Konspekt 2009 geoloogia (0)

Eesti geoloogia

Oma geoloogiliselt asendilt kuulub Eesti Ida-Euroopa platvormi (ehk kraatoni) loodeossa, külgnedes vahetult Skandinaavia poolsaart ja Soomet hõlmava Fennoskandia (Balti) kilbiga.
Struktuurselt ehituselt jaotub Eesti aluspõhi kaheks korruseks: aluskorraks ja pealiskorraks. Aluskord koosneb kristallilistest kivimitest ja pealiskord settekivimitest. Pinnakatte moodustavad kobedad setted (liiv, kruus, moreen ).
Nii kristalse aluskorra pealispind kui ka settekivimikihid on kallutatud 0,1 kuni 0,3 kraadi lõunasse, umbes 3 meetrit ühe kilomeetri kohta.
Kristalne aluskord
Eesti kristalse aluskorra moodustavad 1800-1900 miljoni aasta vanused gneisid ja gneisse läbistavad 1540-1670 miljoni aasta vanused rabakivi intrusioonid. Need kivimid on kaetud 200-780 meetri paksuse Paleosoikumi settekivimite lasundiga.
Eesti kristalne aluskord jaguneb Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti vööndiks. Vööndid on teineteisest eraldatud tektoonilise Paldiski-Pihkva süvamurrangute süsteemiga. Vööndid jagunevad geoloogiliste ja petroloogiliste omaduste alusel kuueks tsooniks või alavööndiks: Tallinna, Alutaguse, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti, Tapa ja Jõhvi alavööndiks. Alavööndid erinevad kivimitüüpide, metamorfismiastme ja muude keemilis-geofüüsikaliste omaduste poolest.
Eesti kristalse aluskorra jaotus arenguliselt ja kivimiliselt erinevatesse üksustesse (Eklund, Soesoo, 2007)
Eesti aluspõhi
Ediacara ehk Vend
Geoloogiline olustik
Ediacara ajastu algas 630 ja lõppes 542 miljoni aasta eest, kestes kokku 88 miljonit aastat. Umbes miljard aastat tagasi – Proterosoikumis – moodustus Maal praktiliselt kõiki ürgseid mandriplokke ühendav Rodinia ülimanner ehk superkontinent. Ediacara ajastul hakkas see lagunema . Kõigepealt eraldusid teineteisest kaks suuremat osa, ekvatoriaalse asendiga Gondwana hiidmanner, kuhu kuulusid tänapäeva Aafrika, Araabia , India, Hiina, Austraalia , Antarktis jne. ning lõunanaba piirkonnas paiknenud osa, kuhu kuulusid Põhja-Ameerika ( Laurentia ), Põhja- ja Ida-Euroopa ( Baltika ), Siber , Kasahstan jm. Viimane jagunes juba Ediacara ajastul ülalnimetatud väiksemateks osadeks, samal ajal kui Gondwana pidas põhiosas vastu kuni Keskaegkonnani.
Rodinia – moodustus ca 1100 Ma tagasi (www.scotese.com).
Elustik
On leitud ränikäsnade skeletiosi, hulkraksete vetikate ning mitmesuguste ainuraksete organismide (akritarhid) kivistisi .
Ladestu kivimid
Kompleks jaguneb kolmeks (vanemast nooremaks): Gdovi Kotlini ja Voronka kihistud.
Gdov – punakad ja kirjuvärvilised savi-, liiva- ja kruusakivimid.
Kotlin – savikivimid .
Voronka – liivakivid, aleuroliidid ja savid .

Kambrium

Geoloogiline olustik

Kambriumi ajastuga algab Vanaaegkond ehk Paleosoikum . Ajastu algas 542 miljonit aastat tagasi ja lõppes 488 miljonit aastat tagasi, kestes 54 miljonit aastat. Kambrium oli rahulik periood, kuna ei toimunud ürgmandrite lagunemisi ega liitumisi. Gondwana hiidmanner, mis ajastu alguses oli ekvatoriaalse asendiga ja ulatus võrdselt nii põhja- kui ka lõunapoolekerale, nihkus ajastu jooksul lõuna poole, jõudes Kambriumi lõpuks otsapidi lõunapooluseni. Ediacara ajastul iseseisvunud Laurentia, Baltica, Siberi ja Kasahstani ürgmandrid hakkasid lahknema ja liikusid jõudsalt põhja poole, ekvaatori suunas. Ainult Baltika takerdus lõunakülmvöötme ning parasvöötme piirimail, hakates seal ringlema ja pöörlema

Mandrite asend Vara-Kambriumi lõpul, umbes 514 Ma (www.scotese.com)
Elustik
Soolsuse tõus ja muud keskkonnamuutused lõid eeldused selleks, et organismid hakkasid endile mineraalset väliskesta eritama. Algul olid selleks kitiinilaadsed orgaanilisest ainest koorikud või kleepuva koeainega kokkuliimitud liivaterad. Hiljem lisandus fosfaataine ja veelgi hiljem lubiaine. Kambriumis ilmusid järgmised selgrootute loomarühmade esindajad: käsnad, ainuõõssed, käsijalgsed, lülijalgsed, molluskid. Samuti tekkisid vähilaadsed trilobiidid ning lukuta käsijalgsed.
Ladestu kivimid
Kambrium jaguneb Alam-, Kesk- ja Ülem-Kambriumiks. Kogupaksus jääb enamasti 80-120 m vahele.
Alam-Kambrium – sinisavi ehk Lontova kihistu sinisavi.
Kesk-Kambrium – liivakivid.
Ülem-Kambrium – liivakivid fosfaatse karbipuruga, mis moodustab oobulusfosforiidi läätsjaid lasundeid.
Ordoviitsium
Geoloogiline olustik
Ordoviitsiumi ajastu hõlmab geoloogilise ajavahemiku 488-443 miljonit aastat, seega kestis see 45 miljonit aastat. Proterosoikumi lõpul alanud Rodinia ülimandri lagunemine oli poolel teel. Gondwana hiidmandrist eraldunud Laurentia, Baltika, Siber ja Kasahstan olid üksteisest kaugenemise staadiumis . Kõik mandrid , väljaarvatud Baltika, paiknesid troopikavöötmes. Ajastu lõpuks jõudis Baltika 15-20 lõunalaiuskraadile.
Maismaa moodustas sel ajal vaid 5-10% planeedi pinnast.
Mandrite asend Hilis -Ordoviitsiumi algul umbes 460 Ma (www.scotese.com).
Elustik
Ordoviitsiumi merede elustik oli väga mitmekesine . Ilmusid sammalloomad , korallid , kihtpoorsed käsnad ehk stromatopoorid, kitiinse kojaga graptoliidid, nautiloidid . Suurenes ka merepõhja elustiku osatähtsus – lubikojaga käsijalgsed ehk brahhiopoodid , okasnahksed ( meriliiliad , merikerad). Jätkus lülijalgsete trilobiitide õitseng ja esimeste selgroogsete areng. Maismaal esinesid primitiivsed samblataolised taimed – ürgraikad.
Ladestu kivimid
Ordoviitsium jaguneb Vara-, Kesk- ja Ülem-Ordoviitsiumiks.
Vara-Ordoviitsiumi ajastik kestis 16 miljonit aastat. Alguses settisid Eesti alal jahedas merevees liivad ja savid. Selle aegseid setteid näeb Põhja-Eesti rannikul. Tolleaegsed savid on kildalised ja pruunid. Neid nimetatakse graptoliitargilliidiks ehk diktüoneemakildaks. Savikiltadel lasuvad glaukoniitliivakivid ja liiva- lubjakivid .
Kesk-Ordoviitsium – kestis 12 miljonit aastat, sellest ajast on säilinud 10 m paksused hallid lubjakivid Põhja-Eestis ning 40 m paksused punasevärvilise savika lubjakivi kompleks Lõuna-Eestis.
Ülem-Ordoviitsium – kestis 17 miljonit aastat. Seal esinevad savikad lubjakivid ja merglid , põlevkivid, vulkaanilise tuha ehk bentoniidi kihid ning rifid.
Kogupaksus on 70-183 meetrit.
Silur
Geoloogiline olustik
Siluri ajastu algas 443 ja lõppes 416 miljoni aasta eest, kestes seega umbes 27 miljonit aastat. Siluris hakkasid mandrid uuesti ühinema. Algas see Baltika ürgmandri liitumisest Avalonia pisimandriga ja nende vahelise Törnquisti mere kadumisest, mis leidis aset Ordoviitsiumi ajastu lõpul. Baltika ürgmanner hõlmas praeguse Põhja- ja Ida-Euroopa, pikk kitsas Avalonia mikrokontinent aga Põhja-Saksamaa, Madalmaad, Inglismaa ja tükikese Põhja-Ameerika idarannikust. Siluri jooksul lähenesid Avaloniaga täienenud Baltika kratoon ning Põhja-Ameerika (Laurentia) jõudsasti ja liitusid ajastu lõpuks täielikult. Liitekohal, endise Iapetuse ookeani asemele, hakkas kerkima Kaledoonia mäestik, mis kulges üle Briti saarte, Lääne-Skandinaavia ja Ida-Gröönimaa kuni Teravmägedeni. Kerkimise tagajärjel taandusid mered järk-järgult üha kaugemale mandriäärtele. Endiselt eksisteeris ekvaatorilt lõunanabani ulatuv Gondwana hiidmanner, mille idaots (Austraalia, Põhja- ja Lõuna-Hiina) ulatus troopikasse, lääneserv (Lõuna-Ameerika, Aafrika) aga lõunanaba piirkonda, Araabia, India ja Antarktis jäid põhiosas parasvöötmesse. Baltika jäi kogu Siluri jooksul palavvöötmesse. Püsivalt soojaks läks maakera kliima Siluri ajastu teisel poolel, mil jääajad lakkasid. Keskmine temperatuur ületas tänapäevast kuni 10 kraadi võrra.
Mandrite asend Siluri ajastu keskel, ca 425 Ma eest (www.scotese.com).
Elustik
Siluri ajastul ei täienenud mereelustik suurel määral uute loomarühmadega. Meredes kasvas korallide ja peagi väljasurnud kihtpoorsete käsnade ehk stromatopooride mitmekesisus ning osatähtsus riffide moodustamisel jõudsasti. Tekkisid esimesed tänapäevastega võrreldavad, sadade kilomeetrite pikkused vallrahud ehk barjäärrifid, mis esinesid Ameerika Suure Järvistu piirkonnas, Kanada Arktikas , Baltimaades Uurali läänenõlval ja mujal. Okasnahksete seas loovutasid primitiivsemad, varreta merikerad, juhtpositsiooni pikavarrelistele meriliiliatele (krinoiididele). Lülijalgsete seas vähenes pidevalt trilobiitide mitmekesisus ja tekkisid näiteks meriskorpionid (eurüpteriidid). Samast ajast on teada ka üsna palju maismaataimede kivististe leide. Need lubavad oletada, et Siluri ajastu teisel poolele hakkas tekkima algeline hõre maismaataimestik, mis koosnes primitiivsetest eostaimedest – ürgraigaste esindajatest.
Ladestu kivimid
Silur grupeeritakse neljaks ladestikuks: Llandovery, Wenlock, Ludlow, Pridoli. Tavakohaselt on Eestis kasutatud jaotamist Alam- ja Ülem-Siluriks: esimene haarab Llandovery ja Wenlocki, teine Ludlow ja Pridoli. See jaotus pole enam rahvusvaheliselt aktsepteeritud.
Siluris kattis Eesti ala madal meri, mis sügavnes tänapäevase Poola keskosa suunas. Korduvaid merevee taseme tõuse ja languseid peegeldavad läbilõigetes vahelduvad sügavamaveelise tekkega savikivimid (merglid, savid) ja rannalähedasema tekkega lubja- ja dolokivid.
Alam-Silur (Llandovery, Wenlock) – vahelduvad savikivimid (savi ja mergel ) lubja- ja dolokividega ning rifilubjakivi.
Ülem-Silur (Ludlow, Pridoli) – savikas dolomiit , lubjakivi ja rifilubjakivi.
Siluri maksimaalne kogupaksus on 455 m Ruhnus.
Devon
Geoloogiline olustik
Devoni ajastu algas 416 ja lõppes 359 miljoni aasta eest, kestes kokku 57 miljonit aastat. Devoni ajastu alguseks oli Laurentia (Põhja-Ameerika) kratoon liitunud Baltika (Põhja-Euroopa) kratooniga, moodustades liitmandri – Laurussia. Nende vahel paiknenud Iapetuse ookean oli sulgunud. Liitunud kratoonide vastastikuse surve tulemusena pressiti mandrite servaalad kokkupuutevööndis kõrgeks Kaledoonia kurdmäestikuks. On arvatud, et Devoni alguses võis see mäestik olla sama kõrge, kui tänapäeva Himaalaja . Kuna Laurussia paiknes palavvöötmes ja maismaataimestik oli esialgu veel väga nõrgalt arenenud, siis toimus intensiivne kivimite murenemine . Jämedam murendmaterjal ladestus mäestikunõgudes, peenem kanti vooluvetega mäestikueelsele tasandikule, kus see moodustas madalates veekogudes pakse punase liivakivi lasundeid. Mäestikualadest kaugenedes asendusid liivad savide ja lubimudadega. Devoni jooksul kulutati Kaleoodina mäed järk-järgult madalamaks, meri tungis kaugemale sisemaale, liivade settimise ala vähenes ja karbonaatsete setendite ala laienes.
Mandrite asend Kesk-Devoni ajal, umbes 390 Ma (www.scortese.com).
Gondwana hiidmanner seisis ühtsena, aga Siber ja Kasahstan säilitasid iseseisvuse. Kõik mandrid nihkusid põhja suunas, kuid erineva kiirusega. Laurussia manner säilitas ekvatoriaalse asendi kogu Devoni jooksul. Gondwana ja Laurussia vahelise Reini ookean muutus sel perioodil kitsamaks. Praegune Lõuna-Euroopa ( Hispaania , Itaalia, Balkanimaad, aga ka Florida poolsaar ja mõned Kesk-Euroopa alad (Prantsusmaa, Lõuna-Saksamaa, Tšehhimaa jt.) moodustasid tollase Gondwana põhjaserva. Devoni ajastu lõpul põrkus see piirkond kokku Laurussia mandriga. Kokkupõrke tagajärjel hakkasid kerkima Kesk-Euroopa mäestikud (Ardennid, Reini kildamäed, Tüüringi mäed, Sudeedid jt), mis põhiliselt kujunesid välja Karboni ajastul.
Elustik
Devonit peetakse üheks palavamaks ajastuks Maa ajaloos. Hinnanguliselt oli maakera keskmine temperatuur Devonis 10-15 kraadi tänapäevasest kõrgem. Ulatuslikel aladel moodustusid korallidest ja kihtpoorsetest käsnadest koosnevad rifid, hõlmates mitmeid kordi suurema pindala kui tänapäeva korallrahud .
Sel ajastul kujunesid meredes mitmesugused kalad , millest erilise grupi moodustasid rüükalad, kes selle ajastu lõpul ka välja surid. Devoni keskel ilmusid ka primitiivsed kahepaiksed loomad.
Devoni ajastul sai alguse Maa asustamine maismaataimestikuga. Devoni alguses oli tegemist üksnes väga primitiivsete soontaimede – ürgraigastega. Neile lisandusid algelised kollad ja sõnajalgtaimed. Kesk-Devonis ilmusid ka esimesed puukujulised eostaimed, kuid tõelised puitunud tüvega kõrged puud ilmusid Hilis-Devonis.
Taimestiku plahvatuslik kasv kutsus esile kliima järk-järgulise jahenemise, mis lõppes jääaja tekkega ajastu lõpul. See põhjustas taimede ja loomade massilise väljasuremise, mis oli sarnane Ordoviitsiumi lõpul toimunuga. Eriti kannatasid kliima jahenemise all soojalembesed rifielanikud – tabulaatsed korallid ja kihtpoorsed käsnad, kes Devoni lõpul täielikult välja surid.
Ladestu kivimid
Devon jaguneb Vara-, Kesk- ja Hilis-Devoniks.
Vara-Devon – liivakivid, Kagu-Eestis kuni 40 meetri paksused setted.
Kesk-Devon – põimjaskihilised liivakivid. Eesti lõunaosas on säilinud sellest ajast kuni 400 meetri paksused settekivimid .
Hilis-Devon – lubja- ja dolokivid, Kagu-Eestis kuni 30 meetri paksused setted.
Eesti Kvaternaar
Maa geoloogilises minevikus on olnud väga suuri ja kestvaid jääaegu ning jäävaheaegu. Praegu me elame Kvaternaari ajastul, mis algas pärast Neogeeni ajatut umbes 2,5 miljonit aastat tagasi. Klimaatiliselt on Kvaternaar olnud väga rahutu ja ebastabiilne, jääaegade koguhulka me ei tea.
Selgesti eristuvad Holsteini ja Eemi jäävaheaja ning Elsteri, Saale ja Weichseli jääaja setted, mis Eestis kannavad kohalikke nimesid: Karuküla ja Prangli jäävaheaeg ning Sangaste , Ugandi ja Järva jääaeg. 10 000 aastat tähistab Pleistotseeni (jääaja) ja Holotseeni (pärastjääaja) rahvusvaheliselt kokkulepitud piiri.
Aluspõhja pealispinna reljeef.
Pinnakatte paksus.

Liustike teke

Liustikud tekivad maismaal, lume kuhjumisel ja eeldusel, et maha sadava lume hulk ületab aastaringselt sulava lume koguse. Liustike tekkeks on vaja mõõdukalt külma kliimat. Mandrijää levialad on ja olid ka minevikus ümbritsetud ookeanidest.
Kui liustiku tekke eeldused on olemas, algab esmalt aastaringse ehk igilume kujunemine, mille paksenemise, tihenemise ja ümberkristalliseerumise tulemusel võib moodustuda liustikujää. Kohev õhurikas lumi muutub kõigepealt sõmerlumeks ehk firniks ning lõpuks tihedaks, massiivseks ja tavaliselt sinaka värvusega liustikujääks.
Laias laastus jagunevad liustikud kahte suurde rühma: mandriliustikud ja mäestikuliustikud, millest mõlemal on rida alltüüpe.
Liustike liikumine toimub raskusjõu mõjul. Mäestikuliustikud võivad nõlvast alla libiseda juba 20 meetri paksuseks kasvanud jäämassi korral. Mandriliustikes hakkavad jääkupli keskmise ja paksema osa ülemiste kihtide survel alumised jääkihid radiaalselt keskosast serva poole liikuma. Jääkatte servadest valguvad omakorda laiali jäävoolud ja –keeled. Mida paksemaks kasvab jääkatte keskosa, seda kaugemale liustikud liiguvad. Nad võivad liikuda veidi ülesmäge ja vahel jõuavad liustikuosad maismaalt mere kohale.
On liustikke , mille põhjakihi temperatuur on enamuse aastast null kraadi lähedane. Need liiguvad suhteliselt kiiresti, sisaldavad tohutult sulamisvett ja nende aluspinnas on sulas olekus. Külmade liustike temperatuur on pidevalt väga madal, Antarktises kuni –48 kraadi ja nende aluspõhi on tavaliselt külmunud. Neis on harva sulamisvett ja jää liikumine on väga aeglane. Külma liustiku ja külmunud aluspinna vahelise väga tugeva hõõrdumise tõttu saab kõvasti kannatada aluspõhi, millel liustik edasi nihkub. Liustike liikumiskiirus võib varieeruda suurtes piirides alates 0,25 mm/h kuni 1-2 m/h.
Läänemere areng
Läänemere areng algas viimase jääaja liustike taandumisega, mil liustikuserva ees kujunesid ulatuslikud jääpaisjärved, kust vesi suundus ookeani suunas. Pärast kohalike jääpaisjärvede ühinemist kujunes Läänemere nõos ja seda ümbritsevatel aladel magedaveeline Balti paisjärv, mis eksisteeris umbes 12 000-10 300 aastat tagasi. Järve veepind oli ookeanitasemest umbes 25 m kõrgem. Mandrijää taandumisel murdsid veevoolud kitsast maasillast läbi ja tungisid ookeani. Veetase alanes ja ookeaniveed tungisid järve, mistõttu kujunes soolakaveeline Joldiameri. See eksisteeris 10 300-9300 aastat tagasi. Umbes 9300 aastat tagasi eraldus ta maatõusu tõttu ookeanist . Seejärel kujunes Antsülusjärv, mis liustiku jätkuva sulamise ja jõgede sissevoolu tõttu oli esialgu tõusva veega , hiljem aga madalduv veekogu, mis umbes 8000 aastat tagasi ühines taas ookeaniga. Kujunes soolakaveeline Litoriinameri, mille viimast 400 aastat kutsutakse Limneamereks. ( Raukas & Karhima, 2007. Liustike pärandus Lõuna-Soomes ja Põhja-Eestis).
Balti jääpaisjärv 12 000-10 300.
Joldiameri 10 300-9300.
Antsülusjärv 9300-8000.
Litoriinameri 8000-4000.
Limneameri, algas 4000 aastat tagasi.
Pleistotseeni setted
Jääaegade setted:
Liustikutekkelised setted ehk moreen – sorteerimata, kihilisus puudub, sisaldab liiva, kruusa , saviosakesi, aluskorrarahne.
Jääjärvelised setted – savid, viirsavid, aleuriit ja liiv.
Liustikujõelised setted – veerised , kruusaterad, jämeliiv.
Balti jääjärve setted – savi, viirsavi , aleuriit, liiv.
Jõelised setted – 3-10 m paksused liivad, kruusad.
Tuulesetted – põimjaskihilised kvartspäevakivi- ja kvartsliivad.
Jäävaheaegade setted:
Soo- ja järvesetted – turvas , sapropeliit, aleuriit ja liiv.
Holotseeni setted
Merelised setted – Läänemere vanad setted (Joldiamere, Antsülusjärve, Litoriinamere, Limneamere setted).
Järvesetted – järvemuda, -lubi, aleuriit, liiv.
Soosetted – madalsoo-, siirdesoo - ja rabaturvas.
Tuulesetted – päevakivi- kvarts - ja kvartsliivad.
Jõesetted – kruusa ja veeristega liiv, aleuriit, saviliivad, turvas.
Tehnogeensed setted – karjääride jäänuksetted, aheraine , paesõelmed.
Kemogeensed – allikalubi .
Deluviaalsed – liivakas -savikad setted.
Gravitatsioonilised – rusukalle .
Pleistotseeni pinnavormid
Liustikutekkelised ehk glatsiaalsed pinnavormid
Silekaljud ehk „oinapead“ – liustiku poolt peaaegu voolujooneliseks lihvitud kaljud. Jää tulekupoolne nõlv on tavaliselt lauge ja sile, vastasnõlv järsk ja ebatasane . Eestis on silekaljud ehk kaljuvoored Jaagarahu lademe avamusel (Siluris). Nt. Kirblas, Lihulas , Saleveres jne.
Kulutusnõod – ovaalsed või piklikud enam-vähem suletud nõod, mida jää on liikudes sügavdanud. Jäävad jäätekkeliste kõrguvate pinnavormide vahele või lähedusse. Kulutusvagumused - pikemad ja avatud otstega orulaadsed pinnavormid, nt Peipsi ja Võrtsjärve nõgu.
Jääkriimud – mandrijäässe jäänud teravate kivide tekitatud. Kivid liikusid koos jääga mööda aluspõhja pealispinda.
Moreentasandikud – liivsavi või saviliivase pinnakattega alad, kujunenud vana reljeefi tasandikulistele kohtadele. Paksus mõnekümnest cm kuni kümnekonna meetrini. Võivad olla lainjad.
Künklik moreenreljeef – künklik maastik , mis koosneb moreenist. Otepää, Haanja, Karula , Pandivere kõrgustikud.
Otsamoreenid – positiivsed pinnavormid, markeerivad kunagist jääserva asendit. Mõõtmed varieeruvad mõnesajast meetrist mõne km. Koosnevad moreenist, kruusast, liivast , aluspõhjakivimitest jne. Nt: Sinimäed, Tamsalu, Kuusiku .
Voored ja voorestikud – piklikud, voolujoonelised ja orienteeritud mandrijää liikumise suunas. Ristiprofiil on sümmeetriline, pikiprofiil ebasümmeetriline. Mandrijääpoolne osa on vastaspoolest kõrgem ja järsem. Osa voori koosneb moreenist, teistel on sees aluspõhjakivimitest koosnev tuum. Pikkus mõnisada meetrit kuni 13 km, laius 0,2-3,5 km, kõrgus 20,40 m. Moodustavad väiksemaid või suuremaid rühmi – voorestikke. Nt: Saadjärve , Türi, Kolga -Jaani voorestikud.
Voorestiku läbilõige (Raukas & Karhima, 2007. Liustike pärandus Lõuna-Soomes ja Põhja-Eestis).
Liustikujõetekkelised ehk glatsiofluviaalsed pinnavormid
Sandurid – liustikust eemale voolanud jõgede ja ojade kujundatud liustiku servast eemale madalduvad liivast ja kruusast koonusjad tasandikud. Nt: Männiku ja Mustamäe Tallinnas.
Oosid ehk vallseljakud – järsunõlvalised, 30-40 m kõrgused. Jalamilt 60-80 m laiused ning harja kohal vaid mõne meetri laiused. Koosnevad kruusast ja liivast, kuid leidub ka munakaid ja rahne. Kujunevad liustikujões kuhjunud setetest . Liustikujõed voolavad nii liustiku all, peal, ees ja sees. Kui jääseinad sulavad, siis jäävad järgi looklevad oosid. Oosid moodustavad kümnete kilomeetrite pikkusi oosistikke ja oosistuid. Nt: Iisaku, Neeruti , Põhja-Pärnumaa.
Mõhnad – künkad ja kuplid, mis on kujunenud irdjää tulemusena. Irdjää pankade vahel, kuid ka jääpankade peal või sees kujunesid väikesed järvekesed, kuhu jäistelt nõlvadelt kuhjus liiva ning savi, mis pärast ümbritseva jää sulamist kattis varemkujunenud moreenkünkaid või tasaseid alasid. Mõhnad moodustavad järvederohkeid mõhnastikke. Nt: Kaiu, Kurtna , Selguse, Kõrvemaa mõhnastikud.
Sandurtasandiku teke. (Raukas & Karhima, 2007. Liustike pärandus Lõuna-Soomes ja Põhja-Eestis).
Oosi teke (Raukas & Karhima, 2007. Liustike pärandus Lõuna-Soomes ja Põhja-Eestis).
Mõhnastiku teke. (Raukas & Karhima, 2007. Liustike pärandus Lõuna-Soomes ja Põhja-Eestis).
Jääjärvelised ehk limnoglatsiaalsed pinnavormid
Jääjärvelised tasandikud – tasandikud, mis koosnevad peenematest liivadest ja saviosakestest.
Limnomõhnad - ümarad, kuplitaolised vormid. Kujunenud järves. Koosnevad savikas-aleuriitsetest setetest. Nt: Paluküla-Lootvina limnomõhnastik.
Holotseeni pinnavormid
Pärast jääaega kujunenud meretasandikud, järvetasandikud, luited , jõeorud, sootasandikud ja tehnogeensed pinnavormid.
Eesti klindid
Klintide tekkehüpoteesid
Tektooniline hüpotees – hüpoteesi pooldajad arvavad , et klindi teke on seotud sügavate maakoort lõhestavate lõhede ja murrangutega. Praeguseks aga ei ole piisava ulatusega süvamurranguid, mis ühtiksid klindi suunaga, leitud.
Eksaratsiooni ehk mandriliustike purustava tegevuse hüpotees – arvati, et klindi võis üles lükata mööda pudedamaid setteid libisenud tohutu paksusega mandriliustik . Sel juhul oleks pidanud liustik liikuma ida-läänesuunaliselt. Uurimistulemused aga viitavad mandrijää põhja-lõunasuunalisele liikumisele. Mandrijää on muutnud jääaja-eelseid pinnavorme, lihvinud astanguid ja süvendanud klindilahtesid ja sügavaid jõeorgusid.
Abrasiooni hüpotees - klinti on kujundanud mered ja järved. Arvatakse, et meri on nii kaua seda klindi kulutanud, kuni on tekkinud kõrge sein. Praeguseks pole andmeid, et sellist merd või veekogu oleks Eestis olnud, mis oleks suutnud pika aja kestel tekitada 2 identset klinti. Samuti pole leitud vastust küsimusele, kuhu kadusid ärauhutud settekivimid.
Erosioonilis-denudatsiooniline ehk Ürg- Neeva hüpotees – arvatakse, et klindi ees voolas ida-lääne suunaline suur jõgi ehk Ürg-Neeva, mis kulutas ühte kallast rohkem. Samuti on leitud Taani väinade juurest ulatuslikud purdsetete lasundid, mis võivad olla Ürg-Neeva poolt toodud. Kuid ka siin on oma kahtlused.
Balti ja Siluri klindi levik.
Balti klint
Balti klint on 1200 km pikkune ning jaguneb 4 klindilõiguks.
Ölandi klint – pikkus 150 km, kõrgus kohati 100 m. Klint algab Ölandi saarest umbes 10 km lõuna pool merepõhjast ja kulgeb piki saare läänerannikut.
Ölandi- Osmussaare klindilõik – 500 km pikkune klint merepõhjas. Klindi kõrgus on 100-160 m.
Põhja-Eesti klint – Osmussaare ja Narva vaheline ala, mille pikkus linnulennult on 300 km, kuid kuna rannikujoon on sakiline, siis küünib klindi pikkus 600 km.
Ingeri klint – pikkuseks on ligi 250 km. Kulgeb Narvast Laadoga järve suubuva Sjassi jõeni. Klint on valdavalt mattunud, aluspõhjakivimid paljanduvad vaid mattunud klindiastanguisse lõikunud jõeorgude kallastel.
Põhja-Eesti klint on kujunenud Kambriumi liivakivide ja savide ning Ordoviitsiumi liiva- ja lubjakividesse.
Põhja-Eesti klindilõigud:
Loode-Eesti klindilõik - hõlmab ligi 100-kilomeetrise osa Põhja-Eesti klindist Osmussaare ja Paldiski vahemikus. Klindilõigule, mis jääb Lääne- ja osaliselt Harjumaa piiresse, on iseloomulik saareline ehitus ja valdavaks veealused astangud . Üle veepinna kerkivad üksnes mõningate klindipoolsaarte nt Osmussaare, Suure-Pakri, Väike-Pakri tipmised osad. Sellesse klindilõiku jääb ka Neugrundi meteoriidikraater.
Lääne-Harju klindilõik - hõlmab Paldiski ja Harku klindilahe vahelisel alal ligi 120-kilomeetrise lõigu. Sellele klindilõigule on iseloomulik loode suunas eenduvate klindipoolsaarte nt Suurupi , Pakri, Türisalu, vaheldumine sügavalt klindiplatoosse lõikunud lahtedega nt Lahepera, Keila -Joa, Harju jne.
Tallinna klindilõik - levib Harku klindilahe ja Maardu vahemikus ning selle lõigu pikkus on 35 km. Siin on sügavad mattunud ürgorud ning nende vahel klindipoolsaared. Näiteks Harku klindilaht , Kakumäe klindineemik, Toompea klindisaar.
Ida-Harju klindilõik - levib Maardu ja Muuksi klindineemiku vahel rohkem kui 70 kilomeetril. Ja sellele on iseloomulik ridamisi osaliselt mattunud klindineemikuid, -poolsaari, - saari jne moodustava paeplatoo märkimisväärne eemaldumine merest 0,5 kuni 8 kilomeetrit. Näiteks Jägala klindilaht, Kiiu klindilaht, Kuusalu klindilaht, Tsitre klindisaar jne.
Lahemaa klindilõik - levib Muuksi ja Palmse vahel ligi 70 kilomeetril. Seda lõiku iseloomustavad merest eemaldunud 3-10 km ja tugevasti liigestatud, osaliselt kuni täielikult mattunud klindiastangud. Nt. Valgejõe klindilaht, Loobu klindiorg jne.
Lääne-Viru klindilõik - levib Virumaa lääneosas Palmse ja Kalvi vahemikus ligi 95 kilomeetril. Klindilõiku iseloomustavad kõrge (üle 60 m) paeplatoo. Näiteks Sagadi klindiplatoo, Kunda klindilaht jne.
Ida-Viru klindilõik - hõlmab umbes 95-kilomeetrise osa Kalvi ja Sillamäe vahemikus. Sellele on iseloomulik suhteliselt sirgjooneliselt kulgev kuni 55 m kõrgune astang . Näiteks Kalvi klindisaar, Saka-Ontika- Toila klindiplatoo, Päite klindiplatoo.
Vaivara klindilõik - levib Virumaa idaosas Sillamäe ja Meriküla vahemikus ligi 40 kilomeetril. Sellele on iseloomulik tugevasti purustatud ja deformeeritud klindiastang. Näiteks Vaivara Sinimäed, Sõtke klindilaht jne.
Narva klindilõik - levib Meriküla ja Narva vahemikus ligi 20 kilomeetril. Siin eemaldub klindiastang lõplikult Soome lahest. Paelasund on tugevasti deformeeritud, esineb kerkeid ja langetusi. Näiteks: Laagna klindilaht, Narva klindiorg jne.
Siluri klint
Siluri klint on 500 km pikkune ning selle võib tinglikult jagada 5 lõiguks:
Mandri-Eesti erosioonilised jäänukid – see 100 km pikkune lõik saab alguse Kesk-Eestist, Kergu lähedal paiknevast Linnamaa külast ning kulgeb Läänemereni. Erosioonilised jäänukid on Avaste astang, Maalinna soosaar ehk Soontagana, Kirbla kõvik, Lihula kõvik, Uisu pank .
Lääne-Eesti saarte pankade vöönd – siia kuuluvad Kesselaiu, Muhu ning Saaremaa pangad , mis paiknevad ligi 90 km pikkusel lõigul. Nende saarte loode- ja põhjarannikuid palistavate isoleeritud astangute pikkused ja kõrgused ulatuvad vastavalt mõnesajast meetrist 2,5 km-ni ning paarist meetrist 21 meetrini. Siia vööndisse kuuluvad näiteks Kesse pank Kesselaiul, Üügu ehk Anduvälja pank, Panga ehk Mustjala pank, Ninase ehk Tagaranna pank.
Saaremaa-Gotlandi vaheline klindilõik – merealune 100 km pikkune klindilõik, mille kõrgus küünib 100 meetrini.
Fårö ja Gotlandi klindilõik – klint kulgeb piki nimetatud saarte põhja- ja looderannikut. Kogupikkus on 80 km ning klindiharja kõrgus ulatub 40-50 m üle merepinna .
Nyrevshuddeni Karlsö klindilõik – ligikaudu 30 km pikkune ning kuni 80 m kõrgune klint.
Ka Siluri klint on kujunenud kergemini erodeeritavate (pehmemate setete, savikad lubja- ja dolokivid ning merglid) ning raskemini erodeeritavate setete (rifilubjakivid) piirile.
Saaremaale jäävad ka noorema vanusega pangad, mis on Saaremaa lõunaosas. Neid pankasid Siluri klindiks ei loeta, kuigi nad on Siluri avamusel. Nt: Elda , Soeginina, Katri , Kaugatuma, Ohesaare.
Devoni paljandid
Devoni paljandid jäävad Devoni avamusele, suurem osa neist jõgede kallastele. Need paljandid on valdavalt kujunenud Devoni liivakividesse. Nt: Tori põrgu, Piusa karjäär, Kallaste pank, Suur ja Väike Taevaskoda jne.
Sõnaseletusi (Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi ja Turu Ülikooli geoloogiaosakonna poolt välja antud trükistest).
Aegkond – üleilmse ajaskaala suurühik, mitusada miljonit aastat kestnud ajaetapp (Vana-, Kesk- ja Uusaegkond).
Ajastik – ajastu alajaotus , mille nimetus tuletatakse enamasti täiendsõnade „Vara-“, „Kesk-“ või „Hilis-“ lisamisega vastava ajastu nimetuse ette.
Ajastu – üleilmse geoloogilise ajaskaala põhiühik, kümneid miljoneid aastaid kestnud kindel ajaetapp Maa geoloogilises arengus.
Aleuroliit – liivast peenema terasuurusega settekivim .
Aleuriit ehk möll – liivast peenema terasuurusega pude materjal.
Aluspõhi – pinnakatte all olev, umbes 350-600 miljonit aastat vana settekivimite lasund .
Argilliit – kiltsavi, kõvastunud, plastsuse kaotanud savikivim .
Avamus – ala, kus kindla vanuse või koostisega kivimid ulatuvad otse maapinnale, või on kaetud õhukeste kivistumata pinnakatte setetega.
Balti klint – ligi 1200 km pikkune, Ölandi saare lähistelt algav ja Laadoga järve lõunakaldani ulatuv järskude astangute süsteem.
Barjäärriff – vallrahu, üksteisele kinnitunud merepõhja organismide (korallid, lubivetikad, käsnad jt.) lubiskelettidest moodustunud piklik, vallitaoline merepõhjakõrgendik.
Bentoniit – merepõhja langenud vulkaanilisest tuhast moodustunud settekivim.
Bioherm – organismide poolt moodustatud merepõhjakõrgendik.
Delta – jõe tasane lehviku - ehk kolmnurgakujuline suudmeala.
Distaalne – liustikuservast kaugem osa.
Dolokivi – mineraalist dolomiit koosnev kivim
Dolomiit – kaltsiumi ja magneesiumi süsihappesooladest (Ca/MgCO3) moodustunud mineraal ja kivim.
Dolomiit-mergel – savimaterjalirikas dolomiitne kivim.
Domeriit – dolomiit-mergel, savimaterjalirikas dolomiitne kivim.
Eoolne ehk eooliline – tuuletekkeline.
Erosioon – uuristamine, vooluvete pinnamoodi kulutav tegevus.
Fennoskandia kilp – osa Ida-Euroopa platvormist, mis koosneb maapinnale avanevatest (või õhukese pinnakatte all olevatest) kristalsetest kivimitest.
Fossiil – kivistis .
Geomorfoloogia – teadus Maa pinnamoest.
Glatsiaalsed pinnavormid – liustikutekkelised pinnavormid.
Glatsiaalsed setted – liustikusetted.
Glaukoniit – rohekas, sageli teradena esinev, keerulise koostisega silikaatne rauamineraal.
Graptoliitargilliit – varem diktüoneemakildana tuntud Alam-Ordoviitsiumi orgaanilise aine rikas ning sageli graptoliitide kivistisi sisaldav kiltsavi.
Jääaeg – ajavahemik , mille vältel suurt osa Maa pinnast katsid liustikud.
Jäävaheaeg – jääaegade vaheline soe aeg.
Jääpaisjärv – järv, mille liustik on paisutanud oma serva ja maapinnal oleva takistuse vahele.
Kaljuvoor – mandrijää kulutusel aluspõhjakivimitest tekkinud liustiku liikumise suunaline ovaalse põhijoonisega positiivne pinnavorm .
Karjäär ehk avakaevandus – maavara pealmaakaevandamise koht.
Kerogeen – kivistunud orgaaniline aine.
Kihistik – kihistu alajaotus.
Kihistu – enam-vähem ühtlase koostisega kivimikeha, mille nimetus on tuletatud kohanimest, kus kihistu on esindatud oma tüüpilisel kujul.
Klindilaht – klindiplatoosse või –terrassi lahekujuliselt lõikunud nõgu.
Klindineemik – klindiplatoosse neemena eenduv osa.
Klindiorg – klindiplatoosse või –terrassi lõikunud org.
Klindiplatoo – klindiastangu pealne aluspõhjaline platoo.
Klindipoolsaar – poolsaare kujuliselt klindiplatoosse eenduv osa.
Klindisaar – klindiplatoost saarena eristuv osa. Klindisaart ülejäänud klindiplatoost eraldav väin peab läbi lõikama vähemalt ühe seda katvatest kivimilasundeist.
Klint – pankrannikul esinev ulatusliku levikuga aluspõhjaline rannajärsak, võib olla osaliselt mattunud või astmeline.
Kratoon – mandrituum, vana mandrilise maakoorega tektooniliselt tasakaalustunud ala, mis kunagi geoloogilises minevikus esines iseseisva ürgmandrina; tänapäeva geoloogilise struktuuri tähenduses kasutatakse ka nimetust platvorm .
Kukersiit – Eestis kaevandatav põlevkivi.
Lade – teatud piirkonnas geoloogilise ea jooksul moodustunud kivimid; lademe nimi on tuletatud kohanimest, kus lade on tüüpilisel kujul esindatud.
Ladestik – ladestu alajaotus, vastava ajastiku jooksul moodustunud kivimid; ladestiku nimetus moodustatakse enamasti täiendsõnade „Alam-“, „Kesk-“ või „Ülem-“ lisamisega vastava ladestu nimetuse ette.
Ladestu – samanimelise ajastu jooksul moodustunud kivimid.
Liustikujõesetted ehk glatsiofluviaalsed setted – liustiku all, sees, peal või selle serva ees voolanud jões kuhjunud kihilised setted.
Liustikujärvesetted ehk limnoglatsiaalsed setted – jääpaisjärvede ja teiste jääjärvede setted, nt viirsavi.
Luide – tuulega edasi kantud liivast kuhjatud pinnavorm.
Mandrijää – suurt maa-ala hõlmav väheliikuv jääkate, mis koosneb peaaegu liikumatutest jääkilpidest ja aktiivsetest liustikukeeltest.
Mergel – lubi- ja saviainest koosnev karbonaatne kivim, nn. veispaas.
Moreen – liustiku poolt kaasa toodud ja kuhjatud, erineva suurusega, sorteerimata ja ümardumata osakestest koosnev sete, moodustab moreenitasandikke ja liustikuserva esiseid otsamoreene.
Murrutuskulbas ehk kulbas – lainete või langeva vee toimel tekkinud orvand astangu all.
Mõhn – ümara põhiplaaniga mandrijää sulamisvee setetest koosnev küngas, harilikult paiknevad rühmiti mõhnastikena.
Nõlv – positiivse pinnavormi kallak külg.
Oobulusfosforiit – Eesti Alam-Ordoviitsiumis esineva käsijalgsete karbifosforiidi ajalooline nimetus.
Oos ehk vallseljak – liustikujõe setetest koosnev piklik seljak, mis liitumisel moodustab kümnete kilomeetrite pikkusi oosiahelikke; eristatakse liustiku liikumissuunalisi pikioose ja liustikuserva esiseid põikoose.
Otsamoreen – liustiku serva ees kujunenud valdavalt moreenist koosnev surveline või kuhjeline pinnavorm.
Paas – karbonaatkivimite (lubjakivi, dolomiit jm) rahvapärane nimetus, peetakse Eesti rahvuskiviks.
Paljand – koht, kus kivimid või setted avanevad maapinnal; selleks võib olla looduslik astang või inimtekkeline pinnavorm (nt paemurd ).
Pank – meremurrutuse tulemusena tekkinud aluspõhjakivimeist rannajärsak.
Pinnakate – aluspõhja kivimitel lasuvad Kvaternaari setted.
Platvorm – lavamaa, stabiliseerunud geoloogiline struktuur, mille sügavama osa moodustab kurrutatud kristallkivimitest aluskord ja ülemise – rõhtsalt lasuv settekivimiline pealiskord.
Põimkihilisus – kihilisus, kus kallakud peenekihilised seeriad on eraldatud horisontaalsete pindadega.
Regressioon – mere taandumine.
Riff – rahu, üksteisele kinnitunud organismide (korallid, lubivetikad, käsnad jt.) lubiskelettidest moodustunud merepõhjakõrgendik.
Rifikõvik – tänapäeva pinnamoes esinev, kõvadest rifikivimitest moodustunud aluspõhjakõrgendik.
Rändrahn – mandrijää poolt oma esialgsest asukohast kaugele kantud suur kivi.
Silekalju – kulumiskindlatest kristalsetest kivimitest koosnev kaljurünk või küngas, mille liustikujää on siledaks lihvinud; moodustavad rannikumeres kaljusaari ehk skääre; Eestis kutsutakse ka „oinapeadeks“.
Siluri klint – ka Gotlandi – Lääne-Eesti klint; Balti klindist lõunas paiknev Siluri kivimite astangute süsteem, mis algab Gotlandi saare lähistel ja on jälgitav kuni Lääne-Eesti mandrialani.
Sinisavi – Alam-Kambriumi sinakasroheline kuni lillakaskirju savi; kuni 90 m paksuse savilasundi ülemine osa paljandub Põhja-Eesti klindi jalamil.
Stratotüüp – tüüpläbilõige geoloogilise alajaotuse või selle piiride iseloomustamiseks.
Tektooniline rike – maakoore plokkide erisuunalisest liikumisest põhjustatud rebend kivimlasundeis.
Transgressioon – mere pealetung .
Veer – negatiivse pinnavormi (oru, lohu , nõo) küljeks olev kaldpind.
Viirsavi – jääjärvedes settinud peeneteraline viiruline sete, mille aastakihtide (varvide) loendamisel saab määrata lasundi kuhjumise aega ja mandrijää taandumise kiirust.
Ülimanner – superkontinent, kõiki mandrilise maakoore osi ühendanud hiidmanner.
Kirjandus
Üldine geoloogia:
Arvo Rõõmusoks “Eesti aluspõhja geoloogia”, 1983 – käsitleb Eesti aluspõhja.
Anto Raukas ja Aada Teedumäe (eds.) „Geology and Mineral Resources of Estonia“, 1997 – käsitleb Eesti geoloogiat ja meil leiduvaid maavaru.
Ivar Arold, Anto Raukas, Herbert Viiding “Geoloogia alused”, 1987 – käsitleb üldgeoloogiat.
Anto Raukas “Eestimaa viimastel aastamiljonitel”, 1988 – kirjeldab Eestit jääajal ja jääajajärgsel ajal.
Kivimid, mineraalid , kalliskivid:
Kalle Suuroja “Kiviaabits Eesti kivimid”, 2004 – üldiselt veidi geoloogiast ja erinevate kivimite kirjeldused. Võib esineda vigu.
Kalle Suuroja “Kiviaabits. Eesti mineraalid”, 2007 – mineraalide kirjeldused.
Herbert Viiding „Eesti mineraalid ja kivimid“, 1984, „Valgus“, Tallinn – üldiselt mineraalide ja kivimite geoloogiast ning Eestis leiduvate mineraalide ja kivimite kirjeldused. Kontrollitud faktid.
Martin Suuroja, Kalle Suuroja “Eesti 100 rändrahnu”, 2006 - kirjeldatud on 100 Eesti rändrahnu, tähestikulises järjekorras.
Anto Raukas „Kalliskivid“, 1982, „Valgus“, Tallinn – räägitakse kalliskivide kujunemisest, omadustest, uurimise ajaloost ning kasutamisest ehtena ja tööstuses.
Rudolf Dud’a, Luboš Rejl „Väike vääriskiviraamat“, 1998 – räägitakse vääriskividest üldiselt ning toodud on vääriskivide kirjeldused.
Helle Perens „ Paekivi Eesti ehitistes I“, 2003 – räägitakse Eesti erinevatest paekividest ning paekivi ehitistest.
Helle Perens „Paekivi Eesti ehitistes II. Harju, Rapla ja Järva maakond“, 2004
Helle Perens „Paekivi Eesti ehitistes III. Lääne-Viru, Ida-Viru ja Jõgeva maakond“, 2006
Pangad:
Ago Aaloe ja Avo Miidel „Eesti pangad ja joad “, 1967 – kirjeldatud Eestis olevaid panku ja jugasid.
Kalle Suuroja “Põhja-Eesti pangad”, 2004 – üldiselt klindist, Põhja-Eesti pankade kirjeldused.
Kalle Suuroja “Põhja-Eesti klint”, 2005 – üldiselt klindist ning Põhja-Eesti klindilõikudest.
Veeobjektid:
Hella Kink “Veeobjektid “Eesti ürglooduse raamatus””, 2006 – veeobjektide ( karstialad , allikad, järved, sood ) kirjeldused maakonniti.
Kalle-Mart Suuroja, Tõnis Saarde “Eesti joad”, 2003 – iseloomustatud on tähtsamaid jugasid ja joastikke (34) Põhja-Eesti klindi paeplatool.
Karst :
Ü. Heinsalu „Karst ja looduskeskkond Eesti NSV-s“, 1977, „Valgus“, Tallinn – räägitakse karstist, karstilehtritest, - orgudest , -allikatest, - koobastest jne.
Koopad :
Ü. Heinsalu “Eesti NSV koopad”, 1987 – kirjeldab Eestis olevaid looduslikke koopaid.
Muu:
Kalle Suuroja, Martin Suuroja “Eesti 101 loodusimet”, 2005
Tiit Hunt “Eestimaa. Looduse teejuht”, 2005 – antakse ülevaade maastikutüüpidest, käsitletakse maakondade kaupa huvitavamaid kooslusi.
Martin Suuroja “Eesti looduse õppe- ja matkarajad”, 2006 – õppe- ja matkaradade kirjeldused.
Heldur Nestor , Anto Raukas, Rein Veskimäe (koostajad) „Maa Universumis. Möödanik, tänapäev, tulevik“, 2004 – käsitletakse Maa teket, mandrite rännet, jääaegu, elu teket jne.
Hillar Uusi, Veljo Ranniku „Eesti põhjarannik“, 1993, „Olion“, Tallinn – pilte ja juttu taimedest , maastikest jne Eesti põhjarannikult.
Endel Varep, Vambola Maavara (koostajad) „Eesti maastikud “, 1984, „Eesti Raamat“, Tallinn. – käsitleb Eesti maastikutüüpe.

Aita Saksing ( koostaja ) “Vooremaa jääaja vabaõhumuuseum”, 2007

Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituut ja Turu Ülikooli geoloogiaosakond:
Ivar Puura “Eesti kivistisi. Geoloogilised retked Eestis 1”, 2006
Alvar Soesoo, Avo Miidel (koostajad) “Põhja-Eesti klint”, 2006
Tiiu Märss, Alvar Soesoo, Heldur Nestor (koostajad) “Saaremaa pangad”, 2006
Reet Tiirmaa, Väino Puura, Alvar Soesoo, Sten Suuroja (koostajad) “Eesti meteoriidikraatrid”, 2006
Aasa Aaloe, Heikki Bauert, Alvar Soesoo (koostajad) “Kukersiit – Eesti põlevkivi”, 2006
Helle Perens, Elmar Kala (koostajad) „Paekivi – Eesti rahvuskivi“, 2007
Olav Eklund, Alvar Soesoo (koostajad) „ Kristalsed kivimid Lõuna-Soomes ja Eestis“, 2007
Enn Pirrus, Heldur Nestor, Alvar Soesoo, Ari Linna (koostajad) “Vend ja Kambrium Eestis ning Lõuna-Soomes”, 2006
Heldur Nestor, Alvar Soesoo, Ari Linna, Olle Hints , Jaak Nõlvak (koostajad) “Ordoviitsium Eestis ja Lõuna-Soomes”, 2006
Heldur Nestor, Alvar Soesoo (koostajad) “Silur Eestis”, 2006
Anne Kleesment, Heldur Nestor, Alvar Soesoo (koostajad) “Devon Eestis”, 2006
Anto Raukas, Atte Karhima (koostajad) „Liustike pärandus Lõuna-Soomes ja Põhja-Eestis“, 2007
Alvar Soesoo, Avo Miidel (koostajad) „Eesti rändkivid“, 2007
Enn Pirrus (koostaja) „Karst Eestis“, 2007
Mati Ilomets , Kai Kimmel , Carl-Göran Sten, Riitta Korhonen (koostajad) „Sood Eestis ja Lõuna-Soomes“, 2007
Hella Kink (koostaja) “Loodusmälestised” 1-16. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn. Alates 1997 aastast.
25