Maailmakirjanduse lühiülevaade 2 (9)

INDIA

AUTORID (teos ja žanr, dateetingut pole vaja)

Kautilya - „Arthaśāstra“ - riigijuhtimise, majanduse ning sõjalise strateegia alane raamat
Kālidāsa – "Mālavikāgnimitram", "Abhijñānašākuntalam", "Vikramōrvašīyam"- tuntuimad on tema kirjutatud näidendid; kirjutas ka eepilisi poeeme.
Dandin - „Daśakumāracarita“ ('kümne printsi seiklused) , „Kāvyādarśa“ (' luulepeegel') – kirjutas luuletusi ja proosa-romansse.
Bāna - „Harṣacarita“ ('Harṣa teod') -India valitseja Harṣa biograafia
Subandhu - Vasavadatta – luule, stiil klassikalises sanskriti kirjanduses.
Kalhana - „Rājatarangiṇī“ ('kuningate jõgi') – Kašmiiri ajaloo kirjeldused
Varahamihira - „Pañcasiddhāntikā” ('teos viiest astronoomilisest kaanonist) - astronoomia -alane teos
Vātsyāyana - „Kamasuutra“ - lisaks seksuaalelule käsitleb Kama Suutra India ühiskonna paljusid aspekte, andes Vana-India ühiskonnast detailse pildi
Āryabhata - „Āryabhatīya“ - matemaatika ja astronoomia alane teos

TEOSED (autor kui on, žanr ja dateering)

Rigveda - hümnid ja palved jumalatele, 1700–1100 e.Kr
Atharvaveda - 12-10.saj.e.Kr. (atharman - tulepreester/ loits ). Sisaldab kas värsis või proosas maagiat - valget jsa musta
Mahābhārata - vanaindia eepos. 4. sajand eKr – 4. sajand pKr
Rāmāyana - vanaindia eeposTeos valmis umbes 2. sajandil pKr, kuid teose ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Bhagavadgītā - "Bhagavadgîtâ" on India eepose "Mahâbhârata" koostisosa
Pancatantra - ~3.saj.e.Kr, autorlus omistatakse Vishnu Śarmale. Muinasjutud .
Hitopadeśa - autor Narayana, originaalselt sanskriti kelles , tõlge pärsia keelde 6.saj. Muinasjutud
Śukasaptati - muinasjutud, 12. saj.
Brhadkathā -
Arthaśāstra - riigijuhtimise, majanduse ning sõjalise strateegia alane raamat, autor Kautilya 2-4.saj.p.Kr.
Kāmasūtra - umbes 5. sajandil Vātsjājana koostatud seksuaalelu käsiraamat.
Rājātaranginī - Kašmiiri ajaloo kirjeldused, autor Kalhana
Manusmrti - Manu seadused, autorit ei teata. 200 e.Kr.-200 p.Kr. Seadused, poliitilised tekstid.
Caraka samhitā - autor Charaka, ~3.saj.e.Kr. Meditsiiniline tekst (ayurveda)
Daśakumaracarita - autor Daṇḍin. 6.-7.saj. Romaan
Harsacarita - India valitseja Harṣa biograafia, autor Bana (Banabhatta), 7.saj.
Śākuntalā - Kalidasa näidend, 1.saj.e.Kr-4.saj.p.Kr.
Vāsavadattā - luule, stiil klassikalises sanskriti kirjanduses. Subandhu on autor. 5.sajand.

MÕISTED (seletus ja žanr)

Brāhmana - nelja veeda kommentaarid. Teoloogiline tekst. Mõtte lahtiseletamine, preestrid brahmaane ja metsainimesed aaranyakaid. Lisatakse legende. Mitmed riitused. Kuulsaim braahmana Śatapaṭha. Seletatakse , miks preestrid on tähtsamad, kui jumalad.
upanisad - Upanisadide filosoofia kuulub vedanta (vedānta) ehk veedade lõpu kirjandusse ja on lähtepunktiks paljudele india mõttesüsteemidele, ka hinduismile kui religioonile. Sõna upanišad (upanisad) tähendab sõnasõnalises tõlkes 'alla juurde istuma', mida peaks tõlgendama kui õpetaja jalge ette istumist. Upanišadid on valdavalt proosatekstid ja neid seostatakse pärimuslikult ühe või teise veedakoguga. Nad hakkavad kujunema umbes 8. sajandil eKr. Upanišadid pole esimesed filosoofilise koega tekstid, neile eelnevad braahmanad (brāhmana) ja aaranjakad (āranyaka) ehk 'metsaraamatud'.
Kāvya – ilutsev, tehislik stiil
sūtra - budismis tekstid, mille sisu on omistatud Buddhale; hinduismis aforismide kogumik, mida õpilastele õpetatakse.
Bhāsya - kommentaar, millega ümbritseti suutra
śāstra - sõnasõnalises mõttes 'kiri'; seadused üldisemas mõttes; tekstid, mis selgitavad nt. varasemaid kirjutisi.
HIINA
autorid
Kongzi - Vana-Hiina poliitik ja filosoof. Tema õpetust nimetatakse konfutsianismiks. Ise ühtki raamatut ei kirjutanud, kuid tema pärandiks on tema toimetatud raamatud ja raamatud, is sisaldavad tema õpetussõnu, näiteks „Lunyu“ („Vesteid ja vestlusi “)
Laozi – Taoismi rajaja ja poollegendaarne õpetaja, traditsiooniliselt peetakse teda „Daodejingi“ autoriks .
Sima Qian – Hiina ajalookirjutusele alusepanija, isaga kahekesi kirjutasid mitmest osast koosneva „Shi ji“, mis oli esimene ajalookroonika.
Qu Yuan – On esimene teadaolev luuleautor Hiinas, tuntuim on tema viimane autobiograafiline poeem „Li sao“
Sima Xiangru – Fu luule üks silmapaistvamaid esindajaid. Kirjutas „Zixu fu“.
Cao Cao – Cao suguvõsa vanim ja esimene luuletaja, kes luuletas sõjaretkedest.
Cao Pi – Cao Cao poeg, samuti luuletaja.
Cao Zhi – Cao Cao poeg, luuletaja, parem kui ta vend Cao Pi, hilisemad luuletused olid kurvad
Kong Rong – Üks seitsmest jian`i meistrist, kes kirjutasid sotsiaalse sisuga luulet.
Ruan Ji – Kirjutas tundelisi ja melanhoolseid luuletusi. Oli üks bambuse salu seitsmest pühakust.
Tao Yuanming (Tao Qian) – Oli maastikuluule esindaja, mõjutanud väga paljusid hilisemaid luuletajaid.
Wang Wei – Tangi dünastia aegne luuletaja ja maalikunstnik , kelle luules on palju maalilisust. Peale An Lushani mässu domineerib loodusluule.
Li Bai (Li Bo) – Tangi dünastia aegne luuletaja ja taoist, oli oma ajas uuendusliku stiiliga.
Du Fu – Tangi dünastia aegne luuletaja ja konfutsiaan, kes kirjutas sotsiaalset luulet.
Bai Juyi (Bo Juyi) – Kirjutas poeemi „Igavese kurbuse laul“
Guan Hanjing – kirjutas enamasti armastuskomöödiaid. Tuntuim teos on „Liblika unenägu“
Luo Guanzhong – On kirjutanud romaani „Kolme valitsus“ Han dünastia lagunemisest.
Wu Cheng’en – Tuntuim teos on romaan „Xi yonji“ („Lääneretk“)
teosed
Sishu – “nelikraamat” (tekstid, millest see koosneb) – Konfutsiaanlikku kaanonisse kuuluv nelikraamat, koosneb: Lunyu, Daxue, Zhong yong, Mengzi
Wujing – “viisikkaanon” (tekstid, millest see koosneb) – Konfutsiaanlikku kaanonisse kuuluvad tekstid, mille toimetajaks peetakse Konfutsiust: Yi Jing , Shi jing, Shu jing, Li Ji, Chunqiu,
Shi ji „ Ajaloolase märkmed“ - Sima Qian`i ja tema isa poolt kirjutatud mitmeosaline ajalookirjeldus, kirjutatud 109 a eKr – 91 a eKr.
Lisao „Lahkumise kurbus “ - Qu Yuan`i kirjutatud viimane autobiograafiline poeem, 3. saj eKr.
Soushen ji „Vaimude otsija kirjad“ - Hiina novellikogumik, mis sisaldas endas jutte imelistest asjadest, ilmus 3. - 4. saj. paiku
Hudie meng „Liblika unenägu“ - Guan Hanjing`i kirjutatud näidend, 13. saj-l.
Pipa ji „Lauto kirjad“ - Gao Mingi`i kirjutatud näidend, 14. saj-l
Sanguo yanyi „Kolmevalitsus“ - Luo Guanzhong`i kirjutatud romaan 13.-14. saj-l
Xi you ji „Lääne retk“/”Ahvikuningas” - Wu Chen `en`i kirjutatud romaan 16. saj-l
žanrid
shi – vokaal -istrumentaalseks esitamiseks mõeldud neljasilbilistest riimitutest ridadest koosnev luule (algselt laul), kõige tähtsamad olid hümnid ja ülikute kiidulaulud.
chu ci – Esimene autoriluule žanr, esimene autor oli Qu Yuan.
Fu – Han dünastia luule, mis ühendab laule ja proosat . Rapsoodia. Iseloomulik oli liigne kujundlikkus ja palee -elu kirjeldamine.
pian wen – proosaluule , mis oli kirjutatud kohmakas kõrgstiilis
qiguai xiaoshuo – imelised jutud ennekuulmatutest asjadest, pisijutud ja novellid
chuanqi – kevade ja sügise annaalid
huaben – Hiina romaani eelkäija, kogumikud, mis hakkasid tekkima 13. saj-l
JAAPAN
Autorid:
Kakinomoto no Hitomaro – Luuletaja Asuka perioodil, kõige tähtsam Manyoshu luuletaja.
Ariwara no Narihira – Waka luuletaja, „Ise monogatari“ kangelane
Ono no Komachi – Waka naisluuletaja, peetakse ilusa naise sümboliks Jaapanis
Murasaki Shikibu – Naisluuletaja ja romaanikirjanik, Genji lugude autor („Genji monogatari“)
Sei Shônagon – kirjanik, „Padjaraamatu“ autor
Saigyô – Heiani ja Kamakura perioodi luuletaja, kirjutas eksistentsialistlikku erakukirjandust, pani aluse ränd-poeedi traditsioonile
Kenkô – Muromachi ja Kamakura perioodi luuletaja, kirjutas „Tsurezuregusa“, „Jõudeaja võrsed“
Bashô – Edo perioodi kuulsaim luuletaja, kuulsaim haiku tegija
Teosed:
"Kojiki" – Muistsete aegade kroonika, loomise müüt, ilmumise ajaks peetakse 712 a
"Man'yôshû" – Vanim luuleantoloogia, koostaja on Otomo no Yakamochi, ilmus umbes 770 a-l
"Kokinshû" – Luuleantoloogia, mis sisaldab tankasid, koostas Ki no Tsarayuki, ilmus 905 a-l
"Genji monogatari" – Murasaki Shikibu poolt Heiani perioodil kirjutatud õukonnaromaan
Mõisted:
kambun – jaapanis kirjutatud hiinakeelne proosa
tanka – lühike jaapani luuletus (5+7+5+7+7)
haiku – lühike jaapani luuletus, loodus- või armastusteemaline (5+7+5).
monogatari – suulise traditsiooniga tihedalt seotud vested või jutud, tihtipeale üleloomulikest asjadest

renga – 14. sajandist pärit seosvärss, mis tekib mitme inimese koostöös.
ARAABIA , TURGI, PÄRSIA
qasīda – pikk stroofita ood, koosnes baytidest.
ghazal (gazeel) – lüüriline armastusluule, sellest kasvas välja linnaluule ja luule lootusetust armastusest
Qur’ān – Araabia pühakiri, 650 – 56 a-l
al-Mu’allaqāt – Hammadi poolt koostatud qasidasid sisaldav luulekogu , 7 luuletajat, 8. saj
hamr – veiniluule
zuhd – askeetlik luule
Layla ja Madžnun – Üks põhilisi žüseesid Araabia kirjanduses, klassikaline gaseel
Abū Nuwās – hamri ehk veiniluule esindaja
al-Farābī – Turgi päritolu filosoof, kes kirjutas „Õilsa linna“, tegeles utoopia ideega
Ibn Sīnā – Pärsia filosoof ja teadlane , kirjutas üle 400 raamatu, samuti kirjutas nelikvärsse
Ibn Rušd – Euroopa mõistes olulisim Araabia filosoof, tegutses Hispaanias, kirjutas väga erinevatel teemadel ja väga palju
al-Ghazālī – sunniitliku suuna esindaja, sufist, kes püüdis erineva suuna sufiste lepitada, kirjutas „Lampide orva“
sufism – Islami müstiline vool, mis uskus, et koraani ei saa mõistusega võtta, vaid peab tunnetama isiklike kogemuste kaudu
Avesta – pärslaste pühakiri, mis ideoloogiliselt sarnaneb veedadele, avestat säilitati suuliselt
ruba’i – nelikvärss
Rudakī – Iraani luule vanim klassik, tema luulest on säilinud vaid fragmendid
Firdausī – kirjutas „šahname“ ehk „Kuningate raamatu“
Šahname – Firdausi kirjutatud raamat („Kuningate raamat“), mis on tagasivaade Iraani ajaloole, koosneb kolmest osast. Umbes 11. saj-l
Sanā’i – teda peetakse sufismi õpetusluule rajajaks, „Tõe peidetud aed“
Farīd ad-Dīn Attar – kirjutas raamjutustuse „Lindude keel“
„Lindude keel“ - Farid ad-Din Attari kirjutatud raamjutustus 13. saj-l
Nizāmī – Kaukaasiast pärit Pärsia luuletaja, kes kirjutas hamsasid.
nazira -
Hamsa – viisikpoeem, millel on kindlad temaatilised osad
Rūmī – Koostas diivani , kirjutas sufismiõpetuse poeemi „Mathnawi“
„Mathnawi“ - Rumi kirjutatud sufismiõpetuse poeem 13. saj-l, nimetatud ka pärsiakeelseks koraaniks
’Umar Hayyām – läänes kõige tuntum Pärsia kirjanik, kirjutas rubai`sid
Saadi Širazī – kirjutas gaseele ja proosavormis sufismi õpetuspoeemi „Puuviljaaed“
Ališer Navā’i (Navoii) – Usbeki rahvusliku kirjanduse rajaja, kirjutas poeeme, loomingu tipuks peetakse poeemitsüklit „Hamsa“
„Dede Korkuti raamat“ - Turgi eepos, kirja pandi Osmanite impeeriumis 15. sajandil
„Divanu Lughat’t-Turk“ - Esimene oluline filoloogiline teos, mille pani kirja Mahmud Kaškari 11. saj-l
„Kutadgu Bilig“ - Turgikeelse poeesia algus, teadus sellest, kuidas olla õnnelik, autor Yusuf Has Hacib, 11. saj.
Yunus Emre – Türgis sündinud sufiluuletaja