TEST 2 1) Mükoplasmad on happekindlad. VÄÄR 2) Enterobakterite põhiliseks looduslikuks esinemiskohaks on inimeste ja loomade seedetrakt. TÕENE 3) Märgi pulkbakterid. Iga vale vastus annab miinuspunkte Clostridium perfringens, Bacillus cereus, Listeria monocytogenes, Escherichia coli. 4) Märgi bakterid, kes saavad aeroobselt kasvada. Iga vale vastus annab miinuspunkte. Salmonella enteritidis, Listeria monocytogenes, Bacillus cereus. 5) Märgi enterobakterid Salmonella sp, Shigella sp, Escherichia sp, Citrobacter sp. , Klebsiella sp 6) Märgi bakterid, kes moodustavad spoore ehk eoseid. Clostridium perfringens, Bacillus cereus. 7) Enterobakterid põhjustavad põhiliselt sooleinfektsioone. TÕENE 8) Clostridium tetani teetanus, Mycobacterium leprae pidalitõbi, Listeria monocytogenes meningiit, Bacillus cereus toidumürgistus, Bacillus anthracis siberi katk, Pseudomonas aeruginosa haavainfektsioonid
Bacillus cereus – toidumürgistus 10) E. coli on sagedaseim uroinfektsioonide tekitaja. 11) Märgi bakterid, kes saavad aeroobselt kasvada: Salmonella enteritidis, Listeria monocytogenes, Bacillus cereus. 12) Märgi gramnegatiivsed bakterid: Escherichia coli, Salmonella sp, Shigella sp. 13) Märgi bakterid, kes moodustavad spoore ehk eoseid:Clostridium perfringens, Clostridium tetani, Bacillus cereus, Clostridium perfringens. 14) Vali enterobakterid: Citrobacter sp, Klebsiella sp, Salmonella sp, Escherichia sp. Shigella sp 15) Märgi pulkbakterid:Clostridium perfringens, Bacillus cereus, Listeria monocytogenes, Escherichia coli. 16) Märgi rangelt anaeroobsed bakterid: Clostridium perfringens, Clostridium botulinum. 17) Pseudomonas aeruginosa tekitab söötmel kasvades imalmagusat lõhna. 18) Enterobakterid põhjustavad põhiliselt sooleinfektsioone. 19) Klostriidid ei ole ranged aeroobid
Leptospira interrogans liptospiroosi tekitaja tekitaja Gram-negatiivsed bakterid: Intratsellulaarsed parasiidid: Neisseria gonorrhoeae gonorröa tekitaja Rickettsia- tüüfus, Chlamydia Neisseria meningitidis Meningiidi Mädaste infektsioonide tekitajad: tekitaja Staphylococcus aureus Staphylococcus epidermidis Enterobakterid: Streptococcus pyogenes Escherichia coli - kolibakter Streptococcus pneumoniae Shigella dysenteriae düsenteeria tekitaja Salmonella enteritidis salmonelloosi tekitaja Eoseta pulgakujulised bakterid: Mycobacterium tuberculosis Klebsiella pneumoniae kopsupõletiku tekitaja
Difuusne või lokaliseeritud kõhukelme põletik Klassifikatsioon Primaarne - puudub kõhuõõne organi haigus Sekundaarne - põletik, mis tingitud kõhuõõne organi kahjustusest - põletik - perforatsioon, vigastus - vereringehäire Tekitajad Enamasti polümikroobne: > 1 aeroobi > 2 anaeroobi Magu ja duoneenum steriilsed või vähe Gram+ baktereid Apendiks, koolon, rektum Gram- ja anaeroobid - E.coli - Streptokokid - Proteus - Enterobakterid - Klebsiella - Bacteroides fragilis - Anaeroobsed kokid - Klostriidid Raskusas Põhjus Surevus te · Apenditsiit <10% Kerge ·Peptilise haavandi perforatsioon ·Akuutne salpingiit · Divertikuliit (lokaliseeritud <20% Keskmine perforatsioon) · Peensoole perforatsioon (mittevaskulaarne) ·Gangrenoosne koletsüstiit
rohelised taimed. Anaeroobid toituvad valmis orgaanilisest ainest. Obligatoorsed aeroobid kasutavad hapnikku rakuhingamisel ega saa hapnikuta elada. Fakultatiivsed anaeroobid saavad energiat hapnikuseoselisest metabolismist ja taluvad hästi hapnikku, kuid hapniku puudumisel võivad ümber lülituda kas kääritamisele või anaeroobsele hingamisele. Reeglina kasvavad hapniku olemasolul kiiremini, kui ilma hapnikuta. Näiteks nitraatsed hingajad, enterobakterid, S. cerevisiae. Kui keskkonnas puudub hapnik, toimub käärimine. Obligatoorsetele anaeroobidele on hapnik mürk. Mõned obligatoorsed anaeroobid on kääritajad, teised liigid saavad energiat anaeroobse hingamisega, mille korral on elektronide lõppaktseptoriks hingamisel hapniku asemel mõni muu anorgaaniline molekul. 15. Millistesse rühmadesse jaotatakse bakterid temperatuuri vajaduse ja taluvuse järgi?
Gamma-proteobakterid Chromatium (jt purpurväävlibakterid) - Anaeroob + + + Fotoautotroof Enterobakterid - Fakult. anaeroob + Shigella - Fakult. Anaeroob + Salmonella - Fakult
resistentsed penitsilliinid Minimaalne toime: 1. G- aeroobid. 2. G- anaeroobid. 4. Kloksatsilliin 5. Dikloksatsilliin 1. Ampitsilliin 1. G+ bakterid (eriti enterokokid, listeeriad). 2. Mõned 2. Amoksitsilliin 3. Aminopenitsilliinid (lai G- bakterid (enterobakterid; Eestis palju toimespekter) 3. Karbenitsilliin ampitsilliiniresistentset E. coli´t!). Jah 4. Tikartsilliin 1. G- mikroobid (nosokomiaalinfektsioonid: 1. Piperatsilliin 4
mikroobid, mille loomulikuks elukeskkonnaks on inimese organism (näiteks mädapõletikke põhjustavad stafülo- ja strptokokid); autotroofid – sünteesivad kõik endale vajalikud substraadid ise, enamasti redutseerivad nad oksüdeerunud anorgaanilisi ühendeid; mesotroofid vajavad vähemalt ühte juba redutseeritud anorgaanilist ühendit; siia kuuluvad nii organismis kui ka näiteks vees leiduvad mikroobid, nagu enterobakterid ja pseudomonaadid; hüpotroofid – intratselluaarsed parasiidid, vajavad peremeesraku mitmesuguseid ainevahetuslikke komponente oma elutegevuseks. Mikroobiraku seina ja tsütoplasma sünteesiks vajavad mikroobid peale eelpoolnimetatud kuue elemendi veel rohkesti mineraale: kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi ja rauda. Vajadus mineraalide järgi pole suur, ainult 0,1-0,8%, põhilähteaineks on kaaliumfosfaat, naatrium- ja kaaliumkloriid, raud ja magneesiumsulfaadid
Kui C-allikas on org.ühend on tegu heterotroofiga, kui CO2, siis autotroofiga. Kemotroofidest on heterotroofsed nt soolekepike, pseudomonaadid, batsillid jne. Täpne toitumistüüp neil kemoorganoheterotroofia. Kemotroofidest on autotroofsed nt nitrifitseerijad bakterid. Täpse toitumistüüp neil kemolitoautotroofia. Sageli kasutatakse toitumistüüpide nimetusi kaheosalistena: Kemolitotroofid (tioonbakterid, nitrifitseerijad) Kemoorganotroofid (enterobakterid, batsillid) Fotolitotroofid, fotoautotroofid (tsüanobakterid, rohelised S-bakterid, punased S-bakterid) 6 Fotoorganotroofid, fotoheterotroofid (purpursed mitte-S-bakterid, rohelised mitte S-bakterid, halobakterid) Kemolitoautotroofia energia saadakse anorgaaniliste ainete (raud, väävel, ammoniaak, vesinik) oksüdeerimisest, raku C-ühendid sünteesitakse CO2-st. Kemalitoheterotroofsed väävliühendeid oksüdeerivad bakterid paljud bakterid on fakultatiivsed
Vajavad eluks hapnikku. Aeroobide hulgas eristatakse mikroaerofiile, kellele kõrged hapniku kontsentratsioonid on toksilised. Sellised on spirillid, Campylobacter, N2 fikseerivad bakterid ja vesinikubakterid. o Fakultatiivsed anaeroobid. Saavad energiat hapnikuseoselisest metabolismist ja taluvad hästi hapnikku, kuid hapniku puudumisel võivad ümber lülituda kas kääritamisele või anaeroobsele hingamisele. Siia kuuluvad näiteks nitraatsed hingajad, enterobakterid (ka soolekepike), S. cerevisiae. Reeglina kasvavad hapniku olemasolul kiiremini, kui ilma hapnikuta. o Anaeroobid. Saavad energiat enamasti kas anaeroobsest hingamisest või kääritamisest. Nende hulgas on ka kemosünteesijaid (näiteks metanogeenid) ja fotosünteesijaid (näiteks rohelised väävlibakterid). o Mikroobidel (aeroobidel) on hapniku vaja: o Orgaaniliste või anorgaaniliste toitainete oksüdatsiooniks (hapnik lülitub oksüdeeritavasse ainesse
Neutrofiilide tsütoplasma pH on umbes 7,5 7,7 juures. Erinevalt eukarüootidest peavad bakterid hakkama saama väga kõikuva keskkonna pH-ga. Eukarüootidel on raku tsütoplasma väga rangelt pH 7,3 juures ning rakuväline pH on 7,4 juures. Neutrofiilsed bakterid elavad keskkonnas, mille pH võib kõikuda 5,5 9,0. Suhteliselt stabiilse tsütoplasma pH hoidmiseks on neutrofiilidel mitmesuguseid mehhanisme, mis hoiavad rakusisese pH konstantsena, kuid suudavad tagada prootonjõu. Enterobakterid, nagu E. coli ja Salmonella spp. taluvad mao happelist keskkonda, kuid ei kasva seal. Samamoodi taluvad enterobakterid aluselist merevett, kuid ei kasva seal. Üle elamaks ekstreemseid pH-d muudavad neutrofiilid rakustruktuuri, metabolismi ja transporti. Ekstreemselt madal pH võib olla geotermiliselt aktiivses piirkonnas ja happemuldades, kus peamiseks aniooniks on sulfaadid. Vaatamata sellele, et atsidofiilid elavad väga happelises keskkonnas (pH 2 3 ), hoiavad nad ikkagi
tunnuse alusel rühmadesse. 1. Aeroobid. Vajavad eluks hapnikku. Aeroobide hulgas eristatakse mikroaerofiile, kellele kõrged hapniku kontsentratsioonid on toksilised. Sellised on spirillid, N2 fikseerivad bakterid ja vesinikubakterid. 2. Fakultatiivsed anaeroobid. Saavad energiat hapnikuseoselisest metabolismist ja taluvad hästi hapnikku, kuid hapniku puudumisel võivad ümber lülituda kas kääritamisele või anaeroobsele hingamisele. Siia kuuluvad näiteks nitraatsed hingajad, enterobakterid, S. cerevisiae. Reeglina kasvavad hapniku olemasolul kiiremini, kui ilma hapnikuta. 3. Anaeroobid. Saavad energiat kas anaeroobsest hingamisest või kääritamisest. Nende hulgas on ka kemolitotroofe(metanogeenid) ja fotolitotroofe (rohelised väävlibakterid). Eristatakse rangeid anaeroobe, kellele hapnik on väga toksiline (metanogeenid, sulfaate redutseerivad bakterid, rohelised väävlibakterid) ja aerotolerantseid anaeroobe, kes hapniku juuresolekul ei hukku
mis on veel toksilisem. Ta on ülitugev oksüdeerija ja kahjustab igasuguseid biopolümeere. 92. Kus võiks looduses elada anaeroobseid baktereid. Mullas, vees. Inimese jämesooles (pole loodus muidugi:D) 93. Kes on fakultatiivsed anaeroobid? Saavad energiat hapnikuseoselisest metabolismist ja taluvad hästi hapnikku, kuid hapniku puudumisel võivad ümber lülituda kas kääritamisele või anaeroobsele hingamisele. Siia kuuluvad nt nitraatsed hingajad, enterobakterid (ka soolekepike). Reeglina kasvavad hapniku olemasolul kiiremini. 94. Mis on küünlanõu? Kuidas luuakse seal anaeroobsetele mikroobidele sobivad elutingimused? Küünla põlemine kasutab hapniku ära ja tekib rohkelt CO2. Sellega tekitatakse anaeroobidele sobilik elukeskkond ning nad hakkavad kasvama ja paljunema. 95. Bakterite paljunemine, selle viisid.
Ta on ülitugev oksüdeerija ja kahjustab igasuguseid biopolümeere (näiteks membraanides lipiide). Kus võiks looduses elada anaeroobseid baktereid. Jämesooles, mudas. Kes on fakultatiivsed anaeroobid? Fakultatiivsed anaeroobid. Saavad energiat hapnikuseoselisest metabolismist ja taluvad hästi hapnikku, kuid hapniku puudumisel võivad ümber lülituda kas kääritamisele või anaeroobsele hingamisele. Siia kuuluvad näiteks nitraatsed hingajad, enterobakterid (ka soolekepike), S. cerevisiae. Reeglina kasvavad hapniku olemasolul kiiremini, kui ilma hapnikuta. Mis on küünlanõu? Kuidas luuakse seal anaeroobsetele mikroobidele sobivad elutingimused? Küünalnõu on kinnine anum, kuhu pannakse põlema küünal, mis kasutab ära kogu hapniku ja siis kustub. Bakterite paljunemine, selle viisid. Enamik baktereid paljuneb pooldumise teel. Tekkivad tütarrakud on ühesuurused ja geneetiliselt identsed
Tema toksilisus seisneb peamiselt selles, et ta on osaleb hüdroksüülradikaali OH* moodustumises. 86. Kes on fakultatiivsed anaeroobid? Mis on küünlanõu? Kuidas luuakse seal anaeroobsetele mikroobidele sobivad elutingimused? Fakultatiivsed anaeroobid. Saavad energiat hapnikuseoselisest metabolismist ja taluvad hästi hapnikku, kuid hapniku puudumisel võivad ümber lülituda kas kääritamisele või anaeroobsele hingamisele. Siia kuuluvad näiteks nitraatsed hingajad, enterobakterid (ka soolekepike), S. cerevisiae. Reeglina kasvavad hapniku olemasolul kiiremini, kui ilma hapnikuta. Küünalnõu on kinnine anum, kuhu pannakse põlema küünal, mis kasutab ära kogu hapniku ja siis kustub. XVI 87. Bakterite paljunemine, selle viisid. Kui kiiresti bakterid paljunevad? Millest sõltub paljunemiskiirus? Mis on generatsiooniaeg? Bakterirakk paljuneb pooldumise teel sobiva temperatuuri juures, milleks on enamasti umbes 37° C
töötavatele inimestele. Salmonellaga saastunud toit maitselt ei muutu. *Klebsiella nimetatud Saksa mikrobioloogi Edwin Klebsi auks. Klebsiella pneumoniae (kopsupõletik). Paks kapsel, liikumatus, ureaasid. Klebsiella mobilis, K. oxytoca, K. plancticola. Klebsiella elukoht: mullas, taimedel, vees. Klebsiellat saab isoleerida ka taimejuurte pinnalt, kus nad fikseerivad N2. Nad on assotsieerunud mitteliblikõieliste taimede juurtega. Teised enterobakterid ei fikseeri N2. Rakud kleepuvad juurekarvakestele fimbriatega. Klebsiella tüved, mida isoleeritakse taimsest materjalist ja mullast erinevad nendest tüvedest, mis põhjustavad haigust inimesel. Neil on erinev näiteks kapsli koostis. 9 Klebsiella infektsioonid inimesel. Klebsiellat on paljude tervete inimeste kurgus ja väljaheidetes. Klebsiella on ka sage haiglainfektsioonide põhjustaja
Taolised tüüpilised sümptomid võivad aga puududa alla 6-kuustel lastel ja eakatel inimestel. . Meningiidi tekitajateks võivad olla bakterid (meningokokiline meningiit, tuberkuloosne meningiit), viirused (puukentsefaliit, HIV, tsütomegaloviirus - CMV), seened ja algloomad. Haigustekitajad satuvad organismi: piisknakkusena, vere kaudu; otsesel kontaktil. Kaasasündinud kesknärvisüsteemi arenguhäiretga lastel (vesipea, seljaaju song jne) võivad meningiiti tekitada enterobakterid, soolebakterid. Meningiidi algus võib olla äkiline - haigusilmingud kujunevad välja 24 tunni jooksul. Paljudel juhtudel algab haigus mingi ülemiste hingamisteede infektsiooni meenutava seisundina ning meningiidile iseloomulikud ilmingud tekivad hiljem, kuid mõnikord võib see aeg olla pikenenud kuni 18 7 päevani
tõkestamiseks. Vee ja toiduga edasikantavad nakkushaigused saneerimine, toiduainete kuumtöötlus, vee desinfitseerimine (nt. kloor), toiduainete hoolikas töötlus ja säilitamine. Haavad antiseptika > seep ja vesi - peamised antiseptilised vahendifd, ettevaatus kirurgilistel protseduuridel; antibiootikumide kasutamine. Infektsioonide päritolu Endogeensed tekitaja pärineb organismi mikrofloorast 1.Candida infektsiooni 2.Gram-negatiivsed enterobakterid 3.Sageli immunokomprimeeritud isikutel Eksogeensed tekitaja pärineb väliskeskkonnast 1.Õhk, pinnas, vesi (C.tetani, B.anthracis) 2. Loomad ja linnud (zoonoosid brutselloos, tulareemia, katk, toksoplasmoos, marutõbi) 3.Haiged inimesed (asümptoomsed) 4.Terved mikroobikandjad (S.typhi) Infektsiooni levik inimeselt inimesele Respiratoorsete sekreetide ja süljega - herpesviirused, respiratoorsed viirused, paljud bakterid. Vere- ja tema
selge, et antud meetodit (meetodeid) kasutades jäävad paljud mikroobid avastama- ta, kuna nad ei ole vastavates tingimustes (gaasikeskkond, temperatuur, söötmete koostis) võimelised arenema ning paljunema. Otsekülvamist plaatidele kasutatakse veel mikroobide loendamiseks, mis on olulised toidu riknemisel ja/või fermentat- sioonil. Näitena võib esitada pseudomoonased, piimhappebakterid, Brochothrix thermosphacta, mikrokokid ja indikaatororganismid, nagu enterobakterid või coli- laadsed bakterid, mille olemasolu viitab fekaalsele saastumisele või kuumtööt- lemise ebaõnnestumisele. Kõige tõenäolisema arvu meetodid (MPN Most Probable Number): Need mee- todid kasutavad vedelsöödet ja on sisuliselt rikastamismeetodid, mida on kvantita- tiivseks muutmise eesmärgil modifitseeritud (nt vähesel arvul esinevate indikaator- või patogeensete mikroorganismide loendamiseks). Võrreldes plaadilt lugemise
bakterite vahendusel, kes kasutavad hapniku puudumisel elektroni aktseptorina nitraati. (NO3-+4H2 +2H+. NH4+ +3H2O). Energiat saadakse protsessi esimesest etapist (nitraadi redutseerimine nitritiks), teise etapi (NO2-. NH3) eesmrgiks on regenereerida NAD ja see toimub juhul, kui keskkonnas on piisavalt orgaanilist ssinikku. ksnes nitraati nitritiks redutseerivaid baktereid nimetakse nitraadi hingajateks (nitraadi redutseerijad), tpiline nide enterobakterid. - Denitrifikatsioon on dissimilatoorse nitraadi redutseerimise phivorm (NO3 +5H2 +2H+. N2 + 6H2O). Denitrifitseerijad bakterid moodustavad 0.1 kuni 5% kogu bakterikooslusest mullas Enamik denitrifitseerivaid baktereid on heterotroofid ja kuuluvad erinevatesse taksonoomilistesse ja flogeneetilistesse rhmadesse, kige sagedamini perekondadest Pseudomonas ja Bacillus. Vtmeensmid denitrifikatsiooni protsessis on nitraadi reduktaas ja nitriti reduktaas (kaks vormi: Cu-Nir ja heme-Nir). Protsessi
klooramfenikoolile, tetratsükliinidele, TMP-SMXile. Katku kontrolliks näriliste populatsiooni vähendamine, riskipopulatsiooni vaktsineerimine. Teiste infektsioonide kontrollis oluline korralik toiduvalmistamine. Saastunud vereproduktide kontrolliks usaldusväärne meetod puudub. Bakterid mõmm :) 05/06 Klebsiella, Proteus, Enterobacter, Citrobacter, Morganella, Serratia = ülejäänud enterobakterid. Klebsiella. Klebsiellal on iseloomulik limajas kihn, mis põhjustab isoleeritud kolooniate limast väljanägemist, suurenenud in vivo virulentsust. Sagedasemad tekitajad on K. pneumoniae ja K. oxytoca, mis põhjustavad keskkonnast pärinevat primaarset pneumooniat (community-acquired). Alkohoolikud, kompromiteeritud kopsufunktsiooniga patsiendid moodustavad pneumoonia riskipopulatsiooni võimetuse tõttu puhastada alumisi hingamisteid aspireeritud oraalsetest sekreetidest
gruppi: 1. Aeroobid- vajavad eluks hapnikku. Mikroaerofiilid- kõrged hapniku konsentratsioonid on neile toksilised. Spirillid, Campylobacter, lämmastikubakterid, vesinikubakterid. 2. Fakultatiivsed anaeroobid- saavad energiat hapnikuseoselisest metabolismist ja taluvad hästi hapnikku, kuid hapniku puudumisel võivad ümber lülituda kas kääritamisele või anaeroobsele hingamisele. Siia kuuluvad näiteks nitraatsed hingajad, enterobakterid (ka soolekepike), S. cerevisiae. Reeglina kasvavad hapniku olemasolul kiiremini, kui ilma hapnikuta. 3. Anaeroobid. Saavad energiat enamasti kas anaeroobsest hingamisest või kääritamisest. Nende hulgas on ka kemosünteesijaid (näiteks metanogeenid) ja fotosünteesijaid (näiteks rohelised väävlibakterid). Eristatakse rangeid anaeroobe, kellele hapnik on väga toksiline (metanogeenid) ja aerotolerantseid anaeroobe, kes hapniku juuresolekul
vahendatud transkriptsiooni aktivatsioonile mõjutab kataboliitsele repressioonile alluvate geenide aktivatsiooni rakusisene ppGpp kontsentratsioon. ppGpp hulk suureneb nälgivates rakkudes. Samuti mõjutab nende geenide transkriptsiooni indool-3-äädikhappe, -ketovõihappe ning dinukleotiidi AppppA rakusisese kontsentratsiooni muutus. 47 11. N-allikate kasutamise regulatsioon Enterobakterid kasutavad N-allikana erinevaid lämmastikku sisaldavaid ühendeid, kuid eelistatuim neist on ammoonium. Seda on lihtne jälgida näiteks rakkude kasvukiiruste võrdlemisel minimaalsöötmetel, mis sisaldavad erinevaid N-allikaid. N2 fikseerimine atmosfäärist N2 fikseerivad bakterid (näiteks mitmed Rhizobium'i liigid, Klebsiella pneumoniae) on võimelised siduma lämmastikku atmosfäärist ja konverteerima seda ammooniumiks. N 2 fikseerimisel osaleb
annaabi.ee 
