kasutavad CO2, CO2 redutseerimiseks kasutavad vett. Purpursed ja rohelised väävlibakterid: CO2 redutseerivad H2S abil Fotoorganotroofid: Purpursed ja rohelised mitteväävlibakterid, ATP sünteesivad valguseenergia arvel, C-allikana saavad kasutada nii CO2 kui ka orgaanilisi ühendeid, CO2 fikseerimiseks kasutavad reduktiivjõu allikana enamasti orgaanilisi aineid. Kemolitotroofid: Nitrifitseerijad, tioonbakterid, vesinikubakterid jt; ATP sünteesivad anorgaaniliste ühendite oksüdatsiooni arvel, C-allikana kasutavad CO2. Kemoorganotroofid: Tavalised heterotroofsed bakterid, nii aeroobsed, fakultatiivselt anaeroobsed kui ka kääritajad; ATP sünteesivad orgaaniliste ühendite oksüdatsioonil vabaneva energia arvel; C- allikana kasutavad samuti orgaanilisi aineid. 3. Mis jääb bakterirakul tsütoplasmast väljaspoole, milliseid raku tüüpe kesta ehituse alusel eristatakse? Kirjelda.
1. Autotroof roheline taim. Et fotosüntees saaks toimuda, on vaja selleks valgus energiat, süsihappegaasi ja vett. Jääkaineks on hapnik ja produktiks on glükoos ja teised orgaanilised ained nagu tärklis, tselluloos, lipiidid ja aminohapped. Kemosünteesijad autotroofsed bakterid. Nad kasutavad redoksreaktsioonidel vabanevat keemilist energiat. Näiteks: väävlibakterid, vesinikubakterid ja rauabakterid. 2. Heterotroof loom, seen. Heterotroof saab kätte orgaanilised ained, mis lagundatakse ning selle tulemusel saadakse energia elutegevuseks ja lähteaineid kehale omaste orgaaniliste ainete sünteesiks. Toidus sisalduva orgaanilise aine oksüdatsioonil vabaneb energia. Me sööme toitaineid - valke, lipiide ja polüsahhariide. Järgmisena toimub dissimilatsioon, mille käigus lagundatakse need toitained ehitusmaterjaliks ehk
Toiduga saadavad või organismis sünteesitud orgaanilised ühendid lõhustatakse ensüümide abil järk-järgult lihtsama ehitusega molekulideks. (nt: seedimine, hingamine) o Makroergiline ühend- orgaaniline ühend, mis osaleb keemilise energia salvestaja ja ülekandjana biokeemilistes reaktsioonides (nt: ATP) o Kemosüntees- anorgaaniliste ühendite oksüdeerimine (lagundamine) energia saamise eesmärgil, mida teostavad mõningad bakterid (väävli-, vesinikubakterid jne) o Käärimine- rakkude tsütoplasmas hapniku puudusel toimuv glükolüüsi lagundamine, mille üheks lõpp-produktiks on kas piimhape või etanool ja süsihappegaas (nt: veini valmistamine) o Ensüüm- biokeemilise reaktsiooni kiirust reguleeriv valk (nt:amülaas, pepsiin) 2.Oska kirjeldada nende organellide ehitust: mitokonder, plastiidid, tsütoplasmavõrgustik. o Mitokonder- iga mitokonder ümbritsetud kahe membraaniga. Sisemembraan moodustab
· Oksüdeeritava aine (elektroni doonori) loomus (kas anorgaaniline või orgaaniline aine), ka fototroofid vajavad väliseid elektroni doonoreid (redutseerijat). Nendeks võivad olla nt vesi, vesinik, H2S, S (anorgaanilised), aga ka nt orgaanilised happed. · Süsinikuallikas (millisest C-ühendit kasutatakse: kas CO2 või orgaanilised ained) fototroofid kasutavad valgusenergiat kemotroofid oksüdeerivad keemilisi aineid jaguneb: kemolitotroofid vesinikubakterid, nitrifitseerijad, tioonbakterid. Oksüdeerivad anorgaanilisi aineid, kemoorganotroofid soolekepike, batsillid, pseudomonaadid. Oksüdeerivad orgaanilisi aineid. Toitumistüübi täpsustamisel näidatakse veel ära, mida kasutatakse C-allikana. Kui C-allikas on org.ühend on tegu heterotroofiga, kui CO2, siis autotroofiga. Kemotroofidest on heterotroofsed nt soolekepike, pseudomonaadid, batsillid jne. Täpne toitumistüüp neil kemoorganoheterotroofia. Kemotroofidest on
Kuna paljud jätketega bakterid paljunevad pungudes, siis käsitletakse sedasorti baktereid sageli punguvate ja jätketega bakterite rühmana. Hapniku möju mikroorganismidele Hapniku [c] öhus on 21 mahu%. Mikroobid suhtuvad hapnikku erinevalt ja jagatakse selle tunnuse alusel rühmadesse. 1. Aeroobid. Vajavad eluks hapnikku. Aeroobide hulgas eristatakse mikroaerofiile, kellele kõrged hapniku kontsentratsioonid on toksilised. Sellised on spirillid, N2 fikseerivad bakterid ja vesinikubakterid. 2. Fakultatiivsed anaeroobid. Saavad energiat hapnikuseoselisest metabolismist ja taluvad hästi hapnikku, kuid hapniku puudumisel võivad ümber lülituda kas kääritamisele või anaeroobsele hingamisele. Siia kuuluvad näiteks nitraatsed hingajad, enterobakterid, S. cerevisiae. Reeglina kasvavad hapniku olemasolul kiiremini, kui ilma hapnikuta. 3. Anaeroobid. Saavad energiat kas anaeroobsest hingamisest või kääritamisest. Nende hulgas on
88. Miks on mikroobidele hapnikku vaja? Hapnikku vajavad just aeroobid. Vajavad seda orgaaniliste või anorgaaniliste toitaeinete oksüdatsiooniks ja mõnede ühendite biosünteesiks. Näiteks steroolide sünteeseks vajavad eukarüoodid hapnikku. 89. Aeroobid ja mikroaerofiilid. Aeroobid vajavad eluks hapnikku. Aeroobide hulgas eristatakse mikroaerofiili, kellele kõrged hapniku konsentratsioonid on toksilised. Sellised on spirillid, lämmastikku fikseerivad bakterid ja vesinikubakterid. 90. Miks mõned mikroobid ei talu hapnikku? Hapniku toksilisuse põhjused. Hapnikku ei talu anaeroobid. 1. Hapnik oksüdeerib neid raku komponente, mis on rakule vajalikud redutseerunud kujul. Hapnikust moodustuvad radikaalid on väga tugevad oksüdeerijad. 2. Paljud ensüümid on hapnikutundlikud. 91. Superoksiidradikaal ja hüdroksüülradikaal kui ülitugevad oksüdeerijad. Ühe elektroni liitumisel hapnikule moodustub superoksiidradikaal
Miks on mikroobidele hapnikku vaja? 1. Kui org. vöi anorg. ainete oksüdatsiooniks vajalikku terminaalset elektroniaktseptorit. 2. Kui ühendit, mis lülitub selle oksüdatsioonil vahetult substraati. Aeroobid ja mikroaerofiilid. Aeroobid. Vajavad eluks hapnikku. Aeroobide hulgas eristatakse mikroaerofiile, kellele kõrged hapniku kontsentratsioonid on toksilised. Sellised on spirillid, Campylobacter, N2 fikseerivad bakterid ja vesinikubakterid. Miks mõned mikroobid ei talu hapnikku? · Hapnik oksüdeerib neid raku komponente, mis on rakule vajalikud redutseeritud kujul (koensüümid näiteks). Väga tugevad oksüdeerijad on hapnikust moodustuvad vabad radikaalid. Anaeroobidel on palju ensüüme (flaviinsed oksüdaasid), mis hapnikuga reageerides tekitavad temast radikaale. Seetõttu on anaeroobid hapnikule tundlikud. · Radikaalid moodustuvad hapnikust ka kiirguse (näiteks UV) toimel. Moodustuvad
Kus võiks looduses elada anaeroobseid baktereid. Kes on fakultatiivsed anaeroobid? Mis on küünlanõu? Kuidas luuakse seal anaeroobsetele mikroobidele sobivad elutingimused? Mikroobide jaotus hapnikuvajaduse järgi: o Aeroobid. Vajavad eluks hapnikku. Aeroobide hulgas eristatakse mikroaerofiile, kellele kõrged hapniku kontsentratsioonid on toksilised. Sellised on spirillid, Campylobacter, N2 fikseerivad bakterid ja vesinikubakterid. o Fakultatiivsed anaeroobid. Saavad energiat hapnikuseoselisest metabolismist ja taluvad hästi hapnikku, kuid hapniku puudumisel võivad ümber lülituda kas kääritamisele või anaeroobsele hingamisele. Siia kuuluvad näiteks nitraatsed hingajad, enterobakterid (ka soolekepike), S. cerevisiae. Reeglina kasvavad hapniku olemasolul kiiremini, kui ilma hapnikuta. o Anaeroobid. Saavad energiat enamasti kas anaeroobsest hingamisest või kääritamisest. Nende
Miks on mikroobidele hapnikku vaja? Aeroobid ja mikroaerofiilid. Miks paljud mikroobid ei talu hapnikku? Hapniku toksilisuse põhjused. Kus võiks looduses elada anaeroobseid baktereid. Mikroobid suhtuvad hapnikku erinevalt ja jagatakse selle tunnuse alusel rühmadesse: 1. Aeroobid. Vajavad eluks hapnikku. Aeroobide hulgas eristatakse mikroaerofiile, kellele kõrged hapniku kontsentratsioonid on toksilised. Sellised on spirillid, Campylobacter, N2 fikseerivad bakterid ja vesinikubakterid. 2. Anaeroobid. Saavad energiat enamasti kas anaeroobsest hingamisest või kääritamisest. Nende hulgas on ka kemosünteesijaid (näiteks metanogeenid) ja fotosünteesijaid (näiteks rohelised väävlibakterid). Eristatakse rangeid anaeroobe, kellele hapnik on väga toksiline (metanogeenid, sulfaate redutseerivad bakterid, rohelised väävlibakterid) ja aerotolerantseid anaeroobe, kes hapniku juuresolekul ei hukku (piimhapebakterid, osad klostriidid). Näiteks jämesoolebakterid on anaeroobid
kaariest. Samas esineb neil aga rohkesti hambakivi, mida põhjustavad hammaste pinnal aluselises keskkonnas väljasadenevad fosfaadid. 45 Hapniku toime mikroorganismidele Mikroobid suhtuvad hapnikku erinevalt ning selle tunnuse alused jagatakse mikroobid kolme gruppi: 1. Aeroobid- vajavad eluks hapnikku. Mikroaerofiilid- kõrged hapniku konsentratsioonid on neile toksilised. Spirillid, Campylobacter, lämmastikubakterid, vesinikubakterid. 2. Fakultatiivsed anaeroobid- saavad energiat hapnikuseoselisest metabolismist ja taluvad hästi hapnikku, kuid hapniku puudumisel võivad ümber lülituda kas kääritamisele või anaeroobsele hingamisele. Siia kuuluvad näiteks nitraatsed hingajad, enterobakterid (ka soolekepike), S. cerevisiae. Reeglina kasvavad hapniku olemasolul kiiremini, kui ilma hapnikuta. 3. Anaeroobid. Saavad energiat enamasti kas anaeroobsest hingamisest või kääritamisest.
annaabi.ee 
