aktiivseid tegusid.
    4. ÕIGUSSÜSTEEM
    4.1. ÕIGUSSÜSTEEMI MÕISTE. ÕIGUSHARU. ÕIGUSINSTITUUT
    Õigusnormid avaldavad ühiskondlikele suhetele kui reguleerimisobjektile reguleerivat toimet oma kogumis süsteemina.
    Õigusnormid, reguleerides ühiskondlikke suhteid, toimivad teatava kvalitatiivselt määratletud ühtsusena, mida nim õigussüsteemiks.
    Õigussüsteemi sees eristatakse kindlaid tervikuna esinevaid õigusnormirühmi, mida nim õigusharudeks. Õigusharu on õigusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa õigussüsteemist ja millega reguleeritakse rühma üheliigilisi ühiskondlikke suhteid.
    Õigusnormide õigusharudesse liigitamise aluseks on õigusliku reguleerimise objekt ja õigusliku reguleerimise meetod.
    Õigusliku reguleerimise objekt kujutab teatava elu valdkonna ühiskondlikke suhteid (varalised suhted, perekonnasuhted, töösuhted jne). Neid suhteid reguleeritakse üheliigiliste õigusnormidega. Reguleerimismeetodi valikul on seadusandja seotud reguleerimisobjekti objektiivsete omadustega.
    Õigusliku reguleerimise meetod on juriidiliste vahendite kogum, mida kasutatakse ühiskondliku suhte reguleerimisel kõige efektiivsema tulemuse saavutamiseks. Selle elemendid on nt õigussuhtest osavõtjate üldine õiguslik seisundi kindlaksmääramine, õigussubjektidele nende õiguste ja kohustuste kehtestamise viis jm.
    Õigusliku reguleerimise meetodeid on kaks:
    1. Autonoomne meetod on selline suhte õigusliku reguleerimise vahendite kogum, mille tulemusena õigussuhte subjektid on võrdses õiguslikus seisundis. Iseloomulik nt varaliste suhete reguleerimisel ja kõigile teistele eraõiguslikele normidele.
    2. Autoritaarne meetod vastandina autonoomsele loob sellise suhte, milles üks õigussuhte subjekt on teise suhtes allutatud, madalam pool, subjektid on subordinatsioonisuhetes. Iseloomulik riigivalitsemise valdkonnas ja kogu avalikule õigusele.
    Õigusnormide õigusharudesse liigitamise kriteeriumiks on õigusliku reguleerimise objekt ja meetod. Samas saame samade tunnuste järgi eristada ka õigusharude norme ja kindaks määrata nende harulise kuuluvuse.
    Õigusharu sees võivad reguleerimisobjekti erisustest lähtudes tekkida omakorda normirühmad, mis teataval määral erinevad teistest.
    Õigusnormide rühmi, mis on suhteliselt iseseisvad õigusharu osad, nim õigusinstituutideks (nt valimisõigus riigiõiguses, autoriõigus, pärimisõigus tsiviilõiguses).
    Õigussüsteem on õiguse ajalooliselt kujunenud sisemine ühtsus, õigusnormide struktuurne paigutus õigusharude ja instituutide kaupa.
    Õigusharu õigussüteemi struktuurse osana on õigusnormide ja instituutide kogum, mis reguleerib üheliigiliste suhete valdkonda nendele suhetele vastava ja riigi poolt valitud meetodi alusel.
    Õigusinstituut on õigusharu sees kujunev õigusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsiifilist osa õigusharu poolt reguleeritavatest suhetest.
    Erinevate riikide õigussüsteemid moodustavad nende süsteemide rühmadega õigusperekondi.
    Õigusperekond on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organistatsioonil. Tänapäeva suuremad ja tuntumad neist on anglo-ameerika ja romaani-germaani õigusperekond.
    Romaani-germaani ehk kontinentaalõiguse perekond kujunes Euroopas alates XII sajandist Rooma õiguse teadusliku uurimise ja praktilise rakendamise alusel. Seda õigusperekonda iseloomustab eelkõige asjaolu, et õigusteaduses on peatähelepanu pööratud õigusnormile kui üldisele käitumisreeglile, mis peab vastama õigluse ja moraali nõuetele ja kindlustama ühiskonnas nendele nõuetele vastava korra. Õiguse rakendamise küsimused ei ole olulised, nendega tegelevad praktikud. Peamiseks õigusallikaks on riigi normatiivaktid, mis peavad kindlustama ühiskonnas õigluse ja tagama korra. Sellesse õigusperekonda kuuluvad Euroopa mandririikide kõrval ka Ladina-Ameerika riigid, suur osa Aafrika riike ja Lähis-Ida maid. Sellesse perekonda kuulub ka Eesti õigussüsteem.
    Anglo-Ameerika ehk üldise õiguse (common law) perekond kujunes välja Inglismaal normannide vallutuse järel ja hõlmab nüüdisajal peaaegu kõiki nn ingliskeelseid riike. Üldine õigus loodi mitte seadusandja, vaid kohtunike poolt, kes lahendasid konkreetseid indiviididevahelisi vaidlusi. Õigusnormi abstraktsuse aste on madalam kui romaaani-germaai õiguses, eesmärgiks ei ole üldise reegli sõnastamine tulevikuks, vaid käsiloleva konkreetse kaasuse õiglane lahendamine. Õigusemõistmist (protsessi) reguleerivad normid on märksa olulisemad kui käitumise üldised reeglid ja peamiseks õiguse allikaks ei ole mitte normatiivne akt, vaid kohtu- ja halduspretsedent.
    Islami õigusperekond, hinduistlik õiguserekond ja judaistlik õigusperekond toetuvad oluliselt religioossetele põhimõtetele ja normidele, millel on sageli domineeriv roll käitumisreeglite seas.
    Õiguse arengut maailma ulatuses iseloomustab nüüdisajal erinevate õigussüsteemide ja –perekondade (eriti romaani-germaani ja anglo-ameerika perekonna) kiire integreerumine.
    4.2. ÕIGUSHARUDE ÜLDISELOOMUSTUS
    Romaani-germaani perekonna õigussüsteemidele on iseloomulik kogu normistiku jagunemine kaheks põlvkonnaks – avalikuks õiguseks ja eraõiguseks.
    Avalik õigus hõlmab õigusharusid, õigusinstituute ja õigusnorme, mis reguleerivad suhteid, kus üheks suhte pooleks on riik ja mida iseloomustab omavaheline subordinatsioon. Reguleerimismeetodiks on autoritaarne meetod.
    Eraõiguse moodustavad õigusharud, õigusinstituudid ja õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võrdsete isikute (subjektide) vahel. Reguleerimismeetodiks on autonoomne meetod.
    Eesti taasiseseisvumise järel on taastunud õigussüsteemi nõukogudeeelne struktuur:
    1. Riigiõigus (konstitutsiooniline õigus) on õigusnormide- ja instituutide kogum, mis reguleerib riigivõimu suhteid ja määrab ühiskonna sotsiaalmajandusliku ja poliitilise süsteemi. Siia kuuluvad nt avaliku võimu organisatsioon (riigivalitsemise vorm), riiklik korraldus, valimisõigus, riigi ja üksikisiku suhted. Kõiki neid suhteid reguleerivad normid on üldisel kujul sätestatud põhiseaduses. Riigiõigusel on teiste õigusharude suhtes juhtiv koht, sest annab neile põhimõttelised lähtealused ja reguleerib ühiskonna ja riigi seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid. Riigiõigus erineb ka spetsiifilise meetodi poolest, s.o suhete üldine normeerimine ilma sanktsioone kehtestamata.
    2. Haldusõigus ehk administratiivõigus on üks suuremaid õigusharusid suhete mitmekesisuse ja mahu poolest. Reguleerib riigi täitev-korraldavat tegevust, sõltumata riigiorganitest, kes seda teostavad (valitsus, valitsuse keskasutused või kohalikud valitsusasutused). Reguleerib suhteid riigiorganite vahel, riigi valitsemisorganite ja ühiskondlike organisatsioonide vahel ning riigivalitsemisorganite ja kodanike vahel. Haldusõigus sisaldab ka instituute, mis reguleerivad riigiorganite tegevust riigile kuuluva majanduse suhtes. Reguleerimismeetodiks on autoritaarne meetod. Üldpõhimõtted on kindlaks määratud põhiseaduses, konkreetne normistik sisaldub seadustes, seadusjärgsetes õigusaktides, peamiselt seaduse alusel ja täitmiseks antavates Vabariigi Valitsuse määrustes.
    3. Finantsõigus reguleerib riigiorganite tegevust rahandussuhetes. Hõlmab riigi- ja kohalike eelarvete kehtestamist ja vastuvõtmist, riigi vahendite kulutamise korda, maksude sissenõudmise korda. Finantsõiguse normid reguleerivad ka suhteid kodanike ja vastavate riigiasutuste vahel maksunduse valdkonnas. Põhimõttelised seisukohad on väljendatud põhiseaduses, valla- ja linnaeelarve seaduses, maksukorralduse seaduses, iga-aastastes eelarveseadustes, krediidiasutuste seaduses. Finantsõigus on avalikuu õigusesse kuuluv õigusharu, kasutab autoritaarset reguleerimismeetodit.
    4. Karistusõigus on suunatud võtlusele süütegude vastu, rakendades karistusi süüteo toimepanijate suhtes. Karistusõigus näitab ära keelatud teod ja ka selle, kuidas peavad riigiorganid nende toimepanijate suhtes käituma. Kõige üldisemad põhimõtted sisalduvad põhiseaduses. Karistusõiguse normid on sätestatud karistusseadustikus. Reguleerimismeetodiks autoritaarne meetod.
    5. Kriminaalprotsessi õigus reguleerib uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtu tegevust kriminaalasjade menetlemisel. Selle normid määravad riigiorganite ja protsessiosaliste õigused ja kohustused, nende kompetetntsi kuritegude menetlemisel. Üldised põhimõtted on sätestatud põhiseaduses, konkreetsed normid aga eelkõige kriminaalmenetluse koodeksis. Avaliku õiguse haru → reguleerimismeetodiks autoritaarne meetod.
    6. Tsiviilõigus reguleerib varalisi suhteid ühiskonnas, sõltumata subjektidest (üksikisik, organisatsioon, riik), aga ka mõningaid mittevaralisi isiklikke suhteid (nt autorsus). Tsiviilõigus on reguleeritavate suhete ringi ja normistiku mahult üks suuremaid õigusharusid, moodustades kogu eraõiguse normatiivse aluse, seetõttu samastatakse seda ka vahel eraõigusega. Reguleerimismeetodiks autonoomne meetod, ta reguleerib oma objekti kuuluvaid suhteid kui võrdsete subjektide vahelisi. Üldised põhimõtted (riigi suhtumine omandisse, üksikisiku vabadused majandusliku tegevuse valdkonnas jm) määrab põhiseadus. Tähtsamad tsiviilõiguslikud aktid on Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus, tsiviilseadustiku üldosa seadus, võlaõigusseadus, asjaõigusseadus.
    7. Tsiviilprotsessiõigus reguleerib kohtuorganite ja protsessiosaliste tegevust füüsiliste ja juriidiliste isikute õiguste kaitsmisel ja nendevaheliste vaidluste lahendamisel. Tsiviilprotessiõigusnormid määravad kohtuorganite õigused ja kohustused õigusemõistmisel tsiviilasjades ja reguleerivad protsessist osavõtjate suhteid protsessi käigus. Tsiviilprotsessi õiguse valdkonda kuuluvad ka notariaalorganite ja vahekohtute (arbitraažide) tegevust reguleerivad normid. Peamiseks õigusaktiks on tsiviikohtumenetluse seadustik . Riiklikku õigusemõistmist reguleeriva haruna kuulub ta avaliku õiguse valdkonda → kasutab autoritaarset reguleerimismeetodit.
    8. Perekonnaõigus reguleerib abielu- ja perekonnasuhteid, seega suhteid, mis tulenevad abielust, sugulusest, lapsendamisest, vanemate kohustustest laste vastu, laste kohustustest vanemate vastu. Perekonnaõigusnormid reguleerivad ka abikaasade varalistest vahekordadest tulenevaid suhteid. Reguleerimismeetodiks autonoomne meetod. Reguleerimisobjekti (perekonnasuhete) spetsiifika eristab seda õigusharu kõigist teistest õigusharudest. Põhiline normistik on sätestatud perekonnaseaduses.
    9. Tööõigus reguleerib tööandjate ja töötajate vehelisi suhteid ja mõningaid nendega soetud suhteid. Sellesse õigusharusse kuuluvad normid ja instituudid, mis reguleerivad töösuhte loomist, lõpetamist ning töötajate tööaja kasutamist. Tööõigusnormid reguleerivad töölepingu sõlmimist, töö- ja puhkeaega, palgaküsimusi, töövaidluste lahendamise korda, tööohutust, töökaitset. Tööõiguse harusse on seni kantud ka sotsiaalkindlustuse ja pensionikindlustuse suhted, kuivõrd need on oluliselt seotud töösuhetega. Ühelt poolt on reguleerimismeetod autonoomne (tööõigusliku suhte pooled on võrdses õiguslikus seisundis), mistõttu tuleb tööõigust lugeda eraõiguse valdkonda kuuluvaks. Teiselt poolt on aga riiklik imperatiivne regulatsioon töösuhetes tunduvalt suurema osakaaluga kui teistes eraõiguslikes harudes, mistõttu teda ei saa lugeda tsiviilõiguse üheks instituudiks. Peamisteks tööõiguslikeks aktideks on Eesti Vabariigi töölepinguseadus, Eesti Vabariigi puhkuseseadus, töö- ja puhkeaja seadus, palgaseadus , töötajate distsiplinaarvastutuse seadus.
    10. Rahvusvaheline õigus on teiste õigusharudega võrreldes eriline õigusharu. Ta reguleerib suhteid riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, mis tekivad poliitilise, majandusliku ja kultuurilise, aga ka sõjalise suhtlemise pinnal. Rahvusvahelise õiguse erisused, võrreldes siseriikliku õigusega seisnevad selles, et
    • suhte subjetideks on riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid;
    • rahvusvahelise õiguse normide jaoks ei ole ühtset seadusandjat, selle norme loovad suhetest osavõtjad ise kokkulepete (lepingute, paktide, konventsioonide jm) sõlmimise teel;
    • puudub tsentraliseeritud sunniaparaat õiguse täitmise tagamiseks.
    Tänapäeva demokraatlikud riigid tunnustavad rahvusvahelise õiguse normide kehtejõudu võrdselt riigisiseselt kehtestatud õigusnormidega või peavad neid isegi siseriiklike normide suhtes ülimuslikuks.
    5. ÕIGUSE VORMID EHK –ALLIKAD
    5.1. ÕIGUSVORMI MÕISTE JA LIIGID
    Õigusvorm (ehk õigusallikas) on õigusnormi väljendamise viis, mis on kasutusele võetud või tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile üldkohustusliku tähenduse. Õiguse ajaloolise arengu protsessis on õigusvormidena olnud kasutusel õiguslik tava, juristide arvamus, kohtu- ja halduspretsedent, leping ja normatiivne akt.
    1. Õiguslik ehk sanktsioneeritud tava on ajaliselt esimeseks ja seega vanimaks õigusvormiks. Tekkis ürgühiskondlike tavade kasutusele võtmisel riigivõimu imperatiividena ja nende täitmise tagamiseks riigi sunnivahendite rakendamisel. Õiguslikke tavasid tunnustav õigus ehk tavaõigus toetub rahva moraalsetele tõekspidamistele ja harjumustele, seetõttu on ta püsiv ja konservatiivne , kaitstes sageli arhailisi ja mineviku eelarvamustel rajanevaid suhteid.
    2. Õigusteadus (juristide arvamus) etendas õiguse tähendust teatud ajaperioodil (2.-3. saj) vanas Roomas.
    3. Kohtu- ja halduspretsendent saavad üldise reegli tähenduse ja neid hakatakse õigusvormina kasutama siis, kui riik omistab kohtulahendile või haldusorgani poolt konkreetses asjas tehtud otsustele kohustusliku jõu järgmiste samasisuliste asjade lahendamisel. Sellisel juhul varustatakse kohtu- või haldusorgan õigustloova pädevusega.
    4. Leping ei ole üldjuhul õigusvorm, sest kujutab kahe või enama isiku vahelist kokkulepet, mis on kohustuslik vaid lepinguosalistele. Kuid teatavatel juhtudel võib leping olla laiem juriidiline tähendus ja kõrgem kohustuslikkuse aste, mistõttu ta on käsitletav õigusvormina, nt rahvusvahelised lepingud, määravad kindlaks lepingupoolte õigused ja kohustused, reguleerivad nende suhteid.
    5. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on õiguse allikana aktsepteeritud tänapäeval kõikides demokraatlikes riikides. Need põhimõtted ja normid sisalduvad riikidevahelistes lepingutes ja rahvusvaheliste organisatsinide dokumentides. Tähtsaimateks rahvusvahelise õiguse dokumentideks, mis sisaldavad riigiülese juriidilise jõu omandanud (üldtunnustatud) põhimõtteid ja norme, on 1945. aastal asutatud ÜRO põhikiri ja ÜRO Peaassamblee 10.12.1948 vastuvõetud Inimõiguste ülddeklaratsioon.
    6. Normatiivakt on tänapäeval kõige levinum ja paljudes riikides ainus õigusvorm. Normatiivakt on riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud vahel ka spetsiaalse väliskujuga dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid. Normatiiv - ehk õigustloov akt on selline riigist lähtuv akt, mis on suunatud õigusnormide kehtestamisele, muutmisele või kehtivuse lõpetamisele.
    5.2. EUROOPA LIIDU ÕIGUS EESTI ÕIGUSE ALLIKANA
    Euroopa Liidu normistik määrab kindlaks liidu struktuuri, juhtimise põhimõtted ja juhtorganid, liikmesriikide õigused ja kohustused, aga ka sisulised ja vormilised nõuded ja tingimused, millele peab vastama ühenduse liikmeks pürgiv riik. Euroopa Liidu õigus sai Eesti õiguse allikaks Eesti vastuvõtmisega EL-u liikmeks. Enne Eesti liitumist toimus siseriikliku õiguse viimine põhimõttelisse vastavusse EL-u õiguslike põhimõtete ja normidega.
    EL on organisatsioon, millel on oma iseseisev õigussüsteem, milles eristatakse esmast (ehk primaarset ) ja teisest (ehk sekundaarset ) õigust.
    EL-u esmane õigus moodustub asutamislepingutest ja neid täiendavatest lepingutest, need õigusaktid on ühenduse õiguslikuks aluseks. Need lepingud liigitatakse:
    1) ühenduse asutamislepinguteks (nt Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisleping 1951. aastast);
    2) riikide liitumislepingud;
    3) olulisemad asutamislepinguid muutvad kokkulepped (nt 1992. aasta Maastrichti leping Euroopa Liidu loomiseks);
    4) eelnimetatud lepinguid muutvad või täiendavad kokkulepped.
    Esmase õiguse aktidega määratakse kindlaks liidu eesmärgid, territoriaalsed piirid, institutsioonid , nende pädevus ja moodustamise kord, samuti liikmesriikide majanduspoliitiliste suhete põhialused.
    EL-u esmane õigus on liimesriikidele siduv ja kohustav ning seda võib liikmesriigi territooriumil rakendada otseselt, st ilma riigi õigusaktide vahenduseta. Esmane õigus on riigisisese õiguse suhtes ülimusliku juriidilise jõuga. Vastuolu korral siseriikliku õiguse ja Euroopa Liidu esmase õiguse vahel tuleb kohaldada EL-u õigust.
    Euroopa Liidu teisene õigus koosneb liidu institutsioonide õigusaktidest, see on liidu enda õigusloome tulemus. EL-u institutsioonid (Euroopa Nõukogu, Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon , Euroopa Kohus) annavad õigusakte volituste alusel, mis nad said lepingutega (esmase õiguse põhjal). Teisese õiguse moodustavad määrused, direktiivid , otsused, soovitused ja arvamused, mis on liikmesriikide jaoks erineva siduvuse ja kohustuslikkuse astmega aktid.
    Määrused on EL-u teisese õiguse aktide hulgas kõige kõrgema juriidilise jõuga õigusaktid. Neid võtavad vastu Euroopa Parlament koos Euroopa Nõukoguga ning Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjon, määrust kohaldatakse üldiselt kogu liidu ulatuses, ta on igale liikmesriigile siduv ja igas liikmesriigis ka vahetult kohaldatav. Määruse juriidilist jõudu on võrreldud riigi sees parlamendi poolt vastuvõetud seaduse jõuga. Määrust tuleb kohaldada muutmata kujul ja vahetult, tema kehtestamiseks riigi territooriumil ei ole vaja mingeid siseriiklikke kehtestamisprotseduure. Liikmeriikidel pole õigust liita EL-u määrust oma seadusandluse süsteemiga ega avaldada teda oma seadusandlike aktide kogus.
    Direktiivid on kõige olulisemateks õigusaktieks EL-u liikmesriikide seadusandluse lähendamisel, neid loetakse ka liidu sotiaalpoliitika üheks põhiallikaks. Direktiive annab Euroopa Nõukogu või tema delegatsiooni alusel Euroopa Komisjon. Üldjuhul direktiivid ei ole vahetult kohaldatavad. Neid võib kohaldada vahetult juhul, kui (ja seni kui) ta ei ole siseriiklikku seadusandlusse lülitatud. Direktiivi kohustuslikkus hõlmab akti eesmärki, mitte aga selle saavutamise meetodeid ja vahendeid, nende valikul on liikmesriik vaba. Otsesed on EL-u üksikaktid, need on suunatud konkreetsele subjektile (riigile, organisatsioonile, ka üksikisikule) ja loovad adressaadile subjektiivseid õigusi ja kohustusi. Kasutatakse eelkõige mitmesuguste konkreetsete majanduspoliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja nad on siduvad ja kohustavad adressaadile.
    Soovitused ja arvamused väljendavad EL-u institutsioonide seisukohti käsitlevates küsimustes ja annavad adressaadile nende kohta omapoolseid poliitilisi juhiseid. Need on soovitusliku iseloomuga dokumendid ja nende juriidiline mõju on vaid kaudse iseloomuga, mistõttu vahel neid ei loeta õigusaktideks.

    5.3. ÕIGUSAKTI MÕISTE JA LIIGID. NORMATIIVAKTIDE SÜSTEEM
    Õigusaktid on eriliselt vormistatud dokumendid, mille vahendusel riigiorganid vastavalt oma pädevusele kehtestavad ühiskondlikest suhetest osavõtjatele õigusi ja panevad kohustusi. Sõltuvalt õigusaktides sisalduvate õiguste ja kohustuste iseloomust, eelkõige aga isikute ringist, keda need õigused ja kohustused hõlmavad, võivad õigusaktid olla kas normatiivsed või mittenormatiivsed.
    Normatiivakt ehk üldakt on suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele, ta sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme. Õigusnormide sisaldumine õigusaktis ongi normatiivakti mittenormatiivsest eristamise esmane kriteerium. Normatiivakti nim ka õiguse üldaktiks, ta kehtib määratlemata isikute ringi suhtes ja kuulub rakendamisele määratlemata arv kordi . Kuna normatiivakti kaudu loob riik õigusnorme ehk teisisõnu objektiivset õigust, nim normatiivakti ka õigustloovaks aktiks .
    Mittenormatiivne õigusakt ehk üksikakt on selline akt, mis annab subjektiivsed (antud subjektile kuuluvad) õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või täpselt määratletud subjektide ringile. Seetõttu nim neid ka individuaalseteks õigusaktideks. Sellised õigusaktid ei sisalda õigusnorme, vaid rakendavad neid, kohustades konkreetset isikut konkreetseks käitumiseks, mistõttu nad on oma iseloomult õiguse rakendamise aktid. Mittenormatiivaktideks on nt kohtuotsus, ametisse nimetamise või ametist vabastamise käskkirjad jm üksiksubjekti puudutavad aktid ehk üksikaktid.
    Õigusakte kehtestavad erinevad riigiorganid.
    Iga riigi normatiivaktid moodustavad hierarhilise süsteemi, milles kõige kõrgemaks aktiks on seadus. Seadus on normatiivakt, mis on vastu võetud riigivõimu kõrgeima esindusorgani (parlamendi) poolt või rahva tahte vahetu väljendusena (rahvahääletus). Seaduse kõrgeim juriidiline jõud tuleneb seadusi vastuvõtva riigiorgani, parlamendi kohast riigiorganite süsteemis. Kõik muud õigusaktid peavad olema seadusega kooskõlas. Selle nõude täitmisega tagatakse seaduste ülimuslikkus.
    Seadused liigitatakse juriidilise jõu järgi omakorda põhiseadusteks, konstitutsioonilisteks seadusteks ja lihtseadusteks.
    Põhiseadus riigi tähtsaima õigusaktina reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid.
    Konstitutsioonilised ehk orgaanilised seadused täiendavad põhiseadust ja nende loetelu on sageli ära toodud põhiseaduse tekstis.
    Lihtseadused moodustavad seaduste põhimassi, nad on seadusandliku regulatsiooni peamine vahend.
    Õigusaktide väljatöötamine, nende menetlemise ja vastuvõtmise kord on kehtestatud iga riigiorgani jaoks eraldi ja erinevalt, silmas pidades konkreetse riigiorgani pädevust, arvulist koosseisu, töökorda jt erisusi. Seaduse väljatöötamise menetluses eristatakse järgmisi seadusandliku protsessi staadiume: seaduse algatamine → seaduseelnõu arutamine → seaduse vastuvõtmine → seaduse väljakuulutamine → seaduse avaldamine.
    1. Seaduse algatamine on teatavate isikute, riigiorganite ja organisatsioonide õigus esitada parlamendile seaduseelnõu, mille see on kohustatud läbi vaatama ja seisukoha võtma. Eestis on seaduse algatamise õigus vastavalt Põhiseadusele Riigikogu liikmel, Riigikogu fraktsioonil, Riigikogu Komisjonil, Vabariigi Valitsusel, Vabariigi presidendil põhiseaduse muutmiseks. Ka teistel isikutel on õigus seaduseelnõusid välja töötada, aga Riigikogu ei ole kohustatud neid läbi vaatama.
    2. Seaduseelnõu arutamine toimub Riigikogu kodukorra seaduse kohaselt vähemalt kahel, vajaduse korral ja seaduses sätestatud juhtudel (riigieelarve) ka kolmel lugemisel, mis kujutavad eelnõu läbitöötamise vormi Riigikogu täiskogu istungil .
    3. Seaduseelnõu vastuvõtmine seadusena toimub hääletamise teel, vastuvõtmiseks vajalik häälte arv sõltub sellest, kas tegemist on lihtseadusega (nõutav poolthäälte enamus) või konstitutsioonilise seadusega (nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus).
    4. Seaduse väljakuulutamine e promulgatsioon on seaduse ametlik sanktsioneerimine riigipea poolt ja selle teatavaks tegemine rahvale. Seaduse väljakuulutamise instituut on seotud veto rakendamise võimalusega. Tuntakse absoluutset ja relatiivset ehk suspensiivset vetot. Absoluutne veto tähendab parlamendis vastuvõetud seaduse lõplikku tagasilükkamist riigipea poolt. Suspensiivne veto on aga seaduse tagastamine parlamendile uueks arutamiseks, seega seaduse jõustumise edasilükkamine, mistõttu seda nim ka edasilükkavaks vetoks.
    5. Seaduse avaldamine on seaduse kehtestamise eeltingimus, sest täitmiseks kohustuslikud saavad olla ainult avaldatatud seadused. Pärast seaduse väljakuulutamist avaldatakse see Eesti Vabariigi ametlikus väljaandes, Riigi Teatajas.
    Lisaks seadustele võtab Riigikogu vastu ka otsuseid, mittenormatiivse sisuga akte , mis käsitlevad ametiisikute ametisse nimetamist või mingit sisemise töö üksikküsimust.
    Seadlus ehk dekreet on riigipea normatiivne õigusakt või õiguse rakendamise akt, mille juriidiline jõud sõltub riigipea põhiseaduses kindlaks määratud õiguslikust seisundist. Seadlus kui seadusjärgne akt on oma juriidiliselt jõult seadusest madalam.
    Vabariigi Presidendi otsused ja käskkirjad on individuaalsed aktid, need ei oma normatiivset sisu. Otsustega nimetab ta ametisse kõrgemaid ametiisikuid ja kohtunikke, kuulutab välja seadusi, annab armu jne, käskkirju annab ta Eesti riigikaitse kõrgeima juhi funktsioonides.
    Määrus on täidesaatva riigivõimuorgani normatiivakt, mis juriidiliselt jõult on seadusest ja riigipea normatiivsest aktist madalam. Määruse andmise õigus on Eesti Vabariigi Valitsusel, ministritel ning kohaliku omavalitsuse volikogul ja omavalitsuse täitevorganil (valla- ja linnavalitsusel).
    Valitsus on üldkompetentsiga kollegiaalne riigiorgan, kes teostab igapäevast riigijuhtimist, täites parlamendi suuniseid. Vabariigi Valitsus annab määrusi ja korraldusi. Vabariigi Valituse määrus on normatiivse iseloomuga üldakt (nt määrused valitsusasutuste ülesehituse, asjaajamise ja töö korrladamiseks), korraldustega lahendatakse konkreetseid üksikküsimusi (nimetatakse ametisse, eraldatakse raha). Vabariigi Valitsuse määrused on seaduste ja Vabariigi Presidendi seadluste järel kõige tähtsamad õigusaktid. Määrusele kirjutab alla peaminister , asjaomane minister ja riigisekretär, korraldusele aga peaminister ja riigisekretär. Määrused ja korraldused avaldatakse Riigi Teatajas.
    Minister annab määrusi ja käskkirju seaduste alusel ja nende täitmiseks. Ministrite määrustel on normatiivne, käskkirjadel mittenormatiivne sisu. Ministri määrusele kirjutavad alla minister ja ministeeriumi kantsler, määrused avaldatakse Riigi Teataja seadusega ettenähtud korras. Käskkirju annab minister teenistusalastes ja muudes üksikküsimustes ja neile kirjutab alla minister.
    Põhiseaduse § 154 kehtestab, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused , kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohaliku omavalitsuse korraldamise seadusest tuleneb, et kohaliku omavalitsuse volikogu ning valla- ja linnavalitsus annavad normatiivste aktidena määrusi, mittenormatiivsetena aga volikogu otsuseid ja valitsuse korraldusi. Kohaliku omavalitsuse volikogu määrusele ja otsusele kirjutab alla volikogu esimees. Valla- ja linnavalitsuse määrustele ja korraldustele kirjutavad alla vallavanem ja linnapea ja valla- või linnasekretär.

    5.4. NORMATIIVAKTIDE KEHTIVUS
    Iga normatiivakt omab juriidilist (ehk õiguslikku) jõudu, ta on kehtiv teatava aja jooksul teataval territooriumil ja teatava isikute ringi suhtes.
    Normatiivakti ajalise kehtivuse piirid on määratud akti kehtima hakkamise ja kehtivuse lõppemisega. Normatiivaktide kehtima hakkamise ehk jõustumise kord on kehtestatud õigusaktidega ja on erinev sõltuvalt õigusakti liigist ja tema kohast õigusaktide süsteemis.
    Seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega.
    Põhiseaduse muutmise seadus jõustub seaduses eneses määratud tähtajal, kuid mitte varem kui kolm kuud pärast väljakuulutamist (pikem aeg võimaldab uue seadusega paremini kohaneda).
    Valitsuse ja ministri määrus jõustuvad kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui määruses eneses ei sätestata hilisemat tähtaega. Kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse määrused jõustuvad kolmandal päeval pärast nende avalikustamist, kui määruses eneses ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva.
    Riigikogu ja Vabariigi Presidendi otsus ning Vabariigi Valitsuse korraldus, peaministri korraldus ja ministri käskkiri jõustuvad allakirjutamisega, kui õigusaktis eneses ei sätestata hilisemat tähtaega. Kohaliku omavalitsuse üksikaktid jõustuvad neis sätestatud tähtajast.
    Üldprintsiibina jõustunud normatiivaktil ei ole tagasiulatuvat jõudu, st selle akti regulatsioon ei laiene juriidilistele faktidele, mis leidsid aset enne akti jõustumist (nt ei saa võtta inimest vastutusele kuriteo eest, mis pandi toime enne seaduse jõustumist). Siin on aga kaks erandit:
    1) tagasiulatuva jõuga on seadused, mis seda sõnaselgelt sätestavad, kuid seadusandja ei tohi kehtestada tagasiulatuvat kohustust ega piirata õigusi;
    2) tagasiulatuva jõuga on kriminaalseadus , kui ta kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab karistust.
    Normatiivakti kehtivus lõpeb kas tema kehtivusaja lõppemisega või kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi poolt. Seda tehakse kas eraldi aktiga, mille sisuks ongi ainult seni kehtinud õigusakti kehtetuks tunnistamine, või uue sama­sisulise nomatiivakti vastuvõtmisega.
    Kui uus akt ei tunnista vana kehtetuks, tekib olukord, kus ühel ajal kehtib kaks erisisulist akti. Sellist olukorda nimetatakse õigusaktide ehk (lihtsustatult) seaduste kollisiooniks. Kollisiooni lahendamiseks käsutatakse järgmisi reegleid:
    • kollisioonis olevad aktid (kollisiooniaktid) on sama riigiorgani
      (sama taseme) aktid, siis kehtib hilisem akt.
    • Kui kollisiooniaktid lähtuvad erineva tasemega riigiorganitest,
      kehtib kõrgema riigiorgani akt.
    • Kui kollisioonis on üldnorme kehtestav õigusakt ja erinorme
      kehtestav akt, kohaldatakse akti, mis sisaldab erinorme.
    Normatiivaktide territoriaalne kehtivus on määratud riigi suve­räänsuse ruumilise (territoriaalse) ulatusega. Riigi keskvõimu-organite õigusaktid kehtivad üldjuhul kogu riigi territooriumil.
    Riigi keskvõim võib kehtestada ka lokaalse iseloomuga norma­tiivakte, st selliseid akte, mis kehtivad vaid riigi teatud piirkonnas või piirkondades, mitte aga kogu riigi territooriumil (näiteks erakorralise seisukorra kehtestamiseks ühes või mõnes maakonnas või linnas, looduskaitseala moodustamine jms).
    Kohaliku riigivõimu või kohaliku omavalitsuse üldaktid on kohalikud normatiivaktid, mis kehtivad ainult vastava haldusüksuse või kohaliku omavalitsuse territooriumil.
    Normatiivaktide kehtivus isikute ringi suhtes on määratud üldise põhimõttega, mille kohaselt kõik riigi seadused ja muud normatiivaktid kehtivad kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes sõltumata sellest, kas nad on riigi kodanikud, apatriidid (kodakondsuseta isikud), bipatriidid (kahe või enama, kodakondsusega isikud) või välismaalased.
    5.5. ÕIGUSAKTIDE SÜSTEMATISEERIMINE
    Õigusaktide süstematiseerimine tähendab nende aktide viimist kooskõlastatud süsteemi, rühmitamist kindlas järjestu­ses. Õigusaktide süstematiseerimist teostatakse 1) inkorporeerimise ja 2) kodifltseerimise teel.
    Inkorporeerimise korral seatakse normatiivaktid mingisse (kas kronoloogilisse, alfabeetilisse, süstemaatilisse vms) järjestusse ja saadakse õigusaktide kogumik. Inkorporeerimise korral ei toimu õigusaktide sisulist töötlust.
    Kodifitseerimine on süstematiseerimise vorm, kus normatiiv-materjal töötatakse põhjalikult lühi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse sisemiselt (seadusess tehakse prandusi, muudatusi jms). Seega töötatakse erinevalt inkorporeerimisest kodifit­seerimisel normaiivmaterjal läbi ka sisuliselt. Kodifitseerimise tulemuseks on uus terviklik, ühtne õigusakt
    6. ÕIGUSSUHTED
    6.1. ÕIGUSSUHTE MÕISTE JA STRUKTUUR
    Ühiskondlikud suhted on suhted isikute vahel, mis kujunevad ühise praktilise ja vaimse tegevuse käigus. Õigussuhted on ühiskondlike suhete üks eriliik, need tekivad siis, kui riigi tekkimise protsessis tekib vajadus riigi jaoks kõige olulisemad ühiskondlikud suhted reguleerida Õigusega, st anda neile riigile soovitud vorm ja asuda neid kaitsma riigi käsutuses olevate sunnivahenditega.
    Võrreldes kõigi teiste ühiskondlike suhetega on õigussuhtel rida spetsiifilisi tunnuseid.
    • Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib õigusnormi alusel.
    • Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu. Õigusnorm, kehtestades mingi suhte jaoks üldise käitumismudeli, annab selle suhte osapooltele kindlad õigused ja paneb neile ka nendele õigustele vastavad kohustused.
    • Õigussuhe on inimestevaheline seos, mille säilimise tagab riik.
      Kuna riik kehtestas õigussuhte loomiseks ja säilimiseks vajalikud
      õigusnormid, siis jälgib ta ka nende õigusnormide täitmist.
    • Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis kannab individualisee­ritud, määratletud iseloomu. Õigussuhte pooled ehk subjektid on igal üksikjuhul konkreetsed isikud ( indiviidid või organisatsioonid), nad on alati nimeliselt, personaalselt kindlaks määratud.

    Õigussuhe võib olla individualiseeritud kas kahepoolselt või ühepoolselt. Kahepoolselt on õigussuhe individualiseeritud juhul, kui on kindlaks määratud mõlemad suhte subjektid, näiteks ostu-müügisuhtes on alati teada nii ostja kui ka müüja. Ühepoolselt on õigussuhe individualiseeritud juhul, kui on kindlaks määratud vaid üks suhte pool, teiseks suhte subjektiks on aga iga isik, kes temaga vastavasse seosesse astub . Näiteks omandisuhtes on omanik ühe suhte poolena personaalselt kindlaks määratud subjekt, teise suhte poolena on käsitletavad kõik teised isikud, kes suhtlevad tema kui omanikuga.
    Õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv isikutevaheline individualiseeritud ühiskondlik suhe, mida iseloomustab subjektide vastastikune seotus subjektiivsete juriidi­liste õiguste ja kohustustega ning toetumine riigi kaitsele.
    Õigus­suhe on õigusega reguleeritud ühiskondlik suhe.
    Õigussuhte spetsiifilistest tunnustest ja määratlusest nähtub, et õigussuhte
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Õiguse alused põhjalik konspekt #1 Õiguse alused põhjalik konspekt #2 Õiguse alused põhjalik konspekt #3 Õiguse alused põhjalik konspekt #4 Õiguse alused põhjalik konspekt #5 Õiguse alused põhjalik konspekt #6 Õiguse alused põhjalik konspekt #7 Õiguse alused põhjalik konspekt #8 Õiguse alused põhjalik konspekt #9 Õiguse alused põhjalik konspekt #10 Õiguse alused põhjalik konspekt #11 Õiguse alused põhjalik konspekt #12 Õiguse alused põhjalik konspekt #13 Õiguse alused põhjalik konspekt #14 Õiguse alused põhjalik konspekt #15 Õiguse alused põhjalik konspekt #16 Õiguse alused põhjalik konspekt #17 Õiguse alused põhjalik konspekt #18 Õiguse alused põhjalik konspekt #19 Õiguse alused põhjalik konspekt #20 Õiguse alused põhjalik konspekt #21 Õiguse alused põhjalik konspekt #22 Õiguse alused põhjalik konspekt #23 Õiguse alused põhjalik konspekt #24 Õiguse alused põhjalik konspekt #25 Õiguse alused põhjalik konspekt #26 Õiguse alused põhjalik konspekt #27 Õiguse alused põhjalik konspekt #28 Õiguse alused põhjalik konspekt #29 Õiguse alused põhjalik konspekt #30 Õiguse alused põhjalik konspekt #31 Õiguse alused põhjalik konspekt #32 Õiguse alused põhjalik konspekt #33 Õiguse alused põhjalik konspekt #34 Õiguse alused põhjalik konspekt #35 Õiguse alused põhjalik konspekt #36 Õiguse alused põhjalik konspekt #37 Õiguse alused põhjalik konspekt #38 Õiguse alused põhjalik konspekt #39 Õiguse alused põhjalik konspekt #40 Õiguse alused põhjalik konspekt #41 Õiguse alused põhjalik konspekt #42 Õiguse alused põhjalik konspekt #43 Õiguse alused põhjalik konspekt #44 Õiguse alused põhjalik konspekt #45 Õiguse alused põhjalik konspekt #46 Õiguse alused põhjalik konspekt #47 Õiguse alused põhjalik konspekt #48 Õiguse alused põhjalik konspekt #49 Õiguse alused põhjalik konspekt #50 Õiguse alused põhjalik konspekt #51 Õiguse alused põhjalik konspekt #52 Õiguse alused põhjalik konspekt #53 Õiguse alused põhjalik konspekt #54 Õiguse alused põhjalik konspekt #55 Õiguse alused põhjalik konspekt #56 Õiguse alused põhjalik konspekt #57 Õiguse alused põhjalik konspekt #58 Õiguse alused põhjalik konspekt #59 Õiguse alused põhjalik konspekt #60 Õiguse alused põhjalik konspekt #61 Õiguse alused põhjalik konspekt #62 Õiguse alused põhjalik konspekt #63 Õiguse alused põhjalik konspekt #64 Õiguse alused põhjalik konspekt #65 Õiguse alused põhjalik konspekt #66 Õiguse alused põhjalik konspekt #67 Õiguse alused põhjalik konspekt #68 Õiguse alused põhjalik konspekt #69 Õiguse alused põhjalik konspekt #70 Õiguse alused põhjalik konspekt #71 Õiguse alused põhjalik konspekt #72 Õiguse alused põhjalik konspekt #73 Õiguse alused põhjalik konspekt #74 Õiguse alused põhjalik konspekt #75 Õiguse alused põhjalik konspekt #76 Õiguse alused põhjalik konspekt #77 Õiguse alused põhjalik konspekt #78 Õiguse alused põhjalik konspekt #79 Õiguse alused põhjalik konspekt #80 Õiguse alused põhjalik konspekt #81 Õiguse alused põhjalik konspekt #82 Õiguse alused põhjalik konspekt #83 Õiguse alused põhjalik konspekt #84 Õiguse alused põhjalik konspekt #85 Õiguse alused põhjalik konspekt #86 Õiguse alused põhjalik konspekt #87 Õiguse alused põhjalik konspekt #88 Õiguse alused põhjalik konspekt #89 Õiguse alused põhjalik konspekt #90 Õiguse alused põhjalik konspekt #91 Õiguse alused põhjalik konspekt #92 Õiguse alused põhjalik konspekt #93 Õiguse alused põhjalik konspekt #94 Õiguse alused põhjalik konspekt #95 Õiguse alused põhjalik konspekt #96 Õiguse alused põhjalik konspekt #97 Õiguse alused põhjalik konspekt #98 Õiguse alused põhjalik konspekt #99 Õiguse alused põhjalik konspekt #100 Õiguse alused põhjalik konspekt #101 Õiguse alused põhjalik konspekt #102 Õiguse alused põhjalik konspekt #103 Õiguse alused põhjalik konspekt #104 Õiguse alused põhjalik konspekt #105 Õiguse alused põhjalik konspekt #106 Õiguse alused põhjalik konspekt #107
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 107 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-05-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 338 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 4 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor LingLing Est Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Mõisted

    normi kehtestamine, riigivõimu suveräänsus, riigi territoorium, kodakondsus, monarh, piiratud monarhia, seisuslik, nüüdisaja vabariigid, valitsuse juht, poolpresidentaalne vabariik, konföderatsioon, personaalse autonoomiaga, etnoterritoriaalne, administratiivne, tagatiseks, riigi funktisoon, riigi sisefunktsioonideks, kultuurilis, riigi välisfunktsioonidest, riigiaparaat, kohtuvõimu organiteks, kohalikeks esindusorganiteks, keskhaldusorganiteks, õigusnormid, võimude lahusus, õigusriigis, sotsiaalne reguleerimine, korporatiivsed normid, välise kultuuri, riigist lähtumine, õigusnorm, tingimuse spetsiifika, õigusnormi dispositsioon, distsiplinaarsanktsioonid, varalised, imperatiivsed normid, reguleerimismeetodi valikul, subjekt, peamiseks õigusallikaks, üldpõhimõtted, hõlmab riigi, põhimõttelised seisukohad, tsiviilõigus, peamiseks õigusaktiks, normistik, tööõiguse harusse, aktideks, normatiivakt, normatiiv, mittenormatiivaktideks, suspensiivne veto, seaduse avaldamine, valituse määrus, määrustel, kodifitseerimine, õigussuhted, o õigussuhe, o õigussuhe, o õigussuhe, o õigussuhe, ühepoolselt, elementideks, juriidilisteks isikuteks, kompetents, õigussuhe, vaadatuna, juriidiline kohustus, juriidiline kohustus, õigussuhte objektideks, subjektideks, juriidilised faktid, o lihtfakt, o juriidiline, määrav element, õigusnormide ülesanne, kolmas staadium, õiguspärane, õigusrikkumise subjektiks, õigusrikkumised, hädaseisund, matkimise õigus, teenistus, põhjuslik seos, väärteod, väärtegu, vajaduse korral, distsiplinaarüleastumine, kohaldatavad kitsendused, juriidiline vastutus, sanktsioonid, o tsiviilõiguslik, kohtulik vastutus, õigusttaastavad, peaeesmärk, tsiviilõiguslik teovõime, põhiliigituse aluseks, likvideerijatel, sellise olukorraga, näilik, avaldamisega, juhatuse liige, asjaõigusel, asjaõigustele, o kinnis, kinnisasi, äratarvitatav, olulised osad, asja reaalosa, päraldis, valdus, kinnistusraamat, peremehetu, leidjal, vastava kinnis, pahausksel tegutsemisel, kinnisasja omanik, levinumad servitiuudid, isiklikul kasutusõigusel, reaalkoormatis, reaalkoormatise lõpetamist, pärast ostu, registerpandile, võõrandatavad, kinnipidamisõigus, kodulooma kinnipidamine, kinnistusraamatu sissekandes, hüpoteegipidajal, hüpoteegi järjekohal, hüpoteegi jagamist, hüpoteeki, kohtulik hüpoteek, kohtulik hüpoteek, hüpoteegipidajaks, võlasuhe, ühepoolne, mitmepoolne, tsü, tahte avaldamine, lepingupoolte kutse, kohustuse rikkumine, vääramata jõud, hooletus, kohustuse täitmine, isikliku iseloomuga, o garantiitähtaeg, kestvuslepingud, võõrandamiselpingud, ostjal, müügilepingu puhul, kasutuslepinguteks, rentnik, liisinguvõtja, frantsiislepingut, kindlustatud risk, kindlustatud ese, kindlustussumma, kindlustuse liigid, selliseks lepinguks, maakleri, töövõtulepingu esemeks, töövõtjale, maaklerileping, maaklerileping, agendilepingu sisu, komisjonilepingud, komisjonileping, rahvusvaheliseks veoks, käsipagas, pakettreis, mõningate avalik, o töö, tööleping, seadusevastane, katseaeg, alaealisi, tööandja, töölepingu peatumine, kollektiiv, nõudmisel, erisäte, rasedal, muudatustega mittenõustumisel, tootmishädavajadus, tööseisaku ajaks, vähenemisel, o tööandjal, tööandja, muudatused tootmis, lõpetamise põhjuseks, töölepingu lõpetamisel, tööandja, tööandja, koondamise tõttu, töölepingu lõpetamisel, o tegemist, töövaidluskomisjon, pooltel, töövaidluskomisjoni istung, o üldkorras, tööajanorm, töövahetus, o töötajal, o valve, o 13, o valve, o 13, puhkepäevad, puhkepäeval, puhkepäev, o riigi, lisapuhkuse kestus, liidetakse põhi, tööandja, tööandja, puhkuseseaduses, mittenõustumise korral, sealjuures, o 6, teatavatel juhtudel, praak, lähetataval, töötajate distsiplinaar, töösisekord, distsiplinaarsüüteo toimepanemine, rahatrahvi, tööandja, kollektiivlepingu lisad, o töö, pooltel, lepingu kehtivus, streik, töösulu korraldamine, o linna, streigist osavõtt, streigid, ebaseaduslik, o karistusseadusel, o tavaliselt, kaitstav huvi, tahtlus, kavatsetus, kaudne tahtlus, hooletusega, süüteo toimepanija, süüteost osavõtjad, lõpetamata süüteokatsega, karistuse aluseks, sellisteks mõjutusvahenditeks, psühhiaatriline sundravi, o noorte, jõustumiseni, o inimõiguste, karistusseadustiku eriosas, rahvatervisevastased süüteod, varavastased süüteod, keskkonnavastased süüteod, majandusalase süüteona, üldohtlikud süüteod, liiklussüüteod, sellisteks süütegudeks

    Kommentaarid (4)

    Agnessaa profiilipilt
    Agnessaa: väga väga rahul, aitähh :)
    11:32 02-02-2018
    KartuliMaja profiilipilt
    KartuliMaja: Väga super materjal!
    08:07 07-01-2015
    annu004 profiilipilt
    annu004: oli samuti abi
    08:18 23-05-2014


    Sarnased materjalid

    82
    docx
    ÕIGUSE ALUSED KT1
    22
    docx
    Õiguse alused mõisted
    88
    doc
    Õiguse alused konspekt
    19
    docx
    Õiguse alused - Põhjalik Konspekt
    62
    pdf
    Õigusõpetuse konspekt
    31
    docx
    Õigusõpetuse suur konspekt
    32
    docx
    ÕIGUSE ALUSED KT 1
    269
    docx
    Õiguse alused eksami kordamisküsimused





    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun