Maailmakirjanduse lühiülevaade (0)

Maailmakirjanduse lühiülevaade

Antiikkirjandus

Vana-Kreeka ja Vana- Rooma kirjandus 1000 eKr – 500 pKr. Euroopa hilisem kirjandus on tugevalt antiigist mõjutatud, kuna seda nähti ideaali , eeskujuna. Eestit mõjutas antiik kirjanduse osas, eriti Kristjan Jaak Petersoni ja 20. saj alguse luulet.

Arhailine periood (8.–5. saj eKr): eepika ja lüürika

Homeros , Hesiodos, Tyrtaios , Archilochos, Solon , Theognis, Alkaios , Sappho , Simonides , Pindaros
Vanim iseseisev kirjandus, kuna ei põhinenud ühelgi varasemal kirjandusel. Suuresti mõjutasid arhailist kirjandust mütoloogia ja folkloor . Kreeka kirjanduse säilimise seisukohalt on oluline Bütsantsi kultuur ning kloostrid . Euroopasse jõudis kreeka kirjandus renessansi ajal suuresti tõlgete kaudu. Kreeka keelt oskasid keskajal vähesed.
Olulisemad žanrid olid eepos ja luule. Eeposi kanti algul üle suuliselt ( aoidid , rapsoodid). Säilinud eeposed pole pärit 8. ja 7. saj eKr, mil nende autorid elasid – need pandi kirja sajandid hiljem. Tuntumad on Homerose „ Ilias “ (www.ut.ee/klassik/ilias) ning „Odüsseia“. Eepostes kajastuvad 14.–7. saj ajaloolised sündmused. Homeros on nende „kokkuleppeline“ autor. Homerose eeposed polnud ainsad – tema omad kuuluvad nn Trooja eepika hulka. Teine varase perioodi oluline autor on Hesiodos ning tema kaks didaktilist eepost – „Tööd ja päevad“, „Jumalate põlvnemine“.
Eepika kõrval oli lüürika , mis jagunes monoodiliseks ja kooriliseks. Monoodilist esitas üks autor, see oli isiklikum ja struktuurilt lihtsam. Koorilüürika oli pidulikum. Kirjutati pilkavat satiirilist luulet, nt lahinguluuletusi. Selle poolest oli eriti kuulus Tyrtaios. Solon kirjutas poliitilist luulet, Archilochos pilkavat poliitilist. Alkaios kirjutas samuti poliitikast, Sappho lembeluulet. Pindarose võidulaulud mõjutasid Kristjan Jaak Petersoni luulet.

Atika periood (5.–4. saj eKr): draama ja proosa

Aischylos , Sophokles, Euripides , Aristophanes, Herodotos , Thukydides, Xenophon , Lysias , Isokrates , Semosthenes, Platon , Aristoteles.
Draama jagunes tragöödiaks, komöödiaks ning saatürdraamaks. Olulisim oli algul tragöödia. Süžeed olid seotud Dionysose-kultusega, hiljem saadi ainest kogu kreeka mütoloogiast. Harva olid tekstid kaasajast, kuid see kuulus mütoloogiliste süžeede juurde. Põhiküsimuseks oligi, kuidas kaasaeg segada kõigile tuntud müütidega.
Suurte dionüüsiate ajal toimusid draamavõistlused, kus konkureerisid kolm kirjutajat. Kirjutaja pidi looma muusikalise saate, koreograafia , lavastuse, sageli oli ka näitleja. Algul oli üks näitleja ja koor, hiljem kolm näitlejat; koori osakaal vähenes. Algul kandsid näitlejad maske, näitleja võis olla vaid mees. Tähtsamad draamažanri uuendajad olid Aischylos, Sophokles ja Euripides.
Komöödia võeti alles hiljem omaks. Sitsiiliast on pärit nii miim kui ka draamakirjanik Epicharmos.
Atika perioodil sai populaarseks proosa: ajalooline, filosoofiline ning poliitiline (kõned). Ajalooproosa esimene autor oli Herodotos, „ajaloo isa“, kes osaliselt kirjutas „ Historia “. Väljapaistvaim autor oli aga Thukydides, kes kirjutas Peloponnesose sõja ajaloo. Teda jäljendas stiililt Xenophon, kes kirjutas erinevate sõdade ajalugu, samuti Pärsia kuninga Kyrose kasvatusest .
Ateenas oli äärmiselt oluline demokraatia, mille üheks elluviimise vahendiks olid avalikud kõned. Kõnekunst baseerus tugevatel retoorikakoolidel, mis mõjutasid hiljem Rooma proosat ning edaspidi renessanss - ja barokk-kirjandust. Suurimad kõnemehed olid ühtlasi suurimad poliitikud . Poliitikute kõrval (Isokrates, Demosthenes ) olid professionaalsed logograafid e kohtukõnede kirjutajad . Tuntuim logograaf oli Lysias. Isokrates rajas Ateenas ühe olulisema retoorikakooli, mille meetodid ja õppeprogramm mõjutasid Rooma autoreid.
Kolmas proosaliik oli filosoofia, mille olulisemad autorid olid Aristoteles ja Platon. Platoni teosed tähendasid erinevaid dialooge, kus õpetaja Sokrates vestles õpilastega. Peateos „Riik“. Tema tekstid olid arutlevad , kuid Aristotelese omad olid analüütilisemad. Ta käsitles laiemat teemaderingi. Mõlema mõju Euroopa kultuurile on võrreldav. Aristoteles mõjutas keskaja filosoofiat ning varauusaja koolifilosoofiat (ka Eestis). Platoni mõju ilmus hiljem, kui muututi Aristotelese filosoofia suhtes kriitilisemaks.

Hellenismi periood (4. saj lõpp – 1. saj lõpp eKr): komöödia ja õpetatud luule

Keskuseks oli Aleksandria tänapäeva Põhja-Aafrikas. Oluliseks sai komöödia, mille peamine esindaja oli Menandros . Teine oluline žanr oli luule. Võrreldes arhailise perioodiga muutus see lihvitumaks. Tähelepanu pöörati välisele vormile ning seoses Aleksandria raamatukogus töötavate teadlastega muutus luule filosoofilisemaks. Kasutati vähetuntud ja haruldasi müüte, luule muutus obskuursemaks ja vähem arusaadavamaks.
Tekkisid uued vormid. Arhailise perioodi eepos oli väga pikk, nüüd said tähtsaks lühieeposed, mis keskendusid konkreetsematele episoodidele ja teemadele. Tähtsaks luuležanriks said eleegia ning idüll e karjaselaul. Olulisim lühieeposte looja oli Kallimachos, idülle lõi Theokritos . Apollonios Rhodoselt kirjutas „Argonautika“. Need kolm mõjutasid Rooma kuldse ajastu poeete. Theokritos mõjutas otseselt Boccacciot.

Rooma periood (1. saj lõpp eKr – 5. ja 6. saj pKr): proosa (sofistika, romaan)

Rooma kirjanduse mõju kasvas koos Rooma sõjalise tähtsuse kasvuga. Võrdlemisi palju kreeka kirjandust loodi nüüd Roomas. Iseloomulik oli minevikuihalus, vanade ideaalide poole pöördumine. Mõju oli sofistidel. Plutarchos kirjutas palju moraalitraktaate, paralleelseid (Kreeka ja Rooma) elulugusid ning õpetlikke lugusid . Lukianos oli menukas sofist ja rändkõneleja. Ta kirjutas kõnesid ning avaldamiseks mõeldud kirju, dialooge, satiire.
Rooma ajajärgul sündis iselaadne žanr: kreeka romaan. Nt Longose „ Daphnis ja Chloe“.

Rooma kirjandus

Arhailine periood (240–80 eKr): eepilise luule alged ja draama

Kirjanduseelsel ajal domineeris rahvalaul . On teateid hümnidest, töö-, sõja-, karjase -, triumfilauludest. Neil võis olla rituaalne taust. Folkloorse taustaga oli ka laulumäng e atellaan, mis kujunes hiljem omaette kirjandusžanriks.
Ladina kirjandus on tihedalt seotud kreeka kirjandusega. Esimene Rooma kirjandusteos on „Odüsseia“ tõlge, mille pani kirja Livius Andronicus. Ta ei tõlkinud seda heksameetritesse, vaid Roomale iseloomulikesse saturnilistesse värssidesse. Andronicuse „Odüsseia“ tõlge oli u kaks sajandit kasutusel kooliõpikuna, see oli esimene Euroopa ilukirjanduslik tõlge. Andronicus kirjutas ka tragöödiaid ja komöödiaid, kasutades Kreeka eeskujusid. Temaga samal ajal tegutses Gnaeus Naevius, kes kirjutas Rooma- ainelisi tragöödiaid. Olulisim on aga eepiline teos „ Puunia sõda“ (Bellum Punicum), mis haarab Rooma ajalugu Kartaago rajamisest, mis on omakorda seotud Trooja looga, samuti Aenease põgenemisest Troojast ning I Puunia sõjast. Gnaeus Naeviuse noorem kaasaegne Ennius kirjutas eepilise poeemi, milles räägib II Puunia sõjast. Peale selle kirjutas ta Rooma olulise eepilise teose „Annales“ – Rooma poeetiline ajalugu, mis algab jällegi Aenease põgenemisega. Tema tõi rooma kirjandusse kreeka eepilise värsivormi (heksameetri). Põhimõtteliselt lõi ta ka kõrgvormilise luulestiili. Ladina kirja- ja kõnekeel hakkasid nüüd lahknema.
Oluline oli ka draama, eelkõige komöödia. Kaks olulisemat autorit olid Plautus ja Terentius. Plautus kirjutas u 130 komöödiat, millest on säilinud vaid 21. Tegemist on jantlike perekonna- ja äravahetamiskomöödiatega. Populaarsus seisnes sõnakoomikas, mis mõjutas tugevalt hilisemat draamažanri. Erinevalt kreeka komöödiatest lisas ta enda omadesse lauluosa ning muusikalise saate. Terentiuse koomika polnud nii jämedakoeline kui Plautuse oma: keelelised naljad olid subtiilsemad. Ta mõjutas otseselt keskaja religioosseid draamasid.

Kuldne ajastu (70 eKr – 14 pKr): proosa ja luule

Ladina kirjandus saavutas oma absoluutse täiuse. Arhailisel perioodil domineeris näitekirjandus ning varased eepilised katsetused, nüüd läks rõhk proosale ning väga poleeritud luulele. Proosa oli eripalgeline, jagunedes kohtukirjanduseks ning ajalooproosaks. Kohtukõnelejaist oli meister Cicero, teiste kohta pole informatsiooni säilinud. Cicero, Rooma kuulsaim kõnemees, õppis Kreekas, kirjutas u 150 kõnet, nii poliitilisi- kui kohtukõnesid. Stiil oli segu erinevaist Kreeka stiilidest. Säilinud kõned on kirjanduslikud töötlused, mis on mõeldud avaldamiseks. Kohtukõnede kõrval tegeles ta filosoofiliste tekstide ja kõnekunstiteooria alase kirjandusega.
Proosat kirjutas Caesar, nt Gallia sõdadest. Ta olevat olnud ka äärmiselt hea kõnemees. Titus Livius kirjutas meeletult mahuka teose Rooma ajaloost „Ab Urbe Condita Libri“ – ta tahtis kirja panna Rooma rahva virkuse. Veel kirjutas Sallustius.
Luulet kirjutas Catullus – hellenistlik õpetatud luule. Ta tõi kreeka arhailise lüürika meetodi ladina keelde, tõlkis ka Sappho luulet. Kaasaegsetest mõjutas ta tugevalt Vergiliuse varasemat loomingut. Catullus avaldas mõju ka kunstile.
Tibullus ja Propertius mõjutasid eriti renessanssi. Tibulluse eleegiad olid üsna kerged, Propertius oli raskepärasem. Teda mõjutasid hellenistlikud poeedid.
Kuldse ajastu kolmik : Vergilius , Horatius , Ovidius. Vergilius kirjutas keiser Augustuse tellimusel propagandateoseid, neist kuulsaim on eepos „Aeneas“ – Rooma poetiseeritud ajalugu Aenease põgenemisest Troojast võitluseni Itaalias. Vergiliuse eeposel oli tugev järelmõju renessansi ja baroki ajal. Horatius kirjutas väga eripalgelist luulet. Elu lõpuks oli temast sisuliselt saanud Augustuse õukonnapoeet. Ta pidas kõige olulisemaks oma oode. Tema „Ars poetica“ oli renessansi ja baroki ajal õppekirjandus, mis mõjutas ka hilisemat luuleteooriat. Ovidius kirjutas lembeluulet, mütoloogilist õpetatud luulet, pagenduse ajal kurba eleegiat. Lembeluule oli meeleline , õpetades, kuidas võita armastust, kohati vaimukas ja paroodiline. Mütoloogiline õpetatud luule – pikk ahelpoeem „Metamorfoosid“ erinevaist muundumislugudest. Koosneb u 200 erinevast muundumisloost. Eleegiad sisaldasid hala sellest, kuidas ta on Musta mere äärde pagendatud ning sõpradest eemal. Neid kirju kasutati palju varauusaja õppetekstides. Tema mõtteterade najal õpiti kõnekunsti.

Hõbedane ajajärk (40–130)

Poliitiline aspekt kadus , vabameelselt enam kirjutada ei tohtinud. Tulemuseks oli see, et kirjandusteoste stiil muutus retoorilisemaks ja kujundlikumaks. Draama oli suhteliselt oluline, kuid enam seda eriti ei etendatud: tekkis lugemisdraama. Autorite seas domineerisid Rooma perifeerias elanud kirjanikud .
Seneca kirjutas filosoofilisi teoseid ja puhtaid lugemisdraamasid. Ta kaugenes selgelt kreeka draamade headest tavadest, jubedad stseenid ja veri olid tavalised . Filosoofilised teosed käsitlesid praktilist moraali. Seetõttu oli ta varauusajal hinnatud. Ta propageeris stoikude ideid.
Oluline proosakirjanik oli Tacitus . Eelkõige oli ta oluline ajalooraamatute poolest: kirjutas biograafiaid ja ka suuri teoseid. „Historia“, „ Annaalid “. Ta üritas küll olla erapooletu, kuid ebaõnnestus. Ta on üsna pessimistlik ning napi stiiliga.
Quintilianus kirjutas olulist retoorikakirjandust. Martialis kirjutas epigramme, mis olid üsna obstsöönsed. Juvenalise satiirid tegelesid kombelanguse ja linnaelu pahedega. Otsest, isiklikku , ründavat satiiri ta tookord kirjutada ei saanud. Moraalikriitika tõttu tunnustati teda kesk- ja barokkajal.

Vaskne ajajärk (130–6. saj)

Apuleius , Suetonius, Ausonius, Claudianus, Augustinus , Boethius
Antiikkirjanduse langus. Pöörduti tagasi vanade tunnustatud autorite poole. Ilmnes kristlik temaatika , varakristlikest autoritest oli kuulsaim Augustinus („De Civitate Dei“, „Pihtimused“). Ladina keeles toimusid lingvistilised uuendused barbarite sissetungi tõttu. Kirja- ja kõnekeel kasvasid lahku. (Kõnekeel – linga romana , klassikaline kirjakeel – linga latina .)
Oluline oli Apuleius, kelle „Kuldne eesel“ on eesti keelde tõlgitud. See räägib noormehest, kes muudetakse eesliks. Selle kõrval kirjutas ta filosoofilisi teoseid ning ühe kohtukõne iseenda kaitseks. Proosat kirjutas ka Suetonius („Keisrite elulood“). Ta oli oluline biograafiažanri mõjutaja.
Luulet kirjutasid Ausonius ja Claudianus. Esimene kirjutas eepilise poeemi „Mosella“ („Reis mööda Moseli jõge“).
Boethius oli tõenäoliselt kristlane, kuid tema kirjutistes see ei kajastu. Ta oli filosoofiliste vaadetega, uusplatoonikute ja stoikude filosoofia segu. Traktaat „Filosoofia lohutusest“ valmis vangis olles.

Jaapani kirjandus

Jaapani esimene kirjalik tekst oli „ Kojiki “ (712). Tol ajal võeti kirjasüsteem üle Hiinast. Jaapani keel on polüsüllaabiline, hiina keel monosüllaabiline. Tekkis probleem, kuidas hiina märke jaapani keelele kohandada . 8. sajandist võttis jaapani keel üle süsteemi, kus kõik muutumatud märgid kirjutati nii nagu Hiinas, kuid muutuv pool kirjutati juurde silpkirjas. „Kojiki“ tähendab „ vanadel aegadel toimunud kroonikat“. Sinna on kirja pandud Jaapani loomislugu, lood erinevatest jumalustest (kamidest). Vähehaaval jõutakse mütoloogilisest ajastust kaasaega. Kuna teksti üks põhiline eesmärk oli Yamato hõimu keskvõimu kehtestamine, proovitakse jumalused seada hierarhilisse süsteemi, kus nad kõik alluvad päikesejumalanna Amaterasule, keisri esivanemale. Kõige kuulsam lugu räägib Jaapani saarte loomisest.
„Kojiki“ sisaldab esimesi Jaapani üleskirjutatud laule. Uta – laul, mis 8. sajandil muutus vähehaaval õukondlikuks luuleks. Jaapani keeles tähendab mõlemat, nii laulu kui luulet. Jaapani klassikalises luules on tugevalt tunda laulusugemeid. Need kirjutati üles silbiskeemi järgi, mis kinnistus jaapani luule ( waka ) põhivormiks – 5/7/5/7/7. 8. ja 9. sajandil üles kirjutatud vanad laulud on vägisi sellesse vormi surutud, vanasti oli ühe rea pikkus 3–8 silpi. Klassikalisel perioodil hakati üles kirjutama keiserlikke suuri luuleantoloogiaid. Esimene selline oli „Man'yōshū“, „kümnetuhandesõnaline kogu“, mis sisaldab väga iidseid luulevorme. Esineb ka pika laulu vorm, chōka, milles võis laulu jätkata skeemis 5/7/5/7 ... ning lõpetati 7/7. Pikad laulud arenesid tavaliselt nii, et algasid suurest looduspildist (taevast, mäekõrgustest) ning jõudsid vähehaaval üksikisiku tasandile . Tüüpiline teema on ränduri surm.
Tol ajal oli Naras tekkinud linnastunud luuletajate seltskond , kelle jaoks oli pealinnast väljumine seotud suurte ohtudega. 8. saj reisiti tihti Heianisse. Luuletajad said tööd keisri juures, kus pandi kirja luuletus , milles keiser ütles, mida Heianis nägi. Kakinomoto no Hitomaro oli üks neist reisikaaslastest. Riigivaatamise luuletused olid 8. saj omaette žanr, neid kutsuti kunimi’ks. Kakinomoto no Hitomaro kirjutas neid väga palju. Samas kirjutati rännakutel väga isiklikke luuletusi.
Vanemas luules räägiti ka mandrilt lähtuvatest maailmavaadetest. Paljud kirjanikud katsetasid konfutsianismi, taoismi jt Hiina maailmavaadetega. Tookord tulid paljud kirjanikud Korea poolsaarelt, kuna Koguryo ja Silla olid omavahel sõjajalal. Pageti Jaapanile, kus viljeleti mandril levinud ideedest pulbitsevat kirjandust. Taoistlik kirjanik Ōtomo no Tabito kirjutas 13 laulu sake kiituseks.
905. aastal ilmus vanema ja uuema jaapani luule kogumik, keisri käsul koostatud (esimene keiserlik luuleantoloogia) „ Kokin (waka)shu“. Kogumiku koostas Kino Tsurayuki. Ta leidis, et jaapani luule tuleb selgelt eristada hiina keeles kirjutatud luulest . Õukonnas kirjutati tookord tihti hiina keeles, mistõttu sattus jaapani luule madalamale positsioonile. Hiina keeles kirjutamine näitas eruditsiooni. Luulevormis suheldi naistega ja arutati olulisi riigiasju. „Kokinwakashu“ tuntumad kirjanikud on Ono no Komachi ja Ariwara no Narihira. Ono no Komachi oli eriti kaunis naisluuletaja, kes muretses oma ilu pideva hääbumise pärast ja kirjutas sellest. Temast sai hiljem tegelane näidendites ja lugudes – teda kujutati vananeva naisterahvana, kes nuttis taga oma noorust ja ilu. Ono no Komachi kuulsaim waka andis alust budismi kinnistamisele Jaapani mõtteloos. Luuletus oli populaarne sõna nagame/naga-ame tõttu, millel oli mitu tähendust. See tundus tookord ägeda võttena. Ariwara no Narihira oli omal ajal Don Juani sarnane tegelane. Tema seiklustest on kirjutatud ka omaette lugu „Ise lood“.
Keskajal jagunes jaapani kirjandus n-ö naistekirjanduseks (naiste kirjutatud) ning erakukirjanduseks. Naistekirjanduses oli kaks rivaalitsevat autorit – Sei Shōnagon ning Murasaki Sikibu, kes tegutsesid samal ajal õukonnas, kuid olid teenistuses erinevate printsesside juures. Murasaki Sikibu kirjutas monogatari’t, st „asjadest vestmine“, Sei Shōnagon zuihitsu’t („pintslile järgnedes“ – erineva pikkusega uitmõtted, esseistlikud arutlused). Need jäid klassikalisel perioodil domineerivateks proosažanriteks. Mõlemad elasid 10. ja 11. sajandi vahetusel. Sei Shōnagon kirjutas „Padjaraamatu“, Murasaki Sikibu „Genji loo“. Viimast peetakse jaapani kirjanduse tähtteoseks; see on väga pikk, ühe kindla loo asemel on väga palju hargnevaid lookesi. Sei Shōnagoni lood on lühemad, võivad isegi olla lihtsalt loetelud („ilusad asjad“, „tüütud asjad“). „Padjaraamat“ pole läbivalt ühtses stiilis, on ka pikemaid lugusid sellest, mis õukonnas aset leidis.
Mehed kirjutasid paralleelselt järjest enam budistlikel teemadel . Erakukirjanduse tuntumad autorid on Kamo no Chōmei (erakunimi Renin) ning Saigyō. 12. sajandil arvasid jaapanlased, et kätte on jõudnud lõpuajad (mappō), st Buddha õpetus enam ei levinud – algas kurjuse ja allakäigu ajastu. Kamo no Chōmei kirjeldas selliseid asju väga palju – näljahädasid, ikaldusi, maailmavärinat. Need olid tema meelest märgid sellest, et maailma lõpp pole kaugel. Lahendusena nägi ta erakuks hakkamist. Saigyō kirjutas „Mägikodu“ ning kirjeldas samu teemasid , mida Renin. Tema luuletusi iseloomustasid kaduvuse ja elu hääbumise teemad. Samuti kirjeldas ta oma ajastu elu-olu, mis kõlavad tavaliste uudistena. Kolmas erakkirjanik oli Kenkō, kes kirjeldas 14. sajandi eluolu zuihitsu- žanris (nt „Jõudeaja võrsed“). Tegu on fragmentaarse tekstiga, mis räägib esteetikast ja Kenkō erinevatest meeleoludest. Erakute esteetikast selgub , et eelistati ise ehitatud sisseelatud puumajakest, kus valitses minimalistlik, natuke lohakas stiil. See kandus edasi Jaapani aedadesse, keraamikasse.
Hiliskeskajal viljeleti ka sõjakirjandust (gunkimonogatari). Suurim selline on „Heike lugu“, mis ülistab ja idealiseerib samuraisid.
15. ja 16. sajandil arenes teatrikirjandus – nō-teater, maskiteatri vorm, kus näitleja tegi laval mõningaid minimaalseid liigutusi, lava küljel musitseerisid muusikud ja lauljad . Populaarne tegelane oli Ono no Komachi: motiiv , kus ta areneb deemoniks. Muusikas ja mujal sai oluliseks jō-ha-kyu rütm – muusika ja näitlemine algas aeglaselt ning arenes järjest kiiremaks. Need osad pidid tekstis olema vastavuses. Üleminek toimus sujuvalt , lausa mitme tunni vältel.
17. sajandil viidi pealinn Edosse, algas Edo periood, eelmodernne periood, mil kultuuris toimus väga suur murrang. Tekkis kaupmeeste ja linnaelanike klass, kes polnud seotud klassikalise kultuuriga. Kujunes uusrikaste seltskond, kes oli valmis meeldiva meelelahutuse eest maksma. Tekkis massikultuur , sellele reaktsiooniks sügav kultuur. Massikultuuri eelduseks oli trükitehnika levik. Koolitati inimesi, kes oskasid lugeda. Haikai luule lühenes traditsioonilisest jaapani värsivormist kolmerealiseks – 5/7/5. (Tookord nimetati seda haikai’ks, alles moodsal perioodil nimetati ümber haikuks.) See oli tihedalt seotud seosvärsiga ( renga ), kus hakati seltskondlikult kirjutama – üks inimene kirjutas 5/7/5 osa, järgmine 7/7 jne. Klassikalises rengas oli 100 seost, kirjutati kolmekesi . Edo perioodil sai populaarseks koomiline seosvärss e haikai renga. Seltskondlikust mängust arenes individuaalne luuležanr. Kuulsaim haikai poeet oli Matsuo Bashō ( 1644 –1694). Haikai luules harrastati dialoogi senise luulepärandiga, kummutati ümber endisi sümbolitraditsioone. Haikude kirjutamine on tänapäeval ikka veel väga populaarne.

Keskaeg

9. sajandil, Karl Suure ajaks oli välja kujunenud vasallisüsteem, ühiskondlik hierarhia , laboratores , oratores , bellatores. Samal ajal kristalliseerusid kiriku dogmad . Põhiline küsimus oli, kas tähtsam on paavst või kuningas. Prantsuse kuningad polnud paavstile eriti kuulekad.
Keskaja kirjandust hakati kirja panema 9. sajandi paiku. Tihtipeale kirjutati pühakute elulugusid. Kirjalik kirjandus algas suuremal hulgal ja süsteemsemalt ilmuma 11. sajandil. Varem rõhutati suulist traditsiooni. Esimesed kirjutajad olid mungad, kes olid erudeeritumad. Autorluse küsimus oli kahtlane, näiteks „ Rolandi laulu“ autorit pole täpselt teada. Ülikoolide ja koolihariduse levimine aitas kirjanduse levikule suuresti kaasa. Karl Suur rajas 9. sajandil õukonna juurde kooli, kuhu kutsus inglise õpetlasi. Neil oli suurem õppimise traditsioon, kuna ladina keelest arenenud keeltega maades oli keel niikuinii elementaarne. Germaani keelt kasutavates maades oli õppimine rohkem arenenud. Õppekavades olid triivium ( retoorika , grammatika ja dialektika ) ja kvadriivium ( muusika , astronoomia , geomeetria , aritmeetrika). Ka näiteks geoloogia fakulteedis oli skolastika väga oluline.
Keskaja vältel oli kirjandus ladinakeelne . Pühakute elulood (hagiograafia) olid algul ladinakeelsed, samuti levis ladinakeelne e goliardiline luule (vagandid). Romaniseerunud aladel levis romaanikeelne kirjandus, mis vastandus ladina keelele. Romaan oli alati värsis, proosas ei kirjutatud tookord eriti midagi. Tavaliselt oli tegu assonantsriimiga – viimase silbi vokaal kordus kogu aeg, konsonandid polnud nii tähtsad. Värsirida oli kümne- või kaheteistkümnesilbiline (aleksandriim). Trubaduur oli luuletaja, kes lõi lühemate vormidega lüürilisemat luulet. Ta ei kandnud neid ise ette, seda tegi žonglöör. Kiriku silmis oli žonglööri elukutse väga põlu all. Nende seas tajuti mingit saatanlikku momenti, kuna nad trikitasid ja olid mitmepalgelised.
Üks vanem žanr oli rüütlieepika e kangelaslaul . Viljeleti 11. sajandi lõpust 15. sajandini, hiljem hakati rüütlikultuuri parodeerima (Don Quijote ). Kirjeldati minevikukangelase kangelastegusid, kes oli tihti pärit Karl Suure ajast. Jutustati ristisõdadest ja senjööride omavahelistest võitlustest. Vahel võideldi kuninga vastu. Kindlasti oli tegu värsivormiga, väga pikad. Kangelaslaulu nimetati ka žestiks (ladina gesta järgi). Sisult oli kangelaslaul üsna mustvalge : rüütlil olid head omadused, vaenlasel halvad. „Rolandi laulus “ 11. sajandist on peategelane küll vapper, samas pole eriti tark. Enamasti on olemas mingi reetur, „Rolandi laulus“ Ganelon . „Rolandi laul“ räägib rekonkista -aegsest võitlusest mauride vastu. Roland sureb võitluses liigse uhkuse tõttu. Naiste roll oli marginaalne, nad ootasid lossis ja tikkisid. Hispaanlaste eepos oli „Laul minu Cidist “ – Cid tähendas isandat, see tiitel anti peategelasele don Rodrigole. Sakslastel oli „Nibelungide laul“. Samas oli eeposeid mitmeid, kuid need on kõige paremini säilinud. Cid räägib samuti rekonkista teemal ning on natuke asjalikum kui prantslaste eeposed. Cidi huvitas rohkem materiaalne kasu kui au ja hiilgus . „Nibelungid“ on kantud teistsugusest vaimsusest – ühest küljest võtsid sakslased prantslaste rüütlimentaliteedi üle, samas on säilinud germaani identiteet . Rohkem on maagilisi lugusid draakonitest ja lohedest, võlusõrmustest.
Teine levinud žanr oli rüütliromaan. Esimene alaliik oli troojaromaan – antiigiteemaline ( Odysseus , Achilleus jt Homerose tegelased), samas pandud keskaegsesse dekoori. Ajaloolist tõde ei jälgitud. Teine oli aleksandriromaan – Makedoonia Aleksandri teemal. See oli eksootiline, kirjutati idamaade muinasjutulistest rikkustest ja üleloomulikest koletistest. Neid kirjutati kaheteistkümnesilbilistes värssides, nn aleksandriim.
Bretooni romaan – eksitav termin, algselt mõeldi Britanniat (nt kuningas Arturi lood), hiljem sai nime Bretagne’i rahvaste järgi. Kuningas Arturi ajalooline eksistents on kahtlane. Monmouthi Geoffrey kirjutas 1135. aastal Briti kuningate ajaloo e „Historia regum Britannia“ – erakordse müstifikatsiooni, mida keegi ei pidanud tõsiseks. Ta mainib seal võlur Merlinit, Avaloni saarel sepistatud Arturi mõõka, Arturi õukonda, kus ta oma naisega valitseb. Robert de Boron sidus Püha Graali loo kristlusega. Ta kirjutas, et karikas läks kaduma, sellest joodi varem Kristuse verd. Ümarlauarüütlid läksid seda siis otsima . Võlur Merlini kuju tegi ta veel tähtsamaks. Lancelot armub selles loos kuningas Arturi naisesse. Percevali ema üritas teda rüütlikultuurist eemale hoida. Galaad leiab lõpuks tavaliselt graali. Saksa keeles leidis selle Barcipal, tegu oli n-ö külluse kiviga. Ümarlauarüütlite motiivid levisid vappide jms peal väga arvukalt.
Lüürikas olid tähtsad trubaduurid. See tuli algul sõnast „trobare“ – leidma. Trubaduuride luule levis Lõuna-Prantsusmaal ja Hispaanias. Seal levis katarite sektantlik usuvool . Osad arvavad , et trubaduurid olid katarid. Samas tekkis seal eriti rafineeritud ja kõrge kultuur, erilised peensused ja käitumiskoodid õukonnas ja rüütlikultuuris. Luulevõistlused olid au sees. Samuti kujunes uus armastuse kontseptsioon . Rüütliromaanides oli armastusel tähtis koht, seigeldi armastatud naise nimel. Haripunkti jõudis see trubaduuride luules. Senjöörilossid olid tol ajal väga maskuliinsed. Vasallid elasid tihti ise senjööri lossis. Senjööri kohus oli vasallide poegi välja koolitada . Kõige tähtsam naine oli senjööri abikaasa. Trubaduuride luule oligi selle abielunaise ülistamine. See oli küll platooniline, samas tihtipeale ka väga lihalik. Mängu põlistamine, samas süümepiinad: segu sotsiaalsetest keeldudest. Vahel seostatakse trubaduuride luulet araabia luulega . Ühest küljest kanti mõlemaid ette muusikalise instrumendi saatel, samas polnud homoseksuaalne armastus trubaduuride luules kindlasti lubatud. Stroofide kirjutamine oli väga mänguline, stroofid segunesid ja põimusid läbi, mistõttu on keeruline trubaduuride luulet tõlkida. Allžanrid olid alba – koidulaul, tüüpiline teema sellest, kuidas armastajad hommikul lahku peavad minema. Dramaatiline laul – naine kaebab jõhkardist abikaasa üle oma sõbrale või nutab sõbra lahkumise pärast ristisõtta. Pastorell – rüütel flirdib karjuseneiuga. Kõik polnud seotud naisega, nt ristisõjalaul või nn debatt – filosoofiline, võib-olla ka armastuse teemaline ning teoloogiline. Trubaduuride pinnasest tekkis 13. sajandil Sitsiilia koolkond ning nn uus mahestiil, dolce stil nuovo ( Dante ja Petrarca ). Põhja-Prantsusmaal nimetati trubaduure truväärideks.
Rondoo – algab refrääniga, mis on ka luuletuse keskel ning lõpus; ballaad – läbiva ühesuguse riimiga tantsulaul, kordub üks rütm; virelee – kõik salmid algavad ühe ja sama reaga ; motett – muusikaline, mitmehäälne koorilaul . Guilleaume Machaut esindas uusretoorikuid; tuntud keskaegne helilooja , kes kandis luulevorme muusikasse.
Didaktiline kirjandus – õpetlik allegooriaterohke kirjandus. Allegoorilised tegelased ja paigad , nt „Armastuse loss“, „Paradiisi tee“, „ Inimelu palveränd“. Allegooria võis olla Neitsi Maarja näol. Oluline didaktika esindaja oli roosiromaan 13. sajandist. Tegevus toimus alati aias, kus oli poeet, kes läks kaunil kevadpäeval kõndima. Leides end aiavärava eest, näeb ta välisküljel erinevaid pahesid – vihkamine, ahnus , vanadus, vaesus . Need jäävad aiast välja, kuna see on armastuse areaal. Armastuses on personifitseeritud isikud nagu Noorus, Rüütellikkus, samuti kaunis roos, mis sümboliseerib armastust ja noort naist. Kui rüütel seda näeb, armub ta roosi ja suudleb teda. See on aga väga jäme žest . Moraal seisneb selles, et armastus pole vaid lühike suudlus , vaid sellele peab eelnema pikk rituaal . Roosi ümbritseb äkitselt nähtamatu sein ja noormees ei saa roosile lähedale. Siin lõpetas kirjanik Guillaume de Lorris oma loo, mida jätkas Jean de Meung täiesti teises, naturalistlikus laadis.
Didaktilise kirjanduse oluline teema oli ka fortuuna. Ta keeras õnneratast ning suunas niimoodi inimest. Seda kujutati nii maalikunstis kui kirjanduses, nt „Liber Fortuna “. Kirik ei soosinud seda, kuna inimese saatust pidi juhtima Jumal, mitte mingi antiikkangelanna. Dante „ Jumalik komöödia“ jääb keskaja ja renessansi piirile, kuid see on tüüpiline didaktilise kirjanduse näide.
Müsteerium , miraakel, moralitee on kirikliku kirjanduse näited – nn liturgiline teater. Moralitee oli õpetlik lugu, mis elas keskaja üle. Müsteerium oli piiblilugude põhjal kirjutatud. Müsteeriumi alaliik oli omakorda passioon. Müsteerium oli esimene ametlik teatrivorm, mida kirik ei põlanud. Seda esitati linnaväljakul näiteks vankrite kohal. Miraakel oli religioosse sisuga, tavaliselt tuli pühak appi peategelasele, kes oli sattunud ebamugavasse olukorda. Goethe „ Faust “ kasvas välja tüüpilisest keskaegsest Theophiluse miraaklist. Miraaklis oli alati mängus mingi imetegu.
Keskaja lõpul, 14. sajandil tekkis ka proosakirjandus , nn fablioo, kus inimesed tulevad kokku ning jutustavad üksteisele lugusid. Need olid tihtipeale naljakad , tegelasteks talupojad ja juhmid noorukid . Teatris vastas sellele farss , kus teemadeks olid abielurikkumine jms.

India kirjandus

Veda ’de kirjandus (16.–6. saj eKr)

Indias säilinud sanskritikeelne kirjandus jaguneb viieks grupiks . Osa neist on ajaloolised, osa sisulised . Vanim on veda’de kirjandus (16.–6. saj eKr), mida defineerib ajastu ning pühadus. Shruti e „kuuldu“, jumalatelt otse saadud informatsioon. Lisaks säilis suur osa kirjandusest suuliselt. See muutub pühaks sel hetkel, kui välja öeldakse. Seda kirjandust säilitati suuliselt vähemalt 2000 aastat, esimesed teated pärinevad 11. saj eKr. Vahepeal olid olemas spetsiaalsed peast mäletajad. Traditsiooniliselt jaotatakse nelja faasi: veda’d (1200–1000 eKr), neid kommenteerivad brahmana ’d/aranyaka’d (1000–800 eKr), seejärel upanišadid (800–500 eKr). Esimene veda on Rgveda, „hümni veda“ – 1028 hümni erinevatele jumalustele. Need on mõeldud rituaalide läbi viimiseks, ohvrite toomiseks jumalatele. Need tekstid ei toimi iseseisvalt, iga järgmine tekst on eelmist kommenteeriv. Atharvaveda tegeleb loitsudega, kuid võtab selgelt eeskuju Rgveda’st. Loitsud on suhteliselt inimlikel teemadel, nt palutakse tiigrit, et ta inimest ära ei sööks; kolle , et need inimest ei hirmutaks. Samas on ka konkreetseid ja vaenulikke loitse; ka riiklikul tasandil. Rgveda on seega kõrgem kirjandus, Atharvaveda tegeleb maiste asjadega. Yajurveda õpetab, kuidas viia läbi rituaale, mille käigus Rgveda hümne ette loetakse. Juhised, kuidas valmistada ette ohvripaika, kuidas süüdata tuld jne. Neljas, Samaveda, pole enam iseseisev tekst, vaid koosneb Rgveda’st ja Atharvaveda’st võetud tekstidest. Need pole aga loogilises seoses. On võetud üksikud värsid ning paigutatud järjekorda, mis vastavad rituaali nõuetele.
Järgnevad tekstikihistused (suutrad jm) hakkasid eelnevaid tekste kommenteerima. Veedakirjandusest said kommentaaride kommentaarid jne.
Brahmana’d lõid preestrid, et anda veda’dele selline tähendus, nagu nemad soovisid. Põhiidee on, et inimesed ei saa ohvrit läbi viia preestriteta. Nemad on seega olulisemad kui jumalad. Brahmanisse tuli seega suhtuda kui jumalasse. Aranyaka’d lõid metsaaskeedid. Need räägivad askeetpreestritest. Upanišadid arutlevad selle üle, kes on maailma loonud, mis on absoluut (natuurfilosoofilised uuringud), samuti küsimus inimeste hingest, nende olemise eesmärgist. Jõutakse järeldusele, et kõigi üksikolendite atman on seotud absoluudiga ( brahman ’iga). Mõtiskletakse, kuidas absoluudini jõuda. Upanišadid sisaldavad vestlusi filosoofide vahel.
Veda-kirjandusest sündis suutrate stiil, millest sai hilisem teaduskirjandus . Küsitakse, kuidas altar ehitada ( arhitektuur ), millal rituaal läbi viia (kalender). Sutra tähendab lõnga, millega palmilehtedele kirjutatud tekstid kokku seoti. Juhtnöörid pandi kirja aksioomlausetena. Seetõttu tekkisid suutratele omakorda kommentaarid, mis ümbritsesid aksioome – bhasa (bhasya). Teaduskirjandus on üles ehitatud samal eeskujul.

Teaduskirjandus

Jaguneb sisuliste teemade kaupa. Dharmatekstid (dharma – õiglus , moraal, ka aatom ; siin üks inimese elu eesmärkidest). Elu eesmärk pidi vastama seadmusele. Kamatekstid: kama e füüsiline kirg („Kamasutra“). Kõik võis lähtuda ka artha’st (eesmärk, siht; selles kontekstis kasu) – kasule orienteeritud kirjandus. Moksakirjandus ( moksa e vabanemine ): religioossed tekstid; kuidas saavutada ühtsust absoluudiga. Dharmakirjanduses on tähtsaimad smrti-tekstid – smrti tähendab „mäletatut“, „meelde jäetut“. See on teisejärguline informatsioon, mistõttu on selle pühaduse aste väiksem, ta on tõest kaugemal. Samas väljendab kujunenud, de facto olukorda. Smrti-tekste nimetatakse vahel ka dharmasastra’teks („seaduseõpik“). Kuulsaim neist on „Manu smrti“ (Manava dharmasastra) – Manu seadused. Seda mainitakse tänapäeva Tai ja Birma põhiseaduste preambulas (samas India ei maini).
Artha-tekstides on olulisim „Arthasastra“, pikk, hiiglaslik tekst. Legendi järgi pani selle 4. saj eKr kirja Maurya dünastia peaminister Kautilya („Kavalpea“) e Canakya Visnugupta. Samas arvatakse, et võib olla kirjutatud ka 4. saj pKr. „Arthasastra“ on nõnda mahukas, et Kautilya ei jõudnud niikuinii seda üksinda kirja panna, tegu on pigem koolkonnaga. See on „Manuga“ selges sümbioosis: Manu annab ette ideaali, „Arthasastra“ räägib konkreetsetest asjadest, mida teha, kui ideaale rikutakse. See on ilmselgelt kasule orienteeritud tekst. Moraaliküsimusi siin ei käsitleta. „Arthasastra“ on mõeldud kesksele kuningale.
Vatsyayana tegutses Lõuna-Indias 6. või 7. saj. „Kamasutra“ tegeleb põhiliselt naiste „ärarääkimisega“. See on selgelt linnakeskne raamat, ei pööra agraarnaistele mingit tähelepanu.

Eepiline (4. saj eKr – 4. saj) ja klassikaline kirjandus (5.–15. saj)

Paljude valitsejate juures olid tööl suta’d (vankrijuhid), kes said vahetult osa valitseja vapraist tegudest. Seetõttu olid nemad adekvaatsed neist jutustama. Suta’dest said kuninglikud kiidulaulikud.
Eepikas on kaks põhilist teost: eepos „ Mahabharata “ ning eepos „ Ramajana “. „Mahabharata“ on maailma kõige pikem eepos, üle 100 000 värsi e šloka. Seal pole konkreetset riimi , samas tekib see sanskriti keeles iseenesest. Mõlemaid käsitletakse poolpühade teostena. Arvatakse, et veedad ja eeposed pani kirja müütiline tegelane Vyasa. Tegelikult on tegemist hulga folklooriga. Vyasa on ka „Mahabharata“ peategelane – ta olevat selle kirja pannud ning füüsiliselt sigitanud „Mahabharata“ peategelased: lugu räägib kahest perekonnast – Pandavad ning Kauravad. See jutustab suguvõsa eelloo maailma loomisest alates. Tegelikult on tõenäoliselt tegu kahe erineva aarialaste hõimu kokkupõrkega. Toimub suur lahing Kuruksetra väljal, mis on teose põhiosa. Keskne sõnum on, et maailm on allakäiguteel.
Muude tekstide tähtsaim õpetuspoeem on „Bhagavadgita“. See on „Mahabharata“ osa sellest kohast, kui lahing on kohe puhkemas. Keskseks tegelaseks on Krišna, kes on loo trikster – ta organiseerib vaenlase hävitamist, jäädes ise nn „puhtaks poisiks“. Sellest on saanud hinduismi keskne tekst, mis õpetab, kuidas jõuda absoluudini.
„Ramajana“ on konkreetsem lugu, mis on India kirjanduse aluseks. See on nn esimene kavya (indialaste jaoks täiuslik kirjandus). „Ramajana“ autor Valmiki on ürgpoeet; see on kirjandus oma ürgsel kujul – eepikast lähtuv suurejooneline luule, mille sisu on mütoloogiline. Hiljem lubati ka lüürilist luulet. „Ramajana“ koosneb u 25 000 värsist. Ideaalne valitseja Rama tõrjutakse võimult intriigide tõttu; ta peab elama metsas oma sõbra ja naisega. Siis röövib deemonkoll ta naise ja viib Lankale (Sri Lanka ). Rama peab ta siis ära päästma. Tema tsrikster on Hanuman, pool-ahv, pool-inimene. Hanuman kajastub ka Hiina kirjanduses, nt Mingi-aegne romaan „Ahv-kuningas“. Rama ümber ehitati hilisemas kirjanduses müüt ideaalsest kuningast.
Luule jaguneb eepiliseks ja lüüriliseks. Eepiline laenab oma ainese müüdist, harvem ajaloost. Lüürika toetub tundmusele – see võib olla armastus, kuid ka põlgus. Olulisim India luuletaja on Kalidasa. Tema eepiline poeem „Kumarasambhava“ („ Printsi sünd“) räägib sellest, kuidas Šivast ja tema naisest sünnib maailma sõjajumal, kes päästab maailma.
Edaspidi sai populaarseks mäng sanskriti keelega. Eepilised poeemid olid samas nagu grammatikaõpikud, kahetähenduslikkus arenes väga kõrgelt.
Lüürilises suunas olid tähtsamad Bhartrhari, Bilhana, Amaru , Jayadeva. Amaru kirjutas erootilisest armastusest, Bilhana ilusast armastust. Jayadeva kirjutas jumalate ja inimeste vahelisest armastusest.
Luule kõrval oli klassikalise kirjanduse juures oluline žanr jutukirjandus ( narrative literature). See oli proosatekst , mida lõid lihtsad inimesed. Nad rändasid külades ja linnades ning jutustasid oma lugusid. Kuulsaim on „Pancatantra“, mis koosneb lugudest, mis peaksid õpetama kuninga poegi, et need saaksid targaks. Pooled neist on loomamuinasjutud, pooled räägivad inimestest. Nendes lugudes on loomadel inimlikud omadused. Tähtsamad loomad – lõvi, elevant , tiiger – saavad tihtipeale lüüa. Ühiskondlikud suhted: lõvi ja elevant on kuningad, šaakalid ja jänesed on mõistusega tavainimesed.
Dandin kirjutas midagi romaanitaolist. See on edasiarendus jutukirjandusest. „Kümne printsi lood“ on kirjutatud 7. või 8. saj. Tohutul hulgal tegelasi ning tegevusliine, mis ühel hetkel kokku põimuvad.

Budistlik kirjandus

Valdavalt paalikeelne. Tähtsaim on budistlik kaanon , mis on paali keeles säilinud tervikuna , sanskriti keeles osaliselt. „Tipitaka“ („Tripitaka“) – budismi „kolm korvi“. Koosneb vinayast, sutrast ning abhidharmast.
Kuulsaim „Tripitaka“ kommentaator Buddhaghosa elas 5. saj. Paalikeelsest kaanonist sündis aga filosoofiline tekst „Milindapandha“ („Milinda küsimused“), mille peategelaseks on indokreeka valitseja Menandros e Milinda. Ta vestleb tekstis budistliku mungaga vanakreeka ja budistlikust filosoofiast.
Asvaghosa olevat ainus mees sanskritikeelses kirjanduses, kes ei teinud ühtegi grammatikaviga. Ta kirjutas budistlikke eeposi. Kuulsaim eepos on Buddha elust – „Buddhacarita“. See kirjeldab Buddha elu sünnist surmani, kuid kõik osad pole säilinud.
Mahayana suutrad.

Renessanss

13.–16. saj; 14. saj II pool vararenessanss, 15. saj lõpp ning 16. saj algus küpsrenessanss, 16. saj II pool ja natuke ka 17. saj lõpp hilisrenessanss . Itaalias algas renessanss juba Dante „ Jumaliku komöödiaga“. 16. saj II pool Itaalias on seotud vastureformatsiooniga ning see ei sobi hästi renessansi ideega kokku. Inglismaa elas renessansi üle 16. saj lõpus ja 17. saj alguses Shakespeare ’i ajastuga. Katoliku vs reformeeritud maa renessanss: Itaalias toretsemine, Saksamaal ja Madalmaades aga lihtsus. Karolingide renessanss 9. saj Karl Suure õukonnas; 12. saj renessanss Prantsusmaal. Renessanss toob rahvakultuuri perifeeriast tsentrumisse.
Uuestisünni idee polnud ainult renessansi idee (nt Pauluse kirjad). Keskaja inimene ei eraldanud ennast loodusest. Inimene oli looduse osa. Keskaja ühiskond oli selgelt kihtideks jagatud – oratores, laboratores, bellatores. Nõnda nähti ka inimest: valitseja oli pea, siis oli süda, käed, ning alakeha. Mingit liikumist polnud ette nähtud, ühiskonda reguleeris kanooniline õigus, mille aluseks oli jumala ettenägelikkus. Kiriku õigus prevaleeris seega Rooma õiguse üle. Tundub, et renessanss tekkis õigusmuudatuse kaudu. See juhtus linnas koos ülikoolide tekkega, korporatsioonid ja tsiviilõigus määrasid alused, millest sündis renessansi õiguslik alus. See fikseeris inimese positsiooni. Linna juhtisid kaupmehed, käsitöölised. Rooma tsiviilõiguse abiga toimus seega rehumaniseerimine toimivatesse kodanikusüsteemidesse tsiviilõiguse abil.
Inimese kontseptsioon muutus ka teoloogilises plaanis. Seoses kaupmeestega muutus aja kontseptsioon. See on seotud ka numeroloogiaga. Keskajal kasutati ideaalseid arve (1000; 3; 9). Kaupmeeste jaoks polnud see võimalik, kasutati konkreetseid arve ja aega. Sündis uus historiograafia.
13. saj Lyoni kirikukogu leppis kokku vahepealses ruumis taeva ja põrgu vahel – purgatoorium . See tähendas muutust inimese kontseptsioonis. 14. saj humanistid lõid uue inimese kontseptsiooni , kirjutati inimese väärikusest, lähtudes piibli ümbertõlgendamisest. Ka pattulangemine tõlgendati ümber. Inimese kontseptsioon muutus dünaamiliseks, st ta võis oma positsiooni muuta. Inimene saab kõrge positsiooni, kui saab kõrge hariduse –nn studia humanitatis.
Kirjanduse põhikontseptsioonid, mis seotud ruumi, aja, looduse, naeru, relatiivsusega. Keskaja ruum oli idealiseeritud ruum. Dante ruumitelg oli vertikaalne – Jeruusalemm ja põrgulehter asusid all; keskel asus kurat, temast ülal purgatoorium, sellest kõrgemal paradiis ning jumal. Loodusetunnetus muutus Petrarca käsitluses. Tema kuulus kiri kogumikust „Kirjad tuttavatest asjadest“ räägib sellest, kuidas ta reisib ühele mäele Provence’is. Ta matkab mäe tippu ning imestab maailma üle. Renessansikirjanduses on tohutu hulk loodusele pühendatud teoseid. Dante kirjeldas metsa koledana, G. le Goff kirjutas, et lindpriid elavad metsas, kuid Ariosto „Raevunud Orlandos “ sõidavad rüütlid meelega metsa, kuna see on täis metsikust ja salapära.
Aeg muutus hinnaliseks, 13. saj hakkasid Firenzes aega mõõtma mehaanilised kellad. See kaotas oma ideaalsuse. Aja kadumise teema oli ülitähtis, „carpe diem “ oli nt 15. saj Itaalia roosiluule sümboolikas – roosid närbuvad, aeg tuleb seega kiiresti ära kasutada. Nt Lorenco de Medici ballaad „Bacchose ja Ariadne triumf“. Inimese muutumine ajas ja ruumis tähendas teotahtelisust – humanistid rõhutasid inimese tahet, mitte teadmist. Taheti maailma muuta, linnas midagi ära teha.
Seoses uue inimesekontseptsiooniga – inimene on tehtud jumala näo järgi, ta on vaba valima, dünaamiline, asub keskmises sfääris ning võib teaduse abil maailma valitseda – tekkis ka naudingu idee. Epikuurlaste jaoks oli nauding vaimses tegevuses, kuid nüüd tundus, et jumal loob maailma armastusväärsed asjad, ning loob maailma armastuse. Jumala armastus oli ülim, kuid võis nautida ka muude asjade armastamist. Mõte, et armastus on ülendav, kajastub nt Boccaccio „Dekameronis“, kus armastus teeb mühaka inimese tsiviliseerituks ja arukaks.
Relatiivsuse mõiste ilmus Montaigne’iga. Ta oli Bordeaux ’ raehärra, kes kirjutas esseid. Essees „Metslasest“ tõi ta välja kultuuri relativismi, mitte absoluutsuse. Tema esseed olid introspektsioonid – kirjutades mingitest asjadest, kirjutab ta ka endast.
Naeru tõi perifeeriast tsentrisse Rabelais . Narr, kelm , hull olid ideaalsest keskajakirjandusest välja tõrjutud. Naer omandas desakraliseeriva või teistmoodi sakraliseeriva tähenduse. Narrid olid keskajal olemas satiirides, nüüd aga jõudsid lausa õukonnakirjandusse, nt „Raevunud Orlandos“. Ka Firenzes, Luigi Pulci kirjanduses. Naeru kätte suremine Pulci raamatus oli seotud uue korra tekkimisega kaosest.
Cervantese „Don Quijote“ 1605 – „imepärase maailma aegruum, mida enam pole“, st rüütlimaailm kindlate reeglite ja klišeedega. See lõikus äkitselt omamoodi kelmiromaaniga. Nende kahe maailma kokkupõrkest sündis mingisugune täielik äraspidisus. „Don Quijote“ koomilisus pole tegelikult koomiline. Don Quijote elas valel ajal vales kohas. Cervantese geniaalsus seisnes selles, et erinevad kultuurikäsitlused põrkusid.
Rotterdami Erasmuse „ Narruse kiituseks“ („Encomium Moriae“) 1511 . Jumal nimega Moria e Narrus räägib. Morial on saatjaskond – enesearmastus , meelitus, unustus, laiskus, nauding, hullus jne. Narrusest ei pääse niikuinii ning eriti kindel on narriks sattuda võltsvagaduse, tarkuse teesklusega.
Shakespeare’i „Torm“ on renessansi kriisi väljendus. Seal selgub, et Caliban, metslane, ei taha üles kasvada ja humaniseeruda, taassündida. Küsimus on selles, kas looduse valitsemine annab paremaid tagajärgi, või oleks lahenduseks mingid teised mudelid.

Araabia kirjandus

500–622 islami-eelne kirjandus: luule ja proosa. Luulet peeti kõrgemaks. Luule jaguneb: qasída – (kassiida). Ood, mis koosneb erinevatest teemadest , 50–100 bayt'i. Bayt on väikseim üksus luules, kaksikvärss ehk distihhon . Koosneb kahest reast ehk hemistrihhist. Bayt'id ühendati kokku riimiga. Qasida’d on paarisriimilised. Git'a – umbes 10 bayt'i pikk, osa qasida'st. Väljendab üht mõtet või teemat. Meetrumeid on bayt'is 16. Vanim neist on radžaz, rütm, mis peaks meenutama kaamli sammu.
Luulet esitati muusika saatel. Kasutati väga palju metafoore ja siimileid (võrdlus). Usuti , et luuletajad on maagilised olendid, kes on vahendajateks nähtava ja nähtamatu maailma vahel. Veel arvati, et luuletaja sisse on läinud džinn, kes sunnib inimest kummalisel viisil rääkima. Luuletajad olid ühiskonnas väga hinnatud. Luuletajate kõrval tegutsesid meelespidajad – nad jätsid meelde kõik, mida luuletajad ütlesid. Nad võisid meelde jätta sadu qasida'sid. Neid ei austatud nii palju kui luuletajaid .
8. sajandil pandi kirja esimene luulekogu islami-eelse aja parimaist luuletustest.
Luule kõrval eksisteeris ka varajane proosavorm. Riimproosa ehk sadž. Araabia keeles peetakse riimiks hemistrihhi lõpus olevat konsonanti.
Murranguliseks sai islami teke ja Koraan (al-Qur'ān). Algul anti Koraani edasi suuliselt, kuid pärast Muhammadi surma hakati koostama ühtset kaanonit ehk kirjalikku Koraani. Esimene Koraan kirjutati 650–656. Sellega algas ka muu kirjanduse suurem levik. Hakati Koraani uurima ja selle kohta kommentaare ja arutlusi kirjutama. Tekkis filoloogia , sh retoorika, luuleteooria jms.
Araabia keel jagunes kaheks: tavaline kõnekeel ja kõrgem keel, mida kasutati luules. Koraan oli kirja pandud kõrgemas keeles. Et sellest aru saada, hakati kirja panema islami-eelset luulet, kuna see oli sarnases keeles. 8. sajandil pandi niisiis kirja „al-Mu-allaqát“ („ Seitse oodi“). Samuti pandi kirja kõikvõimalikke lugusid Muhammadi ja tema kaaslaste kohta: millised nad olid, kuidas käitusid jne. Arenes välja teoloogia . Sellest tulid esimesed Koraani kommentaarid. Edasi tekkis õigusteadus.
Et mõista Koraani õpetuse tuuma, müstilist sisu, arvati, et on vaja teatud seisund saavutada. Tekkis sufism, mis väitis, et Koraani tekstide taga on veel muid tähendusi, mis sõna-sõnalt lugedes välja ei tule. Eristatakse araabia ja pärsia sufismi. Pärsia sufismil oli mõjutusi kohalikust kultuurist, see läks veel kaugemale sügavustesse.
Luule ei kadunud kuhugi, kuigi Koraanis on luuletajaid nimetatud valetajateks, mistõttu Muhammadi eluajal ja mõneks ajaks pärast tema surma luuletraditsioon katkes. Pikalt see ei kestnud. Qasida taastus, lisandusid uued vormid.
Koraanil on mitu kihistust. Esiteks algne Koraan, mis on tollases kõrgemas keeles. Sellele kirjutati esimesed kommentaarid, millele kirjutati omakorda kommentaarid, kuna esimeste kommentaaride keelest enam aru ei saadud. Nii jätkus see pikka aega. Islamiusulised ei saa enamasti algsest Koraanist aru, nad lihtsalt tsiteerivad kommentaaride kommentaare. Üks populaarsem on ibn Taymiyya kirjutatu. Araabia keel viidi teiste rahvaste juurde usu keelena. Tagajärjena kirjutati veel kommentaare, et kogu asjast aru saada.
Seoses linnastumisega , mis tuli koos islami laienemisega, tekkis kirjanduses uus kvaliteet. Uuenemisperioodil, 8.–9. sajandil, tekkisid kaks uut luuležanrit:

Hamr – veiniluule. Lõbustustest, veini joomisest. Selle olemasolu põhjendatakse uskumusega, et paradiisis on veini joomine ja kõik muu lubatud. Seda kasutasid ära sufistid, kes uskusid, et mõtiskluste ja meditatsiooni abil on võimalik juba eluajal jõuda paradiisini. Veinist luuletas Abu Nuwas.

Zuhd – askeetlik luule. Vastukaaluks esimesele, kristluse eeskujul. Kuigi askeetlus on islamis keelatud, on see luule mõnes mõttes lubatud, põhjendatuna islami ramadani traditsioonist. Askeetlikku luulet viljeles al-Ma'arrī.
Islamis usutakse, et Koraan on ilmeksimatu ja reprodutseerimatu. Mõnedki vaidlesid sellele vastu, nt al-Ma'arrī, kes kirjutas teose, mida nimetas oma versiooniks Koraanist. Hea luuletaja suutis kasutada õigesti kõiki retoorikavõtteid ja anda oma mõtte edasi erilisena, olenemata sellest, mis see mõte olla võis.
Edaspidi hakati minema tagasi vanemate traditsioonide juurde, koostati luuleantoloogiaid. Tuntuim on 9. sajandist pärit „Laulude raamat“, mille koostas al-Isfahānī.
Adab – proosa vaheldub luulega.
Luule kirjapanemise kõrval hakati araabia keelde tõlkima kreekakeelseid hellenistlikke teoseid, peamiselt Aristotelese omi. Et Koraani teaduslikult uurida, oli vaja teaduslikke võtteid, mis saadi tõlgitud teostest.
Oluline roll oli šu'Ūbiyya liikumisel. Tegemist oli iraani päritolu islamiusulistega. Leiti, et kui araabia kultuur sai alguse Muhammadist, siis Iraan on pika ajalooga maa, ning seega tuleks eelistada kõike Iraani-pärast. Nii toimus ka pärsia kirjakeele taassünd. See liikumine ei jäänud kestma.

Pärsia kirjandus

Iraanil on rikkalik kultuuripärand, mille võib samuti jagada islami-eelseks ja järgseks. Vahetus toimus 7.–8. sajandil.
Islami-eelne kirjandus: muistsetest tekstidest on säilinud vaid katkendid, olulisim neist on seotud nende vana usuga. Tähtsaim on „ Avesta “ – see säilis suuliselt, kanti edasi preestrilt preestrile.
Vanimad kirjalikud tekstid pärinevad Ahhemeniidide dünastia ajast (5.–3. sajand e.m.a.): raidkirjad

usulised tekstid

ajaloolised tekstid, kroonikad

rakenduslikud tekstid ( seadusandlus , poliitika, majandus)

müüte seletavad tekstid ja kommentaarid (aitasid mõista algset tuumikteksti)

muistne kirjandus, müüdid (kõikehõlmav tekst, mis kajastas seadusi, maailma olemust). Müüte pidi säilitama täpselt, muidu võis maailm sassi minna. Et neist aru saada, kirjutati kommentaare, mida pidevalt uuendati.
Oluline oli see, millest kirjutati, mitte kes kirjutas.
Üks esimesi katastroofe Iraani kultuuri jaoks oli Aleksander Suure vallutus. See pani alguse hellenistlikule kultuurile Lähis-Idas. Aleksander Suurel on Iraani lugudes suur osa, eriti muinasjuttudes. Pandi kirja kõik, mis varasemast kirjandusest säilinud oli. „Avesta“ keel, vana keel, milles „Avesta“ kirjutatud oli. „Avesta“ pandi kirja ja sellele kirjutati pärsiakeelseid kommentaare. See sisaldab maailma kirjeldust, inimese loomist ja rolli. Inimene peab elama maailmas nõnda, et ta saaks seda säilitada nii, nagu see oli loodud. Põhimõtteliselt on tegu müüdikoguga.
Müüdid määrasid õige ja vale: Kosmos ja Kaos , Valgus ja Pimedus. Aeg oli tsükliline, jumal pidi maailma pidevalt uuesti looma. Müütide peamine tegevusvaldkond oli Jumal ja taevad . Jumalaks oli Ahura Mazda – Valgus, Õige. Tema vastane oli Angra Mainju – Pimedus, Kaos, Vale. Taevastes sfäärides oli peale nende ka seitse vaimolendit, „inglit“. Maa valdkonnad olid vastavuses nende seitsmega: loomad, tuli, metallid, maa, vesi, taimeriik. Seitsmendaks peetakse Ahura Mazda't. Usuti, et maailmas olid segunenud valgus ja pimedus, sellest tulenevalt on see ebapüsiv.

• sakraalsed tekstid – kuidas jumal maailma lõi, selle kommentaarid.
  
• seadustekstid, kus eristatakse õiget ja vale
  
• teadustekstid, astronoomia jne
  
• ajalootekstid, kroonikad, kuningavõimu teke
  
• tekstid, millel ei ole eelnevatega mingit seost, tavaliselt muinasjutud ja luule.
  

Tekstid eristuvad ka loojate poolest:

maaharijad , paiksed inimesed. Ühiskonnakorralduse kujundamine oli lihtsam, kirjakeel tekib kiiremini.

rändkarjakasvatajad, rändrahvad, nomaadid . Neil oli tavaliselt oma eepos jne. Iraani eepos pandi kirja pärast islami tulekut.
Kultuur on kihiline, iga põlvkond valib, mis vanast on oluline, ja lisab oma panuse. Islami tulekuga tõrjuti vana tuum perifeeriasse, see muutus muinasjutuliseks. Araabia keel asendas varasema kesk-pärsia keele.
Pärsiakeelseid tekste ei kirjutatud, kuid araabiakeelne iraani kirjandus levis. Olulisim autor oli ibn al-Muqafta. Tema tähtsaim teos on „Kalila ja Dimma“. See on esimene araabia kirjanduse proosateos. Iraani kirjanduse kontekstis on see lihtsalt iraani kirjandus araabia keeles. Loomajutud, oma versioon India loomajuttudest; riigivalitsemisõpetus. Pandi kirja 8. sajandil, uuendusperioodil, mille algatasid iraanlased.
Uus-pärsia keelse kirjanduse teke jäi ajavahemikku 8.–10. sajand. Alad, mis jäid Araabiast kaugele, võtsid üle mõned kirjandusvormid, nt qasīda, masnavi (jutustav eepiline kirjandus, araabias seda ei kasutatud), gazal (10 bayt'i). Võeti üle araabia keele kirjavorm, mis ei sobinud üldse pärsia keelega. Araabia keeles on 3 vokaali ja hunnik konsonante, pärsia keeles on aga palju rohkem vokaale ja vähem konsonante.
Luule oli olulisem, kõrgem, selles kirjutati isegi teadustekste. Tuntumate luuletajate värsid koguti kokku diivaniteks. Pärsia kirjandus jaguneb:

• suur klassika – tuntumad, parimad autorid
  
• väike klassika – vähem tuntud, kuid siiski head autorid
  
• regionaalne klassika – vaid kohalikul tasandil tuntud luuletajad
  

Rudaki – (srn 940) eesti keelde tõlgitud „Luulepudemed“. Oli kolkast pärit, sai valitseja õukonnapoeediks, siis langes ebasoosingusse ja pidi tagasi kolkasse minema. Loodusluule. Uus-pärsia luule esimesi autoreid.
Ibn Síná – (srn 1037), teadustekstide autor
Firdausí – (940–1020), suurim teos „Shah-name“ e „Kuningate raamat“, koosneb 60 000 bayt'ist. Viimane tagasivaade Muinas-Iraani aja mütoloogiasse. Koosneb kolmest osast – mütoloogiline (lood Avesta'st, kurjuse tulek, kuningavõimu algus), lood vägilastest (võitlused, Rustam, kuulus vägilane), ajalookroonika .
Pärsia kirjanduses on oluline koht sufismi õpetuspoeemidel. Tähtsad olid loomismüüdid. Jumal on kehtestanud religiooni ühe väljavalitud prohveti vahendusel, selle üks komponent on alati seadused. Kogu elu ongi rituaali järgi käimine; seaduse järgimine on rituaali järgimine. Jumal – taevad – maad – inimene. Et mõista asjade olemust, tuleb minna tagasi loomiseelsesse seisundisse, paradiisi. Sellel sufismi õpetus põhinebki. Soov maailma näha, nagu see on, jõuda arusaamisele, et loomiseelne ja -järgne seisund on võrdsed. Erinevus seisneb selles, et me peame olema võimelised nägema seda, mis on tõeline.
Võeti kasutusele uus-pärsia keel. Qasida vorm – monoriimne ( riimiskeem aa ba ca jne). Uut pärsia kirjandust kirjutati paremalt vasakule. Üks värss koosnes kahest reast, moodustades ühe bayt’i. Teine vorm, mida hakati kasutama, võeti samuti üle araabia kirjandusest – matnawi. Riimiskeemiks aa bb cc dd. Kogu uus pärsia eepiline kirjandus on sellises paarisriimis. Araabia kirjandusest võeti üle ka gazal, mis arendati välja eriti kauniks lüüriliseks vormiks. See koosnes 10–15 bayt’ist, skeem oli monoriimne. Neljas vorm oli nelikvärss e ruba’i – üks luuletus koosnes kahest värsist, mis koosnesid kahest bayt’ist. Riimiskeem oli aa ba või aa aa. Neid kirjutasid kõik haritlased, sh Ibn Sina.
Luuletused koguti kokku divan’isse e luulekogusse. See algas tavaliselt autori loodud qasida’dega, siis gazal’id ja siis lühemad vormid, sh qit’a e lõigend/lõik. Klassikaline pärsia kirjandus jagunes kaheks – suureks ja väikseks klassikaks. U 8000 autoril oli oma diivan . Tuntumad kuuluvad suure klassika hulka. Veel on nn regionaalklassika – autorid, kes on tuntud vaid oma kodukohas.
Iraani luule vanim klassik on Rudaki (s 940), kelle „Luulepudemed“ on tõlgitud eesti keelde. Tema luulest on säilinud vaid fragmendid. Ta oli pärit väikesest maakohast, tal oli õnnetu elusaatus. Kirjeldas loodust.
Ibn Sina (s 1037) meditsiinialased tööd olid luulevormis. Uus-pärsia keeles kirjutas ta neli värssi. Firdausi (940–1020) „Shah-name“ e „Kuningate raamat“. See on matnawi vormis, koosneb 60 000 bayt’ist. See on viimane tagasivaade Muinas-Iraani aegadesse ja mütoloogiasse. Pärast seda oli islami mõju valdav. See koosneb kolmest osast: esimene on mütoloogiline – lood Avestast, maailma orjusest , kuningavõimust. Teiseks lood vägilastest – nende võitlustest, sh lood Rustamist. Kolmandaks ajalookirjandus.

Sufismi õpetuspoeem

Tähtis osa pärsia kirjanduses on sufismi õpetuspoeemil. Olulisel kohal on loomismüüdid – „jumal on kehtestanud religiooni mingi prohveti vahendusel. Sellel on seadus, millel on rituaalne tähendus. Elu on selle rituaali järgi käimine, et maailm ära ei kaoks ning seda taas loodaks. Rituaali tähendus pole alati selge – miks täita seadusi, mis tunduvad absurdsed. Vastuse saamiseks tuleb tagasi minna algupärase juurde. Jumal lõi taevad, maad, inimese. Et teada saada, miks, tuleb võtta ette teekond tagasi loomiseelsesse seisundisse. Kirjanduslikud motiivid, mis on seotud tagasiminekuga, naasmisega, ongi sufismi õpetuspoeemid. Need ütlevad, et on tuleb minna tagasi paradiisi (kesk-pärsiakeelsest sõnast paradisio, uus-pärsia k firdaus e aed, mis on suletud). Paradiisi peaks inimene jõudma juba oma eluajal. Peamine motiiv on, et loomiseelne seisund on põhimõtteliselt sama, mis reaalsus , aga me ei saa sellest aru enne, kui ei lähe algse juurde tagasi.
Samal ajal oli keskseks tekstiks ikkagi Koraan. Selle ümber tekkisid erinevad tekstid, eelkõige kommentaarid. Pärsia kirjanduses oli üheks viisiks Koraani kommenteerida see sama õpetuspoeem. Koraan oli ideaalne võrdkuju, täiuslik mudel, mis seadis inimesele viieastmelise käskude ja keeldude raja. Et jõuda tagasi mõtte juurde, tuli järgida suurt teed e islami seadust (šar’ia). Seaduses on asjad, mida peab tegema; asjad, mida peaks tegema; asjad, mida võib teha, aga ei pea; asjad, mida ei soovitata teha, ning asjad, mida ei tohi teha. Need, kelle jaoks see jääb väheseks, asuvad nn kitsale teele (tariqa) e inimese teekonnale paradiisi. See oli õpetusluule, kus õpetaja jutustas õpilasele õpetlikke luulevormis lugusid. Esimene sufi õpetuspoeet oli Sana ’ii (s 1130). Tema teos „Tõe peidetud aed“ kannab luulekeelde üle tavalise õpetlike lugude jutustamise. Teda peetakse esimeseks, kes kasutas qasida’t, matnawi’d jt vorme sufismi jutlustamiseks.
Selline vorm läks moodi ning tekkis nähtus nazira – järgnevad autorid kirjutasid eelnevatele vastuse, mis oli samas vormis ja stiilis, kuid alati lisati midagi omanäolist. Kuulsaim sufismi õpetuspoeet oli Farid ad-Din ’Attar (1119– 1220 ), kes kirjutas poeemi „Lindude keel“. See algab lindude teekonnast – nad otsustavad, et kõigil peale nende on kuningad olemas. Nad lähevad otsima kuningat, juhiks valitakse vaenukägu. Läbi seitsmeastmelise tee vintsutuste jõuavad nad Kafi mäele, kus nad näevad peeglist iseennast . Siis mõistavad nad, et läksid teele iseennast otsima. Teine suur autor Nizami (1141–1209) kirjutas nazira Sana’ii teosele, samuti lõi uue luulevormi – hamsa (araabia k „viis“). See on suur teos, mis koosneb viiest poeemist. Esimene on alati vastuseks Sana’ii „Tõe aiale“. Tema esimene poeem on „Saladuste varamu “, vastuseks Sana’iile. Nizami hamsa’le hakati omakorda vastuseid kirjutama.
Suure klassika lõpetas Džami (s 1492), kes oli kuulus hamsa-kirjutaja. Ta kirjutas tegelikult kokku seitse poeemi, mistõttu nimetatakse tema teost „Haft Avrang“.
Hamsa’sid kirjutas ka usbeki kirjakeele rajaja Navoii.
Läänes on väga tuntud poeet Jalal ad-Din Rumi (1207–1273), kellel on kuulus diivan, mis ei kanna tema nime – „Šams Tabrizi diivan“. Ta soovis otsida ja leida jumala sõpru – sufisid, kes on hüljanud maise ilma järgneva maailma nimel juba eluajal. Need erakud käitusid ebameeldivalt, kuna üritasid hüljata ka seda, et neid huvitab, mida teised inimesed neist arvavad. Rumi jaoks oli selline inimene Šams Tabrizi, kes olevat olnud väga nõme tüüp. Rumi samastas end Šams Tabriziga. Ta kirjutas veel „Matnawi“ – seda peetakse pärsiakeelseks Koraaniks, mis on jälle õpetlik.
Teine kuulus pärsia poeet on teadlane Umar Hajjam. Läänes on ta tuntud nelikvärsside poolest, mille tõlkis Fitzgerald .
Saadi (s 1292 ) oli samuti suur klassik. Teda peetakse gazel’i lõpuni arendajaks. Ta sai kuulsaks teosega „ Roosiaed “ (Gulistan). See oli sufismi õpetuspoeem proosavormis . Saadi kirjutas proosas, et jõuda laiema publiku ette. Peale selle kirjutas ta „Viljapuuaia“ (Bustan) – õpetuspoeemi luulevormis.
Pärslaste jaoks oli olulisim gazel’i luuletaja Hafez (s 1389), kellel on oma diivan. Kõigepealt õppis ta Koraani pähe, kuid luuletajana ei õnnestunud tal läbi lüüa. Ta olevat peaaegu nälga surnud ja läinud palvetama pühaku hauale. Pärast seda olevat tema huultelt hakanud pudenema „maailma kõige ilusamad värsid“.

Turgi kirjandus

Esimesed turgi kirjamärgid on Orhoni ruunikirjad Orhoni jõe orus Põhja- Mongoolias . Tegemist oli nn helesiniste turkidega 6. sajandist eKr. Kahe valitseja raidkirjad nende mälestuseks: Kül Tegin (raidkiri aastast 732) ning Bilge Kagaan (735). Need avastati aastal 1889. Järgmiseks on tekste säilinud uiguuridelt (744–840), kes võtsid vastu maniheismi. Neilt on säilinud nii maniheistlikke kui budistlikke tekste. Neil oli algul ruunikiri, seejärel uiguuri kirjaviis , milles pandi tekstid kirja. Järgmised turgi rahvad olid hasaarid, kes võtsid vastu judaismi. Neil oli oma riik aastail 630–969. Neist on säilinud teated Bütsantsi ja Araabia allikates , samuti juutide allikates. Üldiselt algas turgi kiri ruunikirjaga, edasi võeti üle araabia kiri, mõned liikusid edasi ladina kirja, siis kirillitsa peale, jõudes lõpuks üldise ajaloolise kirjani tagasi. Turgid olid rändrahvas, mistõttu oli kirjalik kultuur suuline . Seetõttu on neilt säilinud peamiselt eepiline kirjandus, eeposed. Tihtipeale on raske vahet teha, millise rahva eeposega on tegemist – samas on võimalik kindlaks teha, kes selle on kirja pannud. Oguuside suur eepos on „Vanaisa Korkuti raamat“. Sinna on kokku kogutud erinevad legendid. Neid seob kokku Korkut, tark õpetaja, kes mängib pilli ning on rändlaulik e ašuug. Ta olevat sündinud prohveti ajal ning jutustab lugusid. Suur turkide eepos on ka „Köroglu“. 16. saj hakkas safaviidide valitseja rahvast rõhuma, siis tuli appi suur kangelane Köroglu. Köroglu isa ütles tallimehele, et see valiks välja kõige parema hobuse. Ta valis välja kaks koledat varssa ja saatis need valitsejale. Valitseja lasi tallimehel silmad peast välja torgata. Tegelikult oli aga tegu võluhobustega, need saavad Köroglu hobusteks. Vastuseks isa ja tallimehe kurvale saatusele hakkab ta pidama valitseja vastu sissisõda.
Usbekkide kirjakeel algas Ališer Navoiiga (1441–1501). Tema lemmikteos oli „Lindude keel“. Turgi poeesia alguseks peetakse Yusuf Has Hacib’i teost „Kutadgn bilig“ („Teadus sellest, kuidas olla õnnelik“). See valmis u aastal 1070 , kirjeldab ideaalse valitseja elu.
Turgi keele sõnaraamatu kirjutas Mahmud Kašgari – „Diwan Lugat (a)t-Turk“ („Turkide keele sõnaraamat“). Kašgari rändas palju, oli väga sõjakas. Rännakute jooksul kogus ta kokku sõnu, luulekatkeid, lauseid . Käsikiri leiti Türgist 19. saj ning anti Istanbulis välja 1915–1917.
14.–20. saj osmanid . Kõigepealt asutasid oguusid 12. saj seldžukkide riigi, siis tungiti Väike- Aasiasse , loodi Osmani impeerium , mille kõrgaeg oli 16. ja 17. sajandil. Vanemast ajast on pärit rahvalaulud , rahvajutud, vanasõnad, anekdoodid . Lisaks araabia ja pärsia kirjanduse ainesel klassikaline luule, nn diivaniluule (paleeluule). Vormid olid samad, mis pärsia luules. Rumi poeg sultan Walad oli esimene, kes luuletas turgi keeles. Sufismi mõjudel oli rahvaluulega sarnane Yunus Emre luule. Ta elas 13. ja 14. sajandil, luuletas kõigil sufismile omastel teemadel.

Hiina kirjandus

Suurim erinevus vana-hiina kirjanduse ja kreeka kirjandusega on see, et Hiinas pole monumentaalseid eepilisi teoseid. Eepilist kirjandust pole. Esimesed kirjalikud tekstid olid rituaalse sisuga, mis kirjutati oraakliluudele.
Kirjandus algas Zhou dünastia II poolel (u 6. saj e.m.a), mil inimesed valitseja õukonnas hakkasid tegelema klassifitseerimise ja koostamisega . Riikliku tähtsusega tekstid, laulud. Hiina traditsioon jaotab kirjanduse nelja kategooriasse, millest tähtsamad on konfutsianistlikud kanoonilised teosed. Konfutsianistlik kaanon on Hiinas ka tänapäeval äärmiselt tähtis.
Viisikkaanon ( Wujing ), kuhu kuuluvad viis teksti:

„Muutuste raamat“ e „Yijing“,

„Laulude kaanon“ e „Shijing“,

„Dokumentide kaanon“ e „Shujing“,

„Riituste raamat“ e „Lijing“ ja

„Kevadete ja sügiste annaalid“ e „Chunqiu“.
„Muutuste raamat“ koosneb heksagrammidest, mille abil ennustati tulevikku. Tänapäeval enam ennustuste jaoks seda eriti ei kasutata, küll aga selgituste osa. „Laulude raamat“ koosneb u 300 rahvalaulust, osad on rituaalsed hümnid, osad töölaulud, armastuslaulud , itkud lähedaste kaotuse või sõja pärast. Mõõdult on need neljasilbilised read, hiljem arenes sellest klassikaline hiina luule shī (诗). „Dokumentide raamat“ koosneb valitsejate kõnedest Zhou dünastia algusest. Selle olevat koostanud ja toimetanud samuti Konfutsius , jättes välja need, mis tema meelest ei sobinud. „Riituste raamat“ kirjeldab Zhou dünastia alguse erinevaid etiketireegleid, käitumisõpetus. See on väga konfutsianistlik, kuna Konfutsiuse jaoks oli tähtis järgida kombeid. „Chunqiu“ on ajalookroonika.
Peale viisikkaanoni on veel nelikraamat (Sishu), mille teosed on konkreetselt Konfutsiuse õpetusega seotud.

„Lunyu“ ehk „Vesteid ja vestlusi“. Konfutsiuse õpilaste kogutud ja kirja pandud ütlused ning dialoogid õpilastega, vormilt küsimused ja vastused.

„Keskmine tavaline“ ehk „Zhongyong“ – keskendub ühe Konfutsiuse õpetuse tähtsama kategooria, väe (德; dé), lahtiseletamisele.

„Suur õpetus“ e „Daxue“ – räägib haridusest, enesetäiustamisest, dào’st (道).

„ Mengzi “ – Mengzi oli Konfutsiuse õpilane. Ta võttis kokku Konfutsiuse õpetuse, tuues välja konfutsianismi põhitõed. Tõenäoliselt tänu temale jõudis Konfutsiuse õpetus massidesse. Pandi kirja Sõdivate riikide perioodil (479–220 e.m.a).
Sõdivate riikide perioodil toimus Hiinas filosoofilis-poliitiline debatt, paljud inimesed võtsid sõna teemadel, kuidas teha riiki paremaks. Sel ajal tegutses nn „sada poliitilist koolkonda “. Põhilisi koolkondi oli kuus, tol ajal loodud tekstid moodustavad hiina mõtteloo tuumiku, nt Mozi õpetus („Mozi“), samuti „Daodejing“ („Laozi“). See on natuurfilosoofiline traktaat, mis räägib maailma ja ühiskonna toimimisest; keskmes on dào kui kosmoloogiline kord. Zhuangzi oli teine taoistlik mõtleja samal perioodil (Laozi võis olla ka väljamõeldud, Zhuangzi aga ajalooline tegelane). „Zhuangzi“ räägib kõigi asjade suhtelisest iseloomust ja protsessuaalsusest. Samuti Sunzi ja Sun Bini traktaat „Bingfa“. See on sõjateooria – kuidas sõjas väiksemate kulutustega olukorda ära kasutada, et võit oleks garanteeritud.
Kanoonilise kirjanduse kõrval peetakse natuke vähem tähtsamaks ajaloolist kirjandust. Seda hakati Hiinas looma suhteliselt vara. Eepikat asendas pseudoajalugu – kõik kroonikad sisaldavad palju mütoloogiat. Esimesed kroonikad koosnesid päriselu sündmustest ja väljamõeldud lugudest. Pseudoajalugu lisati seetõttu, et valitsejatele kirjutatud kroonikad pidid näitama dünastia võimuletuleku legitiimsust.
Esimene suur ajalookroonika oli „Shiji“ – „Ajaloolase ülestähendused“. Selle autorid olid Sima Qian ja Sima Tan, isa ja poeg. See koosneb mitmest osast – esimeses on kõigi valitsejate biograafiad alates mütoloogilistest legendaarsetest keisritest. Hilisemad ajalookroonikad toetuvad nendele andmetele. Samas räägib ka päris valitsejatest. Samuti ajaloolaste kaasaegsetest. Kõik valitsejad polnud keisrid , räägiti ka asevalitsejatest ja kuningatest. Samuti oli kalender tähtsamate sündmuste ja riigipühadega. Üks osa kroonikast oli erinevate olukordade kirjeldused, analüüs sellest, mis riigis toimus. Viimane osa rääkis oluliste ajalooliste isikute elulugudest, hoolimata nende päritolust – filosoofid, sõjaväelased. Nt Laozi ja Mozi elulood.
Kolmandaks klassikaline luule. Seda peetakse Hiinas tähtsamaks ja olulisemaks kui proosat. Iga haritud inimese harrastus oli luuletamine. Selle prototüübiks oli „Shijing“, mille luule on hiina luule algvormiks. „Shijing“ on tolleaegse Põhja-Hiina luuletraditsioon. See on sisult ja vormilt raskepärane, tõsine ja konkreetne. Lõunas viljeleti teistsugust luulet, see oli elegantsem , vormilt keerulisem – polnud nii lihtne ja reglementeeritud. Lõuna luulet kutsuti Chǔcí’ks (楚辞) Chu riigi järgi. Esimene selle žanri viljeleja oli Qu Yuan, kes elas 3. saj e.m.a. Ta oli tuntud ühiskonnategelane ja luuletaja Chu riigist. Poliitiliste intriigide tõttu süüdistati teda ebaõiglaselt riigireetmises, sellepärast sooritas enesetapu. Enne surma olevat ta aga kirjutanud poeemi „Lí Sāo“ (离骚) e „Lahkumise kurbus“. Selles kirjeldas ta oma hingeseisundit ning lahkumist kodumaalt. Ta kirjeldas pühalikke olendeid , kes elasid mägedes ja võisid inimesi aidata, umbes nagu haldjad . Ta suundub surematute riiki ning kohtub müütiliste tegelastega. Kuna see tekst oli nii liigutav, leinasid väga paljud Qu Yuani pärast tema surma.
Luules oli oluline Han-dünastia, mil levis nn piánwén (骈文) – paralleelproosa ehk luule ja proosa segamini . See on kohmakas vorm. Samuti tekkis omanäoline žanr yuèfǔ (乐府) – õukonna juures tegutsenud muusikabüroo, ametkond , kus koguti, toimetati ja töödeldi rahvaluulet. Rahvalaulud toimetati ühesugusteks. See imiteeris rahvalaulu, kuid oli siiski luule. Kõige kuulsam yuefu luuletaja oli Sima Xiangru. Sellest sai rapsoodiavorm, mis ei sisaldanud raskust ega kurtmist. Sima Xiangru kirjutas keisrile ülistavaid tekste, jahiretkede kirjeldusi.
Kirjanduslikult oli Kuue dünastia periood viljakas aeg. See oli poliitiliselt segane periood. Tekkis kirjanduskriitika ning uued žanrid. Uus pealinn viidi Nanjingi, Hiina jagunes põhjaks ja lõunaks. Tol ajal muutusid mõjukaks religioossed taoistlikud ja budistlikud liikumised, mis mõjutasid kirjandust. Autorid tahtsid üha enam tegeleda hingeasjadega. Konfutsiuse õpetus jäi tahaplaanile, rohkem oli sotsiaalset luulet, kritiseeriti valitsust ja sõdasid. Sel perioodil olid tähtsad luuletajad Cao Cao ja tema pojad Cao Pi ning Cao Zhi. Viimane oli kõige kuulsam. 3.–4. saj m.a.j tegutsesid nn „Bambusesalu seitse pühakut“ – üks esimene luulerühmitus Hiinas, mille autorid päriselt üksteist tundsid. Neil olid ühised stiilid ja maailmavaated. Korraldati luuleüritusi, kus joodi palju veini ja mängiti mänge. Nad olid enamasti taoistid . Nendega seostatakse ka qingtan’i e „puhta vestluse“ žanri – sotsiaalse kriitika žanr riigiametnike ja korruptsiooni vastu. Kõige tuntum neist oli tõenäoliselt Xi Kang. Samuti Ruan Ji.
Kuue dünastia viimasel perioodil, Lõuna ja Põhja dünastiate ajal tegutsesid Xie Lingyun ning Tao Yuanming. Mõlemad propageerisid lihtsat elustiili ja lihtsat kirjutamisstiili. Taheti murda lahti kohmakast Yuani dünastiast ja pateetilisest stiilist. Mõlemad olid nn maastikuluuletajad – loomingus oli oluline looduse kirjeldamine.
Tangi dünastia (7.–10. saj) oli luule kuldajastu, kõik luuletasid : isegi keisrid ja kurtisaanid. Kõige tuntumad luuletajad Hiinas on Wang Wei, Li Bo ning Du Fu. Wang Wei oli ka maalikunstnik ; ta oli budistliku taustaga, elu lõpus tõmbus ühiskonnaelust eemale. Li Bo oli taoistlike vaadetega, ta oli elunautija, kes armastas veini juua ja sellest luuletada. Li Bo ei proovinud kunagi riigieksamit läbida, et ametit saada. Ta sai kraadi tänu sellele, et oli nõnda hea luuletaja, et avaldas keisrile kõvasti muljet. Du Fu oli konfutsianistlike vaadetega mees, Li Bo hea sõber. Moraliseeriv, õpetlik – nagu Li Bo, kirjutas Du Fu samuti kuust, kuid teisiti.
Alates 10. saj ei jõudnud luule enam samale tasandile – vormid kristalliseerusid, luule polnud enam rabav ega huvitav.
Neljas grupp hiina kirjanduses on proosa. Seda peetakse madalaimaks kirjandusliigiks. Ilukirjanduslik proosa on hilisem. Han-dünastia ajal loodi lühijutte imelikest/imelistest asjadest – qíguài xiǎoshuō (奇怪小说). Need olid hästi lühikesed ning seotud mingi kindla kohaga – keegi kuulis kusagil mingist eriskummalisest juhtumisest ja pani selle kirja. Sellest kujunes Tang-dünastia ajal keerulisem ja haritum chuánqí (传奇). Nüüd taheti jätta muljet, et lugu on päriselt aset leidnud. Näiteks Pu Songlingi „Libarebased ja kooljad“ on Qing-dünastia chuánqí.
Mingi dünastia oli suurte narratiivide aeg. Hiina romaan kasvas välja jutuvestmise traditsioonist – laatadel ja turgudel tegutsesid jutuvestjad. Nad kõnelesid tavakeeles. Neid lugusid hakati kirja panema, neist tekkisid kogumikud (huàběn; 话本), millest kasvas välja romaan. Kuulsaimad hiina romaanid on Shi Nai’an’i 14. sajandi romaan „Vee piiril “; samuti 14. sajandist Luo Guanzhongi „Kolmevalitsus“; 16. saj Wu Cheng’en’i „Lääne retk“; 18. saj Cao Xueqini „Punase torni unenägu“.
Pärast Hiina vabariigi väljakuulutamist tekkis realistlik kirjandus, tekkisid autorid, kes lääne kultuuri mõjul protesteerisid klassikalise kirjanduse vastu – see pidurdavat kultuuri arengut, kuna seda saavad lugeda vaid need, kes on klassikalise hariduse saanud. Realistid kirjutasid báihuà-s (白话) e tavakeeles. 20. saj kirjanik oli Lao She. Tema romaan „Kassilinna saatus“ on Hiina tolleaegse ühiskonna satiiriline kirjeldus, mida kirjeldatakse teisel planeedil elavate kasside linna elanike ühiskonnana. Samuti kirjutas ta näidendi „Teemaja“.

19. sajandi kirjandus

Romantism

Kolm põhitunnust – kujutlusvõime tähtsus, looduse tunnustamine, kirjanduses müüdi ja sümboli kasutamine. Romantilise kirjanduse säravaimad saavutused on luulevallas. Seetõttu on neid suhteliselt raske tõlkida. Romantiline romaan pole romantismiklassikas nõnda oluline. Poeesia oli üsna pikas vormis, inglastele oli eeskujuks 17. sajandi prohvetlik luuletaja John Milton („ Kaotatud paradiis“, „Tagasivõidetud paradiis“). Kuus inglise romantikut on William Blake (avastati hiljem, oli iseäralik müstik – eluajal üsna marginaalne. 18. saj lõpus ilmus topeltluulekogu „Süütuse laulud“ ja „Kogemuse laulud“, mis on usulise luule žanris, samas uurib inimelu ja -olu. Samas kirjutas ta prohvetlikke raamatuid, mida ka illustreeris. Ta arendas välja keerulise ja omapärase mütoloogia.), William Wordsworth ja Damon Coleridge („ Lüürilised ballaadid “ – revolutsiooniline , kuna muutis traditsioonilise luule stiili. 18. sajandi keskpaigani oli lääne kirjanduse luule selline, et lihtrahva elu kirjeldati satiiri teel, see polnud tõsist uurimist väärt. See luulekogu oli aga plank - ja riimvärsis, Wordsworth kujutas tavalisi sündmusi kui midagi erakordset, Coleridge ebatavalisi ja üleloomulikke sündmusi harilikena. Tema peateos on „The Rime of Ancient Mariner “, müstilise hõngu ning võimsate kujunditega poeem), Lord Byron (eluajal kõige kuulsam, saatanliku isikumüüdi looja – see pakkus eeskuju tervetele põlvkondadele, kõikjal loodi Byroni stiilis dändisid. Kõige kõrgemalt hinnatakse ta lõpetamata värssromaani, mis kuulub koomilisse žanri – „Don Juan “), Percy Bysshe Shelley (kõrgelt hinnatud meloodilise ja müstilise lüürikuna, eluajal avaldas aga ainult pikki poeeme) ning John Keats – kõige noorem neist, ta ka suri kõige nooremalt .
Klassitsism tähtsustas loomeprotsessis tehnikat , oskuslikku vilumust. Romantismi jaoks oli tähtis inspiratsioon, luuletajaid käsitleti meediumitena, kes vahendasid kõrgemat jõudu. Klassitsism tähtsustas terviklikkust, lõpetatust, romantism lõpmatust, fragmentaarsust. Klassitsism käsitles inimest kui pärispatust olendist, kes vajas lunastuseks jumala armu. Romantism kaldus pigem eneselunastuse idee poole – inimene saab omaenda tahte ja pingutuse varal oma puudulikkusest üle saada. Kunsti puhul tähtsustas klassitsism joont, romantism värvi.

Realism

Realism seostub jutustuse ja narratiivi, romaanižanriga. Realistlikust poeesiast ei räägita. Klassikalises lääne kirjanduses valitses stiilide eristamise dogma : kõrge, keskmine ja madal stiil. Süvitsi vääris käsitlemist vaid kõrgklasside elu (nagu eeposes sõdurite või kuningate elu), lihtrahva elu kujutamine oli madal žanr, mis sobis komöödiale. Alles 18. sajandi keskel ja 19. sajandil sai lihtinimene tõsise kujutamise objektiks, stiilide range jaotuslik hierarhia lagunes . Realistliku kirjanduse algusajaks loetakse 1830. aastat, mil ilmus Stendhali romaan „Punane ja must“. Prantsuse revolutsioonita poleks saanud inimese sotsiaalsete küsimuste väärtustamine toimuda. See pani erinevad ühiskonnakihid liikuma, see ei vaibunud ka restauratsiooni ajal. „Punane ja must“ puudutabki seda – pagulusest naasnud aristokraadid polnud midagi õppinud ega unustanud, kuigi Napoleoni ajal olid seisuslikud standardid pea peale pööratud. Romaani peategelane on provintsinoormees Julien Sorel. See on vaimukalt kirjutatud teos, mis tõstatab 19. sajandi prantsuse kirjandusele iseloomuliku küsimuse – noormees provintsist, kes üritab karjääri teha, nn „tõusik“. Stendhal hakkas kirjutama suhteliselt hilises eas, ta oli romaani ilmumise ajal 40ndates. Oli Napoleoni sõjaväes teenistuses, mistõttu oli restauratsioon talle väga vastuoluline .
Ka Balzac hakkas 30ndatel välja arendama oma romaanisarja „Inimlik komöödia“. Ei Dantel ega Balzacil tähendanud see midagi koomilist, see tähendas pigem surelike lihtinimeste elu käsitlemist. Balzacil on Soreliga sarnane tegelane Rastignac – selline tegelane läbib paljusid prantsuse romaane. Selle abil on võimalik kujutada ühiskonda läbilõikeliselt. Selle eelkäija oli kelmiromaan , picaresque, enamasti minajutustused, kus kangelaseks on mingi suli, kes puutub mitmesuguste ühiskonnakihtide esindajatega kokku. Kui kelmiromaan on satiirilises võtmes, siis realismis didaktikat välditakse. Balzacil tuleb realistliku romaani taotlus eriti välja. Ta üritas kujutada kaasaegseid inimtüüpe sotsioloogilisest aspektist .
Flaubert , Maupassant, E. Zola . Viimast määratletakse küll naturalistina, kuid 19. sajandil sellist vahet ei tehtud. 1860ndatel tuli alles see termin kasutusele. Ka C. Dickens ja W. M. Thackeray on suurepärased romaanikirjanikud , kuid prantsuse realistidest eristab esimest sotsioloogilise aspekti puudumine – ta on pigem moraliseeriv. Thackeray säilitas 18. sajandist pärit kombe , milles autor aeg-ajalt sekkus tegevusse ning andis asjale oma hinnangu. Prantsuse realistid vältisid seda täielikult. Nad püüdsid hoiduda jutlustamisest, nn tendentsliteratuurist.
Flaubert’i „ Madame Bovary “ peegeldab tema jälestust kaasaegse ühiskonna vastu. Ühest küljest on see ambivalentne romaan – autori empaatia on tuntav (alapealkiri „Pildikesi provintsielust“). Samas on see üsnagi õel romaan, õelutsevalt kirjutatud. Lev Tolstoi „Anna Karenina “ on omapärane vastus sellele romaanile. Eestis on realismi näide „ Mäeküla piimamees “, mis tegeleb samuti abielurikkumisega. See on Mandri-Euroopale iseloomulik. Inglise kirjanik T. Hardy kirjutas samuti sel teemal, ka saksa kirjanik T. Fontane. Süžeed või intriigi püüti samas summutada. Klassitsistlikus või romantilises jutustuses olid seiklused ja ootamatud kokkusaamised, üllatused väga iseloomulikud. See jäi alles Dickensil, nt „Oliver Twist“, kus vaeslapse kannatused grotesksete tegelastega vahelduvad ootamatute heategijatega. Tüüpilises realistlikus romaanis püüti sündmustikku ja intriigi minimaalselt kasutada, sest sellised asjad võivad kahandada teksti elutruudust.
Vene realistidest on vahest täiuslikem Tšehhov. Ta suhtub novellides umbusuga boheemlastesse ja kunstnikesse, talle meeldivad arstid ning iroonitseb intelligentsi sõnategemistesse. Samas on ta nende vastu kaastundlik. Omaaegseid kriitikuid see ärritas, kuna polnud kunagi võimalik aru saada, kelle poolt ja vastu ta lõpuks on.
21