Maailmakirjandus (2)

Antud nimekirjale lisaks vaadake üle ka erinevate kirjanduste perioodid.
India:

AUTORID (teos ja žanr, dateetingut pole vaja)

Kautilya -„Arthasastra“ – Manu seaduste peegel , vastand. (ind.kirjanik)
Kālidāsa- india kirjanik, luule ja lavateosed. „Kumara sünd”
Dandin - india kirjanik ja kirjandusteoreetik ; „Luulepeegel” sansk. Poeetika käsiraamat; romaanjutustuse vormis romaan „Kümne printsi seikslused”.
Bāna
Subandhu-
Kalhana - india kirjandjuses histolograafia tähtsaim esindaja „Kuningate kosk “
Varahamihira - Ind.astoloogia suurkuju .“Brhatsamhita“-värsivormis.
Vātsyāyana - inida kirjanik, „Kaamasuutra”, proosa
Āryabhata - Ind. astroloogia isa. „Aryakhatiya“värssides teaduskirjandus .

TEOSED (autor kui on, žanr ja dateering)

Rgveda – loodud II a tuh. e Kr induse jõekonnas, sanskriti keeles, veedade ( india kirjanduse vanima kirjavara, hinduismi õpetuslik lähtealus) vanim osa. Koosneb muinasindia jumalate pühendatud hümnidest.1028 hümni, 10 raamatut (mandalat), autoriteks on muistsed luuletajad ja targad, hinduism käsitleb seda kui ilmutuslikku teksti.
Atharvaveda – kogum hümnidest ja loitsudest, mis moodustab vana püha kirjade kogumi, mida me teame kui veedasid.
Mahābhārata – india eepos , autoriks Vyasa, 180 000 värsirida, pärineb 400 e.m.a, palju kõrvallugusid (müüdid, filosoofilised tekstid) Sisu: sõjad kauravate ja pandavate vahel.
Rāmāyana – vanim india eepiline poeem (eepos), autor Valmiki (tegelikult pole ühegi autori looming), pärineb umbes 300 a e.m.a , sisu: prints Roma lugu, ramayana on väga populaarne ka teatrites. Kathakali teatris, jaava varjuteatris.
Bhagavadgītā – sanskriti keeles „bhagavati laul“, magabarata 6 raamatu osa, valmistatud umbes 4-3 saj. e.m.a, Sisu: pandavate pealiku Ardžuna ja tema sõjavankrijuhi jumal Khrisna vahelised vestlused: Khrisna õpetab vabanema illusoorsuse painetest.
Bhagavadgita on krishnade usualgatajate põhitekst.
Pancatantra – 5 raamatut, loomavalmidest. Autoriks on india pühak Bidpay, 11 saj, on tõlgitud 200 keelde (13 saj. ladina keelde), lääs on sealt saanud oma muinasjutu teemad.
Hitopadeśa – India kogum sanskriti mõistujutte proosas ja/või värssides. Kuigi H on sisult ja struktuurilt Pancatantrale sarnane, on ta siiski rikkalikuma sisuga. H. Sisaldab palju lühijutukesi mis on hindamatu väärtusega moraali ja tarkuse õpetusi täis.6 saj m.a.j. taastati sanskriti keelne tekst. Järelikult originaal onveel varem.
Śukasaptati - [sanskr., Lood papugi'70 '], Siukasaptati, sanskriti jutustuste kogu (loodud umbes XII saj) tundmatu autor; üsna populaarne, paljud tõlgitud sisud on muudetud natuke ( nt. pärsia keeles Tutiname )
Brhadkathā –
Arthaśāstra - on vana India uurimus riiguvalitsemiskunstist, majandusest ja sõjaväelisest strateegiast. Valmimisaeg u 4 saj e.m.a, kuid professor Thomas Trautmann väidab, et see kirjutis ei ole vanem kui 2 saj. pKr. Selle autoriteks arvatakse olevat Kauṭilya ja Vishnugupt koos Mauryani peaministri Chanakyaga.
Kāmasūtra – Vatsyayana on autoriks. 1250 värssi, 36 peatükki, mis on omakorda jagatud 7 osaks. Iidne india tekst, mis seletab inimeste seksuaalset käitumist, ning jagab õpetusi seksis. Kama tähendas sanskriti keeles sensuaalsust või seksuaalset naudingut. Sutra tähendas jooga ühte põhisuunda, hoiakut.
Rājātaranginī – (tähend. Kuningate jõge). Autor Kalhana (12 saj.). Värsimõõduline kroonika, kirjutatud sanskriti keeles. Raamat olevat kirjutatud 1147 -1149 a. Kashmiiri orus elavast dünastiast. Kuningas Kalashi valitsemisajast.
Manusmrti – (tähendab Manu seadused) .Teisiti teada kui Mānava-Dharmaśāstra. Sanskriti keelne. On hinduismis ühst vanimaid ja tähtsamaid dharmasastra värsimõõdulisi tekste. Päris inimautoriks loetakse inimest kelle eponüüm (ehk enda isikunimest tuletatud nimetus) oli “Manu“. Selle raamatu ilmumis aastaks arvatakse olevat 200a. e.m.a ja 200 a. m.a.j vahel olev aeg.Sisu: sisaldab Brahma antud õpetusi poliitikast ja õigusest. Raamat sisaldab 1000 peatükki.
Caraka samhitā – Autor Caraka. Iidse india loomupärane tekst, mis puudutab sisemeditsiinilisi teemasid . Raamatus on 120 peatükki, mis omakorda moodustavad 8 sektsiooni . Selle raamatu kirjutamine sai alguse 3 saj e.m.a. kuid oasisid peatükke tehti veel ka 9 saj pKr ümber.
Daśakumaracarita – sanskriti keelne lugu, mis tõlkes peaks tähendama „printside seikluslood“. Autor on kuulus Dandin. Teose ilmumis aeg 6-7 saj.maj. sisu: lugu räägib 10 prinsti seiklustest, kes on kõik mingilmääral oma pärandusest ilma jäänud. Ning selel ragajärjel lähvad otsima armastuts ja võimu. Võib öelda et see teos on lausa novelli maiguga.
Harsacarita – sanskriti keelne. (tähendab „Harsa kangelasteod“).Autor on Bana, kes oli 7 saj indias sanskriti kirjanik ( ta oli kuningas Harsha nn „õukonna poeet “). Sisu: 8 pt. Imperaator Harsha eloloost. 2 esimest pt. Räägivad kokkuvõtlikult Harsha esivanematest ja tema varasemast elukäigust.
Śākuntalā – Hinduismi mütoloogia. Shakuntala on imperaator Bharata ema ja Dushayana (Puravate dünastia looja). Tema nimi tähebdndab seda, et inimene kes on lindude kasvatada olnud( ta oli nümf). Tema traagiline elukäik. Autor Kalistada.5 saj. maj.
Vāsavadattā -

MÕISTED (seletus ja žanr)

Brāhmana- ükskõik missugune iidne hindu proosa tekst mis seletab veedade suhteid ohverduslikel tseremooniatel. Zanr -proosa
Upanisad- riigihanke leping veedas. Zanr-õpetus, ametlik dokunment
Kāvya- viitab tehissubstraadile sanskriti kirjandus stiil, mida kasutatakse India kohus poeedid õitsev alates esimesest poole seitsmendal sajandil AD See kirjandus stiil on iseloomustatud poolt rohke kasutamine arvud kõnet, metafoore, similes ja hüperbool luua oma emotsionaalset mõju.. Lõpptulemuseks on lühike lüüriline töö, kohtuteenistujaid eepiline, jutustava või dramaatiline tööd. zanr-luule
Sūtra - , sõna-sõnalt tähendab trossil või teemat, mis hoiab asju koos, ja rohkem piltlikult osutab mõttekild (või liin, reegel, valem) või kogumist selliste aphorisms kohta kujul käsiraamat. lukirjandusliku vormi kohta Sutra oli mõeldud kontsentreerituse, nagu tekstide, mis on ette nähtud meeldejäetud õpilaste mõned formaalsed meetodid virtuaalne ja teaduslik uuring. See võib olla suuline õpetus või kirjalik kanooniline pühakiri.
Bhāsya - (Sanskriti: "see, kes on ja mida arutatakse"), India filosoofia, pikka kommentaari aluselise teksti süsteemi või kooli, (lühemast Kommentaaridega nimetatakse vākya s, või vṛtti s). Bhāṣya s võib alg-, kesk - või isegi kolmanda taseme. Esmane bhāṣya s on kirjutatud algmääruse sutras (või tekst), nagu näiteks Nyāya Sutras on Vedanta Sutras ja grammatilisi sutras kohta Pāṇini. Tasumata näited on Patañjali's Mahābhāṣya kohta Pāṇini ja Sankara's Śaṅkarabhāsya ja Rāmānuja's Śrībhāṣya, kes mõlemad puudutasid Vedanta Sutras.
Śāstra - śāstra (Skt., reegel).. Žanr kirjanduse vastu kategooria Sutra. Nimetus "Sutra" on reserveeritud tekstid, mida peetakse sõna Buddha , samal ajal kui "śāstras" on tööde koosseisus teiste autoritest. Need koosnevad treatises kõik küsimus õppinud teemadel , samuti Kommentaaridega teiste tööd. Pāli samaväärne mõistet sattha, kuid on harva leitud.
Hiina:
autorid
Kongzi – 6.-5. Saj ema. Hiina filosoof ja õpetlane, millest teame et dao kui moraalne põhimõte, haridus , sündsus, nimede korrastamine. Tema õpilased kirjutasid tema tekstid üles. Nt. Lunyu – (vesteid ja vestlusi ), dialoog õpilastega. Konfutsionism. Konfutsianistlikku kaanoni kuulub nelik ja viiskik raamat.
Laozi – 4-3. Saj ema. Tema õpetused oli vastandlikud kongfuzile. Dao on kui haaramatu printsiip- tegutsematus (toimi toimimata). Filosoofiline taoism ja rahvausund- taolased tegelesid alkeemiaga- otsisid surematust!
Tema peateos on Daodejing – filosoofiline traktaat, mille peateemaks on kulg. Maailma enim tõlgitud teos. Keele kasutus lihtne, lakooniline , struktueeritud, kuid sisu on üsnagi keerukas.
Sima Qian – 2-1 saj ema. Hiina kirjanik Han dünastia õukonnas. Peetakse hiina ajalookirjutise isaks, kuna ta koostas Hiina ajaloo 2 tuh. aasta vältel. Tema kirjutistes on palju elavat, realistliku ja vahel ka humoorikat temaatikat. Teos „Shiji“
Qu Yuan – hiina õpetlane, kuninga õukonna minister ja ka poeet. 4-3 saj. ema. Tema kuulsamaid teoseid on Chu Ci (või siis CHU laulud/ Li Sao), mis oli loodud sõja perioodi ajal.
Sima Xiangru - 2 saj. ema. Hiina kirjanik ja väikeametnik Lääne- Hani dünastias. Tuntud oma luuletamis oskuste pärast.tema kuulsaim teos Chang Mehed Fu, mis on kirjutatud Fu stiilis (proosa- kirjanduslik zanr, mis on kirjutatud eba värsimõõduline. Fu stiil on Sima Xiangru looja)
Cao Cao - 2-3 saj hiinas Ida-Hani dünastia kansler , sõjapealikja samas ka osav kirjanik. Teda peei julmaks türanniks. Asutas Wei kuningriigi ( teada ka kui Cao Wei ). Kirjutas palju sõjalisi traktaate. Teos „kolme kuningriigi kroonika“
Cao Pi – Üks Cao Cao vanimatest poegadest. 2-3 saj. hiina luuletaja. Kirjutas palju lühijutukesi erinevatel teemadel. Kirjutas esimesena Hiina luulet, kus ta kasutas 7 silpi rea kohta.
Cao Zhi – 2-3 saj. noorem Cao Cao poeg. Hiina poeet, tema luulestiil sündis jin dünastia algusaegadel. Seda stiili, mida tema viljeles kutsuti jian `an stiiliks.
Kong Rong – 2-3 saj. hilise Ida- Hani dünastia kolmevalitsuse õukonna bürokraat, poeet ja väikeametnik. 20nes põlvkond konfutsiusest. Teenis oma leiba Cao Cao õukonnas. Hukati kuna ta oli Cao Cao poliitiline vastane ja suutis teda nii mõnigi kord oma rahva ees häbistada. Viljeles ka jian`an stiili, ta oli isegi üks 7 jian`an õpetlastest.selline stiil oli nagu ärev kaebelaul lühiajalise eluea üle (kuna eriti kaua ei elatud sellise elustiili ja töökoormusega). Jian`an poeemid olid üleminek rahvalauludest õpetlaspoeemideks.
Ruan Ji –Hiinas elanud 3 saj. oli Seitsme Saaga Bambuse salusse, kuhu kuulus grupp taoistlike õpetlasi, nad olid enamasti kirjanikud ja muusikud verisel 3 saj.(sõja pärast). Niiet tema looming oli ka kirjutatud üsna veristes ja julmas maailmas.
Tao Yuanming (Tao Qian) – Hiina luuletaja, 4-5 saj. ülistas lihtsais selgeis värssides maaelu , veini, loodust, muistseid konfutsianistlike voorusi. Teosed „kojutulek“, virsikuõie allikas“
Wang Wei – 8 saj hiina poeet, tuntud ka buddah poeet. Tangi dünastia poeet, riigimees , muusik ja maailija. Tuntud oma nelikvärsi poolest, kus tavaliselt on põhitemaatikaks inimese olemasolu, udu, vesi ja rahu.
Li Bai (Li Bo) – hiina luuletaja, 8 saj. tema luules kajastus inimese ja looduse ühtsus, kuuletumine kõiksuse eluhingusele (taoism). Filosoofiline olemisrõõm ja ilu ülistamine, filosoofilised eleegilised mõtisklused.
Du Fu – hiina luuletaja, 8 saj. konfutsianistlik elutunnetus, pessimism, ühiskonna kõlblusetus (Tangi dünastia õudusi), rahulik loodusluule
Bai Juyi (Bo Juyi) – hiina luuletaja 8-9 saj. intiimne mõtteluule, lihtsus, elulähedus. Luuletused „ Laul lõputust laulust “, „ Lauto laul “
Guan Hanjing
Luo Guanzhong
Wu Cheng’en
teosed
Sishu – “nelikraamat” (tekstid, millest see koosneb) mille koostas Zhu Xi 2-3.saj
Vesteid ja vestlusi (Lunyu);
Mengzi (Mencius);
Suur õpetus (Daxue);
Keskmine tavaline (Zhongyong).
Wujing – “viisikkaanon” Konfutsius kasutas oma õpilaste õpetamiseks
Muutuste raamat (Yinjing)
Kirjade (Ajaloo) raamat ( Shuijing )
Laulude raamat (Shijing)
Kommete raamat (Liji)
Kevaded-sügised (Chunqui
Shi ji „ Ajaloolase märkmed“ ilukirjanduslik ajalooallikas (Tan dün.aegne) autor Sima Qian.
Lisao „Lahkumise kurbus “ – Qu Yuan. Chuci žanris.
Soushen ji „Vaimude otsija kirjad“
Hudie meng „Liblika unenägu“ Guan Hanjing. Draamakirjandus .
Pipa ji „Lauto kirjad“ Yuan dün.ajal. Gao Ming . Draamakirjandus.
Sanguo yanyi „Kolmevalitsus“ - 14. sajand ajalooline romaan. Luo Guanzhong.
Xi you ji „Lääne retk“/”Ahvikuningas” 14.saj. Wu Cheng’en. Romaan.
žanrid
shi- tänapäeval tähistab luulet üleüldse. „Shijing“ – lauluraamat.Ridade lõpud omavahel riimitud,stroofides.Põhiliselt olmeelu laulud.
chu ci- lõuna piirkondadest pärit luuletraditsioon . 6-silbiline
fu - Han’i dün.’i uus luule zanr, mis oli suur ja pateetiline. Ühendas luulet ja proosat , oluline vorm, mitte sisu (rapsoodia). Oli raske, palju kohustuslikke elemente.
pian wen - paralleelproosa.luule vaheldub proosaga. Ilu tähtis, emotsioon ja sisu vähetähtis
qiguai xiaoshuo- jutud imelikest asjadest (vanim järgmisest -> chuanqist)
chuanqi - eelmise jätk, vormilt keerulisem. Mõeldud esteetiliseks naudinguks. Proosažanr.
Huaben - raamatu ümberjutustus. Rahvajutt . Juttu vestavad ümber jutuvestjad (daah..logiš)
Jaapan:
Teosed:
"Kojiki" - Jaapani vanim püha ajaloo- ja mütoloogiakroonika.
"Man'yôshû" - Jaapani vanim luule antoloogia, 8-9 saj, palju erinevaid autoreid
"Kokinshû" - 10saj keisri tellimusel koostatud luule antoloogia. 1.keiserlik luuleantoloogia
"Genji monogatari" - romaan, 11saj, autor Shikibu
Autorid:

Kakinomoto no Hitomaro
Ariwara no Narihira - umb nagu Don Juan .kirjutas „Kokinshu“d kirjutas
Ono no Komachi - kannatajanaine. Nikki ja monogatari esindaja.
Murasaki Shikibu – jaapani naiskirjanik , 11 saj. tema nimi on tegelikult pseudonüüm. Tema romaan „genji monogatary“ – armuseiklused üliklikus miljöös: rafineeritud meelelisus , budistlik nukker kaduvus, lähtub mõistest „ilu lummus“
Sei Shônagon – jaapani naiskirjanik 10 -11.saj. žanr zuihitsu (põgus ülestähendus), „Padjaraamat“
Saigyô - 12.saj. erakukirjandus
Kenkô - Jõudeaja võrsed” 13.saj jaapani mõttetark
Bashô - 16 saj. jaapani luuletaja, haikustiili välja mõtleja, „Viis armastust ihkavat naist”.
Kawabata Yasunari – jaapani kirjanik, „Lumine maa”, katsetas sürrealismiga. ”. Räägib Jaapani ’müstilisest tarkusest’ , zenist.
Murakami Haruki- jaapani romaani kirjanik, esikromaan "Kuula tuule laulu"
Mõisted:

kambun -– hiina märkidega jaapani kirjandus. Meeste kirjaviis . Selles on kirjas seadused, faktid,suutrad
tanka - vormi skeem 57577 lühike luuletus
haiku - zen-budismist ja taoismist mõjutatud loodusluule (575)
monogatari - jutustus (otsetõlge on ’asjadest vestma’)
renga - seosvärss
Araabia , pärsia, turgi:
Qasīda - araabia vanim kirjandus žanr, leiutaja Imru-ul Quais 6.saj
Ghazal (gazeel) – islami kirjanduszanr 7 saj. põhiteemaks on lootusetu, idealistlik armastus, enesepiinamine surmani. Nt. Hazif, Jamil
Qur’ān - islami pühakiri, pärineb 7saj Muhamedi jutlustest, koosneb 114 ptk e suuradest
al-Mu’allaqāt - olulised qasidad, mis tikiti riidele
madh - panegüüriline luule
hamr -veiniluule, esindaja Abu Nuiaš
zuhd - askeetlik luule, esindaja Abu l-Atahya
Layla ja Madžnun - araabia luuletaja, tõlkes ta nimi ’hull’. Uzriitliku suuna rajaja arab.luules. läks naise pärast hulluks.
Abū Nuwās - araabia luuletaja, joogi- ja lembeluule . Arab. Kirjanduse uuendusstiili viljeleja
al-Farābī - „Õilis linn”, araabia kirjanik
Ibn Sīnā - Pärsia füüsik, filosoof ja teadlane, kirjutas nelikvärsse (rubiisid
Ibn Rušd - araabia filosoof, viis kooskõlla islami ja Aristotelese õpetuse
al-Ghazālī - pärsia päritolu teoloog , filosoof, jurist ja müstik. Ta on üks tähelepanuväärsemaid õpetlasi islami filosoofia ajaloos. „Lampide orav”
Ibn Tufail 12 saj Pärsia kirjanik „Elav Ärganu poeg”
Ibn al-’Arabi – araabia filosoof ja luuletaja, sufismi ainelised traktaadid ja mõtteluule
Tuhat ja üks ööd araabia jutukogu
Muwaššah
Adab 8-13.saj kirjandusžanr, kus luule ja proosa vahelduvad.
Maqāma 8-13 saj.araabia kirjandusžanr. Euroopas vastab sellele kelmiromaan
Sufism – 8 saj. müstilis- askeetlik filosoofiline vool ( antiik-kreeka, hinduismi, budismi mõjud). Tee, järk-järguline maisest elust irdumine – askees , süvenemine palveisse, vaimsed treeningud , eesmärk on ühineda Jumalaga elu ajal. Seda ühtesulamist kujutatakse erootilisena. Veini-jumal-naine – ekstaas , nende süntees.
Avesta - muinasiraani kirjamälestis mis sisaldavad iraani usundi mütoloogilisi ja rituaalseid tekste; Zarathustra tekstid
Kalila va Dimna - raamjutustus , kus kirjutati loomadest. Autor Ibn al - Mahaffa
ruba’i - nelikvärss (igas reas 16 silpi)
Rudakī - 10.saj Iraani luule vanim klassik „ Luulepudemed ”
Firdausī - pärsia-tadžiki luuletaja, koostas ja värsistas iraani eepose „Sahname”. 11.saj
Šahname - – iraani rahvus eepos, kujunes 10-11saj, koostaja Firdausi. šahname ehk kuningate raamat
Sanā’i - õpetusliku poeemi rajaja. "Tõe peidetud aed"
Farīd ad-Dīn Attar - Pärsia luuletaja ja viljakas müstiliste tekstide autor, „Lindude keel“
Mathnawi - pärsia kirjaniku Rumi peateos, mida on peetakse pärisa kirjanduse tipuks
„Lindude keel“ – mystilised tekstid. Farid ad-Din Attar teos.
Nizāmī - iraani luuletaja, hamsa väla mõtleja
Nazira- Nizami teos, teos koosneb viiest poeemist
Hamsa - viiest eepilisest luuleteosest koosnev tsükkel, välja mõtles Nizami, pärsia-tadžiki ja turgi rahvaste keskaja kirjandus.
Rūmī - oli pärsia (tadžiki) luuletaja, jurist ja teoloog, „Mathnawi”
’Umar Hayyām- pärisa luuletaja, kasutas rubaiid
Saadi Širazī - pärsia luuletaja, „ Roosiaed ”, armastusluule
Navā’i – turgi kirjanik, proosa „Mõtete varaait”
Minu onu Korkuti raamat – orguusi eepos, 11-14 saj, koosneb 12 iseseisva sisuga lugulaulust
Ališer Navā’i (Navoii)
„Dede Korkuti raamat“
„Divanu Lughat’t-Turk“
„Kutadgu Bilig“
Yunus Emre