Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Mikrobioloogia I eksam (0)

Tartu Ülikool - Bioloogia - Bioloogia
1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mida prooviti tõestada Milleri-Urey katsetega?
  • Mida tähendab mõiste prokarüoot" ?
  • Mis on bakteri genoom?
  • Kuidas saab genoomseid andmeid kasutada bakterite kirjeldamisel ja iseloomustamisel?
  • Mida tead aktinomütseetidest müksobaktertest klamüüdiatest mükoplasmadest?
  • Mis eristab mükoplasmasid teistest prokarüootidest?
  • Kuidas toimib bakterirakule penitsilliin?
  • Kuidas lüsotsüüm?
  • Mis on nende märklauaks?
  • Kuidas on seotud bakterid sahharoos ja hambaaugud?
  • Miks säilitatakse varuaineid polümeriseerituna?
  • Millest säilumine sõltub?
  • Paljunemisvahendiks?
  • Kuidas on võimalik hävitada endospoore?
  • Kuidas saab viburiga liikuv bakter suunda muuta?
  • Kuidas toimub bakterite kinnitumine pindadele ja miks see bakterile kasulik on?
  • Mis on piilid ja millest koosnevad?
  • Mida näitavad Tmin Topt ja Tmax?
  • Keskkonna Millised muudavad selle aluseliseks?
  • Keskkonda aluseliseks alkalifiilid tsüanobakterid?
  • Miks on karbamiidiga nätsul kaariesevastane toime?
  • Kui väljaspool rakku?
  • Kuivus Kuidas rakud saavad end kaitsta kuivamise eest?
  • Kuidas mõjub elusrakkudele UV kiirgus?
  • Kuidas toimib ioniseeriv kiirgus?
  • Mis kaitseb teda kiirguse eest?
  • Milleks saab kasutada UV-kiirgust?
  • Miks saab UV kiirgust kasutada mikroobimutantide saamiseks?
  • Miks on mikroobidele hapnikku vaja?
  • Miks paljud mikroobid ei talu hapnikku?
  • Kes on fakultatiivsed anaeroobid?
  • Mis on küünlanõu?
  • Paljunemine selle viisid Kui kiiresti bakterid paljunevad?
  • Millest sõltub paljunemiskiirus?
  • Mis on generatsiooniaeg?
  • Mis on steriliseerimine?
  • Mis on desinfitseerimine?
  • Mis võiks olla koduapteegis selle jaoks olemas?
Kordamisküsimused (teemad) Mikrobioloogia I kursuse kohta 2016
  • Mida prooviti tõestada Milleri - Urey katsetega? Selgita neid katseid. Tingimused ürgsel Maal. Milleri-Urey katsetes sünteesitud produktid . Proteinoidid. Prebiootilised aminohapped . RNA ahelate abiootiline süntees. Tahke pinna (näiteks savi) tähtsus abiootilises sünteesis. Ürgrakk. RNA-elu. Lühikesed pindaktiivsed peptiidid kui potentsiaalsed ürgrakkude membraani koostisosad. Stromatoliidid. Hapniku kogunemine atmosfääris ja tsüanobakterid.
    • Miller -Urey katsetega prooviti tõestada, et ürgse Maa atmosfäär, kus esinesid vesinik, ammoniaak ja metaan , võisid moodustada orgaanilised molekulid, eluaine ehituskivid.
    • Miller ja Urey lõid laboris tingimused, mis oleks pidanud vastama tingimustele varasel Maal. Katses loodud redutseeriv atmosfäär koosnes veeaurust, vesinikust, ammoniaagist ja metaanist (HAPNIK PUUDUS). Need oli ained, mis võisid olla valdavad varases Maa atmosfääris. Veeaur juhiti läbi gaaside segu ja seejärel jahutati. Gaasifaasis moodustusid laengute mõjul lihtsamad ained, mis kondenseeriti jahutades veefaasi, kus toimusid põhilised sünteesireaktsioonid. Vees moodustunud orgaanilised ained vähemalt osaliselt kaitstud kiirguse ja elektilaengute eest. Vesi kolvis muutus algul kollakaks, hiljem pruuniks . Proovides määrati moodustunud ained paberkromatograafiaga. Enim moodustus kõige lihtsamat aminohapet glütsiini.
    • Tingimused ürgsel maal: väga vähe hapnikku; redutseerivad tingimused; CH4 , CO2 , N2 , NH3, jäljed CO ja H2-st; kõrge temperatuur; valgus, vulkaaniline tegevus, meteoriitede rünnakud ja Uvkiirgus olid palju suuremad kui praegu
    • Katses sünteesitud produktid: alaniin , glütsiin, aspartaad ja aminobutüraat.
    • Proteinoidid – abiootiliselt moodustunud polüpeptiidid
    • Prebiootilised aminohapped – need, mis võisid moodustuda abiootilise sünteesiga. Alaniin, aspartaat, glutamaat, glütsiin, isoleutsiin, leutsiin, proliin , seriin, treoniin , valiin. Kokku 10. Nende hulgas pole nt aromaatseid ja aluselisi aminohappeid .
    • Tahke pinna (nt savi) tähtsus abiootilises sünteesis
      • Savi, isegi külm savi, on eriti hea pind polümeeride tekkeks, savi absorbeerib enda pinnale aminohappeid ja teisi orgaanilisi monomeere.
      • Pinnale seondunud metalliaatomid, raud ja tsink , toimivad katalüsaatoritena dehüdratatsioonil – vee eemaldamisel monomeeridest, mis on vajalik sideme sünteesiks monomeeride vahele
      • SAVI PINNAL saab toimuda palju elu tekke aspektist olulisi protsesse
      • Savi pinnal saavad rasvhapetest moodustuda membraaniga ümbritsetud kerakesed, mis on võimelised suurenema, lülitades endasse uusi monomeere ja jagunema , kui neid suruda läbi peenepoorilise filtri
      • Savi pinnal saab moodustuda ka lühike RNA ahel ribonukleotiididest
      • Aminohapetest moodustuvad savi pinnal peptiidid
      • Savi alternatiivina on pakutud orgaanilise sünteesi pinnaks püriiti
      • Ürgrakk ehk protobiont – võisid olla membraaniga ( kahekihiline membraan võis koosneda lipiididest – meenutada liposoomi/võis koosneda ka peptiididest) ümbritsetud kerakesed
      • RNA elu
        • Abiootiliselt sünteesitakse ribonukleotiididest RNA ahelad ja aminohapetest peptiidid
        • Isereplitseeruv RNA
        • Isereplitseeruv RNA lipiidse või peptiidse membraaniga kerakestes
        • Lihtsad rakud kus RNA on nii kodeerivaks kui ka katalüüsivaks molekuliks
        • Sünteesitud valgud võtavad üle osa RNA katalüütilisi rolle
        • DNA evolutsioon RNAst
        • Kaasaegne rakk , milles DNA kodeerib tunnuseid, RNA vahetab info tõlkimist valkude keelde ja valgud katalüüsivad.
        • Lühikesed pindaktiivsed peptiidid kui potensiaalsed ürgrakkude membraani koostisosad
          • Ürgraku kahekihiline membraan võis koosneda peptiididest (uuem hüpotees )
          • Lühikesed pindaktiivsed peptiidid (1 ots hüdrofiilne, 2. hüdrofoobe) on võimelised assambleeruma agregaatideks (nanotorudeks, fibrillideks, põiekesteks, membraanideks). Selle peptiid on nagu membraanne fosfolipiid (tal on hüdrofiilne pea ja hüdrofoobne saba)
          • Stromatoliidid – vöödilised settekuplid, mis sarnanevad tänapäeval elavate bakterite ja tsüanobakterite moodustatud kihilistele mattidele. Arvatakse, et kivistised stromatoliitides võiksid kuuluda tänapäevaste roheliste mitteväävlibakterite või tsüanobakterite eellastele. Kivimites , mis on noormad kui 3 miljardit aastat, on fossiilsete mikroorganismide mitmekesisus juba palju suurem.
          • Hapniku kagunemine atmosfääris ja tsüanobakterid – hapniku kogunemist atmosfääri seostatakse tsüanobakterite ilmumisega (u 2,5 mlrd aastat) ja elutegevusega. Stromatoliitidega samavanustes meresetetes on leitud vöödilisi rauarikkaid setteid. Arvatakse, et need setted moodustusid perioodil, kui tsüanobakterid tekitasid fotosünteesil massiliselt hapnikku. See reageeris lahustunud rauaioonidega ja sadenes raudoksiidina. Raua oksüdeerumine takistas esialgu hapniku akumuleerumist atmosfääri. Umbes kaks miljardit aastat tagasi hakkasid rauarikkad kivimid maal muutuma atmosfäärihapnikuga oksüdeerudes punaseks. Siiski, tänapäeval on näidatud, et mõned kaasaegsed bakterid suudavad rauda oksüdeerida ka ilma hapnikuta. Seega võisid seda tüüpi bakterid osaleda punaste rauda sisaldavate vöödiliste setete tekkes .

  • Eluslooduse domeenid ja prokarüootide koht neis. Mida tähendab mõiste „prokarüoot” ? Arhed , nende erilisus , sarnasus bakteritega ja eukarüootidega. Arhede erilised elupaigad : mustad suitsetajad, ülisoolased veekogud. 16SrRNA geenide olulisus ja sobivus prokarüootide süstematiseerimisel ja evolutsiooni uurimisel . Lynn Margulise hüpotees eukarüootse raku tekkest endosümbioosi teel. Mitokondrite ja kloroplastide bakteriaalne päritolu, vastavad tõendid.
    • Eluslooduse domeenid: eukarüoodid, arhed ja bakterid. Prokarüoote on bakterites ja arhedes.
    • Prokarüoot – rakul on rakumembraani peal rakukest , mille peal omakorda võib olla kapsel . Kapsel aitab kleepuda pinnale ja kaitseb patogene fagotsütoosi eest. Rakule kinnituvad piilid ja viburid (võib olla ka mitu), mis on liikumisorganellideks. Rakus on palju ribosoome. Prokarüootne rakk on lihtsama ehitusega, kui eukarüootne: puudub tuumamembraan . Piirkonda, kus paikneb DNA nim nukleoidiks.
    • Arhed on üks elu kolmest domeenist, nad on eeltuumsed (prokarüoodid)
      • Neist hakati rääkima 1970ndatel, kui selgus, et mõned prokarüoodid eristuvad teistest
      • Evolutsioneerunud aeglaselt ja nad on suht sarnased oma esivanematele
      • Paljud arhed on äärmuslike omadustega (hüpertermofiilid, äärmuslikud halofiilid, metanogeenid, väävlihiingajad)
      • Metaani moodustamine on iseloomulik vaid arhedele (mudas, mullas, soolestikud)
      • Kuju poolest sarnased bakteritele
      • Arhede ühised jooned prokarüootidega: rõngaskromosoom; genoomi suurus; operonide esinemine; mRNA intronide puudumine; 70 S ribosoomid ; metaboliensüümide aminohappeline järjestus
      • Arhede ühised jooned eukarüootidega: histoonid ; rakuskeltt; transkriptsioonifaktorid homoloogsed ; DNA- seoseline RNA polümeraas kompleksne ja koosneb paljudest subühikutest
      • Hüpotees eukarüootse raku tekkest sümbioosi teel – Endosümbioosi teooria kohaselt on tänapäeva eukarüoodid geneetiliselt kimäärid, mis on arenenud astmeliselt, „neelates alla“ sümbionte, millest arenevad organellid . Teooria kohaselt asustasid aeroobsed bakterid primitiivsete eukarüootide tsütoplasma ja aitasid neid energiavahetuses, oksüdeerides hapnikuga keemilisi ühendeid. Nendest said mitokondrid - raku jõujaamad. Tänapäevaste mitokondrite põhiroll on orgaaniliste ainete oksüdeerimine hapnikuga ja ATP süntees ( hingamine ). Tsüanobakteri allaneelanud promitiivne eukarüoot võis hakata kasutama fotosünteesireaktsioone. Tsüanobakteriaalsest endosümbiondist arenes välja kloroplast . Eukarüootide ripsmed ja iburid võivad olla tekkinud ektosümbiontsetest spiroheetidest.
      • Eukarüootide kloroplasti eellaseks peetakse ürgset tsüanobakterit. Mitokondri eellaseks peetakse ürgset alfa-proteobakterit. Mitokondritel ja kloroplastidel on oma genoom – rõngaskromosoom, nagu bakteritel. Tuumagenoom koosneb eukarüootidel lineaarsetest kromosoomidest. Mitokondrid ja plastiidid sisaldavad omi ribosoome, mis on prokarüootset tüüpi (70S), tsütoplasma ribosoomid on 80S tüüpi.

  • Bakterite nimetuste tuletamine . Nimetustes sisalduv info. Bakterite suurus. Eripinna mõiste. Eripind ja bakteri kuju. Suurimad, suured ja väikseimad bakterid. Thiomargarita, Thioploca, nanobakterid, mükoplasmad, klamüüdiad. Suurte bakterite eripinna probleemid ja nende lahendamine.
    • Bakterite nimetused koosnevad perekonnanimest ja liigiepiteedist. Nende moodustamisel kasutatakse enamasti ladina- ja kreekakeelseid nimetusi. Sageli kasutatakse perekonnanimede või liiginimede tuletamisel nende isikute nimesid , kes on selle organismi kirjeldanud või nimetatakse bakter mõne tuntud mikrobioloogi auks: nt perekonnad Pasteurella ( Pasteur ), Escherichia (Escherich), Tatumella ( Tatum ), Shigella (Shiga), Beijerickia (Beijerinck), Listeria ( Lister ), Erwinia ( Erwin Smith). Liiginimetused isikunimedest: Bacillus pasteurii (Pasteur), Methanospirillum hungatii (Hungate), Methanobacterium omelianskii (Omeljanski), Clostridium pasteurianum (Pasteur). Veel kasutatakse omadusõnu: aureus ( kuldne ), brevis (lühike), echinatus (ogaline), flavus (kollane), occidentalis (lääne); orientalis (ida), phyllo (leht), poly (palju), mono (üks), sanguis ( veri ), ruber (punane), sinensis (Hiinast), tenuis ( sale ), tertra (neli), thrix ( niit , juus), vulgaris (tavaline), xanthos (kollane). Bakteri nimetus peaks sisaldama infot tema kuju, elupaiga, biokeemia , värvuse, ainevahetuse jne kohta. Metanobacterium thermoautotrophicum (metaani moodustav termofiilne autotroofne bakter ). Ectothiorhodospira halophila ( spiraalne halofiilne punaselt pigmenteerunud bakter, kes H2S oksüdeerides ladestab moodustunud väävliterad väljaspoole rakku).
      • Bakterite suurus – Keskmine bakteriraku ruumala on 1 μm3. Enamiku bakterite suurus on 0.5-3 µm. Mida väiksem on bakter, seda suurem on tema eripind. Suured bakterid on niitjad bakterid, kelle niidi pikkus võib ulatuda 500 μm-ni. Thiomargarita namibiensis: ühe raku diameeter on 100-750 μm, seega peaaegu 1 mm.
    • Eripind – pindala ja ruumala suhe, mis näitab, kui suurel pinnal toimub ainevahetus/transport väliskeskkonnaga.
      • Mida rohkem on pinda ruumala kohta, seda suurem on pind, mille kaudu transport toimub.
      • Suur eripind võimaldab kiiret ainevahetust keskkonnaga, mis toimub bakteritel vahetult läbi pinna, kas difusiooniga või membraanis olevate transporterite vahendusel.
    • Eripind ja bakteri kuju
      • Pulkbakteritel, eriti peenikestel pulkadel, on SUUR ERIPIND võrreldes nt sama ruumalaga kerabakteritega. See võimaldab kiiret ainevahetust keskkonnaga läbi raku pinna, mis tagab kiire kasvu.
      • Väga suurtel bakteritel on probleem, et eripind jääb väga väikeseks. Seetõttu üritavad nad seda kaudselt suurendada, vähendades tsütoplasma aktiivset mahtu sisaldistega ja vakuoolidega. Bakteritel Beggiatoa, Thiomargarita ja Thioploca on rakkudes suured nitraadivakuoolid.
      • Õhukestel lamedatel ruutudel on väga suur eripind. Need bakterid hõljuvad soolase vee pinnal ja võtavad kogu pinnaga vastu valgusenergiat, et selle arvel ATPd sünteesida. Päikesepatarei.
      • Mida väiksem on bakter, seda suurem on tema eripind.
      • Kokkidel (kerabakteritel) on väiksem eripind kui teise kujuga sama ruumalaga bakteritel, nt pulkbakteritel. Seetõttu on nad vastupidavamad nt kuivusele ja osmootse rõhu muutustele keskkonnas. Agregaatidena kokkidel on veel väiksem eripind. Kokke on rohkesti mullas.
    • Suurimad, suured ja väikseimad bakterid
      • Suurimad spiroheedid on kuni 0,5 mm pikad. Rakk on keerdunud , nagu spirillidelgi, kuid peenem ja painduvam. Srrued bakterid on niitjad bakterid, kelle niidi pikkus võib ulatuda 500 μm-ni. Mõne tsüanobakteri niidi pikkus võib olla kni 12 mm. Üherakulistest bakteritest on ühed suuremad spirillid , Thiospirillum jenense ja Chromatium okeanii, kelle pikkus ulatub 50 μm-ni. Ka spiroheetide rakud võivad olla väga pikad, kuni 500 μm.
      • Suurimad – Thiomargarita namibiensis. Ühe raku diameeter on 100-750 μm. Ta moodustab rakkude kette, mis on palja silmaga nähtavad. Suurema osa raku ruumalast võtab enda alla nitraadivakuool, mis aitab vähendada aktiivset tsütoplasma mahtu ja seeläbi suurendada kaudselt mikroobi eripinda. Epulopiscium fishelsonii. Ühe raku pikkus on üle 600 μm ja ruumala miljon korda suurem, kui tavalistel bakteritel. Suurem kui kingloom .
      • Väiksimad bakterid on mükoplasmad. Arvatakse, et mükoplasma rakk on iseseisvalt eksisteerida suutva elusraku suuruse alampiir . Viimasel ajal on ilmunud artikleid nanobakteritest, kelle suurus on 0,05-0,2 μm.
    • Thiomargarita – väävlipärl. suur ümar bakter (diameeter 100-750 µm), mis moodustab rakkude kette. Ta saab energiat väävelvesiniku oksüdeerimisest nitraadiga. Et rakus nitraati varuks hoida, on tal rakus suur nitraadivakuool, mis võtab enda alla 98% rakust.
    • Perekond Thioploca (tõlkes “väävlipats”) niitide pikkus võib ulatuda 7 cm-ni. Niidid paiknevad umbes sajakaupa ühises tupes. Niit koosneb tuhatkonnast ühesugusest rakust. Esmalt kirjeldati need bakterid 1907. aastal.
      • Nanobakterid – suurus on 0.05-0.2 μm. Geoloogid avastasid nad skaneerivat EM kasutades kivimitest ( lubjakivi , dolomiit , savi) ja mineraalidest (sulfiidsed mineraalid ). Neid on veel leitud vereseerumist ja neerukividest. Võivad põhjustada neerukivide teket. Nanobakteritest on eraldatud ka DNA. Neid saab kasvatada seerumsöötmetel, nagu koekultuurirakke ja nad jagunevad aeglaselt. Söötmel nad ei kasva, jagunevad aeglaselt (umbes iga 3 päeva järel).
    • Mükoplasmad – väikseimad bakterid. Puudub (evolutsiooniliselt taandarenenud) kest (pleomorfsed). Väikese genoomiga. Rakumembraanis võivad olla steroolid, mida nad ise ei sünteesi aga väliskeskkonnast saavad neid membraani lülitada. Enamik neist on (pinna)parasiitsed inimestel, loomadel, lülijalgsetel, taimedel.
    • Klamüüdiad – on peetud viiruste ja bakterite vahevormiks, kuid siiski tüüpilised bakterid. Rakukestas puudub peptidoglükaan. Genoom on väike. Täielikud genoomijärjestused paljudel olemas. Kasvavad ainult elusrakus ( rakusisesed parasiidid ). Elutsükklis vaheldub 2 vormi: nakatamisvõimeline ja väliskeskkonnas vastupidav vorm (elementaarkehad) ning rakusisene paljunemisvõimeline vorm (retikulaatkehad). Klamüüdiatega täitunud vakuool on inklusioon. Laboris võimalik kasvatada koekultuurirakkudes. Energeetilised parasiidid: kasutavad nt peremeesraku ATP’d, kunai se seda ei sünteesi.
    • Suurte bakterite eripinna probleemid ja nende lahendamine – Väga suurtel bakteritel on problem, et eripind jab väga väikeseks. Seetõttu üritavad nad seda kaudselt suurendada, vähendades tsütoplasma aktiivset mahtu sisaldistega ja vakuoolidega. Sisaldised rakus vähendavad tsütoplasma aktiivruumala ja suurendavad eripinda.

  • Bakterite kirjeldamisel ja määramisel kasutatavad ehituslikud (morfoloogilised) ja mitteehituslikud tunnused. Oska nimetada vähemalt kümme tunnust kummastki rühmast. DNA ja valkude järjestustes sisalduva info kasutamine prokarüootide suguluse ja fülogeneesi uurimises. Mis on bakteri genoom? Kuidas saab genoomseid andmeid kasutada bakterite kirjeldamisel ja iseloomustamisel? Bakteri liigi määratlemine DNA homoloogia (sarnasuse) kaudu.
    • Bakteri kirjeldamisel ja määramisel kasutatavad:
      • Morfoloogilised e ehituslikud tunnused – kuju, suurus, piilide ja viburite olemasolu, rakusisaldised, endospooride olemasolu ja paiknemine , koloonia ehitus, värvumine Grami järgi, liikumisviis, pigmentatsioon
      • Füsioloogilised ja metaboolsed e ainevahetuslikud – C ja N kasutamine, rakukesta koostiskomponendid, käärimisproduktide loomus, temp nudlus, osmotolerantsus, Ph nõudlus ja taluvus , fotosünteesipigmentide loomus, sekundaarmetaboliitide moodustamine, tundlikus antobiootikumidele, energiaallikad, peamine toitumistüüp, liikuvus, suhtumine O₂-te, soolataluvus, varuainete loomus
      • Biokeemilised
      • Ökoloogilised – kooselu teiste organismidega, tüüpiline elupaik, patogeensesus kõrgematele organismidele
      • Genotüübilised – genoomi suurus
      • Makromolekulide järjestused – geenide ja valkude järjestused
      • Bakteri genoom – Organismi kõik geenid kokku, temas kodeeritakse kõik organismi omadused.
      • Bakteri liigi määratlemine DNA homoloogia kaudu – ühte liiki kuuluvatel tüvedel on DNA homoloogsus 70% või enam. Kui see homoloogsus on madalam, siis ei kuulu võrreldavad tüved samasse liiki. Ühte perekonda kuuluvatel liikidel peaks DNA homoloogsus olema 40%-60%

  • Antonie van Leeuwenhoek , Louis Pasteur, Robert Koch , Sergei Vinogradski, Alexander Fleming . Delfti koolkonna mikrobioloogid. Kochi postulaadid. Louis Pasteur’i katse kurekaelaga kolviga.
    • A von Leeuwenhoek – valmistas üheläätselisi mikroskoope mille suurendus oli 200-300 korda; kirjeldas hallitust, algloomi, vetikaid, pärme, baktereid; avastas punased verelibled ja spermatosioidid; 1683 a avaldas esimese joonistuse bakteritest; pipraleotise katse ja teised katsed bakteritega ( äädikahape, kuum kohv jne)
    • Louis Pasteur – kristallograafia rajaja(uuris viinhappe kristalle); tegeles käärimisprotsesside uurimisega( etanool pärmide käärimise produkt, piimhape ja äädikhape piimhappe- ja äädikhappebakterite käärimise produkt); soovitas veinihaiguste vältimiseks veinimahla kuumutada ja siis lisada head käärivat veini; leituas pastöriseerimise; avastas anaeroobsed mikrorganismis(klostriidid); avastas vaktsineerimise(uurides kanakoolera tekitajat Pasteurellat); töötas välja vaktsiini kanakoolera, siberi katku ja marutõve vastu
    • Robert Koch – meditsiinilise mikrobioloogia rajaja; avastas endospoorid; Kochi postulaadid; avastas tuberkuloosi tekitaja; töötas välja erinevaid söötmeid; värvis baktereid mikroskoopimisel; ripptilga meetod ja bakterite pildistamine mikroskoopimisel
    • S. Vinogradski – kirjeldas esimesena bakteritel kemolitoautotroofse toitumistüübi; uuris tselluloosi lagunemist mullas; avastas mittesümbiontsed N2-te fikseerivad bakterid
    • A. Fleming – avastas antibiootikumid; avastas ja puhastas penitsilliini
    • Delfti koolkonna mikrobioloogid
      • Antonie van Leeuwenhoek (1632- 1723 )
      • Martinus Willem Beijerinck ( 1851 -1931)
      • Albert Jan Klyuver (1888-1956)
      • Cornelius van Niel ( 1897 -1985)
    • Kochi postulaadid – tingimused, mis peavad olema täidetud, et tõestada, et just see mikroob põhjustab seda haigust
      • Mingi haiguse tekitajaks peetav mikroob peab vastavat haigust põdevas organismis pidevalt esinema.
      • See mikroob tuleb isoleerida puhaskultuuri.
      • Terve organismi nakatamisel selle puhaskultuuriga peavad ilmnema sellele haigusele iseloomulikud tunnused.
      • Haigest organismist peab olema see mikroob jällegi puhaskultuuri isoleeritav.
      • Louis Pasteur’i katse kurekaelaga kolviga - 1864. a. esines Pasteur Sorbonne ’is ettekandega, milles tõestas, et elu ei saa tekkida eimillestki. Kurekaelaga kolvis kuumutatud puljong jäi steriilseks, kuigi hapnik pääses kolbi. Välisõhus sisalduvad mikroorganismid sadenesid kolvikaelas. Kui kolbi kallutada ja pesta kaelas sadenenud mikroobid puljongisse või kael lõhkuda, algas puljongis kohe kiire rakkude paljunemine. Pasteuril oli õnne, et ta kasutas oma kurekaelaga kolvis puljongit , mitte heinatõmmist, milles alati on batsillide spoore , mis kuumutamisel ei hävi.

  • Bakterite kujuvormid. Oska nimetada ja joonistada bakterite põhilisi kujuvorme ja kokkide (kerabakterite) agregaate. Too näiteid vastavate agregaatidega bakteritest.
    • kerabakterid e. kokid

    2) kuupkokid e sartsiinid (Micrococcus, Sarcina, Pediococcus) 3) tetrakokid e nelikkokid (Deinococcus radioduran) 4) kaksikkoidid e diplokokid (Streptococcus pneumoniae) 5) ahelkokid e streptokokid (perekond Streptococcus; Thiomargarita)
    • pulkbakterid e. batsillid (Escherichia coli, Pseudomonas )
    • kruvibakterid e. spiraalsed bakterid
      • Vibrioonid(rohkem keede): Vibrio cholerae, Desulfovibrio
      • Spirillid(1-1,5 keerdu): Helicobacter pylori, Campylobacter
    • keeritsbakterid e. spiroheedid Treponema, Borrelia erüteem
    • niitjad bakterid
    • punguvad ja jätketega

  • Mida tead aktinomütseetidest, müksobaktertest, klamüüdiatest, mükoplasmadest?
    • Aktinobaktereid peeti kaua aega seenteks (kiirikseened), kuna neil on mütseel nagu seentelgi
      • Väga efektiivsed org. aine lagundajad ( tselluloos , hemitselluloos, pektiin , kitiin, valgud, pestitsiidid jne)
      • Ilmselt lagundavad nad ka ligniini , kuigi mitte nii aktiivselt kui seened
      • ‘ spoorid ’ ( koniidid ) taluvad hästi muutlikke tingimusi mullas
      • Tungivad kasvades mullaosakeste vahele ja eritavad sinna eksoensüüme lagundamiseks
      • Suurimad antibiootikumide produtsendid mikroobimaailmas
      • Kiirikbakterid paljunevad rakkude jagunemisega, mütseeliga vormid ka hüüfitükikeste ja õhumütseelil moodustuvate koniididega
    • Müksobakterid on bakterid, kellel on omapärane elutsükkel, mille üheks osaks on makroskoopiline viljakeha
      • Gram negatiivsed, liiguvad pinnal libisedes, painduva kestaga
      • Bakteriolüütilised toituvad bakteritest
      • Tsellulolüütilised lagundavad kristallilist tselluloosi ja toituvad taimejäänustest
    • Klamüüdiad on rakusisesed parasiidid, 2-tsüklilise eluvormiga
      • kasutavad peremeesraku ATPd
      • põhjustavad haigusi loomadel, lindudel ja inimesel
      • Klamüüdiate elementaarkehad kinnituvad ka spermatosoididele ja saavad nendega sugulisel kontaktil levida
    • Mükoplasmad- parasiitsed bakterid
      • Arvatakse, et nende eellastel on rakukest olemas olnud, aga see on evolutsioonis taandarenenud
      • Parasiteerivad nimesel, loomadel, lülijalgsetel ja taimedel
      • Pleomorfsed, kuna neil puudub rakukest
      • Enamasti raku peal, aga on tähendatud ka rakku tungimist

  • Oska nimetada struktuure, organelle, omadusi, mis eristavad eu- ja prokarüootset rakku. Tuum, kromosoomid, ribosoomid, membraanide koostis: ester- ja eeterlipiidid, steroolid, histoonid ja rakuskeleti valgud, viburite ehitus, intronid geenides, membraansed organellid eukarüootidel. Prokarüootidele omased lihtsad organellid: aerosoomid, klorosoomid, karboksüsoomid. Rakumembraani ehitus, koostis ja funktsioonid.
    Tunnus
    prokarüoot
    eukarüoot
    fülogeneetiline rühm
    bakterid ja arhed
    seened, algloomad ,
    taimed, loomad, vetikad
    tuum ja tuuma DNA organistatsioon
    Tuumamembraan puudub. Erandiks Planctomyces ja Gemmata. DNA ei ole enamasti seotud histoonidega. Histoonide homoloogid esinevad osadel arhedel .
    esineb tuuma membraan
    ja histoonid
    kromosoomide arv. Ploidsus
    üks haploidne rõngaskromosoom, Borrelia burgdorfer´il ja paljudel aktinomütseeridel lineaarne kromsoom
    mitu kromosoomi, kas lineaarne või haploidne
    tsütoplasmaatiline DNA
    plasmiidid
    DNA, mis sisaldub mitokondrites,
    klorplastides, tsentrioolides,
    Golgi kompleksis
    membraanid
    Ei sisalda steroole. Erand mükoplasmad. Streoolide rollis osadel bakteritel hopanoidid. Arhede membraanides eeterlipiidid, bakteritel esterlipiidid.
    sisaldavad steroole
    hingamisaparaat
    paikneb rakumembraani sopististel
    paikneb mitokondritel membraanides
    ribosoomid
    70S
    80S, organellides 70S
    mikrotuublitest
    tsütoskelett
    puudub, vaid mõnel on olemas tubuliini valk
    esineb
    rakukest
    sisaldab peptidoglükaani
    peptidoglükaan puudub
    viburid
    koosnevad ühest või mitmest valgulisest fibrillist
    iga vibur koosneb 20 mikrotuublist
    membraansed organellid
    ei esine
    esinevad
    lihtsa membraaniga
    organellid
    Gaasivakuoolid(aerosoomid), klorosoomid, karboksüsoomid
    puuduvad
    intronid geenides
    esinevad harva
    esinevad väga sageli
    • Rakumembraani funktsioonid
      • Ainete transport rakku ja eritamine rakust. Suure eripinna tõttu mahub väikeste mikroobide membraani palju transportereid.
      • Biosünteetiline funktsioon. Membraanis toimub membraansete lipiidide, rakukesta ja kapsli komponentide süntees ja valgusüntees (membraaniga seotud ribosoomidel).
      • Energeetiline funktsioon. Membraanis paiknevad energia hankimises osalevad valgud, elektrontransportahela mittevalgulised komponendid (nt kinoonid ), fotosünteesiaparaat purpurbakteritel. Membraan on ioongradiendi tekke eelduseks , mis omakorda energiseerib enamikku rakuprotsesse.
      • Membraanil on lookused kromosoomi ja plasmiidide kinnitamiseks. Kinnitumine on vajalik nende replikatsiooniks ja jaotamiseks tütarrakkude vahel.
      • Viburite kinnitamine rakule ja viburi töölepanek.

  • Rakukest, selle ehitustüübid ja funktsioonid. Peptidoglükaan, selle koostis ja paiknemine eri tüüpi rakukestades. Sidemed peptidoglükaanvõrgustikus. Grami järgi värvimine . Rakukesta ehitus grampositiivsetel ja gramnegatiivsetel bakteritel. Mis eristab mükoplasmasid teistest prokarüootidest? Kuidas toimib bakterirakule penitsilliin ? Kuidas lüsotsüüm? Mis on nende märklauaks? Valgulised rakukestad arhedel.
    • Baktereid saab jagada rakukesta järgi:
      • Mükoplasmad - rakukest puudub.
      • grampositiivsed bakterid - rakukest paks, koosneb peamiselt peptidoglükaanist
      • gramnegatiivsed bakterid - rakukest mitmekihiline , peptidoglükaani kestas vähe, rakukestas välismembraan
      • valgulise kestaga bakterid (osad arhed, Planctomycese rühm, klamüüdiad)

    NB! Grami järgi värvumine ehk gramreaktiivsus näitab rakukesta ehitustüüpi!
    • Rakukesta funktsioonid
      • mehhaaniline kaitse (raku sees kõrge osmootne rõhk, 2-5 atm ja isegi enam).
      • väliskuju säilitamine – rakukest (just peptidoglükaankiht selles) määrab raku kuju (kui kest eemaldada, võtavad kõik rakud kera kuju).
      • viburi toestamine.
      • kleepumine pinnale ( adhesiinid on seotud kestaga).
      • antigeensete omaduste määramine (lipoplüsahhariidid jne).
      • Peptidoglükaani koostis
      • Peptidoglükaan on enamvähem sarnase koostisega kõigil g(-) bakteritel, kuid g(+) bakteritel on suuri erinevusi, näiteks erinevad diaminohapped tetrapeptiidis.
      • Väikseid modifikatsioone on ka peptidoglükaani glükaanahelas, näiteks mükobakteritel ja Nocardial on muraamhappe N-atsetüülrühm oksüdeerunud N-glükolüülrühmaks ja seda önnestub määrata.
      • Huvitav peptidoglükaan on näiteks taimedele patogeensetel korünebakteritel. Neil on tetrapeptiidid peptidoglükaanis ühendatud lisapeptiididega, mis koosnevad diaminohapetest. Peptiidsideme selle silla aminohapetega moodustavad karboksüülrühmad ühe ahela tetrapeptiidi teises positsioonis olevalt AH-lt ja teise ahela tetrapeptiidi neljandas positsioonis olevalt AH-lt.
      • Peptidoglükaanil on rakus oluline funktsioon ja ta on seetöttu küllalt vähemuutuv. Seetöttu on ta hea marker fülogeneetilises kemotaksonoomias.
      • Grami järgi värvimine - Tänu erinevustele rakukesta ehituses värvuvad eritüüpi bakterid (grampositiivsed ja gramnegatiivsed) selle metoodika järgi erinevalt.
      • G(+) bakteril katab rakumembraani paks peptidoglükaankiht. G(-) bakterite rakukest on mitmekihiline, 10-20 nm paksune. Ta koosneb: õhukesest peptidoglükaankihist (1-3 kihti) (paksus ca 4 nm), selle peal olevast välismembraanist, mis meenutab rakumembraani, kuid sisaldab erinevalt sellest lipopolüsahhariide, lipoproteiinidest, mis seovad peptidoglükaankihti välismembraaniga.
      • Mükoplasmasid eristab teistest prokarüootidest see, et neil puudub rakukest, tänu millele nad on pleumorfsed.

      • Penitsiliini mõju bakterirakule:
        • Takistab peptidoglükaani sünteesi => kahjustatud peptidoglükaaniga rakud lõhknevad, sest rakusisene osmootne rõhk on kõrge, kui rõhm väliskeskkonnas
        • Takistab peptiidsideme tekkimist ehk märklauaks on peptiidside
        • Lüsotsüümi mõju bakterirakule:
      • Lüsotsüüm on ensüüm, mis lüüsib bakterite kestas peptidoglükaanahelas beta 1-4 glükosiidsidet. Seda ensüümi leidub inimese paljudes kudedes ( pisarad , veri, sperma jne). Ensüümi roll: hävitada baktereid.
      • Glükosiidsidet peptidoglükaani glükaanahelas saab lüüsida lüsotsüümiga.
      • Märklauaks on glükosiidside

  • Bakteriraku kapsel, selle roll. Eri koostisega kapslid . Sahharoos kui juuretis kapslite sünteesil. Dekstraan ja levaan . Kuidas on seotud bakterid, sahharoos ja hambaaugud?
        • Bakteriraku kapsel, selle roll
          • Kaitseb rakku kuivamise eest.
          • Takistab faagide adsorbeerumist rakule.
          • Kaitseb fagotsütoosi eest.
          • Liidab rakke niitideks ja agregaatideks
          • Takistab hapniku difusiooni rakku.
          • Võib osaleda bakteri libiseval liikumisel.
          • Takistab toksikantide tungimist rakku.
          • Osaleb rakkude adhesioonil pindadele.
          • Seob mikroelemente.
          • Tegelikult on kapsel ikkagi piisavalt hõre. Ta ei takista ainete liikumist rakust sisse ega välja ega ole ka mehhaaniliseks kaitseks!
          • Eri koostisega kapslid:
            • homopolüsahhariidsed kapslid - Tüüpiline on disahhariid sahharoosi kasutamine juuretisena kapsli polüsahhariidi sünteesil. Sahharoosist saab sünteesida kahte tüüpi homopolüsahhariide: glükaane (koosnevad glükoosist) ja levaane (koosnevad fruktoosist). Sahharoos hüdrolüüsitakse ja sideme hüdrolüüsil vabaneva energia arvel polümeriseeritakse kas fruktoosi või glükoosi jäägid.
    Glc-Fru  Glc-Glc-Glc-Glc +Fru (glükaan e. dekstraan, sünteesi viib läbi dekstraansukraas)
    Glc-Fru  Fru-Fru-Fru-Fru + Glc (levaan, sünteesi viib läbi levaansukraas)
    Küllalt ammu avastati sahharoosist sünteesitav glükaankapsel piimhapebakteril Leuconostoc mesenteroides. Seda bakterit leidub rohkesti lagunevate taimede (ka suhkruroo) pinnal. Ka Kääritavad taimemahla piimhappe tekkega ja sünteesivad sahharoosist lima. Leuconostoc on ohtlik saastaja suhkru- ja kondiitritööstuses.
    • heteropolüsahhariididsed kapslid - Selliste kapslitega baktereid on väga palju. Heteropolüsahhariidsete kapslite sünteesil osalevad UDP-derivaatidest komponendid ja lipiidne kandja membraanis. Süntees ei sõltu C-allikast söötmes.
    • valgulised kapslid. Batsillide kapslid on valgulised. B. subtilise kapsel koosneb näiteks glutamiinhappest. Ka siberi katku tekitajal on paks valguline kapsel, mille sünteesi kodeerib virulentsusplasmiid.
    • Kuidas on seotud bakterid, sahharoos ja hambaaugud - Suuõõne bakterid vajavad energiat ja seetõttu lagundavad nad söögis leiduvaid toitaineid. Sellise energia ümbertöötlemise tulemusena tekivad erinevad jääkained , muuhulgas ka piimhape. Sülg viib toidujäänused minema ja neutraliseerib happe. Hea suuhügieeniga inimese puhul on happe tootmine nii väike, et sülg suudab selle neutraliseerida. Asi muutub tõsiseks alles siis, kui tekib takistamatu bakterite ladestumine – seda nimetatakse katuks. Sellisel juhul tekib hapet nii palju, et sülg ei suuda seda neutraliseerida. Selle asemel neutraliseerivad happe hammaste fosfaadid ning mineraalid, mis esinevad kaltsiumina. See on esmaseks hambaaukude tekkimise põhjuseks.

  • Bakterite varuained . Too näiteid varuainete kohta (polüsahhariidid, rasvad, polüfosfaadid, tsüanofütsiin, PHA-d) ja nimeta nende varuainete funktsioonid. Miks säilitatakse varuaineid polümeriseerituna? Polühüdroksüalkanoaadid (PHA) ja bioplast .
    • Bakterite varuained
      • Polüsahhariidid - kogutakse siis kui keskkonnas on palju C-allikat ja vähe N-allikat ning kui vähe, siis hakatakse seda kasutama. Kogutakse tärklist, glükogeeni, granuloosi
      • Rasvataolised ained e PHA - saab kasutada energia saamiseks ja endogeenseks C allikaks
      • Polüfosfaadid - nende arvelt saab sünteesida ka ATPd ning selle varuaine kogujaid saab kasutada vee fosforist puhastamisel
      • Tsüanofütsiin - kasutatakse kui keskkonaas hakkab N-allika hulk vähenema ning lagundamine annab rakule energiat (ka pimedas !)
      • Väävel
        • Fotosünteesijad väävlibakterid – väävliterad on redutseerija varuks fotosünteesil
        • Värvusetud kemolitotroofsed väävlibakterid – väävel on endogeenne energiaallikas; ladestub rakku oksüdatsiooni vaheproduktina
        • Kemoorganotroofid – väävel ladestub keskkonnas, kus on palju H₂S-i
        • Varuained on rakus osmootselt inaktiivses vormis ehk polümeriseeunud, nad ei lahustu vees ega tõsta rauksisest osmootset rõhku.
    • Polühüdroksüalkanoaadid (PHA) ja bioplast.
      • Polühüdroksüalkanoaatidel on plastilised omadused ja nendest saab toota looduses lagunevat plastikut - bioplasti. Polümeeri monomeeride külgahelate pikkusest sõltuvad tema sulamistäpp, kristalsus, elastsus , tugevus jne. Külgahelate pikkust saab muuta mikroobi kasvutingimuste modifitseerimisega või insenergeneetikaga.
      • ICI (Imperial Chemical Industries) Inglismaal toodab näiteks PHAte pakendipolümeeriks Biopoli nime all. Nemad kasutavad produtsendina bakterit Alcaligenes eutrophus (Vautersia ;Cupriavidus). ICI on saavutanud polü-b-hüdroksübutüraadi (PHB)/polü-b-hüdrosküvaleriaadi (PHV) kopolümeeri saagiseks rohkem kui 80% raku kuivainest. Polümeer eraldatakse rakkudest, jahvatatakse pulbriks ja kasutatakse mitmesuguste plastikesemete tootmiseks (shampoonipudelid näiteks).
      • PHA-d lahustuvad seedeensüümide toimel. Võimalik seetõttu kasutada ravimitööstuses lahustuva kapsliga preparaatide valmistamisel

  • Endospoori omadused, koostis,. Erinevus vegetatiivsest rakust. Endospoori funktsioon. Kui kaua säiluvad endospoorid idanemisvõimelised ja millest säilumine sõltub? Kas endospoore võiks pidada paljunemisvahendiks? Endospoori teke ja idanemine . Tea vähemalt kahte sporogeenset bakteriperekonda. Botulism , teetanus ja siberi katk kui sporogeensete bakterite poolt põhjustatud ohtlikud haigused. Bacillus anthracis bakterioloogilise relvana. Botulismitoksiin, selle toime, ohtlikkus ja kasutamine. Kuidas on võimalik hävitada endospoore? Endospooritaolised säilitus – ja paljunemisrakud: tsüstid, aktinomütseetide ja hallitusseente koniidid, tsüanobakterite akineedid , müksobakterite müksospoorid.
    • Endospoori omadused
      • Termoresistentne
      • Spoor talub hästi kiirgust, kuivust ja toksikante
      • Makromolekulide sünteesi spooris ei toimu
      • Spoor sisaldab ühe koopia kromosoomi, ribosoome, tRNAsid ja mõningaid valke
      • Spooris on rohkesti dipikoliinhapet
      • Paks spoorikest koosneb peamiselt valgust
      • Korteks sisaldab hõredalt kokku õmmeldud peptidoglükaani
    • Tunnus
      Vegetatiivne rakk
      Endospoor
      Valgusmikroskoobis
      Ei murra valgust
      Murrab valgust
      Ca sisaldus
      Madal
      Kõrge
      Dipikoliinhape
      Puudub
      Esineb
      Ensümaatiline aktiivsus
      Kõrge
      Madal
      Hingamise aktiivsus
      Kõrge
      Puudub või minimaalne
      Makromolekulide süntees
      Toimub
      Puudub
      Kuumataluvus
      Madal
      Kõrge
      Kiirgustaluvus
      Madal
      Kõrge
      Tundlikkus lüsosüümile
      Suur
      Puudub
      Veesisaldus
      Kõrge (80-90%)
      Madal (10-25% südamikus)
      SASP valgud
      Puuduvad
      Esinevad
      Spooride säilumist mõjutab kosmiline kiirgus, mis põhjustab DNA kaheahelalisi katkeid. Lagunenud DNAga endospoor ei idane. Kui aga spoorid paiknevad kiirguse eest kaitstult (setetes jne), siis võivad nad väga kaua säiluda.
    • Endospoori teke ja idanemine - Idanemine on palju kiirem protsess, kui spoori moodustumine. Spoorid idanevad, kui tingimused on soodsad (niiskus, toitained jne.). Idanemist saab ka stimuleerida näiteks spooride lühiajalise kuumutamisega või spoorikesta mehhaanilise vigastamisega. Pärast kuumashokki tuleb spoorid kohe söötmele välja külvata, muidu protsess pöördub. Spoori idanemine algab vee sisseimamisega. Hüdrolüüsub korteksi peptidoglükaan, vabanevad korteksi peptiidid ja Ca-dipikolinaat. Fosfoglütseraat konverteeritakse ATP-ks. Varuvalgud hüdrolüüsuvad, andes materjali rakuvalkude ja kesta peptidoglükaani sünteesiks. DNA süntees algab 1-2 tunni möödudes spoori idanemise algusest. Spoori lagunenud kestast väljub kasvutoruke, millest moodustub vegetatiivne rakk.
    • Sporogeensed perekonnad: Bacillus (pulkbakter) ja Clostridium (pulkbakter)
    • Botulism, teetanus ja siberi katk kui sporogeensete bakterite poolt põhjustatud ohtlikud haigused.
      • Botulism on toidumürgitus, mida põhjustab Clostridium botulinumi valguline toksiin . C. botulinum’it leidub mullas, mudas ja loomade sõnnikus. Toksiiniga saastunud toitu süües imendub toksiin peensoolest, kandub verega laiali ja toimib närv-lihas sünapsis.
      • Teetanuse põhjustaja on Clostridium tetani , neid leidub mullas ja loomade sõnnikus. Spoorid satuvad haavade kaudu verre ja idanevad anaeroobses koes toksiini tootvateks vegetatiivseteks rakkudeks.
      • Siberi katku tekitab Bacillus anthracis.
      • Bacillus anthracise spoorid võivad säiluda mullas väga pikka aega. Ka vihmaussid ja raipesööjad linnud vöivad spoore levitada. Primaarselt on see rohusööjate loomade haigus. Loomad nakatuvad, kui spoorid satuvad nende verre näiteks vigastuste kaudu suuõõne epiteelis, sooletraktis või ka hingamisteede kaudu. Siberi katk esineb kolmes vormis: nahavorm, soolevorm ja kopsuvorm. Haigestuvad nii kariloomad ( veised , lambad , kitsed), kui ka inimene. Bakterioloogiline relv !
      • Botulismitoksiin on kõige tugevam bioloogiline mürk. Letaalne doos inimesele – 1-2 g. Lihase kokkutõmbumiseks on vaja atsetüülkoliini eritumist närv-lihas sünapsis. Botulismitoksiin imendub peensoolest verre, kandub organismis laiali ja takistab atsetüülkoliini eraldumist neuronist. Seetõttu ei saa lihas kokku tõmbuda. Tekib lõtv halvatus .
      • Spooride hävitamiseks tuleb söötmeid kuumutada autoklaavis temperatuuril 121oC. Niiske kuumus on efektiivsem kui kuiv kuumus. Tündaliseerimine on vaheaegadega korduvkuumutamine. Esimese kuumutamisega 100 kraadi juures ( keetmine ) hävitatakse vegetatiivsed rakud ja ergutatakse endospoorid idanema. Seejärel hoitakse materjali soojas , et idanemine oleks täielik ning siis keedetakse uuesti. Keetmine hävitab spooride idanemisel moodustunud vegetatiivsed rakud.

  • Bakterite liikumisviisid . Voogamine ja piiltõmbumine kui erilised liikumisviisid. Bakterivibur ja selle töö? Viburi basaalkeha ehitus grampositiivsetel ja-negatiivsetel bakteritel. Viburid spiroheetidel ja arhedel.Taksised. Kuidas saab viburiga liikuv bakter suunda muuta? Libisev liikumine ja limadüüsid.
    • Bakterite liikumisviisid:
      • Viburitega liiikumine vedelas keskkonnas
      • Vibruritega liikumine tahkel pinnasl (voogamine e swarming)
      • Liikumine periplasmaatiliste viburitega vedelas keskkonnas (spiroheedid)
      • Libisev liikumine tahkel pinnal (vibureid ei vajata)
      • Piiltõmbumine ehk twitching (liikumine tahkel pinnal piilide abil)
      • Liikumine veesambas üles-alla gaasivakuoolide abil
    • Voogamine ehk Swarming on bakterite kollektiivne liikumine tahkel pinnal viburite abil. Seda iseloomustab:
      • Rakkude pikenemine (filamentsed paljude nukleoididega rakud),
      • Rohkete külgmiste viburite moodustumine,
      • Kõrvutipaiknevate rakkude vaheline kontakt (ühised viburikimbud)
    • Piiltõmbumine ehk twitching - üks vorm libisevast liikumisest See on liikumine tüüp IV piilide abil, mida on kirjeldatud mõnedel patogeenidel, nagu Neisseria gonorrhoeae ja Pseudomonas aeruginosa, aga ka müksobakteril Myxococcus xanthus. Twitching osaleb biokilede tekkes ja müksobakteritel kollektiivses viljakehade moodustumises. Tüüp IV piilid paiknevad raku poolusel , on võimelised oma tipuga spetsiifiliselt kinnituma pinnale (näiteks limaskestale, selleks on tipus adhesioonivalk) ja piili kokkutõmbudes saab bakter edasi liikuda .
    • Bakterivibur - Viburi keskmine pikkus on 10-20 (5-10) m. Viburi diameeter on ca 20 nm. Viburi niit koosneb valgust- flagelliinist. Niidi keskel on kanal. Vibur on jäik ja ta pöörleb nagu propeller, tõugates rakku edasi. Viburi paneb pöörlema sisemiste ketaste pöörlemine, mis antakse telgvarda ja konksu kaudu edasi viburiniidile.
    • Viburi töö - Viburi paneb liikuma prootongradient, mille tekkel osalevad prootonkanali valgud – Mot valgud. Viburi ühe pöörde jaoks on vaja ca 1000 prootoni liikumist läbi membraani. Seega sõltub viburi pöörlemise kiirus otseselt gradiendi suurusest . Mõnedel bakteritel (merebakter Vibrio) võib basaalkeha kettad pöörlema panna ka Na- gradient . Seega arvatakse, et ketta pöörlemapanek (ioonide liikumise konverteerimine mehhaaniliseks tööks) pole seotud mitte vesiniksidemete moodustumisega ketta valkude ja prootonite vahel, vaid pigem mingite elektrostaatiliste interaktsioonidega (prootonturbiini mudel).
    • Viburi basaalkeha ehitus. G(+) bakteritel on basaalkehas vaid kaks ketast (sisemised), kuna nende paks kest toestab telgvarrast piisavalt tugevasti.
      • Spiroheetidel on viburid periplasmas, nad kinnituvad membraanile samuti basaalkeha abil, basaalkeha ketaste pöörlemine paneb nad pöörlema ja rakk liigub kruvina edasi. Aga spiroheedi basaalkeha kettad on teistsugused, kui tavalistel bakteritel. NAD PAIKNEVAD VÄLISMEMBRAANI ALL.
      • Arhede vibur kasvab alusest , bakteritel tipust. Arhede ja bakterite flagelliinide valgud on erinevad. Arhede viburi paneb pöörlema ATP hüdrolüüs, bakterite oma ioongradient membraanil. Arhede vibur on peenem ja meenutab pigem bakterite pile .
      • Arhede ja bakterite viburid on sarnased tänu konvergentsele evolutsioonile.
      • Taksised – suunatud liikumised
        • Kemotaksist (mõjuriks keemilised ained)
        • Aerotaksist (mõjuriks hapnik)
        • Fototaksist (mõjuriks valgus)
        • Magnettaksist (mõjuriks magnetväli)
        • Mõjureid, mille suunas liigutakse, nimetatakse atraktantideks ja neid, millest eemale liigutakse, nimetatakse repellentideks.
        • Viburiga liikuv bakter saab suunda muuta: Kui vibur pöörleb vastupäeva, siis liigub rakk sirgjooneliselt edasi. Kui vibur panna vastassuunas (päripäeva) tööle, siis rakk pidurdub ja liigub vastassuunas. Pidurduse ajal toimuv “kukerpallitamine” võimaldab uut liikumisnurka muuta.
        • Libisev liikumine on bakterite liikumine tahkel pinnal ilma viburite abita . Libisevalt liiguvad müksobakterid, müksoplasmad, palju niitjad bakterid ja tsüanobakterid. Libisemine võib toimuda mitme erineva mehhanismiga.
          • Kokkutõmbumisvõimelisi fibrille
          • Lina suunatud eritamist rakust ja sellelt tõukumist
          • Pöörlevaid membraanseid mootoreid
          • Limadüüsid – on leitud libisevalt liikuvatel tsüanobakteritel ja müksobakteritel. Läbi limadüüside eritatakse rakust lima ja rakk liigub sellelt tõukudes edasi. Müksobakteritel on kummaski raku otsas nii piilid piiltõmbumiseks kui ka limadüüsid libisemiseks.

  • Kuidas toimub bakterite kinnitumine pindadele ja miks see bakterile kasulik on? Biokile , selle teke, tähtsus bakteritele ja ohtlikkus inimesele. Mis on piilid ja millest koosnevad? Piilide roll pindadele kinnitumisel.
    • Planctomycesel moodustub rakule valguline jätke ja raku vastaspoolusele moodustub pung . Jätkete kaudu saab toimuda rakkude kinnitumine pinnale ja agregeerumine omavahel. Kinnitumiseks vajalikke komponente nimetatakse adhesiinideks. Kinnituda saab piilidega, kapsli- ja kestamaterjali abil ja kinnitumisjätketega.Kuna bakteril kulutab liikumine väga palju energiat, siis on ilmselt kasulik lihtsalt kuskilt kinni hoida ja loota, et toitained raku lähedale satuvad (näiteks veevooluga jne).
    • Biokile - Bakterid armastavad kleepuda tahketele pindadele. See kehtib nii looduses elavate mittepatogeensete bakterite kohta kui ka kõrgemaid organisme koloniseerivate haigusetekitajate kohta. Kinnitumine aitab „vägesid koondada” ja kaitseb näiteks sobivast kohast väljauhtumise eest. Moodustub biokile (biofilm). Kuna bakteril kulutab liikumine väga palju energiat, siis on ilmselt kasulik lihtsalt kuskilt kinni hoida ja loota, et toitained raku lähedale satuvad (näiteks veevooluga jne). Biokiles kujunevad välja kooslused , kus koosluse elanikud konkureerivad üksteisega, aga võivad ka üksteist abistada (eritada kasvufaktoreid näiteks) või lagundada toksikante. Ühe organismi eritatud produktid võivad olla kasutatavad teise bakteri poolt. OHTLIKKUS INIMESTELE: Biokiles on bakterid tundetumad antibiootikumidele , sest lina takistab antibiootikumide difusiooni rakkudeni.
    • Piilid on valgulised jätked bakterite pinnal, mille põhifunktsiooniks on rakkude kleepimine pinnale e.adhesioon. Erandiks on tüüp IV piilid, mille abil saab rakk ka liikuda. Piilide diameeter on 3-25 nm ja pikkus on 0.3-12 m (keskmiselt 1 m). Seega on nad enamasti viburitest lühemad. Piilide tipus on adhesiinid, mis tunnevad ära retseptori seostuspinnal. Patogeensete bakterite piile kasutatakse ka vaktsiinide tegemiseks. Rakult eraldatakse piilid ja neid kasutatakse vaktsiini tegemisel materjalina. Piilid koosnevad spiraalselt asetunud proteiinidest, mida nimetatakse pilin
    • Piilide tipus on adhesiinid. Nende kaudu toimub kinnitumine pinna (näiteks eukarüoodi limaskesta rakkude) retseptoritele. Kinnitumises määravad spetsiifilisuse suhkrud glükosüülitud valkude ja lipiidide koosseisus .

  • Temperatuuri toime mikroobidele. Mida näitavad Tmin, Topt ja Tmax? Psührofiilid ja termofiilid, nende membraanide ja valkude iseärasused. Kus võiksid looduses elada hüpertermofiilsed mikroobid, kus psührofiilsed mikroobid? Kõrge temperatuur kui vahend mikroobide hävitamiseks või nende hulga vähendamiseks toiduainetes . Tündaliseerimine. Pastöriseerimine. Mikroobide säilitamine eluvõimelisena ülimadalatel temperatuuridel. Glütserool kui krüoprotektor.
    • Raku füsioloogilised protsessid põhinevad ensümaatilistel reaktsioonidel. Ensüümid on valgud ja seega temperatuuritundlikud. Temperatuuri tõustes teatud piirides ensümaatilised reaktsioonid kiirenevad ja temperatuuri alanedes aeglustuvad. Samamoodi muutub ka mikroobi kasvukiirus, kuid alates teatud temperatuurist toimub reaktsiooni kiiruse järsk vähenemine ja ensüüm inaktiveerub (denatureerub). Temperatuuri mõju juures peab arvestama ka seda, et ensümaatilised reaktsioonid toimuvad vesilahustes. Vesi peab rakus olema vedelas olekus. Kõrgel temperatuuril ta aurub ja madalamal jäätub. Jääkristallid lõhuvad raku struktuure. Membraanide olek ka tähtis!
    • Mida näitavad:
      • Tmin - temperatuur, millest madalamal mikroob ei kasva, ükskõik kui kaua me teda ei inkubeeriks.
      • Topt - temperatuur, mille juures mikroobi kasvukiirus on suurim.
      • Tmax - temperatuur, millest kõrgemal mikroob ei kasva.
      • Psühorofiilid - ekstremofiilsed organismid, kelle elutegevuseks on soodsad ebatavaliselt madalad temperatuurid. Nende membraanis on rohkesti küllastumata ja lühikese ahelaga rasvhappeid , et membraan oleks madalal temperatuuril plastiline. Psührofiilide valgud peavad suutma jahedas töötada, ei tohi olla liiga jäigad. Valgu teevad jäigaks beeta-lehed struktuuris, alfa-heeliksid võimaldavad suuremat liikuvust valgu osade vahel. Psührofiilide valkudes on rohkem alfa-heelikseid ja vähem beeta-lehti. Ka on neil vähem stabiliseerivaid sidemeid valgu eri osade vahel, Psührofiilide valgud on paindlikud.
      • Termofiil on mikroob, kelle optimumtemperatuur on üle 40-45 oC. Tmax on neil ca 70oC. Siia rühma kuuluvad Bacillus stearothermophilus, Thermus aquaticus, Chloroflexus auratiacus, Thermoactinomyces vulgaris, Clostridium thermocellum. Valgud sisaldavad rohkesti hüdrofoobseid aminohappeid, valgu eri osad on omavahel tugevasti seotud. Valgud kompaktsed , väljaulatuvaid linge on vähe. See teeb naf termostabiilseks. Tihti termofiilide valgud oligomeriseeruvad – moodustuvad dimeerid ja tertrameerid. Rakud on väikesed, spooritaolised. Vaba vee sisaldus rakkudes väike. Rakukomponendid uuenevad kiiresti. Toitaineterikkal söötmel on rakud termotolerantsemad kui vaesel söötmel (lihtsam uuendada rakukomponente). Rakus rohkesti polüamiine. Spermiin, spermidiin, putrestsiin, mis stabiliseerivad DNAd. Osadel arhedel on leitud ka histoonid. Paljudel bakteritel on histoonitaolised valgud.
    • Looduses elavad hüpertermofiilsed mikroobid merepõhja avanevate kuumaveeallikates, kus on kõrge rõhk ja vesi ei ke üle 100 kraadi. Sageli on nende elupaigad anaeroobsed. Enamus hüpertermofiile on kemolitoautotroofid – tüüpiliselt oksüdeerivad energia saamiseks kas vesinikku või väävliühendeid.
    • Looduses elavad psührofiilsed mikroobid merevees, külmunud mullas ja toiduainetes.
    • Toiduained riknevad peamiselt tänu neis paljunevatele mikroobidele. Madalate ja kõrgete temperatuuride mõju mikroorganismidele saab kasutada ära toiduainete säilitamiseks.
        • keetmine,
        • autoklaavimine – temperatuur tõuseb üle 100 kraadi.
        • tündaliseerimine - Tündaliseerimine on vaheaegadega korduvkuumutamine. Esimese kuumutamisega 100 kraadi juures (keetmine) hävitatakse vegetatiivsed rakud ja ergutatakse endospoorid idanema. Seejärel hoitakse materjali soojas, et idanemine oleks täielik ning siis keedetakse uuesti. Keetmine hävitab spooride idanemisel moodustunud vegetatiivsed rakud.
        • pastöriseerimine – kasutatakse siis, kui pikaajaline kuumutamine muudab produkti kvaliteeti. (õlle-, veini- ja piimatööstuses, hoidised)
    • Mikroobide säilitamine eluvõimelisena ülimadalatel temperatuuridel - Toiduained säilivad hästi jahedas ja külmutatult. Temperatuuril alla -12 oC ei paljune ka psührofiilid. Madalatel temperatuuridel mikroobid üldiselt ei hävi, kuid nad ei paljune ega kasva. Rakkude külmutamist mitmesugustes kaitsesöötmetes (puljong, seerum, glütserool) kasutatakse mikroobide pikaajalisel säilitamisel.
    • Glütserool kui krüoprotektor - Tavaliselt kasutatakse krüoprotektandina (antifriisina) 15-20% steriilset glütserooli. Glütserool tungib rakku ja takistab jääkristallide teket rakus, alandades tsütoplasma külmumistemperatuuri. Krüoprotektandis suspendeeritud kultuure hoitakse kas -75 oC (-80oC) juures, vedelas lämmastikus või selle aurudes.

  • pH toime mikroobidele. Atsidofiilid ja alkalifiilid. Millised bakterid hapestavad oma elutegevuse käigus keskkonna? Millised muudavad selle aluseliseks? Too näiteid.
    • pH toime mikroobidele - Keskkonna reaktsioon mõjub mikroorganismidele. Enamus mikroobe eelistab neutraalsele lähedast keskkonda (neutrofiilid) ning aluseline ja happeline keskkond on neile vastunäidustatud. Enamik roisubaktereid ei talu pH-d alla 5.0. Seda kasutatakse ära toiduainete hapendamisel ja konserveerimisel, et hoida ära pärmide ja hallitusseente kasvu hoidistes. Madal pH takistab ka bakterite endospooride idanemist. Paljudele konservidele lisatakse äädikat. Juustus leidub propioonhapet. Hapukapsas sisaldab piimhapet ja veidi ka äädikhapet. Piimhapebakterite poolt sooles loodud happeline keskkond (eriti tekitatav atsetaat !) takistab roisubakterite arengut sooles. Maomahla happesus tapab enamuse toiduga allaneelatud mikroobidest.
    • Atsidofiilid – harjunud elama happelises keskkonnas, aluselises keskkonnas nende membraanid lüüsuvad.
    • Alkalifiilid – eelistavad aluselist keskkonda
    • Oma elutegevuse käigus hapestavad keskkonda atsidofiilid, kääritaja bakterid
    • Oma elutegevuse käigus muudavad keskkonda aluseliseks alkalifiilid, tsüanobakterid?

  • Miks on karbamiidiga nätsul kaariesevastane toime? Nõrgad orgaanilised happed ( bensoehape , sorbiinhape , äädikhape) konservantidena. Osmootse rõhu mõju mikroobidele. Miks peab osmootne rõhk raku sees olema suurem kui väljaspool rakku? Mis on osmoprotektorid ja milleks neid elusrakkudele vaja on? Oska nimetada paar osmoprotektorit. KCl kui tüüpiline osmoprotektor halofiilidel. Kuidas mõjub mikroobidele kuivus? Kuidas rakud saavad end kaitsta kuivamise eest? Miks soola või suhkru rohke lisamine toiduainetele aitab neid hoida riknemise eest?
    • Suuõõnes on rohkesti ureaaspositiivseid (uureat lagundavaid) baktereid, kes aitavad uureat lagundades neutraliseerida kääritajate poolt toodetavaid happeid ja takistada hambakaariese arengut. Karbamiidiga näts sisaldab aineid, mis muudavad pH suus vähem happeliseks , aga mitte täiesti neutraalseks.
    • Nõrgad orgaanilised happed (äädikhape, propioonhape, bensoehape, piimhape jne) on happelises keskkonnas ioniseerimata vormis. Sellisel kujul läbivad nad hästi membraane – tungivad rakku difusiooniga. Tugevad happed membraani ei läbi, nad kahjustavad rakke pinnalt. Raku sees on neutraalsele lähedane pH, seetõttu rakus dissotsieerub nõrk hape prootoniks ja happe aniooniks. Happe anioon koguneb rakku (ei pääse enam läbi membraani välja), mis tõstab liigselt rakusisest osmootset rõhku. Häirub raku energeetiline ainevahetus: glükolüüs, ATP süntees. Rakk peab kulutama ka ATP-d, et pumbata liigseid prootoneid rakust välja. Seetõttu toimivad bensoehape, äädikhape jt mikroobide kasvu pärssivalt.
    • Osmootse rõhu mõju mikroobidele - Vesi tungib rakku lihtsa difusiooniga läbi valguliste pooride rakumembraanis. Selleks peab lahustunud ainete [c] olema raku sees kõrgem, kui väljaspool rakku. Kui väliskeskkonnas on lahustunud aineid palju, siis hoiavad nad vett kinni ja bakterid ei saa vett kätte. NB! Rakusisene kõrge osmootne rõhk on vajalik ka selleks, et raku suurenemiseks (kasvuks) ja jagunemiseks peab ta olema turgori all. Rakukesta peptodoglükaani uute fragmentide lisamine ahelatele eeldab eelnevat sidemete lagundamist (ruumi tegemine uuele materjalile). See toimub paremini, kui rakukest on pinge (turgori) all. Rakusisene osmootne rõhk g(-) bakterites on 3-6 at, g (+) bakterites veelgi kõrgem (kuni mitukümmend at). Et rakk peaks vastu nii kõrgele rakusisesele rõhule, on tal rakukestas tugikiht- peptidoglükaan. Mükoplasmad elavad reeglina keskkonnas, kus osmootne rõhk on ca sama, mis raku sees (inimese ja loomade koed ). Ainult seal saavad nad ilma rakukestata hakkama.
      • Osmootne rõhk peab raku sees olema suurem kui väljaspool rakku, sest kui väliskeskkonnas on lahustunud aineid palju, siis hoiavad nad vett kinni ja bakterid ei saa vett kätte. Rakusisene kõrge osmootne rõhk on vajalik ka selleks, et raku suurenemiseks (kasvuks) ja jagunemiseks peab ta olema turgori all. Rakukesta peptodoglükaani uute fragmentide lisamine ahelatele eeldab eelnevat sidemete lagundamist (ruumi tegemine uuele materjalile). See toimub paremini, kui rakukest on pinge (turgori) all.
      • Osmoprotektor - Kui keskkonnas osmootne rõhk tõuseb, siis peab mikroob tõstma ka rakusisest osmootset rõhku. Muidu ta lihtsalt kuivaks ära. Rakku hakatakse transportima või rakus de novo sünteesima osmoprotektoreid. Osmoprotektorid on vees väga hästi lahustuvad väikese molekuliga ained, mis tsütoplasmas lahustudes tõstavad kiiresti rakusisest osmootset rõhku. Nt E. coli kasutab osmoprotektoritena gamma-aminovõihapet, glutamiinhapet, proliini, mõned bakterid ka betaiini. Stafülokokkidel on osmoprotektoriks proliin. Mitmed bakterid kasutavad osmoprotektorina ka sahharoosi ja trehaloosi. Disahhariidide kontsentratsioon ei tõuse siiski rakus väga kõrgele.
      • KCl kui tüüpiline osmoprotektor halofiilidel - Paljudel halofiilidel (näiteks halofiilsed arhed, aga ka näiteks eubakter Salinibacter ruber) on osmoprotektoriks KCl ja seetõttu peavad nende ensüümid hästi taluma kõrget soolasisaldust. Raku sees on ca 5M KCl sisaldus. Selliste mikroobide rakusisesed valgud on happelised , et mitte soolaga välja sadeneda ja sellega soolaga kohanenud. Madalal soolasisaldusel pole töövõimelised.
      • Kuivuse toimel tekivad kaheahelalised katked DNAs ehk DNA laguneb tükkideks.
      • Kuivuse eest kaitsemiseks ümbritsevad rakud end kapsliga.
      • Osmootse rõhu tõstmist saab kasutada hoidiste tegemisel: soolamine, suhkruga hoidised. Tekitab suurema osmootse rõhu toiduainetes, mida on vaja säilitada. See pärsib mikroorganismide kasvu ehk toiduained ei rikne nii kiiresti.

  • Kiirguste mõju mikroobidele. Kuidas mõjub elusrakkudele UV kiirgus? DNA kui UV kiirguse märklaud. Kahjustuste teke DNAs UV kiirguse toimel ja nende parandamine. Kuidas toimib ioniseeriv kiirgus? Nimeta kõige kiirgusttaluvam bakter. Mis kaitseb teda kiirguse eest? Milleks saab kasutada UV-kiirgust? Miks saab UV kiirgust kasutada mikroobimutantide saamiseks? Miks hapnik tugevdab kiirguste ohtlikku toimet?
      • Kiirguse mõju sõltub selle lainepikkusest ja doosist. Mida lühem on valguse lainepikkus , seda suurem on tema energia. Päikesekiirgus (nähtav valgus, Uvkiirgus, infrapunane kiirgus, raadiolained ) on Maa peamine kiirgusallikas. Pigmentatsioon kaitseb baktereid kiirguskahjustuste eest. Õhus on alati palju pigmenteerunud baktereid. Mikrokokid on nahapinnal elavad bakterid, keda alati rohkesti leidub ruumide õhus. Õhkkülvidest isoleeritakse kõige sagedamini perekondade Micrococcus, Corynebacterium, Mycobacterium ja Rhodotorula esindajaid. On võrreldud Micrococcus luteus’e kollaste ja valgete vormide vastupidavust valguskiirgusele. Valged vormid hukkusid valgusele eksponeerimisel. Kiirguse eest kaitseb ka polüsahhariidne kapsel!
      • Kuidas mõjub elusrakkudele UV kiirgus - UV kiirgus võib olla nii letaalse kui ka mutageense toimega. UV kiiri neelab efektiivselt osooniekraan. UV kiirgus mõjub pindmiselt – ei tungi sügavale. Otsesed UV kiired tapavad mikroobe juba 10-30 min jooksul. Seda kasutatakse ruumide õhu, pindade jms steriilimisel. Steriilimisel UV kiirtega hävivad kiiresti bakterite vegetatiivsed rakud, spoorid on tunduvalt kiirgusresistentsemad. Steriilimisel UV kiirtega hävivad kiiresti bakterite vegetatiivsed rakud, spoorid on tunduvalt kiirgusresistentsemad.
      • DNA kui UV kiirguse märklaud - UV kiirguse toimel moodustuvad DNA ahelas kõrvutiasetsevate tümiinaluste vahel kovalentsed sidemed- tekivad tümidiindimeerid. Tümidiindimeeridega DNA-lt on transkriptsioon takistatud. Ka tümidiindimeeridega DNA replikatsioon on tavaliste DNA polümeraasidega takistatud. Neid suudavad replitseerida DNA polümeraasid, mis teevad vigu – lülitavad kopeeritavasse DNA ahelasse valesid (mittekomplementaarseid) nukleotiide . Seetõttu tekivad mutatsioonid . Seega saab UV kiirgust kasutada ka mutageenina.
      • Ioniseeriv kiirgus - ( kanaliha ), südameklappe, kõhresid, vaktsiine, ravimeid, vürtse).
      • Kõige kiirgusttaluvam bakter - Deinococcus radiodurans.
      • Tema kiirgusresistentsuse seletatakse eriti aktiivse DNA reparatsioonimehhanismidega, pigmentatsiooniga, erilise rakukesta ehitusega (2 peptidoglükaanikihti+välismembraan), rakus palju Mn ja vähe Fe.
      • Otsesed UV kiired tapavad mikroobe juba 10-30 min jooksul. Seda kasutatakse ruumide õhu, pindade jms steriilimisel. Steriilimisel UV kiirtega hävivad kiiresti bakterite vegetatiivsed rakud, spoorid on tunduvalt kiirgusresistentsemad.
      • UVkiirgust saab kasutada mikroobimutantide saamiseks - Kõige tugevama toimega on UV kiirgus lainepikkusega 260 nm (UV-C). Sellel lainepikkusel on DNA neelamismaksimum. UV kiirguse toimel moodustuvad DNA ahelas kõrvutiasetsevate tümiinaluste vahel kovalentsed sidemed- tekivad tümidiindimeerid. Tümidiindimeeridega DNA-lt on transkriptsioon takistatud. Ka tümidiindimeeridega DNA replikatsioon on tavaliste DNA polümeraasidega takistatud. Neid suudavad replitseerida DNA polümeraasid, mis teevad vigu – lülitavad kopeeritavasse DNA ahelasse valesid (mittekomplementaarseid) nukleotiide. Seetõttu tekivad mutatsioonid. Seega saab UV kiirgust kasutada ka mutageenina.
      • Hapnik tugevdab kiirguste ohtlikku toimet:
        • Ioniseeriv kiirgus lööb erinevatest molekulidest elektrone välja. Kui need liituvad hapniku molekuliga, siis moodustuvad hapnikuradikaalid, mis kahjustavad biopolümeere, eriti DNAd. Seega tugevdab hapnik ioniseeriva kiirguse toimet.
        • Kui katta roostevabast terasest või klaasist pind sellise kattega , siis pinna valgustamisel UV-kiirgusega moodustuvad titaani pinnal ergastatud elektronid, mis liitudes hapnikuga tekitavad radikaale (superoksiid- ja hüdroksüülradikaalid), mis tapavad mikroobirakud

  • Mikroobide jaotus hapnikuvajaduse järgi. Miks on mikroobidele hapnikku vaja? Aeroobid ja mikroaerofiilid. Miks paljud mikroobid ei talu hapnikku? Hapniku toksilisuse põhjused. Superoksiidradikaal ja hüdroksüülradikaal kui ülitugevad oksüdeerijad. Kus võiks looduses elada anaeroobseid baktereid. Kes on fakultatiivsed anaeroobid? Mis on küünlanõu? Kuidas luuakse seal anaeroobsetele mikroobidele sobivad elutingimused?
    • Mikroobide jaotus hapnikuvajaduse järgi:
      • Aeroobid. Vajavad eluks hapnikku. Aeroobide hulgas eristatakse mikroaerofiile, kellele kõrged hapniku kontsentratsioonid on toksilised. Sellised on spirillid, Campylobacter, N2 fikseerivad bakterid ja vesinikubakterid .
      • Fakultatiivsed anaeroobid. Saavad energiat hapnikuseoselisest metabolismist ja taluvad hästi hapnikku, kuid hapniku puudumisel võivad ümber lülituda kas kääritamisele või anaeroobsele hingamisele. Siia kuuluvad näiteks nitraatsed hingajad, enterobakterid (ka soolekepike), S. cerevisiae. Reeglina kasvavad hapniku olemasolul kiiremini, kui ilma hapnikuta.
      • Anaeroobid. Saavad energiat enamasti kas anaeroobsest hingamisest või kääritamisest. Nende hulgas on ka kemosünteesijaid (näiteks metanogeenid) ja fotosünteesijaid (näiteks rohelised väävlibakterid).
      • Mikroobidel (aeroobidel) on hapniku vaja:
      • Orgaaniliste või anorgaaniliste toitainete oksüdatsiooniks (hapnik lülitub oksüdeeritavasse ainesse või on elektronide lõppaktseptoriks).
      • Mõnede ühendite biosünteesiks. Näiteks steroolide sünteesiks on eukarüootidel vaja hapnikku.
      • Paljud mikroobid ei talu hapnikku - Hapnik oksüdeerib neid raku komponente, mis on rakule vajalikud redutseeritud kujul (koensüümid). Väga tugevad oksüdeerijad on hapnikust moodustuvad vabad radikaalid. Anaeroobidel on palju ensüüme (flaviinsed oksüdaasid), mis hapnikuga reageerides tekitavad temast radikaale. Seetõttu on anaeroobid hapnikule tundlikud.

      • Hapniku toksilised põhjused:
        • O2 + 4H+ + 4e → 2H2O See on hapniku täieliku redutseerimise reaktsioon (liidetakse 4 elektroni), mida viib läbi tsütokroomi oksüdaas.
        • O2 + e → O*2 Ühe elektroni liitumisel hapnikule moodustub superoksiidradikaal. Sisaldab 1 paardumata elektroni ja on väga reaktsioonivöimeline. 1-elektronilist ülekannet hapnikule saavad toimetada flaviinid, kinoonid, FeS-valgud, tsütokroomid. Superoksiidradikaalid vöivad moodustuda ka ilma elusorganismide osavötuta, näiteks ultraheli ja elektrivoolu toimel. Superoksiidradikaal oksüdeerib küllastumata rasvhappeid, valkudes tioolrühmi, ensüümidega seotud NADH2 jne.
        • O*2 + H2O2 + H+ → O2 + H2O + OH* Superoksiidradikaali reageerimisel H2O2 ga tekib superoksiidradikaalist veel toksilisem hüdroksiidradikaal. See on ülitugev oksüdeerija ja vöib kahjustada igasuguseid biopolümeere.
        • O2 + 2H+ + 2e → H2O2 . H2O2 ei ole elusorganismidele nii toksiline , kui superoksiidradikaal vöi hüdroksiidradikaal. Tema pöhitoksilisus seisneb ilmselt selle, et ta on osaline OH* tekkes. H2O2 tekitavad paljud flaviinsed oksüdaasid ja möned tsütokroomid.
    • Superoksiidradikaal – sisaldab 1 paardumata e ja on väga reaktiivne . Oksüdeerib küllastumata rasvhappeid, valkudes tioolrühmi, ensüümidega seotud NADH2 jne.
    • Hüdroksüülradikaal - Superoksiidradikaali reageerimisel H2O2 ga tekib hüdroksüülradikaal, mis on superoksiidradikaalist veel toksilisem. Tema eemaldamiseks pole spetsiaalseid ensüüme. Ta on ülitugev oksüdeerija ja kahjustab igasuguseid biopolümeere (näiteks membraanides lipiide).
      • Fakultatiivsed anaeroobid - Saavad energiat hapnikuseoselisest metabolismist ja taluvad hästi hapnikku, kuid hapniku puudumisel võivad ümber lülituda kas kääritamisele või anaeroobsele hingamisele. Siia kuuluvad näiteks nitraatsed hingajad, enterobakterid, S. cerevisiae. Reeglina kasvavad hapniku olemasolul kiiremini, kui ilma hapnikuta.

  • Bakterite paljunemine, selle viisid. Kui kiiresti bakterid paljunevad? Millest sõltub paljunemiskiirus? Mis on generatsiooniaeg ? Kirjelda müksobakterite, bdellovibrioonide, klamüüdiate ja aktinomütseetide elutsüklit. Koniidid kui aktinomütseetide ja hallitusseente paljunemivahendid. Hormogoonid ja goniidid paljunemisvahenditena.
    • Bakterite paljunemine, selle viisid
      • Pooldumine – enamik baktereid paljuneb pooldumise teel. Tekkivad tütarrakud on ühesuurused ja geneetiliselt identsed. Enne pooldumist toimub kromosoomi replikatsioon ja kumbki tütarrakk saab ühe koopia kromosoomist. Plasmiidid võivad jaguneda tütarrakkude vahel ebavõrdselt ja kui ei ole peal selektiivset pressi, siis võib plasmiid rakkudest kergesti elimineeruda
      • Tubuliinidega
      • Goniididega(liikumisvõimelised paljunemisrakud) – (niitjad bakterid Thiothrix, Leucothrix, Sphaerotilus ja Caryophanon)Goniidid moodustuvad niidi tipmiste rakkude jagunemisel ja omavad vibureid.Aktinomütseedid saavad paljuneda nii hüüfitükikestega kui ka õhumütseelil moodustuvate arvukate koniididega. Koniidid on kerged, hüdrofoobse pinnaga ja levivad hõlbsalt tuulega .
      • Pungumine - (Hyphomicrobium, Rhodomicrobium, Ancalomicrobium, Planctomyces) Pung moodustub kas otse emarakule või hüüfi tippu. Pungumisel eraldub pung emarakust enne, kui ta on emaraku suuruseks kasvanud.
      • Omapäraselt paljuneb suurim bakter, Epulopisicum fischelsonii, kelle emarakus moodustuvad elusad tütarrakud, mis väljuvad pilu kaudu tema rakul. “sünnitajabakter”
      • Omapärane paljunemistsükkel on bakterite parasiidil Bdellovibrio bacteriovorus. See bakter tungib ohverbakteri periplasmasse ja hakkab seal kasvama peremeesraku komponentide arvel. Kui rakk on piisavalt pikenenud, siis jaguneb ta viburitega varustatud tütarrakkudeks ja need vabanevad peremeesraku lüüsudes väliskeskkonda. Bdellovibrio on veebakter ja teda on eriti palju orgaanikarikkas vees, kus on palju baktereid.
    • Bakterite paljunemise kiirus:
      • Kiiresti kasvavatel bakteritel on generatsiooniaeg 15-20 min.
      • Näiteks E. coli generatsiooniaeg aeg on 5,5 kraadi juures 5 ööpäeva, 37 kraadi juures 20 min.
      • Nitrosomonasel ja Nitrobacteril on generatsiooniaeg 5-10 tundi.
      • Enamikul bakteritel on generatsiooniaeg ca 1 tund.
      • Looduses on bakteritel generatsiooniajad sageli pikad, kuni 24 tundi.
    • Paljunemiskiirus sõltub:
      • Generatsiooniaeg sõltub mikroobist, aga ka keskkonnatingimustest, näiteks temperatuurist.
      • Toitainete vähesus ja ainevahetusproduktide kuhjumine
      • Ebasobiv hapnikurezhiim, pH, temperatuur
      • Generatsiooniaeg - Aeg, mis kulub raku pooldumisele e. rakkude arvu kahekordistumisele populatsioonis, nimetatakse generatsiooniajaks.
      • Müksobakteritel on elutsükkel, mille üheks osaks on viljakeha teke. Viljakeha võib vaadelda kui puhkavat kolooniat. Viljakeha koosneb limast ja selles paiknevatest müksospooridest.

        • Klamüüdiad levivad ka sugulisel teel. Nakkavaks vormiks on paksukestalised elementaarkehad (tumeroosad), mis tungivad rakku ja diferentseeruvad vakuoolis jagunemisvõimeliseks retikulaatkehaks (heleroosad). Jagunenud retikulaatkehad muunduvad uuesti elementaarkehadeks, mis vabanevad rakust selle lõhkedes. Vakuooli , mille sees paiknevad elementaarkehad ja retikulaatkehad, nimetatakse inklusioonkehaks.

        • Omapärane paljunemistsükkel on bakterite parasiidil Bdellovibrio bacteriovorus. See bakter tungib ohverbakteri periplasmasse ja hakkab seal kasvama peremeesraku komponentide arvel. Kui rakk on piisavalt pikenenud, siis jaguneb ta viburitega varustatud tütarrakkudeks ja need vabanevad peremeesraku lüüsudes väliskeskkonda. Bdellovibrio on veebakter ja teda on eriti palju orgaanikarikkas vees, kus on palju baktereid.

        • Aktinomütseedid saavad paljuneda nii hüüfitükikestega kui ka õhumütseelil moodustuvate arvukate koniididega (spooridega). Koniidid on kerged, hüdrofoobse pinnaga ja levivad hõlpsasti tuulega
      • Koniidid kui aktinomütseetide ja hallitusseente paljunemivahendid - Koniidid idanedes moodustub hüüf, sellest areneb esmalt substraadimütseel. Selle pinnale hakkab moodustuma õhumütseel, mille hüüfitippude fragmenteerudes moodustuvad spoorid ehk koniidid. Koniidid on paljunemisvahenditeks.
      • Hormogoonid ja goniidid paljunemisvahenditena
        • Osa niitjaid tsüanobaktereid paljuneb niiditükikeste e. hormogoonide abil. Need on lühikesed rakkude ahelad, mis tekivad samuti niidi tipmiste rakkude paljukordse jagunemise teel. Hormogoonid liiguvad libisevalt. Hormogoonidega paljunemine on näidatud ka perekonnal Leucothrix.
        • Niitjad bakterid Thiothrix, Leucothrix, Sphaerotilus ja Caryophanon paljunevad liikumisvõimeliste paljunemisrakkude- goniidide abil. Goniidid moodustuvad niidi tipmiste rakkude jagunemisel ja omavad vibureid.

  • Mis on steriliseerimine ? Mis on desinfitseerimine ? J. Lister ja fenooli kasutamine. Fenoolikoefitsient. Millega kodustes olustes puhastada haava? Mis võiks olla koduapteegis selle jaoks olemas? Pindaktiivsed ained ning kloori- ja joodiühendid mikroobide hävitajatena. Etüleenoksiid ja glutaraalaldehüüd steriliseerijatena.
    • Steriliseerimine on kõigi mikroorganismide hävitamine
    • Desinfitseerimine (infektsiooni- ehk nakkusohu välistamine) on mikroorganismide arvu oluline vähendamine (pindadel, vahenditel, vees jne), mis peaks välistama patogeenste mikroobide ellujäämise. Desinfitseerivad ained ei tapa endospoore ja ka mitmeid viirusi, kuid nad hävitavad enamiku bakterite vegetatiivsed rakud. Desinfitseerivad ained on eluskudedel kasutamiseks enamasti liiga toksilised.
    • Ajalooliselt esimene desinfitseeriv aine, mida hakati laialdaselt kasutama mikroobide arvu vähendamiseks, oli fenool . Operatsioon, mille käigus pihustatakse Listeri soovitusel õhku fenoolilahust.
    • Fenoolikoefitsient näitab, kui suur on keemilise aine efektiivsus antimikroobse vahendina võrreldes fenooli toimega samale mikroobile.
      • Kodustes olustes puhastada haava alkoholiga või joodilahusega (fenool)
      • Koduapteegis võiks olemas olla viina , desinfitseerivaid aineid, pindaktiivseid aineid, jodiidlahust ja mingisugust kloriidlahust.
      • Pindaktiivsed ained ning kloori- ja joodiühendid mikroobide hävitajatena.
        • Pindaktiivsed ained - Vähendavad vedelike pindpinevust . Seep on ka pindaktiivne. Naha pinnal oleva biofilmi muudab ta väikesteks tilgakesteks, mis eemalduvad veega kergesti. Deodorantseepidele lisatakse veel juurde lisaaineid nagu trikloorkarbaan, mis inhibeerivad grampositiivseid baktereid. Väga olulised pindaktiivsed ained on kvaternaarsed ammooniumühendid. Eriti efektiivsed on nad grampositiivsete bakterite vastu, kuigi mõjuvad ka gramnegatiivsetele bakteritele. Nad on bakteritsiidsed , fungitsiidsed ja toimivad ka kestaga viirustele, Endospoore ja tuberkuloosibaktereid ei tapa. Permeabiliseerivad membraane, seostudes fosfolipiididega. Karedas vees ei toimi.
        • Halogeenid ( jood ja kloor ) - Mõjuvad nii puhtalt (J2 ja Cl2 lahusena ), kui ka seotuna kas org. või anorgaaniliste ühenditega. I2 on üks vanemaid ja efektiivsemaid antiseptilisi aineid. Ta toimib bakteritele, seentele , endospooridele ja mõnedele viirustele. Üks võimalik toimemehhanism on joodi reageerimine valkudes türosiiniga ja selle kaudu valkude inaktiveerimine. Jood võib oksüdeerida ka tioolrühmi valkudes. Joodi kasutatakse tinktuurina (joodi alkoholilahusena) ja jodofooridena. Jodofoorid on joodi ühendid teiste ainetega, millest jood pikkamööda vabaneb. Jodofooridel on sama toime nagu joodilgi, kuid nad ei ärrita ega määri. Hüpokloorishape on väga aktiivne kloori derivaat, sest ta on elektriliselt neutraalne ja ta difundeerub läbi raku membraani sama ruttu kui vesi. Gaasilist kloori kasutatakse joogivee , basseinide vee ja reovee desinfitseerimiseks. Majapidamises kasutatakse Na-hüpokloritit (NaOCl) kui desinfitseerijat ja pleegitajat. Klooramiini ja Na-hüpokloritit kasutatakse desinfektandina veepuhastuses ja ka toiduainetetööstuses (piimatööstus jne). Kloramiin on v. püsiv ühend, millest kloor vabaneb pika aja jooksul. Klooriühendid toimivad oksüdeerijana.
        • Etüleenoksiid ja glutaraalaldehüüd steriliseerijatena.
      • Enimkasutatav on etüleenoksiid. Kahjustab DNAd ja denatureerib valke. Olulised funktsionaalsed rühmad valkudes alküülitakse (asendatakse –CH2CH2OH rühmaga). Ta on toksiline ja plahvatusohtlik ja teda tuleb segada kas CO2 voi lämmastikuga.
        • Teda on kasutataud niisuguste asjade steriilimiseks, mis kuuma ei talu ( kosmoselaev ). Kasutatakse ka laboriplastiku, südameklappide jne steriilimiseks. Töödeldakse 60 kraadi juures 1-10 tundi.
        • Tapab ka endospoore.
      • Glutaraalaldehüüd on veel efektiivsem, kui formaldehüüd. Seda kasutatakse haiglates vahendite steriilimiseks. kasutatakse 2% lahusena (näiteks Cidex). On vist ainuke vedel aine, mida võib käsitleda kui steriliseerijat.

    • .DOCX Laadi alla originaalfail 20 lk · .docx · 24 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Mikrobioloogia I eksam #1 Mikrobioloogia I eksam #2 Mikrobioloogia I eksam #3 Mikrobioloogia I eksam #4 Mikrobioloogia I eksam #5 Mikrobioloogia I eksam #6 Mikrobioloogia I eksam #7 Mikrobioloogia I eksam #8 Mikrobioloogia I eksam #9 Mikrobioloogia I eksam #10 Mikrobioloogia I eksam #11 Mikrobioloogia I eksam #12 Mikrobioloogia I eksam #13 Mikrobioloogia I eksam #14 Mikrobioloogia I eksam #15 Mikrobioloogia I eksam #16 Mikrobioloogia I eksam #17 Mikrobioloogia I eksam #18 Mikrobioloogia I eksam #19 Mikrobioloogia I eksam #20
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 20 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2017-09-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 24 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor 197962 Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Mikrobioloogia eksami valmistumiseks küsimused
    Mikrobioloogia RNA elu Stromatoliidid Prokarüoot

    Sarnased õppematerjalid

    Mikrobioloogia eksami kordamisküsimuste vastused
    24
    docx

    Mikrobioloogia eksami kordamisküsimuste vastused

    occidentalis (lääne); orientalis (ida), phyllo (leht), poly (palju), mono (üks), sanguis (veri), ruber (punane), sinensis (Hiinast), tenuis (sale), tertra (neli), thrix (niit, juus), vulgaris (tavaline), xanthos (kollane). Sageli kasutatakse perekonnanimede või liiginimede tuletamisel nende isikute nime, kes on selle organismi kirjeldanud või nimetatakse bakter nii mõne tuntud mikrobioloogi auks: Perekonnad Pasteurella (Pasteur), Escherichia (Escherich), Bordetella (Bordet), shigella (Shiga), Beiherickia (Beijerinck), Listeria (Lister). Hansschlegelia Schlegeli auks. Plantiphila = taimi armastav Bacillus pasteurii (pasteur) Methanospirillum hungatii (Hungate) Methanobacterium omelianskii (Omeljanski) Clostridium pasteurianum (Pasteur) Soovitavalt peaks bakteri nimetus sisaldama infot tema kuju, elupaiga,

    Mikrobioloogia
    Kordamisküsimused mikrobioloogia I kursuse kohta
    40
    docx

    Kordamisküsimused mikrobioloogia I kursuse kohta

    Kordamisküsimused (teemad) Mikrobioloogia I kursuse kohta 2013 I 1. Mida prooviti tõestada Milleri-Urey katsetega? Selgita neid katseid. a) orgaaniliste molekulide abiootilist moodustumist ürgsel Maal tolaegsel tingimustel b) Miller ja Urey lõid laboris tingimused, mis oleks pidanud vastama tingimustele varasel Maal. Katses loodud redutseeriv atmosfäär koosnes veeaurust, vesinikust, ammoniaagist ja metaanist (hapnik puudus!). Veeaur juhiti läbi gaaside segu ja seejärel jahutati. Vesi kolvis muutus algul kollakaks, hiljem päris pruuniks 2. Tingimused ürgsel Maal. Milleri-Urey katsetes sünteesitud produktid. · väga vähe hapnikku, · redutseerivad tingimused · CH4 , CO2 , N2 , NH3, jäljed CO ja H2-st, · kõrge temperatuur, · valgus, vulkaaniline tegevus, meteoriitide rünnakud ja ultravioletkiirgus olid palju suuremad kui praegu Enim moodustus kõige lihtsamat aminohapet glütsiini ka aspartaadi ja aminobutüraadi 3. Protein

    Mikrobioloogia
    Mikrobioloogia I konspekt
    45
    docx

    Mikrobioloogia I konspekt

    MIKROBIOLOOGIA I ( loeng 1.) 1. September 2009 Õppematerjale: 1. ,,Brock biology of microorganisms" by Michael T. Madigan 2. ,,Microbial Life" ( www.sinauer.com/microbial-life/index.html) 3. ÕIS 2009 õppematerjalid 1. ELU TEKE MAAL: · Maa vanuseks on määratud 4,6 miljardit aastat. · Vanimad leitud mineraalid on tsirkoonikristallid ( 4,4 miljardit aastat vanad ). · Vanimad settekivimid on leitud Gröönimaalt ( 4 miljardit aastat vanad ) vee olemasolu. · Vanimad bakterite kivistised on prekambriumist. · Stromatoliit- kivistunud mikroobne matt ( Lääne Austraalia ) · Tsüanobakterid- hapniku kogumine atmosfääri TÄNAPÄEVA TINGIMUSTES EI SAAKS ELU MAAL ENAM MEILE TUTTAVAL KUJUL TEKKIDA, kuna: · Tollal oli hapnikku väga vähe, selle asemel oli CH4, CO2, N2, NH3, CO, H2 · Kõrgem temperatuur · Ere valgus, UV kiirgus · Tugev vulkaaniline tegevus · Met

    Mikrobioloogia
    Mikrobioloogia I kursus 2012
    22
    docx

    Mikrobioloogia I kursus 2012

    Kordamisküsimused Mikrobioloogia I kursuse kohta 2012 Mida prooviti tõestada Milleri-Urey katsetega? Et ürgse Maa atmosfäär oli tänapäevasest erinev ­ see oli redutseeriv. Seal esinesid vesinik, ammoniaak ja metaan (hapnik puudus), millest tekkisid orgaanilise aine molekulid, mis olid aluseks elu tekkele. Selgita neid katseid. Miller ja Urey lõid laboris tingimused, mis oleks pidanud vastama tingimustele varasel Maal. Katses loodud redutseeriv atmosfäär koosnes veeaurust, vesinikust, ammoniaagist ja metaanist (hapnik puudus!). Veeaur juhiti läbi gaaside segu, elektroodidega tekitatud välgu ja seejärel jahutati. Vees moodustunud orgaanilised ained vähemalt osaliselt kaitstud kiirguse ja elektrilaengute eest. Vesi kolvis muutus algul kollakaks, hiljem päris pruuniks. Ammoniaak, vesinik, metaan ja vesi lihtsate orgaaniliste ainete abiootilises sünteesis. Gaasifaasis moodustusid laengute mõjul lihtsamad ained (nt. ammoniaagist ja metaanist moodustus vesiniktsüaniid HCN),

    Bioloogia
    Nimetu
    114
    pdf

    Nimetu

    moodustuvad, kaitsevad edasise nakatumise eest. Siberi katk- 25+25. Vaktsineerimata 25 lammast surid. Pasteur pani aluse füsioloogilis-biokeemilisele mikrobioloogiale, tööstusmikrobioloogiale ja meditsiinilisele mikrobioloogiale. 5 Joseph Lister Inglise kirurg. Võttis omaks Pasteuri vaated (haavanakkused). Desinfitseeriv lahus: fenoolilahus. Operatsioonijärgne suremus vähenes kiiresti. Robert Koch Meditsiinilise mikrobioloogia rajaja. Huviobjekt oli siberi katk. Seni arvati, et mitte bakterid ei põhjusta koekahjustusi peremeesorganismis, vaid et kahjustunud koes leitavad bakterid on kudede haigusprotsesside (lagunemise) tagajärg. Võttis kasutusele esimesed söötmed mikroobide kasvatamiseks (keedetud kartulilõigud, zelatiin, agar) KOCHI-HENLE POSTULAADID Tingimused, mis peavad olema täidetud, et tõestada, et just mingi konkreetne haigusetekitaja põhjustab just seda konkreetset haigust

    Kategoriseerimata
    Mikrobioloogia kordamisküsimuste vastused
    10
    docx

    Mikrobioloogia kordamisküsimuste vastused

    Kordamisküsimused Mikrobioloogia I kursuse kohta 2010 Eluslooduse domeenid ja prokarüootide koht neis. Mida tähendab mõiste ,,prokarüoot" ? Kolm domeeni:arhed, bakterid ja eukarüoodid. Prokarüoodid kuuluvad arhede ja bakterite domeeni. Prokarüoot: eeltuumne. Arhed, nende erilisus, sarnasus bakteritega ja eukarüootidega. Arhede peamiseks erinevuseks bakteritest on nende sarnasused eukarüootidega. Veel: metaani moodustamine, Sarnasused bakteritega: rõngaskromosoom, genoomi suurus, operonide esinemine, mRNA intronite puudumine, 70s ribosoomid, metabolismiensüümide aminohappeline järjestus. Sarnasused eukarüootidega: Histoonid, rakuskelett, DNA-seoseline RNA polümeraas kompleksne ja koosneb paljudest subühikutest, transkriptsioonifaktorid homoloogsed eukarüootide omadega. Arhede erilised elupaigad: mustad suitsetajad, ülisoolased veekogud. Mustadel suitsejatel elavad hüpertermofiilid, nagu nt Pyrodictium occultum- meelist 105 kraadi, range anaeroob. Soolastes veekog

    Mikrobioloogia
    Mikrobioloogia konspekt
    22
    docx

    Mikrobioloogia konspekt

    äädikhappebakterite käärimise produkt); soovitas veinihaiguste vältimiseks veinimahla kuumutada ja siis lisada head käärivat veini; leituas pastöriseerimise; avastas anaeroobsed mikrorganismis(klostriidid); avastas vaktsineerimise(uurides kanakoolera tekitajat Pasteurellat); töötas välja vaktsiini kanakoolera, siberi katku ja marutõve vastu · Robert Koch ­ meditsiinilise mikrobioloogia rajaja; avastas endospoorid; Kochi postulaadid; avastas tuberkuloosi tekitaja; töötas välja erinevaid söötmeid; värvis baktereid mikroskoopimisel; ripptilga meetod ja bakterite pildistamine mikroskoopimisel o F. Cohn ­ väitis, et bakterid kuuluvad taimeriiki ja on just sarnased taimedega; bakterid paljunevad pooldumisega ja eksisteerivad kas üksikute rakkudena , agregaatidena või niitjate ahelatena, neil on

    Mikrobioloogia
    Mikrobioloogia kordamine
    5
    docx

    Mikrobioloogia kordamine

    mükoplasmad, klamüüdiad. Suurte bakterite eripinna probleem ja selle lahendamine. Bakterite kirjeldamisel ja määramisel kasutatavad ehituslikud (morfoloogilised) ja mitteehituslikud tunnused. Oska nimetada vähemalt kümme tunnust kummastki rühmast. Mis on bakteri genoom? Kuidas saab genoomseid andmeid kasutada bakterite kirjeldamisel ja iseloomustamisel? Antonie van Leeuwenhoek, Louis Pasteur, Robert Koch, Sergei Vinogradski, Alexander Fleming, Craig Venter, Joseph Lister jt olulised mikrobioloogia. Delfti koolkonna mikrobioloogid. Kochi postulaadid. Louis Pasteur’i katse kurekaelaga kolviga. Bakterite kujuvormid. Oska nimetada ja joonistada bakterite põhilisi kujuvorme ja kokkide (kerabakterite) agregaate. Too näiteid vastavate agregaatidega bakteritest. Mida tead aktinobakteritest, müksobaktertest, klamüüdiatest ja mükoplasmadest? Oska nimetada struktuure, organelle ja omadusi, mis eristavad eu- ja prokarüootset rakku. Tuum, kromosoomid, ribosoomid, membraanide

    Mikrobioloogia


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun