Kujutav geomeetria Pindade lõikumine 6. variant (0)

1) Sissejuhatus – Sotsioloogiline  vaatekoht - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 1 
1.1. Mis on sotsioloogia?
Sotsioloogiaks   nimetatakse   teadust,   mis   uurib   inimese   käitumist    grupis ,   hõlmates   nii
kollektiivseid   jõude   kui   ka   viisi,   kuidas   inimene   iseseisvalt   mõtestab   oma   kogemusi.
Sotsioloogia   uurib   teaduslikult   ja   süstemaatiliselt   inimühiskonna   ja   inimeste   sotsiaalset
käitumist tema suhetes grupi ja sotsiaalse struktuuriga.
1.2. Mille poolest sarnaneb ja erineb sotsioloogia teistest sotsiaalteadustest?
Sotsiaalteadused    uurivad   inimkäitumist   ja   grupielu,   püüdes   vaadata   neid   nähtuseid
võimalikult erinevatest vaatekohtades. 
Sotsioloogia   pöörab   vähem   tähelepanu   ühiskonna   ühele   aspektile   või   kitsale   sündmuste
ringile  (nagu teevad ajalugu,  majandusteadus  ja politoloogia). Jälgib rohkem kollektiivset
kogemust ning struktuure ja muutuseid. Uurib produkte: uskumused, väärtused, elureeglid,
haridus ,  tervishoid , muusika , kunst , näitekunst.
Sotsioloogia   rõhutab   kollektiivse   elu   terviklust   nagu   (sotsiaal)antropoloogia.   Erinevused
nende vahel on ähmased.
Sotsioloogia ja psühholoogia erinevus on selles, et teine lähtub inimkäitumise põhjustest,
esimene situatsioonist, kus käitumine aset leiab. Esimene on tegurite poolest pigem väline,
teine seesmine.
1.3. Millele  viitab  ja mida tähendab sõnapaar «sotsioloogiline  kujutlus »?
Sotsioloogiline   kujutlus   põhineb   isikliku   ja   ühiskondliku   kogemuse   käsitluste   erinevusel.
Sotsioloogid uurivad, kuidas isiklikud probleemid muutuvad ühiskondlikeks. Sotsioloogiline
kujutlus juhib tähelepanu 3 küsimusele: kuidas lahterdatakse tegevusi teatud ühiskonnas, kus
asub see ühiskond inimajaloos ja milliseid mehi ja naisi see ühiskond toodab.
1.4. Millele viitab ja mida tähendab sõnapaar «sotsioloogiline vaatekoht»?
Sotsioloogidel   on   oma   terminid   ja   teoreetilised   lähenemised   (vahendid   ja   tööriistad).
Igasugune   lähenemine   on   vaatekoht.   Sotsioloogilist   vaatekohta   iseloomustavad   peamised
tunnused: huvi ühiskondliku elu kui terviku vastu, rõhk inimkäitumise kontekstil, tähendus
tekib   sotsiaalsest   interaktsioonist,   rõhk   ühiskonnal   ja   indiviididevahelistel    suhetel .
Sotsioloogiline lähenemine eeldab, et on olemas kollektiivne tegevus, mida saab uurida.
1.5. Millele viitab ja mida tähendab sõnapaar «sotsiaalsed faktid»?
Lahterdatud   korrapärasused,   mis    kirjeldavad    pigem   kollektiivi   kui   selle   üksikuid   osi.
Durkheimi    sõnul   tuleb   sotsiaalseid   fakte   seletada   teiste   sotsiaalsete   faktidega   viidates
sotsiaalsele struktuurile.
1.6. Mis rolli mängib  sotsioloogias  ja sotsioloogilistes uuringutes teooria?
Teooria   on   loogiliselt   seotud   väidete   kogum,   mis   selgitab   terviklikku   sündmuste   klassi.
Teooriatega seotakse informatsioonikillud omavahel kokku, et nad annaks rohkem teadmisi
suuremate mustrite kohta ühiskonnas. Teoreetilisi raamistikke ja mudeleid on palju erinevaid.
Iga teooria kujutab endast maailmale  vaatamise  erilist viisi ning juhib tähelepanu ühiskonna
erinevatele aspektidele.
1.7. Mis panuse andis August Comte ( 1798 -1857) sotsioloogia  arengusse ?
Teda   nimetatakse   sotsioloogia   rajajaks.   Moodustas   sõna   “sotsioloogia”   (socius  ld.   keeles
kaaslane ,  logos  kr.  keeles   millegi    uurimine ).   Tahtis   vana   traditsioonilist   korda   asendada
ühiskonna ja grupielu teadusliku uurimisega.  Positivism  - teadus võib olla väärtustevaba ja
objektiivne. 
1.8. Mis panuse andis Karl  Marx  ( 1818 -1883) sotsioloogia arengusse?
Teda ei huvitanud sotsiaalset elu võimaldavate peamiste seaduspärasuste paljastamine. Teda
kohutas tavaliste tööliste viletsad  elutingimused  ning tohutu ebavõrdsus nende vahel, kes
juhtisid/kontrollisid ja kes  pakkusid  tööjõudu üleküllastunud turul. Lähtudes sotsiaalse korra
ekspluateerimisel   ja   konfliktil   põhinevatest   probleemidest   arendas   ta   välja   kompleksse
ajaloo-   ja   ühiskonnateooria.   3   suurt   panust   ühiskonnateooriasse:   orgaaniline   terviklikkus
(arusaam   ühiskonnast,   kui   inimkehale   sarnasest   organismist   -   igal   osal   oma   funktsioon),
majandusliku sektori tähtsus (vara jagunemine tootmisvahendite omanike ja mitteomanike
vahel), konflikti roll ajaloo kujundamisel (majandussüsteemis pidev võitlus tootmisvahendite
omanike ja mitte-omanike vahel).
1.9. Mis panuse andis  Emile   Durkheim  (1858-1917) sotsioloogia arengusse?
Nagu Comte - vaatles ühiskonda  omaette  reaalsusena. Oli huvitatud sotsioloogia loomisest
eraldiseisva akadeemilise distsipliinina - võimalik rõhutada ühiskonna unikaalsust ja võimatu
taandada   ühiskonna    uurimist    üksikindiviidide   uurimisele.   Sotsiaalse   statistika   leiutaja.
Sotsiaalne   käitumine,   uskumused,   ideed   on   sotsiaalse   struktuuri   osad,   peegeldavad
ühiskonda.
1.10. Mis panuse andis Max  Weber  (1864-1920) sotsioloogia arengusse?
Marxiga   sarnased   huvid,   arusaamad   (orgaaniline    konseptsioon ,   ajalooline   analüüs).
Maailmapaljastus: “Kui tadus avalikustab  loodusseadused , hävineb osa eksistentsi imest ja
müstikast.”   Arvas,   et    tehnoloogia    ja   kaasaaegsed    organisatsioonid    muutuvad   uut   tüüpi
vanglaks.  Weberi  rõhk oli ideedel. Uurijad pidid püsima objektiivsete vaatlejatena. Weberi 2
vaatenurka: väärtusvaba uurimise vajadus, oht teadmiste väärkasutamise ees. Weber nõudis,
et peame mõistma sotsiaalset  tegelikkust  nende seisukohalt, kes seda kogevad - mõistmine.
1.11. Mis panuse andis Georg Simmel (1858-1918) sotsioloogia arengusse? 
Soovitas   keskenduda   suhtlevatele   kinimestele,   et   saada   vastust   küsimusele,   kuidas   on
ühiskond võimalik. Ühiskond oli Simmeli jaoks ühiskonnaliikmete vaheliste vastasmõjude
muster. Alustas igapäevaelu elementidega ja jõudis suhete kvaliteedi analüüsimiseni. Tema
objekt ja meetodid  erinesid , kuid oli  teistega  sarnaselt vastu sotsiaalse käitumise taandamisele
üksikisiksustele.  Reaalsus  moodustub ühtseks tervikuks alles inimeste omavaheliste suhete
käigus.
1.12. Mis panuse andis Georg Herbert Mead (1863- 1931 ) sotsioloogia arengusse?
Inimestevaheline    interaktsioon    oli   sotsioloogiliste   uuringute   peamine   objekt.   Vestlusega
loome    reeglid   ja   tähendused   -   ühiskonna   kord.   Sotsiaalses   interaktsionis   esineb   alati
ettearvamatust ja pinget.
1.13. Mis panuse andis  Talcott  Parsons ( 1902 -1979) sotsioloogia arengusse?
Strukturaal-funktsionalistliku   koolkonna   esindaja.   Äärmiselt   keeruline   teoreetiline
lähenemine:   sotsiaalne   süsteem   on   tervik,   mis   koosneb   omavahel   tööd   kergendavate
sidemetega seotud osadest. Tähtis on, et gruppi või ühiskonda hoiab koos  harmoonia  või
tasakaal   osade   vahel   -   funktsionaalsed   suhted.   Väärtuskonsensus   -   viitab   grupi   liikmete
vahelisele kokkuleppele grupi eesmärkide ja nende saavutamiseks valitava õige tee osas.
Väärtused - hea ja  soovitav , juht õigete otsuste langetamisel.
1.14. Mis panuse andis Robert K. Merton ( 1910 -2003) sotsioloogia arengusse?
Strukturaal-funktsionalistliku   teooria   rafineerimine.    Keskastme    teooriad   -
funktsionaalanalüüsi   rakendused   piiratud   valimi   suhtes.   Jälgis   sotsiaalse   struktuuri
etteaimatav mõju inimkäitumisele. Reeglid, mis peavad kehtima süsteemile, peavad kehtima
ka   selle   üksikute   osade   suhtes.   Vahe   avalike   ja   varjatud   funktsioonide   vahel.
Düsfunktsionaalne   käitumine   -   mõned   käitumismustrid   võivad   vähendada   süsteemi
keskkonnamuutustega kohanemise ja enesesäilitamise võimet. 
1.15.   Millised   defineerivad   omadused   ja   kriitika   võib   välja   tuua   strukturaal-
funktsionalistliku  paradigma kohta?
Põhihuvi on suhted sotsiaalse tegelikkuse kahe tasandi, terviku ja selle osade vahel. Üsnagi
optimistlik positsioon.
Ühe    mudeliga     selgitus    ei   võimalda   saada   informatsiooni   konkreetsest   sotsiaalsest
probleemist, sest ideed on liiga üldised ja tegelik elu ei mahu ühe teooria raamidesse. See
teooria on liiga  abstraktne  ja kaugel individuaalse kogemuse  tasandist .
Sellel   teoorial   on   kalduvus   koondada   tähelepanu   süsteemis   valitsevale   harmooniale,
stabiilsusele ja sotsiaalsele korrale, välistatakse võimalus, et süsteem on vigane.
See ei jälgi muutusi läbi aegade ja jätab kahe silma vahele iga konkreetse sotsiaalse mustri
spetsiifilise ajaloolise konteksti. 
1.16.   Millised   defineerivad   omadused   ja   kriitika   võib   välja   tuua    konfliktiteooria
paradigma kohta?
Keskendub   otseselt   korratusele,   kokkuleppe   puudumisele   ja   avalikule   vaenulikkusele
indiviidide ja gruppide vahel ühiskonnas ning harmoonia puudmisele süsteemi ja selle osade
vahel. 
Samuti abstraktne ja makrosotsiolooga nagu strukturaal-funtsionaalsed mudelid.
1.17.   Millised   defineerivad   omadused   ja   kriitika   võib   välja   tuua   sümboolse
interaktsionismi paradigma kohta?
Peamised küsimused on: kuidas mõistavad inimesed oma maailma, mõjutavad üksteist ja
määratlevad seda, kes nad on ja mida nad ühiskonnas teevad. Kaks olulist joont: inimesed
mõtlevad   ja   suhtlevad   teineteisega   sümbolite   abil,   mille   tähendusi   igapäevases
inimestevahelises   läbikäimises   pidevalt   kujundatakse   ja   asjaolu,   et   inimesed   peavad   oma
sotsiaalsest loomusest lähtuvalt elama ühiskonnas gruppides.
Mikrosüsteem. Selles alluvad kõik sotsiaalse korra reeglid muutustele ja muutmisele, säilib
ebakindluse ja püsimatuse element.
2) Sotsioloogiliste uuringute läbiviimine - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 2 
2.1. Mis on sotsioloogilise uurimistöö eesmärgiks?
Mõista   meid   ümbritsevat   ühiskonda   ja   vajadusel   vastu   võtta    tarku    poliitilisi    valikuid .
Inimesed eeldavad, et isiklik  vaatlus  ja kogemus on kõige täpsemad, kuid tegelikult on just
iseenesestmõistetavad arusaamad need, mida tuleb uurida.
2.2. Mis vahe on subjektiivsel ja objektiivsel teadmisel? 
Subjektiivne  teadmine   tuleneb   indiviidi   enese   kontekstist:   usust,   isiklikust   vaatlusest   ja
intuitsioonist.  Objektiivne  teadmine   on   tervest   mõistusest   tulenevate   seletuste
kõrvaleheitmine ja sotsiaalsete faktide analüüsimine. 
2.3. Millised tunnused on teaduslikul meetodil ja kuidas Sa neid omadusi kirjeldaksid?
Teaduslik meetodi eeldab (erinevalt usust, tervest mõistusest ja intuitsioonist):  objektiivset
vaatlust, täpseid mõõtmisi ja uurimismeetodite ning -tulemuste täielikku avaldamist. 
2.4. Mis vahe on kvantitatiivsetel ja kvalitatiivsetel uurimistööl?
Kvantitatiivsed   uuringud:   statistika   ja   ülikeerulised    statistilised    meetodid,   arve
võrdsustatakse täpsusega. Kvalitatiivsed uuringud: sõnalised kirjeldused, mitte arvud.
2.5. Millistest etappides uurimistöö läbiviimine koosneb?
Viis peamist sammu: Hüpoteeside püstitamine. Sobiva ajalise ja metoodilise  raamistiku  valik.
Andmete kogumine. Tulemuste analüüs. Järelduste tegemine ja tulemuste ettekandmine.
2.6. Mis on hüpotees?
Teooriast    tuletatud    muutujatevahelisi    seoseid    kirjeldavad   erilised   väited.   Iga   hüpotees   on
konkreetne väide ja seda saab kontrollida vaatlusest kogutud tõestusmaterjaliga.
2.7. Milliseid erinevaid muutujate tüüpe eristatakse ja mis neile omapärane on?
Muutujad on sotsiaalsed faktid, mis muutuvad isikult isikule, kollektiivides ja eri  aegadel .
Vastandiks   neile   on   konstandid.   Muutujad   on   kas   sõltumatud   või   sõltuvad.  Sõltumatud
muutujad   on   muutuste   põhjuseks   teistes   muutujates.   Tüüpilised   on   ettemääratletud
karakteristikutega muutujad - vanus, sugu, rahvus. Sõltuvad muutujad on  otseses  sõltuvuses
teistest muutujatest. 
2.8. Mida näitavad protsent, määr ning suhtarv ?
Protsent  näitab, mitu korda vaadeldud sündmust esineb iga saja kohta.  Määr  näitab, mitu
korda nimetatud sündmust toimub kindlaksmääratud populatsiooni hulgas. Suhtarv ehk suhe
võrdleb ühte alagruppi  teisega .
2.9. Mis on statistiline olulisus?
Statistiline olulisus kirjeldab tõenäosust, et nimetatud avastuse põhjustas vaid  juhus . Seda
kasutatakse selleks, et sotsioloogid auditooriumile  esitades , et jäta väikestest statistilistest
erinevustest tähtsate avastuste muljet.
2.10. Milliseid eetilisi norme tuleb uurimistöö läbiviimisel arvestada?
Teadusvälised   ja    eetilised    tegurid,   mida   tuleb   kaalutleda   on   väärtushinnangud,   sõltuvs
uuringute finantseerimisest ja uurijate- ning uuritavatepoolne  petmine . Teadusliku meetodi
üks alustalaisd on püüe olla väärtusneutraalne. Finantseerijad mõjutavad seda, mida uuritakse
ja kuidas tulemusi kasutatakse. Kõik  eksperimendid  on seotud inimestega manipuleerimisega.
Kui   kõik   osalejad   on   vabatahtlikud,   pole   tulemused   väga   usaldusväärsed.   Kui   palju
osalejatele eksperimendist rääkida? Vastused võivad olla ekslikud.
3) Sotsiaalse tegevuse kultuuriline kontekst - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 3
3.1. Mis peitub kultuuri evolutsioonilise kujunemise väite taga – kuidas Sa seda nähtust
selgitaksid?
Kultuuri  evolutsiooniline  kujunemine toimus kahe-kolme miljoni aastaga ja inimkehaga selle
aja jooksul toimunud oluliste  muutustega . Muutusid toitumis- ja elamisharjumused. Samuti
tõusis  esile  seksuaalse  vahekorra  tähtsus,  mis  suurendas  inimeste  omavahelist  suhtlust  ja
läbikäimist. Evolutsioon tingis ka selle, et järglased jäävad üsna  kauaks  oma esivanemate
juurde ning sellest sai alguse suhtlus ja keele abil arenes kultuur.
3.2.   Kuidas   «kultuuri»    sotsioloogiliselt    defineeritakse   ning   millistele   tunnetele   selle
puhul tähelepanu pööratakse?
Kultuur on sellise inimkoosluse ühine omadus, kelle liikmetel on ühine  territoorium  ja keel,
kes  tunnevad  vastutust üksteise eest ja tunnustavad oma ühist identiteeti. Teine viis kultuuri
vaadata, on rõhutada, kuidas see kujundab inimeste  maailmatunnetust  ja muudab nende
eneseväljendust.   Kultuuri   võti   peitub   inimestes   arenenud   võimes   kasutada  sümboleid  -
häälitsused, keel, näoilmed, žestid. 
3.3. Mida väidab  Sapiri -Wolfi hüpotees?
Inimesed ei ela ainult objektiivses maailmas…, vaid on suuresti selles ühiskonnas valitsevaks
väljendusvahendiks saanud keele meelevallas. Reaalne maailm on suures osas alateadlikult
üles ehitatud grupi keelelistele harjumusele.  Maailmad , milles erinevad ühiskonnad elavad,
pole mitte eri siltidega varustatud samad maailmad, vaid eraldiseisvad maailmad.
3.4. Kirjelda palun kultuuri arengut lihtsalt keerulisele, tuues välja kultuuri- ja nendega
haakuvate ühiskonnatüüpide omapärad.
Kultuure võib reastada vastavalt eri elementide (tehnoloogia, teadmised, mateiaalse kultuuri
tase ning sotisaalse struktuuri keerukus) arenguastmele alates lihtsaimast ja lõpetades kõige
keerulisemaga. 
Kultuuri   tüüp:  kirjaoskuseelne.    Elatusviis :    korilus ,   küttimine,    karjatamine ,   aiandus,
maaviljelus .
Elatuti korilusest. Arenesid välja  jahindusühiskonnad  - mitu pere, naised korilus, mehed
jaht , saaki jagati, see sidus. Jäädi paiksemaks.  Karjakasvatus  tõi loomatalituse, -kasvatuse,
aianduse, maaharimise ja saagikogumise. Asumid suurenesid, õpiti naabritelt. 
Kultuuri tüüp: ajalooline. Elatusviis: maaviljelus, tööstus.
Hakati  maad harima. Tekkis kaubavahetus, saagi hoiustamine. Vajadus numbrisüsteemi ja
kirjakeele järele. Kaubavahetus. Seadused ja võimu kogunemine pealikutele.
Kultuuri tüüp: modernne. Elatusviis: tööstus.
3.5. Kuidas konfliktiteooria kultuuri arengut vaatleb/selgitab?
Ühiskonna   elatusviis   on   peamiselt   määratlev   tegur   ühiskonna   kultuurilise   komplekssuse
juures. Grupisisene  võrdsus  on võimalik  vaid  siis,  kui  napib  materiaalset  kultuuri  ja kui
enamik   täiskasvanuid   täidab   ühiskonnas   sarnaseid   ülesandeid.   Liigne   materiaalne   vara,
eraomand ja kogukondlik  jaotumine  tekitab konflikte, ja see tähendab, et on vajalik kõrgema
võimu olemasolu, kes neid konflikte ka lahendaks. 
3.6. Mida nimetatakse  sotsiaalseks  institutsioonideks?
Ühiskonna   liikmete  põhivajaduste    struktuurid .   Näiteks   ühiskonna   majandussüsteem,
poliitiline   struktuur,    sotsialiseerimine ,   haridussüsteem   ja   ususüsteem.   Kõik   ühiskonnad
vajavad neid institutsioone, samas nende sisu on ühiskonniti erinev. 
3.7. Mis eristab etnotsentristlikku ja kultuurirelativistlikku maailma ja selle kultuuride
käsitlust?
Etnotsentrism   - uskumus, et oma kultuur on ainuõige ja hea ja teiste kultuuride üle saab
otsustada oma kultuuri standardite põhjal. Pakub inimestele kindlust nende arusaamade ja
käitumise õigsuse kohta, tugevdab  tendentsi  elada koskõlas oma ühiskonnaga ja kaitsta seda,
tugevdab   sotsiaalset   solidaarsust   ühiskonnas.   Düsfunktsionaalne,   kui   üleolek   viib
vaenulikkuse ja konfliktideni.
Kultuurirelativism   -   arusaam,   et   maailma   tuleb   mõista   nii,   nagu   teda   näevad   teiste
ühiskondade   liikmed.  Oma   kultuuri   väärtushinnangud   asendatakse   võimaluste  piires  teise
kultuuri   väärtustega.   Põhieeldus   on,   et   igal    grupil ,   ükskõik   kui   eemaletõukav   ta   teise
ühiskonna liikmele ka ei näi, on samaväärne õigus enesesäilitamisele. 
3.8. Mille poolest eristuvad üksteisest ja seostuvad omavahel: normid, tabud, tavad,
sanktsioonid, moraalinormid, seadused, väärtused ja rituaalid ?
Normid - käitumisreelid, mis on ettekirjutused , mis kirjeldavad ühiskonnas  sobivat  käitumist.
Tabud   -   käitumisreeglid,   mis   on   keelud,   mis   määravad   ühiskonnale   vastuvõetamatu
käitumise.
Tavad - tunnustatud käitumisnormid, mis antakse edasi  ühelt  põlvkonnalt järgmisele.Üldiselt
regulatsioonid , mis pole grupi säilimise seisukohalt olulised. Pole  ranged .
Sanktsioonid   -   normide   jõustamiseks.   Nii   positiivsed   kui   ka   negatiivsed.   Positiivsed
mõjutavad inimest normijärgset käitumist kordama, negatiivsed annavad teada eksimisest.
Normi tähtsusest sõltub sanktsiooni  rangus .
Moraalinormid - need tavad, mis reguleerivad “peab” käitumist. Rangemalt kehtestatud., kui
sotsiaalse korra säilimise tavad. 
Seadused - need normid, mis reguleerivad ühiskonnale kõige olulisemaid sotsiaalse tegevuse
valdkondi   ja   mis   kehtivad   võrdselt   kõigi   ühiskonna   liikmete   jaoks.   Kehtivus   tagatakse
ametlike sanktsioonidega, mida viivad täide  organid : politsei, kohus, vangla .
Väärtused   -   ühiskonnas   üldiselt   kehtivad   arusaamad   hea   ja   halva,   õige   ja   väära   kohta.
Kesksed   arusaamad   sellest,   mis   on   tähtis.   Moodustavad   standardi,   millega   mõõdetakse
norme.
Rituaalid   -   kultuurist   tulenevad   meetodid   inimlike   tungidega   ja   rahutust   tekitavate
sündmustega kohanemiseks. 
3.9. Mis vahe on sub- ja kontrakultuuridel?
Subkultuur  - erinevused väärtustes, arusaamades, normides ja käitumistes, mida nimetatakse
subkultuuriliseks kohandumiseks. Väga suure mitmekesisuse ühiskonna alagruppide elustiilis
on tulenenud paratamatult erinevatest võimalustest, unikaalsetest kogemustest ja  vajadustest .
Olemuselt   üldise   kultuuri    variatsioon ,   mis   võimaldab   ühiskonna   alagrupi   liikmetel   elada
ühiskonnas domineeriva grupi liikmetest erinevates tingimustes.
Kontrakultuur   -   mõned    subkultuurid    on   ennast   paigutanud   selgelt   opositsiooni   suurema
ühiskonna väärtuste ja arusaamadega. Pakub opositsioonilist elustiili nendele, kes ei suuda
või ei taha kohaneda ühiskonnas väljakujunenud normidega.
Subkultuur   sisaldab   katset   integreerida   oma   liikmeid   domineerivasse   kultuuri,   säilitades
samas   oma   rassilise,   religioosse,   ametialase   või   etnilise   identiteedi.   Kontrakultuur   erineb
subkultuurist oma  vastuseisu poolest kehtivatele sotsiaalsetele mustritele.
3.10 Kuidas ja milleks grupi liikmed piire loovad ja säilitavad?
Ühiskonna alagruppide liikmed  kaitsevad  end ühiskonna mõju eest grupile piire  luues  ja neid
tugevdades. Spetsiaalsed keeled ja žargoonid, erialasõnavara, erilised riided, käepigistused,
muud tunnusmärgid. Solidaarsustunne grupi sees, kaitse võõraste sissetungi eest.
4) Sotsiaalne struktuur, grupid ja interaktsioon ühiskonnas - Kohustuslik: Hess et al.
Ptk. 4
4.1. Mis on sotsiaalne staatus?
Indiviid omab staatust, mis esindab inimese positsiooni sotsiaalses süsteemis.  Staatused  on
sotsiaalsete süsteemide ehitusmaterjal.
4.2. Mis on staatuste kogum?
Sotsiaalne süsteem kujutab endast grupis kehtivat  tervikuks liidetud  sotsiaalsete staatuste
kogumit. Näiteks perekond - abstraktsioon, mis on staatusevaldajate, isiku, kes omab teatud
staatust vaadeldaval ajamomendil. tunnustatud ühik. 
4.3. Mille poolest eristub omistatud ja omandatud staatus?
Omistatud  staatus - muutumatud tunnused, mida on väga raske ise muuta. Sageli seotud
ühiskondliku positsiooniga, mis on omistatud sõltumata soovist/tehtavast pingutusest.
Omandatud staatus - valikute tulemus, teenete või pingutuste abil.
4.4.   Mille   poolest   eristuvad   ja   mille   poolest   on   omavahel    setud    sotsiaalne   roll,
rollikogum, -ootus, -kaotus, -konflikt ja -pinge?
Sotsiaalne roll -  staatusele  vastavate sobilike käitumiste/tegevuste eeskiri, mis määratleb ära
staatusevaldaja suhted teiste inimestega.
Rollikogum  -   rollid   on   organiseerunud   rollikogumitesse   nagu   staatusedki.   Kogumid
keskenduvad  teatud  spetsiifilisele  staatusele.  Rollikogumile  vastavalt  käitub  inimene  oma
staatuses    suhetes   teiste   staatustega   inimestega.   Rollikogum   määrab   grupi   poolt    inimeselt
oodatava käitumise.
Rolliootus - ühiskonna ootused rollile vastava käitumise suhtes.
Rollikaotus - staatuste  paljusus  vähendab ka rollikaotuse mõju. Kui kaotatakse üks staatus,
väheneb selle mõju seetõttu, et jäävad alles teised staatused.
Rollikonflikt   - mõnikord satuvad ühe staatusega kaasnevad rollikohustused vastuollu teise
poolt nõutavaga, sest kindla ja fikseerunud rolliga isikult  oodatakse  käitumist, mis on omane
sellele   rollile.   See   on   rollikonflikt,   kus   isiku   kahel   või   enamal   staatusel   on   omavahel
sobimatud nõudmised ja ootused.
Rollipinge  -   tuleneb   inimese   ühes   ja   samas   staatuses   sisalduvatest   vasturääkivatest
nõudmistest ja ühiskonnapoolsetest ootustest.
4.5. Kuidas on meie käitumine seotud sotsiaalse situatsiooni määratlemisest?
Inimene määratleb ja tõlgendab sotsiaalset konteksti, milles ta asub, et hinnata oma huvisid ja
valida kontekstile vastav suhtumine ja käitumine. Inimese käitumine on tema  reageering
situatsioonile , nagu ta situatsiooni tajub.
4.6.   Millised   tunnused   peavad   olema   täidetud,   et   me   saaksime   sotsioloogilises
tähenduses rääkida grupist?
Ühiskond   koosneb   inimestest,   kes   on   üksteisega   seotud   mingil   lahterdatud   viisil,   need
inimesed kuuluvad  gruppidesse . Grupiks nimetatakse igasugust inimeste kogumist, mida seob
omavahel   ühine   sotsiaalsete   suhete   võrgustik.   Sotsioloogias   on   sellel   sõnal   spetsiifiline
tähendus, millel on tunnused:
● liikmete vahel peab valitsema grupile ainuomane sotsiaalsete suhete kogum
● liikmed peavad olema vastastikuses sõltuvuses
● grupis valitseb arusaamine, et iga liikme käitumine mõjutab teisi grupiliikmeid
● grupis valitseb ühine liikmeksoleku ehk meie-tunne.
Grupiliikmed jagavad alatikahte tunnust: teadlikkus sellest, et gruppi kuulub peale tema veel
teisi liikmeid ja vastutustunne grupi teiste liikmete ees  selliselt , et tegevus kujundatakse alati
grupi kontekstist lähtuvalt.
4.7.   Mis   vahe   on   esmasel   ja   teisesel   grupil?   (Too   välja   nii   struktuursed   tunnused,
protsessid, näidissuhted kui ka -grupid)
Esmane   grupp  -   primaarne   grupp,   liikmetel   on    soojad ,   intiimsed   ja   isiklikud   suhted.
Inimloomuse taimelava. Näiteks perekond. Liikmete eesmärkide ühtsus, sarnase ilmavaate
jagamine ja püüdlemine ühiste eesmärkide poole. Tuntakse teiste pärast muret. Suhteliselt
püsivad grupid.   Põhitunnused: lähedased kontaktid, spontaansed vastastikused mõjutused,
tervenisti   gruppi   kuulumine,   grupisuhete   intensiivsus.   Protsessid:   isiku   kõik   suhted,
spontaansus,  mitteametlik  sotsiaalne kontroll, ekspressiivne käitumine. Näidissuhted:  mees-
naine, lähedased sõbrad,  lähedane  töökollektiiv, vanemad-lapsed. Näidisgrupid: perekond,
naabrus, tööalane grupp, “jõuk”. 
Teisene   grupp  -   sekundaargrupp,   vähesed    emotsionaalsed    sidemed,   piiratud   vastastikune
mõju, mis hõlmab ainult osa grupiliikme isiksusest.  Formaalsed  suhted, eesmärgid erinevad,
kuigi mingi huvi on ühine, kontaktid liikmete vahel on  ajutised , rollid äärmiselt määratletud.
Tunnused: liikmete suur arv, ühisnormide ja väärtuste  piiratus , ühiste eesmärkide piiratus,
füüsiline   lähedus   ebavajalik,   piiratud   kestvusega   kontaktid.   Protsessid:   segmenteeritud
rollisuhted,    formaalsus ,   formaalsem   sotsiaalne   kontroll,    instrumentaalne    käitumine.
Näidissuhted:   õpilane-õpetaja,   ohvitser-alluv,   juhataja-tööline.   Näidisgrupid:
esmakursuslased, alluvad,  korporatsioon , vilistlasühing. 
4.8. Mis vahe on kogukonnal ja ühiskonnal?
Kogukonnas tunnevad inimesed üksteist paljude põlvkondade jooksul ning nad on omavahel
mitteametlikult seotud. Esmasele grupile  omased  suhted. Ühised  esivanemad  ja geograafiline
lähedus. 
Ühiskonnas on inimestevahelised suhted rohkem ärilised ja piiratumad. Sotsiaalsed sidemed
on vabatahtlikud, rajatud teatud eesmärgi saavutamise soovist tulenevalt omakasule ja inimesi
iseloomustab instrumentaalne käitumine.
4.9. Mis vahe on «In-» ja «Out-» grupil?
In-grupp on esmased ja teisesed grupid, kuhu kuulume meie ja out-grupid on sellised grupid,
kuhu kuuluvad “nemad” ja kuhu meie ei kuulu. Gruppidevaheline vaenulikkus on seotud
etnotsentrismiga,   mis   tähendab,   et   meie   oleme   parimad   ja   mõõdupuuks   teiste   gruppide
hindamisel.
4.10. Mis tähendus on terminil « kontrollgrupp » sotsioloogia  teoorias ? (Soovi korral võid
lisada ka selle termini erineva tähenduse eksperimentaalse uurimistöö kontekstis).
Kontrollgrupp on grupitüüp, kuhu isik ei pruugi  kuuluda , kuid mis ikkagi mõjutab tema
identiteeti,   norme   ja   väärtusi.    Etalon    või   standard,   millega   saab   mõõta   enese   staatust   ja
rollikäitumist, olles või olemata ise selle grupi liige. 
4.11. Kuidas näeb välja  sotsiogramm  ja kuidas seda tõlgendada? (Vastamiseks palun
joonista üks näitlik sotsiogramm ja kommenteeri seda põgusalt).
Sotsiogramm   on   grupistruktuuri   uurimiseks   kasutatav    abivahend ,   graafiline   väljund,   mis
identifitseerib   grupi    uurimisel    grupisisese   inimestevaheliste   suhete   võrgustiku.
Sotsiogramm, mis kirjeldab õpilaste eelistusi kaaslase  valikul , kellega vaba aega veeta. Kahe
otsaga nooled märgivad vastastikuseid valikuid, ühe otsaga näitavad suunda valijalt valitule.
4.12. Millised tunnused on diaadil ning kuidas need triaadist erinevad?
Diaad    -   kaheinimeseline,   ehk   kõige   väiksem   võimalik   sotsioloogilise   analüüsi   grupp.
Omadused:  intiimsus  ja laiapõhjaline informatsioonivahetus, mis võimaldab mõlemal end
tunda ühtsena; võimalus saavutada mõlema liikme sügavaim kuuluvus gruppi, samas suurim
grupisisese konflikti võimalus; ühisvastutus. Habras .
Triaad  - kolmik on reeglina püsivam kui diaad. Võrreldes paariga on vähem kiindumust ja
intiimsust,   tööjaotus   on   keerukam   ja   sõltuvus   üksteisest   suurem.   Võib   moodustuda
koalitsioone,   kuid   ükski   liige   ei    domineeri    teiste   üle.   Rolliarvude   võimalikkus   on   palju
suurem kui diaadis.
4.13. Mis on sotsiaalne võrgustik?
Mõiste,   mida   kasutatakse   grupi   liikmeskonna   ja   suhtekogumi   kirjeldamiseks.   Koosnevad
tihedalt   läbipõimunud   esmase   grupi   ja/või   lõdvematest   teisese   grupi   suhetest.   Koostis
muutuv. Väärtuslikud sotsiaalse toetuse allikad. 
4.14. Kuidas  interaktsiooni  dramaturgilise lähenemise  seisukohast  inimeste käitumist
gruppides selgitada?
Dramaturgilisest vaatekohast võib kõiki rollipartnereid vaadelda näitlejatena, kes laval oma
rolle täidavad. Kokku moodustavad need rollid sotsiaalse stsenaariumi. Maailm on näitelava
ja   meie,   näitlejad,   loome   muljeid   iseendast.   See   mudel   rõhutab   vastastikuse   toime   ja
rollimängu   refleksiivset   iseloomu.   See   tegeleb   peamiselt   sotsiaalsete   suhete   struktuuri
selgitamisega.
4.15. Kuidas vahetusteooria seisukohast inimeste käitumist gruppides selgitada?
Vahetuse  elemendid ühiskonnas iseloomustavad samuti inimeste suhtlemist. Inimene peab
oma tahtmise saamiseks igas vahetuses  millestki  loobuma. Igapäevases elus jääb inimestel
üle   mitmesuguseid   ressursse,   et   seda   soovitud   asjade   vastu,   mida   on   pakkuda   teistel
inimestel. Koostöö,  konkurents  ja  kompromiss  on vahetuse viisid, vahetuse  reeglites  lepitakse
kokku igal korral eraldi. 
5) Sotsiaalne mina - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 5
5.1. Mida nimetavad sotsioloogid «sotsialiseerimiseks»?
Sotsialiseerumine  on eluaegne õppimise protsess, mille käigus inimene omandab teistelt enda
ümber kultuuri. Selle kaudu õpib inimene tundma ennast, oma sotsiaalset mina, areneb välja
arusaam sellest, kes ja milline ta on.
5.2. Milliseid sotsialiseerimisprotsessi käigus omandatava rolli elemente võib eristada ja
kuidas neid kirjelda?
Rolli õppimine sisaldab järgmisi elemente: 
● vajalik   informatsioon   -   mingil   hetkel   peab   rolli   õppijale   andma   juhiseid   või   ette
näitama õige rollikäitumise.
● võimalus   harjutada   -   teadmine,   kuidas   midagi   tehakse,   on   üks   asi,   tegemine   aga
hoopis midagi muud.
● saadav tagasiside partneritelt - rolliesitused toimuvad rollipartneritest vaatajaskonna
ees, kes samas edastavad tagasisidet rolli täitmise kohta. 
● sotsiaalne toetus - rollitäitmise edukus sõltub tihti inimestest, kes viitsivad vaeva näha
ja rollitäitjat õpetada.
5.3.   Mille   poolest   eristuvad   laste   kasvatamise   puhul   traditsionaalne   e   staatuskeskne
mudel modernsest e isikukesksest mudelist?
Traditsionaalne  ehk   staatusekeskne   mudel:   Iga   pereliikme   koht   peres   sõltub   soost   ja
vanusest . Isa määratletakse kui ülemust, distsiplineerivat kätt, teda austavad emad ja lapsed.
Tähtis   on,   mida   laps   teeb,   mitte   miks   ta   seda   teeb.   Lapse   juures   hinnatakse   puhtust   ja
kuulekust.   Rakendatakse   otseseid   korraloomise   vahendeid:   kehalist   karistustja   ähvardusi.
Tähtis on perekesksus, rõhuasetus meie-tundele. Rõhuasetus kommunikatsioonil vanemalt
lapsele. Vanemad ei tunne vajadust käske lapsele põhjendada. Rõhutatakse käskude täitmist,
autoriteetide   austamist   ja   konventsionaalse   sotsiaalse   korra   säilimist.   Lapsel   areneb   välja
individuaalsuse arvelt tugev sotsiaalneidentiteet, hariduslikud saavutused on madalad.
Modernne  ehk   isikukeskne   mudel:   Rõhuasetus   iga   pereliiikme   individuaalsusel.   Isa   on
rohkem   kiindunud   ja   vähem   käskiv,  ema   muutub   korra   loojaks   perekonnas.   Rõhuasetus
motiividel ja tunnetel, miks laps teeb, mida ta teeb. Lapses väärtustatavad omadused on
õnnelikkus,   saavutused,   järelemõtlikkus,   huvi   ja    enesekontroll .   Distsiipliin   baseerub
mõtestamisel,   isoleerimisel,   süütundel   ja   armastusest   ilmajäämise   kartusel.   Rääkides
rõhutatakse rohkem isiklikke kogemusi  ja arvamusi, rõhuasetus minal.  Kommunikatsioon
vanema ja lapse vahel on kahesuunaline, vanem on avatud veenmiisele. Vanem põhjendab
oma   nõudmisi.   Rõhuasetus   reeglite   mõistlikkusel,   reegleid   saab   kritiseerida   kõrgemate
ratsionaalsuse ja eetilisuse printsiipide  baasilt. Laps omandab tugeva mina-tunde,  aga tal
võivad tekkida identiteediprobleemid, süütunne ja võõrandumine.
5.4. Milliseid olulisemaid sotsialiseerimisprotsessi agente võib eristada ja kuidas neid
kirjeldada?
Sotsialiseerumise   agendid  on inimesed ja organisatsioonid, kelle ülesandeks on sotsiaalsete
normide ja ühiskonnas vajalike rollide õpetamine. Tähtsamad agendid on  vanemad (Kõige
esimesed ja kõige tähtsamad sotsialiseerumise agendid on inimesed, kes vastsündinu eest
hoolitsevad,   tavaliselt   bioloogilised   vanemad),  sõbrad  (Teine   tähtis   sotsialiseerimise   ja
informatsiooni   allikas   on   omataoliste   grupp,   kellega   saab   laps   suhelda   võrdsel   tasemel),
õpetajad  (Suur osa sotsialiseerumisest on professionaalide ülesanne, kes selle eest palka
saavad ning võivad muutuda nii tähtsateks mõjutajateks ehk mentoriteks, kes aitavad õpilastel
jõuda oma vaimsete võimete tippu) ja  massimeedia  (Trükitud ja elektrooniline massimeedia
pakub   nii   meelelahutust   kui   ka   haridust   ning   mõjutab   inimeste   tulevikunägemusi   ja
seisukohti).
5.5. Mille poolest erineb sotsiaalne mina peegelpildi  minast?
Sotsiaalne mina - igal inimesel on sama palju sotsiaalseid inimesi, kui on teisi inimesi, kes
temaga suhtlevad või  kujutlust  temast endaga kaasas kannavad. (James)
Peegelpildi-mina - septsiifiline mina-tunne, mida siis kujundatakse ja millele antakse lõplik
sisu  suhtluses  tähtsate teistega. Peeglisarnaselt ei ole ka mina-pilt kunagi sirge. Me näeme
end teiste inimeste käitumiste ja reaktsioonide peeglist. (Cooley)
5.6. Kuidas muutub ühiskond osaks inimese minast läbi teise rolli võtmise?
(Mead)   Esimesed   sotsialiseerumise   kogemused   leiavad   aset   esmases   grupis,   kus   meile
õpetatakse ühiskonnas jagatavaid arusaamu kultuurist. Me oleme võimelised  arvama , mida
teised mõtlevad,  jagama  sarnaseid ootuseid ja rollikäitumise standardeid. Inimene omandab
kultuuri   ja   sotsiaalse   struktuuri   sellega,   et  võtab   omaks   teiste   rolle  ja   muutub   sellega
osakeseks inimese minast.
5.7. Mis vahe on tähtsatel ja üldistatud teistel?
Tähtsad teised - inimesed, kellel on võim, et mõjutada inimese arusaamu iseenesest.  Mina
kujunemisel erilise tähtsusega inimesed, kelle lähedust ja tunnustust soovitakse kõige enam.
Üldistatud   teised  -   kõik   teised    samasse    staatusesse   kuuluvad   inimesed   ja   ühiskonna
üldistatud   ootused,   mille   indiviid   võtab   omaks   rolli   juurde   kuuluvate   universaalsete
normidega. 
5.8. Mis vahe on personaalsel ja sotsiaalsel minal?
Personaalne  mina on spontaanselt kerkiv olemus, samas kui sotsiaalne mina sisaldab teiste
omandatud suhtumisi. Nende kahe mina vahelise dialoogi tulemusena areneb välja inimese
taju, mis kujundab arusaama endast ja juhendab inimese käitumist läbi tema elu.
5.9. Mis on Freudi teooria alusel sotsiaalse elu eeltingimuseks?
Freud   väidab,  et  sotsiaalne  elu  ei  ole  võimalik,  välja  arvatud  ja kuni  inimesed  ei  suuda
kontrollida   oma   käitumist.   Ühiskond   (Freud   nimetas   seda   tsivilisatsiooniks),   põhineb
impulsside   kontrollil   ja   sotsialiseerumine   on   protsess,   millega   inimene   ütleb   ära   kohese
naudingu vajadusest. 
5.10.   Mis   tähendus   on   Freudi   teoorias   naudingust   loobumisel   ning   milliseid   arengu
astmeid võime selles kontekstis eristada?
Vt    eelmine    küsimus.   Freudi   järgi   toimub   naudingust   loobumine   läbi   emotsionaalselt
piinarikaste episoodide imiku- ja lapseeas.  Esiteks  tuleb öelda lahti jätkuvast toitmise ja
kaisutamise   nautimisest.   Õpitakse,   et   reeglid    luuakse    teiste   poolt   ja   elu   saab   olema   täis
raskuseid. Järgmiseks õpitakse kontrollima põit ja soolestikku - potil käima. Tuleb hakkama
saada   vabaduse   piiramisega   kaasneva   vihaga.  Lõpuks  tuleb   hakkama   saada   tugevate   ja
häirivate seksuaalsete ligitõmbe või ebameeldivuse tungidega.
5.11.   Millised   kolm   inimese   teadvuse   kolm   külge   on   Freudi   teoorias   eristatavad   ja
kuidas ta neid kirjeldab?
● Id on kõige esmane teadvuse tase, kus sisalduvad kõik loomulikud ja kehalised soovid
ja vajadused.
● Ego on indiviidi konseptsioon iseendast suhetes teiste inimestega, mis liidab inimese
tegeliku  maailmaga  ja  vahendab  idi ja  super -egot.
● Super-ego on teadvuse tasand, kuhu salvestatakse täiskasvanute, eriti  lapsevanemate
moraalikoodeks.
5.12.   Millistest   astmetest   koosneb   Eriksoni   sotsialiseerimisteoorias  ego  elukestev
arenemine?
Ego arengu 8 astet.
1.  Imikueas  omandab laps toitjatega suheldes usalduse/mitte-usalduse kogemuse.
2. Esimese 3 aasta jooksul õpib laps mitmesuguseid oskuseid .
3. 4-5- aastaste   laste maailmaavastusretked viivad õnnestumise korral enesekindluse ja
algatusvõime, ebaõnne korral aga süütunde tekkele.
4. 6-13-aastaste   fookus  liigub perekonnalt  koolile . Edukus viib tootlikkuse ja  ebaedu
alaväärsuse ja ebakompetentsuse tunnetetekkele.
5. Puberteedieas on eesmärgiks identiteedi kujundamine ja selle mitte-saavutamine viib
segaduse tekkele identiteedi olemuse osas
6. Noore  täiskasvanuna  on   eesmärgiks   armusuhete   kujundamine   ja   ebaõnnestumine
tekitab isolatsiooni ja üksildust.
7.  Kodanikukohustused , perekond, töö on esmased ülesanded ja need viivad loovusele.
Loovusele vastukaaluks on stagnatsioon, mis tekib enesekesksetel inimestel.
8. Elu   viimane   etapp  kujutab   enesest    suurimat    väljakutset.   Kas   suudab   inimene
lahtimõtestada oma elu ja saavutada seega täiuslikkus või ta ei suuda murda välja
enesekesksusest ja isolatsioonist ning sureb lootusetuse tundega.
6) Konformsus  ja hälbimine - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 6
6.1. Kuidas tekivad normid?
Kujunevad välja läbi sotsiaalse interaktsiooni ja kujutavad endast läbirääkimiste tulemusena
kujunenud tegelikkust, mis vormib inimeste taju ja käitumist.
6.2. Mis vahe on keelavatel (proskriptiivsetel) ja sundivatel (preskriptiivsetel) normidel?
Sotsioloogilised    uuringud   näitavad,   et   hälbimine   keelavate   normide   suhtes   on   üldiselt
rangemalt karistatav kui hälbimine sundivate normide suhtes.
6.3. Milliseid hälbimise sotsiaalseid funktsioone võib eristada?
Duaalne funktsioon: grupi  liitmine  ja piiride märkimine. Piiride märkimine on protsess, mille
abil kujundatakse sotsiaalses grupis kehtivad normid ja väärtused. 
6.4. Millele viitab sotsiaalse kontrolli mõiste?
See   viitab   planeeritud   või   planeerimata   protsessile,   millega   inimestele   õpetatakse,   neid
veendakse või sunnitakse normidele alluma. See on võtmetähtsusega, sest just normidega
kooskõlas oleva käitumise eest tasustamisest ja hälbelise käitumise eest karistamisest sõltub
sotsiaalse grupi ellujäämine.
6.5. Milliseid sotsiaalse kontrolli formaalseid agente võib tuvastada?
Sotsiaalse   kontrolli   formaalsed   agendid   on   inimesed,   kelle   ülesandeks   on   normide
rakendamine. Meie ühiskonnas on formaalseteks agentideks vaimuhaiglate personal, politsei,
kohtute ja vanglate töötajad ning tihti sotsiaaltöötajad ja kirikutegelased. Nad püüavad piirata
hälbelist ja soodustada normikohast käitumist mitmesuguste tasude ja karistustega.
6.6.   Mis   on   hälbimine   sotsioloogilise   teooriate   seisukohalt   üldiselt   ning   strukturaal-
funktsionalistliku paradigma järgi  kitsamalt ?
Sotsioloogid uurivad hälbimist lähtuvalt sotsiaalsest teost, sellist käitumist uuritakse nii selles
ühiskonna   kontekstis   kui   ka   sotsiaalsete   suhete   võrgustikus,   kus   see   aset   leidis.   Kõik
sotsioloogilised teooriad püüavad leida vastust küsimustele, miks on hälbed  esinenud  kõigis
teadaolevates   inimühiskondades,   kuidas   inimesed   muutuvad   hälbeliseks   ja   milliseid
sotsiaalse   kontrolli    meetodeid    kasutatakse   sotsiaalsete   normide   nähtavate   rikkumiste
kontrollimiseks ja karistamiseks. 
Strukturaal-funktsionalistliku   paradigma   järgi   tuleb   hälbelisust   vaadata   mitte   konflikti   ja
organiseerimatuse sümptomina, vaid grupi solidaarsust edendava tegurina, sest see kinnitab
kehtivate normide autoriteeti ja võib neid isegi tugevdada. 
6.7. Mis vahe on esmasel ja teisesel hälbelisusel?
Esmane hälbelisus on selline käitumine, mis ühel või teisel moel rikub normi, kuid seda ei
panda tähele või andestatakse. Niisugune hälbelisus saab alguse inimesest enesest.
Teisene   hälbelisus   on   sotsiaalselt   määratletud   reaktsioonide   tüüp,   millega   inimesed
reageerivad probleemidele, mis on tekitatud hälbelisele käitumisele reageerimise tulemusena.
6.8. Mis on  stigma ?
Stigma   on   moraalse   halvustamise   märk,   mis   pannakse   ühiskonna   normaalsetele   või
normatiivsetele ootustele mittevastava käitumisega inimeste külge, keda seejärel vaadatakse,
kui häbistatuid.
6.9. Mis on hälbeline subkultuur?
Hälbeline subkultuur on toetavate suhete võrgustik, mis on moodustunud samasugust hälvet
omavatest indiviididest, kes ei soovi enam mittehälbeliste inimestega nii tihedalt suhelda ning
on otsinud üles omasugused.
6.10. Mis on  ekstsentriline  käitumine? 
Ekstsentrikud eiravad sarnaselt hälbeliste inimestega üldtunnustatud norme ja neid peetakse
üldjuhul ebatavalisteks. Kui käitumist mõistetakse ekstsentrilisena, tähendab see, et teda ei
peeta sotsiaalsele korrale hädaohtlikuks või segadust tekitavaks. 
7) Seksuaalsused - Kohustuslik: Hess et al. Ptk 7
7.1. Mis on seksuaalne identiteet?
See   on   inimese   enesemääratlus   mehe   või    naisena    ja   sellega   kaasnevate   kultuuriliste
maskuliinsete või feminiinsete tunnuste omamine.
7.2. Mis on  seksuaalsus  strukturaal-funktsionalistliku paradigma seisukohast?
Võimas  kirg , mille juured on bioloogias ja mida tuleb teadlikult kanaliseerida sotsiaalselt
produktiivses suunas.
7.3. Mis on seksuaalsus konfliktiteoreetilise paradigma seisukohast?
Tungi/sotsialiseerumise mudel, kuid keskendub sellele, kes määrab normid. Riik, kohalikud
omavalitsused   ja   religioossed   juhid   on   tähtsateks   sotsiaalse   kontrolli   agentideks,   kes
rõhutavad oma arusaama õigest ja kohasest käitumisest ning mitte ainult ei kuuluta seda, vaid
mõjutavad ka seadusandlust.
7.4. Mis on seksuaalsus sümbool-interaktsionistliku paradigma seisukohast (sh mis on
seksuaalse käsikirja  kontseptsioon )?
Seksuaalsus on sotsiaalselt konstrueeritud kui tähenduste ja käitumiste kogum, mis on kokku
pandud väärtustest, ootustest ja kultuuripiltidest. Seksuaalsete käsikirjade konseptsioon on
keskne    sümboolses-interaktsionistlikus    mudelis ,   need   tekivad   inimestevahelise   suhtlemise
käigus  olukordades , mis pakuvad laiu kultuurilisi piire inimeste köitumisele.
7.5.  Mis   on   homoseksuaalsus   sotsioloogilises  tähenduses  (sh  kuidas  see  bioloogilisest
ja/või psühholoogilisest käsitlusest erineb)?
Sotsioloogiline   vaatekoht   ütleb,   et   homoseksuaalsus   on   samamoodi   ja   samu    kanaleid
kasutades õpitud käitumine nagu heteroseksuaalsuski: kogemused, sildistamine ja mina-pildi
kujundamine   moodavad   üht   tüüpi   seksuaalse   väljenduse   mugavamaks   teist   tüüpi
seksuaalsusest.
7.6. Mis vahe on bi- ja heteroseksuaalsusel?
Biseksuaalsed   inimesed   on   paralleelselt   kütkestatud   mõlema   soo    esindajaist    ja   neil   on
nendega intiimsuhe. Heteroseksuaalsed inimesed on kütkestatud vaid vastassoolistest.
7.7. Mida näitavad naistevastase seksuaalse vägivalla sotsioloogilised uuringud?
Sotsioloogid   vaatavad     vägivallale,   kui   võimu   väljendusele   -   ühe   inimese   tahte
pealesurumisele   teise   inimese   tegudele.   Seksuaalvägivald   on   õpitud   käitumine,   mitte
loomulike tungide rahuldamine. Uuringud näitavad, et vägistajate peamine motiiv on naiste
vihkamine ning oma ülimuslikkuse maksma  panemine . Paljud seksuaalvägivalda kogenud
naised   on   seda   kohenud   noorena.   Suur   probleem   on   ülikoolilinnakutes   vägistamine.
Avalikkuse   sümpaatia   ja   kaastunne   on   palju   väiksem,   kui   tegemist   on   kahetähenduslike
situatsioonidega, kus vägistatud võisid anda valesid signaale vägistajatele.
7.8. Mis on seksuaalne ahistamine?
Seksuaalne ahistamine on iga  kaalutletud  ja korduv  mitteoodatud  sõnaline kommentaar,
žest või füüsiline kontakt, millel on seksuaalne iseloom.
8) Sotsiaalne  kihistumine  - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 8
8.1. Mis on sotsiaalne  hierarhia ?
Sotsiaalseks   hierarhiaks   nimetatakse   kõrgest   madalani   järjestatud   sotsiaalsete   staatuste
kogumit.   See   on  kujunenud,   sest   inimesed   erinevad   omandatud   ja   omistatud   saatuselt   ja
seetõttu hinnatakse neid erinevalt, mistõttu sotsiaalne hierarhia on saanud tekkida.
8.2. Mis on kihistumine strukturaal-funktsionalistliku perspektiivi seisukohast?
Funktsionalistlik  süsteem seletab sotsiaalseid struktuure olemasolevate ühiksonnakorralduste
põhjal: mis juhtub, kuna nii- ja niisugune sotsiaalne süsteem on olemas.  Davis  ja Moore:
kõikide   inimeste   võimed   ei   ole   sarnased.   Funktsionalistid   usuvad,   et
stratifikatsiooniprotsessid toodavad talentide hieraria ehk nende inimeste valitsemise, kellel
on kõige paremad võimed või kes on seda kõige rohkem väärt. 
8.3. Mis on kihistumine konfliktiteoreetilise perspektiivi seisukohast?
Kontrastina   funktsionalistlikule   käsitlusele   seletab   konfliktiteooria   sotsiaalse   struktuuri
tekkimist   ühiskonnas     eksisteerivate   gruppide   võistlusega   väheste   ressursside   pärast.
Konfliktiteooriast   lähtuvalt   saab   vaadelda    stratifikatsiooni    funktsionalistlikku   seletust
kultuurilise hegemoonia näitena.
8.4. Mis on kihistumine sümbool-interaktsionistliku perspektiivi seisukohast? 
Ühtlustatud   vaade:   Ebatavaliste   võimetega   või   lihtsalt   õnnelikud   inimesed   võivad   mingil
ajahetkel saada enda kätte suure hulga vara ja võimu. Olles ennast struktuuri paigutanud, on
sellistel inimestel kombeks vara ja võim lastele pärandada, sõltumata järglaste vaimsetest või
muudest omadustest, ja seda isegi ideoloogiliselt võrdsusele pühendunud ühiskondades, nagu
näiteks kommunistlikud ühiskonnad.
8.5. Millist (kahte-) kolme stratifikatsiooni aluseks olevat kontseptsiooni Weber oma
kihistumise  teoorias eristab?
1) Klass viitab samal majanduslikul tasemel olevatele inimestele, kes kas teadvustavad
või ei teadvusta oma ühiseid majandushuvisid ja seejärel muutuvad või ei muutu
sotsiaalseks klassiks. 
2)  Staatusgrupp   põhineb  üldjuhul   sarnase   elulaadiga   liikmete   prestiižil,   kuid  staatuse
omistamine   ei   tulene   vältimatult   inimese   klassipositsioonist:   mõnes   ühiskonnas
austatakse kõige rohkem just inimesi, kes lükkavad endast eemale kõik maise
3) Partei on poliitiline ühendus, mis võib, aga ei pea väljendama klassihuvisid.
8.6. Kuidas haakuvad nende Weberi kihistumise vormidega järgmised kontseptsioonid:
võim, prestiiž ja omand?
Weberi kohaselt on võim inimese võime  sundida  oma tahet peale teistele inimestele. See on
sotsiaalne ressurss, mis on peaaegu igas suhtes, grupis ja ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud.
Prestiiž ehk austaatus sõltub teiste inimeste astusest. Kaasaaegses ühiskonnas põhineb see
peamiselt töökohal ja sissetulekul. 
Omand - igas ühiskonnas eksisteerivad materiaalsed väärtused, mis näitavad inimese  edukust .
Kuigi   inimese   jõukuse  hindamiseks  tuleks   arvestada   kogu  materiaalset  omandit,  on  selle
empiiriline mõõtmine andmete raske ligipääsetavuse tõttu keerukas. Seega on sotsioloogid
enamasti pidanud piirduma sissetuleku või isegi pelgalt palgaarvestusega.
8.7. Mis on sotsiökonoomiline staatus ja selle indeks?
SES on kasutusel lihtsustatud mõõdupuuna inimeste sotsiaalse staatuse kindlaksmääramisel.
See   põhineb   inimese   sissetuleku,   tema    elukutse    sotsiaalse   prestiiži   ja   inimese   poolt
omandatud   hariduse   kombinatsioonil.   Paljudes   uuringutes   kasutatakse   SESi   ka   inimese
sotsiaalse klassi hindamiseks.
8.8. Kuidas sotsiaalset klassi hinnata / määrata?
Defineerimise mitu võimalust: kasutada inimese reputatsiooni kogukonnas, kasutada tema
eluviisi või inimese enda klassikuuluvuse määratlust, määrata mitmesuguseid SESi indekse.
Sotsioloogidele   tihtipeale   aga   kasutuskõlbmatud.   Konfliktiteoreetiliselt   keskendutakse
inimese   töökohale   -   tootmise   sotsiaalsetele   suhetele.   Oma   klassikuuluvuse   määratlemisel
kasutavad respondendid üldjuhul standardseid objektiivseid muutujaid, kuid lisaks võtavad
arvesse tootmise sotsiaalsete suhete mitmesuguseid karakteristikuid.  
8.9. Mis on klassiteadvus?
Tekib,   kui   klassiteadlikkus   muutub   inimese   enesemääratlusele   ja   tema   poliitilistele
eelistustele kesksekt mõju avaldavaks  teguriks  ning kui inimesed näevad oma klassihuve
vasutseisvatena teiste klasside klassihuvidele.
8.10. Mis on sotsiaalne stabiilsus? mobiilsus
Sotsiaalne mobiilsus tähendab inimeste ja gruppide liikumist stratifikatsioonisüsteemi sees.
8.11. Mis on strukturaalne stabiilsus? mobiilsus
Ühiskonnatasandi faktoritest mõjutatud mobiilsus ühiskonnas  tervikuna .
8.12. Mis on klassi immobiilis? immobiilsus
Klassi immobiilsuseks nimetatakse tendentsi, et konkreetsesse  klassi kuulujad taastoodavad
selle klassi liikmeid põlvkonnast põlvkonda.
8.13. Mis vahe on absoluutsel ja suhtelisel mobiilsusel?
Absoluutne sotsiaalne mobiilsus on kui kogu põlvkond liigub ühest  staatusest  teise.
Suhteline mobiilsus näitab teatud staatusgruppide proportsionaalset ehk suhtelist võimalust
liikuda  hierarhilises struktuuris. 
Kahe põlvkonna vaheline sotsiaalne erinevus vs sama põlvkonna liikmete vaheline sotsiaalne
erinevus.
8.14. Mis on kastisüsteem ja kuidas see klassisüsteemiga sarnaneb ja/või erineb?
Kastisüsteemi   korral   on   inimese   koht   sotsiaalses   stratifikatsioonisüsteemis   paika   pandud
inimese sünnimomendil. Omistatud staatus mõjutab kõiki inimese elu valdkondi.
Klassisüsteemid põhinevad paralleelselt nii omandatud kui ka omistatud staatustel. 
8.15. Mida väidab staatuse omandamise põhimudel?
Perekonnad, mis asuvad stratifikatsioonisüsteemi eri  tasemetel , ei erine üksteisest mitte ainult
majandusliku   jõukuse   ja   sotsiaalse   mõjujõu   poolest,   vaid   ka   sotsiaalsetelt   suhetelt,   mis
avavad töökohtade uksed ja sunnivad lapsi ära kasutama ja arendama vanemate sotsiaalseid
resursse. 
8.16. Mis on staatuse sümbolid igapäevaelus?
Staatuse sümbolid on sotsiaalse staatuse väljapoole suunatud märgid, mille abil inimesed
kujundavad teistele endast jäävat muljet. 
8.17. Mis vahe on staatuskindlusel ja -kindlusetusel?
Staatuskindlus - olukord, kus inimene kuulub eri staatushierarhiates sarnasele  astmele . Sõltub
nii omandatud kui ka omistatud tunnustest.
Staatuskindlusetus - eri tasemetel olemine sotsiaalsetes hierarhiates.
9) Ühiskonna sooline kihistumine - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 9
9.1. Mis vahe on bioloogilisel ja sotsiaalsel sool – mille poolest sarnanevad ja erinevad
sooerinevused bioloogilise ja sotsioloogilise perspektiivi seisukohast?
“Mees” ja “naine” kirjeldavad bioloogilist sugu. Feminiinsus ja maskuliinsus on inimeste
sotsiaalselt konstrueeritud sood. Mehelikkusele ja naiselikkusele tuleb viidata kui omistatud
tunnustele ja feminiinsusele ja maskuliinsusele kui omandatud tunnustele. Sotsiaalne sugu on
teisisõnu   sotsiaalse   klassiga   sarnane   ühiskonna   struktuuriline   muutja,   sest   meie   keel   ja
sotsiaalne struktuur jagavad meid bioloogilise soo baasil kindlatesse kategooriatesse, kuhu
kuulujatelt   eeldatakse   kindlate   käitumisstandardite   järgimist,   sarnaseid   võimeid   ja
isikuomadusi. 
Sotsioloogilisest perspektiivist on väga kasulik vaadelda, kuidas soolised erinevused inimeste
käitumises põhinevad meeste ja naiste sotsiaalsete kogemuste erinevusel, mitte aga geenidel,
hormoonidel   või   hoopis   evolutsioonilisel   ajalool.   Soo   bioloogiline   ja   sotsiaalne   külg   on
omavahel läbipõimunud ja mõjutavad teineteist.
9.2. Mis on sooline kihistumine strukturaal-funktsionalistliku paradigma seisukohast?
Sooline kihistumine tekib paratamatult kuna meeste ja naistele sobivad ja/või on jõukohased
erinevad ülesanded. Mehed täidavad tööjaotuses suuremat jõudu nõudvaid tööülesanded ja
naised   suuremat   hoolt   ja   hellust   nõudvaid   tööülesandeid    kusjuures    need   kaks  täiendavad
üksteist ning võimaldavad tervikul harmooniliselt toimida.
9.3. Mis on sooline kihistumine konfliktiteoreetilise paradigma seisukohast?
Sooline kihistumine tekib tänu konkurentsile piiratud ressursside, maa, tööriistade, hariduse
jne üle. Tugevamad (reeglina meessugu) määravad ka (mängu)reeglid ning otsustavad seega
suuresti tulevaste võitluste tulemused.
9.4. Mis on sooline kihistumine sümbool-interaktsionistliku paradigma seisukohast?
Sooline kihistumine baseerub suuresti sotsiaalselt konstrueeritud sooidentiteetidel. Seda aitab
mõista sotsialiseerimisprotsessi ning meeste ja naiste  omavahelise  suhtluse uurimine – mis
rolle selles läbikäimises kodus, tööl ning avalikus ruumis võetakse.
9.5. Mis on sooline sotsialiseerimine ja kuidas see  haakub  / sarnaneb / erineb soolisest
stereotüpiseerimisest?
Soolist   sotsialiseerumist   õpetatavad   samad   agendid:   vanemad,   kaaslased,   õpetajad   ja
massimeedia. Seda ei jäeta  juhuse  hooleks, kasvavale lapsele avaldadakse jätkuvalt  survet
seoses sooidentiteediga. Sooline stereotüpiseerimine algab juba tegelikult lapseootusega enne
lapse   sündi.   Sotsialiseerumine   mõjutab   samuti   protsesse,   millega   aju   töötleb   saadavat
informatsiooni ja inimese kognitiivseid struktuure.
9.6. Mis on soolistatud mina-pilt?
Soolistatud mina-pilt kujundatakse koos ühiskonnas kehtivate käitumisvormide omandamise
sotsialiseerumise käigus.
9.7. Kuidas soorollide muutused naisi ja mehi mõjutavad?
Naistel   on   tekkinud   iseseisvuse   tunne   tänu    paranenud    hariduslike   ja   tööturul   osalemise
võimaluste ning vähenevale viljakusele. Mehi teevad seesugused muutused ebakindlaks.
10) Vanuseline kihistumine - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 10
10.1. Mis on sünnikohort?
Eri vanusegruppe nimetatakse kohortideks. Sünnikohort koosneb kindla ajavahemiku jooksul
sündinud inimestest. 
10.2.   Mis   on   vanuseline   kihistumine   strukturaal-funktsionalistliku   paradigma
seisukohast?
Vanuseline kihistumine on loomulik. Ühiskonna heaks toimimiseks vajavad lapsed ja raugad
tööjõulise elanikkonna tuge.
10.3. Mis on vanuseline kihistumine konfliktiteoreetilise paradigma seisukohast?
Vanuseline   kihistumine   tekib   tänu   konkurentsile   piiratud   ressursside,   töökohtade   jne   üle.
Tugevamad (reeglina keskealised aga nt üleminekuühiskondades ka 30-aastaste põlvkond)
määravad ka (mängu)reeglid ning otsustavad seega suuresti tulevaste võitluste tulemused.
10.4.   Mis   on   vanuseline   kihistumine   sümbool-interaktsionistliku   paradigma
seisukohast?
Vanuseline kihistumine baseerub suuresti sotsiaalselt konstrueeritud arusaamadel. Seda aitab
mõista sotsialiseerimisprotsessi uurimine.
10.5.   Kuidas   rahvastiku   vanuseline   ning   rollistruktuur   vanuselist   kihistumist
mõjutavad?
Ühiskonna rollide vanuseline struktuur koosneb staatustest ja võimalustest, mis on avatud
teatud   vanuses   inimestele.   Ühiskonnas   tuleb   hoida   inimeste   ja   vabade   rollide   tasakaalu.
Sotsiaalsed    institutsioonid    peavad    kohanema    rahvastiku   muutustega   ja   institutsioonides
esinevad muutused omakorda muudavad ühiskonna rahvastiku struktuuri.
10.6. Kuidas rollide struktuur, rollipinge ning -lõtk inimese elueal muutuvad?
Ühiskonnas muutub jätkuvalt inimeste arv, kes on valmis täitma sotsiaalselt määratletud rolle
ja   selle   muutumisega   kaasnevad   muutused   rollide   vanuselises   struktuuris.   Nii   hoitakse
tasakaalu vabade rollide ja rolle täitva elanikkonna vahel. Sellega, kui inimestel keelatakse
ära siseneda staatustesse, milleks neil enda arvates on õigus, võib kaasneda hälve. Kaasaegses
ühiskonnas on noorukiiga  rollilõtku  perioodiks , mille jooksul nooruki võimed on alanõutud. 
11) Rassilised, religioossed ja rahvusvähemused - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 11
11.1. Mis vahe on kultuuriliselt homogeensetel ja heterogeensetel ühiskondadel?
Kultuuriline    homogeensus    -   ühiskonna   liikmed   räägivad   sama   keelt   ja   on   sarnased
religioossete   tavade   ja   päritolumaa   poolest.   Pole   probleemi   vähemuste   absormeerimisega
ühiskonda.
Kultuuriline   heterogeensus   -   ühiskonna   kodanikud   erinevad   suuresti   nahavärvilt   ja
välimuselt,   keelelt   ja   kultuurilt.   Sotsiaalne   kord   sõltub   sellest,   kuidas   on   korraldatud   eri
gruppide vahelised suhted ja kuidas jaotatakse nende vahel ühiskonna nappe ressursse.
11.2. Kuidas defineerida järgnevaid kontseptsioone: rahvus, religioon , rass ?
Rahvus - rahvuslik tagapõhi, kultuurilised erinevused. Inimesed ja grupid erinevad üksteisest
sedavõrd,   kuivõrd   nad   on   säilitanud   oma   algse   välimuse,   tavad,   keele   ja   päritolumaa
perekonnanime.
Religioon - uskumuste ja rituaalide kogum, mis on seotud millegi pühaga. Samasse religiooni
kuuluvad inimesed tunnevad üksteist ära läbi jagatava religioosse traditsiooni.
Rass - raskem defineerida kui rahvust ja religiooni. Sotsiaalne  konstruktsioon , mille olemus
ei   ole   midagi   fikseeritult   konkreetset,   samuti   aga   ka   puhas   illusaioon,   mille   ideaalne
sotsiaalne kord peaks kõrvaldama. See on pidevalt  muutuvate  tähenduste kompleks, mida
määratletakse   ja   vaidlustatakse   kogu   ühiskonnas,   nii   kollektiives   tegevuses   kui   ka
individuaalses   kogemuses   ning   rassilisi   kategooriaid   luuakse   juurde,   tehakse   ümber,
hävitatakse ja taasluuakse pidevalt. Rassi ei ole alati kerge määrata kuna nii mõnelgi juhul on
rassid  omavahel segunenud ja puhtaid rasse, mis baseeruks füüsilisel välimusel (fenotüübil)
või geneetilisel koodil (genotüübil), raske leida. 
11.3. Milliseid vähemuse ühiskonda integreerimise teoreetilisi mudeleid võib eristada ja
kuidas neid kirjeldaksid?
Sulatusahju mudel – rajaneb  usul , et immigrandid võivad ja peaksid massiteabevahendite ja
ühise haridussüsteemi kaudu järk-järgult kaotama oma erinevused, hakkama jagama ühist
keele- ja kultuuriruumi ning nautima võrdseid võimalusi. 
Kultuurilise   pluralismi  mudel  –  rõhutab   kultuurilise  mitmekesisuse   väärtust  ja  väärtustab
seetõttu ühiskonnas eksisteerivate subkultuuride panust kultuurilise mitmekesisuse tagamisse.
11.4. Millised vähemusgruppide ühiskonda integreerimise eri võimalusi võib eristada
tulenevalt seotuse tasemest?
Segregatsioon   –   vähemusgruppide   isoleerimine   enamusest   ühiskonnas   võimul   olevate
gruppide poolt. Eristatakse kahte tüüpi segregatsiooni: (i) de jure (seaduslik) ja (ii) de facto
(tegelik aga mitte ilmtingimata seaduslik) segregatsioon. 
Kohanemine  – protsess, mille käigus vähemuse liikmed teadvustavad endale domineeriva
kultuuri vorme ja väärtusi, kuid ei pruugi tingimata muuta oma norme ja väärtusi. St nad
kohtuvad domineeriva  kultuuriga  ilma selles täielikult osalemata.
Akultureerumine   (kultuuriline   assimileerumine)   –   vähemusgrupi   liikmed   võtavad   omaks
domineeriva ühiskonna normid, väärtused ja käitumismallid, kuid neid endid ei ole veel vastu
võetud domineeriva kogukonna „intiimsematesse“ sotsiaalsetesse gruppidesse.
Assimileerumine   ( struktuurne     assimilatsioon )   –   sisenemine   ühiskonna   domineeriva
kogukonda  sõpruse ja muude esmaste sidemete kaudu.
Amalgeerumine (kokkusulamine) – esineb kui kultuurid või rassid segunevad ja moodustavad
uut tüüpi kultuurid või rassid. Kõige lähedasem sulatusahju mudeli ideaalile.
11.5. Millised erinevad tõkkeid integreerumisel võib tekkida?
Kolm   suuremat   tõket   on   ühiskonna   eelarvamused,   vähemuste    diskrimineerimine    ja
ühiskonnas valitsev institutsiooniline   rassism . 
Eelarvamus    –   arvamuse   kujundamist   ilma   eelnevate   teadmisteta.   (Nii   on   nt   etnilised,
rassilised, religioossed ja teised sotsiaalsed kategooriad ühiskonnas sterotüpiseeritud).
Diskrimineerimine – inimeste ebavõrdse kohtlemise praktika.
Institutionaliseeritud   rassism   –   olukord   kus   diskrimineerimine   (nt   nahavärvi   või   etnilise
tausta alusel) kuulub normide ja käitumisreeglite struktuuri ning seda  tugevdavad  sotsiaalse
kontrolli  ametlikud ja mitteametlikud agendid.
12) Perekond ja abielu - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 12
12.1. Mis on institutsioonid sotsioloogilises tähenduses?
Institutsioonideks sotsioloogilises tähenduses nimetatakse sotsiaalse tegevuse valdkondi, mis
on   sotsiaalselt   konstrueeritud   normid   ja   inimkäitumine,   mis   on   olulised   indiviidide   ja
ühiskondade säilimise seisukohalt.
12.2. Milliseid erinevaid institutsioone võib ühiskonna strukturaalseks defineerimiseks
tuvastada?
Tähtsamad institutsioonid on perekond, majandus, poliitika, haridus, religioon, õiguskaitse ja
tervishoid. 
12.3.  Kuidas strukturaal-funktsionalistlik paradigma  perekonna institutsiooni (teket)
selgitab?
Perekonna roll on kehtestada sotsiaalne kontroll seksuaalkihkude üle. Seejuures määravad
reeglid (i) kellega võib kellel olla seksuaalvahekord ja (ii) kes võib kellega abielluda (mõtle
nt verepilastusele).
12.4. Kuidas konfliktiteooria paradigma perekonna institutsiooni (teket) selgitab?
Perekond on loodud  kontrollimaks , et pereisa kasvataks ikka üles oma bioloogilisi järglasi
ning oleks kindlustatud vara (ja seega hüvede) üle andmine oma järglastele.
12.5.   Kuidas   sümbool-interaktsionistliku   paradigma   perekonna   institutsiooni   (teket)
selgitab?
Perekond   on   sotsiaalne   konstruktsioon.   Nt   perekonnasisesed   suhted   varieeruvad   seega
kultuuriti  – nt lubatud kaasade arvu, milliste sugulaste vahel on lubatud  abielud , põlvnemise
ja vara ülemineku  mehhanismide  poolest,  abikaasade  elukoha ja seotuse osas (kumma kaasa
vanemate juurde asutakse elama) ning valitsevate võimusuhete osas.
12.6. Mille poolest eristuvad sugulussuhted traditsioonilises ja kaasaegses ühiskonnas?
Traditsioonilised ühiskonnad
Kaasaegsed ühiskonnad
Korraga lubatud 
Üks (monogaamia) või mitu 
Üks (monogaamia)
abikaasade arv
(polügaamia).
Polügüünia - mitu naist
Polüandria - mitu meest
Abikaasa valik
Vanemate  valikud  perekonnavõimu  Suhteliselt vaba valik
tugevdamiseks
Põlvnemisliin
Patrilineaarne
Mõlemast võrdselt ( bilateraalne
Matrilineaarne
sugus)
Abielupaari kodu
Patrilokaalne (mehe perekond)
Oma kodu (neolokaalne)
Matrilokaalne  (naise perekond)
Võimusuhted
Domineerivad mehed ( patriarhaat )
Suurem võrdus (egalitaarne)
Perekonna 
Kõikehaarav - kaitsta sugulusgruppi Spetsialiseerunud - kaitsta 
funktsioonid
tervikuna, tagamaks laste 
perekonda
kasvatamiseks ja emotsionaalseks 
toetuseks stabiilset keskkonda
Struktuur
Laiendatud
Tuumikperekond
Kohustuste suund
Veresugulusliin
Abielusidemed ja lapsed
12.7. Milliseid alternatiivseid peremudeleid võib kaasaegses ühiskonnas tuvastada?
Üksinda   elamine   (üheliikmeline   perekond),    vabaabielu ,   lastetus,   ühe    vanemaga
majapidamised, perekonnad, kus mõlemad kaasad käivad tööl, topeltkarjääriga perekonnad,
homoseksuaalsed suhted.
13) Majandussüsteemid ja töö  organiseerimine  ühiskonnas - Kohustuslik: Hess et al.
Ptk. 13
13.1. Millised on kapitalistliku turumajanduse defineerivad omadused?
Minimaalne   riiklik   omand   ja   kontroll.    Tootmisvahendid     eraomanduses ,   mille    omanikud
teenivad   iseendake   kasumit.   Nõudmine   ja   pakkumine   ning   tootjatevaheline   konkurentsi
tõrjuvad vähem efektiivsed firmad välja, viivad toodete ja teenuste hinnad alla ja tõstavad
ühiskonna ning selle liikmete heaolu. Omanikke ja töölisi motiveerib lootus saada osa oma
töö viljadest. Praktikas tekitab palju ebavõrdust aga ka elatustaseme tõusu.
13.2. Millised on sotsialistliku plaanimajanduse defineerivad omadused?
Valitsusepoolne   tootmise   ja   jaotamise    planeerimine    ning   maksimaalne   riiklik   kontroll.
Lähtutakse   ideest ,  et majandusliku  tegevuse juures tuleb  lähtuda  rahva vajadustest,  mitte
kasumist. 
Enamuse    tootlike    tootmisvahendite   lahutamine   eraomanikust.   Keerukas   alt-üles
planeerimissüsteem.  Investeeringud  seadmetesse on märkimisväärsed kasutamata masinate
hulk; Praeguse tootmisvõimsuse  varjamine  tänu hirmule, et toodangu kvoodid oleks üles
aetud ; Tööjõu ja muude sisendite  varumine , et aeg-ajalt oleks võimalik heroiliselt  plaane
täita;   Madal   tootlus   ja   paindumatu   hinnapoliitika;   Vähene   tähelepanu   negatiivsetele
välismõjudele -  reostus , tööohutus jne;  Resistentsus  innovatsioonile ja tehnoloogiale (kuigi
sõjatööstus ja kosmosesõiduk tundub olevat olnud erand ).
14) Poliitiline süsteem: võim, poliitika ja  militarism  - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 14 &
Ptk. 4 lk. 65-68.
14.1. Mis on Weberi käsitluses võim (ja selle alaliik – domineerimine )?
Weber  defineeris  võimu kui eesmärkide realiseerimise tõenäosust teiste tahtest olenemata.
Funktsionalistlikust vaatepunktist on võim ühiskonna tasandil võime  valitseda  ja säilitada
grupisisest korda. See on sotsiaalne ressurss, mis on grupi liikmete või ühiskonna gruppide
vahel   ebavõrdselt   jaotatud,   olles   ühiskonna   stratifikatsioonisüsteemide   üks   tähtsamaid
mõõtmeid. 
Domineerimine tähendab võimalust leida kuuletumist. See on sotsiaalne suhe, mis puudutab
nii järgijaid kui ka juhte, kes üksteist vastastiku mõjutavad.
14.2.   Mille   poolest   eristuvad   üksteisest   Weberi   käsitluses    karismaatiline    ja    legaalne
domineerimine?
Karismaatiline   domineerimine   põhineb   juhi   erakordsetel   võimetel   või   tema   ideede
erakordsusel. Karismaatilise liidri ja järgijate vahel tekib eriline side, järgijad usuvad juhi
üliinimlikesse omadustesse ja on valmis täitma tema käske kõhklemata.
Legaalne   domineerimine   on   kõige   ratsionaalsem   domineerimise   vorm,   kuna   ta   põhineb
valitseja ja valitsetava vahelistel umbisikulistel sidemetel. Juhi võim on piiratud seadustega,
mis kehtivad kõigi võimukandjate suhtes, olenemata isiklikest omadustest või sotsiaalsest
staatusest. Pakub suurimat kaitset juhi suva vastu. Selle puhtaim näide on bürokraatia .
14.3. Millised tunnused on Weberi käsitluses bürokraatia ideaalmudelil?
Bürokraatia   kui   ratsionaalseim   ja   tõhusaim   organisatsiooni   vorm.   Weberi   ise   kasutas
bürokraatia   mõistet   ideaaltüübina.   Ta  ei   väitnud,   et   ta   tegelikes   org-des   alati   nii   töötab.
Bürokraatia elemendid Weberi järgi:
·         Kirjalikud dokumendid otsuste aluseks ning nende tulemuseks.
·          Spetsialiseerumine . Tööjaotus selge ja  formaalne
·                 Käsutamisõigus.   Hierarhiline   struktuur,  selged   alluvussuhted   ja   vastutusalad.
Kaebamisõigus   oma   ülemusele.   Sundimisvahendid.   Formaalne   reeglistik,   mis   on
organisatsiooni tegevuse aluseks
·                 Isikupäratus. Organisatsiooni liikmete ja klientide suhted on isikutest sõltumatud.
Kaadri täiendamine oskuste ja ametialaste teadmiste alusel
·                 Ametnikud on täiskohaga tööl ja saavad palka. Isiklike ja avalike tulude lahus
hoidmine,   isiklik   elu   ja   tööalane   elu   eraldatud.   Ka   füüsiline    paiknevus    ja   tegevused.
Töövahendid on organisatsiooni ja mitte  töötaja  omad.
·                 Karjääriredeli olemasolu, ametnike madal  voolavus , kõrgendused tööstaaži ning
teenete alusel, palk ametikohast sõltuv
14.4.   Kuidas   selgitab   riigi   kui   poliitilise   süsteemi   teket   strukturaal-funktsionalistlik
paradigma?
Poliitiline süsteem täidab ühiskonna põhilist enesesäilitamise vajadust – kaitsta ühiskonna
sisemist korda ja seda välisvaenlaste eest. Sellest tuleb ka vajadus luua, kehtestada ja jõustada
norme. Usub, et industrialiseerimine viib heaoluriigi tekkeni.
14.5. Kuidas selgitab riigi kui poliitilise süsteemi teket konfliktiteooria paradigma?
Poliitiline   süsteem   teenib   kapitalistide   (omanike)   klassihuve.   Seega   on   riik   kapitalismi
poliitiline  relv , mis aitab klasside vahelisi erinevusi taastoota.
14.6.   Kuidas   selgitab   riigi   kui   poliitilise   süsteemi   teket   sümbool-interaktsionistliku
paradigma?
Poliitilised   süsteemid   on   sotsiaalselt   konstrueeritud.   See   selgitab   ka   riikide   vahelisi
erinevuseid poliitiliste süsteemide, kultuuri jne osas. Koolkonna uurimishuviks ei ole niivõrd
ühiskondliku   stabiilsuse   ja   korra   või   võimu   uurimine   kui   poliitilise   süsteemi   liikmete
omavahelise interaktsiooni uurimine.
14.7. Mis eristab demokraatlikku ühiskonda totalitaarsest?
Mitte see, kui palju inimesi valimas käib - diktatuuririikides on see protsent väga kõrge - vaid
see,   kas   eksisteerib    legitiimne     opositsioon .   Totalitaarsed   režiimid   üritavad   reguleerida
ühiskonda   ja   selle   liikmete   elu   kõiki    aspekte ,   kaasa   arvatud   religiooni   ja   eraelu.   Kõige
tavalisemad   on   totalitaarsed   režiimid   ühiskondades,   kus   puuduvad   demokraatia
eeltingimused: levinud  kirjaoskus , majanduslik stabiilsus või egalitaarsuse ideoloogia.
Totalitaarsed režiimid – püüavad reguleerida ühiskonna ja selle liikmete elu kõiki aspekte, sh
religioon ja eraelu. Riigipead võivad olla nii  diktaatorid , usumehed, sõjaväelased. 
Diktatuur   –   totalitarismi   edasiarendus,   kus   kogu   võim   kuulub   ühele   inimesele,   mitte
väikesearvulisele eliidile.
Demokraatlikud režiimid
•
Erinevalt totalitaarsest eksisteerib legitiimne opositsioon
•
Eksisteerivad   kodanikuvabadused,   poliitilised   mõtteavaldused,   mida   on   õigus
avaldada siis kui ollakse oma õigustest teadlikud
•
Erinevate parteide ja poliitiliste suundade esindatus
14.8. Milliseid  instrumente  kasutavad kaasaegsed poliitilised režiimid valitsemiseks?
Avaliku arvamusega  manipuleerimine : propaganda,  tsensuur . Sund, repressioon ja genotsiid.
14.9. Mida väidab  oligarhia raudne  seadus?
Oligarhia   raudne   seadus   väidab,   et   ka   demokraatlikult   valitud   rahvast   esindavates
organisatsioonides eralduvad liidrid oma valijatest. Oligarhia tähendab väheste valitsemist ja
selle raudne seadus konstanteerib, et kuna otsustajad on eluliselt huvitatud sellest, et neil
oleks õigus, hakkavad nad toetuse võitmiseks informatsiooni ja inimestega manipuleerima.  
14.10. Mille poolest erineb võimueliidi mudeli selgitus pluralistliku mudeli selgitusest
küsimusele kelle käes on võim tegelikult demokraadilikes ühiskondades?
Võimueliidi mudel - vältimaks, et ühes sektoris tehtud otsused mõjutavad teistes sektorites
tehtavaid  otsuseid, ei ole tarvis tõestada, et need inimesed osalevad ühises vandenõus, ega
isegi näidata, et nad on üksteisega kontaktis. Sarnase klassikuuluvuse ja sotsialiseerumise
tulemusena on neil ühine arusaam sellest, mis on õiglane ja hea, nad tegutsevad viisil, mis
aitab säilitada ühiskonnas kehtivat stratifikatsioonisüsteemi. 
Pluralistlik    mudel   -   võimueliidi   mudeli   kriitikud   arvavad,   et    ettekujutus    võimueliidist
lihtsustab   liigselt   tegelikkust,   lähtub   eeldusest,   et   juhid   on   liiga   sarnased   ja   alahindab
konfliktiallikaid   valitseva   klassi   seas.   Pluralistid   väidavad,   et   ärihuvid   võivad   olla   väga
erinevad. Tööstusele kasulik poliitika võib olla hukatuslik perifeerias asetsevatele firmadele.
Eri võimusektorid võitlevad harilikult nappide ressursside pärast ühiskonnas. 
15) Haridus - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 15
15.1.   Kuidas   selgitab   hariduse   avatud   ja   varjatud   rolli   strukturaal-funktsionalistlik
paradigma?
Haridussüsteem tugevdab ühiskonna kui kogukonna ühtsust täites nii avalikke kui varjatud
funktsioone.   Koolid   soodustavad   seejuures   ühiskonnale    kasulikku    konkurentsi   ja   loovad
intelligentsihierarhia e pälvokraatia. 
Haridussüsteemi   avalikud   e   „manifestsed“   funktsioonid:  Teadmiste   ja   kultuuri
edastamine . (Kõrgkoolide puhul ka uute teadmiste loomine ning uue põlvkonna teadlaste
ettevalmistamine).   Töörollideks   sotsialiseerimine.   Täiskasvanustaatuse    harjutamine    (sh
õpetus konformsuse, heade tööharjumuste ja kõrgema staatusega inimeste austamise kohta).
Haridussüsteemi   varjatud   funktsioonid   (kasutades  selleks   nn   „varjatud  õppekava“):
Domineerivate   väärtuste   ja   struktuuride   omaksvõtt   –   õppida   tundma   oma   kohta;   alluma
ülematele; uskuma, et süsteem on õiglane. Noorte seksuaal- ja muu kombekasvatus ning
üksteisega tutvumise võimaldamine.
15.2. Kuidas selgitab hariduse tähendust konfliktiteooria paradigma?
Haridussüsteem   teenib   kapitalistide   (omanike)   klassihuve.   Seega   on   haridussüsteem
kapitalismi kultuuripoliitiline relv, mis aitab klasside vahelisi erinevusi taastoota.
15.3. Kuidas selgitab hariduse tähendust sümbool-interaktsionistliku paradigma?
Haridussüsteemid   on   sotsiaalselt   konstrueeritud.   See   selgitab   ka   riikide   ja   kogukondade
vahelised erinevuseid haridussüsteemide ja selle tavade osas. Koolkonna uurimishuviks ei ole
niivõrd   hariduse   varjatud   ja   varjamata   funktsioonide   või   haridussüsteemi   toimimise
üksikasjade   paljastamine,   mis   aitab   mõista   klasside   taastootmist   ühiskonnas,   vaid
sidusühiskonna   liikmete   (eriti   õpilaste,   lastevanemate,   õpetajate,   koolijuhtkonna
(administratsiooni)   aga   ka   haridusametnike,   poliitikute   jne)   omavahelise   interaktsiooni
uurimist.
15.4. Mis on varjatud õppekava?
See   tähendab   ametliku   õppekava   välist   õpetustegevust,   mida   koolid   pakuvad   inimestele
sellistes küsimustes nagu vanemate austamine ja etnotsentrism.
15.5. Mis on kultuuriline  kapital ?
Kõnelemis-   ja   mõtlemisstiil,   teadmised   muusikast   ja   kunstist   ja   kirjandusest,   mis
võimaldavad isikul tunda end  mugavalt  haridusstruktuurides ja mõista maailma nii, nagu selle
on määratlenud eliit.
15.6.   Kuidas   kirjeldaksid   haridussüsteemi   ja   selle   osi   (sh   ülikoole)   sotsioloogia
vaatevinklist?
Kõikides   kaasaegsetes   industriaalühiskondades   on   haridus   muutunud   üha   enam
diferentseerituks ja spetsialiseerituks. Teadmised on jaotatud kategooriatesse, mida õpetavad
spetsialistid. Lõpuks tuleb õpilastel valida üks informatsioonipakett, mis valmistab neid ette
töömaailma astumiseks. 
Koolitamine toimub mikrotasandil, isegi kui haridussüsteemi funktsioonid ja struktuur on
makrotasandi   küsimused,   sest   toimub   näost-näkku   lävimisel   spetsiaalsetes   ruumides   ja
asutustes ettemääratud inimestega. Koolihariduse eesmärk on baasettevalmistuse pakkumine
täiskasvanu   eaks.   Kõrghariduse   esmasteks   avalikeks   funktsioonideks   on   olemasolevate
teadmiste   edastamine,   uue   informatsiooni   tootmine   ja   järgmise   teadlaspõlvkonna
ettevalmistamine.   Ülikoolid   on   jaotatud   teaduskondadeks,   kus   õppejõud   on   kihistunud
akadeemilise staatuse alusel.
16) Uskumuste süsteemid:  religioonid  ja sekulaarsed usundid - Kohustuslik: Hess et al.
Ptk. 16
16.1. Mis on uskumuste süsteem ja kuidas see sarnaneb ning erineb religioonist?
Uskumuste   süsteem  –   arusaamiste   kogum   elu   põhiväärtustest   ja   mõttest,   mis   ei   põhine
ilmtingimata usul üleloomulikku jõusse.
Religioon  – uskumuste süsteem, mis põhineb arusaamisel, et  jumalik  jõud juhib saatust ja
suunab inimest ebamaise suunas.
16.2. Kuidas käsitles oma teadusloomes usku Durkheim?
Durkheim   huvitus   sellest,   kuidas   osad   ühiskonnad   suudavad   hoida   sisemist   stabiilsust   ja
seeläbi tagavad pikaajalise  kestvuse . Ta leidis, et uskumuste süsteemide kaudu tunnetavad
inimesed   abstraktsiooni   nimega   „ühiskond“   ja   tugevdavad   üksteisele   pühendumust.Tema
tähtsam sellesisuline teos – „Religioosse elu algvormid“.
16.3. Kuidas käsitles oma teadusloomes usku Weber?
Weberi   huviorbiidis   oli   religiooni   side   ühiskonna   majandusliku   ja   poliitilise   süsteemiga
Vähem on teada see, et ta pühendab paljudes oma raamatutes erilist tähelepanu preestri ja
prohveti  (kui intellektuaalide) rollile ühiskondlikes muutustes.
16.4. Kuidas käsitles oma teadusloomes usku Marx?
Marxi väitis, et: „Jumal on ainult mask inimliku ahnuse ja ihade varjamiseks“ „Religioon on
oopium   rahvale.“   Seega   sarnaselt   teistele   institutsioonidele   on   usul   rahvamasse   nende
hädades ja viletsuses rahustav (allasuruv) roll.
16.5.   Mille   alusel   on   väidetud,   et    marksism    etendab   endas   sisuliselt   ilmalikku
ideoloogiat?
Karl Marxi tööd moodustavad NSVLi juhi Lenini omadega kõrvuti  ilmaliku  ideoloogia aluse,
mida nimetatakse marksismiks ja mis annab sellesse uskujatele sarnase kindluse, mis  kristlus
või judaism annab teistele. See on ametlik ideoloogia Hiinas, Kuubal ja mujalgi. Sisaldab
jumalikele   jõududele   viitamata   kõiki   ususüsteemide   elemente:   ajalugu,   käitumisjuhiseid,
tulevikuennustust lõplikust õiglusest.
16.6.   Mida   on   religiooni   positsioonile   ühiskonnas    toonud    endaga   kaasa
moderniseerumine  ja sekulariseerumine ?
Moderniseerumine on toonud kaasa inimestele tunde, et nad on kaotanud kontrolli oma elu
üle, sest asjade tegemise vanad tavad enam ei tööta ja uued on veel ebaselged ja harjumatud.
Selline mõju on viinud mitmel pool esialgsete väärtuste taaselustamisele. 
Sekulariseerumine - üleminekut traditsiooniliselt ühiskonnalt kaasaegsele iseloomustab ka
ilmalikustamine. Erinevalt kõhklematust usust ja keskendumisest järgmisele maailmale on
põhitähelepanu koondunud sellele maailmale, mõistusele, teadusele ja tehnoloogiale.
17) Õigus, kuritegu  ja kriminaalõigussüsteem - Kohustuslik:  Hess et al. Ptk. 17.
17.1. Kuidas selgitab õigust kui institutsiooni strukturaal-funktsionalistlik paradigma?
Õigussüsteem   täidab   ühiskonna   põhilist   enesesäilitamise   vajadust   –   kaitsta   ühiskonna
sisemist korda. Sellest tuleb ka vajadus luua, kehtestada ja jõustada norme. Seejuures on ka
kuritegevusel varjatud funktsioon, mis liidab kogukonda ja aitab seda piirid ühiskondlikult
aktsepteeritavale käitumisele.
17.2. Kuidas selgitab õigust kui institutsiooni konfliktiteooria paradigma?
Õigussüsteem teenib kapitalistide (omanike) klassihuve. Seega on see kapitalismi (jõukate
eraomanike) poliitiline relv, mis aitab klasside vahelisi erinevusi taastoota.
17.3. Kuidas selgitab õigust kui institutsiooni sümbool-interaktsionistlik paradigma?
Õigussüsteemid on sotsiaalselt konstrueeritud. See selgitab ka riikide vahelised erinevused
õigussüsteemide, normide (seaduste), nende kehtestamise jne osas. Koolkonna uurimishuviks
ei   ole   niivõrd   ühiskondlikku   stabiilsuse   ja   korra   või   võimu   uurimine   kui   õigussüsteemi
liikmete omavahelise interaktsiooni uurimisel – nt vanglate subkultuur jne.
17.4.   Millised   tunnused   on   erinevatel   kuritegude   tüüpidel   –    tapmine ,    varavastased
kuriteod,   organiseeritud   kuritegevus,   valgekraede   kuritegevus   ja   organisatsiooniline
kuritegevus?
Tapmine - üks kõige julmemaid kuritegusid. 
varavastased   kuriteod   -   märksa   levinum   kui   isikuvastased   kuriteod,   nende   toimepanijatel
teatav sotsiaalmajanduslik, hariduslik ning sooline taust.
organiseeritud   kuritegevus   -    maffia    on   üks   selle,   ajakirjanduse   ülevõimendatud,   vorme.
Kuritöö   vormil   on   3   tunnust:   Kuritegeliku   organisatsiooni   liikmed   pakuvad   kaupu   ja
teenuseid, mis pole mujalt kättesaadavad (laenud, „võlgade“ sissenõudmine, prostitutsioon,
pornograafia , õnnemängud jne). Kuritegevuse toimepanemiseks annavad nad altkäemaksu ja
korrumpeerivad   võimuesindajaid   muul   viisil.    Kokkulepete    saavutamiseks   kasutatakse
vägivalda (või selle ähvardust).
valgekraeline kuritegevus - tavaliselt vägivallatu aga siiski seadusevastane tegevus, et saada
materiaalset kasu, vältida nende kaotamist/loovutamist või kindlustada positsiooni, poliitilist
või majanduslikku edu.
organisatsiooniline   kuritegevus   -   pannakse   toime   mitte   otsee   isikliku   kasu   vaid
organisatsiooni huvides, kuigi nende eest saab vastutusele võtta nii füüsilise kui ka juriidilise
isiku.
17.5. Mis vahe on isiku- ja varavastastel kuritegudel?
Isikuvastane kuritegevus on suunatud inimestele neile haiget tegemise vms füüsilise kahju
toomise    eesmärgil.   Varavastased   kuriteod   puudutavad   inimeste   vara   ning   toovad   pigem
emotsionaalset   ja   varalist   kahju   kui   reaalset   valu.   Isikuvastane   kuritegu   on   tapmine,
varavastane on varastamine.
17.6. Kirjelda karistusasutusi sotsioloogilisest vaatenurgast vastates küsimusele, miks
nad eksisteerivad ja milliseid alternatiive neile on välja pakutud  / katsetatud?
Rehabiliteerimine – tagasipöördumine endisesse olukorda, mis põhineb usul kahetsusse ja
lunastuse jõusse
Karistamine – rajaneb topelteeldusel, mille kohaselt  kurjus  tuleb patuse seest valuga välja
ajada ja ohvri eest tuleb kätte maksta.
Vanglasüsteem kasutab karistuseks ja ümberkasvatuseks: Inimese isikliku vabaduse piiramist,
Piiratud   töövalikut,   söögivalikut,   võimalusi   vaba   aja   veetmisele,   tarbimisele,   lähedastega
kohtumisele ja  suhtlusele  laiemalt jne, Umbisikulisust, Sotsiaalset  distantsi  vanglaametnike ja
valvurite ning vangide vahel, Eraldatust teisest soost. 
Alternatiiv   vanglasüsteemile:   Väikesed   ümberkasvatusasutused,   kus   kinnipeetavad   teevad
tööd, maksavad makse jne, Kodulaadsed keskkonnad, mis on isikupäraselt kujundatud ning
kus   kinnipeetavad   saavad   kanda   isiklikke    riideid ,   Lühiajalised   kodukülastused   või   lausa
vabakäigu vangi staatuse andmine, ÜKT, tihe hooldusjärelvalveline kontroll, elektrooniline
järelvale.
18) Tervis, haigus ja tervishoiusüsteem - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 18
18.1. Mis vahe on tervise- ja meditsiinisotsioloogial?
Meditsiinisotsioloogia keskendub meditsiiniasutuste ja institutsioonide uurimisele. Tegeleb
tervishoiutöötajate   teadmiste,   meetodivalikute,   tegevuste   ja   omavaheliste   suhetega   ning
meditsiini harrastamise sotsiaalsete ja kultuuriliste (mitte füüsiliste) mõjudega. 
Tervisesotsioloogia uurib tervise ja sotsioloogia omavahelisi seoseid. Kuidas sotsiaalne elu
mõjutab   suremust   ning   vastupidi.   See   sotsioloogiaharu   keskendub   erinevalt
meditsiinisotsioloogiast tervise suhtele sotsioloogiliste instituutitega nagu perekond, töö, kool
jms.
18.2. Mis on sotsiaalepidemioloogia ja kuidas see epidemioloogiaga haakub ning sellest
eristub?
Epidemioloogia tegeleb elanikkonna tõbede, puuete ja defektide esinemismallide uurimisega.
Sotsiaalepidemioloogia   huvitub   aga   sellest   kuidas   haiguste   levik   on   seotud   sotsiaalse
konteksti ja elulaadiga.
18.3.   Milliseid   on   sotsiaalepidemioloogia   neli   põhifaktorit   ja   kuidas   nad   haiguste
sotsiaalses jaotuses rolli mängivad?
1. Vanus:   Kõige tõenäolisemalt haigestuvad ja kahjuks ka surevad: Alla 6-aastased lapsed
ägedatesse   nakkushaigustesse.    Noorukid ,   noored   ja   täiskasvanud   õnnetuste,   mõrvade   ja
enesetappude tulemusel. Vanemad inimesed kroonilistesse haigustesse
2. Sugu: Naised elavad tööstusriikides olulisemalt kauem kui mehed kuigi nende seas on
füüsiliste ja vaimsete haiguste esmahaigestumus ja  levimus  kõrgem. Seda vastuolu selgitakse
sellega,   et   naised:   katkestavad   meestest   tõenäolisemalt   töötamise   kehva   tervise   tõttu;
kannatavad   traditsiooniliste   naisrollidega   seotud   sisepingete   all;   on   rohkem   huvitatud
tervisega  seotud  teemadest  ja reageerivad kiiremini füüsisega toimuvatele muutustele.
3. Sotsiaalne klass: Sajanditepikkused tähelepanekud ja andmed näitavad, et keskmine eluiga
ning haiguste  esinemissagedus  on seotud (kuimitte ei sõltu) sotsiaalmajanduslikust  klassist .
Olulised negatiivsed tegurid on:  Vaesus , Ülerahvastatus, Toksiliste ainete tarbimine / avatus,
Piiratud ligipääs arstiabile, Madal haridustase, Perekonna toetuse ja sõprussidemete puudus 
4.   Rass   või   rahvus:   Kuigi   mõnede   haiguste   puhul   on   leitud   geneetiline   seos   rassiga,   on
enamiku haiguste esinemissagedus siiski otseselt seotud sotsiaalmajanduslike tingimuste ning
rahvusega.
18.4. Kuidas eristuvad tervise ja haiguse sotsioloogilised tähendused meditsiinilisest?
Tervis   ja   haigus   on   mingil   määral   sotsiaalselt   konstrueeritud   kriteeriumid.   Mõtle   näiteks
saleduse   ja   paksuse   (ülekaalulisuse)   kategooriatele.   Ka   meditsiinitöötajate   (nt
psühholoogide   /   psühhiaatrite)   määratlustes   on   täheldatud   seotust   hinnatava   patsiendi
sotsiaal-majandusliku taustaga. 
18.5. Mis vahe on haige olemise tuvastamise patoloogilisel ning statistilisel mudelil?
Patoloogiline  mudel - kirjeldab haigust temaga kaasnevate  bioloogiliste  sümptomite kaudu ja
keskendub organismi “ebanormaalse”  funktsioneerimise  paljastamisele. Levinuim tänapäeva
meditsiinis kasutatav mudel. Otsib inimeses leiduvaid bioloogilisi seletusi, eeldab sagedasti,
et igal haigusel on üks konkreetne põhjustaja, ja keskendub inimeses sellele, mis on valesti,
mitte sellele, mis õigesti.
Statistiline   mudel   -   keskendub   haiguse   ja   tervise   defineerimisele   populatsiooni   keskmise
kaudu.   Rõhutab   ühiskonna    enamust    ja   defineerib   selle   normaalsena,   vähemust   haigena.
Vähem piiratud kui patoloogiline mudel, sest patoloogilise puhul tuleb diagnoosiks näidata
iga normaalsusest kõrvalekallet, statistilise mudeli puhul  piisab  aga haigetena defineeritava
populatsioonid määratlus muutes muuta haiguse ja terve olemise määratlust.
18.6. Millised on tervishoiusüsteemide kolme erineva mudeli tunnusjooned?
professionaalne mudel - põhineb  arstide  võimul  ja mõjul meditsiinipraktikale. Makstakse
teenustasu,   mille   suuruse   määravad   antud   piirkonnas   ja   antud   meditsiinilisel   erialal
tavapärase tariifide alsel arstid. Domineerivad arstid, kelle tähelepanu on suunatud rohkem
üksikarstidele kui meditsiinile tervikuna.
keskse   planeerimise   mudel   -   vastand   profesionaalsele   mudelile.   Tagab   arstiabi
mittekonkureerivate geograadiliselt organiseeritud tervishoiusüsteemidega. Keskne planeerija
vastutab  kõikide  ressursside   koordineerimise  eest,   kaasa  arvatud  selle   piirkonna   arstid  ja
vahendid. Teenused on organiseeritud valitsusepoolse hinnangu alusel. Arstid on süsteemis
kas palkade või ametlike lepingutega.
riiklik   tervisekindlustuse   mudel   -   paneb   valitsuse   kontrolli   alla   ainult   tervishoiu
finantseerimise, kõige sagedamini üleüldise tervisekindlustuse kaudu, kus kindlustussummad
tulevad tulumaksudest või teistest riigituludest. Tervishoid peab olema võrdselt kättesaadav
kõigile  - riiklik  tervisekindlustus  katab suurema osa riigi kodanike kulutustest meditsiinile. 
19) Moderniseerumine, tehnoloogia ja sotsiaalsed muutused - Kohustuslik: Hess et al.
Ptk. 19
19.1.   Millised   on   sotsiaalse   muutuse   tavapärased   allikad   (kanalid)   ja   mis   neid
iseloomustab?
Sotsiaalse muutuse tavapärased allikad on:
keskkonnasündmused   -   loodussündmused   nagu   maavärinad,   haigused   ja   kliimanihked,
inimese loodud situatsioonid nagu reostus  või loodusressursside üle- või liigkasutamine.
Sissetung või sõda - kaasneb grupi vajadus kohaneda uute kommete ja arusaamadega või
asuda  ümberkoos muutustega elatusviisis.
Kultuurilised kontaktid - üks grupp saab teada, kuidas teine on säilimisülesannetega toime
tulnud.
Innovatsioon  - avastused ja  leiutised .
Populatsiooninihked   -   muudatused   rahvastiku   suuruses   ja    koosseisus ,   erinevate
vanusegruppide suuruses, soolises koosseisus.
Difusioon   -.kultuurielementide   levik,   protsess,   millega   uued   ideed,   teod,   tehnoloogia,
arusaamad   ja   teised   kultuuriartiklid   levivad   isikult   isikule,   grupilt   grupile   ja   ühiskonnalt
ühiskonnale.
19.2. Mida kirjeldab termin «kultuuriline lõtk»?
Tendents , kus kultuuri eri osad kalduvad pärast uue tehnoloogia sisseviimist  muutuma  ja
kohanduma erineva kiirusega.
19.3. Mida väidab tehnoloogia difusiooni mudel kultuurilise lõtku mõjude kohta?
Selle mudeli järgi on tehnoloogilise uuenduse esimeseks resultaadiks uuenduse adaptsioon
keskkonda, teiseks sammuks on keskkonna mugandumine uue tehnoloogiaga, kolmandaks
arendavad sotsiaalse elu eri valdkonnad uuenduste tulemusena endale uued funktsioonid ja
muutub   organisatsiooni    sisestruktuur ,   neljandaks   konkureerivad   institutsioonid   omavahel,
sest algne institutsioon võib muutuda ülearuseks.
19.4. Millisele  loogikale on üles ehitatud kumulatiivse sotsiaalse muutuse tees?
Üldine   areng   lihtsatelt   keerulisematele   ühiskondadele,   väikestelt   korilusgruppidelt   nende
piiratud   materiaalse   kultuuriga   tänapäeva   ühiskonna   sotsiaalsele   ja   tehnoloogilisele
keerukusele.
19.5. Kuidas on  rahvuslus  sotsiaalsete muutuste ja moderniseerumisega seotud?
Rahvuslus on paljude inimeste usk sellesse, et neil on midagi ühist, mis on küllaldane, et
otsida poliitilist ühtsust. See on muutunud geograafilise piirkonna elanike kokkusulatamise
tööriistaks alles viimase 400a jooksul. Selle teke langes kokku kapitalismi arenguga. See on
olnud hiljutine võimas faktor sotsiaalsete ja kultuuriliste muutuste esilekutsumises. 
19.6.   Millised   kaks   aspekti   aitavad   mõista   moderniseerumist   preindustriaalsest
postindustriaalsesse ühiskonda?
1) ühiskonna mobiliseerumine, mille käigus sotsiaalse, majandusliku ja psühholoogilise
orientatsiooni vanad  mustrid  nõrgenevad ja inimesi on võimalik sotsialiseerida uutele
mustritele
2) ühiskonna   sotsiaalne   diferentseerumine,    nihe    hajuvatelt   rollidelt   spetsialiseeritud
rollidele ühiskonnas.
19.7. Mida pidas Weber termini «ratsionaliseerimine» näol silmas?
Märkimaks   sotsiaalse   tegutsemise   tüüpi,   kus   käitumise   traditsioonilisi   ja   emotsionaalseid
aluseid   asendab   usk   vahendite   ja   eesmärkide   loogilisse   seotusse.   See   on   tüüpiline
industriaalühiskondadele.
19.8. Mille poolest eristuvad postindustriaalsed riigid teistest?
Postindustriaalsetes   ühiskonades   rõhutatakse   teaduse   ja   tehnoloogia   tähtsust   rohkem   kui
tööstustootmist   ja   tootmisvõimsust.   Seda   määratletakse   pigem   tema   võimega   töödelda   ja
edastada informatsiooni, mitte toodetud kaupade  hulgaga .
19.9. Mida pidas Simmel silmas kui väitis, et kaasaegsed linnaühiskonnad tekitavad
erilise teadvuse kui kaitsemehhanismi?
Blaseerunud   suhtumine   või   ükskõiksus   ümbritsevate   inimeste   ja   sündmuste   suhtes   on
omamoodi   säilitusmehanism,   mis   areneb,   et   tõrjuda   kõrvale   teiste   inimeste   pidevat
stimulatsiooni, vaateid, lõhnu, hääli ja tegevust, mis on kaasaegse elu osaks.
19.10.   Kes   ja   miks   on   sotsioloogide   arvates   igas   ühiskonnas   huvitatud   status    quo
säilimisest?
Need on inimesed, kes saavad võimu, prestiiži või rikkust eksisteerivalt elukorralduselt ja
kellel on üldjuhul suur mõju oma grupis.
19.11. Milliseid ühiskonlike muutuste agente võib ühiskonnas tuvastada?
Muutuseid  toetavad  või neile on vastu inimesed, kellel on sotsiaalsetes süsteemides teatud
staatused. Mõned staatused on mõjukamad kui teised ja need inimesed on tõenäolisemalt
muutuste agendid - suguharu peaalik, šamaan, meedia, arstid, jms isiklikud mõjutajad.
19.12. Kuidas eristub järk-järgulised muutused revolutsioonilistest?
Järk-järgulised   võivad   jääda   kauaks   märkamatuks,   kuni   toimub   mõni   suurem
ümberkorraldus. 
Revolutsiooniline    muutus   tähendab   ühiskonna   poliitilise   ja   sotsiomajandusliku   struktuuri
järsku ja põhjalikku ümberkorraldust.
19.13. Mida nimetab  Wallerstein  oma teoorias maailmasüsteemiks?
Maailmasüsteem   väljendab   majanduslikke   ja   poliitilisi   suhteid   ühiskondade,   eriti
industriaalriikide ja vähem arenenud maade vahel.
19.14. Mis vahe on revolutsioonilistel sündmustel, situatsioonidel ja tulemustel?
Revolutsiooniline tulemus esineb siis, kui üks võimuhoidjate kogum asendatakse teisega.
Revolutsiooniline   situatsioon   esineb,   kui   kaks   või   rohkem   poliiilist   rühmitust   taotlevad
kontrolli   riigi   üle,   nende   huvid   on   lepitamatud   ja    opositsioonipartei    saab   toetust    suurelt
elanikkonna segmendilt.  Revolutsioon  lõpeb, kui jääb alles ainult üks  taotleja . Sündmuste
võimalik ulatus on alates riigipöördest suure  revolutsioonini . 
19.15. Millised muutuste teooriaid ja ning nende tunnuseid võib eritada?
Evolutsioonilised teooriad, tsüklilised teooriad. 
19.16. Mida pidas Marx silmas dialektilise sotsiaalset muutuste protsessi ning selle teesi,
antiteesi ning sünteesi näol?
Muutuste   konfliktiteorieetiline   vaatenurk   ei   põhine   vägivaldse   revolutsiooni   vajadusel.
Vaadeldes inimajalugu tervikuna nägi Masx sotsiaalsete muutuste dialektilist olemust. Igal
momendil  moodustab omavahel seotud osade sotsiaalne süsteem status quo ehk teesi, millest
kerkivad konkureerivad või vaenulikud elemendid, kes  esitavad  väljakutse sellisele asjade
korralusele.   Neid   nim   antiteesiks.   Kuna   ebavõrdsus   on   kõikide   mineviku   ja    oleviku
sotsiaalsete   süsteemide   tunnusjoon,   on   antiteesilised   liikumised   sotsiaalse   elu   alaliseks
faktiks.   Konfliktist   teesi   ja   antiteesi,   võimul   olijate   ja   protestijõudue   vahel   tuleb   uus
sotsiaalne korraldus ehk süntees.
20) Inimökoloogia: rahvastik ja keskkond - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 20
20.1. Milliseid demograafias laialt kasutatavaid suhtarve ja termineid (koos selgitusega)
oskad välja tuua? 
Suremus, sündimus , viljakus ja imikute suremusmäär.
20.2. Millest sõltuvad sünni-, viljakuse- ja surmamäärad ühiskonnas?
Sünnitaja vanusest, üldisest viljakusest riigis, riigi arengutasemest, naiste haridustasemest,
linnastumise tasemest, vaesusest ja sotsiaalsest klassist, sissetulekuerinevusest, poliitiliste ja
religioossete juhtide seisukohast pereplaneerimise suhtes, vanade- ja sotsiaalhoolest ( pension
ja hoolekandesüsteem), naiste õigustest ühiskonnas (peres) ja migratsioonist. See kõik oleneb
moderniseerumisest ja urbaniseerumisest, industrialiseerimisest ja sekulariseerimisest.
20.3.   Kuidas   kajastada   kiiret,    aeglast    ja   negatiivset   rahvastiku   kasvu
rahvastikupüramiidi abil?
20.4. Kuidas rahvastiku vanuseline ja sooline kooseis aitab meil mõista ühiskonnaelu
erinevaid aspekte?
See aitab ennustada  tulevast  rahvastiku koosseisu ja rahva jätkusuutlikkust. Aitab mõista nt
pensioniiga või majanduse mõju sündidele vms. 
20.5. Mille poolest populatsioonimustrid modernses ja arenguühiskondades üksteisest
erinevad?
21) Linna-, eeslinna- ja maaelu  - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 21
21.1. Millised erinevused domineerivad diskusiooni linna ja maaelu  vooruste  üle?
1. loomulikkus vs kunstlikkus - maaelu on looduslik ja rahu,  vaikus ; linnaelu on justkui
patusem ja kunstlikum
2. tuttavlikkus vs võõrapärasus - linna  seostatakse  uue, erineva ja ootamatuga, maaelu
aga tuttavate inimeste ja asjadega
3. kogukondlikud   suhted   maal   vs   linnaelus   domineerivad   umbisikulised   ühiskondiku
iseloomuga  sotsiaalsed suhted.
4. traditsioon vs muutus - maa on traditsiooniliste väärtuste  kants  ning linn koht, kus
traditsioonid  purunevad ja arenevad uued normid.  Maal tehakse nii  nagu on alati
tehtud,   linnas   on   rohkem   kokkupuuteid   välismaaga/võõraste   ja   teisiti   elavate
inimestega, kellelt õpitakse uut ja sellega viiakse ka oma elus läbi muutuseid.
21.2. Millele viitab sotsioloogias omadussõna «linlikkus»? 
Eluviis, mille puhul traditsioonilosed külaeluga seotud elustiilid asendatakse individualistlike
normide ja käitumisstiilidega.
21.3. Kuidas kontsentrilise tsooni mudel linna kirjeldab ja kuidas see erineb sektor-
ning mitmetuumalise mudeli kirjeldusest?
Linn koondub tuumas/keskuses oleva kommertslinnaosa ümber. Nr üks viitabki keskuseks
olevale ärikeskkonnale, kuhu on koondunud finantsasutused ja büroo/kontorihooned. Edasi
on   muud   asutused,   siis   elumajad   neile,   kes   äripiirkonnas   tööl   käivad.   Neljas   tsoon   on
kallimad/paremate   tingimustega   elumajad.   Viies   on   linnavälisemad   elumajad,   kes   elavad
eeslinnaelu või ka tehased. Kõige traditsioonilisem viis mõtestada linna.
Sektormudel: keskel  tuumik , jagunenud sektoriteks. Linn on loomulike teguritega jagunenud
sektoriteks,   mis   on   erinevatel   tasemetel   rajoonideks.   Mõnes   sektoris   kallimad,   mõnes
odavamad majad ja vaesemad pered.
Viimane mudel: ühtset ja ainsat tuuma ei ole, äri on sarnaselt teistele koondunud ühte kohta,
kuid võib olla, et ärid ja kaubandus ja elumajad on kõik ühes sektoris olemas. Pigem on
liigitus toimunud sissetulekute alusel. 
21.4. Millised linnastumisprotsessid on omased paljudele ühiskondadele?
Kontsentreerumine   -   koos   linnastumisega   tekkiv   ülerahvastatus,   mis   omakorda   viib
detsentraliseerimiseni.
Ökoloogiline   diferentseerumine   -   mingi   teatud   tegevus   identifitseerub   linna   kindla
geograafilise piirkonnaga (nt finantskeskise teke või  restoranide  ja baaride  koondumine )
Ökoloogilone  invasioon  - nt tööstuse kokkukasvamine elurajooniga
Järgnevus - üks tegevus või  inimgrupp asendub teisega
21.5. Mille poolest erineb kaubanduslik linn korporatiivsest linnast?
Kaubanduslik   linn   -   valitseb   mitteformaalsus;   tänavate,    kaupluste    ja   majade    paigutus    oli
pigem juhuslik ning inimeste omavaheline sotsiaalne suhtlus spontaanne.
Korporatiivne    linn   -   tööstuslinn,   mida   kirjeldab   vabrikud,   moodne   transport,    agulid ,   mis
eraldab töölisklassi kesk- ja kõrgklassist. Lisaks on sellisel linnal ka täiendavad tunnused:
tööliste kontsentreerumine, töödistsipliini tugevnemine
21.6. Kuidas kirjeldaksid eeslinna fenomeni, selle arengut ja varjukülgi?
Eeslinn    -   linnaosa,   mis   asub   kesklimnast   eemal   ja   väljaspool   linna   halduspiire,   kuid   on
tihedalt seotud kesklinnaga majanduslikult ja sotsiaalselt. 
Plussid:   Eeslinnas    elamise    eeliseks   on   kombinatsioom   maa-   ja   linnaelust,   turvalisus,
homogeensus, ruumikus, vaba aja veetmise võimalused, tihedamad sotsiaalsed sidemed jne
Miinused: ühistransport, suurem sõltuvus isiklikust autost, kultuuri- ka haridusvõimalused,
kättesaadavus arsti- ja sotsiaalteenustele, konformsus jne
22)  Popkultuur : massiteabevahendid,  popmuusika  ja  sport    - Kohustuslik: Hess et al.
Ptk. 22
22.1. Mis vahe on pop-, massi- ja eliitkultuuril?
Mõeldud massidele  tarbimiseks . Toodetud teadlikult et läheks korda paljudele inimestele.
Popkultuur koosneb massitarbimiseks mõeldud toodetest ja teenustest. Alternatiivselt väib
väita, et see on küik mida inimesed teevad oma vabal ajal (kui ei õpi, tööta või maga) ning
seda   on   nimetatud   ka    meelelahutuseks ,   populaarseks    kultuuriks ,   massikultuuriks   ning
erinevalt kõrgkultuurist ka lihtsalt äriks
Massikultuur    on  populaarkultuuri  elemendid,  mida  toodetakse  ja  levitatakse   massimeedia
vahendusel.
Eliitkultuur on koosnev kultuuriobjektidest (nähtustest, toodetest ja teenustest) ...
22.2. Kuidas selgitab õigust kui institutsiooni strukturaal-funktsionalistlik paradigma?
Popkultuuri  roll on toetada sotsiaalset korda,  pakkudes  meelelahutust ühiskonna  liikmetele
(vähendab isiklikke muresid ja vabastab pingest) ja tugevdades sotsiaalset struktuuri.
22.3. Kuidas selgitab õigust kui institutsiooni konfliktiteooria paradigma?
Pop- ja massikultuur on loodud kontrollimaks kultuurihegemooniat,  maailmavaadet . Seetõttu
seda “toodetakse” suuresti nagu iga teist kaupa, kusjuures tarbija ei ole oma otsustes vaba -
maitse   kujundavad   nende   eest   kõrgemast   keskklassist   haritud   väravavahid   ja
maitsekujundajad.
22.4. Kuidas selgitab õigust kui institutsiooni sümbool-interaktsionistlik paradigma?
Popkultuur on sotsiaalne konstruktsioon. Nagu kultuuri teisi tahke, õpitakse ka popkultuuri
tundma ka jagama. Osaliselt toimub see perekonnas aga ka koolis, omasuguste gruppides ja
erinevates subkultuurides.
22.5. Millisel oletusel baseerub massimeedia kriitika ning millised teemad (mõjud) on
selle kriitika keskmeks?
1. apelleerib kõige madalamale maitsele
2. loob tegelikkusest väära arusaama ja tuhmistab mõtlemist
3. korrumpeerib   eliitkultuuri   standardeid,   pakkudes   kiiret    kuulsust    ja   tulu   neile,   kes
püüavad meeldida massidele
4. ei ole ainult tegelikult kunst kuna teda luuakse ainult kasu eesmärgil
22.6. Mis on selles ühiskonna jaoks taunitavat, kui meedia lähtub arusaamast, et «Kõik
on uudis, mis müüb?»
Uudiste  vahendajad ei edasta pelgalt fakte vaid kellegi valikut, mis peab olema teatavas
ajalises   formaadis , löövalt pealkirjastatud, edastatud, raamistatud ja pakendatud arusaadavalt
(sealt ka uudislugude sõnakasutus).
22.7.   Mis   iseloomustab   tänapäevast   popmuusika   tööstusharu   sotsioloogilisest
vaatenurgast?
Tegemist on äriga, tööstusharu on üsna kontsentreerunud, lääne maitse/väärtused valitsevad
turgu.   Suurema   osa   tarbijatest   moodustavad   noorukid   ja   sellest   tulenevalt   käsitletakse
enamasti   lüürikas   ka   neid   puudutavaid    teemasid .   Artiste,   nende    lugusid    ja    plaate
“promotakse” raadiojaamades, teles,  veebis , klubides ning festivalidel.  Lugude  kirjutajad ja
esitajad ei pruugi olla samad inimesed - tihti toimub tööjaotus ja spetsialiseerumine.
22.8.   Kuidas   on   sotsioloogia   vaatenurgast   spordist   kaasaegses   ühiskonnas   saanud   /
tehtud meelelahutustööstuse osa?
Spordi   formaalne   definitsioon   rõhutab:   saavutusele   orienteerumist,   füüsilist   pingutust,
normidele allutatud rollijaotust, organiseeritust,  autasu kui motivatsiooni.
Sport kui meelelahutustööstuse osa aga näeb seda kui osa ärist ja tööstusharust, mis allutatud
turujõududele,   kus    sportlaste ,   treenerite   ja   klubide   heaolu   (palk   ning    sponsor -   ja
reklaamrahad) sõltuvad ala populaarsusest, vaatajate numbritest, meedia huvist.
22.9. Kuidas on sport seotud stratifikatsiooni ja mobiilsusega?
Sport on samaaegselt demokraatlik (egalotaarne) ja kõrgelt stratifitseeritud.
Ühelt poolt “maksab”  talent , töö ja pingutas aga  teiselt  poolt määrab spordiga tegelemise
võimaluse ning  spordiala  sotsiaalne klass ja soorollid.
Alad,   mis   nõuavad   kallist   varustust,   vahendeid   ning   kalleid   treeninglaagreid   -   auto   ja
motosport , tennis,  golf , purjetamine,  ratsutamine , polo aga ka  ujumine  ning mäesuusatamine
on kättesaadav jõukamatele ühiskonnakihtidele ja nende lastele.
Alad,   mis   vajavad   vähe   varustust,   mida   saab   praktiseerida   laialt   (nt   jalgpall),   ning   mis
rõhutavad maskuliinsust (nt  poks ) on kättesaadavad  (ka) madala  sissetulekuga ühiskonna
liikmetele ning nende lastele.
 
23) Kollektiivne käitumine ja sotsiaalsed liikumised - Kohustuslik: Hess et al. Ptk 23
23.1. Mille poolest erinevad spontaanse käitumise eri vormid üksteisest?
Sotsiaalsed põhjused ja protsessid:
Massihüsteeria - ärevusega kaasnevad kontrollimatud emotsionaalsed reageeringud grupis
Paanika - samaaegselt tajutud ohtudel ja hirmudel baseeruv käitumine
Hullus - soov omada seda, mis on ka paljudel teistel
Moenarrus - väga lühiajaline, ootamatu  ja sageli vallatu käitumine
Mood - püsivam kui veidrus või moenarrus, mille määravad trenditoojad
23.2. Millele viitab termin «sihtauditoorium»?
Sihtauditoorium   -   inimeste   kogum,   kes   ei   pruuhi   olla   ühes   kohas   ühel   ajal,   aga   keda
reklaamide tootjad või ühiskondlile/poliitiliste liikumiste juhid aga püüavad kõnetada ja/või
kaasata.
23.3. Milliseid rahvahulkade tüüpe võib eristada ja kuidas neid kirjeldaksid?
Juhuslik hulk - juhuslik inimeste kogunemine, kusjuures igaühel võib olla oma isiklik/erinev
põhjus, miks ollakse samal ajal samas kohas
Konventsionaalne   hulk   -   ettekavatsetult   ühel   ajal   ja   ühise   tegevuse   nimel   kokku   tulnud
inimeste kogum, mis järgib kehtivaid norme
Ekspressiivne hulk - osalejate/vaatajate tunded ületavad tavapärase normatiivse  kontrolliga
kehtestatud piiri
Jõuk - kokkukuuluv
Meeleavaldus
Demonstratsioonid
23.4. Milliseid rahvahulkade käitumise ühiselemente võib nimetada?
Kindluse puudumine sellle suhtes, mida teha. Tunne, et midagi tuleks teha. Erilise  meeleolu
loomine, mis põhineb ebakindlusel.
23.5. Millised kuus Smelseri välja pakutud lisaväärtuse mudeli tingimust peab olema
täidetud, et esile kutsuda mingis vormis kollektiivset käitumist? 
Strukturaalne   edendavus   -   sotsiaalsed   inst.   kollektiivse   käitumise   piiramiseks   või
edendamiseks
Strukturaalne pinge - sotsiaalsetest tingimustest tuleneva ebavõrdsuse tunnetamine
Üldistatud usu kasv ja levik - ebavõrdsusele hakatakse  otsima  selgitust ja selle abil kasvab
valmisolek tegutseda
Esilekutsuvad faktorid - dramaatilised sündmused, mis aitavad mobiliseerida
Tegevuse mobiliseerimine - liikumise liidri esilekerkimine ja tema juhtimidele juhindumine
Sotsiaalne kontroll ja selle faktorid - ametivõimude reageerimine
23.6.   Mis   on   ressursside   mobiliseerimise   mudeli   alusel   kollektiivse   käitumise
liikumapanevaks jõuks? 
Rõhutab rahalisi, poliitilisi ja värbamisressursse, mida protestijad saavad mobiliseerida ja
sotsiaalse kontrokli agentide jõudu vastu seista muutustele.
23.7. Millised on sotsiaalsete liikumiste peamised tüübid ja mis neid iseloomustab?
Reformistlik liikumine -
Revolutsioonilike liikumine -
Vastupanuliikumine  -
Utopistlik liikumine -
23.8. Kuidas kirjeldaksid sotsiaalse liikumise arengufaase?
1. Isiklik  rahulolematus  või ebamäärane  rahutus  ühiskonnas
2. Huvi suunamine ja informatsioonivõrgu tekkimine
3. Formaalsete organisatsioonide tekkimine
4. Liikmete   poolt   liikumise   eesmärkide   aktsepteerimine   või   liikumise   järk-järguline
langus liikmeskonna kaotuse tõttu